Рыбаченко Олег Павлович : другие произведения.

Stalini Ennetav SÕda

Самиздат: [Регистрация] [Найти] [Рейтинги] [Обсуждения] [Новинки] [Обзоры] [Помощь|Техвопросы]
Ссылки:
 Ваша оценка:
  • Аннотация:
    Gulliver satub maailma, kus Stalin on esimene, kes alustab sõda Hitleri Saksamaa vastu. Ja selle tulemusena on NSVL juba agressor ja Kolmas Reich on ohver. Ja Hitler tühistab antisemiitlikud seadused. Ja nüüd aitavad USA, Suurbritannia ja nende liitlased Kolmandal Reichil tõrjuda reetlikult rünnatud Stalini agressiooni.
  STALINI ENNETAV SÕDA
  MÄRKUS.
  Gulliver satub maailma, kus Stalin on esimene, kes alustab sõda Hitleri Saksamaa vastu. Ja selle tulemusena on NSVL juba agressor ja Kolmas Reich on ohver. Ja Hitler tühistab antisemiitlikud seadused. Ja nüüd aitavad USA, Suurbritannia ja nende liitlased Kolmandal Reichil tõrjuda reetlikult rünnatud Stalini agressiooni.
  . PEATÜKK nr 1
  . Ja Gulliver visati võlupeegli abil paralleelmaailma. Vikontsand andis siin endast parima. Tegelikult võib isegi eesel veskikivi keerata. Las igavene poiss võitleb ja tema ja ta sõbrad vaatavad.
  Taaskord on see Teise maailmasõja alternatiivne ajalugu.
  12. juunil 1941 andis Stalin esimese löögi Kolmanda Reichi ja selle satelliitide pihta, alustades ennetavat sõda. Otsus polnud juhile kerge. Kolmanda Reichi autoriteet sõjaliselt oli väga kõrge. Kuid NSVL mitte eriti. Kuid Stalin otsustas Hitlerit ennetada, kuna Punaarmee polnud kaitsesõjaks valmis.
  Ja Nõukogude väed ületasid piiri. Ta oli selline, tegi julge liigutuse. Ja pataljon paljajalu komsomolilasi jookseb rünnakule. Tüdrukud on valmis võitlema helgema homse eest. Noh, kommunismile globaalses mastaabis koos rahvusvahelisega.
  Tüdrukud ründavad ja laulavad;
  Oleme uhked komsomolitüdrukud,
  Sündinud sellel suurel maal...
  Oleme harjunud igavesti relvaga ringi jooksma,
  Ja meie poiss on nii lahe!
  
  Meile meeldib külmas paljajalu joosta,
  Mõnus palja kannaga lumehangega...
  Tüdrukud õitsevad suurepäraselt, nagu roosid,
  Krautide otse hauda ajamine!
  
  Pole ilusamaid ja ilusamaid tüdrukuid,
  Ja te ei leidnud paremat komsomolilast ...
  Kogu planeedil valitseb rahu ja õnn,
  Ja me näeme välja mitte rohkem kui kakskümmend!
  
  Meie, tüdrukud, võitleme tiigritega,
  Kujutage ette naeratavat tiigrit...
  Omal moel oleme lihtsalt kuradid,
  Ja saatus annab löögi!
  
  Meie lopsakale kodumaale Venemaale,
  Anname julgelt oma hinge, südame...
  Ja me muudame kõigi riikide riigi ilusamaks,
  Seisame ja võidame taas!
  
  Isamaa saab nooreks ja ilusaks,
  Seltsimees Stalin on lihtsalt ideaalne...
  Ja universumis on õnne mäed,
  Meie usk on ju metallist tugevam!
  
  Oleme Jeesusega väga lähedased sõbrad,
  Meie jaoks on suur jumal ja iidol...
  Ja meil pole võimalik argpüksina tähistada,
  Sest maailm vaatab tüdrukuid!
  
  Meie kodumaa õitseb,
  Laias rohu ja heinamaa värvides...
  Võit tuleb, ma usun lopsakasse maikuusse,
  Kuigi mõnikord on see karm saatus!
  
  Teeme kodumaa heaks imelisi asju,
  Ja universumis on kommunism...
  Võidame, ma ausalt usun sellesse,
  See raevukas fašism on hävitatud!
  
  Natsid on väga tugevad bandiidid,
  Nende tankid on nagu põrgulik monoliit...
  Aga vastased saavad kõvasti peksa,
  Isamaa on terav mõõk ja kilp!
  
  Sa ei leia kodumaa jaoks midagi ilusamat,
  Milleks selle eest võidelda, vaenlasega nalja visates...
  Universumis saab olema suur õnn,
  Ja lapsest kasvab kangelane!
  
  Kodumaad pole olemas, usu, et Isamaa on kõrgem,
  Ta on meie Isa ja meie ema...
  Kuigi sõjamühad ja katused on lendu löödud,
  Armu on välja valatud Issandalt!
  
  Venemaa on universumi kodumaa,
  Sa võitled tema eest ja ära karda...
  Tema tugevus lahingutes on muutumatu,
  Tõestagem, et Venemaa tõrvik on universum!
  
  Meie kõige säravama isamaa jaoks,
  Pühendame oma hinge, südame, hümnid...
  Venemaa hakkab elama kommunismi all,
  Seda me ju kõik teame - Kolmas Rooma!
  
  Sõduril on selline laul,
  Ja komsomolilased jooksevad paljajalu...
  Kõik universumis muutub huvitavamaks,
  Püssid olid sisse lülitatud, salv - ilutulestik!
  
  Ja seetõttu oleme koos komsomoli liikmed,
  Hüüdkem valjult - hurraa!
  Ja kui teil on vaja teada, kuidas maad osta,
  Tõuseme üles, kuigi pole veel hommik!
  Tüdrukud laulsid suure põnevusega. Nad võitlevad saapad jalas, et muuta oma paljad jalad liikuvamaks. Ja see tõesti toimib. Ja tüdrukute paljad kontsad vilguvad nagu propelleri labad.
  Nataša kakleb ja viskab granaate ka paljaste varvastega,
  ümisemine:
  Ma näitan sulle kõike, mis minus on
  Tüdruk on punane, lahe ja paljajalu!
  Zoya itsitas ja märkis naerdes:
  - Ja ma olen ka karm tüdruk ja tapan kõik.
  Juba esimestel päevadel suutsid Nõukogude väed tungida sügavale Saksa positsioonidele. Kuid nad kandsid suuri kaotusi. Sakslased alustasid vasturünnakuid ja näitasid oma vägede parimat kvaliteeti. Lisaks oli see tingitud asjaolust, et Punaarmee jäi jalaväe arvult märgatavalt alla. Ja sakslaste jalavägi on liikuvam.
  Noh, selgus ka, et uusimad Nõukogude tankid: T-34 ja KV-1, KV-2 pole lahingutegevuseks valmis. Neil pole isegi tehnilist dokumentatsiooni. Ja nõukogude väed, nagu selgus, ei suuda nii lihtsalt kõigest läbi murda. Nende põhirelv oli lukus ega olnud lahinguvalmis. See osutus tõesti ümbritsevaks.
  Nõukogude sõjaväelased ei näidanud end päris tasemel. Ja siis on...
  Jaapan otsustas, et on vaja järgida Kominternivastase pakti sätteid ja andis sõda välja kuulutamata Vladivostokile purustava hoobi.
  Ja alustas invasiooni. Jaapani kindralid ihkasid Khalkhin Goli eest kättemaksu. Lisaks pakkus Suurbritannia kohe Saksamaale vaherahu. Churchill rääkis selles mõttes, et hitlerism ei ole väga hea, aga kommunism ja stalinism on veel suuremad pahed. Ja igal juhul ei tasu üksteist tappa, et bolševikud saaksid Euroopa üle võtta.
  Nii lõpetasid Saksamaa ja Suurbritannia sõja korraga. Ja selle tulemusena vabastati märkimisväärsed Saksa väed. Prantsusmaalt tulnud diviisid läksid lahingusse ja ka Prantsuse leegionid.
  Lahingud kujunesid väga veriseks. Visla ületamisel alustasid Saksa väed vasturünnakut ja ajasid Nõukogude rügemendid tagasi. Punaarmee ja Rumeenia jaoks ei läinud kõik hästi. Kuigi meil õnnestus esialgu läbi murda. Kõik Saksa satelliidid astusid sõtta NSV Liidu vastu, sealhulgas Bulgaaria, mis tegelikus ajaloos jäi neutraalseks. Veelgi ohtlikum on see, et Türgi, Hispaania ja Portugal astusid sõtta NSV Liidu vastu.
  Nõukogude väed ründasid ka Helsingit, kuid soomlased võitlesid kangelaslikult. Ka Rootsi kuulutas NSV Liidule sõja. Ja ta viis oma väed üle.
  Selle tulemusena sai Punaarmee mitu lisarinnet.
  Ja võitlus käis suure raevuga. Isegi lapsed pioneerid ja komsomoli liikmed olid innukad võitlema ja laulsid suure entusiasmiga;
  Oleme kodumaa jaoks sündinud lapsed,
  Toredad komsomoli pioneerid...
  Tegelikult oleme rüütlid-kotkad,
  Ja tüdrukute hääled on väga helisevad!
  
  Oleme sündinud fašiste võitma,
  Noored näod säravad rõõmust...
  On aeg sooritada eksamid hinnetega,
  Et kogu pealinn võiks meie üle uhke olla!
  
  Meie püha kodumaa auks,
  Lapsed löövad aktiivselt fašismi...
  Vladimir, sa oled nagu kuldne geenius,
  Las reliikviad mausoleumis puhkavad!
  
  Armastame väga oma kodumaad,
  Piiramatu suur Venemaa...
  Isamaad ei varastata rubla eest,
  Kuigi põllud olid kõik verega kastetud!
  Meie isamaa nimel, suur,
  Me kõik võitleme enesekindlalt...
  Las maakera pöörleb kiiremini,
  Ja me lihtsalt peidame granaadid oma seljakotti!
  
  Uute, raevukate võitude auks,
  Las keerubid sädelevad kullaga...
  Isamaal pole enam probleeme,
  Venelased on ju lahingutes võitmatud!
  
  Jah, lahe fašism on muutunud väga tugevaks,
  Ameeriklased said vahetust...
  Kuid ikkagi on suur kommunism,
  Ja tea, siin ei juhtu teisiti!
  
  Tõstame mu impeeriumi üles,
  Lõppude lõpuks ei tea kodumaa seda sõna - ma olen argpüks ...
  Hoian oma südames usku Stalinisse,
  Ja Jumal ei murra seda kunagi!
  
  Ma armastan oma suurt vene maailma,
  Kus Jeesus on kõige tähtsam valitseja...
  Ja Lenin on nii õpetaja kui ka iidol...
  Ta on geenius ja poiss, kummalisel kombel!
  
  Me muudame Isamaa tugevamaks
  Ja me räägime inimestele uut muinasjuttu ...
  Sa lööd fašistile parem rusikaga näkku,
  Et sealt jahu ja tahma pudeneks!
  
  Sa võid kõike saavutada, tead
  Kui joonistad lauale...
  Võitja tuleb, ma tean varsti maikuud,
  Kuigi muidugi on parem märtsis lõpetada!
  
  Ka meie, tüdrukud, oleme head armastuses,
  Kuigi poisid ei jää meist alla...
  Venemaa ei müü end sentide eest,
  Leiame endale koha helges paradiisis!
  
  Kodumaa ilusaim impulss,
  Hoia punast lippu rinnal, võidulippu!
  Nõukogude väed lähevad läbimurdele,
  Olgu meie vanavanemad au sees!
  
  Toome uue põlvkonna,
  Ilu, võrsed kommunismivärvides...
  Tea, et päästad oma kodumaa tulekahjudest,
  Tallagem fašismi kurja roomaja jalge alla!
  
  Vene naiste ja laste nimel,
  Rüütlid hakkavad võitlema natsismi vastu...
  Ja tapa neetud füürer,
  Pole intelligentsemat kui haletsusväärne kloun!
  
  Elagu suur unistus
  Päike paistab taevas eredamalt...
  Ei, saatan ei tule Maale,
  Sest me ei saa olla lahedamad!
  
  Nii et võitlege julgelt Isamaa eest,
  Ja täiskasvanud ja laps on õnnelikud...
  Ja igaveses hiilguses, ustav kommunism,
  Me ehitame universumi Eedeni!
  Nii toimusid ägedad lahingud. Tüdrukud võitlesid. Ja Gulliver sattus Nõukogude territooriumile. Ta oli alles umbes kaheteistaastane poiss, kes kandis lühikesi pükse ja kõndis ringi ja trampis paljaid jalgu.
  Tema tallad olid juba orjusest karedaks muutunud ja ta oli päris õnnelik radadel seigeldes. Ja isegi suurepärane omal moel. Ja vahel toidetakse külas valgejuukselist last. Nii et üldiselt suurepärane.
  Ja rinnetel on lahingud. Siin on Natasha ja tema meeskond tööl nagu alati.
  Komsomolitüdrukud lähevad lahingusse, kandes ainult bikiine, ning tulistavad automaatidest ja vintpüssidest. Nad on nii ülemeelikud ja agressiivsed.
  Punaarmeel ei lähe eriti hästi. Suured kaotused eriti tankides ja Ida-Preisimaal, kus on võimsad Saksa kindlustused. No selgus ka, et ka poolakad pole Punaarmeega rahul. Hitler moodustab Poola etnilise rühma vägedest kiiresti miilitsa.
  Isegi sakslased on praegu valmis juutide tagakiusamisest loobuma. Kõik, kes saavad, võetakse sõjaväkke. Ametlikult on Fuhrer juba pehmendanud antisemiitlikke seadusi. Vastuseks vabastasid USA ja Suurbritannia Saksa kontod. Ja nad hakkasid kaubandust taastama.
  Näiteks avaldas Churchill soovi varustada sakslasi Matilda tankidega, mis on paremini soomustatud kui mis tahes Saksa sõidukid või Nõukogude kolmkümmend neli.
  Rommeli korpus naasis Aafrikast. Seda pole palju, ainult kaks divisjoni, kuid nad on valivad ja tugevad. Ja nende vasturünnak Rumeenias on väga märkimisväärne.
  Komsomoli liikmed eesotsas Alenaga võtsid vastu Saksa ja Bulgaaria vägede löögid ning hakkasid kirglikult laulu laulma;
  Ennustatavas maailmas on see väga raske,
  See on inimkonnale äärmiselt ebameeldiv...
  Komsomolimees hoiab käes võimsat aeru,
  Et Krautidel oleks kergem, annan selle teile ja selge!
  
  Kaunis tüdruk võitleb sõjas,
  Komsomolilane galopib paljajalu külma käes...
  See on kahekordne rusikas kurjale Hitlerile,
  Isegi AWOL-i lõpetamine ei aita füürerit!
  
  Nii head inimesed - võitlege ägedalt,
  Et olla sõdalane, pead sündima...
  Vene rüütel hõljub ülespoole nagu pistrik,
  Las õnnistatud näod toetavad rüütleid!
  
  Noored pioneerid on tugevad kui hiiglane,
  Nende jõud on suurim, suurem kui kogu universum...
  Ma tean, et näete - raevukas joondumine,
  Katta kõike julgega, kadumatu lõpuni!
  
  Meie kodumaa Stalin on suur juht,
  Suurim tarkus, kommunismi lipp...
  Ja ta paneb Venemaa vaenlased värisema,
  Ohutava fašismi pilvede hajutamine!
  
  Nii et uhked inimesed, uskuge kuningat,
  Jah, kui tundub, et ta on liiga range...
  Ma annan emale isamaale laulu,
  Ja tüdrukud hulluvad paljajalu lumes!
  
  Kuid meie jõud on väga suur,
  Punaimpeerium, Venemaa võimas vaim...
  Targad valitsevad, ma tean sajandeid,
  Selles lõputus, ilma igasuguste piirideta väes!
  
  Ja ärge laske millelgi meid aeglustada, venelased,
  Heraklese tugevust ei saa laseriga mõõta...
  Meie elu pole habras nagu siidniit,
  Tunne šokeeritud rüütleid lõpuni!
  
  Oleme truud oma kodumaale, meie süda on nagu tuli,
  Oleme innukad võitlema, rõõmsad ja suure raevuga...
  Varsti lööme vaia neetud Hitlerile,
  Ja alatu ja halb vanadus kaob!
  
  Siis, uskuge füürerit, Berliin kukub.
  Vaenlane on kapituleerumas ja paneb varsti käpad kokku...
  Ja meie kodumaa kohal on keerubid tiibades,
  Ja löö kurjale draakonile nuiaga näkku!
  
  Kaunis kodumaa õitseb suurepäraselt,
  Ja tohutud lillad kroonlehed...
  Meie rüütlitele on au ja au,
  Me saame rohkem, kui meil praegu oli!
  Komsomolitüdrukud võitlevad meeleheitlikult ja näitavad oma kõrgeimat vigurlendu ja klassi.
  Need on tõesti naised. Aga üldiselt lähevad lahingud raskelt. Saksa tankid pole eriti head. Aga "Matilda" on parem. Kuigi selle relv pole eriti tugev - 47 mm kaliibriga, mitte rohkem kui Saksa püstol T-3-l, kuid kaitse on tõsine - 80 mm. Ja proovige seda ja proovige seda.
  Ja esimesed Matildad on juba saabumas Saksamaa sadamatesse ja neid veetakse raudteed pidi itta. Muidugi toimub Matilda ja T-34 kokkupõrge, mis osutub tõsiseks ja väga veriseks. Ja näituselahingud toimuvad. Nõukogude tankid, eriti KV-d, ei suuda tungida läbi Saksa sõidukite püssi. Kuid nad võtavad 88-mm õhutõrjerelvad ja mõned tabatud relvad.
  Kuid ratastega roomikutega BT-d põlevad nagu küünlad. Ja nende Saksa kuulipildujad on võimelised neid isegi põlema süütama.
  Lühidalt öeldes kukkus välksõda läbi ja Nõukogude rünnak katkes. Ja palju vene autosid põleb piltlikult öeldes, sõna on tõrvikud. See osutus Punaarmee jaoks äärmiselt ebameeldivaks.
  Aga võitlejad laulavad seda ikka entusiastlikult. Nii lõi üks pioneeripoistest aktiivselt vikerkaarelaulu;
  Millises riigis veel on uhke jalavägi?
  Ameerikas on mees muidugi kauboi.
  Aga me võitleme rühmast rühma,
  Olgu iga mees äge!
  
  Keegi ei saa jagu nõuande jõust,
  Kuigi ka Wehrmacht on kahtlemata lahe...
  Kuid me saame purustada gorilla täägiga,
  Isamaa vaenlased lihtsalt surevad!
  
  Oleme armastatud ja loomulikult neetud,
  Venemaal on iga sõdalane sõimest...
  Me võidame, ma tean seda kindlalt
  Sa kaabakas heidetakse Gehennasse!
  
  Meie, pioneerid, saame palju ära teha,
  Meie jaoks, teate, pole automaatne masin probleem...
  Olgem eeskujuks inimkonnale,
  Olgu kõik poisid hiilguses!
  
  Tulista, kaeva, tea, et see pole probleem,
  Löö fašisti labidaga kõvasti...
  Tea, et ees on suured muutused,
  Ja me läbime iga õppetunni A+-ga!
  
  Venemaal on iga täiskasvanu ja poiss,
  Võimeline väga innukalt võitlema...
  Mõnikord oleme isegi liiga agressiivsed
  Soovis tallata natse!
  
  Pioneeri jaoks on nõrkus võimatu,
  Peaaegu hällist saadik on poiss karastunud...
  Teate, meiega on väga raske vaielda,
  Ja argumendid on leegionid!
  
  Ma ei anna alla, uskuge mind
  Talvel jooksen paljajalu lumes...
  kuradid ei alista pioneeri,
  Ma pühin kõik raevus fašistid minema!
  
  Keegi ei alanda meid, pioneere,
  Oleme sündinud tugevateks võitlejateks...
  Olgem eeskujuks inimkonnale,
  Selline sädelev Ambur!
  
  Kauboi on muidugi ka vene mees,
  Nii Londonis kui Texases on meie kodumaa...
  Me hävitame kõik, kui venelased põlevad,
  Lööme vaenlasele otse silma!
  
  Ka poiss tabati,
  Nad röstisid ta tulega restil...
  Kuid ta ainult naeris timukatele näkku,
  Ta ütles, et varsti võtame Berliini ka!
  
  Raud on palaja kannani kuum,
  Nad vajutasid pioneerile, ta vaikis...
  Poiss teab, et ta oli nõukogude temperamendiga,
  Tema isamaa on tõeline kilp!
  
  Nad murdsid oma sõrmed, vaenlased lülitasid voolu sisse,
  Vastuseks on kuulda ainult naeru...
  Ükskõik kui palju Krautsid poissi peksid,
  Aga edu tuli timukatele!
  
  Need metsalised viivad teda juba üles pooma,
  Poiss kõnnib haavatuna...
  Lõpuks ütlesin: ma usun Rodi,
  Ja siis tuleb meie Stalin Berliini!
  
  Kui see rahunes, tormas hing Rodi juurde,
  Ta võttis mind väga sõbralikult vastu...
  Ta ütles, et sa saad täieliku vabaduse,
  Ja mu hing kehastus taas!
  
  Hakkasin tulistama marurahvuslikke fašiste,
  Perekonna auks tapsid Krautid kõik...
  Püha põhjus, kommunismi põhjus,
  See lisab pioneerile jõudu!
  
  Unistus on täitunud, ma kõnnin läbi Berliini,
  Meie kohal on kuldsete tiibadega keerub...
  Tõime valgust ja õnne kogu maailmale,
  Venemaa inimesed - teadke, et me ei võida!
  Lapsed laulavad ka väga hästi, aga lahingusse nad veel ei lähe. Ja Rootsi diviisid on koos soomlastega juba asunud vasturünnakule. Ja Helsingisse tunginud Nõukogude väed said tugevaid rünnakuid külgedele ja möödusid vaenlase positsioonidest. Ja nii nad lähevad löögile ja katkestavad Punaarmee side. Stalin aga keelas taganemise ja Rootsi-Soome väed tungivad Viiburisse.
  Suomi riigis on üldmobilisatsioon, rahvas on rõõmsalt valmis Stalini ja tema kolli vastu võitlema.
  Rootsis meenutati ka Karl Kaheteistkümnendat ja tema kuulsusrikkaid sõjakäike. Täpsemalt, et ta kaotas ja nüüd on aeg kätte maksta. Ja see on väga lahe, kui terve armee rootslasi mobiliseerub uuteks rünnakuteks.
  Pealegi ründas NSV Liit ise Kolmandat Reichi ja praktiliselt kogu Euroopat. Ja koos sakslastega saabus isegi Šveitsist vabatahtlike pataljone. Ja Salazar ja Franco astusid ametlikult sõtta NSV Liiduga ja kuulutasid välja üldmobilisatsiooni. Ja tuleb öelda, et see on lahe tegu nende poolt - mis tekitab Punaarmeele suuri probleeme.
  Üha rohkem vägesid astub lahingusse. Eriti Rumeeniast, kus Nõukogude tankid olid täielikult ära lõigatud.
  Olukorda raskendas ka vangide vahetus - kõik kõigi eest Saksamaalt, Suurbritanniast, Itaaliast. Selle tulemusena naasid paljud Suurbritannia kohal alla tulistatud piloodid Luftwaffe juurde. Kuid itaallasi naasis veelgi rohkem - üle poole miljoni sõduri. Ja Mussolini viskas kogu oma jõu NSV Liidu poole.
  Ja Itaalias, kui kolooniaid mitte arvestada, elab viiskümmend miljonit inimest, mis on päris palju.
  Nii muutus NSV Liidu positsioon äärmiselt keeruliseks. Kuigi Nõukogude väed olid endiselt Euroopas. Kuid nad leidsid end külgnemise ja ümberpiiramise ohus.
  Ja mõnes kohas liikusid lahingud Venemaa territooriumile. Juba on alanud kallaletung Viiburile, mida ründasid soomlased ja rootslased.
  
  VENE MAFIA DUŠŠID - KOLLEKTSIOON
  MÄRKUS
  Vene maffia on oma kombitsad levitanud peaaegu üle maailma. Interpol ja FSB ja CIA võitlevad bandiitide, aga ka mitmesuguste agentidega, sealhulgas kuulsa Mosadiga, ning võitlus käib vahelduva eduga elu ja surma vastu.
  Proloog
  
  
  Talv ei hirmutanud Mišat ja tema sõpru kunagi. Tegelikult nautisid nad seda, et said paljajalu käia kohtades, kus turistid ei julgenud isegi hotelli fuajeest välja astuda. Miša jaoks oli väga lõbus turiste vaadata, mitte ainult sellepärast, et nende nõrkus luksuse ja mugava kliima vastu rõõmustas teda, vaid ka sellepärast, et nad maksid. Nad maksid hästi.
  
  Paljud ajasid kuumal hetkel oma valuutad segamini, kasvõi selleks, et ta saaks näidata neile parimad kohad pildistamiseks või mõttetuks reportaažiks kunagi Valgevenet kummitanud ajaloosündmustest. See juhtus siis, kui nad maksid talle üle ja tema sõbrad olid pärast päikeseloojangut mahajäetud rongijaamas kogunedes liiga õnnelikud, et saaki jagada.
  
  Minsk oli piisavalt suur, et omada oma kriminaalset põrandaalust, nii rahvusvahelist kui ka väikesemahulist. Üheksateistkümneaastane Miša polnud omaette halb eeskuju, kuid ta tegi seda, mida pidi ülikooli lõpetamiseks tegema. Tema loid, blond pilt oli Ida-Euroopa mõistes atraktiivne, mis äratas väliskülastajatelt parajalt tähelepanu. Tumedad ringid ta silmade all rääkisid hilisõhtutest ja alatoitumusest, kuid silmatorkavad helesinised silmad muutsid ta atraktiivseks.
  
  Täna oli eriline päev. Ta pidi ööbima Kozlova hotellis, mitte eriti luksuslikus asutuses, mis sai konkurentsi arvestades korraliku majutuse. Pärastlõunane päike oli pilvitu sügistaevas kahvatu, kuid valgustas puude surevaid oksi mööda pargi radu. Temperatuur oli mahe ja meeldiv, ideaalne päev Miša jaoks lisaraha teenimiseks. Tänu meeldivale ümbrusele oli tal kohustus veenda ameeriklasi hotellis külastama veel vähemalt kahte fotograafilise meelelahutuse kohta.
  
  "Uued lapsed Texasest," ütles Misha oma sõpradele, imedes pooleldi suitsutatud Festi sigaretti, kui nad rongijaamas lõkke ümber kogunesid.
  
  "Kui palju?" - küsis tema sõber Victor.
  
  "Neli. See peaks olema lihtne. Kolm naist ja paks kauboi," naeris Miša, naerdes ninasõõrmete vahelt rütmilisi suitsupahvakuid. "Ja kõige parem on see, et üks naistest on ilus beib."
  
  "Söödav?" - küsis uudishimulikult Mikel, tumedajuukseline tramp, kes oli neist kõigist vähemalt jala võrra pikem. Ta oli veidra välimusega noormees, kelle nahk oli vana pitsa värvi.
  
  "Väike tüdruk. Hoia eemale," hoiatas Miša, "kui ta just ei ütle sulle, mida ta tahab, seal, kus keegi ei näe."
  
  Grupp teismelisi ulgus nagu metsikud koerad nende kontrolli all oleva sünge hoone külmas. Neil kulus kaks aastat ja mitu haiglakülastust, enne kui nad võitsid õiglaselt territooriumi teiselt keskkooli klounide rühmalt. Kui nad oma kelmust kavandasid, vilistasid katkised aknad viletsushümne ja tugev tuul esitas väljakutse vana mahajäetud jaama hallidele seintele. Variseva platvormi kõrval lebasid roostes ja võsastunud vaiksed rööpad.
  
  "Mikel, sa mängid peata jaamaülemat, kui Vic vilistab," juhendas Misha. "Ma hoolitsen selle eest, et auto seiskuks enne kõrvalrajale jõudmist, nii et peame maha tulema ja platvormilt üles minema." Ta silmad lõid kõrget sõpra nähes särama. "Ja ärge keerake seda tuksi nagu eelmisel korral. Nad panid mind täieliku lollina välja nägema, kui nägid sind reelingule pissimas.
  
  "Sa tulid varem! Sa pidid nad tooma alles kümne minuti pärast, idioot! Mikel kaitses end ägedalt.
  
  "Pole tähtis, idioot!" Misha susises, viskas suitsukoni kõrvale ja astus sammu edasi, et möirgada. "Sa pead olema valmis ükskõik milleks!"
  
  "Kuule, sa ei anna mulle piisavalt suurt kärpi, et ma seda jama sinult ära võtaksin," urises Mikel.
  
  Victor hüppas püsti ja eraldas kaks testosterooni ahvi. "Kuule! Meil pole selleks aega! Kui te nüüd tülli lähete, ei saa me seda askeldamist jätkata, mõistate? Vajame kõiki usaldavaid gruppe, mida saame meelitada. Aga kui te kaks tahate kohe kakelda, siis ma olen väljas! "
  
  Ülejäänud kaks lõpetasid kaklemise ja ajasid riided sirgu. Mikel näis murelik. Ta pomises vaikselt: "Mul pole täna õhtuks pükse. See on minu viimane paar. Mu ema tapab mu, kui ma selle ära määrin."
  
  "Jumala pärast, lõpetage kasvamine," turtsatas Victor ja lõi mänguliselt oma koletu sõpra. "Varsti saate varastada lendavaid parte."
  
  "Vähemalt siis saame süüa," muigas Mikel ja süütas peopesa taga sigaretti.
  
  "Nad ei pea su jalgu nägema," ütles Miša talle. "Jää lihtsalt aknaraami taha ja liigu mööda platvormi. Niikaua kui nad näevad teie keha."
  
  Mikel nõustus, et see oli hea otsus. Ta noogutas, vaadates läbi purunenud klaasakna, kus päike muutis teravad servad helepunaseks . Isegi surnud puude luud hõõgusid karmiinpunaselt ja oranžilt ning Mikel kujutas ette parki leekides. Hoolimata kogu oma üksindusest ja mahajäetud ilust oli park siiski rahulik koht.
  
  Suvel olid lehed ja muru tumerohelised ning õied ebatavaliselt heledad - see oli Mikeli üks lemmikpaiku Molodechnos, kus ta sündis ja kasvas. Kahjuks näisid puud külmematel aastaaegadel lehti maha ajavat, muutudes värvituteks hauakivideks, mille küünised küünistasid üksteist. Kriiksudes nad tõukasid, otsides vareste tähelepanu, paludes neil end soojendada. Kõik need oletused jooksid pika ja kõhna poisi peast läbi, kui tema sõbrad nalja üle arutasid, kuid ta oli sellest hoolimata keskendunud. Vaatamata unistustele teadis ta, et tänane nali saab olema midagi muud. Miks, ta ei osanud põhjendada.
  
  
  1
  Miša jant
  
  
  Kolmetärnihotell Kozlova oli praktiliselt suletud, kui välja arvata poissmeesteõhtu Minskist ja mõned ajutised külalised, kes suundusid Peterburi. See oli kohutav aastaaeg äritegevuseks, suvi oli läbi ja enamik turiste olid keskealised, tõrksad kulutajad, kes olid tulnud ajaloolisi paiku vaatama. Vahetult pärast kella 18.00 ilmus Miša oma Volkswagen Kombiga kahekorruselisse hotelli ja tema read olid korralikult läbi harjutatud.
  
  Ta vaatas varjude reas oma kella. Hotelli tsemendist ja tellistest fassaad kõikus pea kohal vaikselt etteheites tema kapriissete meetodite pärast. Kozlova oli üks linna algupäraseid ehitisi, mida tõendab selle sajandivahetuse arhitektuur. Kuna Miša oli väike poiss, käskis ema tal vanast kohast eemale hoida, kuid ta ei kuulanud kunagi tema purjus pomisemist. Tegelikult ei kuulanud ta teda isegi siis, kui naine ütles, et on suremas, ja see oli tema väike kahetsus. Sellest ajast saadik oli teismeline kaabakas petnud end läbi tema arvates viimase katse lunastada oma viletsat eksistentsi - lühikest füüsika ja geomeetria põhikursust kolledžis.
  
  Ta vihkas seda teemat, kuid Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes oli see tee auväärsele töökohale. See oli ainus nõuanne, mille Miša sai oma varalahkunud emalt pärast seda, kui ta ütles talle, et tema kadunud isa oli Dolgoprudnõi füüsika- ja tehnoloogiainstituudi füüsik. Naise sõnul oli see Miša veres, kuid algul jättis ta selle kõrvale, pidades seda vanemlikuks kapriisiks. On hämmastav, kuidas lühike alaealiste kinnipidamisel viibimine võib muuta noore vajadust juhendamise järele. Kuna aga raha ega tööd polnud, pidi Miša kasutama tänavatarkusi ja kavalust. Kuna enamik idaeurooplasi oli tinglikult ette nähtud jamadest läbi nägema, pidi ta muutma oma sihtmärgid madalate välismaalaste vastu ja ameeriklased olid tema lemmikud.
  
  Nende loomupäraselt energilised kombed ja üldiselt liberaalsed hoiakud muutsid nad väga avatuks lugudele kolmanda maailma võitlustest, mida Miša neile rääkis. Tema Ameerika kliendid, nagu ta neid nimetas, andsid parimaid näpunäiteid ja usaldasid meeldivalt tema giidiga ekskursioonide pakutavaid "lisasid". Kuni ta suutis lube ja giidi registreerimist küsinud võimude eest kõrvale hiilida, oli tal kõik korras. See pidi olema üks neist õhtutest, kus Miša ja tema petturid teenivad lisaraha. Misha on juba nakatanud paksu kauboi, teatud härra Henry Brown III Fort Worthist.
  
  "Oh, kuradist rääkides," muigas Miša, kui väike seltskond Kozlovi välisuksest välja astus. Läbi oma kaubiku äsja poleeritud akende vaatas ta turiste. Kaks eakat daami, kellest üks oli proua Brown, vestlesid elavalt kõrgel häälel. Henry Brown kandis teksaseid ja pikkade varrukatega särki, mida varjas osaliselt varrukateta vest, mis meenutas Mishale Michael J. Foxi filmist Back to the Future - neli suurust liiga suur. Vastupidiselt ootustele valis rikas ameeriklane kümnegallonise mütsi asemel pesapallimütsi.
  
  "Tere õhtust, poeg!" - hüüdis härra Brown valjult, kui nad vanale mahtuniversaalile lähenesid. "Loodan, et me ei ole hiljaks jäänud."
  
  "Ei, söör," naeratas Misha ja hüppas autost välja, et daamidele liuguks avada, samal ajal kui Henry Brown püssiistmel kõigutas. "Minu järgmine grupp on alles kell üheksa." Misha muidugi valetas. See oli vajalik vale, et kasutada ära pettust, mille kohaselt paljud tema teenused nõudsid, suurendades sellega võimalust saada suuremat tasu, kui jama küna juures esitati.
  
  "Siis on parem kiirustada," pööritas sarmikas noor daam, arvatavasti Browni tütar, silmi. Misha püüdis ärahellitatud blondi teismelise vastu oma külgetõmmet mitte näidata, kuid leidis, et naine on peaaegu vastupandamatu. Talle meeldis mõte mängida täna õhtul kangelast, kui ta kahtlemata kohkuks tema ja ta kaaslaste plaanide pärast. Kui nad pargi ja selle II maailmasõja mälestuskivide poole sõitsid, hakkas Miša oma võlu ära kasutama.
  
  "Kahju, et te jaama ei näe. Sellel on ka rikas ajalugu," märkis Misha, kui nad Park Lane"ile keerasid. "Kuid ma usun, et selle maine tõrjub paljusid külastajaid. Tähendab, isegi minu kella üheksa bänd keeldus üleööturneest."
  
  "Mis maine?" - uuris noor preili Brown kähku.
  
  "See on konks," arvas Miša.
  
  Ta kehitas õlgu: "Noh, sellel paigal on maine," pidas ta dramaatiliselt pausi, "kuna teda kummitab."
  
  "Mida kasutades?" Miss Brown turgutas, lõbustades oma muigavat isa.
  
  "Kurat, Carly, ta ajab sinuga lihtsalt jama, kallis," naeratas Henry, pööramata pilku kahelt pildistavale naisele. Nende lakkamatu röökimine kadus, kui nad Henryst kaugemale liikusid, ja kaugus rahustas ta kõrvu.
  
  Misha naeratas: "See pole tühi rida, söör. Kohalikud on vaatlustest teatanud juba aastaid, kuid me hoiame seda enamasti saladuses. Vaata, ära muretse, ma saan aru, et enamikul inimestel ei ole julgust öösel jaama minna. Karta on loomulik."
  
  "Isa," õhutas preili Brown sosinal, sikutades isa varrukast.
  
  "Ole, sa ei kavatse seda tegelikult osta," irvitas Henry.
  
  "Isa, kõik, mida ma olen näinud pärast seda, kui me Poolast lahkusime, on mind põrgusse tüüdanud. Kas me ei saaks seda minu heaks teha?" - nõudis ta. "Palun?"
  
  Kogenud ärimees Henry heitis noormehele sädeleva, lihasööja pilgu. "Kui palju?"
  
  "Ära tunne nüüd piinlikkust, härra Brown," vastas Miša, püüdes mitte näha tema pilku isa kõrval seisva noore daamiga. "Enamiku inimeste jaoks on need ekskursioonid kaasneva ohu tõttu veidi järsud."
  
  "Oh jumal, issi, sa pead meid endaga kaasa võtma!" ohkas ta erutatult. Miss Brown pöördus Miša poole. "Mulle lihtsalt meeldivad ohtlikud asjad. Küsi mu isalt. Ma olen selline ettevõtlik inimene..."
  
  "Vean kihla, et olete," nõustus Miša sisehääl ihaga, kui ta silmad uurisid sileda marmorist nahka tema salli ja lahtise krae õmbluse vahel.
  
  "Carly, pole olemas sellist asja nagu kummitav rongijaam. See kõik on osa etendusest, kas pole, Misha? Henry möirgas rõõmsalt. Ta kummardus uuesti Miša poole. "Kui palju?"
  
  "...joon ja uppuja!" hüüdis Misha oma intrigeerivas mõttes.
  
  Carly tormas oma emale ja tädile kaubiku juurde tagasi kutsuma, kui päike suudles silmapiirile hüvastijätuks. Pehme tuul muutus kiiresti jahedaks hingeõhuks, kui pimedus langes pargi kohale. Tütre palvete peale oma nõrkuse pärast pead raputades nägi Henry vaeva, et turvavöö üle kõhu kinnitada, kui Misha Volkswagen Combi käivitas.
  
  "See võtab palju aega?" - küsis tädi. Misha vihkas teda. Isegi tema rahulik ilme meenutas talle kedagi, kes tundis midagi mäda lõhna.
  
  "Kas soovite, ma viin teid kõigepealt teie hotelli, proua?" Miša liikus meelega.
  
  "Ei, ei, kas me saame lihtsalt jaama minna ja ringkäigu lõpetada?" ütles Henry, varjates oma kindlat otsust palvena tunduda taktitundeline.
  
  Miša lootis, et seekord on tema sõbrad valmis. Mingeid tõrkeid seekord olla ei saanud, eriti mitte jälgedele püütud urineerivat kummitust. Ta tundis kergendust, kui leidis õudse mahajäetud jaama just nagu plaanitud - eraldatud, pimeda ja kõleda. Tuul puistas sügislehti mööda kinnikasvanud radu, painutas Minski öös umbrohtude varsi.
  
  "Nii on lugu, et kui seisate öösel Dudko raudteejaama 6. perroonil, kuulete vana veduri vilet, mis transportis hukkamõistetud sõjavange Stalag 342 juurde," jutustas Miša oma klientidele fabritseeritud detaile. "Ja siis näete, kuidas jaamaülem otsib oma pead pärast seda, kui NKVD ohvitserid tal ülekuulamisel pea maha raiusid."
  
  "Mis on Stalag 342?" küsis Carly Brown. Selleks ajaks nägi ta isa välja veidi vähem rõõmsameelne, kuna detailid kõlasid liiga realistlikult, et olla pettus, ja ta vastas talle pühalikult.
  
  "See oli Nõukogude sõdurite vangilaager, hun," ütles ta.
  
  Nad kõndisid lähestikku, ületades vastumeelselt platvormi 6. Ainus valgustus süngele hoonele tuli mõne meetri kaugusel asuva Volkswageni kaubiku taladest.
  
  "Kes on NK... mis jälle?" küsis Carly.
  
  "Nõukogude salapolitsei," uhkustas Miša, et anda oma loole usaldusväärsust.
  
  Tal oli suur rõõm vaadata, kuidas naised värisesid, nende silmad nagu taldrikud, kui nad ootasid jaamaülema kummituslikku kuju.
  
  "Tule nüüd, Victor," palvetas Miša, et ta sõbrad läbi tuleksid. Kohe kostis kuskilt rööbastelt üksildane rongivile, mida kandis jäine loodetuul.
  
  "Oh, armas jumal!" - Hr Browni naine kilkas, kuid tema mees oli skeptiline.
  
  "Pole päris, Polly," meenutas Henry talle. "Tõenäoliselt töötab temaga grupp inimesi."
  
  Miša ei pööranud Henryle tähelepanu. Ta teadis, mis juhtuma hakkab. Teine, valjem ulgumine tuli neile lähemale. Meeleheitlikult naeratada püüdnud Mišale avaldasid enim muljet tema kaasosaliste jõupingutused, kui rööbastele ilmus pimedusest nõrk kükloopi kuma.
  
  "Vaata! Püha jama! Siin ta on!" sosistas Carly paanikas, osutades üle süvistatud rööbaste teisele poole, kuhu ilmus Michaeli sihvakas kuju. Ta põlved kõverdusid, kuid teised hirmunud naised toetasid teda vaevu omaenda hüsteerias. Misha ei naeratanud, jätkates oma trikki. Ta vaatas Henry poole, kes lihtsalt jälgis kõrguva Michaeli kui peata jaamaülema värisevaid liigutusi.
  
  "Kas sa näed seda?" Henry naine vingus, kuid kauboi ei öelnud midagi. Järsku langesid ta pilgud möirgava veduri lähenevale valgusele, mis vulises nagu leviatandraakon, kui see jaama poole sööstis. Paksu kauboi nägu muutus verd täis, kui ööst väljus iidne aurumasin, mis pulseeriva äikese saatel nende poole liugles.
  
  Misha kortsutas kulmu. See kõik oli natuke liiga hästi tehtud. Päris rongi poleks tohtinud olla ja ometi oli see silme ees, tormas nende poole. Ükskõik kui palju ta oma ajusid raputas, ei saanud atraktiivne noor šarlatan toimuvast aru.
  
  Mikel, kui jäi mulje, et Victor oli vile eest vastutav, komistas üle radade, et neid ületada ja ajas turistid parajalt hirmule. Ta jalad katsusid mööda raudlatte ja lahtisi kive. Mantli katte all naeratas ta varjatud nägu naiste õudust nähes rõõmust.
  
  "Mikel!" Misha karjus. "Ei! Ei! Tule tagasi!"
  
  Kuid Mikel astus üle rööbaste ja suundus sinna, kus kuulis ohkeid. Tema nägemist varjas riie, mis kattis ta pead, et meenutada tõhusalt peata meest. Victor tuli tühjast piletikassast välja ja tormas grupi poole. Järjekordset siluetti nähes tormas kogu pere karjudes Volkswagenit päästma. Tegelikult üritas Victor oma kahte sõpra hoiatada, et ta ei vastuta toimuva eest. Ta hüppas rööbastele, et pahaaimamatut Mikelit teisele poole lükata, kuid ta hindas anomaalse ilmingu kiirust valesti.
  
  Miša vaatas õudusega, kuidas vedur purustas ta sõbrad, tappis nad silmapilkselt ega jätnud endast maha midagi peale õõvastava helepunase luude ja lihase segaduse. Tema suured sinised silmad olid paigal külmunud, nagu ka lõtk lõualuu. Ta nägi hingepõhjani šokis, kuidas rong kadus õhku. Vaid ameeriklannade karjed võistlesid mõrvarimasina vaibuva vilega, kui Miša mõistus lahkus.
  
  
  2
  Balmorali neiu
  
  
  "Kuule nüüd poiss, ma ei lase sul siit uksest sisse astuda enne, kui sa oma taskud tühjendad! Mul on küllalt nendest võltsidest, kes käituvad nagu päris Wallyd ja kõnnivad siin ringi, kutsudes end K-rühmaks. Ainult minu surnukeha kohal!" Sheamus hoiatas. Tema punane nägu värises, kui ta lahkuda üritavale mehele seadust andis. "K-squad pole kaotajatele. Jah?"
  
  Seamuse selja taga seisev turskete vihaste meeste seltskond möirgas oma nõusolekut.
  
  Jah!
  
  Seamus tõmbas ühe silma kinni ja urises: "Nüüd! Nüüd, kurat!"
  
  Ilus brünett pani käed risti ja ohkas kannatamatult: "Jeesus, Sam, näita neile juba kaupa."
  
  Sam pöördus ja vaatas talle õudusega otsa. "Teie ja siin viibivate daamide ees? Ma ei usu, Nina."
  
  "Ma nägin seda," naeratas ta, vaadates siiski teises suunas.
  
  Sam Cleave, ajakirjanike eliit ja silmapaistev kohalik kuulsus, on muutunud õhetavaks koolipoisiks. Vaatamata oma karmile välimusele ja kartmatule suhtumisele, ei olnud ta Balmorali K-rühmaga võrreldes midagi muud kui kompleksiga eelpubekas altaripoiss.
  
  "Tühjendage oma taskud," irvitas Seamus. Tema peenikest nägu kroonis kootud müts, mida ta kandis merel kalal käies ning hingeõhk lõhnas tubaka ja juustu järele, mida täiendas vedel õlu.
  
  Sam hammustas kuuli, muidu poleks teda kunagi Balmorali relvastusse vastu võetud. Ta kergitas kilti, näidates oma paljast varustust seltskonnale, kes pubi koju kutsusid. Hetkeks tardusid nad hukkamõistust
  
  Sam vingus: "Külm on, poisid."
  
  "Kortsutatud - see on, mis see on!" Seamus möirgas naljatades, juhtides patroonide koori kõrvulukustava rõõmuga. Nad avasid asutuse ukse, võimaldades Ninal ja teistel daamidel esimesena siseneda, enne kui nad ilusa Sami õlalepatsutusega välja juhatasid. Nina võpatas tema piinlikkusest ja pilgutas silma: "Palju õnne sünnipäevaks, Sam."
  
  "Ta," ohkas ta ja võttis rõõmsalt vastu suudluse, mille ta andis tema paremale silmale. Viimane oli nende vahel olnud rituaal juba enne endisteks armastajateks saamist. Pärast seda, kui naine eemaldus, hoidis ta mõnda aega silmi kinni, nautides mälestusi.
  
  "Jumala pärast, anna mehele juua!" - hüüdis üks pubiklientidest Samile osutades.
  
  "Ma arvan, et K-squad tähendab kilti kandmist?" aimas Nina, viidates niiskete šotlaste massile ja nende erinevatele tartanidele.
  
  Sam võttis lonksu oma esimest Guinnessi. "Tegelikult tähendab "K" käepidet. Ärge küsige."
  
  "See pole vajalik," vastas naine ja surus õllepudeli kaela oma kastanpunaste huulte juurde.
  
  "Seamus on vana kool, nagu võite öelda," lisas Sam. "Ta on traditsionalist. Ei mingit aluspesu kilti all."
  
  "Muidugi," naeratas ta. "Nii, kui külm on?"
  
  Sam naeris ja eiras tema kiusamist. Tal oli salamisi hea meel, et Nina oli tema sünnipäeval koos. Sam ei tunnistaks seda kunagi, kuid ta oli vaimustuses, et naine oli üle elanud kohutavad vigastused, mida ta sai nende viimasel ekspeditsioonil Uus-Meremaale. Kui poleks olnud Perdue ettenägelikkust, oleks ta surnud ja Sam ei teadnud, kas ta saab kunagi üle teise naise surmast, keda ta armastas. Ta oli talle väga kallis isegi platoonilise sõbrana. Vähemalt lubas ta tal endiselt endaga flirtida, mis hoidis tema lootusi elus kunagise taassünni osas, mis neil kunagi oli.
  
  "Kas olete Purduest midagi kuulnud?" küsis ta järsku, justkui püüdes kohustuslikust küsimusest kõrvale hiilida.
  
  "Ta on endiselt haiglas," ütles naine.
  
  "Ma arvasin, et dr Lamar andis talle puhta arve," kortsutas Sam kulmu.
  
  "Jah ta oli. Tal kulus põhiravist taastumiseks aega ja liigub nüüd järgmisse etappi, "sõnas naine.
  
  "Järgmine etapp?" küsis Sam.
  
  "Nad valmistavad teda ette mingiks korrigeerivaks operatsiooniks," vastas naine. "Sa ei saa meest süüdistada. Tähendab, see, mis temaga juhtus, jättis mõned koledad armid. Ja kuna tal on raha..."
  
  "Ma nõustun. Mina teeksin sama," noogutas Sam. "Ma ütlen teile, see mees on terasest."
  
  "Miks sa seda ütled?" Ta naeratas.
  
  Sam kehitas õlgu ja hingas välja, mõeldes nende ühise sõbra vastupidavusele. "Ei tea. Usun, et haavad paranevad ja plastiline kirurgia taastab, aga jumal, milline vaimne ahastus sel päeval oli, Nina.
  
  "Sul on liiga õigus, mu kallis," vastas naine sama murega. "Ta ei tunnistaks seda kunagi, kuid ma arvan, et Perdue mõistus kogeb ilmselt hoomamatuid õudusunenägusid selle tõttu, mis temaga kadunud linnas juhtus. Jeesus."
  
  "Sure kõvasti, see värdjas," raputas Sam Perdue imetlusega pead. Ta tõstis pudeli ja vaatas Ninale silma. "Ole, et päike teda kunagi ei kõrvetaks ja maod teavad tema viha."
  
  "Aamen!" kajas Nina, kõlistades oma pudelit Sami omaga. "Purdue jaoks!"
  
  Suurem osa Balmoral Armsi käratsevast rahvahulgast ei kuulnud Sami ja Nina toosti, kuid oli neid, kes kuulsid - ja teadsid valitud fraaside tähendust. Pidutsevale duole märkamatult jälgis neid pubi kaugemalt üks vaikne kuju. Tugeva kehaehitusega mees, kes neid jälgis, jõi kohvi, mitte alkoholi. Tema varjatud silmad vaatavad salaja kahte inimest, mille leidmiseks kulus nädalaid. Täna õhtul muutub kõik, mõtles ta, kui vaatas, kuidas nad naersid ja joovad.
  
  Ta pidi vaid ootama piisavalt kaua, kuni nad vabastati, et muuta nad reageerimisvõimetuks. Kõik, mida ta vajas, oli viis minutit Sam Cleave'iga kahekesi. Enne kui ta jõudis küsida, millal selline võimalus avaneb, tõusis Sam vaevaliselt toolilt.
  
  Naljakas on see, et kuulus uuriv ajakirjanik haaras leti äärest, tõmmates kilti alla, kartes, et ta tagumik jääb ühe külastaja mobiiltelefoni objektiivi vahele. Tema täielikuks üllatuseks oli seda juhtunud varemgi, kui teda paar aastat tagasi Highlandi festivalil võnkuval plastikust vitriinlaual sama komplekti kandmas pildistati. Ebakorrektne kõnnak ja tema kiiksuga õnnetu kõikumine viisid peagi selleni, et Edinburghi naiste abikorpus valis ta 2012. aastal seksikaimaks šotlaseks.
  
  Ta hiilis ettevaatlikult baari paremal küljel olevate pimendatud uste poole, millel oli sildid "Kanad" ja "Kuked", suundus kõhklevalt vastava ukse poole, kui Nina teda suure lõbustusega jälgis, olles valmis talle appi tormama, kui ta kaks sugupoolt segadusse ajab. hetk purjus semantikat. Käratsevas rahvamassis pakkus jalgpalli kõrgendatud helitugevus suurel seinale kinnitatud lameekraanil kultuuri ja traditsioonide heliriba ning Nina võttis selle kõik endasse. Pärast eelmisel kuul Uus-Meremaal viibimist tundis end nostalgias vanalinna ja tartanide järele.
  
  Sam kadus õigesse tualetti, jättes Nina keskenduma oma single maltile ja rõõmsatele meestele ja naistele tema ümber. Vaatamata nende pöörasele karjumisele ja tõukamisele külastas täna õhtul Balmorali rahumeelne rahvahulk. Segaduses loksuvast õllest ja komistavatest joodikutest, noolemängu vastaste ja tantsivate daamide liikumisest märkas Nina kiiresti üht anomaaliat - kuju, kes istub üksi, peaaegu liikumatult ja vaikselt üksi. See oli üsna intrigeeriv, kui kohatu mees välja nägi, kuid Nina otsustas, et ilmselt pole ta seal tähistamas. Kõik ei joonud tähistamiseks. Ta teadis seda liiga hästi. Iga kord, kui ta kaotas kellegi lähedase või leinas mineviku pärast, jäi ta purju. See võõras tundus olevat siin mõnel muul põhjusel, joomiseks.
  
  Tundus, et ta ootas midagi. Sellest piisas, et seksikas ajaloolane tal silma peal hoida. Ta jälgis teda baari taga peeglist, kui ta viskit rüüpas. See oli peaaegu kurjakuulutav, kuidas ta ei liigutanud, välja arvatud aeg-ajalt jooma tõstetud käsi. Järsku tõusis ta toolilt ja Nina ärkas üles. Ta jälgis tema üllatavalt kiireid liigutusi ja avastas siis, et ta ei joonud alkoholi, vaid Iiri jääkohvi.
  
  "Oh, ma näen kainet kummitust," mõtles ta endamisi ja jälgis teda oma pilguga. Ta võttis oma nahast rahakotist paki Marlborosid ja tõmbas pappkastist sigareti. Mees vaatas tema poole, kuid Nina jäi sigaretti süüdates jätkuvalt pimedasse. Läbi oma tahtlike suitsupahvide võis ta teda jälgida. Ta oli vaikselt tänulik, et asutus ei jõustanud suitsetamisseadust, kuna see asus mässulise miljardäri David Perdue omanduses, kellega ta kohtus.
  
  Ta ei teadnud, et just see viimane oli põhjus, miks see mees otsustas täna õhtul Balmoral Armsi külastada. Ei joonud ja ilmselt ei suitsetanud, võõral polnud põhjust seda pubi valida, arvas Nina. See muutis ta kahtlustavaks, kuid ta teadis, et oli varem olnud liiga kaitsev, isegi paranoiline, mistõttu jättis ta praeguseks rahule ja naasis käsiloleva ülesande juurde.
  
  "Palun veel, Rowan!" pilgutas ta ühele baarmenile, kes täitis selle kohe.
  
  "Kus see haggis on, kes siin teie juures oli?" - naljatas ta.
  
  "Soos," muigas ta, "ma teen jumal teab mida."
  
  Ta naeris, kui valas talle teise merevaigust lutti. Nina kummardus ettepoole, et sellises lärmakas keskkonnas võimalikult vaikselt rääkida. Ta tõmbas Rowani pea oma suu poole ja pistis sõrme talle kõrva, et olla kindel, et ta kuuleb tema sõnu. "Kas olete märganud meest, kes seal nurgas istub?" - küsis ta ja noogutas peaga pooleldi purjus jääkohviga tühja laua poole. "Ma mõtlen, kas sa tead, kes ta on?"
  
  Rowan teadis, kellest ta räägib. Selliseid kuulekaid tegelasi oli Balmoralis lihtne märgata, kuid tal polnud aimugi, kes need patroonid olid. Ta raputas pead ja jätkas vestlust samal viisil. "Neitsi?" - ta hüüdis.
  
  Nina kortsutas kulmu selle epiteeti peale. "Tellisin terve öö neitsijooke. Ei mingit alkoholi. Ta oli siin olnud kolm tundi, kui sina ja Sam kohale ilmusid, kuid ta tellis ainult jääkohvi ja võileiva. Sa pole kunagi millestki rääkinud, tead?"
  
  "Oh, okei," võttis ta Rowani teabe vastu ja tõstis klaasi, et teda naeratades lahti lasta. "Ta."
  
  Sam oli juba mõnda aega tualetis olnud ja nüüdseks hakkas ta tundma rahutust. Pealegi oli võõras Samile meestetuppa järgnenud ja ka tema oli endiselt peatoast kadunud. Midagi talle ei meeldinud. Ta ei saanud midagi parata, kuid ta oli lihtsalt üks neist inimestest, kes ei saanud midagi lahti lasta, kui see teda häiris.
  
  "Kuhu te lähete, dr Gould? Teate, et see, mis sealt leiate, ei saa olla hea, ah?" Seamus möirgas. Tema seltskond puhkes trotsides naerma ja karjuma, mis ajas ajaloolase vaid muigama. "Ma ei teadnud, et sa nii arst oled!" Nende lõbusa karjete keskel koputas Nina meestetoa uksele ja toetas peaga vastu ust, et vastust paremini kuulda.
  
  "Sam?" - hüüdis ta. "Sam, kas sul on seal kõik korras?"
  
  Toas kuulis ta elavas vestluses meeste hääli, kuid oli võimatu aru saada, kas mõni neist kuulus Samile. "Sam?" ta jätkas seal viibijate ahistamist koputades. Vaidlus muutus teisel pool ust valjuks kolinaks, kuid naine ei julgenud sisse astuda.
  
  "Kurat," naeratas ta. "See võib olla igaüks, Nina, nii et ärge tulge sisse ja tehke ennast lolliks!" Ootamise ajal koputasid tema kõrge kontsaga saapad kannatamatult vastu põrandat, kuid siiski ei tulnud Roosteri uksest keegi välja. Kohe kostis tualetis veel üks võimas müra, mis kõlas päris tõsiselt. See oli nii vali, et isegi metsik rahvahulk märkas seda, summutades nende vestlused mõnevõrra.
  
  Portselan purunes ja midagi suurt ja rasket tabas ukse sisemust, tabades tugevalt Nina miniatuurset kolju.
  
  "Taevane arm! Mis kurat seal toimub? kriiskas ta vihaselt, kuid kartis ka Sami pärast. Ei möödunud sekunditki, enne kui ta ukse lahti tõmbas ja otse Ninale otsa jooksis. Jõud lõi ta jalust maha, kuid Sam sai ta õigel ajal kätte.
  
  "Lähme, Nina! Kiire! Lähme siit kurat minema! Nii, Nina! Nüüd!" müristas ta, tirides teda randmest üle rahvarohke pubi. Enne kui keegi küsida jõudis, kadusid sünnipäevalaps ja tema sõber külma Šoti öösse.
  
  
  3
  Vesikress ja valu
  
  
  Kui Perdue nägi vaeva, et silmi avada, tundis ta end elutu teekorjusena.
  
  "Tere hommikust, härra Perdue," kuulis ta, kuid ei suutnud sõbralikku naisehäält tuvastada. "Kuidas te end tunnete, söör?"
  
  "Ma tunnen veidi iiveldust, tänan teid. Kas ma saaksin vett palun?" - tahtis ta öelda, kuid see, mida Perdue oma huulilt kuuldes pahandas, oli palve, mis oli parem bordelli ukse taha jätta. Õde üritas meeleheitlikult mitte naerda, kuid ka tema üllatas ennast itsitusega, mis rikkus koheselt tema professionaalse käitumise ning ta kükitas maha, kattes kahe käega suu.
  
  "Issand, härra Perdue, ma vabandan!" pomises ta kätega nägu varjates, kuid patsient tundus oma käitumise pärast rohkem häbi, kui ta eales suutis. Tema kahvatusinised silmad vaatasid talle õudusega otsa. "Ei, palun," hindas ta oma tahtlike sõnade kõla täpsust. "Vabandage. Kinnitan teile, et see oli krüpteeritud saade. Lõpuks julges Perdue naeratada, kuigi see meenutas pigem grimassi.
  
  "Ma tean, härra Perdue," tunnistas lahke roheliste silmadega blondiin, aidates tal istuda just nii palju, et saaks lonksu vett juua. "Kas aitaks teile öelda, et ma olen kuulnud palju, palju hullemat ja palju segasemat kui see?"
  
  Perdue niisutas oma kõri puhta jaheda veega ja vastas: "Kas te usuksite, et see teadmine ei lohuta mind? Ma ütlesin ikka seda, mida ütlesin, kuigi ka teised tegid end lolliks. Ta puhkes naerma. "See oli üsna rõve, kas pole?"
  
  Õde Madison, kelle nimi oli nimesildile kirjutatud, itsitas südamest. See oli tõeline naudingu itsitamine, mitte midagi, mida ta teeskles, et teda paremini tunda. "Jah, härra Perdue, see oli suurepäraselt sihitud."
  
  Purdue kabineti uks avanes ja dr Patel piilus välja.
  
  "Tundub, et teil läheb hästi, härra Perdue," naeratas ta ja kergitas üht kulmu. "Millal sa ärkasid?"
  
  "Ärkasin tegelikult mõni aeg tagasi, tundes end üsna pingestatuna," naeratas Perdue taas õde Madisonile, et korrata nende eranalja. Ta surus itsitamise mahasurumiseks huuled kokku ja ulatas tahvli arstile.
  
  "Ma tulen kohe tagasi hommikusöögiga, söör," teatas ta enne ruumist lahkumist mõlemale härrale.
  
  Perdue keeras nina püsti ja sosistas: "Dr Patel, ma parem ei söö praegu, kui te ei pahanda. Ma arvan, et ravimid ajavad mind veel mõnda aega iiveldama.
  
  "Ma kardan, et pean seda nõudma, härra Perdue," kinnitas dr Patel. "Te olete juba rohkem kui päeva rahustanud ja teie keha vajab enne järgmise raviga jätkamist vedelikku ja toitumist."
  
  "Miks ma olin nii kaua mõju all?" - küsis Perdue kohe.
  
  "Tegelikult," ütles arst väga murelikuna, "meil pole aimugi. Teie elulised näitajad olid rahuldavad, isegi head, kuid tundus, et nii-öelda magasite edasi. Tavaliselt pole seda tüüpi operatsioon liiga ohtlik, edukus on 98% ja enamik patsiente ärkab umbes kolm tundi pärast seda.
  
  "Aga mul kulus veel üks päev, anna või võta, et oma rahulikust olekust välja tulla?" Perdue kortsutas kulmu, kui ta üritas korralikult istuda kõval madratsil, mis ta tagumiku ebamugavalt kallistas. "Miks see juhtuma pidi?"
  
  Dr Patel kehitas õlgu. "Vaata, kõik on erinevad. Võib olla mida iganes. Sellest ei saanud midagi. Võib-olla on teie meel väsinud ja otsustanud aja maha võtta. Bangladeshi arst ohkas: "Jumal teab, teie juhtumiaruande põhjal arvan, et teie keha on otsustanud, et tänaseks piisab - ja seda kuradi mõjuval põhjusel!"
  
  Perdue võttis hetke, et ilukirurgi avaldust kaaluda. Esimest korda pärast oma katsumusi ja sellele järgnenud haiglaravi Hampshire'i erahaiglas mõtles hoolimatu ja jõukas maadeavastaja veidi oma Uus-Meremaa katsumustele. Tegelikult polnud talle veel pähe tulnud, kui kohutav oli tema kogemus. Ilmselgelt tuli Perdue mõistus toime hilinenud teadmatuse tunde traumaga. Hiljem haletsen.
  
  Teemat vahetades pöördus ta dr Pateli poole. "Kas ma peaksin sööma? Kas ma saaksin lihtsalt vesist suppi või midagi?
  
  "Te peate olema mõtete lugeja, härra Perdue," märkis õde Madison, kui ta hõbekäruga tuppa sõitis. Sellel istus kruus teed, kõrge klaas vett ja taldrik kressisuppi, mis lõhnas selles steriilses keskkonnas imeliselt. "Supi, mitte vesisuse kohta," lisas ta.
  
  "See näeb päris hea välja," tunnistas Perdue, "aga ausalt öeldes ma ei saa."
  
  "Ma kardan, et need on arsti ettekirjutused, härra Perdue. Isegi sa sööd ainult paar lusikat?" ta veenis. "Niikaua kui teil on midagi, oleksime tänulikud."
  
  "Just nii," naeratas dr Patel. "Proovige lihtsalt, härra Perdue. Nagu ma kindlasti hindaksite, ei saa me teid tühja kõhuga ravida. Ravim kahjustab teie keha."
  
  "Olgu," nõustus Perdue vastumeelselt. Kreemjas roheline roog tema ees lõhnas nagu taevas, kuid tema keha tahtis ainult vett. Ta muidugi sai aru, miks tal on vaja süüa ja nii võttis lusika ja nägi vaeva. Haiglavoodis külma teki all lebades tundis ta, kuidas ta jalgadele pandi aeg-ajalt paks polster. Sideme all kipitas see nagu kirss verevalumile torkitud sigaretist, kuid ta säilitas oma positsiooni. Lõppude lõpuks oli ta selle kliiniku - Salisbury Private Health Care - üks peamisi aktsionäre ja Perdue ei tahtnud näida nõrgana nende töötajate ees, kelle palkamise eest ta vastutas.
  
  Valu vastu silmad sulgedes tõstis ta lusika huultele ja nautis erahaigla kulinaarset võimekust, mida ta veel mõnda aega koju kutsuks. Toidu hõrk maitse aga ei seganud teda tundmatust kummalisest eelaimusest. Ta ei suutnud jätta mõtlemata, milline näeb välja tema alakeha marli ja teibi polstri all.
  
  Pärast Purdue viimaste operatsioonijärgsete elutähtsate näitajate hindamise allkirjastamist kirjutas dr Patel õde Madisoni järgmise nädala retseptid. Ta avas Perdue toas rulood ja ta mõistis lõpuks, et on õueaiast kolmandal korrusel.
  
  "Kas ma ei ole esimesel korrusel?" küsis ta üsna närviliselt.
  
  "Ei," laulis ta hämmeldunud ilmega. "Miks? Kas see loeb?
  
  "Ma arvan, et mitte," vastas ta, näides endiselt pisut hämmeldunud.
  
  Tema toon oli mõnevõrra murelik. "Kas teil on kõrgusekartus, härra Perdue?"
  
  "Ei, mul ei ole foobiaid, mu kallis," selgitas ta. "Tegelikult ei oska ma täpselt öelda, millega tegu. Võib-olla olin lihtsalt üllatunud, et ma ei näinud aeda, kui sa rulood alla tõmbasid.
  
  "Kui me oleksime teadnud, et see on teie jaoks oluline, oleksime paigutanud teid esimesele korrusele, söör," ütles ta. "Kas ma peaksin arstilt küsima, kas me saame teid teisaldada?"
  
  "Ei, ei, palun," protesteeris Perdue vaikselt. "Ma ei hakka maastikku üle komplitseerima. Kõik, mida ma tahan teada, on see, mis edasi saab. Muide, millal sa kavatsed mu jalgade sidemeid vahetada?
  
  Meditsiiniõde Madisoni heleroheline kleit vaatas kaastundlikult patsiendile otsa. Ta ütles vaikselt: "Ära muretse selle pärast, härra Perdue. Vaata, sul on olnud ebameeldivaid probleeme kohutava... - ta peatus lugupidavalt, püüdes meeleheitlikult lööki pehmendada -... kogemusega, mis sul on olnud. Kuid ärge muretsege, härra Perdue, te leiate, et dr Pateli kogemus on võrratu. Teate, olenemata teie hinnangust sellele korrigeerivale operatsioonile, söör, olen kindel, et see avaldab teile muljet.
  
  Ta naeratas Perduele siiralt, mis saavutas oma eesmärgi teda rahustada.
  
  "Aitäh," noogutas ta, kerge naeratus puudutas ta huuli. "Ja kas ma saan lähiajal tööd hinnata?"
  
  Väike lahke häälega raamitud õde kogus tühja veekannu ja klaasi ning suundus ukse poole, et siis peagi tagasi tulla. Kui ta väljapääsuks ukse avas, vaatas ta mehele tagasi ja osutas supile. "Aga alles pärast seda, kui olete sellesse kaussi korraliku mõlki teinud, härra."
  
  Perdue andis endast parima, et järgnev muigamine valutult mööduks, kuigi pingutused olid asjatud. Tema hoolikalt õmmeldud nahale venitati õhuke õmblus, kus puuduv kude asendati. Perdue püüdis supist võimalikult palju süüa, kuigi selleks ajaks oli see jahtunud ja muutunud krõbeda koorikuga taignaroaks - mitte just selliseks köögiks, millega miljardärid tavaliselt leppivad. Teisest küljest oli Perdue liiga tänulik, et ta Kadunud Linna koletutest elanikest üldse lõugade vahele jäi, ega kavatsenud külma puljongi üle kurta.
  
  "Tehtud?" Ta kuulis.
  
  Sisse astus õde Madison, relvastatud tööriistadega, millega oma patsiendi haavu puhastada, ja värske sidemega, millega õmblused hiljem katta. Perdue ei teadnud, mida sellest ilmutusest arvata. Ta ei tundnud vähimatki hirmu ega pelglikkust, kuid mõte sellest, mida metsaline Kadunud Linna labürindis temaga teeb, tekitas temas rahutust. Muidugi ei julgenud Perdue mingeid märke sellest, et keegi oleks lähedal paanikahoole.
  
  "See teeb natuke haiget, aga ma püüan teha selle võimalikult valutuks," ütles naine talle otsa vaatamata. Perdue oli tänulik, sest ta kujutas ette, et tema näoilme ei olnud praegu meeldiv. "Seal on veidi kipitust," jätkas ta, steriliseerides oma õrna instrumenti, et sideme servad lahti saada, "aga ma võin anda teile paikselt kasutatavat salvi, kui see tundub liiga häiriv."
  
  "Ei, tänan," naeratas ta kergelt. "Lihtsalt tehke seda ja ma saan raskustest üle."
  
  Ta vaatas korraks üles ja naeratas, justkui kiidaks ta tema julguse heaks. See ei olnud raske ülesanne, kuid ta mõistis salaja traumeerivate mälestuste ohtu ja ärevust, mida need võivad põhjustada. Kuigi David Perdue'i vastu suunatud rünnaku üksikasju talle kunagi ei avaldatud, oli õde Madison kahjuks varem sellise intensiivsusega tragöödiaga kokku puutunud. Ta teadis, mis tunne on olla sandistatud, isegi seal, kus keegi ei näinud. Ta teadis, et mälestus katsumusest ei jätnud kunagi ohvreid. Võib-olla sellepärast tundis ta kaastunnet jõuka teadlase vastu isiklikul tasandil.
  
  Ta hingeõhk takerdus kurku ja ta pigistas silmad kinni, kui naine kooris ära esimese paksu krohvikihi. See tegi haiget häält, mis pani Perdue võpatama, kuid ta polnud veel valmis oma uudishimu silmi avades rahuldama. Ta peatus. "See sobib? Kas sa tahad, et ma sõidaksin aeglasemalt?"
  
  Ta võpatas: "Ei, ei, lihtsalt kiirusta. Tehke seda kiiresti, kuid andke mulle vahepeal aega hinge tõmmata.
  
  Sõnagi vastamata rebis õde Madison ühtäkki ühe tõmbega sideme küljest ära. Perdue karjus piinades, lämbus hetkelisest hingetõmbest.
  
  "Ji-zuss Charist!" hüüdis ta, silmad šokist pärani. Tema rind kerkis kiiresti, kui ta mõistus töötles piinavat põrgut lokaliseeritud nahapiirkonnas.
  
  "Vabandust, härra Perdue," vabandas ta siiralt. "Sa ütlesid, et ma peaksin lihtsalt edasi minema ja sellega hakkama saama."
  
  "Ma tean, m-w-mida ma ütlesin," pomises ta, saades veidi hingamisvõimet tagasi. Ta ei oodanud kunagi, et see oleks nagu ülekuulamise ajal piinamine või küünte väljatõmbamine. "Sul on õigus. Ma tõesti ütlesin seda. Issand jumal, see tappis mu peaaegu ära.
  
  Kuid Perdue ei oodanud seda, mida ta oma haavu vaadates nägi.
  
  
  4
  Surnud relatiivsusteooria fenomen
  
  
  Sam üritas kiiruga oma auto ust avada, samal ajal kui Nina tema kõrval metsikult vilistas. Selleks ajaks mõistis ta, et on mõttetu oma vana seltsimeest millegi kohta küsitleda, kui too keskendus tõsistele asjadele, mistõttu otsustas ta hinge tõmmata ja keelt hoida. Öösel oli selle aastaaja kohta pakane ja ta jalad, tundes tuule hammustavat külma, kõverdusid kilti all ja käed olid samuti tuimad. Väljaspool asutust asuva pubi poolt kostis hääli, mis sarnanesid rebase jälgedes tormama valmis jahimeeste hüüdele.
  
  "Taeva pärast!" Sam susises pimeduses, kui võtme ots jätkas luku kriimustamist, suutmata leida väljapääsu. Nina vaatas tagasi tumedatele kujudele. Nad ei kolinud hoonest eemale, kuid naine suutis tüli välja tuua.
  
  "Sam," sosistas ta kiiresti hingates, "kas ma saan sind aidata?"
  
  "Ta tuleb? Kas ta juba tuleb?" - küsis ta tungivalt.
  
  Olles endiselt hämmeldunud Sami põgenemisest, vastas ta: "Kes? Ma pean teadma, kelle eest valvata, kuid võin teile öelda, et keegi ei jälgi meid veel."
  
  "Th-see... see fu..." kokutas ta, "kuradi tüüp, kes mind ründas."
  
  Tema suured tumedad silmad uurisid seda piirkonda, kuid nii kaugele, kui Nina nägi, ei olnud pubist väljaspool toimunud kakluse ja Sami vraki vahel mingit liikumist. Uks avanes krigisevalt, enne kui Nina jõudis aru saada, keda Sam mõtles, ja tundis, kuidas ta käsi ta käest haaras. Ta viskas ta autosse nii õrnalt kui suutis ja lükkas talle järele.
  
  "Oh jumal, Sam! Teie manuaalne käiguvahetus on mu jalgu! "- kurtis ta, nähes raskusi kõrvalistmele pääsemisega. Tavaliselt oleks Samil tema öeldu topeltviibimise kohta mingisuguseid vingerpussi, kuid tal ei olnud praegu aega huumori jaoks. Nina hõõrus oma reite ja mõtles ikka veel, millest see kisa tuli, kui Sam auto käivitas. Ukse lukustamise rutiini sooritamine tuli täpselt õigel ajal, sest mitte varem, kui tugev pauk aknale pani Nina õudusest karjuma.
  
  "Mu Jumal!" - karjus ta nähes taldrikusilmset mantlis meest, kes ootamatult eikusagilt välja ilmus.
  
  "Poeg!" Sam vingus, liigutas esimesena kangi ja kiirendas autot.
  
  Mees Nina ukse taga karjus talle raevukalt, andes kiireid lööke vastu akent. Kui Sam valmistus kiirendama, aeglustus Nina jaoks aeg. Ta vaatas hoolikalt meest, kelle nägu oli pingest moonutatud, ja tundis ta kohe ära.
  
  "Neitsi," pomises ta imestunult.
  
  Kui auto parkimiskohast välja sõitis, karjus mees neile midagi läbi punaste piduritulede, kuid Nina oli liiga šokeeritud, et tema jutule tähelepanu pöörata. Ta ootas suu lahti, et Sam saaks õiget seletust anda, kuid ta mõistus oli segane. Hilisel tunnil sõitsid nad kaks punast tuld mööda Glenrothesi peatänavat, suundudes lõunasse North Queensferry poole.
  
  "Mida sa ütlesid?" - küsis Sam Ninalt, kui nad lõpuks suurele teele välja sõitsid.
  
  "Umbes?" küsis ta, olles sellest kõigest nii rabatud, et unustas suurema osa sellest, millest ta rääkis. "Oh, mees ukse taga? Kas see on see kili, mille eest sa põgened?"
  
  "Jah," vastas Sam. "Kuidas sa teda seal kutsusid?"
  
  "Oh, Püha Neitsi," ütles ta. "Vaatasin teda pubis, kui sa nõmmel olid, ja märkasin, et ta ei joo alkoholi. Nii et kõik tema joogid..."
  
  "Neitsid," soovitas Sam. "Ma saan aru. ma saan aru." Ta nägu oli õhetav ja silmad endiselt metsikud, kuid ta hoidis oma kaugtuledega pilku kurvilisel teel. "Mul on tõesti vaja kesklukuga autot osta."
  
  "Pole kurat," nõustus ta ja pistis juuksed kootud mütsi alla. "Ma oleksin arvanud, et see on teile praeguseks selgeks saanud, eriti selles äris, millega te tegelete. Et oma tagumikku nii sageli taga aetakse ja ahistatakse, oleks vaja paremat transporti.
  
  "Mulle meeldib mu auto," pomises ta.
  
  "See näib olevat viga, Sam, ja sa oled piisavalt rikas, et lubada endale midagi, mis vastab sinu vajadustele," jutlustas ta. "Nagu tank."
  
  "Kas ta ütles sulle midagi?" küsis Sam temalt.
  
  "Ei, aga ma nägin, kuidas ta sinu järel tualetti läks. Ma lihtsalt ei arvanud sellest midagi. Miks? Kas ta ütles sulle seal midagi või ründas sind lihtsalt?" küsis Nina, võttes hetkeks oma mustad salgud kõrva taha harjamiseks, et juuksed näost välja saada. "Oh issand, sa näed välja nagu oleks näinud surnud sugulast või midagi."
  
  Sam vaatas talle otsa. "Miks sa seda ütled?"
  
  "See on lihtsalt viis ennast väljendada," kaitses Nina end. "Kui ta ei olnud teie surnud sugulane."
  
  "Ära ole loll," naeris Sam.
  
  Ninale jõudis kohale, et tema kaaslane ei järgi täpselt liiklusreegleid, arvestades, et tema soontes oli miljon gallonit puhast viskit ja annus šokki. Ta tõmbas käega õrnalt tema juustest õlale, et teda mitte hirmutada. "Kas sa ei arva, et mul on parem sõita?"
  
  "Sa ei tunne mu autot. Selles on... trikke," protesteeris Sam.
  
  "Mitte rohkem kui teil on ja ma saan teid suurepäraselt vastu võtta," naeratas ta. "Teeme nüüd. Kui võmmid teid peatavad, olete sügavas jamas ja me ei vaja sellest õhtust teist haput maitset, kuulete?"
  
  Tema veenmine oli edukas. Vaikse alistumise ohke saatel keeras ta teelt kõrvale ja vahetas Ninaga kohti. Juhtunust ikka veel raputatud, kammis Sam mööda pimedat teed jälitamise märkide otsimiseks, kuid tundis kergendust, et ohtu pole. Kuigi Sam oli purjus, ei maganud ta koduteel kuigi palju.
  
  "Tead, mu süda peksab endiselt," ütles ta Ninale.
  
  "Jah, ka minu oma. Kas teil pole õrna aimugi, kes ta oli?" - ta küsis.
  
  "Ta nägi välja nagu keegi, keda ma kunagi tundsin, aga ma ei oska täpselt öelda, kes," tunnistas Sam. Tema sõnad olid sama segased kui emotsioonid, mis teda valdasid. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste ja tõmbas käega õrnalt üle näo, enne kui vaatas tagasi Ninale. "Ma arvasin, et ta tapab mu. Ta ei sööstnud ega midagi, aga ta pomises midagi ja tõukas mind, nii et ma sain vihaseks. See pätt ei viitsinud öelda lihtsat "tere" ega midagi, nii et võtsin seda kui julgustust kaklema või mõtlesin, et äkki ta üritab mind sinna jama ajada, tead? "
  
  "Mõistlik," nõustus ta, jälgides hoolikalt teed nende ees ja taga. "Mida ta üldse pomises? See võib anda teile aimu, kes ta oli või milleks ta seal oli.
  
  Samile meenus ebamäärane juhtum, kuid midagi konkreetset meelde ei tulnud.
  
  "Mul pole õrna aimugi," vastas ta. "Jällegi, ma olen praegu valgusaastate kaugusel kõigist veenvatest mõtetest. Võib-olla uhus viski mu mälu ära või midagi, sest see, mida ma mäletan, näeb päriselus välja nagu Dali maal. Kõik on lihtsalt määrdunud ja liiga paljude värvidega segatud," röhitas ta ja tegi kätega tilkuvat žesti.
  
  "Kõlab nagu enamik teie sünnipäevi," märkis ta, püüdes mitte naeratada. "Ära muretse, kallis. Varsti saad selle kõik maha magada. Homme mäletate seda jama paremini. Veelgi enam, on suur võimalus, et Rowan räägib teile teie ahistajast veidi rohkem, kuna ta on teda terve õhtu teenindanud.
  
  Sami purjus pea pööras teda silmitsema ja kaldus umbusklikult külili. "Minu ahistaja? Jumal, ma olen kindel, et ta oli südamlik, sest ma ei mäleta, et ta oleks mind löönud. Samuti... kes kurat on Rowan?"
  
  Nina pööritas silmi. "Issand, Sam, sa oled ajakirjanik. Võite eeldada, et teate, et seda terminit on sajandeid kasutatud viidates kellelegi, kes häirib või häirib. See ei ole kõva nimisõna nagu vägistaja või vägistaja. Ja Rowan on Balmoralis baarmen.
  
  "Oh," laulis Sam, kui ta silmalaud vajus. "Jah, siis, jah, see lobisev idioot ajas mind pagana närvi. Ma ütlen teile, et ma pole pikka aega end niimoodi kiusatuna tundnud."
  
  "Olgu, okei, jäta sarkasm kõrvale. Lõpeta rumal olemine ja ärka üles. Oleme peaaegu teie maja juures," juhendas ta, kui nad Turnhouse'i golfiväljakust läbi sõitsid.
  
  "Kas sa jääd ööseks?" ta küsis.
  
  "Jah, aga sa lähed kohe magama, sünnipäevalaps," ütles ta karmilt.
  
  "Ma tean, et oleme. Ja kui sa tuled meiega, näitame sulle, mis elab Tartani Vabariigis," teatas ta ja naeratas talle teed ääristavate mööduvate kollaste tulede valguses.
  
  Nina ohkas ja pööritas silmi. "Rääkige vanade sõprade kummituste nägemisest," pomises ta, kui nad Sam elanud tänavale keerasid. Ta ei öelnud midagi. Sami udune meel oli autopiloodil, kui ta vaikides läbi auto nurkade kõigutas, samal ajal kui kauged mõtted tõrjusid meestetoas viibiva võõra mehe ähmast nägu tema mälust välja.
  
  Sam ei olnud eriti koormav, kui Nina ta magamistoas kohevale padjale asetas. See oli teretulnud vaheldus tema pikaajalistele protestidele, kuid naine teadis, et õhtune hapu sündmus koos kibestunud iirlase joominguga võis kindlasti mõjutada tema sõbra käitumist. Ta oli kurnatud ja hoolimata sellest, kui väsinud ta keha oli, võitles ta vaim puhkuse vastu. Ta nägi seda tema silmade liikumisest tema suletud silmalaugude taga.
  
  "Maga hästi, poiss," sosistas ta. Suudles Sami põsele, tõmbas ta teki üles ja surus mehe fliisteki serva tema õla alla. Kui Nina Sami öökapi lambi välja lülitas, valgustasid nõrgad valgussähvatused pooleldi ettetõmmatud kardinaid.
  
  Jättes ta rahulolevasse põnevusse, suundus ta elutuppa, kus kaminasimsil lösutas tema armastatud kass.
  
  "Tere, Bruich," sosistas ta, tundes end täiesti tühjana. "Tahad mind täna õhtul soojas hoida?" Kass ei teinud muud, kui piilus läbi oma silmalaugude pilude, et uurida oma kavatsusi, enne kui ta rahulikult uinus, kui äike Edinburghi kohal veeres. "Ei," kehitas ta õlgu. "Võib-olla oleksin teie õpetaja pakkumise vastu võtnud, kui oleks teadnud, et jätate mind hooletusse. Te neetud mehed olete kõik ühesugused."
  
  Nina potsatas diivanile ja pani teleka käima, mitte niivõrd meelelahutuseks kui seltskonnaks. Tema mõtetes vilkusid katkendid öistest sündmustest, kuid ta oli liiga väsinud, et sellest liiga palju üle vaadata. Ta teadis vaid seda, et teda häiris heli, mida neitsi tegi, kui ta autoaknasse rusikaga lõi, enne kui Sam minema sõitis. See oli nagu aegluubis haigutamine, mida taasesitati aegluubis; kohutav, kummitav heli, mida ta ei suutnud unustada.
  
  Midagi köitis tema tähelepanu ekraanil. See oli üks parkidest tema kodulinnas Obanis Šotimaa loodeosas. Väljas sadas vihma, et pesta maha Sam Cleave'i sünnipäev ja kuulutada uue päeva koitu.
  
  Kell kaks öösel.
  
  "Oh, me oleme jälle uudistes," ütles naine ja keeras vihmahääle pealt helitugevust. "Kuigi mitte väga põnev." Uudistes polnud midagi tõsist peale selle, et äsja valitud Obani linnapea oli suundumas kõrge prioriteediga ja suure usaldusega riiklikule kohtumisele. "Usaldus, neetud," irvitas Nina Marlborot süüdates. "Lihtsalt väljamõeldud nimi salajase hädaabiprotokolli jaoks, hei, pätid?" Nina püüdis talle omase küünilisusega mõista, kuidas saab lihtsat linnapead pidada piisavalt tähtsaks, et teda nii kõrgetasemelisele kohtumisele kutsuda. See oli kummaline, kuid Nina liivased silmad ei talunud enam teleri sinist valgust ning ta uinus vihmakohina ja Kanal 8 reporteri seosetu, hääbuva jutu saatel.
  
  
  5
  Teine õde
  
  
  Hommikuvalguses, mis Perdue aknast tuli, paistsid tema haavad palju vähem grotesksed kui eelmisel pärastlõunal, kui õde Madison neid puhastas. Ta varjas oma esialgset ehmatust kahvatusiniste pilude nähes, kuid vaevalt suutis ta väita, et Salisbury kliiniku arstide töö oli tipptasemel. Arvestades tema alakehale tehtud laastavat kahju kadunud linna sügavuses, oli korrigeeriv operatsioon kulgenud suurepäraselt.
  
  "Näeb parem välja, kui ma arvasin," ütles ta õele, kui ta sidet eemaldas. "Teisest küljest võib-olla ma lihtsalt paranen hästi?"
  
  Õde, noor daam, kelle voodiäärne käitumine oli veidi vähem isiklik, naeratas talle kõhklevalt. Perdue mõistis, et ta ei jaga õde Madisoni huumorimeelt, kuid oli vähemalt sõbralik. Ta tundus tema läheduses üsna ebamugavalt, kuid ta ei saanud aru, miks. Olles see, kes ta oli, küsis ekstravertne miljardär lihtsalt.
  
  "Kas sa oled allergiline?" - naljatas ta.
  
  "Ei, härra Perdue?" - vastas ta ettevaatlikult. "Milleks?"
  
  "Minu jaoks," naeratas ta.
  
  Korraks ilmus tema näole vana "kütitud hirve" ilme, kuid tema irve vabastas ta peagi segadusest. Ta naeratas talle kohe . "Hmm, ei, ma ei ole selline. Nad testisid mind ja leidsid, et olen teie suhtes immuunne.
  
  "Ha!" - hüüatas ta, püüdes ignoreerida tuttavat põletustunnet, mis tuleneb naha õmbluste pingest. "Tundub, et teile ei meeldi palju rääkida, nii et ma järeldasin, et sellel peab olema mingi meditsiiniline põhjus."
  
  Õde hingas enne talle vastamist sügavalt ja veninud hinge. "See on isiklik asi, härra Perdue. Palun proovige mitte võtta minu jäika professionaalsust südamesse. See on lihtsalt minu tee. Kõik patsiendid on mulle kallid, kuid ma püüan nendega mitte isiklikult kiinduda.
  
  "Halb kogemus?" ta küsis.
  
  "Hospice," vastas naine. "Minu jaoks oli liiga palju näha, kuidas patsiendid lõpetavad pärast seda, kui olin neile lähedale jõudnud."
  
  "Kurat, ma loodan, et sa ei mõtle, et ma suren," pomises ta, silmad pärani.
  
  "Ei, muidugi, ma ei mõelnud seda," eitas ta oma avaldust kiiresti. "Olen kindel, et see tuli valesti välja. Mõned meist pole lihtsalt väga sotsiaalsed inimesed. Minust sai õde, et aidata inimesi, mitte ühineda perega, kui see pole minust liiga labane öelda.
  
  Perdue saab sellest aru. "Ma saan aru. Inimesed arvavad, et kuna ma olen rikas, teaduskuulsus ja muu selline, meeldib mulle liituda organisatsioonidega ja kohtuda oluliste inimestega. Ta raputas pead. "Kogu selle aja tahan ma lihtsalt töötada oma leiutiste kallal ja leida ajaloost vaikivaid kuulutajaid, mis aitavad selgitada mõningaid korduvaid nähtusi meie ajastul, tead? Lihtsalt sellepärast, et oleme seal ja saavutame suuri võite nendes maistes asjades, mis on tõesti olulised, arvavad inimesed automaatselt, et teeme seda au nimel.
  
  Ta noogutas ja võpatas, kui eemaldas viimast sidet, mis pani Perdue ahhetama. "Liiga tõsi, söör."
  
  "Palun kutsu mind Davidiks," oigas ta, kui külm vedelik lakkus tema parema nelilihase õmmeldud lõikekohta. Tema käsi haaras instinktiivselt naise käest, kuid ta peatas ta liikumise õhus. "Jumal, see on kohutav tunne. Külm vesi surnud liha peal, tead?"
  
  "Ma tean, ma mäletan, kui mul oli rotaatormanseti operatsioon," tundis ta kaasa. "Ära muretse, me oleme peaaegu valmis."
  
  Kiire koputus uksele andis teada dr Pateli visiidist. Ta nägi välja väsinud, kuid ülevas meeleolus. "Tere hommikust, rõõmsad inimesed. Kuidas meil kõigil täna läheb?"
  
  Õde lihtsalt naeratas, keskendudes oma tööle. Perdue pidi ootama, kuni ta hingamine taastub, enne kui ta suutis vastata, kuid arst jätkas kõhklemata tabeli uurimist. Tema patsient uuris viimaseid tulemusi lugedes oma nägu, lugedes tühja arvamust.
  
  "Mis on lahti, doktor?" Perdue kortsutas kulmu. "Ma arvan, et mu haavad näevad juba paremad välja, eks?"
  
  "Ära hinda kõike üle, David," muigas dr Patel. "Teil on kõik korras ja kõik tundub hea. Mul oli just pikk üleöö operatsioon, mis võttis minust peaaegu kõik välja.
  
  "Kas patsient sai sellest välja?" Perdue tegi nalja, lootes, et ta pole liiga tundetu.
  
  Dr Patel heitis talle pilka, täis lõbusust. "Ei, tegelikult suri ta tungiva vajaduse tõttu saada oma abikaasa armukesest suuremad tissid." Enne kui Perdue jõudis seda töödelda, ohkas arst. "Silikoon on kudedesse imbunud, sest mõned minu patsiendid ei järgi," vaatas ta hoiatavalt Perdue'i, "ei järgi ravikuuri ja kannavad end hullemini."
  
  "Peen," ütles Perdue. "Aga ma ei teinud midagi, et teie tööd ohtu seada."
  
  "Hea mees," ütles dr Patel. "Nii et täna alustame laserraviga, et vabastada sisselõigete ümbert palju kõvakudet ja leevendada närvipinget."
  
  Õde lahkus hetkeks toast, et võimaldada arstil Perduega rääkida.
  
  "Me kasutame IR425," kiitles dr Patel ja seda õigustatult. Perdue oli elementaartehnoloogia leiutaja ja tootis esimese rea terapeutilisi instrumente. Nüüd oli aeg loojal oma tööst kasu saada ja Perdue"l oli hea meel selle tõhusust oma silmaga näha. Dr Patel naeratas uhkelt. "Viimane prototüüp ületas meie ootused, David. Võib-olla peaksite kasutama oma aju, et Suurbritanniat meditsiiniseadmete tööstuses edasi viia.
  
  Perdue naeris. "Kui mul oleks vaid aega, mu kallis sõber, võtaksin väljakutse väärikalt vastu. Kahjuks on liiga palju asju, mida lahti pakkida."
  
  Dr Patel näis järsku tõsisem ja murelikum. "Nagu natside loodud mürgised boa-konstriktorid?"
  
  Ta tahtis selle väitega muljet jätta ja Perdue reaktsiooni järgi otsustades see tal ka õnnestus. Tema kangekaelne patsient kahvatas veidi, kui meenutas koletu madu, kes oli ta pooleldi alla neelanud, enne kui Sam Cleave ta päästis. Dr Patel tegi pausi, et lubada Perduel kohutavaid mälestusi meenutada, veendumaks, et ta ikka mõistab, kui õnnelik ta hingata sai.
  
  "Ära võta midagi enesestmõistetavana, see on kõik, mis mul öelda on," soovitas arst õrnalt. "Vaata, ma mõistan su vaba vaimu ja kaasasündinud soovi uurida, David. Lihtsalt proovige asju perspektiivis hoida. Olen teiega ja teie heaks töötanud juba mõnda aega ning pean ütlema, et teie hoolimatu seiklustunne... või teadmised... on imetlusväärne. Kõik, mida ma palun, on, et te jälgiksite oma surelikkust. Sinusuguseid geeniusi leidub siin maailmas üsna harva. Teiesugused inimesed on teerajajad, progressi eelkäijad. Palun ära sure."
  
  Perdue ei suutnud selle peale naeratada. "Relvad on sama olulised kui kahjustusi ravivad tööriistad, Harun. Mõnele meditsiinimaailmas ei pruugi see nii tunduda, kuid me ei saa vaenlase vastu relvata olla.
  
  "Noh, kui maailmas poleks relvi olnud, poleks meil kunagi algusest peale olnud surmajuhtumeid ja ühtegi vaenlast, kes üritaks meid tappa," vastas dr Patel mõnevõrra ükskõikselt.
  
  "See arutelu jõuab mõne minuti jooksul ummikusse ja te teate seda," lubas Perdue. "Ilma hävitamise ja sandistamiseta poleks sul tööd, vana kukk."
  
  "Arstid võtavad enda kanda väga erinevaid rolle; mitte ainult haavade parandamine ja kuulide eemaldamine, David. Alati tuleb sünnitusi, infarkte, pimesoolepõletikke ja nii edasi, mis võimaldab meil tööd teha, isegi ilma sõdade ja salaarsenalideta maailmas," tõrjus arst, kuid Perdue toetas oma argumenti lihtsa vastusega. "Ja alati ähvardatakse süütuid, isegi ilma sõdade ja salajaste arsenalideta. Parem on omada rahuajal sõjalist võimekust, kui seista silmitsi orjastamise ja väljasuremisega oma õilsuse tõttu, Harun.
  
  Arst hingas välja ja pani käed puusadele. "Ma saan aru, jah. Ummik on jõudnud."
  
  Perdue ei tahtnud niikuinii sellel süngel noodil jätkata, nii et ta muutis teemat selle vastu, mida tahtis ilukirurgilt küsida. "Ütle mulle, Harun, mida see õde siis teeb?"
  
  "Mis sul mõttes on?" küsis doktor Patel, uurides hoolikalt Perdue arme.
  
  "Tal on minu läheduses väga ebamugav, aga ma ei usu, et ta on lihtsalt introvert," selgitas Perdue uudishimulikult. "Tema suhtluses on midagi enamat."
  
  "Ma tean," pomises dr Patel, tõstes Perdue jalga, et uurida vastashaava, mis kulges üle põlve tema sääre siseküljel. "Oh jumal, see on kõigi aegade halvim lõige. Tead, ma veetsin tunde seda sisendades.
  
  "Väga hea. Töö on hämmastav. Mida siis tähendab "tead"? Kas ta ütles midagi? küsis ta arstilt. "Kes ta on?"
  
  Dr Patel näis pideva katkestamise peale pisut nördinud. Sellegipoolest otsustas ta Perduele öelda, mida ta teada tahtis, kasvõi selleks, et takistada uurijal käitumast nagu armunud koolipoiss, kes vajab lohutust hüljamise pärast.
  
  "Lilith Hearst. Ta armastab sind, David, aga mitte nii, nagu sa arvad. See on kõik. Aga palun, kõige püha nimel, ärge kurameerige endast poole noorema naisega, isegi kui see on moes," soovitas ta. "See pole tegelikult nii lahe, kui tundub. Minu arvates on see üsna kurb."
  
  "Ma pole kunagi öelnud, et lähen talle järele, vanamees," õhkas Perdue. "Tema kombed olid minu jaoks lihtsalt ebatavalised."
  
  "Ta oli ilmselt tõeline teadlane, kuid ta sattus oma kolleegiga ja nad lõpuks abiellusid. Sellest, mida õde Madison mulle rääkis, võrreldi seda paari alati naljaga pooleks Madame Curie ja tema abikaasaga," selgitas dr Patel.
  
  "Mis see siis minuga pistmist on?" - küsis Perdue.
  
  "Tema abikaasa haigestus kolm aastat pärast nende abielu hulgiskleroosi ja tema seisund halvenes kiiresti, mistõttu ei saanud ta õpinguid jätkata. Ta pidi oma programmist ja uurimistööst loobuma, et temaga rohkem aega veeta, kuni ta 2015. aastal suri," rääkis dr Patel. "Ja sina oled alati olnud tema abikaasa peamine inspiratsioon nii teaduses kui ka tehnikas. Ütleme nii, et see inimene oli teie loomingu suur jälgija ja tahtis alati teiega kohtuda.
  
  "Miks nad siis minuga ühendust ei võtnud, et temaga kohtuda? Mul oleks hea meel temaga kohtuda, kasvõi selleks, et meest natukenegi tuju tõstaks," kurvastas Perdue.
  
  Pateli tumedad silmad läbistasid Purdue, kui ta vastas: "Me püüdsime teiega ühendust võtta, kuid sel ajal jälitasite mõnda Kreeka reliikviat. Philip Hearst suri vahetult enne teie naasmist kaasaegsesse maailma.
  
  "Oh jumal, mul on seda nii kahju kuulda," ütles Perdue. "Pole ime, et ta on minu suhtes veidi külm."
  
  Arst võis näha oma patsiendi siirast haletsust ja vihjeid tekkivast süütundest võõra ees, keda ta võiks tunda; kelle käitumist ta saaks parandada. Dr Patel omakorda halastas Perduele ja otsustas oma muresid lohutussõnadega parandada. "See pole oluline, David. Philip teadis, et sa oled hõivatud mees. Pealegi ei teadnud ta isegi, et tema naine üritas sinuga ühendust võtta. Vahet pole, silla all on kõik vesi. Ta ei saanud pettuda selles, mida ta ei teadnud.
  
  See aitas. Perdue noogutas: "Sul on vist õigus, vanamees. Siiski pean olema paremini vastutulelik. Kardan, et pärast Uus-Meremaa reisi olen nii vaimselt kui ka füüsiliselt veidi rahutu."
  
  "Vau," ütles dr Patel, "mul on hea meel kuulda, et te seda ütlete. Arvestades teie karjääriedu ja visadust, kartsin soovitada, et nad mõlemad võtaksid aja maha. Nüüd sa tegid seda minu jaoks. Palun, David, võta veidi aega. Te ei pruugi nii arvata, kuid teie karmi välisilme all on teil siiski väga inimlik vaim. Inimhinged kipuvad pragunema, kõverduma või isegi murduma, kui neile jääb millestki kohutavast õige mulje. Teie psüühika vajab samasugust puhkust kui teie liha.
  
  "Ma tean," tunnistas Perdue. Tema arst ei kahtlustanudki, et Perdue visadus oli juba aidanud tal osavalt varjata seda, mis teda kummitab. Miljardäri naeratuse taga oli kohutav haprus, mis ilmnes iga kord, kui ta magama jäi.
  
  
  6
  Taganenud
  
  
  
  Füüsikaakadeemia koosolek, Brügge, Belgia
  
  
  Kell 22.30 on teadlaste koosolek suletud.
  
  "Head ööd, Kasper," hüüdis Rotterdami naisrektor, kes külastas meid Hollandi Allegiance'i ülikooli nimel. Ta lehvitas uimasele mehele, kelle poole ta enne taksosse istumist pöördus. Ta lehvitas tagasihoidlikult, olles tänulik, et naine polnud tema poole pöördunud tema väitekirja - Einsteini aruande - asjus, mille ta oli esitanud kuu aega varem. Ta ei olnud mees, kes nautis tähelepanu, välja arvatud juhul, kui see tuli nendelt, kes võiksid teda oma teadmiste valdkonnas valgustada. Ja neid oli ilmselt vähe.
  
  Dr Casper Jacobs juhtis mõnda aega Belgia füüsikaliste uuringute assotsiatsiooni, mis on Musta Päikese ordu salajane haru Brugges. Teaduspoliitika ministeeriumi alla kuuluv akadeemiline osakond tegi tihedat koostööd salaorganisatsiooniga, mis imbus Euroopa ja Aasia võimsaimatesse finants- ja meditsiiniasutustesse. Nende uurimistööd ja katseid rahastasid paljud maailma juhtivad institutsioonid, samas kui juhatuse kõrgemad liikmed nautisid täielikku tegutsemisvabadust ja paljusid eeliseid, mis ulatusid väljapoole kaubanduslikku laadi.
  
  Kaitse oli ülimalt tähtis, nagu ka usaldus ordu peamiste osalejate ning Euroopa poliitikute ja rahastajate vahel. Oli mitmeid valitsusorganisatsioone ja eraasutusi, kes olid piisavalt rikkad, et teha koostööd võltsidega, kuid kes keeldusid liikmepakkumisest. Seega olid need organisatsioonid ausad mängud ülemaailmse teadusarengu ja raha anneksiooni monopoli jahimaadel.
  
  Nii põlistas Musta Päikese Ordu oma lakkamatut maailmavalitsemise püüdlust. Kasutades abi ja lojaalsust nendelt, kes olid piisavalt ahned, et omakasupüüdmise nimel võimust ja aususest loobuda , kindlustasid nad positsioonid võimustruktuurides. Korruptsioon oli sedavõrd levinud, et isegi ausad püssimehed ei saanud aru, et nad ei teeni enam ebaausaid tehinguid.
  
  Teisest küljest tahtsid mõned kõverad laskurid väga otse lasta. Casper vajutas oma kauglukustusseadme nuppu ja kuulas piiksu. Hetkeks vilkusid tema auto väikesed tuled, kandes ta vabadusse. Pärast hiilgavate kurjategijate ja pahaaimamatute teadusmaailma imelastega õlgu hõõrumist soovis füüsik meeleheitlikult koju jõuda ja õhtuse olulisema probleemiga tegeleda.
  
  "Sinu esitus oli suurepärane, nagu alati, Casper," kuulis ta parklas kahelt autolt. Ilmselgelt kuuldekaugusel oleks väga kummaline teeselda, et eiratakse valju häält. Casper ohkas. Ta oleks pidanud reageerima, nii et ta pöördus täieliku südamlikkusega ja naeratas. Ta oli meeleheitel, nähes, et see oli Clifton Taft, hullumeelselt jõukas Chicago kõrgseltskonna suurärimees.
  
  "Aitäh, Cliff," vastas Casper viisakalt. Ta ei arvanud kunagi, et peaks pärast Casperi lepingu häbiväärset lõpetamist Tafti Unified Field projekti raames uuesti Taftiga tegelema. Nii et oli pisut tüütu ülbe ettevõtja taasnägemine pärast seda, kui ta kaks aastat tagasi Washingtonis Tafti keemialaborist välja tormades nimetas Tafti lamedalt kuldsõrmusega paavianiks.
  
  Casper oli häbelik mees, kuid ta polnud sugugi teadlik oma väärtusest. Talle tekitasid vastikust sellised ekspluateerijad nagu suurärimees, kes kasutasid oma rikkust paljutõotava loosungi all tunnustust otsivate imelaste ostmiseks, et tunnustada nende geniaalsust. Mis puudutab dr Jacobsi, siis Tafti-sugustel inimestel polnud teaduses ega tehnoloogias midagi paremat teha, kui kasutada seda, mida tõelised teadlased on loonud. Casperi sõnul oli Clifton Taft rahaahv, kellel polnud oma annet.
  
  Taft surus kätt ja irvitas nagu väärastunud preester. "Tore on näha, et sa ikka iga aastaga paraned. Lugesin mõningaid teie viimaseid hüpoteese mõõtmetevaheliste portaalide ja tõenäoliste võrrandite kohta, mis võiksid teooriat lõplikult tõestada.
  
  "Oh, sa tegid?" küsis Kasper ja avas kiirustamise näitamiseks oma auto ukse. "Teate, see on kogutud Zelda Besslerilt, nii et kui soovite sellest osa, peate veenma teda jagama." Casperi hääles oli õigustatud kibedust. Zelda Bessler oli ordu Brügge haru peafüüsik ja kuigi ta oli peaaegu sama tark kui Jacobs, jõudis ta harva oma uurimistööd teha. Tema mäng seisnes teiste teadlaste kõrvalejätmises ja hirmutamises, et nad arvaksid, et töö on tema oma, lihtsalt seetõttu, et temal oli suurte kaadrite seas suurem mõju.
  
  "Ma kuulsin, aga ma arvasin, et sa oleksid oma loa säilitamise eest rohkem võidelnud, sõber," tõmbas Cliff oma tüütu aktsendiga, tagades, et kõik parklas viibijad kuulevad tema kaastunnet. "See on viis, kuidas lasta ühel neetud naisel teie uurimistööd teha. Ma mõtlen, jumal, kus on teie pallid?"
  
  Casper nägi, kuidas teised autode, limusiinide ja taksode poole liikusid. Ta fantaseeris, et paneb hetkeks aju kõrvale ja kasutab oma keha, et Tafti elu välja trampida ja oma tohutud hambad välja lüüa. "Mu pallid on ideaalses korras, Cliff," vastas ta rahulikult. "Mõne uurimus nõuab tõelist teaduslikku intelligentsust. Teooria praktikaks muutmiseks ei piisa uhkete fraaside lugemisest ja muutujatega järjestikuste konstantide kirjutamisest. Kuid olen kindel, et selline tugev teadlane nagu Zelda Bessler teab seda.
  
  Casper nautis tunnet, mida ta ei tundnud. Ilmselt nimetati seda schadenfreude'iks ja tal õnnestus harva kiusaja vanasõnapalle jalaga lüüa, nagu ta just oli teinud. Ta vaatas oma kella, nautides imestunud pilke, mida ta idioodist magnaadile vaatas, ja vabandas samal enesekindlal toonil. "Kui te nüüd vabandate, Clifton, siis mul on kohting."
  
  Muidugi lamas ta läbi hammaste. Teisest küljest ei näidanud ta, kellega või isegi millega ta kohtingul oli.
  
  
  * * *
  
  
  Pärast seda, kui Casper hooplevast jõmpsikast halbade juustega ära rääkis, sõitis ta mööda parkla auklikku idateed. Ta tahtis lihtsalt vältida luksuslimusiinide ja saalist lahkuvate Bentleyde rivi, kuid pärast tema edukat märkust enne Taftiga hüvastijätmist tundus ka see kindlasti ülbe. Dr Casper Jacobs oli teiste rollide hulgas küps ja uuendusmeelne füüsik, kuid oma töös ja pühendumuses oli ta alati liiga tagasihoidlik.
  
  Musta Päikese orden pidas teda kõrgelt au sees. Aastate jooksul nende eriprojektide kallal töötades mõistis ta, et organisatsiooni liikmed on alati valmis endale teene ja kate tegema. Nende pühendumus, nagu ka ordu enda oma, oli võrratu; see on midagi, mida Casper Jacobs on alati imetlenud. Kui ta jõi ja filosofeerima hakkas, mõtles ta sellele palju ja jõudis ühele järeldusele. Kui vaid inimesed saaksid nii palju hoolida oma koolide üldistest eesmärkidest, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteemidest, õitseks maailm.
  
  Ta pidas lõbusaks, et rühm natside ideolooge võiks olla tänapäeva sotsiaalses paradigmas sündsuse ja progressi eeskujuks. Jacobs oli selge maailma desinformatsiooni ja sündsuspropaganda olukorra kohta, mis orjastas moraali ja lämmatas individuaalset kaalutlust.
  
  Tema esiklaasil rütmis vilkuvad maanteetuled sukeldasid ta mõtted revolutsiooni dogmadesse. Kasperi sõnul suudaks ordu režiimid kergesti kukutada, kui ainult tsiviilisikud ei suhtuks esindajatesse kui võimuobjektidesse, paiskades oma saatuse valetajate, šarlatanide ja kapitalistlike koletiste kuristikku. Monarhid, presidendid ja peaministrid hoidsid inimeste saatusi oma kätes, kui selline asi peaks olema jälk, uskus Kasper. Paraku polnud edukaks valitsemiseks muud võimalust kui petta ja oma rahva sekka hirmu külvata. Ta avaldas kahetsust, et maailma elanikkond ei saa kunagi vabaks. See, et isegi mõtlemine alternatiividele ainsale maailma domineerivale üksusele muutus naeruväärseks.
  
  Gent-Bruges'i kanali ära keerates möödus ta varsti pärast seda Assebroeki kalmistust, kuhu olid maetud mõlemad tema vanemad. Raadios teatas naissaatejuht, et kell on juba 23.00 ja Casper tundis kergendust, mida polnud ammu tundnud. Ta võrdles seda tunnet rõõmuga, kui ärkas kooli hilja ja sai aru, et on laupäev - ja nii oligi.
  
  "Jumal tänatud, ma saan homme veidi hiljem magada," naeratas ta.
  
  Elu oli olnud kirglik sellest ajast peale, kui ta võttis ette uue projekti, mida juhtis see kägu akadeemiline vaste dr Zelda Bessler. Ta juhtis ülisalajast programmi, millest teadsid vaid vähesed ordu liikmed, välja arvatud algsete valemite autor dr Casper Jacobs ise.
  
  Kuna ta on patsifistlik geenius, siis ta ütles alati, et naine võttis kogu au tema töö eest koostöö ja meeskonnatöö varjus, nagu ta ütles. Kuid viimasel ajal oli ta hakanud oma kolleegide peale järjest rohkem pahameelt tundma, et nad nende ridadest välja jäeti, eriti kuna tema esitatud käegakatsutavad teooriad oleksid igas teises asutuses palju raha maksma läinud. Raha, mis võis olla täiesti tema käsutuses. Selle asemel pidi ta leppima vaid murdosa kuluga, samal ajal kui palgaosakonnas eelistati ordu kõrgeima pakkumise tegijaid. Ja nad kõik elasid mugavalt tema hüpoteeside ja raske töö põhjal.
  
  Kui ta tupiktänaval asuvas korteris oma korteri ette sõitis, tundis Casperil iiveldust. Nii kaua oli ta oma uurimistöö nimel vältinud sisemist antipaatiat, kuid tänane taastutvus Taftiga oli vaenulikkust taas võimendanud. See oli nii ebameeldiv teema, mis määris ta meelt, kuid seda keeldus kogu aeg alla surumast.
  
  Ta hüppas trepist üles graniitplaadi trepiastmeni, mis viis tema erakorteri välisukseni. Peamajas põles tuli , kuid see liikus alati vaikselt, et majaomanikku mitte häirida. Kolleegidega võrreldes elas Casper Jacobs üllatavalt üksildast ja tagasihoidlikku elu. Kui välja arvata need, kes tema töö varastasid ja kasumit teenisid, teenisid tema vähem obsessiivsed partnerid ka üsna korralikku elatist. Keskmiste standardite järgi oli dr Jacobs mugav, kuid mitte mingil juhul jõukas.
  
  Uks krigises lahti ja kaneelilõhn täitis ta ninasõõrmed, peatades ta poolel teel pimeduses. Casper naeratas ja lülitas tule põlema, kinnitades, et majaomaniku ema oli saatnud salaja.
  
  "Karen, sa hellitad mind pagana ära," ütles ta tühjale köögile ja suundus otse kandikutäie rosinakuklite poole. Ta haaras kiiresti kaks pehmet leiba ja pistis need suhu nii kiiresti, kui suutis neid närida. Ta istus arvuti taha ja logis sisse ning neelas maitsva rosinaleiva tükke.
  
  Casper kontrollis oma e-posti ja vaatas seejärel viimaseid uudiseid põrandaaluse teadusveebisaidil Nerd Porn, mille liige ta oli. Casper tundis end pärast nõmedat õhtut äkitselt paremini, kui nägi tuttavat logo, mis kasutas veebisaidi nime kirjutamiseks keemiliste võrrandite sümboleid.
  
  Midagi jäi talle silma vahekaardil Hiljutised. Ta kummardus ettepoole, et veenduda, kas loeb õigesti. "Sa oled kuradi loll," sosistas ta, vaadates David Perdue'i fotot teemareale:
  
  "Dave Perdue on leidnud hirmumao!"
  
  "Sa oled kuradi idioot," õhkas Casper. "Kui ta selle võrrandi ellu viib, oleme kõik perses."
  
  
  7
  Päev pärast
  
  
  Kui Sam ärkas, soovis ta, et tal aju üldse oleks. Pohmelliga harjunud, teadis ta sünnipäeval joomise tagajärgi , kuid see oli tema kolju sees hõõguv eriline põrgu. Ta komistas koridori, iga samm kajas seestpoolt tema silmakoobastes.
  
  "Oh, jumal, tapa mind," pomises ta valusalt silmi pühkides, seljas vaid rüü. Tallataldade all tundus põrand nagu hokiväljak, samas kui külm tuulehoog ukse taga hoiatas järjekordse külma päeva eest teisel pool. Teler oli endiselt sisse lülitatud, kuid Ninat polnud ja tema kass Bruichladdich valis selle ebamugava hetke, et hakata toidu järele vinguma.
  
  "Kurat mu pea," kurtis Sam, hoides otsaesist. Ta astus kööki, et jooma kanget musta kohvi ja kahte ampsu Anadinit, nagu neil päevil, kui ta oli paadunud ajalehemees, tavaks. See, et oli nädalavahetus, ei omanud Sami jaoks tähtsust. Olgu see siis tema töö uuriva reporterina, autori töö või Dave Perdue'ga väljasõitudel käimine, Samil polnud kunagi nädalavahetust, puhkust ega vaba päeva. Iga päev oli tema jaoks sama, mis eelmine ja ta luges päevikusse oma päevi tähtaegade ja kohustuste järgi.
  
  Pärast suurele punasele kassile kalapudrupurgi söötmist püüdis Sam mitte lämbuda. Surnud kalade kohutav lõhn ei olnud tema seisundit arvestades parim lõhn, mida kannatada. Ta leevendas valu kiiresti kuuma kohviga elutoas. Nina jättis märkuse:
  
  
  Loodan, et teil on suuvesi ja tugev kõht. Näitasin teile täna hommikul ülemaailmsetes uudistes midagi huvitavat kummitusrongi kohta. Liiga hea, et igatseda. Ma pean minema tagasi Obanisse kolledži loengule. Loodetavasti elate täna hommikul Iiri gripi üle. Edu!
  
  - Nina
  
  
  "Ha-ha, väga naljakas," ohkas ta, pestes Anadina koogid suutäie kohviga maha. Rahulolevalt Bruich ilmus kööki. Ta võttis koha sisse tühjal toolil ja asus end rõõmsalt korrastama. Sam pahandas oma kassi muretut õnne, rääkimata täielikust ebamugavuse puudumisest, mida Bruich nautis. "Oh, persse," ütles Sam.
  
  Ta tundis uudishimu Nina uudiste üle, kuid ei pidanud tema hoiatust halva kõhu kohta tervitatavaks. Selle pohmelliga mitte. Kiires köietõmmates sai tema uudishimu haigusest võitu ja ta mängis salvestust, millele naine viitas. Väljas tõi tuul veel vihma, nii et Sam pidi teleri helitugevust keerama.
  
  Katkendis teatas ajakirjanik kahe noore inimese salapärasest surmast Valgevenes Minski lähedal Molodechno linnas. Naine, kes oli riietatud paksu mantliga, seisis vana raudteejaama räsitud perroonil. Ta hoiatas vaatajaid graafiliste stseenide eest, enne kui kaamera lõikas vanade roostes rööbaste määrdunud jäänuste külge.
  
  "Mida kuradit?" Sam kortsutas kulmu, püüdes juhtunust aru saada.
  
  "Noored paistsid siin raudteed ületavat," osutas reporter plastikkattega punasele segadusele vahetult perrooni serva all. "Ainsa ellujäänud osaleja ütluste kohaselt, kelle isikut võimud siiani varjavad, sai kaks tema sõpra... kummitusrongilt löögi."
  
  "Ma oleksin seda arvanud," pomises Sam ja sirutas käe krõpsukoti järele, mille Nina oli unustanud lõpetada. Ta ei uskunud eriti ebauskudesse ja kummitustesse, kuid see, mis ajendas teda sellisele fraasipöördele, oli see, et teed olid ilmselgelt kasutuskõlbmatud. Eirates ilmset verd ja tragöödiat, nagu teda oli koolitatud, märkas Sam, et rajalõigud olid puudu. Teised kaamerapildid näitasid rööbastel tugevat korrosiooni, mis oleks teinud võimatuks ühegi rongi nendel liikumise.
  
  Sam peatas võtte, et tausta lähemalt vaadata. Lisaks lehestiku ja põõsaste intensiivsele kasvule rööbastel leiti põlemisjälgi ka raudteega külgneva voldikseina pinnalt. See nägi värske välja, kuid ta ei saanud selles kindel olla. Kuna Sam ei olnud eriline teadus- ega füüsik, tundis ta, et musta põletusjälje oli jätnud miski, mis kasutas intensiivset kuumust, et tekitada jõud, mis suudab kaks inimest paberimassiks muuta.
  
  Sam keris aruannet mitu korda, kaaludes kõiki võimalusi. See ajas ta meele nii suureks, et ta unustas kohutava migreeni, millega alkoholijumalad olid teda õnnistanud. Tegelikult oli ta harjunud keeruliste kuritegude ja sarnaste saladuste kallal töötades kogema tugevaid peavalusid, mistõttu otsustas ta uskuda, et tema pohmell oli lihtsalt selle põneva juhtumi asjaolude ja põhjuste väljaselgitamisel tema aju raske töö tulemus.
  
  "Perdue, ma loodan, et sa oled üleval ja paranete jätkuvalt, mu sõber," naeratas Sam, kui suurendas plekki, mis oli pool seina söetanud mattmustaks kattekihiks. "Sest mul on sulle midagi, sõber."
  
  Perdue oleks olnud ideaalne inimene midagi sellist küsima, kuid Sam lubas, et ei tülita hiilgavat miljardäri enne, kui too on operatsioonist täielikult toibunud ja tundis, et on valmis uuesti suhtlema. Teisest küljest pidas Sam vajalikuks Perduele külla tulla, et näha, kuidas tal läheb. Ta on viibinud intensiivravis Wellingtonis ja veel kahes meditsiiniasutuses pärast seda, kui kaks nädalat hiljem Šotimaale naasis.
  
  Samil on aeg minna tere ütlema, isegi selleks, et Perdue tuju heaks kiita. See, et nii aktiivne inimene järsku nii pikaks ajaks voodihaigeks jäi, pidi olema kuidagi masendav. Perdue oli kõige aktiivsem vaim ja keha, kellega Sam oli kunagi kokku puutunud, ning ta ei suutnud ette kujutada miljardäri pettumust, et ta peab iga päev haiglates veetma, tellimusi vastu võtma ja luku taha jääma.
  
  
  * * *
  
  
  Sam võttis ühendust Perdue isikliku assistendi Jane'iga, et saada teada erakliiniku aadress, kus ta peatus. Ta kritseldas kiiruga juhised Edinburgh Posti valgele paberile, mille oli just enne reisi ostnud, ja tänas teda abi eest. Sam põikles autoaknast läbi jooksva vihma eest, enne kui hakkas mõtlema, kuidas Nina koju sai.
  
  Piisaks kiirest kõnest, mõtles Sam ja helistas Ninale. Kõne kordus, ilma vastuseta, nii et ta proovis sõnumit saata, lootes, et naine vastab niipea, kui ta telefoni sisse lülitas. Teeäärsest söögikohast kaasavõetavat kohvi rüübates märkas Sam Postituse esilehel midagi ebatavalist. See ei olnud pealkiri, vaid väikeste tähtedega alumisse nurka kleebitud pealkiri, millest piisas esilehe hõivamiseks, ilma et oleks liiga imposantne.
  
  Maailma tippkohtumine tundmatus kohas?
  
  Artiklis ei esitatud palju üksikasju, kuid see tekitas küsimusi Šotimaa nõukogude ja nende esindajate äkilise kokkuleppe kohta osaleda kohtumisel avalikustamata kohas. Samile ei tundunud see kuigi palju, peale selle, et Obani uus linnapea Hon. Esindajaks nimetati ka Lance McFadden.
  
  "Kas lööte natuke üle oma kaalu, Mac Fadden?" - õrritas Sam oma hinge all, jõi ülejäänud külma joogi. "Sa pead olema nii tähtis. Kui sa tahaksid," muigas ta ajalehte kõrvale heites.
  
  Ta tundis McFaddenit tema viimaste kuude väsimatust kampaaniast. Enamiku Obani inimeste arvates oli McFadden fašist, kes maskeerus end liberaalse mõtlemisega kaasaegseks kuberneriks - kui soovite, "rahvalinnapea" tüüp. Nina nimetas teda kiusajaks ja Perdue tundis teda ühisettevõttest Washingtonis 1996. aastal, kui nad tegid koostööd ebaõnnestunud eksperimendis, mis käsitles dimensioonisisest transformatsiooni ja osakeste põhikiirenduse teooriat. Ei Perdue ega Nina ei oodanud kunagi, et see ülbe pätt linnapeavalimised võidab, kuid lõpuks teadsid kõik, et see oli sellepärast, et tal oli rohkem raha kui tema rivaalkandidaadil.
  
  Nina mainis, et ta mõtleb, kust see suur summa tuli, kuna McFadden pole kunagi olnud rikas mees. Miks, ta pöördus mõni aeg tagasi isegi ise Perdue poole rahalise abi saamiseks, kuid Perdue keeldus ta loomulikult. Ta leidis ilmselt mõne idioodi, kes ei näinud temast läbi, et oma kampaaniat toetada, vastasel juhul poleks ta kunagi sattunud sellesse meeldivasse, tähelepanuväärsesse linna.
  
  Viimase lause lõpus märkis Sam, et artikli kirjutas poliitilise laua vanemajakirjanik Aidan Glaston.
  
  "Mitte mingil juhul, vana koer," naeris Sam. "Kas sa ikka kirjutad kogu sellest jamast pärast kõiki neid aastaid, sõber?" Sam mäletas, et töötas koos Aidaniga mitu aastat enne saatuslikku esimest ekspeditsiooni Purduega, mis ta ajaleheajakirjandusest eemale pööras. Ta oli üllatunud, et viiekümneaastane ajakirjanik polnud juba tagasi läinud millegi tasuvama ameti juurde, võib-olla mõne telesaate poliitkonsultandi ametikohale või muule sellisele.
  
  Sami telefonile saabus sõnum.
  
  "Nina!" - hüüatas ta ja haaras oma vana Nokia, et tema sõnumit lugeda. Ta silmad uurisid pealkirja ekraanil. "Mitte Nina."
  
  See oli tegelikult sõnum Perduelt ja see palus Samil tuua Kadunud linna ekspeditsiooni videomaterjali Reichtisoussisesse, Perdue ajaloolisse elukohta. Sam kortsutas kulmu, kui nägi kummalist sõnumit. Kuidas sai Perdue paluda tal kohtuda Reichtisusises, kui ta oli ikka veel haiglas? Lõppude lõpuks, kas polnud Sam Jane'iga vähem kui tund varem ühendust võtnud, et uurida Salisburys asuva erakliiniku aadressi?
  
  Ta otsustas helistada Perduele, et veenduda, kas tal on tõesti oma mobiiltelefon ja kas ta oli ka helistanud. Perdue vastas peaaegu kohe.
  
  "Sam, kas sa said mu sõnumi kätte?" alustas ta vestlust.
  
  "Jah, aga ma arvasin, et olete haiglas," selgitas Sam.
  
  "Jah," vastas Perdue, "aga mind lastakse täna pärastlõunal välja." Niisiis, kas saate teha seda, mida ma küsisin?"
  
  Eeldades, et Perduega koos ruumis oli keegi, nõustus Sam kergesti sellega, mida Perdue tal teha palus. "Las ma lähen koju ja võtan selle järgi ja ma kohtume teiega õhtul hiljem, eks?"
  
  "Täiuslik," vastas Perdue ja katkestas tseremooniata toru. Sam võttis hetke äkilise seiskamise töötlemiseks, enne kui käivitas auto, et koju naasda, et saada ekspeditsioonist videomaterjali. Ta meenutas, et Perdue palus tal pildistada eelkõige massiivset joonistust natsiteadlase kodu all asuval suurel seinal Uus-Meremaal Neckenhallis, mis on kurjakuulutav maatükk.
  
  Nad said teada, et seda tuntakse hirmumao nime all, kuid selle täpse tähenduse kohta polnud Perduel, Samil ja Ninal aimugi. Mis puudutab Purdue, siis see oli võimas võrrand, millele polnud seletust... veel.
  
  See takistas tal haiglas aega veetmast taastumas ja puhkamas - sisuliselt kummitas teda päeval ja öösel hirmumao päritolu mõistatus. Ta vajas, et Sam saaks üksikasjaliku pildi, et ta saaks selle programmi kopeerida ja analüüsida oma matemaatilise kurjuse olemust.
  
  Samil ei olnud kiiret. Tal oli lõunasöögini veel paar tundi jäänud, nii et ta otsustas kodus oodates Hiina kaasa võtta ja õlut juua. See annaks talle aega kaadrid üle vaadata ja näha, kas seal on midagi konkreetset, mis võiks Purduele huvi pakkuda. Kui Sam oma autoga sõiduteele tõmbas, märkas ta, et keegi tema ukseläve pimendas. Ta ei tahtnud käituda nagu tõeline šotlane ja lihtsalt võõrale vastu astuda, lülitas ta mootori välja ja jäi ootama, mida kahtlane tüüp tahtis.
  
  Mees koperdas algul ukselinki, kuid pöördus siis ja vaatas otse Samile otsa.
  
  "Jeesus Kristus!" Sam ulgus oma autos. "See on neitsi neitsi!"
  
  
  8
  Nägu viltmütsi all
  
  
  Sami käsi langes küljele, kuhu ta peitis oma Beretta. Samal hetkel hakkas võõras jälle hullult karjuma ja jooksis trepist alla Sami auto poole. Sam käivitas auto ja lülitas käigu tagurpidi, enne kui mees jõudis tema juurde sõita. Tagurpidi kiirendades lakkusid ta rehvid asfaldile kuumad mustad jäljed, mis oli katkise ninaga hullust kättesaamatus.
  
  Tahavaatepeeglist nägi Sam, kuidas võõras ei raiskanud aega oma autosse hüppamisega, tumesinise Sõnniga, mis nägi välja palju tsiviliseeritud ja karmim kui selle omanik.
  
  "Kas sa oled kuradi tõsine? Taeva pärast! Kas sa tõesti hakkad mind jälitama?" Sam karjus ega uskunud oma kõrvu. Tal oli õigus ja ta pani jala maha. Lahtisele teele sõitmine oleks viga, kuna tema väike kõlksur ei suudaks kunagi kuuesilindrilist Taurust välja tõmmata, nii et ta suundus otse vanasse mahajäetud keskkoolikohta, mis oli mõne kvartali kaugusel oma korterist.
  
  Ei möödunud hetkegi, kui ta nägi küljepeeglist pöörlevat sinist autot. Sam oli mures jalakäijate pärast. Läks veidi aega, enne kui maanteel rahvast vähemaks jäi ja ta kartis, et keegi võib tema laadiva auto eest välja tulla. Adrenaliin küttis ta südant, kõige ebameeldivam tunne jäi kõhtu, kuid maniakaalse jälitaja eest tuli iga hinna eest põgeneda. Ta tundis teda kuskilt, kuigi ta ei mäletanud enam, mida, ja Sami karjääri arvestades oli väga tõenäoline, et tema paljud vaenlased olid praeguseks vaid ähmaselt tuttavad näod.
  
  Pilvede tujuka mängu tõttu pidi Sam sisse lülitama kõige tugevama esiklaasi klaasipuhastid, et ta näeks vihmavarjude all inimesi ja piisavalt hoolimatuid, et paduvihmaga üle tee joosta. Paljud inimesed ei näinud kahte teel kihutavat autot, nende vaadet varjasid mantli kapuutsid, samas kui teised lihtsalt arvasid, et sõidukid peatuvad ristmikel. Nad tegid vea ja see läks neile peaaegu kalliks maksma.
  
  Kaks naist karjusid, kui Sami vasak esituli neile tänavat ületades peaaegu tabas. Mööda sädelevat asfalt- ja betoonteed kihutades vilgutas Sam pidevalt esitulesid ja andis sarve. Sinine Sõnn ei teinud midagi sellist. Jälitajat huvitas ainult üks asi - Sam Cleave. Stanton Roadi järsul kurvis vajutas Sam käsipidurile ja auto libises kurvi. See oli trikk, mida ta teadis piirkonna tundmisest, mida neitsi ei teadnud. Rehvid kriuksuvad, kui Sõnn kaldus, liikudes metsikult kõnniteelt kõnniteele. Oma perifeersest nägemisest nägi Sam eredaid sädemeid, kui tsemendist sillutis põrkas kokku alumiiniumist rummukatetega, kuid Taurus jäi pärast läbipainde kontrolli alla saamist stabiilseks.
  
  "Jama! Jama! Jama!" Sam muigas, higistades tugevalt oma paksu kampsuni all. Tema kannul järgnenud hullust polnud muud võimalust vabaneda. Tulistamine ei olnud valik. Tema hinnangul kasutasid liiga paljud jalakäijad ja muud sõidukid teed kuulide lendamiseks.
  
  Lõpuks ilmus temast vasakule vana kooliõu. Sam pöördus, et murda läbi sellest, mis teemantvõrkaiast oli jäänud. See oleks lihtne. Roostes, rebenenud tara oli vaevu nurgaposti külge kinnitatud, jättes nõrga koha, mille paljud trampid olid avastanud ammu enne Sami. "Jah, see on rohkem nii!" - hüüdis ta ja kiirendas otse kõnniteele. "See on vist midagi, mis sind häirib, hei pätt?"
  
  Väljakutsuvalt naerdes pööras Sam järsult vasakule, valmistudes oma vaese auto esikaitserauale vastu kõnniteed põrkama. Ükskõik kui valmis Sam end olevat pidas, oli kohtumine kümme korda hullem. Tema kael tõmbus ettepoole koos tiiva krigistusega. Samal ajal löödi tema lühike ribi jõhkralt vaagnaluusse, või vähemalt nii tundus talle enne võitlust jätkamist. Sami vana Ford kraapis hirmsasti vastu aia roostes serva, kaevates värvi sisse nagu tiigri küünised.
  
  Pea maas, silmad rooli ülaosa alla piiludes, juhtis Sam autot kunagiste tenniseväljakute mõranenud pinna poole. Nüüd on tasasel alal vaid piiritlemise ja kujunduse jäänused, sealt torkavad läbi vaid rohututid ja metsikud taimed. Sõnn möirgas tema poole just siis, kui Sam jooksis pinnast välja, et edasi minna. Tema kihutava kõvera auto ees oli vaid madal tsemendisein.
  
  "Oh kurat!" - karjus ta hambaid kiristades.
  
  Väike katkine sein viis teisele poole järsu kukkumiseni. Peale selle paistsid vanad S3 klassiruumid, mis olid laotud teravatipulistest punastest tellistest. Vahetu peatus, mis kindlasti lõpetaks Sami elu. Tal ei jäänud muud üle, kui uuesti käsipidurile vajutada, kuigi kell oli juba veidi hilja. Sõnn sööstis Sami auto poole, nagu oleks sellel miil rada, millega mängida. Tohutu jõuga pöörles Ford peaaegu kahel rattal.
  
  Vihm muutis Sami nägemise halvemaks. Tema trikk üle aia lendamisel muutis tema klaasipuhastid töövõimetuks, jättes tööle vaid vasaku klaasipuhasti harja - parempoolse rooliga auto juhi jaoks kasutu. Siiski lootis ta, et tema kontrollimatu pööre aeglustab tema sõidukit piisavalt, et vältida klassihoonega kokkupõrget. See oli tema otsene mure, arvestades Sõnni reisija kavatsusi tema lähima abilisena. Tsentrifugaaljõud oli kohutav seisund. Kuigi liigutus pani Sami oksendama, oli selle mõju sama tõhus, et hoida seda kõike endas.
  
  Metalli kõlin, millele järgnes järsk tõmblemine, pani Sami istmelt välja hüppama. Tema õnneks ei läinud kere läbi esiklaasi, vaid maandus pärast pöörlemise seiskumist käigukangile ja suuremale osale kõrvalistmel.
  
  Ainsad helid, mis Sami kõrvus kostusid, olid vihmasabin ja jahutusmootori tinad klõpsud. Tema ribid ja kael valutasid pagana, kuid ta oli terve. Sam hingas sügavalt välja, kui mõistis, et ometi polnud ta nii palju haiget saanud. Kuid äkki meenus talle, miks ta üldse selle katastroofi osaline oli . Langetas pead, et jälitajale surnut teeselda, tundis Sam, kuidas tema käest voolas sooja verd. Nahk oli rebenenud just küünarnukist allpool kohta, kus tema käsi oli tabanud istmete vahelist lahtist tuhatoosi kaant.
  
  Ta kuulis kohmakaid samme pritsimas läbi märja tsemendilompide. Ta kartis võõra pomisemist, kuid mehe vastikud karjed tekitasid talle hanenaha. Õnneks ta ainult pomises nüüd, kuna sihtmärk tema eest ära ei jooksnud. Sam järeldas, et mehe kohutavat karjumist oli kuulda alles siis, kui keegi tema eest põgenes. See oli pehmelt öeldes jube ja Sam ei liigutanud end, et oma kummalist jälitajat petta.
  
  "Tule natuke lähemale, värdjas," mõtles Sam, kui süda kõrvus peksles, imiteerides pea kohal kostvat äikest. Ta sõrmed pingutasid relva käepideme küljes. Hoolimata sellest, kui ta lootis, et tema teeseldud surm hoiab võõrast tülitamast või haiget tegemast, tõmbas mees Sami ukse lihtsalt lahti. "Veel natuke," juhendas tema ohvri sisehääl Samit, "et ma saaksin su ajud välja puhuda." Keegi ei kuule teda isegi siin vihma käes."
  
  "Teeskle," ütles uksel olnud mees, eitades tahtmatult Sami soovi nendevahelist vahemaad vähendada. "Sh-sham."
  
  Hullul oli kas kõnehäire või vaimne alaareng, mis võib seletada tema heitlikku käitumist. Lühidalt, Sami peast välgatas hiljutine Kanal 8 aruanne. Talle meenus, et ta oli kuulnud ühest patsiendist, kes oli põgenenud Broadmoori kriminaalselt hullude varjupaigast, ja ta mõtles, kas see võib olla sama isik. Selle palve peale tekkis aga küsimus, kas ta on Sami nimega tuttav.
  
  Eemal kuulis Sam politseisireene. Kohalik ärimees olla helistanud ametivõimudele, kui nende kvartalis algas tagaajamine. Ta tundis kergendust. See otsustab kahtlemata jälitaja saatuse ja ta vabaneb ohust lõplikult. Alguses arvas Sam, et see on lihtsalt ühekordne arusaamatus, nagu need, mis sageli laupäevaõhtuti pubides juhtuvad. Kuid selle jube mehe visadus tegi temast midagi enamat kui lihtsalt kokkusattumus Sami elus.
  
  Need kõlasid aina valjemini, kuid inimese kohalolu oli siiski vaieldamatu. Sami üllatuseks ja tülgastuseks sööstis mees auto katuse alla ja haaras liikumatust ajakirjanikust, tõstes ta pingutuseta üles. Järsku viskas Sam oma šaraadi minema, kuid ta ei jõudnud õigel ajal relvani ja viskas ka selle minema.
  
  "Mida sa kõige püha nimel teed, ajudeta pätt?" Sam karjus vihaselt, püüdes mehe käsi eemale kangutada. Just sellises kitsas ruumis nägi ta lõpuks päevavalguses maniaki nägu. Tema vildist mütsi all oli nägu, mis pani deemonid tagasi tõmbuma, sarnaselt tema häiriva kõne õudusele, kuid lähedalt tundus ta täiesti normaalne. Esiteks veenis võõra kohutav tugevus Sami seekord mitte vastupanu osutama.
  
  Ta viskas Sami oma auto kõrvalistmele. Loomulikult üritas Sam põgenemiseks ust teiselt poolt avada, kuid kogu lukk ja käepideme paneel olid puudu. Selleks ajaks, kui Sam pöördus, et üritada juhiistmelt väljuda, käivitas tema vangistaja juba mootorit.
  
  "Hoia kõvasti kinni," tõlgendas Sam mehe käsuna. Tema suu oli vaid lõhe söestunud näonahas. Siis sai Sam aru, et tema vangistaja ei olnud hull ega rooma mingist mustast laguunist välja. Teda moonutati, muutes ta peaaegu kõnevõimetuks ja sundis teda kandma vihmamantlit ja fedorat.
  
  "Oh issand, ta meenutab mulle Darkmani," mõtles Sam, vaadates, kuidas mees sinise pöördemomendiga masinaga osavalt töötas. Möödus aastaid sellest, kui Sam oli lugenud graafilist romaani või midagi sellist, kuid ta mäletas tegelast eredalt. Sündmuskohalt lahkudes leinas Sam oma sõiduki kaotust, isegi kui see oli vanade aegade jama. Veelgi enam, enne kui Perdue oma mobiiltelefoni oma valdusse sai, oli see ka Nokia BC antiik ja ei saanud muud teha kui tekstisõnumeid ja kiireid kõnesid.
  
  "Oh kurat! Purdue!" - hüüatas ta kogemata, meenutades, et ta pidi kaadrid üles võtma ja hiljem õhtul miljardäriga kohtuma . Tema vangistaja lihtsalt vaatas teda vahepeal, tehes kõrvalepõiklevaid liigutusi, et pääseda Edinburghi tihedalt asustatud piirkondadest välja. "Kuule, mees, kui sa kavatsed mind tappa, siis tee seda. Muidu lase mind välja. Mul on väga kiire koosolek ja mind tõesti ei huvita, milline vaimustus te minusse olete.
  
  "Ära meelita ennast," muigas põlenud mees, sõites nagu hästi koolitatud Hollywoodi kaskadöör. Tema sõnad olid tugevalt segased ja tema s kõlas enamasti nagu "sh", kuid Sam avastas, et veidi aega tema seltskonnas võimaldas tema kõrv selge diktsiooniga harjuda.
  
  Sõnn hüppas üle tõstetud liiklusmärkidest, mis olid mööda teed kollaseks värvitud, kus nad väljusid kaldteele. Seni polnud teel ühtegi politseiautot. Nad ei olnud veel saabunud, kui mees Sami objektilt ära viis ja nad ei teadnud, kust jälitamist alustada.
  
  "Kuhu me läheme?" küsis Sam, tema esialgne paanika muutus aeglaselt pettumuks.
  
  "Koht, kus rääkida," vastas mees.
  
  "Oh issand, sa näed nii tuttav välja," pomises Sam.
  
  "Kuidas sa üldse tead?" - küsis röövija sarkastiliselt. Oli selge, et tema puue ei mõjutanud tema suhtumist ja see tegi temast ühe nendest tüüpidest - tüübi, kes ei hooli piirangutest. Tõhus liitlane. Surmav vaenlane.
  
  
  9
  Tulen Purduega koju
  
  
  "Ma panen selle protokolli kui väga halba mõtet," ohkas dr Patel, kui ta oma tõrksa patsiendi vastumeelselt välja kirjutas. "Mul ei ole konkreetset põhjendust, miks sind praegu lukus hoida, David, aga ma pole kindel, kas sa oled veel koju minekuks valmis."
  
  "Märkus," naeratas Perdue oma uuele kepile toetudes. "Igatahes, vanamees, ma püüan oma lõikeid ja õmblusi mitte hullemaks teha. Lisaks olen korraldanud koduhoolduse kaks korda nädalas kuni meie järgmise kontrollini.
  
  "Sina tegid? See annab mulle kergendustunde," tunnistas dr Patel. "Millist arstiabi te kasutate?"
  
  Perdue vallatu naeratus tekitas kirurgis mõningast ärevust. "Kasutasin õde Hursti teenuseid eratasu eest väljaspool tema tööaega siin kliinikus, nii et see ei tohiks tema tööd üldse segada. Kaks korda nädalas. Üks tund hindamiseks ja raviks. Mida sa ütled?
  
  Dr Patel vaikis jahmatatult. "Kurat küll, David, sa ei saa tõesti lasta ühelgi saladusel endast mööda minna, eks?"
  
  "Vaata, ma tunnen end kohutavalt, et ma polnud kohal, kui tema abikaasa võis minu inspiratsioonist kasu saada, isegi ainult moraali seisukohalt. Vähim, mida ma teha saan, on proovida oma puudumist siis kuidagi kompenseerida."
  
  Kirurg ohkas ja asetas käe Perdue õlale, kummardus talle õrnalt meelde: "Tead, see ei päästa midagi. Mees on surnud ja teda pole enam olemas. Miski hea, mida sa praegu teha üritad, ei too teda tagasi ega rahulda tema unistusi.
  
  "Ma tean, ma tean, sellel pole erilist mõtet, aga mis iganes, Harun, las ma teen seda. Kui midagi, siis õde Hurstiga kohtumine leevendab mu südametunnistust veidi. Palun andke see mulle," anus Perdue. Dr Patel ei saanud väita, et see on psühholoogilisest vaatenurgast teostatav. Ta pidi tunnistama, et iga Purdue pakutav vaimne rahu võib aidata tal liiga hiljutisest katsumusest taastuda. Polnud kahtlust, et tema haavad paranevad peaaegu sama hästi kui enne rünnakut, kuid Perdue pidi oma psüühika iga hinna eest hõivatud hoidma.
  
  "Ära muretse, David," vastas dr Patel. "Uskuge või mitte, aga ma saan täiesti aru, mida te teha üritate. Ja ma olen sinuga, mu sõber. Tehke seda, mida peate lunastavaks ja parandavaks. See võib teile ainult hea olla."
  
  "Aitäh," naeratas Perdue, olles oma arsti nõusoleku üle siiralt rahul. Vestluse lõpu ja õde Hursti riietusruumist saabumise vahel möödus lühike kohmetu vaikus.
  
  "Vabandust, et mul nii kaua aega läks, härra Perdue," õhkas ta kiirustades. "Mul oli oma sukkadega väike probleem, kui peate teadma."
  
  Dr Patel turtsatas ja surus oma lõbususe naise avalduse üle maha, kuid Perdue, kunagi viisakas härrasmees, muutis kohe teemat, et päästa teda edasisest piinlikkusest. "Võib-olla peaksime siis minema? Ootan varsti kedagi."
  
  "Kas te lahkute koos?" küsis dr Patel kiiresti, nähes end ootamatult tabatud.
  
  "Jah, doktor," selgitas õde. "Pakkusin härra Perduele kojusõidul küüti. Arvasin, et see oleks võimalus leida parim tee tema pärandvara juurde. Ma pole kunagi seda teed üles läinud, nii et nüüd mäletan seda teed."
  
  "Ah, ma näen," vastas Harun Patel, kuigi tema näol oli näha kahtlust. Ta oli endiselt arvamusel, et David Perdue vajab rohkem kui Lilithi meditsiinilisi teadmisi, kuid paraku polnud see tema asi.
  
  Perdue saabus Reichtisusisesse oodatust hiljem. Lilith Hearst nõudis, et nad kõigepealt peatuksid, et tema auto paak tankida, mis viivitas veidi, kuid nad said siiski aega kenasti. Perdue tundis end oma sünnipäeva hommikul nagu laps. Ta ei jõudnud ära oodata, millal koju saab, oodates, et Sam ootab teda auhinnaga, mida ta oli ihaldanud sellest ajast peale, kui nad kadunud linna põrgulikku labürinti ära eksisid.
  
  "Jumal jumal, härra Perdue, milline koht teil siin on!" hüüdis Lilith. Ta suu oli lahti, kui ta kummardus roolile, et siseneda Reichtishusise majesteetlikest väravatest. "See on hämmastav! Issand, ma ei kujuta ette, milline on teie elektriarve."
  
  Perdue naeris südamest tema avameelsuse üle. Tema näiliselt tagasihoidlik elustiil oli teretulnud vaheldus jõukate maaomanike, suurärimeeste ja poliitikute seltskonnast, millega ta oli harjunud.
  
  "See on päris lahe," mängis ta kaasa.
  
  Lilith pööritas talle silmi. "Kindlasti. Justkui keegi teiesugune teaks, mis on lahe. Vean kihla, et see pole teie rahakoti jaoks kunagi liiga kallis. Ta sai kohe aru, millele ta vihjas ja õhkas: "Oh issand. Härra Perdue, ma vabandan! Olen masenduses. Ma kipun ütlema, mida ma arvan..."
  
  "Pole midagi, Lilith," naeris ta. "Palun ära vabanda selle pärast. Minu arvates on see värskendav. Olen harjunud, et inimesed suudlevad mu tagumikku terve päeva, seega on tore kuulda, et keegi ütleb, mida nad arvavad.
  
  Ta raputas aeglaselt pead, kui nad turvakabiinist möödusid ja mööda kerget kallakut üles imposantse vana hoone poole, mida Perdue nimetas koduks. Kui auto häärberile lähenes, võis Perdue sellest praktiliselt välja hüpata, et näha Sami ja temaga kaasas olevat videokassetti. Ta tahtis, et õde autoga veidi kiiremini sõidaks, aga ta ei julgenud sellist palvet esitada.
  
  "Teie aed on ilus," märkis ta. "Vaadake kõiki neid hämmastavaid kivikonstruktsioone. Kas see oli enne loss?"
  
  "Mitte loss, mu kallis, aga lähedal. See on ajalooline koht, nii et olen kindel, et see hoidis kunagi sissetungi ja kaitses paljusid inimesi kahju eest. Kui me esimest korda kinnisvaraga tutvusime, avastasime tohutute tallide ja teenijate eluruumide jäänused. Kinnisvarast kaugel idas on isegi vana kabeli varemed," kirjeldas ta ihaldatult, tundes oma Edinburghi elukoha üle erilist uhkust. Muidugi oli tal mitu maja üle maailma, kuid Purdue varanduse peamiseks asukohaks pidas ta oma kodumaa Šotimaa peamaja.
  
  Niipea, kui auto peauste ees peatus, avas Perdue oma ukse.
  
  "Olge ettevaatlik, härra Perdue!" - ta karjus. Ta lülitas murelikult mootori välja ja kiirustas tema poole, just siis, kui tema ülemteener Charles ukse avas.
  
  "Tere tulemast tagasi, söör," ütles karm Charles oma kuivalt. "Ootasime teid kahe päeva pärast." Ta kõndis trepist alla, et Perdue kotid üles korjata, kui hõbejuukseline miljardär tormas nii kiiresti kui suutis trepi poole. "Tere pärastlõunal, proua," tervitas Charles õde, kes omakorda noogutas, tunnistades, et tal pole õrna aimugi, kes ta on, kuid kui naine Perduega kaasa tuli, pidas ta teda tähtsaks isikuks.
  
  "Härra Perdue, te ei saa veel oma jalale nii palju survet avaldada," virises ta mehele järele, püüdes tema pikkade sammudega sammu pidada. "Härra Perdue..."
  
  "Aidake mind lihtsalt trepist üles, eks?" - küsis ta viisakalt, kuigi naine avastas tema hääles sügavat muret tekitavaid noote. "Charles?"
  
  "Jah, härra".
  
  "Kas härra Cleave on juba saabunud?" - küsis Perdue, astudes kannatamatult samm-sammult edasi.
  
  "Ei, söör," vastas Charles juhuslikult. Vastus oli tagasihoidlik, kuid Perdue väljendus oli täielik õudus. Hetke seisis ta liikumatult, hoidis õe käest kinni ja vaatas iharalt oma ülemteenrit.
  
  "Ei?" - Ta norskas paanikas.
  
  Just siis ilmusid uksele Lillian ja Jane, vastavalt tema majahoidja ja isiklik assistent.
  
  "Ei, härra. Ta oli terve päeva ära. Kas sa ootasid teda?" küsis Charles.
  
  "Kas ma olin... kas mind oodati... Issand, Charles, kas ma oleksin küsinud, kas ta on siin, kui ma teda ei oodanud?" Perdue röögatas ebatavaliselt. See oli šokk kuulda karjet nende tavaliselt rahulikult tööandjalt ja naised vahetasid hämmeldunud pilke Charlesiga, kes jäi tummaks.
  
  "Ta helistas?" küsis Perdue Jane'ilt.
  
  "Tere õhtust, härra Perdue," vastas naine teravalt. Erinevalt Lillianist ja Charlesist ei tahtnud Jane oma ülemust noomida, kui see rivist välja astus või kui midagi oli valesti. Ta oli tavaliselt tema moraalne kompass ja tema parempoolne otsustaja, kui ta arvamust vajas. Ta nägi, et naine ristas oma käed ja mõistis, et ta on nõme.
  
  "Vabandust," ohkas ta. "Ma lihtsalt ootan Samit kiiresti. Tore teid kõiki näha. Tõesti."
  
  "Kuulsime, mis teiega Uus-Meremaal juhtus, söör. Mul on nii hea meel, et sa ikka veel põrutad ja taastud," porises armsa naeratuse ja naiivsete ettekujutustega emapoolne töötaja Lillian.
  
  "Aitäh, Lily," õhkas ta, olles hingetuks löödud pingutusest, mis kulus ukseni jõudmiseks. "Jah, mu hani oli peaaegu valmis, aga mul oli ülekaal." Nad nägid, et Perdue oli väga ärritunud, kuid ta püüdis jääda südamlikuks. "Kõik, see on õde Hurst Salisbury kliinikust. Ta ravib mu haavu kaks korda nädalas.
  
  Pärast lühikest rõõmusõnumite vahetamist jäid kõik vait ja astusid kõrvale, et Perdue fuajeesse lasta. Lõpuks vaatas ta uuesti Jane'ile otsa. Palju vähem pilkaval toonil küsis ta uuesti: "Kas Sam helistas üldse, Jane?"
  
  "Ei," vastas naine vaikselt. "Kas sa tahad, et ma helistan talle, kui sa nii pikaks ajaks elad?"
  
  Ta tahtis vastu vaielda, kuid teadis, et naise oletus on õige. Meditsiiniõde Hurst oleks kindlasti nõudnud oma seisundi hindamist enne lahkumist ja Lillian oleks nõudnud, et ta oleks söötnud enne, kui ta saaks ta õhtuks lahti lasta. Ta noogutas väsinult. "Palun helistage talle ja uurige, mis on viivitus, Jane."
  
  "Muidugi," naeratas ta ja hakkas trepist esimesele korrusele kontorisse ronima. Ta helistas talle tagasi. "Ja palun puhata. Olen kindel, et Sam on seal isegi siis, kui ma teda kätte ei saa."
  
  "Jah, jah," viipas ta sõbralikult käega ja jätkas vaevaliselt trepist üles ronimist. Lilith tuuritas oma patsienti hooldades uhkes elukohas. Ta polnud kunagi näinud sellist luksust kellegi kodus, kes polnud kuninglikust staatusest. Isiklikult polnud ta kunagi sellise rikkuse majas olnud. Olles elanud Edinburghis mitu aastat, tundis ta kuulsat maadeavastajat, kes ehitas impeeriumi oma kõrgemale IQ-le. Perdue oli Edinburghi silmapaistev kodanik, kelle kuulsus ja kuulsus levis kogu maailmas.
  
  Enamik rahandus-, poliitika- ja teadusmaailma kuulsaid inimesi teadis David Perdue'd. Paljud neist hakkasid aga tema olemasolu vihkama. Ta teadis seda ka hästi. Tema geniaalsust ei saanud aga salata isegi vaenlased. Kunagise füüsika ja teoreetilise keemia üliõpilasena paelusid Lilithi mitmekülgsed teadmised, mida Purdue oli aastate jooksul näidanud. Nüüd oli ta tunnistajaks tema leiutiste tootele ja reliikviajahi ajaloole.
  
  Wrichtishousise hotelli fuajee kõrged laed ulatusid kolme korruseni, enne kui üksikute üksuste ja tasandite kandvad seinad neelasid need, nagu ka põrandad. Leviatani maja kaunistasid marmorist ja iidsed paekivipõrandad ning koha välimuse järgi otsustades oli varem kui 16. sajandil vähe kaunistusi.
  
  "Teil on ilus maja, härra Perdue," õhkas ta.
  
  "Aitäh," naeratas ta. "Sa olid elukutselt teadlane, eks?"
  
  "Olin," vastas naine veidi tõsise pilguga.
  
  "Kui järgmisel nädalal tagasi tulete, võiksin teile võib-olla teha lühikese ringkäigu oma laborites," soovitas ta.
  
  Lilith nägi välja vähem entusiastlik, kui ta arvas. "Tegelikult olin ma laboris. Tegelikult juhib teie ettevõte Scorpio Majorus kolme erinevat filiaali," uhkustas ta, et talle muljet avaldada. Perdue silmad särasid pahandusest. Ta raputas pead.
  
  "Ei, mu kallis, ma pean silmas maja katselaboreid," ütles ta, tundes valuvaigisti mõju ja hiljutist pettumust, et Sam muutis ta uniseks.
  
  "Siin?" ta neelatas, reageerides lõpuks nii, nagu ta oli lootnud.
  
  "Jah proua. Seal all, fuajee taseme all. Ma näitan sulle järgmine kord," uhkustas ta. Talle meeldis, kuidas noor õde tema ettepaneku peale punastas. Naeratus tekitas mehes hea tunde ja hetkeks uskus ta, et võib-olla suudab ta kompenseerida ohvri, mille naine pidi tooma abikaasa haiguse tõttu. See oli tema kavatsus, kuid ta tähendas David Perdue jaoks enamat kui väikest lunastust.
  
  
  10
  Pettus Obanis
  
  
  Nina rentis auto, et Sami majast tagasi Obani sõita. Tore oli olla tagasi oma vanas kodus, kust avaneb vaade Obani lahe temperamentsele veele. Ainus asi, mida ta pärast äraolemist koju tulles vihkas, oli maja koristamine. Tema maja polnud sugugi väike ja ta oli selle ainus elanik.
  
  Varem palkas ta koristajaid, kes käisid kord nädalas ja aitasid tal aastaid tagasi ostetud pärandvara korras hoida. Lõpuks väsis ta antiikesemete loovutamisest koristajatele, kes tahtsid iga kergeuskliku antiigikollektsionääri käest lisaraha saada. Kui kleepuvad sõrmed kõrvale jätta, on Nina kaotanud enam kui küllaldaselt oma lemmikasju hooletutele kojameestele, purustades väärtuslikud pärandiesemed, mille ta hankis Purdue ekspeditsioonidel oma eluga riskides. Ajaloolaseks olemine ei olnud dr Nina Gouldi jaoks kutse, vaid väga spetsiifiline kinnisidee, mida ta tundis lähemal kui oma ajastu kaasaegsed mugavused. See oli tema elu. Minevik oli tema teadmiste aare, põnevate aruannete ja kaunite esemete põhjatu kaev, mis on loodud julgemate ja tugevamate tsivilisatsioonide pliiatsi ja savi abil.
  
  Sam polnud veel helistanud, kuid ta tundis ta ära kui laiali ajuga meest, kes on alati ühe või teise asjaga hõivatud. Nagu verekoer, vajas ta millelegi keskendumiseks vaid seikluslõhna või kontrollivõimalust. Ta mõtles, mida ta arvas uudistest, mida ta jättis talle vaatama, kuid ta ei olnud arvustuse osas nii hoolas.
  
  Päev oli pilves, nii et polnud põhjust mööda kallast jalutada või kohvikusse patuselt maasika-juustukooki proovima minna - külmikus, mitte küpsetatult. Isegi nii maitsev ime nagu juustukook ei suutnud Ninat hallil vihmasel päeval õue minna, mis viitas ebamugavusele tänaval. Läbi ühe oma erkeri nägi Nina nende valusat teekonda, kes otsustasid täna siiski välja minna, ja tänas ennast veel kord.
  
  "Ah, ja mis sul on?" - sosistas ta, surudes näo pitskardina voltile ja piiludes mitte eriti diskreetselt välja. Nina märkas oma maja all muru järsust nõlvast alla vana härra Hemmingit, kes kõndis kohutava ilmaga aeglaselt mööda teed üles ja kutsus oma koera.
  
  Hr Hemming oli üks Dunoiran Roadi vanimaid elanikke, silmapaistva taustaga lesk. Ta teadis seda, sest pärast paari viskijooki ei suutnud miski teda takistada oma nooruslugusid rääkimast. Ükskõik, kas peol või pubis, ei jätnud vana meisterinsener kunagi kasutamata võimalust hommikutundideni möllata, et keegi piisavalt kaine mäletaks. Kui ta hakkas teed ületama, märkas Nina temast mõne maja kaugusel kihutavat musta autot. Kuna tema aken oli nii kõrgel all tänava kohal, oli ta ainus, kes võis seda ette näha.
  
  "Oh, jumal," õhkas ta ja tormas kiiresti ukse juurde. Paljajalu, ainult teksapükse ja rinnahoidjaga, jooksis Nina trepist alla oma mõranenud teerajale. Ta karjus tema nime joostes, kuid vihm ja äike ei lasknud tal tema hoiatust kuulda.
  
  "Härra Hemming! Ettevaatust autoga!" Nina kilkas, jalad vaevu tundsid külma märgadest lompidest ja rohust, millest ta läbi kõndis. Jäine tuul kõrvetas ta palja naha. Tema pea pööras paremale, et mõõta kaugust kiiresti läheneva autoni, kui see läbi rahvarohke kraavi loksus. "Härra Hemming!"
  
  Selleks ajaks, kui Nina oma aia väravani jõudis, oli härra Hemming juba poole tee peal ja kutsus oma koera. Nagu alati, libisesid ta niisked sõrmed oma kiirustades ja koperdasid luku riiviga, suutmata tihvti piisavalt kiiresti eemaldada. Kui ta üritas lukku avada, karjus ta ikka veel tema nime. Kuna ühtegi teist jalutajat polnud nii hullu, et sellise ilmaga välja minna, oli ta tema ainus lootus, ainus ettekuulutaja.
  
  "Oh issand!" karjus ta meeleheitel, kui nõel vabanes. Tegelikult köitis lõpuks hr Hemmingi tähelepanu tema vandumine. Ta kortsutas kulmu ja pöördus aeglaselt, et näha, kust see vandumine tuleb, kuid ta pöördus vastu. päripäeva, takistades tal lähenevat autot nägemast.Kui ta nägi napilt riietatud nägusat ajaloolast, tundis vanamees kummalist nostalgiatunnet oma vanade aegade järele.
  
  "Tere, dr Gould," tervitas ta. Tema näole ilmus väike naeratus, kui ta nägi teda rinnahoidjas, arvates, et ta on kas purjus või hull, mis siis, et külm ilm ja kõik.
  
  "Härra Hemming!" ta karjus ikka veel tema poole joostes. Tema naeratus kadus, kui ta hakkas kahtlema hullu naise kavatsustes tema suhtes. Kuid ta oli liiga vana, et tema eest põgeneda, nii et ta ootas lööki ja lootis, et naine ei tee talle halba. Temast vasakul kostus kõrvulukustav veeprits ja lõpuks pööras ta pea, et näha koletu musta Mercedest enda poole libisemas. Kui rehvid läbi vee lõikasid, tõusid mõlemalt poolt teed valged vahutavad tiivad.
  
  "Pagan võtaks...!" - õhkas ta, silmad läksid õudusest suureks, kuid Nina haaras tal käsivarrest kinni. Naine tõmbas teda nii kõvasti, et too komistas kõnniteele, kuid tema tegevuse kiirus päästis ta Mercedese poritiiba eest. Auto tõstetud veelainest tabatuna koperdasid Nina ja vana härra Hemming pargitud auto taga, kuni Merci põrutus möödus.
  
  Nina hüppas kohe püsti.
  
  "Selle eest jääte vahele, sitapea! Ma püüan su maha ja löön su tagumikku, sitapea!" ta tervitas oma solvanguid luksusautos olnud idioodile. Tema tumedad juuksed raamisid ta nägu ja kaela, kõverdusid tänaval urisedes üle rinnakuhjade. Mercedes keeras teekurvis ja kadus järk-järgult kivisilla taha. Nina oli vihane ja külm. Ta ulatas külmast värisedes uimastatud vanurile käe.
  
  "Tulge nüüd, härra Hemming, toome teid sisse, enne kui oma surma tabate," soovitas Nina kindlalt. Tema kõverdunud sõrmed sulgusid tema käe ümber ja naine tõstis õrna mehe ettevaatlikult püsti.
  
  "Minu koer, Betsy," pomises ta, olles endiselt ähvarduse hirmust šokis, "ta jooksis minema, kui äike algas."
  
  "Ärge muretsege, härra Hemming, me leiame ta teie jaoks üles, eks? Peida end lihtsalt vihma eest. "Issand jumal, ma jälgin seda sitapead," kinnitas ta talle lühidalt hingates.
  
  "Te ei saa nendega midagi teha, dr. Gould," pomises ta, kui naine teda üle tänava juhatas. "Nad pigem tapavad teid, kui kulutavad minuti oma tegude õigustamisele, kaabakad."
  
  "WHO?" - ta küsis.
  
  Ta noogutas peaga silla poole, kuhu auto oli kadunud. "Nad! See oli mahajäetud jäänuk kunagisest heast vallast, kui Obanit juhtis väärikate meeste õiglane nõukogu.
  
  Ta kortsutas kulmu ja näis segaduses. "M-mida? Kas sa tahad öelda, et tead, kellele see auto kuulub?
  
  "Kindlasti!" - vastas ta, kui naine talle aiavärava avas. "Need neetud raisakotkad raekojas. McFadden! Siin on siga! Ta lõpetab selle linna, kuid noori ei huvita enam, kes juhib, kui nad saavad jätkata naisterahvast ja pidutsemist. Need on need, kes oleksid pidanud hääletama. Nad hääletasid tema eemaldamise poolt, oleks pidanud, kuid nad ei teinud seda. Raha võitis. Ma hääletasin selle päti vastu. Ma tegin. Ja ta teab seda. Ta tunneb kõiki, kes tema vastu hääletasid.
  
  Ninale meenus, et nägi McFaddenit mõni aeg tagasi uudistes, kus ta osales väga tähtsal salakohtumisel, mille olemust uudistekanalid avaldada ei suutnud. Enamikule Obani elanikest meeldis härra Hemming, kuid enamik arvas, et tema poliitilised vaated on liiga vanamoodsad, et ta oli üks neist kogenud vastastest, kes keeldus progressi lubamast.
  
  "Kuidas ta saab teada, kes tema vastu hääletas? Ja mida ta teha sai? ta esitas kaabakale väljakutse, kuid hr Hemming oli kindel, et ta peab olema ettevaatlik. Ta juhtis ta kannatlikult oma raja järsust nõlvast üles, teades, et tema süda ei talu rasket mäest ülesmarssi.
  
  "Kuule, Nina, ta teab. Moodsast tehnikast ma aru ei saa, aga räägitakse, et ta kasutab kodanike jälgimiseks seadmeid ja et ta oli hääletuskabiinide kohale varjatud kaamerad paigaldanud," jätkas vanahärra lobisemist nagu ikka. Ainult seekord ei olnud tema lobisemine pikk jutt ega meeldiv mälestus ammu möödunud päevadest, ei; see tuli tõsiste süüdistuste vormis.
  
  "Kuidas ta saab neid asju endale lubada, härra Hemming?" ta küsis. "Tead, et see läheb maksma terve varanduse."
  
  Suured silmad vaatasid niiskete, räbalate kulmude alt Nina poole. "Oh, tal on sõpru, dr Gould. Tal on suure rahaga sõbrad, kes toetavad tema kampaaniaid ja maksavad kõik tema reisid ja kohtumised kinni.
  
  Ta pani ta maha oma sooja kolde ette, kus tuli lakkus korstna suud. Ta haaras oma diivanilt kašmiirist teki ja mässis selle tema ümber, hõõrudes tema käsi üle teki, et teda soojas hoida. Ta vaatas teda jõhkra siirusega. "Miks sa arvad, miks nad üritasid minust otsa joosta? Olin nende ettepanekute peamine vastane miitingul. Mina ja Anton Leving, mäletate? Me olime McFaddeni kampaania vastu."
  
  Nina noogutas. "Jah, ma tõesti mäletan. Olin sel ajal Hispaanias, kuid jälgisin seda kõike sotsiaalmeedias. Sul on õigus. Kõik olid veendunud, et Leving võidab veel ühe koha linnavolikogu saalis, kuid olime kõik muserdatud, kui McFadden ootamatult võitis. Kas Leving esitab vastuväiteid või teeb ettepaneku uue volikogu hääletuse kohta?
  
  Vanamees naeratas kibedalt, silmitses lõkkesse, suu süngeks naeratuseks.
  
  "Ta on surnud".
  
  "WHO? Elamine?" - küsis ta umbusklikult.
  
  "Jah, Lewing on surnud. Eelmisel nädalal juhtus temaga õnnetus," ütlesid nad, et härra Hemming vaatas teda sarkastilise näoilmega.
  
  "Mida?" ta kortsutas kulmu. Nina oli tema enda linnas aset leidvatest kurjakuulutavatest sündmustest täiesti jahmunud. "Mis juhtus?"
  
  "Ilmselt kukkus ta alkoholijoobes oma viktoriaanlikus majas trepist alla," ütles vanamees, kuid tema nägu mängis teistsugust kaarti. "Tead, ma teadsin Livingut kolmkümmend kaks aastat ja ta ei joonud sinisel kuul kunagi rohkem kui klaasi šerrit." Kuidas ta sai joobes olla? Kuidas sai ta nii purju jääda, et ei suutnud kõndida mööda neetud treppidest, mida ta oli kakskümmend viis aastat samas majas kõndinud, dr Gould? Ta naeris, meenutades oma peaaegu traagilist kogemust. "Ja tundub, et täna oli minu kord võllapuul."
  
  "See on sel päeval," naeris ta, mõtiskledes teabe üle, kui pani hommikumantli selga ja sidus selle kinni.
  
  "Nüüd olete asjaga seotud, dr Gould," hoiatas ta. "Sa rikkusid nende võimaluse mind tappa. Sa oled praegu keset tormi."
  
  "Olgu," ütles Nina terase pilguga. "Siin on mul kõige parem."
  
  
  üksteist
  Küsimuse olemus
  
  
  Sami röövija sõitis teelt välja mööda maanteed A68 itta, suundustes tundmatusse.
  
  "Kuhu sa mind viid?" - küsis Sam, hoides oma häält pehme ja sõbralikult.
  
  "Vinuta," vastas mees.
  
  "Vogri maapark?" Sam vastas mõtlemata.
  
  "Jah, Sam," vastas mees.
  
  Sam mõtles hetkeks Swifti vastusele, hinnates toimumispaigaga seotud ohutaset. See oli tegelikult päris kena koht, mitte selline, kus ta ilmtingimata rookitakse või puu otsa riputatakse. Tegelikult külastati parki pidevalt, sest see oli metsane ala, kuhu tuldi golfi mängima, matkama või oma lapsi lõbustama elanike mänguväljakul. Ta tundis end koheselt paremini. Üks asi ajendas teda uuesti küsima. "Muide, mis su nimi on, sõber? Sa näed väga tuttav välja, aga ma kahtlen, kas ma sind tegelikult tunnen.
  
  "Minu nimi on George Masters, Sam. Teate mind koledate mustvalgete fotode järgi, tänu meie ühisele sõbrale Aidanile Edinburgh Postist," selgitas ta.
  
  "Kas Aidanist kui sõbrast rääkides olete sarkastiline või on ta tõesti teie sõber?" küsis Sam.
  
  "Ei, me oleme sõbrad selle sõna vanamoodsas tähenduses," vastas George, pilku teelt pööramata. "Ma viin su Vogrisse, et saaksime rääkida, ja siis lasen sul minna." Ta pööras aeglaselt pead, et Sami oma näoilmega õnnistada, ja lisas: "Ma ei tahtnud sind jälitada, aga sul on kalduvus reageerida äärmise eelarvamusega, enne kui saad arugi, mis toimub. See, kuidas te end nõelamisoperatsioonide ajal kontrollite, on mulle üle jõu.
  
  "Ma olin purjus, kui sa mind meestetoas nurka surusid, George," üritas Sam seletada, kuid sellel polnud mingit parandavat mõju. "Mida ma pidin arvama?"
  
  George Masters naeratas. "Arvan, et te ei oodanud, et näete selles baaris kedagi nii ilusat kui mina. Ma saaksin asju paremini teha... või veeta rohkem aega kainena.
  
  "Hei, see oli mu kuradi sünnipäev," kaitses Sam. "Mul oli õigus olla vihane."
  
  "Võib-olla jah, aga see pole praegu oluline," vastas George. "Sa jooksid siis minema ja jooksite uuesti minema, andmata mulle isegi võimalust selgitada, mida ma sinult tahan."
  
  "Sul on vist õigus," ohkas Sam, kui nad pöörasid ilusasse Vogri piirkonda viivale teele. Viktoriaanlik maja, mille järgi park oma nime sai, paistis puude vahelt, kui auto aeglustus märgatavalt.
  
  "Jõgi varjab meie arutelu," mainis George, "juhul, kui nad vaatavad või kuulavad pealt."
  
  "Nad? Sam kortsutas kulmu, olles lummatud oma vangistaja, sama mehe paranoiast, kes hetk tagasi kritiseeris Sami enda paranoilisi reaktsioone. "Sa mõtled, keegi, kes poleks näinud kiirtegemise karnevali, mida me kõrvalmajas tegime?"
  
  "Sa tead, kes nad on, Sam. Nad olid hämmastavalt kannatlikud, jälgides sind ja nägusat ajaloolast... vaadates David Perdue"d...," ütles ta, kui nad kõndisid läbi mõisa voolava Tyne"i jõe kallastele.
  
  "Oota, kas sa tead Ninat ja Perduet?" Sam ahmis õhku. "Mis on neil pistmist sellega, miks te mind jälgite?"
  
  George ohkas. On aeg asuda asja tuumani. Ta peatus sõnagi lausumata, moondunud kulmude alla peidetud silmadega horisonti kammides. Vesi andis Samile rahutunde, Eeva hallide pilvede vihma all. Ta juuksed lehvisid üle näo, kui ta ootas, et George selgitaks oma eesmärki.
  
  "Ma räägin lühidalt, Sam," ütles George. "Ma ei oska praegu seletada, kuidas ma seda kõike tean, aga lihtsalt uskuge mind, et ma tean." Märkides, et ajakirjanik vaatas talle lihtsalt ilmetult otsa, jätkas ta. "Kas sul on ikka veel Dread Serpenti video, Sam? Video, mille sa salvestasid, kui olid kadunud linnas, kas see on sul kaasas?"
  
  Sam mõtles kiiresti. Ta otsustas jätta oma vastused ebamääraseks, kuni oli George Mastersi kavatsustes kindel. "Ei, ma jätsin dr Gouldile kirja, aga ta on välismaal."
  
  "Tõesti?" George vastas ükskõikselt. "Te peaksite ajalehti lugema, härra kuulus ajakirjanik. Ta päästis eile oma kodulinna silmapaistva liikme elu, nii et kas sa valetad mulle või on ta võimeline kahepaiknema.
  
  "Kuule, ütle mulle, mis sul on, jumala eest. Sinu nõmeda suhtumise tõttu kirjutasin oma auto maha ja ma pean selle jamaga ikka veel tegelema, kui sa mängupargis mängud mängid," nähvas Sam.
  
  "Kas teil on kaasas video "Kohutavast maost"?" kordas George oma hirmutamismeetodiga. Iga sõna oli nagu haamer, mis lööks alasile Sami kõrvu. Tal polnud vestlusest pääsu ega pargist ilma Georgeta pääsu.
  
  "... Kohutav madu?" Sam jätkas. Ta ei teadnud palju asjadest, mida Perdue tal Uus-Meremaa mäesügavuses filmida palus, ja ta eelistas seda nii. Tema uudishimu piirdus tavaliselt sellega, mis teda huvitas, ning füüsika ja numbrid polnud tema tugevaim külg.
  
  "Jeesus Kristus!" George märatses oma aeglases, segases kõnes. "Kohutav madu, muutujate ja sümbolite jadast koosnev piktogramm, Splinter! Tuntud ka kui võrrand! Kus see salvestus on?
  
  Sam tõstis alistumiseks käed. Vihmavarjude all olevad inimesed märkasid kahe peidupaikadest välja piiluva mehe kõrgendatud häält ja turistid pöördusid, et näha, millest see möll on. "Olgu, jumal! Lõdvestu," sosistas Sam karmilt. "Mul pole filmimaterjali kaasas, George. Mitte siin ja praegu. Miks?"
  
  "Need fotod ei tohiks kunagi sattuda David Perdue kätte, kas saate aru?" - hoiatas George käheda värinaga. "Mitte kunagi! Mind ei huvita, mida sa talle ütled, Sam. Lihtsalt kustutage see. Mida iganes failid rikkuda.
  
  "See on kõik, millest ta hoolib, sõber," teatas Sam talle. "Ma läheksin nii kaugele, et ütleksin, et ta on sellest kinnisideeks."
  
  "Ma olen sellest teadlik, sõber," sosistas George Samile vastu. "See on kuradi probleem. Teda kasutab nukunäitleja, kes on temast palju-palju suurem.
  
  "Nad?" küsis Sam sarkastiliselt, viidates George'i paranoilisele teooriale.
  
  Pleekinud nahaga mehel oli Sam Cleave"i nooruslikust tontlusest küllalt ja ta tormas edasi, haaras Sami kraest ja raputas teda hirmuäratava jõuga. Hetkeks tundis Sam nagu väike laps, keda bernhardiin loobib, pannes talle meelde, et George'i füüsiline jõud oli peaaegu ebainimlik.
  
  "Kuula nüüd ja kuula tähelepanelikult, sõber," susises ta Samile näkku, tema hingeõhk lõhnas tubaka ja piparmündi järele. "Kui David Perdue saab selle võrrandi, triumfeerib Musta Päikese Ordu!"
  
  Sam üritas asjatult põlenud mehe käsi lahti lasta, ajades ta Eve peale vaid veelgi vihasemaks. George raputas teda uuesti ja lasi siis nii järsult lahti, et ta komistas tagasi. Samal ajal kui Sam püüdis oma jalgealust leida, tuli George lähemale. "Kas sa üldse saad aru, mida sa põhjustad? Perdue ei tohiks Dread Serpentiga töötada. Ta on geenius, keda nad on oodanud, et lahendada see neetud matemaatikaülesanne sellest ajast, kui nende eelmine kuldne poiss selle välja töötas. Kahjuks oli sellel kuldpoisil südametunnistus ja ta hävitas oma töö, kuid mitte enne, kui neiu seda tuba koristades kopeeris. Ütlematagi selge, et ta oli operatiivtöötaja ja töötas Gestapo heaks.
  
  "Kes oli siis nende kuldne poiss?" küsis Sam.
  
  George vaatas jahmunud Samile otsa. "Sa ei tea? Kas olete kunagi kuulnud mehest nimega Einstein, mu sõber? Einstein, "relatiivsusteooria" mees, töötas millegi kallal, mis on pisut hävitavam kui aatomipomm, kuid millel olid sarnased omadused. Vaata, ma olen teadlane, aga ma pole geenius. Jumal tänatud, et keegi ei suutnud seda võrrandit täita, mistõttu pani kadunud dr Kenneth Wilhelm selle kirja "Kadunud linnas". Keegi ei pidanud selles kuradi maoaugus ellu jääma.
  
  Sam mäletas dr Wilhelmit, kes omas Uus-Meremaal farmi, kus asus Kadunud linn. Ta oli enamiku jaoks tundmatu natsiteadlane, kes kandis aastaid nime Williams.
  
  "Hea hea. Oletame, et ma ostsin selle kõik," anus Sam ja tõstis uuesti käed. "Millised on selle võrrandi tagajärjed? Mul on vaja konkreetset vabandust, et sellest Perduele teada anda, kes muide plaanib praegu mu surma. Sinu hull soov maksis mulle temaga kohtumise. Jumal küll, ta peab olema raevukas."
  
  George kehitas õlgu. "Sa poleks tohtinud põgeneda."
  
  Sam teadis, et tal on õigus. Kui Sam oleks George'ile tema välisuksel lihtsalt vastu astunud ja küsinud, oleks see teda paljudest probleemidest säästnud. Esiteks oleks tal ikkagi auto. Teisest küljest ei teinud juba päevavalgele tulnud paska leinamine Samile midagi head.
  
  "Ma ei ole täpsemates üksikasjades selge, Sam, kuid minu ja Aidan Glastoni vahel on üldine konsensus, et see võrrand aitab kaasa praeguse füüsika paradigma monumentaalsele nihkele," tunnistas George. "Selle põhjal, mida Aidan on suutnud oma allikatest koguda, põhjustab see arvutus globaalses mastaabis kaose. See võimaldab objektil dimensioonidevahelisest loorist läbi murda, põhjustades meie enda füüsika põrkumise teisel poolel olevaga. Natsid katsetasid sellega sarnaselt ühtse välja teooria väidetele, mida ei suudetud tõestada.
  
  "Ja kuidas Must Päike sellest kasu saab, meistrid?" - küsis Sam, kasutades oma ajakirjanduslikku annet, et jama mõista. "Nad elavad ülejäänud maailmaga samas ajas ja ruumis. On naeruväärne mõelda, et nad katsetaksid jama, mis hävitaks nad koos kõige muuga."
  
  "Võib-olla jah, aga kas sa said aru poole sellest veidrast ja keerdunud jamast, mida nad Teise maailmasõja ajal tegelikult tegid?" George vaidles vastu. "Suurem osa sellest, mida nad üritasid teha, ei toonud absoluutselt mingit kasu, kuid ometi jätkasid nad koletuid eksperimente lihtsalt selle barjääri ületamiseks, uskudes, et see aitaks kaasa nende teadmistele teiste teaduste toimimise kohta - nende teaduste kohta, mida me ei saa. ometi aru saada. Kes ütleb, et see pole lihtsalt järjekordne naeruväärne katse põlistada nende hullust ja kontrolli?"
  
  "Ma saan aru, mida sa räägid, George, aga ausalt öeldes ei usu, et isegi nemad nii hullud on. Igal juhul peab neil selle saavutamiseks mingi käegakatsutav põhjus olema, aga mis see võiks olla? Sam vaidles vastu. Ta tahtis George Mastersit uskuda, kuid tema teooriates oli liiga palju auke. Teisest küljest oli selle mehe meeleheite järgi otsustades tema lugu vähemalt kontrollimist väärt.
  
  "Vaata, Sam, kas sa usud mind või mitte, tee mulle teene ja vaata seda enne, kui lased David Perduel selle võrrandi kätte saada," anus George.
  
  Sam noogutas nõustuvalt. "Ta on hea mees. Kui nendes väidetes oleks olnud tõsidust, oleks ta selle ise hävitanud, uskuge mind.
  
  "Ma tean, et ta on filantroop. Ma tean, kuidas ta Must Päikest kuuel viisil keppis kuni pühapäevani, kui ta sai aru, mida nad maailma jaoks plaanivad, Sam," selgitas loll teadlane kannatamatult. "Aga mida ma teile ei mõista, on see, et Purdue pole teadlik oma rollist hävitamises. Ta ei tea õndsalt, et nad kasutavad tema geniaalsust ja loomupärast uudishimu, et suunata ta otse kuristikku. Iseasi, kas ta nõustub või mitte. Parem pole tal aimugi, kus see võrrand on, muidu tapavad ta... ja sina ja daam Obanist."
  
  Lõpuks sai Sam vihje. Ta otsustas enne kaadrite Perduele üleandmist aega varuda, kasvõi selleks, et George Masters saaks kahtlustest kasu. Ilma olulist infot juhuslikele allikatele edastamata oleks kahtlust raske selgitada. Peale Perdue oli vähe inimesi, kes oskasid teda selles arvutuses varitseva ohu kohta nõu anda, ja isegi neid, kes võiksid... ta ei tea kunagi, kas neid saab usaldada.
  
  "Viige mind koju, palun," palus Sam vangistil. "Ma uurin seda enne, kui midagi ette võtan, eks?"
  
  "Ma usaldan sind, Sam," ütles George. See kõlas pigem ultimaatumi kui usaldusvandena. "Kui te seda salvestist ei hävita, kahetsete seda lühikese aja jooksul sellest, mis teie elust on jäänud."
  
  
  12
  Olga
  
  
  Natuke lõpetades ajas Casper Jacobs sõrmedega läbi oma liivaste juuste, jättes need pähe teravaks nagu kaheksakümnendate popstaar. Ta silmad olid terve öö lugemisest verd täis, vastupidi sellele, mida ta öösel lootis - lõõgastuda ja magada. Selle asemel ajas teade Hirmumao avastamisest ta marru. Ta lootis meeleheitlikult, et Zelda Bessler või tema sülekoerad on uudistest ikka veel unustanud.
  
  Keegi õues tegi hirmsat häält, mida ta algul püüdis ignoreerida, kuid tema hirmu ees ähvardava kurja maailma ees ja unepuuduse vahel oli palju, mida ta täna ei kannatanud. See kõlas nagu plaadi kokkupõrge ja sellele järgnev kokkupõrge tema ukse ees, millele järgnes autoalarmi plärisemine.
  
  "Oh, jumala eest, mis nüüd saab?" - hüüdis ta valjult. Ta tormas välisukse juurde, olles valmis oma frustratsiooni välja võtma selle peale, kes teda häiris. Ust kõrvale lükates Casper möirgas: "Mis selle kõige püha nimel siin toimub?" See, mida ta nägi tema sissesõiduteele viiva trepi jalamil, võttis ta koheselt relvast lahti. Kõige vapustavam blondiin kükitas tema auto kõrval ja nägi välja masenduses. Tema ees kõnniteel oli segadus tordi- ja glasuurpallidest, mis olid varem kuulunud suure pulmatordi juurde.
  
  Kui ta Casperit paluvalt vaatas, jahmatasid tema selged rohelised silmad teda. "Palun, härra, palun ärge vihastage! Ma võin selle korraga kustutada. Vaata, plekk su autol on lihtsalt jäätunud.
  
  "Ei, ei," protesteeris ta vabandavalt käsi ulatades, "palun ärge muretsege mu auto pärast. Siin, las ma aitan teid." Kaks kriginat ja kaugjuhtimispuldi nupu vajutus tema klahvikomplektil vaigistas hädaldamise. Casper ruttas nutval kaunitaril appi riknenud kooki korjama. "Palun ära nuta. Hei, ma ütlen sulle mida. Kui oleme selle lahendanud, viin teid teie kohalikku kodupagariärisse ja asendan koogi. Minu peal."
  
  "Aitäh, aga sa ei saa seda teha," turtsatas ta, kogudes peotäie taignast ja martsipanist kaunistusi. "Näete, ma küpsetasin selle koogi ise. Mul kulus kaks päeva ja see juhtus pärast seda, kui tegin kõik kaunistused käsitsi. Näete, see oli pulmatort. Me ei saa lihtsalt osta pulmatorti ühestki poest.
  
  Tema verised silmad, täis pisaraid, murdsid Casperi südame. Ta pani vastumeelselt oma käe naise küünarvarrele ja hõõrus seda õrnalt, et avaldada kaastunnet. Olles naisest täiesti lummatud, tundis ta rinnus valu, seda tuttavat pettumuse piina, mis tekib karmi reaalsusega silmitsi seistes. Casper tundis sees valu. Ta ei tahtnud vastust kuulda, kuid tahtis meeleheitlikult seda küsimust esitada. "Kas... mina-kas tort on teie... pulmadeks?" ta kuulis, kuidas ta huuled teda reetsid.
  
  'Palun ütle ei! Palun ole pruutneitsi vms. Jumala armastuse pärast, palun ära ole pruut!" ta süda näis karjuvat. Ta polnud kunagi varem armunud, välja arvatud tehnika ja teadus, see oli. Habras blond vaatas teda läbi pisarate. A temast pääses välja väike kägistatud heli, kui ta kaunile näole ilmus sassis naeratus.
  
  "Oh jumal, ei," raputas ta pead, nuusates ja itsitades rumalalt. "Kas ma tõesti tundun teile nii rumal?"
  
  "Aitäh, Jeesus!" Juubeldav füüsik kuulis oma sisehäält rõõmustamas. Ta naeratas ootamatult talle laialt, tundes tohutut kergendust, et ta pole mitte ainult vallaline, vaid tal on ka huumorimeel. "Ha! Ma ei saaks rohkem nõustuda! Bakalaureus siin! " pomises ta kohmetult. Mõistes, kui tobedalt see kõlas, arvas Casper, et võiks öelda midagi ohutumat. "Muide, minu nimi on Casper," ütles ta ja ulatas nässu käe. "Dr Casper Jacobs." Ta veendus, et naine märkas selle nime.
  
  Kena naine haaras entusiastlikult oma härmatiseste sõrmedega tal käest kinni ja naeris: "Sa kõlasid lihtsalt nagu James Bond. Minu nimi on Olga Mitra, uh... pagar."
  
  "Olga, pagar," muigas ta. "Mulle meeldib see".
  
  "Kuulge," ütles ta tõsiselt ja pühkis varrukaga põske, "ma vajan, et see tort pulma tuuakse vähem kui tunni pärast. Kas teil on ideid?"
  
  Casper mõtles hetke. Ta ei olnud kaugeltki nii suurejoonelist tüdrukut ohtu jätmast. See oli tema ainuke võimalus jätta püsiv mulje ja seejuures hea. Ta lõi kohe sõrmi ja pähe turgatas idee, mille tõttu koogitükid laiali lendasid. "Võib-olla on mul idee, preili Mithra. Oota siin."
  
  Uue entusiasmiga jooksis tavaliselt vaoshoitud Casper oma majaomaniku majja trepist üles ja anus Karenit abi. Lõppude lõpuks küpsetas ta alati, jättes alati tema pööningule magusaid kukleid ja saiakesi. Tema rõõmuks nõustus majaomaniku ema aitama Casperi uuel sõbrannal tema mainet päästa. Neil oli rekordajaga valmis veel üks pulmatort pärast seda, kui Karen tegi paar omapoolset kõnet.
  
  
  * * *
  
  
  Pärast uue pulmatordi valmistamisel ajaga võidujooksu, mis Olga ja Kareni õnneks oli alguses tagasihoidlik, võtsid nad kumbki oma edu röstimiseks klaasi šerrit.
  
  "Ma mitte ainult ei leidnud köögist ideaalset partnerit kuritegevuses," tervitas graatsiline Karen klaasi tõstes, "vaid ma olen leidnud ka uue sõbra!" Siit koostöö ja uued sõbrad!"
  
  "Ma toetan seda," naeratas Casper kavalalt ja kõlistas klaase kahe õnneliku daamiga. Ta ei suutnud Olgalt silmi pöörata. Nüüd, kui ta oli taas lõdvestunud ja rõõmus, sädeles ta nagu šampanja.
  
  "Tänan sind miljon korda, Karen," säras Olga. "Mida ma oleksin teinud, kui te poleks mind päästnud?"
  
  "Noh, arvan, et see oli teie rüütel, kes selle kõik ette pani, kallis," ütles kuuekümne viie aastane punapäine Karen, suunates klaasi Casperi poole.
  
  "See on tõsi," nõustus Olga. Ta pöördus Casperi poole ja vaatas talle sügavalt silma. "Ta mitte ainult ei andestanud mulle mu kohmakust ja segadust oma autos, vaid päästis ka mu tagumikku... Ja öeldakse, et rüütellikkus on surnud."
  
  Casperi süda hüppas. Tema naeratuse ja häirimatu välimuse taga oli tüdrukute riietusruumis koolipoisi õhetus. "Keegi peab printsessi mudasse astumisest päästma. Sama hästi võib see olla mina," pilgutas ta silma, olles üllatunud enda võlust. Casper polnud sugugi ebaatraktiivne, kuid kirg karjääri vastu tegi temast vähem seltskondliku inimese. Tegelikult ei uskunud ta oma õnne Olga leidmisel. Ta mitte ainult ei paistnud olevat tema tähelepanu pälvinud, vaid ta ilmus peaaegu tema ukselävele. Isiklik kohaletoimetamine saatuse tahtel, arvas ta.
  
  "Kas sa tuled minuga kooki tooma?" - küsis ta Casperilt. "Karen, ma tulen kohe tagasi ja aitan sul koristada."
  
  "Jama," kilkas Karen mänguliselt. "Teie kaks, minge ja korraldage tordi kohaletoomine. Too mulle lihtsalt pool pudelit brändit, tead, häda eest," pilgutas ta silma.
  
  Olga suudles rõõmuga Karenit põsele. Karen ja Casper vahetasid võidukaid pilke, kui nende ellu ootamatult ilmus kõndiv päikesekiir. Nagu oleks Karen kuulnud oma üürniku mõtteid, küsis ta: "Kust sa tulid, kallis? Kas teie auto on lähedal pargitud?"
  
  Casper pööras talle silmi. Ta tahtis jääda teadmatuks küsimuses, mis ka tema peas käis, kuid nüüd ütles otsekohene Karen selle välja. Olga langetas pea ja vastas neile reservatsioonideta. "Ah jaa, mu auto seisab tänaval. Üritasin kooki korterist autosse tassida, kui kaotasin ebatasase tee tõttu tasakaalu.
  
  "Teie korter?" küsis Kasper. "Siin?"
  
  "Jah, kõrval, läbi aia. "Ma olen su naaber, rumal," naeris ta. "Kas te ei kuulnud müra, kui ma kolmapäeval sõitsin? Kolijad tegid sellist häält, et arvasin, et mind ootab karm noomitus, aga õnneks ei ilmunud keegi kohale."
  
  Casper vaatas Karenit üllatunud, kuid rahuloleva naeratusega. "Kas sa kuuled seda, Karen? Ta on meie uus naaber."
  
  "Ma kuulen seda, Romeo," kiusas Karen. "Nüüd alusta. Mul saavad libestid otsa."
  
  "Oh pagan, jah," hüüdis Olga.
  
  Ta aitas tal ettevaatlikult tõsta koogipõhja, tugevat mündikujulist puitpaneeli, mis oli eksponeerimiseks kaetud pressitud fooliumiga. Pirukas ei olnud liiga keeruline, seega oli nende kahe vahel lihtne tasakaalu leida. Nagu Kasper, oli ka Olga pikk. Kõrgete põsesarnade, heleda naha ja juustega ning saleda kehaehitusega oli ta tüüpiline Ida-Euroopa ilu ja pikkuse stereotüüp. Nad viisid koogi tema Lexusele ja suutsid selle tagaistmele toppida.
  
  "Sa juhid," ütles naine ja viskas talle võtmeid. "Ma istun koogiga taga."
  
  Sõidu ajal oli Casperil tuhat küsimust, mida ta tahtis vapustavalt naiselt küsida, kuid ta otsustas seda lahedalt mängida. Ta sai temalt juhiseid.
  
  "Pean ütlema, et see näitab, et suudan iga autoga vaevata sõita," uhkustas ta, kui nad vastuvõtusaali taha jõudsid.
  
  "Või on minu autot lihtsalt lihtne kasutada. Tead, sa ei pea olema raketiteadlane, et sellega lennata," naljatas ta. Meeleheite hetkel meenus Casperile Dire Serpenti avastamine ja see, et tal oli siiski vaja veenduda, et David Perdue poleks seda uurinud. See paistis ilmselt tema näost, kui ta aitas Olgal koogi esikusse kööki viia.
  
  "Casper?" ta vajutas. "Casper, kas midagi on valesti?"
  
  "Ei, muidugi mitte," naeratas ta. "Lihtsalt mõtlen tööasjadele."
  
  Vaevalt suutis ta naisele öelda, et tema saabumine ja imeline välimus olid tema meelest kõik prioriteedid kustutanud, kuid tõsi oli, et see nii oli. Alles nüüd meenus talle, kui visalt ta oli püüdnud Perduega ühendust saada, andmata sellele mingit märki. Lõppude lõpuks oli ta ordu liige ja kui nad saaksid teada, et ta on David Perdue'ga kahas, teeksid nad talle kindlasti otsa.
  
  See oli kahetsusväärne kokkusattumus, et just see füüsikavaldkond, mida Kasper juhtis, sai The Dread Serpenti teemaks. Ta kartis, milleni see võib õige kasutamise korral kaasa tuua, kuid doktor Wilhelmi nutikas võrrandi esitus tegi Kasperile rahu... siiani.
  
  
  13
  Purdue ettur
  
  
  Perdue oli raevukas. Tavaliselt tasase peaga geenius oli käitunud nagu maniakk sellest ajast peale, kui Sam oma kohtumisest loobus. Perdue , kes ei suutnud Sami e-posti, telefoni või auto satelliidi jälgimise teel leida , oli reetmise ja õuduse vahel. Ta usaldas uurivale ajakirjanikule kõige olulisema teabe, mida natsid eales varjanud olid, ja nüüd leidis ta end terve mõistuse peenikese niidi otsas rippumas.
  
  "Kui Sam on kadunud või haige, siis ma ei hooli!" - haukus ta Jane'ile. "Ma tahan ainult neetud kaadreid kadunud linnamüürist, jumala eest! Ma tahan, et sa läheksid täna uuesti tema majja, Jane, ja ma tahan, et sa murraksid vajadusel ukse maha.
  
  Jane ja ülemteener Charles vaatasid üksteisele suure murega otsa. Ta ei kasutaks kunagi mingil põhjusel kriminaalseid tegusid ja Perdue teadis seda, kuid ta ootas seda temalt siiralt. Charles, nagu alati, seisis pinges vaikuses Perdue õhtusöögilaua kõrval, kuid tema silm näitas, kui mures ta uute arengute pärast oli.
  
  Reichtisusise tohutu köögi ukseavas seisis majahoidja Lilian ja kuulas. Pärast valmistatud hommikusöögi rikkumist söögiriistu pühkides oli tema tavaline rõõmsameelne käitumine läbinud madalseisu ja vajunud pahuraks.
  
  "Mis meie lossiga toimub?" - pomises ta pead raputades. "Mis häiris kinnistu omanikku nii palju, et ta selliseks koletiseks muutus?"
  
  Ta leinas päevi, mil Perdue oli tema ise - rahulik ja kogutud, leplik ja kohati isegi tujukas. Nüüd ei mänginud tema laborist enam muusikat ja teleris polnud jalgpalli, kui ta kohtuniku peale karjus. Hr Cleave ja dr Gould olid eemal ning vaesed Jane ja Charles pidid leppima bossi ja tema uue kinnisideega - võigas võrrandi, mille nad avastasid oma viimasel ekspeditsioonil.
  
  Tundus, et isegi valgus ei tunginud häärberi kõrgetesse akendesse. Ta pilk rändas üle kõrgete lagede ja ekstravagantsete kaunistuste, reliikviate ja majesteetlike maalide. Ükski sellest polnud enam ilus. Lillian tundis, nagu oleksid värvid ise vaikse häärberi sisemusest kadunud. "Nagu sarkofaag," ohkas naine ümber pöörates. Tema teel seisis kuju, tugev ja imposantne ning Lillian astus otse sinna sisse. Ehmunud Lillianist kostis kõrget kilinat.
  
  "Issand, Lily, see olen ainult mina," naeris õde ja lohutas kahvatut kojameest kallistusega. "Mis sind siis nii vaimustusse ajas?"
  
  Lillian tundis kergendust, kui õde ilmus. Ta lehvitas oma nägu köögirätikuga, püüdes pärast käivitamist end kokku võtta. "Jumal tänatud, et sa siin oled, Lilith," kähises ta. "Härra Perdue läheb hulluks, ma vannun seda. Kas saaksite talle mõneks tunniks rahustit anda? Personal on tema meeletutest nõudmistest kurnatud."
  
  "Arvan, et te pole ikka veel härra Cleave'i leidnud?" - soovitas õde Hurst lootusetu pilguga.
  
  "Ei, ja Jane'il on põhjust arvata, et mister Cleave'iga juhtus midagi, kuid tal pole südant härra Perdue'le öelda... veel. Tead, mitte enne, kui ta veidi väiksemaks jääb," tegi Lillian Perdue raevu edasi andmiseks kulmu kortsutava žesti.
  
  "Miks Jane arvab, et Samiga midagi juhtus?" - küsis õde väsinud kokalt.
  
  Lillian kummardus ja sosistas: "Ilmselt leidsid nad, et ta auto sõitis Old Stanton Roadi koolihoovis vastu piirdeaeda, mis on täielik mahakandmine."
  
  "Mida?" Õde Hearst õhkas vaikselt. "Oh issand, ma loodan, et temaga on kõik korras?"
  
  "Me ei tea midagi. Jane sai teada vaid, et politsei leidis härra Cleave'i auto pärast seda, kui mitmed kohalikud elanikud ja ettevõtete omanikud helistasid, et teatada kiirest tagaajamisest," rääkis majapidajanna talle.
  
  "Oh jumal, pole ime, et David nii mures on," kortsutas ta kulmu. "Sa pead talle kohe ütlema."
  
  "Kogu lugupidamisega, preili Hearst, kas ta pole veel piisavalt hull? See uudis ajab ta üle ääre. Ta ei ole midagi söönud, nagu näete," osutas Lillian äravisatud hommikusöögile, "ja ta ei maga üldse, välja arvatud siis, kui sa talle doosi annad."
  
  "Ma arvan, et ta peaks ütlema. Sel hetkel arvab ta ilmselt, et hr Cleave on ta reetnud või lihtsalt ignoreerib teda ilma põhjuseta. Kui ta teab, et keegi on tema sõpra jälitanud, võib ta tunda end vähem kättemaksuhimulisena. Kas olete selle peale kunagi mõelnud?" soovitas õde Hurst. "Ma räägin temaga".
  
  Lillian noogutas. Võib-olla oli õel õigus. "Noh, sa oleksid parim inimene, kes talle seda ütleks. Lõppude lõpuks viis ta teid oma laboritesse ringkäigule ja jagas teiega teaduslikke vestlusi. Ta usaldab sind."
  
  "Sul on õigus, Lily," tunnistas õde. "Las ma räägin temaga, kuni ma tema edusamme kontrollin. Ma aitan teda selles."
  
  "Aitäh, Lilith. Sa oled Jumala kingitus. Sellest kohast on saanud meie kõigi vangla pärast ülemuse tagasitulekut," kurtis Lillian olukorra üle.
  
  "Ära muretse, kallis," vastas õde Hearst rahustavalt pilgutades. "Viime ta suurepärasesse vormi tagasi."
  
  "Tere hommikust, härra Perdue," naeratas õde kohvikusse sisenedes.
  
  "Tere hommikust, Lilith," tervitas ta väsinult.
  
  "See on ebatavaline. Kas sa oled midagi söönud? Ta ütles. "Sa pead sööma, et ma saaksin sind ravida.
  
  "Jumala pärast, ma sõin tüki röstsaia," ütles Perdue kannatamatult. "Nii palju kui mina tean, sellest piisab."
  
  Ta ei saanud sellele vastu vaielda. Õde Hearst tundis ruumis valitsevat pinget. Jane ootas ärevusega Perdue allkirja dokumendile, kuid ta keeldus allkirja andmast enne, kui naine Sami majja asja uurima läks.
  
  "Kas see võib oodata?" - küsis õde Jane'ilt rahulikult. Jane'i pilgud kaldusid Perduele, kuid ta lükkas tooli tahapoole ja komistas Charlesi toetusel püsti. Ta noogutas õele ja kogus dokumendid, võttes kohe õde Hursti vihje.
  
  "Mine, Jane, too mu kaadrid Samilt!" Perdue karjus talle järele, kui ta hiiglaslikust ruumist lahkus ja oma kabinetti läks. "Kas ta kuulis mind?"
  
  "Ta kuulis sind," kinnitas õde Hearst. "Ma olen kindel, et ta lahkub varsti."
  
  "Aitäh, Charles, ma saan sellega hakkama," haukus Perdue oma ülemteenrile ja saatis ta minema.
  
  "Jah, söör," vastas Charles ja lahkus. Tavaliselt oli ülemteenri kivine ilme täis pettumust ja kurbust, kuid tal oli vaja delegeerida töö aednikele ja koristajatele.
  
  "Te olete tüütu, härra Perdue," sosistas õde Hurst, viies Perdue elutuppa, kus ta tavaliselt tema edusamme hindas.
  
  "David, mu kallis, David või Dave," parandas ta naist.
  
  "Okei, lõpetage oma töötajate suhtes nii ebaviisakas olemine," juhendas naine, püüdes oma häält hoida, et mitte teda vaenulikuks muuta. "See pole nende süü."
  
  "Sam oli ikka veel kadunud. Sa tead seda?" Perdue susises, kui ta mehe varrukast sikutas.
  
  "Ma kuulsin," vastas naine. "Kui tohib küsida, siis mis on selles filmis nii erilist? See ei ole nii, et filmite lühikese tähtajaga dokumentaalfilmi või midagi sellist."
  
  Perdue nägi õde Hearsti haruldase liitlasena, kellena, kes mõistis tema kirge teaduse vastu. Ta ei tahtnud teda usaldada. Kuna Nina oli eemal ja Jane oli alluv, oli tema õde ainus naine, kellega ta tundis end tänapäeval lähedasena.
  
  "Uuringute kohaselt arvatakse, et see oli üks Einsteini teooriatest, kuid mõte, et see võiks praktikas toimida, oli nii hirmus, et ta hävitas selle. Ainuke asi on see, et see kopeeriti, enne kui see hävitati," ütles Perdue, tema helesinised silmad keskendumisest tumedad. David Perdue silmad olid teist värvi. Midagi oli hägune, midagi ületas tema isiksuse. Kuid õde Hurst ei tundnud Perdue isiksust nii hästi kui teised, nii et ta ei näinud, kui kohutavalt valesti asjad tema patsiendiga olid.
  
  "Ja Samil on see võrrand?" ta küsis.
  
  "Ta teeb. Ja ma pean sellega tegelema hakkama," selgitas Perdue. Nüüd kõlas ta hääl peaaegu tervena. "Ma pean teadma, mis see on, mida see teeb. Ma pean teadma, miks Musta Päikese Ordu seda nii kaua hoidis, miks dr Ken Williams tundis vajadust matta see sinna, kuhu keegi ei pääseks. Või," sosistas ta, "...miks nad ootasid."
  
  "Mille tellimus?" Ta kortsutas kulmu.
  
  Järsku sai Perdue aru, et ta ei rääkinud Nina, Sami ega Jane'iga ega kellegagi, kes tema salaeluga tuttav on. "Hmm, ainult üks organisatsioon, millega olen varem kokku puutunud. Ei midagi erilist."
  
  "Tead, see stress ei soodusta teie paranemist, David," soovitas ta. "Kuidas saan aidata teil seda võrrandit saada? Kui teil see oleks, võiksite olla hõivatud, selle asemel, et terroriseerida oma töötajaid ja mind kõigi nende jonnihoogudega. Teie vererõhk on kõrge ja lühike tuju halvendab teie tervist ja ma lihtsalt ei saa lasta sellel juhtuda."
  
  "Ma tean, et see on tõsi, kuid enne, kui mul pole Samist videot, ei saa ma puhata," kehitas Perdue õlgu.
  
  "Dr Patel eeldab, et ma järgin tema standardeid väljaspool institutsiooni, saate aru? Kui ma talle jätkuvalt eluohtlikke probleeme tekitan, vallandab ta mu, sest tundub, et ma ei saa oma tööga hakkama," virises naine meelega, et teda haletsema panna.
  
  Perdue polnud Lilith Hearsti kaua tundnud, kuid peale tema loomupärase süütunde abikaasaga juhtunu pärast oli tal temaga seotud teadusele orienteeritud sugulus. Ta tundis ka, et naine võiks olla tema ainus kaastööline Sami filmimaterjali hankimisel, peamiselt seetõttu, et tal polnud selle suhtes mingeid takistusi. Tema teadmatus oli tõesti tema õndsus. See, mida ta ei teadnud, lubab tal teda aidata ainsa eesmärgiga teda aidata ilma igasuguse kriitika või arvamuseta - just nii, nagu Perduele see meeldis.
  
  Ta pisendas oma meeletut soovi, et teave näiks kuulekas ja mõistlik. "Kui sa leiaksid Sami üles ja küsiksite temalt materjale, oleks sellest palju abi."
  
  "Olgu, las ma vaatan, mida ma teha saan," lohutas ta teda, "aga sa pead mulle lubama, et annate mulle paar päeva aega. Lepime kokku, et ma peaksin selle kätte saama järgmisel nädalal, kui meil on järgmine kohtumine. Nagu nii?"
  
  Perdue noogutas. "See kõlab mõistlikult."
  
  "Olgu, nüüd ei räägita enam matemaatikast ja puuduvatest raamidest. Pead vahelduseks puhkama. Lily ütles mulle, et sa ei maga peaaegu kunagi ja ausalt öeldes karjuvad su elulised näitajad, et see on tõsi, David," käskis ta üllatavalt südamlikul toonil, mis kinnitas tema annet diplomaatia alal.
  
  "Mis see on?" - küsis ta, kui naine tõmbas süstlasse väikese viaali vesilahusega.
  
  "Lihtsalt veidi Valium IV-d, et saaksite veel paar tundi magada," ütles ta kogust silma järgi mõõtes. Läbi süstimistoru mängis valgus selle sees oleva ainega, andes sellele püha sära, mida ta pidas atraktiivseks. Kui vaid Lillian seda näeks, mõtles ta, et olla kindel, et Reichtisusises on veel ilusat valgust alles. Perdue silmade pimedus andis ravimi mõju avaldades teed rahulikule unele.
  
  Ta võpatas, kui põrgulik tunne, et happe põletamine veenides teda piinas, kuid kestis vaid mõne sekundi, enne kui see tema südamesse jõudis. Olles rahul, et õde Hurst oli nõustunud talle Sami videost saadud valemi hankima, lasi Perdue sametisel pimedusel end ära tarbida. Hääled kajasid kaugusest, enne kui ta täielikult magama jäi. Lillian tõi teki ja padja, kattes ta fliistekiga. "Katke see lihtsalt siia," soovitas õde Hearst. "Las ta magab praegu siin diivanil. Vaeseke. Ta on väsinud."
  
  "Jah," nõustus Lillian, aidates õde Hearstil varjata kinnistu omanikku, nagu Lillian teda kutsus. "Ja tänu teile saame me kõik puhata."
  
  "Tere tulemast," muigas õde Hearst. Ta nägu vajus kergesse melanhooliasse. "Ma tean, mis tunne on majas keerulise mehega hakkama saada. Nad võivad arvata, et nemad juhivad, kuid haigena või vigastatuna võivad nad olla päris valusad.
  
  "Aamen," vastas Lillian.
  
  "Lillian," noogutas Charles õrnalt, kuigi nõustus majahoidjaga täielikult. "Aitäh, õde Hurst. Kas jääte lõunale?"
  
  "Oh, ei, aitäh, Charles," naeratas õde, pakkides oma ravikohvrit ja visates vanad sidemed minema. "Ma pean enne oma tänaõhtust öövahetust kliinikus asju ajama."
  
  
  14
  Tähtis otsus
  
  
  Sam ei leidnud veenvaid tõendeid selle kohta, et õudne madu oli võimeline nendeks julmusteks ja hävinguks, milles George Masters püüdis teda veenda. Kuhu iganes ta pöördus, tabas teda umbusk või teadmatus, mis vaid kinnitas tema usku, et Masters on mingi paranoiline hull. Kuid ta tundus nii siiras, et Sam hoidis Perduest madalat profiili, kuni tal oli piisavalt tõendeid, mida ta oma tavalistest allikatest ei saanud.
  
  Enne kaadrite Purduele esitamist otsustas Sam teha viimase reisi väga usaldusväärse inspiratsiooniallika ja salatarkuse hoidja juurde - ühe ja ainsa Aidan Glastoni juurde. Kuna Sam oli näinud Glastoni artiklit, mis avaldati hiljutises ajalehenumbris, otsustas ta, et iirlane oleks parim inimene, kes küsib hirmumao ja tema müütide kohta.
  
  Ilma rattapaarita kutsus Sam takso. See oli parem kui püüda päästa rususid, mille ta nimetas oma autoks ja mis ta paljastaks. Mida ta ei vajanud, oli politseiuurimine suurel kiirusel toimunud tagaajamise kohta ja võimalik hilisem kinnipidamine kodanike elude ohustamise ja hooletu juhtimise eest. Kuigi kohalikud võimud pidasid teda kadunuks, oli tal aega faktid selgeks teha, kui ta lõpuks kohale ilmus.
  
  Kui ta Edinburgh Posti jõudis, öeldi talle, et Aidan Glaston on ülesandel. Uus toimetaja Samit isiklikult ei tundnud, kuid lubas tal paar minutit oma kabinetis veeta.
  
  "Janice Noble," naeratas ta. "Rõõm on kohtuda meie eriala nii lugupeetud esindajaga. Palun istuge."
  
  "Aitäh, preili Noble," vastas Sam kergendusega, et kontorid olid täna enamasti töötajatest tühjad. Tal polnud tuju näha vanu nälkjaid, kes olid talle algaja ajal trampinud, isegi mitte oma nina tema kuulsuse ja edu pärast hõõruda. "Ma teen seda kiiresti," ütles ta. "Ma lihtsalt pean teadma, kust saaksin Aidaniga ühendust võtta. Ma tean, et see on konfidentsiaalne teave, kuid pean temaga kohe oma uurimise asjus ühendust võtma.
  
  Ta kummardus küünarnukkidele ette ja lõi õrnalt käed kokku. Mõlemad tema randmed olid kaunistatud paksust kullast rõngastega ja käevõrud tegid kohutavat häält, kui nad laua poleeritud pinda tabasid. "Härra Cleave, ma aitaksin teid hea meelega, kuid nagu ma varem ütlesin, töötab Aidan salaja poliitiliselt tundlikul missioonil ja me ei saa endale lubada tema katte puhumist. Saate aru, mis see on. Sa poleks tohtinud minult seda isegi küsida."
  
  "Ma olen teadlik," vastas Sam, "kuid see, millega ma olen seotud, on palju olulisem kui mõne poliitiku salajane isiklik elu või tüüpiline taganttorkimine, millest tabloidid armastavad kirjutada."
  
  Toimetaja näis koheselt heitunud. Ta võttis Samiga karmima tooni. "Palun ärge arvake seda, sest olete saavutanud kuulsust ja varandust tänu oma mitte nii graatsilisele osalemisele, et võite siin sisse astuda ja eeldada, et teate, mille kallal mu inimesed töötavad."
  
  "Kuula mind, proua. Ma vajan väga tundlikku teavet ja see hõlmab tervete riikide hävitamist," vastas Sam kindlalt. "Ma vajan ainult telefoninumbrit."
  
  Ta kortsutas kulmu. "Kelle heaks te selle juhtumi kallal töötate?"
  
  "Vabakutseline," vastas ta kiiresti. "Seda õppisin ühelt tuttavalt ja mul on põhjust arvata, et see kehtib. Ainult Aidan saab seda minu eest kinnitada. Palun, preili Noble. Palun."
  
  "Ma pean ütlema, et ma olen huvitatud," tunnistas naine, kirjutades üles välismaa lauatelefoni numbri. "See on turvaline liin, kuid helistage ainult üks kord, hr Cleave. Ma jälgin seda rida, et näha, kas te segate meie meest, kui ta töötab.
  
  "Pole probleemi. Mul on vaja ainult ühte kõnet," ütles Sam innukalt. "Aitäh, aitäh!"
  
  Ta lakkus oma huuli kirjutamise ajal, olles selgelt mures Sami öeldu pärast. Ta ütles paberit tema poole lükates: "Vaata, härra Cleave, võib-olla võiksime teiega koostööd teha?"
  
  "Las ma kõigepealt kinnitan, kas see on seda väärt, preili Noble. Kui midagi on, siis saame rääkida," pilgutas ta silma. Ta näis rahulolev. Sami sarm ja nägusad näojooned võisid ta veeremise ajal Pearly Gates'i pääseda.
  
  Koduteel taksos teatasid raadiouudised, et viimane kokku kutsutav tippkohtumine on taastuvenergia teemal. Kohtumisel osalevad mitmed maailma liidrid, samuti mitmed delegaadid Belgia teadusringkondadest.
  
  "Miks Belgia, kõigist kohtadest?" Sam leidis end valjusti küsimas. Ta ei saanud aru, et juht, meeldiv keskealine daam, kuulab.
  
  "Tõenäoliselt üks neist varjatud fiaskodest," märkis ta.
  
  "Mis sul mõttes on?" küsis Sam, olles äkilisest huvist üsna üllatunud.
  
  "No näiteks Belgia on NATO ja Euroopa Liidu kodu, nii et ma kujutan ette, et nad korraldaksid tõenäoliselt midagi sellist," rääkis ta.
  
  "Midagi... mida? " küsis Sam. Sellest ajast peale, kui kogu see Purdue/Mastersi jutt alguse sai, oli ta päevakajalistest asjadest täiesti unarusse jätnud, kuid daam näis olevat hästi informeeritud, nii et ta nautis hoopis tema vestlust. Ta pööritas silmi.
  
  "Oh, sinu oletus on sama hea kui minu oma, mu poiss," itsitas ta. "Kutsuge mind paranoiliseks, kuid ma uskusin alati, et need väikesed kohtumised ei ole midagi muud kui rämps, et arutada õelaid plaane valitsusi veelgi õõnestada..."
  
  Ta silmad läksid suureks ja ta kattis suu käega. "Oh, jumal, anna mulle andeks vandumise eest," vabandas ta Sami rõõmuks.
  
  "Ärge pöörake tähelepanu, proua," naeris ta. "Mul on ajaloolasest sõber, kes võib meremehed punastama panna."
  
  "Oh, olgu," ohkas ta. "Ma tavaliselt ei vaidle kunagi oma reisijatega."
  
  "Nii et sa arvad, kuidas nad valitsusi korrumpeerivad?" naeratas ta, nautides endiselt naise sõnade huumorit.
  
  "Jah, ma tean. Aga näed, ma ei oska seda õieti seletada. See on üks neist asjadest, mida ma lihtsalt tunnen, tead? Näiteks miks on neil vaja seitsme maailma liidri kohtumist? Kuidas on lood ülejäänud riikidega? Pigem tunnen, et see on nagu kooliõu, kus hunnik lõbujaid peab vahetunnis koosviibimist ja teised lapsed küsivad: "Hei, mida see tähendab?" ... Sa tead?" - pomises ta ebajärjekindlalt.
  
  "Jah, ma saan aru, mida sa tahad," nõustus ta. "Nii et nad ei tulnud välja ega öelnud, millest tippkohtumine oli?"
  
  Ta raputas pead. "Nad arutavad seda. Neetud pettus. Ma ütlen teile, et meedia on nende huligaanide marionett.
  
  Sam pidi naeratama. Ta rääkis väga nagu Nina ja Nina oli tavaliselt oma ootustes täpne. "Ma kuulen sind. Olge kindel, et mõned meist meedias üritavad tõde avaldada, olenemata kuludest.
  
  Ta pea pööras poole tee peale, nii et ta peaaegu vaatas talle otsa, kuid tee sundis teda mitte tegema. "Oh mu jumal! Ma panen jälle oma neetud jala oma neetud suhu! - kurtis ta. "Kas olete ajakirjanduse liige?"
  
  "Ma olen uuriv ajakirjanik," pilgutas Sam silma samasuguse võrgutamisega, mida ta kasutas intervjueeritud kõrgetasemeliste inimeste naiste puhul. Mõnikord võis ta sundida neid avaldama kohutavat tõde oma abikaasa kohta.
  
  "Mida sa uurid?" küsis ta oma veetlevalt võhiku moel. Sam võis öelda, et tal puudus õige terminoloogia ja teadmised, kuid tema terve mõistus ja arvamuste sõnastus olid selged ja loogilised.
  
  "Ma kaalun võimalikku vandenõu, et takistada rikkal mehel pikalt jagamast ja hävitada selle käigus maailm," naljatas Sam.
  
  Tahavaatepeegli poole kissitanud naistaksojuht muigas ja kehitas siis õlgu: "Olgu siis. Ära ütle mulle ".
  
  Tema tumedajuukseline kaasreisija oli ikka veel üllatunud ja vaatas tagasiteel oma korterikompleksi vaikselt aknast välja. Ta näis elavnevat, kui nad vanast koolihoovist möödusid, kuid naine ei küsinud, miks. Kui ta jälgis mehe pilgu suunda, nägi ta vaid autoõnnetusest tekkinud klaasikildu meenutavat prahti, kuid talle tundus imelik, et sellises kohas toimus sõiduki kokkupõrge.
  
  "Kas te palun ootaksite mind?" - küsis Sam, kui nad tema majale lähenesid.
  
  "Kindlasti!" - hüüdis ta.
  
  "Aitäh, saan sellest kiiresti üle," lubas ta autost väljudes.
  
  "Võtke aega, kallis," naeratas ta. "Arvesti töötab."
  
  Kui Sam kompleksi tungis, klõpsas ta elektroonilist lukku, veendudes, et värav on tema järel kindlalt suletud, enne kui ta trepist üles oma välisukseni jooksis. Ta helistas Aidanile Posti toimetaja antud numbril. Sami üllatuseks vastas tema vana kolleeg peaaegu kohe.
  
  Samil ja Aidanil oli vähe vaba aega, nii et nad jätsid vestluse lühikeseks.
  
  "Kuhu nad siis su pekstud perse seekord saatsid, semu?" Sam naeratas, võttis külmkapist pooleldi purjus sooda ja jõi selle ühe sõõmuga. Mõnda aega oli möödas sellest, kui ta oli midagi söönud või joonud, aga nüüd oli tal liiga kiire.
  
  "Ma ei saa seda teavet avaldada, Sammo," vastas Aidan rõõmsalt, kiusates Sami alati selle eest, et ta ei võtnud teda missioonidele kaasa, kui nad veel ajalehes töötasid.
  
  "Tule nüüd," ütles Sam vaikselt valatud joogist röhitsedes. "Kuule, kas olete kunagi kuulnud müüdist, mida nimetatakse hirmumaoks?"
  
  Ma ei saa sulle öelda, mis mul on, poeg," vastas Aidan kiiresti. "Mis see on? Jälle mõne natside reliikvia külge?
  
  "Jah. Ei. ma ei tea. Arvatakse, et selle võrrandi töötas välja Albert Einstein ise mõni aeg pärast 1905. aasta artikli avaldamist, lähtudes sellest, mida mulle on räägitud," selgitas Sam. "Nad ütlevad, et õigel kasutamisel on see kohutava tulemuse võti. Kas sa tead midagi sellist?"
  
  Aidan ümises mõtlikult ja tunnistas lõpuks: "Ei. Ei, Sammo. Ma pole kunagi midagi sellist kuulnud. Kas teie allikas lubab teil midagi nii suurt, et sellest teavad ainult kõrgeimad auastmed... Või mängitakse teid, sõber.
  
  Sam ohkas. "Siis on kõik korras. Tahtsin seda teiega lihtsalt arutada. Vaata, Ade, mida iganes sa teed, ole lihtsalt ettevaatlik, kuuled?"
  
  "Oh, ma ei teadnud, et sa hoolid, Sammo," kiusas Aidan. "Ma luban, et pesen igal õhtul kõrva taga, eks?"
  
  "Jah, okei, aja persse ka," naeratas Sam. Ta kuulis enne kõne lõpetamist Aidani oma käheda vana häälega naermas. Kuna tema endine kolleeg ei teadnud Mastersi teadaandest, oli Sam peaaegu kindel, et suur hüpe oli ülehinnatud. Lõppude lõpuks oli turvaline anda Perduele Einsteini võrrandi videokassett. Enne lahkumist oli aga veel viimane asi, mille eest hoolitseda.
  
  "Pitsiline!" - karjus ta oma korruse nurgas asuvasse korterisse viivasse koridori. "Pitsiline!"
  
  Teismeline tüdruk komistas välja, kohendades oma juustes olevat paela.
  
  "Hei, Sam," hüüdis naine ja jooksis tagasi tema majja. "Ma tulen. ma tulen."
  
  "Palun hoolitsege Bruichi eest vaid üheks ööks, eks?" - anus ta kähku, tõstes rahulolematu vana kassi diivanilt, millel ta lebas.
  
  "Sul vedas, et mu ema on sinusse armunud, Sam," jutlustas Lacy, kui Sam talle taskutesse kassitoitu toppis. "Ta vihkab kasse."
  
  "Ma tean, vabandust," vabandas ta, "aga ma pean mõne tähtsa asjaga oma sõbra majja jõudma."
  
  "Spiooni asju?" õhkas ta õhinal.
  
  Sam kehitas õlgu: "Jah, ülisalajane pask."
  
  "Hämmastav," naeratas ta Bruichi õrnalt silitades. "Olgu, Bruich, lähme! Hüvasti, Sam!" Ja sellega ta lahkus, suundudes külmast märjast tsemendikorikust tagasi sisse.
  
  Samil kulus vähem kui neli minutit, et pakkida oma reisikott ja toppida nii ihaldatud kaadrid kaamerakohvri. Ta oli peagi valmis lahkuma, et Perdue rahustada.
  
  "Issand, ta võtab mu nahka," mõtles Sam. "Ta peab olema nii kuradi vihane."
  
  
  15
  Rotid odras
  
  
  Vastupidav Aidan Glaston oli veteranajakirjanik. Ta oli külma sõja ajal, mitme vildaka poliitiku valitsusajal paljudel missioonidel ja sai oma loo alati kätte. Ta valis passiivsema karjääritee pärast seda, kui ta Belfastis peaaegu tapeti. Inimesed, keda ta sel ajal uuris, hoiatasid teda korduvalt, kuid ta oleks pidanud sellest teadma enne kui keegi teine Šotimaal. Varsti pärast seda võttis karma oma lõivu ja Aidan oli üks paljudest IRA pommirünnakutes šrapnellidest haavata saanud. Ta võttis vihjest kinni ja kandideeris halduskirjanikuks.
  
  Nüüd oli ta tagasi põllul. Ta ei jõudnud kuuekümnendatesse nii hästi, kui ta arvas, ja rumal reporter avastas peagi, et igavus tapab ta ammu enne, kui sigaretid või kolesterool. Pärast kuudepikkust kerjamist ja teistele ajakirjanikele paremate hüvede pakkumist veenis Aidan pirtsakas preili Noble'i, et tema on selle töö mees. Tema oli ju see, kes kirjutas esikülje loo McFaddenist ja Šotimaa kõige ebatavalisemast valitud linnapeade kohtumisest. Ainuüksi see sõna, valitud, täitis Aidani taolise umbusuga.
  
  Castlemilki üüritud ühiselamutoa kollases valguses imes ta endale odava sigareti ja kirjutas arvutisse raporti mustandi, mida hiljem vormistada. Aidan oli väärtuslike nootide kadumisest juba varem hästi teadlik, seega oli tal tugev kaitse - pärast iga mustandi lõpetamist saatis ta selle endale meili teel. Nii olid tal alati tagavarad.
  
  Mõtlesin, miks olid kaasatud vaid mõned Šotimaa munitsipaalhaldurid, ja sain sellest teada, kui sattusin kohalikule kohtumisele Glasgows. Sai selgeks, et leke, millele ma koputasin, ei olnud tahtlik, sest mu allikas kadus hiljem radarilt. Šotimaa omavalitsuste kuberneride koosolekul sain teada, et ühine nimetaja ei ole nende elukutse. Kas pole huvitav?
  
  Neid kõiki ühendab tegelikult kuulumine suuremasse ülemaailmsesse organisatsiooni või õigemini võimsate ettevõtete ja ühenduste konglomeraati. McFadden, kellest ma kõige rohkem huvitatud olin, osutus meie muredest kõige väiksemaks. Kuigi ma arvasin, et tegemist on linnapeade koosolekuga, osutusid nad kõik selle anonüümse partei liikmeteks, kuhu kuuluvad poliitikud, rahastajad ja sõjaväelased. Sellel koosolekul ei räägitud pisiseadustest ega linnavolikogu määrustest, vaid millestki palju suuremast; tippkohtumisel Belgias, millest me kõik uudistes kuulsime. Ja Belgia on koht, kus ma järgmisel salajasel tippkohtumisel osalen. Ma pean teadma, kas see on viimane asi, mida teen.
  
  Koputus uksele katkestas tema ettekande, kuid ta lisas kiiresti kellaaja ja kuupäeva, nagu tavaliselt, enne sigareti kustutamist. Koputamine muutus pealetungivaks, isegi tungivaks.
  
  "Hei, hoia püksid jalas, ma olen teel!" - haukus ta kannatamatult. Ta tõmbas püksid jalga ja otsustas helistaja ärritamiseks esmalt e-kirjale lisada oma mustandi ja saata selle enne ukse avamist. Koputus muutus valjemaks ja sagedamaks, kuid kui ta vaatas läbi piiluaugu, tundis ta ära Benny Dee, oma peamise allika. Benny oli erafinantsettevõtte Edinburghi filiaali isiklik assistent.
  
  "Jeesus, Benny, mida kuradit sa siin teed? Arvasin, et sa kadusid planeedilt," pomises Aidan ust avades. Tema ees seisis ühiselamu räämas koridoris Benny D, kes nägi välja kahvatu ja haige.
  
  "Mul on nii kahju, et ma sulle tagasi ei helistanud, Aidan," vabandas Benny. "Ma kartsin, et nad saavad minust aru, tead..."
  
  "Ma tean, Benny. Ma tean, kuidas see mäng käib, poeg. Tulge sisse," kutsus Aidan. "Sisse tulles lukustage lihtsalt lukud enda järel."
  
  "Olgu," hingas värisev Snitch närviliselt välja.
  
  "Kas sa tahaksid viskit?" Tundub, et võiksite natuke kuluda," soovitas eakas ajakirjanik. Enne kui tema sõnad jõudsid jahtuda, kostis selja tagant nüri kolinat. Isegi hetke pärast tundis Aidan värsket verd. paljal kaelal ja ülaseljal. Ta pöördus šokis ümber ja ta silmad läksid suureks, nähes Benny purustatud kolju, kus ta põlvili kukkus. Tema lõtv keha kukkus ja Aidan vajus oma peamise allika värskelt purustatud kolju vase lõhna ees.
  
  Benny taga seisid kaks kuju. Üks keeras ust kinni ja teine, ülikonnas ülisuur pätt, puhastas oma summuti otsikut. Mees uksel astus varjust välja ja paljastas end.
  
  "Benny ei joo viskit, härra Glaston, aga mina ja Wolf ei paneks midagi selle vastu," muigas šaakali näoga ärimees.
  
  "McFadden," muigas Aidan. "Ma ei raiskaks teie peale oma uriini, rääkimata heast üksiklinnasest."
  
  Hunt nurises nagu loom, kes ta oli, nördinud, et pidi vana ajalehepoisi ellu jätma, kuni talle teisiti öeldakse. Aidan kohtas tema pilku põlgusega. "Mis see on? Kas saaksite endale lubada ihukaitsjat, kes oskab õigeid sõnu kirjutada? Sa vist saad seda, mida saad endale lubada, hei?"
  
  McFaddeni irve tuhmus lambivalguses, varjud süvendasid tema rebaselaadsete näojoonte iga rida. "Lihtne, hunt," nurises ta ja hääldas bandiidi nime saksapäraselt. Aidan võttis nime ja häälduse teadmiseks ning järeldas, et see võis tõenäoliselt olla ihukaitsja pärisnimi. "Ma võin endale lubada rohkem, kui arvate, täielik häkkimine," mõnitas McFadden ajakirjaniku juures aeglaselt ringi kõndides. Aidan hoidis Wulfil pilku, kuni Obani linnapea tema ümber kõndis ja sülearvuti juures peatus. "Mul on mõned väga mõjukad sõbrad."
  
  "Ilmselt," muigas Aidan. "Mida imelisi asju pidite nende sõprade ees põlvili tegema, austatud Lance McFadden?"
  
  Hunt sekkus ja lõi Aidani nii kõvasti, et too komistas ja kukkus põrandale. Ta sülitas välja väikese koguse verd, mis oli huulele kogunenud, ja irvitas. McFadden istus sülearvutiga Aidani voodil ja vaatas läbi tema avatud dokumendid, sealhulgas need, mida Aidan enne segamist kirjutas. Sinine valgusdiood valgustas tema vastikut nägu, kui ta silmad vaikselt küljelt küljele liikusid. Hunt seisis liikumatult, käed tema ees kokku surutud ja püstoli helisummuti sõrmede vahelt välja ulatunud ja ootas lihtsalt käsku.
  
  McFadden ohkas: "Nii, sa avastasite, et linnapeade koosolek ei olnud päris see, mis see välja kukkus, eks?"
  
  "Jah, teie uued sõbrad on palju võimsamad, kui sa kunagi olema saad," turtsatas ajakirjanik. "See lihtsalt tõestab, et sa oled lihtsalt ettur. Munn teab, milleks nad sind vajavad. Vaevalt saab Obanit nimetada tähtsaks linnaks... peaaegu igas asjas.
  
  "Te oleksite üllatunud, sõber, kui väärtuslik on Oban, kui 2017. aasta Belgia tippkohtumine algab," uhkustas McFadden. "Olen oma mängu tipus, et tagada meie hubases väikelinnas rahu, kui aeg käes."
  
  "Milleks? Millal saabub aeg mille jaoks?" küsis Aidan, kuid rebasenäoga kurjategija naeratas teda vaid tüütult. McFadden kummardus Aidanile lähemale, kes põlvitas ikka veel voodi ees vaibal, kuhu Wolf ta saatis. "Sa ei saa kunagi teada, mu uudishimulik väike vaenlane. Sa ei saa kunagi teada. See peab olema teie jaoks põrgu, hei? Sest sa lihtsalt pead kõike teadma, eks?"
  
  "Ma saan teada," nõudis Aidan, näides trotslik, kuid oli hirmunud. "Pidage meeles, et ma avastasin, et teie ja teie kaasadministraatorid olete oma vanema venna ja õega sessis ja et te liigute oma ridades üles, hirmutades neid, kes teist läbi näevad.
  
  Aidan isegi ei näinud, kuidas käsk McFaddeni silmadest tema koerale läks. Hundi saabas purustas ühe tugeva löögiga ajakirjaniku vasaku külje rindkerest. Aidan hüüdis valust, kui tema torso süttis löögi terastugevdatud saabaste löögist, mida ründaja kandis. Ta kahekordistus põrandal, maitstes suus rohkem oma sooja verd.
  
  "Öelge nüüd, Aidan, kas sa oled kunagi talus elanud?" küsis McFadden.
  
  Aidan ei osanud vastata. Tema kopsud põlesid ja keeldusid täitmast piisavalt, et ta saaks rääkida. Temast kostis ainult susisemist. "Aidan," laulis McFadden teda julgustades. Edasise karistuse vältimiseks noogutas ajakirjanik jõuliselt, et anda mingisugunegi vastus. Tema õnneks oli see praegu rahuldav. Määrdunud põrandalt tolmu haises imes Aidan endasse nii palju õhku kui suutis, kuna ribid purustasid ta organeid.
  
  "Elasin teismelisena talus. Mu isa kasvatas nisu. Meie talu andis suviodra igal aastal, kuid mitu aastat, enne kui kotid turule saatsime, ladusime neid koristusajal," rääkis Obani linnapea aeglaselt. "Mõnikord pidime töötama ülikiiresti, sest näed, meil oli hoiustamisprobleem. Küsisin isalt, miks me peame nii kiiresti tööd tegema ja ta selgitas, et meil on probleem parasiitidega. Mäletan üht suve, kui pidime hävitama terveid odra alla mattunud pesasid, mürgitades iga leitud rotti. Kui sa nad ellu jätsid, oli neid alati rohkem, tead?
  
  Aidan nägi, kuhu see välja viib, kuid valu hoidis tema arvamust peas. Lambivalguses nägi ta bandiidi tohutut varju liikumas, kui ta püüdis üles vaadata, kuid ta ei suutnud oma kaela piisavalt kaugele pöörata, et näha, mida ta teeb. McFadden ulatas Aidan Wolfe'i sülearvuti. "Hoolige kogu selle... teabe eest, eks? Vielen Dank." Ta pööras tähelepanu ajakirjanikule tema jalge ees. "Nüüd olen kindel, et järgite selles võrdluses minu eeskuju, Aidan, aga kui veri hakkab su kõrvu juba täitma, lubage mul selgitada."
  
  'Juba? Mida ta selle all juba mõtleb?" mõtles Aidan. Sülearvuti kõrvu raiutud tükkideks purustatud heli. Millegipärast huvitas teda vaid see, kuidas tema toimetaja kavatseb firma tehnoloogia kadumise üle kurta.
  
  "Näete, sa oled üks neist rottidest," jätkas McFadden rahulikult. "Sa kaevad maasse, kuni kaod kaosesse, ja siis," ohkas ta dramaatiliselt, "on teid üha raskem leida. Kogu selle aja teete kaost ja hävitate seestpoolt kogu saagikoristusse kulunud töö ja hoolitsuse.
  
  Aidan suutis vaevu hingata. Tema kõhn kehaehitus ei sobinud füüsiliseks karistamiseks. Suur osa tema jõust tulenes tema teravmeelsusest, tervest mõistusest ja deduktiivsetest võimetest. Tema keha oli aga sellega võrreldes kohutavalt habras. Kui McFadden rääkis rottide hävitamisest, sai veteranajakirjanikule täiesti selgeks, et Obani linnapea ja tema lemmikorangutan teda ellu ei jäta.
  
  Nägemisjoones nägi ta punast naeratust Benny koljul, mis moonutas tema punnis, surnud silmade kuju. Ta teadis, et saab varsti, kuid kui Wolfe tema kõrvale kükitas ja sülearvuti juhtme ümber kaela keeras, teadis Aidan, et tema jaoks pole kiiret teed. Tal oli juba raske hingata ja ainuke kaebus, mis sellest tulenes, oli see, et tal poleks oma mõrvarite jaoks ühtegi trotslikku viimast sõna.
  
  "Pean ütlema, et see on minu ja Wolfe'i jaoks üsna tulus õhtu," täitis McFadden Aidani viimased hetked oma särtsaka häälega. "Kaks rotti ühe öö jooksul ja palju ohtlikku teavet kõrvaldati."
  
  Vana ajakirjanik tundis saksa päti mõõtmatut jõudu surumas vastu kõri. Tema käed olid liiga nõrgad, et traati kurgust lahti rebida, nii et ta otsustas võimalikult kiiresti surra, ilma end asjatu võitlusega väsimata. Ainus, millele ta mõtles, kui pea silme taga põlema hakkas, oli see, et Sam Cleave oli tõenäoliselt nende kõrgete petturitega samal lainel. Siis meenus Aidanile veel üks irooniline pööre. Mitte rohkem kui viisteist minutit tagasi kirjutas ta oma raporti mustandis, et paljastab need inimesed, isegi kui see oleks viimane asi, mida ta tegi. Tema e-post läheb viiruslikuks. Wolf ei suutnud kustutada seda, mis juba küberruumis oli.
  
  Kui pimedus ümbritses Aidan Glastoni, suutis ta naeratada.
  
  
  16
  Dr Jacobsi ja Einsteini võrrand
  
  
  Casper tantsis oma uue leegiga, vapustava, kuid kohmaka Olga Mitraga. Ta oli rõõmus, eriti kui perekond kutsus nad jääma ja nautima pulmapidu, millele Olga tõi tordi.
  
  "See on kindlasti olnud suurepärane päev," naeris naine, kui mees teda mänguliselt keerutas ja proovis teda kasta. Casper ei saanud küllalt Olga kõrgest, pehmest itsitusest, mis oli täis rõõmu.
  
  "Olen sellega nõus," naeratas ta.
  
  "Kui see kook hakkas ümber minema," tunnistas ta, "vannun, tundsin, et kogu mu elu laguneb laiali. See oli minu esimene töökoht siin ja mu maine oli kriips peal... teate, kuidas see käib.
  
  "Ma tean," tundis ta kaasa. "Kui ma nüüd järele mõtlen, oli mu päev nõme, kuni sa juhtusid."
  
  Ta ei mõelnud sellele, mida ta ütles. Ta huulilt lahkus tühi ausus, mille ulatust mõistis ta alles hetk hiljem, kui leidis naise uimasena, silmi vahtimas.
  
  "Vau," ütles ta. "Casper, see on kõige hämmastavam asi, mida keegi mulle kunagi öelnud on."
  
  Ta lihtsalt naeratas, kui ilutulestik tema sees plahvatas. "Jah, minu päev oleks võinud lõppeda tuhat korda hullemini, eriti nii, kuidas see algas." Järsku tabas Casperit selgus. See tabas teda otse silmade vahele sellise jõuga, et ta kaotas peaaegu teadvuse. Hetkega lendasid kõik päeva soojad head sündmused peast välja, asendusid vaid sellega, mis oli terve öö tema aju piinanud, enne kui ta ukse taga Olga saatuslikku nutt kuulis.
  
  Mõtted David Perdue'st ja õudusmaost kerkisid silmapilkselt pinnale, tungides läbi tema aju iga tolli. "Oh jumal," kortsutas ta kulmu.
  
  "Mis viga?" - ta küsis.
  
  "Ma unustasin midagi väga olulist," tunnistas ta, tundes, kuidas maa jalge alt kadus. "Kas sa ei pahanda, kui me lahkume?"
  
  "Juba?" - oigas ta. "Aga me oleme siin olnud vaid kolmkümmend minutit."
  
  Casper ei olnud loomult temperamentne inimene, kuid ta tõstis häält, et anda edasi olukorra kiireloomulisust, andmaks edasi raskuse tõsidust. "Palun, kas me saame minna? Tulime teie autoga, muidu oleksite võinud kauemaks jääda."
  
  "Jumal, miks ma peaksin tahtma kauemaks jääda?" ta ründas teda.
  
  Suurepärane algus suurepärasele suhtele. See või see on tõeline armastus, mõtles ta. Aga tema agressiivsus oli tegelikult armas. Ma jäin nii kauaks ainult selleks, et sinuga tantsida? Miks ma tahaksin jääda, kui sa poleks siin minuga?"
  
  Ta ei saanud selle peale vihane olla. Casperi emotsioonid valdasid jõhkras vastasseisus kaunis naine ja eelseisev maailma hävimine. Lõpuks alandas ta hüsteeria taset, et paluda: "Kas me palun lahkume? Olga, ma pean kellegagi väga olulise asja pärast ühendust võtma. Palun?"
  
  "Muidugi," ütles ta. "Me saame minna." Ta võttis tal käest kinni ja tormas itsitades ja pilgutades rahva hulgast minema. Pealegi maksid nad mulle juba."
  
  "Oh, hea," vastas ta, "aga ma tundsin end halvasti."
  
  Nad hüppasid välja ja Olga sõitis tagasi Casperi majja, kuid seal ootas teda juba keegi teine verandal.
  
  "Oh, ei," pomises ta, kui Olga oma auto tänavale parkis.
  
  "Kes see on?" - ta küsis. "Sa ei näe välja, nagu oleksite õnnelik neid nähes."
  
  "Ma ei ole selline," kinnitas ta. "See on keegi töölt, Olga, nii et kui sa ei pahanda, siis ma tõesti ei taha, et ta sinuga kohtuks."
  
  "Miks?" - ta küsis.
  
  "Lihtsalt palun," sai ta jälle veidi vihaseks, "usalda mind. Ma ei taha, et sa neid inimesi tunneksid. Lubage mul jagada teiega saladust. Sa meeldid mulle väga-väga."
  
  Ta naeratas soojalt. "Ma tunnen samamoodi."
  
  Tavaliselt oleks Casper sellest rõõmust punastanud, kuid probleemi kiireloomulisus, millega ta tegeles, kaalus üles meeldivad asjad. "Siis saate aru, et ma ei taha kedagi, kes mind naeratab, segadusse kellegagi, keda ma vihkan."
  
  Tema üllatuseks mõistis naine täielikult tema rasket olukorda. "Kindlasti. Pärast sinu lahkumist lähen poodi. Mul on ciabatta jaoks veel oliiviõli vaja.
  
  "Täname mõistva suhtumise eest, Olga. Ma tulen sind vaatama, kui olen selle kõigega hakkama saanud, eks?" lubas ta, pigistades õrnalt tema kätt. Olga kummardus ja suudles teda põsele, kuid ei öelnud midagi. Casper väljus autost ja kuulis, kuidas see enda järel minema sõitis. Karenit polnud kusagil näha ja ta lootis, et Olga mäletab seda poolkübarat, mida ta terve hommiku küpsetamise eest preemiaks küsis.
  
  Casper üritas sõiduteel kõndides näida hoolimatu, kuid tõsiasi, et ta pidi oma platsil pargitud ülisuures autos ringi liikuma, kriimustas tema meelerahu nagu liivapaber. Casperi toolil verandal istus, nagu kuuluks koht talle, taunitav Clifton Taft. Käes hoidis ta kobarat Kreeka viinamarju, rebis neid ükshaaval ära ja pistis oma sama suurtesse hammastesse.
  
  "Kas te poleks pidanud nüüdseks USA-sse tagasi pöörduma?" Casper muigas, hoides oma tooni mõnitamise ja kohatu huumori vahel.
  
  Clifton muigas, uskudes viimast. "Mul on kahju, et niimoodi su ärisse sekkun, Casper, aga ma usun, et sina ja mina peame asjad selgeks rääkima."
  
  "See on rikas, pärit sinult," vastas Casper ja avas ukse lukust. Ta kavatses jõuda oma sülearvuti juurde enne, kui Taft nägi, et ta üritab David Perdue'i leida.
  
  "Nüüd. Pole olemas reeglit, mis ütleks, et me ei saa oma vana partnerlust taaselustada, kas pole? Bunch jooksis tema kannul, eeldades lihtsalt, et teda kutsuti sisenema.
  
  Casper keris kiiresti akna üles ja sulges sülearvuti kaane. "Partnerlus?" Casper naeratas naerdes. "Kas teie partnerlus Zelda Bessleriga ei andnud tulemusi, mida lootsite? Ma olin vist lihtsalt surrogaat, loll inspiratsioon teile kahele. Mis viga? Kas ta ei tea, kuidas rakendada keerulist matemaatikat või on tal ideed sisseostmiseks otsa saanud?
  
  Clifton Taft noogutas kibeda naeratusega. "Võtke kõik madalad löögid, mu sõber. Ma ei vaidle vastu, et sa väärid seda nördimust. Lõpuks on teil kõigis nendes eeldustes õigus. Tal pole õrna aimugi, mida teha."
  
  "Kas jätkata?" Casper kortsutas kulmu. "Mille peal?"
  
  "Teie eelmine töö muidugi. Kas pole see töö, mille sa uskusid, et ta varastas sinult enda kasuks?" küsis Taft.
  
  "No jah," kinnitas füüsik, kuid näis siiski pisut jahmunud. "Ma lihtsalt... mõtlesin... ma arvasin, et sa tühistasid selle ebaõnnestumise."
  
  Clifton Taft irvitas ja pani käed puusa. Ta püüdis oma uhkust graatsiliselt alla neelata, kuid see ei tähendanud midagi, tundus lihtsalt kohmakas. "See ei olnud läbikukkumine, mitte täielik. Ee, me ei öelnud teile seda kunagi pärast seda, kui te projektist lahkusite, dr. Jacobs, aga," kõhkles Taft, otsides kõige õrnemat viisi uudise edastamiseks, "me ei peatanud projekti kunagi.
  
  "Mida? Kas te olete kõik hulluks läinud?" Casper kihas. "Kas olete isegi teadlik katse tagajärgedest?"
  
  "Me teeme!" Taft kinnitas talle siiralt.
  
  "Tõesti?" Kasper helistas oma bluffile. "Kas te usute isegi pärast George Mastersiga juhtunut endiselt, et saate katsesse kaasata bioloogilisi komponente? Sa oled sama hull kui rumal."
  
  "Hei, nüüd," hoiatas Taft, kuid Casper Jacobs oli oma jutlusse liiga süvenenud, et hoolida sellest, mida ta ütles ja keda see solvab.
  
  "Ei. "Kuula mind," nurises tavaliselt vaoshoitud ja tagasihoidlik füüsik. "Tunnista seda. Sa oled siin lihtsalt raha pärast. Cliff, sa ei tea, mis vahe on muutujal ja lehma udaral, aga me kõik teame! Nii et palun lõpetage eeldamine, et saate aru, mida te siin tegelikult rahastate!
  
  "Kas sa tead, kui palju raha me võiksime teenida, kui see projekt õnnestuks, Casper?" Taft nõudis. "See muudab kõik tuumarelvad ja kõik tuumaenergiaallikad aegunuks. See kaotab kõik olemasolevad fossiilkütused ja nende kaevandamise. Vabastame maa edasisest puurimisest ja frakkimisest. Kas sa ei mõista? Kui see projekt on edukas, ei toimu sõdu nafta ega ressursside pärast. Oleme ainuke ammendamatu energia tarnija.
  
  "Ja kes selle meilt ostab? Sa mõtled seda, et teie ja teie aadlike õukond saavad sellest kõigest kasu ning meie, kes selle teoks tegime, jätkame selle energia tootmise juhtimist," selgitas Casper Ameerika miljardärile. Taft ei suutnud tegelikult midagi selle jama ümber lükata, nii et ta kehitas lihtsalt õlgu.
  
  "Me vajame teid, et see juhtuks, hoolimata Mastersist. See, mis seal juhtus, oli inimlik eksitus," veenis Taft vastumeelset geeniust.
  
  "Jah see oli!" Casper õhkas. "Sinu! Sina ja su kõrged ja võimsad sülekoerad valgetes kitlites. See oli teie viga, mis selle teadlase peaaegu tappis. Mida sa tegid pärast minu lahkumist? Kas sa maksid talle?"
  
  "Unusta ta ära. Tal on kõik oma elu elamiseks vajalik," rääkis Taft Casperile. "Ma neljakordistan teie palka, kui naasete veel korra saidile, et näha, kas saate Einsteini võrrandit meie jaoks parandada. Ma määran teid peafüüsikuks. Teil on täielik kontroll projekti üle, eeldusel, et saate selle 25. oktoobriks praegusesse projekti integreerida.
  
  Casper viskas pea taha ja naeris. "Sa teed minuga nalja, eks?"
  
  "Ei," vastas Taft. "Te saate selle teoks teha, dr Jacobs, ja jääte ajalooraamatutesse mehena, kes anastas ja ületas Einsteini geeniuse."
  
  Kasper neelas unustava suurärimehe sõnu ja püüdis mõista, kuidas võib nii sõnaosaval mehel katastroofi mõistmisega nii raske olla. Ta tundis, et viimast korda proovimiseks on vaja kasutada lihtsamat ja rahulikumat tooni.
  
  "Cliff, me teame, mis on eduka projekti tulemus, eks? Öelge nüüd, mis juhtub, kui see katse läheb uuesti valesti? Teine asi, mida ma pean eelnevalt teadma, on see, keda kavatsete seekord oma meriseana kasutada? küsis Kasper. Ta hoolitses selle eest, et tema idee kõlaks veenvalt, et välja selgitada plaani vastikud üksikasjad, mille Taft koos orduga välja lõi.
  
  "Ära muretse. Sa lihtsalt rakendad võrrandit," ütles Taft salapäraselt.
  
  "Siis palju õnne," muigas Casper. "Ma ei osale üheski projektis, kui ma ei tea paljalt fakte, mille ümber ma pean kaosesse kaasa aitama."
  
  "Oh palun," muigas Taft. "Kaos. Sa oled nii dramaatiline."
  
  "Viimati, kui proovisime Einsteini võrrandit kasutada, läks meie teema kõrbema. See tõestab, et me ei saa seda projekti edukalt käivitada ilma inimohvriteta. See töötab teoreetiliselt, Cliff," selgitas Casper. "Kuid praktikas põhjustab energia genereerimine dimensioonis tagasivoolu meie dimensiooni, praadides iga inimese sellel planeedil. Iga paradigma, mis sisaldab selles katses bioloogilist komponenti, viib väljasuremiseni. Kogu maailma raha ei suudaks seda lunaraha maksta, sõber."
  
  "Jällegi, see negatiivsus pole kunagi olnud progressi ja läbimurde aluseks, Casper. Jeesus Kristus! Kas sa arvad, et Einstein pidas seda võimatuks? Taft püüdis dr Jacobsi veenda.
  
  "Ei, ta teadis, et see on võimalik," vaidles Kasper vastu, "ja just sel põhjusel püüdis ta hirmumao hävitada. Sa kuradi idioot!"
  
  "Vaadake oma sõnu, Jacobs! Ma talun paljutki, kuid see jama ei jää mulle kauaks külge," mõtiskles Taft. Tema nägu läks punaseks ja tema suunurkadesse kattis ilas. "Me võime alati paluda kellelgi teisel täita meie jaoks Einsteini võrrand, kohutav madu. Ära arva, et sind ei saa kulutada, semu.
  
  Dr Jacobs kartis mõtet, et Tafti lits Bessler rikub tema töö. Taft ei maininud Perduet, mis tähendas, et ta polnud veel teada saanud, et Perdue oli juba avastanud Hirmumao. Kui Taft ja Musta Päikese ordu sellest teada said, muutus Jacobs kulukaks ja ta ei saanud riskida igaveseks vallandamisega.
  
  "Olgu," ohkas ta Tafti õõvastavat rahulolu vaadates. "Ma tulen projekti juurde tagasi, kuid seekord ei taha ma inimobjekte. See on liiga raske minu südametunnistusele ja mind ei huvita, mida teie või ordu arvate. Mul on moraal."
  
  
  17
  Ja klamber on fikseeritud
  
  
  "Issand, Sam, ma arvasin, et sa said lahingus surma. Kus sa kõige püha nimel olnud oled?" Perdue oli raevukas, kui nägi pikka karmi ajakirjanikku oma ukseavas seismas. Perdue oli endiselt oma hiljutise rahusti mõju all, kuid ta oli piisavalt veenev. Ta tõusis voodis istukile. "Kas sa tõid kaadrid kadunud linnast? Pean hakkama võrrandi kallal töötama.
  
  "Issand, rahune maha, eks?" Sam kortsutas kulmu. "Ma olen selle sinu kuradi võrrandi pärast põrgu ja tagasi läbi elanud, nii et viisakas tere on vähim, mida saate teha."
  
  Kui Charlesil oleks säravam isiksus, oleks ta juba silmi pööritanud. Selle asemel seisis ta jäik ja distsiplineeritud, olles samal ajal lummatud kahest tavaliselt rõõmsameelsest mehest. Nad mõlemad muutusid võluväel halvaks! Perdue on kojutulekust saadik olnud hull maniakk ja Sam Cleave'ist on saanud pompoosne jõmpsikas. Charles arvutas õigesti, et mõlemad mehed olid saanud tõsise emotsionaalse trauma ning kumbki ei näidanud hea tervise ega une märke.
  
  "Kas teil on veel midagi vaja, söör?" Ta julges tööandjalt küsida, kuid üllataval kombel oli Perdue rahulik.
  
  "Ei, aitäh, Charles. Kas saaksite palun ukse enda järel sulgeda?" küsis Perdue viisakalt.
  
  "Muidugi, söör," vastas Charles.
  
  Pärast ukse sulgemist vaatasid Perdue ja Sam üksteisele pingsalt otsa. Kõik, mida nad Perdue magamistoas privaatsuses kuulsid, oli õues suures männis istunud vintide laulu ja Charles arutas Lillianiga paari ukse taga koridoris värskeid linu.
  
  "Noh, kuidas sul läheb?" - küsis Perdue esimest kohustuslikku viisakusnäitajat sooritades. Sam naeris. Ta avas kaamera korpuse ja tõmbas oma Canoni tagant välja välise kõvaketta. Ta viskas selle Perduele sülle ja ütles: "Ärgem petkem end ilusate asjadega. See on kõik, mida minult tahate, ja ausalt öeldes on mul kuradima hea meel, et saan sellest verisest videokassetist lõplikult lahti."
  
  Perdue irvitas pead raputades. "Aitäh, Sam," naeratas ta oma sõbrale. "Aga tõsiselt, miks sa nii õnnelik oled, et sellest lahti saad? Mäletan, et sa ütlesid, et tahad sellest metsloomaühingu dokumentaalfilmi monteerida või midagi muud.
  
  "See oli alguses plaan," tunnistas Sam, "kuid ma olen sellest kõigest väsinud. Mind röövis hull, tegin autoga avarii ja kaotasin lõpuks kolme päevaga kalli kolleegi, sõber. Tema viimase postituse kohaselt häkkisin ma tema e-posti," selgitas Sam, "selle kohaselt oli ta millegi suure kallal."
  
  "Suur?" küsis Perdue, kui ta end aeglaselt oma antiikse roosipuust sirmi taga riietus.
  
  "See on tohutu maailmalõpp," tunnistas Sam.
  
  Perdue piilus üle ehitud nikerduse. Ta nägi välja nagu tähelepanu all seisev peen surikaat. "JA? Mida ta ütles? Ja mis lugu see hulluga on?"
  
  "Oh, see on pikk jutt," ohkas Sam, olles endiselt katsumusest närv. "Mentsid otsivad mind taga, sest ma kirjutasin oma auto maha päevavalges... auto tagaajamisel läbi vanalinna, pannes inimesi ohtu ja muud sellist."
  
  "Issand, Sam, mis tal probleem on? Kas sa andsid talle lehe?" - küsis Perdue riideid selga tõmbades ohates.
  
  "Nagu ma ütlesin, on see pikk lugu, kuid kõigepealt pean täitma ülesande, mille kallal mu endine kolleeg The Postis töötas," ütles Sam. Ta silmad niisutasid, kuid ta jätkas rääkimist. "Kas olete kunagi kuulnud Aidan Glastonist?"
  
  Perdue raputas pead. Tõenäoliselt nägi ta seda nime kuskil, kuid see ei tähendanud talle midagi. Sam kehitas õlgu: "Nad tapsid ta. Kaks päeva tagasi leiti ta ruumist, kuhu toimetaja saatis ta Castlemilki nõelamisoperatsioonile registreeruma. Temaga oli kaasas mõni tüüp, keda ta ilmselt tundis, mahalaskmise stiilis. Aidan sai kinni nagu kuradi siga, Perdue.
  
  "Oh jumal, Sam. Mul on nii kahju seda kuulda," tundis Perdue kaasa. "Kas te võtate tema koha missioonil?"
  
  Nagu Sam lootis, oli Perdue nii kinnisideeks, et võimalikult kiiresti võrrandi kallale asuda, et unustas küsida Sami jälitava hullu kohta. Seda oleks olnud liiga raske seletada nii lühikese ajaga ja oleks riskinud Purdue võõristamisega. Ta ei tahaks teada, et tööd, mida ta tahtis alustada, peeti hävitamise vahendiks. Muidugi oleks ta seda paranoiaks või Sami tahtlikuks sekkumiseks ajanud, nii et ajakirjanik jättis asja nii nagu on.
  
  "Rääkisin tema toimetajaga ja ta saadab mind Belgiasse salajasele tippkohtumisele, mis on maskeeritud kõneks taastuvenergiast. Aidan arvas, et see on kattevarju millegi võikale ja Obani linnapea on üks neist," selgitas Sam lühidalt. Ta teadis, et Perdue ei pööra sellele niikuinii erilist tähelepanu. Sam tõusis püsti ja sulges fotoaparaadi korpuse, vaadates plaati, mille ta oli Perduesse jätnud. Ta kõht loksus, kui ta seda vaikselt ähvardades lebavat vaatas, kuid tema sisetunne ei olnud aus ilma faktideta, mis seda toetasid. Ta ei saanud teha muud, kui loota, et George Masters eksis ja tema, Sam, ei andnud inimkonna väljasuremist lihtsalt füüsika võluri kätesse.
  
  
  * * *
  
  
  Sam tundis kergendust Reichtisousisest lahkudes. See oli imelik, sest see oli nagu tema teine kodu. Miski võrrandis videolindil, mille ta Perduele andis, pani ta iiveldama. Ta oli seda oma elus vaid paar korda kogenud ja tavaliselt pärast seda, kui ta oli toime pannud pahategusid või kui ta oli valetanud oma surnud kihlatu Patriciale. Seekord tundusid asjad tumedamad ja kindlamad, kuid ta ajas selle oma süüdlasele südametunnistusele.
  
  Perdue oli lahke ja laenas Samile oma 4x4, kuni ta saab uue rattakomplekti. Tema vana auto oli kindlustamata, sest Sam eelistas jääda avalike registrite ja madala turvalisusega serverite eest varjatuks, kartes, et Black Sun võib huvi tunda. Tõenäoliselt paneks politsei ta ära, kui ta jälile leiaks. See oli paljastus, et tema surnud koolivennalt päritud auto polnud tema nimele registreeritud.
  
  Oli hilisõhtu. Sam astus uhkelt suure Nissani juurde ja vajutas hundi kombel vilistades immobilisaatori nuppu. Tuli vilkus kaks korda ja kustus enne, kui ta kuulis keskluku klõpsatust. Puude vahelt tõusis kena naine, kes suundus häärberi välisukse poole. Tal oli meditsiinikott, kuid seljas olid tavalised riided. Möödudes naeratas ta talle: "Kas see oli minu jaoks vile?"
  
  Samil polnud õrna aimugi, kuidas reageerida. Kui ta oleks öelnud jah, oleks naine võib-olla talle laksu andnud ja ta oleks valetanud. Kui ta seda eitaks, oleks ta masinasse küpsetatud ekstsentrik. Sam oli kiire mõtleja, seisis seal nagu loll, käsi püsti.
  
  "Kas sa oled Sam Cleave?" - ta küsis.
  
  Bingo!
  
  "Jah, see peab olema mina," säras ta. "Ja kes sina oled?"
  
  Noor naine astus Sami juurde ja pühkis naeratuse näolt. "Kas te tõite talle salvestuse, mida ta palus, härra Cleave? Ja sina? Loodan nii, sest tema tervis halvenes kiiresti, samal ajal kui võtsite selle talle kättesaamiseks aega.
  
  Tema arvates ületas tema äkiline pahatahtlikkus lubatust. Tavaliselt pidas ta julgeid naisi lõbusaks väljakutseks, kuid viimasel ajal olid väljakutsed muutnud ta pisut vähem kuulekaks.
  
  "Anna mulle andeks, nukk, aga kes sa oled, et mulle ära öelda?" Sam andis teene tagasi. "Selle põhjal, mida ma siin teie väikese kotiga näen, olete koduhooldustöötaja, parimal juhul õde ja kindlasti mitte üks Purdue kauaaegsetest tuttavatest." Ta avas juhipoolse ukse. "Miks sa ei jäta seda vahele ja tee seda, mille eest sulle makstakse, hei? Või kannate nende erikõnede jaoks õerõivaid?
  
  "Kuidas sa julged?" - sisistas ta, kuid Sam ei kuulnud jätkamist. 4x4 salongi luksuslik mugavus oli eriti hea heliisolatsiooni osas, muutes tema jonni summutatud mürinaks. Ta käivitas auto mootori ja nautis luksust, enne kui tagurdas meditsiinikotiga hädas olevale võõrale ohtlikult lähedale.
  
  Naerdes nagu ulakas laps, lehvitas Sam värava valvuritele, jättes Reichtishusi enda taha. Kui ta mööda käänulist teed Edinburghi poole kõndis, helises ta telefon. See oli ajalehe Edinburgh Posti toimetaja Janice Noble, kes rääkis talle kohtumiskohast Belgias, kus ta pidi kohtuma tema kohaliku korrespondendiga. Sealt viisid nad ta ühte La Monnaie galerii privaatsesse kasti, et ta saaks koguda võimalikult palju teavet.
  
  "Palun olge ettevaatlik, härra Cleave," ütles ta lõpuks. "Teie lennupilet saadeti teile meili teel."
  
  "Aitäh, preili Noble," vastas Sam. "Ma olen kohal järgmise päeva jooksul. Me jõuame selle asja lõpuni."
  
  Niipea kui Sam toru katkestas, helistas Nina talle. Esimest korda päevade jooksul oli tal hea meel, kui keegi seda ütles. "Tere, kaunitar!" - ta tervitas.
  
  "Sam, kas sa oled ikka purjus?" - oli tema esimene vastus.
  
  "Ei, ei," vastas ta vaikse entusiasmiga. "Rõõm sinust kuulda. See on kõik."
  
  "Oh, olgu," ütles ta. "Kuule, ma pean sinuga rääkima. Võib-olla võiksite minuga kuskil kohtuda?"
  
  "Obanis? Ma tegelikult lahkun riigist," selgitas Sam.
  
  "Ei, ma lahkusin Obanist eile õhtul. Tegelikult tahan ma teiega just sellest rääkida. Ma olen Royal Mile'i Radisson Blu juures," ütles ta, kõlades pisut nördinult. Nina Gouldi standardite järgi tähendas "knackered" seda, et juhtus midagi suurt. Teda ei olnud kerge välja ajada.
  
  "Olgu, vaadake seda. Ma tulen sulle järele ja siis saame minu kodus rääkida, kuni ma oma asju pakin. Kuidas see kõlab?" Ta soovitas.
  
  "Eeldatav saabumisaeg?" - ta küsis. Sam teadis, et midagi pidi Ninat kummitama, kui ta isegi ei vaevunud temalt kõige pisemate detailide kohta küsima. Kui ta küsis otse tema eeldatava saabumisaja kohta, oli ta juba otsustanud tema pakkumise vastu võtta.
  
  "Olen liikluse tõttu kohal umbes kolmekümne minuti pärast," kinnitas ta armatuurlaual olevat digitaalset kella vaadates.
  
  "Aitäh, Sam," ütles naine nõrgeneva tooniga, mis ajas mehe ärevusse. Siis ta lahkus. Kogu tee hotellini tundis Sam, nagu oleks ta sattunud kolossaalse ikke alla. Vaese Aidani kohutav saatus koos tema teooriatega McFaddeni, Perdue elavhõbeda meeleolu ja George Mastersi rahutu suhtumisega Samisse ainult suurendasid muret, mida ta nüüd Nina pärast tundis. Ta oli naise heaolu pärast nii mures, et vaevu märkas ta Edinburghi elavaid tänavaid ületades. Mõni minut hiljem jõudis ta Nina hotelli.
  
  Ta tundis ta kohe ära. Saapad ja teksad muutsid ta välja pigem rokkstaari kui ajaloolase moodi, kuid kitsenev seemisnahast bleiser ja pashmina sall pehmendasid välimust pisut, nii et ta näeks välja nii peen, kui ta tegelikult oli. Ükskõik kui stiilselt ta oli riietatud, ei lunastanud see tema väsinud nägu. Ajaloolase suured tumedad silmad, mis olid tavaliselt isegi loomulike mõõdupuude järgi ilusad, olid kaotanud sära.
  
  Tal oli Samile palju rääkida ja tal oli selleks väga vähe aega. Ta ei raisanud aega, et veokisse istuda ja asja kallale asuda. "Tere Sam. Kas ma võin ööbida teie majas, kui teie jumal teab kus?
  
  "Muidugi," vastas ta. "Mul on ka hea meel sind näha."
  
  See oli kummaline, kuidas Sam ühe päeva jooksul taaskohtus oma mõlema parima sõbraga ning nad mõlemad tervitasid teda ükskõiksuse ja kannatustest maailmaväsinuna.
  
  
  18
  Majakas õudsel ööl
  
  
  Ebatavaliselt ei öelnud Nina teel Sami korterisse peaaegu midagi. Ta lihtsalt istus seal, vahtis autoaknast välja, mitte midagi erilist. Atmosfääri loomiseks lülitas Sam sisse kohaliku raadiojaama, et ebamugavast vaikusest üle saada. Tal oli valus küsida Ninalt, miks ta Obanist põgenes, kas või mõneks päevaks, sest ta teadis, et tal on leping kohalikus kolledžis loengu pidamiseks veel vähemalt kuueks kuuks. Kuid naise käitumise põhjal teadis ta, et praegu on parem mitte kellegi teise ärisse sekkuda.
  
  Kui nad Sami korterisse jõudsid, ronis Nina sisse ja istus Sami lemmikdiivanile, millel Bruich tavaliselt elas. Ta ei kiirustanud iseenesest, kuid Sam hakkas koguma kõike, mida tal nii pikaks luureandmete kogumiseks vaja võib minna. Lootes, et Nina selgitab oma rasket olukorda, ei avaldanud ta talle survet. Ta teadis, et naine oli teadlik, et ta lahkub peagi tööülesannetelt, ja seepärast, kui tal on midagi öelda, pidi ta selle ütlema.
  
  "Ma lähen duši alla," ütles ta naisest mööda kõndides. "Kui teil on vaja rääkida, tulge sisse."
  
  Vaevalt oli ta püksid alla lasknud, et sooja vee alla pugeda, kui märkas Nina varju tema peeglist mööda libisemas. Ta istus WC-poti kaanele, jättes mehe oma pesupesemisasjade ajama, ilma et oleks naljaks või mõnitamiseks sõnagi öelnud, nagu tal oli kombeks.
  
  "Nad tapsid vana härra Hemmingi, Sam," ütles ta lihtsalt. Ta nägi teda tualetis lonkas, käed põlvede vahel kokku pandud, pea meeleheitest maas. Sam väitis, et Hemmingu tegelaskuju oli keegi Nina lapsepõlvest.
  
  "Sinu sõber?" küsis ta kõrgendatud toonil, trotsides tormavat paduvihma.
  
  "Jah, nii-öelda. Kas tead, prominentne Obani kodanik aastast 400 eKr? "- vastas ta lihtsalt.
  
  "Vabandust, kallis," ütles Sam. "Sa pidid teda väga armastama, et seda nii raskelt võtta." Siis jõudis Samile kohale, et ta oli maininud, et keegi tappis vanamehe.
  
  "Ei, ta oli lihtsalt tuttav, aga me rääkisime paar korda," selgitas ta.
  
  "Oota, kes ta tappis? Ja kuidas sa tead, et ta tapeti? küsis Sam kannatamatult. See kõlas kurjakuulutavalt nagu Aidani saatus. Kokkusattumus?
  
  "McFaddeni kuradi rottweiler tappis ta, Sam. "Ta tappis minu silme all nõrga vanuri," kogeles ta. Sam tundis, kuidas ta rinnale nähtamatu löögi sai. Temast läbis šokk.
  
  "Teie ees? Kas see tähendab...?" - alustas ta, kui Nina temaga duši alla astus. See oli imeline üllatus ja üldiselt laastav mõju, kui ta nägi naise alasti keha. Ta oli teda sellisena näinud kaua aega, kuid seekord polnud see sugugi seksikas. Tegelikult murdus Sami süda, kui ta nägi sinikaid tema puusadel ja ribidel. Seejärel märkas ta naise rinnal ja seljal jämedalt õmmeldud noahaavu vasaku rangluu siseküljel ja vasaku käe all, mille tekitas pensionil õde, kes oli lubanud mitte kellelegi rääkida.
  
  "Jeesus Kristus!" - karjus ta. Ta süda peksis ja ta suutis mõelda vaid temast kinni haaramisest ja tugevasti kallistmisest. Ta ei nutnud ja see hirmutas teda. "Kas see oli tema rottweileri töö?" - küsis ta naise märgadesse juustesse, jätkates tema pea otsa suudlemist.
  
  "Tema nimi on muide Wolf, nagu Wolfgang," pomises naine läbi sooja veevoolude, mis voolasid mööda tema lihaselist rinda. "Nad lihtsalt tulid sisse ja ründasid härra Hemmingut, kuid ma kuulsin ülakorruselt müra, kust ma tõin talle teise teki. Selleks ajaks, kui ma trepist alla jõudsin," ahmis ta õhku, olid nad ta toolilt välja tõmmanud ja pea ees kaminasse visanud. Jumal küll! Tal polnud võimalust!"
  
  "Siis nad ründasid sind?" - ta küsis.
  
  "Jah, nad püüdsid jätta mulje, nagu oleks juhtunud õnnetus. Wolfe viskas mind trepist alla, kuid kui ma üles tõusin, kasutas ta lihtsalt mu käterätikuivati, kui ma põgeneda üritasin," rääkis naine õhku ahmides. "Lõpuks pussitas ta mind lihtsalt noaga ja jättis mul veritsema."
  
  Samil polnud sõnu, et asju paremaks muuta. Tal oli miljon küsimust politsei kohta, vanamehe surnukeha kohta, selle kohta, kuidas naine Edinburghi jõudis, kuid see kõik pidi ootama. Nüüd oli tal vaja teda rahustada ja meelde tuletada, et ta on ohutu, ning ta kavatses teda sellisena hoida.
  
  McFadden, sa jamasid lihtsalt valede inimestega, arvas ta. Nüüd oli tal tõend, et McFadden oli tõepoolest Aidani mõrva taga. Samuti kinnitas see, et McFadden oli siiski Musta Päikese ordu liige. Tema Belgia-reisi aeg hakkas lõppema. Ta pühkis naise pisarad ära ja ütles: "Kuivata ennast, aga ära pane veel riidesse. Ma pildistan su vigastusi ja siis tuled minuga Belgiasse kaasa. Ma ei kaota sind hetkekski silmist, kuni ma ise selle reeturliku päti naha maha löön.
  
  Seekord Nina ei protestinud. Ta lasi Samil kontrolli enda kätte võtta. Naisel polnud ainsatki kahtlust, et ta on tema kättemaksja. Kui Sami kaanon tema saladustest vilksatas, kuulis ta peas ikka veel, kuidas härra Hemming hoiatas teda, et ta on märgistatud. Sellegipoolest päästaks ta ta uuesti, isegi teades, millise seaga tal on tegemist.
  
  Kui tal oli piisavalt tõendeid ja nad olid mõlemad riides, valmistas ta talle tassi Horlicksi, et hoida teda soojas enne nende lahkumist.
  
  "Kas teil pass on?" küsis ta temalt.
  
  "Jah," ütles ta, "kas teil on valuvaigisteid?"
  
  "Ma olen Dave Perdue sõber," vastas ta viisakalt, "muidugi on mul valuvaigisteid."
  
  Nina ei saanud muud üle kui itsitada ja Sami kõrvadele oli õnnistuseks kuulda, kuidas tema tuju läks kergemaks.
  
  
  * * *
  
  
  Lennu ajal Brüsselisse vahetasid nad olulist teavet, mida koguti viimase nädala jooksul eraldi. Sam pidi esile tooma faktid, miks ta tundis kohustust võtta Aidan Glastoni ülesanne, et Nina mõistaks, mida on vaja teha. Ta jagas naisega oma katsumusi George Mastersiga ja kahtlusi, mis tal tekkisid selle kohta, kas Perdue omas hirmumao.
  
  "Oh jumal, pole ime, et sa näed välja nagu surm on soojaks läinud," ütles ta lõpuks. "Ära solvu. Olen kindel, et ma näen ka nõme välja. Ma tunnen end kindlasti nõmedana. "
  
  Ta sasitas ta paksusid tumedaid lokke ja suudles ta templit. "Ära solvu, mu arm. Aga jah, sa näed tõesti loll välja."
  
  Ta nügis teda õrnalt küünarnukiga, nagu ta alati tegi, kui mees naljaks midagi julma ütles, kuid loomulikult ei saanud ta teda täie jõuga lüüa. Sam naeratas ja võttis tal käest kinni. "Meil on Belgiasse jõudmiseni jäänud veidi alla kahe tunni. Lõdvestu ja tee paus, eks? Need pillid, mis ma teile andsin, on hämmastavad, näete.
  
  "Sa peaksid teadma, kuidas tüdrukut paremini üles pumbata," kiusas ta ja viskas pea tagasi tooli peatoele.
  
  "Ma ei vaja narkootikume. Lindudele meeldivad liiga pikad lokid ja vintske habe," uhkustas ta, ajades sõrmedega aeglaselt mööda põske ja lõualuu. "Oled õnnelik, et mul on teie jaoks pehme koht. See on ainus põhjus, miks ma jään endiselt vallaliseks ja ootan, et sa mõistusele tuleksid.
  
  Sam ei kuulnud sarkastilisi märkusi. Kui ta Ninale otsa vaatas, magas ta sügavalt, põrgust, mille ta pidi läbi elama, kurnatud. Tore oli näha, et ta veidi puhkas, mõtles ta.
  
  "Minu parimad jooned jäävad alati kurtidele kõrvadele," ütles ta ja kummardus tagasi, et paar silma pilgutada.
  
  
  19
  Pandora avaneb
  
  
  Reichtisusis on asjad muutunud, kuid mitte tingimata paremuse poole. Kuigi Perdue oli oma töötajate vastu vähem tüütu ja lahkem, sirutas tema kaela veel üks nuhtlus. Häirete esinemine tasandite paaris.
  
  "Kus on David?" küsis õde Hearst teravalt, kui Charles ukse avas.
  
  Perdue ülemteener oli enesekontrolli pilt ja isegi ta pidi huulte hammustama.
  
  "Ta on laboris, proua, aga ta ei oota teid," vastas ta.
  
  "Tal on mind nähes põnevil," ütles ta külmalt. "Kui tal on minu suhtes kahtlusi, las ta ütleb mulle ise."
  
  Charles aga järgnes üleolevale õele Purdue arvutituppa. Ruumi uks oli veidi lahti, mis tähendas, et Perdue oli hõivatud, kuid polnud avalikkusele suletud. Mustad ja kroomitud serverid kõrgusid seinast seina, vilkuvad tuled vilkusid nagu väikesed südamelöögid nende poleeritud pleksiklaasist ja plastkarpides.
  
  "Härra, õde Hearst ilmus ette teatamata. Ta nõuab, et sa tahad teda näha?" Charles väljendas oma vaoshoitud vaenulikkust kõrgendatud häälega.
  
  "Aitäh, Charles," hüüdis tema tööandja masinate valju suminat. Perdue istus toa kaugemas nurgas, kõrvaklapid peas, et summutada ruumi müra. Ta istus suure laua taga. Sellel oli neli sülearvutit, mis olid ühendatud ja ühendatud teise suure kastiga. Perdue valge paksude laineliste juuste kroon kerkis arvutikaante tagant. Oli laupäev ja Jane polnud seal. Nagu Lillian ja Charles, hakkas isegi Jane õe pidevast kohalolekust pisut ärrituma.
  
  Kolm töötajat uskusid, et ta on midagi enamat kui lihtsalt Purdue eestkostja, kuigi nad ei teadnud tema huvist teaduse vastu. See kõlas palju rohkem nagu rikka abikaasa huvi vabastada ta lesest, et ta ei peaks terve päeva teiste inimeste prügi koristama ja surmaga tegelema. Muidugi, kuna nad olid professionaalid, ei süüdistanud nad teda kunagi Perdue ees.
  
  "Kuidas sul läheb, David?" küsis õde Hurst.
  
  "Väga hea, Lilith, aitäh," naeratas ta. "Tule ja vaata."
  
  Ta hüppas üle tema laua küljele ja leidis, millele ta oli viimasel ajal aega veetnud. Igal ekraanil märkas õde erinevaid numbrijadasid, mille ta ära tundis.
  
  "Võrrand? Aga miks see pidevalt muutub? Mille jaoks see on?" - küsis ta, kummardus meelega miljardärile lähedale, et too tunneks tema lõhna. Perdue oli oma programmeerimisse süvenenud, kuid ta ei jätnud kunagi tähelepanuta naiste võrgutamist.
  
  "Ma pole veel päris kindel, kuni see programm mulle ütleb," uhkustas ta.
  
  "See on üsna ebamäärane seletus. Kas sa üldse tead, mida see sisaldab?" uuris ta, püüdes ekraanidel muutuvaid järjestusi mõista.
  
  "Arvatakse, et Albert Einstein kirjutas selle millalgi Esimese maailmasõja ajal, kui ta elas Saksamaal," selgitas Perdue rõõmsalt. "Arvati, et see on hävitatud, ja noh," ohkas ta, "sellest on saanud teadusringkondades müüt."
  
  "Oh, ja sa paljastasid selle," noogutas naine, näiliselt väga huvitatud. "Ja mis see on?" Ta osutas teisele arvutile, suuremale vanemale masinale, mille kallal Perdue töötas. See oli ühendatud sülearvutite ja ühe serveriga, kuid ainus seade, kuhu ta aktiivselt kirjutas.
  
  "Siin olen hõivatud programmi kirjutamisega selle dekrüpteerimiseks," selgitas ta. "Seda tuleb pidevalt ümber kirjutada vastavalt sisendallikast tulevatele andmetele. Selle seadme algoritm aitab mul lõpuks võrrandi olemust kindlaks teha, kuid praegu näeb see välja nagu järjekordne kvantmehaanika teooria.
  
  Sügavalt kulmu kortsutades uuris Lilith Hearst mõnda aega kolmandat ekraani. Ta vaatas Perduele otsa. "See arvutus näib esindavat aatomienergiat. Kas märkasid?"
  
  "Issand jumal, sa oled kallis," naeratas Perdue ja tema silmad särasid naise teadmistest. "Sul on täiesti õigus. See sülitab pidevalt välja teavet, mis viib mind tagasi mingisuguse kokkupõrke juurde, mis toodab puhast aatomienergiat."
  
  "Kõlab ohtlikult," märkis ta. "See tuletab mulle meelde CERN-i superkokkupõrget ja seda, mida nad proovivad osakeste kiirendusega saavutada."
  
  "Ma arvan, et see oli suuresti see, mille Einstein avastas, kuid nagu 1905. aasta artiklis, pidas ta selliseid teadmisi mundris ja ülikonnas lollide jaoks liiga hävitavaks. Seetõttu pidas ta avaldamist liiga ohtlikuks," rääkis Perdue.
  
  Ta pani käe tema õlale. "Aga sa ei kanna praegu vormi ega ülikonda, kas pole, David?" ta pilgutas silma.
  
  "Ma kindlasti ei tea," vastas ta ja vajus rahuloleva oigamisega toolile tagasi.
  
  Fuajees helises telefon. Häärberi lauatelefonile vastas tavaliselt Jane või Charles, kuid ta oli töölt vaba ja mees oli väljas koos toidupoe kohaletoojaga. Kogu kinnistule oli paigaldatud mitu telefoni , mille ühisele numbrile sai vastata kõikjal majas. Ka Jane'i juurdeehitis mürises, kuid tema kontor oli liiga kaugel.
  
  "Ma saan selle," pakkus Lilith.
  
  "Sa oled külaline, tead," meenutas Perdue talle südamlikult.
  
  "Ikkagi? Jumal, David, ma olen siin viimasel ajal nii palju olnud, et olen üllatunud, et sa pole mulle veel tuba pakkunud," vihjas ta, kõndides kiiresti läbi ukseava ja tormasid trepist üles esimesele korrusele. Perdue ei kuulnud midagi üle kõrvulukustava müra.
  
  "Tere?" - vastas naine, tagades, et ta ennast ei tuvasta.
  
  Vastas meeshääl, mis kõlas võõralt. Tal oli tugev hollandi aktsent, kuid naine sai temast aru. "Kas ma saan David Perduega rääkida, palun? See on üsna kiireloomuline."
  
  "Ta pole praegu saadaval. Tegelikult koosolekul. Kas ma saan talle sõnumi anda, et ta saaks sulle tagasi helistada, kui ta on lõpetanud? " küsis ta, haarates oma lauasahtlist pastaka, et kirjutada väikesele sõnumiplokile.
  
  "See on dr Casper Jacobs," tutvustas mees end. "Palun paluge hr Perduel mulle kiiresti helistada."
  
  Ta andis talle oma numbri ja kordas hädaabikõnet.
  
  "Ütle talle lihtsalt, et see puudutab õudusmadu. Ma tean, et sellel pole mõtet, aga ta saab aru, millest ma räägin," rõhutas Jacobs.
  
  "Belgia? Teie numbri eesliide," küsis ta.
  
  "See on tõsi," kinnitas ta. "Tänan teid väga".
  
  "Pole probleemi," ütles ta. "Hüvasti".
  
  Ta rebis pealmise lina ära ja naasis Perduesse.
  
  "Kes see oli?" ta küsis.
  
  "Vale number," kehitas ta õlgu. "Pidin kolm korda selgitama, et see pole Tracy joogastuudio ja et me oleme suletud," naeris naine ja pistis paberit taskusse.
  
  "See on esimene," naeris Perdue. "Meid pole isegi nimekirjas. Eelistan hoida madalat profiili."
  
  "See on hea. Ma ütlen alati, et inimesed, kes ei tea mu nime, kui ma lauatelefonile vastan, ei tohiks mind isegi petta," muigas ta. "Mine nüüd tagasi oma programmide juurde ja ma toon meile midagi juua."
  
  Pärast seda, kui dr Casper Jacobsil ei õnnestunud David Perdue'ga kätte saada, et teda võrrandi eest hoiatada, pidi ta tunnistama, et isegi proovimine muutis ta enesetunde paremaks. Paraku ei kestnud väike käitumise paranemine kaua.
  
  "Kellega sa rääkisid? Sa tead, et telefonid pole selles piirkonnas lubatud, eks, Jacobs? "- dikteeris vastik Zelda Bessler Casperi selja tagant. Ta pöördus tema poole eneseteadliku repliigiga. "See on teie jaoks dr Jacobs, Bessler. Seekord olen selle projekti eest vastutav.
  
  Ta ei saanud seda eitada. Clifton Taft kirjeldas konkreetselt lepingu muudetud projekti jaoks, mis paneks dr Casper Jacobsi vastutama katseks vajaliku laeva ehitamise eest. Ainult tema mõistis teooriaid, mis puudutasid seda, mida ordu Einsteini põhimõttel püüdis saavutada, nii et temale usaldati ka inseneritöö. Lühikese aja jooksul pidi laev valmis saama. Palju raskem ja kiirem uus objekt peaks olema eelmisest oluliselt suurem, mis põhjustas teadlase vigastuse ja pani Jacobsi projektist distantseeruma.
  
  "Kuidas siin tehases läheb, dr Jacobs?" - kostis Clifton Tafti kriuksuv, tõmbav hääl, mida Casper nii väga vihkas. "Loodan, et oleme graafikus."
  
  Zelda Bessler hoidis käed valge laborimantli taskutes ja kõigutas veidi figuuri vasakult paremale ja tagasi. Ta nägi välja nagu rumal väike koolitüdruk, kes üritas südamedaamile muljet avaldada, ja see pani Jacobsil iiveldama. Ta naeratas Taftile. "Kui ta poleks nii palju aega telefoniga veetnud, oleks ta tõenäoliselt palju rohkem ära teinud."
  
  "Ma tean selle katse komponentidest piisavalt, et aeg-ajalt helistada," ütles Casper. "Mul on elu väljaspool seda salajast prügikasti, kus sa elad, Bessler."
  
  "Oh," matkis ta teda. "Ma eelistan toetada..." Ta vaatas võrgutavalt Ameerika suurärimeest, "kõrgemate jõududega ettevõtet."
  
  Tafti suured hambad torkasid huulte alt välja, kuid ta ei reageerinud naise järeldusele. "Tõsiselt, dr Jacobs," ütles ta, võttes kergelt Casperi käest ja nihutades ta eemale, nii et Zelda Bessler ei kuuleks, "kuidas meil kuulikujundusega läheb?"
  
  "Tead, Cliff, ma vihkan, et sa seda nii nimetad," tunnistas Casper.
  
  "Aga nii see on. Et saaksime viimase katse mõju võimendada, vajame ülesande täitmiseks midagi, mis liigub kuuli kiirusel, kaalu ja kiiruse jaotusega võrdselt," meenutas Taft talle, kui kaks meest eemaldusid. pettunud Bessler. Ehitusplats asus Brüsselist ida pool asuvas metsaalas Meerdalwoodis. Tuftile kuuluvas talus tagasihoidlikult asuv tehas sisaldas maa-alust tunnelisüsteemi, mis valmis mitu aastat tagasi. Vähesed seadusliku valitsuse ja ülikoolide akadeemiliste ringkondade kaasatud teadlased nägid kunagi põrandaalust, kuid see oli seal.
  
  "Ma olen peaaegu valmis, Cliff," ütles Casper. "Jääb arvutada ainult kogukaal, mida ma teilt vajan. Pidage meeles, et katse õnnestumiseks peate mulle esitama laeva täpse kaalu või "kuuli", nagu te ütlete. Ja, Cliff, see peab olema grammi täpsusega, muidu ei aita ükski geniaalne võrrand mul sellest lahti saada.
  
  Clifton Taft naeratas kibedalt. Nagu mees, kes kavatseb heale sõbrale väga halbu uudiseid edastada, köhatas ta kõri läbi kohmaka naeratuse oma koledal näol.
  
  "Mida? Kas saate selle mulle anda või mis?" Casper vajutas.
  
  "Ma annan teile need üksikasjad varsti pärast homset Brüsseli tippkohtumist," ütles Taft.
  
  "Sa pead silmas uudiste rahvusvahelist tippkohtumist?" küsis Kasper. "Ma ei ole poliitikast huvitatud".
  
  "Nii see peabki olema, sõber," nurises Taft nagu räpane vanamees. "Kõigist inimestest olete selle eksperimendi hõlbustamisel peamine osaleja. Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur kohtub homme tuumarelva leviku tõkestamise lepingu üle rahvusvahelise vetoõigusega.
  
  "NPT?" Casper kortsutas kulmu. Talle jäi mulje, et tema osalemine projektis oli puhtalt eksperimentaalne, kuid tuumarelva leviku tõkestamise leping oli poliitiline küsimus.
  
  "Tuleviku leviku tõkestamise leping, sõber. Kurat, sa tõesti ei viitsi pärast tulemuste avaldamist uurida, kuhu su töö läheb, eks?" Ameeriklane naeris ja lõi Casperile vallatult vastu selga. "Kõik selles projektis aktiivsed osalejad peavad homme õhtul ordut esindama, kuid me vajame teid siin, et jälgida viimaseid etappe."
  
  "Kas need maailma juhid üldse teavad ordust?" - küsis Casper hüpoteetiliselt.
  
  "Musta Päikese kord on kõikjal, mu sõber. See on võimsaim ülemaailmne jõud alates Rooma impeeriumist, kuid seda teab ainult eliit. Meil on igas tuumarelva leviku tõkestamise lepingu riigis kõrgetel juhtivatel kohtadel inimesi. Asepresidendid, kuningliku perekonna liikmed, presidendi nõunikud ja otsustajad," sõnas Taft unistavalt. "Isegi linnapead, kes aitavad meil omavalitsuse tasandil ellu viia. Osalege. Meie järgmise jõuliigutuse korraldajana on sul õigus saaki nautida, Casper.
  
  Casperi pea läks sellest avastusest ringi. Ta süda peksis laborikitli all, kuid ta säilitas oma seisukoha ja noogutas nõustuvalt. "Vaadake entusiastlikult!" veenis ta ennast. "Vau, ma olen meelitatud. Tundub, et saan lõpuks väärilise tunnustuse," uhkustas ta oma šaraadiga ja Taft uskus iga sõna.
  
  "Milline vaim! Nüüd tehke kõik valmis, et arvutusse saaks sisestada ainult need numbrid, mida peame alustama, eks?" Taft möirgas rõõmsalt. Ta lahkus Casperist, et Bessleriga koridoris ühineda, jättes Casperi šokeeritud ja segaduses, kuid ühes oli ta kindel. Ta pidi ühendust võtma David Perduega, vastasel juhul pidi ta oma tööd saboteerima.
  
  
  20
  Perekondlikud sidemed
  
  
  Casper jooksis oma majja ja lukustas ukse enda järel. Pärast kahekordset vahetust oli ta täiesti kurnatud, kuid väsimuseks polnud aega. Aeg jõudis talle järele ja ta ei saanud ikka veel Perduega rääkida. Säraval teadlasel oli usaldusväärne turvasüsteem ja enamasti oli ta võõraste pilkude eest turvaliselt peidetud. Suurema osa tema suhtlusest korraldas tema isiklik assistent, kuid see oli naine, kellega Casper Lilith Hearstiga rääkides arvas, et ta rääkis.
  
  Koputus uksele pani ta südame hetkeks seisma.
  
  "See olen mina!" - kuulis ta teiselt poolt ust häält, mis tilkus veidi taevast sellesse sitta ämbrisse, milles ta oli.
  
  "Olga!" - hingas ta välja, avas kiiresti ukse ja tõmbas ta sisse.
  
  "Vau, millest sa nüüd räägid?" - küsis ta teda kirglikult suudledes. "Ma arvasin, et tulete mind õhtul vaatama, aga te pole terve päeva ühelegi mu kõnele vastanud."
  
  Armas Olga jätkas oma leebe käitumise ja pehme häälega rääkimist ignoreerimisest ja kõigest sellest muust tibi värkimisest, mille pärast tema uus poiss-sõber tõesti ei jaksanud kannatada ega süüd enda peale võtta. Ta haaras naisest kõvasti kinni ja pani toolile istuma. Mõju huvides tuletas Casper talle tõelise suudlusega meelde, kui väga ta teda armastas, kuid pärast seda oli aeg talle kõike selgitada. Ta mõistis alati kiiresti, mida ta öelda üritas, nii et ta teadis, et võib talle selle eksponentsiaalselt tõsise asja usaldada.
  
  "Kas ma võin teile usaldada väga konfidentsiaalset teavet, kallis?" sosistas ta talle karmilt kõrva.
  
  "Kindlasti. Miski ajab sind hulluks ja ma tahan, et sa mulle sellest räägiksid, tead? " - ta ütles. "Ma ei taha, et meie vahel oleks saladusi."
  
  "Vapustav!" - hüüdis ta. "Fantastiline. Vaata, ma armastan sind meeletult, aga mu töö on muutumas kõikehõlmavaks. Ta noogutas rahulikult, kui ta jätkas. "Ma jätan selle lihtsaks. Ma töötasin ülisalajase eksperimendi kallal, luues testimiseks kuulikujulise kambri, eks? See on peaaegu valmis ja ma sain just täna teada," neelatas ta kõvasti, "et seda, mille kallal olen töötanud, hakatakse kasutama väga kurjadel eesmärkidel. Ma pean siit riigist lahkuma ja kaduma, kas saate aru?"
  
  "Mida?" - karjus ta.
  
  "Mäletad seda sitapead, kes tol päeval pärast pulmast naasmist mu verandal istus? Ta juhib võigast operatsiooni ja, ja ma arvan... Ma arvan, et nad kavatsevad mõrvata grupi maailma liidreid kohtumise ajal," selgitas ta kiiresti. "Selle on üle võtnud ainus inimene, kes suudab õige võrrandi lahti mõtestada. Olga, ta töötab selle kallal praegu oma kodus Šotimaal, ta saab muutujad varsti välja! Kui see juhtub, rakendab sitapea, kelle heaks ma töötan (nüüd Olga ja Casperi kood Tufti jaoks), seda võrrandit seadmele, mille ma nad ehitasin. Kasper vangutas pead, imestades, miks ta peab seda kõike kena pagari hooleks jätma, kuid Olgat tundis ta vaid lühikest aega. Tal endal oli mitu saladust.
  
  "Defekt," ütles ta otse.
  
  "Mida?" Ta kortsutas kulmu.
  
  "Minu riigi reetmine. Nad ei saa sind seal puudutada," kordas ta. "Olen pärit Valgevenest. Mu vend on füüsikalis-tehnilise instituudi füüsik, kes töötab teiega samadel aladel. Võib-olla saab ta sind aidata?"
  
  Casper tundis end imelikult. Paanika andis teed kergenduseks, kuid siis uhus selgus selle minema. Ta peatus umbes minuti, püüdes töödelda kõiki üksikasju ja jahmatavat teavet oma uue armukese perekonna kohta. Ta vaikis, et lasta tal mõelda, ja silitas sõrmeotstega tema käsi. Ta arvas, et see oli hea mõte, kui ta pääseb enne, kui Taft sellest aru sai. Kuidas sai projekti peafüüsik lihtsalt minema libiseda, ilma et keegi seda märkaks?
  
  "Kuidas?" - väljendas ta oma kahtlusi. "Kuidas ma saan deserteerida?"
  
  "Kas sa lähed tööle. Hävitate kõik oma töö koopiad ja võtate kõik nende kujunduslikud märkmed endaga kaasa. Ma tean seda, sest mu onu tegi seda palju aastaid tagasi," ütles ta.
  
  "Kas ta on ka seal?" küsis Kasper.
  
  "WHO?"
  
  "Teie onu," vastas ta.
  
  Ta raputas hoolimatult pead. "Ei. Ta on surnud. Nad tapsid ta, kui said teada, et ta saboteeris kummitusrongi."
  
  "Mida? "hüüdis ta, pöörates oma tähelepanu kiiresti surnud onu asjalt jälle kõrvale. Lõppude lõpuks suri tema onu selle tõttu, mida ta ütles, selle tõttu, mida Casper kavatses proovida.
  
  "Kummitusrongi eksperiment," kehitas ta õlgu. "Mu onu tegi peaaegu sama, mis sina. Ta oli Vene Salajase Füüsika Seltsi liige. Nad tegid selle katse saata rong läbi helibarjääri, kiirusbarjääri või millest iganes. Olga itsitas oma saamatuse üle. Ta ei teadnud teadusest midagi, mistõttu oli tal raske täpselt edasi anda, mida onu ja tema kolleegid olid teinud.
  
  "Ja siis?" Casper vajutas. "Mida rong tegi?"
  
  "Räägitakse, et see pidi teleportreeruma või teise dimensiooni minema... Casper, ma ei tea nendest asjadest tõesti midagi. Sa paned mind siin väga lollina tundma," katkestas naine oma selgituse ettekäändeks, kuid Casper sai sellest aru.
  
  "Sa ei tundu loll, kallis. Mind ei huvita, kuidas sa seda ütled, kui mul on idee," meelitas ta teda esimest korda naeratades. Ta tõesti ei olnud loll. Olga nägi oma väljavalitu naeratuses pinget.
  
  "Onu ütles, et rong on liiga võimas, rikub siin energiavälju ja põhjustab plahvatuse või midagi. Siis kõik inimesed maa peal... ...sureksid?" värises ta tema heakskiitu otsides. "Nad ütlevad, et tema kolleegid püüavad seda ikka veel mahajäetud rongiteede abil tööle panna." Ta polnud kindel, kuidas oma suhet lõpetada, kuid Casperil oli hea meel.
  
  Casper haaras oma käed tema ümber ja tõmbas ta üles, hoides teda maapinnast õhus, kui ta piserdas lugematul hulgal väikseid suudlusi üle tema näo. Olga ei tundnud end enam lollina.
  
  "Oh jumal, ma pole kunagi olnud nii õnnelik, et kuulsin inimeste väljasuremisest," naljatas ta. "Kallis, sa kirjeldasid peaaegu täpselt, millega ma siin hädas olen. Täpselt nii, ma pean jõudma tehasesse. Siis pean pöörduma ajakirjanike poole. Ei! Pean ühendust võtma Edinburghi ajakirjanikega. Jah!" - jätkas ta, pöörates oma mõtetes tuhandeid prioriteete. "Vaadake, kui ma panen Edinburghi ajalehed selle avaldama, ei paljasta see mitte ainult "Korra ja eksperimenti", vaid ka David Perdue kuuleb sellest ja peatab oma töö Einsteini võrrandi kallal!"
  
  Kuigi Casper kartis seda, mis oli veel tegemata, tundis ta ka vabadust. Lõpuks sai ta Olgaga koos olla, ilma et peaks ta selga alatute järgijate eest varjama. Tema tööd ei moonutataks ja tema nime ei seostataks ülemaailmse julmusega.
  
  Samal ajal kui Olga talle teed keetis, haaras Casper sülearvuti ja otsis üles "Edinburghi parimad uurivad reporterid". Kõigist esitatud linkidest ja neid oli palju, jäi üks nimi eriti silma ja selle inimesega oli üllatavalt lihtne ühendust saada.
  
  "Sam Cleave," luges Casper Olgale valjusti. "Ta on auhinnatud uuriv ajakirjanik, kallis. Ta elas Edinburghis ja on vabakutseline, kuid töötas mitmes kohalikus ajalehes... enne..."
  
  "Kuni milleni? Sa teed mind uudishimulikuks. Räägi!" hüüdis ta avatud köögist.
  
  Casper naeratas. "Ma tunnen end nagu rase naine, Olga."
  
  Ta puhkes naerma. "See on nagu sa tead, mis see on. Sa käitusid kindlasti nagu üks neist. See on kindel. Miks sa seda ütled, mu kallis?"
  
  "Nii palju emotsioone korraga. Ma tahan naerda ja nutta ja karjuda," muigas ta, nähes palju parem välja kui minut tagasi. "Sam Cleave, tüüp, kellele ma tahan seda lugu rääkida? Arva ära? Ta on tunnustatud autor ja maadeavastaja, kes on osalenud mitmel ekspeditsioonil, mida juhtis üks ja ainus David kuradi Perdue!
  
  "Kes ta on?" - ta küsis.
  
  "Mees ohtliku võrrandiga, milleni ma ei pääse," selgitas Casper. "Kui ma pean reporterile rääkima petlikust plaanist, siis kes oleks parem kui keegi, kes tunneb isiklikult inimest, kellel on Einsteini võrrand?"
  
  "Täiuslik!" - hüüdis ta. Kui Casper Sami numbri valis, muutus temas midagi. Teda ei huvitanud, kui ohtlik oleks deserteerimine. Ta oli valmis oma positsiooni kaitsma.
  
  
  21
  Kaalumine
  
  
  On kätte jõudnud aeg, mil ülemaailmse tuumaenergia juhtimise võtmeisikud kogunevad Brüsselisse. Austatud Üritust juhtis Lance McFadden, kuna ta oli vahetult enne Obani linnapea valimist seotud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri esindusega Ühendkuningriigis.
  
  "Sajaprotsendiline osavõtt, söör," teatas Wolfe McFaddenile, kui nad vaatasid, kuidas delegaadid La Monnaie ooperimaja hiilguses istet võtsid. "Ootame lihtsalt Clifton Tafti ilmumist, söör. Kui ta on kohal, võime alustada asendusprotseduuri," peatas ta dramaatiliselt.
  
  McFadden oli riietatud oma pühapäevasesse ülikonda. Tafti ja orduga suhtlemisest saadik oli ta rikkusega tuttavaks saanud, kuigi see ei toonud talle klassi. Ta pööras vaikselt pead ja sosistas: "Kalibreerimine õnnestus? Ma pean selle teabe homseks meie mehele Jacobsile viima. Kui tal pole kõigi reisijate täpseid kaalusid, ei toimi eksperiment kunagi.
  
  "Iga esindajale mõeldud tool oli varustatud anduritega, mis määrasid vastavalt tema keha täpse kaalu," teatas Wolf. "Andurid on kavandatud kaaluma isegi kõige õhemaid materjale surmava täpsusega, kasutades uut tipptasemel teadustehnoloogiat." Vastik bandiit irvitas. "Ja teile meeldib see, söör. Selle tehnoloogia leiutas ja tootis üks ja ainus David Perdue.
  
  McFadden ahmis õhku, kui kuulis hiilgava teadlase nime. "Mu Jumal! Kas tõesti? Sul on liiga õigus, Wolf. Mulle meeldib selle iroonia. Huvitav, kuidas tal pärast Uus-Meremaal juhtunud õnnetust läheb.
  
  "Ilmselt on ta avastanud Hirmumao, söör. Seni pole kuulujutt kinnitust leidnud, kuid teades Perdue, leidis ta selle ilmselt üles," pakkus Wolf. McFaddeni jaoks oli see nii hea kui ka hirmuäratav avastus.
  
  "Jeesus, hunt, me peame selle temalt saama! Kui me õudse mao dešifreerime, saame seda katses rakendada, ilma et peaksime kogu seda jama läbi elama," ütles McFadden, näides sellest tõsiasjast positiivselt üllatunud. "Kas ta täitis võrrandi? Arvasin, et see on müüt."
  
  "Paljud inimesed arvasid nii, kuni ta helistas kahele oma assistendile, et aidata tal see leida. Mulle öeldu põhjal näeb ta vaeva, et puuduvate osade probleem lahendada, kuid ta pole seda veel lahendanud," lobises Wolf. "Ilmselt oli ta sellest nii kinnisideeks, et ei maga enam kunagi."
  
  "Kas me saame selle? Ta kindlasti ei anna seda meile ja kuna sa lõpetasid asjad tema väikese tüdruksõbra dr. Gouldiga, on meil üks tema tüdruksõber vähem, kes selle pärast väljapressib. Sam Cleave on läbitungimatu. Ta on viimane inimene, kelle peale ma lootsin Perdue reetmisel," sosistas McFadden, kui valitsuse delegaadid taustal vaikselt vestlesid. Enne kui Wolf jõudis vastata, katkestas menetlust jälgiv naissoost EL Nõukogu julgeolekuametnik ta.
  
  "Vabandage, söör," ütles ta McFaddenile, "kell on täpselt kaheksa."
  
  "Aitäh, aitäh," pettis McFaddeni võltsnaeratus. "Oleks hea, kui annaksite mulle sellest teada."
  
  Ta vaatas tagasi Wolfile, kui ta kõndis lavalt poodiumile, et tippkohtumisel osalejaid kõnetada. Iga koht, mille hõivas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri aktiivne liige, samuti tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga ühinenud riigid, edastasid andmed Meerdalwoodis asuvasse Black Suni arvutisse.
  
  Sel ajal, kui dr Casper Jacobs oma tähtsat tööd kokku pani, oma andmeid nii hästi kui võimalik kustutas, jõudis teave serverisse. Ta kurtis, et oli katse jaoks anuma valmis saanud. Vähemalt sai ta ise enda loodud võrrandit moonutada, sarnaselt Einsteini võrrandile, kuid väiksema energiatarbimisega.
  
  Täpselt nagu Einstein, pidi ka tema otsustama, kas ta lubab oma geeniust pahatahtlikeks tegudeks kasutada või ei luba oma tööd massiliselt mõrvata. Ta valis viimase ja, hoides pilku paigaldatud turvakaameratel, teeskles töötamist. Tegelikult võltsis geniaalne füüsik oma arvutusi, et katset saboteerida. Casper tundis end nii süüdi, et oli juba ehitanud hiiglasliku silindrilise anuma. Tema võimed ei võimaldanud tal enam teenida Tafti ja tema ebapüha kultust.
  
  Casper tahtis naeratada, kui tema võrrandi viimaseid ridu muudeti täpselt nii palju, et need oleksid aktsepteeritud, kuid mitte funktsionaalsed. Ta nägi, kuidas numbreid ooperimajast edastati, kuid eiras seda. Selleks ajaks, kui Taft, McFadden ja teised katset aktiveerima tulevad, on see ammu möödas.
  
  Kuid üks meeleheitel inimene, keda ta polnud oma põgenemiskalkulatsioonides arvesse võtnud, oli Zelda Bessler. Ta jälgis teda eraldatud putkast, mis asub otse suurel alal, kus hiiglaslik laev ootas. Nagu kass, andis ta aega, lastes tal teha kõike, mida ta arvas, et pääseb. Zelda naeratas. Tema süles oli tahvelarvuti, mis oli ühendatud Musta Päikese ordu töötajate vahelise sideplatvormiga. Ilma helita, mis viitaks tema kohalolekule, kirjutas ta teksti "Pea Olga kinni ja pange ta Valküüri" ning saatis sõnumi Wolfi alluvatele Brugges.
  
  Dr Casper Jacobs teeskles, et on eksperimentaalse paradigma kallal kõvasti tööd teinud, tal polnud aimugi, et tema tüdruksõpra hakatakse tema maailma tutvustama. Tema telefon helises. Nägi äkilisest ärevusest üsna segaduses, tõusis ta kiiresti püsti ja kõndis meeste tuppa. See oli kõne, mida ta oli oodanud.
  
  "Sam?" - sosistas ta, veendudes, et kõik tualeti kioskid on vabad. Ta rääkis Sam Cleave'ile eelseisvast eksperimendist, kuid isegi Sam ei saanud Perdue'i telefoni teel võrrandi osas meelt muutma. Samal ajal kui Casper kontrollis prügikastides kuulamisseadmeid, jätkas ta. "Oled sa siin?"
  
  "Jah," sosistas Sam liini teises otsas. "Olen ooperiteatri putkas, et saaksin korralikult pealt kuulata, kuid siiani ei ole ma tuvastanud midagi valesti, millest teatada. Tippkohtumine alles algab, aga..."
  
  "Mida? Mis toimub?" küsis Kasper.
  
  "Oota," ütles Sam teravalt. "Kas sa tead midagi rongiga Siberisse reisimisest?"
  
  Casper kortsutas kulmu täielikus segaduses. "Mida? Ei, mitte midagi sellist. Miks?"
  
  "Üks Vene julgeolekuametnik rääkis täna midagi Moskva lennu kohta," rääkis Sam, kuid Kasper polnud midagi sellist kuulnud ei Taftist ega Besslerist. Sam lisas: "Mul on programm, mille varastasin registrist. Minu arusaamist mööda on tegemist kolmepäevase tippkohtumisega. Täna on neil siin sümpoosion, siis homme hommikul sõidavad nad eraviisiliselt Moskvasse, et minna mõnele Valküüri-nimelisele luksusrongile. Kas te ei tea sellest midagi?"
  
  "Noh, Sam, mul pole siin kindlasti palju autoriteeti, tead?" Casper röökis nii vaikselt kui suutis. Üks tehnikutest tuli sisse leket tegema, mis muutis sellise vestluse võimatuks. "Ma pean minema, kallis. Lasanje tuleb suurepärane. "Ma armastan sind," ütles ta ja katkestas toru. Tehnik lihtsalt naeratas pissimise ajal murelikult, tal polnud õrna aimugi, millest projektijuht tegelikult räägib. Casper tuli tualetist välja ja tundis end rahutult Sam Cleave'i küsimuse pärast rongisõidu kohta Siberisse.
  
  "Ma armastan sind ka, kallis," ütles Sam omalt poolt, kuid füüsik oli juba toru katkestanud. Ta proovis miljardäri isikliku konto põhjal valida Perdue satelliidinumbrit, kuid isegi seal ei vastanud keegi. Ükskõik kui palju ta ka ei üritanud, näis Perdue maamunalt kaduvat ja see häiris Sami rohkem kui paanika. Nüüd polnud tal aga enam võimalust Edinburghi naasta ja kui Nina oli temaga kaasas, ei saanud ta ilmselgelt ka teda Perduesse kontrollima saata.
  
  Hetkeks kaalus Sam isegi Mastersi saatmist, kuid kuna ta oli ikka veel eitanud mehe siirust, andes võrrandi Perduele, kahtles ta, kas Masters on valmis teda aitama. Kastis kükitades, miss Noble'i kontakt oli tema jaoks korraldanud, mõtles Sam kogu missioonile. Ta leidis, et peaaegu pakilisem on peatada Purdue'i Einsteini võrrandi täitmine, kui järgida eelseisvat katastroofi, mille korraldasid Black Sun ja tema kõrgetasemelised järgijad.
  
  Sam oli oma kohustuste vahel rebitud, liiga hajutatud ja surve alla sattunud. Ta pidi Ninat kaitsma. Ta pidi peatama võimaliku maailmatragöödia. Ta pidi takistama Purduel matemaatikat lõpetamast. Ajakirjanik ei langenud sageli meeleheitesse, kuid seekord polnud tal muud valikut. Ta peaks Mastersilt küsima. Rikutud mees oli tema ainus lootus Purdue peatada.
  
  Ta mõtles, kas dr Jacobs oli teinud kõik ettevalmistused Valgevenesse kolimiseks, kuid see oli küsimus, mille Sam võis Jacobsiga õhtusöögil kohtudes siiski järele jõuda. Just praegu oli tal vaja välja selgitada lennu üksikasjad Moskvasse, kust tippkohtumise esindajad rongi peale lähevad. Ametliku kohtumise järgsetest aruteludest sai Sam aru, et järgmised kaks päeva veedetakse Venemaa erinevate tuumaenergiat tootvate reaktorite külastamisega.
  
  "Nii et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu riigid ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur lähevad elektrijaamu hindama?" Pomises Sam oma makisse. "Ma ei saa ikka veel aru, kus ähvardus võib tragöödiaks muutuda. Kui ma panen meistrid Perdue peatama, pole vahet, kuhu Must Päike oma relvad peidab. Ilma Einsteini võrrandita oleks see kõik nagunii olnud asjata.
  
  Ta lippas vaikselt välja, kõndides mööda toolirida sinna, kus tuled kustutati. Keegi ei näinud teda isegi all olevast eredalt valgustatud osast, kus oli suur sagimine. Sam pidi Ninale järele tulema, Mastersile helistama, Jacobsiga kohtuma ja siis veenduma, et ta on selles rongis. Oma luureandmete põhjal sai Sam teada salajasest eliitlennuväljast nimega Koschey Strip, mis asub Moskvast mõne miili kaugusel ja kuhu delegatsioon pidi järgmise päeva pärastlõunal maanduma. Sealt viiakse nad Trans-Siberi superrongi Valkyriesse luksuslikule reisile Novosibirskisse.
  
  Samil oli peas miljon asja, kuid esimese asjana pidi ta Nina juurde tagasi pöörduma, et näha, kas temaga on kõik korras. Ta teadis, et ei tohi alahinnata selliste inimeste nagu Wolfe ja McFadden mõju, eriti pärast seda, kui nad avastasid, et naine, kelle nad surnuks jätsid, oli väga elus ja võib neid süüdistada.
  
  Pärast seda, kui Sam 3. stseeni uksest tagaosas oleva rekvisiidikapi kaudu välja lipsas, tervitas teda külm öö, õhus oli täis ebakindlust ja ohtu. Ta tõmbas dressipluusi eest tihedamalt kinni, nööpides üle salli. Oma isikut varjates ületas ta kiiresti tagumise parkla, kuhu tavaliselt saabusid riidekapp ja kaubaveokid. Kuuvalgel ööl nägi Sam välja nagu vari, kuid tundis end nagu kummitus. Ta oli väsinud, kuid tal ei lastud puhata. Teha oli nii palju, et ta homme pärastlõunal rongile pääseks, et tal ei oleks kunagi aega ega mõistust magada.
  
  Mälestustes nägi ta Nina pekstud keha, stseeni korrati mitu korda. Tema veri läks selle ebaõigluse pärast keema ja ta lootis meeleheitlikult, et Wulf on sellel rongil.
  
  
  22
  Jeeriko juga
  
  
  Nagu maniakk, kohandas Perdue pidevalt oma programmi algoritmi, et see sobiks sisendandmetega. Siiani oli see mõnevõrra edukas, kuid oli mõningaid muutujaid, mida see ei suutnud lahendada, jättes ta oma vana auto kõrval valvama. Praktiliselt vana arvuti ees magades muutus ta üha endassetõmbumaks. Ainult Lilith Hearstil lubati Perduet "tüütada". Kuna naine oskas tulemusi edastada, meeldisid talle tema külaskäigud, samas kui tema töötajatel puudus ilmselgelt arusaam valdkonnast, mida oli vaja kaalukate lahenduste esitamiseks, nagu ta tegi.
  
  "Ma hakkan varsti õhtusööki valmistama, söör," tuletas Lillian talle meelde. Tavaliselt pakkus ta hõbejuukseline rõõmsameelne ülemus talle selle liini söötmisel erinevaid roogasid, mille vahel valida. Nüüd tundus, et kõik, mida ta vaadata tahtis, oli järgmine kirje oma arvutis.
  
  "Aitäh, Lily," ütles Perdue hajameelselt.
  
  Ta küsis kõhklevalt selgitusi. "Ja mida ma peaksin ette valmistama, söör?"
  
  Perdue ignoreeris teda mõne sekundi ja uuris pingsalt ekraani. Ta vaatas vastust oodates tantsunumbreid, mis peegeldusid tema prillidel. Lõpuks ta ohkas ja vaatas talle otsa.
  
  "Ee, kuum pott oleks ideaalne, Lily. Võib-olla Lancashire'i kuumas potis, eeldusel, et selles on lambaliha. Lilith armastab lambaliha. Ta ütles mulle: "Ta naeratas, kuid ei võtnud oma silmi ekraanilt ära.
  
  "Kas soovite, et ma valmistaksin teie õhtusöögiks tema lemmikroogi, söör?" küsis Lillian, tundes, et vastus talle ei meeldi. Ta ei eksinud. Perdue vaatas talle uuesti otsa, silmitsedes üle prillide.
  
  "Jah, Lily. Ta ühineb minuga täna õhtusöögil ja ma tahaksin, et teeksite Lancashire'i kuuma poti. Aitäh," kordas ta ärritunult.
  
  "Muidugi, söör," astus Lillian lugupidavalt tagasi. Tavaliselt oli kojamehel õigus tema arvamusele, kuid sellest ajast peale, kui õde Reichtisusisesse oli pressitud, ei võtnud Perdue kuulda kellegi teise peale tema nõu. "Nii, õhtusöök on kell seitse?"
  
  "Jah, aitäh, Lily. Nüüd palun, kas saaksite lubada mul tööle naasta?" anus ta. Lillian ei vastanud. Ta lihtsalt noogutas ja lahkus serveriruumist, püüdes mitte puutuda. Lilian, nagu Nina, oli tüüpiline vanatüdrukute kooli šoti tüdruk. Need daamid ei olnud harjunud, et neid koheldakse nagu teise klassi kodanikke, ja kuna Lillian oli Reichtisusi staabi matriarh, oli ta Perdue hiljutise käitumise pärast sügavalt ärritunud. Peauste uksekell helises. Möödudes Charlesist, kui ta ust avama läks, ütles ta vaikselt: "See on lits."
  
  Üllataval kombel vastas androidilaadne ülemteener juhuslikult: "Ma tean."
  
  Seekord hoidus ta Lillianile etteheiteid tegemast, et ta rääkis külalistest vabalt. See oli kindel märk hädast. Kui karm, liiga viisakas ülemteener nõustus Lilith Hearsti nõmedusega, oli põhjust paanikaks. Ta avas ukse ja Lilian, kuulates sissetungija tavalist kaastunnet, soovis, et ta saaks Lancashire'i kastmepaati mürki panna. Ometi armastas ta oma tööandjat liiga palju, et sellist riski võtta.
  
  Samal ajal kui Lillian köögis õhtusööki valmistas, kõndis Lilith alla Perdue serveriruumi, nagu kuuluks see koht talle. Ta astus graatsiliselt trepist alla, riietus väljakutsuvasse kokteilikleiti ja rätti. Ta kandis meiki ja tõmbas juuksed kuklasse, et tõsta esile vapustavaid ülikonnakõrvarõngaid, mis kõndides tema kõrvanibude all kõikusid.
  
  Perdue säras, kui nägi noort õde tuppa sisenemas. Täna õhtul nägi ta välja teistsugune kui tavaliselt. Teksade ja balletikingade asemel kandis ta sukki ja kontsi.
  
  "Oh jumal, sa näed imeline välja, mu kallis," naeratas ta.
  
  "Aitäh," pilgutas ta silma. "Mind kutsuti mõnele oma kolledži musta lipsu üritusele. Ma kardan, et mul ei olnud aega end ümber vahetada, sest ma tulin siia otse sellest juhtumist. Loodan, et sa ei pane pahaks, et õhtusöögiks veidi muutsin."
  
  "Mitte mingil juhul!" - hüüatas ta ja kammis korraks juukseid taha, et end veidi korrastada. Seljas oli tal räbal kardigan ja eilsed püksid, mis mugavuse huvides mokassiinidega kokku ei sobinud. "Mulle tundub, et peaksin vabandama, kui kohutavalt kurnatud ma välja näen. Ma kardan, et olen ajataju kaotanud, nagu te ilmselt ette kujutate.
  
  "Ma tean. Kas olete edusamme teinud? - ta küsis.
  
  "Mul on. Märkimisväärselt," uhkustas ta. "Homme või võib-olla isegi täna hilisõhtuks peaksin suutma selle võrrandi lahendada."
  
  "Ja siis?" - küsis ta tähendusrikkalt tema vastas maha istudes. Perdue oli hetkeks pimestatud oma noorusest ja ilust. Tema jaoks polnud kedagi paremat kui miniatuurne Nina, oma metsiku hiilguse ja põrguga silmis. Õde oli aga veatu jume ja sihvaka kehaga, mida saab alles õrnas eas hoida ning tänaõhtuse kehakeele järgi otsustades kavatses ta seda ära kasutada.
  
  Tema vabandus kleidi kohta oli muidugi vale, kuid ta ei suutnud seda tõega seletada. Vaevalt suutis Lilith Perduele öelda, et ta läks kogemata teda võrgutama, tunnistamata, et otsib rikast armukest. Veelgi vähem suutis ta tunnistada, et tahtis teda piisavalt kaua mõjutada, et varastada tema meistriteos, lugeda enda teeneid ja võidelda tagasi teadusringkondadesse.
  
  
  * * *
  
  
  Kell üheksa teatas Lillian, et õhtusöök on valmis.
  
  "Nagu te soovisite, söör, serveeritakse õhtusööki peamises söögitoas," teatas ta, heitmata pilkugi õe suunas, kes huuli pühkis.
  
  "Aitäh, Lily," vastas ta, kõlades pisut nagu vana Perdue. Tema selektiivne tagasipöördumine oma vanade, meeldivate kommete juurde alles Lilith Hearsti juuresolekul tekitas kojamehes vastikust.
  
  Lilithile oli ilmselge, et tema kavatsuste objektil ei olnud tema rahvale omast selgust oma eesmärkide hindamisel. Tema ükskõiksus tema pealetükkiva kohaloleku suhtes oli isegi naisele hämmastav. Lilith tõestas edukalt, et geniaalsus ja terve mõistuse rakendamine on kaks täiesti erinevat intelligentsuse tüüpi. See oli aga praegu tema kõige väiksem mure. Perdue sõi tema käest ja andis endast kõik, et saada seda, mida ta kavatses oma karjääris edu saavutamiseks kasutada.
  
  Kuigi Perdue joovastus Lilithi ilust, kavalusest ja seksuaalsetest edusammudest, ei mõistnud ta, et tema järgimise tagamiseks oli kasutusele võetud teist tüüpi joove. Reichtisusise esimese korruse all valmis Einsteini võrrand täielikult, mis oli taaskord meistri vea kohutav tulemus. Antud juhul manipuleerisid nii Einsteini kui ka Perdue'ga naised, kelle intelligentsustase oli nende omast tunduvalt madalam, luues mulje, et isegi kõige targemad mehed on valesid naisi usaldades taandatud idiootsustesse. Vähemalt oli see tõsi nende ohtlike dokumentide valguses, mille kogusid naised, keda nad pidasid kahjutuks.
  
  Lillian vallandati õhtuks, jättes ainult Charlesi koristama pärast seda, kui Perdue ja tema külaline olid õhtusöögi lõpetanud. Distsiplineeritud ülemteener käitus nii, nagu poleks midagi juhtunud, isegi kui Perdue ja õde poolel teel peamagamistoani sattusid vägivaldse kirehoo sisse. Charles hingas sügavalt sisse. Ta ignoreeris kohutava liidu sõlmimist, mis tema teada hävitab peagi tema ülemuse, kuid ei julgenud siiski sekkuda.
  
  See oli päris piinlik ustavale ülemteenrile, kes oli Perdue heaks töötanud nii palju aastaid. Perdue ei tahtnud Lilith Hearsti vastuväidetest midagi kuulda ja maja töötajad pidid pealt vaatama, kuidas naine teda iga päevaga üha enam pimestas. Nüüd on suhe liikunud järgmisele tasemele, jättes Charlesi, Lilliani, Jane'i ja kõik teised Perdue'i tööle kartma oma tuleviku pärast. Sam Cleave ja Nina Gould ei tulnud enam kunagi mõistusele. Need olid Purdue privaatsema seltskonnaelu valguseks ja elavdajaks ning miljardäri inimesed jumaldasid neid.
  
  Sel ajal, kui Charlesi meelt ähmastusid kahtlused ja hirmud, samal ajal kui Perdue oli naudingute orjas, ärkas serveriruumis ellu õudusmadu. Vaikselt, nii et keegi ei näe ega kuule, teatas see oma lõpust.
  
  Sellel sügaval ja pimedal hommikul hämarasid tuled mõisas, need, mis põlema jäid. Kogu tohutu maja oli vaikne, välja arvatud tuule ulumine väljaspool iidseid müüre. Peatrepile oli kuulda nõrka koputust. Lilithi saledad jalad jätsid paksule vaibale vaid ohkamise, kui ta juhuslikult esimesele korrusele laskus. Tema vari liikus kiiresti mööda peakoridori kõrgeid seinu ja alla madalamale tasemele, kus serverid pidevalt sumisesid.
  
  Ta ei lülitanud valgust sisse, vaid kasutas oma mobiiltelefoni ekraani, et valgustada teed laua juurde, kus Perdue auto oli pargitud. Lilith tundis end jõuluhommikul nagu laps, kes tahtis teada saada, kas tema soov on juba täitunud, ega pettunud. Ta hoidis mälupulka sõrmede vahel ja sisestas selle oma vana arvuti USB-porti, kuid mõistis peagi, et David Perdue pole loll.
  
  Kõlas äratus ja ekraanil hakkas võrrandi esimene rida ennast kustutama.
  
  "Oh Jeesus, ei!" - virises ta pimeduses. Ta pidi kiiresti mõtlema. Lilith jättis teise rea pähe, kui klõpsas oma telefoni kaameral ja tegi esimesest jaotisest ekraanipildi, enne kui seda sai edasi kustutada. Seejärel häkkis ta sisse sekundaarsesse serverisse, mida Perdue varukoopiana kasutas, ja hankis enne selle enda seadmesse ülekandmist kogu võrrandi. Hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimekusest ei teadnud Lilith, kust häiret välja lülitada, ja vaatas, kuidas võrrand end aeglaselt kustutas.
  
  "Vabandust, David," ohkas ta.
  
  Teades, et ta ärkab alles järgmisel hommikul, teeskles ta lühise Omega serveri ja Kappa serveri vahelises juhtmestikus. See põhjustas väikese elektritulekahju, millest piisas juhtmete sulatamiseks ja asjassepuutuvate masinate väljalülitamiseks, enne kui ta kustutas leegid Purdue tooli padjaga. Lilith taipas, et peagi saab väravavalvur nende peakontori kaudu signaali maja sisesignalisatsioonist. Esimese korruse kaugemas otsas kuulis ta, kuidas valvurid üritasid Charlesi ust koputades äratada.
  
  Kahjuks magas Charles teisel pool maja oma korteris, mis oli mõisa väikese köögi kõrval. Ta ei kuulnud serveriruumi häiret, mille käivitas USB-pordi andur. Lilith sulges enda järel ukse ja kõndis mööda tagumist koridori, mis viis suurde laoruumi. Tema süda hakkas metsikult pekslema, kui ta kuulis, kuidas esimese diviisi turvamehed Charlesi äratasid ja Perdue tuppa suundusid. Teine seade läks otse häireallikasse.
  
  "Leidsime põhjuse!" ta kuulis neid karjuma, kui Charles ja teised tormasid madalamale tasemele, et nendega ühineda.
  
  "Täiuslik," hingas ta. Elektritulekahju asukohast segaduses olnud karjuvad mehed ei näinud, kui Lilith tormas tagasi Perdue magamistuppa. Leides end koos teadvuseta geeniusega voodist tagasi, logis Lilith sisse oma telefoniedastusseadmesse ja valis kiiresti ühenduskoodi. "Kiire," sosistas ta kähku, kui telefon ekraani avas. "Jumala pärast kiiremini."
  
  Charlesi hääl oli selge, kui ta koos mitme mehega Perdue magamistoale lähenes. Lilith hammustas huult, kui ta ootas, kuni Einsteini võrrandi edastus Meerdaalwoudi veebisaidil laadimise lõpetab.
  
  "Härra!" Charles möirgas järsku ust paugutades. "Kas sa oled ärkvel?"
  
  Perdue oli teadvuseta ja ei vastanud, mistõttu tehti koridoris palju spekulatiivseid pakkumisi. Lilith nägi ukse all nende jalgade varje, kuid allalaadimine polnud veel lõppenud. Jälle koputas ülemteener ust. Lilith lükkas telefoni öökapi alla, et edastada, samal ajal kui ta mässis satiinlina ümber keha.
  
  Ukse juurde minnes hüüdis ta: "Oota, pea kinni, neetud!
  
  Ta avas ukse, näis vihane. "Mis selle kõige püha nimel on teie probleem?" - sisistas ta. "Ole vait! David magab."
  
  "Kuidas ta saab selle kõige üle magada?" küsis Charles karmilt. Kuna Perdue oli teadvuseta, poleks ta tohtinud tüütu naise vastu austust avaldada. "Mida sa temaga tegid?" - haukus ta naise peale, lükates ta kõrvale, et veenduda oma tööandja olukorras.
  
  "Mul on kahju?" kriiskas ta, jättes osa linast tahtlikult tähelepanuta, et nibude ja reite välgatusega valvurite tähelepanu kõrvale juhtida. Naise pettumuseks olid nad oma tööga liiga hõivatud ja hoidsid teda nurka, kuni ülemteener neile vastuse andis.
  
  "Ta on elus," ütles ta Lilithile kavalalt otsa vaadates. "Raskelt uimastis, see on rohkem selline."
  
  "Jõime palju," kaitses ta end raevukalt. "Kas ta ei võiks natuke lõbutseda, Charles?"
  
  "Te, proua, ei ole siin selleks, et härra Perdue'd lõbustada," vastas Charles. "Olete siin oma eesmärgi täitnud, seega tehke meile kõigile teene ja naaske pärasoolde, mis teid pagendas."
  
  Öökapi all olev laadimisriba näitas 100% valmidust. Musta Päikese Ordu omandas Hirmumao kogu oma hiilguses.
  
  
  23
  Kolmepoolne
  
  
  Kui Sam Mastersile helistas, ei vastatud. Nina magas nende hotellitoas kaheinimesevoodil, minestas tänu tugevale rahustile. Tal oli kaasas mõned valuvaigistid verevalumite ja õmbluste tõttu tekkinud valu vastu, mille andis lahkelt anonüümne pensionil õde, kes aitas tal Obanis õmblusi hankida. Sam oli kurnatud, kuid tema adrenaliinitase keeldus langemast. Nina kõrvalt nõrgas lambivalguses istus ta küürus, hoides telefoni peopesadega põlvede vahel ja mõtles. Ta vajutas kordusvalimist, lootes, et Masters võtab selle vastu.
  
  "Issand jumal, tundub, et kõik on sattunud kuradi raketi peale ja lähevad Kuule," mürises ta nii vaikselt kui suutis. Olles ütlemata ärritunud, et ta ei olnud Perdue ega Mastersiga läbi saanud, otsustas Sam helistada dr Jacobsile lootuses, et ta võib olla juba Perdue leidnud. Ärevuse leevendamiseks keeras Sam teleri helitugevust veidi valjemaks. Nina jättis selle taustal magama, kuid rahvusvahelise bülletääni jaoks lülitus see filmikanalilt Kanal 8-le.
  
  Uudised olid täis väikeseid teateid asjadest, millest ei olnud Sami raskele olukorrale kasu, kui ta toas sammudes numbrit teise järel valis. Ta leppis Miss Noble'iga Postis kokku, et ostab talle ja Ninale piletid hommikuseks Moskvasse sõitmiseks, nimetades Nina oma ajaloonõunikuks ülesande täitmisel. Preili Noble oli hästi kursis dr Nina Gouldi suurepärase mainega, aga ka tema nime mainega akadeemilistes ringkondades. Ta oleks olnud Sam Cleave'i raporti autoriteet.
  
  Sami telefon helises, mistõttu ta hetkeks pingesse läks. Sel hetkel tuli ja käis nii mõnigi mõte, kellega võiks tegu olla ja mis seis võiks olla. Dr Jacobsi nimi vilkus tema telefoniekraanil.
  
  "Dr Jacobs? Kas me võime õhtusöögi viia siia hotelli, mitte teie koju? ütles Sam kohe.
  
  "Kas te olete selgeltnägija, härra Cleave?" küsis Casper Jacobs.
  
  "M-miks? Mida?" Sam kortsutas kulmu.
  
  "Ma soovitasin teil ja dr Gouldil täna õhtul minu majja mitte tulla, sest ma usun, et mind on välja visatud. Minuga kohtumine selles kohas oleks kahjulik, nii et ma suundun kohe teie hotelli," teatas füüsik Samile, öeldes sõnad nii kiiresti, et Sam suutis vaevu faktidega sammu pidada.
  
  "Jah, dr Gould on natuke hull, kuid teil on vaja ainult, et ma oma artikli üksikasjad kokku võtaksin," kinnitas Sam talle. Kõige rohkem häiris Sami Casperi hääletoon. Ta näis šokeeritud. Ta sõnad värisesid, neid katkestasid räsitud hingetõmbed.
  
  "Ma lähen kohe ja Sam, palun veendu, et keegi ei järgneks sulle. Nad võivad teie hotellituba vaadata. Näeme viieteistkümne minuti pärast," ütles Kasper. Kõne lõppes, jättes Sami segadusse.
  
  Sam käis kiirelt duši all. Kui ta lõpetas, istus ta voodile, et saapad kinnitada. Ta nägi teleekraanilt midagi tuttavat.
  
  "Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendkuningriigi ja USA delegaadid lahkuvad Brüsseli La Monnaie ooperimajast, et lükata homseni," seisis sõnumis. "Aatomienergia tippkohtumine jätkub luksusrongis, mis võõrustab ülejäänud sümpoosioni ja mis on teel Novosibirski peamise tuumareaktori poole Venemaal."
  
  "Tore," pomises Sam. "Võimalikult vähe teavet selle platvormi asukoha kohta, millelt te kõik sõidate, hei McFadden? Aga ma leian su üles ja me oleme sellel rongil. Ja ma leian Hundi natuke südamest südamesse.
  
  Kui Sam lõpetas, haaras ta telefoni ja suundus välja. Ta kontrollis Ninat viimast korda, enne kui ta enda järel ukse sulges. Vasakult paremale oli koridor tühi. Sam kontrollis lifti poole kõndides, et keegi poleks kummastki toast lahkunud. Ta kavatses fuajees dr Jacobsi oodata, olles valmis kirja panema kõik nõmedad üksikasjad selle kohta, miks ta kiirustades Valgevenesse põgenes.
  
  Otse hotelli peasissepääsu juures sigaretti suitsetades nägi Sam mantlis meest, kes lähenes talle surmtõsise pilguga. Ta nägi ohtlik välja, juuksed olid taha kammitud nagu spioon seitsmekümnendate põnevikust.
  
  Kõigest hoolimata mõtles Sam, kuna ta ei olnud valmis, raevuka mehe pilku kohates. Märkus iseendale. Hankige uued tulirelvad.
  
  Mantli taskust ilmus mehe käsi. Sam lükkas sigareti kõrvale ja valmistus kuuli eest kõrvale hiilima. Kuid käes hoidis mees midagi välise kõvaketta sarnast. Ta tuli lähedale ja haaras ajakirjanikul kraest. Ta silmad olid suured ja märjad.
  
  "Sam?" - ta vilistas. "Sam, nad võtsid mu Olga ära!"
  
  Sam tõstis käed üles ja õhkas: "Dr Jacobs?"
  
  "Jah, see olen mina, Sam. Ma guugeldasin sind, et näha, milline sa välja näed, et sind täna õhtul tundma õppida. Issand jumal, nad võtsid mu Olga ära ja mul pole õrna aimugi, kus ta on! Nad tapavad ta, kui ma ei naase kompleksi, kus ma laeva ehitasin!
  
  "Oota," peatas Sam kohe Casperi raevuhoo, "ja kuula mind. Sa pead maha rahunema, tead? See ei aita." Sam vaatas ümbrust hinnates ringi. "Eriti kui võite meelitada soovimatut tähelepanu."
  
  Märgadel tänavatel üles ja alla, kahvatute tänavalaternate all väreledes, jälgis ta iga liigutust, et näha, kes vaatab. Vähesed inimesed pöörasid Sami kõrval tormavale mehele üldse tähelepanu, kuid mõned jalakäijad, enamasti jalutavad paarid, heitsid enne vestluse jätkamist kiire pilgu nende suunas.
  
  "Tulge nüüd, dr Jacobs, lähme sisse ja joome viskit," soovitas Sam ja juhatas väriseva mehe õrnalt läbi klaasist lükanduste. "Või teie puhul mitu."
  
  Nad istusid hotelli restorani baari. Lakke paigaldatud väikesed prožektorid loovad asutuses õhkkonna ning restorani täidab mahe klaverimuusika. Vaikne pomisemine saatis söögiriistade kõlisemist, kui Sam salvestas oma sessiooni dr Jacobsiga. Kasper rääkis talle kõike pahaendelisest maost ja nende kohutavate võimaluste täpsest füüsikast, mida Einstein pidas kõige paremaks hajutada. Lõpuks, pärast seda, kui ta oli paljastanud kõik Clifton Tafti asutamise saladused, kus hoiti ordu alatuid olendeid, hakkas ta nutma. Hämmeldunud Casper Jacobs ei suutnud end enam kontrollida.
  
  "Ja kui ma koju tagasi jõudsin, polnud Olgat enam seal," nuusutas ta, pühkides käeseljaga silmi, püüdes olla märkamatu. Karm ajakirjanik peatas kaastundlikult oma sülearvutis salvestuse ja silitas kaks korda nutva mehe selga. Sam kujutas ette, mis tunne oleks olla Nina elukaaslane, nagu ta oli seda korduvalt varem teinud, ja kujutles koju naastes, et Must Päike on ta enda kätte võtnud.
  
  "Jeesus, Casper, vabandust, sõber," sosistas ta ja viipas baarmenile, et ta täidaks klaasid Jack Danielsiga. "Me leiame ta niipea kui võimalik, eks? Ma luban sulle, et nad ei tee talle midagi enne, kui nad sind leiavad. Sa ajasid nende plaanid sassi ja keegi teab. Keegi, kellel on autoriteet. Nad võtsid ta selleks, et sulle kätte maksta, et sa kannataksid. Seda nad teevad."
  
  "Ma isegi ei tea, kus ta olla võiks," ohkas Kasper ja mattis näo käte vahele. "Ma olen kindel, et nad on ta juba tapnud."
  
  "Ära ütle seda, kas kuulete?" Sam peatas ta veendunult. "Ma just ütlesin sulle. Me mõlemad teame, mis kord on. Nad on hunnik valusaid luusereid, Casper, ja nende viisid on oma olemuselt ebaküpsed. Nad on kiusajad ja teie, kõigist inimestest, peaksite seda teadma.
  
  Casper raputas lootusetult pead, tema liigutused aeglustusid kurbusest, kui Sam torkas klaasi talle pihku ja ütles: "Joo seda." Peate oma närve rahustama. Kuule, kui ruttu sa Venemaale saad?"
  
  "M-mida?" küsis Kasper. "Ma pean leidma oma tüdruksõbra. Kurat selle rongi ja delegaatidega. Mind ei huvita, nad võivad kõik surra, kuni ma leian Olga.
  
  Sam ohkas. Kui Casper oleks olnud oma kodu privaatsuses, oleks Sam talle laksu andnud nagu jonnakas jõmpsikas. "Vaadake mind, dr Jacobs," muigas ta, olles liiga väsinud, et füüsikut kauem hellitada. Casper vaatas Sami verised silmadega. "Kuhu nad teie arvates ta viisid? Mis sa arvad, kuhu nad sind viia tahavad? mõtle! Mõelge sellele, jumala eest!"
  
  "Te teate vastust, kas pole?" Casper arvas ära. "Ma tean, mida sa mõtled. Ma olen nii kuradima tark ja ma ei saa sellest aru, aga Sam, ma ei suuda praegu mõelda. Praegu vajan lihtsalt kedagi, kes minu eest mõtleks, et saaksin mingi suuna saada.
  
  Sam teadis, mis see on. Ta oli varemgi olnud sellises emotsionaalses seisundis, kui keegi talle vastuseid ei pakkunud. See oli tema võimalus aidata Casper Jacobsil oma tee leida. "Ma olen peaaegu sada protsenti kindel, et nad viivad ta koos delegaatidega Siberi rongile, Kasper."
  
  "Miks nad seda teeksid? Nad peavad keskenduma katsele," vastas Kasper.
  
  "Kas sa ei mõista?" Sam selgitas. "Kõik selles rongis on ohus. Need eliitreisijad langetavad otsuseid tuumaenergia uurimise ja laiendamise vallas. Kas olete märganud riike, millel on ainult vetoõigus? Aatomienergiaagentuuri ametnikud on takistuseks ka Black Sunile, sest nemad reguleerivad tuumaenergia tarnijate juhtimist.
  
  "See on liiga palju poliitiline jutt, Sam," ohkas Casper jackpoti tühjendades. "Räägi mulle lihtsalt põhitõed, sest ma olen juba purjus."
  
  "Olga on Valküüris, sest nad tahavad, et sa tuleksid teda otsima. Kui sa teda ei päästa, Casper," sosistas Sam, kuid tema toon oli kurjakuulutav, "sureb ta koos kõigi delegaatidega selles neetud rongis! Nagu ma ordust tean, on neil juba olemas inimesed, kes surnud ametnikke asendavad, andes poliitilise monopoli muutmise sildi all kontrolli autoritaarsete riikide üle Musta Päikese ordule. Ja see kõik on seaduslik!
  
  Casper hingeldas nagu koer kõrbes. Ükskõik kui palju jooke ta jõi, jäi ta tühjaks ja januseks. Tahes-tahtmata sai temast võtmemängija mängus, milles ta kunagi osaleda ei kavatsenud.
  
  "Ma saan täna õhtul lennukile minna," ütles ta Samile. Muljetatuna patsutas Sam Casperile õlale.
  
  "Hea mees!" - ta ütles. "Nüüd saadan selle turvalise e-posti teel Purduele. Paludes tal võrrandi kallal töötamine lõpetada võib olla pisut optimistlik, kuid vähemalt teie näitude ja sellel kõvakettal olevate andmete põhjal näeb ta ise, mis tegelikult toimub. Loodan, et ta saab aru, et ta on oma vaenlaste marionett.
  
  "Mis siis, kui see kinni peetakse?" Casper mõtles. "Kui proovisin talle helistada, vastas mu kõnele naine, kes ilmselt ei andnud talle kunagi sõnumit."
  
  "Jane?" küsis Sam. "Kas see oli tööajal?"
  
  "Ei, pärast tundi," tunnistas Casper. "Miks?"
  
  "Persse mind," hingas Sam, meenutades kibedat õde ja tema suhtumisprobleemi, eriti pärast seda, kui Sam andis Parduele võrrandi. "Võib-olla on sul õigus, Casper. Issand jumal, sa võid selles päris kindel olla, kui järele mõelda."
  
  Seal otsustas Sam saata preili Noble'i andmed ka Edinburgh Postile, juhuks kui Purdue meiliserverisse oleks häkitud.
  
  "Ma ei lähe koju, Sam," märkis Casper.
  
  "Jah, sa ei saa tagasi minna. Võib-olla nad vaatavad või panevad aega," nõustus Sam. "Pane end kirja siin ja homme läheme kõik kolm Olgat päästma. Kes teab, samal ajal võime sama hästi kogu maailma ees süüdistada Taftit ja McFaddenit ning pühkida nad puhtalt meie mõnitamise eest.
  
  
  24
  Raichtishow on pisarad
  
  
  Perdue ärkas, elades osaliselt uuesti läbi operatsiooni agoonia. Tema kurgus tundus nagu liivapaber ja pea kaalus tonni. Päevavalgus filtreerus läbi kardinate ja tabas teda silmade vahele. Alasti voodist välja hüpates meenus talle äkki ähmaselt kirglik öö Lilith Hearstiga, kuid lükkas selle kõrvale, et keskenduda haletsusväärsele päevavalgusele, millest tal oli vaja oma vaesed silmad vabastada.
  
  Kui ta valgust kardinatega kattis, pöördus ta ja leidis, et noor kaunitar magab endiselt teisel pool voodit. Enne kui ta teda seal nägi, koputas Charles vaikselt. Perdue avas ukse.
  
  "Tere pärastlõunal, söör," ütles ta.
  
  "Tere hommikust, Charles," norskas Perdue pead hoides. Ta tundis tuuletõmbust ja alles siis taipas, et kardab abi. Kuid nüüd oli liiga hilja sellest suurt numbrit teha, nii et ta teeskles, et tema ja Charlesi vahel pole kohmetust. Ka tema ülemteener, kes oli kunagi professionaal, eiras seda asjaolu.
  
  "Kas ma saan teiega rääkida, söör?" küsis Charles. "Muidugi niipea, kui olete valmis."
  
  Perdue noogutas, kuid oli üllatunud, nähes taustal Lilliani, kes nägi samuti üsna murelik välja. Perdue käed jooksid kiiresti jalgevahele. Charles näis tuppa piiluvat magava Lilithi poole ja sosistas oma isandale: "Sir, palun ärge öelge preili Hearstile, et teil ja minul on midagi arutada."
  
  "Miks? Mis toimub?" - sosistas Perdue. Täna hommikul tundis ta, et tema majas on midagi valesti ja selle saladus palus paljastada.
  
  "David," kostis tema magamistoa pehmest pimedusest sensuaalne oigamine. "Mine tagasi voodisse."
  
  "Sir, ma palun teid," püüdis Charles kiiresti korrata, kuid Perdue sulges ukse enda ees. Sünge ja kergelt vihane Charles vahtis Lilliani, kes jagas oma emotsioone. Ta ei öelnud midagi, kuid ta teadis, et tema tunneb sama. Ülemteener ja majahoidja kõndisid sõnagi lausumata trepist alla kööki, kus nad David Perdue juhtimisel arutasid oma töö järgmist sammu.
  
  Turvalisuse tagamine oli nende nõude ilmselge õigustus, kuid kuni Perdue ei suutnud end pahatahtliku võrgutaja käest lahti koorida, ei saanud nad oma seisukohta esitada. Ööl, kui äratuskell kõlas, määrati Charles majapidamissuhtlejaks, kuni Perdue jälle mõistusele tuli. Turvafirma just ootas temast kuulda ja nad pidid helistama, et näidata Perduele sabotaažikatse videot. See, kas tegemist oli lihtsalt halva juhtmestikuga, oli väga ebatõenäoline, arvestades Purdue ranget oma tehnoloogia hooldust, ja Charles kavatses selle selgeks teha.
  
  Üleval veeres Perdue oma uue mänguasjaga taas heina sees.
  
  "Kas me peaksime seda saboteerima?" Lillian tegi nalja.
  
  "Mulle meeldiks, Lillian, aga kahjuks meeldib mulle mu töö väga," ohkas Charles. "Kas ma tohin teile tassi teed teha?"
  
  "See oleks imeline, mu kallis," oigas ta väikese tagasihoidliku köögilaua taha istudes. "Mida me teeme, kui ta temaga abiellub?"
  
  Charles kukutas selle mõtte peale oma portselantopsid peaaegu maha. Ta huuled värisesid vaikselt. Lillian polnud teda kunagi varem sellisena näinud. Rahulikkuse ja enesekontrolli kehastus muutus ühtäkki murettekitavaks. Charles vaatas aknast välja, tema silmad leidsid lohutust Reichtisousise suurepäraste aedade lopsakas roheluses.
  
  "Me ei saa seda lubada," vastas ta siiralt.
  
  "Võib-olla peaksime kutsuma dr Gouldi tulema ja talle meelde tuletama, mida ta tegelikult taga ajab," soovitas Lillian. "Pealegi lööb Nina Lilithi jalaga..."
  
  "Nii, kas sa tahtsid mind näha?" Perdue sõnad külmutasid äkki Lilliani vere. Ta pöördus järsult ümber ja nägi oma ülemust ukseavas seismas. Ta nägi kohutav välja, kuid oli veenev.
  
  "Oh jumal, söör," ütles ta, "kas ma saan teile valuvaigistit tuua?"
  
  "Ei," vastas ta, "aga ma hindaksin väga viilu kuiva röstsaia ja magusat musta kohvi." See on halvim pohmell, mis mul kunagi olnud on."
  
  "Teil ei ole pohmelli, söör," ütles Charles. "Minu teada ei suuda teie joodud alkoholi väike kogus teid teadvusetuks muuta nii, et te ei suudaks teadvusele tulla isegi öise häirehoo ajal."
  
  "Mul on kahju?" Perdue kortsutas kulmu ülemteenrile.
  
  "Kus ta on?" küsis Charles otse. Tema toon oli karm, peaaegu trotslik ja Perdue jaoks oli see kindel märk sellest, et on probleeme.
  
  "Dušši all. Miks?" Perdue vastas. "Ütlesin talle, et hakkan allkorruse tualetis oksendama, sest mul oli iiveldus."
  
  "Hea vabandus, söör," õnnitles Lillian oma ülemust röstsaia keerates.
  
  Perdue vahtis teda nagu lolli. "Ma oksendasin, sest mul on tõesti iiveldus, Lily. Mida sa mõtlesid? Kas sa arvasid, et ma valetan talle vaid selleks, et toetada seda sinu vandenõu tema vastu?"
  
  Charles norskas valjult jahmunud Purdue pideva hooletuse pärast. Lillian oli sellest samamoodi ärritunud, kuid ta pidi rahulikuks jääma, enne kui Perdue otsustas oma töötajad umbusaldushoos vallandada. "Muidugi mitte," ütles ta Perduele. "Ma tegin lihtsalt nalja".
  
  "Ärge arvake, et ma ei hoia oma kodus toimuval silma peal," hoiatas Perdue. "Te kõik olete mitu korda selgeks teinud, et te ei kiida Lilithi siinviibimist heaks, kuid unustate ühe asja. Olen selle maja omanik ja tean kõike, mis nende seinte vahel toimub.
  
  "Välja arvatud siis, kui te Rohypnolist minestate, samal ajal kui teie valvurid ja hooldustöötajad peavad teie kodus tulekahjuohtu ohjeldama," ütles Charles. Lillian patsutas talle selle märkuse eest käsivart, kuid oli juba hilja. Lojaalse ülemteenri meelekindluse tõuvärav oli murtud. Perdue nägu muutus tuhaks, isegi rohkem kui tema niigi kahvatu jume. "Ma vabandan, et olin nii otsekohene, söör, kuid ma ei jää käed rüpes seisma, kui mõni teisejärguline nõid tungib minu töökohta ja koju, et õõnestada mu tööandjat." Charles ehmatas oma purskest samamoodi nagu majahoidja ja Perdue. Ülemteener vaatas Lilliani imestunud ilmet ja kehitas õlgu: "Penni eest, naela eest, Lily."
  
  "Ma ei saa," kurtis ta. "Mul on seda tööd vaja."
  
  Perdue oli Charlesi solvangutest nii uimastatud, et tal jäi sõna otseses mõttes sõnatuks. Ülemteener heitis Perduele ükskõikse pilgu ja lisas: "Mul on kahju seda öelda, söör, kuid ma ei saa lubada, et see naine jätkab teie elu ohtu seadmist."
  
  Perdue tõusis püsti, tundes, nagu oleks teda löökhaamriga tabanud, kuid tal oli midagi öelda. "Kuidas sa julged? Te ei saa selliseid süüdistusi esitada! - müristas ta ülemteenrile.
  
  "Ta muretseb ainult teie heaolu pärast, söör," proovis Lillian aupaklikult käsi väänates.
  
  "Ole vait, Lillian," haukusid mõlemad mehed tema peale korraga, ajades ta hulluks. Magusa käitumisega majahoidja jooksis tagauksest välja, vaevlemata isegi tööandja hommikusöögitellimust täitma.
  
  "Vaata, millesse sa end seganud oled, Charles," naeris Perdue.
  
  "See polnud minu teha, söör. Kogu selle poleemika põhjus on teie selja taga," ütles ta Perdue'ile. Perdue vaatas tagasi. Lilith seisis seal ja nägi välja nagu kutsikas, keda oli jalaga löödud. Tema alateadlik manipuleerimine Perdue tunnetega ei tundnud piire. Ta näis sügavalt haiget ja kohutavalt nõrka ning raputas pead.
  
  "Mul on nii kahju, David. Üritasin neile meeldida, kuid tundub, et nad lihtsalt ei taha sind õnnelikuna näha. Ma lahkun kolmekümne minuti pärast. Lase mul lihtsalt oma asjad ära tuua," ütles naine ja pöördus lahkumiseks.
  
  "Ära liiguta, Lilith!" Perdue käskis. Ta vaatas Charlesi, tema sinised silmad läbistasid pettumust ja haiget ülemteenrit. Charles oli jõudnud oma piirini. "Tema... või meie... söör."
  
  
  25
  Ma palun teenet
  
  
  Nina tundis end pärast seitseteist tundi Sami hotellitoas magamist täiesti uue naisena. Sam oli aga väsinud, kuna magas vaevu silmagi. Pärast dr Jacobsi saladuste paljastamist uskus ta, et maailm on teel katastroofi poole, hoolimata sellest, kui head inimesed püüdsid ära hoida enesekesksete idiootide nagu Tafti ja McFaddeni julmusi. Ta lootis, et ei eksi Olga suhtes. Tal kulus tunde, et veenda Casper Jacobsi lootuses, ja Sam kartis hüpoteetilist hetke, mil nad avastavad Olga surnukeha.
  
  Nad ühinesid Casperiga tema korruse koridoris.
  
  "Kuidas te magasite, dr Jacobs?" küsis Nina. "Ma pean vabandama, et eile õhtul maha ei jäänud."
  
  "Ei, palun ärge muretsege, dr Gould," naeratas ta. "Sam hoolitses minu eest igivana šoti külalislahkusega, kui oleksin pidanud teid kahele Belgia vastu võtma. Pärast nii palju viskit oli kerge magama jääda, kuigi unemeri oli koletisi täis.
  
  "Ma saan aru," pomises Sam.
  
  "Ära muretse, Sam, ma aitan sind lõpuni," lohutas ta teda ja ajas käega läbi tema sasitud tumedate juuste. "Sa ei raseerinud täna hommikul."
  
  "Arvasin, et Siber sobib karmima pilguga," kehitas ta õlgu, kui nad lifti astusid. "Lisaks muudab see mu näo soojemaks... ja vähem äratuntavaks."
  
  "Hea mõte," nõustus Casper kerge südamega.
  
  "Mis juhtub, kui me Moskvasse jõuame, Sam?" küsis Nina lifti pingelises vaikuses.
  
  "Ma räägin teile lennukis. Venemaale on vaid kolm tundi," vastas ta. Ta tumedad silmad vilkusid lifti turvakaamerale. "Ma ei saa riskida huultelt lugemisega."
  
  Ta jälgis tema pilku ja noogutas. "Jah".
  
  Kasper imetles oma kahe Šoti kolleegi loomulikku rütmi, kuid see meenutas talle vaid Olgat ja kohutavat saatust, millega ta võis juba silmitsi seista. Ta ei jõudnud ära oodata, et saaks jala Venemaa pinnale tõsta, isegi kui naine viidi valesse kohta, nagu Sam Cleave oli oletanud. Niikaua kui ta suutis isegi läbi Siberi tippkohtumise lahutamatu osa olnud Taftiga hakkama saada.
  
  "Millist lennuvälja nad kasutavad?" küsis Nina. "Ma ei kujuta ette, et nad kasutaksid Domodedovot nii oluliste inimeste jaoks."
  
  "See on vale. Nad kasutavad Koschey loodes asuvat privaatset lennurada," selgitas Sam. "Ma kuulsin seda ooperimajas, kui sisse lippasin, mäletate? See on eraomanduses ühele Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri Venemaa liikmele.
  
  "See lõhnab kahtlaselt," muigas Nina.
  
  "See on tõsi," kinnitas Casper. "Paljud agentuuri liikmed, nagu ka ÜRO ja Euroopa Liidu esindajad, Bilderbergi delegaadid... nad kõik on lojaalsed Musta Päikese ordule. Inimesed viitavad Uuele Maailmakorrale, kuid keegi ei mõista, et tegutseb palju kurjetum organisatsioon. Nagu deemon, võtab ta need tuttavamad ülemaailmsed organisatsioonid enda valdusse ja kasutab neid patuoinadena, enne kui pärast nende laevadele astub.
  
  "Huvitav analoogia," märkis Nina.
  
  "Tegelikult on see kindel," nõustus Sam. "Mustas päikeses on midagi oma olemuselt tumedat, midagi, mis on väljaspool globaalset domineerimist ja eliidi valitsemist. See on oma olemuselt peaaegu esoteeriline, kasutades edenemiseks teadust.
  
  "See paneb imestama," lisas Casper, kui liftiuksed avanesid, "et nii sügavalt juurdunud ja kasumlikku organisatsiooni on peaaegu võimatu hävitada."
  
  "Jah, aga me jätkame nende suguelundite kasvatamist nagu visa viirus seni, kuni suudame neid sügelema ja põlema panna," naeratas Sam ja pilgutas silma, jättes ülejäänud kaks õmblustesse.
  
  "Aitäh selle eest, Sam," itsitas Nina, püüdes end kokku võtta. "Rääkides huvitavatest analoogiatest!"
  
  Nad sõitsid taksoga lennujaama ja lootsid, et jõuavad õigeks ajaks eralennuväljale, et rongile jõuda. Sam proovis viimast korda Perduele helistada, kuid kui naine vastas, teadis ta, et dr Jacobsil oli õigus. Ta vaatas Casper Jacobsi mureliku ilmega.
  
  "Mis viga?" küsis Kasper.
  
  Sami silmad tõmbusid kitsaks. "See ei olnud Jane. Ma tean väga hästi Perdue isikliku abistaja häält. Ma ei tea, mis kurat toimub, aga ma kardan, et Perdue on pantvangis. Kas ta teab seda või mitte, pole oluline. Helistan jälle Mastersile. Keegi peaks minema ja vaatama, mis Reichtisusises toimub. Kui nad lennufirma salongis ootasid, valis Sam uuesti George Mastersi numbri. Ta pani telefoni kõlarisse, et Nina kuuleks, kui Casper läks automaadist kohvi tooma. Sami üllatuseks vastas George kõnele unise häälega.
  
  "Meistrid?" hüüdis Sam. "Pagan võtaks! See on Sam Cleave. Kus sa oled olnud?"
  
  "Otsin sind," vastas Masters teravalt, muutudes ühtäkki pisut veenvamaks. "Te andsite Purduele võrrandi, kui ma ütlesin teile ühemõtteliselt mitte."
  
  Nina kuulas hoolega, silmad pärani. Ta ütles ainult huultega: "Tundub, et ta on kuradi vihane!"
  
  "Kuule, ma tean," alustas Sam oma vabandust, "kuid minu selle kohta tehtud uurimus ei maininud midagi nii ähvardavat kui see, mida te mulle ütlesite."
  
  "Sinu uurimistöö on kasutu, sõber," nähvas George. "Kas te tõesti arvasite, et selline hävitamise tase on kellelegi kergesti kättesaadav? Mis, sa arvasid, et leiad selle Vikipeediast? A? Ainult need meist, kes teavad, teame, mida see suudab. Nüüd oled sa läinud ja kõik ära rikkunud, tark poiss!"
  
  "Vaadake, meistrid, mul on võimalus selle kasutamist takistada," soovitas Sam. "Võite minna minu emissarina Perdue majja ja seda talle selgitada. Veelgi parem, kui saaksite ta sealt välja tuua."
  
  "Miks mul seda vaja on?" Meistrid mängisid kõvasti.
  
  "Sest sa tahad seda peatada, eks?" Sam püüdis moonutatud mehega arutleda. "Hei, sa sõitsid mu autoga avariisse ja võtsid mu pantvangi. Ma ütleksin, et olete mulle ühe võlgu."
  
  "Tee oma musta tööd, Sam. Püüdsin sind hoiatada ja sa lükkasid mu teadmised tagasi. Kas sa tahad takistada tal Einsteini võrrandit kasutamast? Tee seda ise, kui sa temaga nii sõbralik oled," urises Masters.
  
  "Ma olen välismaal, muidu oleksin seda teinud," selgitas Sam. "Palun, meistrid. Lihtsalt kontrollige teda."
  
  "Kus sa oled?" küsis Masters, näiliselt ignoreerides Sami palveid.
  
  "Belgia, miks?" vastas Sam.
  
  "Ma tahan lihtsalt teada, kus sa oled, et saaksin teid leida," ütles ta Samile ähvardaval toonil. Nende sõnade peale läksid Nina silmad veelgi suuremaks. Tema tumepruunid silmad särasid tema kulmukortsutuse all. Ta vaatas mureliku näoilmega Casperit, kes seisis auto juures.
  
  "Meistrid, võite tuule minust välja lüüa niipea, kui see on läbi," püüdis Sam vihase teadlasega läbi rääkida. "Ma löön isegi paar hoopi, et see kahesuunaline tunduks, aga jumala armastuse pärast minge palun Reichtisousisesse ja öelge värava turvameestele, et teie tütar viiks Invernessi. "
  
  "Mul on kahju?" Meistrid möirgasid südamest naerdes. Sam naeratas vaikselt, kui Nina oma kõige rumalama ja koomilisema näoilmega oma segadust näitas.
  
  "Lihtsalt öelge neile seda," kordas Sam. "Nad võtavad su vastu ja ütlevad Perduele, et olete mu sõber."
  
  "Mis siis?" - mõnitas väljakannatamatu nuriseja.
  
  "Mida iganes sa tegema pead, et anda talle hirmumao ohtlik element," kehitas Sam õlgu. "Ja pidage seda meeles. Temaga on naine, kes arvab, et ta kontrollib teda. Tema nimi on Lilith Hearst, jumalakompleksiga õde.
  
  Meistrid jäid surmvaikuseks.
  
  "Hei, kas sa kuuled mind? Ära lase tal mõjutada sinu vestlust Perduega..." jätkas Sam. Teda segas Mastersi ootamatult pehme vastus. "Lilith Hearst? Kas sa ütlesid, et Lilith Hearst?"
  
  "Jah, ta oli Purdue õde, kuid ilmselt leiab ta temas hõimuvaimu, sest neid jagab armastus teaduse vastu," teatas Sam talle. Nina tundis ära heli, mida meistrimehed teisel pool liini tekitasid. See oli häiritud mehe hääl, kes mäletas halba lahkuminekut. See oli emotsionaalse segaduse heli, endiselt söövitav.
  
  "Meistrid, see on Nina, Sami kolleeg," ütles ta äkki, haarates Sami käest, et telefonist tugevamalt haarata. "Kas sa tunned teda?"
  
  Sam näis segaduses, kuid ainult seetõttu, et tal polnud selles küsimuses Nina naiselikku intuitsiooni. Meistrid hingasid tugevalt sisse ja seejärel aeglaselt välja. "Ma tean teda. Ta osales eksperimendis, mille tulemusel nägin välja nagu kuradi Freddy Krueger, dr Gould."
  
  Sam tundis, kuidas õudus ta rinda tulistas. Tal polnud aimugi, et Lilith Hearst oli haigla labori seinte taga tegelikult teadlane. Ta mõistis kohe, et naine kujutab endast palju suuremat ohtu, kui ta kunagi mõistnud oli.
  
  "Olgu siis, poeg," katkestas Sam ja lõi, kui triikraud on kuum, "seda enam on põhjust teil külla tulla ja näidata Perduele, mida tema uus tüdruksõber teha suudab."
  
  
  26
  Kõik pardal!
  
  
  
  Koschey lennuväli, Moskva - 7 tundi hiljem
  
  
  Kui tippkohtumise delegatsioon Moskvast väljas asuvale Koschey lennuväljale jõudis, ei olnud õhtu enamiku standardite järgi halb, kuid pimedaks läks varakult. Kõik on varem Venemaal käinud, kuid kunagi varem pole liikuvas luksusrongis, kus raha eest saaks osta vaid parimat sööki ja majutust, väsimatuid raporteid ja ettepanekuid tehtud. Eralennukitest välja astudes astusid külalised siledale tsemendiplatvormile, mis viis lihtsa, kuid luksusliku hoone - Koschey raudteejaama - juurde.
  
  "Daamid ja härrad," naeratas Clifton Taft sissepääsu ees koha sisse võttes, "tahaksin teid Venemaal tervitada oma partneri ja Trans-Siberi Valküüri omaniku härra Wolf Kretchoffi nimel!"
  
  Austatud seltskonna kõrvulukustav aplaus näitas, et nad hindavad esialgset ideed. Paljud esindajad olid varem avaldanud soovi, et need sümpoosionid toimuksid huvitavamas keskkonnas ja see võiks lõpuks teoks saada. Wolf kõndis välja väikesele alale sissepääsu juures, kus kõik ootasid selgitusi.
  
  "Minu sõbrad ja suurepärased kolleegid," jutlustas ta oma paksu aktsendiga, "mul on suur au ja privileeg, et minu ettevõte Kretchoff Security Conglomerate võõrustab selle aasta koosolekut meie rongis. Minu ettevõte koos Tuft Industriesiga on selle projektiga tegelenud viimased neli aastat ja lõpuks on kasutusel täiesti uued rajad.
  
  Füüsiliselt imposantse ärimehe entusiasmist ja sõnaosavusest haaratud delegaadid puhkesid taas aplausi. Hoone kaugemas nurgaalkovis peidus kolm tegelast kükitasid pimeduses ja kuulasid. Nina puperdas Wolfe'i hääle peale, mäletades ikka veel tema vihkavaid lööke. Ei tema ega Sam ei suutnud uskuda, et tavaline pätt on jõukas kodanik. Nende jaoks oli ta lihtsalt McFaddeni ründekoer.
  
  "Koschei Strip on olnud minu privaatne maandumisrada juba mitu aastat alates maa ostmisest ja täna on mul rõõm avada meie enda luksuslik rongijaam," jätkas ta. "Palun järgnege mulle." Nende sõnadega astus ta läbi uste, neile järgnesid Taft ja McFadden, kellele järgnesid delegaadid, kes askeldasid aupaklike märkustega omas keeles. Nad jalutasid väikeses, kuid luksuslikus jaamas ringi, imetledes Krutitski siseõue vaimus karmi arhitektuuri. Kolm kaare, mis viivad platvormi väljapääsuni, on ehitatud barokkstiilis tugeva keskaegse arhitektuuri maitsega, mis on kohandatud karmide kliimatingimustega.
  
  "Lihtsalt fenomenaalne," minestas McFadden, oodates meeleheitlikult, et teda kuulda võetakse. Wolf lihtsalt naeratas, kui juhtis rühma platvormil välisuste juurde, kuid enne lahkumist pöördus ta uuesti kõne pidama.
  
  "Ja nüüd lõpuks, daamid ja härrad tuumaenergia tippkohtumisel," möirgas ta, "ma tahan teile pakkuda veel viimast maiust. Minu selja taga on veel üks vääramatu jõud meie lõputus täiuslikkuse püüdlustes. Palun tulge minuga tema esimesele reisile."
  
  Suur venelane juhatas nad perroonile.
  
  "Ma tean, et ta ei räägi inglise keelt," ütles Ühendkuningriigi esindaja kolleegile, "aga ma ei tea, kas ta tahtis seda rongi nimetada vääramatuks jõuks või sai ta sellest fraasist valesti aru, mis tähendab midagi võimsat?"
  
  "Ta mõtles vist viimast," soovitas teine viisakalt. "Olen lihtsalt tänulik, et ta inglise keelt üldse räägib. Kas teid ei aja vihale, kui igal pool vedelevad "liitunud kaksikud", kes neile tõlgivad?"
  
  "Liiga tõsi," nõustus esimene delegaat.
  
  Rong ootas paksu presendi all. Keegi ei teadnud, milline see välja näeb, kuid selle suuruse järgi otsustades polnud kahtlustki, et selle kujundamiseks oleks vaja olnud geniaalset inseneri.
  
  "Nüüd tahtsime säilitada nostalgiat, nii et kujundasime selle imelise auto samamoodi nagu vana TE mudelit, kasutades mootori toiteks auru asemel tooriumipõhist tuumaenergiat," naeratas ta uhkelt. "Mis oleks parem viis tulevikuveduri kütuseks toiteks uute taskukohaste energiaalternatiivide sümpoosionil?"
  
  Sam, Nina ja Casper peitsid end just viimase esindajarea taha. Rongikütuse olemuse mainimisel näisid mõned teadlased pisut piinlikkust, kuid ei julgenud vastu vaielda. Casper õhkas endiselt.
  
  "Mida?" küsis Nina tasasel häälel. "Mis viga?"
  
  "Tooriumil põhinev tuumaenergia," vastas Casper täiesti hirmunud ilmega. "See jama on järgmine tase, mu sõbrad. Globaalsete energiaressursside osas on endiselt kaalumisel alternatiiv tooriumile. Minu teada pole sellist kütust selliseks kasutamiseks veel välja töötatud," selgitas ta pehmelt.
  
  "Kas see plahvatab?" - ta küsis.
  
  "Ei, noh... näete, see ei ole nii muutlik kui näiteks plutoonium, aga kuna sellel on potentsiaal olla äärmiselt võimas energiaallikas, olen ma veidi mures selle kiirenduse pärast, mida me siin näeme." selgitas ta.
  
  "Miks?" - sosistas Sam, nägu varjatud kapuutsiga. "Rongid peaksid kiiresti sõitma, eks?"
  
  Kasper püüdis neile selgitada, kuid teadis, et ainult füüsikud jms saavad tõeliselt aru, mis teda häirib. "Vaata, kui see on vedur... siis... see on aurumasin. See on nagu Ferrari mootori lapsevankrisse panemine.
  
  "Oh kurat," märkis Sam. "Miks siis nende füüsikud seda neetud asja ehitades seda ei näinud?"
  
  "Sa tead, milline on Must Päike, Sam," meenutas Casper oma uut sõpra. "Nad ei hooli ohutusest, kui neil on suurem riista."
  
  "Jah, võite sellele loota," nõustus Sam.
  
  "Persse mind!" Nina ahmis äkki kähedalt sosinal.
  
  Sam heitis talle pika pilgu. "Nüüd? Nüüd annate mulle valiku?"
  
  Kasper muigas esimest korda pärast Olga kaotamist naeratades, kuid Nina oli äärmiselt tõsine. Ta hingas sügavalt sisse ja pigistas silmad kinni, nagu ta alati tegi, kui ta oma peas fakte kontrollis.
  
  "Sa ütlesid, et mootor on TE mudeli aurumasin?" küsis ta Casperilt. Ta noogutas jaatavalt. "Kas sa tead, mis TE tegelikult on?" - küsis ta meestelt. Nad vahetasid hetkeks pilke ja raputasid pead. Nina kavatses anda neile kiire ajalootunni, mis selgitaks palju. "Nad määrati TE-ks pärast seda, kui nad pärast Teist maailmasõda Venemaa omandusse said," ütles ta. "Teise maailmasõja ajal toodeti neid sõjaveduritena Kriegslokomotiven. Nad tegid neid hunniku, muutes DRG 50 mudelid DRB 52-deks, kuid pärast sõda assimileeriti need eraomandisse sellistes riikides nagu Venemaa, Rumeenia ja Norra.
  
  "Natsipsühho," ohkas Sam. "Ja ma arvasin, et meil oli varem probleeme. Nüüd peame leidma Olga, muretsedes tuumaenergia pärast meie eesli all. Pagan võtaks."
  
  "Nagu vanasti, hei, Sam?" Nina naeratas. "Kui sa olid hoolimatu uuriv ajakirjanik."
  
  "Jah," muigas ta, "enne kui minust sai Purduega hoolimatu maadeavastaja."
  
  "Oh jumal," ohkas Casper Perdue nime kuuldes. "Ma loodan, et ta usub teie teadet hirmumao kohta, Sam."
  
  "Ta teeb seda või ei tee," kehitas Sam õlgu. "Tegime omalt poolt kõik, mis suutsime. Nüüd peame selle rongiga sõitma ja Olga üles leidma. See peaks olema kõik, millest me hoolime, kuni ta on ohutu.
  
  Platvormil rõõmustasid muljet avaldanud delegaadid uhiuue vanaaegse välimusega veduri avalikustamist. See oli kindlasti suurepärane masin, kuigi uus messing ja teras andsid sellele groteskse, aurupunkliku tunde, mis laenas selle vaimu.
  
  "Kuidas sul õnnestus meid nii lihtsalt sellesse piirkonda viia, Sam?" - küsis Casper. "Kuuludes maailma kõige alatuma kurikaelte organisatsiooni tunnustatud turvaosakonda, võib arvata, et siia on raskem pääseda."
  
  Sam naeratas. Nina teadis seda pilku. "Oh jumal, mida sa teinud oled?"
  
  "Poisid tõmbasid meid konksu," vastas Sam lõbustatult.
  
  "Mida?" sosistas Casper uudishimulikult.
  
  Nina vaatas Casperit. "Kuradi vene maffia, dr Jacobs." Ta rääkis nagu vihane ema, kes oli taas avastanud, et poeg oli kuritegu kordanud. Mitu korda varem mängis Sam bloki pahalastega, et ebaseaduslikele asjadele juurde pääseda, ja Nina ei lakanud teda selle eest ära ütlemast. Tema tumedad silmad läbistasid teda vaikse hukkamõistuga, kuid ta naeratas poisilikult.
  
  "Kuule, teil on vaja sellist liitlast nende natsiidiootide vastu," meenutas ta. "GULAGI julgeolekujõudude ja jõukude poegade pojad. Oleksin arvanud, et maailmas, milles me elame, oleksite nüüdseks hinnanud, et kõige mustema ässa loopimine võidab alati mängu. Kui rääkida kurjuse impeeriumidest, siis ausat mängu pole olemas. On ainult kurjus ja hullem kurjus. Tasub omada trumpi varrukast."
  
  "Olgu, okei," ütles ta. "Sa ei pea kogu Martin Luther Kingi mulle peale suruma. Ma arvan, et Bratvale võlgu jäämine on halb mõte.
  
  "Kust sa tead, et ma pole neile veel maksnud?" kiusas ta.
  
  Nina pööritas silmi. "Ah ole nüüd. Mida sa neile lubasid?"
  
  Näis, et Casper tahtis ka vastust kuulda. Nii tema kui ka Nina kummardusid üle laua ja ootasid Sami vastust. Oma vastuse ebamoraalsuse tõttu kõhkledes teadis Sam, et peab oma kaaslastega leppima. "Ma lubasin neile, mida nad tahavad. Nende võistluse juht.
  
  "Las ma arvan," ütles Casper. "Nende vastane on see Hundimees, eks?"
  
  Nina nägu tumenes bandiidi mainimisest, kuid ta hammustas keelt.
  
  "Jah, nad vajavad oma võistlusele liidrit ja pärast seda, mida ta Ninaga tegi, teen ma kõik, et oma tahtmist saavutada," tunnistas Sam. Nina tundis tema pühendumust soojalt, kuid miski sõnavalikus rabas teda.
  
  "Oota üks hetk," sosistas ta. "Sa tahad öelda, et nad tahavad tema päris pead?"
  
  Sam naeratas, samal ajal kui Casper teisel pool Ninat võpatas. "Jah, nad tahavad, et ta hävitataks ja talle tehakse mulje, nagu oleks seda teinud üks tema enda kaasosalistest. "Ma tean, et olen lihtsalt alandlik ajakirjanik," naeratas ta läbi jama, "aga ma olen veetnud piisavalt aega selliste inimestega, et teada, kuidas kedagi üles seada."
  
  "Issand, Sam," ohkas Nina. "Sa muutud nende sarnaseks, kui arvate."
  
  "Ma olen temaga nõus, Nina," ütles Kasper. "Selles töövaldkonnas ei saa me endale lubada reeglite järgi mängimist. Praegu ei saa me endale isegi lubada oma väärtuste säilitamist. Sellised inimesed, kes soovivad oma kasu nimel süütuid inimesi kahjustada, ei vääri terve mõistuse õnnistust. Sellised inimesed on maailmale viirus ja nad väärivad samasugust kohtlemist nagu hallituslaik seinal.
  
  "Jah! Täpselt seda ma mõtlen," ütles Sam.
  
  "Ma ei ole üldse nõus," vaidles Nina vastu. "Ma ütlen ainult seda, et me peame tagama, et me ei seoks selliste inimestega nagu Bratva lihtsalt sellepärast, et meil on ühine vaenlane."
  
  "See on tõsi, kuid me ei tee seda kunagi," kinnitas ta. "Tead, me teame alati, kus me asjade skeemis oleme. Mulle isiklikult meeldib mõiste "sa ei tee nalja, ma ei tee nalja sinuga". Ja ma jään selle juurde nii kaua kui saan."
  
  "Hei!" Casper hoiatas neid. "Tundub, et nad istuvad maha. Mida me peaksime tegema?"
  
  "Oota," peatas Sam kannatamatu füüsiku. "Üks platvormide dirigent on Bratva. Ta annab meile signaali."
  
  Kulus omajagu aega, enne kui kõrged isikud vana maailma võluga luksusrongi pardale jõudsid. Mootorist, nagu tavalisest auruvedurist, ilmusid malmtorust välja paiskunud valged aurupilved. Nina võttis enne signaalile häälestust hetke, et nautida selle ilu. Kui kõik olid pardal, vahetasid Taft ja Wolf lühikese sosina, mis lõppes naeruga. Seejärel vaatasid nad kellad ja astusid teise vaguni viimasest uksest sisse.
  
  Tüssik mundris mees kükitas jalanõu kinni siduma.
  
  "See on kõik!" Sam veenis oma kaaslasi. "See on meie signaal. Peame minema läbi ukse, kus ta oma kinga seob. Lähme!"
  
  Öö pimeda kupli all asusid kolmik Olgat päästma ja häirima kõike, mida Must Päike on plaaninud nende ülemaailmsete esindajate jaoks, keda nad just vabatahtlikult kinni püüdsid.
  
  
  27
  Lilithi needus
  
  
  George Mastersi hämmastas sõidutee kohal paistev tähelepanuväärne ehitis, kui ta oma auto peatas ja parkis sinna, kuhu Reichtishousise valvurid käskisid. Öö oli mahe, kui täiskuu piilus läbi mööduvate pilvede. Kogu kinnistu peasissekäigu perimeetril kahisesid kõrged puud tuules, justkui kutsudes maailma vaikima. Masters tundis kummalist rahutunnet, mis segunes tema kasvava ärevusega.
  
  Teadmine, et Lilith Hearst oli sees, õhutas ainult tema tungi tungida. Selleks ajaks oli julgeolek Perduele teatanud, et Masters on juba teel. Peafassaadi töötlemata marmorist astmetest üles joostes keskendus Masters käsilolevale ülesandele. Ta pole kunagi olnud hea läbirääkija, kuid see oleks tema diplomaatia tõeline proovikivi. Kahtlemata reageerib Lilith hüsteeriliselt, arvas ta, kuna talle jäi mulje, et ta on surnud.
  
  Ust avades oli Masters üllatunud, nähes kõige pikemat, saledat miljardäri. Tema valge kroon oli üldtuntud, kuid tema praeguses olekus oli vähe muud, mis sarnanes tabloidide ja ametlike heategevuspidude fotodega. Perdue oli kivinäoga, samas kui ta oli tuntud oma rõõmsameelse ja viisaka viisi poolest inimestega suhelda. Kui Masters ei teadnud, milline Perdue välja näeb, oleks ta võinud arvata, et tema ees olev mees on pimeda poole pealtnägija. Mastersile tundus kummaline, et mõisa omanik avab oma ukse ja Perdue oli alati piisavalt tähelepanelik, et tema näoilmet lugeda.
  
  "Ma olen ülemteenrite vahel," ütles Perdue kannatamatult.
  
  "Härra Perdue, minu nimi on George Masters," tutvustas Masters end. "Sam Cleave saatis mind teile sõnumit edastama."
  
  "Mis see on? Sõnum, mis see on?" - küsis Perdue teravalt. "Praegu olen teooria rekonstrueerimisega väga hõivatud ja mul on vähe aega selle lõpetamiseks, kui te ei pahanda."
  
  "Tegelikult olen ma siin selleks, et rääkida," vastas Masters kergesti. "Ma peaksin andma teile ülevaate... noh, kohutavast maost."
  
  Järsku ärkas Perdue oma uimasusest ja tema pilk langes otse laia äärega mütsi ja pika mantliga külastajale. "Kuidas sa tead hirmumao kohta?"
  
  "Las ma selgitan," palus Masters. "Sees".
  
  Vastumeelselt heitis Perdue pilgu fuajees ringi, et veenduda, et nad on üksi. Ta kiirustas pooleldi eemaldatud võrrandist allesjäänu päästma, kuid ta pidi ka sellest võimalikult palju teadma. Ta astus kõrvale. "Tulge sisse, härra Masters." Perdue osutas vasakule, kust paistis luksusliku söögitoa kõrge ukseraam. Sees oli koldes tule soe kuma. Selle praksuv heli oli ainus heli majas, andes kohale eksimatu melanhoolia õhustiku.
  
  "Brändi?" küsis Perdue oma külaliselt.
  
  "Aitäh, jah," vastas Masters. Perdue tahtis, et ta mütsi maha võtaks, kuid ta ei teadnud, kuidas tal seda paluda. Ta valas joogi ja viipas Mastersile, et ta istuks. Nagu Masters tajuks kohatust, otsustas ta oma riietuse pärast vabandada.
  
  "Ma tahaksin lihtsalt paluda teil vabandada mu kombeid, härra Perdue, aga ma pean seda mütsi kogu aeg kandma," selgitas ta. "Vähemalt avalikult."
  
  "Kas ma tohin küsida, miks?" küsis Perdue.
  
  "Lubage mul lihtsalt öelda, et mul juhtus paar aastat tagasi õnnetus, mis muutis mind pisut ebaatraktiivseks," ütles Masters. "Aga kui see lohutab, on mul suurepärane isiksus."
  
  Perdue naeris. See oli ootamatu ja imeline. Meistrid muidugi naeratada ei suutnud.
  
  "Ma asun kohe asja juurde, härra Perdue," ütles Masters. "Teie õudusmao avastus pole teadusringkondade seas saladus ja mul on kahju teile teatada, et uudised on jõudnud põrandaaluse eliidi kõige õelama poole."
  
  Perdue kortsutas kulmu. "Kuidas? Materjalid on ainult minul ja Samil.
  
  "Ma kardan, et mitte, härra Perdue," kurtis Masters. Nagu Sam oli soovinud, ohjeldas põlenud mees oma tujusid ja üldist kannatamatust, et säilitada tasakaal David Perduega. "Sellest ajast, kui te kadunud linnast tagasi tulite, on keegi lekitanud uudise mitmele salasaitile ja kõrgetele ärimeestele."
  
  "See on naeruväärne," naeris Perdue. "Ma pole pärast operatsiooni unes rääkinud ja Sam ei vaja tähelepanu."
  
  "Ei, olen nõus. Aga kui teid haiglasse lubati, oli kohal ka teisi, on mul õigus?" Meistrid vihjasid.
  
  "Ainult meditsiinipersonal," vastas Perdue. "Dr Patel ei tea, mida Einsteini võrrand tähendab. Mees tegeleb eranditult rekonstruktiivse kirurgia ja inimbioloogiaga.
  
  "Aga õed?" Meistrid küsisid meelega, mängides lolli ja rüübates brändit. Ta nägi, kuidas Perdue silmad muutusid seda mõeldes kõvaks. Perdue raputas aeglaselt pead küljelt küljele, kui tema töötajate probleemid uue kallimaga tema sees esile kerkisid.
  
  "Ei, see ei saa olla," mõtles ta. "Lilith on minu poolt." Kuid tema arutluskäigus tõusis esile teine hääl. See tuletas talle südamest meelde häiret, mida ta eelmisel õhtul kuulda ei saanud, seda, kuidas julgeoleku peakorter oli eeldanud, et nende salvestisel oli naist pimedas nähtud, ja tõsiasja, et ta oli uimastis. Häärberis polnud peale Charlesi ja Lilliani kedagi teist ning nad ei õppinud võrrandi andmetest midagi.
  
  Kui ta istus ja mõtiskles, häiris teda ka teine mõistatus, peamiselt selle selguse tõttu nüüd, kui tema armastatud Lilithi suhtes tekkis kahtlus. Ta süda palus tal tõendeid ignoreerida, kuid tema loogika alistas ta emotsioonid täpselt nii palju, et hoida avatud meelt.
  
  "Võib-olla õde," pomises ta.
  
  Tema hääl lõikas läbi ruumi vaikuse. "Sa ei usu seda jama tõsiselt, David," õhkas Lilith, mängides taas ohvrit.
  
  "Ma ei öelnud, et usun seda, kallis," parandas ta naist.
  
  "Aga sa mõtlesid selle peale," ütles ta solvunult. Ta pilgud kaldusid diivanil istuvale võõrale mehele, kes peitis tema isikut mütsi ja mantli alla. "Ja kes see on?"
  
  "Palun, Lilith, ma üritan oma külalisega üksi rääkida," ütles Perdue talle pisut kindlamalt.
  
  "Olgu, kui sa tahad oma koju lubada võõraid inimesi, kes võivad väga hästi olla spioonid organisatsioonis, mille eest sa end varjad, siis see on sinu probleem," nähvas ta ebaküpselt.
  
  "Noh, seda ma teen," vastas Perdue kiiresti. "Lõppude lõpuks, kas see ei too teid minu majja?"
  
  Meistrid soovisid, et ta saaks naeratada. Pärast seda, mida Hearstid ja nende kolleegid temaga Tafti keemiatehases tegid, vääris ta elusalt matmist, rääkimata sellest, et ta saaks oma mehe iidolilt peksa.
  
  "Ma ei suuda uskuda, et sa just seda ütlesid, David," sisistas ta. "Ma ei võta seda vastu mõnelt mantlis kelmilt, kes tuleb siia ja rikub sind. Kas sa ütlesid talle, et sul on tööd?"
  
  Perdue vaatas umbusklikult Lilithi poole. "Ta on Sami sõber, mu kallis, ja ma olen endiselt selle maja peremees, kui tohin teile meelde tuletada?"
  
  "Selle maja omanik? See on naljakas, sest teie enda töötajad ei suutnud enam leppida teie ettearvamatu käitumisega! - ütles ta sarkastiliselt. Lilith kummardus, et vaadata üle Perdue mütsiga mehe poole, keda ta vihkas tema sekkumise pärast. "Ma ei tea, kes te olete, söör, aga parem lahkuge. Sa valmistad Davidi töö frustratsiooni."
  
  "Miks sa kurdad, et ma oma töö lõpetan, mu kallis?" - küsis Perdue temalt rahulikult. Tema näole ähvardas nõrk naeratus. "Kui tead hästi, et võrrand valmis kolm ööd tagasi."
  
  "Ma ei tea midagi sellist," vaidles ta vastu. Lilith oli süüdistuste peale raevukas, peamiselt seetõttu, et need olid tõesed ja ta kartis, et kaotab David Perdue kiindumuste üle kontrolli. "Kust sa kõik need valed võtad?"
  
  "Turvakaamerad ei valeta," kinnitas ta, säilitades endiselt rahuliku tooni.
  
  "Nad ei näita midagi peale liikuva varju ja sa tead seda!" - kaitses ta end tuliselt. Tema kibedus andis teed pisarateni, lootes haletsuskaarti mängida, kuid tulutult. "Teie turvatöötajad on teie majapidamistöötajatega ühes! Kas sa ei näe seda? Muidugi vihjavad nad, et see olin mina.
  
  Perdue tõusis püsti ja valas endale ja oma külalisele veel brändit. "Kas sulle meeldiks ka see, mu kallis?" küsis ta Lilithilt. Ta kiljatas ärritunult.
  
  Perdue lisas: "Kuidas muidu teaksid nii paljud ohtlikud teadlased ja ärimehed, et ma avastasin Einsteini võrrandi "Kadunud linnast"? Miks olite nii kindel, et ma selle lõpetasin? Olete oma kolleegidega jaganud puudulikke andmeid ja seepärast sunnite mind neid uuesti täitma. Ilma lahenduseta on see praktiliselt kasutu. Peate need paar viimast tükki saatma, et see töötaks.
  
  "See on õige," rääkis Masters esimest korda.
  
  "Sina! Pane vait!" - karjus ta.
  
  Perdue ei lubanud tavaliselt kellelgi oma külaliste peale karjuda, kuid ta teadis, et naise vaenulikkus oli märk sellest, et ta võeti vastu. Masters tõusis toolilt. Lampide elektrivalguses eemaldas ta ettevaatlikult mütsi, samas andis kamina kuma tema groteskstele näojoontele tooni. Perdue silmad tardusid moonutatud meest nähes õudusest. Juba tema kõne näitas, et ta on moondunud, kuid ta nägi oodatust palju kehvem välja.
  
  Lilith Hearst tõmbus tagasi, kuid mehe näojooned olid nii moonutatud, et ta ei tundnud teda ära. Perdue lubas mehel hetkest kinni haarata, sest ta oli tohutult uudishimulik.
  
  "Pidage meeles, Lilith, Tafti keemiatehast Washingtonis, D.C.," sõnas Masters.
  
  Ta raputas hirmunult pead, lootes, et selle eitamine muudab selle valeks. Mälestused tema ja Phillipi laeva paigaldamisest tulid tagasi nagu terad, mis torkasid ta otsaesist. Ta langes põlvili ja haaras peast, hoides silmi tihedalt suletud.
  
  "Mis toimub, George?" küsis Perdue Mastersilt.
  
  "Oh jumal, ei, see ei saa olla!" Lilith nuttis, kattes kätega näo. "George Masters! George Masters on surnud!
  
  "Miks te seda eeldasite, kui te ei plaaninud, et ma röstitud saan? Sina ja Clifton Taft, Phillip ja teised haiged pätid kasutasid seda Belgia füüsiku teooriat lootuses, et võid endale au võtta, lits! Masters tõmbas end hüsteerilisele Lilithile lähenedes.
  
  "Me ei teadnud! See ei oleks tohtinud nii põleda!" naine üritas vastu vaielda, kuid mees raputas pead.
  
  "Ei, isegi põhikooli loodusainete õpetaja teab, et selline kiirendus paneb laeva nii suurel kiirusel süttima," karjatas Masters talle. "Siis olete proovinud seda, mida kavatsete praegu proovida, ainult seekord teete seda kuradi suures mahus, kas pole?"
  
  "Oota," peatas Perdue ilmutuse. "Kui suur on skaala? Mida nad tegid?"
  
  Masters vaatas Perduele otsa, tema sügavalt asetsevad silmad paistsid valatud lauba alt. Suust jäänud pilust pääses kähe naer.
  
  "Lilith ja Philip Hearsti rahastas Clifton Taft, et rakendada eksperimendis võrrandit, mis põhines ligikaudu kurikuulsal Dire Serpentil. Ma töötasin koos sinusuguse geeniusega, mehega, kelle nimi on Casper Jacobs," ütles ta aeglaselt. "Nad avastasid, et dr Jacobs oli lahendanud Einsteini võrrandi, mitte kuulsa, vaid pahaendelise võimaluse füüsikas."
  
  "Kohutav madu," pomises Perdue.
  
  "See," kõhkles ta, kas nimetada teda nii, nagu ta tahtis, "naine ja tema kolleegid võtsid Jacobsilt tema autoriteedi. Nad kasutasid mind katsealusena, teades, et katse tapab mu. Barjääri läbimise kiirus hävitas rajatise energiavälja, põhjustades tohutu plahvatuse, jättes mulle suitsu ja liha sula segamini!"
  
  Ta haaras Lilithil juustest. "Vaata mind nüüd!"
  
  Ta tõmbas jope taskust Glocki ja tulistas Mastersile otse pähe, enne kui sihtis otse Perdue poole.
  
  
  28
  Terrorirong
  
  
  Delegaadid tundsid end Trans-Siberi kiirrongis koduselt. Kahepäevane reis tõotas luksust, mis on võrdne ükskõik millise maailma luksushotelliga, kui välja arvata basseini privileegid, mida Vene sügisel nagunii keegi ei hindaks. Igas suures kambris oli suur kaheinimesevoodi, minibaar, privaatne vannituba ja küttekeha.
  
  Teatati, et rongi konstruktsiooni tõttu puudub mobiil- ega internetiühendus Tjumeni linnaga.
  
  "Ma pean ütlema, et Taft andis interjöörile tõesti kõik endast oleneva," muigas McFadden armukadedalt. Ta haaras oma šampanjaklaasist kinni ja uuris rongi sisemust, Wolf kõrval. Peagi liitus nendega ka Taft. Ta nägi välja keskendunud, kuid lõdvestunud.
  
  "Kas olete Zelda Besslerist juba midagi kuulnud?" küsis ta Wolfilt.
  
  "Ei," vastas Wolf pead raputades. "Kuid ta ütleb, et Jacobs põgenes Brüsselist pärast seda, kui me Olga võtsime. Neetud argpüks arvas ilmselt, et tema on järgmine...peab välja saama. Parim osa on see, et ta arvab, et tema tööga lahkumine jätab meid tühjaks.
  
  "Jah, ma tean," muigas vastik ameeriklane. "Võib-olla püüab ta olla kangelane ja tuleb teda päästma." Nad hoidsid naeru tagasi, et vastata nende kuvandile rahvusvahelise nõukogu liikmetena. McFadden küsis Wolfe'ilt: "Muide, kus ta on?"
  
  "Kus sa arvad?" Hunt naeratas. "Ta ei ole loll. Ta teab, kust otsida."
  
  Taftile ei meeldinud koefitsiendid. Dr Jacobs oli väga läbinägelik mees, kuigi ta oli äärmiselt naiivne. Tal polnud kahtlustki, et tema veenmise teadlane üritab vähemalt oma tüdruksõpra jälitada.
  
  "Niipea, kui me Tjumenis maandume, on projekt täies hoos," ütles Taft kahele teisele mehele. "Meil peaks selleks ajaks olema Casper Jacobs selles rongis, et ta saaks surra koos ülejäänud delegaatidega. Tema laeva jaoks loodud mõõtmed põhinesid selle rongi kaalul, millest lahutati teie, minu ja Bessleri kogukaal.
  
  "Kus ta on?" küsis McFadden ringi vaadates ja avastas, et naine on suurelt kõrgetasemeliselt peolt puudu.
  
  "Ta on rongi juhtruumis ja ootab andmeid, mille Hearst meile võlgneb," ütles Taft nii vaikselt kui suutis. "Kui saame ülejäänud võrrandi kätte, on projekt lukus. Lahkume Tjumenis vahemaandumise ajal, samal ajal kui delegaadid ringlevad linna elektrireaktoris ja kuulavad nende mõttetut aruandeloengut. Wolf uuris rongis viibivaid külalisi, samal ajal kui Taft pani paika plaani igavesti võhikliku McFaddeni jaoks. "Selleks, kui rong järgmisse linna sõidab, peaksid nad märkama, et oleme lahkunud... ja oleks juba hilja."
  
  "Ja sa tahad, et Jacobs oleks koos sümpoosionil osalejatega rongis," ütles McFadden.
  
  "See on tõsi," kinnitas Taft. "Ta teab kõike ja kavatses deserteerida. Jumal teab, mis oleks meie raske tööga juhtunud, kui ta oleks avalikustanud selle, mille kallal me töötame.
  
  "Just nii," nõustus McFadden. Ta pööras veidi selja Wolfe'ile, et Taftiga tasasel häälel rääkida. Wolf vabandas, et kontrollib delegaadi söögivaguni turvalisust. McFadden tõmbas Tafti kõrvale.
  
  "Ma tean, et praegu ei pruugi olla õige aeg, aga millal ma oma..." köhatas ta kohmetult kurku, "teise etapi toetus?" Olen teie eest Obanis vastuseisu kustutanud, et saaksin ettepanekut toetada. et sinna oma reaktoritest üks paigaldada."
  
  "Kas teil on juba rohkem raha vaja?" Taft kortsutas kulmu. "Olen teie valimist juba toetanud ja esimesed kaheksa miljonit eurot kandnud teie offshore-kontole."
  
  McFadden kehitas õlgu, tundes kohutavalt piinlikkust. "Ma tahan lihtsalt igaks juhuks kindlustada oma huvid Singapuris ja Norras."
  
  "Igaks juhuks milleks?" küsis Taft kannatamatult.
  
  "See on ebakindel poliitiline õhkkond. Mul on lihtsalt vaja kindlustust. Turvavõrk," urises McFadden.
  
  "McFadden, te saate raha, kui see projekt on lõpetatud. Alles pärast seda, kui tuumarelva leviku tõkestamise lepingu riikide ülemaailmsed otsustajad ja IAEA inimesed saavad Novosibirskis traagilise lõpu, ei jää nende valitsuskabinetitel muud üle, kui määrata ametisse oma järeltulijad," selgitas Taft. "Kõik praegused asepresidendid ja ministrikandidaadid on Black Suni liikmed. Kui nad on ametisse vannutatud, on meil monopol ja alles siis saate oma teise osamakse ordu salajase esindajana.
  
  "Niisiis, kas kavatsete selle rongi rööbastelt maha ajada?" McFadden kuulati üle. Ta tähendas Taftile ja tema suurele pildile nii vähe, et temast ei tasu rääkidagi. Mida rohkem McFadden aga teadis, seda rohkem pidi ta kaotama ja see muutis Tafti pallide haarde tugevamaks. Taft kallistas tähtsusetut kohtunikku ja linnapead.
  
  "Väljaspool Novosibirskit, teisel pool seda raudteeliini lõpus, on Wolfi partnerite ehitatud massiivne mägirajatis," selgitas Taft kõige patroneerivamalt, kuna Obani linnapea oli täielik võhik. "See on valmistatud kivist ja jääst, kuid selle sees on tohutu kapsel, mis kasutab ja sisaldab tõkke purunemisel tekkivat mõõtmatut aatomienergiat. See kondensaator hoiab genereeritud energiat.
  
  "Nagu reaktor," soovitas McFadden.
  
  Taft ohkas. "Jah see on see. Oleme sarnaseid mooduleid loonud mitmes riigis üle maailma. Kõik, mida vajame, on üliraske objekt, mis liigub hämmastava kiirusega, et see barjäär hävitada. Kui näeme, millist tuumaenergiat see rongiõnnetus põhjustab, saame teada, kus ja kuidas kohandada järgmist laevaparki optimaalse efektiivsuse saavutamiseks.
  
  "Kas neil on ka reisijaid?" küsis McFadden uudishimulikult.
  
  Hunt tuli tema selja taha ja irvitas: "Ei, ainult see."
  
  
  * * *
  
  
  Teise vankri tagaosas ootasid kolm reisijat, kuni õhtusöök lõppes, et alustada Olga otsinguid. Kell oli juba väga hilja, kuid ärahellitatud külalised veetsid pärast õhtusööki lisaaega juues.
  
  "Ma külmun," kurtis Nina väriseva sosinaga. "Kas sa arvad, et võiksime midagi sooja võtta?"
  
  Casper piilus iga paari minuti tagant ukse tagant välja. Ta oli Olga leidmisele nii keskendunud, et ei tundnud külma ega nälga, kuid ta sai aru, et kenal ajaloolasel oli külm. Sam hõõrus käsi. "Ma pean leidma Dima, meie tüübi Bratvast. Olen kindel, et ta suudab meile midagi anda.
  
  "Ma lähen talle järele," soovitas Casper.
  
  "Ei!" hüüdis Sam kätt ulatades. "Nad tunnevad sind nägemise järgi, Casper. Oled sa hull? Ma lähen".
  
  Sam lahkus, et leida Dima, võltskonduktor, kes oli nendega rongile läinud. Ta leidis ta teisest kambüüsist, torgates oma sõrme koka taga oleva veiselihastroganovi sisse. Kõik töötajad ei teadnud, mis rongiga plaanitakse. Nad eeldasid, et Sam oli väga riietatud külaline.
  
  "Hei kutt, kas me saaksime pudeli kohvi?" küsis Sam Dimalt.
  
  Bratva jalaväelane muigas. "See on Venemaa. Viin osutub soojemaks kui kohv.
  
  Naerupuhang kokkade ja ettekandjate seas pani Sami naeratama. "Jah, aga kohv aitab teil magada."
  
  "Sellepärast on naine olemas," pilgutas Dima silma. Taas ulgus personal naerust ja nõustumisest. Kuskilt ilmus vastasuksest sisse Wolf Kretchoff, kes kõik vaigistas, kui nad maja ümber oma tööülesannete juurde naasid. Samil oli teisel pool põgenemiseks liiga kiire ja ta märkas, et Wolfe oli teda märganud. Kõigi uuriva ajakirjanikuna töötatud aastate jooksul oli ta õppinud mitte paanitsema, enne kui esimene kuul lendas. Sam vaatas, kuidas talle lähenes koletu pätt siili ja jäiste silmadega.
  
  "Kes sa oled?" - küsis ta Samilt.
  
  "Vajutage," vastas Sam kiiresti.
  
  "Kus on teie pass?" Wolf tahtis teada.
  
  "Meie delegaadi toas," vastas Sam, teeseldes, et Wolfe pidi protokolli teadma.
  
  "Millises riigis?"
  
  "Ühendkuningriik," ütles Sam enesekindlalt, kui ta silmad tungisid otse jõhkrusest, kellega ta ei jõudnud ära oodata, millal saab üksi kuskil rongis kohtuda. Ta süda hüppas, kui nad Wulfiga teineteisele otsa vaatasid, kuid Sam ei tundnud hirmu, vaid ainult vihkamist. "Miks teie kambüüsil pole kiiret kohvi serveerimist, härra Kretchoff? See peaks olema luksusrong.
  
  "Kas töötate meedias või naisteajakirjas, reitinguteenistuses?" Hunt tegi Sami üle nalja, samas kui kahe mehe ümber oli kuulda ainult nugade ja pottide kõlinat.
  
  "Kui ma seda teeksin, ei saaks te head arvustust," nähvas Sam otse.
  
  Dima seisis pliidi ääres, pani käed rinnal risti ja jälgis sündmuste arengut. Tal kästi Sam ja ta sõbrad ohutult läbi Siberi maastiku juhatada, kuid mitte sekkuda ega katet puhuda. Siiski põlgas ta Wolf Kretchoffi, nagu ka kõiki neid oma peatükis. Lõpuks Wolf lihtsalt pöördus ja kõndis ukse poole, kus Dima seisis. Niipea, kui ta lahkus ja kõik lõdvestusid, vaatas Dima Sami suure kergendusega välja. "Kas sa tahaksid nüüd viina?"
  
  
  * * *
  
  
  Kui kõik olid lahkunud, valgustasid rongi ainult kitsa koridori tuled. Casper valmistus hüppamiseks ja Sam kinnitas ühe oma uue lemmiku, sisseehitatud kaameraga kummikrae, mida ta kasutas sukeldumiseks, kuid Perdue oli selle tema jaoks täiuslikuks muutnud. See edastaks kogu salvestatud materjali sõltumatusse serverisse, mille Perdue spetsiaalselt selleks otstarbeks seadistas. Samal ajal salvestas ta salvestatud materjali pisikesele mälukaardile. See takistas Samil filmimisel vahele jääda seal, kus ta poleks pidanud.
  
  Nina sai ülesandeks pesa valvata ja suhtles Samiga tema kellaga ühendatud tahvelarvuti kaudu. Kasper jälgis kogu sünkroniseerimist ja koordineerimist, sättimist ja ettevalmistust, samal ajal kui rong vaikselt sumises. Ta raputas pead. "Kurat, te näete välja nagu midagi MI6-st."
  
  Sam ja Nina irvitasid ja vaatasid üksteist vallatu lõbustusega. Nina sosistas: "See märkus on jubedam, kui sa arvad, Casper."
  
  "Olgu, ma otsin masinaruumi ja esiosa läbi ning sina hoolitse autode ja kambüüside eest, Casper," juhendas Sam. Kasper ei hoolinud, kummalt poolelt rongi ta otsima hakkas, kui Olga leidsid. Samal ajal kui Nina valvas nende ajutist baasi, liikusid Sam ja Casper edasi, kuni jõudsid esimese vankrini, kust nad lahku läksid.
  
  Sam hiilis libiseva rongi mürina keskel kupeest mööda. Talle ei meeldinud mõte, et roomikud ei kõlisemas samas hüpnootilises rütmis nagu vanasti, kui terasrattad veel rööbaste liitekohtadest kinni püüdsid. Sööklasse jõudes märkas ta, et kahe sektsiooni kohal olevatest kahepoolsetest ustest tuli nõrka valgust.
  
  'Mootoriruum. Kas ta võib seal olla?" imestas ta jätkates. Tema nahk oli jäine isegi riiete all, mis oli imelik, kuna kogu rong oli kliimakontrolli all. Võib-olla unepuuduse tõttu või võib-olla seetõttu, et võimalus leida Olga surnuna tegi Sami naha indekseerimine.
  
  Sam avas väga ettevaatlikult ja astus sisse esimesest uksest, sisenedes otse mootori ees olevasse ainult töötajatele mõeldud sektsiooni. See paisus nagu vana aurulaev ja Sam pidas seda veidralt rahustavaks. Ta kuulis masinaruumis hääli, mis äratasid tema loomuliku uurimisinstinkti.
  
  "Palun, Zelda, sa ei saa olla nii negatiivne," ütles Taft naisele kontrollruumis. Sam seadis oma kaamera nähtavuse ja heli optimeerimiseks teistsugusele jäädvustuse seadistusele.
  
  "Ta võtab liiga kaua aega," kurtis Bessler. "Hurst peaks olema üks meie parimaid ja siin me oleme pardal ja ta peab veel saatma paar viimast numbrit."
  
  "Pidage meeles, et ta ütles meile, et Purdue lõpetab selle, kui me räägime," ütles Taft. "Oleme peaaegu Tjumenis. Siis saame välja minna ja eemalt vaadelda. Niikaua kui seate pärast rühma tööle naasmist kiirenduse hüperhelikiirusele, saame ülejäänuga hakkama.
  
  "Ei, me ei saa, Clifton!" - sisistas ta. "Tegelikult. Kuni Hurst pole mulle viimase muutujaga lahendust saatnud, ei saa ma kiirust programmeerida. Mis juhtub, kui me ei saa kiirendust seadistada enne, kui need kõik halvas osas uuesti sisse lülituvad? Võib-olla saame neile lihtsalt Novosibirskisse mõnusa rongisõidu teha? Ära ole kuradi idioot."
  
  Sami hing takerdus pimeduses. "Kiirendamine hüperhelikiiruseni? Jeesus Kristus, see tapab kõik, rääkimata löögi olemusest, kui meil rööpad otsa saavad!" hoiatas tema sisehääl. Meistritel oli lõppude lõpuks õigus, mõtles Sam. Ta kiirustas rääkides rongi taha tagasi. "Nina. Casper," sosistas ta. "Peame nüüd Olga üles leidma! Kui me pärast Tjumenit veel selles rongis oleme, siis oleme perses."
  
  
  29
  Lagunemine
  
  
  Klaasid ja pudelid plahvatasid Perdue pea kohal, kui Lilith tule avas. Ta pidi pikka aega kaminariba taga ukerdama, sest oli Lilithist liiga kaugel, et teda alistada, enne kui too päästikule vajutas. Nüüd suruti ta nurka. Ta haaras tequila pudeli ja kõigutas avatud pudelit nii, et sisu pritsis üle leti. Ta võttis taskust välgumihkli, millega ta kaminasse tule süütas, ja süütas alkoholi, et Lilithi tähelepanu kõrvale juhtida.
  
  Sel hetkel, kui leegid leegid lahvatasid, hüppas ta püsti ja sööstis naise kallale. Purdue ei olnud nii kiire kui kunagi varem, kuna selle üsna uutest tegevuskärbetest põhjustatud halvenemine. Tema õnneks oli ta kehva löök, kui koljud olid temast vaid mõne tolli kaugusel ja ta kuulis, kuidas ta tulistas veel kolm. Kui Perdue Lilithi ründas, püüdes tema käest relva ära võtta, paiskus letilt suitsu.
  
  "Ja ma püüdsin aidata teil taastada huvi teaduse vastu!" - urises ta võitluse survel. "Nüüd sa just tõestasid, et olete külmavereline tapja, nagu see mees ütles!"
  
  Ta andis Perduele küünarnuki. Veri voolas läbi tema põskkoopa ja ninast välja, segunedes põrandal oleva Mastersi verega. Ta sosistas: "Te pidite vaid võrrandi uuesti lõpule viima, kuid sa pidid mind võõra inimese usalduse pärast reetma! Sa oled nii halb, nagu Philip ütles, kui ta suri! Ta teadis, et sa oled lihtsalt isekas pätt, kes pidas reliikviaid ja teiste riikide aarete väljapressimist rohkem tähtsaks kui hoolimist inimestest, kes sind imetlevad.
  
  Perdue otsustas, et ei tunne end selle pärast enam süüdi.
  
  "Vaata, kuhu inimeste eest hoolitsemine mind viinud on, Lilith!" - vaidles ta vastu ja viskas naise pikali. Meistrite veri kleepus tema riiete ja jalgade külge, nagu oleks ta tapja käes ning naine karjus selle mõtte peale. "Sa oled meditsiiniõde," turtsatas Perdue, püüdes püssikäsi põrandale visata. "See on lihtsalt veri, kas pole? Võtke oma neetud ravim!"
  
  Lilith ei mänginud ausalt. Kogu oma jõuga surus ta Perdue värsketele armidele alla, pannes ta piinades nutma. Uksel kuulis ta, kuidas turvatöötajad üritasid seda avada, karjudes Perdue nime, kui tulekahjusignalisatsioon tööle hakkas. Lilith loobus Perdue tapmise ideest ja otsustas põgeneda. Kuid mitte enne, kui ta tormas trepist alla serveriruumi, et veel kord hankida viimane andmestik, mis vanas masinas oli staatiline. Ta kirjutas need Perdue pastakasse ja tormas üles tema magamistuppa, et haarata oma kott ja sideseadmed.
  
  Allkorrusel koputas turvamees ust, kuid Perdue tahtis teda seal viibides tabada. Kui ta neile ukse avaks, oleks Lilithil aega põgeneda. Tema kogu keha valutas ja põles naise rünnakust, ta kiirustas trepist üles, et teda kinni püüda.
  
  Perdue jooksis talle pimeda koridori sissepääsu juures otsa. Nähes välja, nagu oleks ta muruniidukiga tülli läinud, suunas Lilith Glocki otse tema poole. "On liiga hilja, David. Andsin just Einsteini võrrandi viimase osa oma kolleegidele Venemaal edasi.
  
  Ta sõrm hakkas pingutama, seekord ei andnud talle võimalust põgeneda. Ta luges tema kuulid ja tal oli veel pool klambrit alles. Perdue ei tahtnud oma viimaseid hetki veeta ennast oma kohutavate nõrkuste pärast karistades. Tal polnud kuhugi joosta, sest koridori mõlemad seinad piirasid teda mõlemalt poolt ja turvamehed tungisid endiselt uste vahele. Alumisel korrusel purunes aken ja nad kuulsid, kuidas seade lõpuks majja tungis.
  
  "Tundub, et mul on aeg lahkuda," naeratas ta läbi katkiste hammaste.
  
  Tema selja tagant ilmus varju pikakasvuline kuju, kelle löök langes otse tema kolju põhja. Lilith kukkus silmapilkselt kokku, paljastades, et Perdue on tema ründaja. "Jah, proua, ma julgen öelda, et teil on viimane aeg seda teha," ütles karm ülemteener.
  
  Perdue kilkas rõõmust ja kergendusest. Ta põlved kõverdusid, kuid Charles tabas ta õigel ajal. "Charles, sa oled vaatamisväärsus," pomises Perdue, kui tema ülemteener lülitas valguse sisse, et ta voodisse aitaks. "Mida sa siin teed?"
  
  Ta istus Perdue maha ja vaatas teda nagu hullu. "Noh, härra, ma elan siin."
  
  Perdue oli kurnatud ja valus, tema maja lõhnas ahju järele ja söögitoa põrandat kaunistas surnud mees, kuid ometi naeris ta rõõmust.
  
  "Kuulsime lasku," selgitas Charles. "Tulin oma korterist oma asjadele järgi. Kuna turvameeskond sisse ei pääsenud, sisenesin nagu alati läbi köögi. Mul on ikka võti alles, näed?"
  
  Perdue oli ülimalt õnnelik, kuid tal oli vaja hankida Lilithi ülekandeseade, enne kui ta minestas. "Charles, kas sa saaksid ta koti võtta ja siia tuua?" Ma ei taha, et politsei talle selle kohe tagasi annaks, kui nad siia jõuavad.
  
  "Muidugi, söör," vastas ülemteener, nagu poleks ta kunagi lahkunud.
  
  
  kolmkümmend
  Kaos, I osa
  
  
  Siberi hommikune jahe oli eriline põrgu. Seal, kus Nina, Sam ja Casper peidusid, polnud kütet. See oli rohkem nagu väike kapp tööriistade ja lisapesu jaoks, kuigi Valkyrie lähenes katastroofile ja mugavustarvete jaoks ei vajanud seda peaaegu üldse. Nina värises ägedalt ja hõõrus oma kinnastega käsi kokku. Lootes, et nad on Olga leidnud, ootas ta Sami ja Casperit tagasi. Teisest küljest teadis ta, et kui nad ta avastavad, tekitab see segadust.
  
  Sami edastatud teave hirmutas Nina surnuks. Pärast kõiki ohtusid, millega ta Purdue ekspeditsioonidel silmitsi seisis, ei tahtnud ta mõelda sellele, et Venemaal tuumaplahvatuses lõppeks tema lõpp. Ta oli tagasiteel, otsides läbi söögivagunit ja kambüüsid. Kasper kontrollis tühje kupeed, kuid tal tekkis tugev kahtlus, et Olgat hoiab kinni üks rongi põhipahalasi.
  
  Päris esimese vankri lõpus peatus ta Tafti kupee ees. Sam teatas, et nägi Tafti koos Bessleriga masinaruumis, mis tundus olevat Casperile ideaalne aeg Tafti tühjade ruumide ülevaatamiseks. Pannes kõrva uksele, kuulas ta. Peale rongi ja küttekehade kriuksumise polnud kuulda ühtegi heli. Muidugi oli kamber lukus, kui ta üritas ust avada. Casper uuris ukse kõrval olevaid paneele, et leida ruumi sissepääs. Ta tõmbas ukseava servast eemale teraslehe, kuid see oli liiga tugev.
  
  Miski köitis tema tähelepanu kiilutud lehe all, miski, mis ajas külmavärinat mööda selgroogu. Casper ahmis õhku, kui tundis ära titaanist põhjapaneeli ja selle disaini. Midagi koputas toas, sundides teda leidma viisi sisenemiseks.
  
  Mõtle oma peaga. Sa oled insener," ütles ta endale.
  
  Kui see oli see, mida ta arvas, teadis ta, kuidas ust avada. Ta hiilis kiiresti tagasi tagatuppa, kus oli Nina, lootes leida tööriistade hulgast seda, mida vaja.
  
  "Oh, Casper, sa saad mulle südamerabanduse!" sosistas Nina, kui ta ukse tagant välja ilmus. "Kus Sam on?"
  
  "Ma ei tea," vastas ta kiiresti ja näis täiesti mures. "Nina, palun otsi mulle midagi magneti taolist. Palun kiiremini".
  
  Tema nõudmisel mõistis naine, et küsimuste jaoks pole aega, mistõttu hakkas ta magneti otsimisel paneelide kastide ja riiulite vahel tuhnima. "Kas olete kindel, et rongis olid magnetid?" - küsis ta temalt.
  
  Tema hingamine kiirenes, kui ta otsis. "See rong liigub rööbaste kiirgavas magnetväljas. Siin peavad olema lahtised koobalti- või rauatükid.
  
  "Kuidas see välja näeb?" ta tahtis midagi käes hoides teada.
  
  "Ei, see on lihtsalt nurgakraan," märkis ta. "Otsige midagi igavamat. Teate, milline magnet välja näeb. Selline värk, aga lihtsalt suurem."
  
  "Nagu nii?" - küsis ta, kutsudes esile tema kannatamatuse, kuid ta püüdis ainult aidata. Casper nõustus ohates temaga ja vaatas, mis tal oli. Ta hoidis käes halli ketast.
  
  "Nina!" - hüüdis ta. "Jah! See on täiuslik!"
  
  Suudlus põsele premeeris Ninat selle eest, et ta leidis tee Tafti tuppa ja enne kui ta arugi sai, oli Casper ukse taga. Ta kukkus pimeduses otse Samile otsa, mõlemad mehed äkilise stardi peale karjusid.
  
  "Mida sa teed?" küsis Sam tungival toonil.
  
  "Ma kasutan seda Tafti tuppa pääsemiseks, Sam. Olen üsna kindel, et tal oli seal Olga," tormas Casper, püüdes Samist mööda trügida, kuid Sam blokeeris ta tee.
  
  "Sa ei saa praegu sinna minna. Ta naasis just oma kambrisse, Casper. See sundis mind siia tagasi tulema. Minge Ninaga tagasi sisse," käskis ta nende taga koridori kontrollides. Lähenes teine kuju, suur ja imposantne kuju.
  
  "Sam, ma pean ta ära tooma," ohkas Casper.
  
  "Jah, ja sa saad, aga mõtle oma peaga, kutt," vastas Sam ja lükkas Casperit tseremooniata laoruumi. "Te ei pääse sinna, kui ta seal on."
  
  "Ma saan. Ma tapan ta lihtsalt ära ja võtan ta ära," virises häiritud füüsik hoolimatutest võimalustest aru saades.
  
  "Istu lihtsalt ja lõdvestu. Ta ei lähe kuhugi enne homset. Meil on vähemalt aimu, kus ta on, aga praegu peame vait panema. Hunt tuleb," ütles Sam karmilt. Taaskord tekitas tema nime mainimine Nina iivelduse. Nad kolmekesi küürusid ja istusid liikumatult pimeduses ning kuulasid, kuidas Hunt mööda marssis ja koridori kontrollis. Ta põikas nende ukse ees peatusesse. Sam, Casper ja Nina hoidsid hinge kinni. Wolff askeldas uksepiidaga nende peidupaika ja nad valmistusid avastamiseks, kuid selle asemel lukustas ta ukse tugevalt ja lahkus.
  
  "Kuidas me välja saame?" Nina vilistas. "See ei ole seest avatav kamber! Tal pole blokeeringuid! "
  
  "Ära muretse," ütles Casper. "Me saame selle ukse avada nii, nagu oleksin kavatsenud Tafti ust avada."
  
  "Magneti abil," vastas Nina.
  
  Sam oli segaduses. "Räägi".
  
  "Ma arvan, et sul on õigus, et me peaksime sellelt rongilt võimalikult kiiresti maha tulema, Sam," ütles Casper. "Näete, see pole tegelikult rong. Ma tunnen selle disaini ära, sest... ma ehitasin selle. See on laev, millel ma komisjoni heaks töötasin! See on eksperimentaalne laev, mida nad kavatsesid kasutada tõkke murdmiseks, kasutades kiirust, kaalu ja kiirendust. Kui ma üritasin Tafti tuppa pääseda, leidsin selle all olevad paneelid, magnetlehed, mille olin Meerdalwoodi ehitusplatsil laevale asetanud. See on paar aastat tagasi kohutavalt valesti läinud eksperimendi suur vend, põhjus, miks ma projektist loobusin ja Tafti palkasin.
  
  "Oh mu jumal!" Nina õhkas. "Kas see on eksperiment?"
  
  "Jah," nõustus Sam. Nüüd on kõik loogiline. "Meistrid selgitasid, et nad kasutavad Einsteini võrrandit, mille Purdue leidis "Kadunud linnas", et kiirendada selle rongi - selle laeva - hüperhelikiiruseni, et võimaldada mõõtmete muutumist?
  
  Casper ohkas raske südamega. "Ja ma ehitasin selle. Neil on moodul, mis püüab kokkupõrkepunktis hävitatud aatomienergia kinni ja kasutab seda kondensaatorina. Neid on palju mitmes riigis, sealhulgas teie kodulinnas Ninas.
  
  "Sellepärast nad kasutasid McFaddenit," mõistis ta. "Persse mind."
  
  "Me peame ootama hommikuni," kehitas Sam õlgu. "Taft ja tema pätid maanduvad Tjumenis, kus delegatsioon kontrollib Tjumeni elektrijaama. Konks on selles, et nad ei lähe tagasi delegatsiooni juurde. Pärast Tjumenit suundub see rong otse Novosibirskist mööda mägedesse, kiirendades iga sekundiga.
  
  
  * * *
  
  
  Järgmisel päeval, pärast vähese magamisega külma ööd, kuulsid kolm piletita reisijat, kuidas Valkyrie sisenes Tjumeni jaama. Sisekõne kaudu teatas Bessler: "Daamid ja härrad, tere tulemast meie esimesele ülevaatusele, Tjumeni linn."
  
  Sam kallistas Ninat tugevalt, püüdes teda soojas hoida. Ta julgustas end lühikeste hingetõmmetega ja vaatas kaaslastele otsa. "Tõehetk, inimesed. Niipea, kui nad kõik rongist väljuvad, võtame igaüks oma kupee ja otsime Olga üles.
  
  "Lõhkusin magneti kolmeks osaks, et saaksime jõuda sinna, kuhu vaja," rääkis Kasper.
  
  "Kui kohtute kelneri või teiste töötajatega, käituge rahulikult. Nad ei tea, et me pole bändis," andis Sam nõu. "Mine. Meil on maksimaalselt tund aega."
  
  Need kolm läksid lahku, liikudes samm-sammult läbi liikumatu rongi, et leida Olgat. Sam mõtles, kuidas Masters oli oma missiooni täitnud ja kas tal õnnestus veenda Perduet võrrandit mitte lõpetama. Kui ta kappides, naride ja laudade all tuhnis, kuulis ta kambüüsis müra, kui nad valmistusid lahkuma. Nende vahetus lõppes sellel rongil.
  
  Casper jätkas oma plaaniga Tafti tuppa tungida ja tema teiseks plaaniks oli takistada delegatsiooni uuesti rongile minekut. Magnetmanipulatsiooni kasutades pääses ta ruumi. Kui Casper tuppa astus, vallandas ta paanikahüüde, mida nii Sam kui ka Nina kuulsid. Voodil nägi ta Olgat, köidistatud ja julma. Veelgi hullem, ta nägi Wolfi temaga voodil istumas.
  
  "Hei Jacobs," irvitas Wolf oma vallatul moel. "Ma ainult ootasin sind."
  
  Casperil polnud õrna aimugi, mida teha. Ta arvas, et Wolf on teistega kaasas ja teda Olga kõrval istumas näha oli õudusunenägu. Kurja muigamise saatel tormas Wolf ette ja haaras Casperist kinni. Olga karjed olid summutatud, kuid ta võitles oma piirangutega nii kõvasti, et tal rebenes kohati nahk maha. Casperi löögid olid kasutud bandiidi terasest torso vastu. Sam ja Nina tormasid koridorist talle appi.
  
  Kui Wolf Ninat nägi, jäid ta silmad talle kinni. "Sina! Ma tapsin su."
  
  "Persse, sa veidrik!" Nina esitas talle väljakutse, hoides distantsi. Ta hajutas tema tähelepanu just nii kaua, et Sam saaks tegutseda. Sam lõi täie jõuga Wolfe'i põlve, purustades selle põlvekedra juurest. Valu ja raevu möirgamise saatel Wolf vajus, jättes oma näo pärani lahti, et Sam saaks oma rusikad alla sadada. Bandiit oli harjunud võitlema ja tulistas Sami mitu korda.
  
  "Vabasta ta ja tule sellelt neetud rongilt maha! Nüüd!" Nina karjus Casperile.
  
  "Ma pean Sami aitama," protesteeris ta, kuid jultunud ajaloolane haaras tal käest ja lükkas ta Olga poole.
  
  "Kui te kaks sellest rongist maha ei tule, on see kõik asjata, dr Jacobs!" Nina kilkas. Casper teadis, et tal on õigus. Ei olnud aega vaielda ega alternatiivide peale mõelda. Ta tõmbas oma tüdruksõbra lahti, samal ajal kui Wolf pani Sami kõhule tugeva põlve. Nina püüdis leida midagi, mis teda välja lööks, kuid õnneks liitus temaga ka Bratva kontakt Dima. Teades lähivõitlusest palju, tappis Dima kiiresti Wolfi, päästes Sami järjekordsest löögist näkku.
  
  Kasper kandis raskelt haavatud Olga välja ja vaatas enne Valküürilt väljumist Ninale otsa. Ajaloolane andis neile suudluse ja viipas neil lahkuda, enne kui ta tuppa tagasi kadus. Ta pidi Olga haiglasse viima, küsides möödujatelt, kus asub lähim raviasutus. Nad osutasid vigastatud paarile kohe abi, kuid eemalt oli delegatsioon naasmas.
  
  Zelda Bessler sai ülekande, mille Lilith Hearst saatis, enne kui ta Reichtisusises ülemteenri käest rabas ja mootori taimer käivitati. Paneeli all vilkuvad punased tuled näitasid Clifton Tafti käes oleva kaugjuhtimisseadme aktiveerimist. Ta kuulis, kuidas grupp pardale tagasi tuli ja suundus rongi taha, et laevalt lahkuda. Tafti toas müra kuuldes püüdis ta mööda minna, kuid Dima peatas ta.
  
  "Sa jääd!" - ta hüüdis. "Minge tagasi juhtimisruumi ja lülitage välja!"
  
  Zelda Bessler oli hetkeks jahmunud, kuid Bratva sõdur ei teadnud, et ta oli relvastatud, nagu temagi. Ta avas tema pihta tule, rebides tema kõhu karmiinpunaseks liha ribadeks. Nina vaikis, et mitte tähelepanu äratada. Sam oli põrandal teadvuseta, nagu ka Wolf, kuid Bessler pidi lifti jõudma ja arvas, et nad on surnud.
  
  Nina püüdis Sami mõistusele tuua. Ta oli tugev, kuid tal polnud võimalust seda saavutada. Tema õuduseks tundis ta, kuidas rong liikuma hakkas, ja kõlaritest kostis salvestatud teade. "Daamid ja härrad, tere tulemast tagasi Valküüri." Meie järgmine ülevaatus toimub Novosibirski linnas.
  
  
  31
  Parandusmeetmed
  
  
  Pärast seda, kui politsei lahkus Reichtisusise territooriumilt koos George Mastersi laibakotis ja Lilith Hearstiga köidikutes, trügis Perdue läbi oma fuajee ning külgnevate elu- ja söögitubade sünge ümbruse. Ta hindas koha kahjustusi selle roosipuust seinapaneelides ja mööblis olevate kuuliaukude järgi. Ta vahtis vereplekke oma kallitel Pärsia seinavaipadel ja vaipadel. Põlenud lati ja lae kahjustuste parandamine võttis eeldatavasti aega.
  
  "Teed, söör?" küsis Charles, kuid Perdue nägi jalas välja nagu põrgu. Perdue kõndis vaikselt oma serveriruumi. "Ma tahaksin teed, aitäh, Charles." Perdue pilk tõmbas Lilliani kuju poole, kes seisis köögiuksel ja naeratas talle. "Tere Lily."
  
  "Tere, härra Perdue," säras ta, olles õnnelik, et temaga on kõik korras.
  
  Perdue astus sooja, sumiseva elektroonikaga täidetud kambri pimedasse üksindusse, kus ta tundis end koduselt. Ta uuris oma juhtmestiku tahtliku saboteerimise märguandemärke ja raputas pead. "Ja nad imestavad, miks ma vallaliseks jään."
  
  Ta otsustas oma privaatserverite kaudu sõnumeid läbi vaadata ja oli šokeeritud, kui leidis Samilt hämaraid ja kurjakuulutavaid uudiseid, kuigi see oli veidi hilja. Perdue silmad skaneerisid George Mastersi sõnu, dr Casper Jacobsi teavet ja täielikku intervjuud, mille Sam oli temaga delegaatide tapmise salaplaani kohta läbi viinud. Perdue meenutas, et Sam oli teel Belgiasse, kuid pärast seda pole temast midagi kuulda olnud.
  
  Charles tõi oma tee. Earl Gray aroom arvutifännide kuumas aroomis oli Perdue jaoks taevas. "Ma ei saa piisavalt vabandada, Charles," ütles ta ülemteenrile, kes päästis ta elu. "Mul on häbi, kui kergesti mind mõjutatakse ja kuidas ma käitusin, seda kõike ühe kuradi naise pärast."
  
  "Ja seksuaalse nõrkuse pärast pikaks jagunemiseks," naljatas Charles oma kuivalt. Perdue pidi naerma, kui ta keha valutas. "Kõik on hästi, söör. Kuni kõik hästi lõppeb."
  
  "Nii see saab olema," naeratas Perdue Charlesi kinnastega kätt surudes. "Kas sa tead, millal see tuli või kas härra Cleave helistas?"
  
  "Kahjuks ei, söör," vastas ülemteener.
  
  "Dr Gould?" ta küsis.
  
  "Ei, söör," vastas Charles. "Mitte sõnagi. Jane tuleb homme tagasi, kui see aitab.
  
  Perdue vaatas läbi oma satelliidiseadme, e-posti ja isikliku mobiiltelefoni ning leidis, et need kõik olid täis Sam Cleave'i vastamata kõnesid. Kui Charles ruumist lahkus, värises Perdue. Tema Einsteini võrrandi kinnisidee tekitatud kaose hulk oli taunitav ja ta pidi hakkama nii-öelda maja koristama.
  
  Tema laual oli Lilithi rahakoti sisu. Ta andis naise juba läbiotsitud koti politseile üle. Tema kaasas olnud tehnoloogia hulgast leidis ta ka saatja. Kui ta nägi, et valminud võrrand on Venemaale saadetud, jäi Perdue süda seisma.
  
  "Püha kurat!" - hingas ta välja.
  
  Perdue kargas kohe püsti. Ta rüüpas kiirelt teed ja tormas teise serveri juurde, mis toetas satelliidiedastust. Ta käed värisesid kiirustades. Kui ühendus oli loodud, hakkas Perdue hullumeelselt koodi kirjutama, trianguleerides nähtavat kanalit, et jälgida vastuvõtja asukohta. Samal ajal jälgis see kaugseadet, mis juhtis objekti, millele võrrand saadeti.
  
  "Kas sa tahad mängida sõjamängu?" ta küsis. "Las ma tuletan teile meelde, kellega teil on tegemist."
  
  
  * * *
  
  
  Samal ajal kui Clifton Taft ja tema lakeid rüüpasid kannatamatult martinist ja ootasid põnevusega oma tulutoova ebaõnnestumise tulemusi, suundus nende limusiin kirdesse Tomski poole. Zeldal oli saatja, mis jälgis Valkyrie lukke ja kohtumiste andmeid.
  
  "Kuidas läheb?" küsis Taft.
  
  "Kiirendus on praegu eesmärgipärane. Nad peaksid lähenema kiirusele 1, umbes kahekümne minuti pärast," ütles Zelda enesetundega. "Tundub, et Hearst tegi oma töö lõpuks ära. Hunt võttis oma konvoi?"
  
  "Pole aimugi," ütles McFadden. "Proovisin talle helistada, kuid tema mobiiltelefon oli välja lülitatud. Tõtt-öelda on mul hea meel, et ma ei pea temaga enam tegelema. Oleksite pidanud nägema, mida ta dr Gouldiga tegi. Mul hakkas temast peaaegu, peaaegu kahju.
  
  "Ta tegi oma osa. Tõenäoliselt läks ta koju oma jälgijat persse," urises Taft perversselt naerdes. "Muide, ma nägin eile õhtul Jacobsi rongis oma toa ukse kallal askeldamas."
  
  "Olgu, siis on tema eest ka hoolitsetud," muigas Bessler, olles õnnelik, et sai oma koha projektijuhina asuda.
  
  
  * * *
  
  
  Samal ajal üritas Nina Valkyrie pardal meeleheitlikult Sami äratada. Ta tundis, kuidas rong aeg-ajalt kiirendas. Tema keha ei valetanud, tundes kihutava rongi G-jõu mõju. Väljas koridoris kuulis ta rahvusvahelise delegatsiooni segaduses pomisemist. Ka nemad tundsid rongi põrutamist ja kuna neil polnud käepärast ei kambüüsi ega baari, hakkasid nad Ameerika suurärimeest ja tema kaasosalisi kahtlustama.
  
  "Nad ei ole siin. Ma kontrollisin," kuulis ta, kuidas USA esindaja ütles teistele.
  
  "Äkki nad jäävad maha?" soovitas Hiina delegaat.
  
  "Miks nad unustasid oma rongile minna?" - soovitas keegi teine. Kuskil järgmises vagunis hakkas keegi oksendama. Nina ei tahtnud olukorra selgitamisega paanikat tekitada, kuid see oleks parem kui lasta neil kõigil spekuleerida ja hulluks minna
  
  Uksest välja vaadates viitas Nina Aatomienergiaagentuuri juhile, et tema poole pöörduks. Ta sulges selle enda järel, et mees ei näeks Wolf Kretchoffi teadvuseta surnukeha.
  
  "Härra, minu nimi on doktor Gould Šotimaalt. Ma võin sulle rääkida, mis toimub, aga ma pean jääma rahulikuks, saad aru? "- alustas ta.
  
  "Millest see räägib?" - küsis ta teravalt.
  
  "Kuula tähelepanelikult. Ma ei ole teie vaenlane, kuid ma tean, mis toimub, ja mul on vaja, et te pöörduksite delegatsiooni poole selgitusega, kuni proovin probleemi lahendada," ütles ta. Aeglaselt ja rahulikult edastas ta info mehele. Ta nägi, kuidas ta hakkas järjest kartlikumaks muutuma, kuid hoidis oma tooni võimalikult rahulikuna ja kontrollituna. Ta nägu muutus halliks, kuid ta säilitas meelerahu. Ninale noogutades lahkus ta teistega rääkima.
  
  Ta tormas tagasi tuppa ja püüdis Sami äratada.
  
  "Sam! Ärka üles, jumala eest! Vajan sind!" vingus ta, laksutades Sami põske, püüdes mitte sattuda nii meeleheitesse, et võiks teda lüüa. "Sam! Me sureme. Ma tahan seltskonda!"
  
  "Ma hoian sulle seltsi," ütles Wolf sarkastiliselt. Ta ärkas purustavast löögist, mille Dima talle andis, ja oli rõõmus, kui nägi võrevoodi jalamil surnud maffiasõdurit, kus Nina Sami kohale kummardus.
  
  "Issand, Sam, kui on kunagi hea aeg ärgata, siis nüüd," pomises naine ja lõi mehele vastu nägu. Hundi naer tekitas Ninas tõelise õuduse, pannes ta meenutama tema julmust tema vastu. Ta roomas üle voodi, nägu oli verine ja nilbe.
  
  "Tahad rohkem?" ta muigas, hammastele ilmus veri. "Ma panen sind seekord kõvemini karjuma, ah?" Ta naeris metsikult.
  
  Oli ilmne, et Sam ei reageerinud talle. Nina sirutas vaikselt käe Dima kümnetollise khanjali poole, mis on suurepärane ja surmavalt terav pistoda kaenla all kabuuris. Olles oma võimuses, tundis ta end enesekindlamalt ja Nina ei kartnud endale tunnistada, et hindab võimalust talle kätte maksta.
  
  "Aitäh, Dima," pomises ta, kui pilk kiskjale langes.
  
  Mida ta ei oodanud, oli tema ootamatu rünnak tema vastu. Tema tohutu keha toetus voodi servale, et teda purustada, kuid Nina reageeris kiiresti. Eemal veeredes vältis naine tema rünnakut ja ootas hetke, mil ta põrandale kukub. Nina tõmbas välja noa, suunates selle otse tema kõrile, pusstades kalli ülikonnaga Vene bandiiti. Tera tungis tema kurku ja läks otse temast läbi. Ta tundis, et terase ots nihutas tema kaela selgroolülid, lõigates seljaaju.
  
  Hüsteeriline, Nina ei pidanud enam vastu. Valkyrie kiirendas veidi rohkem, surudes sapi endast välja ja kurku. "Sam!" ta karjus, kuni ta hääl murdus. Sellel polnud tähtsust, sest söögivagunis viibinud delegaadid olid samamoodi ärritunud. Sam ärkas üles, silmad pesas tantsimas. "Ärka üles, kurat!" - ta karjus.
  
  "Ma ärkan üles!" värises ta oigates.
  
  "Sam, me peame nüüd masinaruumi jõudma!" - nuuksutas ta šokist nuttes pärast uut testi Wulfiga. Sam tõusis teda kallistama ja nägi koletise kaelast verd voolamas.
  
  "Sain ta kätte, Sam," karjus ta.
  
  Ta naeratas: "Ma poleks saanud paremat tööd teha."
  
  Nuusutades tõusis Nina püsti ja ajas riided sirgu. "Mootoriruum!" Sam ütles. "Olen kindel, et see on ainus koht, kus on vastuvõtt." Nad pesid ja kuivatasid basseinis kiiresti käed ning tormasid Valküüri ette. Kui Nina delegaatidest mööda kõndis, püüdis ta neid rahustada, kuigi oli veendunud, et nad kõik suunduvad põrgusse.
  
  Masinaruumi jõudes uurisid nad hoolikalt vilkuvaid tulesid ja juhtnuppe.
  
  "Sellel pole midagi pistmist selle rongi juhtimisega," kilkas Sam pettunult. Ta võttis taskust välja telefoni. "Jumal, ma ei suuda uskuda, et see ikka veel töötab," märkis ta, püüdes signaali leida. Rong kiirendas veel ühe pügala ja karjed täitsid vaguneid.
  
  "Sa ei tohi karjuda, Sam," kortsutas ta kulmu. "Sa tead seda".
  
  "Ma ei helista," köhatas ta kiiruse jõust. "Varsti ei saa me enam liikuda. Siis hakkavad meie luud krõmpsuma."
  
  Ta vaatas talle küljelt otsa. "Ma ei pea seda kuulma."
  
  Ta sisestas oma telefoni koodi, mille Perdue oli talle andnud, et ühendada satelliitjälgimissüsteemiga, mis ei vajanud töötamiseks hooldust. "Palun, jumal, laske Purduel seda näha."
  
  "Ebatõenäoline," ütles Nina.
  
  Ta vaatas teda veendunult. "Meie ainus võimalus."
  
  
  32
  Kaos, II osa
  
  
  
  Raudtee kliiniline haigla - Novosibirsk
  
  
  Olga oli endiselt raskes seisundis, kuid ta kirjutati intensiivravi osakonnast välja, taastudes eratoas, mille eest maksis tema voodi kõrvale Casper Jacobs. Aeg-ajalt tuli ta teadvusele ja rääkis veidi, et siis uuesti magama jääda.
  
  Teda vihastas tõsiasi, et Sam ja Nina pidid maksma selle eest, milleni oli viinud tema teenistus Mustale Päikesele. See mitte ainult ei häirinud teda, vaid ajas ta ka raevu, et Ameerika nälkjas Taft suutis eelseisva tragöödia üle elada ja tähistada seda koos Zelda Bessleri ja Šoti luuseri McFaddeniga. Kuid see, mis ajas ta üle piiri, oli teadmine, et Wolf Kretchoff pääseb Olga ja Ninaga tehtu eest.
  
  Hullult mõeldes püüdis murelik teadlane leida viisi, kuidas midagi ette võtta. Positiivse poole pealt otsustas ta, et kõik pole veel kadunud. Ta helistas Perduele, nagu ka esimest korda, kui ta üritas teda pidevalt kätte saada, ainult sel korral vastas Perdue.
  
  "Mu Jumal! Ma ei suuda uskuda, et sain sinuga hakkama," õhkas Casper.
  
  "Ma kardan, et läksin natuke segaseks," vastas Perdue. "Kas see on dr Jacobs?"
  
  "Kuidas sa tead?" küsis Kasper.
  
  "Ma näen teie numbrit oma satelliitjälgijal. Kas sa oled Samiga koos? küsis Perdue.
  
  "Ei, aga ma helistan tema pärast," vastas Casper. Ta selgitas Perduele kõike, kuni selleni, kus tema ja Olga pidid rongilt maha tulema, ja tal polnud aimugi, kuhu Taft ja tema käsilased lähevad. "Usun siiski, et Zelda Bessleril on Valkyrie juhtpaneelide jaoks kaugjuhtimispult," ütles Casper Perdue.
  
  Miljardär naeratas arvutiekraani värelemise peale. "Nii, kas see on see?"
  
  "Kas teil on positsioon?" - hüüatas Casper õhinal. "Härra Perdue, kas ma saaksin palun selle jälgimiskoodi?"
  
  Purdue sai dr Jacobsi teooriaid lugedes teada, et mees oli omaette geenius. "Kas sul on pastakat?" Perdue irvitas, tundes end taas oma vana uimase minana. Ta manipuleeris taas olukorraga, oma tehnoloogia ja intelligentsusega puutumatuna, täpselt nagu vanasti. Ta kontrollis Bessleri kaugseadme signaali ja andis Casper Jacobsile jälgimiskoodi. "Mida sa kavatsed teha?" - küsis ta Casperilt.
  
  "Ma kasutan ebaõnnestunud katset, et tagada edukas likvideerimine," vastas Casper külmalt. "Enne kui ma lähen. Palun kiirustage, kui saate teha midagi Valkyrie magnetismi nõrgendamiseks, hr Perdue. Teie sõbrad jõuavad peagi ohtlikku etappi, kust nad enam tagasi ei naase."
  
  "Palju õnne, vanamees," jättis Perdue oma uue tuttavaga hüvasti. Ta ühendus kohe liikuva laeva signaaliga, häkkides samal ajal raudteesüsteemi, millest see läbi sõitis. Ta oli teel Polskaja linnas asuvale ristmikule, kus ta pidi arvutuste kohaselt kiirendama 3 Machini.
  
  "Tere?" - kuulis ta oma sidesüsteemiga ühendatud kõlarist.
  
  "Sam!" - hüüatas Perdue.
  
  "Purdue! Aita meid!" - hüüdis ta läbi kõlari. "Nina kaotas teadvuse. Enamikul rongis olijatel on see olemas. Kaotan kiiresti nägemist ja see näeb välja nagu neetud ahi!
  
  "Kuule, Sam!" - karjus Perdue üle oma hääle. "Ma keskendun rööbastee mehaanikale, kui me räägime. Oodake veel kolm minutit. Niipea, kui Valkyrie trajektoori vahetab, kaotab see oma magnetilise generatsiooni ja aeglustab!
  
  "Jeesus Kristus! Kolm minutit? Oleme selleks ajaks toostid!" Sam karjus.
  
  "Kolm minutit, Sam! Oota!" karjus Perdue. Serveriruumi ukse taha tulid Charles ja Lillian, et näha, mida mürin põhjustas. Nad teadsid paremini, kui küsida või sekkuda, kuid nad kuulasid draamat eemalt, näides kohutavalt murelikuna. "Muidugi kaasneb rööbastee vahetamisega laupkokkupõrke oht, kuid praegu ma ei näe ühtegi teist rongi," ütles ta kahele oma töötajale. Lillian palvetas. Charles neelatas kõvasti.
  
  Rongis ahmis Sam õhku ega leidnud lohutust jäisel maastikul, mis Valküüri möödudes sulas. Ta tõstis Nina üles, et teda elustada, kuid tema keha oli raske nagu 16-rattalisel ja ta ei saanud enam edasi liikuda. "Mõne sekundiga 3 mach. Me kõik oleme surnud."
  
  Rongi ette ilmus Polskaja silt ja möödus neist silmapilkselt. Sam hoidis hinge kinni, tundes, kuidas tema enda kehakaal kiiresti suureneb. Ta ei näinud enam midagi, kui järsku kuulis raudtee pöörme kõminat. Valkyrie näis olevat rööbastelt välja jooksnud magnetvälja järsu katkemise tõttu normaalsele rajale, kuid Sam hoidis Ninast kinni. Turbulents oli tohutu ning Sami ja Nina surnukehad visati ruumi seadmetesse.
  
  Nagu Sam kartis, hakkas Valkyrie pärast veel kilomeetrit kõndimist rööbastelt välja jooksma. Ta sõitis lihtsalt liiga kiiresti, et rajal püsida, kuid selleks hetkeks oli ta aeglustunud piisavalt, et kiirendada alla normaalse kiiruse. Ta võttis julguse kokku ja kallistas Nina teadvuseta keha enda poole, kattes ta pead kätega. Järgnes suurepärane mõra, millele järgnes kuradist vaevatud laev, mis ikka veel muljetavaldava kiirusega ümber läks. Kurdistav kokkupõrge murdis masina pooleks, paiskudes välispinna alla plaadid.
  
  Kui Sam rööbaste ääres ärkas, oli tema esimene mõte kõik sealt ära saada, enne kui kütus ära põleb. Lõppude lõpuks oli see tuumakütus, arvas ta. Sam ei olnud ekspert selles, millised mineraalid olid kõige lenduvamad, kuid ta ei tahtnud tooriumiga riskida. Ta avastas aga, et tema keha oli teda täielikult alt vedanud ja ta ei saanud sentimeetritki liigutada. Seal Siberi jääs istudes mõistis ta, kui kohatuna ta end tundis. Tema keha kaalus veel tonni ja hetk tagasi oli ta elusalt röstitud, kuid nüüd oli tal külm.
  
  Mõned ellujäänud delegatsiooni liikmed roomasid järk-järgult jäätuvale lumele. Sam vaatas, kuidas Nina aeglaselt mõistusele tuli ja naeratada julges. Tema tumedad silmad lehvisid teda vaadates. "Sam?"
  
  "Jah, mu arm," ta köhatas ja naeratas. "Lõppude lõpuks on jumal."
  
  Ta naeratas ja vaatas oma pea kohal olevat halli taevast, hingates välja kergenduse ja valuga. Ta ütles tänulikult: "Aitäh, Perdue."
  
  
  33
  Lunastus
  
  
  
  Edinburgh - kolm nädalat hiljem
  
  
  Ninat raviti korralikus meditsiiniasutuses pärast seda, kui tema ja teised ellujäänud viidi kõigi tema vigastustega lennukisse. Temal ja Samil kulus kolm nädalat, et naasta Edinburghi, kus nende esimene peatus oli Reichtisousis. Püüdes oma sõpradega ühendust saada, korraldas Purdue suure toitlustusettevõtte õhtusöögi, et ta saaks oma külalistele meeldida.
  
  Oma ekstsentrilisuse poolest tuntud Perdue lõi pretsedendi, kui kutsus oma majahoidja ja ülemteenri eraõhtusöögile. Sam ja Nina olid endiselt mustad ja sinised, kuid nad olid ohutud.
  
  "Ma arvan, et toost on õige," ütles ta ja tõstis oma kristallšampanjaklaasi. "Minu töökatele ja alati ustavatele orjadele Lilyle ja Charlesile."
  
  Lily itsitas, kui Charles hoidis sirge näoga. Ta surus ta ribidesse. "Naerata".
  
  "Kord ülemteener, alati ülemteener, mu kallis Lillian," vastas ta irooniliselt, põhjustades teiste naeru.
  
  "Ja mu sõber David," sekkus Sam. "Las ta saab ravi ainult haiglas ja loobuge koduhooldusest igaveseks!"
  
  "Aamen," nõustus Perdue, silmad pärani.
  
  "Muide, kas me jäime Novosibirskis taastumise ajal millestki ilma?" - küsis Nina, suu täis kaaviari ja soolast biskviiti.
  
  "Mind ei huvita," kehitas Sam õlgu ja neelas šampanjat, et viskit lisada.
  
  "See võib teile huvitav olla," kinnitas Perdue neile sära silmis. "See oli uudistes pärast teateid hukkunute ja vigastuste kohta rongitragöödias. Kirjutasin selle üles päev pärast seda, kui teid seal haiglasse võeti. Tulge vaatama."
  
  Nad pöördusid sülearvuti ekraani poole, mis oli Perduel endiselt söestunud baariletil. Nina ahmis ja urgitses Sami, nähes sama reporterit, kes teatas kummitusrongist, mille ta oli siis Sami jaoks salvestanud. Sellel oli alapealkiri.
  
  "Pärast väiteid, et kummitusrong tappis paar nädalat tagasi mahajäetud rongiteedel kaks teismelist, toob see reporter teieni taas mõeldamatu."
  
  Naise selja taga oli taamal Venemaa linn nimega Tomsk.
  
  Ameerika suurärimees Clifton Tafti, Belgia teadlase dr Zelda Bessleri ja Šoti linnapeakandidaadi Honi rikutud surnukehad. Eile leiti Lance McFadden rongi rööbastelt. Kohalikud teatasid, et nägid vedurit näiliselt eikusagilt, samal ajal kui kolm patroonit kõndisid pärast nende limusiini purunemist mööda rööpaid.
  
  "Elektromagnetilised impulsid teevad seda," irvitas Perdue leti ääres.
  
  Tomski linnapea Vladimir Nelidov mõistis tragöödia hukka, kuid selgitas, et nn kummitusrongi ilmumine oli lihtsalt eile maha sadanud tugeva lumesaju läbimise tagajärg. Ta kinnitas, et kohutavas vahejuhtumis pole midagi imelikku ja tegemist oli lihtsalt halva nähtavuse tõttu õnnetu õnnetusega.
  
  Perdue lülitas selle välja ja raputas naeratades pead.
  
  "Näib, et dr Jacobs on palunud appi Olga kadunud onu kolleegid Venemaa Salajasest Füüsika Seltsist," naeris Perdue, meenutades, et Kasper mainis Sami intervjuus ebaõnnestunud füüsikaeksperimenti.
  
  Nina rüüpas oma šerrit. "Ma soovin, et ma saaksin öelda, et mul on kahju, aga ma ei ütle. Kas see teeb minust halva inimese?"
  
  "Ei," vastas Sam. "Sa oled pühak, pühak, kes saab vene jõugult kingitusi selle eest, et ta tappis oma peamise vaenlase kuradi pistodaga." Tema avaldus tekitas rohkem naeru, kui ta arvas.
  
  "Kuid üldiselt on mul hea meel, et dr Jacobs on nüüd Valgevenes, eemal natside eliidi raisakotkastest," ohkas Perdue. Ta vaatas Samile ja Ninale otsa. "Jumal teab, et ta hüvitas mulle helistades oma teod tuhat korda, muidu poleks ma kunagi teadnud, et olete ohus."
  
  "Ära välista ennast, Perdue," tuletas Nina talle meelde. "Üks asi on see, et ta teid hoiatas, kuid tegite ikkagi otsustava otsuse oma süü lunastamiseks."
  
  Ta pilgutas silma: "Sa vastasid."
  
  
  LÕPP
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Preston W. Laps
  Babüloonia mask
  
  
  Kus on tunnetel mõte, kui nägu pole?
  
  Kuhu rändab Pime, kui ümberringi on ainult pimedus ja augud ja tühjus?
  
  Kuhu räägib Süda ilma keelt huultelt hüvasti jätmata?
  
  Kus on magus roosilõhn ja armukese hingus, kui valede lõhn puudub?
  
  Kuidas ma teile ütlen?
  
  Kuidas ma teile ütlen?
  
  Mida nad oma maskide taga peidavad?
  
  Kui nende näod on peidetud ja hääl sunnitud?
  
  Kas neil on taevas?
  
  Või kas neile kuulub põrgu?
  
   - Masque de Babeli (umbes 1682 - Versailles)
  
  
   1. peatükk - Põlev mees
  
  
  Nina pilgutas laialt silmi.
  
  Ta silmad kuulasid tema sünapsi, kui uni libises REM-unne, jättes ta oma alateadvuse julmadesse küüsi. Heidelbergi ülikooli haigla erapalatis põlesid pimedal ööl tuled, kuhu dr Nina Gould hospitaliseeriti, et võimalusel kõrvaldada kiiritushaiguse kohutavad tagajärjed. Seni on olnud raske kindlaks teha, kui kriitiline tema juhtum tegelikult oli, kuna teda saatnud mees ei andnud täpselt edasi tema kokkupuute taset. Parim, mida ta võis öelda, oli see, et ta leidis naise Tšernobõli maa-alustes tunnelites ekslemas tunde kauem, kui ükski elusolend iialgi taastuda suutis.
  
  "Ta ei rääkinud meile kõike," kinnitas õde Barken oma väikesele alluvate rühmale, "aga mul oli selge kahtlus, et see polnud isegi pool sellest, mida dr Gould pidi seal läbi elama, enne kui ta väitis, et oli leidis ta." Ta kehitas õlgu ja ohkas. "Kahjuks, kui ta vahistati kuriteo eest, mille kohta meil pole tõendeid, pidime ta lahti laskma ja tegelema selle vähese teabega, mis meil oli."
  
  Kohustuslik kaastunne mängis praktikantide nägudel, kuid nad maskeerisid professionaalsete maskide all vaid öist igavust. Nende noor veri laulis vabaduse eest pubis, kuhu seltskond tavaliselt pärast vahetust kogunes, või praegusel ööajal oma armukeste embusele. Õde Barkenil oli nende kahemõttelisuse pärast vähe kannatlikkust ja ta igatses oma kaaslaste seltskonda, kus ta sai vahetada faktilisi ja kaalukaid otsuseid nendega, kes olid samaväärselt kvalifitseeritud ja kirglikud meditsiini vastu.
  
  Tema punnis silmamunad kammisid neid ükshaaval läbi, kui ta rääkis dr Gouldi seisundist. Tema õhukeste huulte kaldus nurgad pöördusid allapoole, väljendades rahulolematust, mida ta rääkis sageli oma karmis ja madalas toonis. Lisaks sellele, et ta oli Heidelbergi ülikoolis järgitud Saksa meditsiinipraktika karm veteran, oli ta tuntud ka kui üsna hiilgav diagnostik. Kolleegidele oli üllatus, et ta ei vaevunud kunagi oma karjääri jätkama, saades arstiks või isegi täiskohaga konsultandiks.
  
  "Millised on tema olukorrad, õde Barken?" - küsis noor õde, šokeerides oma õde oma tõelise huviga. Tervel, viiekümneaastasel ülemusel kulus vastamiseks minut aega, näis peaaegu rõõmus, et temalt küsimus esitati, selle asemel, et terve öö õigustatud jonnikute koomas pilku vahtida.
  
  "Noh, see on kõik, mida saime teada saksa härralt, kes ta siia tõi, õde Marxilt. Me ei leidnud tema haiguse põhjuste kohta muid tõendeid peale selle, mida mees meile rääkis. Ta ohkas, olles pettunud teabe puudumisest dr Gouldi seisundi kohta. "Võin öelda vaid seda, et ta näib olevat õigel ajal päästetud, et ravile saada. Kuigi tal on kõik ägeda mürgistuse tunnused, paistab tema keha sellega rahuldavalt toime tulevat... praegu."
  
  Õde Marx noogutas, ignoreerides kolleegide pilkavaid reaktsioone. See huvitas teda. Lõppude lõpuks oli ta sellest Nina Gouldist oma emalt palju kuulnud. Temast vestlemise põhjal arvas ta alguses, et tema ema tunneb seda deminutiiv Šoti ajaloolast. Kuid arstitudengi Marlene Marksil ei kulunud kaua aega, kui ta sai teada, et tema ema oli lihtsalt kirglik ajakirjade ja Gouldi välja antud raamatute lugeja. Seega oli Nina Gould oma kodus kuulsus.
  
  Kas see oli veel üks ajaloolase salakäikudest, nagu need, mida ta oma raamatutes kergelt puudutas? Marlene mõtles sageli, miks dr Gould ei kirjutanud lähemalt oma seiklustest kuulsa Edinburghi maadeuurija ja leiutaja David Perdue'ga, vaid vihjas pigem arvukatele reisidele. Siis tekkis tuntud side maailmakuulsa uuriva ajakirjaniku Sam Cleave'iga, kellest dr Gould kirjutas. Ema Marlene mitte ainult ei rääkinud Ninast kui peresõbrast, vaid rääkis ka tema elust, nagu oleks kiuslik ajaloolane kõndiv seebiooper.
  
  Oli vaid aja küsimus, millal Marlene'i ema hakkas Sam Cleave'i või tema enda välja antud raamatuid lugema, kui ainult selleks, et rohkem teada saada suure Gouldi häärberi teiste tubade kohta. Just kogu selle maania tõttu hoidis õde Gouldi viibimist Heidelbergis saladuses, kartes, et tema ema korraldab ühe naise marsi 14. sajandi meditsiiniasutuse läänetiiba, et protesteerida tema vangistamise või muu taolise vastu. See pani Marlene endamisi naeratama, kuid riskides saada endale õde Barkeni hoolikalt välditud viha, varjas ta oma lõbusust.
  
  Rühm arstitudengeid ei teadnud roomavast kannatanute kolonnist, mis allkorrusel kiirabile lähenes. Nende jalge all ümbritses seltskond korrapidajaid ja ööõdesid karjuvat noormeest, kes keeldus end rihmaga kinni sidumast.
  
  "Palun, härra, te peate karjumise lõpetama!" - anus valveõde meest, blokeerides oma üsna suure kehaga tema raevuka hävingutee. Tema pilgud kaldusid ühe suktsinüülkoliinisüstiga relvastatud korrapidaja poole, lähenedes salaja põletusohvrile. Õudne nägemine nutvast mehest pani kaks uut töötajat lämbuma, vaevu hoides kinni, kui nad ootasid, kuni õde järgmise korralduse hüüab. Enamiku jaoks oli see aga tüüpiline paanikastsenaarium, kuigi iga asjaolu oli erinev. Näiteks polnud neil kunagi varem kiirabisse jooksnud põletusohver, rääkimata sellest, et ta libisedes väljus temast suitsu, kaotades teel rindkerest ja kõhust lihatükke.
  
  Hämmeldunud Saksa meditsiinitöötajatele tundus 35 sekundit kaks tundi. Vahetult pärast seda, kui suur naine oma ohvri mustaks läinud pea ja rinnaga nurka surus, lakkasid karjed järsult ja asendusid lämbunud hingeldamisega.
  
  "Hingamisteede turse!" möirgas ta võimsa häälega, mida oli kuulda kogu kiirabis. "Intubatsioon kohe!"
  
  Kükitav meesõde tormas ettepoole, pistis nõela õhku ahmiva mehe krõmpsuvasse nahka, vajutades kõhklemata kolbi. Ta võpatas, kui süstal põrkas vaese patsiendi epidermisesse, kuid seda tuli teha.
  
  "Jumal! See lõhn on vastik! "- turritas üks õdedest hinge all, pöördudes kolleegi poole, kes nõustuvalt noogutas. Nad katsid hetkeks oma näo kätega, et hinge tõmmata, kui küpsenud liha hais ründas nende meeli. See ei olnud väga professionaalne, aga nad olid siiski ainult inimesed.
  
  "Viige ta OR B-sse!" - kõmistas kange daam oma kaaskonnale. "Schnell! Ta hakkab südame seiskuma, inimesed! Liigu!" Nad asetasid krampidega patsiendile hapnikumaski, kuna tema koherentsus nõrgenes. Keegi ei märganud pikka mustas mantlis vanameest tema jälgedes. Tema pikk, piklik vari tumendas puutumata ukseklaasi, kus ta seisis ja jälgis, kuidas suitsevat korjust ära viidi. Tema rohelised silmad välgatasid viltkübara ääre alt ja kuivad huuled irvitasid lüüasaamisega.
  
  Kogu hädaabiruumis valitseva kaose juures teadis ta, et teda ei nähta, ja lipsas ustest sisse, et külastada esimesel korrusel, ooteruumist mõne jala kaugusel asuvat riietusruumi. Riietusruumi sattudes vältis ta avastamist, vältides pinkide kohal olevate väikeste laevalgustite sära. Kuna oli öövahetuse keskpaik, siis riietusruumis ilmselt meditsiinitöötajaid ei oleks, siis haaras ta paar nühkimist ja suundus duši alla. Ühes pimendatud putkas võttis vanamees riided seljast.
  
  Tema kohal olevate tillukeste ümmarguste tulede all kerkis pleksiklaasist peegelduses välja tema kondine puuderjas kuju. Groteskne ja kõhn, tema piklikud jäsemed heitsid ülikonnast maha ja pani selga puuvillase vormi. Tema raske hingamine väljus liikudes vilistavalt, matkides androidi nahka riietatud robotit, mis pumpab iga vahetuse ajal tema liigeste kaudu hüdraulikavedelikku. Kui ta eemaldas oma fedora, et asendada see korgiga, pilkas tema väärakujuline kolju teda pleksiklaasist peegelpildis. Valguse nurk rõhutas tema kolju iga mõlki ja eendit, kuid ta hoidis mütsi kallal pea nii kaugele viltu, kui suutis. Ta ei tahtnud silmitsi seista oma suurima veaga, oma võimsaima inetusega - näota.
  
  Tema inimnäost paistsid vaid silmad, ideaalse kujuga, kuid oma normaalsuses üksildased. Vanamees ei talunud omaenda peegelpildi naeruvääristamise alandamist, kui põsesarnad tema ilmetut nägu raamisid. Tema peaaegu puuduvate huulte ja napi suu kohal polnud peaaegu ühtegi avaust ning ninasõõrmeteks olid vaid kaks pisikest pragu. Tema nutika maskeeringu viimane element oleks kirurgiline mask, mis viiks elegantselt lõpule tema kavaluse.
  
  Toppides ülikonna kõige kaugemasse idaseina kappi ja sulgedes lihtsalt kitsa ukse, parandas ta oma kehahoia.
  
  "Mine minema," pomises ta.
  
  Ta raputas pead. Ei, tema dialekt oli vale. Ta köhatas kõri ja peatus, et mõtteid koguda. "Abend." Ei. Jällegi. "Ah, paindunud," ütles ta selgemalt ja kuulas oma kähedat häält. Aktsent oli peaaegu käes; jäi veel üks-kaks katset.
  
  "Mine minema," ütles ta selgelt ja valjult, kui riietusruumi uks avanes. Liiga hilja. Ta hoidis selle sõna ütlemiseks hinge kinni.
  
  "Abend, härra doktor," astus korrapidaja naeratades sisse ja suundus kõrvaltuppa pissuure kasutama. "Wie geht's?"
  
  "Söögid, sisemised," vastas vanamees kähku, rõõmustas õe unustuse üle. Ta köhatas kõri puhtaks ja suundus ukse poole. Oli hilja ja tal oli kuuma uue saabujaga ikka veel tegemata asju.
  
  Tundes peaaegu häbi loomaliku meetodi pärast, mida ta oli kasutanud kiirabisse järgnenud noormehe jälitamiseks, kaldus ta pea taha ja nuusutas õhku. See tuttav lõhn pani teda järgnema talle nagu hai, kes järgib järeleandmatult verd läbi kilomeetrite pikkuse vee. Ta pööras vähe tähelepanu personali, koristajate ja ööarstide viisakatele tervitustele. Tema riietatud jalad liikusid vaikselt samm sammu järel, kui ta allus põleva liha ja desinfitseerimisvahendi teravale lõhnale, mis tungis tema ninasõõrmetesse kõige tugevamalt.
  
  "Zimmer 4," pomises ta, kui nina viis ta vasakule koridoride T-kujulise ristmiku poole. Ta naerataks - kui saaks. Tema kõhn keha hiilis mööda põletusosakonna koridori, kuhu noormees raviti. Ruumi tagaosast kuulis ta arsti ja õdede hääli, mis teatasid patsiendi ellujäämisvõimalustest.
  
  "Ta jääb siiski ellu," ohkas meesarst kaastundlikult, "ma arvan, et ta ei suuda säilitada oma näofunktsioone - jooni, küll, aga tema lõhna- ja maitsemeel on jäädavalt ja tõsiselt kahjustatud."
  
  "Kas tal on ikka veel nägu selle kõige all, doktor?" - küsis õde vaikselt.
  
  "Jah, aga ebatõenäoline, kuna nahakahjustused põhjustavad tema näojoonte... noh... veelgi rohkem näkku kadumist. Tema nina ei paista välja ja huuled," kõhkles ta, tundes siirast kahju söestunud rahakotis vaevu säilinud juhiloaga atraktiivsest noormehest, "kadusid. Vaene laps. Ta oli vaevalt kakskümmend seitse ja see juhtub temaga.
  
  Arst raputas peaaegu märkamatult pead. "Palun, Sabina, manustage intravenoosselt valuvaigistit ja alustage viivitamatut vedeliku asendamist."
  
  "Jah, doktor." Ta ohkas ja aitas kolleegil sideme kokku korjata. "Ta peab kogu oma ülejäänud elu maski kandma," ütles naine ega pöördunud konkreetselt kellegi poole. Ta tõmbas käru lähemale, kandes steriilseid sidemeid ja soolalahust. Nad ei märganud koridorist sisse piiluva ja aeglaselt sulguva ukseprao kaudu oma sihtmärki paljastavat sissetungija tulnukat kohalolekut. Temast pääses vaikselt vaid üks sõna.
  
  "Mask".
  
  
  2. peatükk - võimalik inimrööv
  
  
  Tundes end pisut rahutult, jalutas Sam juhuslikult läbi Dundee lähedal asuva eraasutuse ulatuslike aedade müriseva Šotimaa taeva all. Lõppude lõpuks, kas oli veel mõnda liiki? Siiski tundis ta end enda sees hästi. Tühi. Tema ja ta sõpradega oli viimasel ajal nii palju juhtunud, et oli üllatav, et vahelduseks ei pidanud millegi peale mõtlema. Sam naasis Kasahstanist nädal tagasi ega ole pärast Edinburghi naasmist Ninat ega Perduet näinud.
  
  Talle teatati, et Nina sai kiirguse tagajärjel raskeid vigastusi ja ta viidi Saksamaa haiglasse. Pärast seda, kui ta saatis uue tuttava Detlef Holzeri teda otsima, jäi ta mitmeks päevaks Kasahstani ega saanud Nina seisundi kohta uudiseid. Ilmselt avastati ka Dave Perdue Ninaga samast kohast, kuid Detlef alistas ta oma kummaliselt agressiivse käitumise tõttu. Kuid siiani oli see parimal juhul oletus.
  
  Perdue ise võttis Samiga ühendust päev varem, et teavitada teda enda vangistamisest Sinclairi meditsiiniuuringute keskuses. Sinclairi meditsiiniuuringute keskus, mida rahastas ja juhib Renegade Brigade, oli Perdue salaliitlane eelmises lahingus Musta Päikese ordu vastu. Juhtus nii, et ühendus koosnes endistest Musta Päikese liikmetest; nii-öelda ärataganejad, kelle usust oli mitu aastat varem liikmeks saanud ka Sam. Tema operatsioone nende jaoks oli vähe, kuna nende vajadus luureandmete järele oli vaid juhuslik. Nutika ja tõhusa uuriva ajakirjanikuna oli Sam Cleave brigaadi jaoks selles osas hindamatu.
  
  Peale viimaste võis ta vabalt tegutseda oma äranägemise järgi ja teha oma vabakutselist tööd millal iganes. Väsinud peagi tegemast midagi nii pingelist nagu tema viimane missioon, otsustas Sam võtta aega, et külastada Perduet selles hullumajas, mida ekstsentriline teadlane seekord külastas.
  
  Sinclairi asutamise kohta oli väga vähe teavet, kuid Samil oli nina kaane all lihalõhna järele. Kohale lähenedes märkas ta, et hoone nelja korruse kolmandal korrusel olid trellid akendel.
  
  "Vean kihla, et olete ühes neist tubadest, hei, Perdue?" Sam naeratas endamisi, kui kõndis ülivalgete seintega jubeda hoone peasissekäigu poole. Fuajeesse sisenedes jooksis Sami kehast külmavärin. "Oh issand, hotell California kehastab Stanleyt palju?"
  
  "Tere hommikust," tervitas väike blond administraator Sami. Tema naeratus oli siiras. Tema karm ja tume välimus pani naise koheselt intrigeerima, isegi kui ta oli piisavalt vana, et olla tema palju vanem vend või peaaegu liiga vana onu.
  
  "Jah, see on õige, noor daam," nõustus Sam kirglikult. "Ma olen siin, et näha David Perduet."
  
  Ta kortsutas kulmu: "Kellele see kimp siis on, söör?"
  
  Sam pilgutas lihtsalt silma ja langetas parema käe alla, et lilleseade leti alla peita. "Shh, ära ütle talle. Ta vihkab nelke."
  
  "Ee," kogeles ta äärmises ebakindluses, "ta on 3. toas, kaks korrust kõrgemal, toas 309."
  
  "Tha," irvitas Sam ja vilistas, kui kõndis valge ja rohelisega märgitud trepi poole "2. palat, 3. palat, 4. palat", lehvitades laisalt oma lillekimpu. Peeglis lõbustas teda segaduses noore naise muutlik pilk, kes püüdis ikka veel aru saada, milleks need lilled mõeldud on.
  
  "Jah, täpselt nagu ma arvasin," pomises Sam, kui ta leidis trepist paremal asuva koridori, kus sama ühtne roheline ja valge silt ütles "3. palat." "See on hull korrus baaridega ja Perdue on linnapea."
  
  Tegelikult ei meenutanud see koht kuidagi haiglat. See nägi pigem välja nagu suures kaubanduskeskuses asuv meditsiinikabinettide ja praksiste kogum, kuid Sam pidi tunnistama, et ootuspärase hullumeelsuse puudumine oli tema arvates pisut häiriv. Mitte kusagil ei näinud ta valgetes haiglamantlites või ratastoolides inimesi poolsurnuid ja ohtlikke transportimas. Isegi meditsiinitöötajad, keda ta tundis ära vaid valgete kitlite järgi, nägid üllatavalt rahulikud ja juhuslikud välja.
  
  Nad noogutasid ja tervitasid teda südamlikult, kui ta neist möödus, küsimata ainsatki küsimust lillede kohta, mida ta käes hoidis. See ülestunnistus võttis Samilt lihtsalt huumori ja ta viskas kimbu lähimasse prügikasti vahetult enne määratud tuppa jõudmist. Uks oli muidugi suletud, kuna see asus trellitatud põrandal, kuid Sam oli hämmeldunud, kui avastas, et see on lukustamata. Veelgi hämmastavam oli ruumi sisemus.
  
  Peale ühe hästi kardinatega akna ja kahe plüüsist luksusliku tugitooli polnud siin peale vaiba midagi muud. Tema tumedad silmad uurisid võõrast tuba. Sellel puudus voodi ja privaatne vannituba. Perdue istus seljaga Sami poole ja vaatas aknast välja.
  
  "Nii hea meel, et sa tulid, vanamees," ütles ta samal rõõmsal ja jumalast rikkamal toonil, millega ta tavaliselt oma häärberis külalistele pöördus.
  
  "Mu rõõm," vastas Sam, püüdes endiselt mööblimõistatust lahendada. Perdue pöördus terve ja lõdvestunud näoga tema poole.
  
  "Istu maha," kutsus ta hämmeldunud ajakirjanikku, kes tema näoilme järgi otsustades uuris ruumis putukaid või peidetud lõhkeaineid. Sam istus maha. "Nii," alustas Perdue, "kus mu lilled on?"
  
  Sam pööritas silmi Perdue poole. "Ma arvasin, et mul on mõistus kontrolli all?"
  
  Perdue ei paistnud Sami avaldusest häirivat, mida nad mõlemad teadsid, kuid kumbki ei toetanud. "Ei, ma nägin teid mööda alleed kõndimas, see käes, kahtlemata ostsite selle ainult selleks, et mind ühel või teisel viisil häbistada."
  
  "Jumal, sa hakkad mind liiga hästi tundma," ohkas Sam. "Aga kuidas sa näed siin midagi maksimaalsete turvatrellide taga? Märkasin, et vangide kambrid jäid lukustamata. Mis mõtet on teid lukustada, kui nad hoiavad teie uksi lahti?"
  
  Perdue naeratas, lõbustas ja raputas pead. "Oh, see ei takista meil põgenemast, Sam. Seda selleks, et me ei hüppaks." Esimest korda kõlas Perdue hääl kibedalt ja pahatahtlikult. Sam tundis oma sõbra ärevust esile kerkimas, kui tema enesekontroll langes ja voolas. Selgus, et Perdue näiline rahulikkus oli vaid mask selle ebaloomuliku rahulolematuse taga.
  
  "Kas teil on kalduvus sellistele asjadele?" - küsis Sam.
  
  Perdue kehitas õlgu. "Ma ei tea, meister Cleve. Ühel hetkel on kõik korras ja järgmisel olen tagasi selles neetud kalapaagis ja soovin, et saaksin uppuda kiiremini, kui see tindikas kala mu aju alla neelab.
  
  Perdue ilme muutus koheselt rõõmsast rumalusest murettekitavalt kahvatuks masenduseks, mis oli täis süütunnet ja muret. Sam julges panna käe Perdue õlale, tal polnud aimugi, kuidas miljardär reageerib. Kuid Perdue ei teinud midagi, sest Sami käsi rahustas tema segadust.
  
  "Kas see on see, mida sa siin teed? Kas sa üritad tagasi pöörata seda ajupesu, mille kuradi natsid sulle läbi viis?" küsis Sam temalt jultunult. "Aga see on hea, Purdue. Kuidas ravi kulgeb? Sa näed paljuski välja nagu sina ise.
  
  "Tõesti?" Perdue naeratas. "Sam, kas sa tead, mis tunne on mitte teada? See on hullem kui teadmine, võin teile kinnitada. Kuid olen avastanud, et teadmine sünnitab teistsuguse deemoni kui oma tegude unustamine.
  
  "Mida sa silmas pead?" Sam kortsutas kulmu. "Nagu ma aru saan, on mõned tõelised mälestused tagasi tulnud; midagi, mida sa varem ei mäletanud?"
  
  Perdue kahvatusinised silmad vaatasid läbi prilliläätsede otse kosmosesse, kui ta Sami arvamust enne selgitamist kaalus. Ta nägi aknast läbi voolava pilvise ilma pimenevas valguses välja peaaegu maniakaalne. Ta pikad peenikesed sõrmed sõrmitsesid tooli puidust käepideme nikerdusi, kui ta oli uimas. Sam pidas paremaks praegu teemat vahetada.
  
  "Miks, kurat, seal voodit pole?" - hüüatas ta peaaegu tühjas ruumis ringi vaadates.
  
  "Ma ei maga kunagi".
  
  See oli kõik.
  
  See oli kõik, mida Perduel selle teema kohta öelda oli. Tema puudulik viimistlemine ajas Sami närvi, sest see oli mehe tunnuskäitumisele täpselt vastupidine. Tavaliselt heitis ta minema kõik kohanemisvõimed või tõkked ja paiskas välja suurejoonelise loo, mis oli täis mida, miks ja kes. Nüüd oli ta rahul ainult tõsiasjaga, nii et Sam ei proovinud mitte ainult Perdue selgitusi saada, vaid ka sellepärast, et ta tõesti tahtis teada. "Te teate, et see on bioloogiliselt võimatu, kui te ei taha psühhoosihoogu surra."
  
  Pilk, mille Perdue talle vaatas, ajas Samile külmavärinad mööda. See oli midagi hulluse ja täiusliku õnne vahepealset; söödetava metslooma välimus, kui Sam peaks arvama. Tema soola-pipraga blondid juuksed olid valusalt kenad nagu alati, pikkadeks salgudeks tagasi kammitud, mis eraldasid neid hallidest kõrtsustest. Sam kujutas ette Perdue'd, kelle juuksed olid sassis ühisduši all, neid kahvatusiniseid läbistavaid pilke valvuritelt, kui nad leidsid ta kellegi kõrva närimas. Teda häiris kõige rohkem see, kui tähelepanuväärne selline stsenaarium tema sõbra seisundi jaoks ootamatult tundus. Perdue sõnad tõmbasid Sami tema vastikutest mõtetest välja.
  
  "Ja mis sa arvad, mis see vana kukk siin teie ees istub?" Perdue muigas, tundes oma seisundi pärast pigem häbi oma tuju üleval hoida püüdes. "See näeb välja psühhoos, mitte Hollywoodi jama, mida inimesed üle mängivad, kus inimesed kisuvad juukseid välja ja kirjutavad oma nimed jamadega seintele. See on vaikne asi, vaikne hiiliv vähk, mis paneb sind enam ei hooli sellest, mida sa pead tegema, et elus püsida. Jääd oma mõtete ja tegemistega üksi, toidule mõtlemata..." Ta vaatas tagasi paljale vaibale, kus oleks pidanud olema voodi, "...magamas. Algul mu keha paindus rahu surve all. Sam, sa oleksid pidanud mind nägema. Hämmingus ja kurnatud, minestasin põrandal. Ta liikus Samile lähemale. Ajakirjanik tundis Perdue hingeõhus meditsiinilist parfüümi ja vanu sigarette lõhna.
  
  "Purdue..."
  
  "Ei, ei, sa küsisid. Nüüd sa kuula, okei?" nõudis Perdue sosinal. "Ma pole enam kui neli päeva järjest maganud ja teate mida? Tunnen end suurepäraselt! Tähendab, vaata mind. Kas ma ei näe välja nagu tervisepilt?"
  
  "See mind häiribki, sõber," võpatas Sam kukalt kratsides. Perdue naeris. See ei olnud sugugi hull itsitamine, vaid tsiviliseeritud, õrn muigamine. Perdue neelas oma lõbustuse alla ja sosistas: "Teate, mida ma arvan?"
  
  "Et mind pole tegelikult siin?" Sam arvas ära. "Jumal teab, see mahe ja igav koht paneks mind tõsiselt kahtlema tegelikkuses."
  
  "Ei. Ei. Ma arvan, et kui Must Päike mulle ajupesu tegi, kaotasid nad kuidagi mu unevajaduse. Nad programmeerisid mu aju ümber... Nad ei kukkunud maha, kui neid tulistati, Sam. Nad läksid aina edasi ja kaugemale ja kaugemale..."
  
  "Vahet pole. Ma viin su siit minema," otsustas Sam.
  
  "Ma pole veel aegunud, Sam. Las ma jään ja lasen kustutada kõik need koledad käitumisharjumused," nõudis Perdue, püüdes näida mõistlik ja vaimselt terve, kuigi ta tahtis vaid asutusest välja murda ja oma koju Reichtisusisesse tagasi joosta.
  
  "Sa ütled seda," viipas Sam talle targal toonil, "aga see pole see, mida sa silmas pead."
  
  Ta tõmbas Perdue toolilt välja. Miljardär naeratas oma päästjale ja näis silmnähtavalt elevil. "Teil on kindlasti veel võime oma meelt kontrollida."
  
  
  3. peatükk - halbade sõnadega kujund
  
  
  Nina ärkas üles, tundes end halvasti, kuid tajus selgelt ümbritsevat. See oli esimene kord, kui ta ärkas ilma, et teda oleks äratanud õe hääl või arst, kes ahvatles jumalakartmatul hommikutunnil annust manustama. Ta oli alati lummatud sellest, kuidas õed alati naeruväärsetel tundidel, sageli kahe ja viie vahel öösel, patsiente üles äratasid, et neile "midagi magada". Taoliste tavade loogika jäi talle täiesti kõrvale ja ta ei varjanud oma pahameelt sellise idiootsuse pärast, hoolimata sellest, milliseid selgitusi selle kohta pakutakse. Tema keha valutas kiirgusmürgituse sadistliku raskuse all, kuid ta püüdis seda taluda nii kaua, kui suutis.
  
  Tema kergenduseks sai ta valvearstilt teada, et aeg-ajalt tema nahal tekkinud põletused paranevad aja jooksul ja et Tšernobõlis alla nulli langenud kokkupuude oli sellise ohtliku tsooni kohta üllatavalt väike. Iiveldus vaevas teda iga päev, vähemalt seni, kuni antibiootikumid lõppesid, kuid tema veritsus oli endiselt suur probleem.
  
  Nina mõistis tema muret autoimmuunsüsteemi kahjustuste pärast, kuid tema jaoks olid hullemad, nii emotsionaalsed kui füüsilised armid. Ta pole pärast tunnelitest vabanemist suutnud hästi keskenduda. Oli ebaselge, kas selle põhjustas pikaajaline nägemise puudumine peaaegu täielikus pimeduses veedetud tundide tõttu või oli see ka vanade tuumalainete kõrge kontsentratsiooni tagajärg. Vaatamata sellele oli tema emotsionaalne trauma hullem kui füüsiline valu ja villid nahal.
  
  Ta nägi õudusunenägusid, kuidas Perdue teda pimedas jahtis. Väikesi mälukilde taaselustades meenutasid tema unenäod talle oigamisi, mida ta tegi pärast kurja naermist kuskil Ukraina allilma põrgulikus pimeduses, kus nad olid koos lõksus. Teise IV liini kaudu hoidsid rahustid tema meelt unenägudes lukus, takistades tal täielikult ärgata, et neist põgeneda. See oli alateadlik piin, millest ta ei saanud rääkida teaduslikult meelestatud inimestele, kes tegelesid ainult tema füüsiliste vaevuste leevendamisega. Neil ei olnud aega raisata tema eelseisvale hullusele.
  
  Akna taga helkis kahvatu koiduoht, kuigi kogu maailm tema ümber magas veel. Ta kuulis ähmaselt madalaid helinaid ja sosinaid, mida meditsiinitöötajad vahetasid, mida häiris teetasside ja kohvipliitide kummaline kõlin. See meenutas Ninale koolivaheaja varahommikuid, kui ta oli väike tüdruk Obanis. Tema vanemad ja ema isa sosistasid samamoodi, kui nad Hebriidide reisiks matkavarustust pakkisid. Nad olid ettevaatlikud, et väikest Ninat autode pakkimise ajal ei ärataks, ja alles lõpus hiilis isa tema tuppa, mähkis ta tekkide sisse nagu hot dogi rulli ja kandis jahedasse hommikuõhku, et teda pikali heita. tagaistmel.
  
  See oli meeldiv mälestus, mille juurde ta nüüd korraks samamoodi tagasi pöördus. Kaks õde sisenesid tema tuppa, et kontrollida IV süsti ja vahetada voodilinad tema vastas asuval tühjal voodil. Kuigi nad rääkisid vaikse häälega, suutis Nina kasutada oma saksa keele oskust pealtkuulamiseks, täpselt nagu neil hommikutel, mil ta pere arvas, et ta magab sügavalt. Liikumatuks jäädes ja sügavalt läbi nina hingates õnnestus Ninal petta valveõde uskuma, et ta magab sügavalt.
  
  "Kuidas tal läheb?" - küsis õde oma ülemuselt tühjalt madratsil võetud vana lina jämedalt kokku rullides.
  
  "Tema elulised näitajad on korras," vastas vanem õde vaikselt.
  
  "Minu mõte oli see, et nad oleksid pidanud enne maski panemist tema nahale rohkem flamaziini panema. Ma arvan, et mul on õigus seda soovitada. Dr Hiltil polnud põhjust mu pead otsast hammustada," kurtis õde juhtunu üle, mida nad Nina arvates arutasid enne, kui teda kontrollima tulid.
  
  "Te teate, et olen selles osas teiega nõus, kuid peate meeles pidama, et te ei saa kahtluse alla seada kõrgelt kvalifitseeritud arstide poolt määratud või manustatud ravi ega annust, Marlene. Lihtsalt hoidke oma diagnoos enda teada, kuni saavutate siinses toiduahelas tugevama positsiooni, eks? "- andis lihav õde oma alluvale nõu.
  
  "Kas ta jääb intensiivraviosakonnast välja tulles sellele voodile, õde Barken?" küsis ta uudishimulikult. "Siin? Kas dr Gouldiga?
  
  "Jah. Miks mitte? See ei ole keskaeg ega algkoolilaager, mu kallis. Teate, meil on eritingimustega palatid meestele. Meditsiiniõde Barken naeratas kergelt, kui ta noomis staarõde, kes tema teada jumaldas dr Nina Gouldi. Nina mõtles selle peale. Kes kurat nad plaanivad minuga tuba, mis väärib nii kuradi tähelepanu?
  
  "Vaadake, dr Gould kortsutab kulmu," märkis õde Barken, kellel polnud aimugi, et see oli tingitud Nina pahameelest, et tal oli peagi väga ebasoovitav toakaaslane. Vaiksed, ärkavad mõtted kontrollisid tema ilmet. "See peab olema kiirgusega seotud lõhestavad peavalud. Vaeseke." Jah! Nina mõtles. Muide, peavalud tapavad mind. Teie valuvaigistid on peoks suurepärased, aga otsmikusagara tuikamise rünnaku puhul ei aita need kuraditki, kas teate?
  
  Tema tugev külm käsi pigistas ootamatult Nina randmet, saates šoki läbi ajaloolase palavikulise keha, mis oli niigi temperatuuritundlik. Tahtmatult lendasid Nina suured tumedad silmad lahti.
  
  "Jeesus Kristus, naine! Kas sa tahad selle jäise küünega mu naha lihastelt lahti rebida? ta karjus. Valusähvatused tungisid Nina närvisüsteemi ja tema kõrvulukustav reaktsioon viis mõlemad õed uimasesse seisundisse.
  
  "Dr Gould!" Hüüdis õde Barken üllatunult täiuslikus inglise keeles. "Mul on nii kahju! Eeldatakse, et teid rahustatakse." Teisel pool saali naeratas kõrvast kõrvani noor õde.
  
  Mõistes, et ta oli just kõige ebaviisakamal moel oma šaraadi reetnud, otsustas Nina oma piinlikkuse varjamiseks ohvrit mängida. Ta haaras kohe kergelt oigates peast. "Rahustav? Valu lõikab läbi kõik valuvaigistid. Vabandan, et hirmutasin, aga...see on mu nahk põlemas," laulis Nina. teine õde lähenes innukalt tema voodile, naeratades endiselt nagu lavapassi saanud fänn.
  
  "Õde Marks, kas te oleksite nii lahke ja tooksite dr Gouldile midagi tema peavalu vastu?" - küsis õde Barken. "Bitte," ütles ta veidi valjemini, et juhtida noore Marlene Marksi tähelepanu oma rumalalt paigalt ära.
  
  "Ee, jah, muidugi, õde," vastas ta, võttes vastumeelselt oma ülesande vastu, enne kui praktiliselt ruumist välja hüppas.
  
  "Armas tüdruk," ütles Nina.
  
  "Vabandage teda. Ta on tegelikult tema ema - nad on sinu suured fännid. Nad teavad kõike teie reisidest ja mõned asjad, millest kirjutasite, võlusid õde Marksi täielikult. Nii et palun ignoreerige tema pilku," selgitas õde Barken sõbralikult.
  
  Nina asus otse asja juurde, kuni neid häiris sulistav arstivormis kutsikas, kes pidi peagi tagasi tulema. "Kes seal siis magab? Kas ma tean kedagi?"
  
  Õde Barken raputas pead. "Ma arvan, et ta ei peaks isegi teadma, kes ta tegelikult on," sosistas ta. "Professionaalselt pole mul õigust jagada, aga kuna te jagate tuba uue patsiendiga..."
  
  "Guten Morgen, õde," ütles mees ukseavast. Tema sõnu summutas kirurgiline mask, kuid Nina avastas, et tema aktsent polnud päris saksapärane.
  
  "Vabandage, dr. Gould," ütles õde Barken, kui kõndis pika figuuriga rääkima. Nina kuulas tähelepanelikult. Sellel unisel tunnil oli toas veel suhteliselt vaikne, mis tegi kuulamise lihtsamaks, eriti kui Nina silmad sulges.
  
  Arst küsis õde Barkenilt noormehe kohta, kes toodi eelmisel õhtul, ja miks patsient ei viibi enam Nina 4. palatis. Tema kõht väändus sõlme, kui õde küsis arstilt isikut tõendavat dokumenti ja too vastas ähvardusega.
  
  "Õde, kui sa mulle vajalikku teavet ei anna, sureb keegi enne, kui saad turvateenistusele helistada. Võin teile selle kinnitada."
  
  Ninal jäi hinge kinni. Mida ta kavatses teha? Isegi kui ta silmad pärani olid, oli tal raske korralikult näha, nii et mehe näojoonte meeldejätmine oli peaaegu kasutu. Parim asi, mida teha, oli lihtsalt teeselda, et ta ei saa saksa keelest aru ja et ta on niikuinii liiga uinunud, et midagi kuulda.
  
  "Ei. Kas te arvate, et see on esimene kord, kui vutimees üritab mind minu 27 aasta jooksul meditsiinitöötajana hirmutada? Kao välja, muidu peksan su ise läbi," ähvardas õde Barken. Pärast seda ei öelnud õde midagi, kuid Nina märkas meeletut askeldamist, mille järel valitses murettekitav vaikus. Ta julges pead pöörata. Ukseavas seisis naise sein kindlalt, kuid võõras kadus.
  
  "See oli liiga lihtne," ütles Nina hinge all, kuid mängis kõigi huvides lolli. "Kas see on minu arst?"
  
  "Ei, mu kallis," vastas õde Barken. "Ja palun, kui näete teda uuesti, teavitage mind või mõnda teist töötajat kohe." Ta näis väga nördinud, kuid ei näidanud üles mingit hirmu, kui ta taas Ninaga voodi kõrval ühines. "Nad peaksid uue patsiendi kohale tooma järgmise päeva jooksul. Nad on tema seisundi praeguseks stabiliseerinud. Kuid ärge muretsege, ta on tugevalt rahustatud. Ta ei ole teile takistuseks."
  
  "Kui kaua ma siin vangis olen?" küsis Nina. "Ja ära räägi enne, kui ma paranen. "
  
  Õde Barken naeratas. "Öelge mulle, dr. Gould. Olete hämmastanud kõiki oma võimega võidelda infektsioonidega ja näidanud üles piiripealseid üleloomulikke tervendamisvõimeid. Kas sa oled mingi vampiir?
  
  Õe huumor oli täpselt paras. Ninale oli hea meel teada, et siiski oli inimesi, kes tundsid end pisut üllatunud. Kuid mida ta ei osanud öelda isegi kõige avameelsematele inimestele, oli see, et tema üleloomulik paranemisvõime tulenes vereülekandest, mille ta oli saanud palju aastaid tagasi. Surma väravas päästis Nina eriti kurja vaenlase veri, tegelik jäänuk Himmleri katsetest luua supermees, imerelv. Tema nimi oli Lyta ja ta oli tõeliselt võimsa verega koletis.
  
  "Võib-olla polnud kahju nii ulatuslik, kui arstid alguses arvasid," vastas Nina. "Pealegi, kui ma paranen nii hästi, siis miks ma jään pimedaks?"
  
  Õde Barken asetas käe ettevaatlikult Nina otsaesisele. "See võib olla lihtsalt teie elektrolüütide tasakaaluhäire või insuliinitaseme sümptom, mu kallis. Olen kindel, et teie nägemine selgineb varsti. Ära muretse. Kui jätkad samamoodi, nagu praegu, saad siit varsti välja."
  
  Nina lootis, et daami oletus oli õige, sest tal oli vaja Sam üles leida ja Perdue kohta küsida. Ta vajas ka uut telefoni. Kuni selle ajani uuris ta ainult uudiseid Perdue kohta, sest ta võis olla piisavalt kuulus, et Saksamaal uudiseid teha. Kuigi ta üritas teda tappa, lootis naine, et temaga on kõik korras - kus iganes ta ka ei viibiks.
  
  "Mees, kes mind siia tõi... kas ta üldse ütles, et tuleb tagasi?" Nina küsis Detlef Holzeri kohta, tuttava kohta, keda ta oli kahjustanud enne, kui too päästis ta Purduest ja kuratlikest veenidest Tšernobõli kurikuulsa reaktori 4 all.
  
  "Ei, me pole temast sellest ajast peale midagi kuulnud," tunnistas õde Barken. "Ta ei olnud mu poiss-sõber ühelgi tasemel, eks?"
  
  Nina naeratas, meenutades armsat, aeglase taibuga ihukaitsjat, kes oli aidanud tal, Samil ja Perduel kuulsa Merevaigutoa leida, enne kui kõik Ukrainas lagunes. "Pole kutt," naeratas ta oma imetava õe häguse pildi peale. "Leskmees".
  
  
  4. peatükk - võlu
  
  
  "Kuidas Nina läheb?" - küsis Perdue Samilt, kui nad lahkusid toast ilma voodita, kaasas Perdue mantel ja väike kohver pagasiks.
  
  "Detlef Holzer viis ta Heidelbergi haiglasse. Plaanin tema juurde registreerida umbes nädala pärast," sosistas Sam koridori kontrollides. "Hea, et Detlef teab, kuidas andestada, muidu uitaks su tagumik juba Pripjatis ringi."
  
  Kõigepealt vasakule ja paremale vaadates viipas Sam oma sõbrale, et ta järgneks talle paremale, kus ta trepi poole suundus. Nad kuulsid dessandile tõustes aruteludes hääli. Pärast hetke kõhklemist peatus Sam ja teeskles, et on telefoniga vestlemas.
  
  "Nad ei ole saatana agendid, Sam. Tule nüüd," muigas Perdue, tõmmates Sami varrukast mööda kahest korrapidajast, kes vestlesid tühistel asjadel. "Nad isegi ei tea, et ma olen patsient. Niipalju kui nad teavad, olete te minu patsient."
  
  "Härra Perdue!" karjus naine selja tagant, katkestades strateegiliselt Perdue avalduse.
  
  "Jätkake kõndimist," pomises Perdue.
  
  "Miks?" Sam kiusas valjult. "Nad arvavad, et ma olen teie patsient, mäletate?"
  
  "Sam! Jumala pärast, jätkake," nõudis Perdue, olles Sami lapselikust hüüatusest vaid kergelt lõbustatud.
  
  "Härra Perdue, palun peatu siin. Ma pean sinuga paar sõna vahetama," kordas naine. Ta peatus lüüasaamisega ohates ja pöördus atraktiivse daami poole. Sam köhatas kurku. "Palun ütle mulle, et see on teie arst, Perdue. Sest... noh, ta võib mulle iga päev ajusid pesta.
  
  "Tundub, et ta on seda juba teinud," pomises Perdue ja heitis oma partnerile terava pilgu.
  
  "Mul ei olnud naudingut," naeratas ta Sami pilku kohates.
  
  "Kas sa sooviksid?" - küsis Sam, saades Perduelt võimsa küünarnuki.
  
  "Vabandust?" - küsis ta nendega ühinedes.
  
  "Ta on natuke häbelik," valetas Perdue. "Ma kardan, et ta peab õppima valjemini rääkima. Ta peab tunduma nii ebaviisakas, Melissa. Mul on kahju."
  
  "Melissa Argyle." Ta naeratas end Samile tutvustades.
  
  "Sam Cleave," ütles ta lihtsalt, jälgides oma välisseadmel Perdue salasignaale. "Mis te olete, härra Perdue ajude tapamaja..."?
  
  "... raviv psühholoog?" küsis Sam ja lukustas oma mõtted turvaliselt eemale.
  
  Ta naeratas häbelikult ja lõbusalt. "Ei! Oh ei. Soovin, et mul oleks selline jõud. Olen siin Sinclairis lihtsalt personaliülem, sest Ella jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele.
  
  "Nii et sa lahkud kolme kuu pärast?" Sam teeskles kahetsust.
  
  "Ma kardan, et nii," vastas naine. "Aga kõik saab korda. Mul on täiendav töökoht Edinburghi ülikoolis psühholoogiadekaani assistendina või nõustajana.
  
  "Kas sa kuuled seda, Perdue?" Sam imetles liiga palju. "Ta on Fort Edinburghis! See on väike maailm. Külastan ka seda kohta, kuid peamiselt teabe saamiseks oma ülesandeid lugedes.
  
  "Ah jaa," naeratas Perdue. "Ma tean, kus ta on - ta on tööl."
  
  "Mis te arvate, kes mulle selle koha andis?" ta minestas ja vaatas Perduele tohutu jumaldamisega otsa. Sam ei saanud kasutamata jätta võimalust pahandust teha.
  
  "Oh, ta tegi? Sa vana lurjus, Dave! Andekate, karjääri alustavate teadlaste aitamine ametikohtadele jõuda, isegi kui te ei saa selle eest mingit reklaami või midagi sellist. Kas ta pole mitte parim, Melissa?" Sam kiitis oma sõpra Perdue'd üldse petmata, kuid Melissa oli tema siiruses veendunud.
  
  "Ma võlgnen härra Perduele nii palju," säutsus ta. "Ma lihtsalt loodan, et ta teab, kui palju ma seda hindan. Tegelikult kinkis ta mulle selle pastaka. Ta jooksis pliiatsi tagaosa vasakult paremale üle oma tumeroosa huulepulga, kui ta alateadlikult flirtis, tema kollased salgud vaevu katsid tema kõvasid nibusid, mis paistsid läbi beeži kampsuni.
  
  "Olen kindel, et ka Pen hindab teie pingutusi," ütles Sam otse.
  
  Perdue muutus halliks, karjus mõttes, et Sam vait paneks. Blondiin lõpetas kohe oma nupu imemise pärast seda, kui sai aru, mida ta teeb. "Mida te mõtlete, härra Cleave?" - küsis ta karmilt. Sam oli rahutu.
  
  "Ma mõtlen, et Pen oleks tänulik, kui hr. Perdue mõne minuti pärast välja vaataksite," naeratas Sam enesekindlalt. Perdue ei suutnud seda uskuda. Sam oli hõivatud oma kummalise ande kasutamisega Melissa kallal, et panna ta tegema seda, mida ta tahtis, teadis ta kohe. Püüdes ajakirjaniku jultumuse peale mitte naeratada, säilitas ta näol meeldiva ilme.
  
  "Absoluutselt," säras ta. "Las ma võtan tühjenduspaberid ja kohtume teie mõlemaga fuajees kümne minuti pärast."
  
  "Suur aitäh, Melissa," hüüdis Sam talle järele, kui ta trepist alla kõndis.
  
  Aeglaselt pöördus ta pea, et näha Perdue kummalist ilmet.
  
  "Sa oled parandamatu, Sam Cleave," noomis ta.
  
  Sam kehitas õlgu.
  
  "Tuleta mulle meelde, et ma ostaksin teile jõuludeks Ferrari," muigas ta. "Aga kõigepealt joome kuni Hogmanayni ja pärast seda!"
  
  "Festival Rocktober oli eelmisel nädalal, kas sa ei teadnud?" ütles Sam asjalikult, kui nad kahekesi esimese korruse vastuvõtualasse laskusid.
  
  "Jah".
  
  Vastuvõtulaua taga vahtis teda segaduses segaduses tüdruk uuesti. Perdue ei pidanud küsima. Ta võis vaid ette kujutada, milliseid mõttemänge võis Sam vaese tüdrukuga mängida. "Sa tead, et kui kasutate oma jõudu kurja jaoks, võtavad jumalad need teilt ära, eks?" küsis ta Samilt.
  
  "Kuid ma ei kasuta neid kurja jaoks. Toon oma vana sõbra siit minema," kaitses Sam end.
  
  "Mitte mina, Sam. Naised," parandas Perdue seda, mida Sam juba teadis, et ta mõtles. "Vaadake nende nägusid. Sa tegid midagi."
  
  "Kahjuks nad ei kahetse midagi. Võib-olla peaksin jumalate abiga endale naiste tähelepanu lubama, ah? Sam püüdis Perdue kaastunnet saada, kuid ei saanud midagi peale närvilise irve.
  
  "Lähme siit kõigepealt välja, vana mees," tuletas ta Samile meelde.
  
  "Hea sõnavalik, söör. Oh vaata, nüüd on seal Melissa," naeratas ta Perduele vallatu naeratuse. "Kuidas ta selle Caran d'Ache'i teenis? Nende roosade huultega?"
  
  "Ta kuulub ühte minu kasusaajaprogrammi, Sam, nagu ka mitmed teised noored naised... ja mehed, andke teada," kaitses Perdue end lootusetult, teades väga hästi, et Sam mängib teda.
  
  "Hei, teie eelistustel pole minuga midagi pistmist," matkis Sam.
  
  Pärast seda, kui Melissa Perdue vabastamispaberitele alla kirjutas, ei raisanud ta aega, et jõuda Sami autoni teisel pool hoonet ümbritsevat tohutut botaanikaaeda. Nagu kaks poissi, kes klassi vahele jätavad, jooksid nad asutusest minema.
  
  "Sul on pallid, Sam Cleave. Ma avaldan teile tunnustust," muigas Perdue, kui nad allkirjastatud vabastamispaberitega turvateenistusest mööda kõndisid.
  
  "Ma usun. Tõestame seda ikkagi," naljatas Sam, kui nad autosse istusid. Perdue pilkane ilme sundis teda avaldama salajase peopaiga, mida ta silmas pidas. "Põhja-Berwickist läänes läheme... õlletelgilinnakusse... Ja me oleme kiltides!"
  
  
  5. peatükk - varjatud Marduk
  
  
  Akendeta ja niiske kelder lebas vaikselt, oodates roomavat varju, mis mööda seina trepist alla libises. Just nagu tõeline vari, liikus mees, kes oli selle heitnud, vaikselt, hiilides ainsa mahajäetud koha poole, et end piisavalt kaua enne vahetust varjata. Kurnatud hiiglane kavandas oma mõtetes hoolikalt oma järgmist käiku, kuid ta ei jätnud reaalsust sugugi unarusse - tal tuleb veel vähemalt kaks päeva maas olla.
  
  Viimane otsus tehti pärast teise korruse töötajate nimekirja hoolikat ülevaatamist, kus administraator oli nädala töögraafiku personaliruumi teadetetahvlile kinnitanud. Värvikas Exceli dokumendis märkas ta visa õe nime ja vahetuse andmeid. Ta ei tahtnud temaga uuesti kokku joosta ja naisel oli jäänud veel kaks tööpäeva, mis ei jätnud talle muud valikut, kui kükitada hämara valgustusega katlaruumi betoonükinduses, kus teda lõbustas vaid voolav vesi.
  
  Milline läbikukkumine, mõtles ta. Kuid lõpuks tasus piloodi Olaf Lanhageni juurde jõudmine, kes kuni viimase ajani teenis B-mehe lennubaasis Luftwaffe üksuses, ootamist. Varitsev vanamees ei saanud lubada raskelt haavatud piloodil iga hinna eest ellu jääda. See, mida noormees oleks saanud teha, kui teda poleks peatatud, oli lihtsalt liiga riskantne. Pikk ootamine algab moonutatud jahimehe, kannatlikkuse kehastusega, kes nüüd peidab end Heidelbergi meditsiiniasutuse sisikonnas.
  
  Käes hoidis ta äsja ära võetud kirurgilist maski, mõeldes, mis tunne oleks inimeste seas kõndida ilma igasuguse näokatteta. Kuid pärast sellist järelemõtlemist tekkis vaieldamatu põlgus iha vastu. Ta pidi endale tunnistama, et tal oleks väga ebamugav päevavalguses ilma maskita ringi käia, kasvõi ainult selle ebamugavuse pärast, mida see temas tekitaks.
  
  Alasti.
  
  Ta tunneks end alasti, viljatuna, ükskõik kui ilmetu ta nägu nüüd ka ei oleks, kui ta peaks oma vea maailmale paljastama. Ja ta mõtles, kuidas oleks keldri idapoolses nurgas vaikses pimeduses istudes tunduda normaalne. Isegi kui tal poleks arenguhäireid ja tal oleks vastuvõetav nägu, tunneks ta end ebakindlalt ja kohutavalt silmatorkavana. Tegelikult oli ainus soov, mida ta sellest kontseptsioonist päästa, õige kõne eesõigus. Ei, ta muutis meelt. Rääkimisoskus poleks ainus, mis talle rõõmu pakuks; naeratuse rõõm iseenesest oleks nagu tabamatu unenäo jäädvustamine.
  
  Ta sattus pesupesemisteenuse kaudu varastatud voodipesu kareda teki alla. Ta rullis ühest lõuendikorvist leitud verised presenditaolised linad kokku, et isoleerida tema rasvavaba keha ja kõva põranda vahel. Lõppude lõpuks jätsid tema väljaulatuvad luud tema nahale verevalumeid isegi kõige pehmemal madratsil, kuid kilpnääre takistas tal saada pehmet lipiidkudet, mis võiks pakkuda talle mugavat polsterdust.
  
  Lapsepõlvehaigus ainult süvendas tema sünnidefekti, muutes ta valus koletiseks. Kuid see oli tema needus võrdne õnnistusega olla see, kes ta on, kinnitas ta endale. Peter Mardukil oli seda alguses raske leppida, kuid kui ta maailmas oma koha leidis, sai tema eesmärk selgeks. Liigastamine, olgu see füüsiline või vaimne, pidi andma teed tema rollile, mille andis teda loonud julm Looja.
  
  Möödus veel üks päev ja ta jäi märkamatuks, mis oli tema peamine oskus kõigis ettevõtmistes. Seitsmekümne kaheksa-aastane Peter Marduk pani oma pea haisvale linale, et veidi magada, oodates, et teine päev temast üle läheks. Lõhn teda ei häirinud. Tema tunded olid äärmuseni valivad; üks neist õnnistustest, millega ta neetud sai, kui ta nina ei saanud. Kui ta soovis lõhna jälgida, oli tema haistmismeel nagu hail. Teisest küljest oli tal oskus kasutada vastupidist. Seda ta nüüd tegi.
  
  Lõhnataju välja lülitades tõmbas ta kõrvu, kuulates magamise ajal mis tahes tavaliselt kuuldamatut heli. Õnneks sulges vanamees pärast enam kui kaht täispäevast ärkvelolekut oma silmad - oma silmapaistvalt normaalsed silmad. Eemalt kuulis ta, kuidas vankrirattad krigisesid B-osakonnas õhtusöögi raskuse all vahetult enne külastustundide algust. Teadvuse kaotamine jättis ta pimedaks ja rahutuks ning lootis unenägudeta und, kuni ülesanne sunnib teda elavnema ja uuesti esinema.
  
  
  * * *
  
  
  "Ma olen nii väsinud," ütles Nina õde Marxile. Noor õde oli öövalves. Kuna ta oli viimase kahe päeva jooksul dr Nina Gouldiga kohtunud, oli ta pisut loobunud oma armunud maneeridest ja ilmutanud haige ajaloolase suhtes professionaalsemat südamlikkust.
  
  "Väsimus on osa haigusest, dr Gould," ütles ta Ninale kaastundlikult patju kohendades.
  
  "Ma tean, aga ma pole pärast vastuvõtmist tundnud nii väsimust. Kas nad andsid mulle rahustit?"
  
  "Las ma vaatan," soovitas õde Marks. Ta tõmbas voodi jalamil olevast pilust välja Nina haigusloo ja sirvis aeglaselt lehti. Tema sinised silmad kontrollisid viimase kaheteistkümne tunni jooksul manustatud ravimeid ja raputas seejärel aeglaselt pead. "Ei, dr. Gould. Ma ei näe siin teie IV-s midagi peale paiksete ravimite. Loomulikult ei mingeid rahusteid. Oled sa unine?"
  
  Marlene Marks võttis õrnalt Nina käest ja kontrollis tema elulisi näitajaid. "Teie pulss on üsna nõrk. Las ma vaatan teie vererõhku."
  
  "Oh issand, ma tunnen, et ma ei saa käsi tõsta, õde Marx," ohkas Nina raskelt. "Tundub nagu..." Tal ei olnud head viisi küsida, kuid sümptomite valguses tundis ta, et peab. "Kas sa oled kunagi Roofie'd olnud?"
  
  Nähes veidi muret, et Nina teab, mis tunne on olla Rohypnoli mõju all, raputas õde uuesti pead. "Ei, aga mul on hea ettekujutus, mida selline ravim kesknärvisüsteemiga teeb. Kas see on see, mida sa tunned?"
  
  Nina noogutas, suutis nüüd vaevu silmi avada. Meditsiiniõde Marks oli ärevil, nähes, et Nina vererõhk oli äärmiselt madal, langedes nii, et see oli täiesti vastupidine tema varasemale prognoosile. "Mu keha on nagu alasi, Marlene," pomises Nina vaikselt.
  
  "Oota, dr. Gould," ütles õde tungivalt, püüdes rääkida teravalt ja valjult, et äratada Nina meelt, kui ta kolleegidele helistama jooksis. Nende hulgas oli doktor Eduard Fritz, arst, kes ravis kaks ööd hiljem teise astme põletushaavadega vastu võetud noormeest.
  
  "Dr Fritz!" Meditsiiniõde Marks helistas toonil, mis ei ärritaks teisi patsiente, kuid annaks meditsiinipersonalile edasi kiireloomulisuse. Dr Gouldi vererõhk langeb kiiresti ja ma näen vaeva, et teda teadvusel hoida!
  
  Meeskond kiirustas Nina juurde ja tõmbas kardinad kinni. Vaatajaid hämmastas personali reaktsioon väikesele naisele, kes viibis kaheinimesetoas üksi. Sellist tegevust polnud külastusaegadel pikka aega olnud ning paljud külastajad ja patsiendid ootasid, et veenduda, kas patsiendiga on kõik korras.
  
  "See näib olevat midagi Grey anatoomiast," kuulis õde Marks, kuidas külaline ütles oma abikaasale, kui ta jooksis mööda koos ravimitega, mida dr Fritz oli palunud. Kuid Marks ei hoolinud ainult sellest, et saada dr Gould tagasi, enne kui ta täielikult lagunes. Kakskümmend minutit hiljem lõid nad kardinad uuesti lahti, vesteldes naeratava sosinaga. Nende näoilme järgi teadsid möödujad, et patsiendi seisund on stabiliseerunud ja ta on tagasi elavas õhkkonnas, mida tavaliselt seostatakse haiglas viibimise praeguse ööajaga.
  
  "Jumal tänatud, et suutsime ta päästa," õhkas õde Marks vastu vastuvõtulauda toetades, et juua lonks kohvi. Tasapisi hakkasid palatist lahkuma külastajad, kes jätsid oma vangistatud lähedastega homseni hüvasti. Tasapisi muutusid koridorid vaiksemaks, kui sammud ja summutatud toonid kadusid olematuks. Enamiku töötajate jaoks oli kerge puhkus enne õhtu viimaseid voore teha.
  
  "Suurepärane töö, õde Marx," naeratas dr Fritz. Mees naeratas harva, isegi parimatel hetkedel. Selle tulemusena teadis ta, et tema sõnu nauditakse.
  
  "Tänan teid, doktor," vastas naine tagasihoidlikult.
  
  "Tõepoolest, kui te poleks kohe vastanud, oleksime võinud täna õhtul dr Gouldi kaotada. Ma kardan, et tema seisund on tõsisem, kui tema bioloogia näitab. Pean tunnistama, et olin sellest segaduses. Kas sa ütled, et tema nägemine oli halvenenud?
  
  "Jah, doktor. Ta kurtis, et tema nägemine oli hägune kuni eilse õhtuni, kui ta kasutas otse sõnu "pimedaks jääma". Kuid ma ei saanud talle mingit nõu anda, sest mul pole õrna aimugi, millest see muu võis peale ilmse immuunpuudulikkuse olla," soovitas õde Marks.
  
  "See on see, mis mulle sinu juures meeldib, Marlene," ütles ta. Ta ei naeratanud, kuid tema avaldus oli sellest hoolimata lugupidav. "Sa tead oma kohta. Sa ei teeskle, et oled arst ja ei luba endale rääkida patsientidele sellest, mis neid sinu arvates häirib. Jätate selle professionaalide hooleks ja see on hea. Sellise suhtumisega jõuate kaugele minu valve all."
  
  Lootes, et doktor Hilt polnud oma varasemat käitumist edasi andnud, Marlene ainult naeratas, kuid tema süda hakkas dr Fritzi heakskiidu üle uhkusest metsikult pekslema. Ta oli üks juhtivaid eksperte laia spektriga diagnostika alal, hõlmates erinevaid meditsiinivaldkondi, kuid jäi samas tagasihoidlikuks arstiks ja konsultandiks. Arvestades tema karjääri saavutusi, oli dr Fritz suhteliselt noor. Varasemates neljakümnendates oli ta juba mitme auhinnatud artikli autor ja pidas hingamispuhkuse ajal loenguid üle maailma. Tema arvamust hindas kõrgelt enamik arstiteadlasi, eriti sellised tavalised õed nagu äsja praktika lõpetanud Marlene Marks.
  
  See oli tõsi. Marlene teadis oma kohta tema kõrval. Ükskõik kui šovinistlik või seksistlik dr Fritzi avaldus kõlas, teadis ta, mida ta mõtles. Siiski oli palju teisi naistöötajaid, kes selle tähendusest nii hästi aru ei saanud. Nende jaoks oli tema võim isekas, olenemata sellest, kas ta vääris trooni või mitte. Nad nägid teda naistevihkajana nii töökohal kui ka ühiskonnas, arutledes sageli tema seksuaalsuse üle. Kuid ta ei pööranud neile tähelepanu. Ta lihtsalt ütles ilmselget. Ta teadis paremini ja nad ei olnud kvalifitseeritud kohe diagnoosi panema. Seetõttu ei olnud neil õigust oma arvamust avaldada, kõige vähem siis, kui ta oli kohustatud seda korralikult tegema.
  
  "Vaata elavamalt, Marx," ütles üks korrapidajatest mööda minnes.
  
  "Miks? Mis toimub?" küsis ta, silmad pärani. Tavaliselt palvetas ta öises vahetuses tegevuse eest, kuid Marlene oli juba üheks ööks piisavalt stressi kannatanud.
  
  "Me kolime Freddy Kruegeri Tšernobõli daami juurde," vastas ta ja viipas naisele, et ta hakkaks kolimiseks voodit ette valmistama.
  
  "Kuule, näita vaesele tüübile austust, idioot," ütles ta korrapidajale, kes tema noomimise peale vaid naeris. "Tead, ta on kellegi poeg!"
  
  Ta avas uuele elanikule voodi voodi kohal nõrgale, üksildasele valgusele. Tõmmates tekke ja pealislina tagasi nii, et need moodustasid, kui vaid hetkekski, korraliku kolmnurga, mõtles Marlene vaese noormehe saatuse üle, kes oli kaotanud suurema osa oma näojoontest, rääkimata tugeva närvikahjustuse tõttu oma võimetest. Dr Gould kolis mõne jala kaugusel asuvasse ruumi pimedasse ossa, teeseldes, et on vahelduseks hästi välja puhanud.
  
  Nad sünnitasid uue patsiendi minimaalsete häiretega ja viidi ta uude voodisse, olles tänulikud, et ta ei ärganud üles sellest, mis oleks kahtlemata tekitanud talumatut valu temaga tegelemise ajal. Nad lahkusid vaikselt niipea, kui ta end sisse seadis, samal ajal kui nad magasid keldris sama sügavalt, kujutades endast otsest ohtu.
  
  
  6. peatükk - Dilemma Luftwaffes
  
  
  "Issand, Schmidt! Olen Luftwaffe komando komandör, inspektor! Harold Meyer karjus harva kontrolli kaotamise hetkel. "Need ajakirjanikud tahavad teada, miks kadunud piloot kasutas üht meie hävitajat ilma minu kontori või Bundeswehri ühisoperatsioonide väejuhatuse loata! Ja ma alles saan teada, et kere avastasid meie oma inimesed - ja see peideti?"
  
  Vanemuselt teine Gerhard Schmidt kehitas õlgu ja vaatas ülemuse punetavat nägu. Kindralleitnant Harold Mayer ei kaotanud kontrolli oma emotsioonide üle. Stseen, mis Schmidti ees avanes, oli väga ebatavaline, kuid ta mõistis täielikult, miks Meyer nii reageeris. See oli väga tõsine asi ja ei lähe kaua, kui mõni uudishimulik ajakirjanik saab teada tõe põgenenud piloodist, mehest, kes põgenes üksi nende miljonieurose lennukiga.
  
  "Kas piloot Lö Venhagen on juba leitud?" ta palus Schmidtil, ohvitseril, kellel ei õnnestunud ametisse nimetada, rääkida talle šokeerivast uudisest.
  
  "Ei. Sündmuskohalt surnukeha ei leitud, mistõttu võib arvata, et ta on veel elus," vastas Schmidt mõtlikult. "Kuid tuleb arvestada ka sellega, et ta võis õnnetuses vägagi surma saada. Plahvatus oleks võinud tema keha hävitada, Harold.
  
  "Kõik see jutt "võiks" ja "võib-olla peab" teeb mulle kõige rohkem muret. Mind teeb murelikuks ebakindlus, mis kogu sellele afäärile järgnes, rääkimata sellest, et mõnes meie eskadrillis on inimesi. lühike puhkus. Esimest korda oma karjääri jooksul tunnen ärevust," tunnistas Mayer ja istus lõpuks hetkeks maha, et veidi mõelda. Ta tõstis järsku pea, vahtides oma terase pilguga Schmidtile silma, kuid vaatas kaugemale. kui tema alluva nägu Möödus hetk enne kui Meyer tegi lõpliku otsuse."Schmidt..."
  
  "Jah, härra?" Schmidt vastas kiiresti, tahtes teada, kuidas komandör nad kõik häbist päästab.
  
  "Võtke kolm meest, keda usaldate. Mul on vaja nutikaid inimesi, kellel on aju ja lihased, mu sõber. Mehed nagu sina. Nad peavad mõistma, millises hädas me oleme. See on PR-õudusunenägu, mis ootab sündimist. Mind - ja ilmselt ka sind - vallandatakse suure tõenäosusega, kui see väike sitapea, millega meie nina all hakkama sai, välja tuleb," ütles Meyer ja kaldus taas teemast kõrvale.
  
  "Ja kas teil on vaja, et me ta jälile leiaksime?" - küsis Schmidt.
  
  "Jah. Ja teate, mida teha, kui selle leiate. Kasutage oma äranägemist. Kui soovite, küsige teda, et teada saada, mis hullus ta selle rumala julguse juurde ajas - teate, mis ta kavatsused olid," soovitas Mayer. Ta kummardus ettepoole, toetades lõua kokkupandud kätele. "Aga Schmidt, kui ta isegi hingab valesti, visake ta välja. Oleme ju sõdurid, mitte lapsehoidjad ega psühholoogid. Luftwaffe kollektiivne heaolu on palju olulisem kui üks maniakaalne idioot, kellel on midagi tõestada, teate?
  
  "Täiesti," nõustus Schmidt. Ta ei olnud lihtsalt ülemusele meeldiv, vaid oli siiralt samal arvamusel. Nad kaks olid läbinud aastaid kestnud katsetused ja väljaõppe Saksa õhukorpuses, et mõni räpane piloot neid ei hävitaks. Seetõttu oli Schmidt salaja vaimustuses talle määratud missioonist. Ta lõi kätega reitele ja tõusis püsti. "Valmis. Andke mulle kolm päeva oma kolmiku kokkupanekuks ja pärast seda anname teile igapäevaselt aru.
  
  Meyer noogutas, tundes ühtäkki kergendust koostööst sarnaselt mõtleva inimesega. Schmidt pani mütsi pähe ja tervitas pidulikult naeratades. "See tähendab, kui meil kulub selle dilemma lahendamiseks nii kaua aega."
  
  "Loodame, et esimene sõnum jääb viimaseks," vastas Meyer.
  
  "Me hoiame ühendust," lubas Schmidt kontorist lahkudes, jättes Meyeri kergenduse tundma.
  
  
  * * *
  
  
  Kui Schmidt oma kolm meest välja valis, teavitas ta neid salaoperatsiooni varjus. Nad peavad varjama teavet selle missiooni kohta kõigi teiste, sealhulgas oma perede ja kolleegide eest. Ohvitser veendus väga taktitundeliselt, et tema mehed mõistaksid, et missiooni teeks on äärmine erapoolik. Ta valis erinevatest lahinguüksustest välja kolm erineva auastmega tasast intelligentset meest. See oli kõik, mida ta vajas. Ta ei vaevanud end detailidega.
  
  "Niisiis, härrased, kas te nõustute või lükkate tagasi?" küsis ta lõpuks oma ajutise poodiumilt, mis asus tsemendist karikatuuril baasi remondisaias. Tema karm näoilme ja sellele järgnenud vaikus andsid edasi ülesande kaalukust. "Tulge nüüd, poisid, see pole abieluettepanek! Jah või ei! See on lihtne ülesanne - leidke ja hävitage meie nisukastist hiir, poisid.
  
  "Ma olen sees".
  
  "Ah, danke Himmelfarb! Teadsin, et valisin õige mehe, kui ma sind valisin," ütles Schmidt, kasutades kahe teise tõukamiseks vastupidist psühholoogiat. Tänu kaaslaste survele saavutas ta lõpuks edu. Varsti pärast seda klõpsas punajuukseline koll nimega Kol talle tüüpilisel edevuslikul moel kontsadel. Loomulikult pidi viimane mees, Werner, järele andma. Ta oli vastumeelne, kuid ainult seetõttu, et ta oli plaaninud järgmise kolme päeva jooksul Dillenburgis veidi mängida ja Schmidti väike ekskursioon oli tema plaanid katkestanud.
  
  "Lähme võtame selle väikese jama," ütles ta ükskõikselt. "Ma võitsin teda eelmisel kuul blackjackis kaks korda ja ta on mulle endiselt võlgu 137 eurot."
  
  Tema kaks kolleegi naersid. Schmidt oli rahul.
  
  "Täname oma aja ja kogemuste vabatahtliku panuse eest, poisid. Lubage mul täna õhtul saada teave ja ma saan teie esimesed tellimused valmis teisipäevaks. Vallandati."
  
  
  7. peatükk - Kohtumine tapjaga
  
  
  Liikumatute helmesilmade külm must pilk kohtus Ninaga, kui ta järk-järgult õndsast unest väljus. Seekord ei piinanud teda õudusunenäod, kuid sellegipoolest ärkas ta sellest kohutavast vaatepildist üles. Ta ahmis õhku, kui tumedad pupillid tema verevalavates silmades muutusid reaalsuseks, mida ta arvas olevat unenäos kaotanud.
  
  Oh jumal, ta ütles teda nähes.
  
  Ta vastas sellele, mis oleks võinud olla naeratus, kui tema näolihaseid oleks alles jäänud, kuid naine ei näinud muud, kui sõbraliku tunnustusena tema silmade krimpsu. Ta noogutas viisakalt.
  
  "Tere," sundis Nina end ütlema, kuigi tal polnud tuju rääkida. Ta vihkas end selle eest, et lootis vaikselt, et patsient jääb sõnatuks, et ta üksi jääks. Lõppude lõpuks tervitas ta teda lihtsalt viisakalt. Naise õuduseks vastas ta kähedalt sosinal. "Tere. Vabandust, et ma sind hirmutasin. Ma lihtsalt arvasin, et ma ei ärka enam kunagi."
  
  Seekord Nina naeratas ilma moraalse sunduseta. "Ma olen Nina."
  
  "Meeldiv kohtuda, Nina. Vabandust... on raske rääkida," vabandas ta.
  
  "Ära muretse. Ära räägi, kui see valutab."
  
  "Ma soovin, et see teeks haiget. Aga mu nägu läks lihtsalt tuimaks. Tundub nagu..."
  
  Ta hingas sügavalt sisse ja Nina nägi tema tumedates silmades tohutut kurbust. Järsku valutas süda haletsemisest sulanahaga mehe pärast, kuid ta ei julgenud nüüd rääkida. Ta tahtis lasta tal lõpetada, mida ta tahtis öelda.
  
  "Tundub, et kannan kellegi teise nägu." Ta võitles oma sõnadega, emotsioonid olid segaduses. "Ainult see surnud nahk. See on lihtsalt see tuimus, nagu siis, kui puudutate kellegi teise nägu, kas teate? See on nagu mask."
  
  Kui ta rääkis, kujutas Nina ette tema kannatusi ja see sundis teda oma endisest rikutusest loobuma, kui ta soovis, et ta enda mugavuse huvides vaikiks. Ta kujutas ette kõike, mida ta oli talle öelnud, ja seadis end tema asemele. Kui kohutav see peab olema! Kuid hoolimata tema kannatuste ja vältimatute puuduste tegelikkusest, soovis naine säilitada positiivset tooni.
  
  "Olen kindel, et see läheb paremaks, eriti nende ravimitega, mida nad meile annavad," ohkas ta. "Ma olen üllatunud, et tunnen oma tagumikku tualettpotil."
  
  Ta silmad kitsenesid ja krimpsusid uuesti ning tema söögitorust väljus rütmiline vilin, mida ta nüüd teadis, et oli naer, kuigi tema ülejäänud näol polnud sellest jälgegi. "Nagu siis, kui jääte käe peal magama," lisas ta.
  
  Nina osutas talle otsustava mööndusega. "Õige".
  
  Haiglaosakond askeldas kahe uue tuttava ümber, tegi hommikutiire ja toimetas hommikusöögialuseid. Nina imestas, kus õde Barken on, kuid ei öelnud midagi, kui tuppa astus dr Fritz, kellele järgnesid kaks professionaalses riietuses võõrast inimest, kelle kannul oli õde Marks. Võõrateks osutusid haigla administraatorid, üks mees ja üks naine.
  
  "Tere hommikust, dr Gould," naeratas dr Fritz, kuid juhtis oma meeskonna teise patsiendi juurde. Õde Marx naeratas enne tööle naasmist kiiresti Ninale. Nad tõmbasid paksud rohelised kardinad ette ja ta kuulis, kuidas töötajad uue patsiendiga suhteliselt vaikse häälega rääkisid, ilmselt tema pärast.
  
  Nina kortsutas nördinult kulmu nende lakkamatute küsimuste peale. Vaene mees suutis vaevu oma sõnu õigesti hääldada! Kuid ta suutis piisavalt kuulda, et teada, et patsient ei mäleta oma nime ja et ainus asi, mida ta enne põlema süttimist mäletas, oli lendamine.
  
  "Aga sa jooksid siia ikka põledes!" - Doktor Fritz teatas talle.
  
  "Ma ei mäleta seda," vastas mees.
  
  Nina sulges oma nõrgenevad silmad, et kuulmist teravdada. Ta kuulis, kuidas arst ütles: "Minu õde võttis teie rahakoti, kui teid rahustati. Söestunud jäänuste põhjal saame öelda, et olete kakskümmend seitse aastat vana ja pärit Dillenburgist. Kahjuks on teie nimi kaardil hävinud, nii et me ei saa kindlaks teha, kes te olete või kellega peaksime teie ravi ja muu sellisega seoses ühendust võtma. Oh issand!, mõtles ta raevukalt. Vaevalt päästsid nad ta elu ja esimene vestlus, mille nad temaga peavad, puudutab rahalisi pisiasju! Tavaliselt!
  
  "Ma-Ma ei tea, mis mu nimi on, doktor. Ma tean veelgi vähem sellest, mis minuga juhtus. Tekkis pikk paus ja Nina ei kuulnud midagi, kuni kardinad jälle lahti läksid ja kaks bürokraati välja tulid. Kui nad möödusid, oli Nina šokeeritud, kui kuulis, kuidas üks ütles teisele: "Me ei saa ka sketši uudistes avaldada. Tal pole verist nägu, mis oleks äratuntav."
  
  Ta ei saanud teda teisiti kui kaitsta. "Hei!"
  
  Nagu head sükopandid, peatusid nad ja naeratasid kuulsale teadlasele armsalt, kuid tema öeldu pühkis nende nägudelt valenaeratused. "Vähemalt on sellel mehel üks nägu, mitte kaks. Kaval?"
  
  Sõnagi lausumata lahkusid kaks piinlikkust tekitanud pastakamüüjat, samal ajal kui Nina silmitses neid kergitatud kulmuga. Ta turritas uhkelt, lisades vaikselt: "Ja täiuslikus saksa keeles, litsid."
  
  "Pean tunnistama, et see oli muljetavaldav saksa keel, eriti šotlase jaoks." Dr Fritz naeratas, kui ta tegi sissekande noormehe personalitoimikusse. Nii põletushaige kui ka meditsiiniõde Marks tunnustasid pöidlaga jõhkra ajaloolase rüütellikkust, mis pani Nina end taas endise minana tundma.
  
  Nina helistas õde Marksile lähemale, et noor naine teaks, et tal on midagi peent jagada. Dr Fritz heitis pilgu kahele naisele, kahtlustades, et tal on mingi asi, millest tuleks teda teavitada.
  
  "Daamid, ma ei viitsi kaua. Lubage mul lihtsalt muuta meie patsiendile mugavamaks. Põletushaige poole pöördudes ütles ta: "Mu sõber, me peame sulle vahepeal nime ütlema, kas sa ei arva nii?"
  
  "Aga Sam?" - soovitas patsient.
  
  Nina kõht tõmbus kokku. Pean ikka Samiga ühendust võtma. Või isegi lihtsalt Detlef.
  
  "Mis on lahti, dr Gould?" - küsis Marlene.
  
  "Hmm, ma ei tea, kellele veel rääkida või kas see on üldse asjakohane, aga," ohkas ta siiralt, "ma arvan, et kaotan nägemise!"
  
  "Ma olen kindel, et see on lihtsalt radia kõrvalsaadus..." Marlene proovis, kuid Nina haaras protestiks tugevalt tal käest kinni.
  
  "Kuule! Kui veel üks töötaja selles haiglas kasutab kiirgust ettekäändeks, selle asemel, et midagi minu silmadega teha, hakkan ma mässu tegema. Sa saad aru?" Ta naeratas kannatamatult. "Palun. PALUN. Tehke midagi mu silmadega. Ülevaatus. Mida iganes. Ma ütlen teile, et jään pimedaks, samal ajal kui õde Barken kinnitas mulle, et mul läheb paremaks!
  
  Dr Fritz kuulas Nina kaebust. Ta pistis pliiatsi tasku ja, pilgutades julgustavalt patsiendile, keda ta nüüd nimetas Samiks, jättis ta maha.
  
  "Dr Gould, kas näete mu nägu või ainult mu pea piirjooni?"
  
  "Mõlemad, aga ma ei saa näiteks teie silmade värvi kindlaks teha. Kui varem oli kõik udune, siis nüüd ei ole enam võimalik näha midagi kaugemale kui käeulatuses," vastas Nina. "Varem ma nägin..." Ta ei tahtnud uut patsienti tema valitud nimega kutsuda, kuid ta pidi: "...Sami silmad, isegi tema silmavalgete roosakas värv, Arst. See oli sõna otseses mõttes tund aega tagasi. Nüüd ei saa ma enam midagi aru."
  
  "Õde Barken rääkis teile tõtt," ütles ta, tõmbas välja heleda pastaka ja lahutas kinnastes vasaku käega Nina silmalaud. "Te paranete väga kiiresti, peaaegu ebaloomulikult." Ta langetas oma peaaegu viljatu näo tema näo kõrvale, et testida tema õpilaste reaktsiooni, kui naine ahmis.
  
  "Ma näen sind!" - hüüdis ta. "Ma näen sind selgena kui päev. Iga viga. Isegi kõrt su näos, mis su pooridest välja piilub.
  
  Hämmeldunult vaatas ta õde teisel pool Nina voodit. Ta nägu oli täis muret. "Teeme täna hiljem mõned vereanalüüsid. Õde Marx, valmista mulle homseks tulemused ette."
  
  "Kus on õde Barken?" küsis Nina.
  
  "Ta on valves alles reedel, aga ma olen kindel, et selline paljulubav õde nagu preili Marks suudab selle eest hoolitseda, eks?" Noor õde noogutas tõsiselt.
  
  
  * * *
  
  
  Kui õhtused külastustunnid lõppesid, oli enamik töötajaid hõivatud patsientide magamamineku ettevalmistamisega, kuid dr Fritz oli varem andnud dr Nina Gouldile rahustit, et tagada tema hea une. Ta oli terve päeva üsna ärritunud, käitudes halveneva nägemise tõttu tavapärasest erinevalt. Ebatavaliselt oli ta reserveeritud ja veidi pahur, nagu arvata oli. Kui tuli kustus, magas ta sügavalt.
  
  Kella 3.20-ks olid isegi summutatud vestlused ööpersonali õdede vahel lakanud, kõik nad võitlesid erinevate tüdimushoogude ja vaikuse uinutava jõuga. Õde Marks töötas lisavahetuses, veetes oma vaba aega sotsiaalmeedias. Kahju, et tal keelati ametialaselt oma kangelanna dr Gouldi ülestunnistuse avaldamine. Ta oli kindel, et see muudaks tema võrgusõprade seas ajaloohuvilised ja Teise maailmasõja fanaatikud kadedaks, kuid paraku pidi ta vapustavad uudised enda teada hoidma.
  
  Kappavate sammude kerge plõksumine kajas koridoris, enne kui Marlene tõstis pilgu ja nägi, kuidas üks esimese korruse õdedest õdede osakonna poole tormas. Mõttetu korrapidaja jooksis talle järele. Mõlemal mehel olid šokeeritud näod ja nad kutsusid paaniliselt õdesid vaikima, enne kui nad nende juurde jõuavad.
  
  Hingedena peatusid kaks meest kabineti uksel, kus Marlene ja teine õde ootasid selgitust oma kummalisele käitumisele.
  
  "Seal," alustas korrapidaja esmalt, "esimesel korrusel on sissetungija ja ta ronib tuletõrjeportaali, kui me räägime."
  
  "Niisiis, helistage turvalisusele," sosistas Marlene, olles üllatunud nende suutmatusest julgeolekuohuga toime tulla. "Kui kahtlustate, et keegi ohustab personali ja patsiente, siis teadke, et..."
  
  "Kuule, kallis!" Korrapidaja kummardus otse noore naise poole, sosistades talle pilkavalt kõrva nii vaikselt kui suutis. "Mõlemad turvatöötajad on surnud!"
  
  Koristaja noogutas metsikult. "See on tõsi! Helista politseisse. Nüüd! Enne kui ta siia jõuab!"
  
  "Aga teise korruse personal?" küsis ta, püüdes paaniliselt registratuurist liini leida. Kaks meest kehitasid õlgu. Marlene oli ärevil, kui leidis, et lüliti piiksub pidevalt. See tähendas, et kõnesid tuli käsitleda liiga palju või süsteem oli vigane.
  
  "Ma ei saa aru põhiliinidest!" - sosistas ta tungivalt. "Mu Jumal! Keegi ei tea, et probleeme on. Peame neid hoiatama!" Marlene kasutas oma mobiiltelefoni, et helistada doktor Hiltile tema isiklikul mobiiltelefonil. "Doktor Handle?" ütles ta, silmad pärani, kui murelikud mehed kontrollisid pidevalt kuju, mida nad olid näinud tuletõrjeväljakust üles tulemas.
  
  "Ta on raevukas, et sa talle mobiiltelefoni helistasid," hoiatas korrapidaja.
  
  "Keda huvitab? Kuni ta tema juurde jõuab, Victor! " nurises teine õde. Ta järgis eeskuju ja helistas oma mobiiltelefoniga kohalikule politseile, samal ajal kui Marlene valis uuesti dr Hilti numbri.
  
  "Ta ei vasta," õhkas naine. "Ta helistab, kuid ka kõneposti pole."
  
  "Vapustav! Ja meie telefonid on meie kuradi kappides! korrapidaja Victor surises lootusetult ja ajas pettunud sõrmedega läbi juuste. Taamal kuulsid nad teist õde politseiga rääkimas. Ta torkas telefoniga korrapidaja rinnale.
  
  "Siin!" - nõudis ta. "Räägi neile üksikasju. Nad saadavad kaks autot.
  
  Victor selgitas olukorda avariioperaatorile, kes saatis välja patrullautod. Seejärel jäi ta liinile, kuni naine jätkas temalt lisateabe hankimist ja saatis selle raadio teel patrullautodele, kui nad Heidelbergi haiglasse tormasid.
  
  
  8. peatükk - see kõik on lõbus ja mäng kuni...
  
  
  "Siksak! Ma vajan väljakutset! " möirgas lärmakas ülekaaluline naine, kui Sam laua tagant põgenema hakkas. Perdue oli liiga purjus, et hoolida, kui ta vaatas, kuidas Sam üritas võita kihlvedu, et noaga karm tüdruk ei suutnud teda pussitada. Nende ümber moodustasid läheduses olevad joodikud väikese rahvahulga rõõmustavaid ja kihlveohuligaane, kes kõik olid tuttavad Big Moragi teradega talendiga. Nad kõik hädaldasid ja tahtsid selle Edinburghist pärit idioodi eksinud julgusest kasu saada.
  
  Telgid olid valgustatud piduliku laternavalgusega, jättes varju kõikuvad joodikud, kes laulsid oma südameid rahvabändi viiside saatel. Päris pime veel polnud, kuid raske pilvine taevas peegeldas all laia välja tulesid. Mööda kioskeid voolanud looklevat jõge sõudsid mitmed inimesed paatidega, nautides enda ümber virvendava vee õrna lainetust. Lapsed mängisid parkla kõrval puude all.
  
  Sam kuulis, kuidas esimene pistoda tema õlast mööda viliseb.
  
  "Auh!" - hüüdis ta kogemata. "Peaaegu valasin mu õlu sinna!"
  
  Ta kuulis karjuvaid naisi ja mehi, kes teda kiusasid Moragi fännide kära peale, kes tema nime skandeerisid. Kusagil hulluses kuulis Sam, kuidas väike grupp inimesi skandeeris: "Tappa värdjas! Tapa vampiir!"
  
  Perdue ei toetanud isegi siis, kui Sam korraks pöördus, et näha, kuhu Maura oma eesmärki muutis. Perdue, kes oli riietatud oma perega tartaani, koperdas ta läbi meeletu parkla kohapealse klubihoone poole.
  
  "Reetur," ütles Sam kohmetult. Ta rüüpas veel ühe lonksu oma õlut just siis, kui Mora tõstis oma lõtva käe, et kolmest pistodast viimane tasandada. "Oh kurat!" - hüüdis Sam ja, visates kruusi kõrvale, jooksis jõe lähedale künkale.
  
  Nagu ta kartis, oli tema joobeseisundil kaks eesmärki - alanduse tekitamine ja sellele järgnev võime roti perset mitte paljastada. Tema desorientatsioon pöördel põhjustas ta tasakaalu kaotamise ja juba pärast ühte ettehüpet tabas jalg teise pahkluu tagumist osa, mis paiskas ta jalust maha märjale, lahtisele rohule ja mustusele. Sami kolju põrkas vastu pikkadesse rohelusse peidetud kivi ja ere sähvatus läbistas valusalt ta aju. Ta silmad pöördusid tagasi pistikupesadesse, kuid ta tuli kohe teadvusele.
  
  Tema kukkumise kiirus pani ta raske kilti ettepoole lendama, kui tema keha järsult peatus. Oma alaseljal tundis ta kohutavat kinnitust ülespööratud riietusest. Kui sellest ei piisanud, et järgnenud õudusunenägu kinnitada, ajas värske õhk tema tagumikul asja ära.
  
  "Oh mu jumal! Mitte jälle," oigas ta läbi pori ja sõnniku lõhna, kui rahva möirgav naer teda karistas. "Teisest küljest," ütles ta endamisi istudes, "ma ei mäleta seda hommikul. Õige! Sellel pole tähtsust."
  
  Kuid ta oli kohutav ajakirjanik, unustades meeles pidada, et vilkuvad tuled, mis teda aeg-ajalt lühikese vahemaa tagant pimestasid, tähendasid, et isegi kui ta katsumuse unustas, domineerisid fotod. Hetke Sam lihtsalt istus seal ja soovis, et ta oleks olnud nii valusalt traditsiooniline; kahetsesin, et ma ei kandnud aluspükse või vähemalt stringe! Morag'i hambutu suu oli naerust pärani lahti, kui ta seda nõudmiseks lähemale koperdas.
  
  "Ära muretse, kallis!" ta naeratas. "Need pole need, mida me esimest korda nägime!"
  
  Ühe kiire liigutusega tõstis kange tüdruk ta püsti. Sam oli liiga purjus ja iiveldas, et temaga tõrjuda, kui ta mehe seljast pühkis ja teda käperdas, kui ta tema kulul komöödiat esitas.
  
  "Hei! Eh, proua..." ta komistas oma sõnade peale. Ta käed loksusid nagu narkojoobes flamingo, kui ta püüdis enesetunnet taastada. "Vaata oma käsi seal!"
  
  "Sam! Sam!" - kuulis ta kuskilt mulli seest suurest hallist telgist kostvat julma mõnitamist ja vilet.
  
  "Purdue?" - hüüdis ta paksult räpaselt murult oma kruusi otsides.
  
  "Sam! Lähme, me peame minema! Sam! Lõpetage selle paksu tüdrukuga narrimine!" Perdue koperdas ettepoole, pomisedes lähenedes seosetult.
  
  "Mida sa näed?" Morag karjus solvangu peale. Kulmu kortsutades astus ta Samist eemale, et Perduele kogu tähelepanu pöörata.
  
  
  * * *
  
  
  "Väike jääd selle eest, semu?" küsis baarmen Perduelt.
  
  Sam ja Perdue astusid ebakindlatel jalgadel klubihoonesse pärast seda, kui enamik inimesi oli oma kohad juba vabastanud, otsustades trummishow ajal õue minna ja leegisööjaid vaadata.
  
  "Jah! Jää meile mõlemale," hüüdis Sam, hoides pead kohast, kus kivi puudutas. Perdue tormas tema kõrval ja tõstis käe, et tellida kaks mõdu, kui nad haavu hooldasid.
  
  "Issand, see naine lööb nagu Mike Tyson," märkis Perdue, surudes jääkotti oma paremale kulmule - kohta, kus Moragi esimene lask näitas, et ta pole rahul oma avaldusega. Teine löök langes just tema vasaku põsesarna alla ja Perdue ei saanud sellest kombinatsioonist pisut muljet avaldada.
  
  "Noh, ta viskab nuga nagu amatöör," sõnas Sam, hoides klaasi käes.
  
  "Sa tead, et ta ei tahtnud sind lüüa, eks?" - meenutas baarmen Samile. Ta mõtles hetke ja vaidles vastu: "Aga siis on ta loll, et sellist kihla vedas. Sain oma raha kahekordselt tagasi."
  
  "Jah, aga ta panustas enda peale neljakordse koefitsiendiga, poiss!" Baarmen muigas südamest. "Ta ei teeninud seda mainet lollina, ah?"
  
  "Ha!" - hüüatas Perdue, silmad kleepunud baari taga olevale teleriekraanile. See oli põhjus, miks ta Samit üldse otsima tuli. See, mida ta varem uudistes nägi, tundus olevat murettekitav ja ta tahtis seal istuda, kuni episoodi korratakse, et saaks Samile näidata.
  
  Järgmise tunni jooksul ilmus ekraanile täpselt see, mida ta oli oodanud. Ta kummardus ettepoole, lükates letile mitu klaasi ümber. "Vaata!" - hüüdis ta. "Vaata, Sam! Kas meie kallis Nina pole praegu selles haiglas?"
  
  Sam vaatas, kuidas reporter rääkis draamast, mis juhtus kuulsas haiglas vaid paar tundi tagasi. See tegi ta kohe ärevaks. Kaks meest vahetasid murelikke pilke.
  
  "Me peame minema ja teda tooma, Sam," nõudis Perdue.
  
  "Kui ma oleksin kaine, läheksin kohe, aga me ei saa sellises olekus Saksamaale minna," kurtis Sam.
  
  "See pole probleem, mu sõber," naeratas Perdue oma tavapärasel vallatu viisil. Ta tõstis klaasi ja jõi sellest viimase alkoholi. "Mul on eralennuk ja meeskond, kes võib meid sinna viia, kuni me magame. Nii väga kui ma tahaksin lennata uuesti kõrbe Detlefi, räägime Ninast.
  
  "Jah," nõustus Sam. "Ma ei taha, et ta jääks sinna veel üheks ööks. Mitte, kui ma saan seda aidata."
  
  Perdue ja Sam lahkusid peolt täiesti nõmedate nägudega ning lõikudest ja kriimustustest pisut kurnatud, otsustades oma pead selgeks teha ja oma sotsiaalse liidu teisele kolmandikule appi tulla.
  
  Kui Šotimaa rannikul öö saabus, jätsid nad endast maha lõbusa jälje, kuulates, kuidas torupilli helid vaibusid. See oli tõsisemate sündmuste eelkuulutaja, kui nende hetkeline kergemeelsus ja lõbu andsid teed dr Nina Gouldi kiirele päästmisele, kes jagas ruumi ohjeldamatu tapjaga.
  
  
  9. peatükk - Näotu mehe karje
  
  
  Nina oli hirmunud. Ta magas suure osa hommikust ja varajasest pärastlõunast, kuid dr Fritz viis ta eksamiruumi silmakontrolliks niipea, kui politsei lubas neil liikuda. Alumist korrust valvasid tugevalt nii politsei kui ka kohalik turvafirma, kes ohverdas öö jooksul kaks oma meest. Teine korrus oli suletud kõigile, kes seal vangis ei olnud, ega meditsiinitöötajatele.
  
  "Teil on vedanud, et suutsite kogu selle hulluse magada, dr. Gould," ütles õde Marks Ninale, kui too õhtul teda kontrollima tuli.
  
  "Ma isegi ei tea, mis juhtus, tegelikult. Kas turvatöötajaid tappis sissetungija? Nina kortsutas kulmu. "See on see, mida ma arutatute tükkidest välja mõtlesin. Keegi ei osanud mulle öelda, mis kurat tegelikult toimub."
  
  Marlene vaatas ringi, veendumaks, et keegi pole näinud teda Ninale üksikasju rääkimas.
  
  "Me ei tohiks patsiente hirmutada liigse teabega, dr Gould," ütles ta nina all, teeseldes, et kontrollib Nina elulisi näitajaid. "Kuid eile õhtul nägi üks meie koristajatest, kuidas keegi tappis ühe turvatöötajatest. Muidugi ei jäänud ta ligi, et näha, kes see on.
  
  "Kas nad said sissetungija kinni?" küsis Nina tõsiselt.
  
  Õde raputas pead. "Seetõttu on see koht karantiini all. Nad otsivad haiglast kõiki, kes ei tohi siin viibida, kuid kellel pole seni vedanud.
  
  "Kuidas on see võimalik? Ta vist lipsas välja enne politseinike saabumist," pakkus Nina.
  
  "Me arvame ka nii. Ma lihtsalt ei saa aru, mida ta otsis, mis maksis kahele mehele elu," rääkis Marlene. Ta hingas sügavalt sisse ja otsustas teemat vahetada. "Kuidas teie nägemus täna on? Parem?"
  
  "Sama," vastas Nina ükskõikselt. Ilmselgelt olid tal muud asjad meeles.
  
  "Praegust sekkumist arvesse võttes võtavad teie tulemused veidi kauem aega. Aga kui me teame, saame ravi alustada.
  
  "Ma vihkan seda tunnet. Tunnen end kogu aeg unisena ja vaevalt näen praegu enamat kui udune pilt inimestest, kellega kokku puutun," oigas Nina. "Tead, ma pean võtma ühendust oma sõprade ja perega, et anda neile teada, et minuga on kõik korras. Ma ei saa siia jääda igavesti."
  
  "Ma saan aru, dr Gould," tundis Marlene kaastunnet, vaadates tagasi oma teisele patsiendile Nina vastas, kes oma voodis segas. "Las ma lähen Sami kontrollima."
  
  Kui õde Marks põletusohvrile lähenes, vaatas Nina, kuidas ta silmad avas ja lakke vaatas, justkui näeks ta midagi, mida nemad ei näe. Siis tuli teda kurb nostalgia ja ta sosistas endamisi.
  
  "Sam".
  
  Nina hääbuv pilk rahuldas tema uudishimu, kui ta vaatas, kuidas patsient Sam tõstis käe ja pigistas õde Marksi randmet, kuid ta ei näinud tema ilmet. Tšernobõli mürgisest õhust kahjustatud Nina punetav nahk paranes peaaegu täielikult. Kuid ta tundis endiselt, et ta sureb. Iiveldus ja peapööritus olid valdavad, samas kui tema elulised näitajad näitasid ainult paranemist. Sellise ettevõtliku ja tulihingelise inimese jaoks nagu Šoti ajaloolane olid sellised oletatavad nõrkused vastuvõetamatud ja põhjustasid talle märkimisväärse pettumuse.
  
  Ta kuulis sosinaid, enne kui õde Marx pead raputas, eitades kõike, mida ta küsis. Siis murdus õde patsiendist lahti ja kõndis kiiresti minema, Ninale otsa vaatamata. Patsient aga vaatas Nina poole. See on kõik, mida ta nägi. Kuid tal polnud aimugi, miks. Ütlevalt tõusis naine talle vastu.
  
  "Mis lahti, Sam?"
  
  Ta ei pööranud pilku kõrvale, vaid jäi rahulikuks, justkui oleks ta lootnud, et naine unustab, et oli tema poole pöördunud. Üritades püsti tõusta, ohkas ta valust ja kukkus tagasi padjale. Ta ohkas väsinult. Nina otsustas ta rahule jätta, kuid siis tema kähedad sõnad katkestasid nendevahelise vaikuse, nõudes tema tähelepanu.
  
  "Te teate... tead... inimest, keda nad otsivad?" - kogeles ta. "Sa tead? Kutsumata külaline?"
  
  "Jah," vastas naine.
  
  "Ta jälitab mind. Ta otsib mind, Nina. A-ja täna õhtul... ta tuleb mind tapma," ütles ta väriseva mulisega, mis koosnes valesti hääldatud sõnadest. Tema öeldu pani Ninal veri külmaks, sest ta ei oodanud, et kurjategija tema läheduses midagi otsib. "Nina?" nõudis ta vastust.
  
  "Oled sa kindel?" ta küsis.
  
  "Olen," kinnitas ta naise õuduseks.
  
  "Kuule, kuidas sa tead, kes see on? Oled sa teda siin näinud? Kas olete seda oma silmaga näinud? Sest kui sa seda pole teinud, siis on tõenäoline, et oled lihtsalt paranoiline, mu sõber," nentis naine, lootes aidata tal oma hinnangu üle mõelda ja asjasse selgust tuua. Ta lootis ka, et ta eksis, kuna tal polnud võimalik mõrvari eest peitu pugeda. Ta nägi tema rattaid pöörlemas, kui ta tema sõnu kaalus. "Ja veel üks asi," lisas ta, "kui sa isegi ei mäleta, kes sa oled või mis sinuga juhtus, siis kuidas sa tead, et mõni näotu vaenlane sind jahib?"
  
  Nina ei teadnud seda, kuid tema sõnavalik muutis kõik noormehele osaks saanud tagajärjed - mälestused tulid nüüd tagasi. Ta silmad läksid rääkides õudusest suureks, läbistades teda oma musta pilguga nii intensiivselt, et ta nägi seda isegi nõrgenenud nägemisega.
  
  "Sam?" - ta küsis. "Mis see on?"
  
  "Mein Gott, Nina!" - ta vilistas. See oli tegelikult karje, kuid tema häälepaelte kahjustus summutas selle pelgalt hüsteeriliseks sosinaks. "Näota, ütlete! Neetud nägu - näotu! Ta oli... Nina, mees, kes mind põlema pani...!"
  
  "Jah? Mis temaga on? " nõudis ta, kuigi teadis, mida ta öelda tahtis. Ta tahtis lihtsalt rohkem üksikasju, kui ta neid saaks.
  
  "Mees, kes üritas mind tappa... tal polnud... nägu!" - karjus ehmunud patsient. Kui ta oleks võinud nutta, oleks ta nutnud selle koletu mehe mälestuse peale, kes oli teda tol õhtul pärast mängu jälitanud. "Ta jõudis mulle järele ja pani mu põlema!"
  
  "Õde!" Nina karjus. "Õde! keegi! Palun aidake!"
  
  Kaks õde jooksid hämmeldunud näoilmetega. Nina osutas ärritunud patsiendile ja hüüdis: "Talle meenus just tema rünnak. Palun andke talle midagi šoki vastu!"
  
  Nad tormasid talle appi ja sulgesid kardinad, andes talle rahustavat ravimit. Nina tundis end ohustatuna enda letargiast, kuid ta püüdis kummalist mõistatust ise lahendada. Kas ta oli tõsine? Kas ta oli piisavalt sidus, et teha nii täpne järeldus, või mõtles ta kõik välja? Ta kahtles, kas ta on ebasiiras. Mees suutis ju vaevu iseseisvalt liikuda või ilma rabelemata lause rääkida. Ta poleks kindlasti nii hulluks läinud, kui ta poleks olnud veendunud, et tema töövõimetus läheb talle elu maksma.
  
  "Jumal, ma soovin, et Sam oleks siin, et aidata mul mõelda," pomises ta, kui ta mõistus und anus. "Isegi Perdue tuleks kaasa, kui ta suudaks mind seekord tappa." Õhtusöögi aeg oli peaaegu käes ja kuna keegi neist külalisi ei oodanud, võis Nina soovi korral vabalt magada. Või nii ta arvas.
  
  Dr Fritz naeratas sisenedes. "Dr Gould, ma tulin teile just teie silmaprobleemide vastu midagi andma."
  
  "Kurat," pomises ta. "Tere, doktor. Mida sa mulle annad?
  
  "Lihtsalt vahend teie silmade kapillaaride ahenemise vähendamiseks. Mul on põhjust arvata, et teie nägemine halveneb silmapiirkonna vereringe vähenemise tõttu. Kui teil on öösel probleeme, võite lihtsalt dr Hiltiga ühendust võtta. Ta on täna õhtul jälle valves ja ma võtan teiega hommikul ühendust, eks?"
  
  "Olgu, doktor," nõustus naine, vaadates, kuidas ta talle tundmatut ainet käsivarde süstis. "Kas teil on testi tulemused juba olemas?"
  
  Dr Fritz tegi alguses näo, et ei kuule teda, kuid Nina kordas oma küsimust. Ta ei vaadanud teda, keskendudes ilmselgelt sellele, mida ta teeb. "Arutame seda homme, dr Gould. Mul peaks selleks ajaks olema labori tulemused." Lõpuks vaatas ta naisele ebaõnnestunud enesekindlusega otsa, kuid tal polnud tuju vestlust jätkata. Toakaaslane oli selleks ajaks maha rahunenud ja vaikseks jäänud. "Head ööd, kallis Nina." Ta naeratas heasüdamlikult ja surus Ninal kätt, enne kui kausta sulges ja voodi jalamile tagasi asetas.
  
  "Head ööd," ümises ta, kui ravim mõjus, uinutades ta meelt.
  
  
  10. peatükk - Ohutuse eest põgenemine
  
  
  Luine sõrm torkas Nina kätt, viies ta kohutavasse ärkamisse. Ta surus refleksiivselt käe kahjustatud alale, haarates äkitselt peopesa all oleva käe, mis hirmutas ta pooleldi surnuks. Tema ebaadekvaatsed silmad avanesid pärani, et näha, kes temaga räägib, kuid peale läbistavate tumedate laikude plastmaski kulmude all ei näinud ta nägu.
  
  "Nina! Shh," anus tühi nägu vaikse kriiksuga. See oli tema toakaaslane, kes seisis oma voodi kõrval valges haiglamantlis. Torud eemaldati tema kätelt, jättes neid ümbritsevale paljale valgele nahale juhuslikult pühitud sarlakpunased jäljed.
  
  "M-mida kuradit?" ta kortsutas kulmu. "Tõsiselt?"
  
  "Kuule, Nina. Ole lihtsalt väga vaikne ja kuula mind," sosistas ta ja kükitas veidi nii, et tema keha oli Nina voodi kõrval asuva toa sissepääsu eest peidus. Ainult tema pea tõsteti üles, et ta saaks naise kõrva rääkida. "Mees, kellest ma teile rääkisin, tuleb minu juurde. Ma pean leidma eraldatud koha, kuni ta lahkub.
  
  Aga tal ei vedanud. Nina oli uimastatud kuni deliiriumini ja ta ei hoolinud liiga palju tema saatusest. Ta lihtsalt noogutas, kuni tema vabalt hõljuvad silmad varjasid taas rasked laugud. Ta ohkas meeleheitel ja vaatas ringi, tema hingamine muutus hetkega kiiremaks. Jah, politsei kohalolek kaitses patsiente, kuid ausalt öeldes ei päästnud relvastatud valvurid isegi palgatud inimesi, rääkimata relvastamata inimestest!
  
  Patsient Sam arvas, et oleks parem, kui ta peituks selle asemel, et riskida põgenemisega. Kui ta oleks avastatud, oleks ta saanud oma ründajaga vastavalt käituda ja loodetavasti poleks dr Gould hilisemat vägivalda kannatanud. Nina kuulmine on pärast nägemise kaotamist oluliselt paranenud; see võimaldas tal kuulata oma paranoilise toakaaslase loksuvaid jalgu. Tema sammud eemaldusid ükshaaval naisest, kuid mitte voodi poole. Ta jätkas uinumist ja magama jäämist, kuid ta silmad jäid suletuks.
  
  Varsti pärast seda puhkes sügaval Nina silmakoobaste taga vapustav valu, mis levis valulillena tema ajju. Närviühendused viisid ta retseptorid kiiresti kurssi selle põhjustatud lõhestava migreeniga ja Nina nuttis unes valjult. Äkiline, järk-järgult süvenev peavalu täitis tema silmamunad ja pani ta otsaesise kuumaks.
  
  "Oh mu jumal!" - ta karjus. "Minu pea! Mu pea tapab mind!"
  
  Tema karjed kajasid läbi ruumi hilisõhtuse virtuaalse vaikuse, juhtides kiiresti meditsiinitöötajate tähelepanu. Nina värisevad sõrmed leidsid lõpuks hädaabi nupu ja ta vajutas seda mitu korda, kutsudes ööõe ebaseaduslikku abi. Sisse jooksis uus õde, värskelt akadeemiast.
  
  "Dr Gould? Dr. Gould, kas kõik on korras? Mis viga, kallis? "ta küsis.
  
  "M-jumal..." kokutas Nina hoolimata uimastitest tingitud desorientatsioonist, "mu pea läheb valust lõhki!" Nüüd istub ta otse mu silme ees ja see tapab mind. Mu Jumal! Tundub, et mu kolju läheb lahti."
  
  "Ma lähen kiiresti doktor Hilti tooma. Ta tuli just operatsioonisaalist välja. Lihtsalt puhata. Ta tuleb kohe kohale, dr Gould. Õde pöördus ja kiirustas abi otsima.
  
  "Aitäh," ohkas Nina, piinatud kohutavast valust, kahtlemata silmade tõttu. Ta vaatas korraks üles, et kontrollida patsienti Sami, kuid ta oli kadunud. Nina kortsutas kulmu. Oleksin võinud vanduda, et ta rääkis minuga, kui ma magasin. Ta mõtles selle üle edasi. Ei. Ma nägin seda vist unes.
  
  "Dr Gould?"
  
  "Jah? Vabandust, ma vaevalt näen," vabandas ta.
  
  "Doktor Ephesus on minuga." Pöördudes arsti poole, ütles ta: "Vabandust, ma pean lihtsalt hetkeks jooksma kõrvaltuppa, et aidata Frau Mittagi voodipesuga."
  
  "Muidugi, õde. Palun võtke aega," vastas arst. Nina kuulis õe kerget jalgade põksutamist. Ta vaatas dr Hilti ja rääkis talle oma konkreetse kaebuse. Erinevalt dr Fritzist, kes oli väga aktiivne ja kellele meeldis kiiresti diagnoose panna, oli dr Hilt parem kuulaja. Enne vastamist ootas ta, et Nina selgitaks täpselt, kuidas peavalu tema silme taha oli vajunud.
  
  "Dr Gould? Kas saate mind vähemalt hästi vaadata?" ta küsis. "Peavalud on tavaliselt otseselt seotud eelseisva pimedaks jäämisega, kas tead?"
  
  "Mitte sugugi," ütles ta süngelt. "See pimedus näib süvenevat iga päevaga ja dr Fritz pole sellega midagi konstruktiivset teinud. Kas saaksite palun mulle midagi valu vastu anda? See on peaaegu väljakannatamatu."
  
  Ta eemaldas oma kirurgilise maski, et saaks selgelt rääkida. "Muidugi, mu kallis."
  
  Ta nägi, kuidas ta pead kallutas, vaadates Sami voodit. "Kus on teine patsient?"
  
  "Ma ei tea," kehitas ta õlgu. "Võib-olla läks ta tualetti. Mäletan, et ta ütles õde Marksile, et tal pole kavatsust panni kasutada.
  
  "Miks ta siin tualetti ei kasuta?" küsis arst, kuid ausalt öeldes hakkas Nina oma toakaaslase kohta käivatest teadetest väga kõrini, kui ta vajas abi oma lõhestava peavalu leevendamiseks.
  
  "Ma ei tea!" - ütles ta talle otsa. "Kuule, kas saaksite mulle valu vastu midagi anda?"
  
  Tema toon ei avaldanud talle sugugi muljet, kuid ta hingas sügavalt sisse ja ohkas. "Dr Gould, kas te peidate oma toakaaslast?"
  
  Küsimus oli ühtaegu absurdne ja ebaprofessionaalne. Nina oli tema naeruväärsest küsimusest äärmiselt ärritunud. "Jah. Ta on kuskil toas. Kakskümmend punkti, kui saate mulle valuvaigisti enne, kui selle leiate!
  
  "Te peate mulle ütlema, kus ta on, dr. Gould, muidu surete täna öösel," ütles ta otse.
  
  "Kas sa oled täiesti hull?" - karjus ta. "Kas sa ähvardad mind tõsiselt?" Nina tundis, et midagi on väga valesti, kuid ta ei saanud karjuda. Ta jälgis teda vilkuvate silmadega, sõrmedega vargsi otsides punast nuppu, mis oli endiselt tema kõrval voodil, samal ajal kui ta hoidis silmi tema tühjal näol. Tema udune vari tõstis helistamisnupu, et naine näeks. "Kas sa otsid seda?"
  
  "Oh jumal," hakkas Nina kohe nutma, kattes oma nina ja suu kätega, kui taipas, et mäletab nüüd seda häält. Ta pea peksles ja nahk põles, kuid ta ei julgenud end liigutada.
  
  "Kus ta on?" sosistas ta tasa. "Ütle mulle, muidu surete."
  
  "Ma ei tea, eks?" ta hääl värises vaikselt käte all. "Ma tõesti ei tea. Ma magasin kogu selle aja. Issand jumal, kas ma olen tõesti tema hoidja?"
  
  Pikakasvuline mees vastas: "Sa tsiteerid Kaini otse Piiblist. Ütle mulle, dr Gould, kas te olete usklik?
  
  "Persse!" - karjus ta.
  
  "Ah, ateist," märkis ta mõtlikult. "Rebaseaukudes pole ateiste. See on veel üks tsitaat - võib-olla see, mis on teie jaoks sobivam praegusel lõpliku taastamise hetkel, kui kohtute oma surmaga selle inimese käes, kellele soovite, et teil oleks jumal.
  
  "Te ei ole dr Hilt," ütles õde selja taga. Tema sõnad kõlasid nagu küsimus, mis oli täis umbusku ja tõdemust. Siis pühkis ta naise jalust nii elegantse kiirusega, et Nina ei jõudnud isegi tema tegevuse lühidust hinnata. Kui õde kukkus, vabastasid ta käed voodialuse. Ta libises üle poleeritud põranda kõrvulukustava kolinaga, mis tõmbas kohe õdede osakonna ööpersonali tähelepanu.
  
  Kuskilt hakkas politsei koridoris karjuma. Nina eeldas, et nad tabavad petturi tema toas, kuid selle asemel tormasid nad otse tema uksest mööda.
  
  "Mine! Edasi! Edasi! Ta on teisel korrusel! Pange ta apteeki nurka! Kiiresti!" - hüüdis komandör.
  
  "Mida?" Nina kortsutas kulmu. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta märkas vaid šarlatani kuju, mis talle kiiresti lähenes, ja nagu vaese õe saatus, andis ta talle tugeva hoobi pähe. Hetkeks tundis ta väljakannatamatut valu, enne kui kadus unustuse musta jõkke.Nina tuli mõistusele vaid mõni hetk hiljem, ikka veel kohmakalt voodil kõveras. Tema peavalul oli nüüd seltskonda. Löök tema templisse õpetas talle valu uuel tasemel. Nüüd oli ta nii paistes, et parem silm tundus olevat väiksem. Ööõde lamas endiselt tema kõrval põrandal pikali, aga Ninal polnud aega. Ta pidi siit välja saama, enne kui jube võõras tema juurde tagasi jõuab, eriti nüüd, kui ta teda paremini tundis.
  
  Ta haaras uuesti rippuvast kõnenupust, kuid seadme pea lõigati ära. "Kurat," oigas ta ja lasi ettevaatlikult jalad voodist maha. Ta nägi vaid lihtsaid esemete ja inimeste piirjooni. Kui ta ei näinud nende nägusid, polnud identiteedist ega kavatsusest märkigi.
  
  "Jama! Kus on Sam ja Perdue, kui ma neid vajan? Kuidas ma alati sellesse jama satun?" ta vingus pooleldi pettumusest ja hirmust kõndides, otsides võimalust vabaneda kätes olevatest torudest ja liikudes mööda naistehunnikut oma ebakindlate jalgade kõrval. Politsei tegevus köitis enamiku öötöötajate tähelepanu ja Nina märkas, et kolmandal korrusel oli jube vaikne, välja arvatud televisiooni ilmateate kauge kaja ja kaks patsienti, kes kõrvaltoas sosistasid. Selge. See ajendas teda otsima oma riided ja riietuma nii hästi kui võimalik üha süvenevas pimeduses, kuna tema nägemine halveneb, mis peagi temast lahkub. Pärast riietumist, hoides kingi käes, et mitte äratada välja minnes kahtlust, hiilis ta tagasi Sami öökapi juurde ja avas tema sahtli. Tema söestunud rahakott oli endiselt sees. Ta pistis juhiloakaardi sisse ja pistis selle teksade tagataskusse.
  
  Ta hakkas muretsema oma toakaaslase asukoha, tema seisundi ja ennekõike selle pärast, kas tema meeleheitlik palve oli tõsi. Siiani pidas ta seda lihtsalt unenäoks, kuid nüüd, kui ta oli kadunud, hakkas ta varem sel õhtul tema külaskäigule kaks korda mõtlema. Igal juhul oli tal nüüd vaja petturi eest põgeneda. Politsei ei suutnud näotu ohu eest kaitset pakkuda. Nad jälitasid juba kahtlusaluseid ja keegi neist polnud tegelikult vastutavat isikut näinud. Ainus viis, kuidas Nina teadis, kes vastutab, oli tema taunitav käitumine tema ja õde Barkeni suhtes.
  
  "Oh kurat!" - ütles ta, peatudes surnult, peaaegu valge koridori lõpus. "Õde Barken. Ma pean teda hoiatama." Kuid Nina teadis, et paksu õe palumine hoiatab töötajaid, et ta libiseb minema. Polnud kahtlustki, et nad seda ei lubaks. Mõtle, mõtle, mõtle! Nina veendus end, seistes liikumatult ja kõhkledes. Ta teadis, mida ta tegema peab. See oli ebameeldiv, kuid see oli ainus väljapääs.
  
  Naastes oma pimedasse tuppa, kasutades ainult koridori valgust, mis paistis sädelevale põrandale, hakkas Nina ööõde lahti riietama. Väikese ajaloolase õnneks oli õde tema jaoks kaks numbrit liiga suur.
  
  "Mul on nii kahju. Tegelikult see ma olengi," sosistas Nina, võttes naise meditsiinivormi seljast ja pani selle riiete peale. Tundes end üsna kohutavalt selle pärast, mida ta vaese naisega tegi, pani Nina kohmaka moraali tõttu voodiriided õele peale heitma. Ju daam oli aluspesus külmal põrandal. Anna talle kukkel, Nina, mõtles ta teisel pilgul. Ei, see on rumal. Mine lihtsalt kurat siit minema! Kuid õe liikumatu keha näis teda hüüdvat. Võib-olla pani Nina hale ninast verd voolama, veri, mis moodustas tema näo alla põrandale kleepuva tumeda loigu. Meil pole aega!Veenvad argumendid panid ta mõtlema. "Kurat küll," otsustas Nina valjusti ja pööras teadvuseta daami korra ümber, nii et voodipesu mähkus ümber tema keha ja kaitses teda põranda kareduse eest.
  
  Õena oleks Nina võinud politseinikke takistada ja välja pääseda, enne kui nad märkasid, et tal on raskusi astmete ja ukselinkide leidmisega. Kui ta lõpuks esimesele korrusele jõudis, kuulis ta pealt, kuidas kaks politseinikku rääkisid mõrvaohvrist.
  
  "Ma soovin, et oleksin siin," ütles üks. "Ma oleksin selle litapoja kinni püüdnud."
  
  "Muidugi toimub kogu tegevus enne meie vahetust. Nüüd oleme sunnitud hoidma seda, mis üle jääb," kurvastas teine.
  
  "Seekord oli ohver öövalves arst," sosistas esimene. Võib-olla dr Hilt?" mõtles ta väljapääsu poole liikudes.
  
  "Nad leidsid selle arsti, kellel oli näost rebitud nahatükk, täpselt nagu sellel valvuril eelmisel õhtul," kuulis ta teda lisamas.
  
  "Kas vahetada varakult?" - küsis üks ametnikest Ninalt mööda minnes. Ta tõmbas hinge ja sõnastas saksa keele nii hästi kui oskas.
  
  "Jah, mu närvid ei pidanud mõrva vastu. "Kaotasin teadvuse ja lõin näkku," pomises ta kiiresti, püüdes ukselinki katsuda.
  
  "Las ma toon selle teile," ütles keegi ja avas ukse nende kaastundeavaldustele.
  
  "Head ööd, õde," ütles politseinik Ninale.
  
  "Danke sh ön," naeratas ta, tundes jahedat ööõhku näol, võideldes peavaluga ja püüdes mitte trepist alla kukkuda.
  
  "Head ööd teilegi, doktor... Efesos, kas pole?" - küsis politseinik Nina taga uksel. Veri jäätus tema soontes, kuid ta jäi truuks.
  
  "See on õige. "Head ööd, härrased," ütles mees rõõmsalt. "Ole ohutu!"
  
  
  11. peatükk - Margareta poeg
  
  
  "Sam Cleave on selleks õige mees, söör. Ma võtan temaga ühendust."
  
  "Me ei saa endale Sam Cleve'i lubada," vastas Duncan Gradwell kiiresti. Ta oli suremas sigareti suitsetamise pärast, kuid kui teade Saksamaal alla kukkunud hävitajast tuli tema arvutiekraanile, nõudis see kohest ja kiiret tähelepanu.
  
  "Ta on mu vana sõber. "Ma... väänan ta kätt," kuulis ta Margareti ütlemas. "Nagu ma ütlesin, võtan temaga ühendust. Töötasime koos palju aastaid tagasi, kui aitasin tema kihlatu Patricial tema esimest töökohta professionaalina.
  
  "Kas see on tüdruk, keda tulistati tema ees relvarõngast, mille operatsiooni nad paljastasid?" küsis Gradwell üsna emotsioonitu häälega. Margaret langetas pea ja vastas aeglase noogutusega. "Pole ime, et ta hilisematel aastatel pudelist nii sõltuvusse sattus," ohkas Gradwell.
  
  Margaret ei suutnud selle peale naerda. "Noh, söör, Sam Cleave ei vajanud palju meelitamist, et ta pudelikaela imema saaks. Ei enne Patriciat ega pärast... vahejuhtumit.
  
  "Oh! Ütle mulle, kas ta on liiga ebastabiilne, et meile seda lugu rääkida? - küsis Gradwell.
  
  "Jah, härra Gradwell. Sam Cleave pole mitte ainult hoolimatu, vaid ta on kurikuulus ka pisut vildaka mõistuse poolest," ütles ta õrnalt naeratades. "Ajakirjanik on täpselt selline, nagu soovite paljastada Saksa Luftwaffe väejuhatuse salaoperatsioone. Olen kindel, et nende kantsler on sellest kuuldes põnevil, eriti praegu."
  
  "Nõustun," kinnitas Margaret ja pani toimetaja laua ees oma käed enda ees kokku. "Ma võtan temaga kohe ühendust ja uurin, kas ta oleks nõus vana sõbra tasu pisut vähendama."
  
  "Ma peaksin seda lootma!" Gradwelli topeltlõug värises, kui ta hääl tõusis. "See mees on nüüd kuulus kirjanik, nii et ma olen kindel, et need hullud ekskursioonid, mida ta selle rikka idioodiga teeb, ei ole tingimata vajalik."
  
  "Rikas idioot", keda Gradwell nii hellitavalt kutsus, oli David Perdue. Gradwell on viimastel aastatel kasvatanud Perdue vastu lugupidamatust, kuna miljardär on Gradwelli isikliku sõbra vastu põlganud. Kõnealune sõber, professor Frank Matlock Edinburghi ülikoolist, oli sunnitud kõrgetasemelise Brixton Toweri juhtumi raames osakonnajuhataja kohalt tagasi astuma pärast seda, kui Purdue lõpetas oma helded annetused osakonnale. Loomulikult tekitas raevu Perdue hilisem romantiline armumine Matlocki lemmikmänguasjasse, mis oli tema naistevihkamiste ettekirjutuste ja reservatsioonide objekt dr Nina Gould.
  
  Asjaolu, et see kõik oli iidne ajalugu, mis on väärt poolteist aastakümmet "silla all veeta", ei muutnud kibestunud Gradwelli. Nüüd juhtis ta Edinburgh Posti - positsiooni, mille ta oli saavutanud raske töö ja ausa mänguga, aastaid pärast seda, kui Sam Cleave oli lahkunud lehe tolmustest saalidest.
  
  "Jah, härra Gradwell," vastas Margaret viisakalt. "Ma jõuan selleni, aga mis siis, kui ma ei saa seda pöörlema panna?"
  
  "Kahe nädala pärast tehakse maailma ajalugu, Margaret," irvitas Gradwell nagu Halloweeni vägistaja. "Veidi enam kui nädala pärast näeb maailm Haagist otseülekandes, kuidas Lähis-Ida ja Euroopa allkirjastavad rahulepingu, mis tagab igasuguse vaenutegevuse lõpu kahe maailma vahel. Selgeks ohuks sellele sündmusele on Hollandi piloodi Ben Griesmani hiljutine enesetapulend, mäletate?
  
  "Jah, härra". Ta hammustas huulte, teades hästi, kuhu ta sellega läheb, kuid keeldus teda segamast vihastamast. "Ta sisenes Iraagi õhuväebaasi ja kaaperdas lennuki."
  
  "See on õige! Ja põrkas CIA peakorterisse, luues selle perses asja, mis nüüd lahti rullub. Nagu teate, saatis Lähis-Ida ilmselt kellegi kättemaksuks, hävitades Saksa õhuväebaasi! - hüüdis ta. "Räägi mulle nüüd uuesti, miks hoolimatu ja kaval Sam Cleave ei kasuta võimalust sellesse loosse sattuda."
  
  "Punkt on võetud," naeratas ta häbelikult, tundes end äärmiselt kohmetuna, kui pidi vaatama, kuidas ülemus hakkab süljest jooksma, kui too rääkis kirglikult tekkivast olukorrast. "Ma pean minema. Kes teab, kus ta praegu on? Ma pean kohe kõigile helistama hakkama."
  
  "See on õige!" urises Gradwell talle järele, kui ta otse oma väikesesse kabinetti suundus. "Kiirustage ja laske Cleve'il sellest meile rääkida, enne kui järjekordne rahuvastane idioot käivitab enesetapu ja kolmanda maailmasõja!"
  
  Margaret ei heitnud isegi pilku oma kolleegidele, kui ta neist mööda jooksis, kuid ta teadis, et nad kõik naersid Duncan Gradwelli meeldivate asjade üle. Tema valitud sõnad olid sisemine nali. Margaret naeris tavaliselt kõige kõvemini, kui kuue eelmise pressiteenistuse veterantoimetaja uudise pärast muretsema hakkas, kuid nüüd ei julgenud. Mis siis, kui ta näeb teda itsitamas tema arvates uudisväärtusliku ülesande üle? Kujutage ette tema raevu, kui ta näeks naise naeratust, mis peegeldub oma kabineti suurtel klaaspaneelidel?
  
  Margaret ootas põnevusega, et saaks uuesti noore Samiga rääkida. Teisest küljest polnud ta ammu noor Sam. Kuid naise jaoks jääb ta alati jonniks, ülemäära innukas uudistereporter, kes paljastab ebaõigluse kõikjal, kus saab. Ta oli olnud Margareti alamõppija eelmisel Edinburgh Posti ajastul, kui maailmas valitses veel liberalismi kaos ja konservatiivid tahtsid piirata iga inimese vabadust. Olukord on dramaatiliselt muutunud pärast seda, kui Maailma Ühtsuse Organisatsioon võttis üle poliitilise kontrolli mitme endise ELi riigi üle ja mitmed Lõuna-Ameerika territooriumid lahkusid kunagistest Kolmanda Maailma valitsustest.
  
  Margaret ei olnud mingil juhul feminist, kuid peamiselt naiste juhitud Maailma Ühtsuse Organisatsioon näitas olulisi erinevusi poliitiliste pingete juhtimises ja lahendamises. Sõjapidamine ei nautinud enam seda soosingut, mida ta kunagi sai meeste domineeritud valitsustelt. Edusammud probleemide lahendamise, leiutamise ja ressursside optimeerimise vallas on saavutatud rahvusvaheliste annetuste ja investeerimisstrateegiate kaudu.
  
  Maailmapanka juhtis Rahvusvahelise Tolerantsuse Nõukoguna loodud nõukogu esimees, professor Martha Sloan. Ta oli endine Poola suursaadik Inglismaal, mis võitis viimased uue rahvaste liidu valimised. Ülemkogu põhieesmärk oli sõjaliste ohtude kõrvaldamine terrorismi ja sõjalise sekkumise asemel vastastikuse kompromissi lepingute sõlmimisega. Kaubandus oli tähtsam kui poliitiline vaen, professor. Sloan jagas alati oma kõnesid. Tegelikult on sellest saanud temaga seotud põhimõte kogu meedias.
  
  "Miks peaksime kaotama oma poegi tuhandete kaupa, et rahuldada käputäie võimul olevate vanade meeste ahnust, kui sõda neid kunagi ei puuduta?" teda kuuldi kuulutamas vaid mõni päev enne seda, kui ta valiti ülekaalukalt. "Miks peaksime majandust halvama ja hävitama arhitektide ja müürseppade raske töö? Või hävitada hooneid ja tappa süütuid inimesi, samal ajal kui kaasaegsed sõjapealikud saavad kasu meie viletsusest ja vereliinide katkestamisest? Lõputu hävingutsükli teenimiseks ohverdatud noorus on hullumeelsus, mida põlistavad nõrga meelega juhid, kes kontrollivad teie tulevikku. Vanemad, kes kaotavad oma lapsed, kaotatud abikaasad, vennad ja õed, kes on meist rebitud vanemate ja kibestunud meeste suutmatuse tõttu konflikte lahendada?
  
  Tema tumedad juuksed punutud ja tema tunnuskujuline sametkaelakee, mis sobis iga ülikonnaga, mida ta kandis, šokeeris väike karismaatiline juht maailma oma näiliselt lihtsate ravimitega religioossete ja poliitiliste süsteemide hävitavate tavade vastu. Tegelikult naeruvääristas teda kunagi tema ametlik opositsioon, kuna ta teatas, et olümpiamängude vaimust on saanud järjekordne põgenenud finantsgeneraator.
  
  Ta nõudis, et seda tuleks kasutada samadel põhjustel, miks see loodi - rahumeelseks võistluseks, mille võitja selgitatakse välja ohverdamata. "Miks me ei võiks alustada sõda malelaual või tenniseväljakul? Isegi kahe riigi vaheline kätemaadlus võib taeva pärast kindlaks teha, kes saavutab oma tahte! See on sama idee, ilma sõjamaterjalidele kulutatud miljardite või jalaväelaste kaotuste tõttu hävitatud lugematute eludeta, millel pole vahetu põhjusega mingit pistmist. Need inimesed tapavad üksteist, ilma et neil oleks selleks muud põhjust kui käsk! Kui te, mu sõbrad, ei saa tänaval kellegi juurde astuda ja talle ilma kahetsuse või psühholoogilise traumata pähe tulistada," küsis ta mõni aeg tagasi oma platvormilt Minskis, "miks te sunnite oma lapsi, vendi, õdesid ja abikaasad teevad seda, hääletades nende vanamoodsate türannide poolt, kes seda julmust põlistavad? Miks?"
  
  Margaret ei hoolinud sellest, kas uusi ametiühinguid kritiseeriti selle eest, mida opositsioonikampaaniad nimetasid feministlikuks võimuletulekuks või Antikristuse agentide salakavalaks riigipöördeks. Ta toetaks iga valitsejat, kes seisis vastu meie enda inimkonna mõttetule massimõrvale võimu, ahnuse ja korruptsiooni nimel. Sisuliselt toetas Margaret Crosby Sloane'i, sest maailm on pärast tema võimuletulekut muutunud vähem keeruliseks paigaks. Sajandeid kestnud vaenu varjanud tumedad loorid eemaldati nüüd otse, avades kommunikatsioonikanali rahulolematute riikide vahel. Kui see oleks minu teha, vabaneksid religiooni ohtlikud ja ebamoraalsed piirangud nende silmakirjalikkusest ning terrori ja hirmu dogmadest ning orjandus kaotataks. Individualism mängib selles uues maailmas võtmerolli. Ühtlus on pidulikuks kandmiseks. Reeglid põhinevad teaduslikel põhimõtetel. Vabadus seisneb isiksuses, austuses ja isiklikus distsipliinis. See rikastab meist igaühe vaimu ja keha ning võimaldab meil olla produktiivsemad, olla oma tegemistes paremad. Ja kui saame oma tegemistes paremaks, õpime alandlikkust. Alandlikkusest tuleneb sõbralikkus.
  
  Martha Sloani kõne mängis Margareti kontoriarvutis, kui ta otsis viimast numbrit, mille ta Sam Cleve'i jaoks valis. Ta oli põnevil, et saab temaga pärast kogu seda aega uuesti rääkida ja ei suutnud tema numbrit valides kergelt itsitada. Kui esimene helin kõlas, tõmbas Margareti tähelepanu ühe meeskolleegi õõtsuv kuju otse tema akna taga. Sein. Ta vehkis metsikult kätega, et naise tähelepanu juhtida, osutades oma kellale ja arvuti lameekraanile.
  
  "Millest kuradist sa räägid?" küsis ta, lootes, et tema huultelt lugemise võime ületas tema žestikuleerimisoskuse. "Ma olen telefonis!"
  
  Sam Cleave'i telefon läks kõneposti, nii et Margaret katkestas kõne, et avada uks ja kuulata, mida ametnik rääkis. Ta tõmbas kuradi kulmuga ukse lahti ja haukus: "Mis jumala nimel on nii tähtis, Gary? Püüan Sam Cleave'iga ühendust võtta."
  
  "Tegelikult!" - hüüatas Gary. "Vaadake uudiseid. Ta on uudistes, juba Saksamaal, Heidelbergi haiglas, kus oli reporteri sõnul Saksa lennuki alla kukkunud tüüp!
  
  
  12. peatükk - Ise määramine
  
  
  Margaret jooksis tagasi oma kontorisse ja muutis kanali SKY Internationaliks. Pilku ekraanil olevalt maastikult pööramata, suundus ta taustal olevate võõraste vahele, et näha, kas tunneb ära oma vana kolleegi. Tema tähelepanu oli sellele ülesandele nii keskendunud, et ta vaevu märkas reporteri kommentaari. Siin-seal jõudis mõni sõna läbi faktide segu, tabades tema aju õigesse kohta, et kogu lugu meelde jätta.
  
  "Ametivõimud ei ole veel tabanud tabamatut tapjat, kes vastutas kahe turvaametniku surma eest kolm päeva tagasi ja teise surma eest eile õhtul. Hukkunu isik avalikustatakse niipea, kui Heidelbergi direktoraadi Wieslochi kriminaaluurimise osakonna poolt läbi viidud uurimine on lõpule viidud. Margaret märkas ootamatult Sami kordonisiltide ja tõkete taga pealtvaatajate seas. "Oh issand, poiss, kuidas sa oled muutunud..." pani ta prillid ette ja kummardus, et paremini vaadata. Ta märkis tunnustavalt: "Päris armas kaltsukas nüüd, kui olete mees, ah?" Millise metamorfoosi ta on läbi teinud! Tema tumedad juuksed kasvasid nüüd õlgadest allapoole, otsad kerkisid metsikul, kasimatud viisil, mis andis talle erksa rafineerituse hõngu.
  
  Tal oli seljas must nahkmantel ja jalas saapad. Jämedalt ümber tema krae oli mähitud roheline kašmiirist sall, mis kaunistas tema tumedaid näojooni ja sama tumedat riietust. Uduhallil Saksa hommikul astus ta läbi rahvamassi, et paremini vaadata. Margaret märkas teda rääkimas politseinikuga, kes raputas pead, mida Sam soovitas.
  
  "Tõenäoliselt proovite sisse pääseda, ah, kallis?" Margaret naeratas kergelt. "Noh, sa pole nii palju muutunud, eks?"
  
  Tema selja taga tundis ta ära teise mehe, keda oli sageli pressikonverentsidel näinud ja meelelahutustoimetaja saadetud toretsevad kaadrid ülikoolipidudest toimetuse kabiini uudislõikude jaoks. Pikakasvuline valgejuukseline mees kummardus ettepoole, et Sam Cleave"i kõrval aset leidnud stseeni lähemalt vaadata. Ta oli ka laitmatult riides. Ta prillid olid torgatud mantli taskusse. Tema käed jäid ringi kõndides püksitaskutesse peidus. Ta märkas tema pruuni Itaalia lõikega fliisbleiserit, mis kattis seda, mida ta arvas, et see pidi olema peidetud relv.
  
  "David Perdue," teatas ta vaikselt, kui stseen toimus kahes väiksemas versioonis tema prillide taga. Ta silmad lahkusid hetkeks ekraanilt, et heita pilk avatud planeeringuga kontoris ja veenduda, et Gradwell on liikumatu. Seekord oli ta rahulik, kui vaatas talle just toodud artiklit. Margaret irvitas ja pööras pilgu muigega lameekraanile. "Ilmselt pole te näinud, et Cleve on endiselt Dave Perdue'ga sõber, eks?" ta naeratas.
  
  "Täna hommikust saadik on teatatud kahest patsiendist kadunuks ja politsei pressiesindaja..."
  
  "Mida?" Margaret kortsutas kulmu. Ta oli seda juba kuulnud. Just siin otsustas ta kõrvu kergitada ja raportile tähelepanu pöörata.
  
  "...politseil pole õrna aimugi, kuidas kaks patsienti pääsevad välja hoonest, millel on vaid üks väljapääs, ametnike poolt ööpäevaringselt valvatav väljapääs. See pani võimud ja haigla administraatorid uskuma, et kaks patsienti, Nina Gould ja põletusohver, keda tuntakse ainult "Samina", võivad endiselt hoones vabaduses viibida. Nende põgenemise põhjus jääb aga saladuseks.
  
  "Aga Sam on väljaspool hoonet, idioodid," kortsutas Margaret kulmu, olles sõnumist täiesti segaduses. Ta oli tuttav Sam Cleave'i suhetega Nina Gouldiga, kellega ta oli korra põgusalt kohtunud pärast loengut Teise maailmasõja eelsetest strateegiatest, mis on tänapäeva poliitikas nähtavad: "Vaene Nina. Mis juhtus, mis tõi nad põletusüksusesse? Mu Jumal. Aga Sam on..."
  
  Margaret raputas pead ja lakkus keeleotsaga huuli, nagu ta alati mõistatust lahendada püüdes tegi. Siin ei olnud midagi mõtet; ei patsientide kadumine läbi politseibarjääride ega kolme töötaja salapärane surm, keegi isegi ei näinud kahtlusalust ja mis kõige kummalisem - segaduse pärast, mille põhjustas asjaolu, et Nina teine patsient oli "Sam", samal ajal kui Sam seisis. väljas pealtvaatajate seas... esmapilgul sisse.
  
  Sami vana kolleegi innukas deduktiivne arutluskäik läks käima ja ta istus oma toolile tagasi ja vaatas, kuidas Sam koos ülejäänud rahvaga ekraanilt kadus. Ta lõi sõrmed kokku ja vaatas tühja pilguga enda ette, pööramata tähelepanu muutuvatele uudistele.
  
  "Selgelt nähtaval," kordas ta ikka ja jälle, muutes oma valemeid erinevateks võimalusteks. "Kõigi ees..."
  
  Margaret hüppas püsti, lükates ümber õnneks tühja teetassi ja ühe oma pressiauhinna, mis lebas tema laua serval. Ta ahmis oma äkilise epifaania peale, olles veelgi enam inspireeritud Samiga rääkima. Ta tahtis kogu seda asja üksikasjalikult mõista. Segadusest, mida ta tundis, mõistis ta, et seal pidi olema mitu pusletükki, mida tal ei olnud, tükid, mida ainult Sam Cleave võis oma uueks tõeotsinguks ohverdada. Miks mitte? Tal oleks ainult hea meel, kui keegi tema loogilise mõistusega inimene aitaks tal lahendada Nina kadumise mõistatuse.
  
  Oleks kahju, kui kaunis väike ajaloolane ikkagi mõne röövija või hulluga hoonest vahele jääks. Selline asi oli peaaegu halbade uudiste tagatis ja ta ei tahtnud, et see juhtuks, kui ta saaks aidata.
  
  "Härra Gradwell, ma eraldan nädala Saksamaal ilmuva artikli jaoks. Palun leppige kokku minu äraoleku aeg," ütles ta ärritunult, avas Gradwelli ukse ja pani ikka veel kiiruga mantlit selga.
  
  "Millest kõige püha nimel sa räägid, Margaret?" - hüüatas Gradwell. Ta pööras end toolil ümber.
  
  "Sam Cleave on Saksamaal, härra Gradwell," teatas ta õhinal.
  
  "Hästi! Siis saate talle tutvustada seda lugu, mille pärast ta juba siin on, "kilgus ta.
  
  "Ei, sa ei saa aru. See pole veel kõik, härra Gradwell, on veel palju muud! Paistab, et seal on ka doktor Nina Gould," ütles ta talle punastades, kui ta vööd kinnitama tormas. "Ja nüüd teatavad võimud tema kadumisest."
  
  Margaret võttis hetkeks hinge ja vaatas, mida tema ülemus mõtleb. Ta vaatas teda hetkeks uskmatult. Ta möirgas siis: "Mida kuradit sa siin ikka teed? Mine ja võta Cleve. Avastame Krautsid, enne kui keegi teine verise enesetapumasina vahele hüppab!
  
  
  13. peatükk - Kolm võõrast ja kadunud ajaloolane
  
  
  "Mida nad räägivad, Sam?" - küsis Perdue vaikselt, kui Sam temaga ühines.
  
  "Nad ütlevad, et kaks patsienti on täna varahommikust saadik kadunud," vastas Sam sama vaoshoitult, kui nad kahekesi rahva hulgast minema läksid, et oma plaane arutada.
  
  "Peame Nina välja ajama, enne kui temast saab selle looma järjekordne sihtmärk," rõhutas Perdue ja tema pisipilt jäi seda mõtiskledes viltu esihammaste vahele.
  
  "Liiga hilja, Perdue," teatas Sam pahur ilmel. Ta peatus ja vaatas oma pea kohal taevast, nagu otsiks ta abi mõnelt kõrgemalt jõult. Perdue helesinised silmad vaatasid talle küsivalt otsa, kuid Sam tundis, nagu oleks kivi kõhtu kinni jäänud. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse ja ütles: "Nina on kadunud."
  
  Perdue ei mõistnud seda kohe, võib-olla sellepärast, et see oli viimane asi, mida ta kuulda tahtis... Muidugi pärast tema surmateadet. Otsekohe oma unenägudest väljudes vaatas Perdue äärmise keskendumisega Samile otsa. "Kasutage oma mõistuse juhtimist, et saada meile teavet. Ole nüüd, sa kasutasid seda, et mind Sinclairist välja saada. ta veenis Sami, kuid tema sõber raputas lihtsalt pead. "Sam? See on selle daami jaoks, kes me mõlemad oleme," kasutas ta vastumeelselt sõna, mida ta silmas pidas, ja asendas selle taktitundeliselt sõnaga "jumaldan".
  
  "Ma ei saa," kurtis Sam. Ta nägi ülestunnistusest häiritud, kuid pettekujutelma põlistamisel polnud mõtet. See poleks hea tema egole ja see ei oleks hea kellelegi tema ümber. "Ma kaotasin... selle... võime," nägi ta vaeva.
  
  See oli esimene kord, kui Sam ütles pärast Šotimaa pühi valjusti, ja see oli nõme. "Ma kaotasin selle, Perdue. Kui ma hiiglanna Greta või mis iganes ta nime eest põgenedes oma veriste jalgade otsa komistasin, põrkas mu pea vastu kivi ja noh," kehitas ta õlgu ja heitis Perduele kohutava süümepiina pilgu. "Vabandust, mees. Kuid ma kaotasin selle, mida suutsin. Jumal, kui ta mul oli, arvasin, et see on kuri needus - miski, mis tegi mu elu õnnetuks. Nüüd, kui mul seda pole... Nüüd, kui mul on seda väga vaja, soovin, et see ei kaoks.
  
  "Suurepärane," oigas Perdue, käsi libistades üle otsaesise ja allapoole juuksepiiri, et vajuda ta paksudesse valgetesse juustesse. "Olgu, mõtleme selle üle. Mõtle selle üle. Oleme ilma igasuguse psüühilise pettuseta üle elanud palju hullemini kui see, eks?"
  
  "Jah," nõustus Sam, tundes endiselt, et ta on oma külje alla lasknud.
  
  "Nii et me peame Nina leidmiseks kasutama lihtsalt vanamoodsat jälgimist," soovitas Perdue, andes endast parima, et panna oma tavapärane "ära kunagi ütle, et sa sured" suhtumine.
  
  "Mis siis, kui ta on ikka veel seal?" Sam hävitas kõik illusioonid. "Nad ütlevad, et ta ei saanud siit kuidagi välja, nii et nad arvavad, et ta võib endiselt hoones sees olla."
  
  Politseinik, kellega ta vestles, ei rääkinud Samile, et õde oli eelmisel õhtul kaebanud, et teda rünnati - õde, kellelt võeti enne ärkamist toapõrandal tekkidesse mähitud vormiriietus ära.
  
  "Siis me peame sisse minema. Pole mõtet seda kogu Saksamaalt otsida, kui me pole algset territooriumi ja selle ümbrust korralikult üle uurinud," mõtiskles Perdue. Tema silmad märkasid lähetatud ohvitseride ja erariides turvameeste lähedust. Tahvelarvuti abil salvestas ta salaja intsidendi sündmuskoha, juurdepääsu pruunist hoonest väljaspool asuvale põrandale ning selle sisse- ja väljapääsude põhistruktuuri.
  
  "Tore," ütles Sam, hoides otsest nägu ja teeskledes süütust. Ta võttis välja suitsupaki, et aidata tal paremini mõelda. Esimese maski süütamine oli nagu vana sõbraga kätlemine. Sam hingas suitsu sisse ja tundis koheselt rahu, keskendumist, justkui oleks ta sellest kõigest tagasi astunud, et näha suurt pilti. Juhuslikult nägi ta ka SKY International Newsi kaubikut ja kolme kahtlase välimusega meest selle läheduses ringi uitamas. Millegipärast tundusid need kohatud, aga ta ei saanud aru, mis.
  
  Perduele pilgu heites märkas Sam valgejuukselist leiutajat oma tahvelarvutiga panoraamimas, liigutades seda aeglaselt paremalt vasakule, et jäädvustada panoraam.
  
  "Purdue," ütles Sam läbi surutud huulte, "mineke kiiresti kaugele vasakule. Kaubiku juures. Kaubiku juures on kolm kahtlase välimusega pätti. Kas sa näed neid?
  
  Perdue tegi nii, nagu Sam soovitas, ja alistas kolm kolmekümnendates eluaastates meest, nii palju kui ta suutis öelda. Samil oli õigus. Oli selge, et nad ei olnud kohal, et näha, millest see segadus oli. Selle asemel vaatasid nad kõik korraga oma kella, pannes käed nuppudele. Kui nad ootasid, rääkis üks neist.
  
  "Nad sünkroonivad oma kellasid," märkis Perdue vaevu huuli liigutades.
  
  "Jah," nõustus Sam läbi pika suitsujoa, mis aitas tal vaadelda, ilma et see oleks ilmne. "Mis sa arvad, pomm?"
  
  "Ebatõenäoline," nuttis Perdue, tema hääl kärises nagu hajameelsel õppejõul, kui ta hoidis meeste peal lõikepuhvri raami. "Nad ei jääks nii lähedale."
  
  "Kui nad just enesetapu ei taha," vastas Sam. Perdue heitis pilgu üle oma kuldsete ääristega prillide, hoides lõikepuhvrit endiselt paigal.
  
  "Siis ei peaks nad oma kellasid sünkroonima, eks?" - ütles ta kannatamatult. Sam pidi alla andma. Perduel oli õigus. Nad pidid seal olema vaatlejatena, aga milleks? Ta tõmbas välja veel ühe sigareti, ilma isegi esimest lõpetamata.
  
  "Saad aru, õgimine on surmapatt," kiusas Perdue, kuid Sam ignoreeris teda. Ta kustutas kulunud sigareti ja kõndis kolme mehe poole, enne kui Perdue jõudis reageerida.Ta kõndis juhuslikult üle tasase lagendiku, et mitte oma sihtmärke hirmutada. Tema saksa keel oli kohutav, nii et seekord otsustas ta ise mängida. Võib-olla, kui nad arvaksid, et ta on rumal turist, ei sooviks nad seda jagada.
  
  "Tere, härrased," tervitas Sam rõõmsalt, hoides sigaretti huulte vahel. "Ma arvan, et teil pole valgust?"
  
  Nad ei oodanud seda. Nad vaatasid hämmeldunult võõrast, kes seal seisis, naeratas ja nägi oma süütamata sigaretiga loll välja.
  
  "Mu naine läks koos teiste ringreisil olevate naistega lõunatama ja võttis mu välgumihkli endaga kaasa." Sam leidis vabanduse, keskendudes nende näojoontele ja riietusele. See oli ju ajakirjaniku eesõigus.
  
  Punajuukseline pätt rääkis oma sõpradega saksa keeles. "Andke talle valgust, jumala pärast. Vaata, kui haletsusväärne ta välja näeb . Ülejäänud kaks irvitasid nõustuvalt ja üks astus edasi, visates Sami pihta tuld. Sam mõistis nüüd, et tema tähelepanu hajutamine oli olnud ebaefektiivne, sest nad kõik kolm jälgisid endiselt haiglat tähelepanelikult. "Jah, Werner!" - hüüdis üks neist ootamatult.
  
  Politsei valve all olevast väljapääsust väljus väike õde, kes viipas ühele, et ta tuleks üle. Ta vahetas kahe ukse valvuriga paar sõna ja nad noogutasid rahulolevalt.
  
  "Kol," lõi tumedajuukseline mees seljaga punajuukselist kätt.
  
  "Warum nicht Himmelfarb?" Kohl protestis ja tekkis kiire tulevahetus, mis kolmekesi kiiresti lahendati.
  
  "Kohl! Pehme! " kordas domineeriv tumedajuukseline visalt.
  
  Sami peas olid sõnad hädas, et jõuda tema sõnavarasse, kuid ta arvas, et esimene sõna oli mehe perekonnanimi. Järgmine sõna, mida ta arvas, oli midagi sellist, nagu tee seda kiiresti, kuid ta polnud kindel.
  
  "Oh, tema naine annab ka käske," mängis Sam lolli ja suitsetas laisalt. "Minu oma ei ole nii magus..."
  
  Franz Himmelfarb oma kolleegi Dieter Werneri noogutusega katkestas Sami kohe. "Kuule, sõber, kas sa ei pahanda? Oleme korrapidajad, kes üritavad rahvahulka sulanduda ja teie muudate asjad meie jaoks keeruliseks. Meie ülesanne on tagada, et haiglas viibiv tapja ei pääseks märkamatult minema, ja selleks ei pea meid oma töö tegemisel segama.
  
  "Ma saan aru. Mul on kahju. Ma arvasin, et olete lihtsalt hunnik idioote, kes lihtsalt ootavad, et uudisteautost gaasi varastada. Sa nägid välja nagu tüüp," vastas Sam mõnevõrra sihilikult labase suhtumisega. Ta pöördus ja kõndis minema, ignoreerides helisid, mida üks hoidis teisest kinni. Sam vaatas tagasi ja nägi neid teda vahtimas, mis sundis teda veidi kiiremini Perdue maja poole suunduma. Kuid ta ei ühinenud oma sõbraga ja vältis temaga visuaalseid assotsiatsioone juhuks, kui kolm hüääni otsivad musta lammast, keda välja tuua. Perdue teadis, mida Sam teeb. Sami tumedad silmad läksid pisut suureks, kui nende pilgud läbi hommikuse udu kohtusid, ja ta viitas vargsi Perduele, et ta teda vestlusesse ei kaasaks.
  
  Perdue otsustas naasta rendiauto juurde koos mitme teisega, kes lahkusid sündmuskohalt, et naasta oma päeva juurde, samal ajal kui Sam maha jäi. Ta aga liitus kohalike elanike grupiga, kes vabatahtlikult aitasid politseil kahtlase tegevuse puhul silma peal hoida. See oli lihtsalt tema kate, et hoida silma peal kolmel kavalal skaudil flanellsärkides ja tuulejopees. Sam helistas Perduele oma vaatenurgast.
  
  "Jah?" Perdue hääl kostis selgelt telefonist.
  
  "Sõjaväe stiilis kellad, kõik täpselt sama aastakäiguga. Need tüübid on sõjaväest," ütles ta, kui ta silmad mööda tuba ringi liikusid, et jääda märkamatuks. "Ja veel üks asi, nimed. Kohl, Werner ja... uh..." ei suutnud ta kolmandat meenutada.
  
  "Jah?" Perdue vajutas nuppu, sisestades nimed Saksa sõjaväelaste toimikusse USA kaitseministeeriumi arhiivis.
  
  "Kurat," kortsutas Sam kulmu ja võpatas oma kehva detailide meeldejätmise pärast. "See on pikem perekonnanimi."
  
  "See, mu sõber, mind ei aita," matkis Perdue.
  
  "Ma tean! Ma tean, jumala eest!" Sam oli suitsus. Ta tundis end ebaharilikult jõuetuna nüüd, kui tema kunagised silmapaistvad võimed said proovile pandud ja puudusid. Tema äsja leitud eneseviha põhjuseks ei olnud tema selgeltnägijate võimete kaotus, vaid pettumus, et ta ei saanud turniiridel võistelda, nagu ta kunagi nooremana tegi. "Taevas. Ma arvan, et sellel on midagi pistmist taevaga. Jumal, ma pean oma saksa keele ja oma neetud mälu kallal tööd tegema.
  
  "Võib-olla Engel?" Perdue püüdis aidata.
  
  "Ei, liiga lühike," vaidles Sam vastu. Tema pilk libises üle hoone, üles taeva poole ja alla piirkonda, kus asusid kolm Saksa sõdurit. Sam ahmis õhku. Nad kadusid.
  
  "Himmelfarb?" Perdue sai sellest aru.
  
  "Jah, see on sama! See on nimi! hüüdis Sam kergendatult, kuid nüüd oli ta mures. "Nad on läinud. Nad on läinud, Perdue. Jama! Ma lihtsalt kaotan ta kõikjal, kas pole? Kunagi suutsin peeru tormi ajada!"
  
  Perdue vaikis ja vaatas üle informatsiooni, mille ta oli saanud mugavalt oma autost lukustatud salafailidesse häkkides, samal ajal kui Sam seisis külmas hommikuõhus ja ootas midagi, millest ta isegi aru ei saanud.
  
  "Need tüübid näevad välja nagu ämblikud," oigas Sam ja uuris inimesi, silmad peidetud tukkide alla. "Nad ähvardavad, kui te neid vaatate, kuid see on palju hullem, kui te ei tea, kuhu nad on läinud."
  
  "Sam," ütles Perdue järsku ja tõmbas ajakirjanikku, kes oli veendunud, et teda jälitatakse, varitsust ette valmistades. "Nad on kõik Saksa Luftwaffe Leo 2 üksuse piloodid."
  
  "Ja mida see tähendab? Kas nad on piloodid? - küsis Sam. Ta oli peaaegu pettunud.
  
  "Mitte päris. Nad on veidi spetsialiseerunud," selgitas Perdue. "Mine auto juurde tagasi. Sa tahad seda kuulda kahekordse rummi ja jääga.
  
  
  14. peatükk - Rahutused Mannheimis
  
  
  Nina ärkas diivanil, tundes, nagu oleks keegi talle koljusse kivi istutanud ja ta aju lihtsalt kõrvale lükanud, et see haiget tekitaks. Ta avas vastumeelselt silmad. Tal oleks liiga raske avastada, et ta on täiesti pime, kuid see oleks liiga ebaloomulik seda mitte teha . Ta lasi ettevaatlikult oma silmalaugudel laperdada ja lahku minna. Eilsest ei olnud midagi muutunud, mille eest ta oli ülimalt tänulik.
  
  Elutoas rippusid röstsai ja kohv, kus ta lõõgastus pärast väga pikka jalutuskäiku oma haiglakaaslase "Samiga". Ta ei mäletanud ikka veel oma nime ja naine ei suutnud ikka veel harjuda teda Samiks kutsuma. Kuid ta pidi tunnistama et lisaks kõikidele ebakõladele suhtumises on ta seni aidanud tal jääda avastamata võimudele, võimudele, kes saadaksid ta hea meelega tagasi haiglasse, kuhu hull oli juba tere ütlema tulnud.
  
  Nad olid terve eelmise päeva jalgsi veetnud, püüdes enne pimedat Mannheimi jõuda. Kummalgi polnud kaasas dokumente ega raha, nii et Nina pidi haletsuskaardi välja mängima, et anda neile mõlemale tasuta lift Mannheimist sealt põhja pool asuvasse Dillenburgi. Kahjuks püüdis kuuekümne kahe aastane proua Nina veenda oma mõtet, et kahel turistil oleks parem süüa, sooja duši all käia ja magada korralikult. Ja sellepärast veetis ta öö diivanil, võõrustas kahte suurt kassi ja tikitud patja, mis lõhnas nagu vananenud kaneel. Jumal, ma pean Samiga ühendust võtma. Minu Sam, meenutas ta endale istudes. Tema alaselg sisenes ringi koos puusadega ja Nina tundis end vana naisena, täis valu. Tema nägemine ei olnud halvenenud, kuid vaevu nägin normaalselt tegutsemine oli talle siiski väljakutse. Lisaks pidid nii tema kui ka tema uus sõber end varjama, et neid tunnistataks kaheks Heidelbergi meditsiiniasutusest kadunuks jäänud patsiendiks. See oli Nina jaoks eriti raske, kuna ta pidi enamasti teesklema, et ta nahk ei valuta ja tal pole palavikku.
  
  "Tere hommikust!" - ütles lahke perenaine ukseavast. Spaatliga ühes käes, küsis ta ärevalt saksa keeles: "Kas sa tahaksid röstsaiale muna, Schatz?"
  
  Nina noogutas tobeda naeratusega, mõeldes, kas ta näeb poole halvem välja, kui ta tundis. Enne kui ta jõudis küsida, kus vannituba asub, oli daam kadunud tagasi laimivärvi kööki, kus margariinilõhn ühines paljude aroomidega, mis Nina terava ninani levisid. Äkitselt jõudis see talle kohale. Kus on teine Sam?
  
  Ta mäletas, kuidas majaproua oli eile õhtul kummalegi ühe diivani magamiseks andnud, kuid tema diivan oli tühi. Asi polnud selles, et ta ei tundnud kergendust, et mõnda aega üksi olla, kuid ta tundis seda piirkonda paremini kui tema ja oli siiski tema silmad. Nina kandis endiselt oma haiglast pärit teksaseid ja särki ning viskas oma arstivormi kohe Heidelbergi kliiniku juurest ära niipea, kui enamus silmi oli neist lahkunud.
  
  Kogu selle aja, mil Nina teise Samiga jagas, ei suutnud Nina jätta imestamata, kuidas ta sai enne tema järel haiglast lahkumist dr Hilti järele minna. Muidugi pidid valves olnud ohvitserid teadma, et põlenud näoga mees ei saanud hoolimata keerukast maskeeringust ja nimesildist olla hiline arst. Muidugi ei suutnud ta kuidagi eristada mehe jooni selles seisundis, milles ta nägemus oli.
  
  Nina tõmbas varrukad üle oma punetavate küünarvarte, tundes, et tema keha haaras iiveldus.
  
  "WC?" ta jõudis köögiukse tagant hüüda, enne kui ta mööda lühikest koridori, mille poole spaatliga daam oli näidanud, tormas. Niipea kui ta ukseni jõudis, veeresid krampide lained üle Nina ja ta lõi kiiresti ukse kinni, et end puhastada. Ei olnud saladus, et tema seedetraktihaiguse põhjuseks oli äge kiiritussündroom, kuid selle ja teiste sümptomite ravi puudumine tegi tema olukorra ainult hullemaks.
  
  Kui ta veelgi rohkem oksendas, lahkus Nina arglikult vannitoast ja suundus diivani poole, kus ta seni magas. Teine väljakutse oli tasakaalu hoidmine kõndides seinast kinni hoidmata. Kogu väikeses majas sai Nina aru, et kõik toad on tühjad.Kas ta võiks mind siia jätta? Kurb! Ta kortsutas kulmu, tõusev palavik, millega ta enam võidelda ei suutnud. Kahjustatud silmade desorientatsiooni tõttu pingutas ta, et jõuda lõhki löödud objektini, milleks ta lootis suure diivani. Nina paljad jalad lohisesid mööda vaipa, kui naine keeras hommikusöögi toomiseks nurga taha.
  
  "AMETI! Mein Gott!" - karjus ta paanikas, nähes oma külalise habrast keha minestamas. Perenaine pani kiiresti kandiku lauale ja tormas Ninale appi. "Kallis, kas sinuga on kõik korras?"
  
  Nina ei saanud talle öelda, et ta on haiglas. Tegelikult ei osanud ta talle peaaegu midagi öelda. Koljus pöörledes ta aju susises ja tema hingamine kõlas nagu avatud ahjuuks. Ta silmad pöördusid tagasi pähe, kui ta daami käte vahel lonkas. Varsti pärast seda tuli Nina taas mõistusele, tema nägu paistis higijoade all jäine. Tal oli otsmikul pesulapp ja ta tundis puusades ebamugavat liigutust, mis tekitas temas ärevust ja sundis teda kiiresti püsti istuma. Ükskõikne kass kohtus tema pilguga, kui käsi karvast kehast kinni haaras ja pärast seda kohe lahti lasi. "Oh," oli kõik, mida Nina suutis välja pigistada, ja ta heitis uuesti pikali.
  
  "Kuidas sa end tunned?" küsis proua.
  
  "Ma jään vist külmast haigeks siin võõral maal," pomises Nina vaikselt oma pettuse toetuseks. Jah, täpselt, matkis tema sisehääl. Šotlane tõmbub Saksa sügisest tagasi. Suurepärane mõte!
  
  Siis ütles tema omanik kuldsed sõnad. "Liebchen, kas ma peaksin kellelegi helistama, et tulla sulle järele? Abikaasa? Perekond?" Nina märg, kahvatu nägu säras lootusest. "Jah palun!"
  
  "Teie sõber ei jätnud täna hommikul isegi hüvasti. Kui ma tõusin, et teid kahekesi linna sõidutada, polnud teda lihtsalt kohal. Kas teil kahel oli kaklus?"
  
  "Ei, ta ütles, et tal on venna majja jõudmisega kiire. Võib-olla ta arvas, et ma toetan teda haigeks jäämist," vastas Nina ja mõistis, et tema hüpotees oli ilmselt täiesti õige. Kui nad kaks päeva mööda Heidelbergi maateed jalutasid, ei saanud nad täpselt lähedaseks. Kuid ta rääkis talle kõik, mida ta oma identiteedi kohta mäletas. Tol ajal leidis Nina, et teise Sami mälu oli üllatavalt valiv, kuid ta ei tahtnud paati kõigutada, kui oli nii sõltuv tema juhendamisest ja sallivusest.
  
  Ta mäletas, et tal oli tõepoolest seljas pikk valge mantel, kuid peale selle oli tema nägu peaaegu võimatu näha, isegi kui see tal ikka oli. Natuke ärritas teda šoki puudumine, mis väljendus teda nähes alati, kui nad teed küsisid või teistega suhtlesid. Kindlasti, kui nad näeksid meest, kelle nägu ja torso on muutunud tuimaks, teeksid inimesed mõne häält või hüüaksid mõne kaastundliku sõna? Kuid nad reageerisid triviaalselt, jättes mehe ilmselgelt värskete haavade pärast muret tundma.
  
  "Mis juhtus teie mobiiltelefoniga?" - küsis daam temalt - täiesti tavaline küsimus, millele Nina pingevabalt kõige ilmsema valega vastas.
  
  "Mind rööviti. Minu kott, kus on telefon, raha, kõik. Kadunud. Ma arvan, et nad teadsid, et olen turist, ja võtsid mind sihikule," selgitas Nina, võttis naise telefoni ja noogutas tänulikult. Ta valis numbri, mis talle nii hästi meelde jäi. Kui telefon teises liini otsas helises, andis Ninale energiapuhangu ja kõhus veidi sooja.
  
  "Lõhenenud." Issand jumal, kui ilus sõna, mõtles Nina, tundes end ühtäkki turvalisemalt, kui ta oli pikka aega tundnud. Kui kaua oli sellest möödas, kui ta oli kuulnud oma vana sõbra, juhusliku väljavalitu ja aeg-ajalt kolleegi häält? Ta süda hüppas. Nina pole Sami näinud pärast seda, kui Musta Päikese Ordu ta peaaegu kaks kuud tagasi Poolas kuulsat 18. sajandist pärit merevaigutuba otsides ekskursioonil röövis.
  
  "S-Sam?" - küsis ta peaaegu naerdes.
  
  "Nina?" karjus ta. "Nina? See oled sina?"
  
  "Jah. Kuidas sul läheb?" ta naeratas nõrgalt. Ta kogu keha valutas ja ta ei suutnud istuda.
  
  "Jeesus Kristus, Nina! Kus sa oled? Kas olete ohus? küsis ta meeleheitlikult üle liikuva auto tugeva sumina.
  
  "Ma olen elus, Sam. Siiski vaevalt. Aga ma olen ohutu. Ühe daamiga Mannheimis, siin Saksamaal. Sam? Kas sa saad mulle järgi tulla?" ta hääl murdus. Palve lõi Samile südamesse. Vaevalt, et selline julge, intelligentne ja iseseisev naine paluks päästmist nagu väike laps.
  
  "Muidugi tulen ma sulle järele! Mannheim on minu asukohast lühikese autosõidu kaugusel. Anna mulle aadress ja me tuleme sulle järele," hüüdis Sam õhinal. "Oh jumal, sa ei kujuta ette, kui õnnelikud me oleme, et sinuga on kõik korras!"
  
  "Mida me kõik mõtleme?" - ta küsis. "Ja miks sa Saksamaal oled?"
  
  "Loomulikult, et viia teid koju haiglasse. Nägime uudistest, et sinna, kuhu Detlef su maha jättis, oli see puhas põrgu. Ja kui me siia jõudsime, polnud sind seal! Ma ei suuda seda uskuda," raevus ta kergendustundega naerul.
  
  "Ma annan teid kallile daamile, kes mulle aadressi andis. Näeme varsti, eks?" Nina vastas läbi raske hingamise ja ulatas telefoni enne sügavasse unne vajumist omanikule.
  
  Kui Sam ütles "meie", oli tal halb tunne, et see tähendas, et ta päästis Perdue väärikast puurist, kuhu ta oli vangistatud pärast seda, kui Detlef ta Tšernobõlis külmavereliselt tulistas. Kuid kuna haigus kiskus tema süsteemist läbi karistusena morfiinijumala poolt, kes tema jälgedes maha jäi, ei hoolinud ta sellest praegu. Ta tahtis vaid kaduda selle käte vahele, mis teda ees ootas.
  
  Ta kuulis ikka veel, kuidas proua selgitas, milline see maja oli, kui ta juhtkonnast lahkus ja palavikuliselt magama jäi.
  
  
  15. peatükk - halb meditsiin
  
  
  Õde Barken istus vanaaegse kontoritooli paksul nahal, küünarnukid toetusid põlvedele. Luminofoorlambi monotoonse sumina all toetusid ta käed pea külgedele, kui ta kuulas registratuuritöötaja aruannet doktor Hilti lahkumisest. Ülekaaluline õde leinas arsti, keda tundis vaid seitse kuud. Tal oli temaga kivine suhe, kuid ta oli kaastundlik naine, kes kahetses mehe surma tõeliselt.
  
  "Matused on homme," ütles administraator enne kontorist lahkumist.
  
  "Ma nägin seda mõrvade kohta uudistes. Dr Fritz käskis mul mitte tulla, kui pole vaja. Ta ei tahtnud, et ka mina oleksin ohus," rääkis naine oma alluvale õde Marksile. "Marlene, sa peaksid küsima ülekannet. Ma ei saa enam teie pärast muretseda iga kord, kui ma ei tööta."
  
  "Ära minu pärast muretse, õde Barken," naeratas Marlene Marks ja ulatas talle ühe tassi kiirsuppi, mille ta oli valmistanud. "Ma arvan, et sellel, kes seda tegi, pidi olema eriline põhjus, tead? Nagu sihtmärk, mis oli juba siin.
  
  "Kas sa ei arva...?" Õde Barkeni silmad läksid õde Marksi silmad suureks.
  
  "Dr Gould," kinnitas õde Marks oma õe hirme. "Ma arvan, et see oli keegi, kes tahtis teda röövida ja nüüd, kui nad on ta võtnud," kehitas ta õlgu, "oht personalile ja patsientidele on möödas. Ma mõtlen, ma võin kihla vedada, et vaesed inimesed, kes surid, said oma lõpu, sest nad jäid tapja teele, tead? Tõenäoliselt üritasid nad teda peatada.
  
  "Ma saan sellest teooriast aru, kallis, aga miks on siis puudu ka patsient Sam?" - küsis õde Barken. Ta nägi Marlene näoilmest, et noor õde polnud sellele veel mõelnud. Ta rüüpas vaikselt oma suppi.
  
  "See on nii kurb, et ta dr Gouldi ära viis," kurvastas Marlene. "Ta oli väga haige ja tema silmad läksid hullemaks, vaene naine. Teisest küljest oli mu ema raevukas, kui kuulis doktor Gouldi röövimisest. Ta oli vihane, et oli siin kogu selle aja minu hoole all, ilma et ma oleksin talle seda öelnud.
  
  "Oh issand," tundis õde Barken talle kaasa. "Ta andis sulle kindlasti põrgu. Olen näinud seda naist ärritununa ja ta hirmutab isegi mind.
  
  Need kaks julgesid selles pimedas olukorras naerda. Dr Fritz astus kolmandal korrusel asuvasse õe kabinetti, kaenla all kaust. Tema nägu oli tõsine, lõpetades koheselt nende kasina lõbususe. Midagi kurbuse või pettumusega sarnast paistis ta silmis, kui ta endale tassi kohvi valmistas.
  
  "Guten Morgen, dr Fritz," ütles noor õde, et katkestada piinlik vaikus.
  
  Ta ei vastanud talle. Õde Barken oli üllatunud tema ebaviisakusest ja kasutas oma autoritaarset häält, et sundida meest esinema, öeldes samasuguse tere, vaid paar detsibelli valjemini. Dr Fritz kargas püsti, toodi välja oma koomast mõtisklusest.
  
  "Oh, vabandust, daamid," õhkas ta. "Tere hommikust. "Tere hommikust," noogutas ta igaühele, pühkides enne kohvi segamist higise peopesa mantlile.
  
  See oli väga erinev dr Fritzist nii käituda. Enamiku naiste jaoks, kes temaga kokku puutusid, oli ta Saksa meditsiinitööstuse vastus George Clooneyle. Tema enesekindel võlu oli tema tugevus, mida ületas vaid tema oskus arstina. Ja ometi seisis ta siin, kolmanda korruse tagasihoidlikus kabinetis, higiste peopesade ja vabandava pilguga, mis ajas mõlemad daamid segadusse.
  
  Õde Barken ja õde Marks kortsutasid vaikselt kulmu, enne kui turske veteran tõusis oma tassi pesema. Dr Fritz, mis teid häirib? Me oleme meditsiiniõde Marksiga vabatahtlikud, et leida üles see, kes teid häirib, ja anda neile tasuta baariumklistiir, mis on kaetud minu spetsiaalse Chai teega... otse teekannust!
  
  Meditsiiniõde Marks ei saanud ootamatust naerust supiga lämbuda, kuigi ta polnud kindel, kuidas arst reageerib. Tema suured silmad vaatasid peene etteheitega ülemusele otsa ja lõualuu langes imestusest alla. Õde Barken oli häirimatu. Tal oli väga mugav kasutada huumorit teabe hankimiseks, isegi isikliku ja väga emotsionaalse teabe saamiseks.
  
  Dr Fritz naeratas ja raputas pead. Talle meeldis selline lähenemine, kuigi see, mida ta varjas, polnud sugugi nalja väärt.
  
  "Nii palju kui ma hindan teie vaprat žesti, õde Barken, pole minu leina põhjuseks mitte niivõrd inimene, kuivõrd inimese saatus," ütles ta kõige tsiviliseeritumal toonil.
  
  "Kas ma tohin küsida, kes?" Õde Barken küsis.
  
  "Tegelikult ma nõuan," vastas ta. "Te mõlemad ravisite dr Gouldi, seega oleks rohkem kui asjakohane, kui te teaksite Nina testi tulemusi."
  
  Mõlemad Marlene käed tõusid vaikselt tema näo poole, kattes ootusärevalt ta suu ja nina. Õde Barken mõistis õde Marxi reaktsiooni, kuna ta ise ei võtnud seda uudist kuigi hästi vastu. Pealegi, kui dr Fritz oli maailma suhtes vaikse teadmatuse mullis, pidi see olema suurepärane.
  
  "See on kahetsusväärne, eriti pärast seda, kui see alguses nii kiiresti paranes," alustas ta kaustast tugevamalt kinni hoides. "Analüüsid näitavad tema verepildi olulist halvenemist. Rakukahjustus oli liiga tõsine selle aja kohta, mis tal kulus ravile pääsemiseks.
  
  "Oh, armas Jeesus," vingus Marlene süles. Ta silmi täitsid pisarad, kuid õde Barkeni nägu säilitas ilme, mida ta oli õpetanud halbu uudiseid vastu võtma.
  
  Tühi.
  
  "Mis taset me vaatame?" - küsis õde Barken.
  
  näib, et tema sooled ja kopsud kannavad areneva vähi raskust, kuid on ka selgeid viiteid sellele, et tal on väike neuroloogiline kahjustus, mis on tõenäoliselt tema nägemise halvenemise põhjus. Teda on ainult testitud, nii et ma ei saa täpset diagnoosi panna enne, kui ma teda uuesti uurin.
  
  Taamal vingus õde Marks uudist kuuldes vaikselt, kuid püüdis kõigest väest end kokku võtta ja mitte lasta patsiendil ennast nii isiklikult mõjutada. Ta teadis, et patsiendi pärast nutta on ebaprofessionaalne, kuid see polnud lihtsalt iga patsient. See oli dr Nina Gould, tema inspiratsioon ja tuttav, kelle jaoks tal oli pehme koht.
  
  "Ma lihtsalt loodan, et leiame ta varsti üles, et saaksime ta tagasi saada, enne kui asjad lähevad hullemaks kui vaja. Me lihtsalt ei saa niimoodi lootust loobuda, kuigi," ütles ta noorele nutvale õele alla vaadates, "on kuidagi raske positiivseks jääda."
  
  "Dr. Fritz, Saksa õhujõudude ülem saadab millalgi täna ühe mehe teiega rääkima," teatas dr Fritzi assistent uksest. Tal ei olnud aega küsida, miks õde Marx pisarates oli, kuna tal oli kiire tagasi pöörduda dr Fritzi väikesesse kabinetti, mille eest ta vastutas.
  
  "WHO?" - küsis ta, enesekindlus taastumas.
  
  "Ta ütleb, et ta nimi on Werner. Dieter Werner Saksa õhuväest. See puudutab põletusohvrit, kes kadus haiglast. Ma kontrollisin - tal on kindralleitnant Harold Mayeri nimel sõjaväeline luba siin viibida. Ta ütleb selle kõik praktiliselt ühe hingetõmbega.
  
  "Ma ei tea enam, mida neile inimestele öelda," kurtis dr Fritz. "Nad ei saa ise asju korda seada ja nüüd nad tulevad ja raiskavad mu aega..." ja ta lahkus raevukalt pomisedes. Tema assistent heitis kahele õele veel korra pilgu, enne kui oma ülemusele järele kiirustas.
  
  "Mida see tähendab?" Õde Barken ohkas. "Mul on hea meel, et ma ei ole vaese arsti kingades. Tule nüüd, õde Marx. Aeg meie ringideks." Ta pöördus tagasi oma tavapärase range käsuvormi juurde, et näidata, et tööaeg on alanud. Ja oma tavapärase karmi ärritusega lisas ta: "Jumala pärast, Marlene, kuivatage oma silmad, enne kui patsiendid arvavad, et olete sama kõrgel kui nemad!"
  
  
  * * *
  
  
  Mõni tund hiljem tegi õde Marks pausi. Ta oli just lahkunud sünnitusosakonnast, kus ta töötas iga päev oma kahetunnise vahetuse. Kaks täiskohaga sünnitushaigla õde olid pärast hiljutisi mõrvu võtnud kaastundepuhkusele, mistõttu üksuses oli personali vähe. Õe kabinetis võttis ta valutavatelt jalgadelt raskuse maha ja kuulas veekeetja paljulubavat nurrumist.
  
  Kui naine ootas, valgustas mitu kullatud valgusvihti väikese külmiku ees olevat lauda ja toole ning pani ta vahtima mööbli puhtaid jooni. Väsinud seisundis tuletas see talle meelde kurba uudist varasemast. Sealsamas, määrdunudvalge töölaua siledal pinnal, nägi ta ikka veel dr Nina Gouldi toimikut, mis lebas seal nagu iga teine kaart, mida ta lugeda oskas. Ainult sellel oli oma lõhn. Ta eritas vastikut kõdunemislõhna, mis lämmatas õde Marksi, kuni ta äkilise käeviipega kohutavast unenäost ärkas. Ta kukutas teetassi peaaegu kõvale põrandale, kuid tabas selle õigel ajal, kasutades neid adrenaliinirohkeid hüppereflekse.
  
  "Oh mu jumal!" - sosistas ta paanikahoos, hoides kõvasti portselantopsist kinni. Ta pilk langes tühjale lauapinnale, kus polnud näha ainsatki kausta. Tema kergenduseks oli see lihtsalt kole miraaž tema hiljutisest šokist, kuid ta soovis tõesti, et see oleks sama ka selles sisalduvate tõeliste uudistega. Miks võib see olla midagi enamat kui lihtsalt halb unenägu? Vaene Nina!
  
  Marlene Marks tundis, et tema silmad jälle märjaks jooksid, kuid seekord ei olnud põhjuseks Nina seisund. Selle põhjuseks oli asjaolu, et tal polnud aimugi, kas kaunis tumedajuukseline ajaloolane on üldse elus, rääkimata sellest, kuhu see kivisüdamlik kurikael ta viis.
  
  
  16. peatükk - Lõbus kohtumine / Mitte lõbus osa
  
  
  "Mu vana kolleeg Edinburgh Postist Margaret Crosby just helistas," jagas Sam, vaadates endiselt nostalgiliselt oma telefoni just pärast Perduega rendiautosse istumist. "Ta tuleb siia, et kutsuda mind kaasautoriks uurimisele, mis käsitleb Saksa õhuväe seotust mingis skandaalis."
  
  "Kõlab nagu hea lugu. Sa pead seda tegema, vanamees. Ma tajun siin rahvusvahelist vandenõu, aga ma pole uudisteinimene," ütles Perdue, kui nad Nina ajutise varjupaiga poole suundusid.
  
  Kui Sam ja Perdue peatusid maja ees, kuhu nad suunati, tundus koht jube. Kuigi tagasihoidlik maja oli hiljuti värvitud, oli aed metsik. Nendevaheline kontrast pani maja silma. Musta katuse all ümbritsesid beežid välisseinad okaspõõsad. Korstna kahvaturoosa värvi killud viitasid sellele, et see oli enne värvimist riknenud. Sellest tõusis suitsu nagu laisk hall draakon, sulades kokku pilvise päeva külmade ühevärviliste pilvedega.
  
  Maja seisis väikese tänava lõpus järve ääres, mis ainult suurendas selle koha tuima üksildust. Kui kaks meest autost väljusid, märkas Sam, et ühe akna kardinad tõmblesid.
  
  "Meid avastati," teatas Sam oma kaaslasele. Perdue noogutas, tema pikk keha kerkis üle autoukse lengi. Tema blondid juuksed lehvisid mõõdukas tuules, kui ta vaatas, kuidas välisuks kergelt avanes. Ukse tagant vaatas välja lihav lahke nägu.
  
  "Frau Bauer?" küsis Perdue teiselt poolt autot.
  
  "Härra Cleve?" Ta naeratas.
  
  Perdue osutas Samile ja naeratas.
  
  "Mine, Sam. Ma arvan, et Nina ei peaks minuga kohe kohtama, tead? Sam sai aru. Tema sõbral oli õigus. Lõpuks ei läinud ta Ninaga lahku kõige parematel tingimustel, mis siis, et Perdue jälitas teda pimedas ja ähvardas teda tappa ja kõik muu.
  
  Kui Sam hüppas verandatrepist üles sinna, kus daam ust lahti hoidis, ei suutnud ta jätta soovimata, et saaks mõneks ajaks jääda. Maja sees lõhnas jumalikult, lillede ja kohvi segane lõhn ja nõrk mälestus sellest, mis võis paar tundi tagasi olla prantsuse röstsai.
  
  "Aitäh," ütles ta Frau Bauerile.
  
  "Ta on siin teises otsas. Ta on maganud sellest ajast saadik, kui me telefoniga rääkisime," teatas ta Samile, silmitsedes häbematult tema karmi välimust. See tekitas vanglas vägistamise ebameeldiva tunde, kuid Sam keskendus Ninale. Tema väike figuur oli lokkis tekihunniku all, millest mõned muutusid kassiks, kui ta neid tagasi tõmbas, et paljastada Nina nägu.
  
  Sam ei näidanud seda välja, kuid ta oli šokeeritud, nähes, kui halb naine välja nägi. Ta huuled olid kahvatu näo taustal sinised, juuksed kleepusid kähedalt hingates oimutele.
  
  "Kas ta on suitsetaja?" - küsis Frau Bauer. "Tema kopsud kõlavad kohutavalt. Ta ei lubanud mul haiglasse helistada, enne kui sa teda nägid. Kas ma peaksin neile nüüd helistama?"
  
  "Veel mitte," ütles Sam kiiresti. Telefoni teel rääkis Frau Bauer talle Ninaga kaasas olnud mehest ja Sam oletas, et see on teine haiglast kadunud inimene. "Nina," ütles ta vaikselt, ajas sõrmeotstega mööda naise pead ja kordas tema nime iga kord valjemini. Lõpuks avanesid ta silmad ja ta naeratas: "Sam." Jeesus! Mis tal silmadel viga on? Ta mõtles õudusega katarakti heledale loorile, mis oli ämblikuvõrguna katnud kõik ta silmad.
  
  "Tere, ilus," vastas ta ja suudles naise otsaesist. "Kuidas sa teadsid, et see olen mina?"
  
  "Kas sa teed nalja?" - ütles ta aeglaselt. "Sinu hääl on mulle pähe jäänud... täpselt nagu su lõhn."
  
  "Minu lõhn?" ta küsis.
  
  "Marlboro ja suhtumine," naljatas ta. "Jumal, ma tapaksin praegu sigareti pärast."
  
  Frau Bauer lämbus oma teega. Sam naeratas. Nina köhatas.
  
  "Me olime kohutavalt mures, kallis," ütles Sam. "Viime teid haiglasse. Palun."
  
  Nina kahjustatud silmad lendasid lahti. "Ei".
  
  "Praegu on seal kõik rahunenud." Ta püüdis teda petta, kuid Ninal polnud sellest midagi.
  
  "Ma ei ole loll, Sam. Jälgisin uudiseid siit. Nad pole seda litapoega veel tabanud ja kui me viimati rääkisime, andis ta mõista, et ma mängin valel pool tara," krooksus ta kähku.
  
  "Hea hea. Rahunege veidi ja öelge mulle, mida see täpselt tähendab, sest mulle tundub, et teil oli tapjaga otsene kontakt," vastas Sam, püüdes hoida oma häält vaba tõelisest õudusest, mida ta tundis selle üle, millele naine vihjas.
  
  "Tee või kohv, herr Cleve?" - küsis lahke perenaine kiiresti.
  
  "Doro teeb suurepärast kaneeli teed, Sam. Proovi," soovitas Nina väsinult.
  
  Sam noogutas sõbralikult, saates kannatamatu sakslanna kööki. Ta tundis muret, et Perdue istus autos selle aja jooksul, mis oleks kulunud Nina praeguse olukorra põhjani jõudmiseks. Nina jäi uuesti magama, olles uinutatud Bundesliga sõjast televisioonis. Mures oma elu pärast teismelise raevuhoos, saatis Sam Perduele sõnumi.
  
  Ta on nii kangekaelne, kui me arvasime.
  
  Surmahaige. Ideid?
  
  Ta ohkas, oodates ideid, kuidas Nina haiglasse toimetada, enne kui tema kangekaelsus ta surma viis. Loomulikult oli vägivallatu sund ainuke viis toime tulla maailma peale hullunud ja vihase mehega, kuid ta kartis, et see tõukab Nina kaugemale, eriti Perduest. Tema telefonitoon murdis telekommentaatori monotoonsuse, äratades Nina. Sam vaatas alla, kuhu ta oma telefoni peitis.
  
  Soovitage mõnda muud haiglat?
  
  Vastasel juhul lööge ta välja laetud šerriga.
  
  Viimasel sai Sam aru, et Perdue tegi nalja. Esimene oli aga suurepärane idee. Kohe pärast esimest sõnumit tuli järgmine.
  
  Mannheimi ülikool.
  
  Theresienkrankenhaus.
  
  Nina niiskele laubale ilmus sügav kulmukortsus. "Mis kuradit see pidev müra on?" - pomises ta palavikus läbi keerleva lõbumaja. "Lõpeta see! Mu Jumal..."
  
  Sam lülitas oma telefoni välja, et rahustada pettunud naist, keda ta päästa üritas. Frau Bauer tuli kandikuga. "Vabandust, Frau Bauer," vabandas Sam väga vaikselt. "Me saame teie juustest lahti vaid mõne minutiga."
  
  "Ära ole hull," krooksus ta oma paksu aktsendiga. "Ära kiirusta. Lihtsalt veenduge, et Nina jõuaks varsti haiglasse. Ma arvan, et ta näeb halb välja."
  
  "Danke," vastas Sam. Ta jõi lonksu teed, püüdes mitte suud kõrvetada. Ninal oli õigus. Kuum jook oli ambroosiale nii lähedane, kui ta arvata oskas.
  
  "Nina?" Sam julges uuesti. "Me peame siit minema. Sinu sõber haiglast jättis su maha, nii et ma ei usalda teda täielikult. Kui ta mõne sõbraga tagasi tuleb, jääme hätta.
  
  Nina avas silmad. Sam tundis, kuidas teda läbis kurbus laine, kui ta vaatas tema näost mööda tema selja taha jäävasse ruumi. "Ma ei lähe tagasi."
  
  "Ei, ei, sa ei pea," rahustas ta. "Viime teid kohalikku haiglasse siin Mannheimis, kallis."
  
  "Ei, Sam!" - anus ta. Ta rinnus tõmbus murelikult, kui käed püüdsid tunda näokarva, mis teda häiris. Nina peenikesed sõrmed kõverdusid kuklas, kui ta üritas korduvalt kinnijäänud lokke eemaldada, muutudes iga kord, kui ebaõnnestus, aina ärrituvamaks. Sam tegi seda tema heaks, samal ajal kui ta vaatas tema nägu. "Miks ma ei saa koju minna? Miks ei saa mind Edinburghi haiglas ravida?
  
  Nina ahmis äkki ja hoidis hinge kinni, ninasõõrmed kergelt laperdasid. Frau Bauer seisis uksel koos külalisega, kellele ta oli järgnenud.
  
  "Sa saad".
  
  "Purdue!" Nina lämbus, püüdes kuiva kurguga alla neelata.
  
  "Teid võidakse viia teie valitud meditsiiniasutusse Edinburghis, Nina osariigis. Laske meil viia teid lähimasse kiirabihaiglasse teie seisundi stabiliseerimiseks. Kui nad seda teevad, saadame Sam ja mina su kohe koju. Ma luban sulle," ütles Perdue talle.
  
  Ta püüdis rääkida pehme ja ühtlase häälega, et mitte häirida naise närve. Tema sõnad olid täis positiivseid sihikindluse toone. Perdue teadis, et peab talle andma, mida naine tahtis, ilma Heidelbergist üldiselt rääkimata.
  
  "Mis sa ütled, kallis?" Sam naeratas ja silitas ta juukseid. "Sa ei taha Saksamaal surra, eks?" Ta vaatas vabandavalt üles sakslasest perenaise poole, kuid naine vaid naeratas ja lehvitas talle.
  
  "Sa üritasid mind tappa!" Nina urises kuskil enda ümber. Ta kuulis, kus ta alguses seisis, kuid Perdue hääl kõikus, kui ta rääkis, nii et ta hüppas sellegipoolest.
  
  "Ta oli programmeeritud, Nina, täitma selle idioodi käsklusi Mustalt Päikeselt. Ole nüüd, sa tead, et Perdue ei teeks sulle kunagi meelega haiget," proovis Sam, kuid ta hingeldas metsikult. Nad ei saanud aru, kas Nina oli raevukas või hirmunud, kuid ta käed koperdasid meeletult ringi, kuni leidis Sami käe. Ta klammerdus tema külge, tema piimvalged silmad liikusid küljelt küljele.
  
  "Palun, jumal, ärge laske sellel olla Purdue," ütles ta.
  
  Sam raputas pettunult pead, kui Perdue majast lahkus. Polnud kahtlustki, et seekordne Nina märkus tegi talle väga haiget. Frau Bauer vaatas kaastundega, kuidas pikk heledajuukseline mees lahkus. Lõpuks otsustas Sam Nina üles äratada.
  
  "Lähme," ütles ta, puudutades õrnalt naise habrast keha.
  
  "Jäta tekid. Ma oskan rohkem kududa," muigas Frau Bauer.
  
  "Tänan teid väga. Sa olid väga-väga abivalmis," ütles Sam ettekandjale, võttis Nina üles ja viis ta autosse. Perdue nägu oli lihtne ja ilmetu, kui Sam magava Nina autosse laadis.
  
  "See on õige, ta on sees," teatas Sam kerge südamega, püüdes Perdue'd lohutada, muutumata pisarasse. "Ma arvan, et pärast Mannheimi vastuvõtmist peame naasma Heidelbergi, et koguda tema eelmiselt arstilt toimik."
  
  "Võid minna. Ma suundun tagasi Edinburghi niipea, kui oleme Ninaga hakkama saanud." Perdue sõnad jätsid Samisse augu.
  
  Sam kortsutas kulmu jahmunud. "Aga sa ütlesid, et lennutate ta sinna haiglasse." Ta mõistis Perdue pettumust, kuid ta poleks tohtinud Nina eluga mängida.
  
  "Ma tean, mida ma ütlesin, Sam," ütles ta teravalt. Tühi pilk naasis; sama pilgu, mille ta Sinclairile heitis, kui ütles Samile, et temast pole abi. Perdue käivitas auto. "Ma tean ka, mida ta ütles."
  
  
  17. peatükk - Topelttrikk
  
  
  Viienda korruse ülemises kabinetis kohtus dr Fritz Luftwaffe ülemjuhataja nimel taktikalise õhuväebaasi 34 Bücheli lugupeetud esindajaga, keda ajakirjandus ja kadunud piloodi perekond parasjagu jälitavad.
  
  "Tänan, et nägite mind ilma hoiatuseta, dr. Fritz," ütles Werner südamlikult, desarmeerides eriarsti oma karismaga. "Kindralleitnant palus mul tulla, sest ta on praegu külaskäikudest ja juriidilistest ähvardustest üle ujutatud, mida te kindlasti hindate."
  
  "Jah. Palun istuge, härra Werner," ütles dr Fritz teravalt. "Ma olen kindel, et te mõistate, et mul on ka tihe ajakava, kuna pean hoolitsema kriitiliste ja lõplike patsientide eest ilma tarbetute katkestusteta oma igapäevatöös."
  
  Werner istus muigades maha, olles segaduses mitte ainult arsti välimusest, vaid ka vastumeelsusest teda näha. Mis puutub aga missioonidesse, siis sellised asjad ei häirinud Wernerit karvavõrdki. Ta oli kohal, et saada võimalikult palju teavet piloot Lö Venhageni ja tema vigastuste ulatuse kohta. Dr Fritzil ei jääks muud üle, kui aidata tal põletusohvrit leida, eriti ettekäändel, et nad tahtsid tema perekonda rahustada. Muidugi, tegelikult oli ta aus mäng.
  
  Mida Werner samuti esile ei toonud, oli tõsiasi, et komandör ei usaldanud meditsiiniasutust piisavalt, et teavet lihtsalt vastu võtta. Ta varjas hoolikalt tõsiasja, et kui ta viiendal korrusel doktor Fritzi juures õppis, pühkis kaks tema kolleegi hoonet hästi ettevalmistatud peenhambakammiga kahjuri võimaliku esinemise suhtes. Igaüks uuris piirkonda eraldi, minnes ühe tuletõrjeportaaliga üles ja järgmisest alla. Nad teadsid, et neil on läbiotsimise lõpetamiseks aega vaid teatud ajavahemik, enne kui Werner peaarsti küsitlemise lõpetas. Kui nad olid kindlad, et Lö Venhagenit haiglas ei viibi, võisid nad otsingut laiendada ka muudesse võimalikesse kohtadesse.
  
  Just pärast hommikusööki esitas dr Fritz Wernerile pakilisema küsimuse.
  
  "Leitnant Werner, kui tohib," moonutati tema sõnu sarkasmiga. "Kuidas teie eskadrilliülem pole siin, et minuga sellest rääkida? Ma arvan, et me peaksime lõpetama lolli rääkimise, sina ja mina. Me mõlemad teame, miks Schmidt noort pilooti jälitab, aga mis see teiega pistmist on?
  
  "Tellimused. Ma olen lihtsalt esindaja, dr Fritz. Kuid minu aruanne kajastab täpselt, kui kiiresti te meid aitasite," vastas Werner kindlalt. Kuid tegelikult polnud tal õrna aimugi, miks tema komandör kapten Gerhard Schmidt teda ja tema abilisi lendurile järele saatis. Nad kolm väitsid, et kavatsevad piloodi hävitada lihtsalt seetõttu, et ta oli Luftwaffele häbi teinud, kui ta kukkus alla ühe nende nilbekallis Tornado hävitajast. "Kui me saame, mida tahame," bluffis ta, "me kõik saame selle eest tasu."
  
  "Mask ei kuulu talle," ütles dr Fritz trotslikult. "Mine ja öelge see Schmidtile, tööpoiss."
  
  Werneri nägu muutus tuhkahalliks. Ta oli täis raevu, kuid ta polnud kohal, et meditsiinitöötajat lahti võtta. Arsti räige halvustav naeruvääristamine oli vaieldamatu üleskutse sõjale, mille Werner kirjutas mõttes oma ülesannete nimekirja hilisemaks ajaks. Nüüd aga keskendus ta sellele mahlasele infokillule, millega kapten Schmidt polnud arvestanud.
  
  "Ma ütlen talle täpselt seda, söör." Werneri selged, kitsad silmad tungisid otse läbi dr Fritzi. Hävitajapiloodi näole ilmus muigamine, kui nõude kõlin ja haiglapersonali jutuvadin summutasid nende sõnad saladuelli kohta. "Niipea kui mask on leitud, kutsun teid kindlasti tseremooniale." Taas piilus Werner, püüdes sisestada võtmesõnu, mille konkreetset tähendust oli võimatu jälgida.
  
  Dr Fritz naeris valjult. Ta lõi rõõmsalt vastu lauda. "Tseremoonia?"
  
  Werner kartis hetkeks, et on etenduse ära rikkunud, kuid see tuli tema uudishimule peagi kasuks. "Kas ta ütles sulle seda? ha! Kas ta ütles teile, et teil on vaja tseremooniat, et võtta ohvri kuju? Oh mu poiss!" Dr Fritz nuusutas, pühkides silmanurkadest rõõmupisaraid.
  
  Wernerit rõõmustas arsti ülbus, nii et ta kasutas seda ära, pani oma ego kõrvale ja tunnistas näiliselt, et teda on lolliks tehtud. Äärmiselt pettunud näiliselt vastas ta jätkuvalt: "Kas ta valetas mulle?" Ta hääl oli summutatud, vaevu üle sosina.
  
  "Just nii, leitnant. Babüloonia mask ei ole tseremoniaalne. Schmidt petab teid, et takistada teil sellest kasu saamast. Olgem ausad, see on kõrgeima pakkumise tegija jaoks äärmiselt väärtuslik ese," jagas dr Fritz meelsasti.
  
  "Kui see on nii väärtuslik, siis miks te selle Lövenhagenisse tagastasite?" Werner vaatas sügavamale.
  
  Dr Fritz vahtis teda täielikus hämmelduses.
  
  "Löwenhagen. Kes on LöVenhagen?"
  
  
  * * *
  
  
  Sel ajal, kui õde Marks oma voorudest järelejäänud meditsiinijäätmeid koristas, köitis tema tähelepanu õdede kabinetis telefonihelina nõrk heli. Pingutatud oigamisega jooksis ta seda avama, kuna ükski tema kolleegidest polnud oma patsientidega veel lõpetanud. See oli esimesel korrusel asuv vastuvõtuala.
  
  "Marlene, keegi siin tahab dr. Fritzi näha, kuid keegi ei vasta tema kabinetis," ütles sekretär. "Ta ütleb, et see on väga kiireloomuline ja sellest sõltub elu. Kas saaksite mind arstiga ühendada?"
  
  "Hmm, teda pole läheduses. Ma peaksin minema teda otsima. Millest ta räägib?"
  
  Administraator vastas vaikival häälel: "Ta nõuab, et kui ta dr Fritzi ei näe, sureb Nina Gould."
  
  "Oh mu jumal!" Õde Marx õhkas. "Kas tal on Nina?"
  
  "Ma ei tea. "Ta ütles just, et tema nimi on... Sam," sosistas administraator, õde Marksi lähedane sõber, kes teadis põletusohvri võltsnimest.
  
  Õde Marksi keha läks tuimaks. Adrenaliin lükkas ta edasi ja ta viipas käega, et tõmmata kolmanda korruse valvuri tähelepanu. Ta jooksis koridori kaugemast servast, käsi kabuuri küljes, kõndides mööda klientidest ja töötajatest puhtal põrandal, mis peegeldas tema peegeldust.
  
  "Olgu, ütle talle, et ma tulen ta järele ja viin ta dr. Fritzi juurde," ütles õde Marx. Pärast kõne katkestamist ütles ta turvaametnikule: "Alumisel korrusel on mees, üks kahest kadunud patsiendist. Ta ütleb, et peab dr Fritzi nägema või teine kadunud patsient sureb. Mul on vaja, et sa tuleksid minuga teda tabama.
  
  Valvur võttis klõpsuga lahti kabuuri rihma ja noogutas. "Arusaadav. Aga sina jää minu taha." Ta teatas raadio teel oma üksusele, et kavatseb võimaliku kahtlusaluse vahistada, ja järgnes õde Marksile ooteruumi. Marlene tundis, et süda lööb, olles hirmunud, kuid sündmustest põnevil. Kui ta oleks võinud olla kaasatud dr Gouldi röövinud kahtlusaluse vahistamisesse, oleks ta olnud kangelane.
  
  Kahe teise ohvitseri kõrval kõndisid õde Marks ja turvaametnik trepist alla esimesele korrusele. Kui nad jõudsid maandumisplatsile ja pöörasid ümber nurga, piilus õde Marks innukalt tohutust ohvitserist mööda, et näha põletushaiget, keda ta nii hästi tundis. Kuid teda polnud kusagil näha.
  
  "Õde, kes see mees on?" küsis ohvitser, kui kaks teist valmistusid piirkonnast evakueerima. Õde Marx raputas lihtsalt pead. "Ma ei... ma ei näe teda." Tema silmad uurisid kõiki fuajees viibivaid mehi, kuid kellelgi polnud põletushaavu näos või rinnal. "See ei saa tõsi olla," ütles ta. "Oota, ma ütlen sulle ta nime." Seistes kõigi fuajees ja ootealal inimeste seas, peatus õde Marks ja hüüdis: "Sam! Kas te võiksite tulla minuga dr Fritzi juurde, palun?"
  
  Administraator kehitas õlgu, vaadates Marlene'i ja ütles: "Mida kuradit sa teed? Ta on siin!" Ta osutas leti ääres ootavale kenale, tumedajuukselisele mehele, kes oli kantud mantlis. Ta lähenes talle kohe naeratades. Ohvitserid tõmbasid relvad välja, peatades Sami jälgedes. Samal ajal tõmbas publik hinge kinni; mõned kadusid nurga taha.
  
  "Mis toimub?" - küsis Sam.
  
  "Sa ei ole Sam," kortsutas õde Marx kulmu.
  
  "Õde, kas see on röövija või mitte?" - küsis üks politseinik kannatamatult.
  
  "Mida?" hüüatas Sam kulmu kortsutades. "Mina olen Sam Cleave ja otsin dr Fritzi."
  
  "Kas teil on dr Nina Gould?" küsis ohvitser.
  
  Nende arutelude keskel ahmis õde õhku. Sam Cleave, siin tema ees.
  
  "Jah," alustas Sam, kuid enne kui ta jõudis veel sõnagi öelda, tõstsid nad püstolid üles, sihtides otse teda. "Aga ma ei röövinud teda! Jeesus! Pange oma relvad käest, idioodid!"
  
  "See ei ole õige viis seadustikuga rääkimiseks, poeg," meenutas Samile teine ohvitser.
  
  "Vabandust," ütles Sam kiiresti. "Hästi? Vabandust, aga sa pead mind kuulama. Nina on mu sõber ja ta on praegu ravil Mannheimis Theresieni haiglas. Nad tahavad tema toimikut või toimikut, mis iganes, ja ta saatis mind selle teabe saamiseks oma esmatasandi arsti juurde. See on kõik! See on kõik, mille pärast ma siin olen, tead?"
  
  "ID," nõudis valvur. "Aeglaselt".
  
  Sam hoidus FBI filmides ohvitseri tegude üle nalja heitmast, juhuks kui need õnnestuksid. Ta avas ettevaatlikult mantli klapi ja võttis välja passi.
  
  "Nagu nii. Sam Cleave. Kas sa näed? Õde Marks astus ohvitseri selja tagant välja ja ulatas Samile vabandavalt käe.
  
  "Mul on arusaamatuse pärast väga kahju," ütles ta Samile ja kordas sama ka ohvitseridele. "Näete, teise patsiendi nimi, kes koos dr Gouldiga kadus, oli samuti Sam. Ilmselgelt mõtlesin kohe, et see on Sam, kes tahab arsti juurde minna. Ja kui ta ütles, et dr Gould võib surra..."
  
  "Jah, jah, me saame pildile, õde Marx," ohkas valvur püstoli kabuuri hoides. Ülejäänud kaks olid võrdselt pettunud, kuid neil ei jäänud muud üle, kui eeskuju järgida.
  
  
  18. peatükk - paljastatud
  
  
  "Sina ka," naljatas Sam, kui talle volikirjad tagastati. Punane noor õde tõstis lahkudes tänuks lahtise peopesa, tundes end kohutavalt eneseteadlikult.
  
  "Härra Cleave, mul on au teiega kohtuda." Ta naeratas, surudes Sami kätt.
  
  "Kutsu mind Samiks," flirdis ta, vaadates naisele meelega silma. Lisaks võiks liitlane aidata tema missioonil; mitte ainult Nina toimiku hankimisel, vaid ka haiglas ja võib-olla isegi Büchelis asuvas lennuväebaasis hiljuti toimunud intsidentide mõistmisel.
  
  "Mul on väga kahju, et ma nii jama läksin. Teise patsiendi nimi, kellega ta kadus, oli samuti Sam, "selgitas ta.
  
  "Jah, mu kallis, ma püüdsin seda teinekordki. Ei pea vabandama. See oli aus viga." Nad sõitsid liftiga viiendale korrusele. Viga, mis maksis mulle peaaegu mu neetud elu!
  
  Liftis koos kahe röntgenitehniku ja entusiastliku õe Marksiga ajas Sam kohmetuse endast välja. Nad vaatasid teda vaikselt. Sekundi murdosa jooksul tahtis Sam Saksa daame hirmutada märkusega, kuidas ta nägi kord, kuidas Rootsi pornofilm algas samamoodi. Teise korruse uksed avanesid ja Sam nägi koridori seinal valget silti, millel oli punaste tähtedega kirjas "Röntgenikiirgus 1 ja 2". Kaks röntgenitehnikut hingasid esimest korda välja alles pärast liftist väljumist. Sam kuulis, kuidas nende itsitamine vaibus, kui hõbedased uksed uuesti sulgusid.
  
  Meditsiiniõde Marksi näol oli naeratus ja ta silmad jäid põrandale kinni, ajendades reporterit teda segadusest välja ajama. Ta hingas tugevalt välja, vaadates nende kohal olevat valgust. "Niisiis, õde Marks, dr Fritz on radioloogiaspetsialist?"
  
  Tema kehahoiak muutus koheselt sirgu, nagu ustava sõduri oma. Sami kehakeeleoskuse põhjal teadis ta, et õde tunneb kõnealuse arsti vastu surematut aukartust või igatsust. "Ei, aga ta on veteranarst, kes peab loenguid ülemaailmsetel meditsiinikonverentsidel mitmel teaduslikul teemal. Ütlen teile, et tema teab natuke igast haigusest, samas kui teised arstid on spetsialiseerunud ainult ühele ega tea ülejäänutest midagi. Ta hoolitses doktor Gouldi eest väga hästi. Võite kindel olla. Tegelikult oli ta ainus, kes selle kinni püüdis..."
  
  Õde Marx neelas kohe oma sõnad alla, andes peaaegu teada kohutava uudise, mis teda just sel hommikul jahmatas.
  
  "Mida?" - küsis ta heatujuliselt.
  
  "Ma tahtsin öelda, et mis iganes dr. Gouldi vaevab, hoolitseb selle eest dr Fritz," ütles ta huuli surudes. "Oh! Mine!" ta naeratas, olles rahul nende õigeaegse saabumise üle Viiendale korrusele.
  
  Ta juhatas Sami viienda korruse administratsioonitiiba, dokumentide kontorist ja töötajate teetoast mööda. Kui nad kõndisid, imetles Sam aeg-ajalt vaateid identsetest ruudukujulistest akendest, mis paiknesid piki lumivalget saali. Iga kord, kui sein andis teed kardinaga aknale, paistis päike läbi ja soojendas Sami nägu, pakkudes talle ümbritsevat linnulennult. Ta mõtles, kus Purdue on. Ta jättis Sami auto ja sõitis ilma suuremate selgitusteta taksoga lennujaama. Teine asi on see, et Sam kandis lahendamata asju sügavale hinge, kuni tal oli aega nendega tegeleda.
  
  "Dr Fritz on vist oma intervjuu lõpetanud," ütles õde Marks Samile, kui nad suletud uksele lähenesid. Ta kirjeldas lühidalt, kuidas õhuväe ülem saatis emissari dr Fritziga rääkima patsiendist, kes jagas Ninaga sama tuba. Sam mõtles selle peale. Kui mugav see on? Kõik inimesed, keda ma nägema pean, on kõik ühe katuse all. See on nagu kompaktne kriminaaluurimise teabekeskus. Tere tulemast korruptsioonikeskusesse!
  
  Teate kohaselt koputas õde Marks kolm korda ja avas ukse. Leitnant Werner oli just lahkumas ega paistnud õde nähes sugugi üllatunud, kuid uudisteautost tundis ta Sami ära. Üle Werneri otsaesise vilksatas küsimus, kuid õde Marx peatus ja kogu värv lahkus ta näost.
  
  "Marlene?" küsis Werner uudishimuliku pilguga. "Mis on lahti, kallis?"
  
  Ta seisis liikumatult, ehmatusega, samal ajal kui hirmulaine võitis teda aeglaselt. Ta silmad lugesid nimesilti dr Fritzi valgel kitlil, kuid ta raputas jahmunult pead. Werner astus tema juurde ja lõi ta nägu, kui ta valmistus karjuma. Sam teadis, et midagi toimub, kuid kuna ta ei tundnud ühtegi neist inimestest, oli see parimal juhul ebamäärane.
  
  "Marlene!" Werner hüüdis, et too mõistusele. Marlene Marks lasi oma häälel tagasi tulla ja urises mantlis mehe peale. "Te pole doktor Fritz! Sa ei ole doktor Fritz!"
  
  Enne kui Werner jõudis toimuvast täielikult aru saada, sööstis petis ettepoole ja haaras Werneri püstoli õlakbuurist. Kuid Sam reageeris kiiremini ja tormas ettepoole, et Werneri teelt eemale lükata, peatades inetu ründaja katse end relvastada. Õde Marks jooksis kabinetist välja, hüüdes hüsteeriliselt valvureid appi.
  
  Läbi toa kahepoolsete uste klaasakna silmi kissitades püüdis üks ametnikest, kellele meditsiiniõde Marks oli varem helistanud, eristada tema ja tema kolleegi poole jooksvat kuju.
  
  "Pidage üles, Klaus," irvitas ta kolleegile, "Polly Paranoid on tagasi."
  
  "Jumal küll, aga ta tõesti liigub, eks?" - märkis teine ohvitser.
  
  "Ta nutab jälle hunti. Vaata, meil pole selles vahetuses palju teha või midagi, aga ma ei mõtle sellele, et ma peaksin end segama, tead? "- vastas esimene ohvitser.
  
  "Õde Marx!" - hüüdis teine ohvitser. "Keda me teie eest nüüd ähvardada saame?"
  
  Marlene tuvi kiiresti, maandudes otse tema käte vahele, klammerdus küünistega tema külge.
  
  "Doktor Fritzi kabinet! Edasi! Mine ära, jumala eest!" karjus ta, kui inimesed hakkasid vahtima.
  
  Kui õde Marks hakkas mehe varrukast sikutama, lohistades teda dr Fritzi kabineti poole, mõistsid ohvitserid, et seekord polnud see eelaimdus. Taas kihutasid nad silma alt ära tagumise koridori poole, sest õde karjus neile, et tabada seda, mida ta pidevalt koletiseks nimetas. Kuigi nad olid segaduses, jälgisid nad eesseisvat vaidlust ja mõistsid peagi, miks häiritud noor õde helistas. petis koletis.
  
  Sam Cleave oli hõivatud vanamehega lööke vahetades, sattudes iga kord, kui ta ukse poole suundus, tema teele. Werner istus põrandal, olles uimane ning ümbritsetud klaasikildudest ja mitmest neerunõudest, mis olid purunenud pärast seda, kui petis oli ta voodipanniga teadvusetu löönud ja ümber lükanud väikese kapi, kus dr Fritz hoidis Petri tasse ja muid purunevaid esemeid.
  
  "Jumalaema, vaata seda asja!" - karjus üks ohvitser oma partnerile, kui nad otsustasid võitmatuna näiva kurjategija kukutada, toetudes talle kehaga. Sam pääses vaevu teelt, kui kaks politseinikku alistasid valges kitlis kurjategija. Sami otsaesist kaunistasid helepunased paelad, mis raamisid elegantselt tema põsesarnade jooni. Tema kõrval hoidis Werner kuklasse, kus laev oli valusalt tema pealuud riivanud.
  
  "Ma arvan, et mul on vaja õmblusi," ütles Werner õde Marksile, kui ta ettevaatlikult ukseavast kabinetti hiilis. Tema tumedates juustes olid verised tükid, kus oli sügav haav. Sam jälgis, kuidas ohvitserid kummalise välimusega meest ohjeldasid, ähvardades kasutada surmavat jõudu, kuni too lõpuks alla andis. Ilmusid ka teised kaks pätti, mida Sam oli koos Werneriga uudisteauto lähedal näinud.
  
  "Hei, mida üks turist siin teeb?" - küsis Kol Sami nähes.
  
  "Ta ei ole turist," kaitses õde Marx end Werneri peast kinni hoides. "See on maailmakuulus ajakirjanik!"
  
  "Tõesti?" küsis Kol siiralt. "Kallis". Ja ta sirutas käe, et Sami püsti tõmmata. Himmelfarb raputas vaid pead ja astus tagasi, et anda kõigile liikumisruumi. Ohvitserid panid mehel käed raudu, kuid neile teatati, et juhtum kuulub õhujõudude ametnike jurisdiktsiooni.
  
  "Ma arvan, et peaksime selle teile üle andma," möönis ohvitser Wernerile ja tema meestele. "Teeme lihtsalt oma paberitööd korda, et ta saaks ametlikult sõjaväelise vahi alla anda."
  
  "Aitäh, ohvitser. Tegelege selle kõigega siin kontoris. Me ei vaja, et avalikkus ja patsiendid uuesti ärevaks muutuksid," soovitas Werner.
  
  Politsei ja valvurid viisid mehe kõrvale, samal ajal kui õde Marks täitis oma kohustusi, isegi vastu tahtmist, sidudes vanamehe lõikehaavad ja marrastused. Ta oli kindel, et õudne nägu võib kergesti kummitada kõige kogenumate meeste unistusi. Asi polnud selles, et ta oli iseenesest kole, kuid näojoonte puudumine tegi ta inetuks. Ta tundis oma hinge sügavuses kummalist haletsustunnet, mis oli segatud vastikusega, kui ta tema vaevu veritsevaid kriimustusi alkoholilapiga pühkis.
  
  Tema silmad olid täiusliku kujuga, kui mitte atraktiivsed oma eksootilise olemuse poolest. Siiski tundus, nagu oleks tema ülejäänud nägu nende kvaliteedi nimel ohverdatud. Tema kolju oli ebaühtlane ja nina tundus peaaegu olematu. Kuid see oli tema suu, mis Marlene'iga hinge läks.
  
  "Te kannatate mikrostoomia all," märkis ta talle.
  
  "Väike süsteemne skleroos, jah, põhjustab väikese suu nähtust," vastas ta juhuslikult, nagu oleks ta seal vereanalüüsi võtmas. Tema sõnad olid aga hästi edastatud ja tema saksa aktsent oli praeguseks praktiliselt veatu.
  
  "Kas on mingit eeltöötlust?" - ta küsis. See oli rumal küsimus, aga kui ta poleks teda meditsiiniteemalistesse juttudesse ajanud, oleks ta teda palju rohkem eemale tõrjunud. Temaga rääkimine oli peaaegu nagu vestlemine patsiendi Samiga, kui ta seal viibis - intellektuaalne vestlus veenva koletisega.
  
  "Ei," oli kõik, millele ta vastas, kaotades võime olla sarkastiline lihtsalt sellepärast, et naine viitsis küsida. Tema toon oli süütu, justkui nõustuks ta täielikult naise tervisekontrolliga, samal ajal kui mehed taustal vestlesid.
  
  "Mis su nimi on, sõber?" - küsis üks ohvitser temalt valjult.
  
  "Marduk. Peter Marduk," vastas ta.
  
  "Kas sa pole sakslane?" - küsis Werner. "Jumal, sa petsid mind."
  
  Marduk oleks tahtnud oma saksa keele kohta tehtud kohatu komplimendi peale naeratada, kuid paks kude ta suu ümber eitas teda selle eesõiguse.
  
  "Isikutunnistused," haukus ohvitser, hõõrudes ikka veel oma vahistamise ajal saadud juhuslikust löögist paistes huult. Marduk sirutas aeglaselt oma jopetaskusse doktor Fritzi valge mantli alla. "Ma pean tema avalduse meie jaoks salvestama, leitnant."
  
  Werner noogutas tunnustavalt. Neile tehti ülesandeks LöVenhagen üles leida ja tappa, mitte aga arstina esinenud vanameest kinni pidada. Nüüd aga, kui Wernerile on räägitud, miks Schmidt tegelikult Lö Venhagen, võiksid nad Mardukilt saadavast lisateabest palju kasu.
  
  "Nii et ka dr Fritz on surnud?" küsis õde Marks vaikselt, kui ta kummardus, et katta eriti sügavat sisselõiget Sam Cleve'i kella teraslülidest.
  
  "Ei".
  
  Ta süda hüppas. "Mida sa silmas pead? Kui sa tema kontoris temana esinesid, oleksid pidanud ta enne tapma.
  
  "See ei ole muinasjutt tüütust väikesest punases rätikus tüdrukust ja tema vanaemast, mu kallis," ohkas vanamees. "Kui just see versioon pole, kus vanaema on hundi kõhus veel elus."
  
  
  19. peatükk - Babüloonia ekspositsioon
  
  
  "Me leidsime ta! Temaga on kõik korras. Lihtsalt löödi välja ja jäeti suu kinni!" - teatas üks politseinikest, kui nad dr Fritzi leidsid. Ta oli täpselt seal, kus Marduk käskis neil vaadata. Nad ei saanud Mardukit kinni pidada ilma konkreetsete tõenditeta, et ta pani toime Precious Nights mõrvad, mistõttu Marduk loobus oma asukohast.
  
  Pettur väitis, et ta tegi arstile ainult üle jõu ja võttis vormi, et võimaldada tal haiglast kahtlustamata lahkuda. Kuid Werneri ametisse määramine üllatas teda, sundides teda mängima rolli veidi kauem, "... kuni õde Marx mu plaanid ära rikkus," kurvastas ta lüüasaamisest õlgu kehitades.
  
  Mõni minut pärast Karlsruhe politseijaoskonda juhtiva politseikapteni ilmumist sai Marduki lühike avaldus valmis. Nad võisid teda süüdistada ainult väiksemates süütegudes, nagu väike kallaletung.
  
  "Leitnant, kui politsei on lõpetanud, pean ma kinnipeetava meditsiiniliselt vabastama, enne kui te ta ära viite," ütles õde Marks Wernerile ametnike juuresolekul. "See on haigla protokoll. Vastasel juhul võivad Luftwaffel tekkida õiguslikud tagajärjed.
  
  Kohe, kui ta oli teemat käsitlenud, muutus see lihalikuks aktuaalseks. Naine astus kontorisse, käes šikk nahast portfell, riietatud firmarõivastesse. "Tere pärastlõunal," pöördus ta politsei poole kindlal, kuid südamlikul toonil. "Miriam Inkley, Ühendkuningriigi juriidiline esindaja, Maailmapank Saksamaal. Ma saan aru, et sellele tundlikule küsimusele on teie tähelepanu juhitud, kapten?"
  
  Politseiülem nõustus advokaadiga. "Jah, see on, proua. Siiski on meil endiselt lahtine mõrvajuhtum ja sõjavägi võtab meie ainsa kahtlusaluse. See tekitab probleemi."
  
  "Ära muretse, kapten. Tule, arutame teises ruumis õhuväe kriminaaluurimisüksuse ja Karlsruhe politseijaoskonna ühisoperatsioone," soovitas küpses eas britt. "Saate üksikasju kinnitada, kui need rahuldavad teie uurimist WUO-ga. Kui ei, siis saame teie kaebuste paremaks lahendamiseks kokku leppida tulevase kohtumise."
  
  "Ei, palun lubage mul näha, mida W.U.O. tähendab." Kuni me süüdlase kohtu ette anname. Mind ei huvita meediakajastus, vaid õiglus nende kolme ohvri peredele," kuuldi politseikaptenit, kui nad kaks koridori koridori läksid. Ohvitserid jätsid hüvasti ja järgnesid talle, dokumendid käes.
  
  "Niisiis, VVO isegi teab, et piloot oli seotud mingisuguse varjatud PR-trikiga?" Õde Marks oli mures. "See on päris tõsine. Loodan, et see ei sega suurt lepingut, millele nad varsti alla kirjutavad.
  
  "Ei, WUO ei tea sellest midagi," ütles Sam. Ta sidus oma veritsevad sõrmenukid steriilse sidemega. "Tegelikult oleme ainsad, kes on teada pääsenud piloodist ja loodetavasti peagi ka tema jälitamise põhjustest." Sam vaatas Marduki poole, kes nõustuvalt noogutas.
  
  "Aga..." püüdis Marlene Marks protesteerida, osutades nüüd tühjale uksele, mille taga Briti advokaat oli neile just vastupidist öelnud.
  
  "Tema nimi on Margaret. Ta päästis teid just paljudest kohtumenetlustest, mis oleks võinud teie väikest jahti edasi lükata," ütles Sam. "Ta on Šoti ajalehe reporter."
  
  "Nii, teie sõber," soovitas Werner.
  
  "Jah," kinnitas Sam. Kol nägi hämmeldunud, nagu alati.
  
  "Uskumatu!" Õde Marx lõi käed kokku. "Kas on kedagi, kelleks nad end olevat? Härra Marduk mängib doktor Fritzi. Ja hr Cleave mängib turisti. See daamreporter mängib Maailmapanga juristi. Keegi ei näita, kes nad tegelikult on! See on täpselt nagu see lugu Piiblis, kus keegi ei osanud üksteise keelt rääkida ja seal valitses kogu see segadus."
  
  "Babülon," kõlasid meeste ühised vastused.
  
  "Jah!" - Ta pigistas sõrmi. "Te kõik räägite erinevaid keeli ja see kontor on Paabeli torn."
  
  "Ära unusta, et teesklete, et te pole siinse leitnandiga romantiliselt seotud," peatas Sam naise ja tõstis etteheitvalt nimetissõrme.
  
  "Kuidas sa tead?" - ta küsis.
  
  Sam langetas lihtsalt pea, keeldudes isegi tema tähelepanu nendevahelisele intiimsusele ja hellitustele juhtimast. Õde Marx punastas, kui Werner talle silma pilgutas.
  
  "Siis on grupp teid, kes teesklevad, et olete salaohvitser, kuigi tegelikult olete Saksa Luftwaffe operatiivjõudude silmapaistvad hävituspiloodid, täpselt nagu saak, mida jahite jumal teab, mis põhjusel," lausus Sam nende pettuse.
  
  "Ma ütlesin teile, et ta on geniaalne uuriv ajakirjanik," sosistas Marlene Wernerile.
  
  "Ja sina," ütles Sam ja surus endiselt uimastatud dr Fritzi nurka. "Kuhu sa sobid?"
  
  "Ma vannun, et mul polnud aimugi!" - tunnistas dr Fritz. "Ta lihtsalt palus, et ma selle tema jaoks hoiaksin. Nii et ma ütlesin talle, kuhu ma selle panin, juhuks kui ma ei olnud ametis, kui ta välja kirjutati! Aga ma vannun, et ma pole kunagi teadnud, et see asi võib seda teha! Issand jumal, ma läksin peaaegu hulluks, nähes seda... seda... ebaloomulikku transformatsiooni!
  
  Werner ja tema mehed koos Sami ja õde Marksiga seisid hämmelduses arsti ebajärjekindlast lobisemisest. Paistis, et ainult Marduk teadis, mis toimub, kuid ta jäi rahulikuks, jälgides hullumeelsust arsti kabinetis.
  
  "Noh, ma olen täiesti segaduses. Aga teie, kutid?" lausus Sam ja surus oma sidemega käe küljele. Nad kõik noogutasid kõrvulukustavas kooris tauniva pomisemise saatel.
  
  "Ma arvan, et on aeg teha ekspositsioon, mis aitab meil kõigil üksteise tõelisi kavatsusi paljastada," soovitas Werner. "Lõpuks võime isegi aidata üksteist oma erinevates tegevustes, selle asemel, et üksteisega võidelda."
  
  "Tark mees," sekkus Marduk.
  
  "Ma pean oma viimase ringi tegema," ohkas Marlene. "Kui ma kohale ei ilmu, saab õde Barken teada, et midagi toimub. Kas sa täidad mind homme, kallis?"
  
  "Ma teen seda," valetas Werner. Seejärel suudles ta teda hüvasti, enne kui ta ukse avas. Ta vaatas tagasi ilmselt võluvale anomaaliale, milleks oli Peter Marduk, ja naeratas vanamehele lahkelt.
  
  Kui uks sulgus, ümbritses dr Fritzi kabineti elanikke testosterooni ja usaldamatuse paks õhkkond. Alfa ei olnud ainult üks, vaid iga inimene teadis midagi, millest teisel puudusid teadmised. Lõpuks alustas Sam.
  
  "Teeme seda kiiresti, eks? Pärast seda on mul mõni väga kiireloomuline asi, millega tegeleda. Dr. Fritz, ma vajan, et saadaksite dr Nina Gouldi testitulemused Mannheimi, enne kui jõuame selleni, mida te valesti tegite," käskis Sam arstil.
  
  "Nina? Kas dr Nina Gould on elus?" küsis ta aupaklikult, hingas kergendatult ja tegi risti ette nagu hea katoliiklane, kes ta oli. "See on suurepärane uudis!"
  
  "Väike naine? Tumedad juuksed ja silmad nagu põrgutuli?" küsis Marduk Samilt.
  
  "Jah, see oleks kahtlemata tema!" Sam naeratas.
  
  "Ma kardan, et ta sai ka minu siinviibimisest valesti aru," ütles Marduk kahetsusväärse ilmega. Ta otsustas mitte rääkida sellest, et andis vaesele tüdrukule laksu, kui too midagi halba tegi. Aga kui ta ütles naisele, et ta sureb, mõtles ta ainult seda, et Löwenhagen on vaba ja ohtlik, mida tal ei olnud praegu aega selgitada.
  
  "Kõik on korras. Ta on peaaegu kõigile nagu näpuotsatäis teravat pipart," vastas Sam, kui dr Fritz Nina paberkoopiate kausta välja tõmbas ja testitulemused arvutisse skaneeris. Niipea, kui kohutava materjaliga dokument skanniti, küsis ta Samilt Nina Mannheimi arsti meili. Sam andis talle kaardi kõigi üksikasjadega ja asus kohmakalt tema otsaesisele riidest plaastrit kandma. Ta heitis võpatades pilgu Mardukile, kes oli lõikuse eest vastutav mees, kuid vanamees tegi näo, et ei näe.
  
  "Seal," hingas dr Fritz sügavalt ja raskelt välja, tundes kergendust, et tema patsient on ikka veel elus. "Ma olen lihtsalt põnevil, et ta on elus. Kuidas ta siit nii halva nägemisega välja sai, ei saa ma kunagi teada.
  
  "Teie sõber viis ta väljapääsuni, doktor," valgustas Marduk teda. "Kas tead seda noort pätti, kellele andsite maski, et ta saaks kanda nende inimeste nägusid, kelle ta ahnuse nimel tappis?"
  
  "Ma ei teadnud!" - Dr. Fritz kihas, olles ikka veel vana mehe peale vihane tuikava peavalu pärast, mille käes ta kannatas.
  
  "Hei hei!" Werner peatas sellele järgnenud vaidluse. "Oleme siin, et seda lahendada, mitte asju hullemaks muuta! Niisiis, kõigepealt tahan teada, mis on teie seotus Löwenhageniga - ta osutas otse Mardukile. Meid saadeti teda kinni pidama ja see on kõik, mida me teame. Siis kui ma teid intervjueerisin, tuli kogu see maski jutt välja.
  
  "Nagu ma teile varem ütlesin, ma ei tea, kes on LöVenhagen," kinnitas Marduk.
  
  "Lennuki alla kukkunud piloodi nimi on Olaf LöVenhagen," vastas Himmelfarb. "Ta sai avariis põlema, kuid jäi kuidagi ellu ja jõudis haiglasse."
  
  Tekkis pikk paus. Kõik ootasid, et Marduk selgitaks, miks ta üldse Lövenhagenit taga ajab. Vanamees teadis, et kui ta neile ütleb, miks ta noormeest taga ajab, peab ta avaldama ka selle, miks ta ta põlema pani. Marduk hingas sügavalt sisse ja hakkas varese arusaamatuse pesa veidi valgustama.
  
  "Mulle jäi mulje, et mees, keda ma Tornado hävitaja põlevast kerest taga ajasin, oli piloot nimega Neumand," ütles ta.
  
  "Neumand? See ei saa tõsi olla. Neumand on puhkusel, ilmselt kaotab perekonna viimased mündid mingil tagumisel alleel," muigas Himmelfarb. Kohl ja Werner noogutasid tunnustavalt.
  
  "Noh, ma järgnesin talle õnnetuskohalt. Ma jälitasin teda, sest tal oli mask. Kui ma maski nägin, pidin selle hävitama. Ta oli varas, tavaline varas, ma ütlen teile! Ja see, mida ta varastas, oli liiga võimas, et mõni selline loll imbetsiil hakkama saaks! Nii et ma pidin ta peatama ainsal viisil, kuidas varjavat saab peatada," ütles Marduk murelikult.
  
  "Kamuflaaž?" - küsis Kohl. "Mees, see kõlab nagu õudusfilmi kaabakas." Ta naeratas ja patsutas Himmelfarbile õlale.
  
  "Kasva suureks," nurises Himmelfarb.
  
  "Varjaja on see, kes võtab Babüloonia maski kasutades teise välimuse. See on mask, mille teie kuri sõber dr Gouldiga maha võttis," selgitas Marduk, kuid nad kõik nägid, et ta ei soovinud rohkem üksikasju rääkida.
  
  "Mine edasi," turtsatas Sam, lootes, et tema oletus ülejäänud kirjelduse kohta on vale. "Kuidas tappa maskeraadi?"
  
  "Tulega," vastas Marduk peaaegu liiga kiiresti. Sam nägi, et ta tahtis seda lihtsalt rinnalt ära võtta. "Kuulge, tänapäeva maailma jaoks on need kõik vananaiste jutud. Ma ei oota, et keegi teist aru saaks."
  
  "Ära pööra sellele tähelepanu," kustutas Werner muret. "Ma tahan teada, kuidas on võimalik panna mask ette ja muuta oma nägu kellegi teise omaks. Kui suur osa sellest on isegi ratsionaalne?"
  
  "Usu mind, leitnant. Olen näinud asju, millest inimesed loevad ainult mütoloogias, nii et ma ei tahaks seda nii kiiresti kui irratsionaalset kõrvale heita, "ütles Sam. "Enamik absurdsustest, mille üle ma kunagi pilkasin, olen pärast seda avastanud, et need on mõnevõrra teaduslikult usutavad, kui pühkite tolmust sajandite jooksul lisatud kaunistusi, et muuta midagi praktilist naeruväärselt väljamõeldud."
  
  Marduk noogutas, olles tänulik, et kellelgi oli võimalus teda vähemalt kuulata. Tema terav pilk heitis meeste vahele, kes teda kuulasid, kui ta nende ilmeid uuris, mõeldes, kas ta peaks üldse vaeva nägema.
  
  Kuid ta pidi rabelema, sest auhind jäi tal viimaste aastate kohutavaima ettevõtmise eest - III maailmasõja vallandamiseks - saamata.
  
  
  20. peatükk - Uskumatu tõde
  
  
  Dr Fritz vaikis kogu selle aja, kuid sel hetkel tundis ta, et peab vestlusele midagi lisama. Lases silmad süles lebavale käele, tunnistas ta maski veidrusest. "Kui see patsient, kogu leinaga, sisse tuli, palus ta mul mask tema jaoks salvestada. Ma ei arvanud sellest alguses midagi, tead? Arvasin, et see on talle kallis ja see oli ilmselt ainus asi, mis ta majapõlengust või muust asjast päästis.
  
  Ta vaatas neid hämmeldunult ja hirmunult. Seejärel keskendus ta Mardukile, justkui tundis ta vajadust panna vanamees mõistma, miks ta teeskles, et ei näe seda, mida ta ise nägi.
  
  "Mingil hetkel, pärast seda, kui ma selle asja nii-öelda käest panin, et saaksin oma patsienti hooldada. Tema õlast rebitud surnud liha jäi mu kinda külge kinni; Töö jätkamiseks pidin selle maha raputama. Nüüd hingas ta ebaregulaarselt. "Kuid osa sellest sattus maski sisse ja ma vannun Jumala ees..."
  
  Dr Fritz raputas pead, olles liiga piinlik, et painajalikku ja naeruväärset avaldust jutustada.
  
  "Ütle neile! Ütle neile pühaku nimel! Nad peaksid teadma, et ma pole hull! - hüüdis vanamees. Tema sõnad olid ärevil ja aeglased, sest suu kuju muutis rääkimise raskeks, kuid tema hääl tungis kõigi kohalviibijate kõrvu nagu äikeseplaks.
  
  "Ma pean oma töö lõpetama. Anna teada, mul on veel aega," üritas dr Fritz teemat vahetada, kuid keegi ei liigutanud lihastki, et teda toetada. Dr Fritzi kulmud tõmblesid, kui ta meelt muutis.
  
  "Kui... kui liha sisenes maski," jätkas ta, "maski pind... võttis kuju?" Dr Fritz avastas, et ta ei suuda oma sõnu uskuda, kuid talle meenus, et just nii juhtus! Kolme piloodi näod jäid uskmatusest tardunud. Samas ei paistnud Sam Cleave'i ja Marduki nägudel hukkamõistu ega üllatust. "Maski sisemus muutus... lihtsalt näoks," hingas ta sügavalt sisse, "lihtsalt nõgusaks. Ütlesin endale, et pikad töötunnid ja maski kuju tegid minuga julma nalja, aga niipea, kui verine salvrätik maha pühiti, kadus nägu.
  
  Keegi ei öelnud midagi. Mõnel mehel oli seda raske uskuda, teised aga püüdsid sõnastada võimalikke viise, kuidas see juhtuda võis. Marduk arvas, et nüüd oleks õige aeg lisada Doktori jahmatusele midagi uskumatut, kuid seekord esitage seda teaduslikumast vaatenurgast. "Nii see käib. Babüloonia mask kasutab üsna jubedat meetodit, kasutades surnud inimkudesid, et absorbeerida selles sisalduvat geneetilist materjali, ja seejärel vormides selle inimese näo maskiks.
  
  "Jeesus!" Werner ütles. Ta vaatas, kuidas Himmelfarb temast mööda jooksis ja suundus toa tualeti poole. "Jah, ma ei süüdista teid, kapral."
  
  "Härrased, lubage mul teile meelde tuletada, et mul on hallata üks osakond." Dr Fritz kordas oma eelmist väidet.
  
  "Seal on... midagi enamat," sekkus Marduk, tõstes aeglaselt oma kondist kätt, et oma mõtet rõhutada.
  
  "Oh, suurepärane," naeratas Sam sarkastiliselt ja köhatas kõri puhtaks.
  
  Marduk eiras teda ja pani paika veelgi rohkem kirjutamata reegleid. "Kui maskeerija on võtnud doonori näojooned, saab maski eemaldada ainult tulega. Ainult tuli võib selle maskeerija näolt eemaldada. Seejärel lisas ta pidulikult: "Ja sellepärast pidin ma tegema seda, mida ma tegin."
  
  Himmelfarb ei pidanud enam vastu. "Jumala eest, ma olen piloot. See mölakas pole kindlasti minu jaoks. See kõik kõlab minu jaoks liiga Hannibal Lecteri moodi. Ma lahkun, sõbrad."
  
  "Teile on antud ülesanne, Himmelfarb," ütles Werner karmilt, kuid Schleswigi lennubaasi kapral loobus mängust, olenemata kuludest.
  
  "Ma olen sellest teadlik, leitnant!" - ta hüüdis. "Ja ma annan oma rahulolematuse kindlasti meie lugupeetud komandörile isiklikult edasi, et te ei saaks minu käitumise eest noomitust." Ta ohkas ja pühkis oma niisket kahvatut otsaesist. "Vabandust, poisid, aga ma ei saa sellega hakkama. Palju õnne, tõesti. Helista mulle, kui vajad pilooti. See on kõik, mis ma olen." Ta läks välja ja sulges enda järel ukse.
  
  "Teie tervis, kutt," ütles Sam hüvasti. Seejärel pöördus ta Marduki poole ühe äreva küsimusega, mis oli teda kummitanud alates sellest, kui nähtus esmakordselt selgitati. "Marduk, mul on siin midagi hädas. Ütle mulle, mis saab siis, kui inimene paneb lihtsalt maski, tegemata surnud lihale midagi?
  
  "Ei midagi".
  
  Teiste seas kõlas pettumuse koor. Nad olid oodanud väljamõeldud mängureegleid, mõistis Marduk, kuid tal polnud kavatsust nalja pärast midagi välja mõelda. Ta kehitas lihtsalt õlgu.
  
  "Midagi ei juhtu?" Kohl oli üllatunud. "Kas sa ei sure piinarikast surma või ei lämbu surnuks? Paned maski ette ja midagi ei juhtu." Babüloonia mask." Babülon
  
  "Midagi ei juhtu, poeg. See on lihtsalt mask. Seetõttu teavad väga vähesed selle kurjast jõust," vastas Marduk.
  
  "Milline tapja," kurtis Kohl.
  
  "Olgu, kui paned maski ette ja su nägu muutub kellegi teise omaks - ja sind ei pane põlema sinusugune hull vana pätt -, kas sul on ikka igavesti kellegi teise nägu?" - küsis Werner.
  
  "Ah, hea!" - hüüatas Sam, olles sellest kõigest lummatud. Kui ta oleks olnud amatöör, oleks ta praeguseks närinud pliiatsi otsa ja teinud märkmeid nagu hull, kuid Sam oli veteranajakirjanik, kes suutis kuulamise ajal lugematuid fakte meelde jätta. Seda ja ta salvestas kogu vestluse salaja taskus olevalt magnetofonilt.
  
  "Te jääte pimedaks," vastas Marduk leebelt. "Siis muutud sa nagu marutõbi ja sured."
  
  Ja jälle kostis nende ridadest läbi imestunud sisin. Järgnes naeratus või paar. Üks oli dr Fritzilt. Selleks ajaks mõistis ta, et hunnikut pole mõtet ära visata, ja pealegi hakkas ta nüüd huvi tundma.
  
  "Vau, härra Marduk, tundub, et teil on kõigele valmis vastus, kas pole?" Dr Fritz raputas lõbustatud naeratusega pead.
  
  "Jah, see on nii, mu kallis arst," nõustus Marduk. "Olen peaaegu kaheksakümneaastane ning selle ja teiste reliikviate eest vastutanud olen juba viieteistkümneaastasest peale. Nüüdseks pole ma mitte ainult reeglitega tuttavaks saanud, vaid kahjuks olen neid liiga palju kordi ka tegutsemas näinud.
  
  Dr Fritz tundis end oma ülbuse pärast äkitselt lolliks ja see paistis ka tema näolt. "Minu vabandused".
  
  "Ma saan aru, dr Fritz. Mehed on alati kiired jätma hulluks asju, mida nad ei suuda kontrollida. Aga kui rääkida nende endi absurdsetest tavadest ja idiootsetest teguviisidest, siis oskavad nad sulle selle õigustuseks peaaegu igasuguse seletuse pakkuda," rääkis vanahärra vaevaliselt.
  
  Arst nägi, et piiratud lihaskoe suu ümber takistas mehel tõepoolest kõnelemist.
  
  "Hmm, kas on põhjust, miks inimesed, kes kannavad maski, jäävad pimedaks ja kaotavad mõistuse?" Kohl esitas oma esimese siira küsimuse.
  
  "See osa on jäänud enamasti legendideks ja müütideks, poeg," kehitas Marduk õlgu. "Olen aastate jooksul näinud seda juhtuvat vaid paar korda. Enamikul inimestel, kes kasutasid maski kurjadel eesmärkidel, polnud aimugi, mis nendega juhtub pärast kättemaksu. Nagu igal saavutatud kurjal tungil või soovil, on ka sellel oma hind. Kuid inimkond ei õpi kunagi. Võim on jumalate päralt. Alandlikkus on meeste jaoks."
  
  Werner arvutas selle kõik oma peas välja. "Las ma teen kokkuvõtte," ütles ta. "Kui kannate maski lihtsalt maskeeringuna, on see kahjutu ja kasutu."
  
  "Jah," vastas Marduk, langetas lõua ja pilgutas aeglaselt.
  
  "Ja kui sa võtad mõnelt surnud sihtmärgilt naha maha ja paned selle maski sisemusse ja siis oma näole... Jumal, nende sõnade kuulmine teeb mind haigeks... Sinu nägu muutub selle inimese näoks, eks?"
  
  "Veel üks kook Werneri meeskonnale." Sam naeratas ja osutas, kui Marduk noogutas.
  
  "Aga siis peate selle tulega põletama või selga panema ja pimedaks jääma, enne kui täielikult hulluks lähete," kortsutas Werner kulmu ja keskendus sellele, et oma pardid ritta saada.
  
  "See on õige," kinnitas Marduk.
  
  Dr Fritzil oli veel üks küsimus. "Kas keegi on kunagi mõelnud, kuidas kumbagi neist saatustest vältida, härra Marduk? Kas keegi on kunagi vabastanud maski ilma pimedaks jäämata või tulekahjus hukkumata?
  
  "Kuidas LöVenhagen seda tegi? Ta pani selle tagasi, et võtta dr Hilti nägu ja lahkuda haiglast! Kuidas ta seda tegi? - küsis Sam.
  
  "Tulekahju võttis teda esimest korda, Sam. Tal lihtsalt vedas, et ellu jäi. Nahk on ainus viis Paabeli Maski saatust vältida," ütles Marduk täiesti ükskõikselt. Sellest oli saanud tema eksistentsi nii lahutamatu osa, et ta oli väsinud samade vanade faktide kordamisest.
  
  "See... nahk?" Sam puperdas.
  
  "Täpselt nii see on. Põhimõtteliselt on see Paabeli maski nahk. Seda tuleb maskeerija näole õigeaegselt kanda, et varjata maskeerija näo ja maski sulandumist. Kuid meie vaesel pettunud ohvril pole sellest aimugi. Ta saab varsti oma veast aru, kui ta seda juba teinud ei ole," vastas Marduk. "Pimedus ei kesta tavaliselt kauem kui kolm või neli päeva, nii et ma loodan, et kus iganes ta ka poleks, ma loodan, et ta ei sõida."
  
  "See teenib teda õigesti. Kurb!" Kol tegi grimassi.
  
  "Ma ei saaks rohkem nõustuda," ütles dr Fritz. "Aga härrased, ma pean teid paluma, et lahkuksite enne, kui administratiivtöötajad saavad meie liigsest viisakusest tuule kätte."
  
  Dr Fritzi kergenduseks nõustusid nad seekord kõik. Nad haarasid oma mantlid ja valmistusid aeglaselt kontorist lahkuma. Õhuväe piloodid lahkusid heakskiitvate noogutuste ja viimaste hüvastijätusõnadega, jättes Marduki vahi alla . Nad otsustasid Samiga veidi hiljem kohtuda. Selle uue sündmuste käigu ja segadusttekitavate faktide väga vajaliku väljaselgitamise tõttu tahtsid nad oma rollid asjade suures plaanis ümber mõelda.
  
  Sam ja Margaret kohtusid tema hotelli restoranis, kui Marduk ja kaks pilooti suundusid lennubaasi Schmidtile aru andma. Nüüd teadis Werner, et Marduk tundis oma komandöri nende eelmise intervjuu järgi, kuid ta ei teadnud veel, miks Schmidt kurjakuulutava maski kohta teavet enda teada jättis. Muidugi oli see hindamatu artefakt, kuid oma positsiooniga sellises võtmeorganisatsioonis nagu Saksa Luftwaffe uskus Werner, et Schmidti Paabeli maski jahil peab olema poliitiliselt motiveeritud põhjus.
  
  "Mida te räägite minu kohta oma komandörile?" - küsis Marduk kahelt noormehelt, kellega ta kaasas oli, kui nad Werneri džiibi poole kõndisid.
  
  "Ma pole kindel, kas peaksime talle sinust rääkima. Sellest, mida ma siin järeldan, oleks parem, kui aitaksite meil L öVenhagenit leida ja hoiaksite oma kohalolekut saladuses, härra Marduk. Mida vähem kapten Schmidt teist ja teie osalusest teab, seda parem," ütles Werner.
  
  "Näeme baasis!" - karjus Kohl nelja auto tagant meist eemal, tehes oma auto lukust lahti.
  
  Werner noogutas. "Pidage meeles, et Mardukit pole olemas ja me pole veel suutnud Lövenhagenit leida, eks?"
  
  "Arusaadav!" Kol kiitis plaani kerge teretuse ja poisiliku muigega heaks. Ta istus autosse ja sõitis minema, kuna hilislõunavalgus valgustas tema ees olevat linnapilti. Oli peaaegu päikeseloojang ja nad jõudsid oma otsingute teisele päevale, lõpetades siiski päeva edutult.
  
  "Peame vist pimedaid piloote otsima hakkama?" küsis Werner täiesti siiralt, ükskõik kui naeruväärselt tema palve kõlas. "See on kolmas päev pärast seda, kui Löwenhagen kasutas maski haiglast põgenemiseks, seega peaks tal juba silmadega probleeme olema."
  
  "See on tõsi," vastas Marduk. "Kui ta keha on tugev ja see ei ole tingitud tulevannist, mille ma talle andsin, võib tal nägemise kaotamiseks kuluda rohkem aega. Seetõttu ei mõistnud lääs Mesopotaamia ja Babüloonia vanu kombeid ning pidas meid kõiki ketseriteks ja verejanulisteks loomadeks. Kui muistsed kuningad ja juhid nõiduse hukkamise ajal pimedaid põletasid, ei olnud see valesüüdistuse julmuse tõttu. Enamik neist juhtudest oli otsene põhjus, miks Paabeli maski kasutati nende endi tarbeks.
  
  "Enamik neist isenditest?" küsis Werner kergitatud kulmuga, kui ta Jeepi süüdet sisse lülitas, näides ülaltoodud meetodite suhtes kahtlustavalt.
  
  Marduk kehitas õlgu: "Noh, kõik teevad vigu, poeg. Parem karta kui kahetseda."
  
  
  21. peatükk - Neumanni ja LöVenhageni saladus
  
  
  Kurnatud ja pidevalt kasvava kahetsusega Olaf Lanhagen istus Darmstadti lähedal asuvasse pubisse. Möödunud oli kaks päeva sellest, kui ta Nina Frau Baueri majja hülgas, kuid ta ei saanud endale lubada oma partnerit nii salajasele missioonile kaasa tirida, eriti sellisele, mida tuli juhtida nagu muula. Ta lootis kasutada doktor Hilti raha toidu ostmiseks. Ta kaalus ka oma mobiiltelefonist vabanemist juhuks, kui teda jälitatakse. Nüüdseks pidid võimud aru saama, et ta oli haiglamõrvade eest vastutav, mistõttu ei juhtinud ta Hilti autot, et pääseda kapten Schmidti juurde, kes viibis sel ajal Schleswigi lennubaasis.
  
  Ta otsustas kasutada võimalust, kasutades ühe kõne tegemiseks Hilti mobiiltelefoni. Tõenäoliselt oleks see pannud ta Schmidtiga ebamugavasse olukorda, kuna mobiiltelefonikõnesid sai jälgida, kuid tal polnud muud valikut. Kuna tema turvalisus oli ohus ja missioon läks kohutavalt valesti, pidi ta kasutama ohtlikumaid sidevahendeid, et luua ühendus mehega, kes ta üldse missioonile saatis.
  
  "Veel üks pilsner, söör?" - küsis kelner ootamatult, pannes Löwenhageni südame metsikult põksuma. Ta vaatas napi mõistusega kelneri sügava igavusega hääles.
  
  "Jah aitäh". Ta muutis kiiresti meelt. "Oota, ei. Palun šnapsi. Ja midagi süüa."
  
  "Te peate midagi menüüst võtma, söör. Kas teile meeldis seal midagi?" küsis kelner ükskõikselt.
  
  "Too mulle lihtsalt mereanniroog," ohkas Lövenhagen nördinult.
  
  Kelner muigas: "Härra, nagu näete, me mereande ei paku. Palun tellige roog, mida me tegelikult pakume."
  
  Kui Löwenhagen poleks tähtsat kohtumist oodanud või kui ta poleks näljast nõrkenud, oleks ta võinud kasutada eesõigust kanda Hilti nägu, et purustada sarkastilise idioodi kolju. "Siis tooge mulle praad. Mu Jumal! Lihtsalt, ma ei tea, üllata mind!" - karjus piloot raevukalt.
  
  "Jah, söör," vastas jahmunud kelner, korjates kiiresti menüü ja õlleklaasi.
  
  "Ja ärge unustage esmalt šnapsi!" - hüüdis ta põlles idioodile järele, kes suurte silmadega külastajatega läbi laudade kööki suundus. Löwenhagen irvitas neile ja lasi välja midagi, mis kõlas nagu vaikne mürin, mis kostis sügavalt tema söögitoru seest. Ohtliku mehe pärast mures mõned inimesed lahkusid asutusest, teised aga ajasid närvilisi vestlusi.
  
  Ahvatlev noor ettekandja julges talle kohkunud kolleegile teene teha. (Ketner sättis end köögis ja valmistus vihase kliendiga silmitsi seisma niipea, kui tema toit oli valmis.) Ta naeratas kartlikult, pani klaasi käest ja teatas: "Snapsi teile, söör."
  
  "Aitäh," oli ta kõik, mida ta naise üllatuseks ütles.
  
  Kahekümne seitsmeaastane Löwenhagen istus ja mõtiskles oma tuleviku üle pubi hubases valgustuses, kui päike päeva välja jättis, muutes aknad tumedaks. Muusika läks veidi valjemaks, sest õhtune rahvas voolas sisse nagu vastumeelselt lekkiv lagi. Toitu oodates tellis ta veel viis kanget jooki ja kuna alkoholi rahustav põrgu ta haavatud liha kõrvetas, mõtles ta, kuidas ta selleni oli jõudnud.
  
  Ta polnud kunagi elus arvanud, et temast saab külmavereline tapja, mitte vähema kasumitapja, ja nii õrnas eas. Enamik mehi degradeerub vanusega, muutudes südametuks sigadeks, et saada rahalist kasu. Mitte tema. Hävituslendurina teadis ta, et ühel päeval peab ta lahingus palju inimesi tapma, kuid see on tema riigi huvides.
  
  Saksamaa ja Maailmapanga utoopiliste eesmärkide kaitsmine uue maailma nimel oli tema esmane kohustus ja soov. Elu võtmine sel eesmärgil oli tavaline praktika, kuid nüüd võttis ta Luftwaffe komandöri soovide rahuldamiseks ette verise seikluse, millel polnud midagi pistmist Saksamaa vabaduse ega maailma heaoluga. Tegelikult tegi ta nüüd vastupidist. See masendas teda peaaegu sama palju kui tema halvenev nägemine ja üha trotslikum temperament.
  
  Kõige rohkem häiris teda see, kuidas Neumand karjus, kui LöVenhagen ta esimest korda põlema pani. Kapten Schmidt palkas LöVenhageni selleks, mida komandör kirjeldas kui äärmiselt salajast operatsiooni. See juhtus pärast nende eskadrilli hiljutist lähetamist Mosuli linna lähedale Iraagis.
  
  Sellest, mida komandör LöVenhagenile usaldas, näib, et Schmidt saatis Flieger Neumanni erakogust hämara iidse säilme välja toomiseks, kui nad viibisid Iraagis viimase pommirünnakute ajal, mis olid suunatud Maailmapangale ja eriti sealsele CIA kontorile. Kunagi teismelise kurjategija Neumandil olid oskused, mida oli vaja jõuka kollektsionääri majja tungimiseks ja Paabeli maski varastamiseks.
  
  Talle anti foto õhukesest koljulaadsest reliikviast ja selle abil suutis ta eseme varastada messingkarbist, milles ta oli maganud. Varsti pärast edukat vedamist naasis Neumand Schmidti jaoks hangitud saagiga Saksamaale, kuid Schmidt ei lootnud nende meeste nõrkustele, kelle ta oli valinud oma musta tööd tegema. Neumand oli innukas mängur. Esimesel õhtul tagasi viis ta maski endaga ühte oma lemmikhasartmänguasutusse, Dillenburgi tagumises allees asuvasse söögikohta.
  
  Ta ei pannud toime mitte ainult kõige hoolimatuma teo, kandes igale poole kaasas hindamatut varastatud artefakti, vaid pälvis ka kapten Schmidti viha, kuna ei andnud maski kohale nii diskreetselt ja kiiresti, kui ta oli palgatud. Saanud teada, et eskadrill on naasnud ja avastanud Neumandi puudumise, võttis Schmidt viivitamatult ühendust oma eelmise lennubaasi kasarmute heitliku heidikuga, et reliikvia Neumandilt mis tahes vajalikul viisil kätte saada.
  
  Seda ööd mõtiskledes tundis LöVenhagen, et kogu tema meeltesse levis vihkamine kapten Schmidti vastu. Ta põhjustas tarbetuid inimohvreid. Ta oli ahnusest põhjustatud ebaõigluse põhjustaja. See oli põhjus, miks Löwenhagen ei saa kunagi oma ilusat välimust tagasi, ja see oli kõige andestamatum kuritegu, mille komandöri ahnus Löwenhageni ellu oli põhjustanud - mis sellest järele jäi.
  
  Käepide oli piisavalt ilus, kuid LöVenhageni jaoks lõikas individuaalsuse kaotus sügavamalt, kui ükski füüsiline vigastus seda teha suudaks. Tagatipuks hakkasid ta silmad nii alt vedama, et ta ei suutnud isegi menüüd läbi lugeda, et toitu tellida. Alandus oli peaaegu hullem kui ebamugavustunne ja füüsiline puue. Ta võttis lonksu šnapsi ja lõi sõrmi pea kohal, nõudes rohkem.
  
  Ta kuulis oma peas tuhandeid hääli, mis lükkasid oma halbades valikutes süüdi kõik teised, ja tema enda sisemine mõistus oli vaigistatud, kuna kõik oli valesti läinud. Ta mäletas õhtut, mil ta maski hankis, ja seda, kuidas Neumand oli keeldunud oma raskelt teenitud saaki üle andmast. Ta järgis Neumandi jälge ööklubi trepi all asuvasse hasartmängukoopasse. Seal ootas ta õiget hetke, esinedes teise pidutsejana, kes seda kohta sageli külastas.
  
  Vahetult pärast kella 1 öösel oli Neumand kõik kaotanud ja seisis nüüd silmitsi topelt või mitte midagi väljakutsega.
  
  "Ma maksan teile 1000 eurot, kui lubate mul selle maski garantiiks jätta," pakkus Löwenhagen.
  
  "Kas sa teed nalja?" Neumand naeris purjuspäi. "See neetud asi on miljon korda rohkem väärt!" Ta hoidis maski peas, et kõik seda näeksid, kuid õnneks pani tema purjus olek kahtlases seltskonnas kahtlema tema siiruses selles asjas. Löwenhagen ei saanud lasta neil selle üle järele mõelda, nii et ta tegutses kiiresti.
  
  "Praegu ma mängin sind lolli maski pärast. Vähemalt saan su perse tagasi baasi viia. Ta ütles seda eriti valjult, lootes teisi veenda, et üritas lihtsalt maski saada, et sundida sõpra koju naasma. Hea, et Lövenhageni petlik minevik on tema kavalaid oskusi lihvinud. Ta oli pettuse korraldamisel äärmiselt veenev - see omadus töötas tavaliselt tema kasuks. Siiani, kui see lõpuks tema tuleviku määras.
  
  Mask istus ümmarguse laua keskel, ümbritsetuna kolmest mehest. Lö Venhagen suutis vaevalt vastu vaielda, kui mõni teine mängija soovis mängu astuda. Mees oli kohalik jalgrattur, oma ordu järgi lihtne jalaväelane, kuid oleks kahtlane keelata tal ligipääs pokkerimängule avalikus augus, mida kohalikud saast igal pool teavad.
  
  Isegi oma petturioskustega avastas LöVenhagen, et ta ei suuda maski välja petta võõralt mehelt, kelle nahast kaelakaarel oli mustvalge Gremiumi embleem.
  
  "Musta seitsme reeglid, pätid!" - möirgas suur mootorrattur, kui LöVenhagen foldis ja Neumanni käsi näitas jõuetut tungraua kolme . Neumand oli liiga purjus, et proovida maski tagasi saada, kuigi ta oli kaotusest selgelt muserdatud.
  
  "Oh Jeesus! Oh armas Jeesus, ta tapab mu! Ta tapab mu!" - see on kõik, mida Neumand ütles, surudes oma kummardatud pead käte vahel. Ta istus ja oigas, kuni järgmine seltskond, kes tahtis lauda võtta, käskis tal persse minna või panka sattuda. Neumann lahkus, pomisedes midagi hinge all nagu hullumeelne, kuid see oli jällegi tingitud joobnud uimastusest ja need, kelle ta teelt kõrvale tõstis, võtsid seda nii. Lövenhagen järgnes Neumannile, kellel polnud aimugi reliikvia esoteerilisest olemusest. , millega jalgrattur kuskil ees vehkis. Rattur peatus mõneks ajaks, kiites seltskonnale tüdrukutele, et koljumask näeb tema Saksa sõjaväe stiilis kiivri all vastik välja. Ta mõistis peagi, et Neumand oli tegelikult jalgratturile järgnenud pimedasse betoonauku, kus esitulede kahvatutes valgusvihkudes särasid rida mootorrattaid, mis ei jõudnud päris parklasse.
  
  Ta vaatas rahulikult, kuidas Neumand püstoli välja tõmbas, varjust välja astus ja jalgratturile näkku tulistas. Püssilasud ei olnud neis linnaosades ebatavalised, kuigi mõned inimesed hoiatasid teisi jalgrattureid. Varsti pärast seda paistsid nende siluetid üle parkimisaugu serva, kuid nad olid siiski liiga kaugel, et näha, mis juhtus.
  
  Ahmides nähtut, oli Lövenhagen tunnistajaks kohutavale rituaalile, mille käigus lõigati surnud mehe lihast oma noaga maha tükk. Neumand langetas veritseva lapi maski alumisele küljele ja hakkas oma ohvrit purjus sõrmedega nii kiiresti kui võimalik lahti riietama. Šokeeritud ja suurte silmadega LöVenhagen sai kohe teada Paabeli maski saladuse. Nüüd sai ta aru, miks Schmidt nii innukalt teda kätte saada tahtis.
  
  Neumand veeres oma uues groteskses isiksuses pimedas surnukeha viimasest autost mõne meetri kaugusel asuvatesse prügikastidesse ja ronis seejärel juhuslikult mehe mootorrattale. Neli päeva hiljem võttis Neumand maski ja läks peitu. LöVenhagen sai ta jälile väljaspool Schleswigi baasi, kus ta peitis end Schmidti viha eest. Neumand nägi endiselt välja nagu jalgrattur, päikeseprillide ja määrdunud teksadega, kuid ta oli loobunud klubivärvidest ja rattast. Gremiumi Mannheimi juht otsis petturit ja see ei tasunud riskida. Kui Neumand Lövenhageniga kokku puutus, naeris ta nagu hull ja pomises seosetult iidse araabia dialektina.
  
  Seejärel võttis ta noa kätte ja üritas endal nägu ära lõigata.
  
  
  22. peatükk - Pimeda Jumala tõus
  
  
  "Nii et olete lõpuks kontakti võtnud." Lövenhageni vasaku õla tagant murdis hääl läbi keha. Ta kujutles kohe kuradit ega olnud tõest kaugel.
  
  "Kapten Schmidt," tunnistas ta, kuid arusaadavatel põhjustel ei tõusnud ta püsti. "Sa pead mulle andeks andma, et ma ei reageerinud õigesti. Näete, lõppude lõpuks kannan ma teise inimese nägu."
  
  "Absoluutselt. "Jack Daniels, palun," ütles Schmidt kelnerile, enne kui too Lövenhageni roogadega laua juurde astus.
  
  "Pane taldrik enne maha, semu!" hüüdis Lowenhagen, ajendades segaduses meest nõu pidama. Restorani juhataja seisis lähedal ja ootas järjekordset pahategu, enne kui palus kurjategijal lahkuda.
  
  "Nüüd ma näen, et olete aru saanud, mida mask teeb," pomises Schmidt hinge all ja langetas pea, et kontrollida, kas keegi kuulab pealt.
  
  "Ma nägin, mida ta tegi õhtul, kui teie väike emane Neumand kasutas teda enesetapuks. "Ütles Lövenhagen vaikselt, hammustuste vahel vaevu hingates, kui ta esimese poole lihast nagu loom alla neelas.
  
  "Mida te siis soovitate meil nüüd teha? Šantažeerige mind raha pärast nagu Neumand? - küsis Schmidt aega võita püüdes. Ta teadis hästi, et reliikvia võeti neilt, kes seda kasutasid.
  
  "Teid šantažeerida?" Löwenhagen kilkas, hammaste vahele surutud suutäis roosat liha. "Kas sa teed minuga nalja? Ma tahan selle ära võtta, kapten. Sa lähed kirurgi juurde, et see ära võtta."
  
  "Miks? Hiljuti kuulsin, et sa said päris kõvasti põletushaavu. Ma oleksin arvanud, et sa tahad hoida tormilise arsti nägu selle sulanud lihapudru asemel, kus su nägu kunagi oli," vastas komandör vihaselt. Ta vaatas hämmastunult, kuidas Löwenhagen nägi vaeva oma praad lõikamisega, pingutades oma nõrgenenud silmi, et servi leida.
  
  "Persse!" - Lowenhagen vandus. Ta ei näinud Schmidti nägu hästi, kuid tundis tohutut tungi lihalõikur silmaümbrusesse pista ja loota parimat. "Ma tahan selle ära võtta, enne kui muutun hulluks nahkhiireks... hulluks... kurat..."
  
  "Kas see juhtus Neumandiga?" - katkestas Schmidt, aidates töötavat noormeest tema lause ülesehitusega. "Mis täpselt juhtus, Lövenhagen? Tänu selle idioodi hasartmängufetišile saan aru tema motiivist hoida seda, mis on õigusega minu oma. Mind paneb segadusse see, miks sa tahtsid seda minu eest nii kaua varjata, enne kui minuga ühendust võtsid.
  
  "Ma kavatsesin ta teile anda järgmisel päeval pärast seda, kui ma ta Neumandist võtsin, kuid samal õhtul avastasin end põlemas, mu kallis kapten." Lövenhagen toppis nüüd käsitsi lihatükke suhu. Kohutud inimesed hakkasid nende ümber vahtima ja sosistama.
  
  "Vabandage, härrased," ütles juhataja taktitundeliselt vaiksel toonil.
  
  Kuid Lövenhagen oli kuulamiseks liiga sallimatu. Ta viskas musta American Expressi kaardi lauale ja ütles: "Kuulge, tooge meile pudel tequilat ja ma ravin kõiki neid uudishimulikke idioote, kui nad ei vaata mulle enam niimoodi!"
  
  Mõned tema toetajad piljardilauas juubeldasid. Ülejäänud inimesed pöördusid tagasi oma töö juurde.
  
  "Ära muretse, me lahkume varsti. Lihtsalt tooge kõik oma joogid ja laske mu sõbral lõpetada, eks?" Schmidt põhjendas nende praegust seisu oma pühama kui sina tsiviliseeritud viisil. See hoidis juhataja huvi veel paar minutit.
  
  "Räägi nüüd, kuidas see juhtus, et sattusite minu maskiga ühte neetud valitsusasutusse, kust igaüks oleks võinud selle võtta," sosistas Schmidt. Nad tõid pudeli tequilat ja ta valas kaks ampsu.
  
  Löwenhagen neelatas suure vaevaga. Ilmselgelt ei olnud alkohol tema sisemiste vigastuste piina vaigistanud, kuid ta oli näljane. Ta rääkis juhtunust komandörile, peamiselt selleks, et oma nägu säästa, mitte vabandada. Kogu stsenaarium, mis teda varem vingus, kordus, kui ta Schmidtile kõike rääkis, mis viis selleni, et ta avastas Neumandi, kes räägib keeltega jalgratturi näos.
  
  "Araablane? See teeb rahutuks," tunnistas Schmidt. "See, mida sa kuulsid, oli tegelikult akadi keeles? Hämmastav!"
  
  "Keda huvitab?" Lowenhagen haukus.
  
  "Siis? Kuidas sa temalt maski said?" - küsis Schmidt ajaloo huvitavate faktide peale peaaegu naeratades.
  
  "Mul polnud aimugi, kuidas maski tagastada. Tähendab, siin ta oli täiesti välja arenenud näoga ja polnud jälgegi maskist, mis selle all oli. Mu jumal, kuula, mida ma räägin! See kõik on painajalik ja sürreaalne!"
  
  "Jätka," nõudis Schmidt.
  
  "Ma küsisin temalt otse, kuidas saaksin aidata tal maski maha võtta, tead? Aga tema... ta..." Lövenhagen naeris nagu purjus kära oma sõnade absurdsuse üle. "Kapten, ta hammustas mind! Nagu kuradi hulkuv koer, urises pätt, kui ma lähemale jõudsin, ja kui ma veel rääkisin, hammustas pätt mind õlast. Ta rebis terve tüki välja! Jumal küll! Mida ma pidin arvama? Hakkasin teda just esimese metalltorutükiga peksma, mille lähedusest leidsin.
  
  "Mida ta siis tegi? Kas ta rääkis ikka akadi keelt?" - küsis komandör ja valas neile veel ühe.
  
  "Ta hakkas jooksma, nii et loomulikult ajasin teda taga. Selle tulemusena käisime läbi Schleswigi idaosa, kuhu, kuidas saada, seda teame ainult meie? "- ütles ta Schmidtile, kes omakorda noogutas: "Jah, ma tean seda kohta, abihoone angaari taga."
  
  "See on õige. Me jooksime sellest läbi, kapten, nagu nahkhiired põrgust. Ma olin valmis ta tapma. Mul oli väga valus, veritsesin, mul oli kõrini sellest, et ta minust nii kaua kõrvale hiilis. Ma vannun, ma olin valmis tema kuradi pea tükkideks purustama, et see mask tagasi saada, tead? " urises Lowenhagen vaikselt, kõlades mõnusalt psühhootiliselt.
  
  "Jah Jah. Jätka." Schmidt nõudis, et ta kuuleks loo lõppu, enne kui tema alluv lõpuks muserdavale hullusele alistus.
  
  Kui tema taldrik muutus räpasemaks ja tühjemaks, rääkis Lövenhagen kiiremini ja tema kaashäälikud kõlasid paremini. "Ma ei teadnud, mida ta teha üritas, aga võib-olla ta teadis, kuidas maski maha võtta või midagi taolist. Ajasin teda kuni angaarini taga ja siis olime kahekesi. Kuulsin valvurite karjumist väljaspool angaari. Ma kahtlen, et nad tundsid Neumandi ära nüüd, kui tal oli kellegi teise nägu, eks?"
  
  "Kas see oli siis, kui ta võitleja kinni püüdis?" - küsis Schmidt. "Kas see põhjustas lennuki allakukkumise?"
  
  Löwenhageni silmad olid selleks ajaks peaaegu täiesti pimedad, kuid ta suutis siiski eristada varje ja tahkeid kehasid. Tema iirised värvisid kollast varjundit, lõvisilmade värvi, kuid ta jätkas kõnelemist, surudes Schmidti pimedate silmadega paika, kui ta häält langetas ja pead veidi kallutas. "Issand, kapten Schmidt, kuidas ta teid vihkas."
  
  Nartsissism takistas Schmidtil mõtlemast L-i avalduses sisalduvatele tunnetele &# 246; Venhagen, kuid terve mõistus tekitas temas end pisut määrituna - just seal, kus ta hing oleks pidanud peksma. "Muidugi ta tegi seda," ütles ta oma pimedale alluvale. "Mina olen see, kes talle maski tutvustas. Kuid ta ei pidanud kunagi teadma, mida naine teeb, rääkimata tema enda jaoks kasutamisest. Loll tõi selle enda peale. Täpselt nagu sa tegid."
  
  "Ma..." tormas Löwenhagen vihaselt ettepoole keset nõude kolinat ja ümber keeravaid klaase, "kasutasin seda ainult selleks, et võtta haiglast teie kallis verereliikvia ja anda see teile, tänamatu alamliik!"
  
  Schmidt teadis, et Löwenhagen oli oma ülesande täitnud ja tema allumatus ei tekitanud enam erilist muret. Ta oli aga aegumas, nii et Schmidt lubas tal jonnihoo ajada. "Ta vihkas sind sama palju kui mina vihkan sind! Neumand kahetses, et osales kunagi teie kurjas plaanis saata enesetapurühm Bagdadi ja Haagi."
  
  Schmidt tundis, et tema väidetavalt salajase plaani mainimisel süda hüppab, kuid ta nägu jäi läbematuks, peites kogu mure terase ilme taha.
  
  "Pärast teie nime ütlemist, Schmidt, tervitas ta ja ütles, et kavatseb teid külastada teie väikese enesetapumissiooniga." LöVenhageni hääl murdis läbi tema naeratuse. "Ta seisis seal ja naeris nagu hullunud loom, kiljudes kergendusest, kes ta on. Endiselt surnud jalgratturi riietuses suundus ta lennuki poole. Enne kui jõudsin temani jõuda, tungisid valvurid sisse. Ma lihtsalt jooksin minema, et mitte vahistada. Kui baasist välja jõudsin, istusin oma veoautosse ja kihutasin Bücheli, et teid hoiatada. Teie mobiiltelefon oli välja lülitatud."
  
  "Ja just siis kukkus ta meie baasist mitte kaugel lennuki alla," noogutas Schmidt. "Kuidas peaksin kindralleitnant Meyerile tõsilugu selgitama? Pärast seda, mida see Hollandi idioot Iraagis tegi, jäi talle mulje, et see oli õigustatud vasturünnak.
  
  "Neumand oli esmaklassiline piloot. Miks ta sihtmärgist - sinust - mööda läks, on sama kahju kui mõistatus," urises Löwenhagen. Vaid Schmidti siluett viitas veel tema kõrvalolemisele.
  
  "Ta jäi vahele, sest nagu sina, mu poiss, oli ta pime," ütles Schmidt, nautides võitu nende üle, kes võisid ta paljastada. "Aga sa ei teadnud sellest, eks? Kuna Neumand kandis päikeseprille, ei teadnud sa tema kehvast nägemisest. Muidu poleks te kunagi ise Paabeli maski kasutanud, eks?"
  
  "Ei, ma ei teeks," röökis LöVenhagen, tundes, et on keemistemperatuurini lüüa saanud. "Aga ma oleksin pidanud teadma, et saadate kellegi mind põletama ja maski tagastama. Pärast õnnetuspaika sõitmist avastasin Neumandi söestunud jäänused kerest kaugele laiali. Mask oli tema põlenud koljult eemaldatud, nii et võtsin selle tagasi oma kalli komandöri juurde, keda ma arvasin võin usaldada. Sel hetkel läksid ta kollased silmad pimedaks. "Aga sa juba hoolitsesid selle eest, kas pole?"
  
  "Millest sa räägid?" ta kuulis Schmidti enda kõrval ütlemas, kuid ta oli komandöri pettusega läbi.
  
  "Sa saatsid kellegi mulle järele. Ta leidis mind mu maskiga õnnetuspaigast ja jälitas mind kuni Heidelbergi välja, kuni mu veokil kütus otsa sai! " urises Lövenhagen. "Aga tal oli meie mõlema jaoks piisavalt gaasi, Schmidt. Enne kui ma nägin teda tulemas, valas ta mind bensiiniga üle ja pani põlema! Ma ei saanud muud teha, kui joosta kahe sammu kaugusel asuvasse haiglasse, lootes ikka, et tuli ei võta võimust ja võib-olla isegi kustusin. Aga ei, see muutus ainult tugevamaks ja kuumemaks, õgides mu nahka, huuli ja jäsemeid, kuni mulle tundus, et karjun läbi liha! Kas sa tead, mis tunne on tunda, kuidas su süda lõhkeb šokist, kui su enda liha lõhn põleb nagu praad grillil? SINA?" - karjus ta surnud mehe kurja ilmega kaptenile.
  
  Kui juhataja nende laua juurde kiirustas, tõstis Schmidt tõrjuvalt käe.
  
  "Me lahkume. Me lahkume. Lihtsalt kandke see kõik sellele krediitkaardile," andis Schmidt käsu, teades, et doktor Hilt leitakse peagi uuesti surnuna ja tema krediitkaardi väljavõte näitab, et ta on elanud mitu päeva kauem, kui algselt teatati.
  
  "Tule nüüd, LöVenhagen," ütles Schmidt visalt. "Ma tean, kuidas me saame selle maski teie näolt eemaldada. Kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas pimedust tagasi pöörata.
  
  Ta viis oma kaaslase baari, kus ta allkirjastas kviitungi. Kui nad lahkusid, libistas Schmidt krediitkaardi Lövenhageni taskusse tagasi. Kõik töötajad ja külastajad hingasid kergendatult. Õnnetu kelner, kes jootraha ei saanud, klõpsas keelega ja ütles: "Jumal tänatud! Loodan, et see on viimane kord, kui me teda näeme."
  
  
  23. peatükk - Mõrv
  
  
  Marduk vaatas kella ja selle esiküljel olevat väikest ristkülikut, mille kuupäevapaneelide klapid olid paigutatud, et näidata, et on 28. oktoober. Tema sõrmed koputasid vastu letti, kui ta ootas Swanwasseri hotelli administraatorit, kus peatusid ka Sam Cleave ja tema salapärane tüdruksõber.
  
  "See on kõik, härra Marduk. Tere tulemast Saksamaale," naeratas administraator sõbralikult ja tagastas Marduki passi. Ta silmad jäid liiga kauaks tema näole. See pani vanahärra mõtlema, kas selle põhjuseks oli tema ebatavaline nägu või see, et tema isikut tõendavatel dokumentidel oli tema päritolumaaks märgitud Iraak.
  
  "Vielen Dank," vastas ta. Ta naerataks, kui saaks.
  
  Pärast oma tuppa registreerimist läks ta alla korrusele, et Sami ja Margaretiga aias kohtuda. Nad ootasid teda juba siis, kui ta basseinivaatega terrassile läks. Väike, elegantselt riietatud mees järgnes Mardukile eemalt, kuid vanamees oli liiga kaval, et mitte teada.
  
  Sam köhatas tähendusrikkalt kõri, kuid Marduk ütles vaid: "Ma näen teda."
  
  "Muidugi tead," ütles Sam endamisi ja noogutas pead Margareti poole. Ta vaatas võõrale otsa ja tõmbus kergelt tagasi, kuid peitis selle mehe pilgu eest. Marduk pöördus, et vaadata talle järgnenud meest, täpselt nii kaua, et olukorda hinnata. Mees naeratas vabandavalt ja kadus koridori.
  
  "Nad näevad Iraagi passi ja kaotavad oma neetud aju," haukus ta ärritunult istudes.
  
  "Härra Marduk, see on Margaret Crosby Edinburgh Postist," tutvustas Sam neile.
  
  "Meeldiv kohtuda, proua," ütles Marduk ja kasutas naeratuse asemel taas viisakat noogutust.
  
  "Ja teile ka, härra Marduk," vastas Margaret südamlikult. "Tore on lõpuks kohtuda kellegagi, kes on nii informeeritud ja palju reisinud nagu sina." Kas ta tõesti flirdib Mardukiga?" mõtles Sam üllatunult, kui nägi, kuidas nad kätlesid.
  
  "Ja kust sa seda tead?" - küsis Marduk teeseldud üllatusega.
  
  Sam võttis oma salvestusseadme kätte.
  
  "Ah, kõik, mis arstikabinetis juhtus, on nüüd salvestatud." Ta heitis uurivale ajakirjanikule karmi pilgu.
  
  "Ära muretse, Marduk," ütles Sam, kavatsedes kõik mured kõrvale jätta. "See on ainult mulle ja neile, kes aitavad meil Paabeli maski leida. Nagu teate, on siin viibiv preili Crosby juba teinud oma osa, et meid politseiülemast vabastada.
  
  "Jah, mõnel ajakirjanikul on hea mõistus olla valiv selles osas, mida maailm peaks teadma ja... noh, mida maailm pigem kunagi ei teaks. Paabeli mask ja selle võimed kuuluvad teise kategooriasse. Olete minu ettevaatlikkuses kindel," lubas Margaret Mardukile.
  
  Tema pilt võlus teda. Briti spinsteril on alati olnud kirg kõige ebatavalise ja ainulaadse vastu. Ta polnud kaugeltki nii koletu, nagu Heidelbergi haigla töötajad teda kirjeldasid. Jah, ta oli tavapäraste standardite järgi selgelt moondunud, kuid tema nägu lisas tema intrigeerivat isikupära ainult juurde.
  
  "See on kergendus teada, proua," ohkas ta.
  
  "Palun kutsu mind Margaret," ütles ta kiiresti.Jah, siin toimub geriaatriline flirt, otsustas Sam.
  
  "Niisiis, nüüd praeguse asja juurde," katkestas Sam ja siirdus tõsisema vestluse juurde. "Kust me seda LöVenhageni tegelast otsima hakkame?"
  
  "Ma arvan, et peaksime ta mängust välja võtma. Leitnant Werneri sõnul on Paabeli maski ostu taga Saksa Luftwaffe kapten Schmidt. Andsin leitnant Wernerile korralduse ettekäändel minna ja homme lõunaks Schmidtilt mask varastada. Kui ma selleks ajaks Wernerist midagi ei kuule, peame eeldama halvimat. Sel juhul pean ma ise baasi hiilima ja Schmidtiga paar sõna vahetama. Tema on kogu selle hullumeelse operatsiooni algataja ja ta soovib reliikvia enda valdusesse saada selleks ajaks, kui suur rahuleping allkirjastatakse.
  
  "Nii et sa arvad, et ta poseerib meso-araablaste lepingute sõlmimise volinikuna?" küsis Margaret, kasutades hästi ära uut Lähis-Ida terminit pärast ümbritsevate väikemaade ühendamist ühtse valitsuse alla.
  
  "On miljon võimalust, Mada... Margaret," selgitas Marduk. "Ta võib seda teha omal soovil, kuid ta ei räägi araabia keelt, nii et voliniku inimesed teavad, et ta on šarlatan. Kõigi aegade suutmatus kontrollida masside meelt. Kujutage ette, kui lihtsalt ma oleksin saanud seda kõike ära hoida, kui mul oleks ikka veel see vaimne jama, kurvastas Sam omaette.
  
  Marduki sundimatu toon jätkus. "Ta võib võtta tundmatu inimese kuju ja tappa voliniku. Ta võib isegi teise enesetapupiloodi hoonesse saata. Tundub, et see on tänapäeval moes. "
  
  "Kas ei olnud natside eskadrill, kes seda Teise maailmasõja ajal tegi?" küsis Margaret ja asetas käe Sami käsivarrele.
  
  "Ah, ma ei tea. Miks?"
  
  "Kui me teaksime, kuidas nad panid need piloodid sellele missioonile vabatahtlikuks, saaksime ehk aru, kuidas Schmidt kavatses midagi sellist korraldada. Ma võin olla tõest kaugel, aga kas me ei peaks seda võimalust vähemalt uurima? Võib-olla saab dr Gould meid isegi aidata.
  
  "Praegu on ta piiratud Mannheimi haiglas," ütles Sam.
  
  "Kuidas tal läheb?" küsis Marduk, tundes end ikka veel süüdi, et teda lõi.
  
  "Ma pole teda näinud pärast seda, kui ta minu juurde tuli. Sellepärast ma üldse doktor Fritzi juurde tulin," vastas Sam. "Aga sul on õigus. Ma võin sama hästi näha, kas ta saab meid aidata - kui ta on teadvusel. Jumal, ma loodan, et nad saavad teda aidata. Ta oli halvas vormis, kui teda viimati nägin.
  
  "Siis ma ütleks, et visiit on vajalik mitmel põhjusel. Aga leitnant Werner ja tema sõber Kohl? - küsis Marduk lonksu kohvi võttes.
  
  Margareti telefon helises. "See on minu assistent." Ta naeratas uhkelt.
  
  "Kas teil on assistent?" kiusas Sam. "Mis ajast?" Ta vastas Samile sosinal vahetult enne telefonile vastamist. "Mul on salaoperaator, kes kaldub politseiraadiotesse ja suletud liinidesse, mu poiss." Pilgutades vastas ta telefonile ja kõndis mööda laitmatult hooldatud muruplatsi, mida valgustasid aialaternad.
  
  "Nii, häkker," pomises Sam naerdes.
  
  "Kui Schmidtil on mask käes, peab üks meist ta vahele võtma, härra Cleave," ütles Marduk. "Hääletan selle poolt, et sa varitsuses ootamise ajal müüri tormaksid. Sa saad sellest lahti. Lõppude lõpuks ei saa ma selle näoga kunagi baasi.
  
  Sam jõi oma single malt ja mõtles sellele. "Kui me vaid teaksime, mida ta kavatseb temaga teha. Ilmselgelt peaks ta ise teadma selle kandmise ohtudest. Ma arvan, et ta palkab mõne lake, kes saboteeriks lepingu sõlmimist.
  
  "Olen nõus," alustas Marduk, kuid Margaret jooksis romantilisest aiast välja, näoilme täieliku õudusega.
  
  "Oh mu jumal!" Ta karjus nii vaikselt kui suutis. "Oh jumal, Sam! Te ei usu seda! Margareti pahkluud väänasid kiirustusest välja, kui ta üle muru laua poole läks.
  
  "Mida? Mis see on?" Sam kortsutas kulmu ja hüppas toolilt välja, et teda kinni püüda, enne kui too kivist terrassile kukkus.
  
  Uskmatusest pärani silmad silmitses Margaret oma kahte meeskaaslast. Ta sai vaevu hinge tõmmata. Hingamist tasandades hüüatas ta: "Professor Martha Sloane tapeti just!"
  
  "Jeesus Kristus!" Sam nuttis, pea käte vahel. "Nüüd oleme perses. Saate aru, et see on kolmas maailmasõda!
  
  "Ma tean! Mida me saame nüüd teha? See kokkulepe ei tähenda praegu midagi," kinnitas Margaret.
  
  "Kust sa oma andmed said, Margaret? Kas keegi on juba vastutuse võtnud?" - küsis Marduk nii taktitundeliselt kui suutis.
  
  "Minu allikas on peretuttav. Kogu tema teave on tavaliselt täpne. Ta peidab end privaatses turvatsoonis ja veedab iga hetke oma päevast kontrollides..."
  
  "... sissemurdmine," parandas Sam.
  
  Ta vaatas talle otsa. "Ta kontrollib turvakohti ja salaorganisatsioone. Tavaliselt saan niimoodi uudised teada enne, kui politsei kuriteopaigale või intsidendile kutsutakse," tunnistas ta. "Mõni minut tagasi, pärast Dunbari eraturva punase joone ületamist, sai ta teate. Nad pole veel isegi kohalikule politseile ega koronerile helistanud, kuid ta hoiab meid kursis Sloani tapmise kohta.
  
  "Nii et see pole veel eetris?" hüüdis Sam tungivalt.
  
  "Ei, aga see hakkab juhtuma, selles pole kahtlust. Turvafirma ja politsei esitavad aruande enne, kui me oma joogid ära joome. Kui ta rääkis, olid tal pisarad silmis. "Siin tuleb meie võimalus uude maailma. Issand jumal, nad pidid kõik ära rikkuma, kas pole?"
  
  "Muidugi, mu kallis Margaret," ütles Marduk sama rahulikult kui kunagi varem. "See on see, mida inimkond teeb kõige paremini. Kõige kontrollimatu ja loova hävitamine. Kuid meil pole praegu filosoofia jaoks aega. Mul on idee, kuigi see on väga kaugel.
  
  "Noh, meil pole midagi," kurtis Margaret. "Nii et ole meie külaline, Peter."
  
  "Mis siis, kui suudaksime maailma pimestada?" - küsis Marduk.
  
  "Kas teile meeldib see teie mask?" - küsis Sam.
  
  "Kuule!" - käskis Marduk, näidates üles esimesi emotsioonimärke ja sundides Sami oma jultunud keelt uuesti kokku surutud huulte taha peitma. "Mis siis, kui saaksime teha seda, mida meedia teeb iga päev, kuid vastupidi? Kas on võimalik aruandluse levikut peatada ja maailma pimeduses hoida? Nii jääb meil aega lahenduse leidmiseks ja Haagi kohtumise toimumise tagamiseks. Hea õnne korral suudame ehk ära hoida katastroofi, millega praegu kahtlemata silmitsi seisame.
  
  "Ma ei tea, Marduk," ütles Sam, tundes masendust. "Iga pürgiv ajakirjanik maailmas tahaks olla see, kes sellest oma riigi raadiojaamas teatab. See on suur uudis. Meie raisakotkad vennad ei loobuks kunagi sellisest delikatessist austusest maailma või teatud moraalinormide vastu.
  
  Ka Margaret raputas pead, kinnitades Sami hukatuslikku ilmutust. "Kui me vaid saaksime panna selle maski kellelegi, kes näeb välja nagu Sloane... lihtsalt selleks, et lepingule alla kirjutada."
  
  "Noh, kui me ei suuda takistada laevastiku kaldale maandumist, peame eemaldama ookeani, millel nad sõidavad," tutvustas Marduk.
  
  Sam naeratas, nautides vanamehe ebatavalist mõtlemist. Ta mõistis, samas kui Margaret oli segaduses ja tema nägu kinnitas tema segadust. "Sa tahad öelda, et kui aruanded niikuinii avaldatakse, peaksime sulgema meedia, mida nad sellest teatamiseks kasutavad?"
  
  "Õige," noogutas Marduk nagu alati. "Nii kaugele kui me jõuame."
  
  "Nagu Jumala rohelisel maal...?" küsis Margaret.
  
  "Mulle meeldib ka Margareti idee," ütles Marduk. "Kui saame maski kätte, võime petta maailma nii, et nad usuvad, et see teatab profi mõrvast. Sloane on pettur. Ja me saame saata oma petturi dokumendile alla kirjutama.
  
  "See on tohutu ettevõtmine, kuid ma arvan, et tean, kes oleks piisavalt hull, et see ära teha," ütles Sam. Ta haaras telefoni ja vajutas kiirvalimisel tähte. Ta ootas hetke ja siis keskendus ta nägu absoluutselt.
  
  "Tere, Purdue!"
  
  
  24. peatükk - Schmidti järjekordne nägu
  
  
  "Te olete LöVenhageni missioonist vabastatud, leitnant," ütles Schmidt kindlalt.
  
  "Kas olete leidnud mehe, keda me otsime, söör? Hästi! Kuidas sa ta leidsid? - küsis Werner.
  
  "Ma ütlen teile, leitnant Werner, ainult sellepärast, et ma austan teid nii väga ja te nõustusite mind selle kurjategija leidmisel aitama," vastas Schmidt, tuletades Wernerile meelde tema "teadmisvajaduse" piiratust. "See oli tegelikult üllatavalt sürreaalne. Teie kolleeg helistas mulle ja ütles, et ta toob Lövenhageni vaid tund aega tagasi.
  
  "Minu kolleeg?" Werner kortsutas kulmu, kuid mängis oma rolli veenvalt.
  
  "Jah. Kes oleks võinud arvata, et Kohlil on julgust kedagi arreteerida, hei? Aga ma ütlen seda teile suure meeleheitega," teeskles Schmidt oma kurbust ja tema tegevus oli tema alluvale silmaga näha. "Kui Kohl Lövenhagenit tõi, sattusid nad kohutavasse õnnetusse, mis võttis mõlema elu."
  
  "Mida?" - hüüdis Werner. "Palun öelge mulle, et see pole tõsi!"
  
  Ta nägu kahvatus selle uudise peale, mis ta teadis olevat täis salakavalaid valesid. Asjaolu, et Kohl lahkus haigla parklast peaaegu minutid enne teda, oli tõendiks varjamisest. Kohl poleks kunagi suutnud seda kõike saavutada lühikese aja jooksul, mis kulus Werneril baasi jõudmiseks. Kuid Werner hoidis kõik enda teada. Werneri ainus relv oli sulgeda Schmidti silmad selle ees, et ta teadis kõike L. öVenhageni tabamise motiividest, maskist ja räpasest valest Kohli surma kohta. Tõepoolest, sõjaväeluure.
  
  Samal ajal oli Werner Kohli surmast tõeliselt šokeeritud. Tema häiritud käitumine ja pettumus olid ehtsad, kui ta Schmidti kabinetis toolile tagasi vajus. Soola haavadesse hõõrumiseks mängis Schmidt kahetsevat komandöri ja pakkus talle värsket teed, et halvast uudisest saadavat šokki pehmendada.
  
  "Tead, mul tekib judinad, mõeldes, mida Lö Venhagen pidi selle katastroofi põhjustamiseks tegema," ütles ta oma laua ümber kõndides Wernerile. "Vaene Kohl. Kas teate, kui valus on mul mõelda, et nii hea piloot nii helge tulevikuga kaotas elu minu käsu tõttu võtta kinni Löwenhageni-sugune südametu ja reeturlik alluv?
  
  Werneri lõualuu oli kokku surutud, kuid ta pidi hoidma oma maski, kuni oli õige aeg avaldada, mida ta teadis. Väriseva häälega otsustas ta ohvrit mängida, et natuke rohkem teada saada. "Härra, palun ärge öelge mulle, et Himmelfarb jagas seda saatust?"
  
  "Ei ei. Ärge muretsege Himmelfarbi pärast. Ta palus mul ta ülesandest eemaldada, sest ta ei suutnud seda taluda. Olen vist tänulik, et minu alluvuses on keegi teiesugune, leitnant," tegi Schmidt Werneri istme tagant peenelt grimassi. "Sa oled ainus, kes pole mind alt vedanud."
  
  Werner tundis huvi, kas Schmidtil õnnestus mask kätte saada ja kui jah, siis kus ta seda hoidis. See oli aga üks vastus, mida ta lihtsalt küsida ei osanud. See oli midagi, mille pärast ta pidi luurama.
  
  "Tänan teid, söör," vastas Werner. "Kui vajate mind millekski muuks, siis lihtsalt küsige."
  
  "See on selline suhtumine, mis teeb kangelased, leitnant!" - skandeeris Schmidt läbi oma paksude huulte, kui higi helmes tema paksudel põskedel. "Oma riigi heaolu ja relvakandmisõiguse nimel tuleb vahel ohverdada suuri asju. Mõnikord on oma elu andmine tuhandete kaitstud inimeste päästmiseks osa kangelaseks olemisest, kangelaseks, keda Saksamaa mäletab vanaviisi messiana ja mehena, kes ohverdas end oma riigi ülemvõimu ja vabaduse säilitamiseks.
  
  Wernerile ei meeldinud, kuhu see liigub, kuid ta ei saanud tegutseda impulsiivselt ilma avastamisega riskimata. "Ma ei saa enam nõustuda, kapten Schmidt. Sa pead teadma. Olen kindel, et ükski mees ei saavuta seda auastet, mille saavutasite selgrootu väikese mehena. Loodan ühel päeval teie jälgedes käia."
  
  "Ma olen kindel, et saate sellega hakkama, leitnant. Ja sul on õigus. Olen palju ohverdanud. Minu vanaisa tapeti Palestiinas brittide vastu. Mu isa suri Saksa kantsleri kaitsmisel külma sõja ajal mõrvakatse ajal," kaitses ta. "Aga ma ütlen teile üht asja, leitnant. Kui ma jätan päranduse, jäävad mu pojad ja lapselapsed mind meelde enama kui lihtsalt toreda loona, mida võõrastele rääkida. Ei, mind mäletatakse selle poolest, et muutsin meie maailma kulgu, mind mäletavad kõik sakslased ja seega ka maailma kultuurid ja põlvkonnad."Hitler palju? Werner mõtles sellele, kuid tunnistas Schmidti valesid vale toetusega. "Täiesti õige, söör! Ma ei saaks rohkem nõustuda. "
  
  Siis märkas ta Schmidti sõrmuses embleemi, sama sõrmust, mida Werner pidas kihlasõrmuseks. Tema sõrmeotsa krooninud tasasele kullast alusele oli graveeritud väidetavalt kadunud organisatsiooni sümbol, Musta Päikese ordu sümbol. Ta oli seda varem oma vanaonu majas näinud päeval, mil ta aitas vanatädil 80ndate lõpus õuemüügil maha müüa kõik oma varalahkunud abikaasa raamatud. Sümbol tekitas temas huvi, kuid tema vanatädile tuli hoo sisse, kui ta küsis, kas ta võiks selle raamatu endale saada.
  
  Ta ei mõelnud sellele enam kunagi, kuni tundis ära sümboli Schmidti sõrmuses. Teadmatuks jäämise küsimus muutus Werneri jaoks keeruliseks, sest ta tahtis meeleheitlikult teada, mida teeb Schmidt, kandes sümbolit, mida tema enda isamaaline vanatädi ei tahtnud, et ta teaks.
  
  "See on intrigeeriv, söör," märkis Werner tahtmatult, isegi mõtlemata oma palve tagajärgedele.
  
  "Mida?" - küsis Schmidt oma suurejoonelist kõnet katkestades.
  
  "Teie sõrmus, kapten. See näeb välja nagu iidne aare või mingi salajane supervõimetega talisman, nagu koomiksites! lausus Werner õhinal ja müksas üle sõrmuse, nagu oleks see lihtsalt ilus töö. Tegelikult oli Werner nii uudishimulik, et isegi embleemi või sõrmuse kohta küsides ei olnud ta närvis. Võib-olla uskus Schmidt, et tema leitnant oli tema uhkest kuuluvusest tõeliselt lummatud, kuid ta otsustas oma seotuse orduga endale jätta.
  
  "Oh, mu isa kinkis selle mulle, kui olin kolmteist," selgitas Schmidt nostalgiliselt, vaadates peeneid ja täiuslikke jooni sõrmusel, mida ta kunagi ära ei võtnud.
  
  "Perekonna vapp? See näeb väga elegantne välja," veenis Werner oma komandöri, kuid ta ei suutnud meest seda avama panna. Järsku helises Werneri mobiiltelefon, mis katkestas kahe mehe vahelise loitsu ja tõe. "Vabandust, kapten."
  
  "Jama," vastas Schmidt ja lükkas selle südamest kõrvale. "Sa ei ole praegu ametis."
  
  Werner vaatas, kuidas kapten talle privaatsuse tagamiseks välja astus.
  
  "Tere?"
  
  See oli Marlene. "Dieer! Dieter, nad tapsid dr Fritzi! hüüdis ta tühja basseini või dušikabiinina kõlavalt.
  
  "Oota, aeglusta, kallis! WHO? Ja millal?" küsis Werner oma tüdruksõbralt.
  
  "Kaks minutit tagasi! J-y-just nagu th-see...rahulikult, jumala eest! Otse minu ees!" - karjus ta hüsteeriliselt.
  
  Leitnant Dieter Werner tundis, kuidas kõht tõmbus kokku, kuuldes väljavalitu meeletuid nutt. Millegipärast oli see kuri embleem Schmidti sõrmuses ettekujutus sellest, mis varsti pärast seda saabuma pidi. Wernerile tundus, et sõrmuse imetlus oli talle mingil kurjal moel õnnetust toonud. Ta oli tõele üllatavalt lähedal.
  
  "Mis sa oled... Marlene! Kuulake!" ta püüdis teda panna talle rohkem teavet andma.
  
  Schmidt kuulis Werneri häält tõusmas. Murelikuna sisenes ta aeglaselt väljastpoolt kabinetti, heites leitnandile küsiva pilgu.
  
  "Kus sa oled? Kus see juhtus? Haiglas?" ärgitas ta teda, kuid naine oli täiesti ebajärjekindel.
  
  "Ei! Ei-ei, Dieter! Himmelfarb tulistas just dr Fritzi pähe. Oh Jeesus! Ma suren siin!" nuttis ta meeleheitel selle jubeda ja kajava koha pärast, mida ta ei suutnud sundida teda avaldama.
  
  "Marlene, kus sa oled?" - ta hüüdis.
  
  Telefonikõne lõppes klõpsuga. Schmidt seisis endiselt hämmeldunult Werneri ees ja ootas vastust. Werneri nägu muutus kahvatuks, kui ta telefoni taskusse tagasi pistis.
  
  "Palun vabandust, söör. Ma pean minema. Haiglas juhtus midagi kohutavat," ütles ta oma komandörile, kui ta lahkuma pööras.
  
  "Ta ei ole haiglas, leitnant," ütles Schmidt kuivalt. Werner peatus oma jälgedes, kuid ei pööranud veel ümber. Komandöri hääle järgi otsustades eeldas ta, et ohvitseri püstoli suukorv oli suunatud tema kuklasse, ja andis Schmidtile au olla päästikule vajutades temaga näost näkku.
  
  "Himmelfarb tappis just dr Fritzi," ütles Werner ohvitseri poole pöördumata.
  
  "Ma tean, Dieter," tunnistas Schmidt. "Ma ütlesin talle. Kas sa tead, miks ta teeb kõike, mida ma talle ütlen?
  
  "Romantiline kiindumus?" Werner muigas, lastes lõpuks oma võltsist imetlust lahti.
  
  "Ha! Ei, romantika on hingelt alandlike jaoks. Ainus vallutus, mis mind huvitab, on leebe meele domineerimine," ütles Schmidt.
  
  "Himmelfarb on kuradi argpüks. Me kõik teadsime seda algusest peale. Ta hiilib eeslite taha kõigile, kes teda kaitsta või aidata suudavad, sest ta on lihtsalt saamatu ja turtsuv kutsikas," sõnas Werner ja solvas kapralit siira põlgusega, mida ta viisakusest alati varjas.
  
  "See on täiesti tõsi, leitnant," nõustus kapten. Tema kuum hingeõhk puudutas Werneri kuklasse, kui ta kummardus talle ebamugavalt lähedale. "Seetõttu teeb ta, erinevalt teiesugustest inimestest ja teistest surnutest, kellega varsti liitute, seda, mida teeb," Babylon
  
  Werneri ihu oli täis raevu ja vihkamist, kogu tema olemus oli täis pettumust ja tõsist muret oma Marlene pärast. "Ja mida? Tulista juba!" - ütles ta trotslikult.
  
  Schmidt naeratas tema selja taga. "Istuge, leitnant."
  
  Vastumeelselt järgis Werner seda. Tal polnud valikut, mis ajas temasuguse vabamõtleja raevu. Ta vaatas, kuidas edev ohvitser istus maha ja välgutas meelega oma sõrmust, et Werneri silmad seda näeksid. "Himmelfarb, nagu te ütlete, täidab minu korraldusi, sest ta ei suuda koguda julgust seista selle eest, millesse ta usub. Küll aga teeb ta seda tööd, mida ma ta tegema saadan, ja ma ei pea selle pärast kerjama, teda jälgima ega tema lähedasi ähvardama. Teisest küljest on teie munandikott teie enda huvides liiga massiivne. Ärge saage minust valesti aru, ma imetlen meest, kes mõtleb oma peaga, aga kui opositsiooni - vaenlasega - loota, saab sinust reetur. Himmelfarb rääkis mulle kõik, leitnant," tunnistas Schmidt sügavalt ohates.
  
  "Võib-olla olete liiga pime, et näha, milline reetur ta on," nähvas Werner.
  
  "Parempoolne reetur on sisuliselt kangelane. Aga jätame minu eelistused praegu kõrvale. Ma annan teile võimaluse end lunastada, leitnant Werner. Juhtides hävituslennukite eskadrilli, on teil au lennata oma Tornado otse CIA nõupidamissaali Iraagis, et olla kindel, et nad teavad, kuidas maailm nende olemasolusse suhtub.
  
  "See on absurdne!" Werner protesteeris. "Nad jäid relvarahu oma poolele ja nõustusid alustama kaubandusläbirääkimisi...!"
  
  "Blah bla bla!" Schmidt naeris ja raputas pead. "Me kõik teame poliitilisi munakoori, mu sõber. See on trikk. Isegi kui see nii poleks, siis milline see maailm oleks, kui Saksamaa on lihtsalt järjekordne pull aedikus? Tema sõrmus sädeles laual oleva lambi valguses, kui ta nurga taha tuli. "Me oleme juhid, pioneerid, võimsad ja uhked, leitnant! WUO ja CITE on hunnik emaseid, kes tahavad Saksamaad hävitada! Meid tahetakse teiste tapaloomadega puuri visata. Ma ütlen "ei kuradi viis!"
  
  "See on ametiühing, söör," proovis Werner, kuid ta ainult vihastas kaptenit.
  
  "Liit? Oh, oh, kas "liit" tähendab Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu neil kaugetel aegadel?" Ta istus oma lauale otse Werneri ette ja langetas pea leitnandi tasemele. "Akvaariumis pole kasvuruumi, mu sõber. Ja Saksamaa ei saa areneda omapärases väikeses kudumisklubis, kus kõik vestlevad ja teeserviisiga kingitusi teevad. Ärka üles! Nad piiravad meid ühtsusega ja lõikavad meie pallid ära, mu sõber! Sa aitad meil selle julmuse... rõhumise tühistada.
  
  "Mis siis, kui ma keeldun?" küsis Werner rumalalt.
  
  "Himmelfarbil on võimalus kalli Marlene'iga kahekesi olla," muigas Schmidt. "Pealegi olen ma juba lava pannud korralikuks tagumikku löömiseks, nagu öeldakse. Suurem osa tööst on juba tehtud. Tänu sellele, et üks mu usaldusväärsetest droonidest täidab oma ülesandeid, nagu kästud," hüüdis Schmidt Wernerile, "on see lits Sloane igaveseks mängust väljas. Ainuüksi see peaks soojendama maailma jõuprooviks, ah?
  
  "Mida? Professor Sloan? Werner ahmis õhku.
  
  Schmidt kinnitas uudist, lüües pöidla otsaga üle enda kõri. Ta naeris uhkelt ja istus oma laua taha. "Niisiis, leitnant Werner, kas me saame - võib-olla Marlene - teie peale loota?
  
  
  25. peatükk - Nina teekond Babüloni
  
  
  Kui Nina oma palavikulisest ja valusast unest ärkas, leidis ta end hoopis teistsugusest haiglast. Tema voodi, kuigi reguleeritav samamoodi nagu haiglavoodid, oli hubane ja kaetud talvepesuga. Sellel olid mõned tema lemmikkujundusmotiivid šokolaadi, pruuni ja taupe toonides. Seinu kaunistasid vanad Da Vinci-stiilis maalid ja haiglatoas ei olnud meeldetuletusi IV-dest, süstaldest, vaagnatest ega muudest alandavatest seadmetest, mida Nina vihkas.
  
  Seal oli kellanupp, mida ta oli sunnitud vajutama, kuna ta oli liiga kuiv ega pääsenud voodi kõrval asuvasse vette. Võib-olla ta saaks, kuid ta nahk valutas nagu aju külmumine ja välk, mis heidutas teda ülesandest. Hetk pärast kella helistamist astus uksest sisse eksootilise välimusega vabaajarõivastes õde.
  
  "Tere, dr Gould," tervitas ta rõõmsalt vaikse häälega. "Kuidas sa end tunned?"
  
  "Tunnen end kohutavalt. Ma väga tahan," pressis Nina välja. Ta ei saanud isegi aru, et näeb jälle piisavalt hästi, kuni jõi ühe ampsuga pool kõrget klaasi kangendatud vett. Kõhu täis joonud, nõjatus Nina pehmele soojale voodile tagasi ja vaatas toas ringi, peatades lõpuks pilgu naeratavale õele.
  
  "Ma näen jälle peaaegu täiesti õigesti," pomises Nina. Ta oleks naeratanud, kui tal poleks nii piinlik olnud. "Ee, kus ma olen? Sa ei räägi - ega vaata - üldse saksa keelt."
  
  Õde naeris. "Ei, dr. Gould. Olen pärit Jamaicalt, kuid elan siin Kirkwallis täiskohaga hooldajana. Mind on palgatud lähitulevikus teie eest hoolitsema, kuid seal on üks arst, kes teeb koos oma kaaslastega kõvasti tööd, et teid ravida.
  
  "Nad ei saa. Ütle neile, et nad sellest loobuksid," ütles Nina pettunud toonil. "Mul on vähk. Nad ütlesid mulle Mannheimis, kui Heidelbergi haigla mu tulemused saatis.
  
  "Noh, ma ei ole arst, nii et ma ei saa teile öelda midagi, mida te juba ei tea. Kuid võin teile öelda, et mõned teadlased ei teata oma avastustest ega patenteeri oma ravimeid, kartes ravimifirmade boikoteerida. See on kõik, mida ma ütlen, kuni te dr Kate"iga räägite," andis õde nõu.
  
  "Dr Kate? Kas see on tema haigla?" küsis Nina.
  
  "Ei, proua. Dr Keith on arstiteadlane, kes on palgatud keskenduma ainult teie haigusele. Ja see on väike kliinik Kirkwalli rannikul. See kuulub Edinburghis asuvale Scorpio Majorus Holdingsile. Vaid vähesed teavad seda." naeratas ta Ninale. "Nüüd lubage mul lihtsalt võtta teie elutähtsad näitajad ja vaadata, kas saame teid mugavaks muuta, ja siis... kas sa tahaksid midagi süüa? Või ei kao iiveldus ikka ära?
  
  "Ei," vastas Nina kiiresti, kuid hingas siis välja ja naeratas kauaoodatud avastuse peale. "Ei, ma ei tunne end kuidagi haigena. Tegelikult on mul nälg." Nina naeratas kavalalt, et mitte süvendada valu diafragma taga ja kopsude vahel. "Räägi mulle, kuidas ma siia sattusin?"
  
  "Härra David Perdue lennutas teid Saksamaalt siia, et saaksite turvalises keskkonnas spetsiaalset ravi," ütles õde Ninale, kontrollides tema silmi käeshoitava taskulambiga. Nina haaras kergelt õe randmest.
  
  "Oota, kas Purdue on siin?" küsis ta kergelt ärevalt.
  
  "Ei, proua. Ta palus mul teie ees vabandused edastada. Ilmselt sellepärast, et ma polnud sinu jaoks siin," rääkis õde Ninale. Jah, ilmselt sellepärast, et ta üritas mul pimedas pead maha lõigata, mõtles Nina endamisi.
  
  "Aga ta pidi ühinema härra Cleave'iga Saksamaal mingisugusel konsortsiumi koosolekul, nii et ma kardan, et jääte praegu lihtsalt meie, oma väikese meditsiinitöötajate meeskonna juurde," sekkus kõhn tumedanahaline õde. . Ninat köitis tema kaunis jume ja üllatavalt omapärane aktsent, olles poolel teel Londoni aristokraadi ja rasta ".Mr. Ilmselt tuleb Cleve teile järgmise kolme päeva jooksul külla, nii et vähemalt üks tuttav nägu on, keda oodata, eks? "
  
  "Jah, see on kindel," noogutas Nina, olles vähemalt selle uudisega rahul.
  
  
  * * *
  
  
  Järgmisel päeval oli Nina enesetunne kindlasti parem, kuigi tema silmad polnud veel öökulli jõudu omandanud. Tema nahal polnud praktiliselt mingeid põletusi ega valu ning ta hingas kergemini. Tal oli eelmisel päeval vaid üks palavik, kuid see kadus kiiresti pärast seda, kui talle anti helerohelist vedelikku, mida dr Keith naljatades kasutas Hulkil enne, kui ta kuulsaks sai. Nina nautis täiega meeskonna huumorit ja professionaalsust, kes ühendas suurepäraselt positiivsuse ja arstiteaduse, et maksimeerida tema heaolu.
  
  "Niisiis, kas see on tõsi, mida nad steroidide kohta ütlevad?" Sam naeratas uksel.
  
  "Jah, see on tõsi. Kõik see. Oleksite pidanud nägema, kuidas mu pallid rosinateks muutusid! - naljatas ta samasuguse imestusega näol, mis pani Sami südamest naerma.
  
  Ta ei tahtnud teda puudutada ega haiget teha, suudles ta lihtsalt õrnalt tema pead, haistes tema juustes värske šampooni lõhna. "Nii tore on sind näha, mu kallis," sosistas ta. "Ja need põsed säravad ka. Nüüd peame lihtsalt ootama, kuni su nina märjaks saab ja oledki valmis minema.
  
  Ninal oli raske naerda, kuid naeratus jäi püsima. Sam võttis tal käest kinni ja vaatas toas ringi. Seal oli suur kimp tema lemmiklilledest, mis olid seotud suure smaragdrohelise paelaga. Sam leidis, et see on üsna hämmastav.
  
  "Nad ütlevad mulle, et see on lihtsalt osa sisustusest, lilli vahetatakse igal nädalal ja nii edasi," märkis Nina, "aga ma tean, et nad on pärit Purduest."
  
  Sam ei tahtnud paati Nina ja Perdue vahel kõigutada, eriti kui ta ikka veel vajas ravi, mida ainult Perdue sai talle pakkuda. Teisest küljest teadis ta, et Perdue ei suuda kontrollida, mida ta püüdis Ninaga neis kottpimedates tunnelites Tšernobõli all teha. "Noh, ma üritasin teile kuupaistet tuua, kuid teie töötajad konfiskeerisid selle," kehitas ta õlgu. "Neetud joodikud, enamik neist. Ettevaatust seksika õe eest. Ta väriseb, kui joob."
  
  Nina itsitas Samiga kaasa, kuid eeldas, et too oli tema vähist kuulnud ja üritas teda meeleheitlikult üledoosi mõttetu jamaga rõõmustada. Kuna ta ei soovinud neis valusates olukordades osaleda, muutis ta teemat.
  
  "Mis Saksamaal toimub?" - ta küsis.
  
  "Naljakas, et sa seda küsid, Nina," köhatas ta kõri ja tõmbas taskust välja maki.
  
  "Oooh, audioporno?" naljatas ta.
  
  Sam tundis end oma motiivide pärast süüdi, kuid tegi haletseva näo ja selgitas: "Me vajame tegelikult abi natside enesetapueskadrilli kohta, mis ilmselt hävitas mõned sillad..."
  
  "Jah, 200 kg," sekkus naine enne, kui mees jätkas. "Kuulujuttude kohaselt hävitasid nad seitseteist silda, et takistada Nõukogude vägede ületamist. Kuid minu allikate kohaselt on see enamasti spekulatsioon. Ma tean KG 200 kohta vaid seetõttu, et kirjutasin oma teisel aastal kraadiõppes lõputöö psühholoogilise patriotismi mõjust enesetapumissioonidele.
  
  "Mis on 200 kg tegelikult?" - küsis Sam.
  
  "Kampfgeschwader 200," ütles ta veidi kõhklevalt, osutades Sami selja taga laual olevale puuviljamahlale. Ta ulatas talle klaasi ja naine jõi paar väikest lonksu läbi kõrre. "Neile tehti ülesandeks pommi käitamine..." püüdis ta nime meenutada, vaadates lakke, "... kutsus, ah, ma arvan, et... Reichenberg, nagu ma mäletan. Kuid hiljem tunti neid Leonidase eskadronina. Miks? Nad on kõik surnud ja kadunud.
  
  "Jah, see on tõsi, aga teate, kuidas me näib alati sattuvat asjadesse, mis peaksid olema surnud ja kadunud," meenutas ta Ninale. Ta ei saanud sellele vastu vaielda. Kui midagi, siis ta teadis sama hästi kui Sam ja Perdue, et vana maailm ja selle võlurid olid tänapäevases asutuses elus ja terved.
  
  "Palun, Sam, ärge öelge mulle, et me seisame silmitsi Teise maailmasõja aegse enesetapurühmaga, kes ikka veel oma Focke-Wulfidega Berliini kohal lendab," hüüdis ta, hingates sisse ja sulgedes pilku hirmust silmad.
  
  "Ei, ei," hakkas ta talle viimaste päevade hullumeelseid fakte kirjeldama, "aga kas mäletate seda pilooti, kes põgenes haiglast?"
  
  "Jah," vastas naine kummalisel toonil.
  
  "Kas sa tead, milline ta välja nägi, kui te kaks reisi tegite?" Sam küsis, et ta saaks täpselt aru, kui kaugele tagasi minna on, enne kui ta hakkas talle kõigest toimuvast rääkima.
  
  "Ma ei näinud teda. Alguses, kui võmmid kutsusid teda doktor Hiltiks, arvasin, et ta on see koletis, kes mu naabrit jälitab. Kuid ma mõistsin, et see oli lihtsalt vaene mees, kes põles, ilmselt maskeerituna surnud arstiks," selgitas ta Samile.
  
  Ta hingas sügavalt sisse ja soovis, et saaks oma sigareti tõmmata, enne kui ta ütles Ninale, et ta reisis tegelikult koos libahunditapjaga, kes säästis tema elu vaid seetõttu, et ta oli pime nagu nahkhiir ega suutnud talle osutada.
  
  "Kas ta rääkis midagi maski kohta?" Sam tahtis teemast õrnalt kõrvale hiilida, lootes, et ta vähemalt teab Paabeli maskist. Kuid ta oli täiesti kindel, et LöVenhagen kogemata sellist saladust ei jaga.
  
  "Mida? Mask? Kuidas on tema mask, mille nad talle panid, et vältida kudede saastumist? ta küsis.
  
  "Ei, kallis," vastas Sam, olles valmis välja laskma kõik, millega nad seotud olid. "Iidne reliikvia. Babüloonia mask. Kas ta seda üldse mainis?"
  
  "Ei, ta ei maininud kunagi midagi muust maskist peale selle, mis nad talle pärast antibiootikumi salvi peale kandmist näole panid," täpsustas Nina, kuid tema kulmukortsus läks sügavamaks. "Jumala pärast! Kas sa räägid mulle, millest see räägib või mitte? Lõpetage küsimuste esitamine ja lõpetage mängimine selle asjaga, mis teil käes on, et saaksin kuulda, et oleme jälle sügavas jamas."
  
  "Ma armastan sind, Nina," naeris Sam. Ta pidi paranema. Selline vaimukus kuulus elutervele, seksikale ja vihasele ajaloolasele, keda ta nii jumaldas. "Olgu, kõigepealt lubage mul öelda teile nende inimeste nimed, kellele need hääled kuuluvad, ja milline on nende roll selles."
  
  "Olgu, mine," ütles ta keskendunud ilmega. "Oh jumal, see saab olema ajude lõhkumine, nii et küsige lihtsalt, kas te ei saa millestki aru..."
  
  "Sam!" - urises ta.
  
  "Hästi. Sea end valmis. Tere tulemast Babüloni."
  
  
  26. peatükk - Nägude galerii
  
  
  Halva valguse käes, surnud ööliblikad paksude klaasist lambivarjude kõhus, saatis leitnant Dieter Werner kapten Schmidtit kohale, kus ta pidi kuulama aruannet järgmise kahe päeva sündmustest. Lepingu allkirjastamise päev, 31. oktoober, lähenes ja Schmidti plaan oli peaaegu teoks saamas.
  
  Ta teavitas oma meeskonda kohtumiskohast, et valmistuda rünnakuks, mille arhitekt ta oli - maa-alune punker, mida SS-mehed kasutasid kunagi liitlaste pommirünnakute ajal oma perede majutamiseks. Ta kavatses oma valitud komandörile näidata kuuma kohta, kust ta saaks rünnakut hõlbustada.
  
  Werner pole oma armastatud Marlene'ist sõnagi kuulnud pärast tema hüsteerilist kõnet, mis paljastas fraktsioonid ja nende osalised. Tema mobiiltelefon konfiskeeriti, et ta ei saaks kedagi hoiatada, ja Schmidt jälgis teda ööpäevaringselt.
  
  "See pole kaugel," ütles Schmidt talle kannatamatult, kui nad sajandat korda keerasid väikesesse koridori, mis nägi välja samasugune nagu kõik teised. Siiski püüdis Werner leida omapäraseid jooni, kus ta suutis. Lõpuks jõudsid nad numbriklahvistikuga turvasüsteemiga turvalise ukse juurde. Schmidti sõrmed olid liiga kiired, et Werner ei mäletaks koodi. Mõni hetk hiljem avanes paks terasuks lukust ja avanes kõrvulukustava kõlinaga.
  
  "Tulge sisse, leitnant," kutsus Schmidt.
  
  Kui uks nende järel sulgus, lülitas Schmidt seina vastu kangi kasutades põlema helevalge ülavalgusti. Tuled vilkusid kiiresti mitu korda, enne kui põlema jäid ja punkri sisemust valgustasid. Werner oli üllatunud.
  
  Sideseadmed asusid kambri nurkades. Punased ja rohelised digitaalsed numbrid vilkusid monotoonselt kahe lameda arvutiekraani vahel asuvatel paneelidel, mille vahel oli üksainus klaviatuur. Paremal ekraanil nägi Werner topograafilist pilti löögitsoonist, CIA peakorterist Iraagis Mosulis . Sellest ekraanist vasakul oli identne satelliitmonitor.
  
  Kuid just teised ruumis viibijad ütlesid Wernerile, et Schmidt on surmtõsine.
  
  "Ma teadsin, et te teadsite Babüloonia maskist ja selle valmistamisest juba enne, kui tulite mulle aru andma, nii et see säästab aega, mis kulub selle kõigi "maagiliste jõudude" selgitamiseks ja kirjeldamiseks," uhkustas Schmidt. . "Tänu mõningatele edusammudele rakuteaduses tean, et mask pole tegelikult maagiline, kuid mind ei huvita, kuidas see töötab, vaid ainult see, mida see teeb."
  
  "Kus ta on?" - küsis Werner, teeseldes, et on reliikviast erutatud. "Ma pole seda kunagi näinud? Kas ma kannan seda?
  
  "Ei, mu sõber," naeratas Schmidt. "Ma teen".
  
  "Kellena? Koos prof. Sloan on surnud, teil pole põhjust võtta kedagi, kes on lepinguga seotud.
  
  "Pole teie asi, keda ma kujutan," vastas Schmidt.
  
  "Aga teate, mis juhtub," ütles Werner, lootes Schmidti veenda, et ta saaks maski ise hankida ja selle Mardukile anda. Kuid Schmidtil olid teised plaanid.
  
  "Ma usun, kuid on midagi, mis võib maski ilma vahejuhtumiteta eemaldada. Seda nimetatakse nahaks. Kahjuks ei viitsinud Neumand maski varastades seda väga tähtsat tarvikut kätte võtta, idioot! Niisiis saatsin Himmelfarbi õhuruumi rikkuma ja maanduma salajasele rajale üksteist kilomeetrit Ninivest põhja pool. Ta peab järgmise kahe päeva jooksul naha kätte saama, et saaksin maski enne ära võtta..." kehitas ta õlgu, "paratamatu.
  
  "Mis siis, kui ta ebaõnnestub?" - küsis Werner, olles üllatunud Schmidti võetud riski üle.
  
  "Ta ei vea sind alt. Tal on koha koordinaadid ja..."
  
  "Vabandage, kapten, aga kas teile tuli kunagi pähe, et Himmelfarb võib teie vastu pöörduda? Ta teab Babüloonia maski väärtust. Kas sa ei karda, et ta tapab su selle eest?" - küsis Werner.
  
  Schmidt süütas valguse selle ruumi vastasküljel, kus nad seisid. Oma säras võttis Wernerit vastu sein, mis oli täis ühesuguseid maske. Olles muutnud punkri millekski katakombi sarnaseks, rippusid seinal pealuukujulised maskid.
  
  "Himmelfarbil pole aimugi, milline neist on tõeline, aga mina tean. Ta teab, et ta ei saa maski omaks võtta, kui ta ei kasuta võimalust, kui ta mu nägu nülgides seda eemaldab, ja et naisel see õnnestuks, hoian ma relva tema poja peas kuni Berliinini välja. Schmidt muigas seinal olevaid pilte imetledes.
  
  "Te tegite seda kõike, et ajada segadusse kõik, kes üritavad teie maski varastada? Geniaalne!" Werner märkis siiralt. Ristades käed rinnal, kõndis ta aeglaselt mööda seina, püüdes leida nende vahel mingit lahknevust, kuid see oli peaaegu võimatu.
  
  "Oh, ma ei teinud neid, Dieter." Schmidt loobus hetkeks oma nartsissismist. "Need olid katsed teha koopiaid, mille tegid kunagi 1943. aastal Musta Päikese ordu teadlased ja disainerid. Babüloonia maski omandas ordu Renatus, kui ta lähetati sõjakäigul Lähis-Itta.
  
  "Renatus?" - küsis Werner, kes ei olnud salaorganisatsiooni auastmesüsteemiga kursis, nagu väga vähesed inimesed.
  
  "Juht," ütles Schmidt. "Igal juhul, olles avastanud, milleks see võimeline on, käskis Himmler kohe teha kümmekond sarnast maski sarnasel viisil ja katsetas nendega Leonidase üksuses KG 200. Nad pidid ründama kahte konkreetset Punaarmee üksust ja imbuma sisse. oma auastmeid, reetes end Nõukogude sõduritele.
  
  "Kas need on samad maskid?" Werner oli üllatunud.
  
  Schmidt noogutas. "Jah, kõik kaksteist. Kuid see osutus ebaõnnestumiseks. Babüloonia maski reprodutseerinud teadlased tegid valearvestuse või noh, ma ei tea üksikasju," kehitas ta õlgu. "Selle asemel muutusid piloodid psühhopaatiateks, suitsiidseteks ja sõitsid erinevate Nõukogude üksuste laagrites oma autodega avariisse, selle asemel, et ülesannet täita. Himmler ja Hitler ei hoolinud sellest, sest see oli ebaõnnestunud operatsioon. Niisiis, Leonidase meeskond läks ajalukku kui ainus natside kamikaze eskadrill ajaloos.
  
  Werner võttis selle kõigega kaasa, püüdes sõnastada viisi, kuidas sama saatust vältida, meelitades samal ajal Schmidti hetkeks valve alla laskma. Kuid ausalt öeldes oli plaani elluviimiseni jäänud kaks päeva ja praegu oleks katastroofi ära hoida peaaegu võimatu. Ta tundis Palestiina pilooti õhujõudude lendava tuumiku hulgast. Kui ta saaks temaga ühendust võtta, saaks ta takistada Himmelfarbil Iraagi õhuruumist lahkumast. See võimaldaks tal lepingu sõlmimise päeval keskenduda Schmidti saboteerimisele.
  
  Raadiod hakkasid praksuma ja topograafilisele kaardile ilmus suur punane laik.
  
  "Oh! Siin me oleme!" - hüüatas Schmidt rõõmsalt.
  
  "WHO?" - küsis Werner uudishimulikult. Schmidt patsutas talle õlale ja juhatas ta ekraanide juurde.
  
  "Meie, mu sõber. Operatsioon "Lõvi 2". Kas sa näed seda kohta? See on CIA Bagdadi kontorite satelliitseire. Kinnitus neile, keda ootan, näitab blokeerimist vastavalt Haagis ja Berliinis. Kui kõik kolm on paigas, lendab teie üksus punkti Bagdadi, samal ajal kui teie eskadrilli kaks üksust ründavad samal ajal kahte ülejäänud linna.
  
  "Oh issand," pomises Werner pulseerivat punast nuppu vaadates. "Miks need kolm linna? Ma saan Haagi - seal peaks tippkohtumine toimuma. Ja Bagdad räägib enda eest, aga miks just Berliin? Kas valmistate kahte riiki ette vastastikusteks vasturünnakuteks?
  
  "Seetõttu valisin ma teid komandöriks, leitnant. Oled loomult strateeg," sõnas Schmidt võidukalt.
  
  Komandöri seinale paigaldatud sisetelefoni kõlar klõpsas ja kogu suletud punkris kajas terav, piinav tagasiside heli. Mõlemad mehed katsid instinktiivselt oma kõrvad ja võpatasid, kuni müra vaibus.
  
  "Kapten Schmidt, see on Kilo baasi valvur. Siin on naine, kes tahab sind koos oma assistendiga näha. Dokumendid näitavad, et ta on Miriam Inkley, Maailmapanga Briti seaduslik esindaja Saksamaal, ütles valvuri hääl väravas.
  
  "Nüüd? Ilma kohtumiseta? Schmidt karjus. "Ütle talle, et ta eksiks. Ma olen hõivatud!"
  
  "Oh, ma ei teeks seda, söör," väitis Werner piisavalt veenvalt, et Schmidt usuks, et ta on surmtõsine. Madala häälega ütles ta kaptenile: "Ma kuulsin, et ta töötab kindralleitnant Meyeri heaks. Tõenäoliselt puudutab see LöVenhageni toime pandud mõrvu ja ajakirjandust, mis üritab meid halvasti nägema.
  
  "Jumal teab, mul pole selleks aega!" - vastas ta. "Tooge nad minu kontorisse!"
  
  "Kas ma tulen teiega kaasa, söör? Või tahad, et ma muutuksin nähtamatuks?" - küsis Werner salakavalalt.
  
  "Ei, muidugi peate minuga kaasa tulema," nähvas Schmidt. Ta oli häiritud, et teda segati, kuid Wernerile jäi meelde naise nimi, kes oli aidanud neil segada, kui neil oli vaja politseist lahti saada. Siis peaksid siin olema Sam Cleave ja Marduk. Ma pean Marlene'i leidma, aga kuidas? Sel ajal, kui Werner oma komandöriga kontorisse trügis, raputas ta oma ajusid, püüdes aru saada, kus ta saaks Marlenet hoida ja kuidas ta Schmidti juurest märkamatult eemale pääseks.
  
  "Kiirustage, leitnant," käskis Schmidt. Kõik märgid tema endisest uhkusest ja rõõmsast ootusest olid nüüd kadunud ja ta oli tagasi täielikus türannirežiimis. "Meil ei ole aega raisata." Werner mõtles, kas ta peaks lihtsalt kaptenile üle jõu ja tuppa haarama. See oleks kohe nii lihtne. Nad asusid punkri ja baasi vahel, maa all, kus keegi ei kuulnud kapteni appihüüdmist . Teisest küljest teadis ta selleks ajaks, kui nad baasi jõudsid, et Sam Cleave'i sõber oli üleval ja ilmselt teadis Marduk juba, et Werner on hädas.
  
  Kui ta aga juhi alistab, võivad nad kõik paljastada. See oli raske otsus. Varem oli Werner sageli avastanud end otsustusvõimetuna, kuna valikuvõimalusi oli liiga vähe, kuid seekord oli neid liiga palju, millest igaüks viis võrdselt raskete tulemusteni. Tõeline probleem oli ka teadmatus, milline osa oli tõeline Babüloonia mask ja aeg hakkas otsa saama - kogu maailma jaoks.
  
  Liigagi kiiresti, enne kui Werner jõudis otsustada olukorra poolt- ja vastuargumentide vahel, jõudsid nad kahekesi hõreda büroohoone trepile. Werner kõndis Schmidti kõrval trepist üles, juhuslikud piloodid või administratsiooni töötajad, kes tervitasid või saluteerisid.Nüüd oleks rumal riigipööret korraldada. Pakkuge oma aega. Vaadake, millised võimalused esmalt avanevad, ütles Werner endale. Aga Marlene! Kuidas me ta leiame? Tema emotsioonid võitlesid tema arutluskäiguga, kui ta hoidis Schmidti ees pokkerinagu.
  
  "Lihtsalt mängige kaasa kõigega, mida ma ütlen, Werner," ütles Schmidt läbi hammaste, kui nad kontorile lähenesid, kus Werner nägi naisreporterit ja Mardukit oma maskides ootamas. Sekundi murdosa tundis ta end taas vabalt, justkui oleks lootust karjuda ja oma eestkostjat alistada, kuid Werner teadis, et peab ootama.
  
  Pilkude vahetus Marduki, Margareti ja Werneri vahel oli kiire ja varjatud ülestunnistus kapten Schmidti teravatest tunnetest eemal. Margaret tutvustas ennast ja Mardukit kui kahte lennundusjuristi, kellel on suured kogemused politoloogias.
  
  "Palun istuge," soovitas Schmidt viisakust teeseldes. Ta püüdis mitte vahtida kummalist vanameest, kes saatis karmi, ekstravertset naist.
  
  "Aitäh," ütles Margaret. "Me tahtsime tegelikult rääkida tõelise Luftwaffe komandöriga, kuid teie valvurid ütlesid, et kindralleitnant Meyer on riigist väljas."
  
  Ta andis selle solvava närvilöögi elegantselt ja tahtliku kavatsusega kaptenit veidi välja vihastada. Werner seisis stoiliselt laua ääres, püüdes mitte naerda.
  
  
  27. peatükk - Susa ehk sõda
  
  
  Salvestise viimast osa kuulates lukustusid Nina silmad Samile. Ühel hetkel kartis ta, et naine on kuulamise ajal lõpetanud hingamise, kortsutas kulmu, keskendus, ahmis ja kallutas kogu heliriba vältel pead küljele. Kui see läbi sai, vaatas ta lihtsalt talle otsa. Taustal Nina telekast mängis uudistekanal, aga heli ei olnud.
  
  "Pagan võtaks!" - hüüdis ta äkki. Tema käed olid kaetud päevase protseduuriga nõelte ja torudega, muidu oleks ta need imestusest oma juustesse matnud. "Kas sa ütled mulle, et see tüüp, keda ma pidasin Ripper Jackiks, oli tegelikult Hall Gandalf ja et mu sõber, kes magas minuga ühes toas ja kõndis minuga mitu kilomeetrit, oli külmavereline tapja?"
  
  "Jah".
  
  "Miks ta siis mind ka ei tapnud?" Nina mõtles valjusti.
  
  "Sinu pimedus päästis su elu," ütles Sam talle. "See, et sa olid ainus inimene, kes ei näinud, et tema nägu kuulus kellelegi teisele, oli kindlasti sinu päästev arm. Sa ei olnud talle oht."
  
  "Ma poleks kunagi arvanud, et olen pimedana õnnelik. Jeesus! Kas te kujutate ette, mis minuga juhtuda võib? Kus nad siis nüüd kõik on?"
  
  Sam köhatas kõri puhtaks - Nina praeguseks õpitud omadus tähendas, et ta tundis end ebamugavalt millegi pärast, mida ta üritas sõnastada , millegi pärast, mis muidu kõlaks hullumeelselt.
  
  "Oh issand," hüüdis ta uuesti.
  
  "Kuule, see kõik on riskantne. Perdue kogub igasse suuremasse linna häkkerite meeskondi, et segada satelliidiülekannet ja raadiosignaale. Ta tahab takistada uudiste Sloani surmast liiga kiiret levikut," selgitas Sam, omamata suurt lootust, et Perdue plaanib maailma meediat seiskuda. Siiski lootis ta, et seda takistab märkimisväärselt vähemalt suur küberspioonide ja tehnikute võrgustik, mis Perduel oli käepärast. "Margaret, naise hääl, mida sa kuulsid, on praegugi Saksamaal. Werner pidi Mardukit teavitama, kui tal õnnestus mask Schmidtile Schmidti teadmata tagastada, kuid määratud kuupäevaks polnud temast midagi kuulda.
  
  "Nii et ta on surnud," kehitas Nina õlgu.
  
  "Ei ole vajalik. See tähendab lihtsalt, et tal ei õnnestunud maski kätte saada, "ütles Sam. "Ma ei tea, kas Kohl saab aidata tal selle kätte saada, aga ma arvan, et ta näeb veidi välja. Aga kuna Marduk polnud Wernerist midagi kuulnud, läks ta koos Margaretiga B ücheli baasi vaatama, mis toimub.
  
  "Öelge Perduele, et ta kiirendaks oma tööd saatesüsteemide kallal," ütles Nina Samile.
  
  "Ma olen kindel, et nad liiguvad nii kiiresti kui võimalik."
  
  "Mitte piisavalt kiiresti," protesteeris ta ja noogutas pead teleri poole. Sam pöördus ja leidis, et esimene suurem võrk oli saanud teate, et Perdue inimesed üritavad peatada.
  
  "Oh mu jumal!" - hüüatas Sam.
  
  "See ei tööta, Sam," tunnistas Nina. "Ükski uudisteagent ei hooliks sellest, kui ta alustaks uut maailmasõda, levitades teadet professor Sloane'i surmast. Teate, millised nad on! Hoolimatud, ahned inimesed. Tavaliselt. Nad püüavad pigem kuulujuttude eest au võtta, kui mõelda tagajärgedele.
  
  "Soovin, et mõned suuremad ajalehed ja sotsiaalmeedia plakatid nimetaksid seda pettuseks," ütles Sam pettunult. "See oleks "ta ütles, ta ütles" piisavalt pikk, et ära hoida tõelisi sõjakutseid.
  
  Telekast kadus järsku pilt ja ilmusid mitmed 80ndate muusikavideod. Sam ja Nina mõtlesid, kas see oli häkkerite töö, kes vahepeal kasutasid kõike, mis kätte sai, et rohkemate aruannete esitamist edasi lükata.
  
  "Sam," ütles ta kohe pehmemal ja siiramal toonil. "See, mida Marduk teile rääkis nahaasjast, mis võib maski maha võtta - kas tal see on?"
  
  Tal ei olnud vastust. Tookord ei tulnud tal pähegi selle kohta Mardukult rohkem küsida.
  
  "Mul pole õrna aimugi," vastas Sam. "Aga ma ei saa praegu riskida, et helistan talle Margareti telefonile. Kes teab, kus nad on vaenlase liinide taga, tead? See oleks hull samm, mis võib maksta kõik.
  
  "Ma tean. Ma lihtsalt mõtlen," ütles ta.
  
  "Miks?" - pidi ta küsima.
  
  "Noh, sa ütlesid, et Margaretil oli idee, et keegi kasutaks maski, et võtta endale professor Sloani välimus, kasvõi lihtsalt rahulepingu allkirjastamiseks, eks?" Nina ütles mulle.
  
  "Jah, ta tegi," kinnitas ta.
  
  Nina ohkas raskelt, mõeldes, mida ta teenima hakkab. Lõppkokkuvõttes teeniks see suuremat kasu kui ainult tema heaolu.
  
  "Kas Margaret saab meid Sloane'i kontoriga ühendada?" Nina küsis, nagu telliks ta pitsat.
  
  "Purdue saab. Miks?"
  
  "Lepime kohtumise kokku. Ülehomme on Halloween, Sam. Üks lähiajaloo suurimaid päevi ja me ei saa lubada, et seda takistatakse. Kui härra Marduk saab maski meile toimetada," selgitas naine, kuid Sam hakkas jõuliselt pead raputama.
  
  "Mitte mingil juhul! Ma ei lase sul seda teha, Nina," protesteeris ta raevukalt.
  
  "Las ma lõpetan!" - karjus ta nii valjult, kui tema haavatud keha taluda suutis. "Ma teen seda, Sam! See on minu otsus ja minu keha on minu saatus!
  
  "Tõesti?" karjus ta. "Aga need inimesed, kelle te maha jätate, kui me ei saa maski seljast enne, kui ta teid meilt ära võtab?"
  
  "Mis siis, kui ma seda ei tee, Sam? Kas kogu maakera sukeldub kuradi III maailmasõtta? Ühe mehe elu... või tehakse maailma lastele taas õhurünnak? Isad ja vennad on taas eesliinil ja jumal teab, milleks nad veel sel korral tehnoloogiat kasutavad! Nina kopsud tegid ületunde, et sõnu välja pigistada.
  
  Sam raputas lihtsalt pead. Ta ei tahtnud tunnistada, et see oli parim, mida ta teha sai. Kui see oleks mõni teine naine, aga mitte Nina.
  
  "Tule nüüd, Cleve, sa tead, et see on ainus väljapääs," ütles ta, kui õde sisse jooksis.
  
  "Dr Gould, te ei saa nii pinges olla. Palun minge minema, härra Cleave," nõudis ta. Nina ei tahtnud meditsiinitöötajate suhtes ebaviisakas olla, kuid ta ei saanud kuidagi seda probleemi lahendamata jätta.
  
  "Hannah, palun lõpetame see arutelu," anus Nina.
  
  "Te saate vaevu hingata, dr Gould. Sa ei tohi oma närvidele niimoodi käia ja pulssi läbi katuse ajada," noomis Hannah.
  
  "Ma saan aru," vastas Nina kiiresti, hoides oma tooni südamlikuna. "Aga palun andke mulle Samile veel paar minutit aega."
  
  "Mis teleril viga on?" küsis Hannah, olles hämmingus pidevate saatekatkestuste ja moonutatud piltide pärast. "Lasen remondimeestel meie antenni vaadata." Sellega lahkus ta toast, heites viimase pilgu Ninale, et muljet avaldada, mida ta ütles. Nina noogutas vastuseks.
  
  "Edu antenni parandamisel," naeratas Sam.
  
  "Kus on Purdue?" küsis Nina.
  
  "Ma ütlesin sulle nii. Ta on hõivatud oma katusettevõtete hallatavate satelliitide ühendamisega oma salajaste kaasosaliste kaugjuurdepääsuga.
  
  "Ma mõtlen, kus ta on? Kas ta on Edinburghis? Kas ta on Saksamaal?
  
  "Miks?" - küsis Sam.
  
  "Vasta mulle!" - nõudis ta kulmu kortsutades.
  
  "Sa ei tahtnud teda enda lähedale, nii et nüüd hoiab ta eemale." Nüüd on see välja tulnud. Ta ütles seda Purdue'i Nina ees uskumatult kaitstes. "Tal on Tšernobõlis juhtunu pärast tõsine kahetsus ja te kohtlesite teda Mannheimis nagu jama. Mida sa ootasid?
  
  "Oota mida?" - haukus ta Samile. "Ta üritas mind tappa! Kas saate aru, millist usaldamatuse taset see tekitab?"
  
  "Jah, ma usun! Ma usun. Ja hoidke oma häält enne, kui õde Betty uuesti sisse tuleb. Ma tean, mis tunne on vajuda meeleheitesse, kui mu elu ohustavad need, keda ma usaldasin. Sa ei suuda uskuda, et ta tahtis sulle kunagi tahtlikult haiget teha, Nina. Kristuse pärast, ta armastab sind!"
  
  Ta peatus, kuid oli juba hilja. Nina desarmeeriti, olenemata hinnast, kuid Sam kahetses juba oma sõnu. Viimane asi, mida ta pidi talle meelde tuletama, oli Perdue järeleandmatu kiindumuse otsimine. Tema enda arvates jäi Sam juba mitmes mõttes Perduele alla. Perdue oli geenius, kellel oli oma võlu, saades iseseisvalt jõukaks, pärides kinnisvara, valdusi ja tehnoloogiliselt arenenud patente. Tal oli hiilgav maine maadeavastaja, filantroopi ja leiutajana.
  
  Samil oli vaid Pulitzeri auhind ja veel mõned auhinnad ja tunnustused. Lisaks kolmele raamatule ja väikesele summale Purdue aardejahilt saadud rahale oli Samil katusekorter ja kass.
  
  "Vasta mu küsimusele," ütles ta lihtsalt, märgates Sami silmis kipitust võimalusel ta kaotada. "Luban käituda väärikalt, kui Perdue aitab mul WUO peakorteriga ühendust võtta."
  
  "Me isegi ei tea, kas Mardukil on mask," haaras Sam õlgedest, et Nina edasi liikuda.
  
  "See on imeline. Kuigi me ei tea kindlalt, võime korraldada ka minu WUO esindamise allkirjastamisel, et prof. Sloani inimesed saavad logistika ja turvalisuse vastavalt korraldada. "Lõppude lõpuks," ohkas ta, "kui väike brünett ilmub Sloane'i näoga või ilma, oleks lihtsam neid teateid pettuseks nimetada, eks?"
  
  "Purdue on Reichtisusis, kui me räägime," tunnistas Sam. "Ma võtan temaga ühendust ja räägin talle teie ettepanekust."
  
  "Aitäh," vastas ta vaikselt, kui teleriekraan lülitus automaatselt kanalilt kanalile, peatudes korraks testhelide kuulmisel. See peatus ootamatult ülemaailmses uudistejaamas, mis polnud veel voolu kaotanud. Nina silmad olid ekraanile liimitud. Ta ignoreeris praegu Sami pahurat vaikust.
  
  "Sam, vaata!" - hüüatas ta ja tõstis vaevaliselt käe, et telerile osutada. Sam pöördus ümber. Reporter ilmus oma mikrofoniga CIA Haagi kontorisse selja taga.
  
  "Keera helitugevus!" hüüatas Sam, kui haaras kaugjuhtimispuldi ja vajutas hunnikut valesid nuppe, enne kui helitugevust suurendas roheliste ribadena kõrglahutusega ekraanil. Selleks ajaks, kui nad kuulsid, mida ta ütles, oli ta oma kõnesse rääkinud vaid kolm lauset.
  
  "... siin Haagis pärast teateid professor Martha Sloane'i väidetavast mõrvast eile tema Cardiffi puhkuseresidentsis. Meedia ei saanud neid teateid kinnitada, kuna professori esindaja ei olnud kommenteerimiseks kättesaadav.
  
  "Noh, vähemalt nad pole ikka veel faktides kindlad," märkis Nina. Stuudio reportaaži jätk, kuhu uudisteankur lisas rohkem infot järjekordse arenduse kohta.
  
  Kuid Meso-Araabia riikide ja Maailmapanga eelseisva rahulepingu tippkohtumise valguses teatas Meso-Araabia liidri sultan Yunus ibn Mekkani büroo plaani muutmisest.
  
  "Jah, nüüd see algab. Kuradi sõda," urises Sam, istus ja kuulas ootusärevalt.
  
  "Meso-Araabia esindajatekoda muutis Meso-Araabias Susa linnas allakirjutatavat lepingut, kuna ühendus ähvardas sultani elu."
  
  Nina hingas sügavalt sisse. "Nüüd on Susa või sõda. Kas te arvate ikka veel, et minu Paabeli maski kandmine ei ole maailma kui terviku tuleviku jaoks määrav?
  
  
  28. peatükk - Marduki reetmine
  
  
  Werner teadis, et tal ei lubatud kontorist lahkuda, kui Schmidt külastajatega vestles, kuid ta pidi uurima, kus Marlenet kinni hoitakse. Kui ta saaks Samiga ühendust võtta, võiks ajakirjanik kasutada tema kontakte, et jälgida naise tehtud kõnet Werneri mobiiltelefonile. Talle avaldas erilist muljet Briti ajakirjaniku suust osavalt välja voolav juriidiline žargoon, samal ajal kui naine pettis Schmidti WUO peakorteri advokaadina.
  
  Järsku katkestas Marduk vestluse. "Vabandust, kapten Schmidt, aga kas ma võin kasutada teie meestetuba? Meil oli kõigi nende kiiresti arenevate sündmuste tõttu teie baasi jõudmisega nii kiire, et tunnistan, et jätsin oma põie hooletusse.
  
  Schmidt oli liiga abivalmis. Ta ei tahtnud end VO ees halva välja näha, kuna nad kontrollisid praegu tema baasi ja ülemusi. Kuni ta tuli nende võimu üle võtma, pidi ta kuuletuma ja perset suudelma nii palju kui vaja, et esineda.
  
  "Kindlasti! Muidugi," vastas Schmidt. "Leitnant Werner, kas saaksite palun meie külalise meestetuppa eskortida? Ja ärge unustage küsida... Marlene'ilt... B-plokki lubamise kohta, eks?
  
  "Jah, söör," vastas Werner. "Palun tulge minuga, söör."
  
  "Tänan teid, leitnant. Teate, minu vanuseks saades muutuvad pidevad tualetis käimised kohustuslikuks ja pikemaks. Hoolitse oma nooruse eest."
  
  Schmidt ja Margaret naersid Marduki märkuse peale, kui Werner Marduki jälgedes astus. Ta võttis teadmiseks Schmidti peene, kodeeritud hoiatuse, et Marlene'i elu on kaalul, kui Werner proovib midagi, mis pole tema vaateväljas. Nad lahkusid kontorist aeglases tempos, et rõhutada nippi, et osta rohkem aega. Kui nad olid kuuldeulatusest väljas, tõmbas Werner Marduki kõrvale.
  
  "Härra Marduk, palun, te peate mind aitama," sosistas ta.
  
  "Sellepärast ma siin olen. Teie suutmatus minuga ühendust võtta ja see teie ülemuse mitte liiga tõhusalt varjatud hoiatus andis selle ära," vastas Marduk. Werner vahtis vanameest imetlusega. See oli uskumatu, kui läbinägelik Marduk oli, eriti temavanuse mehe jaoks.
  
  "Issand, ma armastan läbinägelikke inimesi," ütles Werner lõpuks.
  
  "Mina ka, poeg. Mina ka. Ja kas te olete vähemalt teada saanud, kus ta Paabeli maski hoiab? " - ta küsis. Werner noogutas.
  
  "Kuid kõigepealt peame tagama oma puudumise," ütles Marduk. "Kus teie haigla on?"
  
  Werneril polnud õrna aimugi, millega vanamees tegeleb, kuid nüüdseks oli ta õppinud oma küsimused enda teada hoidma ja sündmusi pealt vaatama. "Siin".
  
  Kümme minutit hiljem seisid kaks meest kambri digitaalse klahvistiku ees, kus Schmidt hoidis oma keerulisi natsiunistusi ja mälestusesemeid. Marduk vaatas ust ja klahvistikku. Lähemal uurimisel mõistis ta, et sisse pääsemine on keerulisem, kui ta algselt arvas.
  
  "Sellel on varuahel, mis annab märku, kui keegi elektroonikat rikub," ütles Marduk leitnandile. "Sa pead minema ja tema tähelepanu kõrvale juhtima."
  
  "Mida? Ma ei saa seda teha!" Werner sosistas ja karjus samal ajal.
  
  Marduk pettis teda oma lakkamatu rahuga. "Miks mitte?"
  
  Werner ei öelnud midagi. Ta suutis Schmidti tähelepanu väga kergesti hajutada, eriti daami juuresolekul. Vaevalt Schmidt temast nende seltskonnas lärmi teeks. Werner pidi tunnistama, et see oli ainus viis maski saamiseks.
  
  "Kuidas sa tead, mis mask see on?" lõpuks küsis ta Mardukilt.
  
  Vanamees ei vaevunud isegi vastama. See oli nii ilmne, et maski hoidjana oleks ta selle igal pool ära tundnud. Ta pidi vaid pead pöörama ja noorele leitnandile otsa vaatama. "Tsok-tsok-tsok."
  
  "Olgu, okei," tunnistas Werner, et see oli rumal küsimus. "Kas ma saan teie telefoni kasutada? Pean paluma Sam Cleave'il mu numbrit jälgida.
  
  "AMETI! Anna mulle andeks, poeg. Mul pole ühtegi. Üles korrusele jõudes kasutage Samiga ühenduse võtmiseks Margareti telefoni. Seejärel looge tõeline hädaolukord. Öelge "tulekahju".
  
  "Kindlasti. Tulekahju. Sinu asi," märkis Werner.
  
  Ignoreerides noormehe märkust, selgitas Marduk ülejäänud plaani. "Niipea, kui kuulen äratust, avan klahvistiku lukustuse. Teie kaptenil ei jää muud üle, kui hoone evakueerida. Tal pole aega siia alla tulla. Ma kohtun sinu ja Margaretiga väljaspool baasi, nii et veenduge, et jääte alati tema lähedale.
  
  "Sain aru," ütles Werner. "Kas Margaretil on Sami number?"
  
  "Nad on, nagu öeldakse, "trauchle kaksikud" või midagi taolist," kortsutas Marduk kulmu, "aga igatahes, jah, tal on tema number. Nüüd mine ja tee oma asja. Ootan kaose signaali." Tema toonis oli tunda huumorit, kuid Werneri nägu oli täis keskendumist sellele, mida ta kavatses teha.
  
  Kuigi Marduk ja Werner olid endale haiglas alibi taganud, et nad olid nii kaua ära olnud, nõudis varuahela avastamine uut plaani. Werner kasutas seda aga usutava loo loomiseks juhuks, kui ta kontorisse jõudes avastas, et Schmidt oli turvalisust juba hoiatanud.
  
  Vastupidises suunas nurgast, kus oli märgitud baasi haigla sissepääs, libises Werner administratsiooni arhiiviruumi. Edukas sabotaaž oli vajalik mitte ainult Marlene'i päästmiseks, vaid ka maailma praktiliselt uuest sõjast päästmiseks.
  
  
  * * *
  
  
  Punkri kõrval asuvas väikeses koridoris ootas Marduk alarmi helisemist. Ärevuses tekkis tal kiusatus proovida klaviatuuriga askeldamist, kuid ta hoidus seda tegemast, et vältida Werneri enneaegset tabamist. Marduk ei arvanud kunagi, et Paabeli maski vargus kutsub esile nii avaliku vaenu. Tavaliselt suutis ta maski vargad kiiresti ja salaja kõrvaldada, naastes koos reliikviaga ilma suurema takistuseta Mosuli.
  
  Nüüd, mil poliitiline stseen oli nii habras ja viimase varguse ajendiks oli maailmavalitsemine, uskus Marduk, et olukord väljub paratamatult kontrolli alt. Kunagi varem polnud ta pidanud teiste inimeste majja sisse murdma, inimesi petma ega isegi oma nägu näitama! Nüüd tundis ta end valitsusagendina - koos meeskonnaga, mitte vähem. Ta pidi tunnistama, et esimest korda elus oli tal hea meel, et ta meeskonda võeti, kuid ta lihtsalt polnud tüüp ega vanus selliste asjade jaoks. Punased tuled punkri kohal hakkasid vilkuma visuaalse vaikse alarmina. Marduk kasutas oma tehnoloogilisi teadmisi, et tühistada plaaster, mille ta tuvastas, kuid ta teadis, et see saadaks Schmidtile hoiatuse ilma alternatiivse paroolita. Uks avanes, paljastades talle punkri, mis oli täis vanu natside esemeid ja sidevahendeid. Kuid Marduk polnud seal millegi muu pärast kui mask, kõige hävitavam reliikvia üldse.
  
  Nagu Werner oli talle öelnud, avastas ta, et seinal oli riputatud kolmteist maski, millest igaüks meenutas hämmastava täpsusega Babüloonia maski. Marduk eiras järgnevaid sisekõnesid evakueerimiseks, kuna ta kontrollis iga reliikviat. Ükshaaval uuris ta neid oma muljetavaldava pilguga, kaldudes uurima detaile kiskja intensiivsusega. Iga mask oli järgmisega sarnane: õhuke pealuukujuline kate, mille sisemus oli tumepunane, täis komposiitmaterjali, mille on välja töötanud teadusvõlurid külmast ja julmast ajastust, millel ei saanud lasta end korrata.
  
  Marduk tundis ära nende teadlaste neetud märgi, mis kaunistas seina elektroonilise tehnoloogia ja sidesatelliitide juhtseadmete taga.
  
  Ta muigas pilkavalt: "Musta Päikese orden. Teil on aeg minna kaugemale meie horisondist."
  
  Marduk võttis tõelise maski ja pistis selle oma mantli alla, lukustades suure sisetasku. Tal oli vaja kiirustada Margareti ja loodetavasti ka Werneriga liituma, kui poissi polnud juba maha lastud. Enne kui Marduk maa-aluse koridori halli tsemendi punetavasse särasse jõudis, peatus Marduk, et vastikut ruumi veel kord uurida.
  
  "Noh, nüüd ma olen siin," ohkas ta raskelt ja pigistas mõlema peopesaga kapist terastoru. Vaid kuue löögiga hävitas Peter Marduk punkri elektrivõrgud koos arvutitega, mida Schmidt kasutas rünnakualade määramiseks. Elektrikatkestus aga ei piirdunud punkriga, see oli tegelikult ühendatud lennubaasi administratsioonihoonega. Kogu Bücheli lennubaasis tekkis täielik elektrikatkestus, mis pani töötajad meeletusse.
  
  Pärast seda, kui maailm nägi telesaadet sultan Yunus ibn Makkani otsusest muuta rahulepingu allkirjastamise kohta, oli üldine konsensus, et maailmasõda on ähvardamas. Kuigi väidetav mõrv prof. Martha Sloan oli endiselt ebaselge, see valmistas endiselt muret kõigile kodanikele ja sõjaväelastele kogu maailmas. Esimest korda olid kaks igavesti sõdivat rühmitust rahu sõlmimas ja sündmus ise tekitas parimal juhul hirmu enamiku vaatajate seas üle maailma.
  
  Selline ärevus ja paranoia olid igapäevased kõikjal, nii et elektrikatkestus just selles lennubaasis, kus tundmatu piloot mõni päev varem hävitajaga alla kukkus, tekitas paanikat. Mardukile on alati meeldinud inimeste tembeldamisest põhjustatud kaos. Segadus andis olukorrale alati teatud seadusetuse ja protokolli eiramise õhkkonna ning see aitas tal hästi märkamatult liikuda.
  
  Ta libises trepist alla väljapääsu juurde, mis viis sisehoovi, kus kasarmud ja administratiivhooned ühinesid. Taskulambid ja generaatoreid jooksvad sõdurid valgustasid ümbritsevat ala kollase tulega, mis tungis lennubaasi igasse ligipääsetavasse nurka. Ainult osad söögisaalist olid pimedad, luues Mardukile ideaalse tee teisejärgulisest väravast läbimiseks.
  
  Naastes veenvalt aeglase lonkamise juurde, pääses Marduk lõpuks läbi tormavate sõjaväelaste, kus Schmidt karjus käsku, et pilootid oleksid valmis ja turvatöötajad baas lukustaksid. Peagi jõudis Marduk väravas oleva valvuri juurde, kes teatas esimesena tema ja Margareti tulekust. Otseselt haletsusväärse välimusega vanamees küsis häiritud valvurilt: "Mis toimub? Ma olen eksinud! Kas saate aidata? Mu kolleeg lahkus minust ja..."
  
  "Jah, jah, jah, ma mäletan sind. Palun oodake oma auto juures, söör," ütles valvur.
  
  Marduk noogutas nõustuvalt. Ta vaatas uuesti ringi. "Nii et sa nägid teda siit möödumas?"
  
  "Ei, härra! Palun oodake oma autos! "- karjus valvur, kuulates korraldusi plärisevates alarmides ja prožektorites.
  
  "OKEI. Kohtumiseni," vastas Marduk Margareti auto poole liikudes, lootes teda sealt leida. Mask surus vastu tema silmapaistvat rinda, kui ta kiirendas sammu auto poole. Marduk tundis end saavutatuna, isegi rahus, kui ronis temalt võetud võtmetega Margareti rendiautosse.
  
  Ära sõites, nähes tahavaatepeeglist pandemooniumi, tundis Marduk oma hinge raskust, tohutu kergendus, et ta sai nüüd leitud maskiga kodumaale naasta. See, mida maailm oma pidevalt lagunevate juhtimisseadmete ja võimumängudega tegi, ei omanud talle enam tähtsust. Mis temasse puutub, siis kui inimkond oleks muutunud nii ülbeks ja täitunud võimuihaga, et isegi väljavaade harmooniast oleks muutunud kalgiks, oli võib-olla väljasuremine juba ammu käes.
  
  
  29. peatükk - Purdue vahekaart käivitatud
  
  
  Perdue ei tahtnud Ninaga isiklikult rääkida, mistõttu jäi ta oma Reichtisoussise häärberisse. Sealt jätkas ta Sami taotletud meediakatkestuse korraldamisega. Kuid teadlasest ei saanud mingil juhul jalgadega erakukaebaja, sest tema endine väljavalitu ja sõber Nina teda vältis. Tegelikult olid Perduel omad plaanid peatse häda jaoks, mis hakkas Halloweeni ajal silmapiirile ilmuma.
  
  Kui tema häkkerite, ringhäälinguekspertide ja poolkriminaalsete aktivistide võrgustik oli meediaplokiga ühendatud, sai ta vabalt oma plaane algatada. Tema tööd takistasid isiklikud probleemid, kuid ta õppis mitte laskma emotsioonidel segada käegakatsutavamate ülesannete täitmist. Teist lugu uurides, ümbritsetuna kontrollnimekirjadest ja reisidokumentidest, sai ta Skype"i märguande. See oli Sam.
  
  "Kuidas täna hommikul Casa Purdues asjad lähevad?" - küsis Sam. Tema hääles oli lõbus, kuid ta nägu oli surmtõsine. Kui see oleks olnud lihtne telefonikõne, oleks Perdue arvanud, et Sam on rõõmsameelsuse kehastus.
  
  "Suurepärane Scott, Sam," oli Perdue sunnitud hüüdma, kui nägi ajakirjaniku verd täis silmi ja pagasit. "Arvasin, et mina olen see, kes enam ei maga. Sa näed väga murettekitavalt kulunud välja. Kas see on Nina?
  
  "Oh, see on alati Nina, mu sõber," vastas Sam ohates, "aga mitte ainult nii, nagu ta mind tavaliselt hulluks ajab. Seekord viis ta selle järgmisele tasemele.
  
  "Oh issand," pomises Perdue uudisteks valmistudes, rüübates lonksu musta kohvi, mis oli läinud kohutavalt valesti, sest kuumus oli otsa saanud. Ta võpatas liiva maitse peale, kuid oli rohkem mures Sami kõne pärast.
  
  "Ma tean, et te ei taha praegu temaga seotud asjadega tegeleda, kuid ma pean teid anuma, et aitaksite mul vähemalt tema ettepaneku ümber mõelda," ütles Sam.
  
  "Kas sa oled praegu Kirkwallis?" küsis Perdue.
  
  "Jah, aga mitte kauaks. Kas sa kuulasid salvestust, mille ma sulle saatsin?" küsis Sam väsinult.
  
  "Ma tegin. See on täiesti lummav. Kas kavatsete selle Edinburgh Posti jaoks avaldada? Ma usun, et Margaret Crosby ahistas teid pärast seda, kui ma Saksamaalt lahkusin." Perdue naeris, piinates end tahtmatult järjekordse rääsunud kofeiini lonksuga. "Bluff!"
  
  "Ma mõtlesin selle peale," vastas Sam. "Kui see puudutas ainult mõrvu Heidelbergi haiglas või korruptsiooni Luftwaffe ülemjuhatuses, siis jah. See oleks hea samm minu maine hoidmise suunas. Kuid nüüd on see teisejärguline. Miks ma küsin, kas olete maski saladused selgeks saanud, on see, et Nina tahab seda kanda.
  
  Perdue silmad värelesid ekraani säras, muutudes Sami pilti vaadates niiskeks halliks. "Mul on kahju?" ütles ta võpatamata.
  
  "Ma tean. Ta palus, et sa võtaksid WUO-ga ühendust ja paluksid Sloane'i inimestel koostada... mingisugune kokkulepe," selgitas Sam laastatud toonil. "Nüüd ma tean, et sa oled tema peale vihane ja kõik..."
  
  "Ma ei ole tema peale vihane, Sam. Pean lihtsalt temast eemalduma meie mõlema - tema ja minu - huvides. Kuid ma ei kasuta lapselikku vaikust lihtsalt sellepärast, et tahan kellestki pausi teha. Pean Ninat endiselt oma sõbraks. Ja sina selle pärast. Nii et milleks te mind vajate, on vähim, mida ma teha saan, kuulata," ütles Perdue oma sõbrale. "Ma võin alati öelda ei, kui arvan, et see on halb mõte."
  
  "Aitäh, Perdue," ohkas Sam kergendatult. "Jumal tänatud, teil on paremad põhjused kui temal."
  
  "Seega ta tahab, et ma kasutaksin oma sidet professoriga. Sloani finantsadministratsioon tõmbab niite, eks? "- küsis miljardär.
  
  "Õige," Sam noogutas.
  
  "Ja siis? Kas ta teab, et sultan on palunud asukohta muuta? - küsis Perdue, võttes oma tassi, kuid taipas õigel ajal, et ta ei taha, mis selles on.
  
  "Ta teab. Kuid ta on vankumatult Sloane'i näoga, et leping allkirjastada, isegi otse iidse Babüloonia keskel. Probleemiks on naha saamine, et saaksite selle maha koorida," ütles Sam.
  
  "Küsige lihtsalt seda Marduki kutti lindil, Sam. Mulle jäi mulje, et te hoiate ühendust?"
  
  Sam nägi ärritunud välja. "Ta on läinud, Purdue. Ta kavatses koos Margaret Crosbyga tungida Buecheli lennubaasi, et kapten Schmidtilt mask kätte saada. Ka leitnant Werner pidi seda tegema, aga tal see ei õnnestunud..." Sam peatus pikalt, nagu oleks tal vaja järgmised sõnad välja pigistada. "Nii et meil pole õrna aimugi, kuidas leida Marduki, et ta saaks lepingule allakirjutamiseks maski laenata."
  
  "Oh jumal," hüüatas Perdue. Pärast lühikest vaikust küsis ta: "Kuidas Marduk baasist lahkus?"
  
  "Ta rentis Margareti auto. Leitnant Werner pidi koos Marduki ja Margaretiga baasist põgenema, kui nad maski said, kuid ta jättis nad lihtsalt sinna ja võttis selle... ah! Sam sai kohe aru. "Sa oled geenius! Saadan sulle tema andmed, et leiaksite ka autolt jälgi."
  
  "Tehnikaga alati kursis, vana kukk," uhkustas Perdue. "Tehnoloogia on Jumala närvisüsteem."
  
  "See on täiesti võimalik," nõustus Sam. "Need on leheküljed teadmisi... Ja nüüd ma tean seda kõike, sest Werner helistas mulle vähem kui 20 minutit tagasi, paludes samuti teie abi." Kõike seda öeldes ei suutnud Sam vabaneda süüst, mida ta tundis Perduele nii palju pannes pärast seda, kui Nina Gould oli tema jõupingutused nii tseremooniliselt hukka mõistnud.
  
  Perdue oli üllatunud, kui midagi. "Oota hetk, Sam. Las ma võtan oma märkmed ja pastaka."
  
  "Kas sa hoiad skoori?" - küsis Sam. "Kui ei, siis ma arvan, et peaksite. Ma tunnen end halvasti, mees."
  
  "Ma tean. Ja sa näed välja just selline, nagu sa kõlad. Pole pahandust," ütles Perdue.
  
  "Dave, sa võiksid mind praegu koerasitaks kutsuda ja ma ei hooliks sellest. Lihtsalt öelge mulle, et saate meid selles aidata," anus Sam. Tema suured tumedad silmad näisid langenud ja juuksed olid sassis.
  
  "Mida ma siis leitnandi heaks tegema peaksin?" - küsis Perdue.
  
  "Baasi naastes sai ta teada, et Schmidt oli saatnud Himmelfarbi, ühe filmi "Defektor" meestest, oma tüdruksõpra kinni püüdma ja kinni hoidma. Ja me peame tema eest hoolitsema, sest ta oli Nina õde Heidelbergis," selgitas Sam.
  
  "Olgu, punktid leitnandi tüdruksõbrale, mis ta nimi on?" küsis Perdue, pastakas käes.
  
  "Marlene. Marlene Marks. Nad sundisid teda helistama Wernerile pärast seda, kui nad tapsid arsti, keda ta abistas. Ainus viis, kuidas me teda leida saame, on jälgida tema kõnet tema mobiiltelefonile.
  
  "Arusaadav. Edastab talle info. Saatke mulle tema number."
  
  Ekraanil raputas Sam juba pead. "Ei, Schmidtil on tema telefoninumber. Ma saadan sulle tema jälgimisnumbri, aga sa ei saa teda sealt kätte, Perdue.
  
  "Oh pagan, muidugi. Siis saadan selle teile edasi. Kui ta helistab, saate selle talle anda. Olgu, las ma tegelen nende ülesannetega ja ma räägin teiega varsti tulemustega.
  
  "Suur aitäh, Perdue," ütles Sam, näides kurnatud, kuid tänulik.
  
  "Pole probleemi, Sam. Suudle minu eest raevu ja proovi mitte oma silmi välja kriimustada. Perdue naeratas, kui Sam naeratas talle pilkavalt vastu, enne kui silmapilguga pimedusse kadus. Perdue naeratas endiselt pärast ekraani pimedaks minekut.
  
  
  30. peatükk - meeleheitlikud meetmed
  
  
  Kuigi satelliite edastavad meediakanalid olid üldiselt maas, leidus siiski mõningaid raadiosignaale ja veebisaite, mis suutsid maailma nakatada ebakindluse ja liialduse katkuga. Ülejäänud sotsiaalmeediaprofiilidel, mida polnud veel blokeeritud, teatasid inimesed praegusest poliitilisest kliimast põhjustatud paanikast ning mõrvasõnumitest ja III maailmasõja ähvardustest.
  
  Planeedi peamistes keskustes olevate serverite kahjustamise tõttu jõudsid inimesed kõikjal loomulikult halvimatele järeldustele. Mõnede aruannete kohaselt on Internetti rünnanud võimas rühm kõike alates Maale tungimas olevatest tulnukatest kuni teise tulemiseni. Mõned kitsarinnalised arvasid, et FBI on vastutav, uskudes, et riiklikule luurele on kasulikum "interneti kokkujooksmine põhjustada". Ja nii võtsid iga riigi kodanikud rahulolematuse väljendamiseks kõik, mis üle jäi - tänavatel.
  
  Suured linnad olid segaduses ja raekojad pidid arvestama sideembargoga, mida nad ei suutnud. Londoni Maailmapanga torni tipus vaatas häiritud Lisa pilguga elavale linnale, mis oli täis tülisid . Lisa Gordon oli hiljuti oma juhi kaotanud organisatsiooni järel teine.
  
  "Oh issand, vaadake seda," ütles ta oma isiklikule assistendile, kui nõjatus vastu oma 22. korruse kontori klaasakna. "Inimesed on metsloomadest hullemad niipea, kui neil pole juhte, õpetajaid ega ühtegi volitatud esindajat. Kas märkasid?"
  
  Ta jälgis röövi ohutust kaugusest, kuid soovis siiski, et suudaks neisse kõigisse mõistust rääkida. "Niipea, kui kord ja juhtimine riikides on vähegi kõigutatud, arvavad kodanikud, et hävitamine on ainus alternatiiv. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Erinevaid ideoloogiaid, mis on sündinud lollidest ja türannidest, on liiga palju. Ta raputas pead. "Me kõik räägime eri keeli ja proovime samal ajal koos elada. Jumal õnnistagu meid. See on tõeline Babülon."
  
  "Dr Gordon, Mesoaraabia konsulaat asub 4. liinil. Nad vajavad kinnitust professor Sloane"i homseks vastuvõtuks Susa sultanipalees," ütles isiklik assistent. "Kas ma pean ikka vabandama, et ta on haige?"
  
  Lisa pöördus oma assistendi poole. "Nüüd ma tean, miks Martha varem kaebas, et pidi kõik otsused tegema. Ütle neile, et ta on seal. Ma ei hakka seda raskelt teenitud ettevõtmist veel jalga lööma. Isegi kui ma ise pean sinna rahu paluma, ei lase ma sellel terrorismi tõttu mööda minna.
  
  "Dr Gordon, teie põhiliinil on üks härrasmees. Tal on meile rahulepingu osas väga oluline ettepanek," ütles sekretär ukse tagant välja piiludes.
  
  "Haley, sa tead, et me ei võta siin avalikkuse kõnesid vastu," noomis Lisa.
  
  "Ta ütleb, et ta nimi on David Perdue," lisas sekretär vastumeelselt.
  
  Lisa pööras järsult ümber. "Palun ühendage ta kohe minu lauaga."
  
  Olles kuulnud Purdue ettepanekut kasutada profi asemel petist. Sloane, Lisa oli rohkem kui veidi hämmeldunud. Muidugi ei hõlmanud ta naeruväärset maski kasutamist naise näo võtmiseks. See oleks natuke liiga jube. Asenduse ettepanek šokeeris Lisa Gordoni tundeid.
  
  "Härra Perdue, kuigi meie WUO Britain hindame teie jätkuvat suuremeelsust meie organisatsiooni vastu, peate mõistma, et selline tegu oleks petturlik ja ebaeetiline. Ja nagu te kindlasti aru saate, on need meetodid, millele me vastu oleme. See teeks meist silmakirjatsejad."
  
  "Muidugi teen," vastas Perdue. "Aga mõelge sellele, dr Gordon. Kui kaugele olete valmis rahu saavutamiseks reegleid painutama? Siin on haige naine - ja kas te ei kasutanud haigust patuoinana, et takistada Martha surma kinnitust? Ja see daam, kes meenutab kohutavalt Martha, teeb ettepaneku õiged inimesed ajaloos vaid hetkeks eksitada, et luua teie organisatsioon selle filiaalides.
  
  "Ma peaksin... mõtlema sellele, härra Perdue," kogeles ta, suutmata ikka veel otsust langetada.
  
  "Parem kiirustage, dr Gordon," tuletas Perdue talle meelde. "Allkirjastamine toimub homme teises riigis ja aeg hakkab otsa saama."
  
  "Ma võtan teiega ühendust niipea, kui olen meie nõustajatega rääkinud," ütles ta Perdue'ile. Lisa teadis sisemiselt, et see on parim lahendus; ei, see on ainuke asi. Alternatiiv oleks liiga kallis ja ta peaks otsustavalt kaaluma oma moraali ja üldist hüve. See ei olnud tegelikult võistlus. Samal ajal teadis Lisa, et kui avastatakse, et ta kavatseb sellist pettust kavandada, esitatakse ta kohtu alla ja tõenäoliselt süüdistatakse teda riigireetmises. Võltsimine on üks asi, kuid kui ta on sellises poliitilises travesties teadlik kaasosaline, mõistetaks teda ainult avaliku hukkamise eest.
  
  "Kas te olete ikka veel siin, härra Perdue?" hüüdis ta äkki, vaadates oma laual olevat telefonisüsteemi, nagu oleks seal tema nägu näha.
  
  "Ma olen. Kas ma peaksin ettevalmistusi tegema?" küsis ta südamlikult.
  
  "Jah," kinnitas naine kindlalt. "Ja see ei tohiks kunagi pinnale tulla, saate aru?"
  
  "Mu kallis doktor Gordon. Arvasin, et tunnete mind paremini," vastas Perdue. "Ma saadan dr Nina Gouldi ja ihukaitsja Susa juurde oma eralennukiga. Minu piloodid kasutavad WUO luba tingimusel, et reisija on tegelikult professor. Sloan."
  
  Pärast vestluse lõpetamist leidis Lisa, et tema käitumine on kergenduse ja õuduse vahepeal. Ta kõndis oma kabinetis ringi, õlad vajunud ja käed tihedalt rinnal risti, mõeldes sellele, millega ta just nõustus. Vaimselt kontrollis ta kõiki oma põhjuseid ja veendus, et igaüks neist oleks kaetud usutava vabandusega juhuks, kui charaad tuleks ilmsiks. Esimest korda tundis ta rõõmu meedia viivituste ja pidevate elektrikatkestuste üle, teadmata, et ta on vastutavate inimestega tülis.
  
  
  31. peatükk - kelle nägu sa kannaksid?
  
  
  Leitnant Dieter Werner tundis kergendust, oli kartlik, kuid siiski ülevas meeleolus. Ta võttis Sam Cleve'iga ühendust ettemaksutelefonilt, mille ta omandas lennubaasist põgenedes, mille Schmidt oli desertööriks märkinud. Sam oli andnud talle Marlene'i viimase kõne koordinaadid ja ta lootis, et naine on ikka veel kohal.
  
  "Berliin? Suur aitäh, Sam! " - ütles Werner, seistes külmal Mannheimi ööl inimestest eemal bensiinijaamas, kus ta oma venna autot tankis. Ta palus vennal oma autot laenata , sest sõjaväepolitsei otsib tema džiipi sellest ajast peale, kui see Schmidti küüsist välja pääses.
  
  "Helista mulle kohe, kui ta leiate, Dieter," ütles Sam. "Ma loodan, et ta on elus ja terve."
  
  "Ma teen, ma luban. Ja öelge Perduele miljon tänu, et ta leidsite," ütles ta Samile enne toru katkestamist.
  
  Siiski ei suutnud Werner Marduki pettust uskuda. Ta polnud endaga rahul, sest arvas, et võib usaldada just seda meest, kes teda haiglas intervjueerides pettis.
  
  Kuid nüüd pidi ta sõitma nii palju kui võimalik, et jõuda tehasesse nimega Kleinschaft Inc. Berliini äärelinnas, kus hoiti tema Marlenet. Iga läbitud miili järel palvetas ta, et naine oleks vigastamata või vähemalt elus. Tema puusal oli kabuuris tema isiklik tulirelv, Makarov, mille ta oli saanud oma vennalt oma kahekümne viiendaks sünnipäevaks kingituseks. Ta oli Himmelfarbiks valmis, kui argpüksil jätkuks tõelise sõduriga silmitsi seistes jaksu püsti tõusta ja võidelda.
  
  
  * * *
  
  
  Samal ajal aitas Sam Ninal valmistuda reisiks Iraaki Susasse. Nad pidid sinna jõudma järgmisel päeval ja Perdue oli lennu juba korraldanud pärast seda, kui oli saanud õhujõudude aseülema dr Lisa Gordonilt väga ettevaatliku rohelise tule.
  
  "Oled sa närvis?" küsis Sam, kui Nina ruumist lahkus, oli uhkelt riides ja hoolitsetud, täpselt nagu varalahkunud professor. Sloan. "Oh issand, sa näed nii tema moodi välja... Kui ma vaid ei teaks sind."
  
  "Ma olen väga närvis, aga ma lihtsalt räägin endale kahte asja. See on maailma hüvanguks ja kulub vaid viisteist minutit, enne kui ma lõpetan," tunnistas naine. "Kuulsin, et nad mängisid tema äraolekul haigekaarti. Noh, neil on üks seisukoht."
  
  "Sa tead, et sa ei pea seda tegema, kallis," ütles ta talle viimast korda.
  
  "Oh, Sam," ohkas ta. "Sa oled järeleandmatu, isegi kui kaotate."
  
  "Ma näen, et teie võistlusseeria ei häiri teid vähimalgi määral, isegi terve mõistuse seisukohalt," märkis ta, võttes naiselt kotti. "Tule nüüd, auto ootab meid lennujaama viima. Mõne tunni pärast lähete ajalukku."
  
  "Kas me kohtume tema inimestega Londonis või Iraagis?" - ta küsis.
  
  "Perdue ütles, et kohtuvad meiega CIA kohtumisel Susas. Seal veedate mõnda aega WUO ohjade tegeliku järglase dr Lisa Gordoniga. Pea nüüd meeles, Nina, Lisa Gordon on ainus, kes teab, kes sa oled ja mida me teeme. Ärge komistage," ütles ta, kui nad aeglaselt külmas õhus hõljuvasse valgesse udu välja kõndisid.
  
  "Arusaadav. Sa muretsed liiga palju," turtsatas ta salli kohendades. "Muide, kus on suurepärane arhitekt?"
  
  Sam kortsutas kulmu.
  
  "Perdue, Sam, kus on Perdue?" - kordas ta, kui nad teele asusid.
  
  "Viimati, kui ma temaga rääkisin, oli ta kodus, aga ta on Purdue, alati midagi ette valmistanud." Ta naeratas ja kehitas õlgu. "Kuidas sa end tunned?"
  
  "Mu silmad on peaaegu täielikult paranenud. Teate, kui ma linti kuulasin ja härra Marduk ütles, et inimesed, kes kannavad maske, jäävad pimedaks, mõtlesin, kas see oli see, mida ta ilmselt mõtles sel õhtul, kui mind haiglavoodis külastas. Võib-olla pidas ta mind Sa...Lövenhageniks... tibi teeseldes.
  
  See polnudki nii kaugeleulatuv, kui kõlas, mõtles Sam. Tegelikult võib see täpselt nii olla. Nina ütles talle, et Marduk küsis temalt, kas ta peidab oma toakaaslast, nii et see võib olla Peter Marduki tõeline oletus. Nina toetas oma pea Sami õlale ja mees kaldus kohmakalt küljele, et naine jõuaks temani piisavalt madalale.
  
  "Mida sa teeksid?" - küsis ta äkki auto summutatud mürina all. "Mida sa teeksid, kui saaksid kanda kellegi nägu?"
  
  "Ma isegi ei mõelnud sellele," tunnistas ta. "Ma arvan, et see oleneb."
  
  "Kas kannate seda?"
  
  "See sõltub sellest, kui kaua ma suudan selle mehe nägu hoida," kiusas Sam.
  
  "Ainult üheks päevaks, aga te ei pea neid tapma ega nädala lõpus surema. Sa saad nende näo lihtsalt üheks päevaks ja kahekümne nelja tunni pärast tuleb see ära ja sul on jälle oma," sosistas ta vaikselt.
  
  "Ma arvan, et peaksin ütlema, et võtaksin mõne olulise inimese näo ja teeksin head," alustas Sam, mõeldes, kui aus ta peaks olema. "Ma arvan, et ma peaksin olema Purdue."
  
  "Miks kurat sa tahad olla Purdue?" küsis Nina istudes.Oh, suurepärane. Nüüd olete sellega hakkama saanud, mõtles Sam. Ta mõtles tegelikele põhjustele, miks ta Purdue valis, kuid need kõik olid põhjused, mida ta Ninale avaldada ei tahtnud.
  
  "Sam! Miks Purdue? " nõudis ta.
  
  "Tal on kõik," vastas ta alguses, kuid naine vaikis ja pööras tähelepanu, nii et Sam täpsustas. "Purdue suudab kõike. Ta on liiga kurikuulus, et olla heatahtlik pühak, kuid liiga ambitsioonikas, et olla eikeegi. Ta on piisavalt tark, et leiutada imelisi masinaid ja vidinaid, mis võivad muuta arstiteadust ja -tehnoloogiat, kuid ta on liiga alandlik, et neid patenteerida ja seeläbi kasumit teenida. Kasutades oma intelligentsust, mainet, sidemeid ja raha, võib ta sõna otseses mõttes saavutada kõike. Ma kasutaksin tema nägu, et liikuda kõrgemate eesmärkide poole, mida minu lihtsam mõistus, kasin raha ja tähtsusetus suudavad saavutada.
  
  Ta ootas oma keeruliste prioriteetide ja valesti seatud eesmärkide karmi ülevaadet, kuid Nina kummardus selle asemel ja suudles teda sügavalt. Sami süda värises ettearvamatu žesti peale, kuid sõna otseses mõttes läks ta sõnadest hulluks.
  
  "Päästa oma nägu, Sam. Teil on ainus asi, mida Perdue tahab, ainus asi, mille jaoks kogu tema geniaalsus, raha ja mõju ei too talle midagi.
  
  
  32. peatükk - Varju ettepanek
  
  
  Peter Marduk ei hoolinud tema ümber toimuvatest sündmustest. Ta oli harjunud sellega, et inimesed käituvad nagu maniakid ja tormasid ringi nagu rööbastelt välja sõitnud vedurid, kui midagi, mis ei ole nende kontrolli all, tuletas neile meelde, kui vähe jõudu neil on. Käed mantlitaskus ja ettevaatlik pilk fedora all, kõndis ta lennujaamas läbi paanikas võõraste. Paljud neist suundusid üleriigilise teenuste ja transpordi seiskamise korral oma kodu poole.Palju eoone elanud Marduk oli seda kõike varem näinud. Ta elas üle kolm sõda. Lõpuks läks kõik alati sirgu ja voolas teise maailma otsa. Ta teadis, et sõda ei lõpe kunagi. See tooks kaasa ainult nihkumise teise piirkonda. Tema arvates oli maailm pettekujutelm, mille lõid need, kes olid väsinud võitlemast selle eest, mis neil on, või korraldamast turniire vaidluste võitmiseks. Harmoonia oli vaid müüt, mille lõid argpüksid ja usufanaatikud, kes lootsid, et usu sisendamisega teenivad nad kangelaste tiitli.
  
  "Teie lend hilineb, härra Marduk," ütles registreerimisametnik talle. "Eeldame, et viimase olukorra tõttu hilinevad kõik lennud. Lennud on saadaval alles homme hommikul"
  
  "Pole probleemi. Ma võin oodata, "ütles ta, ignoreerides tema kummaliste näojoonte või õigemini nende puudumist. Peter Marduk otsustas vahepeal oma hotellitoas lõõgastuda. Ta oli liiga vana ja tema keha liiga kondine, et pikka aega istuda. Sellest piisaks kojulennuks. Ta registreerus hotelli Köln Bonn ja tellis õhtusöögi toateeninduse kaudu. Väljateenitud ööune ootus ilma maski pärast muretsemata või keldrikorrusel mõrvarlikku varast oodates kõverdamata oli tema väsinud vanadele luudele meeldiv maastikuvahel.
  
  Kui elektrooniline uks tema järel sulgus, nägid Marduki võimsad silmad toolil istuvat siluetti. Ta ei vajanud palju valgust, kuid parem käsi tassis aeglaselt tema kolju näo mantli alla. Polnud raske arvata, et ründaja tuli reliikvia järele.
  
  "Sa pead mind enne tapma," ütles Marduk rahulikult ja mõtles iga sõna tõsiselt.
  
  "See soov on minu käeulatuses, härra Marduk. Kaldun selle soovi kohe täitma, kui te minu nõudmistega ei nõustu," ütles tegelane.
  
  "Jumala pärast, las ma kuulen teie nõudmisi, et saaksin veidi magada. Mul pole rahu olnud sellest ajast peale, kui järjekordne reetlik tõug ta mu kodust varastas," kurtis Marduk.
  
  "Istu maha Palun. Puhka. Ma võin siit ilma vahejuhtumiteta lahkuda ja lasta sul magada või igavesti kergendada su koormat ja ikkagi lahkuda siit sellega, mille pärast tulin," rääkis sissetungija.
  
  "Oh, sa arvad nii?" Vanamees muigas.
  
  "Ma kinnitan seda," ütles teine talle kategooriliselt.
  
  "Mu sõber, sa tead sama palju kui kõik teised, kes tulevad Paabeli maski järele. Ja see pole midagi. Sa oled nii pimestatud oma ahnusest, soovidest, kättemaksust... kõigest muust, mida sa tahad, kasutades kellegi teise nägu. Pime! Teie kõik!" Ta ohkas ja vajus mugavalt pimeduses voodile pikali.
  
  "Seepärast teeb mask Maskiga inimese pimedaks?" - järgnes võõra küsimusele.
  
  "Jah, ma usun, et selle looja pani sellesse mingisuguse metafoorse sõnumi," vastas Marduk kingi jalast ajades.
  
  "Aga hullus?" - küsis kutsumata külaline uuesti.
  
  "Poeg, sa võid küsida selle reliikvia kohta nii palju teavet, kui tahad, enne kui mu tapad ja selle ära võtad, aga sa ei jõua sellega kuhugi. See tapab su või kelle sa seda kandma kavaldad, aga Maskeri saatust ei saa muuta," andis Marduk nõu.
  
  "See tähendab, et mitte ilma nahata," selgitas ründaja.
  
  "Mitte ilma nahata," nõustus Marduk aeglaste sõnadega, mis piirnesid suremisega. "See on õige. Ja kui ma suren, ei tea te kunagi, kust nahka leida. Pealegi, see ei tööta iseenesest, nii et anna sellest lihtsalt alla, poeg. Mine oma teed ja jäta mask argpükstele ja šarlatanidele.
  
  "Kas sa müüksid selle maha?"
  
  Marduk ei suutnud kuuldut uskuda. Ta puhkes veetlevale naerule, mis täitis ruumi nagu piinamise ohvri piinatud karjed. Siluett ei liikunud, samuti ei võtnud see midagi ette ega tunnistanud lüüasaamist. Ta lihtsalt ootas.
  
  Vana iraaklane istus maha ja pani öökapi lambid põlema. Toolil istus pikk, kõhn valgete juuste ja helesiniste silmadega mees. Ta hoidis .44 Magnumit kindlalt vasakus käes, osutades otse vanamehe südamele.
  
  "Me kõik teame nüüd, et doonori näonaha kasutamine muudab maskeerija nägu," ütles Perdue. "Aga ma juhtun teadma..." Ta kummardus ettepoole, et rääkida pehmemal ja hirmutavamal toonil, "et tõeline auhind on mündi teine pool. Ma võin sulle südamesse tulistada ja su maski võtta, aga kõige rohkem vajan ma sinu nahka.
  
  Peter Marduk vaatas imestusest hingeldades ainsat meest, kes oli kunagi paljastanud Paabeli maski saladuse. Kohale tardunud , vahtis ta suure püstoliga eurooplast, kes istus vaikses kannatlikkuses.
  
  "Mis hind on?" - küsis Perdue.
  
  "Te ei saa osta maski ja kindlasti ei saa te osta minu nahka!" hüüatas Marduk õudusega.
  
  "Ära osta. "Üürile anda," parandas Perdue teda, ajades vanamehe korralikult segadusse.
  
  "Kas sa oled endast väljas?" Marduk kortsutas kulmu. See oli aus küsimus mehele, kelle motiividest ta tegelikult aru ei saanud.
  
  "Kui kasutate oma maski ühe nädala ja eemaldate seejärel naha näolt, et see esimese päeva jooksul eemaldada, maksan täieliku nahasiirdamise ja näo rekonstrueerimise eest," pakkus Perdue.
  
  Marduk oli hämmingus. Mul oli sõnatu. Ta tahtis lause puhta absurdsuse üle naerda ja mehe idiootsete põhimõtete üle nalja heita, kuid mida rohkem ta lauset mõttes ümber pööras, seda rohkem tähendust see talle andis.
  
  "Miks nädal?" ta küsis.
  
  "Ma tahan uurida selle teaduslikke omadusi," vastas Perdue.
  
  "Ka natsid püüdsid seda teha. Nad kukkusid haledalt läbi!" - irvitas vanamees.
  
  Perdue raputas pead. "Minu motiiv on puhas uudishimu. Reliikviate koguja ja õpetlasena tahan ma lihtsalt teada... kuidas. Mulle meeldib mu nägu sellisena, nagu see on ja mul on kummaline soov mitte surra dementsusse.
  
  "Aga esimene päev?" - küsis vanamees üllatunult.
  
  "Homme peab väga kallis sõber võtma olulise välimuse. See, et ta on valmis sellega riskima, omab ajaloolist tähtsust ajutise rahu loomisel kahe kauaaegse vaenlase vahel," selgitas Perdue püssitoru langetades.
  
  "Dr. Nina Gould," mõistis Marduk ja ütles oma nime õrna austusega.
  
  Perdue, olles rahul, et Marduk teadis, jätkas: "Kui maailm teab, et prof. Sloane tõesti tapeti, nad ei usu kunagi tõde: ta tapeti Saksa kõrge ohvitseri käsul Meso-Araabia raamimiseks. Sa tead seda. Nad jäävad tõe suhtes pimedaks. Nad näevad ainult seda, mida nende maskid võimaldavad - pisikesi binokulaarseid pilte suuremast pildist. Härra Marduk, ma olen oma ettepanekus täiesti tõsine.
  
  Pärast mõningast mõtlemist ohkas vanamees. "Aga ma lähen sinuga."
  
  "Ma ei tahaks seda teistmoodi," naeratas Perdue. "Siin".
  
  Ta viskas lauale kirjaliku lepingu, milles sätestati kunagi mainitud "eseme" tingimused ja ajakava, et olla kindel, et keegi ei saaks sel viisil maskist kunagi teada.
  
  "Leping?" hüüatas Marduk. "Tõsiselt, poeg?"
  
  "Ma ei pruugi olla tapja, aga ma olen ärimees," naeratas Perdue. "Allkirjasta see meie leping, et saaksime natukene puhata. Vähemalt praegu.
  
  
  33. peatükk - Juuda kokkutulek
  
  
  Sam ja Nina istusid rangelt valvatud ruumis vaid tund enne kohtumist sultaniga. Ta nägi väga halb välja, kuid Sam hoidus uudishimulikust. Mannheimi töötajate sõnul ei olnud Nina kiirgus aga tema surmava seisundi põhjuseks. Tema hingeõhk susises, kui ta üritas sisse hingata, ja ta silmad jäid veidi piimjaks, kuid nahk oli praeguseks täielikult paranenud. Sam ei olnud arst, kuid ta nägi, et midagi on valesti, nii Nina tervises kui ka tema kontinentsuses.
  
  "Sa ilmselt ei saa hakkama, kui ma su kõrval hingan, hei?" ta mängis.
  
  "Miks sa küsid?" ta kortsutas kulmu, kui sättis oma sametest kaelakeed, et need sobiksid Lisa Gordoni esitatud Sloani fotodega. Nendega oli kaasas groteskne näidis, millest Gordon ei tahtnud teada isegi siis, kui Sloane'i matusekorraldajal kästi see Scorpio Majorus Holdingsi kahtlase kohtumäärusega toota.
  
  "Sa ei suitseta enam, nii et mu tubakahingus ajab teid hulluks," küsis ta.
  
  "Ei," vastas naine, "lihtsalt tüütud sõnad, mis tulevad välja sellise hingetõmbega."
  
  "Professor Sloane?" hüüdis tugeva aktsendiga naisehääl teiselt poolt ust. Sam küünarutas Ninale valusalt, unustades, kui habras ta on. Ta sirutas vabandavalt käed. "Mul on nii kahju!"
  
  "Jah?" küsis Nina.
  
  "Teie saatjaskond peaks kohal olema vähem kui tunni pärast," ütles naine.
  
  "Oh, aitäh," vastas Nina. Ta sosistas Samile. "Minu saatjaskond. Need peavad olema Sloani esindajad."
  
  "Jah".
  
  "Siin on ka kaks härrasmeest, kes väidavad, et nad on osa teie isiklikust turvalisusest koos hr Cleve'iga," ütles naine. "Kas te ootate härra Marduki ja hr Kilti?"
  
  Sam naeris, kuid hoidis end tagasi, kattes suu käega: "Kilt, Nina. Põhjustel, mida ma keeldun jagamast, peab see olema Purdue.
  
  "Mul läheb selle mõtte peale värisema," vastas ta ja pöördus naise poole: "Just nii, Yasmin. Ma ootasin neid. Tegelikult..."
  
  Need kaks sisenesid tuppa, lükates kõrvale tursked araablastest valvurid, et sisse pääseda.
  
  "...nad jäid hiljaks!"
  
  Uks sulgus nende taga. Mingeid formaalsusi polnud, sest Nina ei olnud unustanud lööki, mille ta Heidelbergi haiglas sai, ja Sam polnud unustanud, et Marduk oli nende usalduse reetnud. Perdue võttis selle üles ja lõikas kohe ära.
  
  "Tule, lapsed. Me saame moodustada rühma pärast ajaloo muutmist ja vahistamist vältida, eks?"
  
  Nad nõustusid vastumeelselt. Nina pööras Perdue pilgud kõrvale, andmata talle võimalust kõike parandada.
  
  "Kus Margaret on, Peter?" küsis Sam Mardukilt. Vanamees niheles ebamugavalt. Ta ei suutnud sundida tõtt rääkima, kuigi nad väärisid teda selle eest vihkama.
  
  "Meid," ohkas ta, "olime lahku. Ma ei leidnud ka leitnanti, nii et otsustasin kogu missioonist loobuda. Ma eksisin, kui lihtsalt lahkusin, aga sa pead aru saama. Ma olen nii väsinud seda neetud maski valvamast, jooksmast neile järele, kes selle võtavad. Keegi ei pidanud sellest teadma, kuid Babüloonia Talmudi uurinud natsiuurija jõudis vanematele Mesopotaamia tekstidele ja Mask sai tuntuks. Marduk võttis oma maski välja ja hoidis seda nende vahel valguse poole. "Ma soovin, et saaksin temast lõplikult lahti saada."
  
  Nina näole ilmus kaastundlik ilme, mis raskendas tema niigi väsinud välimust. Lihtne oli öelda, et ta polnud veel kaugeltki paranenud, kuid nad püüdsid oma mured endas hoida.
  
  "Helistasin talle hotelli. Ta ei tulnud tagasi ega välja registreerinud," ütles Sam. "Kui temaga midagi juhtub, Marduk, vannun Kristuse nimel, mina isiklikult..."
  
  "Me peame seda tegema. Nüüd!" Nina tõi nad unenäost välja karmi avaldusega: "Enne kui ma oma meelerahu kaotan."
  
  "Ta peab end dr Gordoni ja ülejäänud professorite ees muutma. Sloani inimesed on saabumas, kuidas me siis seda teeme? küsis Sam vanamehelt. Vastuseks ulatas Marduk Ninale lihtsalt maski. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab seda puudutada, nii et ta võttis selle mehelt. Ta mäletas vaid seda, et ta pidi seda tegema rahulepingu päästmiseks. Ta oli niikuinii suremas, nii et kui eemaldamine ei õnnestunud, nihkus tema tähtaeg mõne kuu võrra pikemaks.
  
  Maski sisemust vaadates võpatas Nina läbi pisarate, mis ta silmi hägustasid.
  
  "Ma kardan," sosistas ta.
  
  "Me teame, kallis," ütles Sam rahustavalt, "aga me ei lase sul niimoodi surra."... niimoodi...
  
  Nina oli juba aru saanud, et nad ei teadnud vähist, kuid Sami sõnavalik oli tahtmatult pealetükkiv. Nina võttis rahuliku ja sihikindla näoilmega Sloani fotosid sisaldava anuma ja eemaldas pintsettidega groteskse sisu seest. Nad kõik lasid ülesandel enda ees varjata vastikut tegevust, kui nad vaatasid, kuidas Martha Sloani keha nahakoe tükk maski sisse kukkus.
  
  Äärmuseni intrigeeritud Sam ja Perdue surusid end üksteise vastu, et näha, mis juhtub. Marduk vaatas lihtsalt seinal olevat kella. Maski sees lagunes koeproov hetkega laiali ja selle tavapäraselt luuvärvi pealispinnal omandas mask tumepunase tooni, mis justkui ärkas ellu. Üle pinna jooksid väikesed lained.
  
  "Ärge raisake aega, muidu see aegub," hoiatas Marduk.
  
  Ninal jäi hinge kinni. "Head Halloweeni," ütles ta ja peitis näo valusa grimassiga maski taha.
  
  Perdue ja Sam ootasid ärevusega, et näha näolihaste põrgulikku väänamist, näärmete vägivaldset väljaulatumist ja naha voltimist, kuid nad olid oma ootustes pettunud. Nina kiljatas kergelt, kui ta käed maski vabastasid, jättes selle näole. Peale tema reaktsiooni ei juhtunud midagi suurt.
  
  "Oh jumal, see on jube! See ajab mind hulluks!" ta sattus paanikasse, kuid Marduk tuli ja istus emotsionaalse toe saamiseks tema kõrvale.
  
  "Lõõgastuge. See, mida sa tunned, on rakkude ühinemine, Nina. Usun, et see läheb närvilõpmete stimulatsioonist veidi põlema, aga tuleb lasta sel kuju võtta," meelitas ta.
  
  Kui Sam ja Perdue vaatasid, segas õhuke mask lihtsalt oma koostist, et sulanduda Nina näoga, kuni see nõtkelt tema naha alla vajus. Nina vaevu eristatavad näojooned muutusid Martha omadeks, kuni nende ees olevast naisest sai fotol oleva täpne koopia.
  
  "Mitte kurat," imestas Sam pealt vaadates. Perdue meel oli ülekoormatud kogu transformatsiooni molekulaarstruktuurist keemilisel ja bioloogilisel tasandil.
  
  "See on parem kui ulme," pomises Perdue ja kummardus, et Nina nägu lähemalt vaadata. "See on põnev."
  
  "Nii ebaviisakas kui ka jube. Ära unusta seda," ütles Nina ettevaatlikult, olles oma kõnevõimes kindel, ja pani teise naise näo selga.
  
  "Lõpuks on Halloween, kallis," naeratas Sam. "Teeskle lihtsalt, et olete Martha Sloani riietuses tõesti väga hea." Perdue noogutas kergelt muigates, kuid ta oli liiga süvenenud teaduslikusse imesse, mille tunnistajaks ta oli, et midagi muud teha.
  
  "Kus on nahk?" - küsis ta Martha huultega. "Palun öelge, et teil on see siin."
  
  Perdue oleks pidanud talle vastama, olenemata sellest, kas nad jälgisid avalikku raadiovaikust või mitte.
  
  "Mul on nahk, Nina. Ära muretse selle pärast. Kui leping on allkirjastatud..." tegi ta pausi, lubades naisel lüngad täita.
  
  Varsti pärast seda prof. Sloane'i mehed on saabunud. Dr Lisa Gordon oli teravalt, kuid varjas seda oma professionaalse käitumise all hästi. Ta teatas Sloani lähisugulastele, et ta on haige, ja jagas sama uudist oma töötajatega. Tema kopse ja kõri kahjustava seisundi tõttu ei saa ta kõnet pidada, kuid viibib siiski kohal, et sõlmida Mesoaraabiaga sõlmitud leping.
  
  Juhtides väikest rühma pressiesindajaid, juriste ja ihukaitsjaid, suundus ta sõlm kõhus otse sektsioonile, mille pealkiri oli "Eraisiidil olevad väärikad". Ajaloolise sümpoosioni alguseni oli jäänud vaid mõni minut ja ta pidi veenduma, et kõik läheb plaanipäraselt. Sisenes ruumi, kus Nina koos kaaslastega ootas, säilitas Lisa mängulise ilme.
  
  "Oh Martha, ma olen nii närvis!" - hüüatas ta, kui nägi naist, kes oli Sloane'iga silmatorkavalt sarnane. Nina lihtsalt naeratas. Nagu Lisa soovis, ei lubatud tal rääkida; ta pidi elama Sloane'i inimeste ees.
  
  "Jätke meid minutiks rahule, eks?" Liisa ütles oma meeskonnale. Niipea kui nad ukse sulgesid, muutus kogu tema tuju. Ta lõualuu langes, nähes naise nägu, kellest ta oleks võinud vanduda, et ta oli tema sõber ja kolleeg. "Kurat, härra Perdue, te ei tee nalja!"
  
  Perdue naeratas südamest. "Teid on alati rõõm näha, dr Gordon."
  
  Lisa tutvustas Ninale põhitõdesid, mida vaja on, kuidas reklaame vastu võtta ja nii edasi. Siis tuli osa, mis Lisat kõige rohkem häiris.
  
  "Dr Gould, ma arvan, et olete harjutanud tema allkirja võltsimist?" küsis Lisa väga vaikselt.
  
  "Mul on. Ma arvan, et olen sellega hakkama saanud, kuid haiguse tõttu on mu käed pisut vähem stabiilsed kui tavaliselt," vastas Nina.
  
  "See on imeline. Veendusime, et kõik teaksid, et Martha on väga haige ja tal oli ravi ajal kerge värina," vastas Lisa. "See aitaks selgitada kõiki kõrvalekaldeid allkirjas, et saaksime Jumala abiga sellest ilma vahejuhtumiteta hakkama."
  
  Susa meediaruumis viibisid kõigi suuremate ringhäälinguorganisatsioonide pressibüroode esindajad, seda enam, et kõik satelliidisüsteemid ja -jaamad olid sel päeval kella 2.15 seisuga imekombel taastatud.
  
  Kui prof. Sloane lahkus koridorist, et siseneda sultaniga koosolekuruumi, kaamerad pöördusid samal ajal tema poole. Pika fookusega kõrglahutusega kaamerate välgud tekitasid eskortitavate juhtide nägudele ja riietele ereda valguse välgud. Kolm Nina heaolu eest vastutavat meest seisid pinges ja vaatasid riietusruumis monitorilt kõike, mis toimus.
  
  "Ta saab korda," ütles Sam. "Ta harjutas isegi Sloane'i aktsenti juhuks, kui ta peaks mõnele küsimusele vastama." Ta vaatas Marduki poole. "Ja niipea, kui see on läbi, läheme teie ja mina Margaret Crosbyt otsima. Mind ei huvita, mida sa tegema pead või kuhu minema pead."
  
  "Jälgi oma tooni, poeg," vastas Marduk. "Pidage meeles, et ilma minuta ei suuda kallis Nina pikka aega oma pilti taastada ega elu päästa."
  
  Perdue tõukas Sami, et ta kordaks üleskutset olla sõbralik. Sami telefon helises, mis häiris ruumi õhkkonda.
  
  "See on Margaret," teatas Sam Mardukile otsa vaadates.
  
  "Näete? Temaga on kõik korras," vastas Marduk ükskõikselt.
  
  Kui Sam vastas, ei olnud see liinil Margareti hääl.
  
  "Sam Cleave, ma arvan?" Schmidt sisistas häält madalamaks tehes. Sam pani kohe kõne kõlarisse, et teised kuuleksid.
  
  "Jah, kus Margaret on?" küsis Sam, ega raisanud aega kõne ilmselgele olemusele.
  
  "See pole praegu teie mure. Olete mures selle pärast, kus ta on, kui te nõuet ei täida," ütles Schmidt. "Ütle sellele sultaniga petturile, et ta loobuks oma ülesandest, muidu võite homme teise petislitsa kühveldada."
  
  Marduk näis šokeeritud. Ta ei kujutanud kunagi ette, et tema teod viivad kauni daami surmani, kuid nüüd on sellest saanud reaalsus. Ta käsi kattis tema näo alumist poolt, kui ta kuulas Margareti taustal karjumist.
  
  "Kas te vaatate ohutust kaugusest?" Sam provotseeris Schmidti. "Sest kui sa jõuad kuhugi minu käeulatusse, ei anna ma sulle seda rõõmu, et lasen kuuli läbi su paksu natsikolju."
  
  Schmidt naeris üleoleva entusiasmiga. "Mida sa tegema hakkad, paberipoiss? Kirjutage artikkel, milles väljendate oma rahulolematust, laimades Luftwaffet.
  
  "Sule," vastas Sam. Tema tumedad silmad kohtusid Perdue omadega. Miljardär sai sõnagi aru. Tahvelarvutit käes hoides sisestas ta vaikselt turvakoodi ja jätkas Margareti telefoni globaalse positsioneerimissüsteemi kontrollimist, samal ajal kui Sam komandöriga võitles. "Ma teen seda, mida ma kõige paremini oskan. Ma paljastan su. Rohkem kui kelleltki teiselt võetakse teilt selle rikutud, võimujanulise wannabe'i mask, kes te olete. Sinust ei saa kunagi Meyerit, sõber. Kindralleitnant on Luftwaffe juht ja tema maine tagab, et maailm on kõrgel arvamusel Saksa relvajõududest, mitte mõnest impotendist, kes arvab, et suudab maailmaga manipuleerida.
  
  Perdue naeratas. Sam teadis, et oli leidnud südametu komandöri.
  
  "Sloane kirjutab sellele lepingule alla, kui me räägime, nii et teie pingutused on mõttetud. Isegi kui tapaksid kõik, keda hoiad, ei muudaks see dekreeti, mis jõustub enne, kui sa isegi relva üles tõstad," tõrjus Sam Schmidt, palvetades salaja jumalat, et Margaret ei maksaks oma jultumuse eest.
  
  
  34. peatükk - Margareti riskantne tunne
  
  
  Margaret vaatas õudusega, kuidas tema sõber Sam Cleave oma vangistajat vihastas. Ta oli tooli külge seotud ja ta oli endiselt uimane uimastitest, mida ta oli tema alistamiseks kasutanud. Margaretil polnud õrna aimugi, kus ta on, kuid selle väikese saksa keele järgi, mida ta mõistis, polnud ta ainus pantvangis, keda siin hoitakse. Tema kõrval oli hunnik tehnoloogilisi seadmeid, mille Schmidt oli konfiskeerinud oma teistelt pantvangidelt. Sel ajal, kui korrumpeerunud komandör ringi jooksis ja vaidles, kasutas Margaret oma lapsikuid trikke.
  
  Kui ta oli Glasgows väike tüdruk, hirmutas ta teisi lapsi, nihutades nende meelelahutuseks sõrmi ja õlgu. Sellest ajast saadik oli ta muidugi pisut põdenud suuremate liigeste artriiti, kuid ta oli üsna kindel, et suudab oma sõrmenukke siiski kasutada. Mõni minut enne Sam Cleave'i helistamist saatis Schmidt Himmelfarbi kaasa võetud kohvrit kontrollima. Nad viisid ta õhubaasi punkrist, mille ründajad peaaegu hävitasid. Ta ei näinud, kuidas Margareti vasak käsi käerauast välja libises ja Bücheli lennubaasis vangis viibimise ajal Wernerile kuulunud mobiiltelefoni järele ulatas.
  
  Ta sirutas kaela, et paremini näha, ja sirutas käe, et telefoni võtta, kuid see oli lihtsalt kättesaamatus kohas. Püüdes mitte kasutamata jätta oma ainsat võimalust suhelda, tõukas Margaret oma tooli iga kord, kui Schmidt naeris. Peagi oli ta nii lähedal, et tema sõrmeotsad puudutasid peaaegu telefoni kaane plastikut ja kummi.
  
  Schmidt oli lõpetanud Samile oma ultimaatumi edastamise ja nüüd ei jäänud tal muud üle kui vaadata enne lepingu allkirjastamist jooksvaid etteasteid. Ta vaatas kella, näis, et ei hoolinud Margaretist nüüd, kui teda esitleti hoovana.
  
  "Himmelfarb!" - hüüdis Schmidt. "Tooge inimesi. Meil on vähe aega."
  
  Kuus pilooti, riietatud ja valmis minema, sisenesid hääletult tuppa. Schmidti monitorid näitasid samu topograafilisi kaarte, mis varemgi, kuid kuna hävingu tagajärjel jäi Marduk punkrisse, tuli Schmidtil leppida esmavajalikuga.
  
  "Härra!" Himmelfarb ja teised piloodid hüüdsid Schmidti ja Margareti vahele astudes.
  
  "Meil pole praktiliselt aega siin märgitud Saksa õhuväebaase õhku lasta," ütles Schmidt. "Lepingu allkirjastamine tundub vältimatu, kuid me näeme, kui kaua nad oma kokkuleppest kinni peavad, kui meie eskadrill operatsiooni Leo 2 osana samal ajal õhku õhujõudude peakorteri Bagdadis ja palee Susas."
  
  Ta noogutas Himmelfarbile, kes tõmbas rinnast välja defektsed II maailmasõjaaegsed maskid. Ükshaaval andis ta igale mehele maski.
  
  "Nii et siin, sellel kandikul, on meil ebaõnnestunud piloodi Olaf LöVenhageni säilinud koed. Asetage iga maski sisse üks proov inimese kohta," käskis ta. Nagu masinad, tegid ka identselt riietatud piloodid nii, nagu ta ütles. Schmidt kontrollis enne järgmise käsu andmist, kuidas iga mees oma kohustusi täidab. "Pidage nüüd meeles, et teie kaaspiloodid Bü chel on juba alustanud oma missiooni Iraagis, seega on operatsiooni Leo 2 esimene etapp lõppenud. Teie kohus on lõpetada teine etapp.
  
  Ta lappas ekraane, tuues Susas otseülekande lepingu allkirjastamisest. "Niisiis, Saksamaa pojad, pange maskid selga ja oodake minu tellimust. Hetkel, kui see minu ekraanil toimub, tean, et meie poisid on pommitanud meie sihtmärke Susas ja Bagdadis. Siis annan teile käsu ja aktiveerin 2. faasi - Bücheli, Norvenichi ja Schleswigi lennubaaside hävitamise. Te kõik teate oma eesmärke."
  
  "Jah, härra!" - vastasid nad ühehäälselt.
  
  "Hea hea. Järgmine kord, kui kavatsen Sloane'i taolist eneseõiguslast tapma, pean seda ise tegema. Tänapäeva nn snaiprid on häbiplekk," kurtis Schmidt pilootide ruumist lahkumist vaadates. Nad suundusid ajutisse angaari, kus nad peitsid kasutusest kõrvaldatud lennukeid erinevate Schmidti juhitud lennubaaside eest.
  
  
  * * *
  
  
  Väljaspool angaari kubiseb kujund parkla varjuliste katuste all, mis asub Berliini äärelinnas hiiglasliku, surnud tehasehoovi taga. Ta liikus kiiresti ühest hoonest teise, kadus igasse, et näha, kas seal on kedagi. Ta oli jõudnud lagunenud terasetehase eelviimasele töötasemele, kui nägi mitut pilooti liikumas ühe konstruktsiooni poole, mis paistis silma roostes terasest ja vanadest punakaspruunidest telliskiviseintest. See nägi imelik ja kohatu välja tänu uue terasmaterjali hõbedasele särale, millest see tehti.
  
  Leitnant Werner hoidis hinge kinni, vaadates, kuidas pool tosinat Lövenhageni sõdurit arutasid mõne minuti pärast algavat missiooni. Ta teadis, et Schmidt valis ta sellele missioonile, enesetapumissioonile Leonidase Teise maailmasõja eskadrilli vaimus. Kui nad mainisid teisi Bagdadi marssivaid, jäi Werneri süda seisma. Ta tormas sinna, kus lootis, et keegi teda ei kuule, ja helistas, kontrollides kogu aeg ümbrust.
  
  "Tere, Sam?"
  
  
  * * *
  
  
  Kontoris teeskles Margaret magamist, püüdes uurida, kas leping on juba alla kirjutatud. Ta pidi seda tegema, sest varasemate nappide põgenemiste ja oma karjääri jooksul sõjaväega saadud kogemuste põhjal oli ta teada saanud, et niipea, kui kuskil tehti kokkulepe, hakkasid inimesed surema. Seda ei kutsutud asjata "ots-otsaga kokkutulekuks" ja ta teadis seda. Margaret mõtles, kuidas ta saaks end kaitsta elukutselise sõduri ja väejuhi vastu, kelle käsi on selja taha seotud - sõna otseses mõttes.
  
  Schmidt kihas vihast, koputas pidevalt oma kinga, oodates ärevalt oma plahvatust. Ta võttis uuesti kella. Viimasel lugemisel veel kümme minutit. Ta mõtles, kui geniaalne oleks, kui ta näeks, kuidas palee plahvatas ÜRO inimõiguste ülemkomissari ja Mesoaraabia sultani ees, vahetult enne seda, kui saadab oma kohalikud deemonid kättemaksuks Luftwaffe lennubaaside oletatavat pommitamist. Kapten jälgis toimuvat, hingas raskelt ja väljendas iga hetkega oma põlgust.
  
  "Vaata seda lita!" naeratas ta, kui näidati, et Sloan oma kõnet tagasi võttis, kui sama sõnum vilkus CNN-i ekraanil paremalt vasakule. "Ma tahan oma maski! Kui ma selle tagasi saan, saan minust sinuks, Meyer! Margaret otsis 16. inspektorit või Saksa õhuväe komandöri, kuid ta puudus - vähemalt mitte kontoris, kus teda hoiti.
  
  Ta märkas kohe liikumist koridoris ukse taga. Ta silmad läksid järsku suureks, kui ta leitnandi ära tundis. Ta viipas naisele, et ta vait jääks ja possumi mängimist jätkaks. Schmidtil oli midagi öelda iga pildi kohta, mida ta otse-uudiste voos nägi.
  
  "Naudi oma viimaseid hetki. Niipea, kui Meyer võtab vastutuse Iraagi pommirünnakute eest, heidan tema sarnasuse kõrvale. Siis vaatame, mida saate selle oma märja tindi unistusega teha! ta naeratas. Randmise ajal ei mõistnud ta leitnanti, kes hiilis sisse, et temast võitu saada. Werner hiilis mööda seina, kus oli veel vari, kuid ta pidi valges luminofoorvalguses kõndima tubli kuus meetrit, enne kui Schmidtini jõudis.
  
  Margaret otsustas abikäe ulatada. Ennast tugevalt küljele surudes paiskus ta ootamatult ümber ning lõi tugevalt oma kätt ja reit. Ta kuulis hirmuäratavat karjet, mis pani Schmidti tõsiselt värisema.
  
  "Jeesus! Mida sa teed?" karjus ta Margaretile, pannes talle saabast rinnale. Kuid ta ei olnud piisavalt kiire, et tema poole lennanud ja tema selja taga vastu lauda põrganud keha eest kõrvale hiilida. Werner põrutas kaptenile kallale, lüües rusikaga koheselt vastu Schmidti Aadamaõuna. Kuri komandör püüdis jääda järjekindlaks, kuid Werner ei tahtnud riskida, arvestades veteranohvitseri karmist.
  
  Veel üks kiire löök püstolipäraga templisse lõpetas töö ja kapten vajus lõdvalt põrandale. Kui Werner komandöri relvadest vabastas, oli Margaret juba jalul, püüdes tooli jalga oma keha ja käe alt eemaldada. Ta tormas talle appi.
  
  "Jumal tänatud, et te siin olete, leitnant!" - Ta hingas tugevalt välja, kui ta vabastas. "Marlene on meestetoas, radiaatori külge seotud. Nad pumpasid ta kloroformi täis, et ta ei saaks meiega põgeneda.
  
  "Tõesti?" ta nägu läks särama. "Kas ta on elus ja kõik on korras?"
  
  Margaret noogutas.
  
  Werner vaatas ringi. "Pärast seda, kui oleme selle sea kinni sidunud, peate minuga võimalikult kiiresti kaasa tulema," ütles ta.
  
  "Marlene'i saamiseks?" ta küsis.
  
  "Ei, angaari saboteerimiseks, et Schmidt ei saaks enam oma herilasi nõelata saata," vastas ta. "Nad lihtsalt ootavad korraldusi. Aga ilma võitlejateta saavad nad täiesti jama hakkama, eks?"
  
  Margaret naeratas. "Kui me sellest üle saame, kas ma võin teid Edinburgh Posti jaoks tsiteerida?"
  
  "Kui aitate mind, saate kogu selle fiasko kohta eksklusiivse intervjuu," muigas ta.
  
  
  35. peatükk - trikk
  
  
  Kui Nina asetas oma märja käe dekreedile, mõtles talle, millise mulje jätavad tema kritseldused sellele tagasihoidlikule paberile. Tema süda jättis löögi vahele, kui ta heitis sultanile viimase pilgu enne autogrammi jagamist. Sekundi murdosa jooksul, nähes tema musti silmi, tundis naine tema tõelist sõbralikkust ja siirast lahkust.
  
  "Jätkake, professor," julgustas ta teda enesekindluse märgiks aeglaselt silmi pilgutades.
  
  Nina pidi teesklema, et ta lihtsalt harjutab uuesti allkirja andmist, muidu oleks ta liiga närvis, et seda õigesti teha. Kui pastapliiats tema juhendamisel libises, tundis Nina, et tema süda lööb kiiremini. Nad ootasid ainult teda. Kogu maailm hoidis hinge kinni, oodates, millal ta lepingu allkirjastab. Teda poleks maailmas kunagi rohkem austatud, isegi kui see hetk oleks sündinud pettusest.
  
  Hetkel, kui ta asetas graatsiliselt pliiatsi otsa autogrammi viimasele punktile, aplodeeris maailm. Kohalviibijad aplodeerisid ja tõusid püsti. Samal ajal palvetasid miljonid otseülekannet jälginud inimesed, et midagi hullu ei juhtuks. Nina vaatas kuuekümne kolmeaastasele sultanile otsa. Ta surus õrnalt naise kätt, vaadates talle sügavalt silma.
  
  "Kes iganes sa ka poleks," ütles ta, "tänan, et seda tegite."
  
  "Mida sa silmas pead? "Sa tead, kes ma olen," küsis Nina suurepärase naeratusega, kuigi tegelikult kartis ta paljastamist. "Ma olen professor Sloan."
  
  "Ei, sa ei ole selline. Professor Sloanil olid väga tumesinised silmad. Aga sul on ilusad araabia silmad, nagu oonüksil minu kuninglikus sõrmuses. See on nagu keegi püüdis kinni paar tiigrisilma ja pani need sulle näkku. Tema silmade ümber tekkisid kortsud ja habe ei suutnud naeratust varjata.
  
  "Palun, teie arm..." anus ta, säilitades oma poosi publiku huvides.
  
  "Kes iganes sa oled," rääkis ta naise üle, "mask, mida sa kannad, ei ole minu jaoks oluline." Meid ei määratle meie maskid, vaid see, mida me nendega teeme. See, mida sa siin tegid, on minu jaoks oluline, tead?"
  
  Nina neelatas kõvasti. Ta tahtis nutta, kuid see rikuks Sloane'i mainet. Sultan viis ta poodiumile ja sosistas talle kõrva: "Pidage meeles, mu kallis, kõige tähtsam on see, mida me esindame, mitte see, kuidas me välja näeme."
  
  Üle kümne minuti kestnud aplausi ajal võitles Nina oma jalgadel püsimise eest, hoides tugevalt sultani käest kinni. Ta astus mikrofoni juurde, kus ta oli varem rääkimast keeldunud, ja järk-järgult vaibus kõik juhuslike rõõmuhõiskete või plaksutuste saatel. Kuni ta rääkima hakkas. Nina püüdis hoida oma häält piisavalt kohmakas, et jääda salapäraseks, kuid tal oli teadaanne. Talle tuli pähe, et tal on vaid paar tundi aega kellegi teise näo peale panna ja sellega midagi kasulikku ette võtta. Polnud midagi öelda, kuid ta naeratas ja ütles: "Daamid ja härrad, lugupeetud külalised ja kõik meie sõbrad üle maailma. Minu haiguse tõttu on mul raske rääkida ja rääkida, seega teen seda kiiresti. Süvenevate tervisehädade tõttu soovin avalikult tagasi astuda..."
  
  Susa palee ajutises saalis kostis üllatunud pealtvaatajatest tohutut sagimist, kuid nad kõik austasid juhi otsust. Ta viis oma organisatsiooni ja suure osa kaasaegsest maailmast täiustatud tehnoloogia, tõhususe ja distsipliini ajastusse, võtmata ära individuaalsust või tervet mõistust. Teda austati selle eest, hoolimata sellest, mida ta otsustas oma karjääriga teha.
  
  "... aga ma olen kindel, et minu järglane ja uus Maailma Terviseorganisatsiooni volinik dr Lisa Gordon viib kõik minu pingutused laitmatult edasi . Rõõm oli rahvast teenida..." jätkas Nina kuulutuse lõpetamist, samal ajal kui Marduk teda riietusruumis ootas.
  
  "Issand, dr. Gould, te olete ise tõeline diplomaat," märkis ta teda jälgides. Sam ja Perdue lahkusid kiirustades pärast seda, kui said Wernerilt meeletu telefonikõne.
  
  
  * * *
  
  
  Werner saatis Samile sõnumi sissetuleva ohu üksikasjadega. Perdue jälgedes tormasid nad kuningliku kaardiväe juurde ja näitasid oma isikut, et rääkida Meso-Araabia tiiva komandöri leitnant Jenebel Abdiga.
  
  "Proua, meil on teie sõbralt leitnant Dieter Wernerilt kiireloomuline teave," ütles Sam kolmekümnendate aastate lõpus rabavale naisele.
  
  "Oh, Ditty," noogutas ta laisalt, ega paistnud kahest hullust šotlasest kuigi muljet avaldavat.
  
  "Ta palus mul teile selle koodi anda. Saksa hävitajate volitamata paigutamine paikneb umbes kahekümne kilomeetri kaugusel Susa linnast ja viiekümne kilomeetri kaugusel Bagdadist! Sam pahvatas selle välja nagu kannatamatu koolipoiss, kellel oli kiireloomuline sõnum direktorile. "Nad on enesetapumissioonil, et hävitada CIA peakorter ja see palee kapten Gerhard Schmidti juhtimisel."
  
  Leitnant Abdi andis kohe oma meestele käsud ja andis tiivameestele korralduse ühineda temaga kõrbes peidetud kompleksis, et valmistuda õhurünnakuks. Ta kontrollis Werneri saadetud koodi ja noogutas oma hoiatust kinnitades. "Schmidt, ah?" - ta naeratas. "Ma vihkan seda kuradi Kraut. Loodan, et Werner rebib oma pallid ära." Ta surus Perdue ja Samiga kätt: "Ma pean ülikonnad selga panema. Täname meid hoiatamise eest. "
  
  "Oota," kortsutas Perdue kulmu, "kas sa oled ise ka koeravõitluses?"
  
  Leitnant naeratas ja pilgutas. "Kindlasti! Kui näete vana Dieterit uuesti, küsige temalt, miks nad mind lennuakadeemias Jenny Jihadiks kutsusid.
  
  "Ha!" Sam naeratas, kui ta jooksis koos meeskonnaga, et end relvastada ja äärmise eelarvamusega kõik lähenevad ohud vahele jätta. Werneri antud kood suunas nad kahte vastavasse pessa, kust Leo 2-de eskadrillid välja lendasid.
  
  "Me ei saanud Ninaga lepingut," kurvastas Sam.
  
  "Kõik on korras. See on varsti igal neetud uudistekanalil, mida te ette kujutate," rahustas Perdue Samile õlale patsutades. "Ma ei taha kõlada paranoiliselt, aga ma pean Nina ja Marduki Reichtisusisse viima," heitis ta pilgu kellale ja arvutas kiiresti välja järgmise kuue tunni tunnid, reisiaja ja kulunud aja.
  
  "Olgu, lähme enne, kui see vana pätt jälle kaob," nurises Sam. "Muide, mida te Wernerile kirjutasite, kui ma džihadist Jennyga rääkisin?"
  
  
  36. peatükk - Vastasseis
  
  
  Pärast seda, kui nad vabastasid teadvusetu Marlene'i ning kandsid ta kiiresti ja vaikselt üle katkise aia autosse, tundis Margaret end leitnant Werneriga läbi angaari jälitades ebamugavalt. Kaugelt oli kuulda, kuidas piloodid hakkasid Schmidti käsklusi oodates muretsema.
  
  "Kuidas me peaksime vähem kui kümne minutiga kuus F-16-taolist sõjalindu välja tooma, leitnant?" sosistas Margaret, kui nad lahtise paneeli alla libisesid.
  
  Werner naeratas. "Schatz, sa oled liiga palju Ameerika videomänge mänginud." Ta kehitas kartlikult õlgu, kui ta ulatas talle suure terastööriista.
  
  "Nad ei saa ilma rehvideta õhku tõusta, Frau Crosby," soovitas Werner. "Palun kahjustage rehve nii palju, et need saaksid kohe, kui nad selle joone ületavad. Mul on pikamaa varuplaan.
  
  Kapten Schmidt ärkas kontoris nüri jõu tõttu tekkinud elektrikatkestusest. Ta oli seotud sama tooli külge, millel Margaret istus, ja uks oli lukus, hoides teda omas kohas. Monitorid jäeti talle vaatamiseks tööle, mis viis ta tõhusalt hulluks. Schmidti metsikud silmad reetsid ainult tema ebaõnnestumist, kuna tema ekraanil olev uudistevoog edastas tõendeid selle kohta, et leping oli edukalt allkirjastatud ja et hiljutise õhurünnakukatse nurjas Mesorabia õhujõudude kiire tegevus.
  
  "Jeesus Kristus! Ei! Sa ei saanud teada! Kuidas nad võisid teada? vingus ta nagu laps, praktiliselt põlvi väänades, üritades pimedast raevust tooli jalaga lüüa. Tema verised silmad olid läbi vereplekilise otsaesise tardunud. "Werner!"
  
  
  * * *
  
  
  Angaaris kasutas Werner angaari asukoha kindlakstegemiseks oma mobiiltelefoni GPS-i satelliit-osutusseadmena. Margaret andis endast parima, et lennuki rehvid läbi torgata.
  
  "Ma tunnen end väga lollina seda vana kooli asja ajades, leitnant," sosistas ta.
  
  "Siis peaksite selle tegemise lõpetama," ütles Schmidt talle angaari sissepääsu juurest, suunates talle relva. Ta ei näinud, kuidas Werner ühe Taifuuni ees kükitas ja midagi oma telefoni kirjutas. Margaret tõstis alistumiseks käed, kuid Schmidt tulistas tema pihta kaks kuuli ja naine kukkus maha.
  
  Nende korraldusi karjudes alustas Schmidt lõpuks oma rünnakuplaani teist etappi, kasvõi ainult kättemaksu nimel. Ebaefektiivseid maske kandes astusid tema mehed lennukisse. Werner ilmus ühe auto ette, hoides käes mobiiltelefoni. Schmidt seisis lennuki taga ja liikus aeglaselt, kui see tulistas relvastamata Werneri pihta. Kuid ta ei võtnud arvesse Werneri positsiooni ega seda, kuhu ta Schmidti juhib. Kuulid lendasid šassii küljest lahti. Kui piloot reaktiivmootori käivitas, saatis tema aktiveeritud järelpõleti põrguliku leegikeele otse kapten Schmidti näkku.
  
  Vaadates alla seda, mis oli Schmidti näole paljastunud lihast ja hammastest järele jäänud, sülitas Werner ta peale. "Nüüd pole sul isegi oma surimaski jaoks nägu, siga."
  
  Werner vajutas oma telefoni rohelist nuppu ja pani selle käest. Ta tõstis haavatud ajakirjaniku kiiresti õlgadele ja viis ta autosse. Iraagist sai Purdue signaali ja tulistas sihtimisseadme sihtimiseks satelliidikiire, tõstes kiiresti temperatuuri angaaris. Tulemused olid kiired ja kuumad.
  
  
  * * *
  
  
  Halloweeni õhtul tähistas maailm, ilma et oleks aimugi, kui sobiv nende riietumine ja maskide kandmine tegelikult oli. Perdue eralennuk lendas Susast eriloa ja sõjaväe saatjaga nende õhuruumist välja, et tagada nende turvalisus. Pardal sõid Nina, Sam, Marduk ja Perdue Edinburghi suundudes õhtusööki. Seal ootas väike spetsialiseerunud meeskond, et Nina nii kiiresti kui võimalik nülgida.
  
  Lameekraanteleviisor hoidis neid uudiste tulekuga kursis.
  
  "Berliini lähedal mahajäetud terasetehases toimunud veider õnnetus nõudis mitme Saksa õhuväe piloodi elu, sealhulgas aseväejuhataja kapten Gerhard Schmidt ja Saksa Luftwaffe ülemjuhataja kindralleitnant Harold Meyer. Mis kahtlased asjaolud olid, pole veel selge..."
  
  Sam, Nina ja Marduk mõtlesid, kus Werner on ja kas tal õnnestus Marlene ja Margaretiga õigel ajal välja saada.
  
  "Wernerile helistamine oleks kasutu. See mees käib läbi mobiiltelefonide nagu aluspesu," märkis Sam. "Peame ootama, et näha, kas ta meiega ühendust võtab, eks, Perdue?"
  
  Kuid Perdue ei kuulanud. Ta lamas lamamistoolis selili, pea kallutatud küljele, ustav tablett kõhul ja käed selle küljes kokku pandud.
  
  Sam naeratas: "Vaata seda. Mees, kes kunagi ei maga, puhkab lõpuks.
  
  Tahvelarvutis nägi Sam, et Perdue suhtles Werneriga, vastates samal õhtul Sami küsimusele. Ta raputas pead. "Geenius".
  
  
  37. peatükk
  
  
  Kaks päeva hiljem sai Nina näo tagasi ja kosus samas hubases Kirkwalli asutuses, kus ta oli varem olnud. Marduki näolt tuli eemaldada dermis ja kanda see professori kujutisele. Sloan, lahustades fusiooniosakesi, kuni Paabeli mask sai taas (väga) vanaks. Ükskõik kui kohutav see protseduur ka polnud, oli Nina rõõmus, et sai oma näo tagasi. Olles endiselt tugevalt rahustanud vähisaladust, mida ta oli meditsiinitöötajatega jaganud, jäi ta magama, kui Sam lahkus, et kohvi jooma.
  
  Ka vanamees kosus hästi, istus Ninaga samas koridoris voodis. Selles haiglas ei pidanud ta magama veriste linade ja presendi peal, mille eest ta oli igavesti tänulik.
  
  "Sa näed hea välja, Peter," naeratas Perdue Marduki edusamme vaadates. "Sa saad varsti koju minna."
  
  "Minu maskiga," meenutas Marduk talle.
  
  Perdue naeris: "Muidugi. Oma maskiga."
  
  Sam tuli tere ütlema. "Ma olin just Ninaga. Ta taastub veel ilmast, kuid on väga õnnelik, et saab taas olla tema ise. Paneb mõtlema, kas pole? Mõnikord on parima saavutamiseks parim nägu, mida kanda.
  
  "Väga filosoofiline," kiusas Marduk. "Kuid ma olen nüüd edev, kui suudan naeratada ja irvitada kogu liigutuste ulatuses."
  
  Nende naer täitis väikese osa eksklusiivsest arstipraksisest.
  
  "Nii et sa olid kogu selle aja tõeline kollektsionäär, kellelt Babüloonia mask varastati?" küsis Sam, olles lummatud mõistmisest, et Peter Marduk oli miljonärist reliikviate koguja, kellelt Neumand varastas Paabeli maski.
  
  "Kas see on nii imelik?" küsis ta Samilt.
  
  "Natuke. Tavaliselt saadavad jõukad kollektsionäärid oma esemeid välja otsima eradetektiivid ja restaureerimisspetsialistide meeskonnad.
  
  "Aga siis teaks rohkem inimesi, mida see neetud artefakt tegelikult teeb. Ma ei saa seda riski võtta. Sa nägid, mis juhtus, kui ainult kaks meest said teada tema võimetest. Kujutage ette, mis juhtuks, kui maailm teaks tõde nende iidsete objektide kohta. Mõned asjad on kõige parem hoida saladuses... maskidega, kui soovite.
  
  "Ma ei saaks rohkem nõustuda," tunnistas Perdue. See oli seotud tema salajaste tunnetega Nina eemaloleku suhtes, kuid ta otsustas seda välismaailma eest varjata.
  
  "Mul on hea meel kuulda, et kallis Margaret jäi oma laskehaavadest ellu," ütles Marduk.
  
  Sam oli tema mainimise üle väga uhke. "Kas usuksite, et ta on uuriva aruandluse eest Pulitzeri auhind?"
  
  "Sa peaksid selle maski tagasi panema, mu poiss," ütles Perdue täiesti siiralt.
  
  "Ei, seekord mitte. Ta salvestas selle kõik Werneri konfiskeeritud mobiiltelefoniga! Alates sellest osast, kus Schmidt selgitas oma meestele korraldusi, kuni selle osani, kus ta tunnistab, et kavandas Sloane'i mõrvakatset, kuigi ta ei olnud siis kindel, kas naine tõesti suri. Margaret on nüüd tuntud riskide poolest, mida ta võttis vandenõu ja Meyeri mõrva paljastamiseks ja nii edasi. Muidugi pööras ta seda ettevaatlikult, et ükski märge alatust reliikviast või enesetapuhulluks muutunud piloodid ei segaks vett, kas teate? "
  
  "Olen tänulik, et ta otsustas seda saladuses hoida pärast seda, kui ma ta sinna jätsin. Issand jumal, mida ma mõtlesin? Marduk ohkas.
  
  "Ma olen kindel, et suure aja reporteriks olemine korvab selle, Peter," lohutas Sam teda. "Lõppude lõpuks, kui te poleks teda sinna jätnud, poleks ta kunagi saanud kõiki kaadreid, mis on ta nüüd kuulsaks teinud."
  
  "Siiski võlgnen ma talle ja leitnandile hüvitise," vastas Marduk. "Järgmisel pühadeõhtul korraldan meie seikluse mälestuseks suure ürituse ja nemad on aukülalised. Aga see tuleks minu kollektsioonist eemal hoida... igaks juhuks.
  
  "Vapustav!" - hüüatas Perdue. "Me saame ta minu kinnistule järele tulla. Mis teemaks saab?"
  
  Marduk mõtles hetke ja naeratas siis oma uue suuga.
  
  "Noh, maskeraadiball muidugi."
  
  
  LÕPP
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Preston W. Laps
  Merevaigutoa mõistatus
  
  
  PROLOOG
  
  
  
  Ahvenamaa, Läänemeri - veebruar
  
  
  Teemu Koivusaarel olid illegaalsest kaubast käed-jalad tööd täis, kuid kui tal õnnestus ostja leida, oli see kõik vaeva väärt. Oli möödunud kuus kuud ajast, mil ta lahkus Helsingist, et ühineda kahe kolleegiga Ahvenamaal, kus nad ajasid tulusat võltsitud vääriskivide äri. Nad andsid teemantide ja tansaniidina edasi kõike, alustades tsirkooniumoksiidist ja lõpetades sinise klaasiga, vahel - üsna osavalt - mitteväärismetalle hõbeda ja plaatinana, pahaaimamatutele amatööridele.
  
  "Mida sa mõtled, et tulemas on veel?" küsis Teemu oma assistendilt, korrumpeerunud Aafrika hõbesepalt Mula.
  
  "Minski tellimuse täitmiseks vajan veel kilogrammi, Teemu. "Ma rääkisin teile sellest eile," kurtis Mula. "Tead, ma pean klientidega tegelema, kui sa jama oled. Reedeks ootan veel kilo, muidu võib Rootsi tagasi minna."
  
  "Soome".
  
  "Mida?" Mula kortsutas kulmu.
  
  "Ma olen Soomest, mitte Rootsist," parandas Teemu elukaaslast.
  
  Mula tõusis võpatades laua tagant püsti, kandes endiselt oma paksud, lõikavad prillid. "Keda huvitab, kust sa pärit oled?" Prillid suurendasid ta silmad groteskseks kalasilmakujuliseks, uim naerust krigises. "Kura persse, kutt. Tooge mulle rohkem merevaiku, vajan smaragdi jaoks rohkem toorainet. See ostja on nädalavahetusel kohal, nii et pange oma tagumik liikuma!
  
  Kõhn Teemu astus valjult naerdes välja nende juhitud varjatud improviseeritud tehasest.
  
  "Hei! Tomi! Peame veel ühe saagi saamiseks rannikule jõudma, semu," rääkis ta nende kolmandale kolleegile, kes oli ametis kahe puhkusel oleva Läti tüdrukuga vestlemas.
  
  "Nüüd?" Tomi nuttis. "Mitte praegu!"
  
  "Kuhu sa lähed?" küsis ekstravertsem tüdruk.
  
  "Oh, peaksime," kõhkles ta ja vaatas haletsusväärse ilmega oma sõpra. "Midagi on vaja ette võtta."
  
  "Kas tõesti? Millist tööd sa teed?" - küsis ta, limpsides tähendusrikkalt maha voolanud koolat sõrmelt. Tomi vaatas ihast tagasipööratud silmadega Teemule tagasi, anus salaja, et ta praeguseks töölt lahkuks, et mõlemad skoori saaksid. Teemu naeratas tüdrukutele.
  
  "Me oleme juveliirid," uhkustas ta. Tüdrukud olid koheselt huvitatud ja hakkasid õhinal oma emakeeles rääkima. Nad hoidsid käest kinni. Kiusavalt palusid nad kahte noormeest, et nad nad endaga kaasa võtaksid. Teemu raputas nukralt pead ja sosistas Tomile: "Me ei saa neid kuidagi võtta!"
  
  "Lähme! Nad ei saa olla vanemad kui seitseteist. Näidake neile mõnda meie teemanti ja nad annavad meile kõik, mida me tahame! urises Tomy sõbrale kõrva.
  
  Teemu vaatas imeilusaid väikseid kassipoegi ja tal kulus vaid kaks sekundit, et vastata: "Olgu, lähme."
  
  Tomi ja tüdrukud libisesid rõõmuhõiske saatel vana Fiati tagaistmele ja sõitsid kahekesi mööda saart avastamata, vedades varastatud kalliskive, merevaiku ja kemikaale, et toota oma võltsaardeid. Kohalikus sadamas tegutses väikeettevõte, mis tarnis muu hulgas imporditud hõbenitraati ja kullatolmu.
  
  Vilkas omanik, Eestist pärit obsessiivne vana meremees, aitas helde kasumiosa eest kolmel kelmil oma kvoodini jõuda ja potentsiaalsetele klientidele tutvustada. Kui nad väikesest autost välja hüppasid, nägid nad, kuidas ta neist mööda kihutas ja karjus innukalt: "Minge, poisid! See on käes! See on siin ja praegu!"
  
  "Oh issand, tal on täna jälle üks hullumeelne tuju," ohkas Tomi.
  
  "Mis siin on?" küsis vaiksem tüdruk.
  
  Vanamees vaatas kiiresti ringi: "Kummituslaev!"
  
  "Oh jumal, mitte seda jälle!" Teemu ohkas. "Kuule! Peame teiega mõningaid asju arutama!"
  
  "Äri on siin, et jääda!" - hüüdis vanamees, suundudes dokkide serva poole. "Aga laev kaob."
  
  Nad jooksid talle järele, olles üllatunud tema kiiretest liigutustest. Kui nad talle järele jõudsid, peatusid kõik, et hinge tõmmata. Oli pilvine päev ja jäine ookeanituul jahutas nad tormi lähenedes luudeni. Aeg-ajalt sähvis taevas välku, saates kaugeid äikesemürinaid. Iga kord, kui välk pilvedest läbi lõikas, tõmbusid noored veidi tagasi, kuid uudishimu sai neist võitu.
  
  "Kuule nüüd. Vaata," ütles vanamees rõõmsalt, osutades vasakul asuvale madalikule.
  
  "Mida? Vaata mida?" ütles Teemu pead raputades.
  
  "Keegi ei tea sellest kummituslaevast peale minu," ütles pensionil madrus noortele naistele vanaaegse võlu ja sära silmis. Nad tundusid huvitatud, nii et ta rääkis neile välimusest. "Ma näen seda oma radaril, kuid mõnikord kaob see lihtsalt," ütles ta salapärase häälega, "lihtsalt kaob!"
  
  "Ma ei näe midagi," ütles Tomi. "Tule, lähme tagasi."
  
  Vanamees vaatas kella. "Varsti! Varsti! Ära mine. Lihtsalt oota."
  
  Äike mürises, mistõttu tüdrukud võpatasid ja sattusid kahe noore inimese käte vahele, mis muutis selle kohe väga teretulnud äikesetormiks. Tüdrukud, üksteist kallistades, vaatasid imestusega, kuidas lainete kohale ilmus ootamatult kuum magnetlaeng. Sellest kerkis välja uppunud laeva vöör, mis oli vaevu veepinna kohal näha.
  
  "Näed?" - hüüdis vanamees. "Näete? On mõõn, nii et seekord saate lõpuks näha seda jumalast hüljatud alust!
  
  Noormehed tema selja taga olid nähtu ees aukartusega. Tomy võttis nähtust pildistamiseks välja telefoni, kuid pilvedest lõi eriti tugev välk, mille tõttu nad kõik vajusid. Ta mitte ainult ei jäädvustanud sündmuskohta, vaid ei näinud ka välku kokkupõrget laeva ümber oleva elektromagnetväljaga, mis põhjustas põrguliku reketi, mis peaaegu lõhkes nende kuulmekile.
  
  "Jeesus Kristus! Kas sa kuulsid seda? Teemu karjus külmast tuulepuhangust. "Lähme siit minema, enne kui meid tapetakse!"
  
  "Mis see on?" - hüüatas ekstravertne tüdruk ja osutas veele.
  
  Vanamees hiilis muuli servale lähemale, et asja uurida. "See on mees! Tulge, aidake mul ta välja saada, poisid!
  
  "Ta näeb välja surnud," ütles Tomi hirmunud näoga.
  
  "Jama," ei nõustunud vanamees. "Ta hõljub näoga ülespoole ja ta põsed on punased. Aidake mind, te laisklased!"
  
  Noormehed aitasid tal mehe lonkavat keha lainete vahelt välja tõmmata, et vältida muulile kukkumist või uppumist. Nad viisid selle tagasi vana mehe töökotta ja asetasid selle tagaküljel olevale töölauale, kus vanamees sulatas merevaiku, et seda vormida. Kui nad olid veendunud, et võõras on tõesti elus, kattis vanamees ta tekiga ja jättis ta maha, kuni ta kahe noormehega oma äri lõpetas. Tagumine tuba oli pärast sulatamist mõnusalt soe. Lõpuks läksid nad kahe sõbraga oma väikesesse korterisse ja jätsid vanamehe võõra saatuse üle otsustama.
  
  
  1. peatükk
  
  
  
  Edinburgh, Šotimaa - august
  
  
  Taevas tornide kohal muutus kahvatuks ja nõrk päike ujutas kõik ümberringi kollasesse kuma. Loomad tundusid rahutud ja lapsed jäid vaikseks nagu stseen klaasist, mis kuulutas halba endile. Sam eksles sihitult siidist ja puuvillast voodikatete vahel, mis rippusid kuskilt, kuhu ta ei suutnud asetada. Isegi kui ta silmad tõstis ja üles vaatas, ei näinud ta ühtegi piitsukanga kinnituskohta, ei piirdeid, niite ega puidust tugesid. Nad näisid rippuvat õhus nähtamatu konksu otsas, mida kõigutas tuul, mida ainult tema tundis.
  
  Mitte keegi teine, kes temast tänaval möödus, ei paistnud olevat kokku puutunud kõrbeliiva kandva tolmuga. Nende kleidid ja pikkade seelikuääred lehvisid ainult nende jalgade liikumisest kõndides, mitte tuulest, mis aeg-ajalt ta hingamist summutas ja sasitud tumedad juuksed näkku viskas. Tema kurk oli kuiv ja kõht põles toiduta päevadest. Ta suundus linnaväljaku keskel asuva kaevu äärde, kuhu turupäevadel kogunesid kõik linlased ja uudised möödunud nädalast.
  
  "Jumal, ma vihkan siin pühapäevi," pomises Sam tahtmatult. "Ma vihkan neid rahvahulki. Ma oleksin pidanud tulema kaks päeva tagasi, kui oli vaiksem.
  
  "Miks sa seda ei teinud?" - kuulis ta Nina küsimust oma vasaku õla tagant.
  
  "Sest ma ei olnud siis veel janune, Nina. Pole mõtet siia jooma tulla, kui janu pole," selgitas ta. "Inimesed ei leia kaevust vett enne, kui nad seda vajavad, kas te ei teadnud?"
  
  "Ma ei teinud seda. Vabandust. Aga see on imelik, kas sa ei arva?" - märkis ta.
  
  "Mida?" ta kortsutas kulmu, kui langevad liivaterad ta silmi nõelasid ja pisarajuhasid kuivatasid.
  
  "Et kõik teised saavad kaevust juua peale teie," vastas naine.
  
  "Kuidas nii? Miks sa seda ütled?" murdis Sam kaitsvalt. "Keegi ei saa juua enne, kui ta on kuiv. Siin pole vett."
  
  "Siin pole teie jaoks vett. Teiste jaoks on sellest küllalt," naeris ta.
  
  Sam oli nördinud, et Nina suhtus tema kannatustesse nii ükskõikselt. Vigastuse lisamiseks jätkas naine mehe raevu esilekutsumist. "Võib-olla sellepärast, et sa ei kuulu siia, Sam. Sa sekkud alati kõigesse ja tõmbad kõige lühema õlekõrre, mis oleks suurepärane, kui sa poleks nii talumatu viriseja.
  
  "Kuule! Kas sul on..." alustas ta oma vastust, kuid avastas, et Nina oli ta maha jätnud. "Nina! Nina! Kadumine ei aita sul seda vaidlust võita!"
  
  Selleks ajaks oli Sam sinna kogunenud inimeste poolt tõugatuna jõudnud soolast väsinud kaevu juurde. Kellelgi teisel ei olnud janu, kuid nad kõik seisid nagu sein, ummistades haigutava augu, mille kaudu Sam kuulis all pimeduses vee pritsimist.
  
  "Palun vabandust," pomises ta ja liigutas neid ükshaaval üle serva vaatama. Sügaval kaevu sees oli vesi tumesinine isegi sügavuse mustusest hoolimata. Ülalt tulnud valgus murdus lainelisel pinnal säravateks valgeteks tähtedeks, kui Sam tahtis näksida.
  
  "Palun, kas saate mulle juua?" ta ei pöördunud eriti kellegi poole. "Palun! Mul on nii paganama janu! Vesi on siinsamas, aga ma ei saa seda kätte.
  
  Sam sirutas oma käe nii kaugele, kui suutis, kuid iga tolli ettepoole liikudes näis vesi taanduvat sügavamale, säilitades oma kauguse, sattudes lõpuks madalamale kui varem.
  
  "Issand Jumal!" - karjus ta raevukalt. "Kas sa teed nalja?" Ta võttis uuesti oma kehahoiaku ja vaatas ringi võõraste poole, keda lakkamatu liivatorm ja selle kuiv pealetung ikka veel ei häirinud. "Mul on köit vaja. Kas kellelgi on köit?
  
  Taevas muutus heledamaks. Sam vaatas üles päikesevalgusele, mis vaevu murdis tähe täiuslikku ümarust.
  
  "Sähvatus päikese käes," pomises ta hämmeldunult. "Pole ime, et mul on nii pagana palav ja janu. Kuidas te, inimesed, ei tunne talumatut kuumust?"
  
  Ta kurk oli nii kuiv, et kaks viimast sõna ei andnud järele ja need kõlasid kui arusaamatu nurin. Sam lootis, et lõõskav päike kaevu ära ei kuivata, vähemalt mitte enne, kui ta joob. Oma meeleheite pimeduses kasutas ta vägivalda . Kui keegi viisakale inimesele tähelepanu ei pööraks, siis ehk pööraks ta tähelepanu tema raskele olukorrale, kui ta käituks sobimatult.
  
  Metsikult urne loopides ja keraamikat lõhkudes karjus Sam tassi ja köie järele; kõike, mis aitaks tal vett saada. Vedelikupuudus maos tundus happena. Sam tundis, kuidas kogu tema keha läbis põletav valu, justkui oleks päikese käes kõik organid tema kehas villiliseks löödud. Ta langes põlvili, karjus nagu banshee piinades, hoides krussis sõrmedega lahtist kollast liiva, kui hape ta kurku alla sööstis.
  
  Ta haaras nende pahkluudest, kuid nad lõid ta kätt juhuslikult, pööramata talle erilist tähelepanu. Sam ulgus valust. Läbi ahenenud silmade, millegipärast ikka veel liivaga täidetud, vaatas ta taevasse. Polnud päikest ega pilvi. Kõik, mida ta nägi, oli klaaskuppel horisondist silmapiirini. Kõik temaga koos olnud inimesed seisid imetlusest tardunud aukartusega kupli ees, enne kui vali pauk pimestas nad kõik - kõik peale Sami.
  
  Taevast pulgas kupli all nähtamatu surma laine ja muutis kõik teised kodanikud tuhaks.
  
  "Issand, ei!" Sam nuttis nende kohutavat surma nähes. Ta tahtis käed silmade eest ära võtta, kuid need ei liigutanud. "Lase mu kätest lahti! Las ma jään pimedaks! Las ma jään pimedaks!"
  
  "Kolm..."
  
  "Kaks..."
  
  "Üks".
  
  Järjekordne pauk, nagu hävitamise pulss, kajas Sami kõrvus, kui ta silmad lahti lendasid. Ta süda peksis ohjeldamatult, kui ta õudusest täis silmadega ümbrust uuris. Tema pea all oli õhuke padi ja käed pehmelt seotud, proovides valgusköie tugevust.
  
  "Tore, nüüd on mul köis," märkis Sam oma randmeid vaadates.
  
  "Usun, et nööri kutsumine tulenes sellest, et teie alateadvusele tuletati meelde piiranguid," soovitas arst.
  
  "Ei, mul oli vaja köit kaevust vee saamiseks," lükkas Sam teooriale vastu, kui psühholoog ta käed vabastas.
  
  "Ma tean. Rääkisite mulle kõik oma teel, härra Cleave.
  
  Dr Simon Helberg oli nelikümmend aastat vana teaduse veteran, kellel oli eriline kiindumus mõistuse ja selle trikkide vastu. Vanamehe paati juhtisid parapsühholoogia, psühhiaatria, neurobioloogia ja kummalisel kombel erilised võimed ekstrasensoorseks tajumiseks. Dr Helberg, keda enamik pidas šarlataniks ja teadusringkondade häbiplekiks, ei lasknud oma rikutud mainel oma tööd kuidagi mõjutada. Antisotsiaalteadlane ja tõrjuv teoreetik Helberg arenes ainult müütideks peetavate teooriate teabe ja praktika põhjal.
  
  "Sam, miks sa arvad, et sa ei surnud pulssi, samal ajal kui kõik teised surid? Mille poolest erinesite teistest?" - küsis ta Samilt, istudes diivani ette diivanilauale, millel ajakirjanik ikka veel lamas.
  
  Sam naeratas talle peaaegu lapselikult. "Noh, see on üsna ilmne, kas pole? Nad kõik olid sarnase rassi, kultuuri ja riigi esindajad. Ma olin täielik autsaider."
  
  "Jah, Sam, aga see ei tohiks teid vabandada atmosfäärikatastroofi all kannatamisest, eks?" - arutles dr Helberg. Nagu tark vana öökull, vahtis lihav kiilakas mees oma tohutute helesiniste silmadega Sami. Ta prillid olid nii madalal ninasillal, et Sam tundis vajadust need tagasi üles lükata, enne kui need arsti ninaotsast maha kukuvad. Kuid ta piiras oma impulsse, et kaaluda vana mehe seisukohti.
  
  "Jah, ma tean," tunnistas ta. Sami suured tumedad silmad uurisid põrandat, kui ta mõistus otsis usutavat vastust. "Ma arvan, et see oli sellepärast, et see oli minu nägemus ja need inimesed olid laval lihtsalt lisad. Need olid osa sellest loost, mida ma vaatasin," kortsutas ta kulmu, olles oma teoorias kindel.
  
  "Ma arvan, et see on mõistlik. Siiski olid nad seal põhjusega. Muidu sa ei näeks seal kedagi teist. Võib-olla vajasite neid, et mõista surmaimpulsi tagajärgi," pakkus arst.
  
  Sam tõusis istukile ja ajas käega läbi juuste. Ta ohkas: "Doktor, mis tähtsust sellel on? Ma mõtlen tõesti, mis vahe on inimeste lagunemise vaatamisel ja lihtsalt plahvatuse vaatamisel?
  
  "Lihtne," vastas arst. "Erinevus seisneb inimlikus elemendis. Kui ma poleks nende surma jõhkrust pealt näinud, poleks see olnud midagi muud kui plahvatus. See poleks midagi muud kui üritus. Inimelu kohalolek ja võimalik kaotus on aga mõeldud teie nägemuse emotsionaalse või moraalse elemendi jäljendamiseks. Hävitamisest tuleb mõelda kui inimelude kaotamisest, mitte ainult ohvriteta katastroofist.
  
  "Ma olen selleks liiga kaine," ohkas Sam pead raputades.
  
  Dr Helberg naeris ja lõi vastu jalga. Ta pani käed põlvedele ja tõusis püsti, naerdes ikka veel magnetofoni välja lülitades. Sam nõustus laskma oma seansse salvestada, et arst saaks uurida traumaatiliste kogemuste psühhosomaatilisi ilminguid - paranormaalsetest või üleloomulikest allikatest pärinevaid kogemusi, nii naeruväärselt kui see ka ei kõla.
  
  "Ponchos või Olmegas?" Dr Helberg muigas, kui paljastas oma nutikalt peidetud joogibaari.
  
  Sam oli üllatunud. "Ma pole kunagi arvanud, et sa oled tequila jooja, doktor."
  
  "Armusin temasse, kui jäin Guatemalasse paar aastat liiga kauaks. Kunagi seitsmekümnendatel andsin oma südame Lõuna-Ameerikale ja kas teate, miks? Dr Helberg naeratas kaadreid valades.
  
  "Ei, ütle mulle," nõudis Sam.
  
  Mul tekkis idee kinnisidee," rääkis arst. Ja kui ta nägi Sami kõige hämmeldunud pilku, selgitas ta. "Ma pidin teadma, mis põhjustas selle massihüsteeria, mida inimesed tavaliselt usuks kutsuvad, poeg. Selline võimas ideoloogia, mis oli allutanud nii palju inimesi nii paljude ajastute jooksul, kuid ei pakkunud eksistentsi konkreetset õigustust peale inimeste võimu teiste üle, oli tõepoolest hea põhjus uurimiseks.
  
  "Tapetud!" ütles Sam ja tõstis klaasi, et psühhiaatri pilguga näha. "Ma ise olin sellise tähelepanekuga kursis. Mitte ainult religioon, vaid ka ebaharilikud meetodid ja täiesti ebaloogilised doktriinid, mis orjastavad masse, nagu oleks peaaegu..."
  
  "Üleloomulik?" küsis dr Helberg üht kulmu kergitades.
  
  "Esoteeriline," arvan, et see oleks parem sõna," ütles Sam, lõpetades ampsu ja võpatades läbipaistva joogi ebameeldiva mõruduse peale. "Kas olete kindel, et see on tequila?" ta peatus ja hinge tõmbas.
  
  Eirates Sami tühist küsimust, jäi dr Helberg teema juurde. "Esoteerilised teemad hõlmavad nähtusi, millest sa räägid, poeg. Üleloomulik on lihtsalt esoteeriline teosoofia. Võib-olla viitate oma hiljutistele nägemustele kui ühele nendest jahmatavatest mõistatustest?
  
  "Vaevalt. Ma näen neid unenägudena, ei midagi enamat. Tõenäoliselt ei esinda need massimanipulatsiooni viisil, nagu seda teeb religioon. Vaata, ma pooldan vaimset usku või mingisugust usaldust kõrgema intelligentsi vastu," selgitas Sam. "Ma pole lihtsalt kindel, kas neid jumalusi saab palvega rahustada või veenda andma inimestele seda, mida nad soovivad. Kõik saab olema nii nagu saab. On ebatõenäoline, et tänu Jumalat paluva inimese haletsusele on läbi aegade midagi ilmunud.
  
  "Niisiis, usute, et see, mis juhtub, juhtub sõltumata vaimsest sekkumisest?" küsis arst Samilt, kui too salaja salvestusnuppu vajutas. "Seega te ütlete, et meie saatus on juba määratud."
  
  "Jah," Sam noogutas. "Ja me oleme lõpetanud."
  
  
  2. peatükk
  
  
  Pärast hiljutisi mõrvu on rahu lõpuks Berliini tagasi jõudnud. Mitmed kõrged komissarid, Bundesrati liikmed ja erinevad prominentsed rahastajad on langenud mõrvade ohvriks, mida pole seni lahendanud ükski organisatsioon ega üksikisik. See oli mõistatus, mida riik polnud kunagi varem pidanud silmitsi seisma, kuna rünnakute põhjused olid väljaspool spekulatsioone. Rünnatud meestel ja naistel ei olnud muud ühist kui rikas või tuntud, kuigi enamasti poliitilisel areenil või Saksamaa äri- ja finantssektoris.
  
  Pressiteated ei kinnitanud midagi ja ajakirjanikud kogu maailmast kogunesid Saksamaale, et leida kusagilt Berliini linnast mõni salareportaaž.
  
  "Usume, et see oli organisatsiooni töö," ütles ministeeriumi pressiesindaja Gabi Holzer pressile Saksamaa parlamendi Bundestagi ametlikus avalduses. "Põhjus, miks me seda arvame, on see, et surmajuhtumitega oli seotud rohkem kui üks inimene."
  
  "Miks on see? Miks te olete nii kindel, et see pole ühe inimese töö, Frau Holzer? küsis üks reporter.
  
  Ta kõhkles ja ohkas närviliselt. "See on muidugi vaid oletus. Siiski usume, et paljud on sellega seotud erinevate meetodite tõttu, mida nende eliitkodanike tapmiseks kasutati.
  
  "Eliit?"
  
  "Vau, eliit, ütleb ta!"
  
  Mitmete ajakirjanike ja pealtnägijate hüüatused kajasid ärritatuna tema halvasti valitud sõnadest, samal ajal kui Gaby Holzer püüdis tema fraasi parandada.
  
  "Palun! Palun lubage mul selgitada..." Ta püüdis ümber sõnastada, kuid rahvahulk väljas möirgas juba nördinult. Pealkirjade eesmärk oli kujutada vastikut kommentaari ettenähtust halvemas valguses. Kui tal õnnestus lõpuks oma ees seisnud ajakirjanikud maha rahustada, selgitas ta oma sõnavalikut nii kõnekalt kui suutis, kuid vaevaliselt, kuna tema inglise keele oskus polnud eriti tugev.
  
  "Daamid ja härrad rahvusvahelisest meediast, vabandan arusaamatuse pärast. Ma kardan, et rääkisin valesti - minu inglise keel, noh... M-mu vabandust," ütles ta kergelt kokutades ja hingas rahunemiseks sügavalt sisse. "Nagu te kõik teate, pandi need kohutavad teod toime selles riigis väga mõjukate ja silmapaistvate inimeste vastu. Kuigi näis, et neil sihtmärkidel pole midagi ühist ja nad isegi ei liikunud samades ringkondades, on meil alust arvata, et nende rahaline ja poliitiline staatus oli kuidagi seotud ründajate motiividega.
  
  See oli peaaegu kuu aega tagasi. Möödusid mõned rasked nädalad sellest ajast, kui Gabi Holzer pidi tegelema ajakirjanduse ja nende raisakotkaste mentaliteediga, kuid pressikonverentsidele mõeldes tundis ta kõhus ikka veel haiget tunnet. Sellest nädalast saadik olid rünnakud peatunud, kuid kogu Berliinis ja ülejäänud riigis valitses pime, ebakindel rahu, mis oli täis hirmu.
  
  "Mida nad ootasid?" - küsis abikaasa.
  
  "Ma tean, Detlef, ma tean," naeratas ta oma magamistoa aknast välja vaadates. Gabi riietus pikaks kuumaks duššiks lahti. "Aga see, mida keegi väljaspool minu tööd ei mõista, on see, et ma pean olema diplomaatiline. Ma ei saa lihtsalt öelda midagi sellist, nagu "Me arvame, et see on hästi rahastatud häkkerite jõuk, kes on segaduses kurjade maaomanike varjulise klubiga, kes lihtsalt ootab Saksamaa valitsuse kukutamist", kas ma saan? " kortsutas ta kulmu, kui üritas rinnahoidjat lahti võtta.
  
  Abikaasa tuli talle appi ja avas selle, võttis selle seljast ja tõmbas seejärel lahti tema beeži pliiatsiseeliku. See maandus tema jalge ette paksule pehmele vaibale ja ta astus välja, jalas endiselt Gucci platvormkingad. Abikaasa suudles ta kaela ja toetas lõua õlale, kui nad vaatasid, kuidas linnatuled pimedusemerre triivisid. "Kas see on tõesti see, mis toimub?" küsis ta vaiksete sõnadega, kui ta huuled naise rangluud uurisid.
  
  "Ma arvan, et jah. Mu ülemused on väga mures. See on vist sellepärast, et nad kõik mõtlevad ühtemoodi. Ohvrite kohta on teavet, mida me pole ajakirjandusele avaldanud. Need on murettekitavad faktid, mis ütlevad meile, et see pole ühe inimese töö, "sõnas ta.
  
  "Millised faktid? Mida nad avalikkuse eest varjavad? "küsis ta rindu koputades. Gabi pöördus ümber ja vaatas Detlefi karmi ilmega.
  
  "Kas sa luurad? Kelle heaks te töötate, härra Holzer? Kas sa tõesti üritad mind teabe saamiseks võrgutada?" põrutas ta talle mänguliselt tagasi lükates. Tema blondid salgud tantsisid üle palja selja, kui ta järgnes talle igal sammul, kui ta taganes.
  
  "Ei, ei, ma lihtsalt tunnen huvi teie töö vastu, kallis," protesteeris ta tasa ja kukkus tagurpidi nende voodile. Võimsa kehaehitusega Detlef oli oma kehaehitusele täiesti vastupidise iseloomuga. "Ma ei tahtnud sind üle kuulata."
  
  Gabi jäi oma jälgedesse ja pööritas silmi. "Um, see on tahtmine!"
  
  "Mis ma teinud olen?" - küsis ta vabandavalt.
  
  "Detlef, ma tean, et sa pole spioon! Oleksid pidanud kaasa mängima. Öelge selliseid asju nagu "Ma olen siin, et teilt iga hinna eest teavet hankida" või "Kui sa mulle kõike ei räägi, siis ma raputan selle sinust välja!" või mida iganes muud, mis teile pähe tuleb. Miks sa nii oled kuradi armas? - hädaldas ta, lüües oma terava kannaga otse mehe jalge vahele vastu voodit.
  
  Ta ahmis oma perekonna juveelide vahetus läheduses paigale tardunud.
  
  "Uhh!" Gabi naeratas ja võttis jala ära. "Süüta mulle sigaret, palun."
  
  "Muidugi, kallis," vastas ta kurvalt.
  
  Gaby keeras dušikraanid lahti, et vesi vahepeal kuumaks läheks. Ta võttis aluspüksid jalast ja läks magamistuppa sigareti järgi. Detlef istus tagasi ja vaatas oma vapustavat naist. Ta ei olnud kuigi pikk, kuid neis kontsades kõrgis ta üle tema, lokkis juustega jumalanna, kelle punaste huulte vahel leegitses Karjala.
  
  
  * * *
  
  
  Kasiino oli ekstravagantse luksuse kehastus ja lubas oma patuselt märatsevasse embusse ainult kõige privilegeeritud, jõukamad ja mõjukamad patroonid. MGM Grand seisis majesteetlikult oma taevasinise fassaadiga, mis meenutas Dave Perduele Kariibi mere pinda, kuid see ei olnud miljardärist leiutaja lõppsihtkoht. Ta vaatas tagasi uksehoidjale ja töötajatele, kes lehvitasid hüvastijätuks, hoides kõvasti kinni oma 500-dollarisest jootrahast. Märgistamata must limusiin võttis ta peale ja sõidutas lähedal asuvale lennurajale, kus Purdue lennuki meeskond tema saabumist ootas.
  
  "Kuhu seekord, härra Perdue?" - küsis vanemstjuardess teda istmele saates. "Kuu? Võib-olla Orioni vöö?
  
  Perdue naeris koos temaga.
  
  "Taani peaminister, palun, James," käskis Perdue.
  
  "Kohe, boss," tervitas ta. Tal oli midagi, mida ta oma töötajates väga hindas - huumorimeel. Tema geniaalsus ja ammendamatu rikkus ei muutnud kunagi tõsiasja, et Dave Perdue oli ennekõike naljakas ja julge mees. Kuna ta veetis suurema osa ajast millegipärast kuskil millegi kallal, otsustas ta oma vaba aega kasutada reisimiseks. Tegelikult suundus ta Kopenhaagenisse Taani ekstravagantsusele.
  
  Perdue oli kurnatud. Pärast seda, kui ta koos Briti Tehnika- ja Tehnoloogiainstituudi sõpruskonnaga lasergeneraatori ehitas, pole ta püsti tõusnud üle 36 tunni. Kui tema eralennuk õhku tõusis, istus ta tagasi ja otsustas pärast Las Vegast ja selle hullumeelset ööelu teenitud magama jääda.
  
  Nagu alati, kui ta üksi reisis, jättis Perdue lameekraani sisse, et teda rahustada ja eetrisse saadetud igavusest magada. Mõnikord oli see golf, mõnikord kriket; mõnikord loodusdokumentaal, kuid ta valis alati midagi ebaolulist, et anda oma meelele puhkust. Kell ekraani kohal näitas poolt seitset, kui stjuardess serveeris talle varajase õhtusöögi, et ta saaks täis kõhuga magama minna.
  
  Läbi une kuulis Perdue uudistereporteri monotoonset häält ja sellele järgnenud mõrvadebatti, mis poliitilist sfääri vaevas. Kui nad väikese helitugevusega teleriekraanil vaidlesid, jäi Perdue õndsalt magama, hoolimata stuudios viibivatest uimastest sakslastest. Aeg-ajalt tõid mured ta mõistuse teadvusele, kuid peagi jäi ta uuesti magama.
  
  Neli tankimispeatust teel andsid talle uinakute vahel veidi aega jalgu sirutada. Dublini ja Kopenhaageni vahel oli ta viimased kaks tundi veetnud sügavas unenägudeta unes.
  
  Näis, nagu oleks möödunud terve igavik, kui Perdue stjuardessi õrna meelitamise peale ärkas.
  
  "Härra Perdue? Härra, meil on väike probleem," kostis ta. Seda sõna kuuldes läksid ta silmad suureks.
  
  "Mis see on? Mis viga?" küsis ta ikka veel oma uimases lörtsis.
  
  "Meile ei antud luba siseneda Taani või Saksamaa õhuruumi, söör. Võib-olla tuleks meid Helsingisse suunata?" - ta küsis.
  
  "Miks me siin olime..." pomises ta nägu hõõrudes. "Olgu, ma tegelen sellega. Aitäh kallis ". Sellega tormas Perdue pilootide juurde, et uurida, milles probleem.
  
  "Nad ei andnud meile üksikasjalikku selgitust, söör. Nad ütlesid meile vaid, et meie registreerimistunnus oli nii Saksamaal kui Taanis mustas nimekirjas! "selgitas piloot, näides sama hämmeldunud kui Perdue. "Ma ei saa aru, et ma küsisin eelnevat luba ja see anti, aga nüüd öeldakse meile, et me ei saa maanduda."
  
  "Musta nimekirja mille eest?" Perdue kortsutas kulmu.
  
  "See kõlab minu jaoks täieliku jama, söör," sekkus kaaspiloot.
  
  "Olen kogu südamest nõus, Stan," vastas Perdue. "Olgu, kas meil on piisavalt kütust, et kuhugi mujale sõita? Teen ettevalmistusi."
  
  "Meil on veel kütust, söör, kuid mitte piisavalt, et liiga palju riskida," teatas piloot.
  
  "Proovi Billorti. Kui nad meid sisse ei lase, suunduge põhja poole. Me võime Rootsis maanduda, kuni me selle asja lahendame," andis ta oma pilootidele käsu.
  
  "Arusaadav, söör."
  
  "Jälle lennujuhtimine, söör," ütles kaaspiloot äkki. "Kuula".
  
  "Nad saadavad meid Berliini, härra Perdue. Mida me peaksime tegema?" - küsis piloot.
  
  "Mida me veel teha saame? Peame vist praegu selle juurde jääma," arvutas Perdue. Ta kutsus stjuardessi enda juurde ja palus topeltrummi jääga, mis oli tema lemmikjook, kui asjad ei sujunud.
  
  Maandudes Dietrichi eralennuväljale Berliini äärelinnas, valmistus Perdue ametlikuks kaebuseks, mille ta tahtis Kopenhaageni võimude vastu esitada. Tema juriidiline meeskond ei saa niipea Saksamaa linna sõita, mistõttu helistas ta Briti saatkonda, et leppida kokku ametlik kohtumine valitsuse esindajaga.
  
  Perdue, kes polnud tulise iseloomuga mees, oli oma eralennuki äkilise niinimetatud musta nimekirja peale raevukas. Minu elu jooksul ei saanud ta aru, miks ta võis olla musta nimekirja kantud. See oli naljakas.
  
  Järgmisel päeval astus ta Ühendkuningriigi saatkonda.
  
  "Tere pärastlõunal, minu nimi on David Perdue. Mul on kohtumine hr Ben Carringtoniga," ütles Perdue Wilhelmstrassel asuva saatkonna kiiresti muutuvas keskkonnas sekretärile.
  
  "Tere hommikust, härra Perdue," naeratas ta soojalt. "Las ma viin teid kohe tema kontorisse. Ta ootas sinuga kohtumist."
  
  "Aitäh," vastas Perdue, olles liiga piinlik ja nördinud, et sundida end isegi sekretärile naeratama.
  
  Briti esindaja kontori uksed olid avatud, kui administraator juhatas Perdue sisse. Naine istus laua taga seljaga ukse poole ja vestles Carringtoniga.
  
  "Härra Perdue, ma usun," naeratas Carrington, tõustes istmelt, et tervitada oma Šoti külalist.
  
  "See on tõsi," kinnitas Perdue. "Meeldiv kohtuda, hr Carrington."
  
  Carrington osutas istuvale naisele. "Võtsin ühendust Saksamaa rahvusvahelise pressibüroo esindajaga, et meid aidata."
  
  "Härra Perdue," naeratas vapustav naine, "ma loodan, et saan teid aidata." Gaby Holzer. Meeldiv tutvuda".
  
  
  3. peatükk
  
  
  Gaby Holzer, Ben Carrington ja Dave Perdue arutasid ootamatut maandumiskeeldu kontoris tee kõrvale.
  
  "Ma pean teile kinnitama, härra Perdue, et see on enneolematu. Meie juriidiline osakond, nagu ka hr Carringtoni inimesed, on teie tausta põhjalikult kontrollinud, et leida põhjust sellise nõude esitamiseks, kuid me ei leidnud teie dokumentidest midagi, mis seletaks Taani ja Saksamaale sisenemise keelamist." ütles Gabi.
  
  "Jumal tänatud Chaimi ja Toddi eest!" mõtles Perdue, kui Gabi mainis oma tausta kontrollimist. "Kui nad teaksid, kui palju seadusi ma oma uurimistöö käigus rikkusin, paneksid nad mu praegu luku taha."
  
  Jessica Haim ja Harry Todd olid Purdue jaoks kõike muud kui juriidilised arvutianalüütikud, kes mõlemad olid tema palgatud vabakutselised arvutiturbeeksperdid. Kuigi nad vastutasid Sami, Nina ja Perdue eeskujulike toimikute eest, ei osalenud Chaim ja Todd kunagi üheski finantspettuses. Purdue enda rikkus oli enam kui piisav. Pealegi polnud nad ahned inimesed. Nii nagu Sam Cleave'i ja Nina Gouldiga, ümbritses Perdue end ausate ja korralike inimestega. Nad tegutsesid sageli väljaspool seadust, jah, kuid nad olid kaugel tavalistest kurjategijatest ja see oli midagi, millest enamik autoriteete ja moraliste lihtsalt ei saanud aru.
  
  Kui kahvatu hommikupäike paistis läbi Carringtoni kontori ruloode, segas Perdue oma teist tassi Earl Greyt. Sakslanna blond kaunitar oli elektrifitseeriv, kuid tal polnud karismat ega välimust, mida ta ootas. Vastupidi, näis, et ta tahab tõesti asjade põhjani jõuda.
  
  "Öelge mulle, härra Perdue, kas teil on kunagi olnud suhteid Taani poliitikute või finantsasutustega?" küsis Gabi temalt.
  
  "Jah, olen teinud Taanis ulatuslikke äritehinguid. Aga ma ei liigu poliitilistes ringkondades. Olen pigem akadeemilise kalduvusega. Muuseumid, teadusuuringud, investeeringud kõrgharidusse, aga poliitilistest päevakordadest hoian eemale. Miks?" küsis ta temalt.
  
  "Miks see teie arvates asjakohane on, proua Holzer?" - küsis Carrington selgelt intrigeeritud ilmega.
  
  "Noh, see on üsna ilmne, hr Carrington. Kui härra Perdue"l pole karistusregistrit, peab ta neid riike, sealhulgas minu riike, mingil muul viisil ohustama," ütles ta enesekindlalt Briti esindajale. "Kui põhjus ei põhine kuriteos, siis peab see olema seotud tema ärimehe mainega. Oleme mõlemad teadlikud tema rahalisest olukorrast ja tema kui kuulsuse mainest."
  
  "Sain aru," ütles Carrington. "Teisisõnu, asjaolu, et ta on osalenud lugematutel ekspeditsioonidel ja on hästi tuntud filantroopina, seab ta teie valitsusele ohtu?" Carrington naeris. "See on absurdne, proua."
  
  "Oota, kas te tahate öelda, et minu investeeringud teatud riikides võisid põhjustada teistes riikides minu kavatsuste umbusaldust?" Perdue kortsutas kulmu.
  
  "Ei," vastas naine rahulikult. "Mitte riigid, härra Perdue. Institutsioonid."
  
  "Ma olen eksinud," raputas Carrington pead.
  
  Perdue noogutas nõustuvalt.
  
  "Las ma selgitan. Ma ei väida kuidagi, et see kehtib minu või mõne muu riigi kohta. Nagu teiegi, ma ainult spekuleerin ja arvan, et teie, härra Perdue, võisite tahtmatult sattuda vaidlusse..." ta peatus, et leida sobiv ingliskeelne sõna: "...teatud organid?
  
  "Kehad? Kas teile meeldivad organisatsioonid?" - küsis Perdue.
  
  "Jah, täpselt," ütles ta. "Võib-olla on teie rahaline seis erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides tekitanud teie vaenu nende organite poolt, kes on nende vastu, kellega te seotud olete. Sellised probleemid võivad kergesti levida üleilmselt, mille tulemusel võidakse teid teatud riikides keelata; mitte nende riikide valitsused, vaid keegi, kes mõjutab nende riikide infrastruktuuri.
  
  Purdue on sellele tõsiselt mõelnud. Saksa naisel oli õigus. Tegelikult oli tal õigus rohkem, kui ta eales teada oskas. Varem olid teda tabanud ettevõtted, kes arvasid, et tema leiutised ja patendid võivad olla nende jaoks väga väärtuslikud, kuid kartsid, et nende vastuseis võib pakkuda paremaid pakkumisi. See meeleolu oli sageli põhjustanud tööstusspionaaži ja kaubandusboikoteeringuid, mis ei võimaldanud tal oma rahvusvaheliste tütarettevõtetega äri teha.
  
  "Ma pean tunnistama, härra Perdue. See on väga mõttekas, arvestades teie kohalolekut võimsates teadustööstuse konglomeraatides, " nõustus Carrington. "Aga niipalju, kui te teate, proua Holzer, pole see siis ametlik sissesõidukeeld? See pole Saksamaa valitsuselt, eks?
  
  "See on õige," kinnitas naine. "Härra Perduel pole mingil juhul probleeme Saksa valitsusega... või Taaniga, ma arvan. Seda tehakse vist rohkem salaja, mh, all..." püüdis ta õiget sõna leida.
  
  "Sa mõtled saladust? Salaorganisatsioonid? - noogutas Perdue'd, lootes, et ta on tema kehva inglise keelt valesti tõlgendanud.
  
  "See on õige. Underground grupid, kes tahavad, et sa neist eemale hoiaksid. Kas on midagi, millega praegu tegelete, mis võiks konkurentsi ohustada? küsis ta Perduelt.
  
  "Ei," vastas ta kiiresti. "Tegelikult võtsin natukene aja maha. Tegelikult olen praegu puhkusel."
  
  "See on nii häiriv!" - hüüatas Carrington lõbusalt pead raputades.
  
  "Sellest ka pettumus, hr Carrington," naeratas Perdue. "Noh, vähemalt ma tean, et mul pole seadusega probleeme. Ma tegelen sellega oma inimestega."
  
  "Hästi. Arutasime siis nii palju kui suutsime, arvestades seda, kui vähe teavet meil selle ebatavalise juhtumi kohta on," lõpetas Carrington. "Siiski, proua Holzer," pöördus ta atraktiivse Saksa saadiku poole.
  
  "Jah, hr Carrington," naeratas ta.
  
  "Eelmisel päeval esindasite CNN-is ametlikult kantslerit seoses mõrvadega, kuid ei avaldanud selle põhjust," küsis ta väga huvitatud toonil. "Kas on midagi valesti, millest ajakirjandus ei peaks teadma?"
  
  Ta nägi välja äärmiselt ebamugav, püüdes oma professionaalsust säilitada. "Ma kardan," vaatas ta närvilise ilmega mõlemale mehele otsa, "see on väga konfidentsiaalne teave."
  
  "Teisisõnu, jah," küsis Perdue. Ta lähenes Gaby Holzerile ettevaatlikult ja õrna austusega ning istus otse tema kõrvale. "Proua, võib-olla on sellel midagi pistmist hiljutiste rünnakutega poliitilise ja sotsiaalse eliidi vastu?"
  
  Jälle kõlas see sõna.
  
  Carrington näis naise vastust oodates täiesti lummatud. Värisevate kätega valas ta veel teed, keskendudes kogu oma tähelepanu Saksa sidemehele.
  
  "Ma arvan, et igaühel on oma teooria, kuid pressiesindajana ei ole mul õigust oma seisukohti väljendada, härra Perdue. Sa tead seda. Kuidas sa arvad, et ma arutaksin seda tsiviilisikuga?" Ta ohkas.
  
  "Kuna ma muretsen, kui valitsuse tasandil saladusi levitatakse, mu kallis," vastas Perdue.
  
  "See on Saksa asi," ütles ta otse. Gabi heitis pilgu Carringtonile. "Kas ma tohin teie rõdul suitsetada?"
  
  "Muidugi," nõustus ta ja tõusis püsti, et avada kaunid klaasuksed, mis viisid tema kabinetist kaunile rõdule, kust avaneb vaade Wilhelmstrasse'le.
  
  "Ma näen siit kogu linna," märkis ta oma pikka õhukest sigaretti süüdates. "Siin sai rääkida vabalt, eemal seintest, millel võivad olla kõrvad. Midagi on valmimas, härrased," ütles ta Carringtonile ja Perduele, kui nad teda vaadet nautima sõitsid. "Ja see on iidne deemon, kes on ärganud; ammu unustatud rivaalitsemine... Ei, mitte rivaalitsemine. See on pigem konflikt fraktsioonide vahel, mida arvati kaua surnuks, kuid nad on ärkvel ja valmis lööma."
  
  Perdue ja Carrington vahetasid kiireid pilke, enne kui Gabi ülejäänud sõnumi teadmiseks võtsid. Ta ei vaadanud neid kordagi, vaid rääkis, hingates sõrmede vahel õhukest suitsu. "Meie kantsler tabati enne tapmiste algust."
  
  Mõlemad mehed õhkasid pommi peale, mille Gabi neile äsja peale viskas. Ta mitte ainult ei jaganud konfidentsiaalset teavet, vaid oli just tunnistanud, et Saksamaa valitsusjuht on kadunud. See lõhnas riigipöörde järgi, kuid tundus, et inimröövi taga oli midagi palju tumedamat.
  
  "Aga see oli rohkem kui kuu aega tagasi, võib-olla rohkem!" hüüdis Carrington.
  
  Gabi noogutas.
  
  "Ja miks seda ei avalikustatud?" - küsis Perdue. "Kindlasti oleks väga kasulik hoiatada kõiki naaberriike, enne kui selline salakaval vandenõu mujale Euroopasse levib."
  
  "Ei, seda tuleb hoida saladuses, härra Perdue," ei nõustunud ta. Ta pöördus miljardäri poole silmadega, mis rõhutasid tema sõnade tõsidust. "Miks te arvate, miks need inimesed, need ühiskonna eliitliikmed tapeti? See kõik oli osa ultimaatumist. Selle kõige taga seisnud inimesed ähvardasid tappa mõjukad Saksa kodanikud, kuni nad saavad, mida tahtsid. Ainus põhjus, miks meie kantsler veel elus on, on see, et me alles täidame nende ultimaatumit," teatas ta neile. "Aga kui me jõuame sellele tähtajale lähemale ja föderaalne luureteenistus pole täitnud seda, mida nad nõuavad, on meie riik...," naeris ta kibedalt, "...uue juhtimise all."
  
  "Taevane arm!" ütles Carrington hinge all. "Me peame MI6 kaasama ja..."
  
  "Ei," katkestas Perdue. "Te ei saa riskida, et teete sellest suure avaliku saate, hr Carrington. Kui see välja lekib, sureb kantsler enne õhtut. Peame laskma kedagi rünnakute päritolu uurima.
  
  "Mida nad Saksamaalt tahavad?" Carrington oli kalal.
  
  "Ma ei tea seda osa," kurtis Gaby suitsu õhku puhudes. "Ma tean, et see on väga rikas organisatsioon, millel on praktiliselt piiramatud vahendid ja mida nad tahavad, on maailma domineerimine."
  
  "Mida me peaksime teie arvates sellega tegema?" - küsis Carrington reelingule nõjatudes, et samal ajal Perduele ja Gabile otsa vaadata. Tuul sasitas tema hõrenevaid sirgeid halle juukseid, kui ta ettepanekut ootas. "Me ei saa sellest kellelegi teada anda. Kui see avalikuks saaks, leviks hüsteeria kogu Euroopas ja ma olen peaaegu kindel, et see oleks teie kantslerile surmaotsus.
  
  Ukselt viipas Carringtoni sekretär, et ta allkirjastaks viisa mittevastavuse avalduse, jättes Perdue ja Gabi piinlikusse vaikusesse. Kõik mõtisklesid oma rolli üle selles küsimuses, kuigi see polnud nende asi. Nad olid lihtsalt kaks head maailmakodanikku, kes püüdsid aidata võidelda tumedate hingedega, kes olid ahnuse ja võimu taga ajades julmalt lõpetanud süütute elude.
  
  "Härra Perdue, ma ei taha seda tunnistada," ütles ta ja vaatas kiiresti ringi, et näha, kas nende võõrustaja on ikka hõivatud. "Aga mina korraldasin teie lennu marsruudi muutmise."
  
  "Mida?" ütles Perdue. Tema kahvatusinised silmad olid täis küsimusi, kui ta naisele imestunult otsa vaatas. "Miks sa seda teed?"
  
  "Ma tean, kes sa oled," ütles ta. "Teadsin, et te ei talu, kui teid Taani õhuruumist välja visatakse, ja palusin mõnel - nimetagem neid abilisteks - lennujuhtimissüsteemi häkkida, et teid Berliini saata. Ma teadsin, et minust saab inimene, kellele hr Carrington selles küsimuses helistab. Ma pidin teiega ametlikult kohtuma. Inimesed vaatavad, näete."
  
  "Issand, proua Holzer," kortsutas Perdue kulmu ja vaatas talle suure murega otsa. "Teil oli kindlasti suuri raskusi, et minuga rääkida, nii et mida sa minust tahad?"
  
  "See Pulitzeri auhinna võitnud ajakirjanik on teie kaaslane kõigis teie otsingutes," alustas ta.
  
  "Sam Cleave?"
  
  "Sam Cleave," kordas naine, olles kergendus, et mees teadis, keda ta silmas peab. "Ta peab uurima inimrööve ja rünnakuid rikaste ja võimsate vastu. Ta peaks suutma aru saada, mida kuradit nad tahavad. Ma ei saa neid paljastada. "
  
  "Aga sa tead, mis toimub," ütles ta. Ta noogutas, kui Carrington nendega uuesti ühines.
  
  "Nii," ütles Carrington, "kas rääkisite oma ideedest kellelegi teisele oma kontoris, proua Holzer?"
  
  "Muidugi arhiivisin osa teabest, aga teate," kehitas ta õlgu.
  
  "Nutikas," märkis Carrington, tundes sügavat muljet.
  
  lisas Gabi veendunult. "Tead, ma ei peaks üldse midagi teadma, aga ma ei maga. Ma kaldun tegema selliseid asju, mis mõjutaksid saksa rahva ja kõigi teiste heaolu, minu äriga.
  
  "See on teist väga patriootlik, proua Holzer," ütles Carrington.
  
  Ta surus summuti koonu vastu tema lõualuu ja puhus tema ajud välja, enne kui Perdue jõudis silmi pilgutada. Kui Gabi moonutatud keha kukkus üle reelingu, millelt Carrington ta oli visanud, said Perdue kiiresti võimust kaks saatkonna ihukaitsjat, kes lõid ta teadvusetu.
  
  
  4. peatükk
  
  
  Nina hammustas toru huulikut, kartes, et ei pruugi korralikult hingata. Sam väitis, et pole olemas sellist asja nagu vale hingamine, et ta saab hingata ainult vales kohas - nagu vee all. Selge ja mahlane vesi ümbritses ta ujuvat keha, kui ta üle rifi edasi liikus, lootes, et teda ei räsiks hai või mõni muu halb päev.
  
  Tema all kaunistasid kahvatut ja viljatut ookeanipõhja keerdunud korallid, elavdades seda erksate ja kaunite värvidega toonides, mille olemasolust Nina isegi ei teadnud. Paljud kalaliigid ühinesid temaga tema uurimisel, hüppasid üle tema tee ja tegid kiireid liigutusi, mis muutsid ta pisut närviliseks.
  
  "Mis siis, kui midagi peidab end nende neetud koolide vahel ja tuleb mulle vastu?" Nina ehmatas ise: "Mis siis, kui mind jälitab praegu kraken või midagi muud ja tegelikult kihutavad kõik kalad niimoodi, sest tahavad sellest eemale saada?"
  
  Tänu üliaktiivse kujutlusvõime tekitatud adrenaliinilainele lõi Nina kiiremini, surudes käed tugevalt külgedele ja liikudes mööda viimastest suurtest kividest, et pinnale jõuda. Tema selja taga tähistas tema edenemist hõbedaste mullide jälg ja tema toru ülemisest otsast purskas välja sädelevate väikeste õhupallide voog.
  
  Nina paiskus pinnale just siis, kui tundis, et tema rind ja jalad põlema hakkasid. Kui märjad juuksed olid taha kammitud, nägid pruunid silmad eriti suured välja. Ta jalad puudutasid liivast põrandat ja ta hakkas tagasi minema kaljudest moodustatud küngaste vahele rannalahti. Ta võitles võpatades hoovuse vastu, hoides prille käes.
  
  Tema selja taga algas mõõn ja praegu on kohalikus vees viibimiseks väga ohtlik aeg. Õnneks kadus päike kogunevate pilvede taha, aga oli juba hilja. See oli Nina esimene kord maailma troopilises kliimas viibida ja ta juba kannatas selle pärast. Valu õlgades karistas teda iga kord, kui vesi tema punast nahka tabas. Tema nina hakkas juba eelmisel päeval päikesepõletusest kooruma.
  
  "Oh jumal, kas ma saan juba madalikule jõuda!" - Ta irvitas meeleheitel lainete ja merepihu pideva pealetungi pärast, mis kattis tema punetava keha soolase surfiga. Kui vesi hakkas tal vööni ulatuma põlvedeni, kiirustas ta otsima lähimat peavarju, mis, nagu hiljem selgus, oli rannabaar.
  
  Iga poiss ja mees, keda ta ületas, pöördus vaatama, kuidas väike kaunitar end lahtisele liivale sirutas. Nina tumedad kulmud, mis olid täiuslikult vormitud tema suurte tumedate silmade kohal, rõhutasid ainult tema marmorist nahka, isegi kui ta oli nüüd väga õhetav. Kõikide pilgud langesid kohe kolmele smaragdrohelisele kolmnurgale, mis vaevu katsid tema kehaosi, mida mehed kõige enam ihaldasid. Nina kehaehitus polnud sugugi ideaalne, kuid just see, kuidas ta ennast kandis, pani teised teda imetlema ja ihaldama.
  
  "Kas sa nägid meest, kes täna hommikul minuga oli?" - küsis ta noorelt baarmenilt, kes kandis lahtinööbitud lillelist särki.
  
  "Obsessiivsete läätsedega inimene?" küsis ta temalt. Nina pidi naeratama ja noogutama.
  
  "Jah. See oleks täpselt see, mida ma otsin," pilgutas ta silma. Ta tõstis oma valge puuvillase tuunika nurgatoolilt, kuhu ta selle oli jätnud, ja tõmbas selle üle pea.
  
  "Pole teda pikka aega näinud, proua. Viimati, kui teda nägin, oli ta teel naaberküla vanematega kohtuma, et nende kultuuri või muuga tutvuda," lisas baarmen. "Kas sa võtad ühe joogi?"
  
  "Ee, kas saate arve mulle üle kanda?" - ta võlus.
  
  "Kindlasti! Mis see saab olema?" ta naeratas.
  
  "Sherry," otsustas Nina. Ta kahtles, kas nad joovad alkoholi. "Ta."
  
  Päev muutus suitsuseks jahedamaks, kuna mõõn tõi endaga kaasa soolaudu, mis randa settinud. Nina rüüpas oma jooki, hoides prille, kui ta silmad ümbritsevat ümbritsevat. Enamik kliente oli lahkunud, välja arvatud seltskond Itaalia tudengeid, kes baari teises servas purjuspäi nääklesid, ja kaks võõrast inimest, kes baaris vaikselt oma jookide taha küürus olid.
  
  Pärast šerri lõpetamist mõistis Nina, et meri oli palju lähemale ja päike loojub kiiresti.
  
  "Kas on torm tulemas või midagi?" küsis ta baarmenilt.
  
  "Ma ei usu. Selleks ei jätku pilvi," vastas ta ettepoole kummardades, et rookatuse alt üles vaadata. "Aga ma arvan, et varsti tuleb külm ilm."
  
  Nina naeris selle mõtte peale.
  
  "Ja kuidas see võiks olla?" itsitas ta. Baarimehe hämmeldunud pilku märgates rääkis ta talle, miks ta pidas nende külma mõtet naljakaks. "Oh, ma olen Šotimaalt, näete?"
  
  "Oh!" - ta naeris. "Ma näen! Sellepärast sa kõlad nagu Billy Connelly! Ja miks sa kaotasid oma esimesel päeval siin lahingu päikesega," kortsutas ta kaastundlikult kulmu, pöörates erilist tähelepanu tema punasele nahale.
  
  "Jah," nõustus Nina oma käed uuesti uurides kaotusseisus. "Bali vihkab mind."
  
  Ta naeris ja raputas pead. "Ei! Bali armastab ilu. Bali armastab ilu!" hüüatas ta ja vajus leti alla, et sealt välja tuua pudel šerrit. Ta valas talle teise klaasi. "Kasutuse arvelt komplimendid Balilt."
  
  "Aitäh," naeratas Nina.
  
  Värskelt leitud lõõgastus tegi talle kindlasti head. Pärast seda, kui tema ja Sam kaks päeva tagasi saabusid, polnud ta kordagi endast väljas, välja arvatud muidugi siis, kui ta needis päikest, mis teda loopis. Šotimaalt eemal, oma kodust Obanis tundis ta, et sügavamad küsimused ei jõua lihtsalt temani. Eriti siin, kus ekvaator asus temast põhja pool, mitte lõunas, tundis ta, et seekord ei saa ta aru saada igasugustest ilmalikest või tõsistest asjadest.
  
  Bali peitis ta turvaliselt. Nina nautis veidrust, kui erinevad saared Euroopast olid, isegi kui ta vihkas päikest ja pidevaid kuumalaineid, mis muutsid ta kõri kõrbeks ja panid keele suulae külge kinni. Mitte, et tal oleks midagi konkreetselt varjata, aga Nina vajas enda huvides maastikku. Alles siis on ta koju naastes parimas vormis.
  
  Saanud teada, et Sam on elus ja teda uuesti nähes, otsustas tujukas akadeemik kohe oma seltskonnast maksimumi võtta, kuna ta teadis, et mees pole tema jaoks ometi kadunud. See, kuidas tema, Reichtisusis, Dave Perdue mõisa varjust välja tuli, õpetas teda väärtustama olevikku ja ei midagi enamat. Kui ta arvas, et mees on surnud, mõistis ta lõplikkuse ja kahetsuse tähendust ning lubas, et ei koge enam kunagi seda valu - teadmatuse valu. Tema eemalolek tema elust veenis Ninat, et ta armastas Sami, isegi kui ta ei kujutaks ette, et ta on temaga tõsistes suhetes.
  
  Sam oli neil päevil mõnes mõttes teistsugune. Loomulikult oleks ta röövitud kuratliku natside laeva pardal, mis vangistas tema olemuse oma ebapüha füüsika veidrasse võrku. Kui kaua tal kulus ussiaugust ussiaugusse viskamine, oli ebaselge, kuid üks oli selge - see muutis maailmakuulsa ajakirjaniku vaatenurka uskumatule.
  
  Nina kuulas külastajate vaibuvat vestlust ja mõtles, mida Sam teeb. Kaamera kaasas olemine veenis teda vaid selles, et ta on mõneks ajaks ära, ilmselt eksib saarte ilusse ega jälgi kellaaega.
  
  "Viimane portsjon," naeratas baarmen ja pakkus, et valab talle veel ühe joogi.
  
  "Oh ei, aitäh. Tühja kõhuga sarnaneb see aine Rohypnoliga," muigas ta. "Ma arvan, et helistan sellele päevaks."
  
  Ta hüppas baaritoolilt maha, võttis kokku snorgeldamisvarustuse, lükkas selle üle õla ja lehvitas baaritöötajatele hüvastijätuks. Toas, mida ta Samiga jagas, polnud temast veel jälgegi, mida oli oodata, kuid Nina ei suutnud end rahutult tunda, et Sam lahkus. Ta tegi endale tassi teed ja ootas, vaadates läbi laia klaasist lükandukse, kus õhukesed valged kardinad lehvisid meretuules.
  
  "Ma ei saa," oigas ta. "Kuidas saavad inimesed niisama ringi istuda? Issand, ma lähen hulluks."
  
  Nina sulges aknad, pani jalga khakivärvi püksid, matkasaapad ja pakkis oma väikesesse kotti kirjanoa, kompassi, rätiku ja pudeli värsket vett. Otsustavalt suundus ta kuurordi taga asuvale metsaga kaetud alale, kus matkarada viis kohalikku külla. Algul lookles kinnikasvanud liivarada läbi uhke džunglipuude katedraali, mis oli täis värvilisi linde ja kosutavaid selgeid ojasid. Mitu minutit olid lindude hüüdmised peaaegu kõrvulukustavad, kuid lõpuks vaibus säuts, nagu oleks nad piirdunud naabruskonnaga, kust ta just välja tuli.
  
  Tema ees läks rada otse mäest üles ja taimestik oli siin palju vähem lopsakas. Nina mõistis, et linnud on maha jäetud ja et ta läheb nüüd läbi jubeda vaikse paiga. Eemal kuulis ta inimeste hääli ägedas vaidluses, mis kajas üle tasase ala, mis ulatus mäe servast, kus ta seisis. All väikeses külas naised hädaldasid ja põrnitsesid, samal ajal kui hõimu mehed kaitsesid end üksteise peale karjudes. Kõige selle keskel istus liival üks mees - kutsumata külaline.
  
  "Sam!" - Nina õhkas. "Sam?"
  
  Ta hakkas mäest alla asula poole kõndima. Tule ja liha selge lõhn täitis õhu, kui ta lähemale kõndis, hoides oma pilku Samil. Ta istus risti, parem käsi teise mehe pea kohal ja kordas ikka ja jälle üht sõna võõrkeeles. Häiriv vaatepilt hirmutas Ninat, kuid Sam oli tema sõber ja ta lootis olukorrale hinnangu anda, enne kui rahvas vägivaldseks muutub.
  
  "Tere!" - ütles ta kesksele lagendikule minnes. Külaelanikud reageerisid avaliku vaenulikkusega, karjusid kohe Nina peale ja vehkisid metsikult kätega, et ta minema ajada. Ta püüdis väljasirutatud kätega näidata, et ta pole vaenlane.
  
  "Ma ei ole siin selleks, et mingit kahju tekitada. See," osutas ta Samile, "on mu sõber." Ma tulen selle järgi, eks? Hästi?" Nina põlvitas, näidates Sami poole liikudes alistuvat kehakeelt.
  
  "Sam," ütles naine ja ulatas talle kätt. "Mu Jumal! Sam, mis su silmadel viga on?"
  
  Ta silmad pöördusid tagasi oma pesadesse, kui ta kordas üht sõna ikka ja jälle.
  
  "Kalihasa! Kalihasa!"
  
  "Sam! Kurat, Sam, ärka üles, neetud! Nad tapavad meid teie pärast!" - ta karjus.
  
  "Te ei saa teda äratada," ütles Ninale mees, kes pidi olema hõimujuht.
  
  "Miks mitte?" Ta kortsutas kulmu.
  
  "Sest ta on surnud."
  
  
  5. peatükk
  
  
  Nina tundis, et ta juuksed tõusid päevakuivast kuumusest püsti. Taevas küla kohal oli muutunud kahvatukollaseks, meenutades rasedat Athertoni taevast, kus ta kunagi lapsepõlves äikesetormi ajal külastas.
  
  Ta kortsutas uskmatult kulmu ja vaatas karmilt oma ülemusele otsa. "Ta ei ole surnud. Ta on elus ja hingab... just siin! Mida ta ütleb?"
  
  Vanamees ohkas, nagu oleks ta sama vaatepilti liiga palju kordi oma elus näinud.
  
  "Kalihasa. Ta käsib inimesel, kes tema käe all on, tema nimel surra.
  
  Veel üks mees Sami kõrval hakkas krampe võtma, kuid vihased pealtnägijad ei võtnud seltsimeest aitama. Nina raputas Sami ägedalt, kuid boss tõmbas ta ärevalt minema.
  
  "Mida?" - hüüdis ta talle. "Ma lõpetan selle! Lase mul minna!"
  
  "Surnud jumalad räägivad. Peate kuulama," hoiatas ta.
  
  "Kas te olete kõik hulluks läinud?" - karjus ta käed õhku visates. "Sam!" Nina oli kohkunud, kuid ta tuletas endale pidevalt meelde, et Sam on tema Sam ja et ta pidi takistama teda põliselaniku tapmast. Pealik hoidis ta randmest, et ta ei sekkuks. Tema haare oli sellise hapra välimusega vanamehe kohta ebaloomulikult tugev.
  
  Sami ees liival karjus põliselanik piinades, kui Sam jätkas oma seadusetu laulu kordamist. Sami ninast voolas verd ja tilkus tema rinnale ja reitele, pannes külaelanikele õuduskoori väljendama. Naised nutsid ja lapsed karjusid, viies Nina pisarateni. Vägisi pead raputades karjatas šoti ajaloolane hüsteeriliselt, kogudes jõudu. Ta tormas edasi kogu oma jõust, vabanedes juhi haardest.
  
  Viha ja hirmu täis Nina tormas veepudel käes Sami poole, keda jälitasid kolm teda peatama saadetud külaelanikku. Kuid ta oli liiga kiire. Sami jõudes valas ta vett tema näole ja pähe. Ta nihestas oma õla, kui külamehed temast kinni haarasid, nende hoog oli tema väikese keha jaoks liiga suur.
  
  Sami silmad sulgusid, kui veepiisad tema otsaesist alla voolasid. Tema laulmine lakkas silmapilkselt ja tema ees olev põliselanik pääses piinadest. Väsinud ja nuttes veeres ta liivale, kutsudes appi oma jumalaid ja tänades neid halastuse eest.
  
  "Jäta mind rahule!" Nina karjus, lüües oma hea käega ühte meestest. Ta lõi teda tugevalt näkku, mistõttu ta kukkus liivale.
  
  "Viige oma kuri prohvet siit minema!" Nina ründaja urises paksu aktsendiga, tõstes rusikat, kuid pealik peatas ta edasise vägivalla eest. Teised mehed tõusid tema käsul maast üles ja jätsid Nina ja Sami kahekesi, kuid mitte enne, kui nad möödaminnes sissetungijate peale sülitasid.
  
  "Sam? Sam!" - karjus Nina. Tema hääl värises šokist ja raevust, kui ta hoidis mehe nägu käte vahel. Ta hoidis oma vigastatud kätt valusalt vastu rinda, püüdes uimast Sami püsti tõmmata. "Jeesus Kristus, Sam! Tõuse üles!"
  
  Sam pilgutas esimest korda silma. Ta kortsutas kulmu, kui segadus teda valdas.
  
  "Nina?" oigas ta. "Mida sa siin teed? Kuidas sa mu leidsid?"
  
  "Kuule, tulge lihtsalt kuradile ja minge siit minema, enne kui need inimesed õhtusöögiks meie kahvatuid eesleid praadivad, eks?" - ütles ta hinge all. "Palun. Palun Sam!"
  
  Ta vaatas oma ilusat sõpra. Ta näis šokeeritud.
  
  "Mis sinikas see su näos on? Nina. Hei! Kas keegi..." mõistis ta, et nad on keset kiiresti kasvavat rahvahulka, "... kas keegi lõi teid?"
  
  "Ära käitu nüüd machona. Lähme lihtsalt minema siit. Nüüd," sosistas ta kindla tungiga.
  
  "Okei, okei," pomises ta kuuldamatult, ikka veel täiesti uimasena. Ta silmad liikusid küljelt küljele, kui ta vaatas ringi sülitavate pealtvaatajate poole, kes sõimasid ja viipasid, et saata ta ja Nina minema. "Issand, mis nende probleem on?"
  
  "Pole tähtis. Ma seletan kõik lahti, kui me siit elusalt välja saame," õhkas Nina piinades ja paanikas, tirides Sami ebakindlat keha mäe tipu poole.
  
  Nad liikusid nii kiiresti kui suutsid, kuid Nina vigastus ei võimaldanud tal põgeneda.
  
  "Ma ei saa, Sam. Jätkake," hüüdis ta.
  
  "Absoluutselt mitte. Las ma aitan sind," vastas ta, katsudes kohmetult tema kõhtu.
  
  "Mida sa teed?" ta kortsutas kulmu.
  
  "Ma üritan oma käed ümber su vöökoha mässida, et saaksin sind endaga kaasa tõmmata, kallis," norskas ta.
  
  "Sa pole isegi lähedal. Ma olen siinsamas silmapiiril," oigas ta, kuid siis tuli talle midagi meelde. Avatud peopesaga Sami näo ees vehkides märkas Nina, et ta järgis liigutust. "Sam? Sa näed?"
  
  Ta pilgutas kiiresti silmi ja nägi ärritunud välja. "Natuke. Ma näen sind, aga vahemaad on raske kindlaks teha. Minu sügavuse tajumine on perses, Nina.
  
  "Olgu, okei, lähme lihtsalt kuurorti tagasi. Kui oleme toas ohutu, saame aru, mis kurat sinuga juhtus," pakkus ta kaastundlikult. Nina võttis Sami käest ja saatis neid mõlemaid kuni hotelli tagasi. Külaliste ja töötajate pilgu all kiirustasid Nina ja Sam oma tuppa. Kui nad sisse said, lukustas ta ukse.
  
  "Mine pikali, Sam," ütles ta.
  
  "Alles enne, kui saame teile arsti, kes seda vastikut verevalumit ravib," protesteeris ta.
  
  "Kuidas sa siis näed sinikat mu näol?" küsis ta hotelli telefonikataloogist numbrit otsides.
  
  "Ma näen sind, Nina," ohkas ta. "Ma lihtsalt ei oska öelda, kui kaugel see kõik minust on. Pean tunnistama, et see on palju tüütum kui see, et ei suuda näha, kas sa suudad seda uskuda.
  
  "Oh jaa. "Muidugi," vastas naine taksoteenust valides. Ta tellis auto lähimasse kiirabisse. "Mine kiiresti duši alla, Sam. Peame välja selgitama, kas teie nägemine on jäädavalt kahjustatud - see tähendab kohe pärast seda, kui nad on selle rotaatormansetti tagasi pannud.
  
  "Kas teie õlg on liigesest väljas?" küsis Sam.
  
  "Jah," vastas naine. "See tuli välja, kui nad minust kinni haarasid, et mind sinust eemal hoida."
  
  "Miks? Mida sa kavatsesid teha, et nad tahtsid mind sinu eest kaitsta? " naeratas ta kergelt mõnuga, kuid ta märkas, et Nina varjas tema eest detaile.
  
  "Ma tahtsin sind just üles äratada ja nad ei paistnud, et ma seda tahtsin, see on kõik," kehitas ta õlgu.
  
  "Seda ma tahan teada. Kas ma magasin? Kas ma olin minestatud?" küsis ta siiralt ja pöördus naise poole.
  
  "Ma ei tea, Sam," ütles ta ebaveenvalt.
  
  "Nina," püüdis ta teada saada.
  
  "Sul on vähem," vaatas ta voodi kõrval kella, "kakskümmend minutit, et duši all käia ja meie taksosõiduks valmistuda."
  
  "Olgu," andis Sam järele, tõusis püsti, et duši alla minna, kobades aeglaselt mööda voodi- ja lauaserva. "Kuid see pole veel lõpp. Kui me tagasi tuleme, räägite mulle kõike, ka seda, mida te minu eest varjate.
  
  Haiglas hoolitsesid valves olnud meditsiinitöötajad Nina õla eest.
  
  "Kas sa tahaksid midagi süüa?" - küsis läbinägelik Indoneesia arst. Ta meenutas oma tumedate näojoonte ja teravmeelse isiksusega Ninale üht nendest tõusvatest noortest Hollywoodi hipsterirežissööridest.
  
  "Võib-olla teie õde?" Sam sekkus, jättes pahaaimamatu õe uimaseks.
  
  "Ära pööra talle tähelepanu. Ta ei saa sellega midagi teha," pilgutas Nina üllatunud õele, kes oli vaevalt üle kahekümne. Tüdruk sundis naeratama, heites ebakindla pilgu kenale mehele, kes koos Ninaga kiirabisse tuli. "Ja ma hammustan ainult mehi."
  
  "Hea teada," naeratas võluv arst. "Kuidas sa seda tegid? Ja ärge öelge, et tegite rasket tööd."
  
  "Ma kukkusin kõndides," vastas Nina võpatamata.
  
  "Olgu, lähme. Valmis?" - küsis arst.
  
  "Ei," virises ta sekundi murdosa, enne kui arst tõmbas ta kätt tugeva haardega, mis pani ta lihased krampi. Nina karjus piinades, kui põlevad sidemed ja venitatud lihaskiud põhjustasid tema õlas laastava valu. Sam tõusis püsti, et tema juurde minna, kuid õde lükkas ta õrnalt eemale.
  
  "Kõik on läbi! "See on tehtud," rahustas arst teda. "Kõik on tagasi normaalseks, eks? Põleb veel päeva või paar, aga siis läheb paremaks. Hoidke seda tropis. Liiklust pole järgmiseks kuuks liiga palju, seega pole kõndimist.
  
  "Jumal! Hetkeks ma arvasin, et sa rebid mu kuradi käe ära! Nina kortsutas kulmu. Tema otsmik läikis higist ja ta niiske nahk oli katsudes külm, kui Sam tema juurde kõndis, et ta käest võtta.
  
  "Kas sinuga on kõik korras?" ta küsis.
  
  "Jah, ma olen kuldne," ütles ta, kuid tema nägu rääkis teistsugust lugu. "Nüüd peame teie nägemist kontrollima."
  
  "Mis teie silmadel viga on, söör?" - küsis karismaatiline arst.
  
  "Noh, see on kogu mõte. Mul pole õrna aimugi. Mina...," vaatas ta hetkeks kahtlustavalt Ninale otsa, "tead, jäin päevitades tänaval magama. Ja kui ma ärkasin, oli mul raskusi objektide kaugusele keskendumisega.
  
  Arst vahtis Sami, tema pilk ei lahkunud kunagi Sami pilgust, justkui ei usuks ta sõnagi sellest, mida turist just ütles. Ta otsis mantlitaskus taskulambipliiatsit ja noogutas. "Sa ütled, et jäid päevitades magama. Kas sa päevitad särgis? Sinu rinnal pole päevitusjoont ja kui sa just päikesevalgust oma kahvatu nahaga, mu šoti sõber, ei peegelda, viitab vähe, et su jutt on tõsi.
  
  "Ma arvan, et sellel pole tähtsust, miks ta magas, doktor," kaitses Nina end.
  
  Ta vaatas väikest tuleristi suurte tumedate silmadega. "Tegelikult muudab see kõik, proua. Ainult siis, kui ma tean, kus ta oli ja kui kaua, millega ta kokku puutus jne, saan kindlaks teha, mis võis probleemi põhjustada.
  
  "Kus sa õppisid?" küsis Sam täiesti teemast mööda.
  
  "Lõpetanud Cornelli ülikooli ja neli aastat Pekingi ülikoolis, söör. Töötasin Stanfordis oma magistriprogrammi kallal, kuid pidin selle katkestama, et tulla Brunei 2014. aasta üleujutustele appi," selgitas ta Sami silmi uurides.
  
  "Ja sa oled peidus sellises väikeses kohas? Ma ütleks, et sellest on peaaegu kahju," märkis Sam.
  
  "Minu perekond on siin ja ma arvan, et see on koht, kus minu oskusi kõige rohkem vaja läheb," ütles noor arst, hoides oma häält kerge ja isiklikuna, sest soovis luua šotlasega lähedasi suhteid, eriti kuna ta kahtlustas, et midagi on valesti. Tõsine arutelu sellise seisundi üle oleks võimatu isegi kõige avameelsemate inimestega.
  
  "Härra Cleave, miks te ei tule minuga minu kabinetti, et saaksime kahekesi rääkida," soovitas arst tõsisel toonil, mis tegi Ninale murelikuks.
  
  "Kas Nina võib meiega kaasa tulla?" küsis Sam. "Ma tahan, et ta oleks minuga eravestluste ajal minu tervise üle."
  
  "Väga hea," ütles arst ja nad saatsid ta osakonna lühikesest koridorist väikesesse tuppa. Nina vaatas Samile otsa, kuid ta tundus rahulik. Steriilses keskkonnas tundis Nina iiveldust. Arst sulges ukse ja heitis neile mõlemale pika ja tähelepaneliku pilgu.
  
  "Võib-olla olite ranna lähedal külas?" küsis ta neilt.
  
  "Jah," ütles Sam. "Kas see on kohalik infektsioon?"
  
  "Kas te saite seal viga, proua?" Ta pöördus mureliku varjundiga Nina poole. Ta kinnitas noogutusega, vaadates oma varasemat kohmakat valet pisut piinlikult.
  
  "Kas see on haigus või midagi muud, doktor?" Sam nõudis vastust. "Kas neil inimestel on mingi haigus...?"
  
  Arst hingas sügavalt sisse. "Härra Cleave, kas te usute üleloomulikku?"
  
  
  Peatükk 6
  
  
  Perdue ärkas üles sügavkülmiku või surnukeha säilitamiseks tehtud kirstu moodi väljanägemises. Ta silmad ei näinud enda ees midagi. Pimedus ja vaikus sarnanesid külma atmosfääriga, mis põletas ta alasti naha. Tema vasak käsi läks paremale randmele, kuid ta leidis, et kell oli eemaldatud. Iga hingetõmme oli piina vilin, kui ta lämbus kuskilt pimedusest tuleva külma õhu kätte. Just siis avastas Perdue, et on täiesti alasti.
  
  "Oh issand! Ärge öelge mulle, et ma laman mõnes surnukuuris tahvlil. Palun ärge öelge, et mind on ekslikult surnuks peetud!" anus ta sisemine hääl. 'Ole rahulik, David. Lihtsalt jää rahulikuks, kuni saad aru, mis toimub. Ärge sattuge enneaegselt paanikasse. Paanika ainult hägustab meelt. Paanika ainult hägustab meelt.
  
  Ta liigutas käed ettevaatlikult mööda keha allapoole ja jooksis nendega mööda külgi, et katsuda, mis seal all on.
  
  "Atlas".
  
  "Kas see võib olla kirst?" "Vähemalt tähendas see, et ta ei olnud kirstu või surnukambri külmikus lõksus. Siiski ei lohutanud see teadmine talle. Külm oli väljakannatamatu, isegi hullem kui tihe pimedus tema ümber.
  
  Järsku katkestasid vaikuse lähenevad sammud.
  
  "Kas see on minu pääste?" Või minu surm?"
  
  Perdue kuulas tähelepanelikult, võideldes tungiga hüperventilatsiooni järele. Ruumi ei täitnud ükski hääl, vaid lakkamatuid samme. Ta süda hakkas metsikult pekslema, mõeldes nii paljudele mõtetele, mis see olla võiks - kus ta võiks olla. Lüliti läks ümber ja valge tuli pimestas Perdue, kipitades ta silmi.
  
  "Siin ta on," kuulis ta kõrget mehehäält, mis meenutas talle Liberace'i. "Minu Issand ja Päästja."
  
  Perdue ei suutnud silmi avada. Isegi läbi suletud silmalaugude tungis valgus tema koljusse.
  
  "Võtke aega, Ger Perdue," soovitas tugeva Berliini aktsendiga hääl. "Kõigepealt peavad silmad kohanema, muidu jääte pimedaks, kallis. Ja me ei taha seda. Sa oled lihtsalt liiga kallis."
  
  Dave Perdue'ile ebaloomulikult otsustas ta vastata selgelt öeldud "Kura persse".
  
  Mees muigas oma roppuse peale, mis kõlas päris naljakalt. Käte plaksutamine jõudis Perdue kõrvu ja ta võpatas.
  
  "Miks ma olen alasti? Ma ei kiigu niimoodi, sõber," suutis Perdue öelda.
  
  "Oh, sa kiigud hoolimata sellest, kui palju me sind surume, mu kallis. Sa näed. Vastupidavus on tervisele väga kahjulik. Koostöö on sama oluline kui hapnik, nagu te varsti avastate. Mina olen su peremees, Klaus, ja sa oled alasti sel lihtsal põhjusel, et alasti mehi on lihtne ära joostes märgata. Näete, alasti olles pole vaja teid ohjeldada. Usun lihtsatesse, kuid tõhusatesse meetoditesse," selgitas mees.
  
  Perdue sundis oma silmi heleda ümbrusega kohanema. Vastupidiselt kõigile ideedele, mis tekkisid tema peas, kui ta pimedas lamas, oli kamber, kus teda vangistuses hoiti, suur ja luksuslik. See meenutas talle kodumaal Šotimaal Glamise lossi kabeli sisekujundust. Laed ja seinad olid kaunistatud renessanss-stiilis maalidega, maalitud heledates õlivärvides kullatud raamides. Laes rippusid kuldsed lühtrid ja vitraažaknad kaunistasid luksusliku sügavlilla drapeeringu tagant välja paistvaid klaasaknaid.
  
  Lõpuks leidsid ta silmad mehe, kellest ta oli kuni selle hetkeni vaid häält kuulnud, ja ta nägi välja peaaegu täpselt selline, nagu Perdue teda ette kujutas. Mitte eriti pikk, sale ja elegantselt riietatud Klaus seisis tähelepanelikult, käed ilusti ees. Kui ta naeratas, ilmusid ta põskedesse sügavad lohud ja tema tumedad helmelised silmad tundusid vahel ereda valguse all helendavat. Perdue märkas, et Klaus kandis oma juukseid viisil, mis meenutas talle Hitleri juukseid - tume küljeosa, kõrvapealt allapoole väga lühike. Kuid ta nägu oli puhtaks raseeritud ja tema nina all polnud jälgegi vastikust karvatuhist, mida deemonlik natsijuht kandis.
  
  "Millal ma saan riidesse panna?" küsis Perdue, püüdes olla võimalikult viisakas. "Mul on tõesti külm."
  
  "Ma kardan, et sa ei saa. Siin viibides olete alasti nii praktilistel kui ka - Klausi silmad uurisid häbematu mõnuga Perdue pikka ja saledat kehaehitust - - esteetilistel eesmärkidel.
  
  "Ilma riieteta külmun surnuks! See on naeruväärne!" Perdue vaidles vastu.
  
  "Palun kontrollige ennast, herr Perdue," vastas Klaus rahulikult. "Reeglid on reeglid. Küll aga lülitatakse küte sisse kohe, kui ma selle teie mugavuse järgi tellin. Jahutasime tuba, et teid üles äratada."
  
  "Kas te saaksite mind lihtsalt vanamoodsalt üles äratada?" Perdue naeratas.
  
  "Mis on vanamoodne viis? Kas ma kutsun su nime? Kasta sind veega? Kas saadate oma lemmikkassi teile nägu pai tegema? Palun. See on kurjade jumalate tempel, mu kallis mees. Me pole muidugi headuse ja hellitamise jaoks," ütles Klaus külmal häälel, mis ei sobinud tema naeratava näo ja säravate silmadega.
  
  Perdue jalad värisesid ja nibud olid külmast kõvad, kui ta seisis siidiga kaetud laua kõrval, mis oli olnud tema voodiks alates tema siia toomisest. Tema käed katsid tema mehelikkust, näidates küünte ja huulte lilla värviga tema kehatemperatuuri langust.
  
  "Heizung!" käskis Klaus. Ta vahetas pehmema tooni: "Mõne minuti pärast on teil palju mugavam, ma luban."
  
  "Aitäh," kogeles Perdue läbi plagisevate hammaste.
  
  "Võite maha istuda, kui soovite, kuid te ei tohi sellest ruumist lahkuda enne, kui teid eskorditakse või viiakse läbi, olenevalt teie koostöö tasemest," teatas Klaus.
  
  "Selle kohta," ütles Perdue. "Kus ma olen? Tempel? Ja mida sa minult vajad?
  
  "Aeglaselt!" hüüatas Klaus laia naeratuse saatel käsi plaksutades. "Tahad lihtsalt detailidesse süveneda. Lõdvestu."
  
  Perdue tundis, et tema frustratsioon kasvab. "Kuule, Klaus, ma ei ole neetud turist! Ma ei ole siin külaskäigu pärast ja kindlasti ei ole ma siin selleks, et teid lõbustada. Ma tahan teada üksikasju, et saaksime oma õnnetu äri lõpetada ja ma saaksin koju minna! Näib, et sa eeldad, et ma olen siin oma neetud sünnipäevaülikonnas ja hüppan su rõngastest läbi nagu tsirkuseloom!
  
  Klausi naeratus kadus kiiresti. Kui Perdue oli oma tiraadi lõpetanud, vaatas kõhn mees teda liigutamata. Perdue lootis, et tema mõte jõudis tüütu idioodini, kes mängis temaga ühel tema mitte-nii-heal päeval mänge.
  
  "Kas olete lõpetanud, David?" küsis Klaus madalal, kurjakuulutava häälega, mis oli vaevukuuldav. Tema tumedad silmad vaatasid otse Perduele otsa, kui ta lõua langetas ja sõrmi lõi. "Las ma selgitan teile midagi. Sa ei ole siin külaline, sul on õigus; sa pole ka peremees. Siin pole teil jõudu, sest siin olete alasti, mis tähendab, et teil pole juurdepääsu arvutile, vidinatele ega krediitkaartidele, et oma võlutrikke teha.
  
  Klaus lähenes aeglaselt Perduele, jätkates selgitustööd. "Siin ei ole teil luba küsimusi esitada ega arvamusi avaldada. Te järgite või surete ja teete seda ilma kahtluseta, kas ma olen endale selgeks teinud?"
  
  "Kristallselge," vastas Perdue.
  
  "Ainus põhjus, miks ma teid üldse austan, on see, et te olite kunagi Musta Päikese ordu Renatus," ütles ta Perdue'ile ümberringi tehes. Klaus avaldas oma vangistuse suhtes selget täielikku põlgust. "Kuigi sa olid halb kuningas, reeturlik mantel, kes otsustas hävitada Musta Päikese, selle asemel et kasutada neid uue Babüloni valitsemiseks."
  
  "Ma pole kunagi sellele kohale kandideerinud!" ta austas oma seisukohta, kuid Klaus jätkas rääkimist, nagu oleksid Perdue sõnad toa puitpaneelides vaid kriuksumist.
  
  "Teil oli maailma võimsaim metsaline, Renatus, ja sa otsustasid ta kallale ajada, sodomeerida ja peaaegu põhjustasid sajanditepikkuse jõu ja tarkuse täieliku kokkuvarisemise," jutlustas Klaus. "Kui see oleks olnud teie plaan algusest peale, oleksin teid kiitnud. See näitab pettuse annet. Aga kui sa tegid seda sellepärast, et kartsid võimu, mu sõber, oled sa väärtusetu.
  
  "Miks sa kaitsed Musta Päikese ordenit? Kas sa oled üks nende käsilastest? Kas nad lubasid pärast maailma hävitamist sulle koha oma troonisaalis ? Kui sa neid usaldad, oled sa eriline loll," tõrjus Perdue. Ta tundis, et tema nahk lõdvestub toas muutuva temperatuuri pehme soojuse all.
  
  Klaus muigas mõrult naeratades Perdue ees seistes.
  
  "Hüüdnimi loll oleneb vist mängu eesmärgist, kas sa ei arva? Sinu jaoks olen ma loll, kes otsib võimu mis tahes vajalike vahenditega. Minu jaoks oled sa loll, et selle ära viskad," ütles ta.
  
  "Kuule, mida sa tahad?" Purdue oli suitsune.
  
  Ta kõndis akna juurde ja tõmbas kardina kõrvale. Kardina taga oli puitraamiga tasapinnaline klaviatuur. Klaus vaatas Perdule enne selle kasutamist tagasi.
  
  "Teid toodi siia programmeerimiseks, et saaksite uuesti eesmärki teenida," ütles ta. "Meil on vaja erilist reliikviat, David, ja sa leiad selle meie jaoks. Ja kas soovite teada kõige huvitavamat osa?"
  
  Nüüd naeratas ta nagu varem. Perdue ei öelnud midagi. Ta otsustas hulljulge lahkudes aega varuda ja kasutada oma vaatlusoskusi, et leida väljapääs. Siinkohal ei tahtnud ta enam Klausi lõbustada, vaid läks sellega lihtsalt kaasa.
  
  "Parim osa on see, et sa tahad meid teenida," muigas Klaus.
  
  "Mis see reliikvia on?" küsis Perdue, teeseldes, et on huvitatud sellest.
  
  "Oh, midagi tõeliselt erilist, veelgi erilisemat kui Saatuse oda!" - paljastas ta. "Kunagi kutsuti seda kaheksandaks maailmaimeks, mu kallis David, ja selle kaotas Teise maailmasõja ajal kõige võikam jõud, mis levis karmiinpunase katkuna üle Ida-Euroopa. Nende sekkumise tõttu on ta meie jaoks kadunud ja me tahame teda tagasi. Soovime, et selle kõik säilinud osad saaks uuesti kokku pandud ja endise iluga taastatud, et kaunistada selle templi peasaali oma kuldses hiilguses.
  
  Perdue lämbus. See, mida Klaus vihjas, oli absurdne ja võimatu, kuid see oli tüüpiline Black Sunile.
  
  "Kas sa tõesti loodate merevaigutoa avastada?" - küsis Perdue üllatunult. "See hävitati Briti õhurünnakutes ja ei jõudnud kunagi Königsbergist kaugemale! Teda pole enam olemas. Ainult selle killud on laiali üle ookeanipõhja ja 1944. aastal hävinud vanade varemete vundamentide all. See on rumal mõte!"
  
  "Noh, vaatame, kas saame teie meelt selles osas muuta," naeratas Klaus.
  
  Ta pöördus, et klahvistikult kood sisestada. Järgnes vali buum, kuid Perdue ei näinud midagi ebatavalist, kuni peened maalid laes ja seintel said nende enda lõuendiks. Perdue mõistis, et see kõik oli optiline illusioon.
  
  Raamide sees olevad pinnad olid kaetud LED-ekraanidega, mis suutsid muuta stseene nagu aknad küberversiooniks. Isegi aknad olid vaid kujutised lameekraanidel. Järsku ilmus kõikidele monitoridele hirmutav Black Sun sümbol, enne kui lülitus ühele hiiglaslikule pildile, mis levis üle kõigi ekraanide. Algsest ruumist pole midagi alles. Perdue ei viibinud enam lossi luksuslikus elutoas. Ta seisis tulekoopas ja kuigi ta teadis, et see oli vaid projektsioon, ei suutnud ta eitada temperatuuri tõusuga kaasnevat ebamugavust.
  
  
  7. peatükk
  
  
  Televiisorist tulev sinine valgus andis ruumile veelgi süngema atmosfääri. Ruumi seintele heidab uudiste kallal liikumine musta ja sinise värviga palju kujundeid ja varje, mis vilkuvad välguna ja valgustavad vaid hetkeks laudade kaunistusi. Miski ei olnud seal, kus see olema pidi. Seal, kus puhveti klaasriiulitel olid kunagi klaase ja taldrikuid hoitud, oli vaid haigutav raam, mille sees ei midagi. Tema ees olid põrandal laiali suured sakilised katkised savinõud , samuti sahtli ülaosas .
  
  Vereplekid määrisid osa puitlaastudest ja põrandaplaatidest ning muutusid teleri valguses mustaks. Näis, et inimesed ekraanil ei pöördunud eriti kellegi poole. Nende jaoks polnud ruumis pealtvaatajaid, kuigi keegi oli kohal. Diivanil uinunud inimese mägi täitis kõik kolm istet ja ka käetoed. Tema tekid kukkusid põrandale, jättes ta öökülma kätte, kuid ta ei hoolinud sellest.
  
  Pärast naise tapmist pole Detlef midagi tundnud. Temast ei jätnud mitte ainult emotsioonid, vaid ka meeled muutusid tuimaks. Detlef ei tahtnud tunda midagi peale kurbuse ja leina. Tema nahk oli külm, nii külm, et põles, kuid leskmees tundis ainult tuimust, kui tema tekid maha libisesid ja vaibale kuhjusid.
  
  Tema kingad olid ikka veel voodiserval, kuhu ta need eelmisel päeval viskas. Detlef ei kannatanud, kui ta need ära viis, sest siis läheks ta tõesti minema. Gabi sõrmejäljed olid endiselt nahkrihma küljes, taldade mustus oli alles ja kingi puudutades tundis ta seda. Kui ta need kappi ära paneks, kaoksid jäljed tema viimastest hetkedest Gabiga igaveseks.
  
  Nahk oli tema katkiste sõrmenukkide küljest lahti koorunud ja nüüd kattis hambakatt toore liha. Ka Detlef ei tundnud seda. Ta tundis ainult külma, mis summutas tema vägivallast tingitud valu ja sakiliste servade jäetud haavad. Muidugi teadis ta, et järgmisel päeval tunneb ta kipitavaid haavu, kuid praegu tahtis ta ainult magada. Kui ta magas, nägi ta teda unes. Ta ei peaks reaalsusega silmitsi seisma. Unenäos võis ta peituda oma naise surma tegelikkuse eest.
  
  "See on Holly Darryl täna hommikul Berliini Briti saatkonnas aset leidnud vastiku intsidendi sündmuskohalt," kogeles üks Ameerika reporter televisioonis. "Siin oli Ben Carrington Briti saatkonnast tunnistajaks Saksamaa kantsleri kantselei esindaja Gabi Holzeri kohutavale enesetapule. Võib-olla mäletate proua Holzerit kui pressiesindajat, kes pöördus ajakirjanduse poole seoses hiljutiste poliitikute ja rahastajate mõrvadega Berliinis, mida meedia on nüüdseks nimetanud "Midase rünnakuks". Allikad väidavad , et proua Holzeri motiiv pärast mõrvade uurimisele kaasaaitamist endalt elu võtmise motiive pole siiani selge . Jääb näha, kas ta oli samade tapjate võimalik sihtmärk või võib-olla oli ta nendega isegi seotud.
  
  Detlef urises pooleldi unes meedia jultumusest, mis vihjas isegi sellele, et tema naisel võib olla mõrvadega mingit pistmist. Ta ei suutnud otsustada, kumb kahest valest teda rohkem ärritas - kas oletatav enesetapp või naise seotuse absurdne moonutamine. Häiritud kõiketeadvate ajakirjanike ebaõiglastest spekulatsioonidest, tundis Detlef kasvavat vihkamist nende vastu, kes tema naist kogu maailma silmis halvustasid.
  
  Detlef Holzer ei olnud argpüks, kuid ta oli tõsine üksildane. Võib-olla oli see tema kasvatus või võib-olla lihtsalt tema isiksus, kuid ta kannatas alati inimeste seas. Enesekahtlus oli alati olnud tema ristiks, isegi lapsepõlves. Ta ei suutnud ette kujutada, et ta on piisavalt oluline, et omada oma arvamust, ja isegi umbes kolmekümne viie aastase mehena, kes oli abielus vapustava naisega, keda tunti kogu Saksamaal, kaldus Detlef siiski tagasi tõmbuma.
  
  Kui tal poleks sõjaväes ulatuslikku lahinguväljaõpet olnud, poleks ta Gabiga kunagi kohtunud. 2009. aasta valimiste ajal toimus korruptsioonikuulutuste tõttu laialdane vägivald, mis kutsus esile proteste ja kandidaatide kõnede boikoteerimise teatud kohtades üle Saksamaa. Gabi mängis teiste seas turvaliselt, palkades isikliku turvalisuse. Kui ta esimest korda oma ihukaitsjat kohtas, armus ta temasse kohe. Kuidas ta ei võiks armastada nii pehme südamega õrna hiiglast nagu Detlef?
  
  Ta ei mõistnud kunagi, mida naine temas nägi, kuid see kõik oli osa tema madalast enesehinnangust, nii et Gaby õppis oma tagasihoidlikkust kergeks tegema. Ta ei sundinud teda kunagi pärast lepingu lõppemist endaga avalikult esinema, kuna tema ihukaitsja lõppes. Tema naine austas tema tahtmatut keelelibisemist isegi magamistoas. Nad olid vaoshoituse küsimustes täiesti vastandlikud, kuid leidsid mugava kesktee.
  
  Nüüd on ta läinud ja ta on üksi jäetud. Igatsus tema järele sandistas ta südame ja ta nuttis lakkamatult diivani pühamus. Tema mõtetes domineeris duaalsus. Ta kavatses teha kõik endast oleneva, et välja selgitada, kes ta naise tappis, kuid kõigepealt pidi ta ületama endale seatud takistused. See oli kõige raskem osa, kuid Gabi vääris õiglust ja tal oli vaja lihtsalt leida viis enesekindlamaks muutumiseks.
  
  
  8. peatükk
  
  
  Samil ja Ninal polnud õrna aimugi, kuidas arsti küsimusele vastata. Arvestades kõike, mida nad koos seikluste ajal olid näinud, pidid nad tunnistama, et seletamatud nähtused on olemas. Kuigi suur osa sellest, mida nad kogesid, võis olla tingitud keerulisest füüsikast ja avastamata teaduslikest põhimõtetest, olid nad avatud muudele selgitustele.
  
  "Miks sa küsid?" küsis Sam.
  
  "Ma pean veenduma, et ei teie ega siinne daam ei pea mind ebausklikuks idioodiks selle pärast, mida ma teile ütlen," tunnistas noor arst. Ta pilk liikus nende vahel edasi-tagasi. Ta oli surmtõsine, kuid polnud kindel, kas ta peaks võõraid piisavalt usaldama, et neile nii ilmselgelt kaugeleulatuvat teooriat selgitada.
  
  "Me oleme nende asjadega seoses väga avatud meelega, doktor," kinnitas Nina talle. "Sa võid meile öelda. Ausalt öeldes oleme ka ise näinud kummalisi asju. Mind ja Samit üllatab ikka väga vähe.
  
  "Sama asi," lisas Sam lapseliku muigamise saatel.
  
  Doktoril kulus veidi aega, et välja mõelda, kuidas oma teooria Samile edastada. Ta näost paistis mure. Kõri puhastades jagas ta seda, mida Sam peaks tema arvates teadma.
  
  "Küla inimestel, kus te külastasite, oli mitusada aastat tagasi väga kummaline kohtumine. See on lugu, mida on sajandeid suuliselt edasi antud, nii et ma pole kindel, kui palju algsest loost tänasesse legendi jääb," vahendas ta. "Nad räägivad kalliskivist, mille väike poiss korjas ja külasse tõi, et see pealikule anda. Kuid kuna kivi nägi nii ebatavaline välja, pidasid vanemad seda jumala silmaks, mistõttu nad sulgesid selle, kartes, et neid vaadatakse. Lühidalt, kõik külas surid kolm päeva hiljem, kuna nad pimestasid jumalat ja ta võttis nende peale oma viha välja.
  
  "Ja sa arvad, et minu nägemisprobleem on selle looga kuidagi seotud?" Sam kortsutas kulmu.
  
  "Kuule, ma tean, et see kõlab hullumeelselt. Uskuge mind, ma tean, kuidas see kõlab, aga kuulake mind," nõudis noormees. "Minu arvates on see veidi vähem meditsiiniline ja kaldub rohkem... hm... sellisele..."
  
  "Kummaline pool?" küsis Nina. Tema toonis oli skepsist.
  
  "Oota nüüd," ütles Sam. "Jätka. Mis on sellel pistmist minu nägemusega?"
  
  "Ma arvan, et teiega juhtus seal midagi, härra Cleave; midagi, mida te ei mäleta," soovitas arst. "Ma ütlen teile, miks. Kuna selle hõimu esivanemad tegid jumala pimedaks, võis nende külas pimedaks jääda vaid jumalat kandnud inimene.
  
  Neid kolme ümbritses valdav vaikus, kui Sam ja Nina vaatasid arstile kõige kummalisema pilguga, mida ta kunagi näinud oli. Tal polnud õrna aimugi, kuidas seletada, mida ta öelda üritas, eriti kuna see oli nii naeruväärne ja donkihotlik.
  
  "Teisisõnu," hakkas Nina aeglaselt veenduma, et ta sai kõigest õigesti aru, "sa tahad meile öelda, et usute vananaiste juttu, eks? Nii et sellel pole lahendusega mingit pistmist. Tahtsite meile lihtsalt teada anda, et sattusite sellesse hullumeelsusse."
  
  "Nina," kortsutas Sam kulmu, mitte kuigi rahul, et ta nii äkiliselt käitus.
  
  "Sam, see mees räägib sulle praktiliselt, et sinu sees on jumal. Nüüd olen kõik ego poolt ja saan isegi väikese nartsissiga siin-seal hakkama, aga jumala eest, te ei suuda seda jama uskuda! "- manitses ta teda. "Oh jumal, see on nagu öelda, et kui sul Amazonases kõrv valutab, oled sa ükssarvik."
  
  Välismaalase mõnitamine oli liiga tugev ja ebaviisakas, mis sundis noort arsti oma diagnoosi paljastama. Kord Samiga näost näkku pööras ta Ninale selja, et teda ignoreerida, vastuseks tema põlgusele tema intelligentsuse pärast. "Kuule, ma tean, kuidas see kõlab. Kuid teie, härra Cleave, lasite lühikese ajaga läbi oma organon-visuse hirmuäratava koguse kontsentreeritud soojust ja kuigi see oleks pidanud põhjustama teie pea plahvatuse, saite selle tulemusel objektiivi ja võrkkesta kergeid kahjustusi!
  
  Ta vaatas Ninale otsa. "See oli minu diagnostilise järelduse aluseks. Tehke sellest, mida soovite, kuid see on liiga veider, et seda pidada millekski muuks kui üleloomulikuks."
  
  Sam oli hämmeldunud.
  
  "See on minu hullumeelse nägemuse põhjus," ütles Sam endamisi.
  
  "Liigne kuumus on tekitanud väikese kae, kuid selle saab iga silmaarst eemaldada kohe pärast koju naasmist," ütles arst.
  
  Tähelepanuväärne on see, et just Nina julgustas teda oma diagnoosi teist poolt vaatama. Suure austuse ja uudishimu hääles küsis Nina arstilt Sami nägemisprobleemi kohta esoteerilisest vaatenurgast. Algul ei tahtnud ta naise küsimusele vastata, kuid nõustus Ninaga jagama oma nägemust juhtunu üksikasjadest.
  
  "Võin öelda vaid seda, et härra Cleave'i silmad puutusid kokku välguga sarnase temperatuuriga ja nende kahjustused olid minimaalsed. Ainuüksi see on masendav. Aga kui tead minusuguste külaelanike lugusid, siis meenuvad asjad, eriti sellised, nagu vihane pime jumal, kes tappis kogu küla taevase tulega," rääkis arst.
  
  "Välk," ütles Nina. "Seetõttu väitsid nad, et Sam oli surnud, samal ajal kui ta silmad olid pööratud tagasi koljusse. Doktor, tal oli krambihoog, kui ma ta leidsin.
  
  "Kas olete kindel, et see polnud lihtsalt elektrivoolu kõrvalsaadus?" küsis arst.
  
  Nina kehitas õlgu: "Võib-olla."
  
  "Ma ei mäleta sellest midagi. Ärgates mäletan vaid seda, et olin palav, poolpime ja äärmiselt segaduses," tunnistas Sam segaduses kulmu kortsutatud. "Ma tean praegu veelgi vähem kui enne, kui te seda kõike mulle rääkisite, doktor."
  
  "Mitte ükski neist ei pidanud olema teie probleemi lahendus, hr Cleave. Kuid see polnud midagi muud kui ime, nii et ma pidin teile vähemalt natuke rohkem teavet andma, mis teiega juhtuda võis," rääkis noormees neile. "Vaata, ma ei tea, mis selle iidse..." vaatas skeptilist daami koos Samiga, tahtmata teda uuesti naeruvääristada. "Ma ei tea, mis salapärane anomaalia pani teid ületama jumalate jõgesid, härra Cleave, aga teie asemel hoiaksin ma selle saladuses ja otsiksin nõidarsti või šamaani abi."
  
  Sam naeris. Nina ei pidanud seda üldse naljakaks, kuid ta hoidis keelt häirivamatest asjadest, mida ta nägi Sami tegemas, kui ta leidis.
  
  "Niisiis, ma olen iidse jumala vallas? Oh armas Jeesus!" Sam naeris.
  
  Doktor ja Nina vahetasid pilke ja nende vahel tekkis vaikne kokkulepe.
  
  "Sa pead meeles pidama, Sam, et iidsetel aegadel nimetati loodusjõude, mida nüüd saab teadusega seletada, jumalateks. Ma arvan, et seda püüab arst siin selgeks teha. Nimetage seda, kuidas soovite, kuid pole kahtlust, et teiega juhtub midagi äärmiselt kummalist. Esimesed nägemused ja nüüd see," selgitas Nina.
  
  "Ma tean, kallis," rahustas Sam teda irvitades. "Ma tean. See kõlab lihtsalt nii hullult. Peaaegu sama hull kui ajarännak või inimese loodud ussiaugud, tead? Nüüd näis ta läbi naeratuse kibe ja murtud.
  
  Arst vaatas Ninale kulmu, kui Sam mainis ajarännakut, kuid naine raputas lihtsalt tõrjuvalt pead ja tõmbas selle maha. Olenemata sellest, kui palju arst kummalisesse ja imelisse uskus, suutis naine vaevalt talle seletada, et tema meespatsient oli mitu painajalikku kuud kestnud tahtmatult teleportreeruva natsilaeva kapten, mis alles hiljuti oli trotsinud kõiki füüsikaseadusi. Mõned asjad polnud lihtsalt mõeldud jagamiseks.
  
  "Noh, doktor, tänan teid väga teie meditsiinilise ja müstilise abi eest," naeratas Nina. "Lõppkokkuvõttes olete olnud palju suuremaks abiks, kui võite kunagi teada."
  
  "Aitäh, preili Gould," naeratas noor arst, "et lõpuks mind uskusite. Tere tulemast teile mõlemale. Palun hoolitse enda eest, eks?"
  
  "Jah, me oleme lahedamad kui prostituut..."
  
  "Sam!" - Nina katkestas teda. "Ma arvan, et sa pead puhkama." Ta kergitas kulmu mõlema mehe lõbustuse peale, kui nad selle peale hüvasti jättes ja arstikabinetist lahkudes naersid.
  
  
  * * *
  
  
  Samal hilisõhtul läksid kaks šotlast pärast väljateenitud dušši ja vigastuste ravi magama. Pimeduses kuulasid nad lähedal asuva ookeani kohinat, kui Sam Nina lähemale tõmbas.
  
  "Sam! Ei! " protesteeris ta.
  
  "Mis ma teinud olen?" - ta küsis.
  
  "Minu käsi! Ma ei saa külili lamada, mäletad? See põleb nagu põrgu ja on tunne, et luu põriseb silmakoopas," kurtis ta.
  
  Ta vaikis hetke, kui naine nägi vaeva, et voodil kohta sisse võtta.
  
  "Sa võid ikka selili lamada, eks?" flirtis ta vallatult.
  
  "Jah," vastas Nina, "aga mu käsi on mul rinnal seotud, nii et mul on kahju, Jack."
  
  "Ainult su tissid, eks? Kas ülejäänud on aus mäng?" kiusas ta.
  
  Nina muigas, aga mida Sam ei teadnud, oli see, et ta naeratas pimedas. Pärast väikest pausi muutus tema toon palju tõsisemaks, kuid lõdvemaks.
  
  "Nina, mida ma tegin, kui sa mu leidsid?" ta küsis.
  
  "Ma ütlesin sulle," kaitses ta end.
  
  "Ei, sa andsid mulle kiire ülevaate," eitas ta naise vastust. "Nägin, kuidas sa end haiglas tagasi hoidsid, kui arstile rääkisid, millises seisundis sa mu leidsid. Olgu, ma võin vahel loll olla, aga siiski olen maailma parim uuriv ajakirjanik. Sain Kasahstanis üle mässuliste ummikseisudest ja järgisin jälge, mis viis terroriorganisatsiooni peidupaika Bogota jõhkrate sõdade ajal, kullake. Ma tean kehakeelt ja tean, kui allikad minu eest midagi varjavad.
  
  Ta ohkas. "Mis kasu on teil ikkagi üksikasjadest teada? Me ei tea ikka veel, mis sinuga toimub. Kurat, me ei tea isegi, mis sinuga juhtus päeval, mil sa DKM Geheimnise pardalt kadusid. Ma pole tõesti kindel, kui palju rohkem väljamõeldud jama sa suudad võtta, Sam.
  
  "Ma saan sellest aru. Ma tean, aga see puudutab mind, nii et ma pean teadma. Ei, mul on õigus teada," vaidles ta vastu. "Sa pead mulle ütlema, et mul oleks täielik pilt, mu armastus. Siis ma saan kaks ja kaks kokku panna, tead? Alles siis tean, mida teha. Kui ma olen ajakirjanikuna midagi õppinud, siis poole infost...aga isegi 99%-st teabest ei piisa mõnikord kurjategija inkrimineerimiseks. Iga detail on vajalik; iga fakti tuleb hinnata enne järelduse tegemist.
  
  "Okei, okei, juba," katkestas ta mehe. "Ma saan aru. Ma lihtsalt ei taha, et sa peaksid nii kiiresti pärast tagasitulekut liiga palju tegelema, tead? Sa oled nii palju läbi elanud ja imekombel püsinud selle kõige üle, ükskõik mida, kullake. Ainus, mida ma teha üritan, on sind mõnest halvast jamast lahti saada, kuni oled sellega paremini toime tulnud.
  
  Sam toetas oma pea Nina vormikale kõhule, pannes naise itsitama. Ta ei saanud tropi tõttu pead naise rinnale toetada, nii et ta mähkis käe ümber naise reie ja libistas käe naise väikese selja alla. See lõhnas nagu roosid ja tundus nagu satiin. Ta tundis, kuidas Nina vaba käsi toetus oma paksudele tumedatele juustele, kui naine teda seal hoidis ja rääkima hakkas.
  
  Üle kahekümne minuti kuulas Sam, kuidas Nina rääkis kõigest juhtunust, jätmata vahele ühtegi detaili. Kui ta rääkis talle põliselanikust ja kummalisest häälest, millega Sam rääkis sõnu arusaamatus keeles, tundis ta, kuidas ta sõrmeotsad tema nahal tõmblesid. Peale selle tegi Sam oma hirmutavast seisundist üsna hästi teada, kuid kumbki neist ei maganud enne, kui päike tõusis.
  
  
  9. peatükk
  
  
  Lakkamatu koputamine välisuksele viis Detlef Holtzeri meeleheitesse ja raevu. Tema naise tapmisest oli möödunud kolm päeva, kuid vastupidiselt sellele, mida ta lootis, olid tema tunded ainult hullemaks läinud. Iga kord, kui mõni teine reporter tema uksele koputas, värises ta. Tema mälestustest roomasid välja lapsepõlve varjud; need pimedad hülgamise ajad, mis tekitasid temas vastikust kellegi uksele koputamise heli pärast.
  
  "Jäta mind rahule!" - hüüdis ta, pööramata helistajale tähelepanu.
  
  "Härra Holzer, see on Hein Müller matusebüroost. Teie naise kindlustusselts võttis minuga ühendust, et enne jätkamist teiega mõned probleemid lahendada..."
  
  "Oled sa kurt? Ma ütlesin, et mine välja!" - sülitas õnnetu lesknaine. Ta hääl värises alkoholist. Ta oli täieliku lagunemise äärel. "Ma tahan lahkamist! Ta tapeti! Ma ütlen teile, ta tapeti! Ma ei matta teda enne, kui nad asja uurivad!
  
  Ükskõik, kes tema ukse taha ilmus, keelas Detlef neil siseneda. Maja sees taandus eraklik mees seletamatult peaaegu olematuks. Ta lõpetas söömise ja liikus vaevu diivanilt, kus Gaby kingad hoidsid teda tema juuresolekul.
  
  "Ma leian ta üles, Gabi. Ära muretse, kallis. Ma leian ta üles ja viskan ta surnukeha kaljult alla," urises ta vaikselt paigale tardunud silm õõtsudes. Detlef ei suutnud enam leinaga toime tulla. Ta tõusis püsti ja kõndis ümber maja, suundus pimendatud akende poole. Nimetissõrmega rebis ta ära prügikottide nurga, mille oli klaasi külge kleepinud. Väljas tema maja ees seisis kaks autot, kuid need olid tühjad.
  
  "Kus sa oled?" - laulis ta vaikselt. Higi ilmus tema otsaesisele ja voolas põlevatesse silmadesse, unepuudusest punaseks. Tema massiivne keha oli pärast söömise lõpetamist paar kilo kahanenud, kuid ta oli siiski üsna mees. Paljajalu, püksid jalas ja kortsus pikkade varrukatega särk jalas lõdvalt vööl, seisis ta ja ootas, et keegi autode juurde ilmuks. "Ma tean, et sa oled siin. Ma tean, et olete mu ukse taga, hiirekesed," võpatas ta neid sõnu lauldes. "Hiir, hiir! Kas sa üritad mu majja tungida?"
  
  Ta ootas, kuid keegi ei koputanud tema uksele, mis oli suur kergendus, kuigi ta siiski ei usaldanud rahu. Ta kartis seda koputust, mis kõlas tema kõrvu nagu peksujäär. Teismelisena jättis tema alkoholijoobes mängurist isa ta üksi koju, kui too laenuhaide ja kihlveokontorite eest põgenes. Noor Detlef peitis end sisse, sulgedes kardinad, kui hundid ukse taga olid. Koputus uksele oli sünonüümiks täisrünnakule väikese poisi vastu ja ta süda peksis tema sees, hirmul, mis juhtub, kui nad sisse astuvad.
  
  Lisaks koputamisele karjusid vihased mehed tema peale ähvardusi ja sõimu.
  
  Ma tean, et sa oled seal, sa väike sita! Tee uks lahti, muidu ma põletan su maja maha!" karjusid nad. Keegi loopis akende pihta tellistega, samal ajal kui teismeline istus oma magamistoa nurgas kägaras, kõrvad kinni. Kui isa üsna hilja koju jõudis, avastas, et poeg oli pisarates, kuid ta ainult naeris ja nimetas poissi nõrgaks.
  
  Tänaseni tundis Detlef, et süda hüppas, kui keegi tema uksele koputas, kuigi ta teadis, et helistajad on kahjutud ja neil polnud halbu kavatsusi. Aga nüüd? Nüüd koputasid nad taas tema uksele. Nad tahtsid teda. Nad olid nagu tema teismeeas väljas olnud vihased mehed, kes nõudsid, et ta välja tuleks. Detlef tundis end lõksus olevat. Ta tundis end ohustatuna. Vahet polnud, miks nad tulid. Fakt on see, et nad üritasid teda oma peidukohast välja sundida ja see oli sõjaakt lesknaise tundlike emotsioonide vastu.
  
  Ilma nähtava põhjuseta läks ta kööki ja võttis sahtlist koorimisnoa. Ta oli oma tegemistest hästi teadlik, kuid kaotas kontrolli. Tema silmi täitsid pisarad, kui ta mattis tera oma nahka, mitte liiga sügavale, kuid piisavalt sügavale. Tal polnud aimugi, mis teda seda tegema ajendas, kuid ta teadis, et peab seda tegema. Tema peas kõlava tumeda hääle korraldusel liigutas Detlef tera mitu tolli küünarvarre ühelt küljelt teisele. See kipitas nagu hiiglaslik paberilõige, kuid see oli talutav. Nuga tõstes jälgis ta, kuidas veri vaikselt tema tõmmatud joonelt välja immitses. Kui väike punane triip tema valgel nahal nirises, hingas ta sügavalt sisse.
  
  Esimest korda pärast Gabi surma tundis Detlef rahu. Tema süda aeglustus rahulikule rütmile ja tema mured olid praegu kättesaamatud. Vabanemise rahulikkus võlus teda, muutes ta noa eest tänulikuks. Ta vaatas korraks tehtut, kuid vaatamata moraalse kompassi protestidele ei tundnud ta selles mingit süüd. Tegelikult tundis ta end saavutatuna.
  
  "Ma armastan sind, Gabi," sosistas ta. "Ma armastan sind. See on teile verevanne, mu kallis."
  
  Ta mässis käe pesulapi sisse ja pesi noa, kuid selle asemel, et seda tagasi panna, pistis taskusse.
  
  "Sa lihtsalt jää sinna, kus sa oled," sosistas ta noale. "Ole kohal, kui ma sind vajan. Sa oled ohutu. Tunnen end sinuga turvaliselt." Detlefi näol mängis kurb naeratus, kui ta nautis äkilist rahu, mis teda valdas. Tundus, nagu oleks enda tükeldamine ta mõistuse puhastanud, nii et ta tundis end piisavalt enesekindlalt, et pingutada oma naise tapja leidmiseks mingi proaktiivse uurimise kaudu.
  
  Detlef astus üle kapi klaasikildudest, hoolimata sellest, et teda segatakse. Valu oli lihtsalt järjekordne piinakiht, mis oli kuhjatud selle peale, mida ta juba koges, muutes selle kuidagi triviaalseks.
  
  Kuna ta oli äsja teada saanud, et enesetunde parandamiseks ei pea end lõikama, teadis ta ka, et peab leidma oma varalahkunud naise märkmiku. Gabi oli selles osas vanamoodne. Ta uskus füüsilistesse märkmetesse ja kalendritesse. Kuigi ta kasutas oma telefoni kohtumiste meeldetuletamiseks, pani ta kõik kirja ka kirja, mis on nüüd väga teretulnud harjumus, mis võib aidata tema võimalikele tapjatele tähelepanu juhtida.
  
  Tema sahtlites tuhnides teadis ta täpselt, mida otsis.
  
  "Oh jumal, ma loodan, et see polnud su rahakotis, kallis," pomises ta meeletult otsides. "Sest neil on teie rahakott ja nad ei anna seda mulle tagasi enne, kui ma lähen sealt uksest välja, et nendega rääkida, tead?" Ta jätkas Gabyga rääkimist, nagu ta kuulaks. See oli üksildase privileeg hoida neid hulluks minemast, mida ta oli õppinud jälgides, kuidas tema ema väärkohtlemist talus põrgut, mille ta abielus olles läbi elas.
  
  "Gabi, ma vajan sinu abi, kallis," oigas Detlef. Ta istus toolile väikeses toas, mida Gaby oma kabinetina kasutas. Vaatan kõikjal laiali puistatud raamatuid ja tema vana sigaretikarpi puidust kapi teisel riiulil, mida ta oma toimikute jaoks kasutas. Detlef hingas sügavalt sisse ja võttis end kokku. "Kuhu sa oma äripäeviku paneksid?" küsis ta vaikse häälega, kui ta mõistus kõik võimalused läbi käis.
  
  "Seal peab olema koht, kust sa sellele hõlpsasti ligi pääsed," kortsutas ta sügavas mõttes kulmu. Ta tõusis püsti ja teeskles, et see on tema kabinet. "Kus oleks mugavam?" Ta istus naise laua taga, näoga tema arvutimonitori poole. Tema laual oli kalender, kuid see oli tühi. "Ma arvan, et te ei kirjutaks seda siia, sest see pole kõigile nähtav," märkis ta lauaplaadil olevate esemete ümber loksudes.
  
  Ta hoidis oma vana sõudemeeskonna logoga portselantopsis pastakaid ja kirjaavajat. Tasasemas kausis oli mitu mälupulka ja nipsasju, nagu juuksesidemed, marmor ja kaks sõrmust, mida ta kunagi ei kandnud, kuna need olid liiga suured. Vasakul, tema laualambi jala kõrval lebas avatud pakk kurgutablette. Päevikut pole.
  
  Detlef tundis, et lein hakkas temast taas võitu saama, olles ärritunud, kuna ta ei leidnud musta nahast raamatut. Gabi klaver seisis toa kõige paremas nurgas, kuid sealsetes raamatutes olid ainult noodid. Ta kuulis, kuidas väljas sadas vihma, mis vastas tema tujule.
  
  "Gabi, kas ma saan sind millegagi aidata?" - ohkas ta. Gabi arhiivikapis helises telefon ja ehmatas ta poolsurnuks. Ta teadis paremini, kui seda enda kätte võtta. Need olid nemad. Need olid jahimehed, süüdistajad. Need olid samad inimesed, kes pidasid tema naist mingisuguseks enesetapu nõrgaks. "Ei!" - hüüdis ta raevust värisedes. Detlef haaras riiulilt rauast raamatualuse ja viskas selle telefoni poole. Raske raamatuhoidja lõi telefoni suure jõuga kapist lahti, jättes selle põrandale kildudeks. Tema punased vesised silmad vaatasid iharalt katkist seadet ja liikusid seejärel kapi juurde, mille ta oli raske raamatualusega kahjustanud.
  
  Detlef naeratas.
  
  Kapi pealt leidis ta Gabi musta päeviku. Kogu selle aja lamas ta telefoni all, võõraste pilkude eest varjatuna. Ta läks maniakaalselt naerdes raamatut kätte võtma. "Kallis, sa oled parim! See olid sina? A? " pomises ta õrnalt raamatut avades. "Kas sa just helistasid mulle? Kas sa tahtsid, et ma raamatut näeksin? Ma tean, et sa tegid."
  
  Ta lehitses seda kannatamatult, otsides kohtumisi, mille ta oli kahe päeva eest oma surmakuupäevaks salvestanud.
  
  "Keda sa nägid? Kes nägi sind viimati peale Briti lolli? Vaatame järele".
  
  Kuivanud veri küüne all, jooksis ta nimetissõrmega ülalt alla, skaneerides hoolikalt iga kirjet.
  
  "Ma lihtsalt pean nägema, kellega sa enne sind olid..." Ta neelatas raskelt. "Öeldakse, et sa surid täna hommikul."
  
  
  8.00 - Kohtumine luure esindajatega
  
  9.30 - Margot Flowers, ChD Story
  
  10.00 - David Perdue Ben Carringtoni kontor seoses Milla lennuga
  
  11.00 - Konsulaat mälestab Kirilli
  
  12.00 - Leppige kokku aeg hambaarsti Detlefi juurde
  
  
  Detlefi käsi läks suu juurde. "Hambavalu on kadunud, tead, Gabi?" Tema pisarad hägustasid sõnad, mida ta püüdis lugeda, ja ta lõi raamatu kinni, hoidis selle tugevalt rinnal ja vajus leinakuhja, nuttes oma südame välja. Läbi pimendatud akende nägi ta välgusähvatusi. Gaby väike kabinet oli nüüd peaaegu täiesti pime. Ta lihtsalt istus seal ja nuttis, kuni silmad kuivasid. Kurbus oli valdav, kuid ta pidi end kokku võtma.
  
  Carringtoni kontorisse, mõtles ta. Viimane koht, mida ta külastas, oli Carringtoni kontor. Ta ütles meediale, et oli seal, kui naine suri. "Midagi tõukas teda. Selles salvestuses oli midagi enamat. Ta avas kiiresti raamatu ja vajutas laualambi lülitit, et paremini näha. Detlef õhkas: "Kes on Milla?" mõtles ta valjusti. "Kes on David Perdue?"
  
  Ta sõrmed ei saanud piisavalt kiiresti liikuda, kui ta pöördus tagasi tema kontaktide nimekirja, kriipsutades jämedalt tema raamatu kõvale sisekaanele. "Milla" jaoks polnud midagi, kuid lehe allosas oli ühe Perdue ettevõtte veebiaadress. Detlef läks kohe võrku, et näha, kes see Perdue tüüp on. Pärast jaotise Teave lugemist klõpsas Detlef vahekaardil Kontakt ja naeratas.
  
  "Sain aru!"
  
  
  10. peatükk
  
  
  Perdu sulges silmad. Vastupanu soovile vaadata, mida ekraanid näitavad, hoidis ta silmad kinni ja ignoreeris neljast nurkades olevast kõlarist kostvaid karjeid. Mida ta ei saanud ignoreerida, oli kõrgenenud temperatuur, mis järk-järgult tõusis. Tema keha higistas pealetungivast kuumusest, kuid ta püüdis kõigest väest järgida ema reeglit mitte paanikasse sattuda. Ta ütles alati, et Zen on vastus.
  
  Hetkel, kui sa sattud paanikasse, kuulud sa nende hulka. Kui olete paanikasse sattunud, usub teie mõistus seda ja kõik hädaabireaktsioonid jõustuvad. "Jää rahulikuks, muidu lähete hulluks," ütles ta endale ikka ja jälle liikumatult seistes. Teisisõnu kasutas Perdue enda kallal vanamoodsat nippi, mille peale ta lootis, et ta aju kukub. Ta kartis, et isegi liigub. tõstaks tema kehatemperatuuri veelgi, kuid ta ei vajanud seda.
  
  Ruumiline heli pettis ta meelt uskuma, et see kõik on tõeline. Ainult hoides end ekraanidele vaatamast, suutis Perdue takistada tema aju tajusid kinnistamast ja neid reaalsuseks muutmast. 2007. aasta suvel õppis ta NLP aluste õppides selgeks väikesed mõistusenipid, et mõjutada mõistmist ja arutlemist. Ta ei arvanud kunagi, et tema elu sellest sõltuks.
  
  Mitu tundi kostis igalt poolt kõrvulukustavat heli. Väärkoheldud laste karjed andsid teed tulisaunaks, enne kui muutusid pidevaks rütmiliseks terase kokkupõrkeks. Haamri hääl alasil muutus järk-järgult rütmilisteks seksuaalseteks oigamiseks, enne kui see sumbus hülgepoegade kriginasse. Salvestisi mängiti lõputu tsüklina nii kaua, et Perdue suutis ennustada, milline heli praegusele järgneb.
  
  Oma õuduseks mõistis miljardär peagi, et kohutavad helid ei tekitanud talle enam vastikust. Selle asemel mõistis ta, et teatud lõigud erutasid teda, teised aga tekitasid temas vihkamist. Kuna ta keeldus istumast, hakkasid tal jalad valutama ja alaselg tappis, kuid ka põrand hakkas kuumenema. Meenutades lauda, mis võiks olla varjupaigaks, avas Perdu silmad, et seda otsida, kuid samal ajal, kui ta hoidis silmad kinni, eemaldasid nad selle, jätmata tal enam teed.
  
  "Kas sa üritad mind juba tappa?" - hüüdis ta ühelt jalalt teisele hüpates, et anda jalgadele puhkust kõrvetavalt kuumast põrandapinnast. "Mida sa minust tahad?"
  
  Kuid keegi ei vastanud talle. Kuus tundi hiljem oli Perdue kurnatud. Põrand küll kuumaks ei läinud, aga jalgade põletamiseks piisas, kui ta julges neid rohkem kui sekundiks korraga alla lasta. Kuumusest ja pidevast liikumisest hullem oli see, et heliklipp mängis vahetpidamata. Aeg-ajalt ei suutnud ta jätta silmad lahti, et näha, mis vahepealse ajaga muutunud oli. Pärast laua kadumist ei muutunud midagi muud. Tema jaoks oli see tõsiasi ärritavam kui vastupidi.
  
  Perdue jalad hakkasid veritsema, kuna taldadel olevad villid lõhkesid, kuid ta ei suutnud lasta end hetkekski peatuda.
  
  "Oh Jeesus! Palun lõpetage see! Palun! Ma teen, mida sa tahad!" - ta hüüdis. Püüdes seda mitte kaotada polnud enam võimalik. Muidu poleks nad kunagi ostnud ideed, et ta kannatas piisavalt, et uskuda nende missiooni edusse. "Klaus! Klaus, jumala eest, palun ütle neile, et nad lõpetaksid!"
  
  Kuid Klaus ei vastanud ega lõpetanud piina. Vastik heliklipp mängis lõputul ringil, kuni Perdue sellest üle karjus. Juba ainuüksi tema enda sõnade kõla tõi korduvate helidega võrreldes kergendust. Ei läinud kaua, kui ta hääl teda alt vedas.
  
  "Hästi tehtud, idioot!" ta rääkis kõigest käheda sosinaga. "Nüüd ei saa te abi kutsuda ja teil pole isegi häält alla anda." Ta jalad kõverdusid raskuse all, kuid ta kartis põrandale kukkuda. Varsti ei saa ta enam sammugi astuda. Nuttes nagu beebi, anus Perdue. "Armu. Palun."
  
  Järsku läksid ekraanid pimedaks, jättes Purdue jälle pilkasesse pimedusse. Heli lakkas silmapilkselt, jättes ta kõrvu äkitselt vaikima. Põrand oli endiselt kuum, kuid mõne sekundi pärast jahtus, võimaldades tal lõpuks istuda. Ta jalad tuikasid piinavast valust ning kõik tema keha lihased tõmblesid ja tõmbusid krampi.
  
  "Jumal tänatud," sosistas ta, olles tänulik, et piinamine lõppes. Ta pühkis käeseljaga pisaraid ega pannud tähelegi, et higi silmi kõrvetas. Vaikus oli majesteetlik. Lõpuks sai ta kuulda oma südamelööke, mis pingest kiirenesid. Perdue hingas sügavalt kergendatult, nautides unustuse õnnistust.
  
  Kuid Klaus ei tähendanud Purdue jaoks unustamist.
  
  Täpselt viie minuti pärast lülitusid ekraanid uuesti sisse ja kõlaritest kostis esimene kisa. Perdue tundis, et ta hing purunes. Ta raputas umbusklikult pead, tundes, kuidas põrand jälle kuumeneb ja ta silmad täitusid meeleheitest.
  
  "Miks?" - nurises ta, karistades oma kurku karjumiskatsetega. "Mis pätt sa oled? Miks sa ei näita oma nägu, hoora poeg!" Tema sõnad - isegi kui neid oleks kuuldud - oleks jäänud kurtidele kõrvadele, sest Klausi polnud seal. Tegelikult polnud seal kedagi. Piinamismasin oli seatud taimeriga nii, et see lülitus välja just nii kauaks, et Perdue saaks lootusi üles ehitada. See on suurepärane natside ajastu tehnika psühholoogilise piinamise intensiivistamiseks.
  
  Ärge kunagi usaldage lootust. See on nii üürike kui ka jõhker.
  
  Kui Perdue ärkas, oli ta tagasi luksuslikus lossiruumis õlimaalide ja vitraažidega. Korraks arvas ta, et see kõik oli õudusunenägu, kuid siis tundis ta lõhkevate villide piinavat valu. Ta ei näinud hästi, kuna nad võtsid ta prillid koos riietega, kuid ta nägemine oli piisavalt hea, et näha lae detaile - mitte maale, vaid raame.
  
  Tema silmad olid valatud meeleheitlikest pisaratest kuivad, kuid see polnud midagi võrreldes lõhestava peavaluga, mida ta akustilise ülekoormuse tõttu kannatas. Kui ta püüdis oma jäsemeid liigutada, avastas ta, et tema lihased pidasid vastu oodatust paremini. Lõpuks vaatas Perdue oma jalgade ette, kartes, mida ta võib näha. Ootuspäraselt olid tema varbad ja küljed kaetud villide ja kuivanud verega.
  
  "Ärge selle pärast muretsege, herr Perdue. Ma luban, et sa ei ole sunnitud nende peal seisma veel vähemalt päeva," kostis sarkastiline hääl õhust ukse suunast. "Sa magasid nagu surnud, aga on aeg ärgata. Kolmest tunnist unest piisab."
  
  "Klaus," muigas Perdue.
  
  Peenike mees kõndis aeglaselt laua poole, kus Perdue lamavas kaks tassi kohvi käes. Kuna Perdue tekkis kiusatus visata see sakslase hiirekruusi, otsustas ta vastu panna soovile kustutada oma kohutav janu. Ta tõusis istukile ja haaras tassi oma piinaja käest, kuid avastas, et see on tühi. Raevunud Perdue viskas tassi põrandale, kus see purunes.
  
  "Te peaksite tõesti oma tuju vaatama, herr Perdue," soovitas Klaus oma rõõmsal häälel, mis kõlas pigem pilkavalt kui üllatunult.
  
  "Seda nad tahavad, Dave. Nad tahavad, et sa käituksid nagu loom," mõtles Perdue endamisi. "Ära lase neil võita."
  
  "Mida sa minult ootad, Klaus?" Perdue ohkas, apelleerides sakslase isikupärasele poolele. "Mida sa teeksid, kui oleksid mina? Ütle mulle. Ma garanteerin, et teeksite sama."
  
  "Oh! Mis su häälega juhtus? Kas sa sooviksid vett?" küsis Klaus südamlikult.
  
  "Nii et sa võid mind uuesti keelduda?" - küsis Perdue.
  
  "Võib olla. Aga võib-olla mitte. Miks mitte proovida? ta vastas.
  
  "Mõttemängud" Purdue teadis mängureegleid liigagi hästi. Külvake segadusse ja jätke vastane mõtlema, kas oodata karistust või tasu.
  
  "Kas ma saaksin vett, palun," proovis Pardue. Lõppude lõpuks polnud tal midagi kaotada.
  
  "Wasser!" Klaus karjus. Ta naeratas Perduele soojalt, nagu huulteta surnukeha autentsus, kui naine tõi kaasa tugeva anuma puhta ja puhta veega. Kui Perdue oleks suutnud seista, oleks ta poolel teel talle vastu jooksnud, kuid ta pidi teda ootama. Klaus asetas tühja kruusi, mida ta hoidis, Perdu kõrvale ja valas veidi vett.
  
  "Hea, et ostsite kaks tassi," röökis Perdue.
  
  "Kaks kruusi tõin kahel põhjusel. Ma eeldasin, et sa murrad ühe neist. Niisiis, ma teadsin, et vajate teist vett, et juua seda vett, mida küsite, "selgitas ta, kui Perdue pudelist kinni haaras, et vee juurde pääseda.
  
  Algul tassile tähelepanuta pööramata surus ta pudelikaela huulte vahele nii kõvasti, et raske anum tabas hambaid. Aga Klaus võttis selle ja pakkus Perduele karikat. Alles pärast seda, kui ta oli kaks tassi ära joonud, tõmbas Perdue hinge.
  
  "Veel üks? Palun," anus ta Klausi.
  
  "Veel üks, aga siis räägime," ütles ta vangile ja täitis pokaali uuesti.
  
  "Klaus," hingas Perdue ja jõi seda viimase tilgani. "Kas sa palun ütle mulle, mida sa minust tahad? Miks sa mu siia tõid?"
  
  Klaus ohkas ja pööritas silmi. "Oleme seda varem läbi elanud. Te ei tohiks küsimusi esitada." Ta tagastas pudeli naisele ja naine lahkus toast.
  
  "Kuidas ma ei saa? Andke mulle vähemalt teada, miks mind piinatakse," palus Perdue.
  
  "Teid ei piinata," nõudis Klaus. "Teid taastatakse. Kui te esimest korda orduga ühendust võtsite, oli see selleks, et meid ahvatleda oma Püha odaga, mille teie ja teie sõbrad leidsite, mäletate? Kutsusite kõik Black Suni kõrged liikmed Deep Sea One'i salajasele koosolekule, et näidata oma reliikviat, eks?"
  
  Perdue noogutas. See oli tõsi. Ta kasutas reliikviat hoovana, et ordut võimalikuks äritegevuseks kiita.
  
  "Kui te tookord meiega mängisite, olid meie liikmed väga ohtlikus olukorras. Aga ma olen kindel, et sul olid head kavatsused, isegi pärast seda, kui sa argpüksina koos reliikviaga minema läksid, jättes nad vee saabudes saatuse hooleks," pidas Klaus kirglikult loengu. "Me tahame, et sa oleksid jälle see inimene; et saaksite meiega koostööd teha, et hankida seda, mida vajame, et saaksime kõik õitseda. Oma geniaalsuse ja jõukusega oleksite ideaalne kandidaat, nii et me... muudame teie meelt.
  
  "Kui sa tahad Saatuse oda, annan ma selle sulle rohkem kui hea meelega vastutasuks oma vabaduse eest," pakkus Pardue ja mõtles iga sõna tõsiselt.
  
  "Sain Himmeli! David, kas sa ei kuulanud?" hüüatas Klaus noorusliku pettumusega. "Meil on kõik, mida tahame! Soovime, et te meie juurde tagasi tuleksite, kuid pakute tehingut ja soovite läbi rääkida. See ei ole äritehing. See on orienteerumistund ja alles pärast seda, kui oleme veendunud, et olete valmis, lubatakse teil sellest ruumist lahkuda.
  
  Klaus vaatas kella. Ta tõusis lahkumiseks püsti, kuid Perdue püüdis teda tühise sõnakõlksuga tagasi hoida.
  
  "Ee, kas ma saaksin veel vett, palun?" - ta vilistas.
  
  Peatumata või tagasi vaatamata hüüdis Klaus: "Wasser!"
  
  Kui ta ukse enda järel sulges, laskus laest alla tohutu silinder, mille raadius oli peaaegu toa suurune.
  
  "Oh jumal, mis nüüd?" Perdue karjus täielikus paanikas, kui ta põrandat põrutas. Keskne laepaneel libises küljele ja hakkas silindrisse laskma veejoa, niisutades Perdue haiget alasti keha ja summutades tema karjeid.
  
  Rohkem kui uppumishirm hirmutas teda mõistmine, et nad ei kavatsenud tappa.
  
  
  11. peatükk
  
  
  Nina lõpetas pakkimise, samal ajal kui Sam käis viimase duši all. Nad pidid jõudma lennuväljale tunni pärast, suundudes Edinburghi.
  
  "Kas sa oled juba lõpetanud, Sam?" küsis Nina valjuhäälselt vannitoast lahkudes.
  
  "Jah, lihtsalt vahustasin jälle vahtu tagumikku. Ma tulen nüüd välja!" - vastas ta.
  
  Nina naeris ja raputas pead. Tema rahakotis helises telefon. Ekraani vaatamata vastas naine.
  
  "Tere".
  
  "Tere, dr. Gould?" küsis mees telefonis.
  
  "See on tema. Kellega ma räägin? ta kortsutas kulmu. Teda kõnetas tema tiitel, mis tähendas, et ta oli ärimees või mingi kindlustusagent.
  
  "Minu nimi on Detlef," tutvustas mees end tugeva saksa aktsendiga. "Teie numbri andis mulle üks härra David Perdue assistentidest. Tegelikult ma üritan teda kätte saada."
  
  "Miks ta siis sulle oma numbrit ei andnud?" küsis Nina kannatamatult.
  
  "Sest tal pole aimugi, kus ta on, dr Gould," vastas ta tasakesi, peaaegu arglikult. "Ta ütles mulle, et sa võid teada?"
  
  Nina oli hämmingus. Sellel polnud mingit mõtet. Perdue polnud kunagi oma assistendi vaateväljast väljas. Võib-olla tema teised töötajad, kuid mitte kunagi tema assistent. Võti, eriti tema impulsiivse ja seiklushimulise iseloomu juures, oli see, et üks tema meestest teadis alati, kuhu ta läheb, kui midagi peaks valesti minema.
  
  "Kuule, Det-Detlef? Eks?" küsis Nina.
  
  "Jah, proua," ütles ta.
  
  "Anna mulle paar minutit, et ta üles leida ja ma helistan sulle kohe tagasi, eks? Palun andke mulle oma number."
  
  Nina ei usaldanud helistajat. Perdue ei saanud niisama kaduda, nii et ta arvas, et tegu on hämara ärimehega, kes üritas teda pettes Perdue isiklikku numbrit kätte saada. Ta andis talle oma numbri ja ta katkestas kõne. Kui ta Perdue häärberisse helistas, vastas tema assistent.
  
  "Oh, tere, Nina," tervitas naine teda, kuuldes kena ajaloolase tuttavat häält, kellega Perdue alati seltsis.
  
  "Kuule, kas keegi võõras helistas sulle, et Dave'iga rääkida?" küsis Nina. Vastus üllatas teda.
  
  "Jah, ta helistas mõni minut tagasi ja küsis härra Perduet. Aga tõtt-öelda pole ma temast täna midagi kuulnud. Võib-olla läks ta nädalavahetuseks ära? ta arvas.
  
  "Ta ei küsinud, kas ta kuhugi läheb?" Nina tõukas. See häiris teda.
  
  "Mul oli ta viimati mõnda aega Las Vegases, kuid kolmapäeval kavatses ta minna Kopenhaagenisse. Seal oli uhke hotell, mida ta tahtis külastada, kuid see on kõik, mida ma tean, "ütles naine. "Kas me peaksime muretsema?"
  
  Nina ohkas raskelt. "Ma ei taha paanikat tekitada, aga kindluse mõttes, tead?"
  
  "Jah".
  
  "Kas ta reisis oma lennukiga?" Nina tahtis teada. See annaks talle võimaluse otsinguid alustada. Pärast abimehelt kinnituse saamist tänas Nina teda ja lõpetas kõne, et proovida Perduele oma mobiiltelefoniga helistada. Mitte midagi. Ta tormas vannitoa ukse juurde ja tungis sisse, leides, et Sam mässib lihtsalt rätiku ümber oma vöö.
  
  "Hei! Kui sa oleks tahtnud mängida, oleks pidanud seda ütlema enne, kui ma end puhtaks tegin," muigas ta.
  
  Tema nalja eirates pomises Nina: "Ma arvan, et Perdue võib olla hädas. Ma pole kindel, kas see on Hangover 2 tüüpi probleem või tõeline probleem, kuid midagi on valesti."
  
  "Kuidas nii?" - küsis Sam ja järgnes talle tuppa, et end riidesse panna. Ta rääkis talle salapärasest helistajast ja sellest, et Perdue assistent polnud temast midagi kuulnud.
  
  "Arvan, et helistasite tema mobiilile?" soovitas Sam.
  
  "Ta ei lülita kunagi telefoni välja. Teate, tal on naljakas kõnepost, mis võtab vastu sõnumeid füüsikanaljadega või millele ta vastab, kuid see pole kunagi lihtsalt surnud, eks? " - ta ütles. "Kui ma talle helistasin, polnud midagi."
  
  "See on väga kummaline," nõustus ta. "Aga lähme enne koju ja siis saame kõik teada. See hotell, kuhu ta Norras läks..."
  
  "Taani," parandas naine teda.
  
  "Pole tähtis. Võib-olla ta lihtsalt naudib ennast. See on mehe esimene "normaalsete inimeste" puhkus - noh, igavesti -, teate, sellisel, kus ta ei ürita teda tappa ja muud sellist," kehitas ta õlgu.
  
  "Midagi ei tundu õige. Ma lihtsalt helistan tema piloodile ja jõuan asja lõpuni," teatas naine.
  
  "Imeline. Aga me ei saa oma lennust maha jääda, nii et pakkige oma asjad ja lähme," ütles ta õlale patsutades.
  
  Nina unustas mehe, kes talle Perdue kadumisest tähelepanu juhtis, eeskätt seetõttu, et ta püüdis aru saada, kus võib olla tema endine kallim. Lennukile astudes lülitasid nad mõlemad oma telefonid välja.
  
  Kui Detlef üritas Ninaga uuesti ühendust saada, sattus ta järjekordsele ummikule, mis ajas ta marru ja ta arvas kohe, et teda mängitakse. Kui Perdue naispartner tahaks teda kaitsta, põgenedes Perdue tapetud naise lese eest, arvas Detlef, et ta peaks kasutama seda, mida ta püüdis vältida.
  
  Kuskilt Gabi väikesest kabinetist kuulis ta susisevat häält. Alguses eiras Detlef seda kui kõrvalist müra, kuid varsti pärast seda muutus see staatiliseks praksuvaks heliks. Leskmees kuulas, et määrata heli allikas. See kõlas nagu keegi vahetaks raadios kanaleid ja aeg-ajalt oli kuulda käredat häält, mis pomises arusaamatult, kuid ilma muusikata. Detlef liikus vaikselt selle koha poole, kus valge müra aina valjemaks läks.
  
  Lõpuks vaatas ta otse toa põranda kohal asuvasse tuulutusavasse. See oli pooleldi kardinate poolt peidus, kuid polnud kahtlustki, et heli tuli sealt. Tundes vajadust mõistatus lahendada, läks Detlef oma tööriistakasti tooma.
  
  
  12. peatükk
  
  
  Tagasiteel Edinburghi oli Samil raske Ninat maha rahustada. Ta oli Perdue pärast mures, eriti kuna ta ei saanud pika lennu ajal oma telefoni kasutada. Kuna ta ei saanud oma meeskonnale oma asukoha kinnitamiseks helistada, oli ta suurema osa lennust äärmiselt rahutu.
  
  "Me ei saa praegu midagi teha, Nina," ütles Sam. "Tee lihtsalt uinak või midagi muud, kuni me maandume. Magades aeg lendab," pilgutas ta silma.
  
  Ta heitis talle ühe pilgu, ühe pilgu, mille ta vaatas talle siis, kui oli liiga palju tunnistajaid millegi füüsilisema jaoks.
  
  "Kuule, me helistame piloodile kohe, kui kohale jõuame. Seni võib puhata," soovitas ta. Nina teadis, et tal on õigus, kuid ta lihtsalt ei suutnud ära tunda, et midagi on valesti.
  
  "Sa tead, et ma ei saa kunagi magada. Kui ma muretsen, ei saa ma korralikult töötada enne, kui olen lõpetanud," nurises ta, pani käed kokku, kummardus tahapoole ja sulges silmad, et ei peaks Samiga tegelema. Ta omakorda tuhnis oma käsipagasis, otsides tegevust.
  
  "Pähklid! Shh, ära räägi stjuardessidele," sosistas ta Ninale, kuid naine eiras tema huumorikatseid, näitas väikest kotti maapähklitega ja raputas seda. Kui ta silmad olid suletud, otsustas ta, et kõige parem on ta rahule jätta. "Jah, võib-olla peaksite puhkama."
  
  Ta ei öelnud midagi. Nina mõtles suletud maailma pimeduses, kas tema endine väljavalitu ja sõber on unustanud oma assistendiga ühendust võtta, nagu Sam soovitas. Kui see nii oleks, oleks Purduega kindlasti palju rääkida. Talle ei meeldinud muretseda asjade pärast, mis võivad osutuda triviaalseteks, eriti kui ta kaldus üle analüüsima. Aeg-ajalt rebis lennu turbulents teda kergest unest. Nina ei taibanud, kui kaua ta uinus ja tukas. Tundus, et möödusid minutid, kuid see venis üle tunni.
  
  Sam lõi käega vastu tema käsivart, kus ta sõrmed toetusid käetoe servale. Kohe vihasena avas Nina silmad, et kaaslase üle irvitada, kuid seekord polnud ta loll. Puudusid ka šokid, mis võiksid teda ehmatada. Kuid siis oli Nina šokeeritud, nähes Sami pinges, sarnaselt krambihoole, mille tunnistajaks ta paar päeva tagasi külas oli.
  
  "Jumal! Sam!" - ütles ta hinge all, püüdes praegu mitte tähelepanu tõmmata. Ta haaras teise käega tema randmest, püüdes teda vabastada, kuid ta oli liiga tugev. "Sam!" - pigistas ta välja. "Sam, ärka üles!" Ta püüdis vaikselt rääkida, kuid tema krambid hakkasid tähelepanu köitma.
  
  "Mis tal viga on?" - küsis priske daam saare teisest otsast.
  
  "Palun, anna meile hetk," ütles Nina nii sõbralikult kui suutis. Ta silmad lendasid lahti, tuhmid ja jälle kadunud. "Oh jumal, ei!" Ta oigas seekord veidi valjemini, kui teda valdas meeleheide, kartes, mis võib juhtuda. Nina mäletas, mis juhtus inimesega, keda ta viimase krambihoo ajal puudutas.
  
  "Vabandage, proua," katkestas stjuardess Nina võitluse. "Kas midagi on valesti?" Aga kui ta seda küsis, nägi stjuardess Sami jubedaid silmi lakke vahtimas."Oh kurat," pomises ta ärevalt enne sisetelefoni minekut, et küsida, kas reisijate hulgas on ka arsti. Kõikjal pöördusid inimesed, et näha, millest see möll käib; ühed karjusid ja teised summutasid oma vestlusi.
  
  Kui Nina seda vaatas, avanes ja sulgus Sami suu rütmiliselt. "Oh mu jumal! Ära räägi. Palun ära räägi," anus ta teda vaadates. "Sam! Sa pead ärkama!"
  
  Läbi mõttepilvede kuulis Sam tema häält anumas kuskilt kaugelt. Ta kõndis tema kõrval uuesti kaevu juurde, kuid seekord oli maailm punane. Taevas oli kastanpruun ja maapind tumeoranž, nagu tellisetolm tema jalge all. Ta ei näinud Ninat, kuigi oma nägemuses teadis ta, et ta oli kohal.
  
  Kui Sam kaevu juurde jõudis, ei küsinud ta tassi, vaid laguneval seinal oli tühi tass. Ta kummardus uuesti ette, et kaevu vaadata. Enda ees nägi ta sügavat silindrilist sisemust, kuid seekord ei olnud vesi sügaval all, varjus. All oli puhast vett täis kaev.
  
  "Palun aidake! Ta lämbub!" Sam kuulis Ninat kuskilt kaugelt karjumas.
  
  Sam nägi kaevu all, et Perdue sirutas end üles.
  
  "Purdue?" Sam kortsutas kulmu. "Mida sa kaevus teed?"
  
  Perdue ahmis õhku, kui ta nägu vaevu pinnale kerkis. Ta lähenes Samile, kui vesi tõusis üha kõrgemale ja näis hirmunud. Tuhkjas ja meeleheitel oli ta nägu moonutatud ja käed klammerdusid kaevu seinte külge. Perdue huuled olid sinised ja silmade all olid tumedad ringid. Sam nägi, et ta sõber oli vulisevas vees alasti, kuid kui ta Perdue päästmiseks käe sirutas, langes veetase märgatavalt.
  
  "Tundub, et ta ei saa hingata. Kas ta on astmaatik? teine meeshääl tuli samast kohast, kus Nina oma.
  
  Sam vaatas ringi, kuid ta oli üksi punasel tühermaal. Eemal nägi ta hävinud vana hoonet, mis meenutas elektrijaama. Nelja-viie korruse tühjade aknaavade taga elasid mustad varjud. Tornidest suitsu ei tõusnud ja seintest võrsus aastatepikkuse mahajäetuse tagajärjel tekkinud pragude ja pragude kaudu suur umbrohi. Kuskilt kaugelt, oma olemuse sügavustest võis ta kuulda lakkamatut suminat. Heli muutus valjemaks, vaid veidi, kuni ta tundis, et see on mingi generaator.
  
  "Me peame tema hingamisteed avama! Tõmmake ta pea minu jaoks tagasi!" ta kuulis uuesti mehe häält, kuid Sam püüdis teha veel üht häält, lähenevat mürinat, mis aina valjemaks läks, haarates enda alla kogu tühermaa, kuni maa värisema hakkas.
  
  "Purdue!" - karjus ta, püüdes veel kord oma sõpra päästa. Kui ta uuesti kaevu vaatas, oli see tühi, välja arvatud märjale ja räpasele põrandale maalitud sümbol. Ta teadis seda liiga hästi. Selgete kiirtega must ring, mis sarnaneb välguribadele, lebas vaikselt silindri põhjas nagu varitsusämblik. Sam ahmis õhku. "Musta päikese orden".
  
  "Sam! Sam, kas sa kuuled mind? - nõudis Nina, tema hääl mahajäetud paiga tolmusest õhust lähenemas. Tööstuslik sumin tõusis kõrvulukustava tasemeni ja seejärel tungis atmosfääri sama impulss, mida ta oli hüpnoosi all näinud. Seekord polnud seal kedagi teist, kes maatasa põleks. Sam karjus, kui pulsatsioonilained talle lähenesid, sundides kõrvetavat kuuma õhku ninna ja suhu. Kui naine temaga kokku puutus, rööviti ta õigel ajal.
  
  "Siin ta on!" - kostis tunnustav meeshääl, kui Sam ärkas põrandal käiku, kuhu ta erakorralisele elustamisele pandi. Tema nägu oli Nina õrna käe all külm ja märg ning tema kohal seisis naeratav keskealine indiaanlane.
  
  "Suur aitäh, doktor!" Nina naeratas indiaanlasele. Ta vaatas alla Samile. "Kallis, kuidas sa end tunned?"
  
  "Ma oleks nagu uppumas," suutis Sam krooksutada, tundes, kuidas soojus tema silmamunadest lahkus. "Mis on juhtunud?"
  
  "Ära nüüd selle pärast muretse, eks?" - rahustas ta teda, näides teda nähes väga rahul ja õnnelik. Ta tõusis pilgutavast publikust ärritunult istuma, kuid ta ei saanud neile ette heita, et nad sellisele vaatemängule tähelepanu pöörasid, eks?
  
  "Oh issand, mul on tunne, nagu oleksin ühe istumisega galloni vett alla neelanud," vingus ta, kui Nina tal istuma aitas.
  
  "See võib olla minu süü, Sam," tunnistas Nina. "Ma nagu... viskasin sulle jälle vett näkku. Tundub, et see aitab sul ärgata."
  
  Sam nägu pühkides vaatas talle otsa. "Mitte siis, kui see mind uputab!"
  
  "See ei tulnud isegi su huultele ligi," naeris ta. "Ma ei ole loll."
  
  Sam hingas sügavalt sisse ja otsustas praegu mitte vaidlema hakata. Nina suured tumedad silmad ei lahkunud kunagi tema omast, justkui üritaks ta mõista, mida ta mõtleb. Ja tegelikult ta imestas täpselt seda, kuid andis talle paar minutit rünnakust taastumiseks. See, mida teised kaasreisijad teda pomisemas kuulsid, oli nende jaoks lihtsalt krambihoos mehe sõnatu loba, kuid Nina mõistis neid sõnu liigagi hästi. See häiris teda tõsiselt, kuid ta pidi Samile ühe minuti andma, enne kui ta hakkas küsima, kas mees üldse mäletas, mida ta vee all nägi.
  
  "Kas sa mäletad, mida sa nägid?" - küsis ta tahtmatult, saades oma kannatamatuse ohvriks. Sam vaatas talle otsa, näides esmalt üllatunud. Pärast mõningast mõtlemist avas ta suu, et rääkida, kuid jäi tummaks, kuni suutis sõnastada. Tõepoolest, ta mäletas seekord ilmutuse iga detaili palju paremini kui siis, kui dr Helberg teda hüpnotiseeris. Tahtmata Ninas rohkem ärevust tekitada, pehmendas ta oma vastust veidi.
  
  "Ma nägin seda jälle hästi. Ja seekord polnud taevas ja maa kollane, vaid punane. Oh, ja seekord ei ümbritsenud mind ka inimesed," ütles ta oma kõige hoolimatumal toonil.
  
  "See on kõik?" Ta küsis, teades, et ta jätab suurema osa sellest välja.
  
  "Põhimõtteliselt jah," vastas ta. Pärast pikka pausi ütles ta juhuslikult Ninale: "Ma arvan, et peaksime järgima teie oletusi Purdue kohta."
  
  "Miks?" - ta küsis. Nina teadis, et Sam oli midagi näinud, sest ta ütles Perdue nime, kui too oli teadvuseta, kuid nüüd mängis ta lolli.
  
  "Ma arvan, et teil on hea põhjus tema asukohta uurida. See kõik lõhnab minu jaoks häda," ütles ta.
  
  "Hästi. Mul on hea meel, et sa lõpuks aru said kiireloomulisusest. Võib-olla lõpetate nüüd püüdluse veenda mind lõdvestuma," pidas ta oma lühikese evangeeliumijutluse "Ma ütlesin sulle nii". Nina nihkus istmel just siis, kui lennuki sisetelefoni kaudu tuli teade, et nad hakkavad maanduma. See oli ebameeldiv ja pikk lend ning Sam lootis, et Perdue on ikka veel elus.
  
  Pärast lennujaamahoonest lahkumist otsustasid nad enne lõunapoolsesse Sami korterisse naasmist varakult õhtusööki süüa.
  
  "Ma pean helistama Purdue piloodile. Andke mulle hetk, enne kui taksole jõuate, eks?" Nina ütles Samile. Ta noogutas ja jätkas, hoides süütamiseks kahte sigaretti huulte vahel. Sam tegi suurepärast tööd, et varjata oma muresid Nina eest. Ta kõndis tema ümber ringe, vesteldes piloodiga ja piloodiga ulatas ta juhuslikult ühe sigareti, kui naine temast möödus.
  
  Imedes sigaretti ja teeseldes, et vaatab otse Edinburghi siluetti kohal loojuvat päikest, jooksis Sam läbi oma nägemuse sündmustest, otsides vihjeid selle kohta, kus Perdue võib olla hoitud. Taamal kuulis ta Nina häält, mis värises emotsioonist iga telefoni teel saadud info juures. Sõltuvalt sellest, mida nad Perdue piloodilt õppisid, kavatses Sam alustada samast kohast, kus Perdue viimati nähti.
  
  Hea tunne oli pärast paaritunnist karskust uuesti suitsetada. Isegi varem kogetud kohutavast uppumistundest ei piisanud, et hoida teda ravimürki sisse hingamast. Nina pani telefoni kotti, hoides huulte vahel sigaretti. Kiiresti tema poole kõndides näis ta täiesti elevil.
  
  "Kutsuge meile takso," ütles ta. "Peame jõudma Saksamaa konsulaati, enne kui nad sulgevad."
  
  
  13. peatükk
  
  
  Lihasspasmid ei lasknud Perduel oma käsi vee peal püsimiseks kasutada, ähvardades ta veepinna alla uputada. Ta ujus mitu tundi silindrilise paagi külmas vees, kannatades tugeva unepuuduse ja aeglaste reflekside käes.
  
  "Jälle üks sadistlik natside piinamine?" ta mõtles. "Palun jumal, lase mul kiiresti surra. Ma ei saa enam jätkata.
  
  Need mõtted ei olnud liialdatud ega sündinud enesehaletsusest, vaid olid pigem täpsed enesehinnangud. Tema keha oli nälginud, ilma kõigist toitainetest ja sunnitud end alal hoidma. Vaid üks asi on muutunud pärast seda, kui tuba kaks tundi tagasi valgustati. Vee värvus muutus haigelt kollaseks, mida Perdue ülekoormatud meeled tajusid uriinina.
  
  "Viige mind välja!" - karjus ta mitu korda absoluutse rahu perioodil. Ta hääl oli kähe ja nõrk, värises külmast, mis teda luudeni jahutas. Kuigi vesi oli mõni aeg tagasi voolamise lakanud, oli tal siiski uppumisoht, kui ta jalgadega löömise lõpetab. Tema villiliste jalgade all lebas vähemalt 15 jalga veega täidetud silinder. Ta ei suudaks seista, kui ta jäsemed oleksid liiga väsinud. Tal lihtsalt ei jäänud muud üle, kui jätkata, muidu sureks ta kindlasti kohutavat surma.
  
  Läbi vee märkas Perdue iga minut pulsatsiooni. Kui see juhtus, tema keha tõmbles, kuid see ei kahjustanud teda, mistõttu ta jõudis järeldusele, et see oli nõrkvoolulahendus, mille eesmärk oli hoida tema sünapsid aktiivsena. Isegi oma meeleheitlikus olekus leidis ta, et see on üsna ebatavaline. Kui nad oleks tahtnud teda elektrilöögiga lüüa, oleks nad võinud seda juba teha. Võib-olla, arvas ta, tahtsid nad teda piinata, lastes elektrivoolu läbi vee, kuid nad hindasid pinget valesti.
  
  Tema väsinud meeltesse tungisid moonutatud nägemused. Tema aju oli vaevu võimeline toetama jäsemete liikumist, olles kurnatud une- ja toitumispuudusest.
  
  "Ära lõpeta ujumist," ütles ta oma ajule, teadmata, kas ta räägib kõva häälega või tuli hääl, mida ta kuulis, tema meelest. Kui ta alla vaatas, kohkus ta, nähes enda all vees vingerdavate kalmaarilaadsete olendite pesa. Karjudes nende isu ees, püüdis ta end basseini libedale klaasile tõmmata, kuid ilma millegi külge haarata, polnud pääsu.
  
  Üks kombits ulatus tema poole, põhjustades miljardäris hüsteerialaine. Enne kui ta silindrilise paagi sügavusse tõmbas, tundis ta, kuidas kummist lisand tema jala ümber keerdus. Vesi täitis ta kopsud ja ta rind põles, kui ta pinnale viimase pilgu heitis. Vaadata alla sellele, mis teda ees ootab, oli lihtsalt liiga hirmutav.
  
  "Kõikidest surmadest, mida olen endale ette kujutanud, poleks ma eales arvanud, et ma niimoodi lõpetan! Nagu alfaruun muutuks tuhaks," nägi tema segane meel vaeva, et selgelt mõelda. Kadunud ja surmahirmus Perdue loobus mõtlemisest, sõnastamisest ja isegi aerutamisest. Tema raske, lõtv keha vajus paagi põhja, samal ajal kui ta avatud silmad ei näinud midagi peale kollase vee, kui pulss temast uuesti läbi lõi.
  
  
  * * *
  
  
  "See oli lähedal," märkis Klaus rõõmsalt. Kui Perdue silmad avas, lamas ta voodil, mis pidi olema haiglas. Kõik, seintest voodipesuni, oli sama värvi kui põrgulik vesi, millesse ta just uppus.
  
  "Aga kui ma uppuksin..." püüdis ta kummalisi sündmusi mõista.
  
  "Niisiis, kas arvate, et olete valmis täitma oma kohustust ordu ees, herr Perdue?" küsis Klaus. Ta istus valusalt korralikult riides läikivas kaherealises pruunis ülikonnas, mida täiendas merevaiguvärvi lips.
  
  Jumala eest, seekord lihtsalt kaasa mängima! Lihtsalt mängi minuga kaasa, David. Seekord ei mingit jama. Anna talle, mida ta tahab. Sa võid hiljem vabana pätt olla," ütles ta endale kindlalt.
  
  "Ma olen. Olen valmis igasugusteks juhisteks," sõnas Perdue. Rippuvad silmalaud varjasid tema uurimist ruumis, kus ta viibis, kui ta kammis piirkonda silmadega, et teha kindlaks, kus ta oli.
  
  "Sa ei kõla eriti veenvalt," ütles Klaus kuivalt. Ta käed olid puusade vahel, justkui soojendaks ta neid või räägiks keskkoolitüdruku kehakeeles. Perdue vihkas teda ja tema vastikut saksa aktsenti, mis esitati debütandi kõneosavusega, kuid ta pidi andma endast parima, et mehele mitte pahaks panna.
  
  "Andke mulle korraldusi ja näete, kui kuradi tõsine ma olen," pomises Perdue raskelt hingates. "Sa tahad merevaigutuba. Toon ta viimasest puhkepaigast ja tagastan ta isiklikult siia."
  
  "Sa ei tea isegi, kus see on, mu sõber," naeratas Klaus. "Aga ma arvan, et sa üritad aru saada, kus me oleme."
  
  "Kuidas muidu...?" Perdue alustas, kuid tema psüühika tuletas talle kiiresti meelde, et ta ei peaks küsimusi esitama. "Ma pean teadma, kuhu see panna."
  
  "Nad ütlevad sulle, kuhu ta viia, kui ta peale tuled. See on teie kingitus Mustale Päikesele," selgitas Klaus. "Te mõistate muidugi, et loomulikult ei saa te oma reetmise tõttu enam kunagi Renat olla."
  
  "See on arusaadav," nõustus Perdue.
  
  "Kuid teie ülesanne on palju enamat, mu kallis härra Perdue. Eeldatakse, et enne Euroopa Liidu assambleel esinemist kõrvaldate oma endised kolleegid Sam Cleave ja see veetlevalt jultunud dr Gould," käskis Klaus.
  
  Perdue hoidis sirget nägu ja noogutas.
  
  "Meie esindajad EL-is korraldavad Brüsselis Euroopa Liidu Nõukogu erakorralise kohtumise ja kutsuvad kohale rahvusvahelise meedia, mille käigus teete meie nimel lühikese teadaande," jätkas Klaus.
  
  "Ma arvan, et saan teabe, kui aeg käes," ütles Perdue ja Klaus noogutas. "Õige. Ma tõmban vajalikud nöörid, et alustada otsinguid Königsbergis kohe.
  
  "Kutsu Gould ja Cleve endaga liituma, eks?" urises Klaus. "Kaks lindu, nagu öeldakse."
  
  "Lastemäng," naeratas Perdue, olles endiselt hallutsinogeensete ravimite mõju all, mille ta oli pärast ööd kuumas vees alla neelanud. "Anna mulle... kaks kuud."
  
  Klaus heitis pea tahapoole ja itsitas nagu vana naine, rõõmust kirudes. Ta kõigutas edasi-tagasi, kuni sai hinge tagasi. "Kallis, sa teed seda kahe nädala pärast."
  
  "See on võimatu!" - hüüatas Perdue, püüdes mitte tunduda vaenulik. "Ainult sellise otsingu korraldamine võtab nädalaid planeerimist."
  
  "See on tõsi. Ma tean. Aga meil on graafik, mis on kõigi teie ebameeldiva suhtumise tõttu tekkinud hilinemiste tõttu oluliselt karmistunud," ohkas Saksa sissetungija. "Ja meie opositsioon selgitab kahtlemata välja meie mänguplaani iga eduga, mida teeme nende peidetud aarde suunas."
  
  Perdue tahtis teada, kes on selle vastasseisu taga, kuid ta ei julgenud seda küsimust esitada. Ta kartis, et see võib provotseerida tema vangistajat järjekordsele barbaarsele piinamisele.
  
  "Lase need jalad nüüd enne paraneda ja me hoolitseme selle eest, et sa kuue päeva pärast koju läheksid. Pole mõtet sind tööülesannetele saata kui...?" Klaus muigas: "Kuidas te inglased seda nimetate? Kas invaliid?"
  
  Perdue naeratas resigneerunult, olles siiralt ärritunud, et pidi veel tund aega kauemaks jääma, rääkimata nädalast. Nüüdseks oli ta õppinud sellega lihtsalt leppima, et mitte provotseerida Klausi teda uuesti kaheksajalaauku viskama. Sakslane tõusis püsti ja lahkus toast, hüüdes: "Naudi oma pudingut!"
  
  Perdue vaatas maitsvat paksu vanillikreemi, mida talle haiglavoodis olles serveeriti, kuid see tundus nagu telliskivi söömine. Pärast päevadepikkust piinakambris nälgimist kaotanud Perdue'l oli raskusi söömisest hoidumisega.
  
  Ta ei teadnud seda, kuid tema tuba oli üks kolmest nende eraarstitiivas.
  
  Pärast Klausi lahkumist vaatas Perdue ringi, püüdes leida midagi, mis poleks kollast või merevaigukollast värvi. Tal oli raske aru saada, kas see oli haige kollane vesi, millesse ta oli peaaegu uppunud, mis pani ta silmad kõike merevaigukollastes toonides nägema. See oli ainus seletus, miks ta nägi kõikjal neid kummalisi värve.
  
  Klaus kõndis mööda pikka kaarega koridori, kus tema turvamehed ootasid juhiseid, keda järgmisena röövida. See oli tema põhiplaan ja see tuli täita täiuslikult. Klaus Kemper oli Hesse-Kasselist pärit kolmanda põlvkonna vabamüürlane, keda kasvatati organisatsiooni Black Sun ideoloogiast lähtuvalt. Tema vanaisa oli Hauptsturmführer Karl Kemper, 1945. aasta Praha pealetungi ajal Kleisti panzerrühma komandör.
  
  Tema isa õpetas Klausi juba väikesest peale juht olema ja kõigis tegemistes silma paistma. Kemperite klannis polnud ruumi eksimiseks ja tema rohkem kui rõõmsameelne isa kasutas oma doktriinide pealesurumiseks sageli halastamatuid meetodeid. Oma isa eeskujul mõistis Klaus kiiresti, et karisma võib olla sama ohtlik kui Molotovi kokteil. Mitu korda oli ta näinud, kuidas tema isa ja vanaisa hirmutasid sõltumatuid ja võimsaid inimesi niivõrd, et nad andsid järele, pöördudes nende poole lihtsalt teatud žestide ja hääletooniga.
  
  Ühel päeval soovis Klaus sellist jõudu, sest tema kõhn kehaehitus ei tee temast kunagi head konkurenti mehelikumates kunstides. Kuna tal polnud ei sportlikkust ega jõudu, oli tema jaoks täiesti loomulik sukelduda tohututesse maailmateadmistesse ja verbaalsesse võimesse. Selle pealtnäha kasina talendiga suutis noor Klaus pärast 1946. aastat aeg-ajalt oma positsiooni Musta Päikese Ordu koosseisus tõsta, kuni saavutas organisatsiooni prestiižse peareformaatori staatuse. Klaus Kemper ei saavutanud organisatsioonile mitte ainult tohutut toetust akadeemilistes, poliitilistes ja finantsringkondades, vaid oli 2013. aastaks kehtestanud end ka mitme Black Suni salaoperatsiooni üheks peakorraldajaks.
  
  Konkreetne projekt, millega ta nüüd tegeles ja millesse ta viimastel kuudel oli meelitanud palju tunnustatud kaastöölisi, saab olema tema krooniks. Tegelikult, kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, oleks Klaus võinud endale ordu kõrgeima koha - Renatuse oma - võtta. Pärast seda sai temast maailmavalitsemise arhitekt, kuid selleks, et see kõik teoks saaks, vajas ta kunagi tsaar Peeter Suure paleed kaunistanud aarde barokset ilu.
  
  Ignoreerides kolleegide segadust aarde pärast, mida ta leida tahtis, teadis Klaus, et ainult maailma parim maadeavastaja suudab selle tema eest taastada. David Perduel - geniaalsel leiutajal, miljardärist seiklejal ja akadeemilisel filantroopil - olid kõik ressursid ja teadmised, mida Kemper vähetuntud artefakti leidmiseks vajas. See oli lihtsalt nii kahju, et ta ei suutnud šotlast alistuma kiusata, isegi kui Perdue arvas, et Kemper võib tema äkilise järgimisega petta.
  
  Fuajees tervitasid tema käsilased teda lahkudes lugupidavalt. Klaus raputas neist mööda kõndides pettunult pead.
  
  "Ma tulen homme tagasi," ütles ta neile.
  
  "David Perdue protokoll, söör?" - küsis pea.
  
  Klaus kõndis välja viljatule tühermaale, mis ümbritses nende asulat Lõuna-Kasahstanis ja vastas otse: "Tappa ta."
  
  
  14. peatükk
  
  
  Saksamaa konsulaadis võtsid Sam ja Nina ühendust Briti saatkonnaga Berliinis. Nad said teada, et Perduel oli paar päeva varem kohtumine Ben Carringtoni ja surnud Gaby Holzeriga, kuid see oli kõik, mida nad teadsid.
  
  Nad pidid koju minema, kuna täna oli sulgemisaeg, kuid vähemalt jätkus neil tegevust. See oli Sam Cleave'i tugevus. Pulitzeri auhinnaga pärjatud uuriva ajakirjanikuna teadis ta täpselt, kuidas saada vajalikku infot ilma kividega paigalseisvasse tiiki loopimata.
  
  "Huvitav, miks ta pidi selle naise Gabiga kohtuma," märkis Nina ja toppis suhu küpsiseid. Ta kavatses neid süüa kuuma šokolaadiga, kuid ta oli näljas ja veekeetja soojendamine võttis lihtsalt liiga kaua aega.
  
  "Ma vaatan seda kohe, kui sülearvuti sisse lülitan," vastas Sam ja viskas koti diivanile, enne kui pagasi pesuruumi viis. "Palun tee mulle ka kuuma šokolaadi!"
  
  "Muidugi," naeratas ta ja pühkis puru suust. Ajutises köögiüksinduses ei suutnud Nina jätta meenutamata hirmuäratavat episoodi koju lendava lennuki pardal. Kui ta leiaks võimaluse Sami krampe ennetada, oleks see suureks abiks, vähendades katastroofi tõenäosust järgmisel korral, kui arst ei pruugi olla nii õnnelik. Mis siis, kui see juhtus siis, kui nad olid üksi?
  
  "Mis siis, kui see juhtub seksi ajal?" Nina mõtles sellele, hinnates hirmuäratavaid, kuid lõbusaid võimalusi. "Kujutage ette, mida ta saaks teha, kui ta suunaks selle energia läbi millegi muu kui oma peopesa?" Ta hakkas itsitama oma mõtetes olevate naljakate piltide üle. "See õigustaks hüüdmist "Oh issand!", kas pole?" Nina, kes jooksis oma peas läbi igasuguseid naeruväärseid stsenaariume, ei suutnud jätta naerma. Ta teadis, et see pole üldse naljakas, kuid see andis ajaloolasele lihtsalt ebatavalisi ideid ja ta leidis sellest koomilist leevendust.
  
  "Mis nii naljakas on?" Sam naeratas, kui ta kööki ambroosia tassi järele astus.
  
  Nina raputas pead, et sellest loobuda, kuid ta värises naerust, nurrudes itsitamishoogude vahel.
  
  "Ei midagi," naeratas ta. "Lihtsalt mingi multikas peas piksevardast. Unusta ära".
  
  "Olgu," naeratas ta. Talle meeldis, kui Nina naeris. Ta mitte ainult ei naernud muusikaliselt, et inimesed pidasid nakkavaks, vaid ta oli ka tavaliselt pisut pingeline ja temperamentne. Kahjuks on haruldane näha teda nii ehedalt naermas.
  
  Sam paigutas oma sülearvuti nii, et ta saaks selle oma lauaarvuti ruuteriga ühendada, et saavutada kiirem lairibaühendus kui tema traadita seade.
  
  "Lõpuks pidin laskma Perduel teha minust ühe nende juhtmevaba modemi," pomises ta. "Need asjad ennustavad tulevikku."
  
  "Kas teil on veel küpsiseid?" Ta helistas talle köögist, samal ajal kui ta kuulis, kuidas naine otsib igal pool kapiuksi avamas ja sulgemas.
  
  "Ei, aga naaber küpsetas mulle kaerahelbeküpsiseid šokolaadiküpsistega. Vaadake neid, kuid olen kindel, et need on endiselt head. Vaata külmkapi peal olevat purki," juhendas ta.
  
  "Püüdsin nad kinni! Ta!"
  
  Sam avas Gabi Holtzeri otsingu ja avastas kohe midagi, mis muutis ta väga kahtlustavaks.
  
  "Nina! Te ei usu seda," hüüatas ta, sirvides lugematuid uudiseid ja artikleid Saksa ministeeriumi pressiesindaja surma kohta. "See naine töötas mõnda aega tagasi Saksamaa valitsuses, tehes neid mõrvu. Mäletate neid mõrvu Berliinis, Hamburgis ja mõnes teises kohas vahetult enne meie puhkusele minekut?
  
  "Jah, ebamääraselt. Mis saab temast siis?" küsis Nina oma tassi ja küpsistega diivani käetoele istudes.
  
  "Ta kohtus Perduega Berliinis Briti ülemkomisjonis ja saage aru: päeval, mil ta väidetavalt enesetapu sooritas," rõhutas ta oma segaduses kaht viimast sõna. "See oli samal päeval, kui Perdue kohtus selle Carringtoni mehega."
  
  "See oli viimane kord, kui keegi teda nägi," märkis Nina. "Nii et Perdue jääb kadunuks samal päeval, kui kohtub naisega, kes varsti pärast seda enesetapu sooritab. See lõhnab vandenõu järele, kas pole?
  
  "Ilmselt on ainus inimene koosolekul, kes ei ole surnud ega kadunud, Ben Carrington," lisas Sam. Ta vaatas briti mehe fotot ekraanil, et meenutada tema nägu. "Ma tahaksin sinuga rääkida, poeg."
  
  "Nagu ma aru saan, läheme homme lõunasse," soovitas Nina.
  
  "Jah, see tähendab niipea, kui me külastame Reichtisusi," ütles Sam. "See ei teeks haiget, kui veenduge, et ta pole veel koju tulnud."
  
  "Helistasin ikka ja jälle tema mobiiltelefonile. See on välja lülitatud, pole häälepaelu, ei midagi," kordas ta.
  
  "Kuidas oli see surnud naine Purduega seotud?" küsis Sam.
  
  "Piloot ütles, et Perdue tahab teada, miks tema lennule Kopenhaagenisse sisenemine keelati. Kuna ta oli Saksamaa valitsuse esindaja, kutsuti ta Briti saatkonda arutama, miks see juhtus," teatas Nina. "Kuid see oli kõik, mida kapten teadis. See oli nende viimane kontakt, nii et lennumeeskond on endiselt Berliinis.
  
  "Jeesus. Pean tunnistama, et mul on sellest väga halb tunne," tunnistas Sam.
  
  "Sa tunnistad seda lõpuks," vastas naine. "Sa mainisid midagi, kui sul see kramp oli, Sam. Ja see miski tähendab kindlasti pask-tormimaterjali.
  
  "Mida?" - ta küsis.
  
  Ta hammustas veel ühe küpsise. "Must päike".
  
  Sami näole ilmus sünge ilme, kui ta silmad põrandat vahtisid. "Kurat, ma unustasin selle osa," ütles ta vaikselt. "Nüüd ma mäletan."
  
  "Kus sa seda nägid?" Ta küsis otse, olles teadlik märgi kohutavast olemusest ja selle võimest muuta vestlused koledateks mälestusteks.
  
  "Kaevu põhjas," ütles ta. "Ma mõtlesin. Võib-olla peaksin sellest nägemusest dr Helbergiga rääkima. Ta teab, kuidas seda tõlgendada.
  
  "Kui olete asja juures, küsige tema kliinilist arvamust nägemisest põhjustatud katarakti kohta. Vean kihla, et see on uus nähtus, mida ta ei suuda seletada," sõnas naine kindlalt.
  
  "Sa ei usu psühholoogiasse, eks?" Sam ohkas.
  
  "Ei, Sam, ma ei tea. Ei saa olla nii, et teatud käitumismustrite komplekt on piisav erinevate inimeste ühesuguseks diagnoosimiseks," arutles ta. "Ta teab psühholoogiast vähem kui sina. Tema teadmised põhinevad mõnede teiste vanade peerude uuringutel ja teooriatel ning te usaldate jätkuvalt tema mitte nii edukaid katseid oma teooriaid sõnastada.
  
  "Kuidas ma saan temast rohkem teada?" põrutas ta talle vastu.
  
  "Sest sa elad selle nimel, idioot! Teie kogete neid nähtusi, samal ajal kui ta saab ainult oletada. Kuni ta ei tunne, kuuleb ja ei näe seda nii, nagu sina, ei saa ta põrgus kuidagi aru, millega meil tegemist on!" Nina haukus. Ta oli nii pettunud temas ja tema naiivses usalduses dr Helbergi vastu.
  
  "Ja millega meil on teie kvalifitseeritud hinnangul tegemist, kallis?" küsis ta sarkastiliselt. "Kas see on midagi teie iidsest ajalooraamatust? Oh jah, jumal. Nüüd ma mäletan! Võite seda uskuda."
  
  "Helberg on psühhiaater! Ta teab vaid seda, mida hulk psühhopaatilisi idioote on demonstreerinud mõnes uuringus, mis põhines asjaoludel, mis pole kaugeltki nii veidrused, mida sina, mu kallis, kogenud oled! Ärka üles, neetud! Mis iganes teil viga on, pole ainult psühhosomaatiline. Midagi välist kontrollib teie nägemusi. Midagi intelligentset manipuleerib teie ajukoorega," selgitas ta oma seisukohta.
  
  "Sest see räägib minu kaudu?" ta naeratas sardonaalselt. "Pange tähele, et kõik siin öeldu esindab seda, mida ma juba tean, mis on juba minu alateadvuses."
  
  "Selgitage siis kuumuse anomaaliat," vastas ta kiiresti, jonnides Sami hetkeks.
  
  "Ilmselt kontrollib mu aju ka mu kehatemperatuuri. "Sama asi," vaidles ta oma ebakindlust välja näitamata.
  
  Nina naeris pilkavalt. "Sinu kehatemperatuur - mind ei huvita, kui kuumaks sa end arvad, Playboy - ei suuda saavutada välgunoole soojuslikke omadusi. Ja see on täpselt see, mille arst Balil üles võttis, mäletate? Teie silmad lasid sisse nii palju kontsentreeritud elektrit, et "su pea plahvatas", mäletate?
  
  Sam ei vastanud.
  
  "Ja veel üks asi," jätkas ta oma verbaalset võitu, "väidetavalt põhjustab hüpnoos teatud aju neuronites elektrilise võnkeaktiivsuse suurenemist, geenius!" Mis iganes sind hüpnotiseerib, saadab sinu kaudu uskumatul hulgal elektrienergiat, Sam. Kas sa ei näe, et see, mis sinuga toimub, jääb kategooriliselt lihtsa psühholoogia raamidest välja?
  
  "Mida sa siis soovitad?" - ta hüüdis. "Šamaan? Elektrošokiteraapia? Paintball? Kolonoskoopia?
  
  "Oh mu jumal!" Ta pööritas silmi. "Keegi ei räägi sinuga. Sa tead? Tegele selle jamaga ise. Mine vaata seda šarlatani ja lase tal oma aju veel veidi valida, kuni muutud sama võhiklikuks kui tema. See ei tohiks olla teie jaoks pikk teekond!"
  
  Nende sõnadega jooksis ta toast välja ja lõi ukse kinni. Kui tal oleks seal auto olnud, oleks ta otse koju Obanisse läinud, kuid jäi ööseks ummikusse. Sam teadis paremini kui Ninaga jamada, kui naine oli vihane, nii et ta veetis öö diivanil.
  
  Tema telefoni tüütu helin äratas järgmisel hommikul Nina üles. Ta ärkas sügavast unenägudeta unest, mis oli olnud liiga lühike, ja tõusis voodis istukile. Telefon helises kuskil tema rahakotis, kuid ta ei leidnud seda õigel ajal, et vastata.
  
  "Okei, okei, kurat," pomises ta läbi ärkava meele vati. Meeletult oma meigi, võtmete ja deodorandi kallal askeldades võttis ta lõpuks mobiiltelefoni välja, kuid kõne oli juba lõppenud.
  
  Nina kortsutas kulmu, kui vaatas kella. Kell oli juba 11:30 ja Sam lasi tal magada.
  
  "Suurepärane. Sa tüütad mind juba täna," sõimas ta Sami tema puudumisel. "Parem oleks, kui te ise magaksite." Kui ta toast lahkus, mõistis ta, et Sam on kadunud. Veekeetja poole kõndides vaatas ta oma telefoni ekraani. Ta silmad suutsid vaevu keskenduda, kuid ta oli siiski kindel, et ei teadnud numbrit. Ta vajutas kordusvalimist.
  
  "Dr. Helbergi kabinet," vastas sekretär.
  
  "Oh issand," mõtles Nina. "Ta läks sinna." Kuid ta hoidis end rahulikult juhuks, kui ta eksib. "Tere, see on dr Gould. Kas mulle helistati just sellelt numbrilt?"
  
  "Dr Gould?" kordas proua õhinal. "Jah! Jah, proovisime teiega ühendust võtta. See on härra Cleve'i kohta. Kas see on võimalik...?"
  
  "Kas temaga on kõik korras?" hüüdis Nina.
  
  "Kas te palun tuleksite meie kontorisse...?"
  
  "Ma esitasin sulle küsimuse!" Nina ei suutnud seda taluda. "Palun öelge mulle kõigepealt, kas temaga on kõik korras!"
  
  "Me... me ei tea, dr. Gould," vastas daam kõhklevalt.
  
  "Mida paganat see tähendab?" Nina kihas, tema raevu õhutas mure Sami seisundi pärast. Ta kuulis taustal müra.
  
  "Noh, proua, ta näib... hm... leviteerivat."
  
  
  15. peatükk
  
  
  Detlef võttis lahti põrandalauad, kus oli tuulutusava, kuid kui ta kruvikeeraja pea teise kruviauku pistis, läks kogu konstruktsioon seina, kuhu see paigaldati. Valju löök ehmatas teda ja ta kukkus tahapoole, tõugates end jalgadega seinast lahti. Kui ta istus ja vaatas, hakkas sein küljele liikuma nagu lükanduks.
  
  "Mida...?" ta ajas silmad suureks, toetudes oma kätele, kus ta ikka veel põrandal vajus. Ukseava viis tema arvates nende naaberkorterisse, kuid selle asemel osutus pime tuba Gabi kontori kõrval asuvaks salaruumiks eesmärgiga, mille ta peagi avastada. Ta tõusis püsti, pühkides tolmu pükstelt ja särgilt. Kuna teda ootas ees pimendatud ukseava, ei tahtnud ta niisama sisse astuda, sest väljaõpe oli õpetanud teda mitte tormama mõtlematult tundmatutesse kohtadesse - vähemalt mitte ilma relvata.
  
  Detlef läks tooma oma Glocki ja taskulambi, juhuks kui tundmatus ruumis on seade või alarm. Seda teadis ta kõige paremini - turvarikkumisi ja mõrvavastast protokolli. Täiesti täpselt sihtis ta tünni pimedusse, stabiliseerides pulssi, et saaks vajadusel puhta lasu teha. Kuid ühtlane pulss ei suutnud pidurdada põnevust ega adrenaliinilaksu. Tuppa sisenedes tundis Detlef end taas nagu vanadel aegadel, hinnates perimeetrit ja kontrollides hoolikalt interjööri, et leida signaali- või käivitamisseadmeid.
  
  Kuid tema pettumuseks oli see vaid tuba, kuigi see, mis seal sees oli, polnud kaugeltki ebahuvitav.
  
  "Idioot," kirus ta end, kui nägi siseküljel ukselengi kõrval tavalist tulelülitit. Ta lülitas selle sisse, et anda talle ruumist täielik vaade. Gaby raadioruumi valgustas üksainus laes rippuv lambipirn. Ta teadis, et see on tema oma, sest tema mustsõstra huulepulk oli ühe tema sigaretikarbi kõrval tähelepanu all. Üks tema kardiganidest oli endiselt väikese kontoritooli seljatoe kohal ja Detlef pidi jälle oma naise asju nähes kurbusest üle saama.
  
  Ta võttis pehme kašmiirist kardigani ja hingas sügavalt selle lõhna, enne kui pani selle tagasi, et varustust kontrollida. Tuba sisustati nelja lauaga. Üks, kus seisis tema tool, kaks teist selle mõlemal küljel ja teine ukse juures, kus ta hoidis dokumentide virnasid, mis nägid välja nagu kaustad - ta ei suutnud kohe tuvastada. Lambipirni arglikus valguses tundis Detlef, nagu oleks ta ajas tagasi astunud. Kopitanud lõhn, mis meenutas talle muuseumit, täitis ruumi värvimata tsemendiseintega.
  
  "Vau, kallis, oleksin arvanud, et olete kõigist inimestest mõne tapeedi ja paar peeglit üles riputanud," ütles ta oma naisele raadioruumis ringi vaadates. "Seda olete alati teinud; kaunistas kõike."
  
  See koht meenutas talle vanas spioonifilmis kongi või ülekuulamistuba. Tema laual oli CB-raadioga sarnane varustus, kuid see oli mõnes mõttes erinev. Kuna Detlef oli sellises iganenud raadiosides täielik võhik, otsis ta lülitit. Alumises paremas nurgas oli väljaulatuv teraslüliti, nii et ta proovis seda. Järsku süttisid kaks väikest näidikut, mille nõelad tõusid ja langesid, kui staatiline kosutus läbi kõlari.
  
  Detlef vaatas teisi seadmeid. "Nad näevad liiga keerulised välja, et aru saada, ilma et nad oleksid raketiteadlased," märkis ta. "Mida see kõik tähendab, Gabi?" - küsis ta, märgates laua kohale asetatud suurt korktahvlit, millel lebasid paberivirnad. Tahvlile kinnitatuna nägi ta mitmeid artikleid mõrvade kohta, mida Gabi oli ilma ülemuste teadmata uurinud. Ta kritseldas punase markeriga küljele "MILLA".
  
  "Kes on Milla, kallis?" sosistas ta. Talle meenus sissekanne tema päevikusse ühe Milla poolt samal ajavahemikul kui need kaks meest, kes tema surma juures viibisid. "Mul on vaja teada. See on tähtis".
  
  Kuid ta kuulis ainult sageduste vilistavat sosinat, mis tuli lainetena läbi raadio. Ta pilgud rändasid edasi mööda tahvlit, kus tema tähelepanu köitis midagi heledat ja läikivat. Kaks täisvärvilist fotot näitasid paleeruumi kullatud hiilguses. "Vau," pomises Detlef, olles jahmunud luksusliku toa seinu kaunistanud detailidest ja keerukatest töödest. Merevaigust ja kullast krohv moodustas kauneid embleeme ja kujundeid, mille nurkades raamisid väikesed keerubid ja jumalannad.
  
  "Hinnatuseks 143 miljonit dollarit? Jumal, Gabi, kas sa tead, mis see on?" pomises ta, kui luges üksikasju kadunud kunstiteose kohta, mida tuntakse Merevaigutoa nime all. "Mis sul selle ruumiga pistmist oli? Sul peab olema sellega midagi pistmist; muidu poleks siin midagi, eks?"
  
  Kõigis mõrvaartiklites olid märkmed, mis vihjasid võimalusele, et Merevaigutuba on sellega seotud. Sõna 'MILLA' alt leidis Detlef Venemaa kaardi ning piirid Valgevene, Ukraina, Kasahstani ja Leeduga.Kasahstani stepipiirkonna ja Ukrainas Harkovi kohal olid punase pastakaga kirjutatud numbrid, kuid tuttavat neil polnud. kujundus, näiteks telefoninumber või koordinaadid: näiliselt juhuslikult kirjutas Gaby need kahekohalised numbrid kaartidele, mille ta seinale kinnitas.
  
  Tema tähelepanu köitis üks silmnähtavalt väärtuslik reliikvia, mis rippus korkplaadi nurgas. Lillale lindile, mille keskel oli tumesinine triip, oli kinnitatud medal, millel oli venekeelne kiri. Detlef eemaldas selle ettevaatlikult ja kinnitas särgi alla vesti külge.
  
  "Mille kuradile sa end ajanud oled, kallis?" - sosistas ta oma naisele. Ta tegi mobiiltelefoni kaameraga mitu pilti ning tegi toast ja selle sisust lühikese videoklipi. "Ma uurin, mis see sinuga pistmist on ja selle Perdue'ga, kus sa kohtasid, Gabi," lubas ta. "Ja siis ma leian ta sõbrad, kes ütlevad mulle, kus ta on, muidu nad surevad."
  
  Järsku kostis Gabi laual asuvast kiirraadiost staatiline kakofoonia, mis hirmutas Detlefi pooleldi surnuks. Ta nõjatus tagasi paberiga ülepuistatud lauale, lükates seda sellise jõuga, et mõned kaustad libisesid ja hajusid korratult üle kogu põranda.
  
  "Jumal! Mu kuradi süda!" - karjus ta rinnast kinni hoides. Punased nõelad hüppasid kiiresti vasakule ja paremale. See tuletas Detlefile meelde vanu hi-fi-süsteeme, mis seega kuvasid neis mängitava meedia helitugevust või selgust. Segamise tõttu kuulis ta häält ilmumas ja kadumas. Lähemal uurimisel sai ta aru, et tegemist ei olnud saatega, vaid kõnega. Detlef istus oma surnud naise toolile ja kuulas tähelepanelikult. See oli naisehääl, mis rääkis ühe sõna korraga. Kulmu kortsutades kummardus ta poole. Ta silmad läksid kohe suureks. Seal oli selge sõna, mille ta ära tundis.
  
  "Gabi!"
  
  Ta tõusis ettevaatlikult istukile, tal polnud õrna aimugi, mida teha. Naine jätkas naisele vene keeles helistamist; ta oskas öelda, aga keelt ei osanud. Otsustanud temaga rääkida, kiirustas Detlef oma telefoni brauseri avama, et vaadata vanu raadioid ja nende juhtimist. Hulluses sisenesid ta pöidlad pidevalt vigadega otsingusse, mis viis ta kirjeldamatusse meeleheitesse.
  
  "Jama! Mitte "liikmega suhtlemine"! " kaebas ta, kui tema telefoniekraanile ilmus mitu pornograafilist tulemust. Tema nägu läikis higist, kui ta vana sidevahendiga töötama appi ruttas. "Oota! Oota!" karjus ta raadiosse, kui naisehääl kutsus Gabi vastama. "Oota mind! Ah, kurat!"
  
  Google'i otsingu ebarahuldavatest tulemustest raevunud Detlef haaras paksu tolmuse raamatu ja viskas selle raadio poole. Raudümbris läks kergelt lahti ja toru kukkus laualt alla, rippudes juhtme küljes. "Persse!" - kilkas ta, täis meeleheidet, et ei suuda seadet juhtida.
  
  Raadiost kostis krõbinat ja kõlarist kostis tugeva vene aktsendiga meeshääl. "Kura sina ka, vennas."
  
  Detlef oli üllatunud. Ta hüppas püsti ja kõndis sinna, kuhu oli seadme asetanud. Ta haaras õõtsuva mikrofoni, mida oli just raamatuga rünnanud, ja tõstis selle kohmakalt üles. Seadmel polnud ülekande sisselülitamiseks nuppu, nii et Detlef hakkas lihtsalt rääkima.
  
  "Tere? Hei! Tere?" hüüdis ta, silmad liikusid meeleheitlikus lootuses, et keegi talle vastab. Tema teine käsi toetus pehmelt saatjale. Mõnda aega valitses ainult staatiline müra. Seejärel täitis erinevate modulatsioonidega vahetatavate kanalite krigisemine väikese jubeda ruumi, kui selle ainuke elanik ootas ootusärevalt.
  
  Lõpuks pidi Detlef kaotust tunnistama. Hämmingus ta raputas pead. "Palun räägi?" - oigas ta inglise keeles, saades aru, et venelane teises toru otsas ilmselt saksa keelt ei räägi. "Palun? Ma ei tea, kuidas selle asjaga töötada. Pean teile teatama, et Gabi on minu naine.
  
  Kõlarist kostis naisehääl. Detlef elavnes. "Kas see on Milla? Kas sa oled Milla?
  
  Aeglase vastumeelsusega vastas naine: "Kus Gabi on?"
  
  "Ta on surnud," vastas ta ja imestas siis valjusti protokolli üle. "Kas ma peaksin ütlema "lõpp"?"
  
  "Ei, see on varjatud L-riba edastus, mis kasutab kandelainena amplituudmodulatsiooni," kinnitas ta talle murtud inglise keeles, kuigi valdas vabalt oma ameti terminoloogiat.
  
  "Mida?" Detlef karjatas täielikus segaduses teema peale, milles ta oli täiesti asjatundmatu.
  
  Ta ohkas. "See vestlus on nagu telefonivestlus. Sa ütled. Ma räägin. Pole vaja öelda "lõpetatud".
  
  Detlef tundis seda kuuldes kergendust. "Sehr gut!"
  
  "Räägi valjemini. Ma vaevu kuulen sind. Kus on Gabi? " kordas ta, kuulmata selgelt tema eelmist vastust.
  
  Detlefil oli uudist raske korrata. "Minu naine... Gabi on surnud."
  
  Pikka aega ei tulnud vastust, ainult staatika kauge krõbin. Siis ilmus mees uuesti. "Sa valetad".
  
  "Ei ei. Ei! ma ei valeta. Mu naine tapeti neli päeva tagasi," kaitses ta end ettevaatlikult. "Kontrollige Internetti! Vaadake CNN-i!
  
  "Sinu nimi," ütles mees. "See pole teie pärisnimi. Midagi, mis teid tuvastab. Ainult sinu ja Milla vahel.
  
  Detlef isegi ei mõelnud sellele. "Leskmees".
  
  Pragunemine.
  
  Armas.
  
  Detlef vihkas valge müra tuhmi heli ja surnud õhku. Ta tundis end nii tühjana, nii üksikuna ja laastatud teabetühisest - teatud viisil määratles see teda.
  
  "Leskmees. Lülitage saatja sagedusele 1549 MHz. Oodake Metallicat. Uurige numbreid. Kasuta GPS-i ja mine neljapäeval," juhendas mees.
  
  Klõpsake
  
  Klõps kajas Detlefi kõrvus kui püstolpauk, jättes ta laastatud ja segaduses. Hämmelduses peatudes tardus ta väljasirutatud kätega. "Mida kuradit?"
  
  Teda kannustasid ootamatult juhised, mida ta oli tahtnud unustada.
  
  "Tule tagasi! Tere?" - karjus ta valjuhääldisse, kuid venelased lahkusid. Ta viskas pettunult möirgades käed õhku. "Viisteist nelikümmend üheksa," ütles ta. "Viisteist nelikümmend üheksa. Mäleta seda!" Ta otsis meeletult numbrinäidikul oleva numbri ligikaudset väärtust. Aeglaselt nuppu keerates leidis ta näidatud jaama.
  
  "Mis nüüd siis?" - vingus ta. Tal olid numbrite jaoks pliiats ja paber valmis, kuid tal polnud õrna aimugi, mis tunne on Metallicat oodata. "Mis siis, kui see on kood, mida ma ei saa dešifreerida? Mis siis, kui ma sõnumist aru ei saa?" - ta sattus paanikasse.
  
  Järsku hakkas jaam muusikat edastama. Ta tundis Metallica ära, aga laulu ta ei teadnud. Heli kadus järk-järgult, kui naisehääl hakkas digitaalseid koode ette lugema ja Detlef pani need kirja. Kui muusika uuesti käima läks, järeldas ta, et saade on lõppenud. Toolil tahapoole nõjatudes ohkas ta pika kergendatult. Ta oli intrigeeritud, kuid koolitus hoiatas teda, et ta ei saa usaldada kedagi, keda ta ei tunne.
  
  Kui tema naise tapsid inimesed, kellega ta oli seotud, võis see väga hästi olla Milla ja tema kaasosaline. Kuni ta ei teadnud kindlalt, ei saanud ta lihtsalt nende korraldusi täita.
  
  Ta pidi patuoina leidma.
  
  
  16. peatükk
  
  
  Nina tungis dr Helbergi kabinetti. Ooteruum oli tühi, välja arvatud sekretär, kes nägi välja tuhkjas. Nagu tunneks ta Ninat, osutas ta kohe suletud uste poole. Nende taga kuulis ta mehehäält, kes rääkis väga tahtlikult ja väga rahulikult.
  
  "Palun. Tulge lihtsalt sisse," osutas sekretär Ninale, kes oli hirmunult vastu seina surutud.
  
  "Kus on valvur?" küsis Nina vaikselt.
  
  "Ta lahkus, kui hr Cleave hakkas leviteerima," ütles ta. "Kõik jooksid siit välja. Teisest küljest, kogu selle tekitatud trauma juures on meil tulevikus palju teha," kehitas ta õlgu.
  
  Nina astus tuppa, kus kuulis ainult arsti juttu. Ta oli tänulik, et ta ei kuulnud "teise Sami" juttu, kui ta ukselinki vajutas. Ta astus ettevaatlikult üle läve tuppa, mida valgustas ainult haruldane keskpäevapäikese valgus, mis läbi suletud ruloode imbus. Psühholoog nägi teda, kuid jätkas rääkimist, samal ajal kui tema patsient hõljus vertikaalselt, tolli maapinnast kõrgemal. See oli hirmutav vaatepilt, kuid Nina pidi jääma rahulikuks ja hindama probleemi loogiliselt.
  
  Dr Helberg kutsus Samit seansilt tagasi, kuid kui ta Sami äratamiseks sõrmedega klõpsutas, ei juhtunud midagi. Ta raputas Ninale pead, näidates oma segadust. Ta vaatas Sami, kelle pea oli tahapoole visatud ja piimvalged silmad pärani lahti.
  
  "Püüdsin teda peaaegu pool tundi sealt välja saada," sosistas ta Ninale. "Ta ütles mulle, et olete teda selles olekus juba kaks korda näinud. Kas sa tead, mis toimub?
  
  Ta raputas aeglaselt pead, kuid otsustas seda võimalust kasutada. Nina võttis jope taskust välja mobiiltelefoni ja vajutas salvestusnuppu, et toimuv videolindile jäädvustada. Ta tõstis selle ettevaatlikult üles, nii et kogu Sami keha oleks enne rääkimist kaadris.
  
  Nina hingas julgust kokku ja ütles: "Kalihasa."
  
  Dr Helberg kortsutas kulmu ja kehitas õlgu. "Mis see on?" - küsis ta ainult huultega.
  
  Ta sirutas käe, et paluda tal vait olla, enne kui ta seda valjemini ütleb. "Kalihasa!"
  
  Sami suu avanes, kohanedes häälega, mida Nina nii kartis. Sõnad tulid Samilt välja, kuid neid ei öelnud tema hääl ega huuled. Psühholoog ja ajaloolane vaatasid kohutavat episoodi õudusega.
  
  "Kalihasa!" - ütles hääl määramatust soost kooris. "Laev on primitiivne. Laev eksisteerib väga harva.
  
  Ei Nina ega doktor Helberg teadnud, mille kohta väide peale Samile viitamise peale viitab, kuid psühholoog veenis teda jätkama, et Sami seisundist teada saada. Ta kehitas õlgu, vaadates arstile otsa, teadmata, mida öelda. Oli väike võimalus, et selle teemaga suudeti rääkida või arutleda.
  
  "Kalihasa," pomises Nina arglikult. "Kes sa oled?"
  
  "Teadlik," vastas see.
  
  "Mis olend sa oled?" küsis ta, parafraseerides seda, mis tema arvates oli häälepoolne arusaamatus.
  
  "Teadvus," vastas ta. "Teie mõistus on vale."
  
  Dr Helberg ahmis erutusest, kui avastas olendi suhtlemisoskuse. Nina püüdis seda mitte isiklikult võtta.
  
  "Mida sa tahad?" küsis Nina veidi julgemalt.
  
  "Olemas," ütles see.
  
  Temast vasakul oli imestusest pakatav nägus, lihav psühhiaater, kes oli toimuvast täiesti lummatud.
  
  "Inimestega?" - ta küsis.
  
  "Orjasta," lisas ta, kui naine alles rääkis.
  
  "Laeva orjastamiseks?" küsis Nina, olles õppinud oma küsimusi sõnastama.
  
  "Laev on primitiivne."
  
  "Kas sa oled jumal?" - ütles ta mõtlemata.
  
  "Kas sa oled jumal?" see juhtus uuesti.
  
  Nina ohkas ärritunult. Arst andis talle märku, et ta jätkaks, kuid ta oli pettunud. Kulmu kortsutades ja huuli krimpsutades ütles ta arstile: "See lihtsalt kordab seda, mida ma ütlen."
  
  "See ei ole vastus. "Ta küsib," vastas hääl naise üllatuseks.
  
  "Ma ei ole jumal," vastas naine tagasihoidlikult.
  
  "Sellepärast ma eksisteerin," vastas see kiiresti.
  
  Järsku kukkus dr Helberg põrandale ja hakkas krampi minema, täpselt nagu küla kohalik elanik. Nina sattus paanikasse, kuid jätkas mõlema mehe salvestamist.
  
  "Ei!" - ta karjus. "Stopp! Lõpeta see kohe!"
  
  "Kas sa oled jumal?" - küsis see.
  
  "Ei!" - ta karjus. "Lõpeta tema tapmine! Praegu!"
  
  "Kas sa oled jumal?" - küsisid nad temalt uuesti, samal ajal kui vaene psühholoog piinades väänles.
  
  Ta hüüdis viimase abinõuna karmilt, enne kui hakkas uuesti veekannu otsima. "Jah! Ma olen jumal!"
  
  Hetkega kukkus Sam pikali ja doktor Helberg lõpetas karjumise. Nina tormas neid mõlemaid kontrollima.
  
  "Vabandust!" - helistas ta vastuvõtualal sekretärile. "Kas sa saaksid siia tulla ja mind aidata?"
  
  Keegi ei tulnud. Eeldades, et naine on nagu teisedki lahkunud, avas Nina ooteruumi ukse. Sekretär istus ooteruumis diivanil, valvuri relv käes. Tema jalge ees lebas mõrvatud turvatöötaja, keda tulistati pähe. Nina taganes kergelt, tahtmata sama saatusega riskida. Ta aitas dr Helbergil kiiresti oma valusate krampide pärast istuda, sosistades, et ta ei teeks häält. Kui mees teadvusele tuli, pöördus naine Sami poole, et tema seisundit hinnata.
  
  "Sam, kas sa kuuled mind?" - sosistas ta.
  
  "Jah," ohkas ta, "aga ma tunnen end imelikult. Kas see oli järjekordne hullumeelsus? Seekord olin ma sellest pooleldi teadlik, tead?"
  
  "Mis sul mõttes on?" - ta küsis.
  
  "Ma olin kogu selle asja teadvusel ja tundus, nagu oleksin saavutanud kontrolli mind läbiva voolu üle. See vaidlus sinuga just praegu. Nina, see olin mina. Need olid minu mõtted, mis tulid välja pisut segamini ja kõlasid nagu õudusfilmi stsenaariumist! Ja arva ära mis? " sosistas ta suure nõudmisega.
  
  "Mida?"
  
  "Ma tunnen siiani, et see liigub minust läbi," tunnistas ta, haarates naise õlgadest. "Dokk?" lausus Sam, kui nägi, mida tema hullud jõud arstiga tegid.
  
  "Shh," rahustas Nina teda ja osutas uksele. "Kuule, Sam. Mul on vaja, et sa prooviksid minu jaoks midagi. Kas saate proovida kasutada seda ... teist poolt ... kellegi kavatsustega manipuleerimiseks?"
  
  "Ei, ma ei usu," soovitas ta. "Miks?"
  
  "Kuule, Sam, sa just kontrollisid dr. Helbergi aju struktuure, et tekitada kramp," rõhutas ta. "Sa tegid seda talle. Te tegite seda tema aju elektrilise aktiivsusega manipuleerides, nii et peaksite saama seda teha koos administraatoriga. Kui te seda ei tee," hoiatas Nina, "tappab ta meid kõik minutiga."
  
  "Mul pole õrna aimugi, millest sa räägid, aga okei, ma proovin," nõustus Sam ja komistas püsti. Ta vaatas nurga taha ja nägi diivanil istuvat naist, kes tõmbas sigaretti ja hoidis teises käes turvatöötaja relv. Sam vaatas tagasi dr Helbergi poole: "Mis ta nimi on?"
  
  "Elma," vastas arst.
  
  "Elma?" Kui Sam nurga tagant helistas, juhtus midagi, millest ta polnud varem aru saanud. Kui ta oma nime kuulis, suurenes tema ajutegevus, luues koheselt Samiga ühenduse. Nõrk elektrivool jooksis temast läbi nagu laine, kuid see ei olnud valus. Vaimselt tundis ta, nagu oleks Sam tema külge kinnitatud mingite nähtamatute kaablitega. Ta polnud kindel, kas ta peaks naisega valjusti rääkima ja käskima tal relv minema visata või peaks ta lihtsalt sellele mõtlema.
  
  Sam otsustas kasutada sama meetodit, mida ta mäletas varem kummalise jõu mõju all olles. Ainuüksi Elmale mõeldes saatis ta talle käsu, tundes, et see libiseb mööda tajutavat lõime tema meelest. Kui see temaga seostus, tundis Sam, kuidas tema mõtted ühinevad tema omadega.
  
  "Mis toimub?" - Dr Helberg küsis Ninalt, kuid too võttis ta Samilt ära ja sosistas, et ta jääks paigale ja ootaks. Nad mõlemad vaatasid ohutust kaugusest, kuidas Sami silmad pähe tagasi pöördusid.
  
  "Oh, armas Issand, ei! Mitte jälle!" - Dr. Helberg ohkas tema hinge all.
  
  "Vaikne! Ma arvan, et Sam on seekord kontrolli all," arvas ta, lootes oma õnnetähtedele, et tema oletusel on õigus.
  
  "Võib-olla sellepärast ei saanud ma teda sellest välja," ütles dr Helberg talle. "Lõppude lõpuks polnud see hüpnootiline seisund. See oli tema enda mõistus, ainult laiendatud!
  
  Nina pidi nõustuma, et see oli põnev ja loogiline järeldus psühhiaatrilt, kelle vastu ta varem ametialaselt vähe lugupidanud oli.
  
  Elma tõusis püsti ja viskas relva keset ootesaali. Seejärel astus ta sigaret käes arstikabinetti. Nina ja dr Helberg vajusid teda nähes härdaks, kuid ta ei teinud muud, kui naeratas Samile ja andis talle oma sigareti.
  
  "Kas ma tohin teile sama pakkuda, dr Gould?" ta naeratas. "Mul on seljakotti veel kaks."
  
  "Ei, aitäh," vastas Nina.
  
  Nina oli üllatunud. Kas naine, kes just külmavereliselt mehe tappis, pakkus talle tõesti sigaretti? Sam vaatas Ninat uhke naeratusega, mille peale too raputas vaid pead ja ohkas. Elma läks registratuuri ja kutsus politsei.
  
  "Tere, tahaksin teatada mõrvast dr. Helbergi vanalinna kabinetis..." teatas ta oma tegudest.
  
  "Püha kurat, Sam!" - Nina õhkas.
  
  "Ma tean, eks?" ta naeratas, kuid tundus avastuse pärast pisut närvis. "Doktor, sa pead mingisuguse loo välja mõtlema, et politseile aru saada. Mul ei olnud kontrolli selle jama üle, mida ta ootesaalis tegi.
  
  "Ma tean, Sam," noogutas dr Helberg. "Sa olid ikka veel hüpnoosi all, kui see juhtus. Kuid me mõlemad teame, et ta ei kontrollinud oma meelt ja see teeb mulle muret. Kuidas ma saan lasta tal veeta oma ülejäänud elu vanglas kuriteo eest, mida ta tehniliselt toime ei pannud?
  
  "Olen kindel, et saate kinnitada tema vaimset stabiilsust ja võib-olla tuua välja seletuse, mis tõestaks, et ta oli transis või midagi sellist," soovitas Nina. Tema telefon helises ja ta läks akna juurde kõnele vastama, samal ajal kui Sam ja doktor Helberg jälgisid Elma tegevust, et ta ära ei jookseks.
  
  "Tõde on see, et kes iganes sind kontrollis, Sam, tahtis sind tappa, olgu see siis minu assistent või mina," hoiatas dr Helberg. "Nüüd, kus on ohutu eeldada, et see jõud on teie enda teadvus, palun teil olla oma kavatsuste või suhtumise suhtes väga ettevaatlik, vastasel juhul võite lõpuks tappa selle, keda armastate."
  
  Nina kaotas järsku hinge, nii et mõlemad mehed vaatasid talle otsa. Ta näis jahmunud. "See on Purdue!"
  
  
  17. peatükk
  
  
  Sam ja Nina lahkusid dr Helbergi kabinetist enne, kui politsei kohale ilmus. Neil polnud õrna aimugi, mida psühholoog kavatseb võimudele öelda, kuid neil oli praegu olulisemgi mõelda.
  
  "Kas ta ütles, kus ta oli?" küsis Sam, kui nad Sami auto poole suundusid.
  
  "Teda hoiti laagris, mida juhtis... arvake ära, kes?" ta naeratas.
  
  "Must päike, juhuslikult?" Sam mängis kaasa.
  
  "Bingo! Ja ta andis mulle numbrijada, et sisestada ühte oma seadmesse Reichtisusis. Mingi tark seade, mis sarnaneb Enigma masinaga," rääkis naine.
  
  "Kas sa tead, mis see on?" küsis ta, kui nad Perdue valdusse sõitsid.
  
  "Jah. Natsid kasutasid seda Teise maailmasõja ajal laialdaselt suhtlemiseks. Sisuliselt on see elektromehaaniline pöörlev krüpteerimismasin," selgitas Nina.
  
  "Ja sa tead, kuidas seda asja teha?" Sam tahtis teada, sest nad teadsid, et keeruliste koodide väljamõtlemine on tal hämmingus. Kord proovis ta tarkvarakursuse jaoks koodi kirjutada ja leiutas programmi, mis ei teinud muud, kui tekitas umlautosid ja statsionaarseid mullid.
  
  "Perdue andis mulle mõned numbrid arvutisse sisestamiseks, ta ütles, et see annab meile tema asukoha," vastas naine ja vaatas pealtnäha mõttetut jada, mille ta oli üles kirjutanud.
  
  "Huvitav, kuidas ta telefonini jõudis," ütles Sam, kui nad lähenesid künkale, kus tohutu Perdue kinnistu paistis käänulisele teele. "Loodan, et teda ei avastata, kui ta ootab, kuni me tema juurde jõuame."
  
  "Ei, seni kuni ta on ohutu. Ta ütles mulle, et valvuritel kästi ta tappa, kuid tal õnnestus põgeneda ruumist, kus nad teda hoidsid. Ta on nüüd ilmselt peidus arvutiruumis ja on häkkinud nende sideliinidesse, et saaks meile helistada, "selgitas naine.
  
  "Ha! Vana kool! Tubli, vana kukk!" Sam naeratas Perdue leidlikkuse üle.
  
  Nad sõitsid Perdue maja sissesõiduteele. Valvurid tundsid oma ülemuse lähimaid sõpru ja lehvitasid neile südamlikult, kui nad tohutut musta väravat avasid. Perdue assistent tuli neile uksel vastu.
  
  "Kas olete leidnud härra Perdue?" - ta küsis. "Oh, jumal tänatud!"
  
  "Jah, me peame jõudma tema elektroonikaruumi, palun. See on väga kiireloomuline," küsis Sam ja nad kiirustasid keldrisse, mille Perdue oli muutnud üheks tema leiutatud pühaks kabeliks. Ühel pool hoidis ta alles kõike, mille kallal ta veel töötas, ja teisel pool kõike, mida ta oli lõpetanud, kuid veel patenteerimata. Kõigile, kes ei elanud ega hinganud inseneriteadusi või olid tehniliselt vähem kaldu, oli see läbipääsmatu juhtmete ja seadmete, monitoride ja tööriistade rägastik.
  
  "Kurat, vaadake kõike seda rämpsu! Kuidas me peaksime selle asja siit leidma?" Sam oli mures. Ta käed jooksid pea külgedele, kui ta otsis piirkonnast, mida Nina kirjeldas kui kirjutusmasinat. "Ma ei näe siin midagi sellist."
  
  "Mina ka," ohkas ta. "Aita mul ka kapid läbi vaadata, palun, Sam."
  
  "Loodan, et teate, kuidas seda asja käsitleda, muidu jääb Perdue ajalugu," ütles ta naisele, kui avas esimese kapi uksi, ignoreerides kõiki nalju, mida ta võib oma avalduse sõnamängu kohta teha.
  
  "Arvestades kogu uurimistööd, mille tegin ühe oma 2004. aasta lõputöö jaoks, peaksin ma selle välja mõtlema, ärge muretsege," ütles Nina, tuhnides läbi mitme kapi, mis seisid ridamisi vastu idaseina.
  
  "Ma arvan, et leidsin selle," ütles ta juhuslikult. Sam tõmbas vanast rohelisest sõjaväekapist välja pekstud kirjutusmasina ja hoidis seda püsti nagu karikat. "See on see?"
  
  "Jah see on see!" - hüüdis ta. "Olgu, pane see siia."
  
  Nina koristas väikese laua ja tõmbas teise laua tagant tooli, et istuda selle ette. Ta võttis välja Perdue poolt antud numbrite lehe ja asus tööle. Samal ajal kui Nina keskendus kohtuprotsessile, mõtles Sam kõige värskematele sündmustele, püüdes neist aru saada. Kui ta suudaks inimesi oma korraldusi täitma panna, muudaks see tema elu täielikult, kuid miski tema uues mugavas annetes on tema peas terve hunnik punaseid tuld.
  
  "Vabandage, dr Gould," hüüdis üks Perdue koduabiline ukselt. "Siin on üks härrasmees, kes tahab sind näha. Ta ütleb, et rääkis teiega paar päeva tagasi telefonis härra Perduest.
  
  "Oh kurat!" Nina nuttis. "Ma unustasin selle mehe täielikult! Sam, mees, kes hoiatas meid, et Perdue on kadunud? See peab olema tema. Kurat, ta saab pahaseks."
  
  "Igatahes tundub ta väga kena," sekkus töötaja vahele.
  
  "Ma lähen temaga rääkima. Mis tema nimi on?" küsis Sam temalt.
  
  "Holzer," vastas naine. "Detlef Holzer."
  
  "Nina, Holzer on konsulaadis surnud naise perekonnanimi, kas pole?" ta küsis. Ta noogutas ja äkki meenus telefonivestlusest mehe nimi, nüüd, kui Sam seda mainis.
  
  Sam jättis Nina oma asju ajama ja tõusis püsti, et võõraga rääkida. Fuajeesse sisenedes oli ta üllatunud, nähes võimsa kehaehitusega meest nii rafineeritult teed rüüpamas.
  
  "Härra Holzer?" Sam naeratas ja ulatas käe. "Sam Cleave. Olen dr Gouldi ja hr Perdue sõber. Kuidas ma teid aidata saan?"
  
  Detlef naeratas südamlikult ja surus Sami kätt. "Meeldiv kohtuda, hr Cleave. Hmm, kus on dr Gould? Tundub, et kõik, kellega üritan rääkida, kaovad ja keegi teine astub nende asemele.
  
  "Ta on just praegu projektiga haaratud, kuid ta on siin. Oh, ja tal on kahju, et ta pole teile veel tagasi helistanud, kuid tundub, et leidsite härra Perdue vara asukoha üsna lihtsalt," märkis Sam maha istudes.
  
  "Kas sa oled ta juba leidnud? Ma pean temaga tõesti oma naisest rääkima," ütles Detlef, mängides Samiga lahtisi kaarte. Sam vaatas teda huvitunult.
  
  "Kas ma tohin küsida, mis härra Perduel teie naisega pistmist oli?" Kas nad olid äripartnerid? Sam teadis väga hästi, et nad olid kohtunud Carringtoni kontoris, et rääkida maandumiskeelust, kuid enne tahtis ta võõraga kohtuda.
  
  "Ei, tegelikult tahtsin ma temalt küsida paar küsimust oma naise surma asjaolude kohta. Näete, hr Cleave, ma tean, et ta ei sooritanud enesetappu. Härra Perdue oli seal, kui ta tapeti. Kas saate aru, kuhu ma sellega lähen?" - küsis ta Samilt karmimal toonil.
  
  "Arvate, et Perdue tappis teie naise," kinnitas Sam.
  
  "Ma usun," vastas Detlef.
  
  "Ja sa oled siin selleks, et kätte maksta?" küsis Sam.
  
  "Kas see oleks tõesti nii kaugele toodud?" - vaidles vastu Saksa hiiglane. "Ta oli viimane inimene, kes nägi Gabit elus. Mille jaoks ma veel siin oleksin?"
  
  Nendevaheline õhkkond muutus kiiresti pingeliseks, kuid Sam püüdis kasutada tervet mõistust ja olla viisakas.
  
  "Härra Holzer, ma tean Dave Perdue'i. Ta ei ole mingil juhul mõrvar. See mees on leiutaja ja maadeavastaja, keda huvitavad ainult ajaloolised säilmed. Mis sa arvad, mis kasu oleks tal sinu naise surmast?" Sam uuris oma ajakirjandusoskuste kohta.
  
  "Ma tean, et ta üritas paljastada Saksamaal nende mõrvade taga olevaid inimesi ja et sellel oli midagi pistmist tabamatu merevaigutoaga, mis Teise maailmasõja ajal kaduma läks. Seejärel läks ta David Perduega kohtuma ja suri. Kas sa ei arva, et see on natuke kahtlane? - küsis ta Samilt vastandlikult.
  
  "Ma saan aru, kuidas te sellisele järeldusele jõudsite, härra Holzer, kuid kohe pärast Gaby surma jäi Perdue kadunuks..."
  
  "Selles on asja mõte. Kas mõrvar ei prooviks vahelejäämise vältimiseks kaduda? Detlef katkestas ta. Sam pidi tunnistama, et mehel oli mõjuv põhjus kahtlustada Perduet oma naise tapmises.
  
  "Olgu, ma ütlen teile, mida," ütles Sam diplomaatiliselt, "kui leiame..."
  
  "Sam! Ma ei suuda mulle kõiki sõnu öelda. Perdue kaks viimast lauset räägivad midagi Merevaigutoa ja Punaarmee kohta!" hüüdis Nina ja jooksis trepist üles poolkorruse poole.
  
  "See on dr Gould, eks?" küsis Detlef Samilt. "Ma tunnen telefonis ära tema hääle. Ütle mulle, härra Cleave, mis on tal pistmist David Perdue'ga?
  
  "Olen kolleeg ja sõber. Ma nõustan teda tema ekspeditsioonide ajal ajaloolistes küsimustes, härra Holzer," vastas naine tema küsimusele kindlalt.
  
  "Rõõm on teiega silmast silma kohtuda, dr Gould," naeratas Detlef külmalt. "Öelge nüüd, härra Cleave, kuidas mu naine uuris midagi väga sarnast samade teemadega, millest dr Gould just rääkis?" Ja nad mõlemad tunnevad juhuslikult David Perdue'i, miks te siis mulle seda ei ütle. kas ma peaksin mõtlema?"
  
  Nina ja Sam kortsutasid kulmu. Tundus, nagu oleks nende külastajal nende enda pusle tükid puudu.
  
  "Härra Holzer, millistest asjadest te räägite?" küsis Sam. "Kui saaksite aidata meil selle välja mõelda, leiame tõenäoliselt Perdue ja siis, ma luban, võite temalt küsida kõike, mida soovite."
  
  "Muidugi ilma teda tapmata," lisas Nina ja ühines kahe mehega elutoa sametistmetel.
  
  "Mu naine uuris rahastajate ja poliitikute mõrvu Berliinis. Kuid pärast tema surma leidsin ma ühe toa - ma arvan, et raadioruumi - ja sealt leidsin artikleid mõrvade kohta ja palju dokumente merevaigutoa kohta, mille Preisimaa kuningas Frederick William I andis kunagi tsaar Peeter Suurele. " ütles Detlef. "Gabi teadis, et nende vahel on side, kuid ma pean David Perduega rääkima, et teada saada, mis see on."
  
  "Noh, teil on võimalus temaga rääkida, härra Holzer," kehitas Nina õlgu. "Ma arvan, et tema hiljutises meile saadetud suhtluses võib teie vajalik teave sisalduda."
  
  "Nii et sa tead, kus ta on!" - ta haukus.
  
  "Ei, me saime ainult selle sõnumi ja me peame kõik sõnad dešifreerima, enne kui saame minna ja päästa ta inimeste käest, kes ta röövisid," selgitas Nina närvilisele külalisele. "Kui me ei suuda tema sõnumit dešifreerida, pole mul aimugi, kuidas seda otsida."
  
  "Muide, mis oli ülejäänud sõnumis, mille suutsite dešifreerida?" küsis Sam temalt uudishimulikult.
  
  Ta ohkas, olles endiselt segaduses mõttetust sõnastusest. "See mainib "armeed" ja "steppe", võib-olla mägist piirkonda? Siis on kirjas "otsi merevaigutuba või sure" ja ainus asi, mille ma sain, oli hunnik kirjavahemärke ja tärne. Ma pole kindel, et tema autoga on kõik korras.
  
  Detlef kaalus seda teavet. "Vaata seda," ütles ta äkki ja sirutas käe jopetaskusse. Sam võttis kaitsepositsiooni, kuid võõras tõmbas välja vaid mobiiltelefoni. Ta lappas fotosid ja näitas neile salaruumi sisu. "Üks mu allikatest andis mulle koordinaadid, kust leida inimesi, keda Gabi ähvardas paljastada. Kas näete neid numbreid? Pange need oma autosse ja vaadake, mida see teeb.
  
  Nad pöördusid tagasi vana häärberi keldris asuvasse tuppa, kus Nina Enigma masinaga töötas. Detlefi fotod olid selged ja piisavalt lähedased, et iga kombinatsiooni eristada. Järgmise kahe tunni jooksul sisestas Nina numbrid ükshaaval. Lõpuks oli tal väljatrükk koodidele vastavatest sõnadest.
  
  "See ei ole Purdue sõnum; see teade põhineb Gabi kaartide numbritel," selgitas Nina enne tulemuse ettelugemist. "Kõigepealt on kirjas "Must vs punane Kasahstani stepil", seejärel "kiirguspuur" ja kaks viimast kombinatsiooni "Meelekontroll" ja "Iidne orgasm".
  
  Sam kergitas kulmu. "Iidne orgasm?"
  
  "Uhh! ma rääkisin valesti. See on "iidne organism"," kogeles ta Detlefi ja Sami lõbustamiseks. "Niisiis, "Steppe" mainivad nii Gabi kui ka Perdue ja see on ainus vihje, mis juhtub olema asukoht."
  
  Sam vaatas Detlefi poole. "Nii et sa tulid Saksamaalt Gabi mõrvarit otsima. Kuidas oleks reisiga Kasahstani steppi?
  
  
  18. peatükk
  
  
  Perdue jalad valutavad ikka kohutavalt. Iga tema samm oli nagu kõndimine küüntel, mis ulatusid kuni pahkluuni. See muutis tal kingade kandmise peaaegu võimatuks, kuid ta teadis, et peab vanglast põgenema. Pärast Klausi haiglast lahkumist eemaldas Perdu kohe IV käest ja hakkas kontrollima, kas tema jalad on piisavalt tugevad, et tema keharaskust toetada. Ta ei uskunud sugugi, et nad kavatsevad temaga järgmiste päevade jooksul kosida. Ta ootas uusi piinamisi, mis sandistaksid tema keha ja vaimu.
  
  Kuna Perdue kaldub tehnoloogiasse, teadis ta, et suudab manipuleerida nende sideseadmetega, samuti kõigi nende kasutatavate juurdepääsukontrolli- ja turvasüsteemidega. Musta Päikese Ordu oli suveräänne organisatsioon, mis kasutas oma huvide kaitsmiseks ainult parimat, kuid Dave Perdue oli geenius, keda nad võisid ainult karta. Ta suutis ilma suurema vaevata täiustada kõiki oma inseneride leiutisi.
  
  Ta tõusis voodil istukile ja libistas seejärel ettevaatlikult külje alla, et avaldada aeglaselt survet oma valusatele taldadele. Perdue püüdis võpatades eirata teise astme põletushaavadest tulenevat piinavat valu. Ta ei tahtnud, et teda avastataks, kui ta ikka veel kõndida ega joosta ei saanud, muidu oleks ta läbi.
  
  Sel ajal, kui Klaus oma mehi enne lahkumist teavitas, lonkas nende vang juba läbi tohutu koridoride labürindi, luues mõttelise kaardi põgenemise planeerimiseks. Kolmandal korrusel, kus teda lukus hoiti, hiilis ta mööda põhjaseina, et leida koridori ots, kuna arvas, et seal peab olema trepp. Ta ei olnud väga üllatunud, nähes, et kogu kindlus oli tegelikult ümmargune ja et välisseinad olid raudtaladest ja fermidest, mida tugevdati tohutute poltidega teraslehtedega.
  
  "See näeb välja nagu neetud kosmoselaev," mõtles ta endamisi Kasahstani Musta Päikese tsitadelli arhitektuuri vaadates. Keskel oli hoone tühi, tohutu ruum, kus sai hoida või ehitada hiiglaslikke autosid või lennukeid. Kõigist külgedest moodustas teraskonstruktsioon kümme korrust büroosid, serverijaamu, ülekuulamiskambreid, söögi- ja eluruume, koosolekuruume ja laboreid. Perdue rõõmustas hoone elektritõhususe ja teadusliku infrastruktuuri üle, kuid tal oli vaja edasi liikuda.
  
  Ta tegi teed läbi invaliidide ahjude ja tolmuste töökodade pimedate käikude, otsides väljapääsu või vähemalt mõnda töötavat sidevahendit, mille abil saaks abi kutsuda. Oma kergenduseks avastas ta vana lennujuhtimisruumi, mida ei olnud justkui aastakümneid kasutatud.
  
  "Tõenäoliselt osa mõnest külma sõja aegsest kanderaketist," kortsutas ta kulmu ja uuris ristkülikukujulises ruumis olevaid seadmeid. Hoides pilku vanal peeglitükil, mille ta oli tühjast laborist kaasa võtnud, asus ta ühendama ainsa seadme, mille ta ära tundis. "Näeb välja nagu morsekoodi saatja elektrooniline versioon ," soovitas ta ja kükitas, et leida kaabel, mida seinakontakti ühendada. Masin oli mõeldud ainult numbrijadade edastamiseks, nii et ta pidi püüdma meenutada koolitust, mille ta oli saanud ammu enne Wolfensteinis viibimist palju aastaid tagasi.
  
  Seadet tööle pannes ja selle antennid tema arvates põhja olevat, leidis Perdue saateseadme, mis töötas nagu telegraafiaparaat, kuid suudab õigete koodidega ühenduse luua geostatsionaarsete telekommunikatsioonisatelliitidega. Selle masinaga suutis ta fraase teisendada nende numbrilisteks ekvivalentideks ja kasutada Atbashi šifrit koos matemaatilise kodeerimissüsteemiga. "Binaarne oleks palju kiirem," mõtiskles ta, kui vananenud seade kaotas tulemusi elektriliinide pingekõikumiste tõttu lühikeste juhuslike toitekatkestuste tõttu.
  
  Kui Perdue lõpuks Ninale oma koduses Enigma masinas lahenduseks vajalikke vihjeid andis, häkkis ta sisse vanasse süsteemi, et luua side telekommunikatsioonikanaliga. Sellise telefoninumbriga ühendust võtta ei olnud lihtne, kuid ta pidi proovima. See oli ainus viis, kuidas ta suutis numbrijadad Ninale edastada kahekümnesekundilise edastusaknaga teenusepakkujale, kuid üllataval kombel see tal õnnestus.
  
  Ei läinud kaua aega, kui ta kuulis Kemperi mehi ümber terasest ja betoonist kindluse jooksmas teda otsimas. Tema närvid olid sees, kuigi tal oli õnnestunud hädaabikõne teha. Ta teadis, et tegelikult kulub päevi, enne kui ta leitakse, nii et teda ootasid ees piinavad tunnid. Perdue kartis, et kui nad ta leiaksid, on karistus selline, millest ta kunagi ei parane.
  
  Tema keha valutas endiselt, ta otsis varjupaika mahajäetud maa-aluses veebasseinis lukustatud rauduste taga, mis olid kaetud ämblikuvõrkudega ja rooste tõttu. Oli selge, et keegi polnud seal aastaid käinud, mistõttu oli see ideaalne peidupaik haavatud põgenikule.
  
  Perdue oli päästmist oodates nii hästi peidetud, et ta ei märganudki, et kaks päeva hiljem tsitadelli rünnati. Nina võttis ühendust Purdue arvutiekspertide Chaimi ja Toddiga, et piirkonna elektrivõrk välja lülitada. Ta andis neile koordinaadid, mille Detlef sai Millalt pärast numbrijaama häälestamist. Seda teavet kasutades kahjustasid kaks šotlast kompleksi toiteallikat ja peamist sidesüsteemi ning põhjustasid häireid kõigis seadmetes, nagu sülearvutid ja mobiiltelefonid kahe miili raadiuses Musta Päikese kindluse ümber.
  
  Sam ja Detlef hiilisid peasissepääsust märkamatult läbi, kasutades strateegiat, mille nad olid ette valmistanud enne helikopteriga Kasahstani stepi kõledale maastikule lendamist. Nad kutsusid appi Purdue Poola tütarettevõtte PoleTech Air & Transit Services. Sel ajal, kui mehed kompleksi tungisid, ootas Nina laevas koos sõjaväe väljaõppe saanud piloodiga, skaneerides ümbritsevat piirkonda infrapunapildiga vaenulike liigutuste tuvastamiseks.
  
  Detlef oli relvastatud oma Glocki, kahe jahinoa ja ühe kahest laiendatavast nuiast. Ta andis teise Samile. Ajakirjanik võttis omakorda kaasa enda Makarovi ja neli suitsupommi. Nad tungisid peasissekäigust läbi, oodates pimeduses kuulirahet, kuid komistasid selle asemel mitmele koridoris põrandale laiali pillutatud surnukehale.
  
  "Mida kuradit toimub?" sosistas Sam. "Need inimesed töötavad siin. Kes oleks võinud nad tappa?
  
  "Ma kuulsin, et need sakslased tapavad ametikõrgenduseks omi," vastas Detlef vaikselt, osutades taskulambiga põrandal surnutele. "Neid on paarkümmend. Kuulake!"
  
  Sam peatus ja kuulas. Nad võisid kuulda elektrikatkestuse põhjustatud kaost hoone teistel korrustel. Nad kõndisid ettevaatlikult esimesest trepiastmest üles. Oli liiga ohtlik olla eraldatud nii suures kompleksis, teadmata relvi või seal viibijate arvu. Nad kõndisid ettevaatlikult ühes failis, relvad valmis, valgustades teed oma tõrvikutega.
  
  "Loodame, et nad meid kohe sissetungijatena ära ei tunne," ütles Sam.
  
  Detlef naeratas. "Õige. Liigume lihtsalt edasi."
  
  "Jah," ütles Sam. Nad vaatasid, kuidas mõnede reisijate vilkuvad tuled generaatoriruumi poole kihutasid. "Oh kurat! Detlef, nad panevad generaatori tööle!
  
  "Liikuge! Liigu!" Detlef käsutas oma abilise ja haaras tal särgist kinni. Ta tiris Sami endaga kaasa, et turvamehed enne generaatoriruumi jõudmist vahele jätta. Hõõguvate orbide järel sirutasid Sam ja Detlef oma relvad, valmistudes vältimatuks. Kui nad jooksid, küsis Detlef Samilt: "Kas sa oled kunagi kedagi tapnud?"
  
  "Jah, aga mitte kunagi tahtlikult," vastas Sam.
  
  "Olgu, nüüd peate seda tegema - äärmise eelarvamusega!" - ütles pikk sakslane. "Halastamatu. Muidu me ei pääse sealt kunagi elusalt välja."
  
  "Sain aru!" Sam lubas, kui nad esimese nelja mehega silmitsi seisid, kõige rohkem kolme jala kaugusel uksest. Mehed ei teadnud, et kaks teisest suunast lähenevat kuju olid sissetungijad, kuni esimene kuul purustas esimese mehe pealuu.
  
  Sam võpatas, kui tundis, kuidas ajuaine ja veri kuuma pihustit tema nägu puudutasid, kuid sihtis järjekorras teist meest, kes ilma võpatamata päästikule vajutas ja ta tappis. Surnud mees kukkus lõdvalt Sami jalge ette, kui too kükitas, et relva üles võtta. Ta võttis sihikule lähenevad mehed, kes hakkasid nende pihta tulistama, haavates veel kahte. Detlef võttis välja kuus meest täiusliku keskmassiga laskudega, enne kui jätkas rünnakut Sami kahe sihtmärgi pihta, lüües kuuli läbi nende mõlema kolju.
  
  "Suurepärane töö, Sam," naeratas sakslane. "Kas sa suitsetad, eks?"
  
  "Ma usun, miks?" - küsis Sam, pühkides verist segadust näost ja kõrvast. "Anna mulle oma tulemasin," ütles ta elukaaslane ukseavast. Ta viskas Detlefi oma Zippo, enne kui nad sisenesid generaatoriruumi ja süütasid kütusepaagid. Tagasiteel lülitasid nad mootorid välja mitme hästi sihitud kuuliga.
  
  Perdue kuulis oma väikesest peidikust hullust ja suundus peasissepääsu poole, kuid ainult sellepärast, et see oli ainus väljapääs, mida ta teadis. Tugevalt lonkades, üht kätt seinal, et teda pimeduses juhtida, ronis Perdue aeglaselt mööda avariitrepi esimese korruse fuajeesse.
  
  Uksed olid pärani lahti ja tuppa langenud napis valguses astus ta ettevaatlikult üle kehade, kuni jõudis õue kõrbemaastiku sooja ja kuiva õhu tervitatavana. Tänust ja hirmust nuttes jooksis Perdue kätega vehkides helikopteri poole, palvetades Jumala poole, et see ei kuuluks vaenlasele.
  
  Nina hüppas autost välja ja jooksis tema juurde. "Purdue! Purdue! Kas sinuga on kõik korras? Tule siia!" - hüüdis ta talle lähenedes. Perdue vaatas kauni ajaloolase poole. Ta karjus oma saatjasse, öeldes Samile ja Detlefile, et tal on Perdue. Kui Perdue naise sülle kukkus, kukkus ta kokku ja tiris ta endaga liivale.
  
  "Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin taas su puudutust tunda, Nina," õhkas ta. "Sa oled selle läbi elanud."
  
  "Ma teen seda alati," naeratas ta ja hoidis kurnatud sõpra süles, kuni teised kohale jõudsid. Nad istusid helikopterile ja lendasid läände, kus neil oli kindel eluase Araali mere kaldal.
  
  
  19. peatükk
  
  
  "Me peame leidma merevaigutoa, muidu leiab ordu selle üles. On hädavajalik, et leiame ta üles enne, kui nad seda teevad, sest seekord kukutavad nad maailma valitsused ja õhutavad üles genotsiidi ulatusega vägivalda," rõhutas Perdue.
  
  Nad tunglesid tulekahju ümber maja tagahoovis, mille Sam rentis Arali asulas. See oli pooleldi möbleeritud kolme magamistoaga majake, millel puudus pool mugavustest, millega seltskond oli harjunud Esimese Maailma riikides. Kuid ta oli silmapaistmatu ja omapärane ning nad said seal puhata, vähemalt seni, kuni Perdue end paremini tundis. Samal ajal pidi Sam Detlefil hoolikalt silma peal hoidma, et lesk mees enne Gabi surmaga tegelemist miljardäri vastu ei lööks ega tapaks.
  
  "Me hakkame asjaga tegelema niipea, kui tunnete end paremini, Perdue," ütles Sam. "Praegu me lihtsalt lamame ja lõdvestume."
  
  Nina juuksed, punutud, tulid kootud mütsi alt välja, kui ta süütas järjekordset sigaretti. Purdue hoiatus, mis oli mõeldud endeks, ei tundunud talle kuigi suur probleem, kuna ta oli viimasel ajal maailma suhtunud. Sami ükskõikseid mõtteid ei tekitanud niivõrd verbaalne vahetus jumalasarnase üksusega Sami hinges. Ta oli lihtsalt rohkem teadlik inimkonna korduvatest vigadest ja läbivast suutmatusest säilitada tasakaalu kogu maailmas.
  
  Aral oli kalasadam ja sadamalinn, enne kui võimas Araali meri peaaegu täielikult kuivas, jättes pärandiks vaid palja kõrbe. Nina oli kurb, et nii palju ilusaid veekogusid oli inimeste saastatuse tõttu kuivanud ja kadunud. Mõnikord, kui ta tundis end eriti apaatsena, mõtles ta, kas maailm poleks parem paik, kui inimkond ei tapa selles kõike, sealhulgas iseennast.
  
  Inimesed meenutasid talle sipelgapesa hoolde jäetud beebisid. Neil lihtsalt ei jätkunud tarkust ega alandlikkust, et mõista, et nad on osa maailmast ega vastuta selle eest. Ebameelsuses ja vastutustundetuses paljunesid nad nagu prussakad, mõtlemata sellele, et planeedi tapmise asemel, et oma arvukust ja vajadusi rahuldada, oleks pidanud pidurdama omaenda rahvaarvu kasvu. Nina oli pettunud, et inimesed kollektiivina keeldusid nägemast, et väiksema, kõrgemate intellektuaalsete võimetega elanikkonna loomine looks palju tõhusama maailma, hävitamata kogu ilu nende ahnuse ja hoolimatu olemasolu nimel.
  
  Mõttetesse vajunud Nina tõmbas kamina ääres sigaretti. Mõtted ja ideoloogiad, mida ta poleks tohtinud meelt lahutada, tungisid tema pähe, kus oli turvaline tabuteemasid peidus hoida. Ta mõtiskles natside eesmärkide üle ja avastas, et mõned neist näiliselt julmadest ideedest olid tegelikult reaalsed lahendused paljudele probleemidele, mis olid praegusel ajastul maailma põlvili surunud.
  
  Loomulikult jälestas ta genotsiidi, julmust ja rõhumist. Kuid lõpuks nõustus ta, et mingil määral ei olnud nõrga geneetilise struktuuri väljajuurimine ja rasestumisvastaste vahendite kasutuselevõtt steriliseerimise teel pärast kahe lapse sündi perekonda nii koletu. See vähendaks inimeste arvu, säilitades seega metsi ja põllumaad, selle asemel, et metsi pidevalt raiuda, et luua rohkem inimelupaiku.
  
  Kui ta vaatas nende Araali merre lennu ajal allolevat maad, leinas Nina kõiki neid asju vaimselt. Suurejoonelised maastikud, mis olid kunagi täis elu, on inimeste jalge all kokku tõmbunud ja kuivanud.
  
  Ei, ta ei sallinud Kolmanda Reichi tegevust, kuid tema oskused ja kord olid vaieldamatud. "Kui vaid täna leiduks nii range distsipliini ja erakordse tahtega inimesi, kes tahavad maailma paremaks muuta," ohkas ta viimast sigaretti lüües. "Kujutage ette maailma, kus keegi selline ei rõhunud inimesi, vaid peatas halastamatuid ettevõtteid. Milles nad kultuuride hävitamise asemel hävitaksid meedia ajupesu ja meil kõigil oleks parem. Ja nüüd oleks siin kuradi järv, et inimesi toita."
  
  Ta viskas suitsukoni tulle. Ta silmad püüdsid Perdue pilgu, kuid naine tegi näo, et tema tähelepanu ei häiri teda. Võib-olla andsid just lõkkest tantsivad varjud tema kõhnale näole nii ähvardava ilme, kuid naisele see ei meeldinud.
  
  "Kuidas sa tead, kust otsida?" - küsis Detlef. "Lugesin, et merevaigutuba hävis sõja ajal. Kas need inimesed ootavad, et teete võluväel midagi, mida enam ei eksisteeri?"
  
  Perdue tundus emotsionaalne, kuid teised arvasid, et see oli tema traumaatilise kogemuse tõttu Klaus Kemperi käes. "Nad ütlevad, et see on endiselt olemas. Ja kui me selles neist ette ei jõua, alistavad nad meid kahtlemata igaveseks.
  
  "Miks?" küsis Nina. "Mis on merevaigutoas nii võimast - kui see üldse veel eksisteerib?"
  
  "Ma ei tea, Nina. Nad ei laskunud detailidesse, kuid tegid selgeks, et tal on vaieldamatu jõud," mõtiskles Perdue. "Mis sellel on või mida see teeb, mul pole õrna aimugi. Ma lihtsalt tean, et see on väga ohtlik - nagu tavaliselt täiusliku iluga asjadega juhtub.
  
  Sam nägi, et fraas oli suunatud Ninale, kuid Perdue toon ei olnud armastav ega sentimentaalne. Kui ta ei eksinud, kõlas see peaaegu vaenulikult. Sam imestas, kuidas Perdue tegelikult suhtub sellesse, et Nina veedab temaga nii palju aega, ja see tundus tavaliselt pulbitseva miljardäri jaoks valus punkt.
  
  "Kus ta viimati oli?" küsis Detlef Ninalt. "Te olete ajaloolane. Kas sa tead, kuhu natsid oleksid võinud ta viia, kui teda poleks hävitatud?"
  
  "Ma tean ainult seda, mis on ajalooraamatutes kirjas, Detlef," tunnistas ta, "kuid mõnikord on detailides peidus fakte, mis annavad meile vihjeid."
  
  "Ja mida teie ajalooraamatud ütlevad?" - küsis ta sõbralikult, teeseldes, et on Nina kutsest väga huvitatud.
  
  Ta ohkas ja kehitas õlgu, meenutades õpikutes dikteeritud legendi Merevaigutoast. "Merevaigutuba tehti Preisimaal 1700. aastate alguses, Detlef. See oli valmistatud merevaigust paneelidest ja kullast lehtedest ning nende taga peeglitega nikerdustest, et valguse tabamisel see veelgi uhkem välja näeks.
  
  "Kellele see kuulus?" küsis ta isetehtud leiva kuiva koort hammustades.
  
  "Toonane kuningas oli Frederick William I, kuid merevaigutoa kinkis ta Vene tsaar Peeter Suurele. Aga see on lahe," ütles ta. "Kuigi see kuulus kuningale, laiendati seda tegelikult mitu korda! Kujutage ette väärtust isegi siis!"
  
  "Kuningalt?" küsis Sam temalt.
  
  "Jah. Nad ütlevad, et kui ta lõpetas kambri laiendamise, sisaldas see kuus tonni merevaiku. Nii nagu alati, on venelased teeninud oma maine oma suuruse armastusega. ta naeris. "Aga siis rüüstas selle Teise maailmasõja ajal natside üksus."
  
  "Muidugi," kurtis Detlef.
  
  "Ja kus nad seda hoidsid?" Sam tahtis teada. Nina raputas pead.
  
  "See, mis alles jäi, transporditi Königsbergi restaureerimiseks ja pandi seal seejärel avalikule väljapanekule. Aga... see pole veel kõik," jätkas Nina, võttes Samilt vastu klaasi punast veini. "Arvatakse, et seal hävis see lõplikult liitlaste õhurünnakutes, kui lossi 1944. aastal pommitati. Mõned ülestähendused näitavad, et kui Kolmas Reich 1945. aastal langes ja Punaarmee Königsbergi okupeeris, olid natsid Merevaigutoa säilmed juba viinud ja smugeldanud Gdynias reisilaevale, et need Königsbergist välja viia.
  
  "Kuhu ta läks?" - Ma küsisin. - küsis Perdue elava huviga. Ta teadis juba palju sellest, mida Nina oli edastanud, kuid ainult kuni selle osani, kus merevaigutuba liitlaste õhurünnakutes hävitati.
  
  Nina kehitas õlgu. "Keegi ei tea. Mõned allikad räägivad, et laeva torpedeeris Nõukogude allveelaev ja merevaigutuba läks merel kaduma. Kuid tõde on see, et keegi ei tea seda tegelikult."
  
  "Kui sa peaksid arvama," esitas Sam talle südamlikult väljakutse, "selle põhjal, mida teate üldisest olukorrast sõja ajal." Mis te arvate, mis juhtus?"
  
  Ninal oli dokumentide järgi oma teooria selle kohta, mida ta tegi ja mida ta ei uskunud. "Ma tõesti ei tea, Sam. Ma lihtsalt ei usu seda torpeedojuttu. See kõlab liiga kaaneloona, et takistada kõigil seda otsimast. Aga jällegi," ohkas ta, "mul pole aimugi, mis juhtuda võis." ma ütlen ausalt; Usun, et venelased püüdsid natsid kinni, kuid mitte sel viisil. Ta naeratas kohmetult ja kehitas uuesti õlgu.
  
  Perdue helesinised silmad vaatasid tema ees lõket. Ta kaalus Nina loo võimalikke tagajärgi, samuti seda, mida ta samal ajal Gdanski lahes juhtunu kohta teada sai. Ta tuli külmunud olekust välja.
  
  "Ma arvan, et me peame seda uskuma," teatas ta. "Soovitan alustada sealt, kust laev peaks uppuma, et oleks lihtsalt alguspunkt. Kes teab, võib-olla leiame sealt isegi vihjeid."
  
  "Kas sa mõtled sukeldumist?" hüüatas Detlef.
  
  "Õige," kinnitas Perdue.
  
  Detlef raputas pead: "Ma ei sukeldu. Ei aitäh!"
  
  "Tule nüüd, vanamees!" Sam naeratas, lüües Detlefi kergelt vastu selga. "Te võite komistada elava tule otsa, aga te ei saa meiega ujuda?"
  
  "Ma vihkan vett," tunnistas sakslane. "Ma oskan ujuda. Ma lihtsalt ei tea. Vesi tekitab minus väga ebamugavust."
  
  "Miks? Kas teil on olnud halb kogemus?" küsis Nina.
  
  "Minu teada ei, aga võib-olla sundisin end unustama, mis pani mind ujumist põlgama," tunnistas ta.
  
  "See pole oluline," sekkus Perdue. "Võib-olla tahate meil silma peal hoida, kuna me ei saa seal sukeldumiseks vajalikke lube. Kas võime selles teie peale loota?"
  
  Detlef heitis Perduele pika ja karmi pilgu, mis muutis Sami ja Nina ärevaks ja valmis sekkuma, kuid ta vastas lihtsalt: "Ma saan seda teha."
  
  Kell oli veidi enne südaööd. Nad ootasid grill-liha ja kala valmimist ning lõkke rahustav praks uinutas nad unne, andes muredele hingetõmbetunde.
  
  "David, räägi mulle ärist, mis sul Gaby Holzeriga oli," nõudis Detlef ühtäkki, tehes lõpuks paratamatust.
  
  Perdue kortsutas kulmu, olles hämmingus võõra inimese kummalisest palvest, keda ta arvas olevat eraturvakonsultant. "Mida sa silmas pead?" küsis ta sakslaselt.
  
  "Detlef," hoiatas Sam õrnalt, soovitades lesel säilitada rahu. "Te mäletate seda tehingut, eks?"
  
  Nina süda hüppas. Ta oli seda terve öö pingsalt oodanud. Detlef säilitas külmatunde nii palju kui nad suutsid, kuid kordas oma küsimust külma häälega.
  
  "Ma tahan, et te räägiksite mulle oma suhetest Gaby Holzeriga Briti konsulaadis Berliinis tema surmapäeval," ütles ta rahulikul toonil, mis oli sügavalt häiriv.
  
  "Miks?" - küsis Perdue, ajades Detlefi ilmselge kõrvalehoidmisega vihale.
  
  "Dave, see on Detlef Holzer," ütles Sam, lootes, et sissejuhatus selgitab sakslase pealehakkamist. "Ta - ei, oli - Gabi Holzeri abikaasa ja ta otsis sind, et saaksite talle rääkida, mis sel päeval juhtus." Sam sõnastas oma sõnad tahtlikult nii, et meenutada Detlefile, et Perduel on õigus süütuse presumptsioonile.
  
  "Mul on teie kaotuse pärast väga kahju!" Perdue vastas peaaegu kohe. "Oh issand, see oli kohutav!" Oli ilmne, et Perdue ei teesklenud seda. Tema silmad täitusid pisaratega, kui ta elas uuesti läbi viimaseid hetki enne röövimist.
  
  "Meedia ütleb, et ta sooritas enesetapu," ütles Detlef. "Ma tean oma Gabit. Ta ei teeks kunagi..."
  
  Perdue vahtis lesknaist suurte silmadega. "Ta ei teinud enesetappu, Detlef. Ta tapeti otse minu silme all!
  
  "Kes seda tegi?" Detlef möirgas. Ta oli emotsionaalne ja tasakaalutu, olles nii lähedal ilmutusele, mida ta oli kogu selle aja otsinud. "Kes ta tappis?"
  
  Perdue mõtles hetke ja vaatas ärritunud meest. "Ma-ma ei mäleta."
  
  
  20. peatükk
  
  
  Pärast kahepäevast taastumist väikeses majas asus seltskond teele Poola rannikule. Perdue ja Detlefi vaheline probleem tundus olevat lahendamata, kuid nad said suhteliselt hästi läbi. Perdue võlgnes Detlefile rohkem kui lihtsalt avastuse eest, et Gabi surm ei olnud tema enda süü, eriti kuna Detlef kahtlustas endiselt Perdue mälukaotust. Isegi Sam ja Nina mõtlesid, kas on võimalik, et Perdue oli teadmatult vastutav diplomaadi surmas, kuid nad ei saanud hinnata midagi, millest nad midagi ei teadnud.
  
  Näiteks Sam püüdis oma uue võimega teiste meeltesse tungida paremat välimust, kuid ta ei suutnud seda teha. Ta lootis salamisi, et on kaotanud soovimatu kingituse, mis talle kingiti.
  
  Nad otsustasid oma plaani järgida. Merevaigutoa avamine mitte ainult ei nurjaks pahaendelise Musta Päikese jõupingutusi, vaid tooks ka märkimisväärset rahalist kasu. Suurepärase toa leidmise kiireloomulisus oli aga neile kõigile mõistatuseks. Merevaigutoas pidi olema rohkem kui rikkus või maine. Sellest Mustal Päikesel piisas omast.
  
  Ninal oli endine ülikoolikaaslane, kes oli nüüd abielus Varssavis elava jõuka ärimehega.
  
  "Ühe telefonikõnega, poisid," uhkustas ta kolmele mehele. "Üks! Kindlustasin meile tasuta neljapäevase viibimise Gdynias ja koos sellega mõistliku kalapaadi meie väikeseks, mitte täiesti seaduslikuks uurimiseks.
  
  Sam sasis mänguliselt juukseid. "Te olete suurepärane loom, dr Gould! Kas neil on viskit?
  
  "Tunnistan, ma võiksin praegu mõne burbooni pärast tappa," naeratas Perdue. "Millega te end mürgitate, härra Holzer?"
  
  Detlef kehitas õlgu: "Kõik, mida saab operatsioonis kasutada."
  
  "Hea mees! Sam, me peame sellest osa saama, semu. Kas saate selle teoks teha?" - küsis Perdue kannatamatult. "Lasen oma assistendil mõne minuti pärast raha üle kanda, et saaksime vajaliku kätte. Paat - kas see kuulub sinu sõbrale?" küsis ta Ninalt.
  
  "See kuulub vanale mehele, kelle juures me ööbisime," vastas naine.
  
  "Kas ta hakkab kahtlustama, mida me seal tegema hakkame?" Sam oli mures.
  
  "Ei. Ta ütleb, et tegemist on vana sukelduja, kaluri ja laskuriga, kes kolis Gdyniasse vahetult pärast Teist maailmasõda Novosibirskist. Ilmselt ei saanud ta hea käitumise eest kordagi kuldtähte," naeris Nina.
  
  "Hästi! Siis ta sobib kohe sinna," muigas Perdue.
  
  Ostnud veidi süüa ja palju alkoholi, et külalislahkele võõrustajale esitleda, suundus seltskond kohta, mille Nina oli saanud oma kunagiselt kolleegilt. Detlef külastas kohalikku ehituspoodi ja ostis selle jaoks ka väikese raadio ja mõned patareid. Selliseid lihtsaid väikeseid raadioid oli moodsamates linnades raske saada, kuid ta leidis sellise kalasöödapoe lähedalt viimasel tänaval enne nende ajutisse koju jõudmist.
  
  Õu oli juhuslikult tarastatud okastraadiga, mis oli seotud rabelevate postide külge. Aiatagune hoov koosnes valdavalt kõrgest umbrohust ja suurtest hooletusse jäetud taimedest. Kriiksuvast raudväravast kuni tekile viiva astmeni oli jubeda väikese puuonni juurde viiv kitsas rada kaetud viinapuudega. Vanamees ootas neid verandal ja nägi välja peaaegu täpselt selline, nagu Nina teda ette kujutas. Suured tumedad silmad olid kontrastiks sasitud hallide juuste ja habemega. Tal oli suur kõht ja armidest pungil nägu, mis muutis ta hirmutavaks, kuid ta oli sõbralik.
  
  "Tere!" - hüüdis ta, kui nad väravast läbi läksid.
  
  "Jumal, ma loodan, et ta räägib inglise keelt," pomises Perdue.
  
  "Või saksa," nõustus Detlef.
  
  "Tere! Tõime sulle midagi," naeratas Nina talle viinapudelit ulatades ning vanamees plaksutas rõõmsalt käsi.
  
  "Ma näen, et saame väga hästi läbi!" - hüüdis ta rõõmsalt.
  
  "Kas te olete härra Marinesco?" - ta küsis.
  
  "Kirill! Kutsu mind Kirilliks, palun. Ja palun tulge sisse. Mul ei ole suurt maja ega parimat toitu, aga siin on soe ja hubane," vabandas ta. Pärast end tutvustamist serveeris ta neile köögiviljasuppi, mida ta oli terve päeva valmistanud.
  
  "Pärast õhtusööki viin teid paati vaatama, eks?" soovitas Kirill.
  
  "Vapustav!" Perdue vastas. "Ma tahaksin näha, mis teil selles paadimajas on."
  
  Ta serveeris suppi värskelt küpsetatud leivaga, millest sai kiiresti Sami lemmikroog. Ta aitas end viil viilu järel. "Kas teie naine küpsetas seda?" - ta küsis.
  
  "Ei, ma tegin seda. Ma olen hea pagar, eks?" Kirill naeris. "Mu naine õpetas mind. Nüüd on ta surnud."
  
  "Mina ka," pomises Detlef. "See juhtus just hiljuti."
  
  "Mul on kahju seda kuulda," tundis Kirill kaasa. "Ma arvan, et meie naised ei jäta meid kunagi maha. Nad jäävad kõrvale, et anda meile raske aeg, kui me rikume.
  
  Nina tundis kergendust, nähes, kuidas Detlef Kirillile naeratas: "Mina arvan ka!"
  
  "Kas teil on sukeldumiseks mu paati vaja?" küsis nende peremees külalise huvides teemat vahetades. Ta teadis, millist valu võib inimene sellise tragöödia korral taluda, samuti ei saanud ta sellest kaua rääkida.
  
  "Jah, me tahame sukelduma minna, kuid see ei tohiks kesta kauem kui päev või kaks," ütles Perdue.
  
  "Gdanski lahes? Mis valdkonnas?" Kirillit kuulati üle. See oli tema paat ja ta paigaldas neid, nii et nad ei saanud talle osadest keelduda.
  
  "Piirkonnas, kus Wilhelm Gustloff 1945. aastal uppus," ütles Perdue.
  
  Nina ja Sam vahetasid pilke, lootes, et vanamees midagi ei kahtlusta. Detlefi ei huvitanud, kes teab. Ta tahtis vaid teada saada, millist rolli mängis Merevaigutuba tema naise surmas ja mis oli nende kummaliste natside jaoks nii oluline. Õhtusöögilauas valitses lühike pingeline vaikus.
  
  Kirill vaatas need kõik ükshaaval läbi. Ta silmad läbistasid nende kaitsemehhanisme ja kavatsusi, kui ta neid uuris naeratusega, mis võis tähendada kõike. Ta köhatas kurku.
  
  "Miks?"
  
  Küsimus ühe sõna kohta muutis nad kõik rahutuks. Nad ootasid keerulist veenmiskatset või kohalikku noomitust, kuid lihtsust oli peaaegu võimatu mõista. Nina vaatas Perduele otsa ja kehitas õlgu: "Räägi talle."
  
  "Otsime laeva pardal olnud artefakti jäänuseid," ütles Perdue Cyrilile, kasutades võimalikult laia kirjeldust.
  
  "Merevaigutuba?" - Ta naeris, hoides lusikat otse oma lehvitavas käes. "Sina ka?"
  
  "Mida sa silmas pead?" küsis Sam.
  
  "Oh mu poiss! Nii paljud inimesed on seda neetud asja aastaid otsinud, kuid kõik tulevad tagasi pettunult! - ta naeratas.
  
  "Nii et sa ütled, et teda pole olemas?" küsis Sam.
  
  "Öelge mulle, härra Perdue, härra Cleave ja mu teised sõbrad siin," naeratas Kirill, "mida te merevaigutoast tahate, ah? Raha? Au? Mine koju. Mõned ilusad asjad pole lihtsalt needust väärt."
  
  Perdue ja Nina vaatasid teineteisele otsa, olles rabatud vanamehe hoiatuse ja Perdue tunde sõnastuse sarnasusest.
  
  "Needus?" küsis Nina.
  
  "Miks sa seda otsid?" küsis ta uuesti. "Mis sul plaanis on?"
  
  "Mu naine tapeti sellepärast," sekkus ootamatult Detlef. "Kui see, kes seda aaret otsis, oleks valmis ta selle eest tapma, tahan seda ise näha." Ta silmad kinnitasid Perdue oma kohale.
  
  Kirill kortsutas kulmu. "Mis su naisel sellega pistmist oli?"
  
  "Ta uuris Berliini mõrvu, sest tal oli põhjust arvata, et mõrvad pani toime Merevaigutuba otsiv salaorganisatsioon. Kuid ta tapeti enne, kui ta jõudis uurimise lõpule viia," rääkis lesk Kirillile.
  
  Käsi väänades hingas nende omanik sügavalt sisse. "Nii et te ei taha seda raha ega kuulsuse pärast. Hästi. Siis ma ütlen teile, kuhu Wilhelm Gustloff uppus, ja näete ise, aga ma loodan, et siis lõpetate selle jama.
  
  Ilma enam sõna ja selgituseta tõusis ta püsti ja lahkus toast.
  
  "Mis kurat see oli?" Sam uuris. "Ta teab rohkem, kui tunnistada tahab. Ta varjab midagi."
  
  "Kuidas sa seda teadsid?" - küsis Perdue.
  
  Sam tundus veidi piinlik. "Mul on lihtsalt kõhutunne." Ta heitis pilgu Ninale, enne kui ta istmelt püsti tõusis, et supikauss kööki viia. Ta teadis, mida tema pilk tähendas. Küllap leidis ta midagi vanamehe mõtetest.
  
  "Vabandage," ütles ta Perduele ja Detlefile ning järgnes Samile. Ta seisis aeda viiva ukseavas ja vaatas, kuidas Kirill läks paadikuuri kütust kontrollima. Nina pani käe tema õlale. "Sam?"
  
  "Jah".
  
  "Mida sa näed?" - õngitses ta uudishimust välja.
  
  "Ei midagi. Ta teab midagi väga olulist, aga see on lihtsalt ajakirjanduslik vaist. Ma vannun, et sellel pole uue asjaga mingit pistmist," ütles ta naisele vaikselt. "Ma tahan otse küsida, aga ma ei taha talle survet avaldada, tead?"
  
  "Ma tean. Sellepärast ma tema käest küsingi," ütles naine enesekindlalt.
  
  "Ei! Nina! Tule siia tagasi," hüüdis ta, kuid naine oli vankumatu. Ninat tundes teadis Sam hästi, et ei saa teda nüüd peatada. Selle asemel otsustas ta tagasi minna, et takistada Detlefi Perdue tapmist. Sam tundis end õhtusöögilauale lähenedes pinges, kuid leidis, et Perdue vaatas Detlefi telefonis olevaid fotosid.
  
  "Need olid digitaalsed koodid," selgitas Detlef. "Nüüd vaadake seda."
  
  Mõlemad mehed kissitasid silmi, kui Detlef suurendas fotot, mille ta oli teinud päevikulehelt, kust oli leidnud Perdue nime. "Mu Jumal!" ütles Perdue imestunult. "Sam, tule seda vaatama."
  
  Perdue ja Carringtoni kohtumise ajal tehti salvestus, mis viitas "Kirillile".
  
  "Kas ma lihtsalt leian kõikjalt kummitusi või võib see kõik olla üks suur vandenõuvõrk?" küsis Detlef Samilt.
  
  "Ma ei saa sulle täpselt öelda, Detlef, aga mul on ka tunne, et ta teab merevaigutoast," jagas Sam nendega oma kahtlusi. "Asjad, mida me ei peaks teadma."
  
  "Kus Nina on?" - küsis Perdue.
  
  "Ma vestlen ühe vanamehega. Lihtsalt sõbrunemine juhuks, kui meil on vaja rohkem teada," rahustas Sam teda. "Kui Gabi päevikus on tema nimi, peame teadma, miks."
  
  "Nõustun," nõustus Detlef.
  
  Nina ja Kirill sisenesid kööki, naerdes mõne lolli jutu peale, mida ta talle rääkis. Tema kolm kolleegi vaatasid, kas ta on rohkem teavet saanud, kuid nende pettumuseks raputas Nina salaja pead.
  
  "See on kõik," teatas Sam. "Ma joon ta purju. Vaatame, kui palju ta varjab, kui tissid ära võtab."
  
  "Kui annate talle vene viina, siis ta ei joo end purju, Sam," naeratas Detlef. "See teeb ta ainult rõõmsaks ja lärmakaks. Mis kell on praegu?"
  
  "Peaaegu kell 21. Mis, kas sul on kohting? kiusas Sam.
  
  "Tegelikult küll," vastas ta uhkelt. "Tema nimi on Milla."
  
  Detlefi vastusest huvitatuna küsis Sam: "Kas sa tahad, et me kolmekesi seda teeksime?"
  
  "Milla?" Kirill karjus äkki ja muutus kahvatuks. "Kust sa Millat tead?"
  
  
  21. peatükk
  
  
  "Kas sa tead ka Millat?" Detlef õhkas. "Mu naine rääkis temaga peaaegu iga päev ja pärast mu naise surma leidsin ma tema raadioruumi. Seal rääkis Milla minuga ja rääkis, kuidas teda lühilaineraadio abil leida.
  
  Nina, Perdue ja Sam istusid seda kõike kuulates, teadmata, mis Kirilli ja Detlefi vahel toimub. Kuulamise ajal valasid nad veini ja viina ning ootasid.
  
  "Kes oli teie naine?" küsis Kirill kannatamatult.
  
  "Gabi Holzer," vastas Detlef, tema hääl ikka veel värisemas, kui ta nime ütles.
  
  "Gabi! Gabi oli mu sõber Berliinist!" - hüüdis vanamees. "Ta on meiega töötanud sellest ajast, kui tema vanavanaisa jättis operatsiooni Hannibal dokumendid! Oh jumal, kui kohutav! Nii kurb, nii vale." Venelane tõstis pudeli ja hüüdis: "Gabi eest! Saksamaa tütar ja vabaduse kaitsja!
  
  Nad kõik ühinesid ja jõid langenud kangelannale, kuid Detlef sai vaevu sõnu välja. Ta silmad täitusid pisaratega ja rinnus valutas leina naise pärast. Sõnad ei suuda kirjeldada, kui väga ta teda igatses, kuid tema märjad põsed ütlesid kõik. Isegi Kirillil olid verised silmad, kui ta avaldas austust oma langenud liitlasele. Pärast mitut järjestikust viina ja purdue burbooni joomist tundis venelane nostalgiat, kui ta rääkis lesk Gabile, kuidas tema naine ja vana venelane kohtusid.
  
  Nina tundis mõlema mehe vastu sooja kaastunnet, kui ta vaatas, kuidas nad rääkisid armsaid lugusid erilisest naisest, keda nad mõlemad teadsid ja jumaldasid. See pani ta mõtlema, kas Perdue ja Sam austaksid pärast tema lahkumist tema mälestust nii hellalt.
  
  "Mu sõbrad," möirgas Kirill kurbuses ja purjuspäi, heitis püsti tõustes tooli minema ja lõi oma kätega kõvasti vastu lauda, valades Detlefi supi jäänused maha. "Ma ütlen teile, mida peate teadma. Teie," kogeles ta, "olete liitlased vabanemise tules. Me ei saa lasta neil seda putukat kasutada meie laste või iseenda rõhumiseks! Ta lõpetas selle kummalise avalduse hulga arusaamatute venelaste lahinguhüüdega, mis kõlasid otsustavalt vihaselt.
  
  "Räägi meile," julgustas Perdue Cyrilit klaasi tõstes. "Rääkige meile, kuidas merevaigutuba ohustab meie vabadust. Kas me peaksime selle hävitama või peaksime lihtsalt välja juurima need, kes tahavad seda ebaausal eesmärgil omandada?
  
  "Jätke see sinna, kus see on!" Kirill karjus. "Tavalised inimesed ei pääse sinna! Need paneelid - me teadsime, kui kurjad need on. Meie isad ütlesid meile! Oh jah! Kohe alguses rääkisid nad meile, kuidas see kuri kaunitar sundis neid oma vendi, sõpru tapma. Nad rääkisid meile, kuidas ema Venemaa oli peaaegu allunud natsikoerte tahtele ja me lubasime, et ei lase seda kunagi leida!
  
  Sam hakkas venelase mõistuse pärast muretsema, kuna tundus, et tal on mitu lugu üheks ühendatud. Ta keskendus kipitusjõule, mis tema ajust läbi voolas, kutsudes seda õrnalt välja, lootes, et see ei võta võimust nii ägedalt kui varem. Tahtlikult ühendas ta vana mehe mõistusega ja moodustas vaimse lõa, samal ajal kui teised vaatasid.
  
  Järsku ütles Sam: "Kirill, räägi meile operatsioonist Hannibal."
  
  Nina, Perdue ja Detlef pöördusid ja vaatasid Samile imestunult otsa. Sami palve vaigistas venelase silmapilkselt. Isegi mitte minutit pärast kõne lõpetamist istus ta maha ja pani käed kokku. "Operatsioon Hannibal seisnes Saksa vägede evakueerimises meritsi, et pääseda Punaarmee eest, mis peagi saabub nende natside tagumikku lööma," muigas vanamees. "Nad astusid siinsamas Gdynias Wilhelm Gustloffi pardale ja suundusid Kieli. Neil kästi paneelid ka sellest neetud merevaigust toast laadida. No mis temast üle jääb. Aga!" hüüdis ta, torso veidi kõikumas, jätkates: "Aga nad laadisid selle salaja Gustloffi saatelaevale, torpeedopaadile Löwe." Sa tead, miks?"
  
  Grupp istus lummatult ja reageeris ainult siis, kui neilt küsiti. "Ei miks?"
  
  Kirill naeris rõõmsalt. "Sest osa Gdynia sadamas viibivatest "sakslastest" olid venelased, samuti saatetorpeedopaadi meeskond! Nad maskeerisid end natsisõduriteks ja võtsid kinni Merevaigutoa. Aga see läheb veelgi paremaks!" Ta näis põnevil iga detaili pärast, mida ta talle rääkis, samal ajal kui Sam hoidis teda selle ajurihma otsas nii kaua kui suutis. "Kas teadsite, et Wilhelm Gustloff sai raadioteate, kui nende idioodist kapten nad avavette viis?"
  
  "Mis seal oli kirjutatud?" küsis Nina.
  
  "See andis neile märku, et lähenemas on veel üks Saksa konvoi, nii et Gustloffi kapten lülitas kokkupõrgete vältimiseks sisse laeva navigatsioonituled," ütles ta.
  
  "Ja see muudaks nad vaenlase laevadele nähtavaks," lõpetas Detlef.
  
  Vanamees osutas sakslasele ja naeratas. "Õige! Nõukogude allveelaev S-13 torpedeeris laeva ja uputas selle - ilma merevaigutoata.
  
  "Kuidas sa seda teadsid? Sa pole piisavalt vana, et seal olla, Kirill. Võib-olla lugesite mõnda sensatsioonilist lugu, mille keegi kirjutas," eitas Perdue. Nina kortsutas kulmu, andes Perduele sõnatu noomituse vanamehe ülehindamise eest.
  
  "Ma tean seda kõike, härra Perdue, sest S-13 kapten oli kapten Aleksander Marinesko," uhkustas Kirill. "Minu isa!"
  
  Nina lõualuu langes.
  
  Tema näole ilmus naeratus, sest ta viibis mehe juuresolekul, kes teadis merevaigutoa asukoha saladusi omal nahal. See oli tema jaoks eriline hetk olla ajaloo seltsis. Kuid Kirill polnud kaugeltki valmis. "Ta poleks laeva nii kergesti näinud, kui poleks olnud seda seletamatut raadioteadet, mis ütles kaptenile, et Saksa konvoi läheneb, eks?"
  
  "Aga kes selle sõnumi saatis? Kas nad said kunagi teada?" - küsis Detlef.
  
  "Keegi pole kunagi teada saanud. Ainsad inimesed, kes teadsid, olid salaplaaniga seotud inimesed," rääkis Kirill. "Meestele meeldib mu isa. See raadiosõnum tuli tema sõpradelt hr Holzerilt ja meie sõpradelt. Selle raadiosõnumi saatis Milla.
  
  "See on võimatu!" Detlef lükkas ilmutuse tagasi, mis jättis nad kõik uimaseks. "Rääkisin Millaga raadios sel õhtul, kui leidsin oma naise raadiotoa. Pole mingit võimalust, et keegi, kes oli aktiivne Teise maailmasõja ajal, on veel elus, rääkimata selle numbrite raadiojaama edastamisest.
  
  "Sul on õigus, Detlef, kui Milla oleks inimene," kinnitas Kirill. Nüüd jätkas ta oma saladuste paljastamist, Nina ja tema kolleegide lõbustamiseks. Kuid Sam kaotas venelase üle kontrolli, olles väsinud tohutust vaimsest pingutusest.
  
  "Kes on siis Milla?" küsis Nina kiiresti, saades aru, et Sam hakkab vanamehe üle kontrolli kaotama, kuid Kirill minestas enne, kui ta jõudis rohkem öelda, ja ilma et Sam oleks oma aju lummuse all hoidnud, ei suutnud miski purjus vanameest rääkima panna. Nina ohkas pettunult, kuid Detlefi vanamehe sõnad ei liigutanud. Ta plaanis saadet hiljem kuulata ja lootis, et see annab veidi selgust, milline oht merevaigutuba varitseb.
  
  Sam hingas paar korda sügavalt sisse, et keskenduda ja energiat taastada, kuid Perdue vaatas üle laua. See oli ilmselge umbusaldus, mis pani Sami end väga ebamugavalt tundma. Ta ei tahtnud, et Perdue teaks, et ta võib inimeste meeltega manipuleerida. See muudaks ta veelgi kahtlustavamaks ja ta ei tahtnud seda.
  
  "Kas sa oled väsinud, Sam?" küsis Perdue ilma vaenulikkuse ja kahtluseta.
  
  "Kuradi väsinud," vastas ta. "Ja viin ka ei aita."
  
  "Ma lähen ka magama," teatas Detlef. "Ma eeldan, et sukeldumist ei toimu? Oleks tore!"
  
  "Kui suudaksime oma peremehe äratada, saaksime teada, mis saatepaadiga juhtus," muigas Perdue. "Aga ma arvan, et ta on lõpetanud, vähemalt ülejäänud öö."
  
  Detlef lukustas end oma tuppa koridori kaugemas otsas. See oli Ninale reserveeritud magamistoa kõrval kõige väiksem. Perdue ja Sam pidid jagama teist magamistuba elutoa kõrval, nii et Detlef ei kavatsenud neid tülitada.
  
  Ta lülitas sisse transistorraadio ja hakkas aeglaselt sihverplaati keerama, jälgides liikuva noole all olevat sagedusnumbrit. See oli FM-i, AM-i ja lühilainevõimeline, kuid Detlef teadis, kuhu seda häälestada. Sellest ajast peale, kui tema naise salajane suhtlusruum avastati, oli ta armastanud tühjade raadiolainete praksuvat kohinat. Kuidagi rahustasid teda ees olevad võimalused. Alateadlikult andis see talle kindlustunde, et ta pole üksi; et ülemiste atmosfäärikihtide tohutus eetris on peidus palju elu ja palju liitlasi. See tegi võimalikuks kõige kujuteldava eksisteerimise, kui ainult üks oleks valmis seda tegema.
  
  Koputus uksele pani ta hüppama. "Scheisse!" Ta lülitas vastumeelselt raadio välja, et ust avada. See oli Nina.
  
  "Sam ja Perdue joovad ja ma ei saa magada," sosistas ta. "Kas ma võin koos sinuga Milla saadet kuulata? Võtsin kaasa pliiatsi ja paberi."
  
  Detlef oli ülevas meeleolus. "Muidugi tule sisse. Üritasin lihtsalt õiget jaama leida. Seal on nii palju laule, mis kõlavad peaaegu samamoodi, kuid ma tunnen muusika ära.
  
  "Kas siin on muusikat?" - ta küsis. "Kas nad mängivad laule?"
  
  Ta noogutas. "Ainult üks, alguses. See peab olema mingi marker," soovitas ta. "Ma arvan, et seda kanalit kasutatakse erinevatel eesmärkidel ja kui ta teeb saateid inimestele nagu Gabi, on spetsiaalne laul, mis annab meile teada, et numbrid on meie jaoks."
  
  "Jumal! Terve teadus," imetles Nina. "Seal toimub nii palju, millest maailm isegi ei tea! See on nagu terve alamuniversum, mis on täis varjatud operatsioone ja tagamõtteid."
  
  Ta vaatas teda tumedate silmadega, kuid ta hääl oli õrn. "Õudne, kas pole?"
  
  "Jah," nõustus ta. "Ja üksildane."
  
  "Üksik, jah," kordas Detlef oma tundeid jagades. Ta vaatas ilusat ajaloolast igatsemise ja imetlusega. Ta polnud midagi Gabi moodi. Ta ei sarnanenud Gabiga, kuid tundus talle omal moel tuttav. Võib-olla sellepärast, et nad olid maailma suhtes ühel arvamusel, või võib-olla lihtsalt sellepärast, et nende hing oli üksi. Nina tundis end tema õnnetu pilgu pärast pisut ebakindlalt, kuid ta päästis äkiline kõlari pragu, mis pani ta hüppama.
  
  "Kuule, Nina!" - sosistas ta. "See algab".
  
  Mängima hakkas muusika, mis oli peidetud kuhugi kaugele, väljas valitsevasse tühjusesse, mis uppus staatilistele ja vilistavatele modulatsioonivibratsioonidele. Nina muigas, olles lõbustatud viisist, mille ta ära tundis.
  
  "Metallica? Kas tõesti?" ta raputas pead.
  
  Detlefil oli hea meel kuulda, et ta seda teadis. "Jah! Aga mis on sellel pistmist numbritega? Ma mõtlesin oma aju, et aru saada, miks nad selle laulu valisid.
  
  Nina naeratas. "Laul kannab nime "Sweet Amber", Detlef."
  
  "Oh!" - hüüdis ta. "Nüüd on see mõistlik!"
  
  Kui nad veel laulu peale naersid, algas Milla saade.
  
  "Keskmine väärtus 85-45-98-12-74-55-68-16..."
  
  Nina pani kõik kirja.
  
  "Genf 48-66-27-99-67-39..."
  
  "Jehoova 30-59-69-21-23..."
  
  "Leskmees..."
  
  "Leskmees! See olen mina! See on minu jaoks!" - sosistas ta erutusest valjult.
  
  Nina pani kirja järgmised numbrid. "87-46-88-37-68..."
  
  Kui esimene 20-minutiline saade lõppes ja muusika lõigu lõpetas, andis Nina Detlefile numbrid, mille ta oli üles kirjutanud. "Kas teil on ideid, mida sellega teha?"
  
  "Ma ei tea, mis need on või kuidas nad töötavad. Kirjutan need lihtsalt üles ja salvestan. Me kasutasime neid, et leida laagri asukoht, kus Perdue peeti, mäletate? Aga mul pole siiani õrna aimugi, mida see kõik tähendab," kurtis ta.
  
  "Peame kasutama Purdue masinat. Ma tõin selle. See on mu kohvris," ütles Nina. "Kui see sõnum on eriti teie jaoks, peame selle kohe lahti mõtestama."
  
  
  22. peatükk
  
  
  "See on kuradi uskumatu!" Nina oli avastatu üle rõõmus. Mehed läksid Kirilliga paati ja naine jäi majja uurima, nagu ta neile rääkis. Tõepoolest, Nina tegeles Detlefi eile õhtul Millalt saadud numbrite dešifreerimisega. Ajaloolasel oli kõhutunne, et Milla teadis, kus Detlef on piisavalt hästi, et anda talle väärtuslikku ja asjakohast teavet, kuid praegu teenis see neid hästi.
  
  Möödus pool päeva, enne kui mehed naasid naljakate kalapüügilugudega, kuid kõik tundsid indu oma teekonda jätkata niipea, kui neil on midagi teha. Sam ei suutnud luua uut sidet vanamehe mõistusega, kuid ta ei rääkinud Ninale, et hiljuti hakkas temast lahkuma kummaline võime.
  
  "Mida sa leidsid?" - küsis Sam, võttes seljast kampsuni ja pritsmetest läbi imbunud mütsi. Detlef ja Perdue järgnesid talle kurnatud välimusega. Täna teenis Kirill nad elatist, aidates teda võrkude ja mootorite remondiga, kuid neil oli lõbus kuulata tema lõbusaid lugusid. Kahjuks ei olnud üheski neist lugudest ajaloolisi saladusi. Ta käskis neil koju minna, kuni ta viib oma saagi mõne miili kaugusel dokkidest kohalikule turule.
  
  "Sa ei usu seda!" - naeratas ta oma sülearvuti kohal hõljutades. "Numbrite jaama programm, mida Detlef ja mina kuulasime, andis meile midagi ainulaadset. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad ja mind ei huvita," jätkas ta, kui nad tema ümber kogunesid, "aga neil õnnestus heliriba digitaalseteks koodideks muuta!"
  
  "Mida sa silmas pead?" küsis Perdue ja avaldas muljet, et ta oli Enigma arvuti endaga kaasa võtnud, juhuks kui neil seda vaja läheb. "See on lihtne teisendus. Kas teile meeldib krüptimine? Nagu andmed mp3-failist, Nina," muigas ta. "Andmete kasutamises kodeeringu heliks tõlkimiseks pole midagi uut."
  
  "Aga numbrid? Õiged numbrid, ei midagi enamat. Ei mingit kodeerimist ega jaburat nagu tarkvara kirjutades," vastas ta. "Vaata, ma olen tehnoloogia osas täielik võhik, aga ma pole kunagi kuulnud järjestikustest kahekohalistest numbritest heliklipi moodustamisest."
  
  "Mina ka," tunnistas Sam. "Aga jälle, ma pole ka päris nohik."
  
  "See kõik on suurepärane, kuid ma arvan, et kõige olulisem osa on siin see, mida heli ütleb," soovitas Detlef.
  
  "See on raadiosaade, mis saadeti üle Venemaa raadiolainete; Ma arvan. Klipis kuulete, kuidas telesaatejuht intervjueerib meest, aga ma ei räägi vene keelt..." Ta kortsutas kulmu. "Kus Kirill on?"
  
  "Oleme teel," ütles Perdue rahustavalt. "Usun, et vajame seda tõlkimiseks."
  
  "Jah, intervjuu kestab peaaegu 15 minutit, enne kui selle katkestab see kriuksuv müra, mis peaaegu lõhkes mu kõrva trummikile," ütles ta. "Detlef, Milla tahtis, et sa seda mingil põhjusel kuuleksid. Peame seda meeles pidama. See võib olla kriitilise tähtsusega merevaigutoa asukoha määramisel."
  
  "See vali krigistamine," pomises Kirill äkitselt välisuksest sisse astudes, käe all kaks kotti ja viinapudel, "see on sõjaline sekkumine."
  
  "Just see mees, keda me näha tahame," naeratas Perdue ja astus vanale venelasele kotte appi. "Ninal on raadiosaade vene keeles. Kas oleksite nii lahke ja tõlkiksite selle meile?"
  
  "Kindlasti! Muidugi," muigas Kirill. "Las ma kuulan. Oh, ja vala mulle sinna midagi juua, palun.
  
  Sel ajal, kui Perdue järgis, mängis Nina oma sülearvutis heliklippi. Halva salvestuskvaliteedi tõttu kõlas see väga sarnaselt vana saatega. Ta suutis eristada kahte meeshäält. Üks esitas küsimusi ja teine vastas pikki vastuseid. Salvestusel oli endiselt krõbinat staatilisust ja kahe mehe hääl sumbus aeg-ajalt, kuid naasis siis valjemini kui varem.
  
  "See ei ole intervjuu, mu sõbrad," ütles Kirill rühmale esimesel kuulamisminutil. "Kas sa kuulad üle".
  
  Nina süda jättis löögi vahele. "Kas see on originaal?"
  
  Sam viipas Kirilli selja tagant ja palus Ninal mitte midagi öelda, vaid oodata. Vanamees kuulas tähelepanelikult iga sõna, ta nägu võttis sünge ilme. Aeg-ajalt raputas ta väga aeglaselt pead, mõtiskledes sünge ilmega kuuldu üle. Perdue, Nina ja Sam ei tahtnud teada, millest mehed räägivad.
  
  Oodates, kuni Kirill kuulamise lõpetab, hoidis nad kõik lõksus, kuid nad pidid vait olema, et ta kuuleks salvestuse kahinat.
  
  "Poisid, olge kiljumisega ettevaatlikud," hoiatas Nina, kui nägi taimerit klipi lõppu jõudmas. Nad kõik valmistusid selleks ja tegid õigesti. See lõhestas atmosfääri kõrge häälega, mis kestis mitu sekundit. Kirilli keha tõmbles sellest helist. Ta pöördus ja vaatas rühma.
  
  "Seal on kuulda lasku. Kas sa kuulsid seda? " küsis ta juhuslikult.
  
  "Ei. Millal?" küsis Nina.
  
  "Selles kohutavas müras kostub mehe nimi ja lask. Mul pole õrna aimugi, kas kriiksatuse eesmärk oli lasu varjamine või oli see lihtsalt kokkusattumus, kuid lask tuli kindlasti relvast," rääkis ta.
  
  "Vau, suurepärased kõrvad," ütles Perdue. "Keegi meist ei kuulnud seda isegi."
  
  "Pole hea kuulujutt, hr Perdue. Treenitud kuulmine. Minu kõrvad olid tänu aastatepikkusele raadiotööle treenitud kuulma peidetud helisid ja sõnumeid," uhkustas Kirill naeratades ja osutas kõrva poole.
  
  "Kuid lask pidi olema piisavalt vali, et seda kuulda ka harimatud kõrvad," soovitas Perdue. "See sõltub jällegi sellest, millest vestlus räägib. See peaks meile ütlema, kas see on üldse asjakohane.
  
  "Jah, palun rääkige meile, mida nad ütlesid, Kirill," anus Sam.
  
  Kirill tõmbas klaasi tühjaks ja köhatas kurku. "See on ülekuulamine Punaarmee ohvitseri ja Gulagi vangi vahel, nii et see pidi olema salvestatud vahetult pärast Kolmanda Reichi langemist. Kuulen, kuidas enne lasku väljas hüütakse ühe mehe nime.
  
  "Gulag?" - küsis Detlef.
  
  "Sõjavangid. Wehrmachti vangistatud Nõukogude sõdurid andsid Stalinile korralduse tabamisel enesetapp sooritada. Neid, kes ei teinud enesetappu - nagu teie videos üle kuulatud isik -, peeti Punaarmee poolt reeturiteks," selgitas ta.
  
  "Nii et tapa ennast või teeb seda teie enda armee?" Sam täpsustas. "Need tüübid ei saa jumala pausi."
  
  "Täpselt," nõustus Kirill. "Ei alistumist. See mees, uurija, on komandör ja Gulag, nagu öeldakse, on pärit 4. Ukraina rindelt. Nii et selles vestluses on Ukraina sõdur üks kolmest mehest, kes jäi ellu..., - Kirill ei teadnud sõna, kuid ta laiutas käed, -... seletamatu uppumine Läti rannikul. Ta ütleb, et nad püüdsid kinni varanduse, mille natsi Kriegsmarine pidi võtma.
  
  "Aare. Usun, et paneelid on merevaigutoast," lisas Perdue.
  
  "Peab olema. Ta ütleb, et plaadid ja paneelid lagunesid? Kirill rääkis raskustega inglise keelt.
  
  "Habras," naeratas Nina. "Mäletan, et nad ütlesid, et 1944. aastaks olid originaalpaneelid vanusega rabedaks muutunud, kui Saksa Nord kontsern pidi need lahti võtma."
  
  "Jah," pilgutas Kirill silma. "Ta räägib, kuidas nad petsid Wilhelm Gustloffi meeskonda ja varastasid merevaigupaneelid, et sakslased paneele kaasa ei viiks. Kuid tema sõnul läks Lätti reisil midagi valesti, kus mobiilsed üksused ootasid neile järele. Murdev merevaik vabastas selle, mis neile pähe oli sattunud - ei, kapteni pea.
  
  "Mul on kahju?" Perdue elavnes. "Mis talle pähe tuli? Ta ütleb?"
  
  "See ei pruugi teile mõistlik olla, aga ta ütleb, et merevaigus oli midagi, mis on seal sajandeid ja rohkem sajandeid lukus. Ma arvan, et ta räägib putukatest. See kõlas kapteni kõrvus. Keegi neist ei näinud teda enam, sest ta oli väga-väga väike, nagu kääbus," vahendas Kirill sõduri lugu.
  
  "Jeesus," pomises Sam.
  
  "See mees ütleb, et kui kapten tegi oma silmad valgeks, tegid kõik mehed kohutavaid asju?"
  
  Kirill kortsutas oma sõnu mõeldes kulmu. Seejärel noogutas ta, olles veendunud, et tema jutt sõduri kummalistest ütlustest on õige. Nina vaatas Samile otsa. Ta näis jahmunud, kuid ei öelnud midagi.
  
  "Ta ütleb, mida nad tegid?" küsis Nina.
  
  "Nad kõik hakkasid mõtlema nagu üks inimene. Ta ütleb, et neil oli üks aju. Kui kapten käskis neil end uputada, läksid nad kõik laeva tekile ja, ilma et see oleks näiliselt häiritud, hüppasid vette ja uppusid kalda lähedal," rääkis eakas venelane.
  
  "Mõttekontroll," kinnitas Sam. "Seetõttu tahtis Hitler operatsiooni Hannibal ajal merevaigutuba Saksamaale tagasi tuua. Sellise meelekontrolliga suudaks ta ilma suurema pingutuseta allutada kogu maailma!
  
  "Aga kuidas ta sellest teada sai?" Detlef tahtis teada.
  
  "Kuidas teie arvates õnnestus Kolmandal Reichil muuta kümned tuhanded normaalsed, moraalselt terved saksa mehed ja naised sarnaselt mõtlevateks natsisõduriteks?" Nina esitas väljakutse. "Kas olete kunagi mõelnud, miks need sõdurid olid nii sünnipäraselt kurjad ja vaieldamatult julmad, kui nad neid vormirõivaid kandsid?" Tema sõnad kajasid kaaslaste vaikses mõtiskluses. "Mõelge isegi väikeste laste vastu toime pandud julmustele, Detlef. Tuhanded ja tuhanded natsid olid samal arvamusel, samal tasemel julmusega, täites oma põlastusväärseid korraldusi kahtlusteta nagu ajupestud zombid. Vean kihla, et Hitler ja Himmler avastasid selle iidse organismi ühe Himmleri katse käigus.
  
  Mehed nõustusid, näisid uuest arengust šokeeritud.
  
  "Sellel on palju mõtet," ütles Detlef lõuga hõõrudes ja natsisõdurite moraalsele allakäigule mõeldes.
  
  "Arvasime alati, et nad on propagandaga ajupestud," rääkis Kirill oma külalistele, "kuid seal valitses liiga palju distsipliini. Selline ühtsuse tase on ebaloomulik. Miks ma arvate, miks ma eile õhtul Merevaigutuba needuseks nimetasin?"
  
  "Oota," kortsutas Nina kulmu, "kas sa teadsid sellest?"
  
  Kirill vastas tema etteheitvale pilgule ägeda pilguga. "Jah! Mida me teie arvates oleme kõik need aastad oma digijaamadega teinud? Saadame koode üle maailma, et hoiatada oma liitlasi ja jagada luureandmeid kõigi kohta, kes võivad proovida neid inimeste vastu kasutada. Me teame putukatest, mis olid merevaigu sisse lukustatud, sest aasta pärast Gustloffi katastroofi kasutas seda üks teine natsivärdjas minu isa ja tema ettevõtte vastu."
  
  "Sellepärast tahtsid sa meid heidutada seda otsimast," ütles Perdue. "Ma saan aru nüüd".
  
  "Kas see on kõik, mida sõdur uurijale rääkis?" küsis Sam vanamehelt.
  
  "Küsivad, kuidas ta kapteni käsust üle elas, ja siis ta vastab, et kapten ei saanud talle ligi, nii et ta ei kuulnud käsku," selgitas Kirill.
  
  "Miks ta ei saanud tema juurde tulla?" küsis Perdue ja pani faktid väikesesse vihikusse kirja.
  
  "Ta ei räägi. Ainult et kapten ei saanud temaga ühes ruumis olla. Võib-olla sellepärast lastakse teda enne seansi lõppu maha, võib-olla selle inimese nime tõttu, keda nad välja karjuvad. Nad arvavad, et ta varjab teavet, nii et tapavad ta ära," kehitas Kirill õlgu. "Ma arvan, et võib-olla oli see kiirgus."
  
  "Mille kiirgus? Venemaal minu teada tol ajal tuumategevust ei toimunud," rääkis Nina Kirillile viina ja endale veini valades. "Kas ma võin siin suitsetada?"
  
  "Muidugi," naeratas ta. Seejärel vastas ta naise küsimusele. "Esimene välk. Näete, esimene aatomipomm plahvatas Kasahstani stepis 1949. aastal, kuid keegi ei ütle teile, et tuumakatsetused on kestnud juba 1930. aastate lõpust. Arvan, et see Ukraina sõdur elas Kasahstanis enne Punaarmeesse võtmist, aga," kehitas ta ükskõikselt õlgu, võin eksida.
  
  "Mis nime nad taustal karjuvad, enne kui sõdur tapetakse?" - küsis Perdue eikusagilt. Talle tuli lihtsalt pähe, et tulistaja isik on endiselt mõistatus.
  
  "ARUANNE!" - Kirill irvitas. "Jah, võite kuulda kellegi karjumist, justkui üritaks ta teda peatada." Ta jäljendas vaikselt karjet. "Laagris!"
  
  
  23. peatükk
  
  
  Perdu tundis selle nime kuuldes tema sisemust haaravat hirmu. Ta ei saanud selle vastu midagi teha. "Vabandust," vabandas ta ja tormas tualetti. Põlvili kukkudes oksendas Perdue kõhu sisu välja . See hämmastas teda. Enne kui Kirill tuttava nime mainis, polnud tal sugugi halb olla, kuid nüüd värises ähvardavast helist terve keha.
  
  Samal ajal kui teised naljatasid Perdue võime üle oma jooki all hoida, kannatas ta kohutava kõhuiivelduse all, nii et ta langes uude depressiooni. Higisena ja palavikus haaras ta järgmiseks vältimatuks puhastuseks tualeti.
  
  "Kirill, kas saate mulle sellest rääkida?" - küsis Detlef. "Leidsin selle Gabi suhtlusruumist koos kogu teabega merevaigutoa kohta." Ta tõusis püsti ja keeras särginööbid lahti, paljastades vesti külge kinnitatud medali. Ta võttis selle ära ja ulatas Kirillile, kes näis olevat muljet avaldanud.
  
  "Mis kuramus see on?" Nina naeratas.
  
  "See on eriline medal, mis anti Praha vabastamisel osalenud sõduritele, mu sõber," ütles Kirill nostalgiaga. "Kas sa võtsid selle Gabi asjadest? Ta näis teadvat merevaigutoast ja Praha rünnakust palju. See on imeline kokkusattumus, ah?
  
  "Mis on juhtunud?"
  
  "Selles heliklipis filmitud sõdur osales Praha rünnakul, kust see medal pärineb," selgitas ta õhinal. "Sest üksus, milles ta teenis, 4. Ukraina rinne, osales operatsioonis Praha vabastamiseks natside okupatsioonist."
  
  "Meile teadaolevalt võis see pärineda samalt sõdurilt," soovitas Sam.
  
  "See oleks ärritav ja hämmastav samal ajal," tunnistas Detlef rahuloleva muigega. "Sellel pole nime peal või on?"
  
  "Ei, vabandust," ütles nende omanik. "Kuigi oleks olnud huvitav, kui Gabi oleks selle sõduri järeltulijalt medali saanud, kui ta merevaigutoa kadumist uuris." Ta naeratas nukralt, meenutades teda hellusega.
  
  "Sa nimetasid teda vabadusvõitlejaks," märkis Nina hajameelselt, toetades pead rusikale. "See on hea kirjeldus inimese kohta, kes üritab paljastada organisatsiooni, mis üritab kogu maailma üle võtta."
  
  "Täpselt õige, Nina," vastas ta.
  
  Sam läks vaatama, mis Perduel viga on.
  
  "Hei, vana kukk. Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta ja vaatas alla Perdue põlvilisele kehale. Vastust ei tulnud ja tualeti kohale kummardunud mehest polnud kuulda ka iiveldust. "Purdue?" Sam astus ette ja tõmbas Perdue õlast tagasi, kuid leidis, et ta jäi loid ja ei reageeri. Alguses arvas Sam, et tema sõber on minestanud, kuid kui Sam kontrollis oma elutähtsaid näitajaid, avastas ta, et Perdue oli tõsises šokis.
  
  Püüdes teda üles äratada, hüüdis Sam pidevalt oma nime, kuid Perdue ei vastanud süles. "Purdue," hüüdis Sam kindlalt ja valjult ning tundis oma peas surisevat tunnet. Järsku energia voolas ja ta tundis energiat. "Perdue, ärka üles," käskis Sam, luues ühenduse Perdue mõistusega, kuid tal ei õnnestunud teda äratada. Ta proovis seda kolm korda, iga kord suurendades keskendumisvõimet ja kavatsust, kuid tulutult. "Ma ei saa sellest aru. See peaks toimima, kui sa nii tunned!"
  
  "Detlef!" Sam helistas. "Kas te saaksite mind siin palun aidata?"
  
  Pikakasvuline sakslane tormas mööda koridori, kus ta kuulis Sami karjeid.
  
  "Aita mul ta voodisse tassida," oigas Sam, püüdes Perduet püsti tõsta. Detlefi abiga panid nad Perdue magama ja asusid uurima, mis tal viga on.
  
  "See on kummaline," ütles Nina. "Ta ei olnud purjus. Ta ei näinud välja haige ega midagi. Mis juhtus?
  
  "Ta just oksendas," kehitas Sam õlgu. "Aga ma ei saanud teda üldse üles äratada," ütles ta Ninale ja paljastas, et kasutas isegi oma uut võimet, "ükskõik, mida ma proovisin."
  
  "See on murettekitav," kinnitas ta oma sõnumit.
  
  "Ta on kõik leekides. Paistab nagu toidumürgitus," soovitas Detlef, kuid sai omanikult vastiku pilgu. "Vabandust, Kirill. Ma ei tahtnud teie kokkamist solvata. Kuid tema sümptomid näevad välja umbes sellised."
  
  Perdue iga tund kontrollimine ja tema äratamine ei andnud mingit mõju. Nad olid hämmingus sellest äkilisest palaviku- ja iiveldushoost, mille käes ta kannatas.
  
  "Ma arvan, et see võib olla hiline komplikatsioon, mille põhjustas midagi, mis juhtus temaga selles maoaugus, kus teda piinati," sosistas Nina Samile, kui nad Perdue voodil istusid. "Me ei tea, mida nad temaga tegid. Mis siis, kui nad süstiksid talle mingit toksiini või, hoidku jumal, surmavat viirust?
  
  "Nad ei teadnud, et ta jookseb minema," vastas Sam. "Miks nad peaksid teda haiglas hoidma, kui nad tahtsid, et ta haigeks jääks?"
  
  "Võib-olla meid nakatada, kui me teda päästame?" - Ta sosistas tungivalt, tema suured pruunid silmad täis paanikat. "See on salakavalate tööriistade komplekt, Sam. Kas sa oleksid üllatunud?
  
  Sam nõustus. Ta ei laseks midagi nende inimeste kõrvadest mööda. Mustal Päikesel oli peaaegu piiramatu kahju tekitamise võime ja selleks vajalik pahatahtlik intelligentsus.
  
  Detlef oli oma toas ja kogus Milla telefonikeskjaamast teavet. Naisehääl luges numbreid monotoonselt ette, summutatuna halva vastuvõtu tõttu Detlefi magamistoa ukse taga, Sami ja Nina koridoris. Kirill pidi enne õhtusöögi alustamist oma aida sulgema ja autoga sõitma. Tema külalised pidid homme lahkuma, kuid ta pidi neid siiski veenma, et nad ei jätkaks merevaigutoa otsimist. Lõpuks ei saanud ta midagi teha, kui nad, nagu paljud teised, nõudsid surmava ime jäänuste otsimist.
  
  Pühkinud Perdue otsaesise niiske pesulapiga, et leevendada tema endiselt tõusvat palavikku, läks Nina Detlefi vaatama, kui Sam duši all käis. Ta koputas vaikselt.
  
  "Tule sisse, Nina," vastas Detlef.
  
  "Kuidas sa teadsid, et see olen mina?" küsis ta rõõmsa naeratusega.
  
  "Keegi ei pea seda nii huvitavaks kui sina peale minu, muidugi," ütles ta. "Täna õhtul sain jaamas ühelt inimeselt sõnumi. Ta ütles mulle, et me sureme, kui jätkame Merevaigutoa otsimist, Nina.
  
  "Kas olete kindel, et sisestasite numbrid õigesti?" - ta küsis.
  
  "Ei, mitte numbrid. Vaata." Ta näitas oma mobiiltelefoni. Jälgimatult numbrilt saadeti sõnum jaama lingiga. "Häälestasin raadio sellele jaamale ja ta käskis mul lõpetada - lihtsas inglise keeles."
  
  "Kas ta ähvardas sind?" Ta kortsutas kulmu. "Oled sa kindel, et keegi teine sind ei kiusa?"
  
  "Kuidas ta saadaks mulle sõnumi jaama sagedusega ja siis minuga seal räägiks?" ta vaidles vastu.
  
  "Ei, ma ei mõtle seda. Kuidas sa tead, et see on Millalt? Selliseid jaamu on üle maailma laiali palju, Detlef. Olge ettevaatlik, kellega suhtlete," hoiatas ta.
  
  "Sul on õigus. Ma isegi ei mõelnud sellele," tunnistas ta. "Ma tahtsin nii meeleheitlikult hoida seda, mida Gabi armastas, mille vastu ta oli kirglik, teate? See on muutnud mind ohtude suhtes pimedaks ja mõnikord... ma ei hooli."
  
  "Noh, sa peaksid hoolima, leskmees. Maailm sõltub sinust," pilgutas Nina julgustavalt käele patsutades.
  
  Detlef tundis tema sõnade peale sihikindlust. "Mulle meeldib," naeris ta.
  
  "Mida?" küsis Nina.
  
  "See nimi on lesk. Kõlab nagu superkangelane, kas sa ei arva?" ta kiitles.
  
  "Ma arvan, et see on tegelikult päris lahe, kuigi see sõna tähistab kurba seisundit. See viitab millelegi südantlõhestavale," ütles ta.
  
  "See on tõsi," noogutas ta, "aga selline ma nüüd olen, tead? Leskne olemine tähendab, et ma olen ikka veel Gabi abikaasa, tead?
  
  Ninale meeldis Detlefi viis asjadele vaadata. Olles oma kaotuse põrgu läbi elanud, suutis ta siiski võtta oma kurva hüüdnime ja muuta selle oodiks. "See on väga lahe, lesk."
  
  "Oh, muide, need on numbrid päris jaamast, tänasest Millast," märkis ta Ninale paberit ulatades. "Te dešifreerite selle. Ma olen kohutav kõiges, millel pole päästikut.
  
  "Olgu, aga ma arvan, et peaksite oma telefonist lahti saama," andis Nina nõu. "Kui neil on teie number, saavad nad meid jälgida ja mul on sellest sõnumist väga halb tunne. Ärgem osutagem neile meie poole, eks? Ma ei taha surnult ärgata."
  
  "Te teate, et sellised inimesed leiavad meid üles ilma meie telefone jälgimata, eks?" vastas ta, saades nägusalt ajaloolaselt kindla pilgu. "Hästi. Ma viskan selle minema."
  
  "Nii et keegi ähvardab meid tekstisõnumitega?" ütles Perdue juhuslikult vastu ukseava nõjatudes.
  
  "Purdue!" Nina karjus ja tormas ette, et teda rõõmsalt kallistada. "Mul on nii hea meel, et sa üles ärkasid. Mis juhtus?
  
  "Sa peaksid tõesti oma telefonist lahti saama, Detlef. Inimesed, kes su naise tapsid, võisid olla need, kes sinuga ühendust võtsid," ütles ta lesele. Nina tundis end tema tõsidusest veidi kõrvalejäetuna. Ta lahkus kiiresti. "Tehke nii nagu tahate."
  
  "Muide, kes need inimesed on?" Detlef naeratas. Perdue polnud tema sõber. Talle ei meeldinud, et teda dikteerib keegi, keda ta kahtlustas oma naise tapmises. Tal ei olnud ikka veel tõelist vastust, kes ta naise tappis, nii et tema arvates said nad omavahel läbi ainult Nina ja Sami pärast - praegu.
  
  "Kus Sam on?" küsis Nina ja katkestas pruuliva kukevõitluse.
  
  "Duši all," vastas Perdue ükskõikselt. Ninale tema suhtumine ei meeldinud, kuid ta oli harjunud olema keset testosteroonirohkeid pissivõistlusi, kuigi see ei tähendanud, et see talle meeldiks. "See on vist pikim dušš, mis tal kunagi on olnud," muigas ta Perduest mööda, et koridori minna. Ta läks kööki kohvi keetma, et sünget õhkkonda kergendada. "Kas sa oled juba ära pesnud, Sam?" Ta kiusas, kui kõndis vannitoast mööda, kus ta kuulis, kuidas vesi plaatidele vastu lõi. "See maksab vanamehele kogu tema sooja vee." Nina asus uusimaid koode dešifreerima, nautides kohvi, mida ta oli juba üle tunni ihaldanud.
  
  "Jeesus Kristus!" - hüüdis ta äkki. Ta komistas vastu seina ja kattis seda nähes suu. Ta põlved kõverdusid ja ta kukkus aeglaselt kokku. Ta silmad tardusid, ta vaatas lihtsalt vana venelast, kes istus oma lemmiktoolil. Tema ees laual seisis tiibades oodates tema täis viinaklaas ja tema kõrval puhkas ta verine käsi, hoides endiselt kinni katkise peegli killust, millega ta oli kõri läbi lõiganud.
  
  Perdue ja Detlef jooksid välja, võitlusvalmis. Nad seisid silmitsi kohutava vaatepildiga ja seisid jahmunult, kuni Sam nendega vannitoast ühines.
  
  Kui šokk saabus, hakkas Nina ägedalt värisema, nuttes vastiku juhtumi pärast, mis pidi juhtuma ajal, mil ta Detlefi toas viibis. Sam, kes kandis ainult rätikut, lähenes vanamehele uudishimulikult. Ta uuris hoolikalt Kirilli käe asendit ja kurgu ülaosas asuva sügava haava suunda. Asjaolud olid kooskõlas enesetapuga; ta pidi sellega leppima. Ta vaatas kahte teist meest. Tema pilgus ei paistnud kahtlust, kuid seal oli tume hoiatus, mis ajendas Nina tema tähelepanu kõrvale juhtima.
  
  "Sam, kui olete riidesse pannud, kas aitate mul selle valmis teha?" - küsis ta jalule tõustes nuuksudes.
  
  "Jah".
  
  
  24. peatükk
  
  
  Pärast seda, kui nad Kirilli keha eest hoolitsesid ja ta voodisse linadesse mähkisid, täitus maja õhkkond pingest ja leinast. Nina istus laua taga, valades ikka aeg-ajalt pisaraid kalli vana venelase surma pärast. Tema ees seisid Perdue auto ja sülearvuti, millel ta aeglaselt ja poole südamega Detlefi numbrijadasid dešifreeris. Tema kohv oli külm ja isegi suitsupakk oli puutumata.
  
  Perdue astus tema juurde ja tõmbas ta õrnalt sümpaatsesse embusse. "Mul on nii kahju, kallis. Ma tean, et sa jumaldasid vanameest." Nina ei öelnud midagi. Perdue surus oma põse õrnalt oma põse vastu ja ta suutis mõelda vaid sellele, kui kiiresti tema temperatuur normaliseerub. Naise juuksekatte all sosistas ta: "Ole selle sakslasega ettevaatlik, mu arm, palun. Ta tundub paganama hea näitlejana, aga ta on sakslane. Kas näete, kuhu ma sellega lähen?"
  
  Nina õhkas. Tema pilgud kohtusid Perdue omaga, kui too kortsutas kulmu ja nõudis vaikselt selgitust. Ta ohkas ja vaatas ringi, veendumaks, et nad on üksi.
  
  "Ta on otsustanud oma mobiiltelefoni alles jätta. Sa ei tea temast midagi peale tema osaluse Berliini mõrvajuurdluses. Kõik, mida me teame, võib ta olla peategelane. Tema võis olla see, kes tappis oma naise, kui sai aru, et naine mängib vaenlase poolel," esitas ta oma versiooni pehmelt.
  
  "Kas sa nägid teda tappimas?" Saatkonnas? Kas sa üldse kuulad ennast?" küsis ta nördimust täis toonil: "Ta aitas sind päästa, Perdue. Kui poleks olnud teda, poleks me Samiga kunagi teadnud, et sa oled kadunud. Kui poleks Detlefi, poleks me kunagi teadnud, kus et leida Kasahstani musta päikese auk." et teid päästa."
  
  Perdue naeratas. Tema näoilme andis edasi tema võidu. "Täpselt seda ma tahan öelda, mu kallis. See on lõks. Ärge lihtsalt järgige kõiki tema juhiseid. Kust sa tead, et ta sind ja Sami minu juurde ei juhatanud? Võib-olla oleksite pidanud mind leidma; pidi mind välja viima. Kas see kõik on osa suurest plaanist?
  
  Nina ei tahtnud seda uskuda. Siin ärgitas ta Detlefi nostalgiast ohtude ees silmi kinni pigistama, kuid ta tegi täpselt sama asja! Polnud kahtlustki, et Perduel oli õigus, kuid ta ei suutnud veel võimalikust reetmisest aru saada.
  
  "Must päike on valdavalt sakslane," sosistas Perdue koridori kontrollides. "Neil on igal pool oma inimesed. Ja keda nad kõige rohkem tahavad planeedi näost pühkida? Mina, sina ja Sam. Mis oleks parem viis meid kõiki tabamatut aaret otsima kokku viia, kui panna ohvriks topeltagent Black Sun? Ohver, kellel on kõik vastused, on rohkem nagu... kaabakas.
  
  "Kas sul õnnestus see teave dešifreerida, Nina?" - küsis Detlef tänavalt sisse tulles ja särki seljast raputades.
  
  Perdue vaatas talle otsa, silitas ta juukseid viimast korda, enne kui läks kööki juua tooma. Nina pidi külmana hoidma ja kaasa mängima, kuni suutis kuidagi aru saada, kas Detlef mängis vales meeskonnas. "Peaaegu valmis," ütles ta talle, varjates kõiki kahtlusi. "Ma lihtsalt loodan, et saame piisavalt teavet, et midagi kasulikku leida. Mis siis, kui see sõnum ei puuduta merevaigutoa asukohta?
  
  "Ära muretse. Kui jah, siis ründame ordut otsekohe. Persse merevaigutuba," ütles ta. Ta võttis südameasjaks Perduest eemale hoida, vältides vähemalt temaga kahekesi jäämist. Need kaks ei saanud enam läbi. Sam oli eemal ja veetis suurema osa ajast üksi oma toas, jättes Nina end täiesti üksi tundma.
  
  "Peame varsti lahkuma," soovitas Nina valju häälega, et kõik kuuleksid. "Ma hakkan selle ülekande dešifreerima ja siis peame teele asuma, enne kui keegi meid üles leiab. Võtame Kirilli surnukeha asjus kohalike võimudega ühendust niipea, kui oleme siit piisavalt kaugel."
  
  "Olen nõus," ütles Perdue, seistes ukse taga, kust ta vaatas päikeseloojangut. "Mida varem me merevaigutuppa jõuame, seda parem."
  
  "Niikaua, kui saame õiget teavet," lisas Nina järgmist rida kirjutades.
  
  "Kus Sam on?" küsis Perdue.
  
  "Ta läks oma tuppa pärast seda, kui olime Kirilli sodi ära koristanud," vastas Detlef.
  
  Perdue tahtis Samiga tema kahtlustest rääkida. Niikaua kui Nina suutis Detlefi tegevuses hoida, võis ta ka Sami hoiatada. Ta koputas uksele, kuid vastust ei tulnud. Perdue koputas valjemini, et Sami äratada juhuks, kui ta magaks. "Meister Cleve! Praegu pole aeg viivitada. Peame kiiresti valmis saama!"
  
  "Sain aru," hüüdis Nina. Detlef tuli temaga laua taha, et näha, mida Millal öelda on.
  
  "Mida ta ütleb?" - küsis ta Nina kõrvale toolile istudes.
  
  "Võib-olla tundub see koordinaatidena? Kas sa näed? "pakkus ta talle paberit ulatades. Seda vaadates mõtles Nina, mida ta teeks, kui ta märkaks, et naine kirjutas võltssõnumi, et näha, kas ta teab juba iga sammu. Ta koostas sõnumi, oodates, et mees kahtleks tema töös. Siis saab ta teada, kas ta juhib rühma oma numbrijadadega.
  
  "Sam on läinud!" karjus Perdue.
  
  "Ei saa olla!" karjus Nina vastu, oodates Detlefi vastust.
  
  "Ei, ta tõesti lahkus," kähises Perdue pärast kogu maja läbiotsimist. "Ma vaatasin igal pool. Vaatasin isegi väljas. Sam lahkus."
  
  Detlefi mobiiltelefon helises.
  
  "Pane see kõlarisse, tšempion," nõudis Perdue. Kättemaksuhimulise muigega täitis Detlef selle.
  
  "Holzer," vastas ta.
  
  Sel ajal, kui mehed taustal rääkisid, võisid nad kuulda, kuidas kellelegi telefon edastati. Nina oli pettunud, et ta ei suutnud oma väikest saksa keele testi lõpetada.
  
  Milla tõeline sõnum, mille ta dešifreeris, sisaldas enamat kui lihtsalt numbreid või koordinaate. See oli palju häirivam. Telefonikõnet kuulates peitis ta paberitüki algsõnumiga oma peenikestesse sõrmedesse. Kõigepealt oli kirjas "Tajfel ist Gekommen", seejärel "rajatis"varjupaik" ja "kontakt on vajalik". Viimases osas oli lihtsalt kirjas "Pripyat, 1955".
  
  Telefoni kõlarist kuulsid nad tuttavat häält, mis kinnitas nende halvimaid hirme.
  
  "Nina, ära pööra tähelepanu sellele, mida nad ütlevad! Ma elan selle üle!"
  
  "Sam!" - karjus ta.
  
  Nad kuulsid kähmlust, kui vangistajad Samit tema jultumuse eest füüsiliselt karistasid. Taustal palus üks mees Samil öelda, mida talle räägiti.
  
  "Merevaigutuba on sarkofaagis," kogeles Sam, sülitades verd äsja saadud löögist. "Teil on 48 tundi aega, et ta tagasi saada, muidu tapavad nad Saksamaa kantsleri. Ja... ja," õhkas ta, "võta EL üle kontrolli."
  
  "WHO? Sam, kes?" küsis Detlef kiiresti.
  
  "Pole saladus, kes, mu sõber," ütles Nina talle otse.
  
  "Kellele me selle anname?" Perdue sekkus. "Kus ja millal?"
  
  "Saate juhised hiljem," ütles mees. "Sakslane teab, kust seda kuulata."
  
  Kõne lõppes ootamatult. "Oh jumal," oigas Nina läbi käte, kattes kätega nägu. "Sul oli õigus, Perdue. Selle kõige taga on Milla.
  
  Nad vaatasid Detlefi poole.
  
  "Kas arvate, et ma olen selle eest vastutav?" - kaitses ta ennast. "Oled sa hull?"
  
  "Teie olete see, kes on meile seni kõik juhised andnud, hr Holzer - mitte vähem, Milla ülekannete põhjal. "Black Sun" saadab meie juhiseid sama kanali kaudu. Tehke need kuradi arvutused!" - hüüdis Nina, keda Perdue hoidis tagasi, et mitte suurt sakslast rünnata.
  
  "Ma ei teadnud sellest midagi! Ma vannun! Ma otsisin Purdue'd, et saada selgitust, kuidas mu naine suri, jumala eest! Minu missioon oli lihtsalt leida oma naise tapja, mitte see! Ja ta seisab sealsamas, kallis, sinuga koos. Sa katad teda endiselt pärast kogu seda aega ja kogu selle aja teadsid, et ta tappis Gabi," karjus Detlef raevukalt. Ta nägu muutus punaseks ja ta huuled värisesid raevust, kui ta oma Glockiga neile osutas, avades tule.
  
  Perdue haaras Ninast kinni ja tõmbas ta endaga põrandale. "Vannituppa, Nina! Edasi! Edasi!"
  
  "Kui sa ütled, et ma ütlesin sulle seda, siis ma vannun, et tapan su!" - karjus ta mehele, kui too teda ettepoole lükkas, vaevu hästi sihitud kuulidest kõrvale hiilides.
  
  "Ma ei tee seda, ma luban. Lihtsalt liiguta! Ta on otse meie poole!" - anus Perdue, kui nad vannitoa läve ületasid. Detlefi vari, mis oli koridoriseina taustal massiivne, liikus kiiresti nende poole. Nad lõid vannitoaukse kinni ja lukustasid just siis, kui kostus järjekordne lask, mis tabas terasukse raami.
  
  "Issand jumal, ta tapab meid," kähises Nina, uurides esmaabikomplektist midagi teravat, mida ta saaks kasutada, kui Detlef paratamatult uksest sisse tungis. Ta leidis paar teraskääre ja pistis need oma tagataskusse.
  
  "Proovi akent," soovitas Perdue kulmu pühkides.
  
  "Mis viga?" - ta küsis. Perdue nägi jälle haige välja, higistas tohutult ja hoidis vanni käepidemest kinni. "Oh jumal, mitte jälle."
  
  "See hääl, Nina. Mees telefonis. Ma arvan, et tundsin ta ära. Tema nimi on Kemper. Kui nad teie plaadil nime ütlesid, tundsin ma samamoodi nagu praegu. Ja kui ma kuulsin selle mehe häält Sami telefonist, tuli mulle jälle see kohutav iiveldus peale," tunnistas ta räsitud hingeldades.
  
  "Kas sa arvad, et need loitsud on põhjustatud kellegi häälest?" küsis ta kähku, surudes põse põrandale, et ukse alla vaadata.
  
  "Ma pole kindel, aga ma arvan nii," vastas Perdue, võideldes unustuse valdava haarde vastu.
  
  "Keegi seisab ukse ees," sosistas ta. "Purdue, sa pead jääma rõõmsaks. Ta on ukse taga. Peame aknast läbi minema. Kas sa arvad, et saad sellega hakkama?"
  
  Ta raputas pead. "Ma olen liiga väsinud," norskas ta. "Sa peaksid välja minema... uh, siit..."
  
  Perdue rääkis seosetult ja komistas väljasirutatud kätega tualettruumi poole.
  
  "Ma ei jäta sind siia!" - protesteeris ta. Perdue oksendas, kuni oli istumiseks liiga nõrk. Ukse ees oli kahtlaselt vaikne. Nina oletas, et psühhootiline sakslane ootab kannatlikult, kuni nad välja tulevad, et saaks nad maha lasta. Ta oli ikka veel ukse ees, nii et naine keeras liigutuste varjamiseks vanni kraanid lahti. Ta keeras kraanid lõpuni ja avas seejärel ettevaatlikult akna. Nina keeras ükshaaval kannatlikult vardad kääride teraga lahti, kuni suutis eseme eemaldada. See oli raske. Nina ohkas, keerates oma torsot, et seda langetada, kuid leidis, et Perdue käed on teda aitama tõstetud. Ta laskis trellid alla, muutudes taas oma vana mina sarnaseks. Ta oli nendest imelikest loitsudest täiesti jahmunud, mistõttu ta tundis end kohutavalt halvasti, kuid ta vabastati peagi.
  
  "Kas sa tunned ennast paremini?" ta küsis. Ta noogutas kergendatult, kuid Nina nägi, et pidevad palaviku- ja oksendamise hood võtsid ta kiiresti välja. Ta silmad näisid väsinud ja nägu kahvatu, kuid ta tegutses ja rääkis nagu alati. Perdue aitas Ninal aknast välja ronida ja ta hüppas väljas murule. Tema kõrge keha kaardus kohmakalt üsna kitsas vahekäigus, enne kui ta naise kõrvale maapinnale hüppas.
  
  Järsku langes neile Detlefi vari.
  
  Kui Nina hiiglaslikku ohtu vaatas, jäi ta süda peaaegu seisma. Ilma mõtlemata hüppas naine püsti ja pussitas teda kääridega kubemesse. Perdue lõi Glocki käest ja võttis selle, kuid polt oli kinni kiilunud, mis viitas tühjale salvele. Suur mees hoidis Ninat süles, naerdes Perdue ebaõnnestunud katse peale teda tulistada. Nina tõmbas käärid välja ja lõi teda uuesti. Detlefi silm lõhkes, kui ta surus suletud terad tema pesasse.
  
  "Lähme, Nina!" Perdue karjus ja viskas kasutu relva minema. "Enne kui ta üles tõuseb. See ikka liigub!"
  
  "Jah?" - ta naeratas. "Ma saan seda muuta!"
  
  Kuid Perdue tõmbas ta eemale ja nad jooksid oma asjad maha jättes linna poole.
  
  
  25. peatükk
  
  
  Sam komistas kondise kujuga türanni taha. Tema parema kulmu all olevast haavast voolas veri mööda nägu ja määris särki. Bandiidid hoidsid teda kätest kinni, tirides teda Gdynia lahe vees vuliseva suure paadi poole.
  
  "Härra Cleave, ma eeldan, et täidate kõiki meie korraldusi, vastasel juhul süüdistatakse teie sõpru Saksamaa kantsleri surmas," teatas vangistaja.
  
  "Sul pole nende küljes midagi riputada!" Sam vaidles vastu. "Pealegi, kui nad teie kätesse mängivad, sureme me kõik nagunii. Teame, kui vastikud on ordu eesmärgid."
  
  "Ja siin ma arvasin, et te teate ordu geniaalsust ja võimeid. Kui rumal minust. Palun ärge sundige mind oma kolleege eeskujuks võtma, et näidata teile, kui tõsised me oleme," nähvas Klaus sarkastiliselt. Ta pöördus oma meeste poole. "Võtke ta pardale. Me peame minema ".
  
  Sam otsustas enne oma uusi oskusi kasutama hakata. Ta tahtis enne natuke puhata, et see teda uuesti alt ei veaks. Nad tirisid ta jämedalt üle doki ja lükkasid ta raputavale laevale.
  
  "Tooge ta!" - käskis üks meestest.
  
  "Kohtumiseni, kui jõuame sihtkohta, härra Cleve," ütles Klaus heatujuliselt.
  
  "Oh jumal, siin ma olen jälle kuradi natsilaeval!" Sam kurvastas oma saatust, kuid tema tuju oli vaevalt resigneerunud: "Seekord rebin nende aju laiali ja panen nad üksteist tapma." Kummalisel kombel tundis ta oma võimeid tugevamalt, kui tema emotsioonid olid negatiivsed. Mida tumedamad on tema mõtted. muutus, seda tugevamaks kipitustunne tema ajus oli."See on siiani alles," naeratas ta.
  
  Ta oli harjunud parasiidi tundega. Teadmine, et see oli midagi muud kui maapealse nooruse putukas, ei muutnud Sami midagi. See andis talle tohutu vaimse jõu, kasutades võib-olla mõningaid võimeid, mis on ammu unustatud või mida tuleb veel kauges tulevikus arendada. Võib-olla, arvas ta, on see organism, mis on spetsiaalselt kohandatud tapma, sarnaselt kiskja instinktidele. See võib olla suunanud energiat tänapäevase aju teatud osadest, suunates selle ümber esmastele psüühilistele instinktidele; ja kuna need instinktid teenisid ellujäämist, ei olnud nende eesmärk mitte piinata, vaid allutada ja tappa.
  
  Enne pekstud ajakirjaniku kajutisse lükkamist, mille nad olid oma vangi jaoks reserveerinud, riisusid kaks meest, kes Sami käes hoidsid, ta alasti. Erinevalt Dave Perduest ei hakanud Sam vastu. Selle asemel veetis ta oma mõtetes aega, blokeerides kõike, mida nad tegid. Kaks Saksa gorillat, kes teda lahti riietasid, olid kummalised ja selle väikese sakslase järgi, mida ta aru sai, tegid nad kihla, kui kaua võtab Šoti tõuke murdumine aega.
  
  "Vaikimine on tavaliselt allalangemise negatiivne osa," naeratas kiilakas mees, kui tõmbas Sami boksereid pahkluuni alla.
  
  "Mu tüdruksõber teeb seda vahetult enne jonnihoogu," märkis kõhn. "100 eurot, et homseks nutab ta nagu lits."
  
  Kiilakas bandiit vaatas Samile otsa, seistes talle ebamugavalt lähedal. "Sa oled sees. Ma ütlen, et ta üritab põgeneda, enne kui me Lätti jõuame.
  
  Kaks meest naersid, kui nad oma vangistusest alasti, räbaldunud ja läikimatu näoilme maski taga kihama jätsid. Kui nad ukse sulgesid, jäi Sam mõnda aega liikumatuks. Ta ei teadnud, miks. Ta lihtsalt ei tahtnud end liigutada, kuigi tema mõtlemine polnud sugugi kaoses. Ta tundis end sisemiselt tugevana, võimeka ja võimsana, kuid seisis paigal, et lihtsalt olukorda hinnata. Esimene liigutus oli lihtsalt tema silmad, mis uurisid ruumi, kuhu nad ta lahkusid.
  
  Tema ümber asuv kajut polnud kaugeltki hubane, nagu ta külmalt ja kalkuleerivatelt omanikelt ootas. Kreemjas terasseinad on neljast kruvitud nurgast ühendatud külma palja põrandaga jala all. Ei olnud voodit, tualetti ega akent. Lihtsalt uks, äärtest lukustatud samamoodi nagu seinad. Seal oli ainult üksainus lambipirn, mis hämaralt valgustas kõledat ruumi, jättes talle vähese sensoorse stimulatsiooni.
  
  Sam ei pahandanud tähelepanu hajumise tahtlikku puudumist, sest see, mis pidi olema Kemperi viisakalt piinamismeetod, oli tema pantvangile teretulnud võimalus keskenduda täielikult oma vaimsetele võimetele. Teras oli külm ja Sam pidi kas öö läbi seisma või tagumiku külmetama. Ta istus maha ega mõelnud palju oma raskele olukorrale, äkiline külmus ei avaldanud talle suurt muljet.
  
  "Põrgusse kõigega," ütles ta endale. "Ma olen šotlane, idioodid. Mis te arvate, mida me tavalisel päeval oma kiltide all kanname?" Külm tema suguelundite all oli kindlasti ebameeldiv, aga talutav ja seda siin vaja oligi. Sam soovis, et tema kohal oleks lüliti tulede kustutamiseks. Valgus segas tema meditatsiooni. Kui paat tema all kõikus, sulges ta silmad, püüdes vabaneda tuikavast peavalust ja sõrmenukkide põletusest, kus vangistajatega võideldes oli nahk rebenenud.
  
  Aeglaselt, ükshaaval, häälestas Sam välja väiksemad ebamugavused, nagu valu ja külm, triivides aeglaselt intensiivsematesse mõttetsüklitesse, kuni tundis, kuidas vool koljus tugevneb, nagu rahutu uss ärkamas tema kolju tuumas. Tema ajust läbis tuttav laine ja osa sellest imbus adrenaliini tilkadena seljaajusse. Ta tundis, kuidas ta silmamunad kuumenesid, kui salapärane välk täitis ta pea. Sam naeratas.
  
  Tema vaimusilmas tekkis lõas, kui ta püüdis Klaus Kemperile keskenduda. Tal ei olnud vaja teda laeval leida, kui ta ütles oma nime. Tunni aja pärast ei suutnud ta ikka veel lähedal asuva türanni üle kontrolli saada, mistõttu Sam jäi nõrgaks ja higistas tugevalt. Frustratsioon ähvardas nii tema enesekontrolli kui ka lootust proovida, kuid ta jätkas proovimist. Lõpuks pingutas ta oma meele nii palju, et kaotas teadvuse.
  
  Kui Sam tuli, oli tuba pime, mistõttu ta ei olnud oma seisundis kindel. Ükskõik kui kõvasti ta silmi pingutas, ei näinud ta pilkases pimeduses midagi. Lõpuks hakkas Sam kahtlema oma terves mõistuses.
  
  "Kas ma näen und?" imestas ta, kui ta käe enda ette sirutas, sõrmeotsad rahulolematud. "Kas ma olen praegu selle koletu asja mõju all?" Aga ta ei saanud olla. Lõppude lõpuks, kui teine võttis kontrolli enda kätte, vaatas Sam tavaliselt läbi õhukese loorina. Varasemaid katseid jätkates sirutas ta oma mõtted nagu otsiv kombits pimedusse, et Klaus leida: Manipulatsioon, see selgub, et see oli tabamatu tegevus ja sellest ei tulnud midagi välja, välja arvatud tulise arutelu kauged hääled ja teiste valju naer.
  
  Äkitselt kadus nagu välgutaju tema ettekujutus ümbritsevast, andes teed elavale mälestusele, millest ta seni polnud teadlik. Sam kortsutas kulmu, meenutades, kuidas ta lamas laual määrdunud lampide all, mis heitsid töökojas haledat valgust. Ta mäletas tugevat kuumust, millega ta väikeses tööriistade ja konteineritega täidetud tööruumis kokku puutus. Enne kui ta jõudis rohkem näha, vallandas tema mälu järjekordse sensatsiooni, mille ta meel otsustas unustada.
  
  Pimedas kuumas kohas lebades täitis ta sisekõrva piinav valu. Tema kohal olevast tünnist lekkis tilk puumahla, napilt puududes tema näost. Tünni all särises tema mälestuste kõikuvates nägemustes suur tuli. See oli tugeva kuumuse allikas. Sügaval kõrvas pani terav kipitus ta valust karjuma, kui pea kõrval olevale lauale tilkus kollast siirupit.
  
  Sami hing takerdus kurku, kui mõistmine talle pähe tormas. 'Amber! Organism jäi merevaigu lõksu, mille too vana pätt sulatas! Kindlasti! Kui see sulas, suutis verine olend vabalt põgeneda. Kuigi pärast kõiki neid aastaid peaks ta surnud olema. Ma mõtlen, et iidse puu mahl on vaevalt krüogeenne!' Sam vaidles oma loogikale vastu. See juhtus ajal, mil ta oli Kalihasa valduses töötoas teki all pooleldi teadvusel, kui ta alles toibus oma katsumustest neetud laeval DKM Geheimnis pärast seda, kui see oli ta välja visanud.
  
  Sealt edasi, kogu segaduse ja valuga, läks asi tumedaks. Kuid Sam mäletas vanameest, kes jooksis sisse, et takistada kollase vedeliku väljavalamist. Talle meenus ka vanamees, kes küsis temalt, kas ta on põrgust välja heidetud ja kellele see kuulub. Sam vastas vanamehe küsimusele kohe "Purdue", mis oli pigem alateadlik refleks kui tegelik sidusus, ja kaks päeva hiljem leidis ta end teel mõnda kaugesse salajasse rajatisse.
  
  Seal taastus Sam järk-järgult ja raskelt Purdue käsitsi valitud arstide meeskonna hoole ja arstiteaduse all, kuni oli valmis Purduega Reichtisusises liituma. Tema rõõmuks kohtus ta just seal Ninaga, oma väljavalitu ja aastate jooksul pidevate kakluste objektiks Perduega.
  
  Kogu nägemus kestis vaid paarkümmend sekundit, kuid Sam tundis, nagu elaks ta reaalajas uuesti läbi iga detaili - kui aja mõiste selles moonutatud eksistentsi mõttes üldse eksisteeriks. Tema hääbuvate mälestuste järgi otsustades oli Sami mõttekäik peaaegu normaalseks muutunud. Vaimse ekslemise ja füüsilise reaalsuse kahe maailma vahel lülitusid tema meeled nagu hoovad, mis kohanesid vahelduva vooluga.
  
  Ta oli tagasi toas, tema tundlikke ja palavikulisi silmi ründas palja lambipirni nõrk valgus. Sam lamas selili ja värises enda all olevast külmast põrandast. Mu nahk oli õlgadest vasikateni tuim terase lakkamatust temperatuurist. Sammud lähenesid ruumile, kus ta oli, kuid Sam otsustas possumit mängida, olles taas pettunud suutmatusest välja kutsuda vihast entomojumalat, nagu ta seda nimetas.
  
  "Härra Cleave, mul on piisavalt koolitust, et teada saada, kui keegi teeskleb. Sa pole teovõimetum kui mina," pomises Klaus ükskõikselt. "Kuid ma tean ka, mida te teha püüdsite, ja pean ütlema, et ma imetlen teie julgust."
  
  Sam oli uudishimulik. Liikumata küsis ta: "Oh, ütle mulle, vanamees." Klausi ei lõbustanud nõme jäljendus, millega Sam Cleave naeruvääristas oma rafineeritud, peaaegu naiselikku sõnaosavus. Ajakirjaniku jultumusest tõmbusid ta rusikad peaaegu kokku, kuid ta oli enesekontrolli asjatundja ja hoidis end vormis. "Sa püüdsid mu mõtteid juhtida. Kas see või jäite lihtsalt minu mõtetesse endise tüdruksõbra ebameeldivaks mälestuseks.
  
  "Nagu sa tead, mis tüdruk on," pomises Sam rõõmsalt. Ta ootas lööki ribidesse või jalahoopi pähe, kuid midagi ei juhtunud.
  
  Lükkades tagasi Sami katsed oma kättemaksu õhutada, selgitas Klaus: "Ma tean, et teil on Kalihasa, hr Cleve. Olen meelitatud, et peate mind piisavalt tõsiseks ohuks, et seda minu vastu kasutada, kuid pean paluma teil kasutada rahustavamaid tavasid. Vahetult enne lahkumist naeratas Klaus Samile: "Palun salvestage oma eriline kingitus... taru jaoks."
  
  
  26. peatükk
  
  
  "Sa mõistad, et Pripyat on umbes neljateistkümne tunni kaugusel, eks?" Nina teatas Perduele, kui too Kirilli garaaži poole hiilis. "Rääkimata tõsiasjast, et Detlef võib ikka veel siin olla, nagu võite arvata sellest, et tema surnukeha pole täpselt selles kohas, kus ma talle viimase löögi andsin, eks?"
  
  "Nina, mu kallis," ütles Perdue talle vaikselt, "kus on teie usk? Veelgi parem, kus on see äge nõid, kelleks sa tavaliselt muutud, kui olukord raskeks läheb? Usalda mind. Ma tean, kuidas seda teha. Kuidas me muidu Samit päästame?"
  
  "Kas see on Sami pärast? Oled sa kindel, et see ei ole merevaigutoa tõttu?" - hüüdis ta talle. Perdue ei väärinud oma süüdistusele vastust.
  
  "See ei meeldi mulle," nurises ta Perdue kõrval kükitades, uurides maja ja hoovi perimeetrit, kust nad vähem kui kaks tundi varem napilt põgenesid. "Mul on halb tunne, et ta on ikka veel seal."
  
  Perdue hiilis Cyrili garaažiuksele lähemale, kaks lagunenud raudlehte, mida traat ja hinged vaevu paigal hoidsid. Uksed ühendas tabalukk jämedal roostes ketil, parempoolse ukse veidi viltu jäävast asendist oli vahe mitu tolli. Aida sees prao taga oli pime. Perdue püüdis näha, kas ta suudab tabaluku lõhkuda, kuid kohutav krigistamine ajendas teda loobuma katsest, et vältida teatud mõrvarliku leske häirimist.
  
  "See on halb mõte," rõhutas Nina, kaotades järk-järgult kannatlikkuse Perduega.
  
  "Märkus," ütles ta hajameelselt. Mõttes sügavalt pani ta käe naise reiele, et tema tähelepanu köita. "Nina, sa oled väga väike naine."
  
  "Aitäh märkamast," pomises ta.
  
  "Kas sa arvad, et mahutad oma keha uste vahele?" küsis ta siiralt. Kergitades üht kulmu, vaatas ta talle otsa ega öelnud midagi. Tõepoolest, ta mõtles sellele, kuna aeg hakkas otsa saama ja neil oli järgmisse sihtkohta jõudmiseks veel pikk vahemaa. Lõpuks hingas ta välja, sulges silmad ja tajus õiget eelarvamuslikku kahetsust selle pärast, mida kavatses teha.
  
  "Ma teadsin, et võin sinu peale loota," naeratas ta.
  
  "Jää vait!" - põrutas ta talle, surudes ärritunult huuli kokku ja keskendudes ülima keskendunult. Nina astus edasi läbi kõrge umbrohu ja okkaliste põõsaste, mille okkad torkasid läbi ta paksu teksakanga. Ta võpatas, kirus ja pomises läbi topeltukse pusle, kuni jõudis takistuse alla, mis seisis tema ja Kirilli pekstud Volvo vahel. Nina mõõtis silmadega ustevahelise tumeda pilu laiust, raputades pead Perdue suunas.
  
  "Edasi! Sa tuled," lausus ta naisele suu, piiludes umbrohu tagant välja, et Detlefi vaadata. Oma vaatenurgast oli tal selge vaade majale ja eriti vannitoa aknale. Eelis oli aga ka needus, kuna see tähendas, et keegi ei saanud neid kodust jälgida. Detlef nägi neid sama hästi kui nemad teda, ja see oli kiireloomulisuse põhjus.
  
  "Oh jumal," sosistas Nina, surudes oma käed ja õlad uste vahele, vajus vastu kaldus ukse karedat serva, mis hõõrus ta selga, kui ta sealt läbi läks. "Issand, hea, et ma teist teed ei läinud," pomises ta vaikselt. "Sellest tuunikalapurgist nülitaks mind midagi kohutavat!" Ta kortsutas kulmu veelgi, kui tema reie lohises mööda pisikesi sakilisi kalju, millele järgnesid samamoodi kahjustatud peopesad.
  
  Perdue teravad pilgud jäid majale, kuid ta ei kuulnud ega näinud midagi, mis teda hoiataks - veel. Ta süda peksis, mõeldes, et maja tagauksest väljus surmav püssimees, kuid ta usaldas Ninat, et nad aitaks nad välja raskest olukorrast, millesse nad sattusid. Teisalt kartis ta võimalust, et Kirilli auto võtmed polegi süütes. Kui ta kuulis keti kõrist, nägi ta, kuidas Nina puusad ja põlved sisenesid pilusse ning siis kadusid tema saapad pimedusse. Kahjuks polnud ta ainuke, kes müra kuulis.
  
  "Suurepärane töö, kallis," sosistas ta naeratades.
  
  Sisse sisenedes tundis Nina kergendust, et autouks, mida ta üritas avada, oli lukust lahti, kuid ta oli peagi laastanud, kui avastas, et võtmed ei olnud üheski kohtades, mida ta oli näinud arvukad püssimehed.
  
  "Kurat," sosistas ta püügivahendites, õllepurkides ja mitmes muus esemes, mille otstarvet ta isegi mõelda ei tahtnud. "Kus kurat su võtmed on, Kirill? Kus hullud vanad vene sõdurid oma neetud autovõtmeid hoiavad, välja arvatud taskus?
  
  Väljas kuulis Perdu, kuidas köögiuks klõpsatus sulgub. Nagu ta kartis, ilmus Detlef nurga taha. Perdue laiutas murul, lootes, et Detlef läks õue millegi tühise pärast. Kuid Saksa hiiglane jätkas kõndimist garaaži poole, kus Ninal oli ilmselt probleeme autovõtmete leidmisega. Ta pea oli mähitud mingisuguse verise riide sisse, mis kattis ta silma, mille Nina oli kääridega läbi torganud. Teades, et Detlef on tema vastu vaenulik, otsustas Perdue ta tähelepanu Ninalt kõrvale juhtida.
  
  "Ma loodan, et tal pole seda neetud relv käes," pomises Perdue, kui ta vaatevälja hüppas ja paadikuuri poole suundus, mis oli üsna kaugel. Varsti pärast seda kuulis ta tulistamist, tundis oma õlal kuuma tõuget ja teine vihises mööda tema kõrva. "Jama!" - komistas ta komistades, kuid hüppas püsti ja jätkas kõndimist.
  
  Nina kuulis lasku. Püüdes kõigest väest mitte paanikasse sattuda, haaras ta väikese nikerdusnoa, mis lebas kõrvalistme taga põrandal, kuhu olid laotud püügivahendid.
  
  "Ma loodan, et ükski neist laskudest ei tapnud mu endist poiss-sõpra Detlefi või ma löön su perse selle pisikese kirkaga nahka," muigas ta, lülitas auto katusetuled sisse ja kummardus, et jõuda rooli all oleva juhtmestikuni. Tal polnud kavatsust taaselustada oma varasemat romantikat Dave Perduega, kuid ta oli üks tema kahest parimast sõbrast ja naine jumaldas teda, kuigi too viis ta alati eluohtlikesse olukordadesse.
  
  Enne paadikuuri jõudmist mõistis Perdue, et tema käsi põleb. Soe veretilk jooksis mööda küünarnukist ja kätt, kui ta hoone varjualuse poole jooksis, kuid kui ta lõpuks tagasi sai vaadata, ootas teda veel üks halb üllatus. Detlef ei jälitanud teda üldse. Kuna Detlef ei pidanud end enam riskivõtjaks, pani ta oma Glocki kabuuri ja suundus raputava garaaži poole.
  
  "Oh ei!" Perdue õhkas. Ta teadis aga, et Detlef ei pääse Ninani läbi kitsa pilu kettlukuga uste vahel. Selle muljetavaldaval suurusel olid omad puudused ning see oli elupäästja pisikesele ja tujukale Ninale, kes oli sees, juhtis autot higiste kätega ja peaaegu ilma valguseta.
  
  Pettunud ja haiget saanud Perdue vaatas abitult pealt, kuidas Detlef lukku ja ketti kontrollis, et näha, kas keegi oleks võinud selle ära murda. "Tõenäoliselt arvab ta, et olen siin üksi. Jumal, ma loodan nii, mõtles Perdue. Sel ajal kui sakslane garaažiukse kallal töötas, lipsas Perdue majja, et võtta nii palju asju, kui jaksas. Nina sülearvutikotis oli ka tema pass ja Sami passi leidis ta toaajakirjanik voodi kõrval toolil.Sakslase rahakotist võttis Perdue sularaha ja kuldse AMEXi krediitkaardi.
  
  Kui Detlef usuks, et Perdue jättis Nina linna ja naaseb, et temaga lahingut lõpetada, oleks see suurepärane; lootis miljardär, kui ta köögiaknast sakslast olukorra üle mõtiskles. Perdue tundis, et ta käsi läks tuimaks kuni sõrmedeni ja verekaotus pani ta uimaseks, nii et ta kasutas allesjäänud jõudu, et hiilida tagasi paadikuuri.
  
  "Kiirusta, Nina," sosistas ta, võttis prillid eest, et neid puhastada ja pühkis särgiga näolt higi. Perdue kergenduseks otsustas sakslane mitte teha asjatut katset garaaži tungida, peamiselt seetõttu, et tal polnud tabaluku võtit. Kui ta prille ette pani, nägi ta Detlefi tema poole suundumas. "Ta tuleb veenduma, et ma olen surnud!"
  
  Suure lese selja tagant kostis kogu õhtu süütehääl. Detlef pöördus ümber ja kiirustas püstolit tõmmates tagasi garaaži. Perdue oli otsustanud Detlefi Ninast eemal hoida, isegi kui see maksis talle elu. Ta tõusis uuesti rohust välja ja karjus, kuid Detlef ignoreeris teda, kui auto üritas uuesti käivitada.
  
  "Ära uputage teda, Nina!" oli kõik, mida Perdue suutis hüüda, kui Detlefi massiivsed käed sulgusid ümber keti ja hakkasid uksi laiali lükkama. Ma ei annaks ketti ära. See oli mugav ja paks, palju töökindlam kui õhukesed rauduksed. Väljaspool uksi mürises mootor uuesti, kuid suri hetke pärast välja. Nüüd on ainsaks heliks pärastlõunases õhus uste paugutamine Saksa kella raevuka jõu all. Metallist pisar karjus, kui Detlef kogu paigaldise lahti võttis, rebis uksi nende õhukestest hingedest lahti.
  
  "Oh mu jumal!" Perdue ohkas, püüdes meeleheitlikult päästa oma armastatud Ninat, kuid tal polnud jõudu joosta. Ta vaatas, kuidas uksed lendasid laiali nagu lehed, mis kukuvad puult, kui mootor uuesti ellu ärkas. Hoogu saanud Volvo kilkas Nina jala all ja sööstis edasi, kui Detlef teise ukse kõrvale viskas.
  
  "Aitäh, sõber!" ütles Nina, kui vajutas gaasi ja vabastas siduri.
  
  Perdue nägi ainult Detlefi raami kokkuvarisemist, kui vana auto talle täiskiirusel otsa sõitis, paiskudes tema keha kiiruse mõjul mitu jalga küljele. Karbikujuline, kole pruun sedaan libises üle porise rohuplatsi, liikudes selle poole, kus Perdue oli ta peatanud. Nina avas kõrvalistuja ukse, kui auto oli peaaegu seisma jäänud, täpselt nii kauaks, et Perdue saaks enne tänavale minekut istmele visata.
  
  "Kas sinuga on kõik korras? Purdue! Kas sinuga on kõik korras? Kus ta sind lõi?" - jätkas ta karjumist, karjudes üle töötava mootori.
  
  "Ma saan korda, mu kallis," naeratas Perdue arglikult ja pigistas kätt. "See on kuradi õnn, et teine kuul ei tabanud mind kolju."
  
  "See on õnn, et õppisin seitsmeteistkümneaastaselt autot käima panema, et Glasgow'st pärit verisooja kapoti muljet avaldada!" - lisas ta uhkelt. "Purdue!"
  
  "Jätka lihtsalt sõitmist, Nina," vastas ta. "Just viige meid nii kiiresti kui võimalik üle piiri Ukrainasse."
  
  "Eeldades, et Kirilli vana jalopi saab reisiga hakkama," ohkas ta ja kontrollis kütusenäidikut, mis ähvardas kütusemärgist ületada. Perdue näitas Detlefi krediitkaarti ja naeratas läbi valu, kui Nina võidukalt naerma puhkes.
  
  "Anna see mulle!" ta naeratas. "Ja puhka natuke. Ostan sulle sideme kohe, kui järgmisse linna jõuame. Sealt edasi ei peatu me enne, kui oleme Kuradikatlast käeulatuses ja saame Sami tagasi."
  
  Perdue ei saanud sellest viimasest osast aru. Ta juba magas.
  
  
  27. peatükk
  
  
  Lätis Riias sildus Klaus ja tema väike meeskond oma teekonna järgmiseks etapiks. Merevaigutoa paneelide soetamiseks ja transportimiseks jäi vähe aega kõike ette valmistada. Aega polnud palju kaotada ja Kemper oli väga kannatamatu mees. Ta karjus tekile korraldusi, samal ajal kui Sam oma terasvanglast kuulas. Kemperi sõnavalik kummitas Sami lõputult - taru -, see mõte pani ta värisema, kuid veelgi enam, sest ta ei teadnud, millega Kemper tegeleb, ja see oli piisav põhjus emotsionaalseks segaduseks.
  
  Sam pidi järele andma; ta kartis. Selge ja lihtne, kui pilt ja eneseaustus kõrvale jätta, kartis ta eesootavat hirmu. Talle antud vähese info põhjal tundis ta juba, et seekord on ta määratud päästmisele. Mitu korda varem oli tal õnnestunud põgeneda sellest, mida ta kartis, oli kindel surm, kuid seekord läks teisiti.
  
  "Sa ei saa alla anda, Cleve," sõimas ta end depressiooni ja lootusetuse august väljudes. "See lüüasaamise jama pole teiesugustele inimestele. Mis kahju võiks olla selle teleportatsioonilaeva pardal, kuhu sa lõksus oled? Kas neil on vähimatki aimu, mida sa läbi elasid, kui ta tegi oma põrguliku teekonna läbi samade füüsiliste lõksude ikka ja jälle? Kuid kui Sam oma treeningute üle veidi mõtiskles, mõistis ta peagi, et ta ei mäleta, mis seal kinnipidamise ajal DKM Geheimnises juhtus. Ta mäletas sügavat meeleheidet, mille see sügaval tema hinges tekitas, ainuke jäänuk kogu afäärist, mida ta veel teadlikult tunda sai.
  
  Tema kohal oli kuulda, kuidas mehed laadisid rasketehnikat mingisugusele suurele raskeveokile. Kui Sam poleks paremini teadnud, oleks ta arvanud, et see on tank. Kiired sammud lähenesid tema toa uksele.
  
  "On nüüd või mitte kunagi," ütles ta endale, kogudes julgust põgenemiskatseks. Kui ta saaks manipuleerida nendega, kes talle järele tulid, võiks ta paadist märkamatult lahkuda. Lukud klõpsutasid väljastpoolt. Ta süda hakkas hüppamiseks valmistudes metsikult peksma. Kui uks avanes, seisis seal naeratades Klaus Kemper ise. Sam tormas ettepoole, et vastikut röövijat haarata. Klaus ütles: "24-58-68-91."
  
  Sami rünnak peatus silmapilkselt ja ta kukkus oma sihtmärgi jalge ette põrandale. Piinlikkus ja raev käis Sami otsaesist läbi, kuid kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta liigutada ainsatki lihast. Kõik, mida ta oma alasti ja muljutud keha kohal kuulis, oli surmavat teavet hoidva väga ohtliku mehe võidukat muigamist.
  
  "Ma räägin teile, mister Cleave," ütles Kemper ärritava rahuliku tooniga. "Kuna olete üles näidanud nii palju sihikindlust, räägin teile, mis teiega just juhtus. Aga!" ta patroneeris nagu tulevane õpetaja, kes halastas süüdlasele õpilasele. "Aga... te peate nõustuma, et te ei anna mulle enam põhjust muretsemiseks teie halastamatute ja naeruväärsete katsete pärast minu seltskonnast põgeneda. Nimetagem seda lihtsalt... professionaalseks viisakuseks. Lõpetad oma lapsiku käitumise ja annan sulle omakorda aegade intervjuu."
  
  "Mul on kahju. Ma ei intervjueeri sigu," vastas Sam. "Sinusugused inimesed ei saa minult kunagi reklaami, nii et mine persse."
  
  "Jällegi, siin ma olen, annan teile uue võimaluse oma ebaproduktiivset käitumist ümber mõelda," kordas Klaus ohates. " Lihtsamalt öeldes vahetan teie nõusoleku teabe vastu, mis kuulub ainult mulle. Kas te, ajakirjanikud, ei ihka... mida te ütlete? Sensatsioon? "
  
  Sam hoidis keelt; mitte sellepärast, et ta oleks kangekaelne, vaid sellepärast, et ta mõtles selle ettepaneku üle veidi. "Mis kahju võib teha, kui see idioot usub, et olete korralik?" Ta plaanib sind ikka veel tappa. Sama hästi võiksite saada rohkem teada selle mõistatuse kohta, mille lahendamist olete püüdnud lahendada, otsustas ta. Pealegi on parem kui torupilliga ringi paradeeruda, et kõik näeksid, kui teie vaenlane teid peksab. Võtke see vastu. Võtke see praegu ."
  
  "Kui ma oma riided tagasi saan, on teil kokkulepe. Kuigi ma arvan, et sa väärid karistust selle eest, et vaatad midagi, millest sul ilmselgelt palju ei ole, eelistan ma selle külmaga pükse kanda," matkis Sam teda.
  
  Klaus oli ajakirjaniku pidevate solvangutega harjunud, mistõttu ta enam nii kergesti ei solvunud. Kui ta märkas, et verbaalne kiusamine oli Sam Cleve'i kaitsesüsteem, oli sellel lihtne lasta, kui mitte vastutasuks. "Kindlasti. Ma lasen sul selles külma süüdistada," vastas ta, osutades Sami selgelt häbelikutele suguelunditele.
  
  Kuna Kemper ei hinnanud oma vasturünnaku mõju, pöördus ta ümber ja nõudis, et Sami riided talle tagastataks. Tal lubati koristada, riidesse panna ja oma maasturiga Kemperiga ühineda. Riiast ületataks kaks piiri Ukraina suunas, millele järgneb tohutu sõjaline taktikaline sõiduk, mis kannab spetsiaalselt Merevaigutoa väärtuslike allesjäänud paneelide transportimiseks mõeldud konteinerit, mille Sami abilised pidid kätte saama.
  
  "Muljetavaldav," ütles Sam Kemperile, kui ta liitus Black Suni komandöriga kohalikus paadisadamas. Kemper jälgis kahe hüdrohoova abil juhitava suure pleksiklaasist konteineri üleviimist Poola ookeanilaeva kaldtekilt hiiglaslikule kaubaveokile. "Mis sõiduk see on?" - küsis ta, vaadates tohutut hübriidveokit, mis kõndis mööda selle külge.
  
  "See on meie ridadest pärit andeka inseneri Enric Hübschi prototüüp," uhkustas Kemper Samiga kaasas olles. "Modelisime selle 1960. aastate lõpust pärit Ameerikas toodetud veoauto Ford XM656 järgi. Kuid tõelise Saksa moodi oleme seda oluliselt täiustanud, laiendades esialgset kujundust platvormi pindala 10 meetri võrra ja piki telge keevitatud tugevdatud terasega, teate?
  
  Matkaauto osutas uhkelt konstruktsioonile, mis oli kogu sõiduki pikkuses paarikaupa paigutatud paksude rehvide kohal. "Rattavahe on nutikalt arvutatud, et toetada konteineri täpset kaalu, koos disainifunktsioonidega, mis väldivad õõtsuva veepaagi poolt põhjustatud vältimatut põrkumist, stabiliseerides seeläbi veokit sõidu ajal."
  
  "Milleks hiiglaslik akvaarium täpselt on?" - küsis Sam, kui nad vaatasid, kuidas tohutu kast veega tõsteti sõjaväelise kaubakoletise seljale. Paks kuulikindel pleksiklaasist välispind ühendati neljast nurgast kumerate vaskplaatidega. Vesi voolas vabalt läbi kaheteistkümne kitsa sektsiooni, mis olid samuti vasega raamitud.
  
  Valmistati ette kuubiku laiuselt kulgevad pilud, et igasse neist saaks ühe merevaigukollase paneeli sisestada ja järgmisest eraldi hoiustada. Sel ajal, kui Kemper selgitas riistaseadet ja selle eesmärki, ei suutnud Sam jääda imestama intsidendi üle, mis juhtus tund aega tagasi tema laeva kajuti ukse taga. Ta tahtis innukalt Kemperile meelde tuletada, et ta avaldaks, mida ta lubas, kuid praegu pehmendas ta nende segast suhet kaasa mängides.
  
  "Kas vees on mingit keemilist ühendit?" küsis ta Kemperilt.
  
  "Ei, ainult vett," vastas Saksa komandör otse.
  
  Sam kehitas õlgu: "Milleks see lihtne vesi siis on? Mida see merevaigutoa paneelidega teeb?
  
  Kemper naeratas. "Mõelge sellele kui hoiatavale vahendile."
  
  Sam vaatas tema pilku ja küsis juhuslikult: "Et hoida ära näiteks mingist tarust pärit sülem?"
  
  "Kui melodramaatiline," vastas Kemper ja pani enesekindlalt käed risti, kui mehed konteinerit kaabli ja kangaga kinnitasid. "Aga te ei eksi täiesti, härra Cleave. See on vaid ettevaatusabinõu. Ma ei võta riske, kui mul pole tõsiseid alternatiive.
  
  "Märkus," noogutas Sam sõbralikult.
  
  Nad vaatasid koos, kuidas Kemperi mehed laadimisprotsessi lõpetasid, kumbki neist ei vestlenud. Sisimas soovis Sam, et ta pääseks Kemperi mõtetesse, kuid mitte ainult ei osanud ta mõtteid lugeda, vaid natside suhtekorraldaja teadis juba Sami saladust - ja ilmselt veel midagi, mida käivitada. Poleks vaja piiluda. Midagi ebatavalist tabas Sami väikese meeskonna tööviisis. Konkreetset meistrit ei olnud, kuid iga inimene liikus justkui konkreetsete käskude järgi, et tagada oma ülesannete tõrgeteta täitmine ja üheaegne täitmine. See oli kummaline, kuidas nad liikusid kiiresti, tõhusalt ja ilma igasuguse sõnavahetuseta.
  
  "Tule nüüd, hr Cleve," nõudis Kemper. "On aeg minna. Meil on vaja läbida kaks riiki ja väga vähe aega. Nii õrna lastiga ei jõua me Läti ja Valgevene maastikud läbida vähem kui 16 tunniga."
  
  "Püha kurat! Kui igav meil hakkab olema?" - hüüatas Sam, olles väljavaatest juba väsinud. "Mul pole isegi ajakirja. Pealegi suutsin ma nii pika teekonna jooksul ilmselt terve Piibli läbi lugeda!"
  
  Kemper naeris ja plaksutas rõõmsalt käsi, kui nad beeži maasturisse ronisid. "Praegu selle lugemine oleks kolossaalne ajaraiskamine. See oleks nagu maiade tsivilisatsiooni ajaloo kindlakstegemiseks kaasaegse ilukirjanduse lugemine!
  
  Nad liikusid sõiduki taha, mis ootas veokit ees, et suunata see mööda teist teed Läti-Valgevene piirile. Teotempos teele asudes hakkas auto luksuslik salong keskpäevase kuumuse leevendamiseks täituma maheda klassikalise muusika saatel jaheda õhuga.
  
  "Loodan, et te Mozartit selle vastu ei pane," ütles Kemper puhtalt sündsuse pärast.
  
  "Mitte sugugi," nõustus Sam formaalsusega. "Kuigi ma ise olen pigem ABBA toetaja."
  
  Taaskord lõbustas Kemper väga Sami lõbustatud ükskõiksusest. "Kas tõesti? Sa mängid!"
  
  "Ma ei tea," kinnitas Sam. "Teate, Rootsi retropopis on midagi vastupandamatut, mille menüüs on lähenev surm."
  
  "Kui sa nii ütled," kehitas Kemper õlgu. Ta sai vihjest aru, kuid ei kiirustanud rahuldama Sam Cleave'i uudishimu antud küsimuses. Ta teadis väga hästi, et ajakirjanik oli šokeeritud tema keha tahtmatust reaktsioonist rünnakule. Teine fakt, mida ta Sami eest varjas, oli teave Calihase ja teda ees ootava saatuse kohta.
  
  Läbi ülejäänud Läti sõites võtsid kaks meest vaevu sõna. Kemper avas oma sülearvuti, kaardistades strateegilised asukohad tundmatute sihtmärkide jaoks, mida Sam oma positsioonilt jälgida ei saanud. Kuid ta teadis, et see pidi olema alatu - ja see pidi hõlmama ka tema rolli võigas komandöri kurjades plaanides. Sam hoidus omalt poolt küsimast pakiliste küsimuste kohta, mis tema mõtteid vaevasid, otsustades veeta aega lõõgastumiseks. Lõppude lõpuks oli ta üsna kindel, et tal pole niipea võimalust seda uuesti teha.
  
  Pärast Valgevene piiri ületamist muutus kõik. Kemper pakkus Samile esimest jooki pärast nende Riiast lahkumist, pannes proovile Ühendkuningriigis nii kõrgelt hinnatud uuriva ajakirjaniku keha vastupidavuse ja tahte. Sam nõustus kohe, saades suletud Coca-Cola purgi. Kemper jõi ka ühe, kinnitades Samile, et teda on petetud jooma suhkrulisandiga jooki.
  
  "Prost!" ütles Sam, enne kui lasi veerandi purgist ühe suure sõõmuga alla, nautides joogi kihisevat maitset. Muidugi jõi Kemper oma jooki pidevalt, säilitades kogu aeg oma oivalise meelerahu. "Klaus," pöördus Sam järsku oma vangistaja poole. Nüüd, kui janu oli kustutatud, võttis ta kogu oma julguse kokku. "Kui soovite, numbrid petavad."
  
  Kemper teadis, et peab seda Samile selgitama. Lõppude lõpuks ei kavatsenud Šoti ajakirjanik nagunii järgmist päeva näha ja ta oli üsna talutav. Kahju, et ta lõpetas enesetapu.
  
  
  28. peatükk
  
  
  Teel Pripjati sõitis Nina autoga mitu tundi pärast Volvo paagi tankimist Wloclawekis. Ta kasutas Detlefi krediitkaarti, et osta Perduele esmaabikomplekt, millega ravida tema käel olevat haava. Apteegi leidmine võõras linnas oli lahendus, kuid vajalik.
  
  Kuigi Sami vangistajad olid suunanud ta ja Perdue Tšernobõli sarkofaagi - õnnetu Reactor 4 matmiskambrisse -, mäletas ta Millalt saadetud raadioteadet. Selles mainiti Pripyat 1955, terminit, mida pole pärast selle üleskirjutamist lihtsalt pehmendatud. Kuidagi paistis see teiste fraaside hulgast silma, justkui hõõgus lubadustest. See tuli paljastada ja nii oli Nina viimased paar tundi püüdnud selle tähendust lahti harutada.
  
  Ta ei teadnud midagi olulist 1955. aasta kummituslinnast, mis asus keelutsoonis ja evakueeriti pärast reaktoriõnnetust. Tegelikult kahtles ta, kas Pripyat oli enne kurikuulsat evakueerimist 1986. aastal kunagi millegi olulisega seotud. Need sõnad jäid ajaloolast kummitama, kuni ta vaatas kella, et teha kindlaks, kui kaua ta oli sõitnud, ja mõistis, et 1955. aasta võib viidata pigem kellaajale kui kuupäevale.
  
  Alguses arvas ta, et see võib olla tema haardeulatus, kuid see oli kõik, mis tal oli. Kui ta jõudis Pripjati kell 20.00, ei olnud tal tõenäoliselt piisavalt aega hea une saamiseks, mis on väga ohtlik väljavaade, arvestades väsimust, mida ta juba koges.
  
  Valgevene pimedal teel oli hirmutav ja üksildane, kui Perdue tema kõrval kõrvalistmel antidoolist tingitud unes norskas. Teda hoidis edasi lootus, et ta suudab Sami siiski päästa, kui ta nüüd ei kõigu. Väike digikell Kirilli vana auto armatuurlaual näitas aega jubeda rohelise värviga.
  
  02:14
  
  Ta keha valutas ja ta oli kurnatud, kuid ta pani sigareti suhu, süütas selle ja hingas paar korda sügavalt sisse, et kopsud aeglase surmaga täita. See oli üks tema lemmiktundeid. Akna alla kerimine oli hea mõte. Külma öise õhu äge puhang elavdas teda mõnevõrra, kuigi ta soovis, et tal oleks heas vormis hoidmiseks kaasas pudel kanget kofeiini.
  
  Ümbritsevalt maalt, mis oli pimedusse peidetud mõlemal pool mahajäetud teed, tundis ta maa lõhna. Poola ja Ukraina piiri poole kalduval kahvatul betoonil ümises auto kulunud kummikummidega melanhoolset udu.
  
  "Jumal, see tundub puhastustulena," kurtis ta ja viskas oma kulunud sigaretikoni õues kutsuvasse unustusse. "Ma loodan, et teie raadio töötab, Kirill."
  
  Nina käsu peale keeras nupp klõpsuga ja nõrk tuli teatas, et raadios on elu. "Põrgan jah!" ta naeratas, hoides oma väsinud silmi teel, kui käsi keeras teist numbrilauda, otsides kuulamiseks sobivat jaama. Seal oli FM-jaam, mida edastati auto ainsa kõlari kaudu, mis oli tema autouksele paigaldatud. Kuid Nina ei olnud täna õhtul valiv. Ta vajas hädasti seltskonda, mis tahes seltskonda, et leevendada oma kiiresti kasvavat tujukust.
  
  Enamiku ajast oli Perdue teadvuseta ja ta pidi otsuseid langetama. Nad suundusid Ukraina piirist 25 km kaugusel asuvasse Chelmi linna ja magasid veidi ühes majas. Niikaua kui nad jõudsid piirile kella 14ks, oli Nina kindel, et nad on määratud ajaks Pripjatis. Tema ainus mure oli see, kuidas pääseda kummituslinna, kus kõikjal Tšernobõli ümbritsevas keelutsoonis on valvatud kontrollpunktid, kuid ta ei teadnud, et Millal on sõpru ka kõige karmimates unustatud inimeste laagrites.
  
  
  * * *
  
  
  Pärast mõnetunnist und Chelmi omapärases peremotellis tabasid Poolast üle piiri Ukrainasse suundudes kosutav Nina ja rõõmsameelne Perdue. Kell oli veidi pärast kella 13.00, kui nad jõudsid Kovelisse, mis on sihtkohast umbes 5 tunni kaugusel.
  
  "Kuule, ma tean, et ma pole suurema osa reisist olnud mina ise, aga kas olete kindel, et me ei peaks Pripjatis oma saba taga ajamise asemel lihtsalt selle sarkofaagi juurde minema?" küsis Perdue Ninalt.
  
  "Ma mõistan teie muret, kuid mul on tugev tunne, et see sõnum oli oluline. "Ära paluge mul seda selgitada ega mõtestada," vastas ta, "aga me peame mõistma, miks Milla seda mainis."
  
  Perdue näis jahmunud. "Sa mõistad, et Milla saated tulevad otse ordust, eks?" Ta ei suutnud uskuda, et Nina otsustas vaenlase kätte mängida. Nii palju kui ta teda usaldas, ei suutnud ta mõista tema loogikat selles ettevõtmises.
  
  Ta vaatas teda tähelepanelikult. "Ma ütlesin sulle, et ma ei oska seda seletada. Lihtsalt..." kõhkles ta, kahtledes enda oletuses: "... usalda mind. Kui meil on probleeme, tunnistan esimesena, et läksin sassi, kuid midagi selle saate ajastuses tundub teistmoodi.
  
  "Naiste intuitsioon, eks?" ta naeratas. "Sama hästi oleksin võinud lasta Detlefil endale Gdynias pähe tulistada."
  
  "Jeesus, Perdue, kas saate olla veidi rohkem toetav?" ta kortsutas kulmu. "Ärge unustage, kuidas me sellesse üldse sattusime. Pidime Samiga sulle veel kord appi tulema, kui sa nende pättidega sajandat korda hätta jäid!
  
  "Mul pole sellega midagi pistmist, mu kallis!" - ta mõnitas teda. "See lits ja tema häkkerid varitsesid mind, kui ma oma asjadega tegelesin, püüdes jumala eest Kopenhaagenis puhkama jääda!"
  
  Nina ei uskunud oma kõrvu. Perdue oli endast väljas, käitudes nagu närviline võõras, keda ta polnud kunagi varem kohanud. Muidugi olid ta merevaigutoa juhtumisse tirinud tema kontrolli alt väljas olevad agendid, kuid ta polnud kunagi varem niimoodi õhku löönud. Pingelisest vaikusest tülgastununa lülitas Nina raadio sisse ja keeras heli vaiksemaks, et võimaldada kolmandat korda, rõõmsamat viibimist autos. Ta ei öelnud pärast seda enam midagi, jättes Perdue oma naeruväärset otsust mõtestama.
  
  Nad olid just läbinud väikelinna Sarny, kui raadios kõlav muusika hakkas vaikselt sisse ja vaibuma. Perdue eiras äkilist muutust ja vaatas aknast välja tähelepanuväärset maastikku. Tavaliselt ärritaks selline segamine Ninat, kuid ta ei julgenud raadiot välja lülitada ja Perdue vaikusesse sukelduda. Selle jätkudes muutus see valjemaks, kuni muutus võimatuks ignoreerida. Tuttav lugu, mida viimati kuuldi lühilainesaates Gdynias, kostis tema kõrval olevast räsitud kõlarist, tuvastades sissetuleva saate.
  
  "Milla?" pomises Nina pooleldi hirmul, pooleldi põnevil.
  
  Isegi Perdue kivine nägu muutus elavaks, kui ta kuulas üllatunult ja hirmunult aeglaselt hääbuvat meloodiat. Nad vahetasid kahtlustavaid pilke, kui staatika täitis eetri. Nina kontrollis sagedust. "See ei ole tema tavalises sageduses," ütles naine.
  
  "Mida sa silmas pead?" küsis ta, kõlades varem palju rohkem enda moodi. "Kas see pole koht, kus te selle tavaliselt määrate?" küsis ta, osutades noolele, mis asus üsna kaugel kohast, kus Detlef selle tavaliselt numbrijaamale häälestas. Nina raputas pead, muutes Perdue veelgi intrigeerivamaks.
  
  "Miks nad peaksid teistsugused olema...?" ta tahtis küsida, kuid seletus tuli talle, kui Perdue vastas: "Sest nad peidavad end."
  
  "Jah, see on see, millest ma mõtlen. Aga miks?" - oli ta hämmeldunud.
  
  "Kuule," kähises ta erutatult, erksates kuulda.
  
  Naise hääl kõlas pealetükkivalt, kuid ühtlaselt. "Leskmees".
  
  "See on Detlef!" Nina rääkis Perduele. "Nad annavad selle Detlefile üle."
  
  Pärast lühikest pausi jätkas udune hääl: "Rähn, kaheksa kolmkümmend." Kõlarist kostis kõva klõps ja lõpetatud ülekande asemel oli ainult valge müra ja staatilisus. Nina ja Perdue mõtisklesid jahmunud õnnetuses äsja juhtunu üle, samal ajal kui raadiolained läbisid kohaliku jaama jooksva saate.
  
  "Mis kuradit on Rähn? Usun, et nad tahavad meid poole üheksaks kohale," soovitas Perdue.
  
  "Jah, Pripjati reisi sõnum oli kell seitse viiskümmend viis, nii et nad muutsid asukohta ja kohandasid kohalejõudmise ajakava. Nüüd pole see palju hilisem kui varem, nii et nagu ma aru saan, pole Rähn Pripjatist kaugel," julges Nina.
  
  "Jumal, kuidas ma soovin, et mul oleks telefon! Kas teil on oma telefon?" ta küsis.
  
  "Ma saaksin - kui see on ikka veel minu sülearvutikotis, siis varastasite selle Kirilli majast," vastas naine ja vaatas tagasi tagaistmel asuvale lukuga ümbrisele . Perdue sirutas käe ja tuhnis oma koti esitaskus ning koperdas märkmiku, pastakate ja prillide vahel.
  
  "Arusaadav!" - ta naeratas. "Nüüd ma loodan, et see on tasutud."
  
  "Nii see peakski olema," ütles ta ja piilus sisse, et vaadata. "Sellest peaks piisama vähemalt järgmiseks kaheks tunniks. Jätka. Otsige üles meie Rähn, vanamees."
  
  "Sellel," vastas ta ja otsis Internetist midagi, millel on läheduses sarnane hüüdnimi. Nad lähenesid kiiresti Pripjatile, kui pärastlõunane päike valgustas helepruuni-halli tasast maastikku, muutes selle jubedateks mustadeks vahipostide hiiglasteks.
  
  "See on nii halb tunne," märkis Nina, kui ta pilk maastikku haaras. "Vaata, Purdue, see on nõukogude teaduse kalmistu. Atmosfääris kaotatud sära on peaaegu tunda.
  
  "See on vist see kiirgus, mis räägib, Nina," naljatas ta ja naeratas ajaloolane, kes oli õnnelik, et vana Perdue tagasi sai. "Saan aru".
  
  "Kuhu me läheme?" ta küsis.
  
  "Pripjatist lõuna pool Tšernobõli suunas," märkis ta juhuslikult. Nina kergitas kulmu, näidates oma vastumeelsust külastada sellist hävitavat ja ohtlikku Ukraina pinnasetükki. Kuid lõpuks teadis ta, et nad peavad minema. Nad olid ju juba seal - saastunud pärast 1986. aastat sinna jäänud radioaktiivse materjali jäänustega. Perdue kontrollis oma telefonis kaarti. "Jätkake Pripjatist otse. Ümbritsevas metsas on niinimetatud "Vene rähn"," teatas ta, kummardus istmel ettepoole ja vaatas üles. "Varsti tuleb öö, mu kallis. Tal hakkab ka külm."
  
  "Mis on vene rähn? Kas ma hakkan otsima suurt lindu, kes täidaks auke kohalikel teedel või midagi? ta naeratas.
  
  "See on tegelikult külma sõja jäänuk. Hüüdnimi pärineb... te hindate seda... salapärast raadiohäiret, mis 80ndatel katkestas saateid üle Euroopa," jagas ta.
  
  "Jälle raadiofantoomid," märkis ta pead raputades. "See paneb mind mõtlema, kas meid programmeeritakse iga päev varjatud sagedustega, mis on täis ideoloogiaid ja propagandat, teate? Ilma kontseptsioonita, et meie arvamusi saavad kujundada alateadlikud sõnumid..."
  
  "Siin!" - hüüdis ta äkki. "Salajane sõjaväebaas, kust Nõukogude sõjaväelased umbes 30 aastat tagasi saateid tegid. Seda kutsuti Duga-3, tipptasemel radarisignaaliks, mida nad kasutasid võimalike ballistiliste rakettide rünnakute tuvastamiseks.
  
  Pripjatist oli selgelt näha kohutav, lummav ja groteskne nägemus. Loojuva päikese poolt valgustatud kiiritatud metsade puulatvade kohal vaikselt tõustes ääristas mahajäetud sõjaväebaasi rida ühesuguseid terastorne. "Võib-olla on sul õigus, Nina. Vaata tema tohutut suurust. Siinsed saatjad võivad hõlpsasti manipuleerida raadiolainetega, et muuta inimeste mõtteviisi," oletas ta, olles aukartust tekitanud hirmuäratava terasvarraste seina.
  
  Nina vaatas oma digikella. "Peaaegu on aeg."
  
  
  29. peatükk
  
  
  Kogu Punases metsas kasvasid peamiselt männid, mis kasvasid just sellest pinnasest, mis kattis endise metsa haudu. Tšernobõli katastroofi tagajärjel buldooseriga sõideti endine taimestik ja maeti maha. Takjaspunased människeletid paksu mullakihi all sünnitasid võimude poolt istutatud uue põlvkonna. Üks Volvo esituli, paremal pool kaugtuled, valgustas Punase metsa surmavalt kahisevaid puutüvesid, kui Nina sõitis mahajäetud kompleksi sissepääsu juures oleva lagunenud terasvärava juurde. Roheliseks värvitud ja nõukogude tähtedega kaunistatud kaks väravat kaldusid vaevu paigal, lagunenud puidust piirdeaed.
  
  "Oh jumal, see on masendav!" Nina märkas, toetudes roolile, et vaevumärgatavat ümbrust paremini näha.
  
  "Huvitav, kuhu me peaksime minema," ütles Perdue elumärke otsides. Ainsad elumärgid olid aga üllatavalt rohkete metsloomade näol, nagu hirved ja koprad, keda Perdue nägi teel sissepääsuni.
  
  "Lähme lihtsalt sisse ja ootame. Ma annan neile maksimaalselt 30 minutit, siis saame sellest surmalõksust kuradi välja," rääkis Nina. Auto liikus väga aeglaselt, hiilides mööda lagunevaid seinu, kus lagunevast kivist paistis silma hääbuv nõukogudeaegne propaganda. Sõjaväebaasis Duga-3 oli elutus öös kuulda vaid rehvide kriginat.
  
  "Nina," ütles Perdue vaikselt.
  
  "Jah?" vastas ta, olles lummatud mahajäetud Willyse Jeepist.
  
  "Nina!" - ütles ta valjemini, oodates. Ta vajutas pidurit.
  
  "Püha kurat!" kiljatas ta, kui auto iluvõre peatus mõne tolli kaugusel saapadesse ja valgesse kleiti riietatud pikast kõhnast Balkani kaunitarist. "Mida ta teeb keset teed?" Naise helesinised silmad torkasid Nina tumeda pilgu läbi autotulede valgusvihu. Ta viipas neile kerge käeviipega ja pöördus, et neile teed näidata.
  
  "Ma ei usalda teda," sosistas Nina.
  
  "Nina, me oleme siin. Nad ootavad meid. Oleme juba sügavas vees. Ärme jäta daami ootama," muigas ta, nähes, kuidas kena ajaloolane turtsub. "Tule." See oli sinu idee." Ta pilgutas talle julgustavalt silma ja väljus autost. Nina lükkas sülearvutikoti õlale ja järgnes Perduele. Noor blondiin ei öelnud midagi, kui nad talle järgnesid, vaadates teineteisele aeg-ajalt toetust. Lõpuks andis Nina järele ja küsis: "Kas sa oled Milla?"
  
  "Ei," vastas naine juhuslikult, ilma ümber pööramata. Nad kõndisid kahest trepist üles sinna, mis nägi välja nagu möödunud ajastust pärit kohvik, mille ukseavast paistis pimestav valge tuli. Ta avas ukse ja hoidis seda Nina ja Perdue ees, kes vastumeelselt sisenesid, hoides pilku temal.
  
  "See on Milla," ütles ta Šoti külalistele, astudes kõrvale, et paljastada viis meest ja kaks naist, kes istuvad ringis sülearvutitega. "See tähistab Leonid Leopoldt Alpha Military Indexit.
  
  Igal neist oli oma stiil ja eesmärk ning nad asusid kordamööda oma saadete jaoks ühte juhtpaneeli. "Ma olen Elena. Need on minu partnerid," selgitas ta tugeva serbia aktsendiga. "Kas sa oled lesk?"
  
  "Jah, see on tema," vastas Nina enne, kui Perdue seda teha jõudis. "Ma olen tema kolleeg dr Gould. Võite mind kutsuda Ninaks ja see on Dave.
  
  "Me lootsime, et sa tuled. On, mille eest hoiatada," ütles üks ringi meestest.
  
  "Millest?" ütles Nina hinge all.
  
  Üks naistest istus isoleeritud kabiinis juhtpaneeli juures ega kuulnud nende vestlust. "Ei, me ei sekku selle edastamisse. Ära muretse," naeratas Elena. "See on Juri. Ta on pärit Kiievist.
  
  Juri tõstis tervituseks käe, kuid jätkas tööd. Nad kõik olid alla 35-aastased, kuid neil kõigil oli sama tätoveering - täht, mida Nina ja Perdue olid värava välisküljel näinud ja mille all oli venekeelne kiri.
  
  "Lahe tint," ütles Nina tunnustavalt, osutades neile, mis Elenal kaelas olid. "Mida see ütleb?"
  
  "Oh, seal on kirjas Punaarmee 1985... um, "Punaarmee" ja sünnikuupäev. Meil kõigil on tähtede kõrval sünniaasta," naeratas ta häbelikult. Tema hääl oli nagu siid, rõhutades tema sõnade artikulatsiooni. muutis ta veelgi atraktiivsemaks kui ainult tema füüsiline ilu.
  
  "See nimi on Milla lühendis," küsis Nina, "kes on Leonid...?"
  
  Elena vastas kiiresti. "Leonid Leopoldt oli Teise maailmasõja ajal Saksamaal sündinud Ukraina operatiivtöötaja, kes elas üle massilise enesetapu, uppudes Läti ranniku lähedal. Leonid tappis kapteni ja võttis raadio teel ühendust allveelaeva komandöri Aleksandr Marineskoga.
  
  Perdue noogutas Ninat: "Marinesco oli Kirilli isa, mäletate?"
  
  Nina noogutas, soovides Elenast rohkem kuulda.
  
  "Marinesko inimesed võtsid merevaigutoa killud ja peitsid need, kuni Leonid Gulagi saadeti. Punaarmee ülekuulamisruumis viibides tulistas ta SS-siga Karl Kemper. Seda natslikku saast poleks tohtinud Punaarmee rajatises olla! Elena kihas oma üllal kombel ja nägi välja ärritunud.
  
  "Oh jumal, Purdue!" sosistas Nina. "Leonid oli salvestusel sõdur! Detlefil on medal rinnale kinnitatud.
  
  "Nii et te ei ole seotud Musta Päikese orduga?" - küsis Perdue siiralt. Väga vaenuliku pilgu all noomis kogu rühm teda ja sõimas teda. Ta ei rääkinud keeli, kuid oli selge, et nende reaktsioon ei olnud soodne.
  
  "Leseks olemine ei tähenda solvumist," lisas Nina. "Hmm, tundmatu agent teatas talle, et teie raadiosaated tulid Black Suni ülemjuhatusest. Kuid paljud inimesed on meile valetanud, nii et me ei tea tegelikult, mis toimub. Näete, me ei tea, kes mida teenib."
  
  Nina sõnadele pälvisid Milla grupi heakskiitvad noogutused. Nad võtsid tema selgituse koheselt vastu, nii et ta julges esitada tungiva küsimuse. "Aga kas Punaarmee ei saadetud üheksakümnendate alguses laiali? Või on see lihtsalt selleks, et näidata oma lojaalsust?
  
  Nina küsimusele vastas umbes kolmekümne viie aastane rabav mees. "Kas Musta Päikese orden ei lagunenud pärast seda, kui see sitapea Hitler tegi enesetapu?"
  
  "Ei, järgmised jälgijate põlvkonnad on endiselt aktiivsed," vastas Perdue.
  
  "See on kõik," ütles mees. "Punaarmee võitleb endiselt natsidega; ainult need on uue põlvkonna operatiivtöötajad, kes võitlevad vana sõjaga. Punane versus must."
  
  "See on Miša," sekkus Jelena viisakusest võõraste vastu.
  
  "Me kõik oleme läbinud sõjalise väljaõppe, nagu meie isad ja nende isad, kuid me võitleme uue maailma kõige ohtlikuma relva - infotehnoloogia abil," jutlustas Miša. Ta oli selgelt liider. "Milla on uus tsaar Bomba, kullake!"
  
  Rühmast kõlasid võiduhüüded. Üllatunud ja hämmeldunud Perdue vaatas naeratavale Ninale otsa ja sosistas: "Mis on tsaar Bomba, kas ma tohin küsida?"
  
  "Kogu inimkonna ajaloo jooksul on plahvatanud ainult kõige võimsamad tuumarelvad," pilgutas ta silma. "H-pomm; Usun, et seda testiti millalgi kuuekümnendatel.
  
  "Need on head poisid," ütles Perdue mänguliselt, hoides kindlasti oma häält. Nina irvitas ja noogutas. "Mul on lihtsalt hea meel, et me pole siin vaenlase liinide taga."
  
  Kui seltskond oli maha rahunenud, pakkus Elena Perduele ja Ninale musta kohvi, mille nad mõlemad tänulikult vastu võtsid. See oli olnud erakordselt pikk reis, rääkimata emotsionaalsest pingest, millega nad endiselt tegelesid.
  
  "Elena, meil on küsimusi Milla ja tema seose kohta merevaigutoa reliikviaga," uuris Perdue lugupidavalt. "Me peame leidma kunstiteose või selle, mis sellest alles on, enne homset õhtut."
  
  "Ei! Oh ei, ei!" Miša protesteeris avalikult. Ta käskis Elenal diivanile kõrvale nihkuda ja istus valesti informeeritud külastajate vastas. "Keegi ei võta tema hauast merevaigutuba! Mitte kunagi! Kui soovite seda teha, peame teie vastu võtma karmid meetmed."
  
  Jelena püüdis teda rahustada, kui teised tõusid püsti ja piirasid väikest ruumi, kus Miša ja võõrad istusid. Nina võttis Perdue käest, kui nad kõik oma relvad välja tõmbasid. Hirmuäratavad haamrite äratõmbamise klõpsud näitasid, kui tõsine Milla oli.
  
  "Olgu, lõdvestu. Arutame alternatiivi, ükskõik mida," soovitas Perdue.
  
  Esimesena vastas Elena mahe hääl. "Vaata, viimane kord, kui keegi varastas osa sellest meistriteosest, hävitas Kolmas Reich peaaegu kõigi inimeste vabaduse."
  
  "Kuidas?" - küsis Perdue. Muidugi oli tal idee, kuid ta ei suutnud veel mõista selles peituvat tõelist ohtu. Kõik, mida Nina tahtis, oli mahukad püstolid kabuuri panna, et ta saaks lõõgastuda, kuid Milla liikmed ei liigutanud end.
  
  Enne kui Miša järjekordse tiraadiga alustas, anus Jelena, et ta ootaks ühe sellise lummava käeviipega. Ta ohkas ja jätkas: "Algse merevaigutoa valmistamiseks kasutatud merevaik pärines Balkani piirkonnast."
  
  "Me teame iidset organismi - Calihast -, mis oli merevaigu sees," katkestas Nina vaikselt.
  
  "Ja kas sa tead, mida ta teeb?" Miša ei suutnud seda taluda.
  
  "Jah," kinnitas Nina.
  
  "Miks kurat sa siis tahad seda neile anda? Oled sa hull? Hullud inimesed! Sina, lääs, ja su ahnus! Rahahoorad, teie kõik!" Miša haukus Nina ja Perdue peale ohjeldamatus raevus. "Laske nad maha," ütles ta oma rühmale.
  
  Nina ajas õudusest käed püsti. "Ei! Palun kuula! Me tahame merevaigupaneelid lõplikult hävitada, kuid me lihtsalt ei tea, kuidas. Kuula, Miša," pöördus ta mehe poole, paludes tema tähelepanu, "meie kolleegi... meie sõpra... hoiab ordu kinni ja nad tapavad ta, kui me homseks Merevaigutuba kohale ei too. . Niisiis, Widower ja mina oleme sügavas jamas! Sa saad aru?"
  
  Perdue kripeldas Nina kaubamärgile omasest raevukast tulise Miša suhtes.
  
  "Nina, kas ma tohin teile meelde tuletada, et tüübil, kelle peale sa karjud, on meie vanasõnapallid haardes," ütles Perdue, sikutades õrnalt Nina särki.
  
  "Ei, Purdue!" Ta avaldas vastupanu ja viskas mehe käe kõrvale. "Siin me oleme keskel. Me ei ole Punaarmee ega Must Päike, kuid meid ähvardatakse mõlemalt poolt ja oleme sunnitud olema nende litsid, tegema musta tööd ja püüdma mitte tappa!
  
  Jelena istus vaikselt ja noogutas nõustuvalt, oodates, millal Miša võõraste raskest olukorrast aru saab. Terve aja saadet teinud naine tuli kabiinist välja ja vahtis oma relv valmis hoides kohvikus istuvaid võõraid ja ülejäänud oma rühma. Üle kuue jala kolme tolli pikkune tumedajuukseline ukrainlanna nägi rohkem kui hirmutav välja. Tema rastapatsid voolasid üle õlgade, kui ta elegantselt nende poole astus. Elena tutvustas teda juhuslikult Ninale ja Perduele: "See on meie lõhkeainete ekspert Natasha. Ta on endine eriüksuslane ja Leonid Leopoldi otsene järeltulija.
  
  "Kes see on?" - küsis Nataša kindlalt.
  
  "Lesk," vastas Miša, kõndides edasi-tagasi, mõtiskledes Nina hiljutise avalduse üle.
  
  "Ah, leskmees. Gabi oli meie sõber," vastas naine pead raputades. "Tema surm oli suur kaotus maailma vabadusele."
  
  "Jah, oli küll," nõustus Perdue, suutmata uuelt saabuvalt silmi pöörata. Jelena rääkis Natašale delikaatsest olukorrast, millesse külastajad sattusid, millele Amazonase moodi naine vastas: "Miša, me peame neid aitama."
  
  "Me peame sõda andmete, teabe, mitte tulejõuga," meenutas Misha.
  
  "Kas see teave ja andmed peatasid selle Ameerika luureohvitseri, kes püüdis külma sõja viimasel ajastul aidata Black Sunil merevaigutuba saada?" - küsis ta temalt. "Ei, Nõukogude tulejõud peatas ta Lääne-Saksamaal."
  
  "Me oleme häkkerid, mitte terroristid!" - protesteeris ta.
  
  "Kas need olid häkkerid, kes hävitasid 1986. aastal Tšernobõli Calihase ohu? Ei, Miša, nad olid terroristid! - ta vaidles vastu. "Nüüd on meil see probleem uuesti ja see on nii kaua, kuni merevaigutuba eksisteerib. Mida teete, kui Black Sun õnnestub? Kas saadate välja numbrijadasid, et deprogrammeerida nende väheste meeli, kes kuulavad endiselt raadiot kogu ülejäänud elu, samal ajal kui kuradi natsid võtavad massihüpnoosi ja meelekontrolli kaudu maailma üle?
  
  "Tšernobõli katastroof ei olnud õnnetus?" küsis Perdue juhuslikult, kuid Milla liikmete teravad hoiatavad pilgud vaigistasid ta. Isegi Nina ei suutnud tema kohatut küsimust uskuda. Ilmselt olid Nina ja Perdue just üles ajanud ajaloo surmavaima sarvepesa ning Must Päike oli just uurimas, miks punane on vere värv.
  
  
  30. peatükk
  
  
  Sam mõtles Nina peale, kui ta ootas Kemperit autosse tagasi. Neid juhtinud ihukaitsja jäi rooli, jättes mootori tööle. Isegi kui Samil õnnestus mustas ülikonnas gorilla eest põgeneda , polnud tegelikult kuhugi joosta. Neist igas suunas, nii kaugele kui silm ulatus, meenutas maastik väga tuttavat vaatepilti. Tegelikult oli see pigem tuttav nägemus.
  
  Hirmuäratavalt sarnane Sami hüpnoosist põhjustatud hallutsinatsioonidega tema seansside ajal dr Helbergiga, häiris teda tasane ilmetu maastik värvitute heinamaadega. Hea, et Kemper jättis ta mõneks ajaks rahule, et ta saaks sürrealistlikku juhtumit käsitleda seni, kuni see teda enam ei hirmutanud. Kuid mida rohkem ta maastikku jälgis, haaras ja neelas, et sellega kohaneda, seda enam mõistis Sam, et see hirmutas teda sama palju.
  
  Ebameeldivalt toolil nihkudes ei suutnud ta jätta meenutamata unistust kaevust ja viljatust maastikust enne hävitavat impulssi, mis valgustas taevast ja hävitas rahvaid. Selle tähendus, mis kunagi oli midagi muud kui häire alateadlik ilming, osutus Sami õuduseks ennustuseks.
  
  Prohveteering? Mina?" imestas ta selle idee absurdsuse üle. Kuid siis kiilus tema teadvusesse veel üks mälestus, nagu järjekordne pusletükk. Ta mõistus paljastas sõnad, mille ta oli üles kirjutanud, kui ta oli krambi küüsis. küla saarel; sõnad, mida Nina ründaja talle karjus.
  
  "Viige oma kuri prohvet siit minema!"
  
  "Viige oma kuri prohvet siit minema!"
  
  "Viige oma kuri prohvet siit minema!"
  
  Sam oli hirmul.
  
  "Püha jama! Kuidas ma ei saanud seda tol ajal kuulda?" ta raputas oma ajusid, unustades mõelda, et selline on mõistuse olemus ja kõik selle imelised võimed: "Kas ta kutsus mind prohvetiks?" Kahvatu neelatas ta kõvasti, kui see kõik kokku tuli - nägemus täpsest asukohast ja terve rassi hävitamisest merevaigukollase taeva all. Enim häiris teda aga pulseerimine, mida ta oma nägemuses nägi, nagu tuumaplahvatus.
  
  Kemper ehmatas Sami, kui ta naasmiseks ukse avas. See keskluku äkiline klõps, millele järgnes käepideme vali klõps, kostis just siis, kui Samile meenus see valdav impulss, mis oli lainetanud üle kogu riigi.
  
  "Entschuldigung, herr Cleve," vabandas Kemper, kui Sam hirmunult jõnksutas, hoides rinnast kinni. See aga pani türanni muigama. "Miks sa nii närvis oled?"
  
  "Olen lihtsalt oma sõprade pärast närvis," kehitas Sam õlgu.
  
  "Ma olen kindel, et nad ei vea sind alt," püüdis Klaus olla südamlik.
  
  "Kas lastiga on probleem?" küsis Sam.
  
  "Lihtsalt väike probleem gaasianduriga, aga see on nüüd lahendatud," vastas Kemper tõsiselt. "Niisiis, sa tahtsid teada, kuidas numbrijada nurjas teie rünnaku minu vastu, eks?"
  
  "Jah. See oli hämmastav, kuid veelgi muljetavaldavam oli asjaolu, et see mõjutas ainult mind. Mehed, kes sinuga koos olid, ei näidanud mingeid manipuleerimise märke," imetles Sam, hellitades Klausi ego, nagu oleks ta suur fänn. See oli taktika, mida Sam Cleave oli oma juurdlustes kurjategijate paljastamiseks korduvalt kasutanud.
  
  "Siin on saladus," naeratas Klaus omasoodu, väänates aeglaselt käsi ja tulvil enesetundest. "Asi pole niivõrd numbrites, vaid numbrite kombinatsioonis. Matemaatika, nagu teate, on loomise keel. Numbrid juhivad kõike olemasolevat, olgu see siis rakutasandil, geomeetriliselt, füüsikas, keemilistes ühendites või mujal. See on kõigi andmete muutmise võti - näiteks arvuti teatud ajuosas, kas tead?
  
  Sam noogutas. Ta mõtles veidi ja vastas: "See on midagi bioloogilise mõistatusmasina šifri sarnast."
  
  Kemper aplodeeris. Sõna otseses mõttes. "See on äärmiselt täpne analoogia, härra Cleave! Ma poleks osanud seda ise paremini seletada. Täpselt nii see käibki. Spetsiifiliste kombinatsioonide ahelaid kasutades on täiesti võimalik mõjuvälja laiendada, lühistades sisuliselt aju retseptoreid. Kui lisate sellele tegevusele elektrivoolu," rõõmustas Kemper oma üleoleku üle, "suurendab see mõttevormi mõju kümnekordseks."
  
  "Nii et elektrit kasutades saaksite tegelikult seeditavate andmete hulka suurendada? Või on see selleks, et parandada manipulaatori võimet juhtida korraga rohkem kui ühte inimest? küsis Sam.
  
  "Räägi edasi, dober," mõtles Sam oma asjatundlikult mängitud šaraadi taga. "Ja auhind läheb... Samson Cleave'ile targast mehest lummatud võlutud ajakirjaniku esinemise eest!" Sam, kes oli oma näitlejatöös mitte vähem erandlik, registreeris iga detaili, mille saksa nartsissist välja pani.
  
  "Mis oli teie arvates esimene asi, mida Adolf Hitler tegi, kui ta 1935. aastal jõude seisvate Wehrmachti töötajate üle võimu võttis?" - küsis ta Samilt retooriliselt. "Ta tutvustas massidistsipliini, võitlustõhusust ja vankumatut lojaalsust, et alateadliku programmeerimise abil SS-ideoloogiat peale suruda."
  
  Sam esitas suure delikaatsusega küsimuse, mis talle peaaegu kohe pärast Kemperi avaldust pähe turgatas. "Kas Hitleril oli Kalihas?"
  
  "Pärast seda, kui Merevaigutuba Berliini linnapaleesse elama asus, üks Baierist pärit saksa meister..." Kemper muigas, püüdes mehe nime meelde jätta. "Ei, ma ei mäleta - ta kutsuti pärast Peeter Suurele esitamist vene käsitööliste juurde, et artefakt taastada, tead?"
  
  "Jah," vastas Sam julgelt.
  
  "Legendi järgi nõudis ta Katariina palee taastatud ruumi uue kujunduse kallal, tead, oma hädade jaoks kolm tükki merevaigust," pilgutas Kemper Samile silma.
  
  "Te ei saa teda tegelikult süüdistada," ütles Sam.
  
  "Ei, kuidas saab keegi teda selles süüdistada? Ma nõustun. Igatahes müüs ta ühe asja maha. Ülejäänud kaks kardeti, et tema naine on petta saanud ja samuti maha müüdud. See näib aga olevat vale ja kõnealune naine osutus vereliini varaseks matriarhaalseks liikmeks, kes kohtus muljetavaldava Hitleriga palju sajandeid hiljem.
  
  Kemper nautis selgelt oma jutustamist, tappis aega Sami tapmise poole, kuid ajakirjanik pööras sellegipoolest loo arenedes rohkem tähelepanu. "Ta andis algsest Merevaigutoa ülejäänud kaks merevaigutükki edasi oma järeltulijatele ja need said lõpuks kellelegi muule kui Johann Dietrich Eckartile! Kuidas saab see õnnetus olla?"
  
  "Vabandust, Klaus," vabandas Sam kartlikult, "aga minu saksa keele ajaloo tundmine on piinlik. Seetõttu jätan Nina alles.
  
  "Ha! Kas ainult ajaloolise teabe pärast?" Klaus kiusas. "Ma kahtlen selles. Aga las ma täpsustan. Eckart, äärmiselt haritud mees ja metafüüsiline poeet, oli otseselt vastutav Hitleri okultismivaimustuse eest. Kahtlustame, et just Eckart avastas Kalihasa jõu ja kasutas seda nähtust, kui kogus Black Suni esimesi liikmeid. Ja loomulikult silmapaistvaim osaleja, kes sai aktiivselt kasutada vaieldamatut võimalust muuta inimeste maailmapilti..."
  
  "...oli Adolf Hitler. Nüüd ma mõistan," täitis Sam lüngad, teeskledes võlu, et oma vangistajat petta. "Kalihasa andis Hitlerile võimaluse muuta inimesed droonideks. See seletab, miks Natsi-Saksamaa massid olid suures osas samal arvamusel... sünkroniseeritud liikumised ja see nilbe instinktiivne, ebainimlik julmuse tase.
  
  Klaus naeratas sõbralikult Samile. "Sündimatult instinktiivne... mulle meeldib."
  
  "Ma arvasin, et saate," ohkas Sam. "See kõik on positiivselt põnev, tead? Aga kuidas sa sellest kõigest teadsid?"
  
  "Minu isa," vastas Kemper asjalikult. Ta rabas Sami kui potentsiaalset kuulsust oma teeseldud häbelikkusega. "Karl Kemper."
  
  "Kemper oli nimi, mis Nina heliklipis välja tuli," meenutas Sam. "Ta oli vastutav punaarmee sõduri surma eest ülekuulamisruumis. Nüüd saab pusle kokku. Ta vaatas pingsalt tema ees väikeses raamis seisva koletise silmadesse. Ma ei jõua ära oodata, millal saan vaadata, kuidas sa lämbuma hakkad, mõtles Sam, kui andis Musta Päikese komandörile kogu tähelepanu, mida ta ihkas. "Ma ei suuda uskuda, et joon koos genotsiidse värdjaga. Kuidas ma soovin, et saaksin tantsida su tuhal, sa natsisaab!" Sami hinges materialiseeruvad ideed tundusid võõrad ja tema isiksusest lahutatud ning see tekitas temas ärevust. Tema ajus asuv Kalihasa võttis taas võimust, täites ta mõtted negatiivsusega. ja ürgne vägivald, kuid ta pidi tunnistama, et kohutavad asjad, millest ta mõtles, polnud täiesti liialdatud.
  
  "Ütle mulle, Klaus, mis oli Berliini mõrvade eesmärk?" Sam pikendas nn eriintervjuud klaasi hea viski peale. "Hirm? Avalik ärevus? Arvasin alati, et see on teie viis lihtsalt masside ettevalmistamiseks uue korra ja distsipliini süsteemi eelseisvaks kasutuselevõtuks. Kui lähedal ma olin! Pidime panuse tegema."
  
  Kemper nägi uuriva ajakirjaniku uuest marsruudist kuuldes vähem kui tähtkuju, kuid tal polnud midagi kaotada, paljastades oma motiivid kõndivatele surnutele.
  
  "See on tegelikult väga lihtne programm," vastas ta. "Kuna Saksamaa kantsler on meie võimuses, on meil mõjujõud. Peamiselt riigi poliitilise ja rahalise heaolu eest vastutavate kõrgete kodanike mõrvad tõestavad, et oleme teadlikud ja loomulikult ei kõhkle oma ähvardusi ellu viimast.
  
  "Nii et valisite nad nende eliidi staatuse põhjal?" Sam lihtsalt küsis.
  
  "Seda ka, härra Cleave. Kuid igal meie eesmärgil oli sügavam investeering meie maailma kui lihtsalt raha ja võim, "ütles Kemper, kuigi ta ei tundunud liiga innukas jagama, millised need investeeringud täpselt olid. Alles siis, kui Sam teeskles, et ta lihtsalt noogutab, et kaotas huvi, ja hakkas aknast välja vaatama õues liikuvat maastikku, tundis Kemper kohustatud talle sellest rääkima. "Kõik need näiliselt juhuslikud sihtmärgid olid tegelikult sakslased, kes abistasid meie tänapäeva Punaarmee kaaslastel merevaigutoa asukohta ja varjamist, mis on kõige tõhusam takistus Black Suni originaalse meistriteose otsinguil. Mu isa sai Leopoldilt - Vene reeturilt - omal nahal teada, et Punaarmee püüdis reliikvia kinni ega läinud Wilhelm Gustloffile, kes oli legendi järgi Milla, alla. Sellest ajast peale on mõned Black Suni liikmed, olles muutnud oma meelt maailma domineerimise suhtes, meie ridadest lahkunud. Kas sa suudad seda uskuda? Aarialaste järeltulijad, võimsad ja intellektuaalselt paremad, otsustasid orduga lahku minna. Kuid suurim reetmine oli aidata Nõukogude värdjatel merevaigutuba varjata, isegi rahastada salaoperatsiooni 1986. aastal, et hävitada kümnest allesjäänud Kalihasat sisaldavast merevaigust kuus!
  
  Sam elavnes. "Oota oota. Millest sa räägid aastast 1986? Kas pool merevaigutoast on hävinud?
  
  "Jah, tänu meie hiljuti surnud ühiskonna eliitliikmetele, kes rahastasid Millat operatsiooni Kodumaa jaoks, on Tšernobõli nüüd poole suurepärase reliikvia haud," muigas Kemper ja surus rusikad kokku. "Kuid seekord me hävitame nad - paneme nad kaduma koos nende kaasmaalaste ja kõigiga, kes meid küsitlevad."
  
  "Kuidas?" küsis Sam.
  
  Kemper naeris ja oli üllatunud, et keegi nii läbinägelik nagu Sam Cleave ei saanud aru, mis tegelikult toimub. "Noh, meil on teie, härra Cleave. Sa oled uus Musta Päikese Hitler... koos selle erilise olendiga, kes toitub sinu ajust.
  
  "Mul on kahju?" Sam ahmis õhku. "Kuidas ma arvate, kuidas ma teie eesmärki täidan?"
  
  "Sinu mõistusel on võime massidega manipuleerida, mu sõber. Nagu Führer, suudate ka Milla ja kõik teised nendetaolised agentuurid - isegi valitsused - allutada. Ülejäänu teevad nad ise," muigas Kemper.
  
  "Aga mu sõbrad?" - küsis Sam avamisväljavaadete pärast ärevuses.
  
  "See ei loe. Selleks ajaks, kui projitseerite Kalihasa võimu üle maailma, on keha neelanud suurema osa teie ajust," ütles Kemper, kui Sam talle otsese õudusega otsa vaatas. "Kas see või elektrilise aktiivsuse ebanormaalne suurenemine praadib teie aju. Igal juhul jääte ajalukku ordukangelasena."
  
  
  31. peatükk
  
  
  "Anna neile see kuradi kuld. Kuld muutub peagi väärtusetuks, kui nad ei leia viisi, kuidas muuta edevus ja tihedus tõelisteks ellujäämisparadigmadeks," mõnitas Natasha kolleege. Milla külastajad istusid suure laua ümber koos sõjakate häkkerite rühmaga, kelle kohta Perdue oli nüüd avastanud, et Gabi salapärase suhtluse taga lennujuhtimisega on inimesed. Just Marco, üks Milla vaiksemaid liikmeid, läks mööda Kopenhaageni õhujuhtimisest ja käskis Purdue pilootidel Berliini suunas kurssi muuta, kuid Purdue ei kavatsenud Detlefi hüüdnime "Lesk" katet õhku lasta, et paljastada, kes ta tegelikult oli - veel mitte.
  
  "Mul pole aimugi, mis kullal selle plaaniga pistmist on," pomises Nina Perdue keset tüli venelastega.
  
  "Dr Gould, enamikul allesolevatel merevaigulehtedel on ikka veel kuldsed sisekujundused ja raamid paigas," selgitas Elena, pannes Nina end rumalana tundma, et selle üle liiga valjult kaebas.
  
  "Jah!" - sekkus Misha. "See kuld on õigetele inimestele palju väärt."
  
  "Kas sa oled nüüd kapitalistlik siga?" küsis Juri. "Raha on kasutu. Väärtusta ainult infot, teadmisi ja praktilisi asju. Anname neile kulla. Keda huvitab? Meil on vaja kulda, et petta neid uskuma, et Gabi sõbrad ei tee midagi.
  
  "Veelgi parem," soovitas Elena, "kasutame isotoobi paigutamiseks kullanikerdusi. Kõik, mida vajame, on katalüsaator ja piisavalt elektrit, et panni soojendada.
  
  "Isotoop? Kas sa oled teadlane, Elena? Perdue on lummatud.
  
  "Tuumafüüsik, 2014. aasta klass," uhkustas Nataša naeratades oma meeldiva sõbra üle.
  
  "Jama!" Nina oli rõõmus, muljet avaldas kauni naise peidus olev intelligentsus. Ta vaatas Perduele otsa ja urgitses teda. "See koht on sapioseksuaalide Valhalla, hei?"
  
  Perdue kergitas Nina täpse oletuse peale koketselt kulme. Järsku katkestas punaarmee häkkerite vahelise tulise arutelu kõva krahh, mis pani nad kõik ootusärevalt tarduma. Nad ootasid hoolega kuulates. Saatekeskuse seinale kinnitatavatest kõlaritest kostis sissetuleva signaali ulgumine midagi kurjakuulutavat.
  
  "Guten Tag, meine Kameraden."
  
  "Oh jumal, see on jälle Kemper," sosistas Nataša.
  
  Perduel hakkas kõht paha. Mehe hääle kõla pani ta uimaseks, kuid ta hoidis seda rühma huvides kinni.
  
  "Saabume Tšernobõli kahe tunni pärast," ütles Kemper. "See on teie esimene ja ainus hoiatus, et ootame, et meie ETA eemaldaks Merevaigutoa sarkofaagist. Selle täitmata jätmine toob kaasa..." muheles ta omaette ja otsustas formaalsustest loobuda, "... noh, see viib Saksamaa kantsleri ja Sam Cleave"i surmani, misjärel me vabastame närvigaasi Moskva, London ja Soul korraga. David Perdue osaleb meie ulatuslikus poliitilises meediavõrgustikus, nii et ärge proovige meile väljakutseid esitada. Zwei Stunden. Wiedersehen."
  
  Klõps lõikas läbi staatika ja vaikus langes üle kohviku kui lüüasaamise tekk.
  
  "Seetõttu pidime asukohta vahetama. Nad on meie levisagedusi häkkinud juba kuu aega. Saates meie omast erinevaid numbrijadasid, sunnivad nad inimesi alateadliku sugestiooni kaudu ennast ja teisi tapma. Nüüd peame kükitama Duga-3 kummituspaigal," muigas Nataša.
  
  Perdue neelatas kõvasti, kui tema temperatuur tõusis. Püüdes koosolekut mitte katkestada, asetas ta oma külmad ja niisked käed mõlemal pool istmele. Nina sai kohe aru, et midagi on valesti.
  
  "Purdue?" - ta küsis. "Kas sa oled jälle haige?"
  
  Ta naeratas nõrgalt ja raputas selle pead raputades.
  
  "Ta ei näe hea välja," märkis Misha. "Infektsioon? Kaua sa siin oled? Rohkem kui päev?"
  
  "Ei," vastas Nina. "Ainult mõneks tunniks. Kuid ta on olnud kaks päeva haige.
  
  "Ärge muretsege, inimesed," sõnas Perdue, säilitades endiselt rõõmsa ilme. "See kaob pärast."
  
  "Siis?" küsis Elena.
  
  Perdue tõusis püsti, nägu kahvatus, kui ta üritas end kokku võtta, kuid ta lükkas oma kõhna keha ukse poole, võisteldes ülekaaluka sooviga oksendada.
  
  "Pärast seda," ohkas Nina.
  
  "Meestetuba on all korrusel," ütles Marco juhuslikult, vaadates, kuidas tema külaline trepist alla kiirustas. "Jook või närvid?" küsis ta Ninalt.
  
  "Mõlemad. Must Päike piinas teda mitu päeva, enne kui meie sõber Sam läks teda välja tooma. Ma arvan, et vigastus mõjutab teda endiselt," selgitas naine. "Nad hoidsid teda oma kindluses Kasahstani stepis ja piinasid teda puhkamata."
  
  Naised nägid välja sama ükskõiksed kui mehed. Ilmselt oli piinamine nii sügavalt juurdunud nende sõja ja tragöödia kultuurilises minevikus, et see oli vestluses enesestmõistetav. Kohe säras tühi ilme Miša näol ja elavdas tema näojooni. "Doktor Gould, kas teil on selle koha koordinaadid? See... kindlus Kasahstanis?"
  
  "Jah," vastas Nina. "Nii me ta üldse leidsimegi."
  
  Temperamentne mees ulatas talle käe ja Nina otsis kiiresti eesmise lukuga kotis paberit, millele ta oli tol päeval dr Helbergi kabinetis visandanud. Ta andis Mishale salvestatud numbrid ja teabe.
  
  Niisiis, esimesi sõnumeid, mis Detlef meile Edinburghi tõi, ei saatnud Milla. Muidu teaksid nad kompleksi asukohast," arvas Nina, kuid jättis selle endale. Teisest küljest nimetas Milla teda "Leskmeheks". Ka nemad tundsid selle mehe kohe ära Gabi mehena. "Tema käed puhkas oma tumedates, sassis juustes, toetades pead ja toetades küünarnukid lauale nagu igavlenud koolitüdruk, talle tuli pähe, et ka Gabi - ja seega ka Detlef - oli ordu sekkumisest saadetes eksitanud, just nagu inimesed, keda numbrijada Maleficent mõjutab. "Issand, ma pean Detlefi ees vabandama. Olen kindel, et ta elas väikese intsidendi Volvoga üle. Ma loodan, et nii?"
  
  Perdue oli pikka aega väljas, kuid olulisem oli jõuda plaanini enne, kui nende aeg läbi sai. Ta vaatas, kuidas vene geeniused arutasid tuliselt midagi oma keeles, kuid ta ei pahandanud. See kõlas talle kaunilt ja nende tooni järgi aimas ta, et Miša idee oli mõistlik.
  
  Just siis, kui ta hakkas uuesti muretsema Sami saatuse pärast, kohtusid Misha ja Elena temaga, et plaani selgitada. Ülejäänud osalejad järgnesid Natašale ruumist välja ja Nina kuulis, kuidas nad raudtrepist alla müristasid, nagu tuletõrjeõppuse ajal.
  
  "Ma arvan, et teil on plaan. Palun öelge, et teil on plaan. Meie aeg on peaaegu läbi ja ma arvan, et ma ei jaksa enam. Kui nad Sami tapavad, vannun Jumala ees, pühendan oma elu nende kõigi raiskamisele," oigas ta meeleheitel.
  
  "See on punane tuju," naeratas Elena.
  
  "Ja jah, meil on plaan. Hea plaan," ütles Miša. Ta tundus peaaegu õnnelik.
  
  "Vapustav!" Nina naeratas, kuigi nägi endiselt pinges välja. "Mis plaan on?"
  
  Miša kuulutas julgelt: "Me anname neile merevaigutoa."
  
  Nina naeratus kadus.
  
  "Tule jälle?" ta pilgutas kiiresti, pooleldi raevust, pooleldi tahtes kuulda tema selgitust. "Kas ma peaksin teie järeldusega seotud lootma rohkemat? Sest kui see on teie plaan, olen kaotanud igasuguse usu oma kahanevasse imetlusse nõukogude leidlikkuse vastu."
  
  Nad naersid hajameelselt. Oli selge, et nad ei hooli läänlase arvamusest; isegi mitte piisavalt, et tormata tema kahtlusi hajutada. Nina pani käed rinnale kokku. Mõtted Perdue pidevast haigusest ning Sami pidevast alluvusest ja puudumisest vihastasid jultunud ajaloolast veelgi. Elena tundis oma pettumust ja võttis julgelt tal käest kinni.
  
  "Me ei sekku Black Suni tegelikesse, um, pretensioonidesse Amber Roomile või kollektsioonile, kuid pakume teile kõike, mida vajate nende vastu võitlemiseks. Hästi?" - ütles ta Ninale.
  
  "Kas sa ei aita meil Sami tagasi saada?" Nina õhkas. Ta tahtis nutma puhkeda. Pärast kõike seda lükkasid ta tagasi ainsad liitlased, keda ta arvas, et neil oli Kemperi vastu. Võib-olla polnud Punaarmee nii võimas, kui nende maine väitis, mõtles ta kibeda pettumusega südames. "Mida kuradit sa siis tegelikult aitad?" - ta kihas.
  
  Miša silmad tumenesid sallimatusest. "Kuule, me ei pea sind aitama. Me edastame teavet, mitte ei võitle teie lahingutega.
  
  "See on ilmselge," naeratas ta. "Mis siis nüüd saab?"
  
  "Teie ja Leskmees peate võtma ülejäänud merevaigutoa tükid. Juri palkab sulle mehe raske vankri ja klotsidega," püüdis Elena ennetavamalt kõlada. "Nataša ja Marco on praegu Medvedka alamtasandi reaktorite sektoris. Varsti aitan Marcot mürgiga.
  
  "Mina?" Nina võpatas.
  
  Miša osutas Jelenale. "Nii nad nimetavad keemilisi elemente, mida nad pommidesse panevad. Ma arvan, et nad üritavad naljakad olla. Näiteks mürgitades keha veiniga, mürgitavad nad esemeid kemikaalide või millegi muuga."
  
  Elena suudles teda ja vabandas end teistega ühinema kiirreaktori salajases keldris, tohutu sõjaväebaasi sektsioonis, mida kunagi kasutati varustuse hoiustamiseks. Arc-3 oli üks kolmest asukohast, kuhu Milla rändas perioodiliselt igal aastal, et vältida püüdmist või tuvastamist, ja rühm muutis kõik oma asukohad salaja täielikult toimivaks operatsioonibaasiks.
  
  "Kui mürk on valmis, anname teile materjalid, kuid te peate Vaulti rajatises oma relvad ette valmistama," selgitas Misha.
  
  "Kas see on sarkofaag?" - ta küsis.
  
  "Jah."
  
  "Aga sealne kiirgus tapab mind," protesteeris Nina.
  
  "Te ei viibi Vaulti rajatises. 1996. aastal kolisid onu ja vanaisa plaadid Merevaigutoast Võlvi rajatise lähedale vanasse kaevu, aga seal, kus kaev asub, on maad, palju maad. See ei ole üldse 4. reaktoriga ühendatud, nii et teiega peaks kõik korras olema," selgitas ta.
  
  "Jumal küll, see rebib mul naha maha," pomises ta, kaaludes tõsiselt kogu ettevõtmisest loobumist ning Perdue ja Sami saatuse hooleks jätmist. Miša naeris ärahellitatud lääne naise paranoia üle ja raputas pead. "Kes saab mulle näidata, kuidas seda süüa teha?" - küsis Nina lõpuks, otsustades, et ta ei taha, et venelased šotlasi nõrgaks peavad.
  
  "Nataša on lõhkeainete ekspert. Elena on keemiliste ohtude ekspert. Nad räägivad teile, kuidas Merevaigutuba kirstuks teha," muigas Miša. "Üks asi, dr. Gould," jätkas ta vaikival toonil, mis ei ole tema autoriteetsele loomusele iseloomulik. "Palun käsitsege metalli kaitsevahenditega ja proovige mitte hingata ilma suud katmata. Ja kui olete neile reliikvia andnud, hoidke eemale. Pikk vahemaa, eks?"
  
  "Olgu," vastas Nina, olles tema mure eest tänulik. See oli tema pool, mida tal polnud seni olnud rõõm näha. Ta oli küps mees. "Misha?"
  
  "Jah?"
  
  Ta anus täie tõsidusega, et see teada saaks. "Mis relva ma siin valmistan?"
  
  Ta ei vastanud, nii et naine uuris veidi rohkem.
  
  "Kui kaugel peaksin olema pärast seda, kui annan Kemperile merevaigutoa?" - tahtis ta kindlaks teha.
  
  Miša pilgutas mitu korda silmi, vaadates sügavalt kauni naise tumedatesse silmadesse. Ta köhatas kõri ja soovitas: "Lahkuge riigist."
  
  
  32. peatükk
  
  
  Kui Perdue tualeti põrandal ärkas, oli tema särk sapi ja süljega määrdunud. Piinlikkuses andis ta endast parima, et see kraanikausis käteseebi ja külma veega maha pesta. Pärast mõningast puhastamist uuris ta peeglist kanga seisukorda. "See on nagu polekski juhtunud," naeratas ta oma pingutuste üle rahulolevalt.
  
  Kohvikusse sisenedes leidis ta, et Elena ja Miša olid Ninat riietanud.
  
  "Sinu kord," naeratas Nina. "Ma näen, et teil on järjekordne haigushoog."
  
  "See ei olnud midagi muud kui vägivaldne," ütles ta. "Mis toimub?"
  
  "Me toome dr. Gouldi riided kiirguskindlate materjalidega, kui lähete merevaigutuppa," teatas Elena talle.
  
  "See on naljakas, Nina," kurtis ta. "Ma keeldun seda kõike kandmast. Justkui meie ülesannet poleks juba tähtaeg takistanud, peate nüüd kasutama absurdseid ja aeganõudvaid meetmeid, et meid veelgi edasi lükata?
  
  Nina kortsutas kulmu. Paistis, et Perdue oli muutunud jälle vinguvaks litsaks, kellega ta autos tülitses, ja ta ei kavatsenud leppida tema lapselike kapriisidega. "Kas soovite, et teie pallid homseks maha kukuksid?" - ütles ta vastuseks sarkastiliselt. "Muidu võta parem tass; juhtima."
  
  "Kasva suureks, dr Gould," vastas ta.
  
  "Kiirgustasemed on selle väikese ekspeditsiooni jaoks peaaegu surmavad, Dave. Loodan, et teil on suur kollektsioon pesapallimütse, mis aitavad teil mõne nädala pärast tekkida vältimatu juuste väljalangemine.
  
  Nõukogude võim naeris vaikselt Nina patroneeriva tiraadi üle, kui nad seadsid üles tema viimaseid pliiga tugevdatud vidinaid. Elena andis talle kaevust laskumisel suu katmiseks meditsiinilise maski ja igaks juhuks ronimiskiivri.
  
  Pärast hetke alla vaatamist lubas Perdue neil end niimoodi riietada, enne kui saatis Nina sinna, kus Nataša oli valmis nad lahinguks relvastama. Marco oli nende jaoks kokku pannud korralikud pliiatsikarpi suurused lõikeriistad koos juhistega, kuidas katta merevaiku õhukesest klaasist prototüübile, mille ta just selliseks puhuks lõi.
  
  "Inimesed, kas olete kindlad, et suudame selle kõrgelt spetsialiseerunud ettevõtmise nii lühikese ajaga ellu viia?" - küsis Perdue.
  
  "Dr Gould ütleb, et olete leiutaja," vastas Marco. "Täpselt nagu elektroonikaga töötamine. Kasutage juurdepääsuks ja reguleerimiseks tööriistu. Asetage metallitükid merevaigulehele, et varjata neid nagu kuldset inkrustatsiooni ja katke see kaantega. Kasutage nurkades olevaid klambreid ja BOOM! Merevaigutuba, mida surm täiustab, et nad saaksid selle koju viia.
  
  "Ma ei saa ikka veel päris täpselt aru, mida see kõik tähendab," kurtis Nina. "Miks me seda teeme? Misha vihjas mulle, et me peame olema kaugel, mis tähendab, et see on pomm, eks?"
  
  "See on õige," kinnitas Nataša.
  
  "Aga see on vaid määrdunud hõbedaste metallraamide ja rõngaste kogu. Paistab, et mu mehaanikust vanaisa hoidis prügimäes," oigas ta. Perdue ilmutas esmakordselt nende missiooni vastu huvi, kui nägi rämpsu, mis nägi välja nagu tuhmunud teras või hõbe.
  
  "Maarja, Jumalaema! Nina!" - hingas ta aukartusega välja, heites Natašale täis hukkamõistu ja üllatust pilgu. "Teie inimesed olete hullud!"
  
  "Mida? Mis see on?" - ta küsis. Nad kõik pöörasid talle pilgu tagasi, teda ei seganud tema paaniline otsustusvõime. Perdue suu jäi umbusklikult lahti, kui ta ühe esemega käes Nina poole pöördus. "See on relvakvaliteediga plutoonium. Nad saadavad meid Merevaigutuba tuumapommiks muutma!
  
  Nad ei eitanud tema avaldust ega paistnud olevat hirmunud. Nina jäi sõnatuks.
  
  "See on tõsi?" - ta küsis. Jelena vaatas alla ja Nataša noogutas uhkelt.
  
  "See ei saa plahvatada, kui sa seda käes hoiad, Nina," selgitas Nataša rahulikult. "Tehke see lihtsalt kunstiteosena ja katke paneelid Marco klaasiga. Siis anna see Kemperile.
  
  "Plutoonium süttib kokkupuutel niiske õhu või veega," ahmis Pardue, mõeldes elemendi kõikidele omadustele. "Kui kattekiht puruneb või paljastub, võivad sellel olla kohutavad tagajärjed."
  
  "Nii et ära aja seda tuksi," urises Nataša rõõmsalt. "Lähme nüüd, teil on vähem kui kaks tundi aega, et leitu meie külalistele näidata."
  
  
  * * *
  
  
  Veidi üle kahekümne minuti hiljem langetati Perdue ja Nina peidetud kivikaevu, mis oli aastakümneteks võsastunud radioaktiivse rohu ja võsaga. Kivitööd on kokku varisenud nagu endine raudne eesriie, mis annab tunnistust arenenud tehnoloogia ja innovatsiooni möödunud ajast, mis on maha jäetud ja jäetud Tšernobõli tagajärgede tõttu lagunema.
  
  "Sa oled varjupaigast kaugel," meenutas Elena Ninale. "Aga hingake läbi nina. Juri ja tema nõbu ootavad siin, kuni te reliikvia välja võtate."
  
  "Kuidas me selle kaevu sissepääsu juurde saame? Iga paneel kaalub rohkem kui teie auto! ütles Perdue.
  
  "Siin on raudteesüsteem," hüüdis Miša pimedasse auku. "Rajad viivad Merevaigutoa saali, kus vanaisa ja onu killud salajasse kohta kolisid. Saate need lihtsalt köitega miinikärule alla lasta ja siia veeretada, kust Juri need üles võtab.
  
  Nina hoidis neile pöidlaid püsti, kontrollides raadiosaatja sagedust, mille Miša oli talle andnud, et kui tal on kardetud Tšernobõli elektrijaama all olles küsimusi, siis nendega ühendust võtta.
  
  "Õige! Lõpetame selle ära, Nina," tõukas Perdue.
  
  Nad asusid jahedasse pimedusse, taskulambid kiivri külge kinnitatud. Must mass pimeduses osutus kaevandusmasinaks, millest Miša oli rääkinud, ja nad tõstsid Marco linad sellele tööriistade abil, lükates masinat edasi.
  
  "Natuke koostöövõimetu," märkis Perdue. "Aga ma oleksin samasugune, kui oleksin üle kahekümne aasta pimedas roostetanud."
  
  Nende valgusvihud tuhmusid nende ees vaid mõne meetri kaugusel, haarates endasse paksu pimedus. Müriaadid pisikesi osakesi hõljusid õhus ja tantsisid kiirte ees maa-aluse kanali vaikses unustuses.
  
  "Mis siis, kui tuleme tagasi ja nad sulgevad kaevu?" ütles Nina äkki.
  
  "Leiame võimaluse. Oleme sellest hullematki varem läbi elanud," kinnitas ta.
  
  "Siin on nii jube vaikne," jätkas ta oma sünget tuju. "Kunagi oli siin all vesi. Huvitav, kui palju inimesi on uppunud sellesse kaevu või surnud kiirguse kätte, otsides siin allpool varjupaika.
  
  "Nina," oli kõik, mida ta ütles, et teda kergemeelsusest välja raputada.
  
  "Vabandust," sosistas Nina. "Ma kardan pagana."
  
  "See pole teie moodi," ütles Perdue tihedas õhkkonnas, mis röövis tema häälest igasuguse kaja. "Kardate ainult nakkust või kiirgusmürgituse tagajärgi, mis põhjustavad aeglast surma. Sellepärast peate seda kohta kohutavaks."
  
  Nina vaatas teda lambi häguses valguses pingsalt. "Aitäh, David."
  
  Mõne sammu järel muutus tema nägu. Ta vaatas midagi temast paremal, kuid Nina oli kindel, et ta ei tahtnud teada, mis see on. Kui Perdue peatus, haarasid Ninat kõikvõimalikud hirmutavad stsenaariumid.
  
  "Vaadake," naeratas ta, võttes naise käest, et ta ümber pöörata, et silmitsi seista suurepärase aardega, mis oli peidetud paljude aastate tolmu ja prahi all. "See pole vähem suurepärane kui päevil, mil see kuulus Preisimaa kuningale."
  
  Kui Nina kollaseid tahvleid valgustas, ühinesid kuld ja merevaik, saades möödunud sajandite kadunud ilu peenteks peegliteks. Peegli raame ja kilde kaunistanud keerukad nikerdused rõhutasid merevaigu puhtust.
  
  "Mõelda, et kuri jumal magab siinsamas," sosistas ta.
  
  "Nina, vaata, osa sellest, mis näib olevat kandmisel," osutas Perdue. "Isend, nii väike, et oli peaaegu nähtamatu, sattus Purdue prillide vaatluse alla, suurendades seda.
  
  "Kallis jumal, kas sa pole mitte mingi groteskne pätt," ütles ta. "See näeb välja nagu krabi või puuk, kuid tema pea on humanoidse näoga."
  
  "Oh, jumal, see kõlab vastikult," värises Nina selle mõtte peale.
  
  "Tulge ja vaadake," kutsus Perdue oma reaktsiooniks valmistudes. Ta asetas oma prillide vasakpoolse luubi teisele määrdunud kohale puutumata kullatud merevaigul. Nina kummardus talle otsa vaatama.
  
  "Mis Jupiteri sugunäärmete nimel see asi on?" ahmis ta õudusest hämmeldunud näoilmega. "Ma vannun, et lasen end maha, kui see jube asi mu ajju satub. Issand, kas te kujutate ette, kui Sam teaks, milline tema Kalihassa välja nägi?"
  
  "Samist rääkides, ma arvan, et peaksime kiirustama ja andma selle aarde natsidele üle. Mida sa ütled? Perdue nõudis.
  
  "Jah".
  
  Kui nad olid lõpetanud hiiglaslike tahvlite hoolsa metalliga tugevdamise ja need vastavalt juhendile hoolikalt kaitsekile taha sulgenud, rullisid Perdue ja Nina paneelid ükshaaval kaevu suudme põhja.
  
  "Vaata, kas sa näed? Nad on kõik läinud. Seal üleval pole kedagi," kurtis ta.
  
  "Vähemalt ei blokeerinud nad sissepääsu," naeratas ta. "Me ei saa eeldada, et nad jäävad sinna terve päeva, eks?"
  
  "Ma arvan, et mitte," ohkas naine. "Mul on lihtsalt hea meel, et kaevuni jõudsime. Uskuge mind, mul on neist neetud katakombidest küllalt."
  
  Eemalt kuulsid nad valju mootorimüra. Kaevualale lähenesid aeglaselt mööda lähedal asuvat teed roomavad sõidukid. Juri ja tema nõbu hakkasid plaate tõstma. Isegi laeva mugava lastivõrguga oli see ikkagi aeganõudev. Kaks venelast ja neli kohalikku elanikku aitasid Perduel iga plaadi peale venitada võrgu, mis tema hinnangul suudab korraga tõsta üle 400 kg.
  
  "Uskumatu," pomises Nina. Ta seisis ohutus kauguses, sügaval tunnelis. Tema klaustrofoobia hiilis talle külge, kuid ta ei tahtnud segada. Kui mehed ettepanekuid karjusid ja aega maha lugesid, võttis tema kahesuunaline raadio ülekande.
  
  "Nina, tule sisse. See on läbi," ütles Elena läbi vaikse praksuva heli, millega Nina oli harjunud.
  
  "See on Nina vastuvõtutuba. Valmis," vastas naine.
  
  "Nina, me lahkume, kui merevaigutuba välja viiakse, eks?" Elena hoiatas. "Ma vajan, et te ei muretseks ega arvaks, et me lihtsalt jooksime minema, aga me peame lahkuma enne, kui nad Arc 3 juurde jõuavad."
  
  "Ei!" Nina karjus. "Miks?"
  
  "See on veresaun, kui kohtume samal pinnal. Sa tead seda". Misha vastas talle. "Ära nüüd muretse. Hoiame ühendust. Olge ettevaatlik ja head reisi."
  
  Nina süda läks pahaks. "Palun ära mine". Ta polnud kunagi oma elus kuulnud ühtki üksildasemat lauset.
  
  "Uuesti ja uuesti".
  
  Ta kuulis plõksuvat häält, kui Perdue pühkis oma riietelt tolmu ja tõmbas käed mööda pükse, et mustust ära pühkida. Ta vaatas Ninat otsides ringi ja kui ta silmad leidsid tema pilgud, naeratas ta talle sooja ja rahuloleva naeratuse.
  
  "Tehtud, dr Gould!" ta juubeldas.
  
  Järsku kostsid nende kohal lasud, mis sundisid Perdue pimedusse sukelduma. Nina karjus tema ohutuse pärast, kuid ta roomas veelgi tunneli vastassuunas, jättes naise kergenduseks, et temaga on kõik korras.
  
  "Juri ja tema abilised hukatakse!" - kuulsid nad kaevu juures Kemperi häält.
  
  "Kus Sam on?" Nina karjus, kui valgus langes tunneli põrandale nagu taevane põrgu.
  
  "Härra Cleave jõi natuke liiga palju... aga... suur tänu koostöö eest, David! Oh, ja dr Gould, palun võtke vastu minu siiras kaastunne, sest need on teie viimased valusad hetked siin maa peal. Tervitused!"
  
  "Persse!" Nina karjus. "Näeme varsti, pätt! Varsti!"
  
  Kui ta naeratava sakslase peale oma verbaalset raevu välja valas, hakkasid tema mehed kaevu suudme paksu betoonplaadiga katma, muutes tunneli järk-järgult tumedamaks. Nina kuulis, kuidas Klaus Kemper hääldas vaikse häälega rahulikult numbrijada, peaaegu sama, nagu ta kõlas raadiosaadete ajal.
  
  Kui vari järk-järgult hajus, vaatas ta Perduele otsa ja tema õuduseks vaatasid tema külmunud silmad ilmselgelt vangistuses olevat Kemperit. Viimastes hääbuva valguse kiirtes nägi Nina, kuidas Perdue nägu tõmbus iharaks ja kurjaks irveks, kui too talle otse otsa vaatas.
  
  
  33. peatükk
  
  
  Kui Kemper sai oma märatseva aarde kätte, käskis ta oma meestel Kasahstani minna. Nad olid naasmas Musta Päikese territooriumile oma esimese tõelise maailmavalitsemise väljavaatega, nende plaan oli peaaegu valmis.
  
  "Kas te kõik kuus olete vees?" küsis ta oma töötajatelt.
  
  "Jah, härra".
  
  "See on iidne merevaiguvaik. See on piisavalt habras, et kui see mureneb, pääsevad sinna lõksu jäänud proovid välja ja siis oleme suures hädas. Nad peavad jääma vee alla, kuni me kompleksini jõuame, härrased! hüüdis Kemper, enne kui läks oma luksusauto juurde.
  
  "Miks vesi, komandör?" - küsis üks tema meestest.
  
  "Sest nad vihkavad vett. Seal ei saa nad mingit mõju avaldada ja nad vihkavad seda, muutes selle koha ideaalseks vanglaks, kus neid saab ilma igasuguse hirmuta hoida," selgitas ta. Nende sõnadega istus ta autosse ja kaks autot sõitsid aeglaselt minema, jättes Tšernobõli veelgi inimtühjemaks, kui see juba oli.
  
  
  * * *
  
  
  Sam oli endiselt pulbri mõju all, mis jättis tema tühja viskiklaasi põhja valge jäägi. Kemper ei pööranud talle tähelepanu. Oma uues põnevas positsioonis mitte ainult kunagise maailmaime omanikuna, vaid ka saabuva uue maailma valitsemise lävel, ei pannud ta ajakirjanikku peaaegu tähelegi. Nina karjed kajasid endiselt tema mõtetes, nagu magus muusika tema mädale südamele.
  
  Perdue kasutamine söödana näis end lõpuks ära tasustavat. Mõnda aega polnud Kemper kindel, kas ajupesutehnikad olid edukad, kuid kui Perdue kasutas edukalt sidevahendeid, mille Kemper oli talle otsima jätnud, teadis ta, et Cleve ja Gould jäävad peagi võrku kinni. Reetmine, et pärast kogu tema rasket tööd ei lasknud Cleve'il Ninale minna, oli Kemperile positiivne. Nüüd on ta kinni sidunud lahtised otsad, mida ükski teine Musta Päikese komandör pole suutnud saavutada.
  
  Renatuse reetur Dave Perdue jäeti nüüd neetud Tšernobõli jumalast hüljatud pinnase alla mädanema, tappis peagi tüütu väikese lita, kes oli alati inspireerinud Perduet ordu hävitama. Ja Sam Cleave...
  
  Kemper vaatas Cleve'i. Ta ise suundus vee poole. Ja kui Kemper ta ette valmistab, etendab ta väärtuslikku rolli ordu ideaalse meediasuhtlejana. Lõppude lõpuks, kuidas saab maailm leida süüd milleski, mille esitas Pulitzeri auhinna võitnud uuriv ajakirjanik, kes paljastas üksi relvarõngad ja kukutas kuritegevuse sündikaadid? Kui Sam oli tema meedianukk, võis Kemper kuulutada maailmale kõike, mida ta soovib, kasvatades samal ajal oma Kalihasat, et avaldada massilist kontrolli tervete mandrite üle. Ja kui selle väikese jumala jõud otsa saab, saadab ta enda asemele mitmed teised.
  
  Asjad otsisid Kemperit ja tema ordut. Lõpuks eemaldati Šoti takistused ja tema tee oli selge, et teha vajalikke muudatusi, milles Himmler oli ebaõnnestunud. Kõige selle juures ei suutnud Kemper jätta imestamata, kuidas seksika väikese ajaloolase ja tema endise kallima vahel läks.
  
  
  * * *
  
  
  Nina kuulis oma südamelööke ja see ei olnud raske, otsustades selle järgi, kuidas see tema kehast läbi vurises, samal ajal kui ta kõrvad olid isegi vähimagi müra pärast pinges. Perdue oli vaikne ja tal polnud aimugi, kus ta olla võiks, kuid ta liikus nii kiiresti kui võimalik vastassuunas, hoides tuled põlema, et mees teda ei näeks. Tema tegi sama.
  
  "Oh armas Jeesus, kus ta on?" mõtles ta, istudes merevaigutoa kõrvale. Ta suu oli kuiv ja ta ihkas leevendust, kuid praegu polnud aeg lohutust või elatist otsida. Mõne jala kaugusel kuulis ta mitme väikese kivi krõbinat ja see pani ta valjult ahhetama. "Jama!" Nina tahtis teda veenda, kuid tema klaasiste silmade järgi otsustades kahtles ta, kas kõik, mida ta ütles, läheb mööda. "See liigub minu poole. Ma kuulen, kuidas helid lähevad iga korraga lähemale!"
  
  Nad olid 4. reaktori läheduses maa all olnud juba üle kolme tunni ja naine hakkas tunnetama selle mõju. Ta hakkas iiveldama, samal ajal kui migreen peaaegu röövis tal keskendumisvõime. Kuid oht on viimasel ajal ajaloolast tabanud mitmel kujul. Nüüd oli ta ajupestud meele sihtmärk , keda veelgi haigem mõistus programmeeris teda tapma. Sinu enda sõbra tapmine oleks palju hullem kui hullumeelse võõra inimese või palgasõduri eest missioonil jooksmine. See oli Dave! Dave Perdue, tema kauaaegne sõber ja endine väljavalitu.
  
  Tema keha värises ilma hoiatuseta ja ta langes külmale kõvale maapinnale põlvili ja oksendas. Iga krambiga muutus see intensiivsemaks, kuni ta hakkas nutma. Nina ei saanud seda vaikselt teha ja ta oli veendunud, et Perdue saab ta tekitatud mürast kergesti jälile. Ta higistas tohutult ja ümber pea seotud taskulambirihm põhjustas tüütu sügeluse, mistõttu ta tõmbas selle juustest välja. Paanikahoos suunas ta valguse maapinnast paar tolli alla ja lülitas selle sisse. Tala levis väikese raadiusega maapinnale ja ta tegi ülevaate oma ümbrusest.
  
  Perdue polnud kusagilt võtta. Järsku sööstis eesolevast pimedusest tema näo poole suur terasvarras. Ta lõi teda õlale, pannes ta piinades karjuma. "Purdue! Lõpeta! Jeesus Kristus! Kas sa tapad mu selle natsiidioodi pärast? Ärka üles, kurat!"
  
  Nina kustutas tule, hingeldades nagu kurnatud jahikoer. Põlvili kukkudes püüdis ta eirata tuikavat migreeni, mis järjekordset röhitsushoogu maha surudes kolju peksles. Perdue sammud lähenesid talle pimeduses, olles ükskõiksed tema vaikse nutmise vastu. Nina tuimad sõrmed askeldasid tema külge kinnitatud kahesuunalise raadioga.
  
  Jäta see siia. Lülita see valjult sisse ja jookse siis teises suunas," soovitas ta endale, kuid teine sisemine hääl oli selle vastu. "Idioot, sa ei saa loobuda oma viimasest võimalusest välissuhtluseks. Leia midagi, mida saab kasutada relvana. , kus oli prahti.
  
  Viimane oli teostatavam idee. Ta haaras peotäie kive ja ootas märki tema asukohast. Pimedus ümbritses teda nagu paks tekk, kuid raevu tekitas tolm, mis hingates ta nina põletas. Sügaval pimeduses kuulis ta midagi liikumas. Nina lasi enda ette peotäie kive, et ta maha visata, enne kui ta vasakule sööstnud, otse väljaulatuvale kivile, mis talle nagu veoauto vastu põrkas. Allasurutud ohke saatel kukkus ta lõdvalt põrandale.
  
  Kui tema teadvuseseisund ähvardas tema elu, tundis ta energiatulva ja roomas mööda põrandat põlvedel ja küünarnukkidel. Nagu halb gripp, hakkas kiirgus tema kehale mõjuma. Hanenahk jooksis üle ta naha, pea tundus raske nagu plii. Ta otsaesine valutas löögist, kui ta üritas tasakaalu taastada.
  
  "Hei, Nina," sosistas ta mõne tolli kaugusel tema värisevast kehast, pannes ta südame hirmust hüppama. Perdue ere valgus pimestas teda hetkeks, kui ta selle näkku suunas. "Ma leidsin su".
  
  
  30 tundi hiljem - Shalkar, Kasahstan
  
  
  Sam oli raevukas, kuid ta ei julgenud probleeme tekitada enne, kui tema põgenemisplaan oli paigas. Kui ta ärkas ja leidis end endiselt Kemperi ja Ordu küüsis, roomas nende ees olev sõiduk järjekindlalt mööda õnnetut inimtühja teelõigu. Selleks ajaks olid nad juba Saratovist mööda läinud ja Kasahstani piiri ületanud. Tal oli liiga hilja välja pääseda. Nad olid Nina ja Perdue kohast peaaegu 24 tundi reisinud, mistõttu tal oli võimatu lihtsalt välja hüpata ja tagasi Tšernobõli või Pripjati joosta.
  
  "Hommikusööki, härra Cleve," soovitas Kemper. "Peame teie jõudu säilitama."
  
  "Ei, aitäh," nähvas Sam. "Ma täitsin sel nädalal oma uimastikvoodi."
  
  "Ah ole nüüd!" vastas Kemper rahulikult. "Sa oled nagu vinguv teismeline, kes jonni lööb. Ja ma arvasin, et PMS on naiste probleem. Ma pidin sind uimastama, muidu oleksid sa koos sõpradega põgenenud ja tapetud. Sa peaksid olema tänulik, et oled elus." Ta ulatas välja pakitud võileiva, mille ta oli ostnud ühest linnast, kust nad läbi sõitsid.
  
  "Kas sa tapsid nad?" küsis Sam.
  
  "Härra, me peame varsti Shalkaris veokit tankima," teatas juht.
  
  "See on suurepärane, Dirk. Kui kaua?" küsis ta juhilt.
  
  "Kümme minutit, kuni me sinna jõuame," ütles ta Kemperile.
  
  "Hästi". Ta vaatas Samile otsa ja tema näole ilmus kuri naeratus. "Sa oleksid pidanud seal olema!" Kemper naeris rõõmsalt. "Oh, ma tean, et sa olid seal, aga ma mõtlen, et sa oleksid pidanud seda nägema!"
  
  Sam oli väga ärritunud iga sõna peale, mille saksa pätt välja sülitas. Iga Kemperi näolihas õhutas Sami vihkamist ja iga käeliigutus viis ajakirjaniku ehtsa vihaseisundisse. 'Oota. Oodake veel veidi.
  
  "Teie Nina mädaneb nüüd väga radioaktiivse reaktori-4 nullpunkti all." Kemper rääkis märkimisväärse naudinguga. "Tema seksikas perse on rääkimise ajal villiline ja laguneb. Kes teab, mida Perdue temaga tegi! Kuid isegi kui nad elavad üksteist kauem, lõpetavad nälg ja kiiritushaigused.
  
  Oota! Pole tarvis. Mitte veel.
  
  Sam teadis, et Kemper suudab oma mõtteid Sami mõju eest kaitsta ja et tema üle kontrolli saavutamine ei raiskaks mitte ainult tema energiat, vaid oleks täiesti asjatu. Nad saabusid Shalkari, järve kõrval asuvasse väikelinna keset tasast kõrbemaastikku. Autod paigutas peatee äärde asuv tankla.
  
  - Nüüd.
  
  Sam teadis, et kuigi ta ei saa Kemperi mõistusega manipuleerida, on närust komandöri kerge füüsiliselt alistada. Sami tumedad silmad uurisid kiiresti esiistmete seljatugi, jalatuge ja istmel lebavaid esemeid, mis olid Camperi käeulatuses. Sami ainsaks ohuks oli Kemperi kõrval asuv Taser, kuid Highland Ferry Boxing Club õpetas teismelisele Sam Cleave'ile seda üllatust ja kiirust trumpavast kaitsest.
  
  Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas juhi mõtteid näppima. Suurel gorillal oli füüsiline võimekus, kuid tema mõistus oli nagu suhkruvatt võrreldes akuga, mille Sam oli koljusse pakkinud. Ei möödunud minutitki, kui Sam saavutas täieliku kontrolli Dirki aju üle ja otsustas mässata. Ülikonnas bandiit väljus autost.
  
  "Kus kurat...?" Kemper alustas, kuid tema naiseliku näo kustutas muserdav löök hästi treenitud rusikast, mis oli suunatud vabadusele. Enne, kui ta jõudis mõeldagi uimastamispüstoli haaramisele, tabas Klaus Kemper uuesti haamriga - ja veel mitu -, kuni ta nägu oli pundunud sinikate ja vere segamini.
  
  Sami käsul tõmbas juht välja relva ja hakkas hiiglaslikus veokis olnud töötajate pihta tuld avama. Sam võttis Kemperi telefoni ja libises tagaistmelt välja, suundudes üksildasesse piirkonda järve lähedal, millest nad linna mööda sõitsid. Järgnenud kaoses saabus kiiresti kohalik politsei, et tulistaja vahistada. Kui nad leidsid tagaistmelt pekstud mehe, eeldasid nad, et see oli Dirki tegu. Kui nad üritasid Dirkit haarata, tegi ta viimase lasu - taevasse.
  
  Sam keris türanni kontaktide loendit, olles otsustanud kiiresti helistada, enne kui mobiiltelefoni ära viskab, et teda jälitama jääda. Nimi, mida ta otsis, ilmus nimekirja ja ta ei saanud muud teha, kui kasutas selleks oma õhurusikat. Ta valis numbri ja ootas ärevalt sigaretti süüdates, millal kõnele vastati.
  
  "Detlef! See on Sam."
  
  
  34. peatükk
  
  
  Nina polnud Perduet näinud pärast seda, kui ta eelmisel päeval teda templis oma kahesuunalise raadioga tabas. Tal polnud aga õrna aimugi, kui palju aega sellest ajast möödunud oli, kuid halvenenud seisundi põhjal teadis ta, et aega on möödas. Nahale tekkisid pisikesed villid ja põletikulised närvilõpmed tegid võimatuks midagi puudutada. Viimase päeva jooksul oli ta üritanud Millaga mitu korda ühendust saada, kuid idioot Perdue oli juhtmestiku segamini ajanud ja jätnud talle seadme, mis suutis tekitada ainult valget müra.
  
  "Ainult üks! Anna mulle lihtsalt üks kanal, sa sitad," ohkas ta vaikselt pettunult, kui ta pidevalt kõnenuppu vajutas. Jätkus vaid valge müra kahin. "Mu akud saavad varsti tühjaks," pomises ta. "Milla, tule sisse. Palun. Keegi? Palun, palun tulge sisse!" Ta kurk põles ja keel oli paistes, kuid ta pidas vastu. "Oh jumal, ainsad inimesed, kellega saan valge müraga ühendust võtta, on kummitused!" - karjus ta meeleheitest kõri rebides. Kuid Nina ei hoolinud sellest enam.
  
  Ammoniaagi, söe ja surma lõhn tuletas talle meelde, et põrgu oli lähemal kui tema viimane hingetõmme. "Lähme! Surnud inimesed! Surnud... kuradi ukrainlased... surnud Venemaa rahvas! Red Dead, sisene! Lõpp!"
  
  Lootusetult Tšernobõli sügavusse eksinud tema hüsteeriline kakerdamine kajas läbi maa-aluse süsteemi, mille maailm oli aastakümneid tagasi unustanud. Kõik oli tema peas mõttetu. Mälestused vilkusid ja kustusid koos tulevikuplaanidega, muutudes selgeteks õudusunenägudeks. Nina kaotas mõistuse kiiremini kui elu, nii et ta muudkui naeris.
  
  "Kas ma pole sind veel tapnud?" - Ta kuulis pilkases pimeduses tuttavat ähvardust.
  
  "Purdue?" ta nurrus.
  
  "Jah".
  
  Ta kuulis, kuidas ta sööstis, kuid ta kaotas jalgade tunde. Kolimine või põgenemine ei olnud enam valik, nii et Nina sulges silmad ja tervitas oma valu lõppu. Terastoru tuli talle pähe, kuid migreen oli ta kolju tuimestanud, nii et soe veri kõditas ainult nägu. Oodati veel üht lööki, aga seda ei tulnudki. Nina silmalaud muutusid raskeks, kuid hetkeks nägi ta meeletut tulede keerlemist ja kuulis vägivallahääli.
  
  Ta lebas seal ja ootas surma, kuid kuulis, kuidas Perdue nagu prussakas pimedusse hiilis, et pääseda eemale mehest, kes seisis valguse kättesaamatus kohas. Ta kummardus Nina kohale, tõstes ta õrnalt sülle. Tema puudutus tegi tema villilisele nahale haiget, kuid ta ei hoolinud sellest. Pooleldi ärkvel, pooleldi elutuna tundis Nina, kuidas ta kandis teda tema pea kohal oleva ereda valguse poole. See meenutas talle lugusid surevatest inimestest, kes nägid taevast valget valgust, kuid kaevu suudme taga karmis päevavalguses tundis Nina ära oma päästja.
  
  "Lesk," ohkas ta.
  
  "Tere, kallis," naeratas ta. Ta räbaldunud käsi silitas tema tühja silmakoopa kohta, kus ta oli teda pussitanud, ja ta hakkas nutma. "Ära muretse," ütles ta. "Ma kaotasin oma elu armastuse. Silm pole sellega võrreldes midagi.
  
  Kui ta andis talle õues värsket vett, selgitas ta, et Sam helistas talle, kuna tal polnud aimugi, et ta ei ole enam tema ja Perduega koos. Sam oli ohutu, kuid ta palus Detlefil ta ja Perdue üles leida. Detlef kasutas oma turva- ja valvekoolitust Volvos Nina mobiiltelefonist tulevate raadiosignaalide trianguleerimiseks, kuni ta suutis kindlaks teha naise asukoha Tšernobõlis.
  
  "Milla tuli uuesti võrku ja ma kasutasin Kirilli BW-d, et anda neile teada, et Sam on Kemperist ja tema baasist turvaliselt eemal," ütles ta naisele, kui naine teda süles hoidis. Nina naeratas läbi lõhenenud huulte, tema tolmune nägu oli kaetud sinikate, villide ja pisaratega.
  
  "Lesk," sirutas ta oma paistes keelega sõna välja.
  
  "Jah?"
  
  Nina oli valmis minestama, kuid sundis end vabandama. "Mul on väga kahju, et kasutasin teie krediitkaarte."
  
  
  Kasahstani stepp - 24 tundi hiljem
  
  
  Kemper hellitas endiselt oma moondunud nägu, kuid vaevalt ta selle pärast nutnud. Merevaigutuba, mis on kaunilt muudetud akvaariumiks, millel on dekoratiivsed kullanikerdused ja vapustav erekollane merevaik puidust peal. See oli muljetavaldav akvaarium otse tema kõrbekindluse keskel, läbimõõduga umbes 50 m ja kõrgusega 70 m, võrreldes akvaariumiga, mida Perdue seal viibimise ajal hoiti. Nagu alati hästi riietatud, rüüpas peen koletis šampanjat, oodates, et tema uurimisassistendid eraldaksid esimese organismi, mis tema ajju siirdatakse.
  
  Teist päeva möllas torm Musta Päikese asula kohal. See oli kummaline äikesetorm, sellel aastaajal harjumatu, kuid aeg-ajalt tabanud välk oli majesteetlik ja võimas. Kemper tõstis silmad taeva poole ja naeratas. "Nüüd olen ma jumal."
  
  Eemal paistis läbi märatsevate pilvede Misha Svechini kaubalennuk Il 76-MD. 93-tonnine lennuk läbis turbulentsi ja muutuvaid hoovusi. Sam Cleave ja Marco Strenski olid pardal, et hoida Misha seltsi. Lennuki sisemusse oli peidetud ja kinnitatud kolmkümmend tünni naatriummetalli, mis olid õliga kaetud, et vältida kokkupuudet õhu või veega - praegu. Väga lenduval elemendil, mida kasutatakse reaktorites soojusjuhina ja jahutusvedelikuna, oli kaks ebameeldivat omadust. See süttis kokkupuutel õhuga. See plahvatas kokkupuutel veega.
  
  "Siin! Seal allpool. Sa ei saa sellest mööda vaadata, "rääkis Sam Mishale, kui Black Sun kompleks ilmus. "Isegi kui tema akvaarium on kättesaamatus kohas, teeb see vihm meie heaks kõik."
  
  "Just nii, seltsimees!" Marco naeris. "Ma pole kunagi varem näinud seda suures mahus tehes. Ainult laboris väikese hernetera suuruse naatriumiga keeduklaasis. Seda näidatakse YouTube'is." Marco pildistas alati kõike, mis talle meeldis. Tegelikult oli tema kõvakettal küsitav hulk videoklippe, mis salvestati tema magamistoas.
  
  Nad kõndisid ümber kindluse. Sam võpatas iga välgusähvatuse peale, lootes, et see lennukit ei taba, kuid hullumeelsed nõukogud tundusid kartmatud ja rõõmsad. "Kas trummid murravad sellest teraskatusest läbi?" küsis ta Marcolt, kuid Misha pööritas ainult silmi.
  
  Järgmisel tagurdamisel lahutavad Sam ja Marco trummid ükshaaval, lükates need kiiresti lennukist välja, et kukkuda kõvasti ja kiiresti läbi kompleksi katuse. Lenduval metallil kuluks veega kokkupuutel mitu sekundit, et süttida ja plahvatada, hävitades merevaiguruumi plaatide kaitsekatte ja jättes plutooniumi plahvatuse kuumusele.
  
  Täpselt siis, kui nad esimesed kümme tünni maha viskasid, varises UFO-kujulise kindluse keskel katus sisse, paljastades ringi keskel tanki.
  
  "Nagu nii! Viige meid ülejäänud tanki ja siis peame siit kiiresti minema! Misha karjus. Ta vaatas alla põgenevatele meestele ja kuulis Sami ütlemas: "Ma soovin, et saaksin viimast korda Kemperi nägu näha."
  
  Marco vaatas naerdes maha, kui lahustuv naatrium hakkas kogunema. "See on Juri jaoks, sa natsilits!"
  
  Miša viis hiiglasliku terasest metsalise lühikese aja jooksul nii kaugele, kui suutis, et nad saaksid maanduda kokkupõrkepiirkonnast mitusada miili põhja pool. Ta ei tahtnud õhus olla, kui pomm plahvatas. Nad maandusid veidi üle 20 minuti hiljem Kazalysse. Tahke Kasahstani mulla pealt vaatasid nad horisonti, õlu käes.
  
  Sam lootis, et Nina on veel elus. Ta lootis, et Detlefil õnnestus ta leida ja et ta hoidus Perdue tapmisest pärast seda, kui Sam selgitas, et Carrington tulistas Gabit hüpnootilises seisundis Kemperi meele kontrolli all.
  
  Taevas Kasahstani maastiku kohal oli kollane, kui Sam vaatas üle viljatu maastiku, mida neelasid tuuleiilid, täpselt nagu tema nägemuses. Tal polnud aimugi, et kaev, milles ta Perduet nägi, oli märkimisväärne, lihtsalt mitte Sami kogemuse Kasahstani jaoks. Lõpuks täitus viimane ennustus.
  
  Välk tabas merevaigutoa paagis olevat vett, süütades kõik, mis sees oli. Termotuumaplahvatuse jõud hävitas kõik selle raadiuses, muutes Calihase keha väljasurevaks - igaveseks. Kui ere sähvatus muutus pulsiks, mis raputas taevast, vaatasid Misha, Sam ja Marco, kuidas seenepilv kohutavas ilus kosmosejumalateni jõudis.
  
  Sam tõstis õlut. "Pühendatud Ninale."
  
  
  LÕPP
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Preston W. Laps
  Kuningas Saalomoni teemandid
  
  
  Ka Preston William Childi poolt
  
  
  Wolfensteini jääjaam
  
  Süvamere
  
  Must päike tõuseb
  
  Valhalla otsingud
  
  Natsi kuld
  
  Musta päikese vandenõu
  
  Atlantise kirjarullid
  
  Keelatud raamatute raamatukogu
  
  Odini haud
  
  Tesla eksperiment
  
  Seitsmes saladus
  
  Medusa kivi
  
  merevaigutuba
  
  Babüloonia mask
  
  Nooruse allikas
  
  Heraklese varahoidla
  
  Jahtige kadunud aaret
  
  
  Luuletus
  
  
  
  "Vilgu vilgu väike täht,
  
  Ma olen nii uudishimulik, kes sa oled!
  
  Nii kõrgel maailmast
  
  Nagu teemant taevas.
  
  
  Kui kõrvetav päike loojub,
  
  Kui talle midagi ei paista,
  
  Siis näitad oma väikest sära
  
  Nad värelevad ja virvendavad terve öö.
  
  
  Siis rändur pimedas
  
  Aitäh väikese sädeme eest,
  
  Kuidas ta nägi, kuhu minna,
  
  Kui sa ainult niimoodi ei virvendaks?
  
  
  Tumesinises taevas, mida hoiad,
  
  Nad piiluvad sageli läbi mu kardinate,
  
  Teie jaoks ärge kunagi sulgege silmi,
  
  Kuni päike taevasse tõuseb.
  
  
  Nagu teie särav ja pisike säde
  
  Valgustab reisijat pimedas,
  
  Kuigi ma ei tea, kes sa oled
  
  Vilgu vilgu väike täht."
  
  
  - Jane Taylor (No The Star, 1806)
  
  
  1
  Kadunud majakale
  
  
  Reichtisusis oli veelgi säravam, kui Dave Perdue mäletas. Häärberi, kus ta elas enam kui kaks aastakümmet, majesteetlikud tornid, mida oli kolm, ulatusid Edinburghi ebamaise taeva poole, justkui ühendaksid mõisa taevaga. Perdue valge juuksekroon liikus õhtuse vaikse hingeõhuga, kui ta sulges autoukse ja kõndis aeglaselt ülejäänud sõidutee oma välisukseni.
  
  Pööramata tähelepanu seltskonnale, mida ta pidas, või pagasi kaasavõtmisele, vaatasid ta pilgud uuesti tema elukohta. Liiga palju kuid on möödunud ajast, mil ta oli sunnitud valvest lahkuma. Nende turvalisus.
  
  "Hmm, sa ei saanud lahti ka minu töötajatest, eks, Patrick?" küsis ta siiralt.
  
  Tema kõrval ohkas eriagent Patrick Smith, Perdue endine jahimees ja Briti salateenistuse uuendatud liitlane ning viipas oma meestele, et nad ööseks kinnisvaraväravad sulgeksid. "Me hoidsime neid enda teada, David. Ärge muretsege," vastas ta rahulikul ja sügaval toonil. "Kuid nad eitasid teie tegevuses igasuguseid teadmisi või seotust. Loodan, et nad ei seganud meie ülemuse uurimist seoses religioossete ja hindamatute säilmete hoidmisega teie territooriumil.
  
  "Täpselt," nõustus Perdue kindlalt. "Need inimesed on minu majahoidjad, mitte kolleegid. Isegi neil ei ole lubatud teada, mille kallal ma töötan, kus on mu menetluses olevad patendid või kuhu ma reisin, kui olen tööasjus ära.
  
  "Jah, jah, me oleme selles veendunud. Kuule, David, sellest ajast, kui ma olen su liigutusi jälginud ja inimesi su jälgedele ajanud..." alustas ta, kuid Perdue heitis talle terava pilgu.
  
  "Sellest ajast, kui sa Sami minu vastu pöörasid?" ta ründas Patrickut.
  
  Patricku hing takerdus kurku, suutmata sõnastada vabandavat vastust, mis oleks nende kahe vahel juhtunu vääriline. "Ma kardan, et ta pidas meie sõprust rohkem tähtsaks, kui ma aru sain. Ma pole kunagi tahtnud, et sinu ja Sami vahel asjad selle pärast laguneksid. Sa pead mind uskuma," selgitas Patrick.
  
  See oli tema otsus distantseeruda oma lapsepõlvesõbrast Sam Cleave'ist oma pere turvalisuse huvides. Eraldamine oli Patricku jaoks, keda Sam hellitavalt Paddyks kutsus, valus ja vajalik, kuid Sami side Dave Perduega tõmbas MI6 agendi perekonna järjekindlalt Kolmanda Reichist pärit reliikviate jahtimise ja väga reaalsete ohtude ohtlikku maailma. Seejärel oli Sam sunnitud loobuma oma soosingust Perdue ettevõttele vastutasuks Patricku uuesti kokkuleppele, muutes Samist mutiks, kes pitseeris Perdue saatuse nende ekskursiooni ajal, et leida Heraklese varahoidla. Kuid lõpuks tõestas Sam oma lojaalsust Perduele, aidates miljardäril oma surma teeselda, et vältida Patricku ja MI6 tabamist, säilitades Patricku sõltuvuse Perdue asukoha leidmisel.
  
  Pärast seda, kui Perdue avaldas Patrick Smithile oma staatuse vastutasuks Musta Päikese ordu käest päästmise eest, nõustus ta astuma kohtu ette arheoloogiliste kuritegude eest, mille Etioopia valitsus süüdistas seaduselaeka koopia varastamises Axumist. See, mida MI6 Perdue varaga tahtis, ei saanud isegi Patrick Smithile aru, sest valitsusasutus oli võtnud Reichtisousise hoiule varsti pärast tema omaniku ilmset surma.
  
  Alles tribunali peaistungi ettevalmistamisel toimunud lühikesel eelistungil suutis Perdue kokku korjata korruptsiooniplekid, mida ta oli Patrickuga konfidentsiaalselt jaganud just sel hetkel, kui ta inetu tõega silmitsi seisis.
  
  "Kas olete kindel, et MI6 juhib Musta Päikese ordu, David?" - küsis Patrick tasasel häälel, veendudes, et tema inimesed ei kuuleks.
  
  "Ma panustan oma mainele, varandusele ja elule sellele, Patrick," vastas Perdue samamoodi. "Ma vannun Jumala nimel, teie agentuur on hullu järelevalve all."
  
  Kui nad Perdue maja trepist üles kõndisid, avanes välisuks. Purdue maja töötajad seisid lävel mõrkjasmagusate nägudega ja tervitasid oma peremehe naasmist. Nad eirasid lahkelt Perdue välimuse kohutavat halvenemist pärast nädalast nälgimist Musta Päikese matriarhi piinakambris ja hoidsid oma üllatust turvaliselt oma naha alla peidus saladuses.
  
  "Tegime laoruumi haarangu, söör. Ja teie baar rüüstati läbi, kui me teie õnneks jõime," ütles Johnny, üks Purdue territooriumi hoidjatest ja hingepõhjani iirlane.
  
  "Ma ei tahaks seda teistmoodi, Johnny." Perdue naeratas oma rahva entusiastliku furoori keskel sisse astudes. "Loodame, et saan neid varusid kohe täiendada."
  
  Tema töötajate tervitamine võttis vaid hetke, kuna neid oli vähe, kuid nende pühendumus oli nagu läbistav magusus, mis eraldus jasmiiniõitest. Käputäis tema teenistuses olevaid inimesi olid nagu perekond, kõik sarnaselt mõtlevad ja jagasid Perdue imetlust julguse ja pideva teadmiste poole püüdlemise pärast. Kuid inimest, keda ta kõige rohkem näha tahtis, seal polnud.
  
  "Oh, Lily, kus Charles on?" küsis Perdue Lillianilt, tema kokalt ja sisemistest kuulujuttudest. "Palun ärge öelge mulle, et ta astus tagasi."
  
  Perdue poleks kunagi suutnud Patrickule paljastada, et tema ülemteener Charles oli mees, kes vastutas Perdue kaudse hoiatamise eest, et MI6 kavatseb teda tabada. See muudaks ilmselgelt kehtetuks veendumuse, et Purdue äritegevuses ei osalenud ükski Wrichtisousise töötaja. Hardy Butler vastutas ka Heraklese ekspeditsiooni ajal Sitsiilia maffia vangistuses olnud mehe vabastamise korraldamise eest, näidates Charlesi võimet ületada oma kohustust. Ta tõestas Perduele, Samile ja dr Nina Gouldile, et temast on palju enamat kui lihtsalt sõjalise täpsusega särkide triikimisel ja iga päev Purdue kalendris kirjas olevate kohtumiste meeldejätmisel.
  
  "Ta on paar päeva ära olnud, söör," selgitas Lily sünge näoga.
  
  "Kas ta kutsus politsei?" - küsis Perdue tõsiselt. "Ma ütlesin, et tulge mõisale elama. Kus ta elab?"
  
  "Sa ei saa välja minna, David," tuletas Patrick talle meelde. "Pidage meeles, et kuni meie esmaspäevase kohtumiseni olete endiselt koduarestis. Ma vaatan, kas saan koju sõites tema juures läbi astuda, eks?"
  
  "Aitäh, Patrick," noogutas Perdue. "Lillian annab sulle oma aadressi. Olen kindel, et ta oskab sulle öelda kõike, mida sa teadma pead, kuni tema kinga suuruseni välja," ütles ta Lilyle silma pilgutades. "Head ööd kõigile. Ma arvan, et lähen varakult pensionile. Ma igatsesin oma voodit."
  
  Pikakasvuline kõhn meister Raichtisusis tõusis kolmandale korrusele. Ta ei näidanud oma koju naasmise pärast närvilisuse märke, kuid MI6 mehed ja tema töötajad väsisid pärast väga rasket kuud tema kehas ja vaimus. Kuid kui Perdue sulges oma magamistoa ukse ja kõndis teisel pool voodit asuvate rõduuste poole, tõmbusid ta põlved. Nägi vaevu läbi põski määrivate pisarate, jõudis ta käepidemete järele, õige - roostes takistuse poole, mida ta pidi alati pöörama.
  
  Perdue avas uksed ja ahmis jaheda Šotimaa õhu pauku, mis täitis ta eluga, päriseluga; elu, mida suutis pakkuda ainult tema esivanemate maa. Imetledes tohutut täiusliku muruplatsidega aeda, iidseid kõrvalhooneid ja kauget merd, nuttis Perdue silmad tammede, kuuskede ja mändide poole, mis valvasid tema vahetut õue. Tema vaikne nutt ja räsitud hingamine kadusid nende ülaosa kahinas, kui tuul neid kõigutas.
  
  Ta vajus põlvili, lastes põrgul oma südames, põrgulikul piinul, mida ta hiljuti koges, endasse haarata. Värisedes surus ta käed rinnale, kui see kõik välja voolas, summutatuna ainult selleks, et mitte tõmmata inimeste tähelepanu. Ta ei mõelnud millelegi, isegi mitte Ninale. Ta ei öelnud ega mõelnud, plaane ei teinud ega imesta. Hiiglasliku vana valduse pikendatud katuse all selle omanik värises ja hädaldas tund aega, lihtsalt tundes. Perdue lükkas tagasi kõik mõistuse argumendid ja valis ainult tunded. Kõik läks nagu tavaliselt, kustutades viimased nädalad tema elust.
  
  Tema helesinised silmad avanesid lõpuks vaevaliselt paistes laugude alt; ta oli ammu prillid eest võtnud. See lämmatavast puhastusest tulenev maitsev tuimus hellitas teda, kui tema nutt vaibus ja muutus summutumaks. Üleval olevad pilved andsid andeks mõne vaikse heledusvirvenduse. Kuid niiskus tema silmades, kui ta öist taevast vaatas, muutis iga tähe pimestavaks säraks, nende pikad kiired lõikuvad kohtades, kus pisarad silmas neid ebaloomulikult venitasid.
  
  Tema tähelepanu köitis langev täht. Nad pühkisid vaikses kaoses üle taevavõlvi, langedes tundmatus suunas, et unustada igaveseks. Perdue oli vaatepildist hämmastunud. Kuigi ta oli seda nii palju varem näinud, oli see esimene kord, kui ta tõesti märkas staari kummalist surma. Kuid see polnud tingimata täht, eks? Ta kujutas ette, et raev ja tuline kukkumine on Luciferi saatus - kuidas ta alla minnes põles ja karjus, hävitades, mitte looma ja lõpuks üksi suremas, kus langemist ükskõikselt jälginud tajusid seda järjekordse vaikiva surmana.
  
  Ta pilgud jälgisid teda teel mõnda amorfsesse kambrisse Põhjameres, kuni ta saba jättis taevast värvita, naases normaalsesse staatiilisse olekusse. Tundes sügavat melanhoolia varjundit, teadis Perdue, mida jumalad talle rääkisid. Ka tema langes vägevate meeste tipust, muutudes põrmuks pärast seda, kui arvas ekslikult, et tema õnn on igavene. Ta polnud kunagi varem olnud see mees, kelleks ta oli saanud, mees, kes ei sarnanenud tema tuttava Dave Perduega. Ta oli oma kehas võõras, kunagi särav täht, kuid muutus vaikseks tühjuseks, mida ta enam ei tundnud. Ta võis loota vaid nende väheste austust, kes vaatasid taeva poole, et vaadata tema kukkumist, et võtta oma elust vaid hetk, et tema kukkumist rõõmustada.
  
  "Huvitav, kes sa oled," ütles ta vaikselt, tahtmatult ja sulges silmad.
  
  
  2
  Madudele astumine
  
  
  "Ma saan seda teha, kuid mul on vaja väga spetsiifilist ja väga haruldast materjali," ütles Abdul Raya oma kaubamärgile. "Ja ma vajan neid järgmiseks neljaks päevaks; muidu pean meie lepingu lõpetama. Näete, proua, mind ootavad teised kliendid.
  
  "Kas nad pakuvad minu omadele lähedasi tasusid?" küsis daam Abdulilt. "Tead, kuna sellist küllust pole lihtne ületada ega endale lubada."
  
  "Kui lubate mul nii julge olla, proua," naeratas tumedanahaline šarlatan, "võrreldes peetakse teie tasu preemiaks."
  
  Naine andis talle laksu, jättes ta veelgi rahulolevamaks, et ta on sunnitud nõu pidama. Ta teadis, et naise üleastumine on hea märk ja see jätaks tema ego piisavalt löögile, et saada seda, mida ta tahtis, samal ajal kui ta pettis teda uskuma, et tal on Belgiasse saabumist ootamas kõrgema tasuga kliente. Kuid Abdul ei lasknud end täielikult petta oma võimete üle, kui ta nendega uhkustas, sest anded, mida ta oma jälgede eest varjas, olid mõistmiseks palju hävitavam mõiste. Seda hoiab ta oma rinna lähedal, südame taga, kuni tuleb aeg avada.
  
  Ta ei lahkunud pärast naise puhkemist oma luksusliku kodu pimendatud elutoas, vaid jäi, nagu poleks midagi juhtunud, toetades küünarnukiga kaminasimsile tumepunases keskkonnas, mida purustasid vaid kuldraamides õlimaalid ja kaks kõrget nikerdatud antiikesemet. tamme- ja männipuudest lauad ruumi sissepääsu juures. Tuli tema rüü all särises innukalt, kuid Abdul ei pööranud tähelepanu talumatule kuumusele, mis ta jalga põletas.
  
  "Niisiis milliseid sa vajad?" naeratas naine varsti pärast ruumist lahkumist naastes ja vihast kihas. Juveelidega ehitud käes hoidis ta ehitud märkmikku, valmis alkeemiku palveid üles märkima. Ta oli üks kahest inimesest, kelle poole ta edukalt pöördus. Abduli kahjuks oli enamikul kõrgetasemelistest eurooplastest iseloomu hindamiseks teravad oskused ja nad saatsid ta kiiresti teele. Teisest küljest olid sellised inimesed nagu Madame Chantal kerge saak ühe omaduse tõttu, mida temasugused inimesed oma ohvrites vajasid - omadus, mis on omane neile, kes leidsid end alati vesiliiva äärel: meeleheide.
  
  Naise jaoks oli ta lihtsalt väärismetallide sepp, kaunite ja ainulaadsete kulla- ja hõbetükkide tarnija, mille vääriskivid on valmistatud peenest sepatööst. Madame Chantal polnud aimugi, et ta on ka võltsimise virtuoos, kuid tema täitmatu luksusmaitse ja ekstravagantsus pimestas teda igasuguste paljastustega, millel ta võis kogemata oma maskist läbi imbuda.
  
  Väga osavalt vasakule kallutades pani ta kirja kalliskivid, mida tal oli vaja tema palgatud ülesande täitmiseks. Ta kirjutas kalligraafi käega, kuid tema õigekiri oli kohutav. Ent oma meeleheitlikus soovis oma eakaaslasi ületada teeb Madame Chantal kõik endast oleneva, et saavutada see, mis tema nimekirjas oli. Kui ta oli lõpetanud, vaatas ta nimekirja läbi. Kamina märgatavates varjudes kulmu veelgi sügavamalt kortsutades hingas Madame Chantal sügavalt sisse ja vaatas pikakasvulist meest, kes meenutas talle jooga või mõnda salajast kultusgurut.
  
  "Millaks sul seda vaja on?" - küsis ta teravalt. "Ja mu mees ei peaks teadma. Peame siin uuesti kohtuma, sest ta ei taha sellesse mõisaossa alla tulla.
  
  "Ma peaksin olema Belgias vähem kui nädala pärast, proua, ja selleks ajaks peaksin teie tellimuse täitma. Meil on vähe aega, mis tähendab, et mul läheb neid teemante kohe vaja, kui saad need rahakotti pista," naeratas ta vaikselt. Tema tühjad silmad olid talle suunatud, samal ajal kui ta huuled sosistasid magusalt. Madame Chantal ei suutnud teda kuidagi teisiti seostada kõrberästikuga, kes klõpsis oma keelt ja nägu jäi kiviseks.
  
  Tõrjumine-sund. Nii seda kutsutigi. Ta vihkas seda eksootilist meistrit, kes väitis end olevat ka suurepärane mustkunstnik, kuid millegipärast ei suutnud ta talle vastu panna. Prantsuse aristokraat ei suutnud Abdulilt pilku pöörata, kui too ei vaadanud, ehkki tal oli temas igati jälk. Kuidagi võlusid tema vastik loomus, loomalik nurin ja ebaloomulikud küünisarnased sõrmed teda kinnisideeni.
  
  Ta seisis tulevalguses, heites seinale groteskse varju, mis ei olnud tema enda kujutisest kaugel. Luise näo kõver nina andis talle linnu - võib-olla väikese raisakotka - välimuse. Abduli kitsa asetusega tumedad silmad olid peidetud peaaegu karvutute kulmude alla sügavatesse lohkudesse, mis muutsid tema põsesarnad ainult silmatorkavamaks. Jämedad ja rasvased, tema mustad juuksed olid hobusesabasse tõmmatud ja üksainus väike rõngaskõrvarõngas kaunistas ta vasakut kõrvanibu.
  
  Ta lõhnas viiruki ja vürtside järele ning kui ta rääkis või naeratas, murdsid ta tumedate huulte joont õudselt täiuslikud hambad. Madame Chantal leidis, et selle lõhn on valdav; ta ei saanud aru, kas ta oli vaarao või fantasm. Ta oli ühes kindel: mustkunstnik ja alkeemik oli uskumatult kohal, isegi häält tõstmata või kätt liigutamata. See hirmutas teda ja suurendas kummalist jälestust, mida ta tema vastu tundis.
  
  "Celeste?" õhkas ta, kui luges tuttavat nime paberilt, mille ta talle andis. Tema nägu reetis ärevust, mida ta kalliskivi vastuvõtmise pärast tundis. Sädeledes nagu suurepärased smaragdid tulevalguses, vaatas proua Chantal Abdulile silma. "Härra Raya, ma ei saa. Mu abikaasa nõustus "Celeste" Louvre'i kinkima. Üritades oma viga parandada, isegi vihjates, et ta võiks talle saada, mida ta tahab, vaatas ta alla ja ütles: "Ma saan kindlasti hakkama kahe teisega, aga mitte sellega."
  
  Abdul ei näidanud tõrke pärast muret. Käega aeglaselt üle naise näo libistades naeratas ta rahulikult. "Ma tõesti loodan, et muudate meelt, proua. Teiesuguste naiste privileeg on hoida suurte meeste tegusid oma peopesal. Kui tema graatsiliselt kõverdatud sõrmed heitsid varju naise heledale nahale, tundis aristokraat jäist survet, mis tungis tema näkku. Ta pühkis kiiresti oma külmunud nägu, köhatas kõri ja tõmbas end kokku. Kui ta praegu kõigub, kaotaks ta ta võõraste meres.
  
  "Tulge kahe päeva pärast tagasi. Kohtume siin elutoas. Mu assistent tunneb sind ja ootab sind," käskis ta, olles ikka veel raputatud kohutavast aistingust, mis hetkeks ta nägu sähvatas. "Ma saan Celeste'i kätte, härra Raya, aga parem oleksite minu vaeva väärt."
  
  Abdul ei öelnud rohkem midagi. Tal polnud seda vaja.
  
  
  3
  Natuke õrnust
  
  
  Kui Perdue järgmisel päeval ärkas, tundis ta end nagu jama, lihtne ja lihtne. Tegelikult ei mäletanud ta, millal ta viimati tõeliselt nutnud oli, ja kuigi ta tundis end pärast puhastamist kergemalt, olid ta silmad punnis ja põlenud. Veendumaks, et keegi ei tea, mis tema seisundi põhjustas, jõi Perdue kolmveerand pudelist Southern Moonshine'i, mida ta hoidis akna lähedal riiulil õudusraamatute vahel.
  
  "Issand, vanamees, sa näed just õige välja trampi jaoks," ohkas Perdue, vaadates oma peegelpilti vannitoa peeglist. "Kuidas see kõik juhtus? Ära ütle mulle, ära," ohkas ta. Kui ta peegli juurest eemale kõndis, et dušikraanid lahti keerata, jätkas ta pomisemist nagu kõle vanamees. Sobiv, sest tundus, et tema keha on üleöö sajandi vananenud. "Ma tean. Ma tean, kuidas see juhtus. Sa sõid valet toitu, lootes, et su kõht harjub mürgiga, aga said hoopis mürgituse.
  
  Ta riided kukkusid tal seljast, nagu nad ei tunneks ta keha, kallistades ta jalgu, enne kui ta välja ronis kangahunnikust, milleks oli saanud tema riidekapp pärast seda, kui ta kogu selle kaalu kaotas "Ema" maja vangikongis. Leige vee oja all palvetas Perdue ilma usuta, ilma usuta tänutundega ja sügava kaastundega kõigi nende ees, kes ei tundnud siseruumide torustiku luksust. Olles duši all ristitud, puhastas ta oma mõtted, et kõrvaldada koormad, mis tuletasid talle meelde, et tema katsumus Joseph Karsteni käe all polnud kaugeltki lõppenud, isegi kui ta mängis kaarte aeglaselt ja valvsalt. Tema arvates oli Oblivion alahinnatud, sest see oli nii suur pelgupaik raskuste ajal ja ta tahtis tunda, et unustus langeb tema peale.
  
  Oma hilise ebaõnne tõttu ei nautinud Perdue seda aga kaua, enne kui koputus uksele tema algavat ravi katkestas.
  
  "Mis see on?" hüüdis ta üle vee kahina.
  
  "Teie hommikusöök, söör," kuulis ta teiselt poolt ust. Perdue elavnes ja jättis vaikiva pahameele helistaja peale.
  
  "Charles?" ta küsis.
  
  "Jah, härra?" Charles vastas.
  
  Perdue naeratas, tal oli hea meel taas kuulda oma ülemteenri tuttavat häält, häält, millest ta oli väga puudust tundnud, kui ta vangikongis oma surmatundi mõtiskles; hääl, mida ta arvas, et ei kuule enam kunagi. Kaks korda mõtlemata hüppas depressioonis miljardär duši alt välja ja tõmbas ukse lahti. Täiesti segaduses ülemteener seisis šokeeritud näoga, kui alasti ülemus teda kallistas.
  
  "Issand, vana mees, ma arvasin, et olete kadunud!" Perdue naeratas ja lasi mehel kätt suruda. Õnneks oli Charles valusalt professionaalne, ignoreerides Purdue torupilli ja säilitades selle mõttetu käitumise, millega britid on alati kiidelnud.
  
  "Olin sellest veidi väljas, söör. Nüüd on kõik hästi, tänan teid," kinnitas Charles Perdue. "Kas sa tahaksid süüa oma toas või allkorrusel," võpatas ta kergelt, "MI6 inimestega?"
  
  "Kindlasti siin üleval. Aitäh, Charles," vastas Perdue, mõistes, et surub endiselt kätt eksponeeritud kroonijuveelidega mehega.
  
  Charles noogutas. "Väga hea, söör."
  
  Kui Perdue vannituppa naasis, et raseerida ja eemaldada koledad kotid oma silmade all, väljus ülemteener magamistoast, muigates salaja oma rõõmsa, alasti tööandja reaktsiooni mälestuseks. Alati on tore, kui teda igatsetakse, arvas ta, isegi sel määral.
  
  "Mida ta ütles?" - küsis Lily kui Charles kööki astus. Koht lõhnas värskelt küpsetatud leiva ja munaputru järele, mida nõrgalt kurnatud kohvi aroom võis. Võluv, kuid uudishimulik peakokk väänas käed köögirätiku all ja vaatas vastust oodates kannatamatult ülemteenri poole.
  
  "Lillian," nurises ta algul, nagu tavaliselt, teda ärritas tema uudishimu. Siis aga mõistis ta, et ka tema igatseb majaomanikku ja tal on täielik õigus mõelda, millised olid mehe esimesed sõnad Charlesile. See kiiresti peas tehtud ülevaade muutis ta pilgu pehmemaks.
  
  "Tal on väga hea meel taas siin olla," vastas Charles ametlikult.
  
  "Kas ta ütles seda?" - küsis ta õrnalt.
  
  Charles kasutas hetke ära. "Väga palju sõnu, kuigi tema žestid ja kehakeel andsid tema rõõmu üsna hästi edasi." Ta püüdis meeleheitlikult mitte naerda oma sõnade üle, mis olid elegantselt sõnastatud, et anda edasi nii tõde kui kapriiseid.
  
  "Oh, see on suurepärane," naeratas ta, suundus puhvetisse Perdue jaoks taldrikut tooma. "Siis munad ja vorstid?"
  
  Ülemteenrile ebaloomulikult puhkes ta naerma, mis oli kena vaheldus tema tavapärasele karmile käitumisele. Natuke segaduses, kuid naeratades tema ebatavalise reaktsiooni üle, seisis ta ja ootas hommikusöögi kinnitust, kui ülemteener naerma puhkes.
  
  "Ma võtan seda kui jah," itsitas ta. "Issand, mu poiss, pidi juhtuma midagi väga naljakat, et sa oma karedusest loobusid." Ta võttis taldriku välja ja pani selle lauale. "Vaata sind! Sa lased sellel kõigel lihtsalt aega veeta."
  
  Charles kahekordistus naerdes, nõjatudes tagaukse nurka kaunistava söeahju kõrval asuva kahhelkiviga alkoovi vastu. "Mul on väga kahju, Lillian, aga ma ei saa juhtunust rääkida. See oleks lihtsalt sündsusetu, saate aru."
  
  "Ma tean," naeratas ta, sättides Purdue pehme röstsaia kõrvale vorste ja munaputru. "Muidugi ma tahan teada, mis juhtus, kuid seekord ma lihtsalt lepin sellega, et näen sind naermas. Sellest piisab minu päeva paremaks muutmiseks."
  
  Tundes kergendust, et seekord oli vanaproua temalt teabe saamiseks leebenud, patsutas Charles teda õlale ja võttis end kokku. Ta tõi kandiku ja asetas sellele toidud, aitas naisel kohvi juua ja võttis lõpuks ajalehe, et Perdue üles tõsta. Soovides meeleheitlikult pikendada Charlesi inimlikkuse anomaaliat, pidi Lily hoiduma uuesti mainimast, mis teda köögist lahkudes nii süüdistas. Ta kartis, et ta kukub kandiku maha ja tal oli õigus. Kui see vaade oli veel selge, oleks Charles jätnud põranda segamini, kui ta oleks talle meelde tuletanud.
  
  Kogu maja esimesel korrusel ujutasid Salateenistuse etturid Reichtisousise oma kohalolekuga üle. Charlesil ei olnud luureteenistuses üldiselt töötavate inimeste vastu midagi, kuid asjaolu, et nad seal asusid, tegi neist midagi muud kui illegaalsed kurjategijad, keda rahastas valekuningriik. Neil polnud õigust seal viibida ja kuigi nad täitsid ainult käske, ei suutnud töötajad leppida nende tühiste ja juhuslike jõumängudega, kui nad paigutati miljardärist teaduril silma peal hoidma, käitudes nagu tavalised vargad. .
  
  Ma ei saa siiani aru, kuidas sõjaväeluure sai selle maja annekteerida, kui siin ei ela rahvusvahelist sõjalist ohtu, mõtles Charles kandikut Perdue tuppa kandes. Ja ometi teadis ta, et selleks, et valitsus seda kõike heaks kiita, peab olema mingi võigas põhjus - veelgi hirmutavam kontseptsioon. Pidi olema midagi enamat ja ta jõudis asja lõpuni, isegi kui ta peaks uuesti õemehelt teavet saama. Charles päästis Perdue viimati, kui ta õemehele sõna jäi. Ta tegi ettepaneku , et tema õemees võiks ülemteenrile veel paar tükki varustada, kui see tähendaks välja selgitamist, mida see kõik tähendab.
  
  "Hei Charlie, kas ta on juba üleval?" - küsis üks operatiivtöötajatest rõõmsalt.
  
  Charles ignoreeris teda. Kui ta peaks kellelegi vastama, ei oleks see keegi muu kui eriagent Smith. Nüüdseks oli ta kindel, et tema ülemus oli loonud järelevalveagendiga tugeva isikliku sideme. Kui ta Perdue ukse taha jõudis, lahkus temast kogu lõbustus ja ta naasis oma tavapärase kindla ja kuuleka mina juurde.
  
  "Teie hommikusöök, söör," ütles ta uksel.
  
  Perdue avas ukse hoopis teises vormis. Täielikult chinodesse riietatud, Moschino püksid ja valge nööbiga särk, mille varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud, avas ta oma ülemteenrile ukse. Kui Charles sisenes, kuulis ta, et Perdue sulges enda järel kiiresti ukse.
  
  "Ma pean sinuga rääkima, Charles," nõudis ta tasasel häälel. "Kas keegi järgis teid siin?"
  
  "Ei, söör, minu teada ei," vastas Charles ausalt ja asetas kandiku Perdue tammepuust lauale, kus ta mõnikord õhtuti brändit nautis. Ta ajas jope sirgu ja pani käed enda ees kokku. "Mida ma saan teie heaks teha, söör?"
  
  Perdue nägi silmis metsik välja, kuigi tema kehakeel andis mõista, et ta oli reserveeritud ja veenev. Ükskõik kui kõvasti ta püüdis näida korralik ja enesekindel, ei suutnud ta oma ülemteenrit petta. Charles tundis Purdue'i igavesti. Ta oli teda aastate jooksul näinud mitmel viisil, alates hullunud raevust teaduse takistuste vastu kuni rõõmsameelsuse ja sumeduseni paljude jõukate naiste käte vahel. Ta võis öelda, et miski häiris Perdue'd, midagi enamat kui lihtsalt ähvardav kuulmine.
  
  "Ma tean, et just teie ütlesite dr. Gouldile, et salateenistus arreteerib mind, ja ma tänan teid kogu südamest, et teda hoiatasite, aga ma pean teadma, Charles," ütles ta tungivalt, kindlalt sosistades . "Ma pean teadma, kuidas te sellest teada saite, sest selles on midagi enamat. Selles on palju enamat ja ma pean teadma kõike ja kõike, mida MI6 järgmisena teha kavatseb.
  
  Charles mõistis oma tööandja palve kirglikkust, kuid tundis samal ajal end selle palve suhtes kohutavalt saamatuna. "Ma näen," ütles ta märgatava piinlikkusega. "Noh, ma kuulsin sellest ainult juhuslikult. Vivianile külla tulles tunnistas mu õde ja tema abikaasa seda lihtsalt... Ta teadis, et olen Reichtisusise teenistuses, kuid ilmselt kuulis ta pealt, kuidas kolleeg ühes Briti valitsuse harust mainis, et MI6-le on antud täielik luba teid jälitada, söör. Tegelikult ma arvan, et ta ei mõelnud sellele tol ajal eriti."
  
  "Muidugi ta ei teinud seda. See on kuradi naeruväärne. Olen rahvuselt kuradi šotlane. Isegi kui ma oleksin seotud sõjaliste asjadega, tõmbaks MI5 niite. Rahvusvahelised suhted on sellega seoses õigustatult koormavad, ma ütlen teile, ja see teeb mulle muret," mõtiskles Perdue. "Charles, ma tahan, et sa võtaksid minu nimel ühendust oma õemehega."
  
  "Kogu lugupidamisega, söör," vastas Charles kiiresti, "kui te ei pahanda, siis ma parem ei kaasaks oma perekonda sellesse. Ma kahetsen seda otsust, söör, aga ausalt öeldes kardan ma oma õe pärast. Olen hakanud muretsema, et ta on abielus mehega, kellel on sidemed salateenistusega ja ta on lihtsalt administraator. Nende tõmbamine sellisesse rahvusvahelisse fiaskosse..." Ta kehitas süüdlaslikult õlgu, tundes end kohutavalt enda aususe pärast. Ta lootis, et Perdue hindab endiselt tema võimeid ülemteenrina ega vallanda teda mõne labase allumatuse tõttu.
  
  "Ma saan aru," vastas Perdue nõrgalt, eemaldudes Charlesist, et vaadata läbi rõduuste Edinburghi hommiku kaunist rahulikkust.
  
  "Vabandust, härra Perdue," ütles Charles.
  
  "Ei, Charles, ma saan tõesti aru. Usun, usu mind. Kui palju kohutavaid asju on juhtunud mu lähedaste sõpradega, kuna nad olid minu tegemistes kaasatud? Ma mõistan täielikult minu heaks töötamise tagajärgi ," selgitas Perdue, kõlades täiesti lootusetult, ilma et oleks kavatsus haletsust esile kutsuda. Ta tundis tõeliselt süükoormat. Püüdes olla südamlik, kui talle aupaklikult keelduti, pöördus Perdue ja naeratas. "Tõepoolest, Charles. ma tõesti mõistan. Palun andke mulle teada, millal eriagent Smith saabub?"
  
  "Muidugi, söör," vastas Charles ja langetas järsult lõua. Ta lahkus ruumist, tundes end reeturina, ning fuajees olevate ohvitseride ja agentide välimuse järgi otsustades peeti teda selleks.
  
  
  4
  Arst sisse
  
  
  Eriagent Patrick Smith külastas Purduet hiljem samal päeval, et Smith ütles oma ülemustele arsti vastuvõtule. Arvestades seda, mida ta läbi elas natsi matriarhi kodus, mida tuntakse emana, lubas kohtunõukogu Perduel saada arstiabi ajal, mil ta oli salajase luureteenistuse ajutise vahi all.
  
  Vahetuses oli kolm meest, arvestamata neid kahte väljaspool väravat, ja Charles oli hõivatud majapidamistöödega, toites nendega oma ärritust. Siiski oli ta Purdue abistamise tõttu Smithi suhtes leebem. Charles avas arstile ukse, kui helises uksekell.
  
  "Isegi vaene arst tuleb läbi otsida," ohkas Perdue, seistes trepi otsas ja toetudes tugevalt reelingule toe saamiseks.
  
  "Mees näeb nõrk välja, ah?" - sosistas üks meestest teisele. "Vaata, kui paistes ta silmad on!"
  
  "Ja punane," lisas teine pead raputades. "Ma ei usu, et ta paremaks läheb."
  
  "Poisid, palun kiirustage," ütles eriagent Smith teravalt, meenutades neile nende ülesannet. "Arstil on härra Perduega ainult tund, nii et jätkake."
  
  "Jah, sir," skandeerisid nad arstliku läbiotsimise lõpetades üksmeelselt.
  
  Kui nad arstiga lõpetasid, saatis Patrick ta ülakorrusele, kus Perdue ja tema ülemteener ootasid. Seal asus Patrick trepi ülaosas valvepostile.
  
  "Kas on veel midagi, söör?" - küsis Charles, kui arst avas talle Perdue toa ukse.
  
  "Ei, aitäh, Charles. Võite minna," vastas Perdue valjult, enne kui Charles ukse sulges. Charles tundis end ikka veel kohutavalt süüdi, et ta oma ülemuse maha lõi, kuid tundus, et Perdue oli oma mõistmises siiras.
  
  Perdue kabinetis ootasid ta ja arst hetke, ei rääkinud ega liigutanud, kuulates ukse taga mingeid häireid. Kära ei kostnud ja ühest Purdue seina varustanud salajasest piiluaugust võisid nad näha, et keegi ei kuulanud.
  
  "Ma arvan, et peaksin hoiduma lapsikutest viidetest meditsiinilistele sõnamängidele, et parandada teie huumorit, vanamees, kui ainult selleks, et püsida iseloomus. Anna teada, see on kohutav sekkumine minu dramaatilistesse võimetesse," ütles arst oma ravimikappi põrandale asetades. "Kas teate, kuidas ma võitlesin selle nimel, et dr Beach laenaks mulle oma vana kohvrit?"
  
  "Ime ära, Sam," ütles Perdue rõõmsalt naeratades, kui reporter talle mittekuuluvate mustade raamidega prillide taga silmi kissitas. "See oli teie idee maskeerida end Dr Beachiks. Muide, kuidas mu päästjal läheb?"
  
  Purdue päästemeeskond koosnes kahest inimesest, kes teadsid tema kallist doktor Nina Gouldi, katoliku preestrit ja üldarsti Šotimaalt Obanist. Need kaks võtsid endale ülesandeks päästa Perdue kurja Yvette Wolfi, Musta Päikese ordu esimese astme liikme, fašistlike abikaasade emana tuntud, jõhkrast surmast keldris.
  
  "Tal läheb hästi, kuigi ta on pisut kibestunud pärast sinu ja isa Harperiga katsumusi selles põrgumajas. Olen kindel, et see, mis ta selliseks muutis, muudaks ta äärmiselt uudisväärtuslikuks, kuid ta keeldub seda valgustamast," kehitas Sam õlgu. "Ka minister on sellest põnevil ja see ajab mu pallid lihtsalt sügelema, teate."
  
  Perdue naeratas. "Ma olen kindel, et on. Usu mind, Sam, see, mille me sellesse peidetud vanasse majja jätsime, on parem jätta avastamata. Kuidas Ninal läheb?"
  
  "Ta on Aleksandrias ja aitab muuseumil kataloogida mõningaid aardeid, mille oleme avastanud. Nad tahavad sellele konkreetsele eksponaadile nime anda Aleksander Suure järgi - midagi Gouldi/Earle'i leidu sarnast, Nina ja Joanna raske töö auks Olümpia kirja ja muu sarnase avastamisel. Muidugi nad ei maininud teie lugupeetud nime. Süstid."
  
  "Ma näen, et meie tüdrukul on suured plaanid," ütles Perdue, naeratades vaikselt ja rõõmuga kuuldes, et usin, tark ja ilus ajaloolane sai lõpuks akadeemilise maailma väärilise tunnustuse.
  
  "Jah, ja ta küsib minult ikka veel, kuidas me saaksime teid lõplikult sellest kitsikusest lahti saada, mille pärast pean tavaliselt teemat vahetama, sest... noh, ma ausalt öeldes ei tea selle ulatust," Sam. ütles. Viies vestluse tõsisemasse suunda.
  
  "Noh, sellepärast sa siin oled, vanamees," ohkas Perdue. "Ja mul ei ole palju aega teid täita, nii et istuge maha ja jooge viskit."
  
  Sam õhkas: "Aga härra, ma olen valvearst. Kuidas sa julged?" Ta andis oma klaasi Perduele, et too saaks seda tedredega toonida. "Ära ole nüüd ihne."
  
  Tore oli jälle Sam Cleave"i huumori pärast piinata ja Perduele pakkus suurt rõõmu veel kord kannatada ajakirjaniku noorusliku rumaluse all. Ta teadis väga hästi, et võib Cleve'ile oma elu usaldada ja et kui see oli kõige olulisem, võib tema sõber koheselt ja suurejooneliselt võtta endale professionaalse kolleegi rolli. Sam võib hetkega muutuda rumalast šotlasest energiliseks jõustajaks - hindamatu omadus okultistlike reliikviate ja teadusfriikide ohtlikus maailmas.
  
  Kaks meest istusid rõduuste lävel, just seespool, et paksud valged pitskardinad saaksid nende vestlust muruplatsi jälgivate uudishimulike pilkude eest varjata. Nad rääkisid madala häälega.
  
  "Lühidalt," ütles Perdue, "on litapoeg, kes korraldas minu ja Nina röövimise, Black Suni liige nimega Joseph Karsten."
  
  Sam kirjutas nime üles räbaldunud vihikusse, mida kandis jopetaskus. "Kas ta on juba surnud?" Sam küsis, nagu poleks midagi juhtunud. Tegelikult oli tema toon nii asjalik, et Perdue ei teadnud, kas olla vastuse pärast mures või elevil.
  
  "Ei, ta on väga elus," vastas Perdue.
  
  Sam vaatas oma hõbejuukselise sõbra poole. "Aga me tahame, et ta sureks, eks?"
  
  "Sam, see peab olema peen käik. Mõrv on lühikeste meeste jaoks, "ütles Perdue talle.
  
  "Kas tõesti? Räägi seda vanale närusele litsile, kes seda sinuga tegi," urises Sam Perdue kehale osutades. "Musta Päikese Ordu oleks pidanud koos Natsi-Saksamaaga, mu sõber, surema ja ma veendun, et nad on kadunud, enne kui ma oma kirstu heidan."
  
  "Ma tean," lohutas Perdue teda, "ja ma hindan innukust teha lõpp oma halvustajate rekordile. Ma tõesti tahan. Kuid oodake, kuni saate kogu loo teada. Siis öelge mulle, et see, mida ma olen kavandanud, pole parim pestitsiid.
  
  "Olgu," nõustus Sam, vähendades mõnevõrra oma soovi lõpetada näiliselt igavene probleem, mille tekitasid need, kes säilitasid endiselt SS-i eliidi rikutuse. "Mine, räägi mulle ülejäänu."
  
  "See pööre meeldib teile, sama heidutav kui see minu jaoks oli," tunnistas Perdue. "Joseph Karsten pole keegi muu kui Joe Carter, praegune salaluureteenistuse juht."
  
  "Jeesus!" - hüüatas Sam üllatunult. "Sa ei saa olla tõsine! Mees on britt nagu pärastlõunatee ja Austin Powers.
  
  "See on osa, mis mind hämmeldab, Sam," tuli Perdue vastus. "Kas sa saad aru, mida ma siin tahan?"
  
  "MI6 omastab teie vara," vastas Sam aeglaselt, kui ta mõistus ja ekslev silm jooksid läbi kõigist võimalikest seostest. "Briti salateenistust juhib organisatsiooni Black Sun liige ja keegi ei tea midagi, isegi pärast seda seaduslikku pettust." Tema tumedad silmad paiskusid kiiresti, kui rattad pöördusid, et katta probleemi kõik küljed. "Perdue, miks tal su maja vaja on?"
  
  Perdue häiris Sami. Ta tundus peaaegu ükskõikne, justkui oleks ta teadmiste jagamise kergendusest tuimaks jäänud. Pehme ja väsinud häälega kehitas ta õlgu ja osutas avatud peopesadega: "Selle põhjal, mida ma arvasin, et kuulsin seal kuradilikus söögitoas, arvavad nad, et Reichtisusis sisaldab kõiki säilmeid, mida Himmler ja Hitler otsisid."
  
  "Mitte täiesti vale," märkis Sam, tehes enda jaoks märkmeid.
  
  "Jah, aga Sam, see, mida nad arvavad, et ma siia peitnud olen, on ülehinnatud. Mitte ainult see. See, mis mul siin on, ei tohiks kunagi sattuda Joseph Karsteni kätte," pigistas ta tugevalt Sami käsivarrest! Mitte sõjaväeluure 6 või Musta päikese ordena. See mees suudab valitsused kukutada, kui mul on ainult pooled minu laborites talletatud patentidest! Perdue silmad olid märjad, tema vana käsi Sami nahal värises, kui ta palus oma ainsat usaldusväärset.
  
  "Olgu, vana kukk," ütles Sam, lootes Perdue näo maaniat pehmendada.
  
  "Kuule, Sam, keegi ei tea, mida ma teen," jätkas miljardär. "Keegi meie pool joont ei tea, et Suurbritannia julgeoleku eest vastutab kuradi nats. Mul on vaja, et sa, suurepärane uuriv ajakirjanik, Pulitzeri preemia laureaat, kuulsusreporter... selle päti langevari lahti tõmbaksid, eks?
  
  Sam sai sõnumi, valjult ja selgelt. Ta nägi, et alati meeldival ja kogutud Dave Perduel oli kindluses mõrasid. Oli ilmne, et see uusarendus oli teinud palju sügavama lõike palju teravama teraga ja lõikas teed mööda Perdue lõualuu. Sam teadis, et peab selle juhtumi eest hoolitsema, enne kui Karsteni nuga tõmbas Perdue kõri ümber punase poolkuu ja tegi talle igaveseks lõpu. Tema sõber oli tõsises hädas ja tema elu oli ilmselges ohus, rohkem kui kunagi varem.
  
  "Kes veel teab tema tegelikku identiteeti? Kas Paddy teab?" - küsis Sam, täpsustades, kes on asjaga seotud, et ta saaks otsustada, kust alustada. Kui Patrick Smith teaks, et Carter on Joseph Karsten, võib ta olla taas ohus.
  
  "Ei, ta mõistis istungil, et miski häirib mind, kuid otsustasin nii suurt asja oma rinna lähedal hoida. Ta on selles hetkel teadmatuses," kinnitas Perdue.
  
  "Ma arvan, et nii on parem," tunnistas Sam. "Vaatame, kui palju saame tõsiseid tagajärgi ära hoida, kui mõtleme välja, kuidas see šarlatan kulli suhu lüüa."
  
  Olles endiselt otsustanud järgida nõuandeid, mida Joan Earl oli andnud nende vestluse ajal Newfoundlandi mudasel jääl Aleksander Suure avamise ajal, pöördus Perdue Sami poole. "Lihtsalt palun, Sam, teeme seda minu moodi. Mul on selleks kõigeks põhjus."
  
  "Ma luban, et me saame seda teha teie viisil, aga kui asjad lähevad käest ära, Perdue, kutsun ma renegade brigaadi meid toetama. Sellel Karstenil on jõud, millega me üksi võidelda ei saa. Tavaliselt on sõjaväeluure kõrgemates harudes suhteliselt läbitungimatu kilp, kui teate, mida ma mõtlen," hoiatas Sam. "Need inimesed on sama võimsad kui kuninganna sõna Perdue. See pätt võib meiega täiesti vastikuid asju teha ja seda varjata nagu kass, kes kakas liivakasti. Keegi ei saa kunagi teada. Ja kes nõude esitab, saab kiiresti maha kriipsutada.
  
  "Jah, ma tean. Uskuge mind, ma olen täiesti teadlik kahjust, mida see võib põhjustada," tunnistas Perdue. "Kuid ma ei taha, et ta sureks, kui mul pole muud valikut. Praegu kasutan Patrickit ja oma juriidilist meeskonda, et hoida Karstenit eemal nii kaua kui võimalik.
  
  "Olgu, lubage mul uurida ajalugu, omandiõigusi, maksuregistreid ja kõike seda. Mida rohkem me selle päti kohta teada saame, seda rohkem peame teda lõksu püüdma." Samil olid nüüd kõik dokumendid korras ja nüüd, kui ta teadis Perdue ees seisvate probleemide ulatust, oli ta kindel, et kasutas vastutöötamiseks oma kavalust.
  
  "Tubli mees," õhkas Perdue kergendusega, et rääkis seda kellelegi nagu Sam, kellele ta võis usaldada asjatundlikku täpsust. "Nüüd, ma arvan, et raisakotkad selle ukse taga peavad nägema teid ja Patrickit mu arstliku läbivaatuse lõpetamas."
  
  Kui Sam oli Dr. Beachi näoilmes ja Patrick Smith kasutas seda kavalust, jättis Perdue oma magamistoa uksega hüvasti. Sam vaatas tagasi. "Hemorroidid on seda tüüpi seksuaalpraktika puhul tavalised, härra Perdue. Olen seda näinud peamiselt poliitikute ja...luureagentidega...kuid selle pärast pole põhjust muretseda. Olge terved ja näeme varsti."
  
  Perdue kadus oma tuppa naerma, samal ajal kui Samile vaatas teel välisuste poole mitu solvunud pilku. Viisakalt noogutades astus ta koos lapsepõlvesõbraga mõisast välja. Patrick oli Sami purskudega harjunud, kuid sel päeval oli tal kuradima raske säilitada oma rangelt professionaalset käitumist, vähemalt seni, kuni nad tema Volvosse istusid ja mõisast lahkusid - õmblustega.
  
  
  5
  Kurbus Villa d'Chantali seinte vahel
  
  
  
  Entrevo - kaks päeva hiljem
  
  
  Soe õhtu soojendas Madame Chantali jalgu vaevu, kui ta tõmbas siidist sukkpükstele jalga veel ühe paari sukad. Oli sügis, aga tema jaoks oli talvekülm juba kõikjal, kuhu ta läks.
  
  "Ma kardan, et sinuga on midagi valesti, kallis," soovitas abikaasa ja sirutas lipsu sajandat korda. "Oled sa kindel, et sa ei saa täna õhtul lihtsalt külma käes kannatada ja minuga kaasa tulla? Teate, kui inimesed näevad mind pidevalt üksinda bankettidele tulemas, võivad nad hakata kahtlustama, et meie vahel ei lähe midagi hästi.
  
  Ta vaatas talle murega otsa. "Nad ei pea teadma, et me oleme praktiliselt pankrotis, kas tead? Teie puudumine koos minuga võib esile kutsuda kuulujutte ja juhtida meie tähelepanu. Valed inimesed võivad meie olukorda uurida lihtsalt oma uudishimu rahuldamiseks. Teate, et ma muretsen kohutavalt ja pean säilitama ministri ja tema aktsionäride heatahtlikkust, muidu oleme lõpetanud.
  
  "Jah, muidugi ma tahan. Usalda mind, kui ütlen, et varsti ei pea me vara alles jätmise pärast muretsema," kinnitas ta nõrgal häälel.
  
  "Mida see tähendab? Ma ütlesin teile, et ma ei müü teemante. See on ainus järelejäänud tõend meie staatusest! Ta ütles otsustavalt, kuigi tema sõnad olid pigem murest kui vihast. "Tulge täna õhtul minuga ja kandke midagi ekstravagantset, et aidata mul välja näha selle rolli vääriline, mida ma tõelise eduka ärimehena täitma peaksin."
  
  "Henri, ma luban, et olen teiega järgmisel korral kaasas. Ma lihtsalt ei tunne, et suudan nii kaua oma näol rõõmsat ilmet hoida, kui võitlen palaviku ja valuga. Chantal lähenes oma abikaasale rahuliku kõnnakuga, naeratades. Ta ajas lipsu sirgu ja suudles teda põsele. Ta pani käe tagaotsa tema otsaesisele, et kontrollida naise temperatuuri, ja tõmbus siis nähtavalt eemale.
  
  "Mida?" - ta küsis.
  
  "Issand, Chantal. Ma ei tea, mis palavik sul on, aga tundub, et toimub vastupidine. Sa oled külm nagu... laip," pigistas ta lõpuks välja inetu võrdluse.
  
  "Ma ju ütlesin," vastas naine hoolimatult, "ma ei tunne end piisavalt hästi, et kaunistada teie külge nii, nagu paruni naine peaks." Nüüd kiirustage, võite hiljaks jääda ja see on täiesti vastuvõetamatu.
  
  "Jah, mu leedi," naeratas Henri, kuid ta süda puperdas endiselt šokist, kui ta tundis oma naise nahka, mille kehatemperatuur oli nii madal, et ta ei saanud aru, miks naise põsed ja huuled ikka veel õhetasid. Parun oskas oma tundeid hästi varjata. See oli tema ametinimetuse nõue ja äritegemise viis. Ta lahkus varsti pärast seda, soovides meeleheitlikult vaadata tagasi oma naisele, kes lehvitas nende Belle Époque'i lossi avatud välisukse eest hüvastijätuks, kuid otsustas esinemist jätkata.
  
  Aprilliõhtu parasvöötme taeva all lahkus parun de Martin oma kodust vastumeelselt, kuid tema naine tundis privaatsuse üle ainult rõõmu. Seda ei tehtud aga selleks, et üksi olla. Ta valmistus kiiruga oma külalist vastu võtma, võttes esmalt abikaasa seifist kolm teemanti. Celeste oli suurepärane, nii hingemattev, et ta ei tahtnud temast lahku minna, kuid palju olulisem oli see, mida ta alkeemikult tahtis.
  
  "Täna õhtul ma päästan meid, mu kallis Henri," sosistas ta, laotades teemandid rohelisele sametsalvrätikule, mis oli lõigatud kleidist, mida ta tavaliselt kandis pidulikel pidustustel nagu see, kuhu tema abikaasa oli just lahkunud. Hõõrudes heldelt oma külmi käsi, sirutas Chantal need küttekoldes tule poole, et neid soojendada. Kaminakella ühtlane löömine kulges vaikses majas, jõudes sihverplaadi teise pooleni. Tal oli kolmkümmend minutit aega, enne kui ta saabus. Tema majaperemees teadis juba tema nägu, nagu ka tema assistent, kuid nad polnud tema tulekust veel teatanud.
  
  Oma päevikusse kirjutas ta selle päeva sissekande, mainides oma seisundit. Chantal oli rekordipidaja, innukas fotograaf ja kirjanik. Ta kirjutas luulet igaks juhuks, isegi kõige lihtsamatel meelelahutushetkedel, koostas ta selle mälestuseks luuletusi. Iga päeva aastapäeva mälestusi vaadati varasemates ajakirjades, et rahuldada tema nostalgiat. Suur privaatsuse ja antiikaja austaja Chantal pidas oma päevikuid kallilt köidetud raamatutes ja tundis tõelist naudingut oma mõtete kirja panemisest.
  
  
  14. aprill 2016 - Entrevaux
  
  Ma arvan, et jään haigeks. Mu keha on uskumatult külm, kuigi väljas on vaevu alla 19 kraadi. Isegi tuli minu kõrval tundub vaid mu silmade illusioonina; Ma näen leeke ilma kuumust tundmata. Kui poleks olnud minu kiireloomulisi asju, oleksin tänase koosoleku ära jätnud. Aga ma ei saa. Pean lihtsalt soojade riiete ja veiniga leppima, et külmast hulluks ei läheks.
  
  Oleme müünud kõik, mis võimalik, et ettevõtet püsti hoida ja ma kardan oma kalli Henry tervise pärast. Ta ei maga ja on üldiselt emotsionaalselt eemal. Mul ei ole palju aega rohkem kirjutada, kuid ma tean, et see, mida ma tegema hakkan, aitab meid finantsaugust välja, milles oleme.
  
  Härra Raya, Egiptuse alkeemik, kellel on oma klientide seas laitmatu maine, tuleb mulle täna õhtul külla. Tema abiga tõstame nende väheste mulle alles jäänud juveelide väärtust, mis on nende müümisel palju rohkem väärt. Tasuks annan talle Celeste, kohutav tegu, eriti oma armsa Henri suhtes, kelle perekond peab kivi pühaks ja on seda juba ammusest ajast omanud. Kuid see on väike summa, millest saab loobuda vastutasuks puhastamise ja muude teemantide väärtuse tõstmise eest, mis taastab meie rahalise olukorra ja aitab mu mehel säilitada oma paruniteed ja maad.
  
  Anna, Louise ja mina korraldame sissemurdmise enne Henry naasmist, et saaksime Celeste'i kadumist selgitada. Süda valutab Henri pärast, et ma niimoodi tema pärandit rüvetan, kuid tunnen, et see on ainus viis oma staatuse taastamiseks enne, kui vajume hämarusse ja lõpetame häbiga. Aga mu abikaasa saab kasu ja see on minu jaoks kõik, mis loeb. Ma ei saa talle seda kunagi öelda, kuid kui ta taastub ja tunneb end oma ametikohal mugavalt, magab ta jälle hästi, sööb hästi ja on õnnelik. See on palju rohkem väärt kui ükski sädelev kalliskivi.
  
  - Chantal
  
  
  Pärast oma nimele alla kirjutamist heitis Chantal veel ühe pilgu oma elutoa kellale. Ta kirjutas mõnda aega. Nagu alati, asetas ta päeviku Henri vanavanaisa maali taha nišši ja mõtles, mis võis tema kohtumise ebaõnnestumise põhjustada. Kusagil oma mõtete udus kuulis ta kirjutamise ajal, kuidas kell kell lööb, kuid ei pööranud sellele tähelepanu, et mitte unustada, mida ta selleks päevaks päevikulehele kirjutada tahtis. Nüüd oli ta üllatunud, nähes, et ehitud pikk käsi oli kaheteistkümnelt viiele langenud.
  
  "Kas olete juba kakskümmend viis minutit hiljaks jäänud?" - sosistas ta ja viskas oma värisevate õlgade peale teise rätiku. "Anna!" - hüüdis ta oma majapidajannale, kui võttis pokkerit tule süütamiseks. Kui ta veel ühe palgi susises, sülitas see hõõguvad söed korstna suudmesse, kuid tal ei olnud aega leeki silitada ja seda tugevamaks muuta. Kuna kohtumine Rayaga hilines, jäi Chantalil vähem aega nende ärisuhte lõpuleviimiseks enne, kui tema abikaasa naasis. See tekitas majaomaniku pisut ärevust. Pärast kamina ette tagasi pööramist pidi ta kiiresti oma töötajatelt küsima, kas tema külaline oli helistanud, et selgitada, miks ta hiljaks jäi. "Anna! Kus sa oled, jumala eest? "karjus ta uuesti, tundmata kuumust leekidest, mis praktiliselt tema peopesasid lakkusid.
  
  Chantal ei kuulnud oma neiult, majahoidjalt ega assistendilt vastust. "Ära ütle mulle, et nad unustasid, et tegid täna öösel ületunde," pomises ta endamisi, kui kiirustas mööda koridori villa idapoolsesse külge. "Anna! Bridget!" Ta hüüdis nüüd valjemini, kui ta keeras ümber köögiukse, mille taga oli ainult pimedus. Pimeduses hõljudes nägi Chantal kohvimasina oranži valgust, seinakontaktide mitmevärvilisi tulesid ja mõningaid oma seadmeid; Nii nägi see alati päevaks lahkunud daamide järgi välja. "Issand, nad unustasid," pomises ta jõuliselt ohates, kui külm haaras tema sisemust nagu jäähammustus niiskel nahal.
  
  Villa omanik liikus kähku mööda koridore, avastades, et on üksi kodus. "Tore, nüüd pean ma sellest maksimumi võtma," kurtis ta. "Louise, ütle mulle vähemalt, et olete endiselt valves," ütles ta suletud uksele, mille taga tema assistent tavaliselt Chantali makse, heategevuse ja ajakirjandusega tegeles. Tumedast puidust uks oli lukus ja seest ei tulnud vastust. Chantal oli pettunud.
  
  Isegi kui tema külaline ikka kohale ilmuks, ei oleks tal piisavalt aega, et esitada süüdistusi, mida ta sunniks oma abikaasat esitama. Kõndimise ajal omaette nurisedes tõmbas aristokraat rätikud rinnale ja kattis kuklaosa, lastes juukseid allapoole, et luua omamoodi isolatsioon. Kell oli umbes 21 õhtul, kui ta elutuppa astus.
  
  Olukorra segadus lämmatas ta peaaegu. Ta ütles oma töötajatele ühemõtteliselt, et nad ootaksid härra Rye'i, kuid kõige rohkem hämmastas teda see, et mitte ainult tema assistent ja kojamees, vaid ka külaline ei hoidnud kokkuleppest kõrvale . Kas ta abikaasa sai tema plaanidest aru ja andis oma inimestele vaba öö, et takistada tal härra Rayaga kohtumast? Ja mis veelgi häirivam, kas Henry sai kuidagi Rayast lahti?
  
  Kui ta naasis sinna, kuhu ta oli laotanud kolme teemandiga sametsalvrätiku, tundis Chantal suuremat šokki kui lihtsalt üksi kodus olemist. Temast väljus värisev hingeldus, kui ta tühja riiet nähes kätega suu kattis. Ta silma tulid pisarad, mis kerkisid põlevalt kõhu sügavusest ja läbistasid ta südame. Kivid varastati, kuid tema õudust lisas asjaolu, et keegi suutis need ära võtta, kui ta majas oli. Turvameetmeid ei rikutud, mistõttu Madame Chantal oli paljude võimalike seletuste pärast kohkunud.
  
  
  6
  Kõrge hind
  
  
  "Parem omada head nime kui rikkust"
  
  - Kuningas Saalomon
  
  
  Tuul hakkas puhuma, kuid siiski ei suutnud see murda vaikust villas, kus Chantal kaotusest pisarates seisis. See ei olnud ainult tema teemantide kadumine ja Celeste mõõtmatu väärtus, vaid kõik muu, mis varguse tõttu kaduma läks.
  
  "Sa loll, ajuvaba lits! Ole ettevaatlik, mida soovid, sa loll lits! ta hädaldas läbi sõrmede vangistuse, kurtes oma esialgse plaani väärastunud tulemuse üle. "Nüüd ei pea te Anrile valetama. Nad tõesti varastati!"
  
  Fuajees liikus miski, puitpõrandal krigisesid sammud. Ta vaatas eesmise muru eesriide tagant alla, et näha, kas seal on kedagi, kuid see oli tühi. Elutoast poole trepiastme kaugusel oli kuulda murettekitavat kriuksumist, kuid Chantal ei saanud teda otsima politseid ega turvafirmat helistada. Nad komistaksid tõelise, kunagi väljamõeldud kuriteo otsa ja naine oleks suures hädas.
  
  Või teeks ta?
  
  Mõtted sellise kõne tagajärgedest piinasid teda. Kas ta on katnud kõik oma alused, kui need ilmuvad? Sellega seoses ärritaks ta pigem oma meest ja riskiks kuudepikkuse pahameelega, kui et teda tapaks piisavalt tark sissetungija, et tema kodu turvasüsteemist mööda minna.
  
  Parem tee oma otsus, naine. Aeg saab otsa. Kui varas kavatseb su tappa, raiskad oma aega, lastes tal oma majas sorteerida." Tema süda peksis hirmust rinnus. Teisest küljest, kui helistate politseisse ja teie plaan selgub, võib Henry teid Celeste'i kaotamise pärast lahutada; selle eest, et julged isegi arvata, et sul on õigus see ära anda!
  
  Chantal oli nii kohutavalt külm, et ta nahk põles paksude riidekihtide all otsekui külmakahjustusest. Ta koputas oma saabastega vaibale, et vett rohkem jalgadesse voolaks, kuid need jäid külmaks ja tegid jalanõude sees haiget.
  
  Pärast sügavat hingetõmmet tegi ta oma otsuse. Chantal tõusis toolilt ja võttis kaminast pokkeri. Tuul muutus valjemaks, ainsaks serenaadiks jõuetu tule üksildasele praksumisele, kuid Chantal hoidis oma meeli erksana, kui ta astus koridori, et krigisemise allikat leida. Seinu ääristavatel maalidel kujutatud abikaasa surnud esivanemate pettunud pilkude all tõotas ta teha kõik endast oleneva selle õnnetu idee vastu.
  
  Pokker käes, astus ta trepist alla esimest korda pärast Henrile hüvastijättu lehvitamist. Chantali suu oli kuiv, ta keel tundus paks ja paigast ära ning kurk oli kare nagu liivapaber. Vaadates Henri perekonna naiste maale, ei suutnud Chantal jätta süütunde tundma nende kaela ehtivate suurejooneliste teemantkeede nähes. Ta langetas pigem pilgu kui talus nende üleolevaid ilmeid, kui nad teda needsid.
  
  Kui Chantal läbi maja liikus, pani ta põlema kõik tuled; ta tahtis olla kindel, et kellelgi, kes pole teretulnud, pole kohta peitu pugeda. Tema ees ulatus põhjapoolne trepp alla esimesele korrusele, kust oli kuulda kriuksumist. Ta sõrmed valutasid, kui ta pokkerist tugevalt haaras.
  
  Kui Chantal alumisele trepiväljakule jõudis, pöördus ta, et kõndida pika tee üle marmorpõranda, et fuajees lülitit keerata, kuid tema süda peatus poolpimeduse ees. Ta nuttis vaikselt teda ees ootava kohutava nägemuse peale. Kaugemal külgseinal oleva lüliti lähedal anti kriuksumisele karm seletus. Laetala nööri külge riputatud naise keha kõikus lahtisest aknast tuule käes küljelt küljele.
  
  Chantali põlved paindusid ja ta pidi tagasi hoidma ürgset karjet, mis palus sündida. See oli Brigid, tema majahoidja. Pikakasvulisel kõhnal kolmekümne üheksa-aastasel blondiinil oli sinine nägu, õudne ja kohutavalt moonutatud versioon tema kunagisest kaunist välimusest. Tema kingad kukkusid põrandale, mitte rohkem kui meetri kaugusel ta jalaotstest. Atmosfäär all fuajees tundus Chantalile arktiline, peaaegu väljakannatamatu ja ta ei saanud kaua oodata, enne kui kartis, et jalad võetakse ära. Tema lihased põlesid ja muutusid külmast kangeks ning ta tundis, kuidas tema keha sees olevad kõõlused tõmbusid kokku.
  
  Ma pean üles minema!" karjus ta vaimselt. Ma pean kamina juurde jõudma, muidu külmun surnuks. Panen end lihtsalt lukku ja kutsun politsei." Kogu oma jõu kokku võtnud, kahlas ta trepist üles, astudes neid ükshaaval, samal ajal kui surnud Bridgeti pilk teda kõrvalt jälgis. Ära vaata teda, Chantal! Ära vaata teda.
  
  Eemal nägi ta hubast sooja elutuba - midagi, mis oli nüüd tema ellujäämise võti. Kui ta pääseks lihtsalt kamina juurde, peaks ta valvama ainult ühte tuba, selle asemel, et proovida uurida oma tohutu maja tohutut ohtlikku labürinti. Kui ta elutuppa lukustati, arvas Chantal, et võib helistada ametivõimudele ja proovida teeselda, et ta ei teadnud kadunud teemantidest, kuni abikaasa sellest teada saab. Praeguseks on ta pidanud leppima oma armastatud majahoidja ja tapja kaotusega, kes võib veel majas olla. Kõigepealt pidi ta ellu jääma ja seejärel saama karistuse valede otsuste eest. Trossi kohutav pinge kõlas reelingust mööda liikudes nagu räsitud hingeõhk. Ta tundis iiveldust ja ta hambad lõgisesid külmast.
  
  Louise'i väikesest kabinetist, ühest alumisel korrusel asuvast vabast ruumist, kostis kohutav oigamine. Ukse alt pääses välja jäine õhuhoog, mis jooksis üle Chantali saabaste ja ta säärtest üles. Ei, ära ust ava, tema argumendid veensid teda. Sa tead, mis toimub. Meil ei ole aega otsida tõendeid selle kohta, mida sa juba tead, Chantal. Ole nüüd. Sa tead. Me tunneme seda. Nagu kohutav õudusunenägu jalgadega, tead, mis sind ootab. Mine lihtsalt tulele.
  
  Tundes vastu soovile Louise'i uks avada, lasi Chantal käepidemest lahti ja pöördus, et hoida seda, mis sees ägas, enda teada. "Jumal tänatud, et kõik tuled põlevad," pomises ta läbi kokkusurutud lõugade, mähkis käed ümber, kui kõndis külalislahke ukse poole, mis viis kamina imelise oranži kuma.
  
  Chantali silmad läksid ette vaadates suureks. Alguses ei olnud ta kindel, kas ta tõesti nägi ust liikumas, kuid ruumile lähenedes märkas ta, et selle sulgumine oli märgatavalt aeglane. Üritades kiirustada, hoidis ta pokkerit valmis selle jaoks, kes ukse sulges, kuid tal oli vaja sisse saada.
  
  Mis siis, kui majas on rohkem kui üks tapja? Mis siis, kui elutoas olev inimene segab teie tähelepanu Louise'i toas olevast?" mõtles ta, püüdes välja tuua mõnda varju või kuju, mis aitaks tal mõista juhtumi olemust. Praegu pole õige aeg seda tõstatada, ütles teine sisemine hääl.
  
  Chantali nägu oli jäine, huuled värvitud ja keha värises kohutavalt, kui ta uksele lähenes. Kuid see vajus kohe kinni, kui ta käepidet proovis, paiskudes ta jõu eest tagasi. Põrand oli nagu uisuväljak ja ta kiirustas jalule tagasi, nuttes lüüasaamisest, kui Louise'i ukse tagant kostis kohutavaid oigamisi. Kohkunud Chantal üritas elutoa ust lükata, kuid ta oli külmast liiga nõrk.
  
  Ta kukkus põrandale ja vaatas ukse alla isegi selleks, et näha kamina valgust. Isegi see oleks võinud teda natuke lohutada, kui ta oleks kuumust ette kujutanud, kuid paks vaip muutis tal nägemise raskeks. Ta üritas uuesti püsti tõusta, kuid tal oli nii külm, et ta lihtsalt kõverdas end suletud ukse kõrvale nurka.
  
  Mine ühte teise tuppa ja too tekid, idioot, mõtles ta. Tule, süüta uus tuli, Chantal. Villas on neliteist kaminat ja sa oled ühe pärast valmis surema?" Ta tahtis värisedes otsuse kergendusest naeratada. Madame Chantal püüdis end püsti ajada, et jõuda lähimasse kaminaga külaliste magamistuppa. Vaid neli ust alla ja paar astet üles.
  
  Teise ukse tagant kostnud rasked oigamised mõjusid tema psüühikale ja närvidele, kuid majaperenaine teadis, et sureb alajahtumisse, kui ta neljandasse tuppa ei jõua. Sellel oli ohtralt sahtel tikkude ja välgumihklitega ning kamina põses olevas restis oli butaani piisavalt, et plahvatada. Tema mobiiltelefon asus elutoas ja arvutid olid esimese korruse erinevates ruumides - kohas, kuhu ta kartis minna, kohas, kus aken oli lahti ja tema varalahkunud majapidajanna hoidis aega nagu kell kaminasimsil.
  
  "Palun, palun, las on toas palgid," värises ta, hõõrudes käsi ja tõmmates salli otsa üle näo, et proovida oma sooja hinge tõmmata. Pokkerit tugevalt kaenla all hoides avastas ta, et tuba on lahti. Chantali paanika lendas tapja ja külma vahel ning ta mõtles pidevalt, kumb ta kiiremini tapab. Suure innuga püüdis ta elutoa kaminale palke laduda, samas kui teisest toast kostvad kummitavad oigamised muutusid üha nõrgemaks.
  
  Ta käed püüdsid kohmakalt puust kinni haarata, kuid ta ei suutnud enam sõrmi kasutada. Midagi tema seisundis oli kummaline, mõtles ta. Asjaolu, et tema maja oli korralikult köetud ja ta ei näinud hingeõhust auru, lükkas otseselt ümber tema oletuse, et ilm oli Nizzas selle aastaaja kohta ebatavaliselt külm.
  
  "Kõik see," kihas ta oma valesti suunatud kavatsustest, püüdes palkide all gaasi süüdata, "lihtsalt selleks, et hoida sooja, kui veel pole isegi külm!" Mis toimub? Ma külmun seestpoolt surnuks!"
  
  Tuli möirgas ellu, gaasibutaani süttimine värvis hetkega ruumi kahvatu sisemuse. "Oh! Ilus!" - hüüdis ta. Ta laskis pokkeri alla, et soojendada oma peopesad raevukas tules, mis ärkas ellu, pabises keeltest ja paiskas laiali sädemeid, mis oleks kustutatud väikseimagi tõuke korral. Ta vaatas, kuidas nad lendasid ja kadusid, kui ta oma käed kaminasse pistis. Miski kahises tema selja taga ja Chantal pöördus ümber, et vaadata Abdul Raya räsitud nägu mustade, vajunud silmadega.
  
  "Härra Paradiis!" - ütles ta tahtmatult. "Sa võtsid mu teemandid ära!"
  
  "Ma tegin, proua," ütles ta rahulikult. "Aga kuidas on, ma ei räägi su mehele, mida sa tema selja taga tegid."
  
  "Sa litapoeg!" Ta surus oma viha alla, kuid tema keha keeldus andmast talle hoogu hüppamiseks.
  
  "Püsige parem tule lähedal, proua. Elamiseks vajame soojust. Aga teemandid ei pane hingama," jagas ta oma tarkust.
  
  "Kas sa saad aru, mida ma sulle teha saan? Ma tean väga osavaid inimesi ja mul on raha, et palgata parimaid jahimehi, kui te mulle mu teemante tagasi ei anna!
  
  "Lõpetage oma ähvardused, proua Chantal," hoiatas ta südamlikult. "Me mõlemad teame, miks teil oli vaja alkeemikut, et viia läbi oma viimaste kalliskivide maagiline transmutatsioon. Kas teil on raha vaja. Klõkk-klõkk," pidas ta loenguid. "Te olete skandaalselt rikas, rikkust näete ainult siis, kui olete ilu ja eesmärgi suhtes pime. Sa ei vääri seda, mis sul on, nii et ma võtsin endale ülesandeks sind sellest kohutavast koormast vabastada."
  
  "Kuidas sa julged?" ta kortsutas kulmu, ta väänatud nägu kaotas möirgavate leekide valguses vaevu oma sinise tooni.
  
  "Ma julgen. Teie aristokraadid istud maa kõige imelisemate kingituste peal ja tunnistate neid enda omaks. Sa ei saa osta jumalate jõudu, ainult meeste ja naiste rikutud hingi. Olete seda tõestanud. Need langenud tähed ei kuulu sulle. Need kuuluvad meile kõigile, mustkunstnikele ja käsitöölistele, kes neid kasutavad, et luua, kaunistada ja tugevdada seda, mis on nõrk," ütles ta kirglikult.
  
  "Sina? Nõustaja? "naeris ta tühjalt. "Te olete kunstnik-geoloog. Maagiat pole olemas, loll!"
  
  "Kas neid pole seal?" - küsis ta naeratades Celestega sõrmede vahel mängides. "Siis öelge mulle, proua, kuidas ma tekitasin teis hüpotermia all kannatamise illusiooni?"
  
  Chantal oli sõnatu, raevukas ja kohkunud. Kuigi ta teadis, et see kummaline olek kuulub ainult talle, ei suutnud ta leppida mõttega, et ta puudutas viimasel kohtumisel külmalt tema kätt. Vastupidiselt loodusseadustele suri ta sellest hoolimata külma kätte. Tema lahkumist vaadates oli tema silmis õudus.
  
  "Hüvasti, proua Chantal. Palun olge soojas."
  
  Kui ta õõtsuva neiu alt minema kõndis, kuulis Abdul Raya külaliste toast verdtarretavat karjet... just nagu ta ootas. Ta pani teemandid taskusse, samal ajal kui ülakorrusel Madame Chantal kaminasse ronis, et leevendada oma külmust nii palju kui võimalik. Kuna tema keha töötas kogu selle aja ohutul temperatuuril 37,5 ў C, suri ta varsti pärast seda tulekahju.
  
  
  7
  Ilmutuse süvendis pole reeturit
  
  
  Perdue tundis midagi, mida ta varem ei harjunud teadma - äärmist vihkamist teise inimese vastu. Kuigi ta oli Šotimaal Fallini väikelinnas oma katsumustest aeglaselt füüsiliselt ja vaimselt taastumas, avastas ta, et ainus asi, mis tema rõõmsameelse ja muretu suhtumise naasmist häiris, oli tõsiasi, et Joe Carter ehk Joseph Carsten püüdis ikka veel oma elu. hingetõmme. Iga kord, kui ta eelseisvat kohtuprotsessi oma advokaatidega eesotsas eriagent Patrick Smithiga arutas, jäi tal ebaharilikult halb maitse suhu.
  
  "Sain just selle teate kätte, David," teatas Purdue õigusjuht Harry Webster. "Ma ei tea, kas see on teile hea või halb uudis."
  
  Websteri kaks partnerit ja Patrick ühinesid Perdue ja tema advokaadiga õhtusöögilauas Wrichtishousis hotelli kõrge laega söögitoas. Neile pakuti skoone ja teed, mille delegatsioon rõõmuga vastu võttis, enne kui nad lootsid kiirele ja õrnale ärakuulamisele.
  
  "Mis see on?" küsis Perdu, tundes, kuidas ta süda hüppas. Ta polnud kunagi varem pidanud midagi kartma. Selle rikkus, ressursid ja esindajad suudavad alati lahendada kõik tema probleemid. Kuid viimaste kuude jooksul mõistis ta, et ainus tõeline rikkus elus on vabadus, ja ta oli lähedal selle kaotamisele. Tõeliselt hirmutav arusaam.
  
  Harry kortsutas kulmu, kui ta kontrollis salaluureteenistuse peakorteri juriidilisest osakonnast saadud e-kirja peenes kirjas. "Oh, igatahes pole see meile ilmselt eriti oluline, aga MI6 juhti seal ei ole. Selle e-kirja eesmärk on teavitada kõiki asjaosalisi ja paluda nende ees vabandust tema puudumise pärast, kuid tal oli isiklikke pakilisi küsimusi, millega ta pidi tegelema.
  
  "Kus?" - Ma küsisin. - hüüatas Perdue kannatamatult.
  
  Üllatanud žüriid oma reaktsiooniga, pisendas ta seda kiiresti õlgu kehitades ja naeratades: "Ainult uudishimulik, miks mees, kes käskis minu valduste piiramiseks, ei vaevunud minu matustel osalema."
  
  "Keegi ei hakka sind maha matta, David," lohutas Webster Harryt oma advokaadi häälega. "Aga see ei maini kuhu, vaid ainult seda, et ta pidi oma esivanemate kodumaale minema. Ma arvan, et see peab olema mõnes kauge Inglismaa nurgas."
  
  Ei, see pidi olema kusagil Saksamaal või Šveitsis või ühes neist hubastest natsipesadest, muigas Perdue oma mõtetes, soovides, et ta saaks lihtsalt valjusti paljastada, mis on tõde silmakirjaliku juhi kohta. Ta tundis salaja kergendust teadmisest, et ta ei pea vaatama oma vaenlase vastikut näkku, kui teda koheldakse avalikult kui kurjategijat, jälgides, kuidas pätt tema kitsikuses mõnuleb.
  
  Sam Cleave helistas eile õhtul, et öelda Perduele, et Channel 8 ja World Broadcast Today, võib-olla ka CNN, on kättesaadavad, et edastada kõike, mida uuriv ajakirjanik oli kokku pannud, et paljastada MI6 julmused maailmaareenil ja Briti valitsusele. Ent kuni neil polnud piisavalt tõendeid Karsteni süüdimõistmiseks, pidid Sam ja Perdue kõiki teadmisi saladuses hoidma. Probleem oli selles, et Karsten teadis. Ta teadis, et Perdue teadis, ja see oli otsene oht, midagi, mida Perdue oleks pidanud nägema tulemas. Teda tegi murelikuks see, kuidas Karsten otsustab oma elu lõpetada, sest Perdue jääb igaveseks varju, isegi kui ta vanglasse saadetakse.
  
  "Kas ma saan oma mobiiltelefoni kasutada, Patrick?" küsis ta ingellikul toonil, nagu ei saaks ta tahtmise korral Sami kätte.
  
  "Hm, jah, muidugi. Aga ma pean teadma, kellele sa helistad," ütles Patrick ja avas seifi, milles ta hoidis kõiki esemeid, millele Perduel ilma loata ligi ei pääsenud.
  
  "Sam Cleave," ütles Perdue hoolimatult, saades kohe Patricku heakskiidu, kuid sai Websterilt kummalise hinnangu.
  
  "Miks?" küsis ta Perduelt. "Kuulamine toimub vähem kui kolme tunni pärast, David. Soovitan kasutada aega targalt.
  
  "Seda ma teen. Aitäh arvamuse eest, Harry, aga see kehtib suures osas ka Sami kohta, kui sa ei pahanda," vastas Perdue toonil, mis meenutas Harry Websterile, et tema ei ole juht. Nende sõnadega valis ta numbri ja kiri "Carsten on kadunud. Austria pesa äraarvamine.'
  
  Lühike krüpteeritud sõnum saadeti koheselt läbi katkendlikult jälgimatu satelliidilingi, tänu ühele Perdue uuenduslikule tehnoloogilisele vidinale, mille ta oli installinud oma sõprade ja ülemteenri telefonidesse - ainsad inimesed, kes tema arvates väärisid sellist privileegi ja tähtsust. Kui sõnum oli edastatud, tagastas Perdue telefoni Patrickule. "Ta."
  
  "See oli pagana kiire," märkis muljet avaldanud Patrick.
  
  "Tehnoloogia, mu sõber. Kardan, et varsti lahustuvad sõnad koodideks ja naaseme hieroglüüfide juurde," naeratas Perdue uhkelt. "Kuid ma leiutan kindlasti rakenduse, mis sunnib kasutajat tsiteerima Edgar Allan Poe'i või Shakespeare'i enne, kui ta saab sisse logida."
  
  Patrick ei suutnud naeratada. See oli esimene kord, kui ta veetis aega miljardärist maadeavastaja, teadlase ja filantroop David Perduega. Kuni viimase ajani oli ta mehest arvanud kui ülbest rikkast poisist, kes uhkeldab oma eesõigusega omandada kõik, mida ta tahab. Patrick nägi Perdue's enamat kui lihtsalt vallutajat või iidseid säilmeid, mis talle ei kuulunud, ta nägi teda kui ühist sõpra-varastajat.
  
  Varem oli nimi Perdue esile kutsunud ainult põlgust, mis oli sünonüümiks Sam Cleave'i vaenulikkusele ja räsitud reliikviakütiga seotud ohtudele. Kuid nüüd hakkas Patrick mõistma tõmmet muretu ja karismaatilise mehe vastu, kes oli tegelikult tagasihoidlik ja aus mees. Ilma selleta, et ta armastas Perdue seltskonda ja vaimukust.
  
  "Teeme selle asjaga läbi, poisid," soovitas Harry Webster ja mehed istusid maha, et lõpetada kõned, mida nad peavad.
  
  
  8
  Pime Tribunal
  
  
  
  Glasgow - kolm tundi hiljem
  
  
  Vaikses, hämaras keskkonnas kogunes väike kogunemine valitsusametnikest, arheoloogiaühingu liikmetest ja advokaatidest David Perdue kohtuprotsessile, süüdistatuna väidetavas seotuses rahvusvahelises spionaažis ja kultuuriväärtuste varguses. Perdue kahvatusinised silmad uurisid koosolekuruumi, otsides Karsteni põlastusväärset nägu, nagu oleks see teine olemus. Ta mõtles, mida austerlane koorub kõikjal, kus ta ka ei viibiks, samas teadis ta täpselt, kust Perdue leida. Teisalt kujutas Karsten ilmselt ette, et Perdue kartis liialt tagajärgi, mis on seotud nii kõrge ametniku sidemele Musta Päikese ordu liikmega vihjamisega, ning võis otsustada magavad koerad rahule jätta.
  
  Esimene vihje viimasele kaalutlusele oli asjaolu, et Perdue juhtumit ei arutatud Haagi Rahvusvahelises Kriminaalkohtus, mida tavaliselt selliste süüdistuste arutamiseks kasutatakse. Perdue ja tema juriidiline kolleegium nõustusid, et tõsiasi, et Joe Carter veenis Etioopia valitsust Glasgow's toimunud mitteametlikul istungil kohtu alla andma, näitas, et ta tahtis asja saladuses hoida. Sellised tagasihoidlikud kohtuasjad, kuigi need aitasid tagada, et süüdistatavatega tegeleti nõuetekohaselt, ei kõiguta tõenäoliselt palju spionaažiga seotud rahvusvahelise õiguse aluseid.
  
  "See on meie tugev kaitse," ütles Harry Webster Perdue'ile väljaspool kohtuprotsessi. "Ta tahab, et teid süüdistataks ja kohut mõistetaks, kuid ta ei taha tähelepanu äratada. See on hea".
  
  Koosolek istus maha ja ootas menetluse algust.
  
  "See on kohtuprotsess David Connor Perdue üle, süüdistatuna arheoloogilistes kuritegudes, mis hõlmasid erinevate kultuuriikoonide ja religioossete säilmete vargust," teatas prokurör. "Sellel kohtuprotsessil esitatud tõendid on kooskõlas arheoloogiliste uuringute ettekäändel toime pandud spionaažisüüdistusega."
  
  Kui kõik teadaanded ja formaalsused on läbi, annab MI6 nimel peaprokurör Adv. Ron Watts tutvustas Etioopia Demokraatlikku Liitvabariiki ja arheoloogiliste kuritegude üksust esindavaid opositsiooniliikmeid. Nende hulgas oli prof. Imru People's Heritage Movementist ja kolonel Basil Yimenu, veteran sõjaväeülem ja Addis Abeba ajaloo säilitamise ühingu patriarh.
  
  "Härra Perdue, 2016. aasta märtsis varastas teie juhitud ja rahastatud ekspeditsioon Etioopias Axumis asuvast templist väidetavalt usureliikvia, mida tuntakse lepingulaekana. Mul on õigus?" ütles prokurör paraja kaastundega ninapidi vingudes.
  
  Perdue oli tema tavaline rahulik ja patroneeriv mina. "Te eksite, söör."
  
  Kohalviibijate seas kostis pahakspanu siginat ja Harry Webster patsutas kergelt Perdue käsivart, et meenutada talle vaoshoitust, kuid Perdue jätkas südamlikult: "Tegelikult oli see seaduselaeka koopia ja me leidsime selle seest. mäekülg väljaspool küla. See ei olnud kuulus püha laegas, mis sisaldas Jumala väge, söör.
  
  "Näete, see on kummaline," ütles advokaat sarkastiliselt, "sest ma arvasin, et need lugupeetud teadlased suudavad eristada tõelist laeva võltsist."
  
  "Nõustun," vastas Perdue kiiresti. "Arvate, et nad suudavad vahet teha. Teisest küljest, kuna tõelise laeva asukoht on vaid spekulatsioon ja pole lõplikult tõestatud, oleks raske teada, milliseid võrdlusi otsida.
  
  Prof. Imru tõusis raevukalt püsti, kuid advokaat viipas tal istuma, enne kui ta sõnagi lausuda jõuab.
  
  "Mida sa selle all mõtled?" - küsis advokaat.
  
  "Ma olen vastu, mu daam," ütles prof. Imru nuttis istuva kohtuniku Helen Ostrini poole pöördudes. "See mees teeb nalja meie pärandi üle ja solvab meie võimet tuvastada oma esemeid!"
  
  "Istuge, prof. Imru," käskis kohtunik. "Ma ei ole kostjalt selliseid väiteid kuulnud. Palun oodake oma korda." Ta vaatas Perduele otsa. "Mida te mõtlete, härra Perdue?"
  
  "Ma ei ole väga hea ajaloolane ega teoloog, kuid tean kuningas Saalomonist, Seeba kuningannast ja seaduselaekast üht-teist. Selle kirjelduse põhjal kõigis tekstides olen ma suhteliselt kindel, et kordagi ei väidetud, et kaanel oleks II maailmasõja ajast pärit nikerdusi," rääkis Perdue juhuslikult.
  
  "Mida te mõtlete, härra Perdue?" Sellel pole mõtet," vastas advokaat.
  
  "Esiteks ei tohiks sellele olla söövitatud haakristi," ütles Perdue kergelt, nautides koosolekusaali publiku šokeeritud reaktsiooni. Hõbedakarvaline miljardär tsiteeris valikulisi fakte, et saaks end kaitsta ilma allilma paljastamata, kus seadus vaid segaks. Ta valis hoolikalt, mida ta võiks neile öelda, et mitte hoiatada Karstenit oma tegevusega ja tagada, et lahing Musta Päikesega jääks radari alla piisavalt kaua, et ta saaks kasutada kõiki vajalikke vahendeid selle peatüki allkirjastamiseks.
  
  "Oled sa hull?" Kol. Yimenu karjus, kuid kohe ühines Etioopia delegatsiooni vastuväidetega.
  
  "Polkovnik, kontrollige ennast või süüdistan teid kohtupõlguses. Pidage meeles, see on ikkagi kohtuistung, mitte debatt! - põrutas kohtunik oma kindlal toonil. "Süüdistus võib jätkuda."
  
  "Kas sa tahad öelda, et kullale oli graveeritud haakrist?" advokaat naeratas absurdsuse peale. "Kas teil on selle tõestuseks fotosid, härra Perdue?"
  
  "Ma ei tea," vastas Perdue kahetsusväärselt.
  
  Prokurör oli rõõmus. "Nii et teie kaitse põhineb kuuldustel?"
  
  "Minu dokumendid hävitati jälitamise ajal, mis peaaegu tappis mind," selgitas Perdue.
  
  "Nii et võimud jälitasid teid," muigas Watts. "Võib-olla sellepärast, et varastasid hindamatu osa ajaloost. Härra Perdue, mälestiste hävitamise eest süüdistuse esitamise õiguslik alus pärineb 1954. aasta konventsioonist, mis kehtestati vastuseks II maailmasõja järgsele hävingule. Oli põhjus, miks teid tulistati."
  
  "Kuid meid tulistas teine ekspeditsioonirühm, advokaat Watts, mida juhtis teatud professor. Rita Medley ja rahastas Cosa Nostra.
  
  Taas kord tekitas tema väljaütlemine sellise furoori, et kohtunik pidi nad korrale kutsuma. MI6 ohvitserid vaatasid üksteisele otsa, teadmata Sitsiilia maffia seotusest.
  
  "Kus on siis see teine ekspeditsioon ja seda juhtinud professor?" - küsis prokurör.
  
  "Nad on surnud, söör," ütles Perdue otse.
  
  "Seega, mida te mulle ütlete, on see, et kõik teie avastust toetavad andmed ja fotod on hävitatud ning inimesed, kes võiksid teie väidet toetada, on kõik surnud," naeris Watts. "See on üsna mugav."
  
  "See paneb mind mõtlema, kes otsustas, et ma üldse koos Arkiga lahkusin," naeratas Perdue.
  
  "Härra Perdue, te räägite ainult siis, kui teiega räägitakse," hoiatas kohtunik. "See on siiski õige punkt, millele tahan prokuratuuri tähelepanu juhtida. Kas laegas leiti üldse härra Perdue käest, eriagent Smith?"
  
  Patrick Smith tõusis lugupidavalt püsti ja vastas: "Ei, mu leedi."
  
  "Miks pole siis salaluureteenistuse korraldust veel tühistatud?" - küsis kohtunik. "Kui puuduvad tõendid hr Perdue kohtu alla andmiseks, miks siis kohut sellest arengust ei teavitatud?"
  
  Patrick köhatas kurku. "Sest meie ülemus pole veel käsku andnud, mu leedi."
  
  "Ja kus on teie boss?" Ta kortsutas kulmu, kuid süüdistus meenutas talle ametlikku memorandumit, milles Joe Carter palus isiklikel põhjustel vabandust. Kohtunik vaatas tribunali liikmeid karmi noomitusega. "Minu arvates on selline organiseerituse puudumine murettekitav, härrased, eriti kui otsustate isiku kohtu alla anda, ilma et teil oleks kindlaid tõendeid selle kohta, et tema valduses on varastatud artefakt."
  
  "Mileedi, kui tohib?" - kurvastas pahatahtlik nõunik Watts. "Härra Perdue oli hästi tuntud ja dokumenteeritud, kuna ta avastas oma ekspeditsioonidel mitmesuguseid aardeid, sealhulgas kuulsa Saatuse oda, mille natsid Teise maailmasõja ajal varastasid. Ta on kinkinud muuseumidele üle maailma palju religioosse ja kultuurilise väärtusega säilmeid, sealhulgas hiljuti avastatud Aleksander Suure leiu. Kui sõjaväeluure ei leidnud neid esemeid tema kinnistutelt, siis see tõestab vaid, et ta kasutas neid ekspeditsioone teiste riikide järele luuramiseks.
  
  Kurat, mõtles Patrick Smith.
  
  "Palun, mu leedi, kas ma võin midagi öelda?" Kol. Ta küsis Yimenalt, millele kohtunik andis talle žestiga loa. "Kui see mees ei varastanud meie laeva, nagu terve rühm Aksumi töölisi vannub, kuidas võinuks see tema valdusest kaduda?"
  
  "Härra Perdue? Kas soovite seda üksikasjalikumalt kirjeldada? "- küsis kohtunik.
  
  "Nagu ma varem ütlesin, jälitas meid veel üks ekspeditsioon. Mu daam, ma pääsesin vaevu eluga, kuid Potpourri reisiseltskond võttis hiljem enda valdusse Laeka, mis polnud tõeline seaduselaegas," selgitas Perdue.
  
  "Ja nad kõik surid. Kus siis artefakt on?" - küsis entusiastlik professor. Imru, näib kaotusest silmnähtavalt laastatud. Kohtunik lubas meestel vabalt rääkida seni, kuni nad säilitasid korra, nagu ta käskis neil teha.
  
  "Teda nähti viimati nende villas Djiboutis, professor," vastas Perdue, "enne kui nad läksid koos minu ja kolleegidega ekspeditsioonile, et uurida Kreekast pärit rullraamatuid. Olime sunnitud neile teed näitama ja see oli olemas..."
  
  "Kus te oma surma lavastasite," süüdistas prokurör karmilt. "Ma ei pea rohkem midagi ütlema, mu leedi. MI6 kutsuti sündmuskohale härra Perdue vahistamiseks, kuid ta leiti surnuna ja et ekspeditsiooni itaallased olid surnud. Kas mul on õigus, eriagent Smith?
  
  Patrick püüdis Perduele mitte vaadata. Ta vastas vaikselt: "Jah."
  
  "Miks ta teeskleks oma surma, et vältida arreteerimist, kui tal pole midagi varjata?" - jätkas prokurör. Perdue tahtis innukalt oma tegusid selgitada, kuid kogu Musta Päikese Ordu draamasse laskumine ja nende olemasolu tõestamine oli liiga detailne, et tähelepanu hajutada.
  
  "Milady, kas tohin?" Harry Webster tõusis lõpuks oma kohalt.
  
  "Minge edasi," ütles ta tunnustavalt, kuna kaitsja polnud veel sõnagi lausunud.
  
  "Kas ma võin soovitada, et me jõuaksime minu kliendile mingisuguse kokkuleppe, kuna sel juhul on ilmselgelt palju auke. Minu kliendi vastu ei ole konkreetseid tõendeid varastatud reliikviate varjamise kohta. Pealegi pole kohal isikuid, kes võiksid tunnistada, et ta oleks neile tegelikult edastanud luureandmeid, mis on seotud spionaažiga. Ta peatus, et suunata oma pilk igale kohalviibinud sõjaväeluure liikmele.6 Seejärel vaatas ta Perduele.
  
  "Härrased, mu daam," jätkas ta, "oma kliendi loal sooviksin sõlmida kokkuleppe."
  
  Perdue hoidis sirge näo, kuid süda peksis. Ta oli sel hommikul Harryga seda tulemust üksikasjalikult arutanud, nii et ta teadis, et võib usaldada oma juhtivadvokaadile õigete otsuste tegemise. Sellegipoolest käis see närvidele. Sellele vaatamata nõustus Perdue, et nad peaksid selle kõik endast maha jätma võimalikult vähese põrgutulega. Ta ei kartnud oma pahategude eest piitsa saada, kuid ta ei tundnud sugugi rõõmu võimalusest veeta aastaid trellide taga ilma võimaluseta leiutada, uurida ja, mis kõige tähtsam, asetada Joseph Karsteni sinna, kuhu ta kuulus.
  
  "Olgu," ütles kohtunik ja pani käed lauale kokku. "Millised on kostja tingimused?"
  
  
  9
  Külastaja
  
  
  "Kuidas kuulamine oli?" Nina küsis Samilt Skype'is. Tema selja taga nägi ta näiliselt lõputuid riiuliridu, mis olid ääristatud iidsete esemetega, ja valgetes kitlites mehi, kes kataloogisid erinevaid esemeid.
  
  "Ma ei ole Paddylt ega Perduelt veel midagi vastu võtnud, kuid annan teile kindlasti teada niipea, kui Paddy mulle täna pärastlõunal helistab," ütles Sam kergendatult. "Mul on lihtsalt hea meel, et Paddy on temaga koos."
  
  "Miks?" ta kortsutas kulmu. Siis itsitas ta rõõmsalt. "Perdue mähib inimesed tavaliselt oma väikese sõrme ümber, isegi proovimata. Sa ei pea tema pärast kartma, Sam. Vean kihla, et ta kõnnib vabaks, ilma et peaks kunagi kasutama kohalikku vanglakongi ööseks määrdeainet.
  
  Sam naeris temaga koos, teda lõbustas nii tema usk Purdue võimetesse kui ka nali Šotimaa vanglate üle. Ta igatses teda, kuid ta ei tunnistanud seda kunagi valjult, rääkimata sellest, et ta seda talle otse ütleks. Aga ta tahtis.
  
  "Millal sa tagasi tuled, et saaksin sulle ühelinnase osta?" - ta küsis.
  
  Nina naeratas ja kummardus ettepoole, et ekraani suudelda. "Oh, kas te igatsete mind, härra Cleave?"
  
  "Ära meelita ennast," naeratas ta piinlikult ringi vaadates. Kuid talle meeldis jälle kauni ajaloolase tumedatesse silmadesse vaadata. Talle meeldis veelgi enam, et naine jälle naeratas. "Kus Joanna on?"
  
  Nina vaatas kiiresti tagasi, tema pea liigutus hingas tema pikkadesse tumedatesse lokidesse elu, kui need tema liigutusega üles lendasid. "Ta oli siin... oota... Joe!" - karjus ta kuskile ekraani taha. "Tule tervitage oma armutust."
  
  Sam irvitas ja toetas otsaesise käele: "Kas ta ajab ikka mu hämmastavalt ilusat tagumikku?"
  
  "Jah, ta arvab endiselt, et sa oled koeraperse, kallis," naljatas Nina. "Kuid ta on rohkem armunud oma merekaptenisse. Vabandust." Nina pilgutas silma, vaadates oma lähenevat sõpra Joan Earli, ajalooõpetajat, kes oli aidanud neil Aleksander Suure aarde leida.
  
  "Tere Sam!" Rõõmsameelne kanadalane lehvitas talle.
  
  "Hei Joe, kas sinuga on kõik korras?"
  
  "Mul läheb suurepäraselt, kallis," säras ta. "Tead, minu jaoks on see unistuse täitumine. Saan lõpuks ometi lõbutseda ja reisida, seda kõike ajalugu õpetades!
  
  "Rääkimata tasust selle eest, mida leidsite, ah?" ta pilgutas silma.
  
  Tema naeratus tuhmus, asendus himustava pilguga, kui ta noogutas ja sosistas: "Ma tean, eks? Ma saaksin sellega elatist teenida! Ja boonusena sain oma kalapüügi tšarterreisile seksika vana süsta. Vahel läheme vee peale lihtsalt päikeseloojangut vaatama, kui meil pole nii piinlik seda näidata.
  
  "Kõlab hiilgavalt," naeratas ta ja palvetas vaikselt, et Nina taas üle võtaks. Ta jumaldas Joanit, kuid naine suutis mehe lollitada. Justkui tema mõtteid lugedes kehitas ta õlgu ja naeratas: "Olgu, Sam, ma viin su tagasi dr. Gouldi juurde. Nüüd hüvasti!"
  
  "Hüvasti, Joe," ütles ta kulmu kergitades. Jumal õnnistagu.
  
  "Kuule, Sam. Olen kahe päeva pärast Edinburghis tagasi. Toon endaga kaasa saagi, mille varastasime Aleksandriale aarde kinkimise eest, nii et meil on põhjust tähistada. Ma lihtsalt loodan, et Purdue juriidiline meeskond annab endast parima, et saaksime koos tähistada. Kui sa just missioonil ei ole, see on.
  
  Sam ei saanud talle rääkida mitteametlikust ülesandest, mille Perdue oli talle andnud uurida Karsteni ärisidemete kohta võimalikult palju. Praegu pidi see jääma saladuseks vaid kahe mehe vahel. "Ei, ainult siin-seal uuritakse," kehitas ta õlgu. "Kuid mitte midagi nii olulist, et ma ei saaks pinti."
  
  "Armas," ütles ta.
  
  "Kas sa lähed siis otse Obani tagasi?" - küsis Sam.
  
  Ta kirtsutas nina. "Ei tea. Olen seda kaalunud, kuna Reichtisusis pole praegu saadaval.
  
  "Tead, et sinu omal on Edinburghis tõesti ka üsna luksuslik mõis," meenutas ta. "See ei ole müütide ja legendide ajalooline kindlus, kuid sellel on tõesti lahe mullivann ja külmik, mis on täis külmi jooke."
  
  Nina muigas tema poisiliku katse peale teda enda juurde meelitada. "Olgu, okei, sa veensid mind. Lihtsalt võtke mind lennujaamast peale ja veenduge, et teie auto pakiruum on tühi. Seekord on mul jabur pagas, kuigi olen kerge pakkija."
  
  "Jah, teen, tüdruk. Ma pean minema, aga kas saadaksite mulle oma saabumisaega?"
  
  "Ma teen," ütles naine. "Ole tugev!"
  
  Enne kui Sam suutis välja visata sugestiivse vastuse, et lükata ümber Nina nendevaheline privaatne nali, lõpetas ta vestluse. "Jama!" - oigas ta. "Ma pean olema sellest kiirem."
  
  Ta tõusis püsti ja suundus kööki õlut jooma. Kell oli peaaegu 21.00, kuid ta ei tahtnud Paddyt tülitada ja palus Perdue kohtuprotsessi kohta värskendust. Ta oli kogu asja pärast väga närvis ja see tekitas temas veidi vastumeelsust Paddyle helistada. Sam ei saanud täna õhtul halbu uudiseid, kuid ta vihkas oma eelsoodumust negatiivse tulemuse stsenaariumiks.
  
  "On imelik, kuidas julgus täidab mehe, kui ta hoiab käes õlut, kas sa ei arva?" küsis ta Breichladditchilt, kes pikutas laisalt koridoris köögiukse taga toolil. "Ma arvan, et ma helistan Paddyle. Mida sa arvad?"
  
  Suur punane kass heitis talle ükskõikse pilgu ja hüppas trepi kõrval väljaulatuvale seinaosale. Ta hiilis aeglaselt rüü teise otsa ja heitis uuesti pikali - otse Nina, Sami ja Perdue foto ees pärast katsumusi, mille nad pärast Medusa kivi otsimist üle elasid. Sam surus huuled kokku ja noogutas: "Ma arvasin, et sa ütled seda." Sinust peaks saama advokaat, Bruich. Sa oled väga veenev."
  
  Ta tõstis telefoni just siis, kui uksele koputati. Äkiline koputus sundis ta peaaegu õlle maha laskma ja ta vaatas juhuslikult Bruichile. "Kas teadsite, et see juhtub?" - küsis ta vaiksel häälel läbi piiluaugu vaadates. Ta vaatas Bruichi poole. "Sa eksid. See pole Paddy."
  
  "Härra Chop?" anus mees väljas. "Kas ma palun paar sõna öelda?"
  
  Sam raputas pead. Tal polnud tuju külalisi vastu võtta. Lisaks nautis ta väga privaatsust võõraste ja nõudmiste ees. Mees koputas uuesti, kuid Sam pani talle sõrme suu juurde, viidates kassile, et ta vait oleks. Vastuseks pöördus kass lihtsalt ümber ja kõveras end magama.
  
  "Härra Cleave, minu nimi on Liam Johnson. "Mu kolleeg on seotud hr Perdue ülemteenri Charlesiga ja mul on teavet, mis võib teile huvi pakkuda," selgitas mees. Sami sees käis sõda tema mugavuse ja uudishimu vahel. Ainult teksadesse ja sokkidesse riietatuna polnud tal tuju korralik välja näha, kuid ta pidi teadma, mida see Liami tüüp öelda üritas.
  
  "Oota," hüüdis Sam tahtmatult. Noh, uudishimu sai minust võitu. Ootushooga avas ta ukse. "Tere, Liam."
  
  "Härra Cleave, meeldiv kohtuda," naeratas mees närviliselt. "Kas ma tohin sisse tulla, enne kui keegi mind siin näeb?"
  
  "Muidugi pärast seda, kui olen näinud mõnda isikut tõendavat dokumenti," vastas Sam. Kaks lobisevat vanemat daami kõndisid tema eesväravast mööda, vaadates üksteist nügiva nägusa, karmi ja särgita ajakirjanikku hämmingus. Ta püüdis mitte naerda, vaid pilgutas neile silma.
  
  "See pani nad kindlasti kiiremini liikuma," naeratas Liam, kui ta jälgis nende kiirustamist ja andis Samile kontrollimiseks oma isikutunnistuse. Üllatunud kiirusest, millega Liam rahakoti välja tõmbas, ei suutnud Sam jätta muljet.
  
  "Inspektor/agent Liam Johnson, 2. sektor, Briti luure ja kõik muu," pomises Sam, lugedes peenes kirjas kirja, otsides väikseid autentimissõnu, mida Paddy oli teda otsima õpetanud. "Olgu, semu. Tule sisse."
  
  "Aitäh, härra Cleave," ütles Liam ja astus kiiresti sisse, raputades kergelt raputades, et raputada maha vihmapiisad, mis tema paabumantlist läbi ei tunginud. "Kas ma saan oma venna põrandale panna?"
  
  "Ei, ma võtan selle," pakkus Sam ja riputas selle tagurpidi spetsiaalsele riidepuule, et see saaks tema kummimatile tilkuda. "Kas sa tahaksid õlut?"
  
  "Suur aitäh," vastas Liam rõõmsalt.
  
  "Kas tõesti? "Ma ei oodanud seda," naeratas Sam ja võttis külmkapist purki.
  
  "Miks? Ma olen pooleldi iirlane, tead," naljatas Liam. "Ma julgeksin öelda, et võime šotlasi iga päev ära juua."
  
  "Väljakutse vastu võetud, mu sõber," mängis Sam kaasa. Ta kutsus oma külalise istmele, mille ta hoidis külastajate jaoks. Võrreldes kolmekohalisega, milles Sam veetis rohkem öid kui oma voodis, oli kaheistmeline palju tugevam ega tundunud end nii sisseelatuna kui eelmine.
  
  "Nii, mida sa oled siin, et mulle öelda?"
  
  Kurku puhtaks köhinud, muutus Liam järsku täiesti tõsiseks. Nägi välja väga murelik, vastas ta Samile pehmemal toonil. "Teie uurimistöö on meie tähelepanu alla sattunud, hr Cleave. Õnneks tabasin selle kohe, sest mul on liikumisele äge reaktsioon."
  
  "Pole kurat," pomises Sam, võttes paar pikka lonksu, et vaigistada ärevust, mida ta tundis, et teda nii kergesti avastati. "Ma nägin seda, kui sa seisid mu maja lävel. Oled tähelepanelik inimene ja reageerid sellele kiiresti. Mul on õigus?"
  
  "Jah," vastas Liam. "Seetõttu märkasin kohe, et ühe meie kõrgema juhi, MI6 juhi Joe Carteri ametlikes aruannetes oli turvarikkumine."
  
  "Ja te olete siin selleks, et esitada ultimaatumi tasu eest, muidu paljastate salajastele luurekoertele kurjategija isiku, eks?" Sam ohkas. "Mul ei ole vahendeid väljapressijatele ära maksta, härra Johnson, ja mulle ei meeldi inimesed, kes lihtsalt ei tule välja ja ei räägi, mida tahavad. Mida sa siis tahad, et ma teeksin, et ma seda saladuses hoian?"
  
  "Sa said valesti aru, Sam," susises Liam kindlalt, tema käitumine näitas Samile kohe, et ta polegi nii pehme, kui paistis. Tema rohelised silmad särasid, leegitsedes tüütusest, et teda süüdistati sellistes tühistes soovides. "Ja see on ainus põhjus, miks ma lasen sellel solvangul mööda minna. Olen katoliiklane ja me ei saa süüdistada neid, kes meid süütuse ja teadmatuse tõttu solvavad. Sa ei tunne mind, aga ma ütlen sulle nüüd, et ma ei ole siin selleks, et sind kõigutada. Jeesus Kristus, ma olen sellest kõrgemal!"
  
  Sam ei öelnud, et Liami reaktsioon teda sõna otseses mõttes hirmutas, kuid hetke pärast mõistis ta, et tema oletus, nii arusaamatu kui see ka polnud, oli vale, enne kui ta lubas mehel oma juhtumi õigesti väljendada. "Ma vabandan, Liam," ütles ta oma külalisele. "Sul on õigus minu peale vihane olla."
  
  "Ma olen lihtsalt nii väsinud inimestest, kes minu kohta midagi eeldavad. Usun, et see tuleb muruga kaasa. Aga jätame selle kõrvale ja ma räägin teile, mis toimub. Pärast seda, kui härra Perdue naise kodust päästeti, andis Briti luure kõrge komisjon korralduse rakendada rangemaid turvameetmeid. Ma arvan, et see on Joe Carterilt," selgitas ta. "Alguses ei saanud ma aru, mis võib panna Carteri niimoodi reageerima, vabandust, tavakodanikule, kes oli lihtsalt rikas. Noh, ma ei tööta asjata luuresektoris, hr Cleave. Ma näen kahtlast käitumist miili kaugusel ja see, kuidas võimas mees nagu Carter reageeris tõsiasjale, et härra Perdue oli elus ja terve, hõõrus mind kuidagi valesti, tead? "
  
  "Ma saan aru, mida sa mõtled. On asju, mida ma siin tehtava uurimistöö kohta kahjuks avaldada ei saa, Liam, kuid võin teile kinnitada, et olete selles kahtlases tundes täiesti kindel.
  
  "Vaadake, härra Cleave, ma ei ole siin selleks, et teilt teavet välja pigistada, aga kui see, mida te teate, mida te mulle ei ütle, on seotud agentuuri aususega, kus ma töötan, pean ma teadma," Liam nõudis. "Põrgusse Carteri plaanidega, ma otsin tõde."
  
  
  10
  Kairo
  
  
  Kairo sooja taeva all oli hingede segadus, mitte poeetilises mõttes, vaid vaga tunde mõttes, et miski võigas liigub läbi kosmose, valmistudes maailma põletama, nagu luupi hoidev käsi. õige nurk ja kaugus inimkonna kõrvetamiseks. Kuid need pühade meeste ja nende ustavate järgijate juhuslikud kogudused säilitasid oma tähevaatlejate aksiaalses pretsessioonis kummalise nihke. Salaühingutes turvaliselt kaitstud iidsed vereliinid säilitasid oma staatuse omaenda seas, säilitades esivanemate kombeid.
  
  Alguses kannatasid Liibanoni elanikud äkilise elektrikatkestuse tõttu, kuid samal ajal kui tehnikud püüdsid põhjust välja selgitada, tuli teistest riikidest teistest linnadest uudiseid, et ka seal on elekter kadunud, tekitades Beirutist Mekani kaose. Ühe päeva jooksul saabusid Türgist, Iraagist ja Iraani osadest teated, et seletamatud elektrikatkestused põhjustasid kaost. Nüüd oli hämarus ka Egiptuse osades Kairos ja Aleksandrias, mis sundis kahte tähevaatlejate hõimude meest otsima muud allikat peale elektrijaamade võrgu.
  
  "Kas olete kindel, et number seitse on orbiidilt lahkunud?" küsis Penekal kolleeg Ofarilt.
  
  "Ma olen sada protsenti kindel, Penekal," vastas Ofar. "Vaata ise. See on kolossaalne nihe, mis kestab vaid paar päeva!"
  
  "Päevi? Oled sa hull? See on võimatu!" Penekal vastas, lükates oma kolleegi teooria täielikult tagasi. Ofar tõstis õrna käe ja viipas sellega rahulikult. "Tule nüüd, vend. Teate, et teadusele ega Jumalale pole miski võimatu. Ühele kuulub teise ime.
  
  Puhangut kahetsedes ohkas Penekal ja viipas Ofarile, et ta talle andeks annaks. "Ma tean. Ma tean. See on lihtsalt nii..." õhkas ta kannatamatult. "Pole kunagi kirjeldatud, et sellist nähtust oleks juhtunud. Võib-olla ma kardan, et see on tõsi, sest mõte ühest taevakehast, mis muudab oma orbiiti ilma oma kaaslasi segamata, on täiesti hirmutav.
  
  "Ma tean, ma tean," ohkas Ofar. Mõlemad mehed olid kuuekümnendate aastate lõpus, kuid nende kehad olid endiselt väga terved ja nende nägudel oli vähe vananemise märke. Nad olid mõlemad astronoomid ja uurisid peamiselt Aleksandria Theoni teooriaid, kuid tervitasid ka kaasaegseid õpetusi ja teooriaid, olles kursis kõigi uusimate astrotehnoloogiate ja teadlaste uudistega üle kogu maailma. Kuid lisaks oma kaasaegsetele kogutud teadmistele pidasid kaks vanameest kinni iidsete hõimude traditsioonidest ja kohusetundlikult taevast uurides arvestasid nad nii teaduse kui ka mütoloogiaga. Tavaliselt andis kahe aine segane vaatamine neile kena kesktee, et ühendada imestus loogikaga, mis aitas kujundada nende arvamust. Ikkagi.
  
  Väriseva käega okulaari torul, tõmbas Penecal aeglaselt eemale väikesest objektiivist, mille kaudu ta oli piilunud, silmad ikka veel hämmastusest ettepoole suunatud. Lõpuks pöördus ta Ofari poole, suu kuivas ja süda vajus. "Ma vannun jumalate ees. See juhtub meie eluajal. Ma ei leia ka tähte, mu sõber, ükskõik, kust ma seda otsin.
  
  "Üks täht langes," kurvastas Ofar kurvalt alla vaadates. "Me oleme hädas."
  
  "Mis teemant see Saalomoni seadustiku järgi on?" - küsis Penekal.
  
  "Ma juba vaatasin. See on Rhabdos," ütles Ofar etteaimatavalt, "lambisüütaja.
  
  Hämmingus Penekal komistas Gizas Hathori hoone 20. korrusel asuva vaatlustoa akna juurde. Ülevalt nägid nad tohutut suurlinna Kairot ja nende all Niilust, mis vedelesinisena läbi linna siugles. Tema vanad tumedad silmad uurisid all asuvat linna ja leidsid siis häguse horisondi, mis ulatus mööda maailma ja taeva vahelist eraldusjoont. "Kas me teame, millal nad kukkusid?"
  
  "Mitte päris. Minu tehtud märkmete põhjal pidi see juhtuma teisipäevast tänaseni. See tähendab, et Rhabdos on viimase kolmekümne kahe tunni jooksul langenud," märkis Ofar. "Kas peaksime linnavanematele midagi ütlema?"
  
  "Ei," kõlas Penekal kiire eitamine. "Mitte veel. Kui ütleme midagi, mis heidab valgust selle kohta, milleks me seda seadet tegelikult kasutame, võivad nad meid kergesti laiali saata, võttes endaga kaasa tuhandeid aastaid kestnud vaatlused.
  
  "Ma näen," ütles Ofar. "Juhtisin Osirise tähtkuju tšarterprogrammi sellest observatooriumist ja väiksemast Jeemenis asuvast observatooriumist. Jeemenis asuv ettevõte jälgib langevaid tähti, kui me seda siin teha ei saa, nii et saame silma peal hoida."
  
  Ofari telefon helises. Ta vabandas end ja lahkus toast ning Penekal istus oma laua taha, et vaadata, kuidas tema ekraanisäästjal olev pilt kosmoses liigub, tekitades talle illusiooni, et ta lendab tähtede vahel, mida ta nii väga armastas. See rahustas alati tema käitumist ja tähtede läbimise hüpnootiline kordamine andis talle meditatiivse omaduse. Seitsmenda tähe kadumine Lõvi tähtkuju perimeetrilt andis talle aga kahtlemata unetuid öid. Ta kuulis Ofari samme tuppa sisenemas kiiremini, kui nad ruumist lahkusid.
  
  "Penecal!" - ta vilistas, suutmata survega toime tulla.
  
  "Mis see on?"
  
  "Sain just sõnumi meie inimestelt Marseille's, Touloni lähedal Mont Faroni tipus asuvas observatooriumis." Ofar hingas nii raskelt, et kaotas hetkeks võime jätkata. Tema sõber pidi talle kergelt pai tegema, et ta enne hinge tõmbaks. Kui kiirustav vanamees oli hinge kinni saanud, jätkas ta. "Räägitakse, et mõni tund tagasi leiti naine Nice'is Prantsuse villast pootuna."
  
  "See on kohutav, Ofar," vastas Penekal. "See on tõsi, aga mis on sellel pistmist sellega, et pidite selle pärast helistama?"
  
  "Ta kõikus kanepist köie otsas," ohkas ta. "Ja siin on tõend, et see on meie jaoks suur mure," ütles ta sügavalt sisse hingates. "Maja kuulus aadlikule parun Henri de Martinile, kes on kuulus oma teemantide kollektsiooni poolest."
  
  Penekal tabas tuttavaid jooni, kuid ta ei suutnud kahte ja kahte kokku panna enne, kui Ofar oli oma loo lõpetanud. "Penecal, parun Henri de Martin oli Celeste omanik!"
  
  Loobunud kiiresti soovist öelda šokis paar püha nime, kattis peenike vana egiptlane käega suu. Need pealtnäha juhuslikud faktid mõjusid laastavalt sellele, mida nad teadsid ja järgisid. Ausalt öeldes olid need hoiatusmärgid lähenevast apokalüptilisest sündmusest. Seda ei kirjutatud üldse ega usutud üldse ettekuulutusena, vaid see oli osa kuningas Saalomoni kohtumistest, mille tark kuningas ise salvestas peidetud koodeksisse, mida teadsid ainult Ofari ja Penekali traditsiooni järgijad.
  
  Selles kirjarullis mainiti olulisi taevasündmuste kuulutajaid, millel oli apokrüüfiline varjund. Mitte miski koodeksis ei väitnud kunagi, et see juhtuks, kuid Saalomoni märkmete põhjal otsustades ei olnud langev täht ja sellele järgnenud katastroofid lihtsalt juhus. Need, kes järgisid traditsiooni ja oskasid märke näha, peaksid päästma inimkonna, kui nad end mõistma.
  
  "Tuleta meelde, milline oli kanepist köite ketramine?" - küsis ta ustavalt vana Ofarilt, kes juba noote lehitses, et nime leida. Kirjutanud nime eelmise langenud tähe alla, vaatas ta üles ja avas selle. "Onoskelis".
  
  "Ma olen täiesti uimastatud, mu vana sõber," ütles Penekal umbusklikult pead raputades. "See tähendab, et vabamüürlased on leidnud alkeemiku või halvimal juhul - meie kätes on võlur!"
  
  
  üksteist
  Pärgament
  
  
  
  Amiens, Prantsusmaa
  
  
  Abdul Raya magas sügavalt, kuid tal polnud unenägusid. Ta polnud sellest kunagi varem aru saanud, kuid ta ei teadnud, mis tunne on reisida tundmatutesse paikadesse või näha ebaloomulikke asju, mis on põimunud unenägude kudujate süžeelõimedega. Õudusunenäod pole teda kunagi külastanud. Ta polnud kunagi elus suutnud uskuda teiste räägitud õudusjutte öösel magamisest. Ta ei ärganud kunagi higistades, hirmunult värisedes või ikka veel põrgulikust paanikast silmalaugude taga.
  
  Ainus heli akna taga oli tema allkorruse naabrite summutatud vestlus, kui nad esimestel minutitel pärast südaööd õues veini jõid istusid. Nad olid lugenud kohutavast vaatemängust, mida vaene prantsuse parun pidi üle elama, kui ta eelmisel õhtul koju naasis, et leida Vari jõe ääres Entrevaux's asuva häärberi kaminas oma naise söestunud surnukeha. Kui nad vaid teaksid, et selle eest vastutav alatu olend hingas sama õhku.
  
  Tema akna all rääkisid viisakad naabrid vaikselt, kuid millegipärast kuulis Raya nende iga sõna isegi uneseisundis. Kuulates, kirjutades üles, mida nad ütlesid, hooviga külgneva kaskaadkanali häält, talletas ta mõistus selle kõik mällu. Hiljem, kui ta seda vajab, suudab Abdul Raya seda teavet meelde tuletada. Põhjus, miks ta pärast nende vestlust ei ärganud, oli see, et ta teadis juba kõiki fakte, jagamata nende hämmeldust ega ülejäänud Euroopa hämmeldust, kes kuulsid paruni seifist teemantide vargusest ja majahoidja jubedast mõrvast. .
  
  Kõikide suuremate telekanalite kuulutajad teatasid paruni varakambritest varastatud ehete "suurest kollektsioonist" ja sellest, et seif, millest Celeste varastati, oli vaid üks neljast, mis kõik olid puhastatud kalliskividest ja teemantidest, mis olid üle ujutatud. Loomulikult ei teadnud keegi, välja arvatud parun Henri de Martin, kes kasutas ära oma naise surma ja seni lahendamata röövi, et nõuda kindlustusseltsidelt korralikku summat ja nõuda sisse makse. tema naise poliitika Paruni vastu süüdistust ei esitatud, kuna tal oli Madame Chantali surma ajaks raudne alibi, mis tagas talle varanduse pärimise. Viimane oli summa, mis aitas ta võlgadest lahti. sisuliselt oli Madame Chantal kõik - kahtlemata aitas ta oma mehel pankrotti vältida.
  
  See kõik oli magus iroonia, millest parun kunagi aru ei saanud. Pärast juhtunu šoki ja õudust mõtles ta aga juhtunu asjaolude üle. Ta ei teadnud, et tema naine oli Celeste'i ja veel kaks väiksemat kivi tema seifist ära võtnud, ning ta raputas oma ajusid, püüdes mõista tema ebatavalist surma. Ta ei olnud mingil juhul suitsiidne ja kui ta oleks olnud vähegi suitsiidne, poleks Chantal end kunagi kõigist inimestest põlema pannud!
  
  Alles siis, kui ta leidis Chantali abilise Louise'i, kelle keel oli välja lõigatud ja pimestatud, mõistis ta, et tema naise surm ei olnud enesetapp. Politsei nõustus, kuid nad ei teadnud, kust alustada sellise kohutava mõrva uurimist. Edaspidi lubati Louise Pariisi Psühholoogilise Instituudi psühhiaatriaosakonda, kuhu ta pidi jääma läbivaatusele, kuid kõik temaga kohtunud arstid olid veendunud, et ta on hulluks läinud, et ta võib olla vastutav mõrvade eest. järgnevad rünnakud end sandistama.
  
  See jõudis uudistesse kogu Euroopas ja veidrat juhtumit näitasid ka mõned väikesed telekanalid mujal maailmas. Selle aja jooksul keeldus parun igasugustest intervjuudest, põhjendades oma traumeerivat kogemust põhjusega, miks ta vajab aega avalikkuse eest eemal.
  
  Naabrid tundsid lõpuks, et külm ööõhk mõjutab nende mugavust liiga palju ja pöördusid tagasi oma korterisse. Järele jäi vaid vuliseva jõe kohin ja aeg-ajalt eemalt kostev koera haukumist. Aeg-ajalt sõitis kompleksi teisel poolel kitsal tänaval mööda auto, mis surises mööda, enne kui maha jäi vaikus.
  
  Abdul ärkas järsku selge mõistusega. See ei olnud algus, kuid kohene soov ärgata pani ta silmad avama. Ta ootas ja kuulas, kuid miski ei suutnud teda äratada peale mingi kuuenda meele. Alasti ja kurnatuna astus egiptlasest pettur oma magamistoa akna juurde. Ühe pilguga tähistaevasse sai ta aru, miks tal paluti unistus lahkuda.
  
  "Teine kukub," pomises ta, kui tema läbistavad silmad jälgisid langeva tähe kiiret kukkumist, märkides vaimselt tähtede ligikaudset asukohta selle ümber. Abdul naeratas. "Väga vähe on jäänud ja maailm täidab kõik teie soovid. Nad karjuvad ja anuvad surma.
  
  Ta pöördus aknast ära niipea, kui valge triip kaugusesse kadus. Magamistoa hämaruses astus ta vana puidust kasti juurde, mida ta igale poole kaasa võttis ja mis oli kinnitatud kahe massiivse nahkrihmaga, mis ühendati eest. Vaid väike verandavalgusti, mis asus akna kohal oleva katiku keskelt eemal, andis tema tuppa valgust. Need valgustasid tema saledat figuuri, valgus tema paljal nahal tõstis esile tema nõtked lihased. Raya meenutas mingit tsirkuseakti akrobaati, akrobaadi tumedat versiooni, kes ei hoolinud kellegi peale iseenda lõbustamisest, vaid pigem kasutas oma annet selleks, et teisi meelt lahutada.
  
  Tuba sarnanes temaga - lihtne, steriilne ja funktsionaalne. Seal oli kraanikauss ja voodi, riidekapp ja kirjutuslaud koos tooli ja lambiga. See oli kõik. Kõik muu oli seal ainult ajutiselt, et ta saaks Belgia ja Prantsusmaa taeva tähtedel silma peal hoida, kuni ta omandas soovitud teemandid. Tema toa nelja seina ääres oli lugematu arv tähtkujude kaarte igast maakera nurgast, mis kõik olid tähistatud ühendusjoontega, mis lõikuvad teatud ley-joontes, samas kui teised olid punasega märgitud nende tundmatu käitumise tõttu kaartide puudumise tõttu. Mõnel suurel kinnitatud kaardil olid vereplekid, roostepruunid plekid, mis viitasid vaikselt nende hankimisele. Teised olid uuemad, trükitud vaid paar aastat tagasi, mis on teravas kontrastis sajandeid tagasi avastati.
  
  Peaaegu oli aeg Lähis-Idas kaost tekitada ja ta nautis mõtiskledes, kuhu ta järgmisena peab minema: rahvast, keda oli palju lihtsam lollitada kui rumalaid, ahneid läänlasi Euroopas. Abdul teadis, et Lähis-Idas on inimesed tema suurepäraste traditsioonide ja ebausklike tõekspidamiste tõttu vastuvõtlikumad tema petmisele. Ta võis nad nii kergesti hulluks ajada või panna nad üksteist tapma seal kõrbes, kus kuningas Saalomon kunagi kõndis. Ta päästis Jeruusalemma viimaseks ajaks, ainult sellepärast, et langevate tähtede ordu tegi selle selleks.
  
  Raya avas rinnakorvi ja otsis rullraamatuid, mida ta riide ja kullatud vööde vahelt otsis. Ta otsis tumepruuni õlise välimusega pärgamenditükki otse karbi külje vastas. Entusiastliku pilguga voltis ta selle lahti ja asetas lauale, kinnitades selle mõlemas otsas kahe raamatuga. Siis tekitas ta samast rinnast athami. Pöörlev tera, mis oli iidse täpsusega kaardus, sädeles hämaras valguses, kui ta surus selle terava otsa vastu vasakut peopesa. Mõõga ots tungis lihtsa raskusjõu mõjul pingutuseta tema nahka. Ta ei pea isegi nõudma.
  
  Veri kogunes noa väikese otsa ümber, moodustades täiusliku karmiinpunase pärli, mis kasvas aeglaselt, kuni ta noa välja tõmbas. Oma verega märkis ta äsja langenud tähe asukohta. Samal ajal värises tume pärgament jubedalt kergelt. Abdulile valmistas suurt rõõmu näha lummatud artefakti, Sol Amoni seaduste koodeksi reaktsiooni, mille ta oli leidnud noore mehena Egiptuse nimetute küngaste kuivades varjudes kitsi karjatades.
  
  Kui tema veri oli nõiutud kirjarulli tähekaarti imbunud, keeras Abdul selle ettevaatlikult kokku ja sidus rullraamatut hoidnud kõõlused sõlme. Täht on lõpuks langenud. Nüüd on aeg Prantsusmaalt lahkuda. Nüüd, kui tal oli Celeste, võis ta liikuda tähtsamatesse kohtadesse, kus ta saaks oma maagiat rakendada ja vaadata, kuidas maailm kukub, mida hävitas kuningas Saalomoni teemantide juhtimine.
  
  
  12
  Sisenege dr Nina Gould
  
  
  "Sa käitud imelikult, Sam. Ma mõtlen, veidram kui teie kallis kaasasündinud veidrus," märkis Nina pärast neile punase veini valamist. Bruich, kes mäletas endiselt väikest daami, kes oli teda põetanud ajal, mil Sam viimane Edinburghist eemalviibimine oli, tundis end süles koduselt. Nina hakkas teda automaatselt silitama, nagu oleks see asjade loomulik käik.
  
  Ta oli jõudnud Edinburghi lennujaama tund varem, kus Sam oli ta paduvihmaga peale võtnud ja kokkulepitud viisil tagasi toonud oma linnamajja Dean Village'is.
  
  "Ma olen lihtsalt väsinud, Nina." Ta kehitas õlgu, võttis naiselt klaasi ja tõstis selle toosti. "Põgeneme köidikutest ja suunake meie eeslid veel paljudeks aastateks lõunasse!"
  
  Nina puhkes naerma, kuigi ta mõistis selles koomilises toostis valitsevat soovi. "Jah!" - hüüatas ta ja kõlistas oma klaasi oma klaasiga, raputades rõõmsalt pead. Ta vaatas Sami poissmeeste plaadil ringi. Seinad olid tühjad, välja arvatud mõned fotod Samist kunagiste prominentsete poliitikute ja mõne kõrge ühiskonna kuulsusega, vahele mõned fotod temast Nina ja Perduega ning loomulikult Bruichiga. Ta otsustas teha lõpu probleemile, mida ta oli pikka aega enda teada hoidnud.
  
  "Miks sa maja ei osta?" - ta küsis.
  
  "Ma vihkan aiatööd," vastas ta juhuslikult.
  
  "Laenutage maastikukujundaja või aiandusteenus."
  
  "Ma vihkan rahutusi."
  
  "Sa saad aru? Oleksin arvanud, et igast küljest inimestega koos elades oleks olnud palju rahutusi.
  
  "Nad on pensionärid. Neid saab kätte ainult kella 10 ja 11 vahel." Sam kummardus ettepoole ja kallutas huviavaldusega pea küljele. "Nina, kas see on teie viis paluda mul enda juurde kolida?"
  
  "Ole vait," kortsutas ta kulmu. "Ära ole rumal. Ma lihtsalt mõtlesin, et kogu selle rahaga, mille olete kindlasti teeninud, nagu me kõik oleme sellest ajast peale, kui need ekspeditsioonid tõid õnne, kasutaksite seda privaatsuse ja võib-olla isegi uue auto hankimiseks?"
  
  "Miks? Datsun töötab suurepäraselt, "ütles ta, kaitstes oma soovi kasutada välklambi funktsionaalsust.
  
  Nina ei pööranud sellele veel tähelepanu, kuid Sam ei lõiganud neid väsimusele viidates. Ta oli märgatavalt eemal, justkui teeks ta pikka mõttelist jaotust, kui arutas naisega Aleksandri leiu saagist.
  
  "Nii et nad nimetasid näituse teie ja Joe järgi?" Ta naeratas. "See on üsna vürtsikas, dr. Gould. Nüüd liigute akadeemilises maailmas ülespoole. Ammu on möödas ajad, mil Matlock sulle ikka veel närvidele käis. Sa näitasid talle kindlasti! "
  
  "Sitapea," ohkas ta enne sigareti süütamist. Tema tugevalt varjutatud silmad vaatasid Samile otsa. "Kas sa tahaksid sigaretti?"
  
  "Jah," ohkas ta ja püsti tõusis. "Oleks tore. Aitäh."
  
  Ta ulatas talle Marlboro ja imes filtrit. Sam vahtis teda hetke, enne kui julges küsida. "Kas see on teie arvates hea mõte? Mitte kaua aega tagasi lõid sa surma peaaegu pallidesse. Ma ei keerutaks seda ussi nii kiiresti, Nina.
  
  "Ole vait," pomises ta läbi sigareti ja lasi Bruichi Pärsia vaibale. Nii palju kui Nina hindas oma armastatud Sami hoolitsust, tundis ta, et enesehävitamine on iga inimese eesõigus ja kui ta arvas, et tema keha suudab sellele põrgule vastu pidada, on tal õigus teooriat proovile panna. "Mis sind sööb, Sam?" - küsis ta uuesti.
  
  "Ära muuda teemat," vastas ta.
  
  "Ma ei muuda teemat," kortsutas ta kulmu, see tuline temperament virvendas tema tumepruunides silmades. "Sina sellepärast, et ma suitsetan, ja mina sellepärast, et paistate teiste jaoks mures olevat."
  
  Samil kulus kaua aega, enne kui teda uuesti nägi, ja palju meelitamist, enne kui ta teda kodus külastas, nii et ta ei olnud valmis Nina vihastades kõike kaotama. Raske ohkega järgnes ta naisele terrassiukseni, mille naine avas, et mullivann sisse lülitada. Ta võttis särgi seljast, paljastades kinniseotud punaste bikiinide alt rebenenud selja. Nina seksikad puusad kõikusid küljelt küljele, kui ka tema teksapükse jalast võttis, pannes Sami kauni vaatepildi nägemiseks paigale tarduma.
  
  Edinburghi külm neid eriti ei seganud. Talv oli möödas, kuigi kevade märke polnud veel näha ja enamik inimesi eelistas siiski sees püsida. Kuid Sami kihisevas taevases basseinis oli soe vesi ja kuna joomise ajal aeglane alkoholi vabanemine soojendas nende verd, olid nad mõlemad nõus end koorima.
  
  Nina vastas rahustavas vees istudes nägi Sam, et naine oli kindel, et mees talle aru annab. Lõpuks hakkas ta rääkima. "Ma pole Perdue'st ega Paddyst veel midagi kuulnud, kuid on asju, millest ta anus, et ma ei räägiks ja ma tahaksin seda nii ka edaspidi hoida. Saate aru, kas pole?"
  
  "See käib minu kohta?" - küsis ta rahulikult, ei võtnud ikka veel oma pilku Samilt.
  
  "Ei," kortsutas ta hääle järgi otsustades kulmu ja oli naise oletusest hämmingus.
  
  "Miks ma siis sellest teada ei saa?" - küsis ta koheselt, üllatades teda.
  
  "Vaata," selgitas ta, "kui see oleks minu otsustada, ütleksin teile hetkega. Kuid Perdue palus mul jätta see praegu meie vahele. Ma vannun, mu kallis, ma poleks seda sinu eest varjanud, kui ta poleks palunud mul ühemõtteliselt tõmblukuga kinni panna.
  
  "Kes siis veel teab?" - küsis Nina, märgates kergesti, et tema pilk langes iga paari hetke tagant tema rinnale.
  
  "Mitte keegi. Ainult Purdue ja mina teame. Isegi Paddyl pole aimugi. Perdue palus, et me hoiaksime teda pimedas, et mitte miski, mida ta tegi, ei segaks seda, mida me Perdue ja mina üritame teha, tead? täpsustas ta nii taktitundeliselt kui suutis, olles endiselt lummatud uuest tätoveeringust naise pehmel nahal, just vasaku rinna kohal.
  
  "Nii et ta arvab, et ma jään teele?" Ta kortsutas kulmu ja koputas oma peenikeste sõrmedega mullivanni servale, kui kogus sellel teemal oma mõtteid.
  
  "Ei! Ei, Nina, ta ei rääkinud sinust kunagi midagi. Asi ei olnud teatud inimeste väljajätmises. See tähendab kõigi välistamist, kuni annan talle vajaliku teabe. Seejärel avaldab ta, mida kavatseb teha. Võin teile öelda vaid seda, et Purdue on kellegi võimsa, kes on mõistatus, sihtmärk. See mees elab kahes maailmas, kahes vastandlikus maailmas, ja tal on mõlemas väga kõrged positsioonid.
  
  "Seega me räägime korruptsioonist," lõpetas ta.
  
  "Jah, aga ma ei saa teile Perduele lojaalsuse tõttu veel üksikasju anda," anus Sam, lootes, et naine mõistab. "Veelgi parem, kui Paddyt kuuleme, võite Perdue käest küsida. Siis ei tunne ma end vande murdmise pärast väärtusetuna."
  
  "Tead, Sam, kuigi ma tean, et me kolmekesi tunneme üksteist peamiselt aeg-ajalt reliikviajahil või ekspeditsioonil, et leida mõni väärtuslik antiikne nipsasja," ütles Nina kannatamatult. "Ma arvasin, et sina, mina ja Perdue oleme üks meeskond. " Olen alati pidanud meid kolmeks peamiseks koostisosaks, mis on püsivad ajaloolistes pudingites, mida on viimastel aastatel akadeemilisele maailmale serveeritud. Nina sai tõrjumisest haiget, kuid ta püüdis seda mitte välja näidata.
  
  "Nina," ütles Sam teravalt, kuid ei andnud talle ruumi.
  
  "Tavaliselt, kui me kahekesi kokku lööme, lööb kolmas alati kaasa ja kui üks läheb hätta, siis teised kaks saavad alati kuidagi kaasa. Ma ei tea, kas te märkasite seda. Kas sa isegi märkasid seda?" Tema hääl kõikus, kui ta püüdis Sami kätte saada, ja kuigi ta ei suutnud seda välja näidata, kartis ta, et mees vastab tema küsimusele ükskõikselt või võtab selle maha. Võib-olla on ta liiga harjunud olema kahe eduka, ehkki täiesti erineva mehe tõmbekeskuseks. Mis temasse puutub, siis neid jagas tugev sõprusside ja sügav elulugu, lähedus surmale, eneseohverdus ja lojaalsus, milles ta ei tahtnud kahelda.
  
  Tema kergenduseks naeratas Sam. Vaatepilt, kuidas tema silmad vaatasid tõeliselt tema silmadesse ilma igasuguse emotsionaalse distantsita - kohalolekus - pakkus talle suurt naudingut, ükskõik kui kivinäoliseks ta ka jäi.
  
  "Sa võtad seda liiga tõsiselt, kallis," selgitas ta. "Tead, et me lülitame su sisse niipea, kui saame teada, mida me teeme, sest mu kallis Nina, meil pole õrna aimugi, mida me praegu teeme."
  
  "Ja ma ei saa aidata?" - ta küsis.
  
  "Ma kardan, et mitte," ütles ta enesekindlal toonil. "Kuid sellegipoolest võtame end varsti kokku. Tead, ma olen kindel, et Perdue ei kõhkle neid teiega jagamas niipea, kui vana koer otsustab meile helistada.
  
  "Jah, see hakkab ka mind häirima. Kohtuprotsess pidi lõppema tundide eest. Ta kas on tähistamisega liiga hõivatud või on tal rohkem probleeme, kui me arvasime," soovitas ta. "Sam!"
  
  Arvestades kahte võimalust, märkas Nina Sami pilku, mis rändas mõtetes ja jäi kogemata Nina dekoltee juurde. "Sam! Jäta järele. Sa ei saa sundida mind teemat vahetama."
  
  Sam naeris, kui aru sai. Ta võis isegi tunda, et ta punastab avastamist, kuid ta tänas oma õnnetähti, et naine suhtus sellesse kergelt. "Igatahes pole nii, et te poleks neid varem näinud."
  
  "Võib-olla sunnib see teid mulle uuesti meelde tuletama..." proovis ta.
  
  "Sam, ole vait ja vala mulle veel üks jook," käskis Nina.
  
  "Jah, proua," ütles ta ja tõmbas oma läbimärja armistunud keha veest välja. Oli tema kord imetleda tema mehelikku figuuri, kui ta temast möödus, ja ta ei tundnud häbi, kui meenutas neid paar korda, mil tal oli olnud õnn selle mehelikkuse eeliseid nautida. Kuigi need hetked polnud kuigi värsked, salvestas Nina need mõttes spetsiaalsesse kõrglahutusega mälukausta.
  
  Bruich ajas end uksel sirgu, keeldudes ületamast läve, kus teda ähvardasid aurupilved. Tema pilk oli suunatud Ninale, nii esimene kui ka teine olid suurele vanale laisale kassile ebaiseloomulikud. Ta oli tavaliselt lörtsis, hilines igale tunnile ja keskendus vaevu millelegi muule kui teisele soojale kõhule, mille ta sai ööseks koju teha.
  
  "Mis on lahti, Bruich?" küsis Nina kõrgel toonil, pöördudes tema poole hellitavalt nagu alati. "Tule siia. Tule."
  
  Ta ei liigutanud. "Uh, muidugi ei tule see neetud kass sinu juurde, idioot," manitses ta end hilise tunni vaikuses ja nauditava luksuse pehmes vulinas. Ärritatud oma rumalast oletusest kasside ja vee kohta ning väsinud Sami naasmist ootamast, sukeldus ta käed pinnal oleva läikiva vahu sisse, ehmatades ingverkassi hirmunult. Tema vaatamine, kuidas ta sisse hüppas ja lamamistooli alla kadus, pakkus talle rohkem naudingut kui kahetsust.
  
  Emane, kinnitas tema sisehääl vaese looma nimel, kuid Nina pidas seda siiski naljakaks. "Vabandust, Bruich!" - hüüdis ta talle järele, ikka veel irvitades. "Ma ei saa sellega midagi teha. Ära muretse, sõber. Ma saan kindlasti karma... veega, kui tegin seda sulle, kallis."
  
  Sam jooksis elutoast välja terrassile, näides ülimalt elevil. Ikka veel poolmärg, ei olnud ta ikka veel jooke maha valanud, kuigi ta käed olid välja sirutatud, nagu hoiaksid nad veiniklaase käes.
  
  "Hea uudis! Paddy helistas. Perdue säästeti ühel tingimusel," hüüdis ta, kutsudes naabritelt vihase "ole kurat vait, Cleve" koori.
  
  Nina nägu läks särama. "Mis seisus?" küsis ta, ignoreerides otsustavalt kõigi kompleksis viibijate jätkuvat vaikust.
  
  "Ma ei tea, aga ilmselt puudutab see midagi ajaloolist. Nii et näete, dr Gould, meil on vaja oma kolmandat," vahendas Sam. "Pealegi pole teised ajaloolased nii odavad kui teie."
  
  Nina tormas õhku ahmides ettepoole, siblides pilkavalt solvavalt, hüppas Samile peale ja suudles teda, nagu poleks ta teda suudlenud pärast neid eredaid kaustu, mis tema mälestuseks jäid. Ta oli nii rõõmus, et teda taas kaasati, et ei märganud meest, kes seisis kompaktse sisehoovi pimedas servas ja vaatas innukalt, kuidas Sam tema bikiinide pitsist tiris.
  
  
  13
  Varjutus
  
  
  
  Salzkammerguti piirkond, Austria
  
  
  Joseph Karsteni mõis seisis vaikuses, vaatega suurte aedade tühjusele, kus ükski lind ei laulnud. Tema lilled ja harjad asustasid aeda üksinduses ja vaikuses, liikudes ainult siis, kui tuul seda tahtis. Midagi ei väärtustatud siin kõrgemal kui pelgalt olemasolu ja selline oli Karsteni kontroll oma omandi üle.
  
  Tema naine ja kaks tütart otsustasid jääda Londonisse, loobudes Carsteni isikliku elukoha silmatorkavast ilust. Küll aga oli ta üsna rahul sellega, et sai pensionile jääda, nõustudes oma Musta Päikese ordu kapiitliga ja juhtides seda rahulikult. Kuni ta tegutses Briti valitsuse korralduste alusel ja juhtis sõjaväeluuret rahvusvaheliselt, võis ta säilitada oma positsiooni MI6-s ja kasutada selle hindamatuid ressursse, et hoida valvsalt silma peal rahvusvahelistel suhetel, mis võiksid aidata või takistada Black Suni investeeringuid ja planeerimist.
  
  Organisatsioon ei kaotanud sugugi oma alatut jõudu pärast II maailmasõda, kui ta sunniti müütide ja legendide allilma, muutudes lihtsalt kibedaks mälestuseks unustajatele ja tõeliseks ohuks neile, kes teadsid teisiti. Inimestele meeldib David Perdue ja tema kaaslased.
  
  Vabandades Purdue tribunali ees, kartes, et põgeneja juhib talle tähelepanu, kogus Karsten aega, et oma mäepesa pühamus alustatu lõpetada. Väljas oli vastik päev, aga mitte tavapärases mõttes. Hämar päike valgustas tavaliselt ilusat Salzkammerguti mägede metsikut loodust, muutes laia puulatvade vaiba kahvaturoheliseks kontrastiks võraliste metsade sügavale smaragdile. Karsteni daamid kahetsesid, et jätsid maha hingematvad Austria maastikud, kuid koha loomulik ilu kaotas oma sära kõikjal, kus Joseph ja tema kaaslased käisid, sundides neid piirduma võluva Salzkammerguti külastamisega.
  
  "Ma teeksin seda ise, kui ma poleks avalikul ametikohal," ütles Karsten oma lauatelefonist kinni hoides. "Kuid ma pean kahe päeva pärast Londonisse tagasi pöörduma, et anda aru Hebriidide stardist ja selle planeerimisest, Clive. Ma ei naase Austriasse pikka aega. Ma vajan inimesi, kes saaksid kõike teha ilma järelevalveta, tead?
  
  Ta kuulas helistaja vastust ja noogutas. "Õige. Võite meiega ühendust võtta, kui teie inimesed missiooni täidavad. Aitäh, Clive. "
  
  Ta vaatas pikalt üle laua, uurides piirkonda, kus tal oli õnn elada, kui ta ei pidanud külastama räpast Londonit ega tihedalt asustatud Glasgow'd.
  
  "Ma ei kaota seda kõike sinu pärast, Perdue. Ükskõik, kas otsustate minu identiteedist vaikida või mitte, see ei säästa teid. Sa oled koorem ja see tuleb lõpetada. Peate kõik lõpetama," pomises ta, kui ta pilk vaatas tema kodu ümbritsevatesse majesteetlikesse valgekattega kivimoodustistesse. Metsa kare kivi ja lõputu pimedus rahustasid ta silmi, huuled aga värisesid kättemaksuhimulistest sõnadest. "Kõik teist, kes teavad mu nime, kes teavad mu nägu, kes tapsid mu ema ja teavad, kus oli tema salajane peidupaik... kõik, kes saavad mind süüdistada seotuses... peate kõik lõpetama!"
  
  Karsten surus huuled kokku, meenutades ööd, mil ta põgenes, nagu argpüks, oma emakodust, kui Obani mehed olid ilmunud, et David Perdue tema küüsist kiskuda. Mõte, et tema hinnaline saak läheb tavakodanikele, ärritas teda tohutult, andes hoobi tema uhkusele ja jättes ta ilma tarbetust mõjust oma asjade üle. Kõik peaks olema praeguseks valmis. Selle asemel kahekordistasid need sündmused tema probleeme.
  
  "Härra, uudiseid David Perdue kohta," teatas tema assistent Nigel Lime terrassi uksest. Karsten pidi mehele otsa pöörama, et veenduda, kas see kummaliselt sobiv teema on ka päriselt välja toodud, mitte tema mõttetera.
  
  "Imelik," vastas ta. "Ma lihtsalt mõtlesin selle üle, Nigel."
  
  Muljet avaldanud Nigel astus trepist alla terrassile võrekatte all, kus Karsten teed jõi. "Noh, võib-olla olete selgeltnägija, söör," naeratas ta, hoides kausta kaenla all. "Õiguskomitee palub teil viibida Glasgow's ja allkirjastada oma süü tunnistamine, et Etioopia valitsus ja arheoloogiakuritegude üksus saaksid asuda härra Perdue karistust muutma."
  
  Carsten oli huvitatud Perdue karistamise ideest, kuigi ta oleks eelistanud seda ise ellu viia. Kuid tema ootused võisid olla liiga karmid tema vanamoodsas kättemaksulootuses, sest ta oli kiiresti pettunud, kui sai teada karistusest, mida ta nii tahtis teada saada.
  
  "Mis on siis tema karistus?" küsis ta Nigelilt. "Mida nad peaksid panustama?"
  
  "Kas ma tohin maha istuda?" - küsis Nigel, vastates Karsteni heakskiitvale žestile. Ta pani toimiku lauale. "David Perdue sõlmis kokkuleppe. Ühesõnaga vastutasuks tema vabaduse eest..."
  
  "Vabadus?" Karsten möirgas, tema süda põksus vastleitud raevust. "Mida? Kas teda ei mõisteta üldse vangi?"
  
  "Ei, söör, aga lubage mul anda teile ülevaade leidude üksikasjadest," ütles Nigel rahulikult.
  
  "Kuulame seda. Hoidke see lühike ja lihtne. Ma tahan lihtsalt põhitõdesid teada," urises Karsten ja käed värisesid, kui ta tassi suu juurde tõstis.
  
  "Muidugi, söör," vastas Nigel, varjates ärritust ülemuse vastu oma rahuliku käitumise taha. "Lühidalt," ütles ta rahulikult, "härra Perdue nõustus maksma Etioopia rahva nõude eest kahjutasu ja tagastama nende reliikvia, kust ta selle võttis. Pärast seda keelatakse tal Etioopiasse sisenemine. jälle."
  
  "Oota, kas see on kõik?" Karsten kortsutas kulmu, tema nägu muutus järk-järgult üha lillakamaks. "Kas nad lasevad tal lihtsalt kõndida?"
  
  Karsten oli pettumusest ja lüüasaamisest nii pime, et ei märganud abilise näoilmet. "Kui tohib, sir, tundub, et võtate seda üsna isiklikult."
  
  "Sa ei saa!" Carsten karjus ja köhis kõri puhtaks. "Ta on rikas kambakas, maksab kõik ära, võlub kõrgseltskonda nii, et see jääb tema kuritegeliku tegevuse suhtes pimedaks. Muidugi olen täiesti häiritud, kui sellised inimesed lihtsa hoiatuse ja arvega maha saavad. See mees on miljardär, Lime! Talle tuleks õpetada, et tema raha ei saa teda alati päästa. Siin oli meil suurepärane võimalus õpetada teda - ja temasuguste hauaröövlite maailma... et nad võetakse kohtu ette, karistatakse! Ja mida nad otsustavad? Ta kihas vihast. "Las ta maksab uuesti selle neetud viisi eest, kuidas ta sellest lahti saada! Jeesus Kristus! Pole ime, et seadus ja kord ei tähenda enam midagi!
  
  Nigel Lime ootas vaid tiraadi lõppu. MI6 raevunud juhti polnud mõtet katkestada. Kui ta oli kindel, et Karsten või härra Carter, nagu teda kutsusid ettevaatamatud alluvad, on oma räuskamise lõpetanud, julges Nigel oma ülemusele veelgi rohkem soovimatuid detaile maha laadida. Ta lükkas toimiku ettevaatlikult üle laua. "Ja ma pean selle kohe allkirjastama, söör. Need tuleb veel täna teie allkirjaga kulleriga komisjonile saata."
  
  "Mis see on?" Karsteni pisaratega määrdunud nägu värises, kui ta sai järjekordse tagasilöögi oma püüdlustes seoses David Perduega.
  
  "Üks põhjusi, miks kohus pidi Perdue taotlusele järele andma, oli tema Edinburghis asuva vara ebaseaduslik arestimine, söör," selgitas Nigel, nautides emotsionaalset tuimust, mida tundis Carsteni järjekordseks purskeks valmistudes.
  
  "See vara arestiti põhjusega! Mis selle kõige püha nimel praegu võimudega toimub? Illegaalne? Nii et mainitakse isikut, kes MI6-le huvi pakub seoses rahvusvaheliste sõjaliste asjadega, kuigi tema vara sisu pole uuritud? karjus ta, purustades oma portselanist tassi, kui lõi selle sepistatud lauaplaadile.
  
  "Härra, MI6 väljakumehed on mõisa läbi kamminud, otsides midagi süüstavat ega leidnud midagi, mis viitaks sõjalisele spioneerimisele või mis tahes ajalooliste esemete, usuliste või muude esemete ebaseaduslikule omandamisele. Seetõttu oli Raichtishousi lunaraha kinnipidamine ebamõistlik ja seda peeti ebaseaduslikuks, kuna puudusid tõendid meie väite toetuseks," selgitas Nigel otse, laskmata türanliku Karsteni paksul näol end olukorra selgitamisel kõigutada. "See on lord Harringtoni ja tema parlamendiesindajate sõnul vabastamismäärus, millele peate alla kirjutama, et tagastada Wrichtishousis selle omanikule ja tühistada kõik vastupidised korraldused."
  
  Karsten oli nii raevukas, et tema vastused olid pehmed, petlikult rahulikud. "Kas mind jäetakse minu võimuses tähelepanuta?"
  
  "Jah, söör," kinnitas Nigel. "Ma kardan küll."
  
  Karsten oli raevukas, et tema plaanid nurjati, kuid ta eelistas teeselda, et on selle kõige suhtes professionaalne. Nigel oli kaval mees ja kui ta oleks teadnud Karsteni isiklikust reaktsioonist afäärile, oleks see võib-olla heitnud liiga palju valgust tema sidemele David Perduega.
  
  "Siis anna mulle pastakas," ütles ta, keeldudes näitamast mingeid jälgi enda sees möllavast tormist. Kui Carsten kirjutas alla korraldusele tagastada Raichtisusis oma vaenlasele, purustas tema ego purustav löök tema hoolikalt koostatud plaanidele, mis maksis tuhandeid eurosid, jättes ta organisatsiooni jõuetuks juhiks, kellel polnud võimsaid volitusi.
  
  "Aitäh, söör," ütles Nigel, võttes Karsteni värisevalt käest pastaka. "Ma saadan selle täna välja, et saaksime faili sulgeda. Meie advokaadid hoiavad meid Etioopia arenguga kursis, kuni nende reliikvia on õigesse kohta tagastatud.
  
  Karsten noogutas, kuid ta kuulis Nigeli sõnadest vähe. Ta suutis mõelda vaid võimalusele alustada kõike uuesti. Püüdes oma pead selgeks teha, püüdis ta aru saada, kus Perdue hoidis kõiki säilmeid, mida ta, Karsten, Edinburghi kinnisvarast leida lootis. Kahjuks ei saanud ta täita käsku läbi otsida kõik Purdue kinnistud, kuna see oleks põhinenud Musta Päikese ordu kogutud luureandmetel - organisatsioonil, mida ei oleks tohtinud eksisteerida ja mis veelgi vähem oleks tohtinud juhtida. Ühendkuningriigi sõjaväeluure büroo kõrgeim ohvitser.
  
  Ta pidi hoidma seda, mida ta teadis olevat tõsi. Perdue'd ei saanud natside väärtuslike aarete ja esemete varastamise eest arreteerida, kuna selle paljastamine ohustaks Black Suni. Karsteni aju töötas täisvõimsusel, püüdes sellest kõigest mööda hiilida, kuid vastus tuli kõigis aspektides sama - Perdue pidi surema.
  
  
  14
  A82
  
  
  Šotimaal Obani rannikulinnas jäi Nina kodu tühjaks, kui ta oli eemal, et osaleda uuel ekskursioonil, mille Perdue oli pärast hiljutisi juriidilisi probleeme kavandanud. Elu Obanis jätkus ilma temata, kuid mitmed sealsed elanikud igatsesid teda väga. Pärast totrat röövijuhtumit, mis mõne kuu eest kohalike pealkirjadesse jõudis, on asutus naasnud oma õndsalt rahuliku olemise juurde.
  
  Dr Lance Beach ja tema naine valmistusid Glasgow's toimuvaks meditsiinikonverentsiks, mis on üks neist kohtumistest, kus kes teab, kes ja kes mida kannab, on olulisemad kui tegelikud meditsiiniuuringud või valdkonna edusammude jaoks ülioluliste eksperimentaalsete ravimite toetused.
  
  "Tead, kui väga ma neid asju põlgan," meenutas Sylvia Beach oma abikaasale.
  
  "Ma tean, kallis," vastas ta võpatades oma paksude villaste sokkide peale uusi kingi jalga tõmmates. "Kuid mind arvestatakse ainult siis, kui nad teavad, et ma olen olemas, ja et nad teaksid, et olen olemas, pean nendel fikseeritud korpustel oma nägu näitama."
  
  "Jah, ma tean," oigas ta läbi lahkulöödud huulte, rääkides lahtise suuga ja kandes roosikaste huulepulka. "Ära tee seda, mida tegid eelmine kord, jättes mulle lahkumise ajaks selle kanakuudiga. Ja ma ei taha viivitada."
  
  "Märkis". Dr Lance Beach teeseldas naeratust, kui ta jalad tema kitsastes uutes nahksaabastes krigisesid. Varem poleks tal jätkunud kannatust oma naise vingumist kuulata, kuid pärast seda, kui ta kartis teda inimröövi käigus kaotada, õppis ta naise kohalolekut hindama rohkem kui midagi muud. Lance ei tahtnud enam kunagi nii tunda, kartes, et ei näe oma naist enam kunagi, mistõttu ta virises pisut rõõmust. "Me ei jää kauaks. ma luban".
  
  "Tüdrukud tulevad pühapäeval tagasi, nii et kui me natuke vara tagasi tuleme, on meil terve öö ja pool päeva omaette," mainis ta, vaadates kiiresti peeglist tema reaktsiooni. Tema selja taga, voodil, nägi ta, kuidas ta naeratas tema sõnade peale sugestiivselt: "Hmm, see on tõsi, Mrs. Beach."
  
  Sylvia muigas, kui ta kõrvarõnganõela paremasse sagarasse pistis ja vaatas end kiiresti üle, et näha, kuidas see tema õhtukleidiga välja näeb. Ta noogutas tunnustavalt omaenda ilu peale, kuid ei vaadanud oma peegelpilti liiga kaua. See tuletas talle meelde, miks see koletis ta üldse röövis - tema sarnasus dr Nina Gouldiga. Tema sama peenike figuur ja tumedad salgud oleksid petnud kõiki, kes neid kahte naist ei tundnud, ja lisaks olid Sylvia silmad peaaegu nagu Nina omad, välja arvatud see, et need olid vormilt kitsamad ja merevaigukollase värvi kui Nina šokolaadi omad.
  
  "Valmis, kallis?" küsis Lance, lootes hajutada halvad mõtted, mis kahtlemata piinasid tema naist, kui too liiga kaua enda peegelpilti vahtis. Tal see õnnestus. Väikese ohke saatel peatas ta jõllitamise võistluse ning korjas kiiresti rahakoti ja mantli kokku.
  
  "Valmis minema," kinnitas naine teravalt, lootes hajutada kõik kahtlused, mis mehel tema emotsionaalse heaolu kohta tekkida võivad. Ja enne, kui ta jõudis veel sõna öelda, lendas naine graatsiliselt toast välja ja mööda koridori välisukse koridori poole.
  
  Öö oli vastik. Nende kohal olevad pilved summutasid meteoroloogiliste titaanide karjed ja katsid elektrilised triibud sinise staatikaga. Vihm kallas ja muutis nende tee ojaks. Sylvia hüppas läbi vee, nagu hoiaks ta jalanõud üldse kuivana, ja Lance lihtsalt kõndis tema järel, et hoida suurt vihmavarju pea kohal . "Oota, Silla, oota!" - hüüdis ta, kui naine kiiresti brolly katte alt välja astus.
  
  "Kiirustage, aeglane streik!" - kiusas ta ja sirutas käe autoukse poole, kuid abikaasa ei lubanud tal oma aeglast kõndi mõnitada. Ta vajutas nende autole immobilisaatorit, lukustades kõik uksed enne, kui naine jõudis need avada.
  
  "Ükski kaugjuhtimispuldiga inimene ei pea kiirustama," uhkustas ta naerdes.
  
  "Ava uks!" - nõudis ta, püüdes temaga mitte naerda. "Mu juuksed lähevad sassi," hoiatas ta. "Ja nad arvavad, et olete hoolimatu abikaasa ja seetõttu halb arst, kas tead?"
  
  Uksed avanesid klõpsuga just siis, kui ta hakkas tõesti muretsema oma juuste ja meigi rikkumise pärast ning Sylvia hüppas kergendushüüdega autosse. Varsti pärast seda istus Lance rooli ja käivitas auto.
  
  "Kui me praegu ei lahku, jääme tõesti hiljaks," märkis ta, vaadates läbi akende pimedaid ja andestamatuid pilvi.
  
  "Me teeme seda palju varem, kallis. Kell on alles kaheksa õhtul," ütles Sylvia.
  
  "Jah, aga sellise ilmaga läheb see paganama aeglaseks. Ma ütlen teile, et asjad ei lähe hästi. Rääkimata liiklusest Glasgows, kui jõuame tsivilisatsioonini.
  
  "Just nii," ohkas naine ja langetas kõrvalistme peegli, et lekkivat ripsmetušši puudutada. "Ära sõida liiga kiiresti. Need pole nii olulised, et saaksime autoõnnetuses või muus sellises surma saada.
  
  Tagurdustuled nägid läbi vihmasaju nagu säravad tähed, kui Lance juhtis oma BMW väikeselt tänavalt peateele, et alustada kahetunnist teekonda Glasgow's elitaarsele kokteilipeole, mille võõrustas Šotimaa juhtiv meditsiiniühing. Lõpuks, pärast hoolikat tööd auto pideva pööramise ja pidurdamise ajal , suutis Sylvia oma määrdunud näo puhtaks teha ja taas ilus välja näha.
  
  Kuigi Lance ei tahtnud sõita A82-ga, mis eraldab kaks saadaolevat marsruuti, ei saanud ta endale lihtsalt lubada pikemat marsruuti, kuna see põhjustaks talle hiljaks jäämise. Ta pidi kõigist kohtadest pöörama kohutavale peateele, mis viis mööda Paisleyst, kus röövijad olid hoidnud tema naist, enne kui ta Glasgowsse toimetati. See tegi talle haiget, kuid ta ei tahtnud seda välja tuua. Sylvia pole sellel teel olnud sellest ajast peale, kui ta sattus kurjade inimeste seltskonda, kes panid ta uskuma, et ta ei näe oma perekonda enam kunagi.
  
  Võib-olla ei mõtle ta midagi, kui ma ei selgita, miks ma selle tee valisin. Võib-olla ta mõistab, mõtles Lance endamisi, kui nad Trossachsi rahvuspargi poole sõitsid. Aga ta käed hoidsid roolist nii tugevasti kinni, et sõrmed läksid tuimaks.
  
  "Mis viga, kallis?" - küsis ta äkki.
  
  "Ei midagi," ütles ta juhuslikult. "Miks?"
  
  "Sa näed pinges välja. Kas olete mures, et elan oma teekonna selle litsaga uuesti läbi? Lõppude lõpuks on see sama tee," küsis Sylvia. Ta rääkis nii hoolimatult, et Lance tundis peaaegu kergendust, kuid tal pidi olema raske ja see tegi mehele murelikuks.
  
  "Ausalt öeldes olin selle pärast väga mures," tunnistas ta sõrmi kergelt painutades.
  
  "Noh, ära, okei?" Ta ütles ja silitas tema reit, et teda rahustada. "Mul läheb hästi. See tee jääb alatiseks siia. Ma ei saa seda elu lõpuni vältida, tead? Kõik, mida ma teha saan, on öelda endale, et teen seda sinuga, mitte temaga."
  
  "Nii et see tee pole enam hirmutav?" ta küsis.
  
  "Ei. Nüüd on see lihtsalt tee ja ma olen oma mehega, mitte mingi psühho-litsaga. Asi on hirmu suunamises millegi poole, mida mul on põhjust karta," soovitas ta kiduralt. "Ma ei oska teed karta. Tee ei teinud mulle haiget, ei näljutanud mind ega neednud mind, eks?"
  
  Hämmastunud Lance vahtis oma naist imetlusega. "Tead, Cilla, see on väga lahe viis seda vaadata. Ja see on täiesti loogiline."
  
  "Aitäh, doktor," naeratas ta. "Jumal, mu juustel on oma mõistus. Olete jätnud uksed liiga kauaks lukku. Ma arvan, et vesi rikkus mu stiili.
  
  "Jah," nõustus ta kergelt. "See oli vesi. Kindlasti."
  
  Ta eiras mehe vihjet ja võttis uuesti väikese peegli välja, püüdes meeleheitlikult tagasi punuda kahte juuksekarva, mille ta oli oma näo raamimiseks maha jätnud. "Pühad pühakud...!" - Ta hüüdis vihaselt ja pöördus istmel selja taha vaatama. "Kas te suudate seda taskulampidega idiooti uskuda? Ma ei näe peeglist mitte midagi."
  
  Lance heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Nende taga sõitnud auto esitulede läbistav valgus valgustas ta silmi ja pimestas hetkeks. "Taevane arm! Millega ta sõidab? Ratastel tuletorn?
  
  "Aeglusta, kallis, laske tal mööda minna," soovitas ta.
  
  "Ma sõidan juba liiga aeglaselt, et õigeks ajaks peole jõuda, kallis," protesteeris ta. "Ma ei lase sellel sitapeal meid hiljaks jääda. Ma annan talle lihtsalt natuke tema enda rohtu."
  
  Lance sättis oma peegli nii, et tema taga sõitnud auto kiired peegeldusid otse temale. "Just see, mida arst käskis, idioot!" Lance naeratas. Auto aeglustas kiirust pärast seda, kui juht ilmselt säras silmis ja jäi seejärel ohutusse kaugusesse.
  
  "Tõenäoliselt kõmri," naljatas Sylvia. "Ta ei saanud ilmselt aru, et tal on kaugtuled sisse lülitatud."
  
  "Jumal, kuidas ta ei märganud, et need neetud esituled põletasid mu auto värvi maha?" Lance ahmis õhku, mille peale ta naine naerma puhkes.
  
  Oldlochley oli nad just vabastanud, kui nad vaikides lõuna poole sõitsid.
  
  "Pean ütlema, et olen meeldivalt üllatunud selle õhtuse hõreda liikluse üle, isegi neljapäevaseks," märkis Lance, kui nad mööda maanteed A82 kihutasid.
  
  "Kuule, kallis, kas sa saaksid veidi hoogu maha võtta?" - anus Sylvia, pöörates oma ohvri näo tema poole. "Ma hakkan kartma".
  
  "Kõik on korras, kallis," naeratas Lance.
  
  "Ei päriselt. Siin sajab palju tugevamini ja ma arvan, et liikluse vähesus annab meile vähemalt aega hoo maha võtta, kas pole? "
  
  Lance ei suutnud vastu vaielda. Tal oli õigus. Kui Lance säilitaks oma maniakaalse kiiruse, teeks nende taga sõitva auto pimedaks jäämine märjal teel ainult hullemaks. Ta pidi tunnistama, et Sylvia taotlus ei olnud põhjendamatu. Ta aeglustas märkimisväärselt.
  
  "Rahuldatud?" küsis ta temalt.
  
  "Jah, tänan," naeratas ta. "Mu närvidele palju parem."
  
  "Ja tundub, et ka su juuksed on taastunud," naeris ta.
  
  "Lance!" - karjus ta äkki, kui meigipeegel peegeldas nende sabas sõitnud auto õudust, mis hullult edasi tormas. Selguse hetkeks oletas ta, et auto ei näinud Lance'i pidurit vajutamas ega olnud märjal teel õigel ajal hoo maha võtnud.
  
  "Jeesus!" Lance naeratas, kui ta vaatas, kuidas tuled suurenevad, lähenedes neile liiga kiiresti, et neid vältida. Nad ei saanud teha muud, kui koguda jõudu. Lance pani vaistlikult käe naise ette, et kaitsta teda löögi eest. Nagu välgu sähvatus, paiskusid nende taga olevad läbistavad esituled küljele. Nende taga sõitnud auto kaldus kergelt viltu, kuid tabas neid õige tulega, pannes BMW libedal asfaldil korrapäratult tiirlema.
  
  Sylvia ootamatu karje vajus metalli purustamise ja klaasi purunemise kakofooniasse. Nii Lance kui ka Sylvia tundsid oma kontrolli alt väljunud auto õõvastavat pöörlemist, teades, et nad ei saa midagi tragöödia ärahoidmiseks teha. Kuid nad eksisid. Nad peatusid kuskil tee ääres, metsikute puude ja põõsaste vahel kiirtee A82 ja Loch Lomondi musta külma vee vahel.
  
  "Kas sinuga on kõik korras, kallis?" - küsis Lance meeleheitel.
  
  "Ma olen elus, aga mu kael tapab mind," vastas naine läbi oma katkisest ninast kostva vulina.
  
  Mõnda aega istusid nad liikumatult väändunud rusude sees ja kuulasid vihma tugevat koputamist metallile. Nad mõlemad leidsid end turvapatjade poolt kindlalt kaitstuna, püüdes kindlaks teha, millised nende kehaosad veel töötavad. Dr Lance Beach ja tema naine Sylvia ei oodanud kunagi, et nende taga sõitev auto läbi pimeduse kihutab otse nende poole.
  
  Lance püüdis Sylvia käest kinni võtta, kui kuratlikud esituled neid viimast korda pimestasid ja täiskiirusel vastu põrutasid. Kiirus rebis Lance'i käe ära ja lõikas nende mõlema selgroo maha, saates nende auto järve sügavusse, kus sellest sai nende kirst.
  
  
  15
  Matši otsimine
  
  
  Reichtisusis oli meeleolu esimest korda üle aasta kõrge. Perdue naasis koju, jättes graatsiliselt hüvasti meeste ja naistega, kes olid hõivanud tema kodu, kui see oli MI6 ja selle tundetu juhi, kahepalgelise Joe Carteri armust. Nii nagu Purdue armastas korraldada uhkeid pidusid akadeemilistele professoritele, ärimeestele, kuraatoritele ja rahvusvahelistele toetuste andjatele, oli seekord vaja midagi tagasihoidlikumat.
  
  Ajaloolise häärberi katuse all peetud suurejooneliste pidusöökide päevilt on Perdue õppinud, et diskreetsus on vajalik. Sel ajal polnud ta veel Musta Päikese ordu ega selle harude sarnaseid kohanud, kuigi tagantjärele oli ta paljude selle liikmetega lähedalt tuttav, ilma et oleks arugi saanud. Üks vale liigutus maksis talle aga täieliku hämaruse, milles ta püsis kõik need aastad, mil ta oli vaid mängupoiss, kes kippus väärtuslike ajalooliste esemete järele.
  
  Tema katse ohtlikku natsiorganisatsiooni rahustada, peamiselt oma ego silitamiseks, sai traagilise lõpu tema Põhjamere naftaplatvormil Deep Sea One. Seal astus ta esimest korda nende varvastele, kui ta varastas Saatuse oda ja aitas kasvatada üliinimlikku tõugu. Asjad läksid sealt edasi ainult hullemaks, kuni Perdue muutus liitlasest häirijaks, kuni lõpuks sai temast Black Suni suurim okas.
  
  Nüüd polnud enam tagasiteed. Ei taastatud. Tagasiteed pole. Nüüd ei saanud Perdue teha muud, kui süstemaatiliselt kõrvaldada kõik pahaendelise organisatsiooni liikmed, kuni ta sai taas turvaliselt avalikkuse ette ilmuda, kartmata oma sõprade ja töötajate mõrvamist. Ja see järkjärguline väljajuurimine pidi olema ettevaatlik, peen ja metoodiline. Ta ei kavatsenud neid kuidagi hävitada või midagi sellist, kuid Perdue oli piisavalt rikas ja tark, et lõigata need ükshaaval välja, kasutades tolleaegseid surmavaid relvi - tehnoloogiat, meediat, seadusandlust ja muidugi võimsat Mammonat.
  
  "Tere tulemast tagasi, doktor," naljatas Perdue, kui Sam ja Nina autost väljusid. Hiljutise piiramise märgid olid endiselt nähtavad, kui mõned Purdue agendid ja töötajad seisid ringi, oodates, kuni MI6 vabastab oma ametikohad ning eemaldab oma ajutised luureseadmed ja sõidukid. Perdue lähenemine Samile ajas Nina pisut segadusse, kuid ta teadis nende naeruvahetusest, et see oli ilmselt veel üks asi, mis kahe mehe vahel kõige parem oleks.
  
  "Tulge nüüd, poisid," ütles ta, "ma olen nälginud."
  
  "Oh, muidugi, mu kallis Nina," ütles Perdue hellalt ja sirutas käe, et teda kallistada. Nina ei öelnud midagi, kuid tema kurnatud välimus häiris teda. Kuigi ta oli pärast Fallini juhtumit palju kaalus juurde võtnud, ei suutnud naine uskuda, et pikk valgejuukseline geenius võib ikka nii kõhn ja väsinud välja näha. Sel kargel hommikul jäid Perdue ja Nina mõneks ajaks süles ja nautisid hetkeks lihtsalt teineteise olemasolu.
  
  "Mul on nii hea meel, et sinuga on kõik korras, Dave," sosistas ta. Perdue süda jättis löögi vahele. Nina kutsus teda harva, kui üldse, nimepidi. See tähendas, et ta tahtis temani jõuda väga isiklikul tasandil, mis oli tema jaoks nagu taevalik löök.
  
  "Aitäh, kallis," vastas ta pehmelt naise juustesse ja suudles enne tema lahti laskmist tema pea kohal. "Nüüd," hüüdis ta rõõmsalt, plaksutas käsi ja väänatas neid, "kas tähistame veidi, enne kui ma ütlen teile, mis edasi saab?"
  
  "Jah," naeratas Nina, "aga ma ei ole kindel, et jõuan ära oodata, et kuulda, mis edasi saab. Pärast nii palju teie ettevõttes veedetud aastaid ei meeldi mulle üllatused."
  
  "Ma saan aru," tunnistas ta, oodates, et naine esimesena mõisa välisuksest sisse astuks. "Kuid ma kinnitan teile, et see on Etioopia valitsuse ja ACU valvsa pilgu all ohutu ning täiesti seaduslik."
  
  "Seekord," kiusas Sam.
  
  "Kuidas te julgete, söör?" Perdue tegi Samiga nalja, tirides ajakirjaniku kraest fuajeesse.
  
  "Tere Charles." Nina naeratas igitruule ülemteenrile, kes kattis juba nende erakohtumiseks elutoas lauda.
  
  "Proua," noogutas Charles viisakalt. "Härra Crack."
  
  "Tere, mu kallis," tervitas Sam soojalt. "Eriagent Smith on juba lahkunud?"
  
  "Ei, härra. Tegelikult läks ta just tualetti ja liitub teiega varsti," ütles Charles enne toast kiirustades lahkumist.
  
  "Ta on natuke väsinud, vaene mees," selgitas Perdue, "on pidanud nii kaua teenindama seda kutsumata külaliste hulka. Andsin talle homme ja teisipäeva vabaks. Lõppude lõpuks oleks tema jaoks minu äraolekul väga vähe tööd peale päevalehtede, teate?
  
  "Jah," nõustus Sam. "Aga ma loodan, et Lillian on tööl, kuni me tagasi jõuame. Olen teda juba veennud, et ta valmistaks mulle aprikoosipudingu struudli, kui tagasi jõuame.
  
  "Kus?" - Ma küsisin. küsis Nina, tundes end jälle kohutavalt kõrvalejäetuna.
  
  "See on veel üks põhjus, miks ma palusin teil kahekesi tulla, Nina. Palun istuge ja ma valan teile natuke burbooni," ütles Perdue. Samil oli hea meel näha teda taas nii rõõmsameelsena, peaaegu sama muheda ja enesekindlana kui varem. Teisest küljest soovitas Sam, et vangla väljavaatest vabastamine paneks inimese nautima kõige väiksemaid sündmusi. Nina istus maha ja asetas käe brändiklaasi alla, millesse Perdue talle Southern Comforti valas.
  
  See, et oli hommik, ei muutnud kuidagi pimeda ruumi atmosfääri. Kõrgetel akendel olid luksuslikud rohelised kardinad, mis eraldasid paksu pruuni vaiba, ja toonid andsid külluslikule ruumile maalähedase tunde. Läbi kitsaste pitsiliste vahede eraldatud kardinate vahel püüdis hommikuvalgus valgustada mööblit, kuid see ei suutnud valgustada midagi peale selle kõrval lebava vaiba. Väljas kippusid pilved olema rasked ja tumedad, varastades iga päikese energia, mis oleks võinud anda õige päevakuju.
  
  "Mida see mängib?" Sam ei pöördunud eriti kellegi poole, kui läbi maja hõljus tuttav meloodia, mis tuli kuskilt köögist.
  
  "Lillian, tööl, nagu sulle meeldib," muigas Perdue. "Ma lasen tal muusikat mängida, kui ta süüa teeb, aga mul pole aimugi, mis see tegelikult on. Niikaua kui see ülejäänud töötajate jaoks liiga pealetükkiv ei ole, ei pane ma midagi selle vastu, et maja ees valitseks mingi õhkkond.
  
  "Ilus. Mulle meeldib," märkis Nina, tuues kristalli serva ettevaatlikult alahuule juurde, püüdes seda huulepulgaga mitte määrida. "Niisiis, millal ma kuulen meie uuest missioonist?"
  
  Perdue naeratas, andes järele Nina uudishimule ja sellele, mida Sam veel ei teadnud. Ta pani klaasi maha ja hõõrus peopesad kokku. "See on üsna lihtne ja vabastab mind kõigist mu pattudest asjassepuutuvate valitsuste silmis, vabastades mind reliikviast, mis mulle kogu selle vaeva valmistas."
  
  "Võltslaev?" küsis Nina.
  
  "Õige," kinnitas Perdue. "See on osa minu lepingust arheoloogiliste kuritegude üksuse ja Etioopia ülemkomissari, ajaloohuvilise koloneliga. Basil Yeaman oma religioosse reliikvia tagastama..."
  
  Nina avas kulmukortsutuse õigustamiseks suu, kuid Perdue teadis, mida ta kavatseb öelda, ja mainis peagi midagi, mis teda hämmeldas. "...Ükskõik kui valed nad ka poleks, oma õigele kohale külast väljas mäel, kohta, kust ma nad ära tõstsin."
  
  "Kas nad kaitsevad nii artefakti, et nad teavad, et see pole tõeline seaduselaegas?" - küsis Sam, esitades Nina täpse küsimuse.
  
  "Jah, Sam. Nende jaoks on see endiselt väga väärtuslik iidne reliikvia, sõltumata sellest, kas see sisaldab Jumala väge või mitte. Ma saan sellest aru, seega võtan selle tagasi. Ta kehitas õlgu. "Me ei vaja seda. Me saime temalt selle, mida tahtsime Heraklese võlvi otsides, kas pole? Ma mõtlen, et selles laevas pole enam palju kasulikku kraami, mis meile kasulik oleks. See rääkis meile SS-i julmadest katsetest lastega Teise maailmasõja ajal, kuid vaevalt tasub seda kauem hoida.
  
  "Mis see nende arvates on? Kas nad on ikka veel veendunud, et see on püha kast?" küsis Nina.
  
  "Eriagent!" Sam teatas Patricku tuppa sisenemisest.
  
  Patrick naeratas häbelikult. "Ole vait, Sam." Ta asus kohale Perdue kõrval ja võttis oma hiljuti vabastatud peremehelt vastu joogi. "Aitäh, David."
  
  Kummalisel kombel ei vahetanud ei Perdue ega Sam pilke selle üle, et teised kaks ei teadnud midagi MI6 juhi Joe Carteri tegelikust identiteedist. Nii olid nad oma salaasjade enda teada hoidmisel ettevaatlikud. Ainult Nina naiselik intuitsioon esitas aeg-ajalt sellele salaärile väljakutse, kuid ta ei saanud aru, milles asi.
  
  "Olgu," alustas Perdue uuesti, "Patrick koos minu juriidilise meeskonnaga valmistas ette juriidilised dokumendid, et hõlbustada reisimist Etioopiasse, et MI6 valve all oma püha kasti kätte saada. Teate, lihtsalt selleks, et ma ei koguks luureandmeid teise riigi või muu sellise jaoks."
  
  Sam ja Nina pidid naerma Perdue naeruvääristamise üle, kuid Patrick oli väsinud ja tahtis lihtsalt kõigega hakkama saada, et saaks tagasi Šotimaale minna. "Mulle kinnitati, et see ei kesta kauem kui nädal," meenutas ta Perduele.
  
  "Kas sa tuled meiega?" Sam ahmis siiralt.
  
  Patrick näis ühtaegu üllatunud ja pisut hämmeldunud. "Jah, Sam. Miks? Kas plaanite nii halvasti käituda, et lapsehoidja ei tule kõne allagi? Või kas sa ei usalda, et su parim sõber sind tagumikku ei lase?"
  
  Nina itsitas tuju kergendamiseks, kuid oli näha, et ruumis oli liiga palju pinget. Ta vaatas Perduele otsa, kes omakorda näitas üles kõige ingellikumat süütust, mida kelm suutis olla. Tema pilgud ei kohtunud tema pilguga, kuid ta teadis hästi, et naine vaatas teda.
  
  Mida Purdue minu eest varjab? Mida ta minu eest varjab, millest ta jälle Samile räägib?" mõtles ta.
  
  "Ei ei. Mitte midagi sellist," eitas Sam. "Ma lihtsalt ei taha, et sa oleksid ohus, Paddy. Põhjus, miks see jama meie vahel juhtus, oli see, et see, mida Perdue, Nina ja mina tegime, seadis teid ja teie perekonda ohtu."
  
  Vau, ma peaaegu usun teda. Sisimas kritiseeris Nina Sami selgitust, olles veendunud, et Samil on Paddyt eemale hoidmiseks teised kavatsused. Ta tundus siiski sügavalt tõsine, kuid Perdue säilitas klaasi rüübates istudes tasase ilmetu ilme.
  
  "Ma hindan seda, Sam, aga näed, ma ei lähe, sest ma ei usalda sind tegelikult," tunnistas Patrick raske ohkega. "Ma ei kavatse isegi teie pidu ära rikkuda ega teie järele luurata. Tõde on... ma pean minema. Minu käsud on selged ja ma pean neid täitma, kui ma ei taha oma tööd kaotada.
  
  "Oota, nii et teil kästi tulla, ükskõik mis?" küsis Nina.
  
  Patrick noogutas.
  
  "Jeesus," ütles Sam pead raputades. "Milline sitapea paneb sind minema, Paddy?"
  
  "Mis sa arvad, vanamees?" küsis Patrick ükskõikselt, leppides saatusega.
  
  "Joe Carter," ütles Perdue kindlalt, silmad kosmosesse vahtides, huuled vaevu liikusid, et hääldada Karsteni kohutavat ingliskeelset nime.
  
  Sam tundis, kuidas ta jalad teksades tuimaks läksid. Ta ei suutnud otsustada, kas ta oli Patrick ekspeditsioonile saatmise otsuse pärast mures või raevukas. Tema tumedad silmad lõid särama, kui ta küsis: "Ekspeditsioon kõrbesse, et panna ese tagasi liivakasti, kust see võeti, on vaevalt kõrge sõjaväeluure ohvitseri ülesanne, eks?"
  
  Patrick vaatas teda samamoodi, nagu ta oli vaadanud Sami, kui nad seisid kõrvuti direktori kabinetis ja ootasid mingit karistust. "Täpselt seda ma mõtlesin, Sam. Julgen väita, et minu kaasamine sellele missioonile oli peaaegu... tahtlik."
  
  
  16
  Deemonid ei sure
  
  
  Charles puudus, kui seltskond hommikusööki sõi, ja arutas, milline oleks kiire reis, mis aitaks Perduel lõpuks oma õiguspärase patukahetsus lõpule viia ja lõpuks Etioopia Perduest vabastada.
  
  "Oh, sa pead seda proovima, et seda konkreetset sorti hinnata," ütles Perdue Patrickule, kuid kaasas vestlusesse Sami ja Nina. Nad vahetasid teavet heade veinide ja brändi kohta, et aega veeta, nautides maitsvat kerget õhtusööki, mille Lillian oli neile valmistanud. Tal oli hea meel näha oma ülemust taas naermas ja kiusamas, olles üks tema usaldusväärsemaid liitlasi ja endiselt sama elujõuline isiksus.
  
  "Charles!" ta helistas. Mõne aja pärast helistas ta uuesti ja vajutas kella, kuid Charles ei vastanud. "Oota, ma lähen toon pudeli," soovitas ta ja tõusis, et veinikeldrisse minna. Nina ei suutnud mõista, kui kõhn ja räpane ta nüüd välja nägi. Ta oli varem olnud pikk ja kõhn mees, kuid hiljutine kaalulangus Fallini kohtuprotsessi ajal oli muutnud ta veelgi pikemaks ja palju hapramaks.
  
  "Ma tulen sinuga kaasa, David," pakkus Patrick. "Mulle ei meeldi, et Charles ei vasta, kui teate, mida ma mõtlen."
  
  "Ära ole loll, Patrick," naeratas Perdue. "Reichtisusis on piisavalt usaldusväärne, et vältida soovimatuid külalisi. Samuti otsustasin turvafirma asemel palgata oma väravasse eraturva. Nad ei vasta ühelegi muule palgatšekile peale nende, millele olete tõeliselt alla kirjutanud.
  
  "Hea mõte," kiitis Sam.
  
  "Ja ma tulen varsti tagasi, et näidata seda rõvekalt kallist vedelat majesteetlikku pudelit," uhkustas Perdue mõningase reservatsiooniga.
  
  "Ja meil lubatakse see avada?" Nina kiusas teda. "Kuna pole mõtet kiidelda asjadega, mida ei saa kontrollida, saate aru."
  
  Perdue naeratas uhkelt: "Oh, dr Gould, ma ootan põnevusega, et saaksin teiega ajalooliste säilmete üle nalja heita, samal ajal kui teie purjus meel pöörleb." Ja nende sõnadega lahkus ta kähku toast ja läks oma laboritest mööda keldrisse. Ta ei tahtnud seda niipea pärast oma domeeni tagasivõtmist tunnistada, kuid Perdue tundis muret ka oma ülemteenri puudumise pärast. Põhimõtteliselt kasutas ta brändit ettekäändena, et teistest lahku minna, otsides põhjust, miks Charles nad hülgas.
  
  "Lily, kas sa oled Charlesi näinud?" küsis ta majahoidjalt ja kokalt.
  
  Ta pöördus külmkapi juurest ära, et vaadata mehe kurnatud ilmet. Väänates käsi köögirätiku all, mida ta kasutas, naeratas ta vastumeelselt. "Jah, härra. Eriagent Smith palus Charlesil teie teisele külalisele lennujaamast järele tulla.
  
  "Minu teine külaline?" ütles Perdue talle järele. Ta lootis, et pole tähtsat kohtumist unustanud.
  
  "Jah, härra Perdue," kinnitas naine. "Kas Charles ja hr Smith on leppinud kokku, et ta teiega liitub?" Lily kõlas pisut murelikuna, peamiselt seetõttu, et ta polnud kindel, mida Perdue külalisest teadis. Perdue jaoks oli tunne, nagu seadis ta kahtluse alla tema terve mõistuse, kuna unustas midagi, mis tal algusest peale teada polnud.
  
  Perdue mõtles hetke, koputades sõrmedega ukseraamile, et need korda saada. Tema arvates tasuks avameelselt mängida võluva priske Lilyga, kes oli temast kõige kõrgemal arvamusel. "Ee, Lily, kas ma helistasin sellele külalisele? Kas ma kaotan pea?
  
  Järsku sai Lilyle kõik selgeks ja ta naeris armsalt. "Ei! Jumal, ei, härra Perdue, te ei teadnud sellest üldse. Ära muretse, sa pole veel hull.
  
  Kergendust tundes ohkas Perdue: "Jumal tänatud!" - ja naeris koos temaga. "Kes see on?"
  
  "Ma ei tea tema nime, söör, aga ilmselt on ta pakkunud end teie järgmisel ekspeditsioonil abiks." ütles ta arglikult.
  
  "Tasuta?" naljatas ta.
  
  Lily muigas: "Ma kindlasti loodan seda, söör."
  
  "Aitäh, Lily," ütles ta ja kadus enne, kui naine jõudis vastata. Lily naeratas pärastlõunase tuule peale, mis puhus sisse avatud aknast külmikute ja sügavkülmikute kõrval, kuhu ta toidud pakkis. Ta ütles vaikselt: "See on nii tore, et sa tagasi oled, mu kallis."
  
  Oma laboritest mööda kõndides tundis Perdue nostalgiat, aga ka lootust. Oma peamise koridori esimese korruse alla laskudes hüppas ta betoontrepist alla. See viis keldrisse, kus asusid laborid, pime ja vaikne. Perdue tundis kohatu raevu hoogu Joseph Carsteni jultumusest ilmuda oma koju, et rikkuda tema privaatsust, kasutada ära tema patenteeritud tehnoloogiat ja kohtuekspertiisi uuringuid, nagu oleks see kõik ainult tema jaoks kontrollimiseks.
  
  Ta ei viitsinud suurte tugevate laevalgustitega, pannes väikese esiku sissepääsu juures põlema vaid peavalguse. Labori klaasukse pimedatest väljakutest mööda kõndides meenutas ta kuldseid aegu, enne kui asjad muutusid koledaks, poliitiliseks ja ohtlikuks. Sees võis ta endiselt ette kujutada, kuidas ta kuulab oma vabakutselisi antropolooge, teadlasi ja interne vestlemas, serverite ja vahejahutite helide saatel seoste ja teooriate üle vaidlemas. See pani ta naeratama, kuigi ta süda valutas, et need päevad tagasi tuleksid. Nüüd, kui enamik pidas teda kurjategijaks ja tema maine ei sobinud enam CV-s kasutamiseks, tundis ta, et eliitteadlaste värbamine on mõttetu ettevõtmine.
  
  "See võtab aega, vanamees," ütles ta endale. "Jumala pärast olge kannatlik."
  
  Tema pikk figuur koperdas vasaku koridori poole, vajuv betoonkaldtee jalge all tundus kõva. See oli betoon, mille valasid sajandeid tagasi ammu kadunud müürsepad. See oli kodu ja see pani ta tundma suurt ühtekuuluvustunnet, rohkem kui kunagi varem.
  
  Kui ta laohoone silmapaistmatust uksest mööda kõndis, kiirenes tema pulss ja kipitustunne jooksis mööda selga kuni jalgadeni. Perdue naeratas, kui kõndis mööda vanast rauduksest, mis sobis nii värvilt kui ka tekstuurilt seinaga ning koputas sellele kaks korda. Lõpuks täitis ta ninasõõrmed ära vajunud keldri kopitanud lõhn. Perduel oli väga hea meel taas üksi olla, kuid ta kiirustas hankima pudeli 1930. aastatest pärit Krimmi veini, mida oma seltskonnaga jagada.
  
  Charles hoidis keldrit suhteliselt puhtana, pudelid tolmutasid ja keerutasid, kuid muidu käskis Perdue usinal ülemteenril ülejäänud ruumi niisama jätta. Lõppude lõpuks poleks see korralik veinikelder, kui see ei näeks välja veidi allakäinud ja mahajooksnud. Meeldivate asjade põgusa meenutamise eest pidi Perdue maksma julma Universumi reeglite järgi ja peagi hakkasid ta mõtted teises suunas rändama.
  
  Keldriseinad meenutasid vangikongi, kus teda hoidis türanlik emane Black Päikesest, enne kui ta ise oma sobiva otsa kohtas. Ükskõik kui palju ta endale meelde tuletas, et see kohutav peatükk tema elus oli lõppenud, ei saanud ta muud, kui tundis, kuidas seinad tema ümber sulguvad.
  
  "Ei, ei, see pole tõsi," sosistas ta. "See on lihtsalt teie mõistus, kes tunneb ära teie traumaatilised kogemused foobia kujul."
  
  Perdue aga tundis, et ta ei saa end liigutada, sest ta silmad valetasid talle. Pudel käes ja avatud uks otse tema ees lebas, tundis ta, kuidas lootusetus tema hinge valitseb. Kohale aheldatud Perdue ei suutnud astuda ainsatki sammu ja tema süda lõi võitluses mõistusega kiiremini. "Oh issand, mis see on?" - kilkas ta vaba käega otsaesist surudes.
  
  Kõik ümbritses teda, hoolimata sellest, kui palju ta oma selge reaalsustaju ja psühholoogiaga kujunditega võitles. Oigates sulges ta silmad, püüdes meeleheitlikult oma psüühikat veenda, et ta pole vangikoopasse naasnud. Järsku haaras käsi temast kõvasti kinni ja tõmbas ta käest, hirmutades Perdue kaine hirmuseisundisse. Ta silmad avanesid koheselt ja meel selgines.
  
  "Jeesus, Perdue, me arvasime, et portaal või midagi on sind alla neelanud," ütles Nina, hoides endiselt tema randmest.
  
  "Issand, Nina!" - hüüatas ta ja avas oma helesinised silmad pärani, veendumaks, et jääb reaalsuseks. "Ma ei tea, mis minuga just juhtus. Ma... ma-ma-ma-nägin vangikongi... Oh issand! Ma lähen hulluks!"
  
  Ta kukkus Nina peale ja naine võttis oma käed ümber tema, kui ta hüsteeriliselt hingeldas. Ta võttis talt pudeli ja asetas selle enda taha lauale, liikumata sentimeetritki kohast, kus ta hoidis Perdue kõhna ja pekstud keha. "Pole midagi, Perdue," sosistas ta. "Ma tean seda tunnet liiga hästi. Foobiad sünnivad tavaliselt ühest traumaatilisest kogemusest. See on kõik, mida peame hulluks minema, uskuge mind. Lihtsalt teadke, et see on teie katsumuse trauma, mitte teie mõistuse kokkuvarisemine. Kuni sa seda mäletad, on sinuga kõik korras.
  
  "Kas te tunnete seda iga kord, kui me sunnime teid enda huvides kitsasse kohta?" - küsis ta vaikselt, ahmides õhku Nina kõrva kõrval.
  
  "Jah," tunnistas naine. "Aga ärge laske seda nii julmalt kõlada. Enne Deep Sea One"i ja allveelaeva kaotasin ma iga kord, kui olin sunnitud kitsasse ruumi, täielikult enesevalitsuse kaotanud. Kuna ma olen sinu ja Samiga koos töötanud," naeratas ta ja tõukas ta kergelt eemale, et saaks talle silma vaadata, "olen pidanud nii palju kordi silmitsi seisma oma klaustrofoobiaga, pidanud sellega silmitsi seisma, muidu saavad kõik haiged. tapetud, et sisuliselt te kaks maniakki aitasite mul sellega paremini toime tulla.
  
  Perdue vaatas ringi ja tundis, kuidas paanika vaibus. Ta hingas sügavalt sisse ja tõmbas käega ettevaatlikult üle Nina pea, keerutades tema lokke ümber tema sõrmede. "Mida ma teeksin ilma sinuta, dr Gould?"
  
  "Kõigepealt lahkuksite oma ekspeditsioonirühmast pühaliku ootusega igavikuks," veenis ta. "Niisiis ärgem laskem kõigil oodata."
  
  "Kõik?" - küsis ta uudishimulikult.
  
  "Jah, teie külaline saabus paar minutit tagasi koos Charlesiga," naeratas ta.
  
  "Kas tal on relv?" kiusas ta.
  
  "Ma pole kindel," mängis Nina kaasa. "Ta võiks lihtsalt. Vähemalt siis ei hakka meie ettevalmistused igavaks."
  
  Sam hüüdis neile laborite suunast. "Tule," pilgutas Nina, "tuleme sinna tagasi, enne kui nad arvavad, et meil on midagi räpast."
  
  "Oled sa kindel, et see oleks halb?" Perdue flirtis.
  
  "Hei!" Sam helistas esimesest koridorist. "Kas ma peaksin eeldama, et seal tallatakse viinamarjad maha?"
  
  "Usalda Sami, ta paneb tavalised viited kõlvatult kõlama." Perdue ohkas rõõmsalt ja Nina irvitas. "Sa muudad oma tooni, vanamees," hüüdis Perdue. "Niipea, kui proovite minu Ayu-Dag Cahorsi, soovite rohkem."
  
  Nina kergitas kulmu ja heitis Perduele kahtlustava pilgu. "Olgu, sa rikkusid tol korral kõik ära."
  
  Perdue vaatas esimese koridori poole liikudes uhkelt ette. "Ma tean".
  
  Samiga uuesti liitudes naasid nad kolmekesi koridori trepi juurde, et minna alla esimesele korrusele. Perdue vihkas, et nad mõlemad tema külalise suhtes nii salapärased olid. Isegi tema enda ülemteener hoidis seda tema eest, pannes ta tundma end hapra lapsena. Ta tundis end pisut patroneerivana, kuid teades Sami ja Ninat, teadis ta, et nad tahavad teda lihtsalt üllatada. Ja Purdue, nagu alati, oli oma parimas vormis.
  
  Nad nägid Charlesi ja Patrickut elutoa ukse taga paar sõna vahetamas. Nende taga märkas Perdue virna nahkkotte ja kulunud vana rinnakorvi. Kui Patrick nägi, et Perdue, Sam ja Nina esimesele korrusele trepist üles kõndisid, naeratas ta ja viipas Perduele koosolekule tagasi. "Kas sa tõid veini, millega kiitlesite?" küsis Patrick pilkavalt. "Või varastasid need minu agendid?"
  
  "Jumal küll, ma ei oleks üllatunud," pomises Perdue Patrickust mööda kõndides naljatades.
  
  Kui ta tuppa astus, ahmis Perdue õhku. Ta ei teadnud, kas teda ees ootavast nägemusest vaimustuda või teda hirmutada. Lõkke ääres seisev mees naeratas soojalt, käed kuulekalt enda ees kokku pandud. "Kuidas sul läheb, Perdue Efendi?"
  
  
  17
  Prelüüd
  
  
  "Ma ei suuda oma silmi uskuda!" - hüüatas Perdue ja ta ei teinud nalja. "Ma lihtsalt ei saa! Tere! Kas sa oled tõesti siin, mu sõber?"
  
  "Mina, Efendi," vastas Ajo Kira, olles miljardäri rõõmust teda nähes üsna meelitatud. "Sa tundud väga üllatunud."
  
  "Ma arvasin, et olete surnud," ütles Perdue siiralt. "Pärast seda astangut, kus nad meie pihta tule avasid... Ma olin veendunud, et nad tapsid su."
  
  "Kahjuks tapsid nad mu venna Efendi," kurtis egiptlane. "Kuid see pole teie teha. Teda tulistati džiibiga sõites, et meid päästa.
  
  "Loodan, et see mees sai korraliku matuse. Usu mind, Ajo, ma hüvitan su perele kõik, mida sa tegid, et aidata mul pääseda nii etiooplaste kui ka nende neetud Cosa Nostra koletiste küüsist.
  
  "Vabandage," katkestas Nina lugupidavalt. "Kas ma tohin küsida, kes te täpselt olete, söör? Pean tunnistama, et olen siin natuke eksinud."
  
  Mehed naeratasid. "Muidugi, muidugi," muigas Perdue. "Ma unustasin, et sa ei olnud minuga, kui ma... omandasin," vaatas Ajole vallatu pilguga otsa, "võltslepingulaeka Axumist Etioopiast."
  
  "Kas teil on need veel alles, härra Perdue?" - küsis Ajo. "Või on nad ikka veel selles jumalatus majas Djiboutis, kus nad mind piinasid?"
  
  "Oh issand, kas nad piinasid ka sind?" küsis Nina.
  
  "Jah, dr. Gould. Prof. Süüdi on Medley abikaasa ja tema trollid. Pean tunnistama, et kuigi ta oli kohal, nägin, et ta ei kiitnud seda heaks. Kas ta on nüüd surnud?" - küsis Ajo kõnekalt.
  
  "Jah, ta suri kahjuks Heraklese ekspeditsiooni ajal," kinnitas Nina. "Aga kuidas sa selle ekskursiooni juurde sattusid? Purdue, miks me ei teadnud härra Cyrusest?"
  
  "Medley inimesed pidasid ta kinni, et teada saada, kus ma olen koos reliikviaga, mida nad nii ihaldasid, Nina," selgitas Perdue. "See härrasmees on Egiptuse insener, kes aitas mul püha kastiga põgeneda enne, kui ma selle siia tõin - enne kui Heraklese varahoidla leiti."
  
  "Ja sa arvasid, et ta on surnud," lisas Sam.
  
  "Õige," kinnitas Perdue. "Seetõttu olin jahmunud, nähes oma "surnud" sõpra nüüd elus ja tervena mu elutoas seismas. Ütle mulle, kallis Ajo, miks sa siin oled, kui mitte ainult elavaks taaskohtumiseks?
  
  Ajo näis pisut segaduses, teadmata, kuidas seda seletada, kuid Patrick andis vabatahtlikult kõigile asja kohta teada. "Tegelikult on härra Kira siin selleks, et aidata teil artefakt tagasi viia õigesse kohta, kust te selle varastasite, David." Ta heitis egiptlasele kiire etteheitva pilgu, enne kui jätkas selgitamist, et kõik saaksid hoo sisse. "Tegelikult sundis Egiptuse õigussüsteem teda seda tegema arheoloogiliste kuritegude osakonna survel. Alternatiiv oleks vangistus põgeneja abistamise ja Etioopia rahvalt väärtusliku ajaloolise artefakti varguse eest.
  
  "Nii et teie karistus on minu omaga sarnane," ohkas Perdue.
  
  "Kui välja arvata, et ma ei suudaks seda trahvi maksta, Effendi," selgitas Ajo.
  
  "Ma arvan, et mitte," nõustus Patrick. "Kuid seda ei oodataks ka teilt, kuna olete kaasosaline, mitte peamine kurjategija."
  
  "Seepärast nad sind kaasa saadavadki, Paddy?" - küsis Sam. Ta oli ilmselgelt endiselt rahutu Patricku ekspeditsiooni kaasamise pärast.
  
  "Jah, ma arvan. Kuigi kõik kulud katab David oma karistuse osana, pean siiski teid kõiki saatma tagamaks, et ei tekiks edasisi jamasid, mis võiksid viia tõsisema kuriteoni," selgitas ta jõhkra aususega.
  
  "Aga nad oleksid võinud saata ükskõik millise vanemagendi," vastas Sam.
  
  "Jah, nad võiksid seda teha, Sammo. Aga nad valisid minu, nii et anname endast parima ja mõtleme selle jama välja, ah? soovitas Patrick Samile õlale patsutades. "See annab meile ka võimaluse viimase aasta jooksul kaotatud aeg tasa teha. David, äkki saame juua, kui sa eelseisva ekspeditsiooni edenemist selgitad?"
  
  "Mulle meeldib, kuidas sa mõtled, eriagent Smith," naeratas Perdue pudelit auhinda tõstes. "Istugem nüüd maha ja paneme kõigepealt kirja vajalikud eriviisad ja load, mida tolli läbimiseks vaja läheb. Pärast seda saame minu kvalifitseeritud abiga, kes liitub siin Kiraga, välja töötada parima marsruudi ja alustada tšartervedusid.
  
  Ülejäänud päeva ja hilisõhtuni kavandas rühm oma naasmist maale, kus nad ootavad kuni oma missiooni täitmiseni kohalike põlgamist ja giidide karme sõnu. Perdue, Nina ja Sami jaoks oli imeline olla taas koos tohutus ajaloolises Perdue häärberis, rääkimata sellest, et nad olid kahe vastava sõbra seltsis, mis muutis kõik seekord veidi erilisemaks.
  
  Järgmiseks hommikuks oli neil kõik planeeritud ja igaühe ülesandeks oli reisiks oma varustus kokku koguda, samuti Briti valitsuse, sõjaväeluure ja Etioopia delegaatide korraldusel kontrollida passide ja reisidokumentide õigsust, professor. J. Imru ja kolonel. Yimen.
  
  Seltskond kogunes korraks hommikusöögile Perdue ülemteenri karmi pilgu all, juhuks kui neil peaks temalt midagi vaja minema. Seekord ei märganud Nina vaikset vestlust Sami ja Perdue vahel, kui nende pilgud kohtusid üle suure roosipuu laua, samal ajal kui Lily rõõmsad klassikalised rokihümnid kajasid kaugel köögis.
  
  Pärast seda, kui teised olid eelmisel õhtul magama läinud, veetsid Sam ja Perdue paar tundi kahekesi, vahetades ideid selle kohta, kuidas Joe Carterit avalikkuse ette tuua, samal ajal rebides ära suurema osa ordust. Nad nõustusid, et ülesanne oli raske ja selle ettevalmistamine võtab veidi aega, kuid nad teadsid, et peavad Carterile mingisuguse lõksu üles panema. See mees ei olnud loll. Ta oli omal moel kalkuleeriv ja tige, nii et nad võtsid kahekesi aega oma plaanide läbimõtlemiseks. Nad ei saanud endale lubada ühtegi ühendust kontrollimata jätta. Sam ei rääkinud Perduele MI6 agendi Liam Johnsoni külaskäigust ega sellest, mida ta sel õhtul külastajale avaldas, kui hoiatas Sami tema ilmse luuramise eest.
  
  Carsteni kukkumise planeerimiseks ei jäänud palju aega, kuid Perdue oli kindel, et nad ei saa asjadega kiirustada. Kuid Perdue pidi nüüd keskenduma kohtuasja tagasilükkamisele, et tema elu saaks esimest korda kuude jooksul suhteliselt normaalseks naasta.
  
  Esiteks pidid nad korraldama reliikvia transportimise lukustatud konteineris, mida valvasid tolliametnikud eriagent Patrick Smithi valvsa pilgu all. Ta kandis Carteri autoriteeti praktiliselt oma rahakotis igal sammul, mida ta sellel reisil astus, mida MI6 kõrgeim ülem ei nõustuks. Tegelikult oli ainus põhjus, miks ta Smithi Aksumi ekspeditsiooni vaatlema saatis, et saada agendist lahti. Ta teadis, et Smith on Purduele liiga lähedal, et teda Black Suni sihises kahe silma vahele jätta. Kuid Patrick seda muidugi ei teadnud.
  
  "Mida kuradit sa teed, David?" - küsis Patrick, kui astus sisse Perduesse, kes töötas oma arvutilaboris. Perdue teadis, et ainult kõige eliidi häkkerid ja need, kellel on ulatuslikud teadmised arvutiteadusest, võisid teada, millega ta tegeleb. Patrick ei kippunud seda tegema, nii et miljardär pilgutas vaevu silma, kui nägi agenti laborisse sisenemas.
  
  "Ma panin lihtsalt kokku midagi, mille kallal töötasin enne laborist eemale jäämist, Paddy," selgitas Perdue rõõmsalt. "Seal on veel nii palju vidinaid, mille kallal pean tööd tegema, tõrkeid ja muud sellist parandama, teate. Kuid ma arvasin, et kuna mu ekspeditsioonimeeskond peab enne minekut ootama valitsuse heakskiitu, võiksin ka natuke tööd teha.
  
  Patrick astus sisse, nagu poleks midagi juhtunud, olles nüüd rohkem kui kunagi varem teadlik sellest, milline on tõeline geenius Dave Perdue. Tema silmad olid täis seletamatuid seadmeid, mida ta vaid ette kujutas, et nende disain on äärmiselt keeruline. "Väga hea," märkis ta, seistes ühe eriti kõrge serverikasti ees ja vaadates, kuidas väikesed tuled sees oleva masina suminast säravad. "Ma imetlen teie visadust nende asjadega, David, aga sa ei tabaks mind kunagi nende emaplaatide, mälukaartide ja muu kõrval."
  
  "Ha!" Perdue naeratas, vaadates oma töölt üles. "Mis siis, eriagent, kas sa oled hea peale selle, et lööd küünlalt leegi maha hämmastavalt kaugelt?"
  
  Patrick naeratas. "Oh, kas olete sellest kuulnud?"
  
  "Ma tegin," vastas Perdue. "Kui Sam Cleave joob end purju, olete tavaliselt tema keeruliste lapsepõlvelugude subjektiks, vanamees."
  
  Patrick tundis sellest avastusest meelitust. Alandlikult noogutades tõusis ta püsti, vaadates põrandat, et kujutada ette hullumeelset ajakirjanikku. Ta teadis täpselt, milline oli tema parim sõber, kui ta oli vihane, ja see oli alati suurepärane pidu, kus oli palju nalja. Perdue hääl muutus valjemaks tänu tagasivaadetele ja naljakatele mälestustele, mis äsja Patricku pähe kerkisid.
  
  "Mida sa siis kõige rohkem naudid, kui sa ei tööta, Patrick?"
  
  "ARUANNE!" - puhkes agent mälestustest välja. "Hmm, mulle väga meeldivad juhtmed."
  
  Perdue vaatas esimest korda oma programmeerimisekraanilt üles, püüdes salapärast väidet lahti harutada. Pöördudes Patricku poole, teeskles ta hämmeldunud uudishimu ja küsis lihtsalt: "Traadid?"
  
  Patrick naeris.
  
  "Ma olen mägironija. Mulle meeldivad köied ja kaablid, et mind vormis hoida. Nagu Sam võis teile varem öelda või mitte, pole ma eriti mõtleja ega vaimselt motiveeritud. Tahaksin pigem olla füüsiliselt aktiivne kaljuronimise, sukeldumise või võitluskunstide alal," täpsustas Patrick, "kui kahjuks õppida rohkem tundmatu teema kohta või mõista füüsika või teoloogia võrku.
  
  "Miks "Kahjuks?" - küsis Perdue. "Muidugi, kui maailmas oleks ainult filosoofid, ei saaks me ehitada, uurida ega tegelikult luua säravaid insenere. See oleks jäänud paberile ja läbimõeldud ilma, et inimesed oleksid füüsiliselt luuret teinud, kas te pole nõus? "
  
  Patrick kehitas õlgu: "Ma arvan. Pole sellele varem mõelnud."
  
  Siis taipas ta, et mainis just subjektiivset paradoksi, ja see pani ta kartlikult naerma. Sellegipoolest ei saanud Patrick end Purdue edetabelite ja koodide vastu huvitada. "Tule nüüd, Perdue, õpeta võhikule midagi tehnoloogia kohta," meelitas ta tooli üles tõmmates. "Räägi mulle, mida sa siin tegelikult teed."
  
  Perdue mõtles hetke, enne kui vastas oma tavapärase põhjendatud enesekindlusega. "Ma loon turvaseadet, Patrick."
  
  Patrick naeratas kurjalt. "Ma saan aru. Et hoida MI6 tulevikust eemal?
  
  Perdue vastas Patricku vallatu irvega ja kiitles sõbralikult: "Jah."
  
  Sul on peaaegu õigus, vana kukk, mõtles Perdue endamisi, teades, et Patricku vihje oli tõele ohtlikult lähedal, muidugi keerdkäiguga. Kas te ei mõtleks selle peale hea meelega, kui teaksite, et minu seade on spetsiaalselt loodud MI6 imemiseks?
  
  "Kas ma olen selline?" Patrick ahmis õhku. "Siis rääkige mulle, kuidas see oli... Oot, oota," ütles ta rõõmsalt, "ma unustasin, ma olen osa kohutavast organisatsioonist, millega te siin võitlete." Perdue naeris koos Patrickuga, kuid mõlemad mehed jagasid avalikustamata soove, mida nad ei saanud üksteisele avaldada.
  
  
  18
  Läbi taeva
  
  
  Kolm päeva hiljem astus seltskond Perdue renditud Super Herculese pardale koos valitud meeste rühmaga, mida juhtis kolonel J. Järelevalve all laadis Yimenu hinnalise Etioopia lasti.
  
  "Kas te tulete meiega, kolonel?" - küsis Perdue pahuralt, kuid kirglikult vana veteranilt.
  
  "Ekspeditsioonil?" - Mis see on? küsis ta Perduelt teravalt, kuigi hindas rikka maadeuurija soojust. "Ei, ei, üldsegi mitte. Koorem on sinul, poeg. Te peate üksi heastamise tegema. Riskides, et see kõlab ebaviisakas, ei hakka ma teiega pigem väikest juttu ajama, kui te ei pahanda."
  
  "Kõik on korras, kolonel," vastas Perdue lugupidavalt. "Ma saan täiesti aru".
  
  "Pealegi," jätkas veteran, "ma ei tahaks läbi elada segadust ja segadust, millega peate Axumi naastes silmitsi seisma. Te väärite vaenulikkust, millega silmitsi seisate, ja ausalt öeldes, kui teiega peaks midagi juhtuma püha kasti üleandmise ajal, ei nimetaks ma seda kindlasti julmuseks.
  
  "Vau," märkis Nina lahtisel kaldteel istudes ja suitsetades. "Ära hoia end tagasi."
  
  Kolonel heitis pilgu Ninale. "Ütle oma naisele, et ta tegeleks ka oma asjadega. Naiste mäss ei ole minu maal lubatud.
  
  Sam lülitas kaamera sisse ja ootas.
  
  "Nina," ütles Perdue enne, kui jõudis reageerida, lootes, et ta loobub sellest põrgust, mida tal kutsuti tauniva veterani kallal valla päästma. Tema pilk jäi kolonelile, kuid ta silmad sulgusid, kui kuulis, et naine tõusis ja lähenes. Sam, värskelt oma valvest Heraklese kõhus, naeratas objektiivi sihtides.
  
  Kolonel vaatas naeratades, kuidas miniatuurne kurat tema poole suundus ja kõndides küünega sigaretiotsa klõpsutas. Tema tumedad juuksed voolasid metsikult üle ta õlgade ja kerge tuul pühkis tema läbilõikavate pruunide silmade kohal olevad oimukohad.
  
  "Öelge mulle, kolonel," küsis ta üsna pehmelt, "kas teil on naine?"
  
  "Muidugi," vastas ta teravalt, pööramata silmi Perduelt.
  
  "Kas pidite ta röövima või andsite oma sõjaväelastel lihtsalt käsu tema suguelundid moonutada, et ta ei teaks, et teie esinemine on sama vastik kui teie sotsiaalne kombed?" - küsis ta otse.
  
  "Nina!" Perdue ahmis õhku, pöörates talle šokeeritud pilgu, kui veteran hüüdis: "Kuidas sa julged!" tema taga.
  
  "Vabandust," naeratas Nina. Ta tõmbas juhuslikult sigaretti ja puhus suitsu koloneli poole. Yimenu nägu. "Minu vabandused. Kohtumiseni Etioopias, kolonel. Ta suundus tagasi Heraklese juurde, kuid pöördus poolel teel ümber, et lõpetada, mida ta tahtis öelda. "Oh, ja sinnalennul hoolitsen teie siinse Aabrahamliku jälkuse eest väga hästi. Ära muretse." Ta osutas nn pühale kastile ja pilgutas kolonelile, enne kui ta lennuki tohutu kaubaruumi pimedusse kadus.
  
  Sam peatas salvestuse ja püüdis hoida sirget nägu. "Tead, et nad tapsid su seal selle eest, mida sa just tegid," kiusas ta.
  
  "Jah, aga ma ei teinud seda seal, eks, Sam?" - küsis ta pilkavalt. "Ma tegin seda siin Šotimaal, kasutades oma paganlikku trotsi mis tahes kultuuri vastu, mis ei austa minu sugu."
  
  Ta naeratas ja pani kaamera käest. "Ma sain teie heast küljest aru, kui see lohutab."
  
  "Sa pätt! Kas sa kirjutasid selle üles?" - karjus ta, hoides Samist kinni. Kuid Sam oli palju suurem, kiirem ja tugevam. Ta pidi nõustuma tema sõnaga, et ta ei näita neid Paddyle, vastasel juhul lükkab ta ta ekskursioonilt eemale, kartes koloneli meeste tagakiusamist, kui ta Axumi saabub.
  
  Perdue vabandas Nina sõnavõttude pärast, kuigi ta poleks saanud paremat madalat lööki. "Hoidke teda lihtsalt valvamise all, poeg," urises veteran. "Ta on piisavalt väike, et kõrbes haua madalaks saada, kus ta hääl oleks igaveseks vaigistatud. Ja mitte parim arheoloog ei suudaks tema luid analüüsida isegi kuu aja pärast. Sellega kõndis ta oma džiibi poole, mis ootas teda Lossiemouthi lennujaama suure tasase ala vastasküljel, kuid enne kui ta kaugele jõudis, seisis Perdue tema ees.
  
  "Polkovnik Yimenu, ma võin olla teie riigile hüvitise võlgu, kuid ärge hetkekski arvake, et võite mu sõpru ähvardada ja lahkuda. Ma ei talu tapmisähvardusi oma rahvale - ega ka iseendale -, nii et palun üks nõuanne," kumises Perdue rahulikul toonil, mis viitas aeglaselt põlevale raevule. Tema pikk nimetissõrm tõusis ja jäi tema näo ja Yimenu näo vahele vedelema. "Ära astu minu territooriumi siledale pinnale. Sa avastad, et oled nii kerge, et suudad allolevatest okastest kõrvale hiilida.
  
  Patrick hüüdis järsku: "Okei, see on kõik! Ole stardiks valmis! Ma tahan, et kõik mu inimesed puhastataks ja nende üle arveldataks, enne kui selle juhtumi lõpetame, Colin! Ta haukus lakkamatult korraldusi, nii et Yimenu tundis end liiga ärritununa, et jätkata Perdue vastu ähvardamist. Varsti pärast seda kiirustas ta pilvise Šotimaa taeva all oma auto poole ja tõmbas külma vastu jope enda ümber.
  
  Poole meeskonna peal lõpetas Patrick karjumise ja vaatas Perduele otsa.
  
  "Ma kuulsin seda, tead?" - ta ütles. "Sa oled enesetapjalik litapoeg, David, kes räägib kuningaga enne, kui sind tema karuaedikusse pannakse." Ta astus Perduele lähemale. "Aga see oli kõige lahedam asi, mida ma kunagi näinud olen, semu."
  
  Patrick miljardärile õlale patsutades palus jätkuvalt ühel oma agendil mehe tahvelarvuti külge kinnitatud lehele alla kirjutada. Perdue tahtis naeratada, kummardas kergelt lennukisse sisenedes, kuid ta mõtles reaalsus ja Yeamani ähvardus Ninale. See oli veel üks asi, millel ta pidi silma peal hoidma, hoides samal ajal silma peal Karsteni MI6 asjadel, hoides Patrickut oma ülemuse kohta teadmatuses ja hoides neid kõiki elus, kuni nad Sacred Boxi välja vahetasid.
  
  "Kõik on korras?" - küsis Sam Perduelt, kui too maha istus.
  
  "Täiuslik," vastas Perdue oma rahulikul viisil. "Meid pole veel tulistatud." Ta vaatas Ninale otsa, kes oli nüüd, kui ta oli maha rahunenud, veidi vaevunud.
  
  "Ta küsis seda," pomises naine.
  
  Suur osa järgnevast õhkutõusmisest toimus vestluse valges müras. Sam ja Perdue arutasid piirkondi, mida nad olid varem missioonidel ja telkimisreisidel külastanud, samal ajal kui Nina tõstis jalad üles, et uinakut teha.
  
  Patrick vaatas marsruudi üle ja märkis üles ajutise arheoloogilise küla koordinaadid, kuhu Perdue viimati elu eest põgenes. Vaatamata kogu oma sõjalisele väljaõppele ja maailmaseaduste tundmisele oli Patrick alateadlikult närvis nende sinna jõudmise pärast. Ekspeditsioonimeeskonna ohutus oli ju tema vastutusel.
  
  Vaikselt Perdue ja Sami pealtnäha rõõmsat mõttevahetust jälgides ei suutnud Patrick jätta mõtlemata programmile, mille ta oli tabanud Perdue töötamas, kui ta sisenes Reichtisousise laborikompleksi esimese korruse all. Tal polnud aimugi, miks ta selle üle isegi paranoiline oli, sest Perdue oli talle selgitanud, et süsteem oli loodud eraldama tema ruumide teatud alasid kaugjuhtimispuldi või muu taolise abil. Ta ei armastanud kunagi tehnilist žargooni, nii et ta eeldas, et Perdue kohandas oma kodu turvasüsteemi, et hoida eemal agendid, kes olid õppinud turvakoode ja -protokolle, kui häärber oli MI6 karantiini all. Küllalt õiglane, mõtles ta lõpetuseks, olles enda hinnanguga veidi rahulolematu.
  
  Järgmise paari tunni jooksul möirgas vägev Herakles läbi Saksamaa ja Austria, jätkates oma väsitavat teekonda Kreekasse ja Vahemere äärde.
  
  "Kas see asi maandub kunagi tankimiseks?" küsis Nina.
  
  Perdue naeratas ja hüüdis: "See Lockheedi tõug võib jätkata ja jätkata. Sellepärast ma armastan neid suuri autosid!"
  
  "Jah, see vastab täielikult minu ebaprofessionaalsele palvele, Perdue," ütles ta endale lihtsalt pead raputades.
  
  "Me peaksime jõudma Aafrika rannikule veidi vähem kui viieteistkümne tunniga, Nina," püüdis Sam talle paremat aimu anda.
  
  "Sam, palun ära kasuta praegu seda lillelist väljendit "maandumine". Ta," oigas ta tema rõõmuks.
  
  "See asi on sama usaldusväärne kui kodu," naeratas Patrick ja patsutas Nina rahustamiseks reiele, kuid ta ei saanud enne seda aru, kuhu ta käe pani. Ta eemaldas kiiresti käe, näides solvunud, kuid Nina ainult naeris. Selle asemel pani ta käe tema reiele pilkaselt tõsise ilmega: "Pole midagi, Paddy. Minu teksad hoiavad ära igasuguse perverssuse.
  
  Tundes kergendust, naeris ta koos Ninaga südamest. Ehkki Patrick sobis rohkem kuulekate ja tagasihoidlike naiste jaoks, mõistis ta Sami ja Perdue sügavat külgetõmmet ägeda ajaloolase vastu ning tema otsekohest ja kartmatut lähenemist.
  
  Päike loojus enamiku kohalike ajavööndite kohale kohe pärast õhkutõusmist, nii et Kreekasse jõudes lendasid nad öötaevas. Sam vaatas kella ja leidis, et tema on ainuke, kes on veel ärkvel. Kas igavusest või eesootavale järele jõudes magasid ülejäänud peol osalejad selleks ajaks juba oma kohtadel. Ainult piloot ütles midagi ja hüüdis kaaspiloodile aukartusega: "Kas sa näed seda, Roger?"
  
  "Oh, see on see?" küsis kaaspiloot ja osutas nende ette. "Jah, ma näen seda!"
  
  Sami uudishimu oli kiire refleks ja ta vaatas kiiresti ette, kuhu mees osutas. Ta nägu säras selle ilust ja ta jälgis tähelepanelikult, kuni see pimedusse kadus. "Jumal, ma soovin, et Nina seda näeks," pomises ta ja istus maha.
  
  "Mida?" küsis Nina oma nime kuuldes veel pooleldi unes. "Mida? Näed mida?
  
  "Oh, ei midagi eriti," vastas Sam. "See oli lihtsalt ilus nägemus."
  
  "Mida?" - küsis ta, istudes püsti ja pühkides silmi.
  
  Sam naeratas, soovides, et ta saaks oma silmi temaga selliseid asju jagada. "Pimestavalt särav langev täht, mu arm. Lihtsalt superhele langev täht."
  
  
  19
  Draakoni tagaajamine
  
  
  "Järjekordne täht on langenud, Ofar!" hüüatas Penekal, vaadates üles oma telefoni hoiatusest, mille saatis üks nende meestest Jeemenis.
  
  "Ma nägin," vastas väsinud vanamees. "Võluri järgimiseks peame ootama ja vaatama, mis haigus inimkonda järgmisena tabab. Ma kardan, et see on väga ettevaatlik ja kallis test.
  
  "Miks sa seda ütled?" - küsis Penekal.
  
  Ofar kehitas õlgu. "Noh, kuna praeguse maailma olukorraga - kaose, hulluse, inimliku põhimoraali naeruväärse halva juhtimisega - on üsna raske kindlaks teha, millised õnnetused inimkonda tabavad peale juba olemasoleva kurjuse, kas pole?"
  
  Penekal nõustus, kuid nad pidid midagi ette võtma, et võlur ei koguks veelgi rohkem taevast jõudu. "Ma võtan ühendust Sudaani vabamüürlastega. Nad peavad teadma, kas see on üks nende inimestest. Ärge muretsege," katkestas ta Ofari eelseisva protesti idee vastu, "ma küsin taktitundeliselt."
  
  "Sa ei saa neile teada anda, et me teame, et midagi toimub, Penekal. Kui nad isegi nuusutavad..." hoiatas Ofar.
  
  "Nad ei tee seda, mu sõber," vastas Penekal karmilt. Nad olid üle kahe päeva oma observatooriumis vahinud, väsinuna, heites kordamööda magama ja vaadanud taevasse, kas tähtkujudes on ebatavalisi kõrvalekaldeid. "Ma tulen tagasi enne keskpäeva, loodetavasti mõned vastused."
  
  "Kiirusta, Penekal. Kuningas Saalomoni kirjarullid ennustavad, et maagilise jõu võitmatuks muutumiseks kulub vaid paar nädalat. Kui ta suudab langenuid maapinnale tagasi tuua, kujutage ette, mida ta saaks taevas teha. Vahetuvad tähed võivad hävitada meie eksistentsi," meenutas Ofar hinge tõmbamiseks. "Kui tal on Celeste, ei saa ühtegi ülekohut õigeks teha."
  
  "Ma tean, Ofar," ütles Penekal, kogudes tähekaarte oma külaskäiguks vabamüürlaste jurisdiktsiooni kohaliku meistri juurde. "Ainus alternatiiv on koguda kokku kõik kuningas Saalomoni teemandid ja need on üle maa laiali. See kõlab minu jaoks ületamatu ülesandena.
  
  "Enamik neist on endiselt siin kõrbes," lohutas Ofar sõpra. "Väga vähesed varastati. Neid pole palju koguda, nii et meil võib olla võimalus võlurile sel viisil vastu seista.
  
  "Oled sa hull?" Penekal kilkas. "Nüüd ei saa me kunagi neid teemante nende omanikelt tagasi nõuda!" Väsinuna ja täiesti lootusetuna vajus Penekal toolile, millel ta eelmisel ööl magas. "Nad ei loobu kunagi oma hinnalisest rikkusest planeedi päästmiseks. Mu jumal, kas sa pole pööranud tähelepanu inimeste ahnusele just selle planeedi arvelt, mis nende elu toetab?"
  
  "Mul on! Mul on!" Ofar põrutas tagasi. "Muidugi olen."
  
  "Kuidas siis võiksite eeldada, et nad annaksid oma kalliskivid kahele vanale lollile, paludes neil seda teha, et takistada üleloomulike võimetega kurjal mehel tähtede asetust muutmast ja taas kord piiblikatastroofe saatmast tänapäeva maailma?"
  
  Ofar asus kaitsma, ähvardades seekord rahu kaotada. "Kas sa arvad, et ma ei saa aru, kuidas see kõlab, Penekal?" haukus ta. "Ma ei ole loll! Soovitan ainult abi paluda, et koguda kokku, mis on alles, et võlur ei saaks oma haigeid ideid ellu viia ja meid kõiki kaduma panna. Kus on su usk, vend? Kus on teie lubadus peatada selle salajase ennustuse täitumine? Peame tegema kõik endast oleneva, et püüda vähemalt... proovida... toimuvaga võidelda.
  
  Penekal nägi, kuidas Ofari huuled värisesid ja tema luudest kätest jooksis läbi hirmutav värin. "Rahune maha, vana sõber. Palun rahune maha. Teie süda ei suuda kanda teie viha maksu."
  
  Ta istus sõbra kõrvale, kaardid käes. Penekali hääle intensiivsus langes märgatavalt, kasvõi selleks, et hoida vana Ofari eemal vägivaldsetest emotsioonidest, mida ta tundis. "Vaadake, ma ütlen ainult seda, et kui me allesjäänud teemante nende omanikelt tagasi ei osta, ei saa me neid kõiki enne, kui võlur seda teeb. Tal on lihtne nende nimel tappa ja kive endale nõuda. Meile, headele inimestele, on samade kogumine sisuliselt keerulisem."
  
  "Kogume siis kõik oma rikkused kokku. Võtke ühendust kõigi meie vahitornide vendadega, isegi idas asuvate vendadega, ja lubage meil allesjäänud teemandid hankida," anus Ofar käheda ja väsinud ohkega. Penekal ei suutnud mõista selle idee absurdsust, teades inimeste olemust, eriti tänapäeva maailma rikkaid, kes uskusid endiselt, et kivid teevad neist kuningad ja kuningannad, samas kui nende tulevik oli ebaõnne, nälja ja lämbumise tõttu viljatu. Kuid vältimaks oma eluaegset sõpra edasist häirimist, noogutas ta kaudse alistumise märgiks ja hammustas keelt. "Näeme, eks? Kui ma meistriga kohtun ja kui saame teada, kas vabamüürlased on selle taga, saame näha, millised muud võimalused on saadaval," ütles Penekal rahustavalt. "Seni aga puhkage veidi ja ma kiirustan teile, ma loodan, häid uudiseid."
  
  "Ma tulen siia," ohkas Ofar. "Ma hoian joont."
  
  
  * * *
  
  
  All linnas kutsus Penekal takso, et viia ta kohalike vabamüürlaste peamajja. Ta määras kohtumise eeldusel, et tal on vaja välja selgitada, kas vabamüürlased teadsid rituaalist, mida selle tähekaardi abil läbi viidi. See ei olnud täiesti petlik kate, kuid tema visiit põhines rohkem vabamüürlaste maailma osaluse kindlaksmääramisel hiljutises taevases hävingus.
  
  Kairos oli tihe liiklus, mis oli omapärane kontrast selle kultuuri iidsele olemusele. Samal ajal kui pilvelõhkujad tõusid ja laienesid taeva poole, hingasid sinised ja oranžid taevalaotused pea kohal pühalikku vaikust ja rahu. Penekal vaatas läbi autoakna taevasse, mõtiskledes siinsamas heatahtliku välimusega hiilguse ja rahu troonil istuva inimkonna saatuse üle.
  
  Umbes nagu inimloomus, mõtles ta. Nagu enamik asju loomingus. Korraldage kaosest. Kaos, mis nihutab kogu korra aegade kõrgusel. Aidaku jumal meid kõiki selles elus, kui see on võlur, kellest ta räägib.
  
  "Imelik ilm, ah?" - märkas juht järsku. Penekal noogutas nõustuvalt, olles üllatunud, et mees sellisele asjale tähelepanu pöörab, samal ajal kui Penekal eelseisvaid sündmusi mõtiskles.
  
  "Jah, see on tõsi," vastas Penekal viisakusest. Roolis olnud ports mees jäi Penekali vastusega vähemalt praegu rahule. Mõni sekund hiljem ütles ta: "Ka päris sünge ja ettearvamatu sadu. Tundub, et miski õhus muudab pilvi ja meri on hulluks läinud.
  
  "Miks sa seda ütled?" - küsis Penekal.
  
  "Kas sa täna hommikul ajalehti ei lugenud?" juht õhkas. "Aleksandria rannajoon on viimase nelja päeva jooksul kahanenud 58% ja pole olnud märke atmosfääri muutustest, mis seda sündmust toetaksid."
  
  "Mis siis nende arvates selle nähtuse põhjustas?" küsis Penekal, püüdes tasasel toonil oma paanikat küsimuse taha varjata. Hoolimata kõigist oma eestkostja kohustustest ei teadnud ta, et meretase oli tõusnud.
  
  Mees kehitas õlgu: "Ma tõesti ei tea. Ma mõtlen, et ainult kuu saab niimoodi loodeid kontrollida, eks?"
  
  "Ma usun. Aga nad ütlesid, et kuu vastutab? Kas see muutus orbiidil kuidagi," tundis ta end rumalalt, et isegi seda vihjata?
  
  Juht heitis läbi tahavaatepeegli Penekalile pilgu. "Te teete nalja, eks, härra? See on absurdne! Olen kindel, et kui kuu muutuks, teaks sellest kogu maailm.
  
  "Jah, jah, sul on õigus. Ma lihtsalt mõtlesin," vastas Penekal kiiresti, et juhi mõnitused peatada.
  
  "Jällegi, teie teooria pole nii hull kui mõned, mida olen kuulnud alates sellest, kui sellest esimest korda teatati," naeris juht. "Ma olen siin linnas mõne inimese suust kuulnud täiesti naeruväärset jama!"
  
  Penekal niheles toolil ja kummardus ette. "USA? Nagu mis?"
  
  "Ma tunnen end isegi sellest rääkides lollina," muigas mees, heites aeg-ajalt pilgu peeglisse, et kaasreisijaga rääkida. "Mõned eakad sülitavad, hädaldavad ja nutavad, öeldes, et see on kurja vaimu töö. ha! Kas sa suudad seda jama uskuda? Üks veedeemon on Egiptuses lahti, mu sõber. Ta naeruvääristas seda mõtet valju naeruga.
  
  Kuid kaasreisija ei naernud temaga kaasa. Kivise näoga ja sügavas mõttes Penekal sirutas aeglaselt pintsaku taskus oleva pastaka poole, võttis selle välja ja kriipsutas peopesale: "Vesikurat."
  
  Juht naeris nii rõõmsalt, et Penekal otsustas mulli mitte lõhkeda ja Kairos hullude arvu mitte suurendada, öeldes, et teatud mõttes on need naeruväärsed teooriad üsna tõesed. Hoolimata kõigist uutest muredest, naeratas vanamees häbelikult, et autojuhti rõõmustada.
  
  "Härra, ma ei saa jätta märkamata, et aadress, millele te palusite mul teid viia," kõhkles autojuht veidi, "on koht, mis on tavainimese jaoks suur mõistatus."
  
  "ARUANNE?" küsis Penekal süütult.
  
  "Jah," kinnitas usin autojuht. "See on vabamüürlaste tempel, kuigi vähesed inimesed teavad sellest. Nad lihtsalt arvavad, et see on järjekordne Kairo suur muuseum või monument."
  
  "Ma tean, mis see on, mu sõber," ütles Penekal kiiresti, olles väsinud mehe lobiseva keele talumisest, kui ta püüdis lahti harutada järgnenud katastroofi põhjust taevas.
  
  "Oh, ma saan aru," vastas juht, näides kaasreisija väljapuhangust pisut alandlikumana. Sõnum, et ta teadis, et tema sihtkoht on iidsete maagiliste rituaalide ja kõrge liikmeskonnaga maailma valitsevate jõudude paik, näis meest veidi hirmutavat. Aga kui see teda vaikimiseni ehmatas, on see hea, arvas Penekal. Tal oli juba piisavalt muret.
  
  Nad kolisid eraldatud linnaossa, elamurajoonis, kus on kolm lähedal asuvat kooli, kus on mitmed sünagoogid, kirikud ja templid. Laste kohalolek tänaval vähenes järk-järgult ja Penekal tundis õhus muutust. Majad muutusid üha luksuslikumaks ja nende aiad muutusid turvalisemaks luksuslike aedade paksuse all, milles tänav lookles. Tee lõpus keeras auto alla väikesest kõrvalalleest, mis viis majesteetliku hooneni, millest vaatas välja jäik turvavärav.
  
  "Lähme, härra," teatas juht ja peatas auto mõne meetri kaugusel väravast, nagu kardaks ta templist teatud raadiuses olla.
  
  "Aitäh," ütles Penekal. "Ma helistan sulle, kui olen lõpetanud."
  
  "Vabandust, härra," vastas juht. "Siin". Ta ulatas Penekale oma kolleegi visiitkaardi. "Võite helistada mu kolleegile, et sulle järele tulla. Ma pigem ei tule siia enam, kui te ei pahanda."
  
  Ilma sõnagi lausumata võttis ta Penekali raha ja sõitis minema, kiirendades kähku, enne kui jõudis T-kujulise ristmikuni teisele tänavale. Vana astronoom vaatas, kuidas takso pidurituled nurga tagant kadusid, enne kui ta sügavalt sisse hingas ja kõrge värava poole pöördus. Tema selja taga seisis vabamüürlaste tempel, mõtlikult ja vaikselt, nagu ootaks see teda.
  
  
  20
  Minu vaenlase vaenlane
  
  
  "Meister Penekal!" - kuulis ta kaugelt teiselt poolt tara. See oli sama mees, keda ta oli vaatama tulnud, öömaja kohalik peremees. "Sa oled natuke vara. Oota, ma tulen ja avan selle sulle. Loodan, et sa ei viitsi väljas istuda. Elekter läks jälle ära."
  
  "Aitäh," naeratas Penekal. "Mul pole probleeme värske õhu kättesaamisega, söör."
  
  Ta polnud kunagi varem kohtunud prof. Imru, Kairo ja Giza vabamüürlaste juht. Penekal teadis temast vaid seda, et ta oli antropoloog ja kultuuripärandi kaitse rahvaliikumise tegevdirektor, kes osales hiljuti Põhja-Aafrika arheoloogiliste kuritegude maailmakohtus. Kuigi professor oli rikas ja mõjukas mees, osutus tema isiksus väga meeldivaks ning tema juures tundis Penekal end kohe nagu kodus.
  
  "Kas sa soovid midagi juua?" Prof. küsisin Imralt.
  
  "Aitäh. Mul on see, mis sul on," vastas Penekal, tundes end üsna rumalana, hoides siin kaenla all vana pärgamendirulli, eraldatuna hoone välisest loodusest. Kui ta ei olnud protokollis kindel, jätkas ta südamlikku naeratust ja jättis oma sõnad pigem vastustele kui väidetele.
  
  "Nii," professor. Imru alustas, kui ta istus klaasi jääteega, andes teise oma külalisele edasi: "Kas sa ütled, et teil on alkeemiku kohta küsimusi?"
  
  "Jah, sir," tunnistas Penekal. "Ma ei mängi mänge, sest olen lihtsalt liiga vana, et raisata aega trikkide peale."
  
  "Ma oskan seda hinnata," muigas Imru.
  
  Penekal kõri puhtaks tõmbas otse mängu. "Ma lihtsalt mõtlen, kas on võimalik, et vabamüürlased tegelevad praegu alkeemiliste tegevustega, mis hõlmavad... uh...," nägi ta oma küsimuse sõnastusega vaeva.
  
  "Lihtsalt küsige, meister Penekal," ütles Imru, lootes külastaja närve rahustada.
  
  "Võib-olla tegelete rituaalidega, mis võivad tähtkujusid mõjutada?" küsis Penekal silmi kitsendades ja ebamugavusest võpatades. "Ma tean, kuidas see kõlab, aga..."
  
  "Kuidas see kõlab?" - küsis Imru uudishimulikult.
  
  "Uskumatu," tunnistas vana astronoom.
  
  "Sa räägid suurte rituaalide ja iidse esoteerika tarnijaga, mu sõber. Kinnitan teile, et selles universumis on väga vähe asju, mis tunduvad mulle uskumatud, ja väga vähe asju, mis on võimatud," ütles professor. Imru näitas uhkusega.
  
  "Näete, ka minu vennaskond on vähetuntud organisatsioon. See asutati nii kaua aega tagasi, et meie asutajate kohta pole praktiliselt ühtegi dokumenti," selgitas Penekal.
  
  "Ma tean. Olete Hermopolise draakonivaatlejate grupist. Ma tean," professor. Imru noogutas jaatavalt. "Lõppude lõpuks olen ma antropoloogiaprofessor, mu hea. Ja vabamüürlaste algatajana olen ma täiesti teadlik tööst, mida teie ordu on kõik need sajandid teinud. Tegelikult kajastub see paljude meie endi rituaalide ja alustega. Ma tean, et teie esivanemad järgisid Thothi, aga mis te arvate, mis siin toimub?"
  
  Peaaegu entusiasmist hüpates laotas Penekal lauale oma kirjarullid, voltides professorile kaarte. Lähen hoolega õppima. "Näed?" - hingas ta erutatult välja. "Need on tähed, mis on viimase pooleteise nädala jooksul oma kohalt langenud, söör. Kas tunned nad ära?
  
  Pikka aega prof. Imru vaatas vaikides kaardile märgitud tähti, püüdes neist aru saada. Lõpuks vaatas ta üles. "Ma ei ole väga hea astronoom, meister Penekal. Ma tean, et see teemant on maagilistes ringkondades väga oluline, see on olemas ka Saalomoni koodeksis.
  
  Ta osutas esimesele tähele, mille Penekal ja Ofar olid märkinud. "See on 18. sajandi keskpaiga Prantsusmaa alkeemiliste praktikate juures oluline asi, kuid pean tunnistama, et minu teada ei tööta meil praegu siin ühtegi alkeemikut," ütleb professor. Imru teatas Penekal. "Milline element mängib siin rolli? Kuld?"
  
  Penekal vastas kohutava näoilmega: "Teemandid."
  
  Seejärel näitas ta prof. Vaatan uudiste linke Prantsusmaal Nice'i lähedal mõrvade kohta. Vaiksel toonil, kannatamatusest värisedes, paljastas ta Madame Chantali ja tema majahoidja mõrvade üksikasjad. "Kõige kuulsam teemant, mis selle juhtumi ajal varastati, on Celeste," ohkas ta.
  
  "Ma kuulsin sellest. Kuulsin, et mõni imeline kivi on kvaliteetsem kui Cullinan. Aga mis sellel siin tähtsust on?" Prof. küsisin Imralt.
  
  Professor märkas, et Penekal nägi välja kohutavalt laastatud, tema käitumine oli silmnähtavalt tumedamaks muutunud pärast seda, kui vana külaline sai teada, et vabamüürlased ei olnud hiljutiste nähtuste arhitektid. "Celeste on meisterkivi, mis suudab lüüa Saalomoni seitsmekümne kahest teemandist koosneva kollektsiooni, kui seda kasutatakse Mustkunstniku, kohutavate kavatsuste ja võimuga suure targa vastu," selgitas Penekal nii kiiresti, et ta hing takerdus kurku.
  
  "Palun, meister Penekal, võtke siin istet. Sa pingutad selles kuumuses üle. Peatu hetkeks. Ma jään siiamaani kuulama, mu sõber," ütles professor. ütles Imru, enne kui järsku sügavasse mõtisklevasse seisundisse langes.
  
  "Mis... milles asi, söör?" - küsis Penekal.
  
  "Andke mulle hetk, palun," palus professor kulmu kortsutades, kui mälestused temast läbi põlesid. Vana vabamüürlaste hoonet varjanud akaatsiapuude varjus käis professor mõtlikult ringi. Kui Penekal oma keha jahutamiseks ja ärevusest vabanemiseks jääteed rüüpas, vaatas ta, kuidas professor vaikselt omaette pomises. Tundus, et majaomanik tuli kohe mõistusele ja pöördus kummalise umbusalduse näol Penekali poole. "Meister Penekal, kas olete kunagi kuulnud targast Ananiasest?"
  
  "Mul pole ühtegi, söör. Kõlab piibellikult," ütles Penekal õlgu kehitades.
  
  "Võlur, keda sa mulle kirjeldasid, tema võimed ja see, mida ta kasutab põrgu vallandamiseks," püüdis ta seletada, kuid tema enda sõnad vedasid teda alt, "ta... Ma ei suuda sellele isegi mõelda, aga me oleme juba nähtud, kui palju absurde on varem tõeks saanud," vangutas ta pead. "See mees kõlab nagu müstik, kellega kohtus Prantsuse initsiatiiv 1782. aastal, kuid ilmselgelt ei saa see olla sama isik." Tema viimased sõnad kõlasid hapralt ja ebakindlalt, kuid neis oli loogikat. See oli midagi, millest Penekal väga hästi aru sai. Ta istus ja vaatas targale ja õiglasele juhile otsa, lootes, et temas on kujunenud mingisugune lojaalsus, lootes, et professor teab, mida teha.
  
  "Ja ta kogub kuningas Saalomoni teemante, et tagada, et neid ei saaks kasutada tema töö saboteerimiseks?" Prof. Imru küsis samasuguse kirega, millega Penekal esimest korda kitsikusest rääkis.
  
  "See on õige, söör. Peame käed külge panema ülejäänud teemandid, mida on kokku kuuskümmend kaheksa. Nagu mu vaene sõber Ofar oma lõputus ja rumalas optimismis soovitas," muigas Penekal kibedalt. "Välja arvatud kivide ostmine, mis on maailmakuulsate ja jõukate inimeste valduses, ei saa me neid hankida enne, kui võlur seda teeb."
  
  Prof. Imru lõpetas sammumise ja vahtis vana astronoomi otsa. "Ärge kunagi alahinnake optimisti naeruväärseid eesmärke, mu sõber," ütles ta näoilmega, mis oli segu lõbustusest ja taastatud huvist. "Mõned ettepanekud on nii naeruväärsed, et need tavaliselt töötavad."
  
  "Härra, kogu lugupidamise juures, te ei kaalu tõsiselt võimalust osta maailma rikkaimatelt inimestelt üle viiekümne kuulsa teemanti? See maksaks... ee...palju raha!" Penekal oli selle kontseptsiooniga hädas. "See võib ulatuda miljoniteni ja kes oleks piisavalt hull, et kulutada nii palju raha sellisele fantastilisele vallutusele?"
  
  "David Perdue", prof. Imru säras. "Meister Penekal, kas te saaksite kahekümne nelja tunni pärast siia tagasi tulla, palun?" - anus ta. "Võib-olla ma lihtsalt tean, kuidas saame aidata teie ordul selle maagi vastu võidelda."
  
  "Sa saad aru?" Penekal õhkas rõõmust.
  
  Prof. Imru naeris. "Ma ei saa midagi lubada, kuid tean seadust rikkuvat miljardäri, kes ei pea lugu autoriteedist ja armastab ahistada võimsaid ja kurje inimesi. Ja õnne korral on ta minu võlgu ja nagu me räägime, on ta teel Aafrika mandrile.
  
  
  21
  Enne
  
  
  Pimeda Obani taeva all levis kulutulena uudis liiklusõnnetusest, milles hukkus kohalik arst ja tema naine. Šokeeritud kohalikud poepidajad, õpetajad ja kalurid jagasid oma leina dr Lance Beachi ja tema naise Sylvia pärast. Nende lapsed jäeti tädi ajutiseks hoolde, kes olid endiselt tragöödiast hingel. Perearst ja tema naine meeldisid kõigile ning nende kohutav surm maanteel A82 oli kogukonnale kohutav löök.
  
  Supermarketites ja restoranides levisid summutatud kuulujutud mõttetust tragöödiast, mis oli tabanud vaest perekonda vahetult pärast seda, kui arst kaotas peaaegu oma naise õelale paarile, kes ta röövis. Isegi siis olid linnaelanikud üllatunud, et rannad hoidsid Mrs. Beachi röövimise ja sellele järgnenud päästmise sündmusi nii hoolikalt varjatud saladusena. Enamik inimesi aga lihtsalt eeldas, et Beaches tahab kohutavast katsumusest edasi minna, ega tahtnud sellest rääkida.
  
  Nad ei teadnud, et dr Beach ja kohalik katoliku preester isa Harper olid proua Beachi ja härra Perdue päästmiseks sunnitud ületama moraalipiire, andes oma vastikutele natsidest vangistajatele maitsta nende endi ravimit. Ilmselgelt ei saa enamik inimesi lihtsalt aru, et mõnikord oli kaabakale parim kättemaks - kättemaks - vana hea Vana Testamendi viha.
  
  Teismeline poiss George Hamish jooksis kiiresti üle pargi. Oma sportliku võimekuse poolest tuntud keskkooli jalgpallimeeskonna kaptenina ei pidanud keegi tema keskendunud võidusõitu imelikuks. Tal oli jalas dressid ja Nike'i tossud. Tema tumedad juuksed sulandusid märja näo ja kaelaga, kui ta jooksis täiskiirusel üle pargi rohelise, lainetava muru. Kiirustav poiss ei teadnud puuoksi, mis teda tabasid ja kriimustasid, kui ta jooksis neist mööda ja alt läbi pargist üle kitsa tänava Püha Columbuse kiriku poole.
  
  Vaevalt mööda asfalti kihutades vastutuleva auto eest kõrvale hiilides, jooksis ta trepist üles ja libises kiriku avatud uste taha pimedusse.
  
  "Isa Harper!" - hüüatas ta hingetuks.
  
  Mitmed sees viibinud koguduseliikmed pöördusid oma pinkides ja vaigistasid rumalat poissi tema austuse puudumise pärast, kuid ta ei hoolinud sellest.
  
  "Kus isa on?" Ta küsis edutult teavet, kuna nad näisid temas veelgi pettunud olevat. Tema kõrval olev vanaproua ei salliks noorte lugupidamatust.
  
  "Sa oled kirikus! Inimesed palvetavad, sa jultunud jõmpsikas," noomis ta, kuid George eiras tema teravat keelt ja jooksis üle saare peakantslisse.
  
  "Kaalul on inimeste elud, daam," ütles ta lennu keskel. "Hoidke oma palved nende eest."
  
  "Suurepärane Scott, George, mida kuradit...?" Isa Harper kortsutas kulmu, kui nägi poissi peasaali juurest tema kabineti poole tormas. Ta neelas oma sõnavaliku alla, kui kogudus kortsutas tema märkuste peale kulmu ja tiris kurnatud teismelise kontorisse.
  
  Nende järel ukse sulgedes vaatas ta poisile kulmu kortsutades. "Mis kurat sul viga on, Georgie?"
  
  "Isa Harper, te peate Obanist lahkuma," hoiatas George hinge tõmmata püüdes.
  
  "Mul on kahju?" - ütles isa. "Mis sul mõttes on?"
  
  "Sa pead minema minema ja mitte kellelegi rääkima, kuhu lähed, isa," anus George. "Kuulsin, kuidas üks mees Daisy antiigipoes sinu kohta küsis, kui ma... ee... kui ma taga alleel olin," parandas George oma juttu.
  
  "Mis mees? Mida ta küsis?" Isa Harper.
  
  "Vaata, isa, ma isegi ei tea, kas sellel mehel on õigus, mida ta väidab, aga tead, ma lihtsalt mõtlesin, et hoiatan sind ikkagi," vastas George. "Ta ütles, et te pole alati preester."
  
  "Jah," kinnitas Harperi isa. Tegelikult kulutas ta palju aega, et sama fakti surnud dr Beachile teada anda, iga kord, kui preester tegi midagi, millest sutanad inimesed ei pidanud teadma. "See on tõsi. Keegi ei sünni preestriks, Georgie.
  
  "Jah ma arvan. Ma arvan, et ma pole kunagi sellele nii mõelnud," pomises poiss, ikka veel šokist ja jooksmisest hingetuks.
  
  "Mida see mees täpselt ütles? Kas saate selgemalt selgitada, mis pani teid arvama, et ta teeb mulle haiget? "- küsis preester, valades teismelisele klaasi vett.
  
  "Palju asju. See kõlas nagu ta üritas teie mainet vägistada, tead?
  
  "Minu maine räppimine?" Isa Harper küsis, kuid mõistis peagi tähendust ja vastas oma küsimusele. "Ah, minu maine on kannatanud. Vahet pole."
  
  "Jah, isa. Ja ta rääkis poes mõnele inimesele, et olete seotud mõne vanaproua mõrvaga. Ta ütles siis, et sa röövisid ja tapsid Glasgowst pärit naise paar kuud tagasi, kui arsti naine kadus... ta lihtsalt jätkas. Pealegi rääkis ta kõigile, kui silmakirjalik pätt sa oled, peidad end krae taha, et naised sind usaldaksid, enne kui nad kaovad. George'i lugu voolas tema mälust ja värisevatest huultest.
  
  Isa Harper istus oma kõrge seljatoega toolil ja lihtsalt kuulas. George oli üllatunud, et preester ei näidanud üles vähimatki solvumise märki, ükskõik kui alatu tema jutt ka oli, kuid ta tegi selle vaimulike tarkuse järgi.
  
  Pikk, võimsa kehaehitusega preester istus ja vaatas vaest George'i, kummardus veidi vasakule. Tema kokkupandud käed muutsid ta paksuks ja tugevaks ning parema käe nimetissõrm jälgis õrnalt tema alahuult, kui ta poisi sõnade üle mõtiskles.
  
  Kui George võttis hetke oma veeklaasi tühjendamiseks, muutis isa Harper lõpuks oma toolil asendit ja toetas küünarnukid nende vahele lauale. Ta küsis sügavalt ohates: "Georgie, kas sa mäletad, milline see mees välja nägi?"
  
  "Kole," vastas poiss ikka veel neelates.
  
  Isa Harper muigas: "Muidugi oli ta kole. Enamik Šoti mehi pole tuntud oma kaunite näojoonte poolest.
  
  "Ei, ma ei mõelnud seda, isa," selgitas George. Ta asetas tilkade klaasi preestri klaaslauale ja proovis uuesti. "Ma mõtlen, et ta oli kole, nagu õudusfilmi koletis, tead?"
  
  "ARUANNE?" - küsis isa Harper huvitunult.
  
  "Jah, ja ta polnud ka mingil juhul šotlane. Tal oli inglise aktsent millegi muuga," kirjeldas George.
  
  "Midagi veel mille sarnast?" uuris preester edasi.
  
  "Noh," kortsutas poiss kulmu, "tema inglise keeles on saksa keel. Ma tean, et see peab kõlama tobedalt, aga ta on nagu sakslane ja Londonis üles kasvanud. Midagi sellist".
  
  George oli pettunud, et ei suutnud seda õigesti kirjeldada, kuid preester noogutas rahulikult. "Ei, ma saan sellest täiesti aru, Georgie. Ära muretse. Ütle mulle, ta ei pannud nime ega tutvustanud ennast?"
  
  "Ei, härra. Aga ta nägi tõesti vihane välja ja nässu..." George lõpetas hooletu sõimu tõttu järsult. "Vabandust, isa."
  
  Isa Harper oli aga rohkem huvitatud teabest kui sotsiaalse dekoori säilitamisest. George"i hämmastuseks käitus preester nii, nagu poleks ta üldse vannet andnud. "Kuidas?"
  
  "Vabandage, isa?" küsis George segaduses.
  
  "Kuidas... kuidas ta... rikkus?" küsis isa Harper juhuslikult.
  
  "Isa?" ahhetas imestunud poiss, kuid kurja välimusega preester ootas kannatlikult, kuni ta vastust annaks, nii rahuliku näoilmega, et see lausa ehmatas. "Hmm, ma mõtlen, et ta sai põletushaavu või võib-olla lõikas end sisse." George mõtles hetke ja hüüatas siis äkitselt entusiastlikult: "Tundub, et ta pea oli okastraadiga mässitud ja keegi tõmbas ta jalgadest välja. Katki, saate aru?
  
  "Ma näen," vastas isa Harper ja naasis oma eelmisele mõtisklevale positsioonile. "Olgu, see on siis kõik?"
  
  "Jah, isa," vastas George. "Palun lihtsalt minema, enne kui ta teid leiab, sest ta teab, kus Saint Columbanus praegu on."
  
  "Georgie, ta oleks võinud selle leida igalt kaardilt. Mind ärritab see, et ta üritas mu nime minu linnas mustata," selgitas Harperi isa. "Ära muretse. Jumal ei maga."
  
  "No mina ka ei tee, isa," ütles poiss koos preestriga ukse poole liikudes. "Sellel mehel pole midagi head ja ma tõesti ei taha sinust homsete uudiste kaudu kuulda. Peaksite helistama politseisse. Las nad patrullivad siin ja värki.
  
  "Tänan sind, Georgie, mure eest," rahustas isa Harper siiralt. "Ja tänan teid väga, et mind hoiatasite. Ma luban, et võtan teie hoiatuse südamesse ja olen väga ettevaatlik, kuni Saatan taandub, eks? Kõik on korras?" Ta pidi seda kordama, et teismeline piisavalt maha rahuneks.
  
  Ta viis poisi, kelle ta oli nii palju aastaid tagasi ristinud, kirikust välja, kõndides targalt ja autoriteediga tema kõrval, kuni nad päevavalgele ilmusid. Trepipealt pilgutas preester George'ile silma ja lehvitas, kui too oma maja poole tagasi sörkis. Jahedate, purustatud pilvede tibu langes üle pargi ja muutis tee asfaldi tumedaks, kui poiss tontlikku uduvihma kadus.
  
  Isa Harper noogutas südamlikult mitmele möödujale, enne kui kiriku fuajeesse naasis. Ignoreerides endiselt jahmatatud inimesi pinkides, kiirustas pikk preester oma kabinetti tagasi. Ta võttis poisi hoiatuse siiralt südamesse. Tegelikult oli ta seda kogu aeg oodanud. Polnud kahtlustki, et selle eest, mida tema ja dr Beach Fallinis tegid, kui nad päästsid David Perdue tänapäeva natsikultusest, makstakse kätte.
  
  Ta sisenes kiiresti oma kabineti väikese koridori hämarusse, sulgedes ukse enda järel liiga valjult. Ta pani selle lukku ja tõmbas kardinad ette. Tema sülearvuti oli kontoris ainus valgusallikas, selle ekraan ootas kannatlikult, kuni preester seda kasutama hakkaks. Isa Harper istus maha ja sisestas paar märksõna, enne kui LED-ekraanile ilmus see, mida ta otsis - foto kauaaegsest operatiivtöötajast ja tuntud külma sõja topeltagendist Clive Muellerist.
  
  "Ma teadsin, et see pidid olema sina," pomises isa Harper oma kabineti tolmuses üksinduses. Teda ümbritsev mööbel ja raamatud, lambid ja taimed muutusid pelgalt varjudeks ja siluetiks, kuid atmosfäär muutus staatilisest ja rahulikust atmosfäärist alateadliku negatiivsuse pingeliseks piirkonnaks. Vanasti võisid ebausklikud nimetada seda kohaloluks, kuid isa Harper teadis, et see oli peatse vastasseisu eelaimdus. Viimane seletus ei vähendanud aga juhtuma tõsidust, kui ta julges oma valve alla lasta.
  
  Fotol olev mees, kelle Harperi isa kutsus, nägi välja nagu groteskse välimusega koletis. Clive Muller tegi uudise 1986. aastal Venemaa suursaadiku mõrvamise kohta Downing Streeti 10 ees, kuid mõne seaduselünga tõttu saadeti ta Austriasse ja põgenes kohut ootama.
  
  "Tundub, et olete valel pool tara, Clive," ütles Harperi isa, kui skaneeris mõrvari kohta veebis saadaolevat nappi teavet. "Oleme kogu selle aja madalat profiili hoidnud, kas pole? Ja nüüd tapate õhtusöögiraha eest tsiviilelanikke? See peab olema egole raske."
  
  Väljas muutus ilm üha niiskemaks ja vihm patutas vastu kontori akent teisel pool ettetõmmatud kardinaid, kui preester otsingud sulges ja sülearvuti välja lülitas. "Ma tean, et sa oled juba siin. Kas olete liiga hirmul, et end alandlikule jumalamehele näidata?"
  
  Kui sülearvuti välja lülitus, muutus tuba peaaegu täiesti pimedaks ja kui ekraani viimane värelus vaibus, nägi Harperi isa oma raamatukapi tagant välja astumas imposantset musta kuju. Oodatud rünnaku asemel sai isa Harper verbaalse vastasseisu. "Sina? Jumala mees? Mees naeratas.
  
  Tema kirev hääl varjas alguses tema aktsenti, kuid ei saa eitada, et tugevad guturaalsed kaashäälikud, kui ta rääkis soliidsel briti maneeril - saksa ja inglise keele täiuslik tasakaal - reetsid tema isiksuse.
  
  
  22
  Muuda kurssi
  
  
  "Mida ta ütles?" Nina kortsutas kulmu, püüdes meeleheitlikult aru saada, miks nad lennu keskel kurssi muutsid. Ta urgitses Sami, kes püüdis kuulda, mida Patrick piloodile rääkis.
  
  "Oota, las ta lõpetab," ütles Sam talle ja pingutas, et välja mõelda äkilise plaanimuutuse põhjus. Kogenud uuriva ajakirjanikuna oli Sam õppinud umbusaldama nii kiireid marsruutide muutusi ja mõistis seetõttu Nina muret.
  
  Patrick komistas tagasi lennuki kõhtu, vaadates Sami, Ninat, Ajot ja Perdue'd, kes vaikides ootasid tema selgitusi. "Pole millegi pärast muretseda, inimesed," lohutas Patrick.
  
  "Kas kolonel andis korralduse Nina jultumuse tõttu kurssi muuta, et meid kõrbesse viia?" - küsis Sam. Nina vaatas talle pilkavalt otsa ja lõi tugevalt vastu käsivart. "Tõsiselt, Paddy. Miks me pöördume? Mulle ei meeldi see ".
  
  "Mina ka, sõber," ütles Perdue.
  
  "Tegelikult, poisid, see polegi nii hull. Sain just plaastri ühelt ekspeditsiooni korraldajalt, professorilt. Imru," ütles Patrick.
  
  "Ta oli kohtus," märkis Perdue. "Mida ta tahab?"
  
  "Tegelikult küsis ta, kas me saaksime teda aidata ... isiklikumas küsimuses, enne kui asume tegelema juriidiliste prioriteetidega. Ilmselt võttis ta ühendust kolonel J. Yimenuga ja teatas, et saabume plaanitust päev hiljem, nii et selle poole eest hoolitseti," rääkis Patrick.
  
  "Mida kuradit ta minult isiklikul rindel tahta võiks?" Perdue mõtles valjusti. Miljardär ei paistnud selle uue sündmuste käigu suhtes liiga usaldav ja tema mure peegeldus samavõrra ka tema ekspeditsiooniliikmete nägudelt.
  
  "Kas me saame keelduda?" küsis Nina.
  
  "Sa suudad," vastas Patrick. "Ja Sam saab, kuid härra Kira ja David on üsna arheoloogilise kuritegevuse inimeste haardes ning prof. Imru on üks organisatsiooni juhtidest."
  
  "Nii et meil ei jää muud üle, kui teda aidata," ohkas Perdue, näides plaani pöördest ebatavaliselt kurnatuna. Patrick istus Perdue ja Nina vastas ning Sam ja Ajo tema kõrval.
  
  "Las ma selgitan. See on eksprompt, poisid. Selle põhjal, mida mulle on öeldud, võin teile üsna kindlalt kinnitada, et see pakub teile huvi."
  
  "Ema, tundub, et sa tahad, et me kõik köögiviljad ära sööksime," kiusas Sam, kuigi tema sõnad olid väga siirad.
  
  "Vaata, ma ei ürita seda kuradi surmamängu suhkruga üle kanda, Sam," nähvas Patrick. "Ära arva, et ma lihtsalt täidan pimesi korraldusi või arvan, et olete piisavalt naiivne, et pean teid petma tegema koostööd arheoloogiliste kuritegude osakonnaga." Pärast enda kinnitamist võttis MI6 agent rahunemiseks aega. "Ilmselgelt pole sellel mingit pistmist Püha Kasti või Taaveti palvelepinguga. Mitte midagi. Prof. Imru küsis, kas saaksite teda aidata väga salajases asjas, millel võivad olla hukatuslikud tagajärjed kogu maailmale.
  
  Perdue otsustas praeguseks kõik kahtlused kõrvale heita. Võib-olla, mõtles ta, oli ta lihtsalt liiga uudishimulik, et mitte. "Ja ta küsis, mis on selles salaäris?"
  
  Patrick kehitas õlgu. "Mitte midagi konkreetset, mida ma seletada tean. Ta küsis, kas me võiksime Kairos maanduda ja temaga Giza vabamüürlaste templis kohtuda. Seal selgitab ta, mida ta nimetas "absurdseks palveks", et näha, kas olete valmis aitama."
  
  "Mida "peaks aitama" vist tähendab?" Perdue parandas fraasi, mille Patrick oli nii hoolikalt kudunud.
  
  "Ma arvan," nõustus Patrick. "Kuid ausalt, ma arvan, et ta on selles siiras. Ma mõtlen, et ta ei muudaks selle väga olulise religioosse reliikvia kohaletoimetamist lihtsalt tähelepanu saamiseks, eks? "
  
  "Patrick, kas olete kindel, et see pole mingi varitsus?" küsis Nina vaikselt. Sam ja Perdue nägid välja sama murelikud kui tema. "Ma ei paneks midagi kõrgemale kui Must Päike või need Aafrika diplomaadid, teate? Selle reliikvia varastamine neilt näib andnud neile kuttidele tõesti suured hemorroidid. Kuidas me teame, et nad ei jäta meid Kairosse maha ja ei tapa meid kõiki ega teeskle, et me pole kunagi Etioopias käinud või midagi?
  
  "Arvasin, et olen eriagent, dr Gould. Sul on rohkem usaldusprobleeme kui rotil maoaugus," märkis Patrick.
  
  "Usu mind," ütles Perdue, "tal on oma põhjused." Täpselt nagu meie ülejäänud. Patrick, me usaldame sind selle välja mõtlema, kui see on mingi varitsus. Me läheme ikkagi, eks? Tea, et me ülejäänud vajame, et tunneksite suitsu lõhna, enne kui me põlevasse majja lõksu jääme, eks?"
  
  "Ma usun," vastas Patrick. "Ja seepärast leppisin kokku mõne Jeemenist tuttava inimesega, et nad saadaksid meid Kairosse. Nad on vargsi ja hoiavad meil silma peal, et olla kindel.
  
  "See kõlab paremini," ohkas Ajo kergendatult.
  
  "Olen nõus," ütles Sam. "Niikaua kui me teame, et välisüksused teavad meie asukohta, on meil sellega lihtsam toime tulla."
  
  "Tule nüüd, Sammo," naeratas Patrick. "Kas sa ei arvanud, et ma lihtsalt langen käskluste alla, kui mul pole avatud tagaust?"
  
  "Aga kas me jääme kauaks?" - küsis Perdue. "Pean tunnistama, et ma ei taha sellest Pühast Kastist liiga kaua rääkida. See on peatükk, mille tahaksin lõpetada ja naasta oma ellu, tead?
  
  "Ma saan aru," ütles Patrick. "Võtan täieliku vastutuse selle ekspeditsiooni ohutuse eest. Me asume tööle tagasi niipea, kui kohtume professoriga. Imru."
  
  
  * * *
  
  
  Kui nad Kairosse maandusid, oli pime. Pime oli mitte ainult öö tõttu, vaid ka kõigis lähedalasuvates linnades, mistõttu oli Super Herculesel äärmiselt raske edukalt maanduda tulepottidega valgustatud rajale. Väikesest aknast välja vaadates tundis Nina kurjakuulutavat käsi, mis oli väga sarnane klaustrofoobiahooga, kui ta sattus kinnisesse ruumi. Teda valdas lämmatav, hirmutav tunne.
  
  "Mul on tunne, nagu oleksin kirstu lukustatud," ütles ta Samile.
  
  Ta oli sama üllatunud kui naine Kairo üle kogetu üle, kuid Sam püüdis mitte paanikasse sattuda. "Ära muretse, kallis. Ebamugavust peaksid praegu tundma ainult need inimesed, kes kardavad kõrgust. Elektrikatkestus on ilmselt tingitud elektrijaamast või muust.
  
  Piloot vaatas neile tagasi. "Palun pange kinni ja laske mul keskenduda. Aitäh!"
  
  Nina tundis, et ta jalad annavad järele. Saja miili ulatuses neist allpool oli ainsaks valgusallikaks Heraklese juhtpaneel kokpitis. Kogu Egiptus oli kottpime, üks paljudest riikidest, kus oli seletamatu elektrikatkestus, mida keegi ei suutnud tuvastada. Nii palju kui ta vihkas seda saade Nii jahmunud kui ta oli, ei suutnud ta vabaneda tundest, et foobia on temas võimust võtmas. Ta ei olnud mitte ainult vanas lendavas mootoriga supipurgis, vaid avastas nüüd, et valguse puudumine simuleerib täielikult suletud ruumi.
  
  Perdue istus tema kõrvale ja märkas, kuidas ta lõug ja käed värisesid. Ta kallistas teda ega öelnud midagi, mis Nina arvates oli ebatavaliselt rahustav. Lisatud on Kira ja Sam, kes valmistusid maandumiseks, kogusid kokku kõik oma varustuse ja lugesid materjale, enne kui end rihmaga sidusid.
  
  "Pean tunnistama, Effendi, ma olen selle küsimuse suhtes üsna uudishimulik, professor. Imru tahab väga sinuga arutada," hõikas Ajo üle mootorite kõrvulukustava müra. Perdue naeratas, olles teadlik oma endise giidi põnevusest.
  
  "Kas sa tead midagi, mida meie ei tea, kallis Ajo?" - küsis Perdue.
  
  "Ei, ainult see prof. Imru on tuntud kui väga tark mees ja oma kogukonna kuningas. Ta armastab iidset ajalugu ja loomulikult arheoloogiat, aga see, et ta sind näha tahab, on mulle suur au. Loodan, et see kohtumine räägib asjadest, mille poolest ta on tuntud. Ta on väga võimas mees, kellel on ajaloos tugev käsi.
  
  "Märkus," vastas Perdue. "Siis loodame parimat."
  
  "Masonite tempel," ütles Nina. "Kas ta on vabamüürlane?"
  
  "Jah, proua," kinnitas Ajo. "Isise looži suurmeister Gizas."
  
  Perdue silmad lõid särama. "Masonid? Ja nad otsivad minu abi?" Ta vaatas Patrickut. "Nüüd olen huvitatud."
  
  Patrick naeratas, tundes kergendust, et ta ei pea võtma vastutust reisi eest, mille vastu Perduel polnud huvi. Nina nõjatus samuti toolil tahapoole, tundes end kohtumise võimalustest rohkem võrgutatuna. Kuigi traditsiooniliselt ei lubatud naised vabamüürlaste koosolekutele, tundis ta paljusid ajalooliselt suuri mehi, kes kuulusid iidsesse ja võimsasse organisatsiooni, mille päritolu teda alati paelus. Ajaloolasena mõistis ta, et paljud nende iidsed riitused ja saladused olid ajaloo olemus ja selle mõju maailma sündmustele.
  
  
  23
  Nagu teemant taevas
  
  
  Prof. Imru tervitas Perduele sõbralikult, kui ta avas rühmale kõrge värava. "Tore teid jälle näha, härra Perdue. Loodan, et teie jaoks oli kõik hästi?"
  
  "Noh, ma olin unes veidi ärritunud ja toit ei meeldi ikka veel, aga ma paranen, aitäh, professor," vastas Perdue naeratades. "Tegelikult piisab ainuüksi sellest, et ma ei naudi vangide külalislahkust, et mind iga päev õnnelikuks teha."
  
  "Ma arvan nii," nõustus professor kaastundega. "Isiklikult polnud vanglakaristus meie eesmärk. Pealegi tundub, et MI6 inimeste eesmärk oli sind eluks ajaks vangi panna, mitte Etioopia delegatsiooni. Professori ülestunnistus heitis pisut valgust Karsteni kättemaksuhimulistele ambitsioonidele, andes veelgi suuremat usaldust tõsiasjale, et ta kavatses Purdue kätte saada, kuid see oli midagi muud.
  
  Pärast seda, kui rühm ühines müürsepameistriga templi ees armsas jahedas varjus, oli algamas tõsine arutelu. Penekal ei suutnud lõpetada Ninale otsa vaatamist, kuid naine võttis tema vaikse imetluse armulikult vastu. Perdue ja Sam pidasid tema ilmselget armumist temasse lõbusaks, kuid nad kahandasid oma lõbusust silmapilgutuste ja tõugetega, kuni vestlus omandas formaalsuse ja tõsiduse.
  
  "Meister Penekal usub, et meid kummitab see, mida müstikas nimetatakse maagiaks. Nii et seda tegelast ei tohiks kunagi kujutleda tänapäevaste standardite järgi kavala ja kavalana," ütles professor. Imru alustas.
  
  "Näiteks on tema nende elektrikatkestuste põhjuseks," lisas Penekal vaikselt.
  
  "Kui saate, meister Penekal, hoiduge endast ette jäämast enne, kui ma selgitan meie dilemma esoteerilist olemust," ütles professor. küsis Imru vana astronoomi käest. "Penekali avalduses on palju tõtt, kuid saate paremini aru, kui ma põhitõed lahti seletan. Ma saan aru, et teil on püha kasti tagastamiseks vaid teatud aeg, seega püüame seda teha nii kiiresti kui võimalik.
  
  "Aitäh," ütles Perdue. "Ma tahan seda teha nii kiiresti kui võimalik."
  
  "Muidugi," prof. Imru noogutas ja jätkas siis rühmale tema ja astronoomi seni kogutu õpetamist. Sel ajal, kui Ninale, Perduele, Samile ja Ajole õpetati lendtähtede suhete ja uitava targa mõrvarröövide kohta, askeldas keegi väravas.
  
  "Palun vabandust," vabandas Penekal. "Ma tean, kes see on. Ma vabandan tema hilinemise pärast."
  
  "Läbi paksu ja vedela. Siin on võtmed, meister Penekal," ütles professor ja ulatas Penekalile värava võtme, et meeletu Ofar sisse lastaks, kui too jätkas Šoti ekspeditsiooni abistamist neile järele jõudmiseks. Ofar näis kurnatud, silmad paanikast ja eelaimustest pärani, kui sõber värava avas. "Kas nad on sellest juba aru saanud?" ta hingas raskelt.
  
  "Me teavitame neid praegu, mu sõber," kinnitas Penekal Ofara.
  
  "Kiirustage," anus Ofar. "Veel kakskümmend minutit tagasi langes veel üks täht!"
  
  "Mida?" Penekal oli meeletu. "Milline neist?"
  
  "Esimene seitsmest õest!" Ofar avanes, tema sõnad nagu naelad kirstus. "Peame kiirustama, Penekal! Peame kohe vastu võitlema, muidu läheb kõik kaotsi! Ta huuled värisesid nagu sureval mehel. "Me peame võluri peatama, Penekal, muidu ei ela meie lapsed vanaduseni!"
  
  "Ma olen sellest hästi teadlik, mu vana sõber," rahustas Penekal Ofara, toetades teda kindla käega selja taga, kui nad aias soojale hubasele kaminale lähenesid. Leegid olid tervitatavad, valgustades vana templi fassaadi suurejoonelise teatega, kus kohalviibijate varjud olid seintel kujutatud ja animeerisid nende iga liigutust.
  
  "Tere tulemast, meister Ofar", prof. ütles Imru, kui vanamees istudes teistele koguduseliikmetele noogutas. "Olen nüüd toonud hr Perdue ja tema kolleegid meie spekulatsioonidele hoogu. Nad teavad, et võlur on tõesti hõivatud kohutava ennustuse kudumisega," teatas professor. "Jätan Hermopolise draakonivaatlejate, Thothi preestrite suguvõsa põlvnevate meeste astronoomidele öelda, mida see mõrtsukas teha võib."
  
  Penekal tõusis toolilt, rullides rullid lahti eredas laternavalguses, mis voolas puuokste külge rippuvatest anumatest. Perdue ja ta sõbrad kogunesid kohe lähemale, et koodeksit ja diagramme hoolikalt uurida.
  
  "See on antiikaja tähtkaart, mis katab otse Egiptuse, Tuneesia ... üldiselt kogu Lähis-Ida, nagu me seda tunneme," selgitas Penekal. "Viimase kahe nädala jooksul oleme kolleeg Ofariga märganud mitmeid häirivaid taevanähtusi."
  
  "Nagu näiteks?" - küsis Sam, uurides hoolikalt vana pruuni pärgamenti ja selle hämmastavat teavet, mis oli kirjutatud numbrite ja tundmatu kirjatüübiga.
  
  "Nagu langevad tähed," peatas ta Sami objektiivse peopesa avatud žestiga, enne kui ajakirjanik jõudis rääkida, "aga... mitte need, kelle kukkumist me endale lubada saame. Ma julgeksin väita, et need taevakehad ei ole ainult gaasid, mis iseennast tarbivad, vaid planeedid, mis on kaugelt väikesed. Kui seda tüüpi tähed langevad, tähendab see, et nad on oma orbiitidelt tõrjutud. Ofar näis oma sõnadest täiesti šokeeritud. "See tähendab, et nende surm võib põhjustada ahelreaktsiooni neid ümbritsevates tähtkujudes."
  
  Nina õhkas. "Kõlab nagu häda."
  
  "Proual on õigus," tunnistas Ofar. "Ja kõik need konkreetsed kehad on olulised, nii olulised, et neil on nimed, mille järgi neid tuvastatakse."
  
  "Mitte numbrid tavaliste teadlaste nimede järel, nagu paljud tänapäeva silmapaistvad staarid," teatas Penekal laua taga publikule. "Nende nimed olid nii tähtsad, nagu ka nende asukoht taevas maa kohal, et nad olid teada isegi Jumala rahvale."
  
  Sam oli lummatud. Kuigi ta veetis oma elu tegeledes kuritegelike organisatsioonide ja salakurjadega, pidi ta alistuma võlule, mille tähistaeva müstiline maine talle andis. "Kuidas nii, härra Ofar?" küsis Sam siira huviga, tehes endale paar märkust, et meeles pidada terminoloogiat ja positsioonide nimesid graafikul.
  
  "Saalomoni, Piibli targa kuninga Testamendis on öeldud, et kuningas Saalomon sidus seitsekümmend kaks deemonit ja sundis neid ehitama Jeruusalemma templit," jutustas Ophar nagu vana bard.
  
  Tema avaldust võttis rühm loomulikult vastu vaikiva mõtisklusena maskeeritud küünilisusega. Ainult Ajo istus liikumatult ja vaatas pea kohal olevaid tähti. Kui elekter katkes kogu ümbritsevas riigis ja muudes piirkondades, mitte nagu Egiptus, ületas tähtede sära kosmose pilkane pimedus, mis pidevalt kõike üle hõikas.
  
  "Ma tean, kuidas see kõlama peaks," selgitas Penekal, "aga "deemonite" olemuse avaldamiseks peate mõtlema haigustele ja halbadele emotsioonidele, mitte sarvilistele deemonitele. See kõlab alguses absurdselt, kuni me räägime teile, mida me täheldasime, mis juhtus. Alles siis hakkate umbusaldust hoiatamise kasuks peatama.
  
  "Ma kinnitasin meistritele Ofarile ja Penekalile, et väga vähestel, kes on piisavalt targad, et mõista seda salajast peatükki, on tegelikult vahendid selle vastu midagi ette võtta," ütleb professor. Imru rääkis Šotimaalt saabunud külalistele. "Ja seepärast pidasin teid, härra Perdue, ja teie sõpru õigeteks inimesteks, kellele selles suhtes läheneda. Ma olen ka palju teie töid lugenud, härra Cleave," ütles ta Samile. "Sain palju teada teie mõnikord uskumatutest katsumustest ja seiklustest dr Gouldi ja härra Perduega. See on mind veennud, et teie ei ole need inimesed, kes jätavad pimesi kõrvale kummalised ja segased küsimused, millega me siin iga päev oma vastavate korralduste raames kokku puutume.
  
  Suurepärane töö, professor, mõtles Nina. On hea, et lubate meid selle võluva, kuigi patroneeriva ülendamise aruandega. Võib-olla oli see naiselik jõud, mis võimaldas Ninal hoomata kiituse kõnekat psühholoogiat, kuid ta ei kavatsenud seda kõva häälega välja öelda. See on juba tekitanud pingeid Perdue ja koloneli vahel. Yimen, vaid üks tema seaduslikest vastastest. Poleks vaja korrata ebaproduktiivset praktikat prof. Ma muudan ja hävitan igaveseks Perdue maine, et kinnitada tema intuitsiooni Meister Masoni kohta.
  
  Ja nii hoidis dr Gould tal keelt, kui ta kuulas astronoomi ilusat jutustamist, tema hääl oli sama rahustav nagu vana võluri ulmefilmist.
  
  
  24
  Kokkulepe
  
  
  Varsti pärast seda teenis neid prof. Majahoidjad Imru. Baladi leiva ja ta'meyi (falafel) kandikutele järgnesid veel kaks kandiku vürtsikat Hawushit. Veisehakkliha ja vürtsid täitsid nende ninasõõrmed joovastavate aroomidega. Kandikud asetati suurele lauale ja professori mehed lahkusid sama ootamatult ja vaikselt, nagu nad olid ilmunud.
  
  Külastajad võtsid masonite maiuse innukalt vastu ja serveerisid seda heakskiitva mürina saatel, mis omanikule väga meeldis. Kui nad kõik olid veidi kosutust saanud, oli aeg rohkem infot hankida, sest Perdue peol polnud palju vaba aega.
  
  "Palun, meister Ofar, jätkake," ütles prof. Imru kutsus.
  
  "Meie, minu ordu, valduses on pärgamentide komplekt pealkirjaga "Saalomoni koodeks"," selgitas Ofar. "Need tekstid ütlevad, et kuningas Saalomon ja tema mustkunstnikud - keda me võime tänapäeval näha alkeemikutena - hoidsid mingil moel kõik sidusid deemonid nägemiskivisse - teemantidesse." Tema tumedad silmad särasid salapärasusest, kui ta häält langetas, pöördudes iga kuulaja poole. "Ja iga teemandi jaoks ristiti teatud täht, et tähistada langenud vaime."
  
  "Tähekaart," märkis Perdue, osutades meeletule taevasele kriipsule ühel pärgamendilehel. Nii Ofar kui ka Penekal noogutasid krüptiliselt ning mõlemad mehed nägid palju rahulikumad, et tuua oma häda tänapäeva kõrvadele.
  
  "Nüüd, nagu ütles prof. Võib-olla selgitas Imru teile meie äraolekul, et meil on alust arvata, et tark kõnnib jälle meie seas," rääkis Ofar. "Ja iga täht, mis on seni langenud, on olnud Saalomoni kaardil märkimisväärne."
  
  Penekal lisas: "Ja seega ilmnes igaühe eriline jõud mingil kujul, mis oli äratuntav ainult neile, kes teavad, mida otsida, kas teate?"
  
  "Haljunud Madame Chantali majahoidja, kes mõni päev tagasi Nice'i häärberis kanepiköie külge poodi?" teatas Ofar, oodates, kuni kolleeg täidab lüngad.
  
  "Koodeksis öeldakse, et deemon Onoskelis kudus kanepist köied, mida kasutati Jeruusalemma templi ehitamisel," ütles Penekal.
  
  Ofar jätkas: "Kukkus ka Lõvi tähtkuju seitsmes täht, nimega Rhabdos."
  
  "Süütaja lampide jaoks templis selle ehitamise ajal," selgitas Penekal omakorda. Ta tõstis lahtised peopesad üles ja vaatas ringi pimeduses, mis ümbritses linna. "Ümberkaudsetel maadel kustusid lambid kõikjal. Ainult tuli saab valgust luua, nagu olete näinud. Ei tule lampe ega elektrivalgusteid."
  
  Nina ja Sam vahetasid hirmunud, kuid lootusrikkaid pilke. Perdue ja Ajo näitasid kummaliste tehingute vastu huvi ja kerget elevust. Perdue noogutas aeglaselt, järgides vaatlejate esitatud mustreid. "Meistrid Penekal ja Ofar, mida te täpselt soovite, et me teeksime? Ma saan aru, mis sa räägid, mis toimub. Küll aga vajan selgitust selle kohta, milleks täpselt mind ja mu kolleege kutsuti.
  
  "Kuulsin midagi häirivat viimase langenud tähe kohta, söör, varem siia teel olnud taksos. Ilmselt mered tõusevad, kuid mis tahes loodusliku põhjuse vastu. Kaardil oleva tähe järgi, mille sõber mulle viimati osutas, on see kohutav saatus," kurvastas Penekal. "Härra Perdue, vajame teie abi järelejäänud kuningas Saalomoni teemantide hankimisel. Nõustaja kogub need kokku ja kui ta seda teeb, langeb teine täht; järjekordne katk on tulemas."
  
  "Noh, kus need teemandid siis on? Olen kindel, et saan aidata teil neid enne võlurit välja kaevata..." ütles ta.
  
  "Võlur, söör," värises Ofari hääl.
  
  "Vabandust. Nõustaja," parandas Purdue oma vea kiiresti, "leiab nad üles.
  
  Prof. Imru tõusis püsti ja viipas oma tähte vaatavatele liitlastele, et nad võtaksid hetke. "Näete, härra Perdue, see on probleem. Paljud kuningas Saalomoni teemandid olid sajandite jooksul rikaste inimeste - kuningate, riigipeade ja haruldaste kalliskivide kollektsionääride - seas laiali ja nii kasutas mustkunstnik pettuse ja mõrva, et need ükshaaval kätte saada.
  
  "Oh issand," pomises Nina. "See on nagu nõel heinakuhjas. Kuidas me leiame need kõik? Kas teil on andmeid nende teemantide kohta, mida me otsime?
  
  "Kahjuks ei, dr Gould," ütles prof. hädaldas Imru. Ta naeratas rumalalt, tundes end lollina, et isegi selle üles tõi. "Tegelikult tegime vaatlejad ja mina nalja, et härra Perdue oli piisavalt rikas, et kõnealused teemandid tagasi osta, et säästa meie vaeva ja aega."
  
  Kõik naersid lõbusa absurdi üle, kuid Nina jälgis müürsepa meisterlikkust, teades hästi, et ta esitas ettepaneku ilma igasuguste ootusteta peale Perdue ekstravagantse, riskantse loomupärase turgutuse. Taas jättis ta ülima manipuleerimise enda teada ja naeratas. Ta vaatas Perduele otsa, püüdes talle hoiatavat pilku heita, kuid Nina nägi, et ta naeris natuke liiga kõvasti.
  
  Mitte mingil juhul maailmas, mõtles ta. Ta tõesti kaalub seda!
  
  "Sam," ütles ta rõõmsalt.
  
  "Jah, ma tean. Ta võtab õnge ja me ei saa teda peatada," vastas Sam talle otsa vaatamata, naerdes, püüdes hajameelsena näida.
  
  "Sam," kordas ta, suutmata vastust sõnastada.
  
  "Ta võib seda endale lubada," naeratas Sam.
  
  Kuid Nina ei suutnud seda enam omaette hoida. Lubades oma arvamust avaldada võimalikult sõbralikult ja lugupidavalt, tõusis ta oma kohalt püsti. Tema väike figuur vaidlustas professori hiiglasliku varju. Seisan vabamüürlaste templi seina taustal nendevahelise tule peegelduses.
  
  "Kogu lugupidamisega, professor, ma arvan, et mitte," vastas ta. "Kui esemetel on selline väärtus, ei ole soovitatav kasutada tavalist finantskauplemist. Julgen väita, et sellist asja on absurdne ette kujutada. Ja ma võin teile oma kogemuse põhjal peaaegu kinnitada, et asjatundmatud inimesed, olgu rikkad või mitte, ei jäta oma aaretest kergesti lahku. Ja meil ei ole kindlasti aega neid kõiki üles leida ja tüütuid vestlusi alustada enne, kui teie võlur nad üles leiab.
  
  Nina püüdis säilitada muljetavaldavat tooni, tema hele hääl andis mõista, et ta soovitas lihtsalt kiiremat meetodit, kuigi tegelikult oli ta selle idee vastu. Egiptuse mehed, kes polnud harjunud naise juuresolekut isegi leppima, rääkimata tema arutelus osalemisest, istusid pikka aega vaikuses, samal ajal kui Perdue ja Sam hinge kinni hoidsid.
  
  Tema täielikuks üllatuseks oli prof. Imru vastas: "Olen tõesti nõus, dr Gould. Seda on üsna absurdne oodata, rääkimata õigeaegsest täitmisest.
  
  "Vaadake," alustas Perdue turniiri kohta, end mugavalt oma istme servale sättides. "Ma hindan su muret, mu kallis Nina, ja nõustun, et sellise asja tegemine tundub kaugeleulatuv. Siiski võin kinnitada, et midagi ei lõigata ega kuivatata. Soovitud saavutamiseks saame kasutada erinevaid meetodeid. Sel juhul võiksin kindlasti mõne omaniku poole pöörduda ja pakkumise teha."
  
  "Sa teed minuga nalja," hüüatas Sam juhuslikult teiselt poolt lauda. "Mis on saak? Üks peab olema, muidu oled täiesti hull, vanamees.
  
  "Ei, Sam, ma olen täiesti siiras," kinnitas Perdue. "Inimesed, kuulake mind." Miljardär pöördus näoga oma omaniku poole. "Kui teie, professor, saaksite koguda teavet nende väheste üksikisikute kohta, kellel on meile vajalikud kivid, saaksin oma maakleritel ja juriidilistel isikutel need teemandid õiglase hinnaga ostma panna, ilma et mind pankrotti läheks. Nad väljastavad omandiõiguse dokumendid pärast seda, kui määratud ekspert on nende autentsust kinnitanud. Ta heitis professorile terase pilgu, millest kiirgas enesekindlust, milletaolist Sam ja Nina polnud oma sõbras ammu näinud. "See on probleem, professor."
  
  Nina naeratas oma väikeses varju- ja tulenurgas, hammustades ampsu, samal ajal kui Perdue oma endise vastasega lepingu sõlmis. "Konks on selles, et pärast seda, kui me mustkunstniku missiooni nurjasime, on kuningas Saalomoni teemandid seaduslikult minu omad."
  
  "See on minu poiss," sosistas Nina.
  
  Alguses šokeeritud prof. Tasapisi sai Imru aru, et see oli õiglane pakkumine. Lõppude lõpuks polnud ta teemantidest isegi kuulnud enne, kui astroloogid avastasid targa triki. Ta teadis hästi, et kuningas Saalomonil on tohututes kogustes kulda ja hõbedat, kuid ta ei teadnud, et kuningal endil on teemante. Lisaks Niiluse delta kirdepiirkonnas Tanises avastatud teemandikaevandustele ja teabele teiste paikade kohta, mis võivad olla kuningale vastutavad, on prof. Imr pidi tunnistama, et see oli tema jaoks uus.
  
  "Kas oleme kokku leppinud, professor?" - nõudis Perdue ja vaatas vastuse saamiseks kella.
  
  Targalt nõustus professor. Tal olid aga omad tingimused. "Ma arvan, et see on väga tark, härra Perdue, ja ka kasulik," ütles ta. "Aga mul on omamoodi vastupakkumine. Lõppude lõpuks aitan ka mina ainult Draakonivaatlejaid nende püüdlustes hoida ära kohutavat taevakatastroofi.
  
  "Ma saan aru. Mida te soovitate?" - küsis Perdue.
  
  "Ülejäänud teemandid, mis ei ole kogu Euroopa ja Aasia jõukate perede valduses, saavad Egiptuse Arheoloogiaühingu omandisse," rõhutas professor. "Need, mida teie maakleritel õnnestub pealt kuulata, kuuluvad teile. Mida sa ütled?
  
  Sam kortsutas kulmu, tundes kiusatust märkmik haarata. "Mis riigist me need teised teemandid leiame?"
  
  Uhke professor naeratas Samile ja pani rõõmsalt käed risti. "Muide, härra Cleave, me usume, et nad on maetud kalmistule, mis pole kaugel sellest, kus teie ja teie kolleegid seda kohutavat ametlikku asja ajate."
  
  "Etioopias?" Ajo rääkis esimest korda pärast seda, kui ta enda ees olevate maitsvate roogadega suhu toppima hakkas. "Nad ei ole Axumis, söör. Võin teile kinnitada. Töötasin aastaid väljakaevamistel koos erinevate rahvusvaheliste arheoloogiarühmadega selles piirkonnas.
  
  "Ma tean, härra Kira," ütles prof. ütles Imru kindlalt.
  
  "Meie iidsete tekstide kohaselt on meie otsitavad teemandid maetud Tana järve püha saare kloostrisse," teatas Penekal pidulikult.
  
  "Etioopias?" - küsis Sam. Vastuseks tõsistele kulmukortsudele kehitas ta õlgu ja selgitas: "Ma olen šotlane. Ma ei tea Aafrikast midagi, mida Tarzani filmis poleks."
  
  Nina naeratas. "Nad räägivad, et Tana järvel on saar, kus väidetavalt puhkas Neitsi Maarja teel Egiptusest, Sam," selgitas ta. "Samuti usuti, et tegelikku seaduselaegast hoiti siin enne, kui see aastal 400 pKr Axumi viidi."
  
  "Teie ajalooteadmised avaldavad mulle muljet, härra Perdue. Võib-olla võiks dr Gould kunagi töötada Rahvapärandi Liikumisega? Prof. Imru muigas. "Või isegi Egiptuse arheoloogiaühingule või ehk Kairo ülikoolile?"
  
  "Võib-olla ajutiseks nõuandjaks, professor," keeldus ta graatsiliselt. "Kuid ma armastan kaasaegset ajalugu, eriti Saksamaa II maailmasõja ajalugu."
  
  "Ah," vastas ta. "Kahju. See on nii tume, jõhker ajastu, et peaksite sellele oma südame andma. Kas ma julgen küsida, mida see sinu südames paljastab?"
  
  Nina kergitas kulmu ja vastas kiiresti. "See tähendab ainult seda, et ma kardan ajalooliste sündmuste kordumist seal, kus see mind puudutab."
  
  Pikakasvuline tumedanahaline professor vaatas alla kontrastse väikese marmornahaga doktori poole, tema silmad täis tõelist imetlust ja soojust. Perdue kartis oma armastatud Nina järjekordset kultuuriskandaali, mistõttu ta katkestas väikese kogemuse tema ja professori vahel sideme loomisest. Imru.
  
  "Olgu siis," plaksutas Perdue käsi ja naeratas. "Alustame esimese asjana hommikul."
  
  "Jah," nõustus Nina. "Olin väsinud nagu koer ja ka lennu hilinemine ei teinud mulle midagi."
  
  "Jah, kliimamuutus on teie kodumaal Šotimaal üsna agressiivne," nõustus saatejuht.
  
  Nad lahkusid koosolekult ülevas meeleolus, jättes vanadele astronoomidele abi pärast kergendust tundma ning prof. Olen eelseisva aardejahi pärast põnevil. Ajo astus kõrvale, et lasta Nina taksosse, samal ajal kui Sam Perduele järele jõudis.
  
  "Kas sa lindistasid selle kõik?" - küsis Perdue.
  
  "Jah, kogu tehing," kinnitas Sam. "Nii et me varastame nüüd jälle Etioopiast?" - küsis ta süütult, pidades seda kõike irooniliseks ja naljakaks.
  
  "Jah," naeratas Perdue kavalalt, tema vastus ajas kõik tema seltskonnas segadusse. "Aga seekord varastame Black Suni jaoks."
  
  
  25
  Jumalate alkeemia
  
  
  
  Antwerpen, Belgia
  
  
  Abdul Raya kõndis mööda elavat tänavat Berchemis, Antwerpeni flaami piirkonna omapärases piirkonnas. Ta oli teel antikvariaadi Hannes Vetteri, vääriskividest kinnisideeks saanud flaami asjatundja, koduäri juurde. Tema kollektsiooni kuulusid erinevad iidsed esemed Egiptusest, Mesopotaamiast, Indiast ja Venemaalt, kõik rubiinide, smaragdide, teemantide ja safiiridega. Kuid Raya ei hoolinud Vetteri kollektsiooni vanusest või haruldusest. Teda huvitas ainult üks asi ja sellest asjast oli tal vaja vaid viiendat.
  
  Wetter oli Rayaga telefoni teel rääkinud kolm päeva varem, enne kui üleujutused tõsiselt algasid. Nad maksid välja ekstsentrilise summa India päritolu vallatu pildi eest, mis oli Wetteri kollektsioonis. Kuigi ta väitis, et see konkreetne kaup ei ole müügis, ei saanud ta Rai kummalisest pakkumisest keelduda. Ostja avastas Wetteri eBayst, kuid selle põhjal, mida Wetter Rayaga vesteldes õppis, teadis egiptlane palju iidsest kunstist ja mitte midagi tehnoloogiast.
  
  Üleujutusteated on viimastel päevadel kogu Antwerpenis ja Belgias suurenenud. Kogu rannikul, Le Havre'ist ja Dieppe'ist Prantsusmaal kuni Terneuzenini Hollandis, evakueeriti kodusid, kuna merevee tase tõusis jätkuvalt kontrollimatult. Kui Antwerpen jäi keskele, oli Saftinge'i uppunud maa juba vee alla vajunud maismaa loodete tõttu juba kadunud. Ka teised linnad, nagu Goes, Vlissingen ja Middelburg, olid lainete poolt üle ujutatud kuni Haagini välja.
  
  Raya naeratas, teades, et ta on salajaste ilmakanalite meister, mida võimud ei suutnud välja mõelda. Tänavatel kohtas ta jätkuvalt inimesi, kes elavalt rääkisid, spekuleerisid ja olid hirmul meretaseme jätkuvast tõusust, mis peagi järgmise päeva jooksul Alkmaari ja ülejäänud Põhja-Hollandi üle ujutab.
  
  "Jumal karistab meid," kuulis ta, kuidas keskealine naine ütles oma mehele väljaspool kohvikut. "Sellepärast see juhtub. See on Jumala viha."
  
  Tema abikaasa näis sama šokeeritud kui tema, kuid ta püüdis arutlustest lohutust leida. "Matilda, rahune maha. Võib-olla on see lihtsalt loodusnähtus, et ilmainimesed ei saanud nende radaritega tabada," anus ta.
  
  "Aga miks?" - nõudis ta. "Loodusnähtused on põhjustatud Jumala tahtest, Martin. See on jumalik karistus."
  
  "Või jumalik kurjus," pomises abikaasa oma uskliku naise hirmuks.
  
  "Kuidas sa saad seda öelda?" - kiljus ta just siis, kui Raya mööda kõndis. "Mis põhjusel saadaks Jumal meile kurja?"
  
  "Oh, ma ei suuda sellele vastu panna," hüüatas Abdul Raya valjult. Ta pöördus, et ühineda naise ja tema abikaasaga. Nad olid tummaks tema ebatavalisest välimusest, küünistega meenutavatest kätest, teravast , kondsest näost ja sissevajunud silmadest. "Proua, kurjuse ilu seisneb selles, et erinevalt heast ei vaja kurjus hävingu tekitamiseks põhjust. Kurjuse olemus seisneb tahtlikus hävitamises puhta naudingu nimel. Tere päevast." Kui ta eemale kõndis, seisid mees ja ta naine šokeeritud, peamiselt tema paljastustest, aga kindlasti ka välimusest.
  
  Telekanalites saadeti kõikjal hoiatusi, samas kui teated üleujutustes hukkunutest ühinesid muude teadetega Vahemere vesikonnast, Austraaliast, Lõuna-Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast ähvardavate üleujutuste kohta. Jaapan kaotas poole oma elanikkonnast, samal ajal kui lugematu arv saari vajus vee alla.
  
  "Oot, mu kallid," laulis Raya rõõmsalt Hannes Vetteri majale lähenedes, "see on vee needus. Vett leidub kõikjal, mitte ainult meres. Oot, kukkunud Kunospaston on veedeemon. Sa võid oma vannidesse uppuda!
  
  See oli tähe viimane kukkumine, mida Ofar täheldas pärast seda, kui Penekal kuulis Egiptuse meretaseme tõusust. Kuid Raya teadis, mis juhtuma hakkab, sest tema oli selle kaose arhitekt. Kurnatud võlur püüdis inimkonnale vaid meelde tuletada nende tähtsusetust Universumi silmis, lugematuid silmi, mis neile igal õhtul särasid. Ja kõige tipuks nautis ta hävitamise jõudu, mida ta kontrollis, ja nooruslikku põnevust, mis oli ainuke, kes teadis, miks.
  
  Viimane oli muidugi vaid tema arvamus asjadest. Viimane kord, kui ta jagas teadmisi inimkonnaga, põhjustas see tööstusrevolutsiooni. Pärast seda ei pidanud ta palju tegema. Inimesed avastasid teaduse uues valguses, mootorid asendasid enamiku sõidukeid ja tehnoloogia nõudis Maa verd, et jätkata tõhusat võistlemist võidujooksus teiste riikide hävitamise nimel võisteldes võimu, raha ja evolutsiooni pärast. Nagu ta eeldas, kasutasid inimesed teadmisi hävingu tekitamiseks - hõrguks silmapilgutuseks kehastunud kurjusele. Kuid Rayal hakkas korduvatest sõdadest ja monotoonsest ahnusest tüdimus, nii et ta otsustas teha midagi enamat... midagi kindlat... et maailma domineerida.
  
  "Härra Raya, nii tore teid näha. Hannes Wetter, teie teenistuses." Antiigikaupmees naeratas, kui võõras mees astus trepist üles tema välisukseni.
  
  "Tere pärastlõunal, härra Vetter," tervitas Raya nõtkelt mehe kätt surudes. "Ootan oma auhinna kättesaamist."
  
  "Kindlasti. Tulge sisse," vastas Hannes rahulikult kõrvast kõrvani naeratades. "Minu pood asub keldris. Siin sa oled. " Ta viipas Rayale, et ta viiks alla väga luksuslikust trepist, mis oli kaunistatud kaunite ja kallite ehetega, mis viivad mööda reelingut alla. Nende kohal, väikese ventilaatori kerge tuule all, millega Hannes asju jahedas hoidis, särasid mõned kootud esemed.
  
  "See on huvitav väike koht. Kus on teie kliendid? küsis Raya. Hannes oli küsimusest pisut hämmingus, kuid oletas, et egiptlane kaldus lihtsalt rohkem vanaviisi tegema.
  
  "Minu kliendid tellivad tavaliselt internetist ja me saadame neile tooted," selgitas Hannes.
  
  "Kas nad usaldavad sind?" - alustas kõhn võlur siira üllatusega. "Kuidas nad teile maksavad? Ja kuidas nad teavad, et sa pead oma sõna?
  
  Müüja naeris hämmeldunud. "Seda teed, hr Raya. Minu kabinetis. Otsustasin teie palutud kaunistuse sinna jätta. Neil on päritolu, nii et olete oma ostu ehtsuses kindel," vastas Hannes viisakalt. "Siin on minu sülearvuti."
  
  "Sinu mis?" - küsis viisakas tume mustkunstnik külmalt.
  
  "Minu sülearvuti?" kordas Hannes arvuti poole osutades. "Kuhu saate oma kontolt kaupade eest tasumiseks raha kanda?"
  
  "ARUANNE!" Raya sai aru. "Muidugi jah. Mul on kahju. Mul on olnud pikk öö."
  
  "Naised või vein?" muigas rõõmsameelne Hannes.
  
  "Ma kardan, et ma kõnnin. Näete, nüüd, kui ma olen vanem, on see veelgi väsitavam," märkis Raya.
  
  "Ma tean. Ma tean seda liiga hästi," ütles Hannes. "Jooksin noorena maratone ja nüüd on mul raske trepist üles kõndida, ilma et peaksin hinge tõmbama. Kus sa kõndisid?"
  
  "Ghent. Ma ei saanud magada, nii et läksin jalgsi teile külla," selgitas Raya asjalikult ja vaatas üllatunult kontorit.
  
  "Mul on kahju?" Hannes õhkas. "Kas sa kõndisid Gentist Antwerpeni? Viiskümmend paaritu kilomeetrit?"
  
  "Jah".
  
  Hannes Vetter oli hämmastunud, kuid märkis, et kliendi välimus tundus üsna ekstsentriline, keegi, keda enamik asju ei häiri.
  
  "See on muljetavaldav. Kas sa tahaksid teed?
  
  "Ma tahaksin pilti näha," ütles Raya kindlalt.
  
  "Oh, muidugi," ütles Hannes ja astus seinaseifi juurde, et sealt 12-tolline kujuke välja võtta. Naastes tuvastasid Raya mustad silmad kohe kuus ühtlast teemanti, mis olid peidetud vääriskivide merre, mis moodustasid kujukese välimise osa. See oli vastiku välimusega deemon, paljaste hammaste ja pikkade mustade juustega peas. Mustast elevandiluust nikerdatud esemel oli põhipinna mõlemal küljel kaks külge, kuigi sellel oli ainult üks keha. Iga tahu otsaesisele asetati teemant.
  
  "Nagu mina, on see väike kurat päriselus veelgi koledam," ütles Raya haige naeratusega, võttes kujukese naerul Hanneselt. Müüjal ei olnud kavatsust oma ostja seisukohta vaidlustada, sest see oli suures osas tõsi. Kuid tema kohanemistunne päästis Rai uudishimu. "Miks sellel on viis külge? Ainuüksi sellest piisaks sissetungijate heidutamiseks.
  
  "Oh, seda," ütles Hannes innukalt päritolu kirjeldama. "Päritolu järgi otsustades oli sellel varem vaid kaks omanikku. Sudaani kuningas omas neid teisel sajandil, kuid väitis, et need on neetud, nii et ta annetas need Gibraltari lähedal Alborani meres korraldatud kampaania ajal Hispaania kirikule.
  
  Raya vaatas meest segaduses ilmega. "Seepärast on sellel viis külge?"
  
  "Ei, ei, ei," naeris Hannes. "Ma ikka jõuan sinna. See kaunistus tehti India kurjajumala Ravana eeskujul, kuid Ravanal oli kümme pead, nii et see oli tõenäoliselt ebatäpne ood jumalakuningale.
  
  "Või see pole üldse jumalakuningas," naeratas Raya, lugedes ülejäänud teemante kuueks seitsmest õest, kes on kuningas Saalomoni testamendist pärit deemonsid.
  
  "Mida sa silmas pead?" - küsis Hannes.
  
  Raya tõusis endiselt naeratades püsti. Ta ütles õrnal, didaktilisel toonil: "Vaata."
  
  Vaatamata antikvariaadi ägedale vastulausele eemaldas Raya ükshaaval iga teemandi taskunoaga, kuni tal oli peopesal kuus. Hannes ei teadnud, miks, kuid ta oli külastajast liiga ehmunud, et tema peatamiseks midagi ette võtta. Teda valdas hiiliv hirm, justkui seisaks kurat ise tema juures ja ta ei saanud muud teha kui vaadata, nagu tema külaline nõudis. Pikakasvuline egiptlane kogus teemandid peopessa. Nagu salongivõlur odaval peol, näitas ta Hannesele kive. "Vaata seda?"
  
  "Ja-jah," kinnitas Hannes, otsaesine higist märg.
  
  "Need on kuus õest seitsmest, deemonid, kes on kuningas Saalomoni poolt oma templit ehitama pannud," ütles Raya showmehe-laadse teabega. "Nad vastutasid Jeruusalemma templi aluste kaevamise eest."
  
  "Huvitav," pigistas Hannes välja, püüdes rääkida tasa ja mitte sattuda paanikasse. See, mida tema klient talle rääkis, oli nii absurdne kui ka hirmutav, mis Hannese silmis muutis ta hulluks. See andis talle põhjust arvata, et Raya võib olla ohtlik, nii et ta mängis praegu kaasa. Ta mõistis, et tõenäoliselt ta selle artefakti eest palka ei saa.
  
  "Jah, see on väga huvitav, härra Vetter, aga teate, mis on tõeliselt põnev?" - küsis Raya samal ajal kui Hannes tühja pilguga pealt vaatas. Teise käega tõmbas Raya Celeste taskust välja. Tema piklike käte sujuvad, libisevad liigutused olid vaatamiseks üsna ilusad, nagu balletitantsijal. Kuid Rai silmad tumenesid, kui ta oma kaks kätt kokku viis. "Nüüd näete midagi tõeliselt huvitavat. Nimetage seda alkeemiaks; Suure Disaini alkeemia, jumalate muundumine! Raya nuttis sellest järgnenud mürinast, mis kostis igalt poolt. Tema küüniste sees, peenikeste sõrmede ja peopesavoldude vahel oli punakas kuma. Ta tõstis käed, demonstreerides uhkelt oma kummalise alkeemia jõudu Hannesele, kes õudusest rinnast kinni hoidis.
  
  "Lükka see südameatakk edasi, härra Vetter, kuni näed omaenda templi vundamenti," palus Raya rõõmsalt. "Vaata!"
  
  See kohutav käsk vaadata oli Hannes Vetterile liiast ja ta vajus põrandale, hoides oma ahenevast rinnast kinni. Tema kohal rõõmustas kurja võlurit karmiinpunane kuma tema kätes, kui Celeste kohtus kuue õe teemantiga, pannes need ründama. Maapind hakkas nende all värisema ja värinad nihutasid Hannese elanud hoone tugisambaid. Ta kuulis, kuidas maavärina kasvades klaas purunes ning suured betoon- ja terasvarraste tükid põrandale varisesid.
  
  Väljas kasvas seismiline aktiivsus kuus korda, raputades kogu Antwerpeni maavärina epitsentrina ja roomas seejärel mööda maapinda igas suunas. Peagi pidid nad jõudma Saksamaale ja Hollandisse ning reostama Põhjamere ookeanipõhja. Raya sai Hanneselt selle, mida vajas, jättes sureva mehe oma kodu rusude alla. Mustkunstnik pidi kiirustama Austriasse, et kohtuda Salzkammerguti piirkonnas mehega, kes väitis, et tal on Celeste järel kõige nõutum kivi.
  
  "Kohtumiseni, härra Karsten."
  
  
  26
  Me vabastame skorpioni Madu peal
  
  
  Nina lasi alla viimase õlle, enne kui Herakles hakkas Tigray piirkonnas Dansha kliiniku lähedal ümber ajutise maandumisraja. Nagu nad plaanisid, oli varaõhtu. Pärast seda, kui tema ja Patrick arutasid strateegiat, sai Perdue oma haldusabide abiga hiljuti loa mahajäetud raja kasutamiseks. Patrick võttis enda peale koloneli teavitamise. Yimen, kuidas ta oli kohustatud tegutsema vastavalt kokkuleppele, mille Perdue proovimeeskond Etioopia valitsuse ja selle esindajatega sõlmis.
  
  "Jooge, poisid," ütles ta. "Oleme nüüd vaenlase liinide taga..." heitis ta pilgu Perduele, "... jälle." Ta istus maha, kui nad kõik oma viimase külma õlle avasid, enne kui püha kasti Axumi tagasi saatsid. "Nii, et asi oleks selge. Paddy, miks me ei maandu suures Axumi lennujaamas?
  
  "Sest seda nad, kes iganes nad ka poleks, ootavad," pilgutas Sam silma. "Pole midagi muud kui impulsiivne plaanide muutmine vaenlase varvastel hoidmiseks."
  
  "Aga sa ütlesid Yimenile," vastas ta.
  
  "Jah, Nina. Kuid enamikule tsiviilisikutest ja arheoloogiaekspertidest, kes on meie peale vihased, ei teatata niipea, et nad siia jõuaksid," selgitas Patrick. "Selleks ajaks, kui nad suust suhu siia jõuavad, oleme teel Yeha mäele, kus Perdue avastas püha kasti. Sõidame märgistamata kahe ja poole tükiga veoautos, millel pole nähtavaid värve ega embleeme, mis muudab meid Etioopia kodanike jaoks peaaegu nähtamatuks. Ta vahetas Perduega naeratuse.
  
  "Suurepärane," vastas naine. "Aga miks siin, kui on oluline küsida?"
  
  "Noh," osutas Patrick laeva katusele kahvatu valguse all olevale kaardile, "näete, et Dansha asub umbes kesklinnas, siin Axumi vahel poolel teel," osutas ta linna nimele ja jooksis nimetissõrme otsaga mööda paberit vasakule ja alla. "Ja teie eesmärk on Tana järv siinsamas, Axumist edelas."
  
  "Niisiis, me kahekordistame kohe, kui kasti maha paneme?" - küsis Sam, enne kui Nina jõudis kahelda, et Patrick kasutas sõna "meie" asemel sõna "teie".
  
  "Ei, Sam," naeratas Perdue, "meie armastatud Nina ühineb sinuga reisil Tana Kirkosele, saarele, kus asuvad teemandid. Senikaua läheme Patrick, Ajo ja mina Axumi koos Sacred Boxiga, et esineda Etioopia valitsuse ja Yimenu rahva ees.
  
  "Oota mida?" Nina ahhetas, haarates Sami reiest, kui too kulmu kortsutades ette kummardus. "Kas mina ja Sam läheme kahekesi neetud teemante varastama?"
  
  Sam naeratas. "Mulle meeldib see".
  
  "Oh, persse," oigas ta, nõjatudes vastu lennuki kõhtu, kui see veeres, valmistudes maanduma.
  
  "Tule nüüd, dr. Gould. See ei säästaks meid mitte ainult Egiptuse tähevaatlejatele kivide tarnimise aega, vaid toimiks ka ideaalse kattena," kutsus Perdue üles.
  
  "Ja järgmise asjana, mida sa tead, arreteeritakse ja minust saab taas Obani kurikuulsaim elanik," kortsutas ta kulmu, surudes oma täidlased huuled pudelikaelale.
  
  "Kas sa oled Obanist?" - küsis piloot Ninalt, pööramata ringi, samal ajal kui ta kontrollis enda ees olevaid juhtnuppe.
  
  "Jah," vastas naine.
  
  "Kohutav nende inimeste pärast teie linnast, hei? Kui kahju," ütles piloot.
  
  Perdue ja Sam elasid ka Ninaga, mõlemad sama hajameelsed kui ta oli. "Mis inimesed?" - ta küsis. "Mis on juhtunud?"
  
  "Oh, ma nägin seda Edinburghi ajalehes umbes kolm päeva tagasi, võib-olla kauemgi," ütles piloot. "Arst ja tema naine hukkusid autoõnnetuses. Uppus Loch Lomondis pärast seda, kui nende auto vette kukkus või midagi sellist.
  
  "Oh mu jumal!" - hüüatas ta hirmunult. "Kas sa tundsid nime ära?"
  
  "Jah, las ma mõtlen," hüüdis ta üle mootorite mürina. "Me ikka ütlesime, et tema nimel on midagi pistmist veega, tead? Iroonia on selles, et nad upuvad, tead? Ee..."
  
  "Rand?" - pigistas ta välja, tahtes meeleheitlikult teada, kuid kartis igasugust kinnitust.
  
  "See on kõik! Jah, Beach, see on kõik. Dr Beach ja tema naine," lõi ta pöidla ja sõrmusesõrmega, enne kui taipas halvimat. "Oh jumal, ma loodan, et nad polnud su sõbrad."
  
  "Oh, Jeesus," nuttis Nina talle käte vahele.
  
  "Mul on väga kahju, dr Gould," vabandas piloot, kui ta pöördus, et valmistuda maandumiseks paksus pimeduses, mis oli viimasel ajal levinud kogu Põhja-Aafrikas. "Mul polnud aimugi, et sa ei kuulnud."
  
  "Pole midagi," õhkas ta laastatuna. "Muidugi ei saanud sa kuidagi teada, et ma neist teadsin. Kõik on korras. Kõik on korras".
  
  Nina ei nutnud, kuid ta käed värisesid ja kurbus oli ta silmis tardunud. Perdue kallistas teda ühe käega. "Tead, nad poleks praegu surnud, kui ma poleks Kanadasse läinud ja kogu seda identiteedi segadust tekitanud, mis viis tema röövimiseni," sosistas ta ja kiristas hambaid süütunde pärast, mis ta südant piinas.
  
  "Jama, Nina," protesteeris Sam vaikselt. "Sa tead, et see on jama, eks? See natsivärdjas tapab ikkagi kõik, kes tema teel..." Sam ei rääkinud kohutavalt ilmselgest, kuid Perdue lõpetas tema süüdistamise. Patrick vaikis ja otsustas praegu selleks jääda.
  
  "Teel mind hävitama," pomises Perdue oma ülestunnistuses hirmuga. "See polnud sinu süü, mu kallis Nina. Nagu alati, tegi teie koostöö minuga teist süütuks sihtmärgiks ja dr Beachi osalemine minu päästmises äratas tema pere tähelepanu. Jeesus Kristus! Ma olen lihtsalt kõndiv surmaendel, kas pole? "Ütles ta rohkem sisekaemusega kui enesehaletsusega.
  
  Ta lasi Nina värisevast kehast lahti ja ta tahtis hetkeks teda tagasi tõmmata, kuid jättis ta oma mõtete juurde. Sam sai väga hästi aru, et see maksustas vastavalt mõlemale tema sõbrale. Ta vaatas tema vastas istunud Ajo poole, kui lennuki rattad vana lennuraja mõranenud, pisut võsastunud asfalti Heraklese jõuga põrkasid. Egiptlane pilgutas väga aeglaselt, andes Samile märku lõdvestuda ja mitte nii kiiresti reageerida.
  
  Sam noogutas vaikselt ja valmistudes vaimselt eelseisvaks reisiks Tana järve äärde. Peagi peatus Super Hercules järk-järgult ja Sam nägi, et Perdue jõllitas Sacred Box reliikviat. Hõbedakarvaline miljardärist maadeavastaja ei olnud enam nii rõõmsameelne kui varem, vaid istus selle asemel hädaldades oma kinnisidee pärast ajalooliste esemete üle, käed rippusid lõdvalt reite vahel. Sam hingas sügavalt sisse. See oli halvim aeg igapäevaste päringute jaoks, kuid see oli ka väga oluline teave, mida ta vajas. Valides võimalikult taktitundelise hetke, heitis Sam pilgu vaikivale Patrickule, enne kui küsis Perduelt: "Mul ja Ninal on auto, et jõuda Perdue Tana järve äärde?"
  
  "Sa saad aru. See on silmapaistmatu väike Volkswagen. Loodan, et sa ei pahanda," ütles Perdue nõrgalt. Nina märjad silmad pöördusid tagasi ja puperdasid, kui ta püüdis enne tohutust lennukist väljumist pisaraid peatada. Ta võttis Perdue käest ja pigistas seda. Tema hääl kõikus, kui ta talle sosistas, kuid tema sõnad olid palju vähem häirivad. "Kõik, mida me praegu teha saame, on tagada, et kahe näoga värdjas saaks selle, mida ta väärib, Perdue. Inimesed suhtlevad teiega teie pärast, kuna olete olemasolust entusiastlik ja huvitatud ilusatest asjadest. Oma geniaalsuse ja oma leiutistega sillutate teed parema elatustaseme poole.
  
  Oma lummava hääle taustal võis Perdue ähmaselt märgata tagakaane avanemise kriuksumist ja teisi inimesi, kes valmistusid pidevalt püha kasti Yeha mäe sügavusest välja viima. Ta kuulis, kuidas Sam ja Ajo arutasid reliikvia kaalu üle, kuid tegelikult kuulis ta ainult Nina viimaseid lauseid.
  
  "Me kõik otsustasime teiega koostööd teha ammu enne tšekkide kinnitamist, mu poiss," tunnistas ta. "Ja dr Beach otsustas teid päästa, sest ta teadis, kui tähtis te maailmale olete. Mu jumal, Perdue, sa oled inimestele, kes sind tunnevad, midagi enamat kui täht taevas. Sina oled päike, mis hoiab meid kõiki tasakaalus, hoiab meid soojas ja paneb meid orbiidil arenema. Inimesed ihkavad teie magnetilist kohalolekut ja kui ma pean selle privileegi pärast surema, siis olgu see nii."
  
  Patrick ei tahtnud segada, kuid tal oli ajakava, millest kinni pidada, ja ta lähenes aeglaselt, et anda märku, et on aeg lahkuda. Perdue ei teadnud, kuidas Nina pühendunud sõnadele reageerida, kuid ta nägi, kuidas Sam seisis kogu oma karmis hiilguses, käed ristis ja naeratas, nagu toetaks ta Nina tundeid. "Teeme ära, Perdue," ütles Sam innukalt. "Toome nende neetud kasti tagasi ja läheme võluri juurde."
  
  "Ma pean tunnistama, et ma tahan Karstenit rohkem," tunnistas Perdue kibedalt. Sam astus tema juurde ja asetas kindla käe tema õlale. Kui Nina järgnes Patrickule egiptlase juurde, jagas Sam salaja Perduega erilist lohutust.
  
  "Ma salvestasin selle uudise teie sünnipäevaks," mainis Sam, "aga mul on teavet, mis võib praegu teie kättemaksuhimulist külge rahustada."
  
  "Mida?" - küsis Perdue, olles juba huvitatud.
  
  "Mäletad, sa palusid mul kõik tehingud kirja panna, eks? Panin kirja kogu info, mille kogusime kogu selle ekskursiooni ja ka mustkunstniku kohta. Mäletate, et palusite mul hoida silm peal teemantidel, mille teie inimesed omandasid ja nii edasi," jätkas Sam, püüdes häält eriti madalamaks teha, "sest sa tahad istutada need Karsteni häärberisse, et raamida mustade põhiliiget. Päike, eks?"
  
  "Jah? Jah, jah, mis sellest? Peame ikkagi leidma viisi, kuidas seda teha, kui oleme Etioopia võimude vile saatel tantsimise lõpetanud, Sam," lausus Perdue toonil, mis reetis stressi, mille alla ta uppus.
  
  "Mäletan, et sa ütlesid, et tahad oma vaenlase käega madu kinni püüda," selgitas Sam. "Niisiis, ma võtsin endale vabaduse seda palli teie jaoks keerutada."
  
  Perdue põsed õhetasid intriigist. "Kuidas?" - sosistas ta karmilt.
  
  "Mul oli sõber - ärge küsige -, uurige, kust Mustkunstniku ohvrid tema teenused said," jagas Sam kähku, enne kui Nina jõudis otsima hakata. "Ja just siis, kui mu uuel kogenud sõbral õnnestus austerlase arvutiserveritesse sisse murda, juhtus nii, et meie lugupeetud sõber Black Sunist kutsus ilmselt tundmatu alkeemiku oma koju tulusa tehingu tegemiseks."
  
  Perdue nägu läks heledamaks ja sellele ilmus naeratus.
  
  "Praegu on meil vaja vaid reklaamitud teemant kolmapäevaks Karsteni valdusse toimetada ja siis vaatame, kuidas madu skorpion hammustas, kuni meie soontes pole enam mürki," muigas Sam.
  
  "Härra Cleave, te olete geenius," märkis Perdue ja suudles Sami põsele kindlat suudlust. Nina jäi sisenedes surnuks ja pani käed rinnale risti. Kulmu kergitades sai ta vaid oletada. "Šotlased. Justkui seeliku kandmisest nende mehelikkuse proovile panemiseks ei piisa.
  
  
  27
  Märg kõrb
  
  
  Kui Sam ja Nina Tana Kirkose reisiks oma džiipi pakkisid, rääkis Perdue Ajoga kohalikest etiooplastest, kes saadavad neid Yeha mäe taha arheoloogilisse paika. Peagi ühines nendega Patrick, et arutada nende tarne üksikasju väikseima tüliga.
  
  "Ma helistan kolonelile. Jeemen, et anda talle teada, kui me kohale jõuame. Ta peab lihtsalt sellega leppima," ütles Patrick. "Niikaua kui ta on kohal, kui Püha Boks tagastatakse, ei saa ma aru, miks peaksime talle ütlema, kummal poolel me oleme."
  
  "Liiga tõsi, Paddy," nõustus Sam. "Pidage meeles, et olenemata Perdue ja Ajo mainest, esindate Ühendkuningriiki tribunali juhtimisel. Keegi ei tohi seal kedagi ahistada ega rünnata, et reliikviat tagastada.
  
  "See on õige," nõustus Patrick. "Seekord on meil rahvusvaheline erand seni, kuni järgime tehingu tingimusi ja isegi Yimenu peab sellest kinni pidama."
  
  "Mulle väga meeldib selle õuna maitse," ohkas Perdue, aidates Ajol ja Patricku kolmel mehel võltslaekat sõjaväeveokisse tõsta, mille nad olid selle transportimiseks ette valmistanud. "See asjatundlik päästikumüüja ajab mind iga kord närvi, kui talle otsa vaatan."
  
  "Oh!" - hüüatas Nina Perdue nähes nina püsti keerates. "Ma saan aru nüüd. Sa saadad mu Aksumist minema, et me Yimenuga üksteist ei segaks, hei? Ja sa saadad Sami, et ma ei saaks rihmast lahti."
  
  Sam ja Perdue seisid kõrvuti, otsustades vaikida, kuid Ajo naeris ja Patrick astus hetke päästmiseks tema ja meeste vahele. "See on tõesti parim, Nina, kas sa ei arva? Ma mõtlen, et meil on tõesti vaja järelejäänud teemandid Egiptuse draakoniriigile toimetada..."
  
  Sam võpatas, püüdes mitte naerda selle üle, et Patrick nimetas Tähevaatlejate Ordut valesti "vaeseks", kuid Perdue naeratas avalikult. Patrick vaatas meestele etteheitvalt tagasi, enne kui pööras tähelepanu tagasi hirmutavale väikesele ajaloolasele. "Nad vajavad kiiresti kive ja koos artefakti kohaletoimetamisega..." jätkas ta, püüdes naist rahustada. Kuid Nina tõstis lihtsalt käe ja raputas pead. "Jäta see rahule, Patrick. Vahet pole. Ma lähen ja varastan sellelt vaeselt riigist Suurbritannia nimel midagi muud, et vältida diplomaatilist õudusunenägu, mis mulle kindlasti meelde tuleb, kui ma seda naistevihkajat idiooti uuesti näen.
  
  "Me peame minema, Efendi," ütles Ajo Perdue, maandades õnneks ähvardava pinge oma kainestava avaldusega. "Kui me kõhkleme, ei jõua me õigeks ajaks kohale."
  
  "Jah! Kõigil on parem kiirustada," soovitas Perdue. "Nina, sina ja Sam kohtume siin täpselt kahekümne nelja tunni pärast koos saare kloostrist pärit teemantidega. Siis peame rekordajaga Kairosse tagasi pöörduma.
  
  "Kutsuge mind näpunägijaks," kortsutas Nina kulmu, "aga kas ma olen millestki ilma jäänud? Arvasin, et need teemandid oleksid pidanud saama professori omandiks. Egiptuse arheoloogiaühing Imru.
  
  "Jah, see oli tehing, kuid minu maaklerid said professorilt kivide nimekirja. Imru inimesed olid kogukonnas, samal ajal kui mina ja Sam suhtlesime meister Penekaliga," selgitas Perdue.
  
  "Oh jumal, ma tunnen topeltmängu," ütles ta, kuid Sam haaras õrnalt ta käest ja tõmbas ta südamlikult Perduest eemale: "Tere, vanamees!" Lähme, dr Gould. Peame toime panema kuriteo ja meil on selleks väga vähe aega.
  
  "Jumal, mu elu mädaõunad," oigas ta, kui Perdue talle lehvitas.
  
  "Ära unusta taevasse vaadata!" Perdue tegi nalja enne, kui vana veoki tühikäigul sõitjauks avas. Tagaistmel jälgisid reliikviat Patrick ja tema mehed, samal ajal kui Perdue jahipüssiga sõitis, roolis Ajo. Egiptlasest insener oli endiselt piirkonna parim giid ja Perdue arvas, et kui ta oleks ise autot juhtinud, poleks ta pidanud juhiseid andma.
  
  Rühm mehi toimetas pimeduse katte all püha kasti Yeha mäel asuvasse väljakaevamispaika, et see võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese vaevaga vihastelt etiooplastelt tagasi tuua. Suur määrdunud värvi veoauto krigises ja mürises mööda auklikku teed, suundus ida poole kuulsa Axumi poole, mis arvatakse olevat piibelliku seaduselaeka puhkepaik.
  
  Edela poole liikudes kihutasid Sam ja Nina Tana järve poole, mis oleks võtnud neile antud džiibis vähemalt seitse tundi.
  
  "Kas me teeme õiget asja, Sam?" - küsis ta šokolaaditahvlit lahti pakkides. "Või me lihtsalt jälitame Purdue varju?"
  
  "Ma kuulsin, mida sa talle Herakleses rääkisid, mu arm," vastas Sam. "Teeme seda sellepärast, et see on vajalik." Ta vaatas teda. "Sa mõtlesid tõesti seda, mida talle ütlesid, eks? Või tahtsid sa lihtsalt panna ta end vähem kurja tundma?"
  
  Nina vastas vastumeelselt, kasutades närimist aja peatamiseks.
  
  "Ainus, mida ma tean," jagas Sam, on see, et Black Sun piinas Perdue'i ja jäeti surnuks... ja ainuüksi see paneb kõik süsteemid veresaunasse.
  
  Pärast seda, kui Nina kommi alla neelas, vaatas ta tundmatu horisondi kohal üksteise järel sündivaid tähti, mõeldes, kui paljud neist on potentsiaalselt kuratlikud. "Lõimsalm on nüüd mõttekam, tead? Vilgu vilgu väike täht. Kuidas ma imestan, kes sa oled."
  
  "Ma pole kunagi sellele nii mõelnud, kuid selles on mingi mõistatus. Sul on õigus. Ja soovige ka langevat tähte," lisas ta kaunile Ninale otsa vaadates, imestes talle sõrmeotstest šokolaadi maitsta. "See paneb teid mõtlema, miks langev täht võiks nagu džinn teie soove täita."
  
  "Ja teate, kui kurjad need pätid tegelikult on, eks? Kui sa lähtud oma soovides üleloomulikust, siis arvan, et saad kindlasti oma tagumikku. Sa ei tohi oma ahnuse õhutamiseks kasutada langenud ingleid ega deemoneid, ükskõik kuidas neid nimetatakse. Sellepärast igaüks, kes kasutab..." Ta vaikis. "Sam, see on reegel, mida teie ja Perdue professori suhtes rakendate. Imr või Karsten?
  
  "Mis on reegel? Reeglit pole," kaitses ta viisakalt, pilk kogunevas pimeduses raskele teele kleepunud.
  
  "Kas on võimalik, et Karsteni ahnus viib ta hävitamiseni, kasutades võluri ja kuningas Saalomoni teemante maailma temast vabastamiseks?" soovitas ta, kõlades endas kohutavalt enesekindlalt. Samil on aeg tunnistada. Tubli ajaloolane polnud loll ja pealegi oli ta osa nende meeskonnast, nii et ta vääris teada, mis Perdue ja Sami vahel toimub ning mida nad lootsid saavutada.
  
  Nina magas umbes kolm tundi järjest. Sam ei kurtnud, kuigi oli täiesti kurnatud ja võitles ärkvel püsimise nimel monotoonsel teel, mis parimal juhul meenutas tugeva aknega kraatrit. Kella üheteistkümneks särasid tähed puutumatult vastu laitmatut taevast, kuid Sam oli liiga hõivatud märgalade imetlemisega, mis ääristavad mustusteed, millelt nad alla järve äärde sõitsid.
  
  "Nina?" ütles ta teda võimalikult õrnalt äratades.
  
  "Kas me oleme juba kohal?" - Ta pomises šokis.
  
  "Peaaegu," vastas ta, "aga ma tahan, et sa midagi näeksid."
  
  "Sam, ma ei ole praegu teie alaealiste seksuaalsete edusammude jaoks meeltmööda," kortsutas ta kulmu ja krooksus endiselt nagu ellu äratatud muumia.
  
  "Ei, ma räägin tõsiselt," kinnitas ta. "Vaata. Vaadake lihtsalt oma aknast välja ja ütle mulle, kas näete seda, mida mina näen."
  
  Ta kuuletus raskustega. "Ma näen pimedust. On keset ööd."
  
  "Kuu on täiskuu, seega pole päris pime. Ütle mulle, mida sa sellel maastikul märkad," nõudis ta. Sam tundus korraga segaduses ja ärritunud, midagi tema jaoks täiesti ebaloomulikku, nii et Nina teadis, et see peab olema oluline. Ta vaatas lähemalt, püüdes mõista, mida ta mõtles. Alles siis, kui talle meenus, et Etioopia oli enamasti kuiv ja kõrbeline maastik, mõistis ta, mida ta mõtles.
  
  "Kas me reisime vee peal?" küsis ta ettevaatlikult. Siis tabas teda imelikkus ja ta hüüdis: "Sam, miks me vee peal sõidame?"
  
  Džiibi kummid olid märjad, kuigi tee ei olnud üleujutatud. Kahel pool kruusateed valgustas kuu hiilivaid liivavalli, mis õõtsusid õrnas tuules. Kuna tee oli ümbritsevast ebatasasest pinnasest veidi kõrgemale tõstetud, ei olnud see veel nii palju vee all kui ülejäänud ümbruskond.
  
  "Me ei pea sellised olema," vastas Sam õlgu kehitades. "Minu teada on see riik kuulus põua poolest ja maastik peaks olema täiesti kuiv."
  
  "Oodake," ütles ta ja lülitas katusevalgusti sisse, et kontrollida kaarti, mille Ajo neile andis. "Las ma mõtlen, kus me nüüd oleme?"
  
  "Möödusime just Gondarist umbes viisteist minutit tagasi," vastas ta. "Praegu peaksime olema Addis Zemeni lähedal, mis on meie sihtkohast Weretast umbes 15 minuti kaugusel, enne kui paadiga üle järve sõidame."
  
  "Sam, see tee asub järvest umbes seitseteist kilomeetrit!" - õhkas ta, mõõtes tee ja lähima veekogu vahelist kaugust. "See ei saa olla järvevesi. Kas võiks?"
  
  "Ei," nõustus Sam. "Aga mind paneb imestama see, et Ajo ja Perdue selle kahepäevase prügiveo käigus tehtud esialgsete uuringute kohaselt pole selles piirkonnas vihma sadanud juba üle kahe kuu! Niisiis, ma tahaksin teada, kust paganama järv sai selle neetud tee katmiseks lisavee."
  
  "See," raputas ta pead, suutmata sellest aru saada, "ei ole... loomulik."
  
  "Sa mõistad, mida see tähendab, eks?" Sam ohkas. "Me peame jõudma kloostrisse ainult vett mööda."
  
  Nina ei paistnud uute arenduste üle liiga õnnetu olevat: "Minu meelest on see hea asi. Täielikult vees liikumisel on omad eelised - see on vähem märgatav kui turistiliste asjade tegemine.
  
  "Mida sa silmas pead?"
  
  "Soovitan, et võtaksime Veretist kanuu ja teeme sealt kogu reisi," soovitas ta. "Ei mingit transpordivahetust. Sa ei pea selleks ka kohalikega kohtuma, kas tead? Võtame kanuu, paneme riidesse ja teatame sellest oma teemandist eestkostjavendadele.
  
  Sam naeratas katuselt langevas kahvatu valguses.
  
  "Mida?" - küsis ta mitte vähem üllatunult.
  
  "Oh, ei midagi. Ma lihtsalt armastan teie kriminaalset ausust, dr. Gould. Peame olema ettevaatlikud, et mitte kaotada teid pimedale poolele." Ta irvitas.
  
  "Oh, persse," ütles ta naeratades. "Ma olen siin, et töö ära teha. Pealegi, teate, kui väga ma vihkan religiooni. Igatahes, miks kurat need mungad teemante ikkagi peidavad?
  
  "Hea mõte," tunnistas Sam. "Ma ei jõua ära oodata, millal saan röövida rühmalt alandlikelt viisakatelt inimestelt viimase rikkuse, mis neil maailmas on." Nagu ta kartis, ei meeldinud Ninale tema sarkasm ja ta vastas tasasel toonil: "Jah."
  
  "Muide, kes annab meile kell üks öösel kanuu, dr Gould?" - küsis Sam.
  
  "Keegi vist. Peame lihtsalt ühe laenama. Läks hea viis tundi, enne kui nad ärkasid ja märkasid, et nad on kadunud. Selleks ajaks valime juba munkasid, eks? " julges ta.
  
  "Jumalatu," naeratas ta ja lülitas džiibil madala käigu sisse, et ületada kummalise veevooluga varjatud keerulisi auke. "Sa oled täiesti jumalakartmatu."
  
  
  28
  Hauarööv 101
  
  
  Kui nad Veretasse jõudsid, ähvardas džiip kolme jala sügavusse uppuda. Tee kadus mitu miili tagasi, kuid nad jätkasid liikumist järve serva poole. Öökate oli vajalik nende edukaks sissetungimiseks Tana Kirkosse, enne kui liiga palju inimesi nende teele sattus.
  
  "Me peame lõpetama, Nina," ohkas Sam lootusetult. "Mind teeb murelikuks see, kuidas me kohtumispunkti tagasi jõuame, kui džiip upub."
  
  "Mure on mõneks muuks korraks," vastas naine ja asetas käe Sami põsele. "Nüüd peame töö lõpetama. Tehke lihtsalt üks vägitegu korraga, muidu anname sõnamängu andeks, upume ärevusse ja kukume missiooni läbi.
  
  Sam ei saanud sellele vastu vaielda. Tal oli õigus ja tema soovitus mitte üle pingutada enne, kui lahendus on olemas, oli mõistlik. Ta peatas auto varahommikul linna sissesõidul. Sealt peaksid nad leidma mingisuguse paadi, et võimalikult kiiresti saarele jõuda. Isegi järve kaldale jõudmine oli pikk teekond, saarele sõudmisest rääkimata.
  
  Linn oli kaoses. Majad kadusid vee surve all ja enamik karjusid "nõidus", sest vihma polnud, mis põhjustas üleujutuse. Sam küsis ühelt raekoja trepil istunud kohalikult, kust ta kanuu saaks. Mees keeldus turistidega vestlemast, kuni Sam tasuks välja tüki Etioopia birrat.
  
  "Ta ütles mulle, et üleujutustele eelnenud päevadel oli elektrikatkestusi," rääkis Sam Ninale. "Lisaks läksid tund aega tagasi kõik elektriliinid alla. Need inimesed olid juba tunde varem tõsiselt evakueeruma hakanud, nii et nad teadsid, et asjad võtavad halva pöörde.
  
  "Vaesed asjad. Sam, me peame selle lõpetama. See, kas seda kõike tõesti teeb erioskustega alkeemik, on veel pisut kauge, kuid me peame tegema kõik endast oleneva, et pätt peatada enne, kui kogu maailm hävib," rääkis Nina. "Igaks juhuks, kui tal on kuidagi võimalus kasutada transmutatsiooni loodusõnnetuste tekitamiseks."
  
  Kompaktsed kotid seljas, järgnesid nad üksikule vabatahtlikule mõne kvartali kaugusel Põllumajanduskolledžisse, kõik kolm kahlades läbi põlvini vee. Nende ümber hulkusid külaelanikud ikka veel ja karjusid üksteisele hoiatusi ja ettepanekuid, kui mõned üritasid oma kodusid päästa, teised aga kõrgemale nõlvale põgeneda. Sami ja Nina toonud noormees peatus lõpuks ülikoolilinnaku suure laohoone ees ja osutas töökojale.
  
  "Siin on tegemist metalli valmistamise töökojaga, kus anname tunde põllumajandustehnika ehitamise ja montaaži alal. Võib-olla leiate ühe tankwa, mida bioloogid laudas hoiavad, härra. Nad kasutavad seda järvel proovide võtmiseks.
  
  "Pärispruun...?" Sam üritas korrata.
  
  "Tankva," naeratas noormees. "Paat, mille me teeme uh, pa-p... papüürusest? Need kasvavad järves ja nendest oleme paate teinud juba esivanemate ajast," selgitas ta.
  
  "Ja sina? Miks sa seda kõike teed?" küsis Nina temalt.
  
  "Ma ootan oma õde ja tema meest, proua," vastas ta. "Kõndime kõik ida poole peretallu, lootes veest eemale pääseda."
  
  "Noh, ole ettevaatlik, eks?" ütles Nina.
  
  "Sina ka," ütles noormees ja kiirustas tagasi raekoja trepi juurde, kust nad ta leidsid. "Edu!"
  
  Pärast paari masendavat minutit väikesesse lattu sissemurdmist komistasid nad lõpuks millegi otsa, mis oli vaeva väärt. Sam vedas Ninat pikka aega läbi vee, valgustades teed taskulambiga.
  
  "Tead, see on Jumala kingitus, et vihma ei saja," sosistas ta.
  
  "Ma mõtlesin sama asja. Kas te kujutate ette seda teekonda vee peal koos välgu ja tugeva vihmasaju ohuga, mis kahjustab meie nägemist? ta nõustus. "Siin! Seal üleval. See näeb välja nagu kanuu."
  
  "Jah, aga nad on kohutavalt pisikesed," kurtis ta selle vaatepildi üle. Käsitööna valmistatud anum oli vaevalt piisavalt suur ainult Sami jaoks, rääkimata mõlemast. Kuna nad ei leidnud midagi muud isegi vähegi kasulikku, seisid nad silmitsi vältimatu otsusega.
  
  "Sa pead üksi minema, Nina. Meil lihtsalt pole aega lollusteks. Koit tuleb vähem kui nelja tunni pärast ja sa oled kerge ja väike. Sa sõidad üksi palju kiiremini," selgitas Sam, kartes teda üksi tundmatusse kohta saata.
  
  Väljas karjusid mitu naist, kui maja katus sisse kukkus, ajendades Ninat teemante välja tooma ja lõpetama süütute inimeste kannatused. "Ma tõesti ei taha," tunnistas ta. "See mõte hirmutab mind, aga ma lähen. Mida võiks hunnik rahuarmastavaid tsölibaadis munki tahta minusuguselt kahvatult ketserilt?
  
  "Välja arvatud see, et põletan teid tuleriidal?" ütles Sam mõtlemata, püüdes naljakas olla.
  
  Löögitus käele andis Nina segaduse tema tormakast oletusest, enne kui ta viipas, et ta kanuu langetaks. Järgmised nelikümmend viis minutit tõmbasid nad teda mööda vett, kuni leidsid lageda ala, kus polnud tema teed takistavaid hooneid ega piirdeid.
  
  "Kuu valgustab teie teed ja tuled kloostri seintel näitavad teie eesmärki, kallid. Olge ettevaatlik, eks?" Ta surus oma Beretta värske klambriga talle pihku. "Vaadake krokodillide eest," ütles Sam, tõstis ta üles ja hoidis teda tugevalt süles. Tõepoolest, ta oli kohutavalt mures naise üksildase pingutuse pärast, kuid ta ei julgenud naise hirme tõega süvendada.
  
  Kui Nina kandis kotikese mantli oma pisikesele kehale, tundis Sam, kuidas ta kurgus klompi ohus, millega ta pidi üksi silmitsi seisma. "Ma olen siin ja ootan teid raekojas."
  
  Ta ei vaadanud tagasi, kui ta sõudma hakkas, ega öelnud ainsatki sõna. Sam võttis seda märgina, et ta oli oma ülesandele keskendunud, kuigi tegelikult ta nuttis. Ta poleks kunagi teadnud, kui hirmus oli naine üksi iidsesse kloostrisse reisimisest, teadmata, mis teda seal ees ootab, samas kui ta oli liiga kaugel, et teda päästa, kui midagi juhtuks. Ninat ei hirmutanud mitte ainult tundmatu sihtkoht. Mõte sellest, mis peitus järve tõusuvee all - järv, millest tõuseb Sinine Niilus -, ehmatas ta endast välja. Tema õnneks oli aga paljudel linnaelanikel sama mõte mis temal ja ta ei olnud üksi tohutus vees, mis varjas nüüd tõelist järve. Tal polnud õrna aimugi, kust tõeline Tana järv alguse sai, kuid nagu Sam oli juhendanud, pidi ta vaid otsima Tana Kirkose kloostri müüride äärest tulepottide leeke.
  
  Oli jube olla vee peal nii paljude kanuutaoliste paatide vahel, kuulda inimesi enda ümber rääkimas keeltes, millest ta aru ei saanud. "See on vist Styxi jõe ületamine," ütles ta endale mõnuga, kui ta suures tempos sihtkohta jõudis. "Kõik hääled; kõik paljude sosinad. Mehed ja naised ja erinevad dialektid, mis kõik purjetavad pimeduses mustadel vetel jumalate armust.
  
  Ajaloolane vaatas selget tähistaevast. Ta tumedad juuksed lehvisid õrnas tuules vee kohal, piilusid kapuutsi alt välja. "Sära, sära, Väike täht," sosistas ta tulirelva käepidemest kinni hoides, kui pisarad vaikselt mööda põski alla veeresid. "Kuradi kuri on see, kes sa oled."
  
  Ainult üle vee kajavad karjed tuletasid talle meelde, et ta ei olnud kibedalt üksi, ja kauguses märkas ta tulekahjude nõrka kuma, millest Sam oli rääkinud. Kuskil kauguses helises kirikukell ja see tundus algul paadis olijaid ärevaks tegevat. Siis aga hakkasid nad laulma. Algul oli palju erinevaid meloodiaid ja toone, kuid järk-järgult hakkasid Amhara piirkonna inimesed üheskoos laulma.
  
  "Kas see on nende riigihümn?" Nina imestas kõva häälega, kuid ei julgenud küsida, kartes oma identiteeti avaldada. "Ei, oota. See on... hümn."
  
  Eemal kajas üle vee tumeda kella helin, kui sündisid uued lained, mis näiliselt eikusagilt. Ta kuulis, kuidas mõned inimesed oma laulu katkestasid, et õudusest nutma hakata, samas kui teised laulsid valjemini. Nina pigistas silmad kinni, kui vesi lainetas ägedalt, jättes tal kahtlustki, et see võis olla krokodill või jõehobu.
  
  "Oh mu jumal!" - karjus ta, kui tema paak kaldus. Kõigest jõust aerust kinni hoides aerutas Nina kiiremini, lootes, et mis iganes koletis seal all on, valib teise kanuu ja laseb tal veel paar päeva elada. Ta süda hakkas metsikult pekslema, kui ta kuulis kusagil enda taga inimeste karjeid koos valju veepritsimisega, mis lõppes leinava ulgumisega.
  
  Mingi olend oli jäädvustanud inimesi täis paadi ja Ninat kohutas mõte, et nii suures järves on igal elusolendil vennad ja õed. Ükskõikse kuu all, kuhu täna öösel ilmus värske liha, tuli veel palju rünnakuid. "Ma arvasin, et sa teed krokodillide üle nalja, Sam," ütles ta hirmust lämbudes. Alateadlikult kujutas ta ette, et süüdi metsaline on täpselt see, kes ta oli. "Veedeemonid, kõik," kähises ta, kui ta rind ja käed põlesid Tana järve reetlikus vees aerutamisest.
  
  Kella neljaks hommikul tõi Nina tankva ta Tana Kirkose saare kaldale, kus kalmistul olid peidus kuningas Saalomoni allesjäänud teemandid. Ta teadis asukohta, kuid sellegipoolest polnud Ninal täpset ettekujutust, kus kive hoitakse. Juhul? kotis? Kirstus, jumal hoidku? Iidsetel aegadel rajatud kindlusele lähenedes tundis ajaloolast kergendust üks ebameeldiv asi: selgus, et veetaseme tõus viib ta otse kloostri müüri äärde ja tal pole vaja ohtlikku maastikku läbida. nakatunud tundmatute valvurite või loomadega.
  
  Nina määras kompassi abil seina asukoha, millest ta pidi läbi murdma, ja ronimisköie abil sidus ta oma kanuu väljaulatuva toe külge. Mungad olid palavikuliselt hõivatud inimeste vastuvõtmisega peasissepääsu juures, samuti nende toiduvarude viimisega kõrgematesse tornidesse. Kogu see kaos tuli Nina missioonile kasuks. Mungad polnud mitte ainult liiga hõivatud, et sissetungijatele tähelepanu pöörata, vaid kirikukella helin tagas, et tema kohalolekut ei tuvastatud kunagi heli abil. Põhimõtteliselt ei pidanud ta surnuaeda minnes ringi hiilima ega vait olema.
  
  Teise seina ümber kõndides oli tal hea meel, et leidis kalmistu täpselt sellisena, nagu Perdue seda kirjeldas. Erinevalt ligikaudsest kaardist, mis talle oli antud piirkonna kohta, mida ta pidi leidma, oli kalmistu ise palju väiksema mõõtkavaga. Tegelikult leidis ta selle esmapilgul kergesti.
  
  See on liiga lihtne, mõtles ta, tundes end veidi kohmetuna. Võib-olla olete lihtsalt nii harjunud, et te ei suuda hinnata seda, mida nimetatakse "õnnelikuks õnnetuseks".
  
  Võib-olla jätkub tema õnn temaga piisavalt kaua, et abt, kes nägi tema üleastumist, ta tabaks.
  
  
  29
  Bruichladdichi karma
  
  
  Oma viimase kinnisideega fitnessi- ja jõutreeningutega ei saanud Nina selle eeliste üle vaielda, kuna ta pidi vahelejäämise vältimiseks kasutama konditsioneerimist. Suurem osa füüsilisest pingutusest tehti üsna mugavalt, kui ta ületas siseseina barjääri, et leida tee saaliga külgnevasse alumisse sektsiooni. Nina pääses vargsi ligi paljudele haudadele, mis nägid välja nagu kitsad kaevikud. See meenutas talle jubedate raudteevagunite rida, mis asusid ülejäänud surnuaiast madalamal.
  
  Ebatavaline oli see, et kaardile märgitud kolmandal haual oli üllatavalt uus marmorplaat, eriti võrreldes kõigi teiste reas olevate selgelt kulunud ja määrdunud katetega. Ta kahtlustas, et see viitab juurdepääsule. Sellele lähenedes märkas Nina, et peakivile oli kirjutatud "Ephippas Abizitibod".
  
  "Eureka!" - ütles ta endamisi, olles rahul, et leid oli täpselt seal, kus see oleks pidanud olema. Nina oli üks maailma parimaid ajaloolasi. Kuigi ta oli Teise maailmasõja juhtiv ekspert, tundis ta kirge ka iidse ajaloo, apokrüüfide ja mütoloogia vastu. Need kaks iidsesse graniiti raiutud sõna ei esindanud mõne munga ega kanoniseeritud heategija nime.
  
  Nina põlvitas marmorile ja jooksis sõrmedega üle nimede. "Ma tean, kes sa oled," laulis ta rõõmsalt, kui klooster hakkas välisseinte pragudest vett välja tõmbama. "Ephippas, sina oled deemon, kelle kuningas Saalomon palkas tõstma oma templi rasket nurgakivi, tohutut plaati, mis sarnaneb sellele," sosistas naine, uurides hoolikalt hauakivi avamiseks mingit seadet või hooba. "Ja Abizifibod," teatas ta uhkelt, pühkides peopesaga oma nimelt tolmu, "sina olid see ulakas pätt, kes aitas Egiptuse maagidel Moosese vastu..."
  
  Järsku hakkas plaat tema põlvede all liikuma. "Püha kurat!" - hüüatas Nina, astudes tagasi ja vaadates otse peakabeli katusele paigaldatud hiiglaslikku kiviristi. "Vabandust".
  
  Ta mõtles, et helistage isa Harperile, kui see kõik läbi saab.
  
  Kuigi taevas polnud pilvegi, tõusis vesi jätkuvalt kõrgemale. Sel ajal, kui Nina risti ees vabandas, jäi talle silma veel üks langev täht. "Issand Jumal!" - oigas ta, roomates läbi muda, et ühtlaselt animeeritud marmorist eemale pääseda. Need olid nii paksud, et purustasid ta jalad koheselt.
  
  Erinevalt teistest hauakividest kandis see kuningas Saalomoni seotud deemonite nimesid, kuulutades vaieldamatult, et see oli koht, kus mungad hoidsid kadunud teemante. Kui plaat lihvimisheliga vastu graniidist kesta põrkas, võpatas Nina, mõeldes, mida ta näeb. Tõeks oma hirmudele kohtas ta luustikku, mis lebas kunagise siidist purpursel voodil. Koljul sädeles rubiinide ja safiiridega inkrusteeritud kuldne kroon. See oli kahvatukollane, tõeline toorkuld, kuid doktor Nina Gould ei hoolinud kroonist.
  
  "Kus on teemandid?" ta kortsutas kulmu. "Oh jumal, ära ütle mulle, et teemandid varastati. Ei ei". Kogu lugupidamisega, mida ta sel ajal ja sellistes tingimustes endale lubada sai, hakkas ta hauda uurima. Ükshaaval luid üles korjates ja rahutult pomisedes ei märganud ta, kuidas vesi ujutas haudadega üle kitsa kanali, kus ta otsimisega tegeles. Esimene haud täitus veega, kui aediku sein järvetaseme tõusu raskuse all kokku varises. Inimesed kindluse kõrgemal küljel kuulsid palveid ja hädaldamist, kuid Nina oli kindel, et saada teemandid enne, kui kõik on kadunud.
  
  Niipea kui esimene haud oli täidetud, muutus lahtine pinnas, millega see kaeti, poriseks. Puusärk ja hauakivi vajusid vee alla, võimaldades voolul vabalt teise hauda, otse Nina selja taha.
  
  "Kus kurat te oma teemante hoiate, jumala eest?" - karjus ta kirikukella hullutava helina saatel.
  
  "Taeva pärast?" - ütles keegi tema kohal. "Või Mammona jaoks?"
  
  Nina ei tahtnud pilku tõsta, kuid püssitoru külm ots sundis teda kuuletuma. Tema kohal kõrgus pikka kasvu noor munk, kes nägi välja positiivselt raevukas. "Kas sa valid selle öö kõigist öödest, mil saad varanduse otsimisel haua rüvetada? Jumal halastagu su kuratliku ahnuse pärast, naine!
  
  Ta saatis abt, samal ajal kui peamunk keskendus hingede päästmisele ja evakueerimise delegeerimisele.
  
  "Ei, palun! Ma võin kõike seletada! Minu nimi on dr Nina Gould!" - hüüdis Nina alistumiseks käed üles tõstes, teadmata, et tema vöösse tõmmatud Sami Beretta on silmapiiril. Ta raputas pead. Munga sõrm mängis M16 päästikul, mida ta käes hoidis, kuid ta silmad läksid suureks ja lukustusid naise kehale. Siis meenus talle relv. "Kuule, kuula!" - anus ta. "Ma võin selgitada."
  
  Teine haud vajus kolmandale hauale läheneva mudase järvevee kurja voolu mõjul tekkinud lahtisesse vesiliivasse, kuid sellest ei saanud aru ei Nina ega munk.
  
  "Sa ei seleta midagi," hüüatas ta selgelt tasakaalutu välimusega. "Ole vait! Las ma mõtlen!" Ta ei teadnud, et ta vahtis naise rinda, kus tema nööpidega särk oli lahku läinud ja paljastas tätoveeringu, mis samuti Sami võlus.
  
  Nina ei julgenud relva, mida ta kaasas kandis, puudutada, kuid ta tahtis meeleheitlikult teemante leida. Ta vajas tähelepanu kõrvalejuhtimist. "Ettevaatust vee eest!" - hüüdis ta paanikat teeseldes ja mungast mööda vaadates, et teda petta. Kui ta vaatas, tõusis Nina püsti ja lõi jahedalt haamri oma Beretta tagumikku, tabades teda tema koljujuure. Munk kukkus kolinaga maapinnale ja ta tuhnis meeletult luustiku luude vahel, rebis isegi satiinist kangast, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
  
  Ta nuttis lüüasaamisest raevukalt, vehkides oma raevust lillat kaltsuga. Liikumine eraldas kolju selgroost groteskse praguga, mis väänas pealuud. Kaks väikest puutumata kivi kukkusid silmakoopast välja ja kangale.
  
  "Mitte mingil juhul põrgusse!" Nina oigas rõõmsalt. "Sa lasid sellel kõigel endale pähe minna, kas pole?"
  
  Vesi uhtus noore munga lõdva keha minema ja võttis tema ründerelvi, lohistades selle all porisesse hauda, samal ajal kui Nina kogus teemandid kokku, toppis need tagasi oma koljusse ja mähkis pea lillasse riidesse. Kui vesi kolmandale hauaplatsile valgus, pistis ta auhinna kotti ja viskas selle tagasi selga.
  
  Kahetsusväärne oigamine kostis meist mõne meetri kaugusel uppuvalt mungalt. Ta oli kummuli lehtrikujulises häguse vee tornaados, mis voolas alla keldrisse, kuid äravoolurest takistas tal läbipääsu. Nii jäi ta imemise allakäiguspiraali sattununa uppuma. Nina pidi lahkuma. Oli peaaegu koit ja vesi ujutas üle kogu püha saare koos õnnetute hingedega, kes sealt varju otsisid.
  
  Tema kanuu põrkas metsikult vastu teise torni seina. Kui ta ei kiirustaks, laskuks ta maamassiga alla ja lamas surnuna järve hämara raevu all, nagu ülejäänud surnuaiad, mis on surnuaeda seotud. Kuid vulisevad karjed, mis aeg-ajalt keldri kohal kihavast veest kostusid, hüüdsid Nina kaastunnet.
  
  Ta kavatses sind tulistada. Persse teda, õhutas tema sisemine lits. Kui viitsid teda aidata, juhtub sinuga sama. Pealegi tahab ta ilmselt lihtsalt sinust kinni haarata ja sind kinni hoida, et sa teda just siis kurikaga lõid. Ma tean, mida ma teeksin. Karma.
  
  "Karma," pomises Nina pärast Samiga mullivannis veedetud ööd midagi aru saades. "Bruich, ma ütlesin sulle, et Karma piitsutab mind veega. Ma pean asjad korda ajama."
  
  Kirudes end oma banaalse ebausu pärast, kiirustas ta läbi võimsa voolu, et jõuda uppujani. Tema käed lehvisid metsikult, kui ta nägu vee alla läks, kui ajaloolane tema poole tormas. Põhimõtteliselt seisis Nina kõige enam silmitsi tema väikeste raamidega. Ta lihtsalt ei kaalunud täiskasvanud mehe päästmiseks piisavalt ja vesi lõi ta jalust kohe, kui ta astus vulisevasse mullivanni, millesse voolas veel järvevett.
  
  "Oota!" - hüüdis ta, püüdes haarata kinni ühest raudtangist, mis piiras keldrisse viivaid kitsaid aknaid. Vesi oli raevukas, uputas ta alla ja rebis vastupanuta läbi söögitoru ja kopsude, kuid ta andis endast parima, et munga õlani sirutades haaret mitte lõdvendada. "Haara mu käest! Ma püüan su välja saada!" - karjus ta, kui vesi tema suhu tungis. "Ma võlgnen selle kuradima kassile midagi tagasi," ei öelnud ta kellelegi, kui tundis, kuidas ta käsi küünarvarre ümber pigistas ja pigistas.
  
  Ta tõmbas teda kõigest jõust üles, isegi selleks, et aidata tal hinge tõmmata, kuid Nina väsinud keha hakkas teda alt vedama. Ja jälle proovis ta edutult, vaadates, kuidas keldri seinad vee raskuse all mõranesid ja varsti mõlemale paratamatu surmaga kokku varisesid.
  
  "Lähme!" karjus ta, otsustades seekord oma saapa nina vastu seina suruda ja kasutada oma keha kangina. Jõudu oli Nina füüsiliste võimete jaoks liiga palju ja ta tundis, kuidas tema õlg nihkus, kui munga raskus ja šokk rebis selle tema rotaatormansetist välja. "Jeesus Kristus!" - karjus ta piinades vahetult enne seda, kui muda- ja veeuputus ta alla neelas.
  
  Nagu kukkuva ookeanilaine kihav vedel hullus, tõmbles Nina keha ägedalt ja paiskus variseva seina põhja poole, kuid ta tundis siiski, et munga kätt teda tugevalt kinni hoidis. Kui tema keha teist korda vastu seina põrkas, haaras Nina oma hea käega letist kinni. "Nagu su lõug oleks kõrgemal," veenis ta sisehääl teda. "Lihtsalt teeskle, et see on tõesti raske löök, sest kui te seda ei tee, ei näe te enam kunagi Šotimaad."
  
  Viimase mürinaga murdus Nina veepinnalt eemale, vabastades end munga hoidvast jõust ja too tormas üles nagu poi. Ta kaotas hetkeks teadvuse, kuid Nina häält kuuldes avanesid ta silmad. "Oled sa minuga?" - hüüdis ta. "Palun haara millestki kinni, sest ma ei suuda enam su kaalu taluda! Mu käsi on tõsiselt kahjustatud!"
  
  Ta tegi, nagu naine palus, hoides end püsti, hoides kinni ühest lähedalasuva akna trellidest. Nina oli teadvuse kaotamiseni kurnatud, kuid tal olid teemandid ja ta tahtis Sami leida. Ta tahtis Samiga koos olla. Ta tundis end temaga turvaliselt ja praegu vajas ta seda rohkem kui midagi.
  
  Juhtides haavatud munga, ronis ta aedikuseina tippu, et järgida seda kontpuuni, kus ootas tema kanuu. Munk teda taga ei ajanud, vaid ta hüppas väikesele paadile ja aerutas hullunult üle Tana järve. Iga paari sammu tagant meeleheitlikult ringi vaadates jooksis Nina tagasi Sami juurde, lootes, et too pole veel koos ülejäänud Weretaga uppunud. Kahvatu hommikukoidiku ajal, kui ta huulilt põgenesid röövloomade vastu palved, purjetas Nina minema kahanenud saarelt, mis oli nüüd vaid üksildane majakas kauguses.
  
  
  kolmkümmend
  Juudas, Brutus ja Cassius
  
  
  Samal ajal, kui Nina ja Sam võitlesid oma katsumustega, sai Patrick Smithi ülesandeks korraldada Püha Boksi toimetamine selle puhkepaika Yeha mäel, Axumi lähedal. Ta valmistas ette dokumente, millele polkovnik pidi alla kirjutama. Yeaman ja hr Carter MI6 peakorterisse edastamiseks. Hr Carteri administratsioon MI6 juhina esitaks seejärel Purdue kohtule dokumendid, et juhtum tagasi lükata.
  
  Joe Carter oli saabunud Axumi lennujaama mitu tundi varem, et kohtuda kolonel J. Yimenu ja Etioopia valitsuse seaduslike esindajatega. Nad jälgisid kohaletoimetamist, kuid Carter ei tahtnud uuesti David Perdue'i seltskonda sattuda, sest kartis, et Šoti miljardär üritab paljastada Carteri tõelise identiteedi Joseph Karstenina, kes on kurjakuulutava Musta Päikese ordu esimese järgu liige.
  
  Mäealuses telklinnaku reisil käis Karsteni mõte tiirel. Purdue oli muutumas tõsiseks kohustuseks mitte ainult tema, vaid kogu Black Suni ees. Nende võluri vabastamine, et visata planeet kohutavasse katastroofi auku, edenes nagu kellavärk. Nende plaan sai läbi kukkuda vaid siis, kui paljastatakse Karsteni kaksikelu ja paljastatakse organisatsioon ning neil probleemidel oli ainult üks vallandaja - David Perdue.
  
  "Kas olete kuulnud üleujutustest Põhja-Euroopas, mis praegu tabavad Skandinaaviat?" kolonel. küsis Yimenu Karstenilt. "Härra Carter, ma vabandan elektrikatkestuste pärast, mis selliseid ebamugavusi põhjustavad, kuid enamik Põhja-Aafrika riike, aga ka Saudi Araabia, Jeemen ja kuni Süüriani välja, kannatavad pimeduse käes."
  
  "Jah, seda ma kuulsin. Esiteks peab see olema kohutav koorem majandusele," ütles Karsten, täites suurepäraselt teadmatuse rolli ajal, mil ta oli praeguse globaalse dilemma arhitekt. "Olen kindel, et kui paneme kõik oma mõtted ja rahalised reservid kokku, suudaksime päästa selle, mis meie riikidest järele jääb."
  
  Ju see oligi Black Suni eesmärk. Kui maailm kannatab looduskatastroofide, äritõrgete ja julgeolekuohtude käes, mis põhjustavad ulatuslikku rüüstamist ja hävitamist, põhjustab see organisatsioonile piisavalt kahju, et kukutada kõik superriigid. Oma piiramatute ressursside, kvalifitseeritud spetsialistide ja kollektiivse rikkuse abil suudab ordu uue fašismi režiimi all maailma vallutada.
  
  "Ma ei tea, mida valitsus teeb, kui see pimedus ja nüüd üleujutused rohkem kahju tekitavad, hr Carter. Ma lihtsalt ei tea," kurvastas Yimenu konarliku sõidu heli üle. "Ma eeldan, et Ühendkuningriigil on mingisugune erakorraline meede?"
  
  "Nad peaksid," vastas Karsten ja vaatas lootusrikkalt Yimena poole, tema silmad ei reetnud põlgust nende vastu, keda ta pidas alaväärseks liigiks. "Mis puudutab sõjaväge, siis usun, et kasutame oma ressursse nii palju kui võimalik Jumala tegude vastu." Ta kehitas kaastundlikult õlgu.
  
  "See on tõsi," vastas Yimenu. "Need on Jumala teod; julm ja vihane jumal. Kes teab, võib-olla oleme väljasuremise äärel.
  
  Karsten pidi naeratuse maha suruma, tundes end nagu Noa ja vaadates, kuidas vähekindlustatud inimesed kohtuvad oma saatusega jumala käe läbi, keda nad ei kummardanud piisavalt. Püüdes hetkega mitte kinni jääda, ütles ta: "Olen kindel, et parimad meist elavad selle apokalüpsise üle."
  
  "Härra, me jõudsime," ütles autojuht kolonelile. Yimen. "Tundub, et Perdue rühm on juba saabunud ja püha kasti sisse viinud."
  
  "Keegi pole siin?" Kol. Yimenu kiljatas.
  
  "Jah, härra. Ma näen, et eriagent Smith ootab meid veoki juures," kinnitas juht.
  
  "Oh, olgu," kolonel. Yimenu ohkas. "See mees on asjakohane. Ma pean teid õnnitlema eriagent Smithi puhul, hr Carteri. Ta on alati sammu võrra ees, hoolitsedes selle eest, et kõik tellimused oleksid täidetud.
  
  Karsten võpatas Yemenu Smithi kiituse peale, näidates seda naeratusena. "Oh jaa. Sellepärast nõudsin, et eriagent Smith oleks hr Perduega sellel reisil kaasas. Ma teadsin, et ta on ainus inimene, kes sellele tööle sobib.
  
  Nad väljusid autost ja kohtusid Patrickuga, kes teatas neile, et Perdue grupi varajase saabumise põhjustas ilmamuutus, mis sundis neid valima alternatiivset marsruuti.
  
  "Mulle tundus kummaline, et teie Herakles polnud Axumi lennujaamas," märkis Carsten, varjates, kui raevukas ta oli, et tema määratud palgamõrvar jäi määratud lennujaamas sihtmärgita. "Kuhu sa maandusid?"
  
  Patrickule ei meeldinud tema ülemuse toon, kuid kuna ta polnud oma ülemuse tegelikku identiteeti teada andnud, polnud tal aimugi, miks lugupeetud Joe Carter nii nõudis tühist logistikat. "Noh, söör, piloot jättis meid Dunshasse maha ja läks teisele rajale, et jälgida maandumiskahjustuste parandamist."
  
  Karstenil polnud sellele vastuväiteid. See kõlas täiesti loogiliselt, eriti kuna enamik Etioopia teid ei olnud töökindlad, veelgi vähem neid ei suudetud hooldada hiljuti Vahemere-äärseid mandreid tabanud vihmavabade üleujutuste ajal. Ta võttis tingimusteta vastu Patricku leidlikud valed kolonelile. Yeeman ja tegi ettepaneku minna mägedesse, et veenduda, et Perdue ei tegele mingisuguse kelmusega.
  
  Kol. Seejärel sai Yimenu oma satelliittelefonile kõne ja vabandas end, viidates MI6 delegaatidele, et nad jätkaksid vahepeal objekti kontrollimist. Sisse sisenedes jälgisid Patrick ja Carsten koos kahe Patricku määratud inimesega Perdue häält, et leida tee.
  
  "Sellele poole, söör. Tänu härra Ajo Kira viisakusele suudeti ümbritsev ala kindlustada, et Sacred Box saaks tagasi vanasse asukohta, kartmata kokkuvarisemist," teatas Patrick ülemusele.
  
  "Kas hr Kira teab, kuidas maalihkeid ära hoida?" küsis Karsten. Ta lisas suure kaastundega: "Ma arvasin, et ta on lihtsalt giid."
  
  "On, söör," selgitas Patrick. "Kuid ta on ka kvalifitseeritud ehitusinsener."
  
  Käänuline kitsas koridor viis nad alla saali, kus Perdue esimest korda kohalikega kohtus, vahetult enne püha laeka varastamist, mida peeti seaduselaekaks.
  
  "Tere õhtust, härrased," tervitas Karsten, tema hääl kõlas Perdue kõrvus õuduslauluna, rebides ta hinge vihkamisest ja õudusest. Ta tuletas endale pidevalt meelde, et ta pole enam vang, et ta on Patrick Smithi ja tema meeste turvalises seltskonnas.
  
  "Oh, tere," tervitas Perdue rõõmsalt, sikutades Karstenit oma jääsiniste silmadega. Nalitades rõhutas ta šarlatani nime. "Nii tore teid näha... Mr. Carter, kas pole?"
  
  Patrick kortsutas kulmu. Ta arvas, et Perdue teadis oma ülemuse nime, kuid olles väga nutikas tüüp, mõistis Patrick kiiresti, et Perdue ja Carteri vahel on midagi enamat.
  
  "Ma näen, et alustasite ilma meieta," märkis Karsten.
  
  "Ma selgitasin hr Carterile, miks me varakult tulime," ütles Patrick Perdue. "Aga nüüd peame muretsema ainult selle reliikvia tagasisaamise pärast, kuhu see kuulub, et saaksime kõik koju minna, hei?"
  
  Kuigi Patrick säilitas sõbraliku tooni, tundis ta, kuidas pinge nende ümber tõmbus nagu silmus tema kaela ümber. Tema sõnul oli tegemist lihtsalt kohatu tundepuhanguga halva maitse tõttu, mille reliikvia vargus kõigile suhu jättis. Karsten märkas, et Püha Kast oli õigesti oma kohale asetatud, ja kui ta selja taha vaatama pööras, mõistis ta, et kolonel J. Yimenu polnud õnneks veel tagasi tulnud.
  
  "Eriagent Smith, kas te palun ühineksite härra Perdue'ga Sacred Box'is, palun?" - juhendas ta Patrickut.
  
  "Miks?" Patrick kortsutas kulmu.
  
  Patrick sai kohe teada tõe oma ülemuse kavatsustest. "Sellepärast, et ma kurat sulle seda ütlesin, Smith!" - möirgas ta raevukalt, tõmmates välja püstoli. "Anna oma relv ära, Smith!"
  
  Perdue tardus paigale, alistudes käed üles tõstes. Patrick oli jahmunud, kuid kuuletus sellest hoolimata oma ülemusele. Tema kaks alluvat askeldasid, ebakindlad, kuid rahunesid peagi maha, otsustades relvi kabuuri mitte panna ega liikuda.
  
  "Näitate lõpuks oma tõelisi värve, Karsten?" Perdue mõnitas. Patrick kortsutas segaduses kulmu. "Näete, Paddy, see mees, keda tunnete Joe Carterina, on tegelikult Joseph Karsten, Musta Päikese Ordu Austria haru juht."
  
  "Oh jumal," pomises Patrick. "Miks sa mulle ei öelnud?"
  
  "Me ei tahtnud, et sa millessegi sekkuksid, Patrick, nii et hoidsime sind teadmatuses," selgitas Perdue.
  
  "Suurepärane töö, David," ohkas Patrick. "Ma oleksin võinud seda vältida."
  
  "Ei, sa ei saanud seda teha!" - karjus Karsten, tema paks punane nägu mõnitusest värisemas. "Seal on põhjus, miks mina olen Briti sõjaväeluure juht, aga sina mitte, poiss. Planeerin ette ja teen kodutööd."
  
  "Poiss?" Perdue naeratas. "Ära teeskle, et olete šotlasi väärt, Carsten."
  
  "Karsten?" - küsis Patrick Perdue poole kulmu kortsutades.
  
  "Joseph Karsten, Patrick. Musta Päikese orden, esimene klass ja reetur, kellega Iskariot ise võrrelda ei saanud.
  
  Carsten suunas oma teenistustulirelva otse Perdue poole, tema käsi värises ägedalt. "Ma oleksin pidanud su ema juures ära lõpetama, sa liigsete privileegidega termiit!" - sosistas ta läbi oma paksude maroonsete põskede.
  
  "Aga sa olid liiga hõivatud põgenemisega, et oma ema päästa, eks sa põlastusväärne argpüks," nentis Perdue rahulikult.
  
  "Suu kinni, reetur! Sa olid Renatus, Musta Päikese juht...!- karjus ta kirevalt.
  
  "Vaikimisi, mitte valikuliselt," parandas Perdue Patricku huvides.
  
  "...ja sa otsustasid kogu sellest võimust loobuda, et muuta oma elutööks meie hävitamine. Meie! Suur aaria vereliin, mida kasvatavad maailma valitsema valitud jumalad! Sa oled reetur!" Karsten möirgas.
  
  "Mida sa siis tegema hakkad, Karsten?" - küsis Perdue, kui Austria hull Patricku külge nügis. "Kas sa tulistad mind oma agentide ees?"
  
  "Ei, muidugi mitte," muigas Karsten. Ta pöördus kiiresti ümber ja lasi kaks kuuli igasse Patricku MI6 tugiohvitseri. "Tunnistajaid ei jää. See pahatahtlikkus lõpeb siinsamas, igaveseks."
  
  Patrick tundis end halvasti. Vaatepilt, kuidas tema mehed võõral maal surnuna koopa põrandal lebasid, ajas ta raevu. Ta vastutas kõigi eest! Ta pidi teadma, kes on vaenlane. Kuid Patrick mõistis peagi, et tema ametikohal olevad inimesed ei või kunagi kindlalt teada, kuidas asjad välja kukuvad. Ainus, mida ta kindlalt teadis, oli see, et ta on nüüd sama hästi kui surnud.
  
  "Yimenu tuleb varsti tagasi," teatas Carsten. "Ja ma naasen Ühendkuningriiki, et esitada nõuded teie varale. Lõppude lõpuks ei peeta teid seekord surnuks."
  
  "Pidage meeles üht asja, Karsten," vastas Perdue, "teil on midagi kaotada. ma ei tea. Teil on ka valdused."
  
  Karsten tõmbas relva vasara tagasi. "Mida sa mängid?"
  
  Perdue kehitas õlgu. Seekord kaotas ta igasuguse hirmu selle, mida ta kavatses öelda, tagajärgede ees, sest leppis sellega, mis saatus teda ees ootas. "Sul," naeratas Perdue, "on naine ja tütred. Kas nad ei jõua koju Salzkammergutis, oh," laulis Perdue kella vaadates, "umbes kella nelja ajal?"
  
  Karsteni silmad muutusid metsikuks, tema ninasõõrmed läksid lahti ja ta kostis äärmise tüütuse kägistatuna. Kahjuks ei saanud ta Perduet tulistada, sest see pidi välja nägema nagu õnnetus, et Karsten õigeks mõistetaks, et Yimen ja kohalikud temasse usuksid. Alles siis sai Karsten mängida olude ohvrit, et endalt tähelepanu kõrvale juhtida.
  
  Perduele meeldis Karsteni jahmunud õudne pilk, kuid ta kuulis Patrickut enda kõrval raskelt hingamas. Tal oli kahju oma parimast sõbrast Samist, kes oli Perduega seotuse tõttu taas surma äärel.
  
  "Kui mu perega midagi juhtub, saadan ma Clive'i, et ta annaks teie tüdruksõbrale, sellele Gouldi litsile, tema elu parima aja... enne kui ta selle ära võtab!" Karsten hoiatas, sülitades läbi oma paksude huulte, samal ajal kui ta silmad põlesid vihkamisest ja lüüasaamisest. "Tule nüüd, Ajo."
  
  
  31
  Lend Veretast
  
  
  Karsten suundus mäe väljapääsu poole, jättes Perdue ja Patricku täiesti tummaks. Ajo järgnes Carstenile, kuid ta peatus tunneli sissepääsu juures, et määrata Purdue saatus.
  
  "Mida kuradit!" Patrick urises, kui tema seos kõigi reeturitega lõppes. "Sina? Miks sina, Ajo? Kuidas? Päästsime teid neetud musta päikese eest ja nüüd olete nende lemmik?"
  
  "Ära võta seda isiklikult, Smit-Efendi," hoiatas Ajo, peenike tume käsi peopesa suuruse kivivõtme all. "Teie, Perdue Effendi, võite seda väga tõsiselt võtta. Sinu pärast tapeti mu vend Donkor. Mind oleks peaaegu tapetud, et aidata teil selle reliikvia varastada, ja siis?" ulgus ta vihaselt, rinnus raevust kumeramas. "Siis jätsite mu surnuks, enne kui teie kaaslased mind röövisid ja piinasid, et teada saada, kus te olete! Ma kannatasin seda kõike sinu pärast, Efendi, samal ajal kui sa rõõmsalt jälitasid seda, mida sa sellest pühast kastist leidsid! Teil on põhjust minu reetmist südamesse võtta ja ma loodan, et täna õhtul surete aeglaselt raske kivi alla." Ta vaatas kambris ringi. "See on koht, kuhu mind neetud, et teiega kohtusin, ja see on koht, kuhu ma nean teid, et teid maetaks."
  
  "Jumal, sa tead, kuidas sõpru leida, David," pomises Patrick tema kõrval.
  
  "Sa ehitasid talle selle lõksu, kas pole?" Perdue arvas ja Ajo noogutas oma kartusi kinnitades.
  
  Väljas võisid nad kuulda, kuidas Karsten kolonelile karjus. Yimenu inimesed peavad end peitma. See oli Ajo märguanne ja ta vajutas sihverplaadi käe all, põhjustades nende kohal kivides kohutavat mürinat. Vundamendikivid, mille Ajo oli Edinburghi koosolekule eelnenud päevadel hoolikalt ehitanud, lagunesid. Ta kadus tunnelisse, joostes mööda koridori pragunenud seintest. Ta komistas ööõhus, olles juba varingust tekkinud prahi ja tolmuga kaetud.
  
  "Nad on ikka sees!" - ta hüüdis. "Teised inimesed purustatakse! Sa pead neid aitama!" Ajo haaras polkovnikul särgist, teeseldes, et tahab teda meeleheitlikult ümber veenda. Aga kolonel. Yimenu lükkas ta eemale, lükates ta pikali. "Minu riik on vee all, ohustab mu laste elusid ja muutub rääkides üha hävitavamaks, ja teie hoiate mind siin kokkuvarisemise tõttu?" Yimen noomis Ajole ja Karstenile, kaotades ootamatult diplomaatiatunde.
  
  "Ma saan aru, söör," ütles Karsten kuivalt. "Võtkem seda õnnetust praegu reliikviatõrke lõpuks. Lõppude lõpuks, nagu te ütlete, peate laste eest hoolitsema. Ma mõistan täielikult oma pere päästmise kiireloomulisust.
  
  Nende sõnadega jälgisid Karsten ja Ajo koloneli. Yimenu ja tema juht tõmbuvad silmapiiril roosakasse koidiku vihjesse. See oli peaaegu aeg, mil püha laegas pidi algselt tagastama. Peagi elavnesid kohalikud ehitustöölised, kes ootasid nende arvates Perdue saabumist, plaanides nende riigi aardeid rüüstanud räsitud sissetungijale korralikult peksa anda.
  
  "Mine vaata, kas nad kukkusid õigesti kokku, Ajo," käskis Karsten. "Kiirustage, me peame minema."
  
  Ajo Kira kiirustas Yeha mäe sissepääsu juurde, et tagada selle varing tihe ja lõplik. Ta ei näinud Karstenit oma samme tagasi jälgimas ja kahjuks maksis töö edu hindamiseks kummardamine talle elu. Karsten tõstis ühe raske kivi pea kohale ja tõi selle Ajo kuklasse, purustades selle koheselt.
  
  "Tunnistajaid pole," sosistas Karsten, pühkis kätelt tolmu ja suundus Perdue veoauto poole. Tema selja taga kattis Ajo Kira surnukeha lõhutud sissepääsu ees lahtist kivi ja killustikku. Kuna tema purustatud kolju jättis kõrbeliivasse groteskse jälje, ei olnud kahtlustki, et ta näeb välja nagu järjekordne kivilangemise ohver. Karsten pööras Purdue's Two and Half sõjaväeveokis ümber, et kihutada tagasi oma kodu poole Austrias, enne kui Etioopia tõusvad veed ta lõksu võivad püüda.
  
  Veel lõuna pool Ninal ja Samil nii palju ei vedanud. Kogu Tana järve ümbrus oli vee all. Inimesed olid meeleheitel, paanikasse sattunud mitte ainult üleujutuse, vaid ka veekogude tuleku seletamatu viisi tõttu. Jõed ja kaevud voolasid ilma vooluallikata. Vihma ei sadanud, kuid kuivanud jõesängidest tulid purskkaevud välja.
  
  Üle maailma kannatasid linnad elektrikatkestuste, maavärinate ja üleujutuste tõttu, mis hävitasid olulisi hooneid. Hävitati ÜRO peakorter, Pentagon, Haagi maailmakohus ja paljud teised korra ja edusammude eest vastutavad institutsioonid. Nüüdseks kartsid nad, et Dunsha lennurada võidakse õõnestada, kuid Sam oli lootusrikas, kuna kogukond oli piisavalt kaugel, et Tana järv ei oleks otseselt mõjutatud. See asus ka piisavalt kaugel sisemaal, et läheks veidi aega, enne kui ookean selleni jõuaks.
  
  Varajase koidu kummituslikus udus nägi Sam öist hävingut kogu selle kohutavas reaalsuses. Ta filmis kogu tragöödia jäänuseid nii sageli kui suutis, hoolitsedes selle eest, et oma kompaktvideokaamera akut säiliks, oodates ärevalt, kuni Nina tema juurde naaseb. Kusagil kauguses kuulis ta jätkuvalt kummalist sumisevat heli, mida ta ei suutnud tuvastada, kuid muutis selle mingisuguseks kuulmishallutsinatsiooniks. Ta oli olnud ärkvel üle kahekümne nelja tunni ja tundis väsimuse tagajärgi, kuid pidi ärkvel olema, et Nina ta üles leiaks. Pealegi tegi ta rasket tööd ja ta võlgnes talle selle eest, et ta oli kohal, kui ta naasis, mitte siis, kui ta naasis. Ta loobus negatiivsetest mõtetest, mis teda piinasid naise ohutuse pärast reetlikke olendeid täis järvel.
  
  Läbi oma objektiivi tundis ta kaasa Etioopia kodanikele, kes pidid nüüd ellujäämiseks oma kodu ja elu maha jätma. Mõned nutsid kibedasti oma maja katustelt, teised sidusid haavu. Aeg-ajalt kohtas Sam ujuvaid kehasid.
  
  "Jeesus Kristus," pomises ta, "see on tõesti maailma lõpp."
  
  Ta filmis tohutut veeala, mis näis tema silme ees lõputult venivat. Kuna idataevas värvis horisondi roosaks ja kollaseks, ei saanud ta jätta märkamata selle tausta ilu, mille taustal see kohutav näidend lavastati. Sile vesi lakkas hetkeks loksumisest ja järve täitmisest ning see kaunistas maastikku, lindude elu asustas vedelat peeglit. Paljud olid ikka veel oma tankidel, püüdsid toitu või ujusid lihtsalt. Kuid nende hulgas liikus ainult üks väike paat - päriselt liikus. See näis olevat ainuke laev, mis kuhugi suundub, teiste laevade pealtvaatajate lõbustamiseks.
  
  "Nina," naeratas Sam. "Ma lihtsalt tean, et see oled sina, kallis!"
  
  Tundmatu heli tüütu ulgumise saatel suumis ta kiiresti liuglevale paadile sisse, kuid kui objektiiv parema nägemise jaoks sättis, kadus Sami naeratus. "Issand, Nina, mida sa teinud oled?"
  
  Talle järgnesid viis sama kiirustavat paati, mis liikusid aeglasemalt ainult Nina edumaa tõttu. Ta nägu rääkis enda eest. Paanika ja valus pingutus väänasid tema kauni näo, kui ta jälitavate munkade juurest eemale sõuds. Sam hüppas raekojas õrrelt alla ja avastas teda segadusse ajava kummalise heli allika.
  
  Põhjast lendasid kohale sõjaväehelikopterid, et kodanikke peale võtta ja edasi kagusse maanduda. Sam luges kokku umbes seitse helikopterit, mis aeg-ajalt maanduvad, et inimesi nende ajutistest trümmidest peale võtta. Üks, CH-47F Chinook, istus mõne kvartali kaugusel, kui piloot kogus mitu inimest õhutranspordile.
  
  Nina oli peaaegu jõudnud linna serva, nägu väsimusest ja haavadest kahvatu ja märg. Sam navigeeris rasketes vetes, et temani jõuda enne, kui tema jäljel olevad mungad jõudsid. Ta aeglustas oluliselt kiirust, kui käsi hakkas alt vedama. Sam kasutas kogu oma jõuga oma käsi, et kiiremini liikuda ning navigeeris vee all löökaukude, teravate esemete ja muude takistuste juures, mida ta ei näinud.
  
  "Nina!" - ta hüüdis.
  
  "Aita mind, Sam! Ma nihestasin oma õla!" - oigas ta. "Minu sees pole midagi alles. Pl-palun, ta on lihtsalt..." kogeles ta. Kui ta Sami juurde jõudis, võttis ta ta sülle ja pöördus ümber, libisedes raekojast lõuna pool asuvatesse hoonetesse, et leida varjupaika. Nende taga karjusid mungad, et inimesed aitaksid vargad tabada.
  
  "Oh kurat, me oleme praegu sügavas jamas," vilistas ta. "Kas sa ikka joosta saad, Nina?"
  
  Ta tumedad silmad lehvisid ja ta oigas, hoides käest kinni. "Kui saaksite selle uuesti pistikupessa ühendada, saaksin ma tõsiselt pingutada."
  
  Kõigi aastate jooksul, mil ta töötas, filmides ja reportaažides sõjakolletes, õppis Sam väärtuslikke oskusi EMT-delt, kellega ta koos töötas. "Ma ei valeta, kallis," hoiatas ta. "See teeb pagana haiget."
  
  Kui teotahtelised kodanikud kõndisid Nina ja Sami leidmiseks läbi kitsaste alleede, pidid nad Nina õlavahetuse ajal vaikseks jääma. Sam andis talle oma koti, et ta saaks rihma hammustada, ja samal ajal kui nende jälitajad allpool vees karjusid, astus Sam ühe jalaga talle rinnale, hoides mõlemaga oma värisevat kätt.
  
  "Valmis?" - sosistas ta, aga Nina sulges lihtsalt silmad ja noogutas. Sam tõmbas kõvasti tema kätt, liigutades seda aeglaselt oma kehast eemale. Nina karjus piinades presendi all, silmalaugude alt voolasid pisarad.
  
  "Ma kuulen neid!" - hüüdis keegi oma emakeeles. Sam ja Nina ei pidanud ütlusest aru saamiseks keelt oskama ning ta pööras enne leebust tema kätt õrnalt, kuni see oli pöörleva mansetiga joondatud. Nina summutatud karje ei olnud piisavalt vali, et neid otsinud munkad kuulda saaksid, kuid kaks meest ronisid juba veepinnast väljaulatuval redelil, et neid leida.
  
  Üks neist oli relvastatud lühikese odaga ja ta suundus otse Nina nõrga keha poole, sihtides relva tema rinnale, kuid Sam püüdis kepi kinni. Ta lõi teda rusikaga näkku, viies ta ajutiselt teadvusetuks, samal ajal kui teine ründaja aknalaualt hüppas. Sam õõtsutas oda nagu pesapallikangelane, murdes kokkupõrkel mehe põsesarna. See, kellele ta pihta sai, tuli mõistusele. Ta haaras Samilt oda ja lõi teda vastu külge.
  
  "Sam!" - hõikas Nina. "Pea üles!" Ta üritas püsti tõusta, kuid oli liiga nõrk, nii et ta viskas Beretta talle vastu. Ajakirjanik haaras tulirelvast ja uputas ühe liigutusega ründaja pea vee alla, lüües kuuli kuklasse.
  
  "Nad pidid kuulma lasku," ütles ta naisele, surudes oma noahaavale. Üleujutatud tänavatel puhkes sõjaväehelikopterite kõrvulukustava lennu ajal skandaal. Sam vaatas kõrgelt maapinnalt välja ja nägi, et kopter seisis ikka veel.
  
  "Nina, kas sa saad minna?" - küsis ta uuesti.
  
  Ta tõusis raskustega püsti. "Ma oskan kõndida. Mis on plaan?
  
  "Teie häbi järgi otsustades arvan, et teil õnnestus hankida kuningas Saalomoni teemandid?"
  
  "Jah, mu seljakotis koljus," vastas naine.
  
  Samil ei olnud aega küsida pealuu kohta, kuid tal oli hea meel, et naine võitis auhinna. Nad kolisid lähedalasuvasse hoonesse ja ootasid, kuni piloot Chinooki naaseb, enne kui nad vaikselt selle poole lonkisid, kui päästetud inimesed istusid. Nende jälgedel jälitas neid läbi vuliseva vee vähemalt viisteist munka saarelt ja kuus meest Veterast. Kui kaaspiloot valmistus ust sulgema, surus Sam oma relva suukorvi pähe.
  
  "Ma tõesti ei taha seda teha, mu sõber, aga me peame minema põhja ja me peame seda tegema kohe!" Sam naeratas, hoides Nina käest ja hoides teda enda taga.
  
  "Ei! Sa ei saa seda teha!" - protesteeris kaaspiloot teravalt. Raevunud munkade karjed lähenesid. "Teid jäetakse maha!"
  
  Sam ei saanud lasta millelgi takistada neil helikopterile astumast ja ta pidi tõestama, et on tõsine. Nina vaatas tagasi vihasele rahvahulgale, kes loopis neid kividega, kui nad lähemale jõudsid. Kivi tabas Ninat templis, kuid ta ei kukkunud.
  
  "Jeesus!" - karjus ta, leides verd oma sõrmedelt kohtades, kus ta pead puudutas. "Teie kividega naised igal võimalusel, kuradi primitiivne..."
  
  Lask vaigistas ta. Sam tulistas reisijate õuduseks kaaspiloodi jalga. Ta võttis sihikule munkad, peatades nad poolel teel. Nina ei märganud nende seas päästetud munka, kuid tema nägu otsides haaras Sam temast kinni ja tõmbas ta hirmunud reisijaid täis helikopterisse. Kaaspiloot lamas oigates tema kõrval põrandal ja ta eemaldas vöö, et tema jalga siduda. Piloodikabiinis karjus Sam relva ähvardusel piloodile käske, käskides tal suunduda põhja poole, kohtumispaika Danshasse.
  
  
  32
  Lend Axumist
  
  
  Yeha mäe jalamile kogunes mitu kohalikku elanikku, kes olid kohkunud surnud egiptlasest giidi nähes, keda nad kõik teadsid väljakaevamiskohtadest. Teine hämmastav šokk nende jaoks oli kolossaalne kivilang, mis sulges mäe sisikonna. Teadmata, mida teha, uuris grupp kaevajaid, arheoloogide abilisi ja kättemaksuhimulisi kohalikke ootamatut sündmust, pomisedes omavahel, et välja selgitada, mis täpselt juhtus.
  
  "Siin on sügavad rehvijäljed, mis tähendab, et siin oli pargitud raskeveok," soovitas üks töötaja, osutades maas olevatele jälgedele. "Siin oli kaks, võib-olla kolm autot."
  
  "Võib-olla on see lihtsalt Land Rover, mida dr Hessian iga paari päeva tagant kasutab," soovitas teine.
  
  "Ei, see on seal, just seal, täpselt sinna, kuhu ta selle jättis, enne kui läks eile Mekelesse uusi tööriistu tooma," vaidles esimene tööline, osutades külla tulnud arheoloogi Land Roverile, mis oli pargitud mõne telgi lõuendkatuse alla. meetri kaugusel.Temast.
  
  "Kuidas me siis teada saame, kas kast on tagastatud? See on Ajo Kira. Surnud. Perdue tappis ta ja võttis kasti! - karjus üks mees. "Sellepärast nad kaamera hävitasid!"
  
  Tema agressiivne mahaarvamine tekitas naaberkülades ja kaevekoha lähedal asuvates telkides kohalike elanike seas parajalt segadust. Mõned mehed püüdsid ratsionaalselt arutleda, kuid enamik ei tahtnud midagi muud kui puhast kättemaksu.
  
  "Kas sa kuuled seda?" Perdue küsis Patrickult, kuhu nad mäe idanõlvalt paistsid. "Nad tahavad meid elusalt nülgida, vanamees. Kas sa saad sellel jalal joosta?"
  
  "Mitte mingil juhul," võpatas Patrick. "Mul on pahkluu katki. Vaata."
  
  Ajo põhjustatud varing kaht meest ei tapnud, sest Perduele oli meelde jäänud kõigi Ajo kavandite oluline tunnus - valeseina alla peidetud postkasti väljapääs. Õnneks rääkis egiptlane Perduele vanadest lõksude valmistamise viisidest Egiptuses, eriti vanade haudade ja püramiidide sees. Nii pääsesidki Perdue, Ajo ja Ajo vend Donkor koos Sacred Boxiga.
  
  Kriimustuste, aukude ja tolmuga kaetud Perdue ja Patrick roomasid mäepõhjas mitme suure rändrahnu taha. Patrick kripeldas, kui terav valu paremas pahkluus lõi temast läbi iga lohiseva liigutuse.
  
  "Kas... kas me võiksime teha väikese pausi?" küsis ta Perduelt. Hallipäine uurija vaatas talle tagasi.
  
  "Vaata, sõber, ma tean, et see on pagana valus, aga kui me ei kiirusta, leiavad nad meid üles. Mul pole vaja teile öelda, milliste relvadega need inimesed vehivad, eks? Labidad, naelad, vasarad...", meenutas Perdue kaaslast.
  
  "Ma tean. See Landy on minu jaoks liiga kaugel. Nad jõuavad mulle enne teist sammu järele," tunnistas ta. "Mu jalg on prügikast. Kõnni edasi, tõmba nende tähelepanu või mine välja ja kutsu abi.
  
  "Jama," vastas Perdue. "Me jõuame koos selle Landy juurde ja pääseme siit kuradile."
  
  "Kuidas te soovitate meil seda teha?" Patrick ahmis õhku.
  
  Perdue osutas lähedal asuvatele kaevamisriistadele ja naeratas. Patrick järgis pilguga suunda. Ta oleks Perduega koos naernud, kui tema elu poleks tulemusest sõltunud.
  
  "Mitte põrgusse, David. Ei! Oled sa hull?" - sosistas ta valjult, lüües Perduele vastu käsi.
  
  "Kas te kujutate ette paremat ratastooli siin kruusal?" Perdue muigas. "Ole valmis. Kui tagasi jõuan, läheme Landy juurde."
  
  "Ja ma eeldan, et teil on siis aega see vooluvõrku ühendada?" - küsis Patrick.
  
  Perdue tõmbas välja oma usaldusväärse väikese tahvelarvuti, mis toimis mitme vidinana ühes.
  
  "Oh, sa väheusuline," naeratas ta Patrickule.
  
  Tavaliselt on Purdue oma infrapuna- ja radarivõimalusi ära kasutanud või kasutanud seda sideseadmena. Kuid ta täiustas seadet pidevalt, lisades uusi leiutisi ja täiustades selle tehnoloogiat. Ta näitas Patrickule väikest nuppu seadme küljel. "Elektrivoolu tõus. Meil on selgeltnägija, Paddy.
  
  "Mida ta teeb?" Patrick kortsutas kulmu, tema silmad liikusid aeg-ajalt Perduest mööda, et valvel olla.
  
  "See paneb autod käima," ütles Perdue. Enne kui Patrick jõudis vastusele mõelda, tõusis Perdue püsti ja jooksis tööriistakuuri poole. Ta liikus vargsi, kallutades oma kõhna keha ette, et mitte välja paistma.
  
  "Siiani on kõik hästi, sa hull pätt," sosistas Patrick, vaadates, kuidas Perdue auto võttis. "Aga sa tead, et see asi ajab lärmi, kas pole?"
  
  Eesolevaks tagaajamiseks valmistudes hingas Perdue sügavalt sisse ja hindas, kui kaugel on rahvas temast ja Patrickust. "Lähme," ütles ta ja vajutas Land Roveri käivitamiseks nuppu. Sellel polnud muid tulesid peale armatuurlaual olevate tulede, kuid mõned inimesed mäe sissepääsu lähedal kuulsid, kuidas mootor tühikäigul häält teeb. Perdue otsustas, et peaks nende hetkelise segaduse enda kasuks ära kasutama ja tormas kriiskava autoga Patricku poole.
  
  "Hüppa! Kiiremini!" - hüüdis ta Patrickule, kui oli tema juurde jõudmas. MI6 agent sööstis auto poole, lükates selle oma kiirusega peaaegu ümber, kuid Perdue adrenaliin hoidis teda paigal.
  
  "Siin nad on! Tapke need pätid! "- möirgas mees, osutades kahele mehele, kes käruga Land Roveri poole kihutavad.
  
  "Jumal, ma loodan, et ta paak on täis!" - hüüdis Patrick, ajades rabeda raudkopa otse 4x4 kõrvalistuja uksest sisse. "Minu selgroog! Mu luud on mu tagumikul, Purdue. Issand, sa tapad mind siin! oli kõik, mida rahvas põgenevate meeste poole tormas.
  
  Reisija ukse juurde jõudes lõhkus Perdue kiviga akna ja avas ukse. Patrick nägi vaeva, et autost välja saada, kuid lähenevad hullud veensid teda oma reservjõudu kasutama ja ta viskas oma keha autosse. Nad asusid teele, keerutades rattaid, loopides kividega kõiki, kes liiga lähedale tulid. Siis astus Perdue lõpuks pedaalile ja pani nende ja kohalike verejanuliste jõugu vahele veidi distantsi.
  
  "Kui palju aega on meil Dunshasse jõudmiseks?" küsis Perdue Patrickult.
  
  "Umbes kolm tundi enne seda, kui Sam ja Nina peaksid meiega seal kohtuma," teatas Patrick talle. Ta heitis pilgu gaasinäidikule. "Mu Jumal! see ei vii meid kaugemale kui 200 kilomeetrit.
  
  "Kõik on hästi seni, kuni me oma jälgedel Saatana mesitarust eemale saame," ütles Perdue, vaadates endiselt tahavaatepeeglisse. "Peame Samiga ühendust võtma ja uurima, kus nad on. Võib-olla saavad nad Heraklese lähemale tuua, et meid peale võtta. Jumal, ma loodan, et nad on veel elus."
  
  Patrick ohkas iga kord, kui Land Rover käiguvahetusel august mööda läks või tõmbles. Ta pahkluu tappis teda, kuid ta oli elus ja see on kõik, mis oli oluline.
  
  "Sa teadsid Carterist kogu aeg. Miks sa mulle ei öelnud?" - küsis Patrick.
  
  "Ma ütlesin sulle, et me ei tahtnud, et sa oleksid kaasosaline. Kui te poleks teadnud, poleks te saanud olla seotud."
  
  "Ja see äri tema perega? Kas sa saatsid kellegi ka nende eest hoolitsema?" - küsis Patrick.
  
  "Oh jumal, Patrick! Ma ei ole terrorist. Ma bluffisin," kinnitas Perdue. "Mul oli vaja tema puuri raputada ja tänu Sami uuringutele ja mutile Karsten'... Carteri kabinetis saime informatsiooni, et tema naine ja tütred on teel tema Austriasse koju."
  
  "Kuradi võimatu uskuda," vastas Patrick. "Teie ja Sam peaksite end Tema Majesteedi agentideks registreerima, mõistate? Olete hull, hoolimatu ja salajane kuni hüsteeriani, te kaks. Ja doktor Gould pole palju maha jäänud."
  
  "Aitäh, Patrick," naeratas Perdue. "Kuid meile meeldib oma vabadus teha musta tööd ilma, et meid näeks."
  
  "Pole kurja," ohkas Patrick. "Keda kasutas Sam muttina?"
  
  "Ma ei tea," vastas Perdue.
  
  "David, kes see kuradi mutt on? Ma ei anna mehele laksu, uskuge mind," nähvas Patrick.
  
  "Ei, ma tõesti ei tea," kinnitas Perdue. "Ta pöördus Sami poole kohe, kui avastas Sami kohmaka häkkimise Karsteni isiklikesse failidesse. Selle asemel, et teda üles seada, pakkus ta, et hankib meile vajalikku teavet tingimusel, et Sam paljastab Karsteni sellisena, nagu ta on.
  
  Patrick pööras teabe peas ümber. See oli loogiline, kuid pärast seda missiooni polnud ta enam kindel, keda saab usaldada. "Mutt" andis teile Karsteni isiklikud andmed, sealhulgas tema vara asukoha ja muu taolise?"
  
  "Vastavalt tema veregrupile," ütles Perdue naeratades.
  
  "Kuid kuidas Sam kavatseb Karstenit paljastada? Tal võiks see vara legaalselt kuuluda ja ma olen kindel, et sõjaväeluure juht teab, kuidas bürokraatliku bürokraatiaga oma jälgi varjata," soovitas Patrick.
  
  "Oh, see on tõsi," nõustus Perdue. "Kuid ta valis Sami, Nina ja minuga mängimiseks valed maod. Sam ja tema "mutt" häkkisid serverite sidesüsteemidesse, mida Karsten oma eesmärkidel kasutab. Sel ajal, kui me räägime, suundub teemantmõrvade ja ülemaailmsete katastroofide eest vastutav alkeemik Karsteni häärberisse Salzkammergutis.
  
  "Milleks?" - küsis Patrick.
  
  "Carsten teatas, et tal on teemant müügis," kehitas Perdue õlgu. "Väga haruldane esmane kivi, mida nimetatakse Sudaani silmaks. Nagu tipptasemel Celeste ja vaarao kivid, suudab Sudanese Eye suhelda kõigi väiksemate teemantidega, mille kuningas Saalomon pärast oma templi valmimist valmistas. Algarvud on vajalikud, et vabastada kõik kuningas Saalomoni seitsekümmend kaks katku.
  
  "Võluv. Ja nüüd, mida me siin kogeme, paneb meid oma küünilisus ümber mõtlema," märkis Patrick. "Ilma algarvudeta ei saa mustkunstnik luua oma kuratlikku alkeemiat?"
  
  Perdue noogutas. "Meie egiptlastest sõbrad Draakonivaatlejatest rääkisid meile, et nende kirjarullide järgi sidusid kuningas Saalomoni võlurid iga kivi konkreetse taevakeha külge," teatas ta. "Kindlasti ütleb pühakirja tuttavatele tekstidele eelnev tekst, et langenud ingleid oli kakssada ja Saalomon kutsus neist seitsekümmend kaks. Siin tulevad mängu iga teemandiga tähekaardid.
  
  "Kas Karstenil on Sudaani silm?" - küsis Patrick.
  
  "Ei mul on . See on üks kahest teemandist, mis mu maakleritel õnnestus omandada vastavalt Ungari parunessilt, kes on pankroti äärel, ja itaalia leselt, kes soovib alustada uut elu oma maffiasugulastest eemal, kas kujutate ette? Mul on kaks algarvu kolmest. Teine, "Celeste", on võluri valduses.
  
  "Ja Karsten pani need müüki?" Patrick kortsutas kulmu, püüdes seda kõike mõtestada.
  
  "Sam tegi seda Karsteni isikliku e-posti teel," selgitas Perdue. "Karsten ei tea, et võlur, härra Raya, tuleb temalt oma järgmist tippkvaliteediga teemanti ostma."
  
  "Oi, see on hea!" Patrick naeratas käsi plaksutades. "Niikaua kui suudame allesjäänud teemandid meister Penekalile ja Ofarile tarnida, ei saa Raya tuua muid üllatusi. Ma palvetan Jumalat, et Nina ja Sam saaksid nad kätte.
  
  "Kuidas me saame Sami ja Ninaga ühendust võtta? Minu seadmed läksid sinna tsirkuses kaduma," küsis Patrick.
  
  "Siin," ütles Perdue. "Lihtsalt kerige alla Sami nimeni ja vaadake, kas satelliidid suudavad meid ühendada."
  
  Patrick tegi nii, nagu Perdue palus. Väike kõlar klõpsas juhuslikult. Järsku kostis kõlarist nõrgalt Sami hääl: "Kus kurat sa olnud oled? Oleme juba tunde püüdnud ühendust luua!"
  
  "Sam," ütles Patrick, "oleme teel Axumist ja reisime tühjalt. Kui kohale jõuate, kas saaksite meile järele tulla, kui saadame teile koordinaadid?"
  
  "Vaata, meil on siin suur jama," ütles Sam. "Mina," ohkas ta, "ma... petsin piloodi ja kaaperdasin sõjaväe päästehelikopteri. Pikk lugu."
  
  "Mu Jumal!" Patrick kiljatas ja viskas käed õhku.
  
  "Nad just maandusid siin Dansha lennurajal, nagu ma sundisin neid tegema, kuid nad arreteerivad meid. Sõdureid on igal pool, nii et ma ei usu, et saame sind aidata," kurtis Sam.
  
  Taustal kuulis Perdue helikopteri rootori häält ja inimeste karjumist. See kõlas talle nagu sõjatsoon. "Sam, kas sa said teemandid?"
  
  "Nina sai need kätte, aga nüüd nad ilmselt konfiskeeritakse," ütles Sam, kõlades täiesti õnnetult ja raevukalt. "Igal juhul kontrollige oma koordinaate."
  
  Perdue nägu väändus fookusesse, nagu alati, kui ta pidi välja mõtlema plaani, kuidas keerulisest olukorrast välja tulla. Patrick hingas väga sügavalt. "Värske pannilt."
  
  
  33
  Apokalüpsis Salzkammerguti kohal
  
  
  Tigutavas vihmas nägid Karsteni suured rohelised aiad laitmatult ilusad välja. Hallis vihmalooris tundusid lillede värvid peaaegu helendavad ja puud seisid majesteetlikult lopsakas täiuses. Kuid millegipärast ei suutnud kogu loomulik ilu endasse mahutada õhus rippuvat rasket kaotuse, hukatuse tunnet.
  
  "Issand, kui armetus paradiisis sa elad, Joseph," märkis Liam Johnson, kui parkis oma autot varjulise hõbekase ja lopsakate kuuskede alla kinnistu kohal asuvale künkale. "Täpselt nagu teie isa, saatan."
  
  Käes hoidis ta kotti, mis sisaldas mitut kuupmeetrit tsirkooniumoksiidi ja ühte üsna suurt kivi, mille Perdue assistent oli ülemuse palvel varustanud. Liam oli Sami juhendamisel kaks päeva varem Reichtisousises käinud, et korjata Purdue erakogust kive. Kena neljakümneaastane daam, kes juhtis Purdue rahaasju, oli lahke ja hoiatas Liami sertifitseeritud teemantide kadumise eest.
  
  "Varastage see ja ma lõikan su pallid nüri küünelõikuriga ära, eks?" - ütles sarmikas šoti daam Liamile, andes üle koti, mille ta pidi Karsteni häärberile viskama. See oli tõesti tore mälestus, sest ta nägi ka välja nagu tüüp - nagu... Miss Moneypenny kohtub American Maryga.
  
  Kergesti ligipääsetavas maamõisas olles meenus Liamile, et ta uuris hoolikalt maja plaane, et leida tee kontorisse, kus Karsten kõiki oma salaasju ajas. Väljas oli kuulda kesktaseme turvameeste juttu kojamehega. Karsteni naine ja tütred olid saabunud kaks tundi varem ning kolm olid magamistuppa tõmbunud.
  
  Liam astus esimese korruse idatiiva otsas olevasse väikesesse vestibüüli. Ta valis hõlpsalt kontori luku ja andis oma saatjaskonnale enne sisenemist veel ühe spiooni.
  
  "Püha kurat!" - sosistas ta sisse astudes, unustades peaaegu kaameraid vaadata. Liam tundis, kuidas kõht kortsu läks, kui ta enda järel ukse sulges. "Natsi Disneyland!" - hingas ta hinge all välja. "Oh issand, ma teadsin, et sa oled millegi kallal, Carter, aga see? See jama on järgmine tase! "
  
  Kogu kabinet oli kaunistatud natsisümboolika, Himmleri ja Göringi maalide ning mitmete teiste kõrgete SS-i komandöride büstidega. Tema tooli taga rippus seinal plakat. "Mitte kunagi! Musta Päikese orden," kinnitas Liam, hiilides punasele satiinkangale musta siidniidiga tikitud kohutavale sümbolile lähemale. Kõige enam häiris Liami korduvad videoklipid natsipartei 1944. aasta auhinnatseremooniatest, mis mängisid pidevalt lameekraanil. Tahes-tahtmata sai sellest järjekordne maal, millel oli näha SS-Obergruppenführeri Karl Wolfi tütre Yvette Wolfi vastikut nägu. "See on tema," pomises Liam vaikselt, "ema."
  
  Võta end kokku, poiss, õhutas Liami sisehääl. Sa ei taha oma viimast hetke selles süvendis veeta, eks?
  
  Kogenud salategevuse spetsialistile ja tehnoloogilise spionaažieksperdile nagu Liam Johnson oli Karsteni seifi lõhkumine lapsemäng. Liam leidis seifist veel ühe dokumendi, millel oli Musta Päikese sümbol, ametliku märgukirja kõigile liikmetele, et ordu oli jälitanud paguluses olnud Egiptuse vabamüürlase Abdul Raya. Carsten ja tema vanemad kolleegid korraldasid Rai vabastamise Türgi varjupaigast pärast seda, kui uuringud tutvustasid neile tema tööd Teise maailmasõja ajal.
  
  Ainuüksi tema vanus, tõsiasi, et ta oli veel elus ja terve, olid arusaamatud omadused, mis pälvisid Musta Päikese imetlust. Toa vastasnurka paigaldas Liam ka heliga CCTV monitori, mis sarnaneb Karsteni isiklikele kaameratele. Ainus erinevus seisnes selles, et see saatis sõnumeid hr Joe Carteri turvateenistusele, kus Interpol ja teised valitsusasutused võisid nad kergesti pealt kuulata.
  
  Liami missiooniks oli keerukas töö paljastada MI6 selja taga pussitav juht ja paljastada tema hoolikalt valvatud saladus televisiooni otseülekandes, kui Perdue ta aktiveeris. Koos teabega, mille Sam Cleave oma eksklusiivse raporti jaoks sai, oli Joe Carteri maine tõsises ohus.
  
  "Kus nad on?" Karsteni kirev hääl kajas läbi maja, ehmatades hiiliva MI6 sissetungija. Liam asetas teemantidega koti kiiresti seifi ja sulges selle nii kiiresti kui suutis.
  
  "Kes, söör?" - küsis turvatöötaja.
  
  "Minu naine! M-m-mu tütred, te olete kuradi idioodid! - haukus ta, tema hääl kandis mööda kontori uksi ja vingus kogu tee trepist üles. Liam kuulis kontoris monitorilt silmussalvestuse kõrval sisetelefoni heli.
  
  "Härra Karsten, teie juurde tuli mees, kes tahab teid näha, söör. Kas ta nimi on Abdul Raya? - kuulutas hääl üle kõigi maja sisetelefonide.
  
  "Mida?" Karsteni kriginat kostis ülevalt. Liam sai oma eduka kadreerimistöö üle vaid naerda. "Mul pole temaga kohtumist kokku lepitud! Ta peaks olema Brugges, põhjustades kaost!
  
  Liam hiilis Karsteni vastuväiteid kuulates kontori ukse juurde. Nii sai ta jälgida reeturi asukohta. MI6 agent libises välja teise korruse tualettruumi aknast, et vältida peamisi piirkondi, mida praegu kummitavad paranoilised turvatöötajad. Naerdes sörkis ta eemale kohutava paradiisi kurjakuulutavate müüride eest, kus oli tulemas kohutav vastasseis.
  
  "Kas sa oled hull, Raya? Mis ajast on mul teemante müügil?" Karsten haukus oma kabineti ukseavas seistes.
  
  "Härra Karsten, te võtsite minuga ühendust, pakkudes Sudaani silmakivi müüki," vastas Raya rahulikult, tema mustad silmad särasid.
  
  "Sudaani silm? Millest kõige püha nimel sa räägid?" Karsten susises. "Me ei vabastanud sind selle eest, Raya! Vabastasime teid meie palve täitmiseks, maailma põlvili surumiseks! Nüüd sa tuled ja tülitad mind selle absurdse jamaga?"
  
  Rai huuled kõverdusid, paljastades vastikud hambad, kui ta kõndis temaga rääkimas paksu sea juurde. "Olge väga ettevaatlik, keda kohtlete nagu koera, härra Karsten. Ma arvan, et teie ja teie organisatsioon olete unustanud, kes ma olen! Raya kihas vihast. "Ma olen suur tark, võlur, kes vastutas 1943. aastal Põhja-Aafrikas leviva jaaniussi katku eest. Tegin natsivägedele teene liitlasvägedele, kes paiknesid jumalast hüljatud viljatul maal, kus nad verd valasid!"
  
  Karsten nõjatus oma toolil tahapoole, higistades. "Mul... mul pole teemante, härra Raya, ma vannun!"
  
  "Tõesta seda!" Raya röökis. "Näidake mulle oma seife ja kummuteid. Kui ma midagi ei leia ja sa oled mu väärtuslikku aega raisanud, pööran ma su hinge, kuni sa elus oled.
  
  "Oh mu jumal!" Karsten ulgus seifi poole koperdades. Tema pilk langes ema portreele, kes vaatas talle pingsalt otsa. Talle meenusid Perdue sõnad selgroota lennu kohta, kui ta vana naise hülgas, kui Perdue päästmiseks tema koju tungiti. Lõpuks, kui teade tema surmast orduni jõudis, oli asjaolude kohta küsimusi juba tõstatatud, kuna Karsten oli sel õhtul tema juures. Kuidas ta põgenes ja naine mitte? Must Päike oli kuri organisatsioon, kuid kõik nende liikmed olid võimsa intellekti ja võimsate vahenditega mehed ja naised.
  
  Kui Karsten suhteliselt turvaliselt oma seifi avas, nägi ta silmitsi kohutava nägemusega. Seinaseifi pimeduses vilksatas mahajäetud kotist mitu teemanti. "See on võimatu," ütles ta. "See on võimatu! See pole minu!"
  
  Raya lükkas väriseva lolli kõrvale ja kogus tema peopessa teemandid. Seejärel pöördus ta jahedat kulmu kortsutades Karsteni poole. Tema kõhn nägu ja mustad juuksed andsid talle selgelt mingisuguse surmakuulutaja välimuse, võib-olla lõikaja enda. Karsten helistas oma turvatöötajatele, kuid keegi ei vastanud.
  
  
  34
  Ülemine sada naela
  
  
  Kui Chinook maandus Dunshae lähedal asuvale mahajäetud lendoravale, pargiti kolm sõjaväedžiipi Herculese lennuki ette, mille Perdue oli rentinud Etioopia ringreisiks.
  
  "Oleme lõpetanud," pomises Nina, hoides endiselt veriste kätega haavatud piloodi jalast. Tema tervis ei olnud ohus, kuna Sam sihtis reie väliskülge, jättes talle midagi hullemat kui väike haav. Külguks avanes ja kodanikud lasti välja, enne kui sõdurid Ninat ära viima tulid. Sam oli juba relvadest maha võetud ja visatud ühe džiibi tagaistmele.
  
  Nad konfiskeerisid kaks kotti, mida Sam ja Nina kaasas kandsid ning panid need käeraudadesse.
  
  "Kas arvate, et võite tulla minu maale ja varastada?" - hüüdis kapten neile. "Kas arvate, et saate meie õhupatrulli kasutada oma isikliku taksona? Hei?"
  
  "Kuulge, see on tragöödia, kui me niipea Egiptusesse ei jõua!" Sam üritas selgitada, kuid see sai talle rusikaga soolestikku.
  
  "Palun kuula!" - anus Nina. "Peame jõudma Kairosse, et peatada üleujutused ja elektrikatkestused, enne kui kogu maailm kokku variseb!"
  
  "Miks mitte peatada maavärinad samal ajal, ah?" Kapten mõnitas teda, pigistades oma kareda käega Nina graatsilist lõualuu.
  
  "Kapten Ifili, võtke käed naiselt ära!" - käskis meeshääl, õhutades kaptenit kohe kuuletuma. "Laske tal minna. Ja mees ka."
  
  "Kogu lugupidamisega, söör," ütles kapten Nina kõrvalt lahkumata, "ta röövis kloostri ja siis oli sellel tänamatul mehel," urises ta Sami jalaga löödes, "tal oli närv meie päästehelikopter kaaperdada."
  
  "Ma tean väga hästi, mida ta tegi, kapten, aga kui te neid praegu üle ei anna, annan teile allumatuse eest sõjakohtu alla. Võib-olla olen pensionil, aga olen ikkagi Etioopia armee peamine rahaline panustaja," möirgas mees.
  
  "Jah, sir," vastas kapten ja viipas meestele, et nad Sam ja Nina vabastaksid. Kui ta kõrvale astus, ei suutnud Nina uskuda, kes on tema päästja. "Kol. Yimen?
  
  Tema kõrval ootas isiklik saatjaskond, kokku neli inimest. "Teie piloot teavitas mind teie Tana Kirkose külastuse eesmärgist, dr Gould," ütles Yimenu Ninale. "Ja kuna ma olen teie võlgu, ei jää mul muud üle, kui vabastada teile tee Kairosse. Ma jätan teie käsutusse kaks oma meest ja julgeolekukontrolli Etioopiast läbi Eritrea ja Sudaani Egiptusesse.
  
  Nina ja Sam vahetasid hämmeldust ja umbusku täis pilke. "Em, tänan teid, kolonel," ütles ta ettevaatlikult. "Aga kas ma tohin küsida, miks te meid aitate? Pole saladus, et sina ja mina läksime valel jalal."
  
  "Hoolimata teie kohutavast hinnangust minu kultuuri üle, dr Gould, ja teie tigedatele rünnakutele minu isikliku elu vastu, päästsite te mu poja elu. Selle eest ei saa ma teid aidata, kui vabastan teid mis tahes kättemaksust, mis mul teie vastu oli olnud," ütles kol. Yimenu andis järele.
  
  "Oh issand, ma tunnen end praegu nagu jama," pomises ta.
  
  "Mul on kahju?" ta küsis.
  
  Nina naeratas ja ulatas talle käe. "Ma ütlesin, et tahaksin teie ees vabandada oma oletuste ja karmide avalduste pärast."
  
  "Kas sa päästsid kellegi?" - küsis Sam, toibudes endiselt kõhulöögist.
  
  Kol. Yimenu vaatas ajakirjanikule otsa, lubades tal oma avalduse tagasi võtta. "Ta päästis mu poja peatsest uppumisest, kui klooster oli üle ujutatud. Paljud surid eile õhtul ja minu Cantu oleks olnud nende hulgas, kui dr Gould poleks teda veest välja tõmmanud. Ta helistas mulle just siis, kui olin ühinemas härra Perdue ja teistega mäel, et olla tunnistajaks Püha Kasti tagasitulekule, nimetades seda Saalomoni ingliks. Ta ütles mulle tema nime ja selle, et ta varastas kolju. Ma ütleksin, et vaevalt on see kuritegu, mis vääriks surmanuhtlust.
  
  Sam vaatas Ninat üle oma kompaktse videokaamera pildiotsija ja pilgutas silma. Parem oleks, kui keegi ei teaks, mida kolju sisaldab. Varsti pärast seda läks Sam koos ühe Yimenu mehega Perduele ja Patrickule järele, kus nende varastatud Land Roveri diisel oli otsa saanud. Nad jõudsid enne peatumist sõita üle poole tee, nii et ei läinud kaua, kui Sami auto nad üles leidis.
  
  
  Kolm päeva hiljem
  
  
  Yimenu loal jõudis grupp peagi Kairosse, kus Herakles lõpuks ülikooli lähedal maandus. "Saalomoni ingel, ah?" kiusas Sam. "Miks, palun ütle?"
  
  "Mul pole õrna aimugi," naeratas Nina, kui nad Draakonivaatlejate pühamu iidsete müüride vahele sisenesid.
  
  "Kas sa uudiseid nägid?" - küsis Perdue. "Nad leidsid Karsteni häärberi täiesti mahajäetuna, välja arvatud põlengumärgid, mille seintele oli tahma jäänud. Ta on koos perekonnaga ametlikult kadunud.
  
  "Ja me... ta... pani need teemandid seifi?" - küsis Sam.
  
  "Läki läinud," vastas Perdue. "Kas võlur võttis nad, ilma et oleks kohe aru saanud, et need on võltsitud, või Must Päike võttis nad siis, kui nad tulid oma reeturit ära viima, et vastata selle eest, et ema ta hülgas."
  
  "Ükskõik millisesse vormi võlur ta jättis," kripeldas Nina. "Kuulsite, mida ta tol õhtul tegi Madame Chantaliga, tema assistendi ja majahoidjaga. Jumal teab, mida ta Karsteniga silmas peab.
  
  "Mis iganes selle natsiseaga juhtub, olen sellest vaimustuses ja ma ei tunne end üldse halvasti," ütles Perdue. Nad ronisid viimasele trepiastmele, tundes endiselt oma valusa matka tagajärgi.
  
  Pärast kurnavat teekonda tagasi Kairosse lubati Patrick pahkluu sättimiseks kohalikku kliinikusse ja jäi hotelli, kuni Perdue, Sam ja Nina kõndisid trepist üles observatooriumi, kus ootasid meistrid Penekal ja Ofar.
  
  "Tere tulemast!" Ofar helises käsi kokku. "Ma kuulsin, et teil võib olla meile häid uudiseid?"
  
  "Ma loodan, et muidu leiame end homseks kõrbe all ja ookean meie kohal," kõlas Penekali küüniline nurin kõrguselt, kust ta läbi teleskoobi vaatas.
  
  "Tundub, et te elasite üle järjekordse maailmasõja," märkis Ofar. "Loodan, et te ei saanud tõsiseid vigastusi."
  
  "Need jätavad armid, meister Ofar," ütles Nina, "aga me oleme endiselt elus ja terved."
  
  Kogu tähetorn oli kaunistatud antiiksete kaartide, kangastelgede ja vanade astronoomiliste instrumentidega. Nina istus Ofari kõrvale diivanile, avas oma koti ning kollase pärastlõunataeva loomulik valgus kullas kogu ruumi, luues maagilise atmosfääri. Kui ta kive näitas, kiitsid need kaks astronoomi kohe heaks.
  
  "Need on tõelised. Kuningas Saalomoni teemandid," muigas Penekal. "Suur aitäh teile kõigile abi eest."
  
  Ofar vaatas Perduele otsa. "Aga kas neid ei lubatud prof. Imru?"
  
  "Kas saaksite kasutada seda võimalust ja jätta need tema käsutusse koos alkeemiliste rituaalidega, mida ta teab?" küsis Perdue Ofarilt.
  
  "Absoluutselt mitte, aga ma arvasin, et see on teie tehing," ütles Ofar.
  
  "Prof. Imru saab teada, et Joseph Karsten varastas need meilt, kui ta üritas meid Yeha mäel tappa, nii et me ei saa neid tagasi, saa aru?" selgitas Perdue suure lõbustusega.
  
  "Et saaksime neid siin oma varahoidlates hoida, et nurjata mis tahes muu kurja alkeemia?" - küsis Ofar.
  
  "Jah, sir," kinnitas Perdue. "Ostsin kolmest teemandist kaks Euroopas eramüügi teel ja nagu teate, jääb see, mida ostsin, minu omaks."
  
  "Piisavalt," ütles Penekal. "Ma eelistan, et sa hoiaksid neid. Nii hoitakse algarvud eraldi..." hindas ta kiiresti teemante, "... ülejäänud kuuskümmend kaks kuningas Saalomoni teemanti.
  
  "Nii et võlur on siiani kasutanud neist kümmet katku tekitamiseks?" - küsis Sam.
  
  "Jah," kinnitas Ofar. "Kasutades ühte algarvu "Celeste". Kuid nad on juba vabastatud, nii et ta ei saa enam kurja teha, kuni ta saab need ja härra Perdue kaks algarvu."
  
  "Hea saade," ütles Sam. "Ja nüüd hävitab teie alkeemik epideemiad?"
  
  "Mitte tühistada, vaid peatada praegune kahju, välja arvatud juhul, kui võlur neile kätt ette paneb, enne kui meie alkeemik muudab nende koostist jõuetuks," vastas Penekal.
  
  Ofar soovis valusat teemat muuta. "Ma kuulsin, et tegite terve paljastamise &# 233; MI6 korruptsiooni ebaõnnestumine, härra Cleave.
  
  "Jah, see läheb eetrisse esmaspäeval," ütles Sam uhkelt. "Ma pidin seda kõike kahe päeva jooksul toimetama ja ümber jutustama, kui olin noahaava käes."
  
  "Suurepärane töö," naeratas Penekal. "Eriti sõjalistes küsimustes ei tohiks riiki nii-öelda pimedasse jätta." Ta vaatas endiselt jõuetuna Kairot. "Aga nüüd, kui MI6 kadunud juhti näidatakse rahvusvahelises televisioonis, kes võtab tema asemele?"
  
  Sam muigas: "Paistab, et eriagent Patrick Smith on oma silmapaistva vapruse eest Joe Carteri kohtu ette toomisel edutamiseks. Ja loe. Yimenu toetas ka oma laitmatuid tegusid kaamera ees.
  
  "See on suurepärane," rõõmustas Ofar. "Ma loodan, et meie alkeemik kiirustab," ohkas ta mõeldes. "Mul on halb tunne, kui ta hiljaks jääb."
  
  "Sul on alati halb tunne, kui inimesed hilinevad, mu vana sõber," ütles Penekal. "Sa muretsed liiga palju. Pidage meeles, et elu on ettearvamatu."
  
  "See on kindlasti ette valmistamatutele," kostis vihane hääl trepipealt. Nad kõik pöördusid ümber, tundes, kuidas õhk halvast tahtest külmetab.
  
  "Oh mu jumal!" - hüüatas Perdue.
  
  "Kes see on?" - küsis Sam.
  
  "See... see... salvei!" vastas Ofar värisedes ja rinnast kinni hoides. Penekal seisis oma sõbra ees nagu Sam Nina ees. Perdue seisis kõigi ees.
  
  "Kas sinust saab mu vastane, pikk mees?" - küsis mustkunstnik viisakalt.
  
  "Jah," vastas Perdue.
  
  "Perdue, mida sa arvad, et teed?" Nina susises õudusest.
  
  "Ära tee seda," ütles Sam Perdue ja asetas kindla käe oma õlale. "Süütundest märtriks ei saa. Inimesed eelistavad sulle jama teha, pea meeles. Me valime!"
  
  "Mul on kannatus otsa saanud ja mu kursus on piisavalt edasi lükatud, sest see siga kaotas Austrias kaks korda," urises Raya. "Anna nüüd üle Saalomoni kivid, muidu nülkan teid elusalt ära."
  
  Nina hoidis teemante selja taga, teadmata, et ebaloomulikul olendil on nende vastu hõngu. Uskumatu jõuga viskas ta Perdue ja Sami kõrvale ning sirutas Nina poole.
  
  "Ma murran su väikese keha luud, Isebel," urises ta, paljastades need tigedad hambad Nina näkku. Ta ei saanud end kaitsta, kuna tema käed hoidsid teemante kõvasti kinni.
  
  Hirmutava jõuga haaras ta Ninast kinni ja pööras ta enda poole. Ta surus selja vastu tema kõhtu ja mees tõmbas teda enda poole, et käed vabastada.
  
  "Nina! Ära anna neid talle!" - haukus Sam, tõustes püsti. Perdue hiilis neile teiselt poolt ligi. Nina nuttis õudusest, tema keha värises Maagi kohutavas embuses, kui tema küünis valusalt ta vasakut rinda pigistas.
  
  Temast pääses välja kummaline nutt, mis kasvas kohutava piina hüüaks. Ofar ja Penekal tõmbusid tagasi ning Perdue lõpetas roomamise, et teada saada, mis toimub. Nina ei saanud tema eest põgeneda, kuid tema haare temast lõdvenes kiiresti ja tema krigisemine muutus valjemaks.
  
  Sam kortsutas segaduses kulmu, teadmata, mis toimub. "Nina! Nina, mis toimub?"
  
  Ta raputas lihtsalt pead ja ütles huultega: "Ma ei tea."
  
  Siis sai Penekal närvi minna ringi, et teha kindlaks, mis karjuva võluriga toimub. Ta silmad läksid suureks, kui nägi, kuidas pikad peenikesed salvei huuled koos silmalaugudega laiali vajusid. Tema käsi lebas Nina rinnal ja ajas nahka maha, nagu oleks teda elektrivool põrutanud. Põlenud liha lõhn täitis ruumi.
  
  Ofar hüüdis ja osutas Nina rinnale: "See on jälg tema nahal!"
  
  "Mida?" küsis Penekal lähemalt vaadates. Ta märkas, millest ta sõber rääkis ja ta nägu läks särama. "Doktor Mark Gould hävitab Tarka! Vaata! Vaata," naeratas ta, "see on Saalomoni pitser!"
  
  "Mida?" - Ma küsisin. - küsis Perdue Nina poole käsi ulatades.
  
  "Saalomoni pitser!" kordas Penekal. "Deemonilõks, relv deemonite vastu, mille väidetavalt andis Saalomonile Jumal."
  
  Lõpuks kukkus õnnetu alkeemik surnuna ja kuivana põlvili. Tema surnukeha vajus põrandale, jättes Nina vigastamata. Kõik mehed tardusid hetkeks jahmunud vaikuses.
  
  "Parim sada naela, mis ma kunagi kulutanud olen," ütles Nina märkamatult toonil ja silitas oma tätoveeringut mõni sekund enne minestamist.
  
  "Parim hetk, mida ma kunagi filminud pole," kurvastas Sam.
  
  Just siis, kui nad kõik hakkasid toibuma uskumatust hullumeelsusest, mille tunnistajaks nad just olid, kõndis Penekali määratud alkeemik laisalt trepist üles. Täiesti ükskõiksel toonil teatas ta: "Vabandust, ma hilinesin. Talinki Fish & Chipsi renoveerimistööd hoidsid mind õhtusöögile hiljaks. Aga nüüd on mu kõht täis ja ma olen valmis maailma päästma."
  
  
  ***LÕPP***
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Preston W. Laps
  Atlantise kirjarullid
  
  
  Proloog
  
  
  
  Serapeum, tempel - 391 pKr. e.
  
  
  Vahemerelt tõusis kurjakuulutav tuulehoog, mis katkestas vaikuse, mis valitses rahuliku Aleksandria linna üle. Keset ööd paistsid tänavatel vaid õlilambid ja lõkketuli, kui viis mungarõivais tegelast liikusid kiiresti läbi linna. Kõrgest kiviaknast jälgis vaevu teismeeas poiss, kuidas nad kõndisid, tummad, nagu mungad teatavasti olid. Ta tõmbas ema enda poole ja osutas neile.
  
  Ta naeratas ja kinnitas talle, et nad suunduvad keskööle missale ühes linna kirikus. Poisi suured pruunid silmad jälgisid lummatult enda all olevaid pisikesi täppe, jälgides tema pilguga nende varje, kui mustad piklikud kujundid iga kord tulest möödudes pikenesid. Eelkõige võis ta selgelt jälgida ühte inimest, kes peitis midagi oma riiete all, midagi märkimisväärset, mille kuju ta ei suutnud eristada.
  
  Oli pehme hilissuve öö, väljas oli palju rahvast ja soojad tuled peegeldasid melu. Nende kohal vilkusid selges taevas tähed, nende all aga kerkisid massiivsed kaubalaevad nagu hingavad hiiglased loksuva mere tõusvatel ja langevatel lainetel. Aeg-ajalt häiris naerupahvatus või katkise veinikannu kõlin ängistuse õhkkonda, kuid poiss harjus sellega. Tuul mängis tema tumedates juustes, kui ta kummardus üle aknalaua, et saada paremini pilk salapärasele pühade meeste rühmale, kellest ta nii lummatud oli.
  
  Kui nad järgmisele ristmikule jõudsid, nägi ta neid ootamatult, kuigi sama kiirusega, eri suundades minema jooksmas. Poiss kortsutas kulmu, mõeldes, kas nad kõik osalesid erinevatel tseremooniatel linna eri piirkondades. Tema ema rääkis oma külalistega ja käskis tal magama minna. Pühade meeste kummalisest liikumisest imetletuna pani poiss end selga ja hiilis oma perekonnast ja nende külalistest mööda peatuppa. Paljajalu kõndis ta mööda laiu kivitreppe seinal alla, et jõuda allolevale tänavale.
  
  Ta otsustas järgneda ühele neist inimestest ja vaadata, mis see kummaline moodustis on. Mungad liikusid teatavasti rühmades ja osalesid koos missal. Südames, mis oli täidetud kahemõttelise uudishimu ja põhjendamatu seiklusjanuga, järgnes poiss ühele mungadest. Rüüdes tegelane kõndis mööda kirikut, kus poiss ja tema perekond sageli kristlastena kummardasid. Oma üllatuseks märkas poiss, et marsruut, mida munk viis, viis paganlikku templisse, Serapise templisse. Hirm läbistas ta südame nagu oda, mõeldes, et võiks isegi astuda samale maale paganliku kultuspaigaga, kuid uudishimu ainult tugevnes. Ta pidi teadma, miks.
  
  Kogu vaikse allee laiuses paistis majesteetlik tempel täies vaates. Endiselt tuline vargamunga kannul jälitas poiss usinalt oma varju, lootes sellisel ajal jumalamehe lähedale jääda. Tema süda peksis aukartusest templi ees, kus ta kuulis oma vanemaid rääkimas kristlikest märtritest, keda paganad hoidsid seal, et sisendada paavstile ja kuningale oma rivaalitsemist. Poiss elas suure murrangu ajal, mil üleminek paganlusest kristlusesse oli ilmne kogu kontinendil. Aleksandrias muutus pöördumine veriseks ja ta kartis olla isegi nii lähedal nii võimsale sümbolile, paganliku jumala Serapise kodule.
  
  Ta nägi kõrvaltänavatel kahte teist munka, kuid nad lihtsalt valvasid. Ta järgnes rüüdes figuurile võimsa ehitise tasasele ruudukujulisele fassaadile, kaotades ta peaaegu silmist. Poiss ei olnud nii kiire kui munk, kuid pimeduses suutis ta tema samme jälgida. Selle ees oli suur siseõu ja üle selle seisis majesteetlikel sammastel kõrgendatud ehitis, mis esindas kogu templi hiilgust. Kui poiss ei üllatunud, mõistis ta, et on üksi jäetud ja kaotanud jälje pühast mehest, kes ta siia tõi.
  
  Kuid ometi, ajendatuna fantastilisest keelust, mille all ta kannatas, põnevusest, mida anda võis ainult keelatud, jäi ta alles. Hääled kostisid lähedalt, kus kaks paganat, kellest üks oli Serapise preester, suundusid suurte sammaste hoone poole. Poiss astus lähemale ja hakkas neid kuulama.
  
  "Ma ei allu sellele pettekujutlusele, Salodius! Ma ei luba sellel uuel religioonil võita meie esivanemate, meie jumalate au!" - sosistas kähedalt mees, kes nägi välja nagu preester. Käes kandis ta rullraamatute kogu, kaaslane aga kaenla all kuldset kujukest, mis kujutas poolmeest, poolverelist. Ta hoidis käes hunnikut papüürust, kui nad hoovi paremas nurgas asuva sissepääsu poole kõndisid. Ta kuulis, et need olid ühe mehe Salodiuse kambrid.
  
  "Te teate, et ma teen kõik endast oleneva, et kaitsta meie saladusi, teie arm. Teate, et ma annan oma elu," ütles Salodius.
  
  "Ma kardan, et kristlik hord paneb selle vande peagi proovile, mu sõber. Nad püüavad oma vagaduseks maskeeritud ketserliku puhastuse käigus hävitada kõik meie eksistentsi jäänused," muigas preester kibedalt. "Sellel põhjusel ei pöördu ma kunagi nende usku. Mis silmakirjalikkus võiks olla kõrgem kui riigireetmine, kui teete end inimeste üle jumalaks, kui väidate, et teenite inimeste jumalat?
  
  Kogu see jutt Kõigevägevama lipu all võimule pretendeerivatest kristlastest tekitas poisis suurt rahutust, kuid ta pidi keelt hoidma, sest kartis, et ta avastavad sellised alatud inimesed, kes julgesid tema suure linna mulda teotada. Väljaspool Salodiuse kvartalit oli kaks plataani, kuhu poiss otsustas istuda, kuni mehed sisse läksid. Hämar lamp valgustas ukseava seestpoolt, kuid suletud uksega ei näinud ta, mida nad teevad.
  
  Ajendatuna tema kasvavast huvist nende asjade vastu, otsustas ta sisse hiilida ja ise järele vaadata, miks need kaks meest vaikisid, nagu oleksid nad eelmise sündmuse jääkkummid. Kuid sealt, kus ta end peitis, kuulis poiss lühikest kähmlust ja tardus oma kohale, et teda ei avastataks. Oma hämmastuseks nägi ta, et munka ja veel kaks rüüdes meest temast kiiresti mööda liikusid ning nad sisenesid kiiresti üksteise järel tuppa. Mõni minut hiljem vaatas üllatunud poiss, kuidas nad välja tulid, veri pritsis pruunile riidele, mida nad vormiriietuse maskeerimiseks kandsid.
  
  Nad ei ole mungad! See on kopti paavst Theophiluse paavstlik kaardivägi!Hüüdis ta mõttes, mis pani ta südame õudusest ja aukartusest kiiremini põksuma. Liiga hirmul, et liikuda, ootas ta, kuni nad on läinud, et leida rohkem paganaid. Ta jooksis kõverdatud jalgadel vaikse toa poole, liikudes küürus, et tagada oma märkamatu kohalolek selles kohutavas, paganate poolt pühitsetud kohas. Ta lipsas märkamatult tuppa ja sulges enda järel ukse, et oleks kuulda, kas keegi siseneb.
  
  Poiss karjatas kaht surnut nähes tahes-tahtmata, samad hääled, millest ta paar minutit tagasi tarkust ammutas, vaibusid.
  
  Nii et see on tõsi. Kristlaste valvurid on sama verejanulised kui ketserid, kelle nende usk hukka mõistab, arvas poiss. See kainestav ilmutus murdis ta südame. Preestril oli õigus. Paavst Theophilus ja tema Jumala teenijad teevad seda ainult inimeste üle võimu saavutamiseks, mitte oma isa ülendamiseks. Kas see ei tee neid sama kurjaks kui paganad?
  
  Oma vanuses ei suutnud poiss leppida barbaarsusega, mis lähtus inimestest, kes väitsid, et nad teenivad armastuse õpetust. Ta värises õudusest, nähes nende läbilõigatud kõri ja lämbus lõhna, mis meenutas talle isa tapetud lambaid - sooja vase lõhna, mida ta mõistus sundis teda tunnistama, et see on inimlik.
  
  Armastuse ja andestuse jumal? Kas nii armastavad paavst ja tema kirik oma kaasinimesi ja andestab patustajatele?Ta vaevles oma peas, kuid mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem tundis ta kaastunnet põrandal mõrvatud inimeste vastu. Siis meenus talle papüürus, mida nad endaga kaasas kandsid ja hakkas kõiges nii vaikselt tuhnima, kui suutis.
  
  Väljas, õues, kuulis poiss üha enam lärmi, nagu oleks jälitajad nüüd oma salatsemise hüljanud. Aeg-ajalt kuulis ta kedagi piinades karjumas, millele järgnes sageli terase kokkupõrge. Sel õhtul juhtus tema linnas midagi. Ta teadis seda. Ta tundis seda meretuule sosinal, mis summutas kaubalaevade kriuksumise - kurjakuulutav eelaimus, et see öö ei sarnane ühelegi teisega.
  
  Raevukalt kaste ja kapiuksi avades ei leidnud ta dokumente, mida ta oli näinud Salodiuse oma koju toomas. Lõpuks, keset templis toimuva raevuka ususõja kasvavat müra, langes poiss kurnatusest põlvili. Surnud paganate kõrval nuttis ta kibedasti tõe ja usu reetmise põhjustatud šoki pärast.
  
  "Ma ei taha enam kristlane olla!" - hüüdis ta, kartmata, et nad ta nüüd üles leiavad. "Ma jään paganaks ja kaitsen vanu kombeid! Ma ütlen lahti oma usust ja panen selle selle maailma esimeste rahvaste teele!" - hüüdis ta. "Tee minust oma kaitsja, Serapis!"
  
  Relvade kõlin ja tapetute karjed olid nii valjud, et tema karjeid oleks tõlgendatud kui järjekordset tapatalgut. Raevunud karjed hoiatasid teda, et juhtus midagi palju hävitavamat, ja ta jooksis akna juurde, et näha, kuidas ülaltoodud suure templi sambad ükshaaval hävitatakse. Kuid tegelik oht tuli just sellest hoonest, mille ta hõivas. Aknast välja vaadates puudutas ta nägu põletav kuumus. Kõrgete puudeni kõrged leegid lakkusid hooneid, samal ajal kui kujud kukkusid alla võimsate löökidega, mis kõlasid nagu hiiglaste turvis.
  
  Kivistunud ja nuttes otsis hirmunud poiss avariiväljapääsu, kuid Salodiuse elutust surnukehast üle hüpates takerdus ta jalg mehe käsivarre ja ta kukkus raskelt põrandale. Pärast löögist toibumist nägi poiss kapi all paneeli, mida ta oli otsinud. See oli betoonpõranda sisse peidetud puitpaneel. Suure vaevaga lükkas ta puidust kapi kõrvale ja tõstis kaane üles. Seest leidis ta hunniku iidseid rullraamatuid ja kaarte, mida ta otsis.
  
  Ta vaatas surnule otsa, kes tema arvates osutas talle sõna otseses mõttes ja vaimselt õiges suunas. "Tänan teid, Salodius. Sinu surm ei jää asjata," naeratas ta rullraamatuid rinnal hoides. Kasutades oma väikest keha varana, läbis ta ühe veetoru, mis jooksis templi all tormi äravooluna ja pääses märkamatult.
  
  
  1. peatükk
  
  
  Bern vaatas enda kohal asuvat tohutut sinist avarust, mis näis ulatuvat igavesti ja mida katkestas vaid kahvatupruun joon, kus tasane tasandik tähistas silmapiiri. Tema sigaret oli ainus märk sellest, et tuul puhub, puhudes oma uduvalget suitsu itta, samal ajal kui tema terasesinised silmad kammisid perimeetrit. Ta oli kurnatud, kuid ta ei julgenud seda välja näidata. Sellised absurdid kahjustaksid tema autoriteeti. Ühena kolmest laagri kaptenist pidi ta säilitama oma külmuse, ammendamatu julmuse ja ebainimliku võime mitte kunagi magada.
  
  Ainult Berni-sugused mehed suutsid vaenlase värisema panna ja hoida oma üksuse nime elavana kohalike elanike uduste sosinate ja ookeanitaguste inimeste vaiksetes toonides . Tema juuksed olid lühikeseks raseeritud, peanahk oli näha musta-halli kõrre all, puhanguline tuul seda ei räsis. Kokkusurutud huultega purskas ta kokkukeritud sigaret hetkelise oranži sähvatusega, enne kui ta selle vormitu mürgi alla neelas ja tagumiku üle rõdupiirde viskas. Barrikaadi all, kus ta seisis, langes mäejalamile mitmesaja jala pikkune piisk.
  
  See oli ideaalne vaatepunkt saabuvatele külalistele, teretulnud ja muidu. Bern ajas sõrmedega läbi oma mustade ja hallide vuntside ja habeme, silitas neid mitu korda, kuni need olid korralikud ja tuhajääkidest vabad. Ta ei vajanud vormiriietust - mitte ükski neist -, kuid nende jäik distsipliin reetis nende tausta ja väljaõppe. Selle inimesed olid kõrgelt juhitud ja igaüks neist oli eri valdkondades täiuslikkuseni välja koolitatud. Nende liikmeskond sõltus sellest, kas nad teavad natuke kõike ja on spetsialiseerunud enamikule. Asjaolu, et nad elasid eraldatult ja pidasid ranget paastumist, ei tähendanud mingil moel seda, et neil oleks munkade moraal või puhtus.
  
  Tegelikkuses olid bernlased karmid paljurahvuselised pätid, kellele meeldis kõik, mida enamik metslasi tegi, kuid nad õppisid oma naudinguid kasutama. Kuigi iga mees täitis oma ülesannet ja kõiki missioone usinalt, lubasid Bern ja tema kaks kaaslast oma karja olla sellised, nagu nad olid.
  
  See andis neile suurepärase katte, välimuse lihtsalt jõhkradena, kes täidavad sõjaväemarkide korraldusi ja rüvetavad kõike, mis julges ilma mõjuva põhjuseta ületada nende tara läve või omada raha või liha. Iga Berni käsutuses olnud mees oli aga kõrgelt kvalifitseeritud ja haritud. Ajaloolased, relvasepad, meditsiinitöötajad, arheoloogid ja keeleteadlased kõndisid õlg õla kõrval mõrvarite, matemaatikute ja juristidega.
  
  Byrne oli 44-aastane ja tema minevik, mida kadestasid marodöörid kogu maailmas.
  
  Nn Uue Spetsnazi (Salajane GRU) Berliini üksuse endine liige Bern läbis nende aastate jooksul, mil sakslane Vene erivägedes teenis, mitu kurnavat mõttemängu, sama südametu kui tema kehaline treeningrežiim. Olles oma tiiva all, orienteerus ta vahetu komandör järk-järgult Saksa salaordu salamissioonidele. Pärast seda, kui Bernist sai selle alatute plaanidega Saksa aristokraatia ja maailma suurärimeeste salajase rühmituse ülitõhus agent, pakuti talle lõpuks algtaseme missiooni, mille tulemusel sai ta edu korral viienda taseme liikmeks.
  
  Kui sai selgeks, et ta peab röövima Briti nõukogu liikme imiku ja lapse tapma, kui tema vanemad ei järgi organisatsiooni tingimusi, mõistis Bern, et teenib võimsat ja vastikut veregruppi, ning keeldus. Kui ta aga koju naastes leidis, et tema naine on vägistatud ja mõrvatud ning laps kadunud, tõotas ta Musta Päikese ordeni võimult kukutada mis tahes vajalikul viisil. Tal oli hea volitus, et liikmed tegutsesid erinevate valitsusasutuste alluvuses ja nende kombitsad ulatusid kaugele Ida-Euroopa vanglatesse ja Hollywoodi stuudiotesse, kuni keiserlike pankadeni ja kinnisvarani Araabia Ühendemiraatides ja Singapuris.
  
  Tegelikult tundis Bern nad peagi ära kui kurat, vari; kõik asjad, mis olid nähtamatud, kuid kõikjal.
  
  Olles juhtinud sarnaselt mõtlevate operatiivtöötajate ja tohutu võimuga teise astme liikmete mässu, loobusid Bern ja tema kolleegid ordust ja otsustasid võtta oma ainsaks eesmärgiks hävitada kõik Musta Päikese kõrge nõukogu alluvad ja liikmed. .
  
  Nii sündis Renegade Brigade, mässulised, kes vastutasid kõige edukama opositsiooni eest, millega Musta Päikese Ordu kunagi oli silmitsi seisnud, ainuke piisavalt kohutav vaenlane, et ordu ridades hoiatada.
  
  Nüüd andis Renegade Brigade oma kohalolekust igal võimalusel teada, et Mustale Päikesele meelde tuletada, et neil on hirmuäratavalt pädev vaenlane, kuigi mitte nii võimas infotehnoloogia ja rahanduse maailmas kui Kapiit, kuid taktikaliste võimete ja intelligentsuse poolest on neil parem. Viimased olid oskused, mis suutsid valitsusi välja juurida ja hävitada, isegi ilma piiramatu jõukuse ja ressurssideta.
  
  Bern kõndis punkritaolise põranda võlvkaare all kaks korrust peamistest eluruumidest allpool, läbides kaks kõrget musta raudväravat, mis võtsid vastu metsalise kõhtu mõistetuid, kus Musta Päikese lapsed eelarvamustega hukati. . Ja kuidas oli, töötas ta sajanda tüki kallal, millest ta väitis, et ei tea sellest midagi. Burnit oli alati paelunud see, kuidas nende lojaalsusnäitajad ei saanud neile kunagi midagi, ja ometi tundusid nad olevat kohustatud end ohverdama organisatsiooni nimel, mis oli neid rihma otsas ja on ikka ja jälle tõestanud, et lükkas tagasi nende jõupingutused antud. Milleks?
  
  Kui midagi, siis nende orjade psühholoogia tõestas, kuidas mingi nähtamatu pahatahtliku kavatsusega jõud oli suutnud muuta sadu tuhandeid normaalseid häid inimesi vormiriietuses tinasõdurite massideks, kes marssisid natside eest. Midagi "Mustast päikesest" toimis samasuguse hirmust tingitud säraga, mis sundis korralikud inimesed Hitleri käsul põletama elusaid imikuid ja vaatama, kuidas lapsed lämbuvad gaasiaurude käes, samal ajal kui nad ema järele karjusid. Iga kord, kui ta ühe neist hävitas, tundis ta kergendust; mitte niivõrd kergenduse pärast teise vaenlase kohalolekust, vaid sellepärast, et ta polnud nende moodi.
  
  
  2. peatükk
  
  
  Nina lämbus oma puntrasse. Sam ei suutnud tema äkilise tõuke ja kummalise näoilme peale naerda ning hindas teda kitsendatud pilguga, mis muutis ta kiiresti normaalseks.
  
  "Vabandust, Nina," ütles ta, püüdes asjata oma lõbusust varjata, "aga ta just ütles sulle, et supp on kuum, ja sa lihtsalt mine ja pista sinna lusikatäis. Mis teie arvates juhtuma hakkab?"
  
  Nina keel oli liiga vara maitstud kõrvetavast supist tuim, kuid ta võis siiski vanduda.
  
  "Kas ma pean teile meelde tuletama, kui näljane ma olen?" ta naeratas.
  
  "Jah, veel vähemalt neliteist korda," ütles ta oma tüütu poisilikkusega, mis pani naise Katja Strenkova köögis pimestava lambipirni all lusika tugevalt rusikasse suruma. See lõhnas hallituse ja vana kanga järele, kuid millegipärast pidas Nina seda väga hubaseks, nagu oleks see tema kodu teisest elust. Mugavustsoonis häirisid teda vaid Vene suvest julgustatud putukad, muidu nautis ta vene perede sooja külalislahkust ja räiget toimekust.
  
  Möödunud on kaks päeva sellest ajast, kui Nina, Sam ja Aleksander rongiga kontinendi ületasid ja lõpuks Novosibirskisse jõudsid, kust Aleksander andis neile kõigile sõidukõlbmatu rendiautoga sõidu, mis viis nad Strenkovi tallu Arguti jõe äärde põhja pool. piiri Mongoolia ja Venemaa vahel.
  
  Kuna Perdue oli Belgias oma ettevõttest lahkunud, olid Sam ja Nina nüüd Aleksandri kogemuste ja lojaalsuse meelevallas, kes oli kõige usaldusväärsem kõigist ebausaldusväärsetest inimestest, kellega nad on viimasel ajal kokku puutunud. Ööl, mil Perdue kadus koos Musta Päikese Ordu vangistatud Renataga, andis Nina Samile oma naniidikokteili, sama, mille Perdue oli talle kinkinud, et vabastada nad mõlemad Musta Päikese kõikenägevast silmast. Niipalju kui ta lootis, oli see nii paljastav, kui ta olla sai, arvestades, et ta oli valinud Sam Cleave'i kiindumused Dave Perdue rikkuse asemel. Lahkumisega kinnitas ta naisele, et pole kaugeltki loobumast nõudest naise südamele, hoolimata asjaolust, et see ei kuulunud talle. Kuid sellised olid miljonärist playboy viisid ja naine pidi talle au andma - ta oli armastuses sama halastamatu kui seiklustes.
  
  Nüüd lebasid nad Venemaal, samal ajal kui nad kavandasid oma järgmist kolimist, et pääseda juurde renegaatide kompleksi, kus Musta Päikese rivaalid oma tugipunkti hoidsid. See oleks väga ohtlik ja kurnav ülesanne, sest neil polnud enam oma trumpi - tulevane tagandatud Musta Päikese Renata. Kuid siiski teadsid Aleksander, Sam ja Nina, et läbijooksjate klann oli nende ainus pelgupaik ordu halastamatu püüdluse eest neid leida ja tappa.
  
  Isegi kui neil õnnestus mässuliste juhti veenda, et nad pole Renata ordu spioonid, polnud neil aimugi, mida Renegade Brigade kavatses selle tõestamiseks. See iseenesest oli parimal juhul hirmutav idee.
  
  Inimesed, kes valvasid oma kindlust Sajaani mägede kõrgeimas tipus Mönkh Saridagis, ei olnud sellised, kellega nalja teha. Nende maine oli Samile ja Ninale hästi teada, sest nad said teada vähem kui kaks nädalat varem Brugges Black Suni peakorteris vangis istudes. Endiselt oli neil värskelt meeles, kuidas Renata kavatses saata Sami või Nina saatuslikule missioonile, et tungida Renegade Brigaadi ja varastada ihaldatud Longinus, relv, mille kohta pole palju avalikustatud. Tänaseni pole nad veel aru saanud, kas Longinuse nn missioon oli seaduslik missioon või lihtsalt nipp, et rahuldada Renata õelat isu saata oma ohvreid kassi ja hiire mänge, et muuta nende surm lõbusamaks ja keerukamaks. tema lõbustus.
  
  Aleksander läks üksi luureretkele, et näha, millist turvalisust Renegaatide brigaad nende territooriumil tagab. Oma tehniliste teadmiste ja ellujäämisväljaõppega ei sobinud ta renegaatide sarnastele, kuid tema ja ta kaks kamraadi ei suutnud igavesti Katya farmis möllata. Lõpuks pidid nad ühendust võtma mässuliste rühmaga, vastasel juhul ei saaks nad kunagi oma tavaellu naasta.
  
  Ta kinnitas Ninale ja Samile, et oleks parem, kui ta läheks üksi. Kui ordu neid kolme ikka veel jälitaks, siis kindlasti ei otsiks nad Mongoolia tasandikelt või Vene jõe ääres üksiku taluniku kätt pekstud LDV-s (kergeveokis). Lisaks tundis ta oma kodumaad nagu oma viit sõrme, mis aitas kaasa kiiremale reisimisele ja keele paremale valdamisele. Kui ametnikud peaksid mõnda tema kolleegi üle kuulama, võib nende puudulik keeleoskus plaani tõsiselt takistada, välja arvatud juhul, kui teda tabatakse või tulistati.
  
  Ta sõitis mööda mahajäetud väikest kruusateed, mis lookles piiri tähistava mäeaheliku poole ja kuulutas vaikselt Mongoolia ilu. Väike sõiduk oli räsitud vana helesinine asi, mis krigises iga rataste liigutuse peale, pannes tahavaatepeegli rosaariumi püha pendlina kõikuma. Ainult sellepärast, et see oli kalli Katya reis, talus Aleksander salongivaikuses armatuurlaual kuuldavate helmeste ärritavat heli, vastasel juhul oleks ta reliikvia peeglist lahti rebinud ja aknast välja visanud. Lisaks oli see ala üsna unustatud. Rosaariumis poleks sellest pääsu.
  
  Ta juuksed lehvisid külmas tuules, mis läbi avatud akna puhus, ja nahk küünarvarrel hakkas külmast põlema. Ta vandus räbaldunud käepideme kallal, mis ei suutnud klaasi tõsta, et lohutada teda tasase tühermaa külma hingeõhu tõttu, mida ta ületas. Tema sees kostis vaikne hääl teda, et ta oli tänamatu, et oli pärast südantlõhestavaid sündmusi Belgias, kus mõrvati tema armastatud Axelle, samast saatusest napilt pääses.
  
  Ees nägi ta piiripunkti, kus Katya abikaasa õnneks töötas. Aleksander heitis kiire pilgu väriseva auto armatuurlauale kriipsutatud rosaariumile ja teadis, et ka need meenutavad talle seda õnnelikku õnnistust.
  
  "Jah! Jah! Ma tean. "Ma tean, kurat," kähises ta õõtsuvat asja vaadates.
  
  Piiripost ei olnud midagi muud kui järjekordne raputatud väike hoone, mida ümbritses ekstravagantse pikkusega vana okastraat ja pikkade relvadega patrullivad mehed, kes ootasid vaid tegevust. Nad jalutasid laisalt siia-sinna, mõned süütasid sõpradele sigarette, teised küsitlesid möödasõitu püüdvat veidrat turisti.
  
  Aleksander nägi nende hulgas Sergei Strenkovit, keda pildistati koos valjuhäälse austraallannaga, kes nõudis, et õpiks vene keeles ütlema "fuck you". Sergei oli sügavalt usklik mees, nagu ka tema metsik kass Katja, kuid ta andis daamile meelehärmi ja õpetas teda ütlema "Tere, Maarja", veendes teda, et see oli just see lause, mida ta küsis. Aleksander pidi vestlust kuulates naerma ja pead raputama, kui ta ootas valvuriga rääkimist.
  
  "Oota, Dima! Ma võtan selle!" hüüdis Sergei kolleegile.
  
  "Alexander, sa oleks pidanud öösel tulema," pomises ta hinge all, teeseldes, et küsib sõbra dokumente. Aleksander andis talle oma dokumendid ja vastas: "Ma teeksin seda, aga sa lõpetad enne seda ja ma ei usalda kedagi peale sinu, et teaksid, mida ma teisel pool seda tara tegema hakkan, kas tead?"
  
  Sergei noogutas. Tal olid paksud vuntsid ja põõsad mustad kulmud, mistõttu nägi ta mundris veelgi hirmutavam välja. Nii Sibirjak, Sergei kui Katja olid hullumeelse Aleksandri lapsepõlvesõbrad ja veetsid tema hoolimatute ideede tõttu palju öid vanglas. Isegi siis oli kõhn ja turske poiss ohuks kõigile, kes püüdsid elada korrapärast ja turvalist elu, ning kaks teismelist taipasid kiiresti, et Aleksander satub peagi tõsistesse probleemidesse, kui nad jätkavad temaga tema illegaaliga ühinemist. gei seiklused.
  
  Kuid need kolm jäid sõpradeks ka pärast seda, kui Aleksander lahkus Lahesõjas teenima ühes Briti üksuses navigaatorina. Aastad skaudina ja ellujäämiseksperdina aitasid tal kiiresti tõusta, kuni temast sai sõltumatu töövõtja, kes saavutas kiiresti kõigi teda palkanud organisatsioonide lugupidamise. Katja ja Sergei edenesid samal ajal oma akadeemilises elus, kuid rahapuudus ja poliitilised rahutused vastavalt Moskvas ja Minskis sundisid neid mõlemaid naasma Siberisse, kus nad taaskohtusid, peaaegu kümme aastat pärast tähtsamale poole lahkumist. asju, mida kunagi ei toimunud.
  
  Katya päris oma vanavanemate talu, kui ta vanemad hukkusid plahvatuses laskemoonatehases, kus nad töötasid, kui ta õppis Moskva ülikooli informaatika teisel kursusel, ja ta pidi tagasi pöörduma, et talule nõuda, enne kui ta müüdi osariik. Sergei liitus temaga ja nad asusid sinna elama. Kaks aastat hiljem, kui Aleksander Ebastabiilne nende pulma kutsuti, said kolmik teineteisega uuesti tuttavaks, jutustades oma seiklustest mitme kuupaistepudeli taga, kuni meenutasid neid metsikuid päevi, nagu oleks nad neid elanud.
  
  Katya ja Sergei pidasid maaelu nauditavaks ja lõpuks said neist kirikus käivad kodanikud, samas kui nende metsik sõber valis ohtliku elu ja pideva maastikumuutuse. Nüüd kutsus ta nende abi, et anda talle ja ta kahele šoti sõbrale peavarju, kuni ta saab asjad korda ajada, jättes muidugi tähelepanuta, millises ohus tema, Sam ja Nina tegelikult olid. Hingelt lahked ja alati rõõmsad hea seltskonna üle, kutsusid Strenkovid kolm sõpra mõneks ajaks enda juurde.
  
  Nüüd oli aeg teha seda, milleks ta tuli, ja Aleksander lubas lapsepõlvesõpradele, et tema ja ta kaaslased on varsti ohust väljas.
  
  "Mine läbi vasaku värava; need seal kukuvad laiali. Tabalukk on võlts, Alex. Tõmmake lihtsalt kett ja näete. Siis minge jõeäärsesse majja, seal..." ei osutanud ta millelegi konkreetsele, "umbes viie kilomeetri kaugusel. Seal on vedaja Costa. Anna talle likööri või kõike, mis sul selles kolvis on. Teda on patuselt kerge altkäemaksu anda," naeris Sergei, "ja ta viib su sinna, kuhu vaja.
  
  Sergei pistis käe sügavale taskusse.
  
  "Oh, ma nägin seda," naljatas Aleksander, häbistades oma sõpra terve põsepuna ja rumala naeruga.
  
  "Ei, sa oled idioot. Siin," ulatas Sergei Aleksandrile purustatud rosaariumi.
  
  "Oh, Jeesus, mitte ühtegi teist," ohkas Aleksander. Ta nägi seda karmi pilku, mille Sergei talle jumalateotuse eest vaatas, ja tõstis vabandaval toonil käe.
  
  "See erineb peeglil olevast. Vaata, anna see ühele laagri valvurile ja ta viib su ühe kapteni juurde, okei? selgitas Sergei.
  
  "Miks murtud rosaarium?" küsis Aleksander täiesti hämmeldunud ilmel.
  
  "See on ärataganemise sümbol. Renegaadide brigaad kasutab seda üksteise tuvastamiseks, "vastas sõber hoolimatult.
  
  "Oot, kuidas läheb...?"
  
  "Pole midagi, mu sõber. Ma olin ka sõjaväelane, tead? "Ma ei ole idioot," sosistas Sergei.
  
  "Ma ei mõelnud seda kunagi tõsiselt, aga kust kuradit sa teadsid, keda me näha tahame?" - küsis Aleksander. Ta mõtles, kas Sergei on vaid järjekordne Musta Päikese ämbliku jalg ja kas teda saab üldse usaldada. Siis mõtles ta pahaaimamatult Samile ja Ninale mõisas.
  
  "Kuule, sa ilmud minu majja koos kahe võõra inimesega, kellel pole praktiliselt midagi seljas: ei raha, riideid ega võltsdokumente... Ja sa arvad, et ma ei näe pagulast, kui ma pagulast näen? Pealegi on nad sinuga. Ja sa ei hoia seltsi turvaliste inimestega. Nüüd jätkake. Ja proovige enne südaööd tallu tagasi tulla," ütles Sergei. Ta koputas ratastega prügihunniku katust ja vilistas väravavalvurile.
  
  Aleksander noogutas tänulikult ja pani rosaariumi sülle, kui auto väravast läbi sõitis.
  
  
  3. peatükk
  
  
  Perdue prillid peegeldasid tema ees olevat elektroonilist vooluringi, valgustades pimedust, milles ta istus. Tema maailmajaos oli vaikne, surnud öö. Ta igatses Reichtishusist, igatses Edinburghi ja muretuid päevi, mida ta oma mõisas veetis, üllatades külalisi ja kliente oma leiutiste ja ületamatu geniaalsusega. Tähelepanu oli olnud nii süütu, nii tasuta, arvestades tema juba teadaolevat ja nilbe muljet avaldavat varandust, kuid ta oli sellest ilma jäänud. Toona, enne kui ta Deep Sea One'i paljastuste ja äripartnerite kehva valikuga Parashanti kõrbes sügavasse jama sattus, oli elu pidev huvitav seiklus ja romantiline kelmus.
  
  Nüüd toetas rikkus vaevu tema elu ja mure teiste turvalisuse pärast langes tema õlgadele. Kuidas ta üritas, avastas ta, et kõike koos hoidmine on muutunud peaaegu võimatuks. Nina, tema armastatud, hiljuti kaotatud endine armuke, kelle ta kavatses täielikult tagasi võita, oli kuskil Aasias koos mehega, keda ta arvas armastavat. Sam, tema rivaal Nina armastuse pärast ja (ärme eitame seda) hiljutine samalaadsete võistluste võitja, oli alati Perdue püüdlustes abiks - isegi kui see oli põhjendamatu.
  
  Tema enda turvalisus oli ohus, olenemata tema isiklikust turvalisusest, eriti nüüd, kui ta oli ajutiselt Black Suni juhtimise lõpetanud. Ordu juhtkonda jälgiv nõukogu ilmselt jälgis teda ja säilitas millegipärast hetkel oma ridu ning see muutis Perdue äärmiselt närviliseks - ega ta sugugi närviline inimene olnud. Ta ei saanud muud teha, kui hoida pead maas, kuni tuli välja plaan Ninaga liituda ja ta ohutusse kohta viia, kuni ta saab aru, mida teha, kui nõukogu tegutseb.
  
  Tema pea peksis tohutust ninaverejooksust, mida ta mõni minut tagasi kannatas, kuid nüüd ei suutnud ta enam peatuda. Kaalul oli liiga palju.
  
  Ikka ja jälle nokitses Dave Perdue seadmega oma holograafilisel ekraanil, kuid midagi oli valesti, mida ta lihtsalt ei näinud. Tema keskendumisvõime ei olnud nii terav kui alati, kuigi ta oli just hiljuti üheksatunnisest katkematust unest ärganud. Tal oli juba ärgates peavalu, kuid see polnud üllatav, kuna ta oli üksinda kamina ees istudes ära joonud peaaegu terve pudeli Johnnie Walker punast.
  
  "Taeva pärast!" karjus Perdue vaikselt, et mitte kedagi naabreid üles äratada, ja lõi rusikatega vastu lauda. Ta oli täiesti ebaloomulik, et ta kaotas meelekindluse, eriti sellise väiksema ülesande pärast nagu lihtne elektrooniline vooluring, mille taolisi oli ta juba neljateistkümneaastaselt omandanud. Tema sünge käitumine ja kannatamatus olid viimaste päevade tagajärg ning ta teadis, et peab tunnistama, et Nina koos Samiga jätmine oli talle lõpuks kätte jõudnud.
  
  Tavaliselt võis tema raha ja sarm hõlpsasti ära napsata igasuguse saagi ning kõige tipuks oli tal Nina üle kahe aasta, kuid ta võttis seda enesestmõistetavana ja kadus radarilt, vaevumata naisele elust märku andma. Ta oli sellise käitumisega harjunud ja enamik inimesi aktsepteeris seda osana tema ekstsentrilisusest, kuid nüüd teadis ta, et see oli nende suhtele esimene tõsine löök. Välimus ärritas teda ainult veelgi, peamiselt seetõttu, et ta teadis siis, et mees oli teda tahtlikult pimeduses hoidnud ja siis saatusliku hoobiga tõmbanud ta seni kõige ähvardavamasse vastasseisu võimsa "Musta päikesega".
  
  Perdue võttis prillid eest ja asetas need enda kõrvale väikesele baaripukile. Sulgedes hetkeks silmad, pigistas ta pöidla ja nimetissõrmega kergelt ninasillast ning püüdis segased mõtted eemale peletada ja aju tehnilisse režiimi tagasi viia. Öö oli pehme, kuid tuul pani surnud puud akna poole kalduma ja kratsima nagu kass, kes üritab sisse pääseda. Midagi varitses öösel väljaspool väikest bangalot, kus Perdue elas lõputult, kuni ta kavandas oma järgmist kolimist.
  
  Raske oli teha vahet tormi tekitatud halastamatul puuokste klõbistamisel põhivõtmega askeldamisest või süüteküünla klõpsatusest aknaklaasil. Perdu jäi kuulama. Tavaliselt ei olnud ta üldse intuitsiooni mees, kuid nüüd, alludes omaenda tärkavale instinktile, seisis ta silmitsi tõsise nördimisega.
  
  Ta teadis paremini kui piiluda, nii et ta kasutas üht oma seadet, mis oli veel testimata, enne kui Edinburghis asuvast mõisast pimeduse varjus põgenes. See oli omamoodi luureklaas, mida kasutati mitmekesisemateks eesmärkideks kui lihtsalt kauguse eemaldamiseks, et kontrollida nende tegevust, kes midagi ei teadnud. See sisaldas infrapunafunktsiooni koos punase laserkiirega, mis meenutas töörühma vintpüssi oma, kuid see laser suutis läbi lõigata enamiku pindadest saja jardi raadiuses. Pöidla all olevat lülitit vajutades sai Perdue seada teleskoobi soojussignaale koguma, nii et kuigi ta ei näinud läbi seinte, suutis ta puidust seintest välja liikudes tuvastada inimkeha temperatuuri.
  
  Ta ronis kiiresti mööda üheksat astet laiast ajutist trepist, mis viis onni teisele korrusele, ja kikitas põranda päris servani, kust sai piiluda kitsasse pilusse, kus see rookatusega ühenduses oli. Pannes parema silma objektiivi, uuris ta vahetult hoonest väljaspool asuvat ala, liikudes aeglaselt nurgast nurka.
  
  Ainus soojusallikas, mida ta tuvastas, oli tema džiibi mootor. Peale selle ei viidanud otsesele ohule. Hämmeldunud, istus ta hetke ja mõtiskles oma äsja leitud kuuenda meele üle. Ta ei eksinud nendes asjades kunagi. Eriti pärast hiljutisi kohtumisi surmavaenlastega on ta õppinud eelseisvat ohtu ära tundma.
  
  Kui Perdue kajuti esimesele korrusele tagasi alla ronis, sulges ta luugi, mis viis tema kohal asuvasse ruumi, ja hüppas üle viimase kolme astme. Ta maandus raskelt jalgadele. Kui ta vaatas üles, istus tema toolil üks kuju. Ta sai kohe aru, kes see oli, ja ta süda jäi seisma. Kust ta tuli?
  
  Tema suured sinised silmad tundusid värvilise hologrammi eredas valguses eeterlikud, kuid ta vaatas läbi diagrammi otse mehele. Ülejäänud osa temast kadus varju.
  
  "Ma poleks kunagi uskunud, et näen sind enam," ütles ta, suutmata oma siirast üllatust varjata.
  
  "Muidugi sa ei teinud seda, David. Vean kihla, et soovisite pigem sama asja, selle asemel, et loota selle tegelikule tõsidusele, "ütles ta. See tuttav hääl tundus Perdue kõrvadele pärast kogu seda aega nii kummaline.
  
  Ta liikus naisele lähemale, kuid varjud võitsid ja varjasid teda tema eest. Tema pilk libises alla ja järgis tema joonistuse jooni.
  
  "Teie tsükliline nelinurk on siin ebakorrapärane, kas teadsite?" - ütles ta, nagu poleks midagi juhtunud. Tema pilgud jäid Perdue veale kinni ja ta vaikis end vaatamata tema muudel teemadel küsitavatele küsimustele, näiteks tema kohalolekule, kuni ta tuli viga parandama, mida naine oli märganud.
  
  See oli lihtsalt tüüpiline Agatha Perdue.
  
  Agatha isiksus, obsessiivsete isiksuseomadustega geenius, mis muutis tema kaksikvenna täiesti tavaliseks, oli omandatud maitse. Kui keegi ei teaks, et tal on vapustav IQ, võib teda eksida, et ta on mingil moel hull. Vastupidiselt sellele, kuidas vend viisakalt oma mõistust kasutas, oli Agatha sertifitseerimise äärel, kui keskendus probleemile, mis vajas lahendust.
  
  Ja selles olid kaksikud üksteisest väga erinevad. Perdue kasutas edukalt oma võimet teaduse ja tehnoloogia vallas, et omandada iidsete kuningate varandus ja maine oma akadeemiliste kaaslaste seas. Aga Agatha ei olnud vennaga võrreldes vähem kui kerjus. Tema ebaatraktiivse introvertsuse tõttu kuni punktini, kus ta muutus pilguga veidriks, pidasid mehed teda lihtsalt kummaliseks ja hirmutavaks. Tema enesehinnang põhines suures osas nende vigade parandamisel, mida ta teiste töös vaevata leidis, ja just see andis suure hoobi tema potentsiaalile alati, kui ta püüdis töötada konkureerivas füüsika või teaduse valdkonnas.
  
  Lõpuks sai Agathast raamatukoguhoidja, aga mitte ainult raamatukoguhoidja, kes on unustatud kirjandustornide ja arhiivikambrite hämarusse. Ta näitas üles mõningast ambitsiooni, püüdes saada millekski enamaks, kui tema antisotsiaalne psühholoogia ette nägi. Agatha tegi kõrvalkarjääri konsultandina erinevatele jõukatele klientidele, peamiselt neile, kes investeerisid salapärastesse raamatutesse ja vältimatutesse okultistesse tegevustesse, mis kaasnesid iidse kirjanduse õudsete lõksudega.
  
  Nendetaoliste inimeste jaoks oli viimane uudsus, ei midagi muud kui auhind esoteerilise pissimise võistlusel. Ükski tema klientidest ei näidanud kunagi üles tõelist tunnustust Vana Maailma ega kirjatundjate vastu, kes jäädvustasid sündmusi, mida uued silmad kunagi ei näeks. See ajas ta hulluks, kuid ta ei suutnud keelduda juhuslikust kuuekohalisest preemiast. See oleks olnud lihtsalt idiootne, hoolimata sellest, kui pühendunud ta oli, et jääda truuks raamatute ajaloolisele tähtsusele ja kohtadele, kuhu ta neid nii vabalt viis.
  
  Dave Perdue vaatas probleemile, millele tema tüütu õde oli tähelepanu juhtinud.
  
  Kuidas kurat ma sellest ilma jäin? Ja miks kurat pidi ta siin olema, et mulle näidata? mõtles ta, seades paradigma, katsetades salaja naise reaktsiooni iga hologrammi ümbersuunamisega. Tema ilme oli tühi ja ta silmad vaevu liikusid, kui ta oma ringe lõpetas. See oli hea märk. Kui naine ohkas, kehitaks õlgu või pilgutas isegi silmi, teaks ta, et naine lükkab ümber selle, mida ta teeb, ehk teisisõnu tähendaks see, et naine suhtub temasse omal moel pühalikult.
  
  "Õnnelik?" ta julges küsida, oodates vaid, et naine leiab uue vea, kuid naine lihtsalt noogutas. Ta silmad avanesid lõpuks nagu tavalisel inimesel ja Perdue tundis, et pinge leevenes.
  
  "Niisiis, millele ma selle sissetungi võlgnen?" küsis ta, kui läks reisikotist veel ühe pudeli viinapudelit tooma.
  
  "Oh, viisakas nagu alati," ohkas ta. "Ma kinnitan teile, David, minu sissetung on väga õigustatud."
  
  Ta valas endale klaasi viskit ja ulatas pudeli naisele.
  
  "Jah aitäh. "Ma võtan natuke," vastas naine ja kummardus ettepoole, viies peopesad kokku ja libistades need reite vahele. "Ma vajan teie abi milleski."
  
  Tema sõnad kõlasid ta kõrvus nagu klaasikillud. Tule praksudes pöördus Perdue umbusklikult tuhahalli õe poole.
  
  "Oh, tule nüüd koos melodraamaga," ütles ta kannatamatult. "Kas see on tõesti nii arusaamatu, et ma võin teie abi vajada?"
  
  "Ei, üldse mitte," vastas Perdue ja valas talle klaasi hädavedelikku. "See on arusaamatu, et te küsisite."
  
  
  4. peatükk
  
  
  Sam varjas oma memuaare Nina eest. Ta ei tahtnud, et naine teaks tema kohta nii sügavalt isiklikke asju, kuigi ta ei teadnud, miks. Oli selge, et ta teadis peaaegu kõike tema kihlatu kohutavast surmast rahvusvahelise relvaorganisatsiooni käes, mida juhtis Nina endise abikaasa parim sõber. Mitu korda varem kahetses Nina oma sidet südametu mehega, kes peatas Sami unenäod nende verisel teel, kui ta mõrvas julmalt oma elu armastuse. Tema märkmed sisaldasid aga teatud alateadlikku pahameelt, ta ei tahtnud, et Nina näeks, kas ta on neid lugenud, ja seetõttu otsustas ta need tema eest varjata.
  
  Kuid nüüd, kui nad ootasid Aleksandrit tagasi sõnumiga, kuidas renegaatide ridadega liituda, mõistis Sam, et see tüdimuse periood piirist põhja pool asuvas Venemaa maal oleks õige aeg oma memuaaride jätkamiseks.
  
  Aleksander läks julgelt, võib-olla rumalalt, nendega rääkima. Ta pakuks oma abi koos Sam Cleave'i ja dr Nina Gouldiga, et astuda vastu Musta Päikese ordule ja lõpuks leida viis, kuidas organisatsioon lõplikult kukutada. Kui mässulised polnud veel saanud teadet Musta Päikese juhi ametliku väljasaatmise viibimise kohta, kavatses Aleksander kasutada seda hetkelist nõrkust ordu operatsioonides, et anda tõhus löök.
  
  Nina aitas Katya köögis, õppides pelmeene küpsetama.
  
  Aeg-ajalt, kui Sam oma mõtteid ja valusaid mälestusi oma räbalasse märkmikku kirja pani, kuulis ta, kuidas kaks naist pursavad kirevalt naerma. Sellele järgneks Nina mõningase saamatuse tunnistamine, samas kui Katya eitaks oma häbiväärseid vigu.
  
  "Sa oled väga tubli..." karjus Katya, kukkudes südamest naerdes toolile: "Šotlasele! Aga me teeme sinust ikkagi venelase!"
  
  "Ma kahtlen selles, Katya. Ma pakuksin teile, kuidas õpetada Highlandi haggisi valmistamist, aga ausalt öeldes pole ma ka selles eriti osav! Nina puhkes valju häälega naerma.
  
  See kõik kõlab pisut liiga pidulikult, mõtles Sam, kui sulges märkmiku kaane ja pistis selle koos pastakaga turvaliselt kotti. Ta tõusis oma puidust üheinimesevoodist toas, mida ta Aleksandriga jagas, ja kõndis mööda laia koridori ja mööda lühikest treppi alla köögi poole, kus naised pagana häält tegid.
  
  "Vaata! Sam! Ma tegin... oh... ma tegin terve partii... paljudest? Palju asju...?" ta kortsutas kulmu ja viipas Katyale, et teda aidata.
  
  "Pelmeenid!" hüüatas Katya rõõmsalt, osutades kätega puidust köögilaual olevale taignasegasele ja laialivalguvale lihale.
  
  "Nii palju!" Nina itsitas.
  
  "Kas te tüdrukud olete juhuslikult purjus?" küsis ta, olles lõbustatud kahest ilusast naisest, kellega tal oli õnn olla ummikus. Kui ta oleks olnud tigedate vaadetega kavalerlikum inimene, oleks see võib-olla sisaldanud räpaseid mõtteid, kuid olles Sam, vajus ta lihtsalt toolile pikali ja vaatas, kuidas Nina proovis tainast õigesti lõigata.
  
  "Me ei ole joobes, härra Cleave. Oleme lihtsalt tüdinenud," selgitas Katya, lähenedes Samile lihtsa klaasmoosipurgiga, mis oli pooleldi täidetud kurjakuulutava läbipaistva vedelikuga.
  
  "Oh!" - hüüatas ta, ajades kätega läbi oma paksude tumedate juuste: "Ma olen seda varem näinud ja see on see, mida meie Cleaves nimetaks otseteeks Slocherville'i. Natuke vara minu jaoks, tänan. "
  
  "Vara?" küsis Katya siiras segaduses. "Sam, südaööni on jäänud tund!"
  
  "Jah! Hakkasime jooma juba kell 19," rääkis Nina, käed pritsisid sealiha, sibula, küüslaugu ja peterselliga, mida ta taignataskute täitmiseks hakkis.
  
  "Ära ole loll!" Sam oli üllatunud, kui ta väikese akna juurde tormas ja nägi, et taevas oli tema kella jaoks liiga hele. "Arvasin, et see oli palju varem ja olin lihtsalt laisk pätt, kes tahtsin voodisse kukkuda."
  
  Ta vaatas kahte naist, kes olid erinevad nagu päev ja öö, kuid sama ilusad kui teine.
  
  Katya nägi välja täpselt selline, nagu Sam oli oma nime kuuldes ette kujutanud, vahetult enne seda, kui nad farmi jõudsid. Suurte siniste silmadega, mis olid vajunud kondilisse silmakoopadesse, ja laia, täidlaste huultega suuga, nägi ta stereotüüpselt venelasena välja. Tema põsesarnad olid nii väljendunud, et heitsid ülalt langeva karmi valguse all varju tema näole ning sirged blondid juuksed langesid üle õlgade ja otsaesisele.
  
  Sihvakas ja pikk, ta kõrgus tema kõrval oleva tumedasilmse šoti tüdruku pisikese figuuri kohal. Nina sai lõpuks taastatud oma juuksevärvi, rikkaliku tumepruuni, millesse ta nii armastas oma nägu uputada, kui ta Belgias tema kõrval istus. Sam tundis kergendust, nähes, et tema kahvatu kõhnus oli kadunud ning ta võis taas näidata oma graatsilisi kumerusi ja punakat nahka. Musta Päikese küüsist eemal veedetud aeg oli teda üsnagi terveks ravinud.
  
  Võib-olla rahustas neid mõlemaid Brüggest kaugel, kaugel valitsev maaõhk, kuid nad tundsid end oma niiskes Venemaa keskkonnas elujõulisemalt ja lõdvestunult. Siin oli kõik palju lihtsam ja inimesed viisakad, kuid karmid. See ei olnud ettevaatlikkuse ega tundlikkuse maa ja Samile meeldis see nii.
  
  Vaadates hääbuvas valguses lillaks muutuvatele tasasele tasandikule ja kuulates koos temaga majas toimuvat melu, ei suutnud Sam jätta imestamata, kuidas Alexanderil läheb.
  
  Sam ja Nina võisid vaid loota, et mässulised usaldavad Aleksandrit ega pea teda spiooniks.
  
  
  * * *
  
  
  "Sa oled spioon!" - hüüdis kõhn itaalia mässuline, kõndides kannatlikult ringe ümber Aleksandri kõhuli keha. See tekitas venelasele kohutavat peavalu, mille tagurpidi asend veevanni kohal tegi ainult hullemaks.
  
  "Kuula mind!" Aleksander anus sajandat korda. Tema kolju lõhkes, kui veri sööstis silmamunade taha, ja pahkluud ähvardasid järk-järgult paigast nihkuda tema keha raskuse all, mis rippus kongi kivilae külge kinnitatud toorköie ja kettide küljes. "Kui ma oleksin spioon, siis miks ma peaksin siia tulema? Miks ma peaksin siia tulema teabega, mis aitaks su juhtumit aidata, sa kuradi loll nuudel?"
  
  Itaallane ei hinnanud Aleksandri rassilisi solvanguid ja pistis ilma protestita venelase pea lihtsalt jääveevanni tagasi, nii et üle jäi vaid lõualuu. Tema kolleegid naersid venelase reaktsiooni peale, kui nad tabalukuga värava taga istusid ja jõid.
  
  "Parem tead, mida öelda, kui tagasi tuled, stronzo! Sinu elu sõltub sellest pastamehest ja see ülekuulamine võtab juba joomise aega. Ma jätan su uppuma, ma teen seda!" - hüüdis ta vannitoa kõrvale põlvitades, et sukeldunud venelane teda kuuleks.
  
  "Carlo, milles probleem?" Bern helistas koridorist, kust ta lähenes. "Sa tundud ebaloomulikult närvis," ütles kapten otse. Tema hääl muutus kaarekujulisele sissepääsule lähenedes valjemaks. Ülejäänud kaks meest tõmbasid juhti nähes tähelepanu, kuid too viipas neile tõrjuvalt, et lõõgastuda.
  
  "Kapten, see idioot ütleb, et tal on teavet, mis võib meid aidata, kuid tal on ainult Venemaa dokumendid, mis tunduvad meile võltsitud," ütles itaallane, kui Bern avas ülekuulamisalasse sisenemiseks või õigemini piinamiseks tugeva musta värava. kamber.
  
  "Kus ta paberid on?" küsis kapten ja Carlo osutas toolile, mille külge ta venelase esmalt sidus. Bern heitis pilgu hästi võltsitud piirikaardile ja isikutunnistusele. Silmi venekeelselt kirjalt ära pööramata ütles ta rahulikult: "Carlo."
  
  "Ai, kapitano?"
  
  "Venelane upub, Carlo. Las ta tõuseb."
  
  "Oh mu jumal!" Carlo hüppas püsti ja võttis hingeldava Aleksandri üles. Läbimärja venelane ahmis meeleheitlikult õhku, köhis ägedalt, enne kui oksendas oma süsteemis oleva liigse vee välja.
  
  "Aleksander Arichenkov. Kas see on teie pärisnimi?" küsis Byrne oma külaliselt, kuid mõistis siis, et selle inimese nimi pole nende nügimise jaoks oluline. "Ma arvan, et see pole oluline. Sa oled surnud enne südaööd."
  
  Aleksander teadis, et ta peab oma ülemustele oma kaebuse esitama, enne kui ta tähelepanupuudusliku piinaja meelevalda jäetakse. Vesi kogunes endiselt tema ninasõõrmete taha ja põletas ninakäigud, muutes rääkimise peaaegu võimatuks, kuid tema elu sõltus sellest.
  
  "Kapten, ma ei ole spioon. Ma tahan teie seltskonnaga liituda, see on kõik," möllas venelane.
  
  Bern keeras end kanna peale. "Ja miks sa tahad seda teha?" Ta andis Carlole märku, et see uuritavat vanni põhja tutvustaks.
  
  "Renata on tagandatud!" Aleksander karjus. "Olin osa plaanist kukutada Musta Päikese Ordu juhtkond ja see meil õnnestus... omamoodi."
  
  Bern tõstis käe, et takistada itaallast oma viimast käsku täitmast.
  
  "Sa ei pea mind piinama, kapten. Olen siin, et teile vabalt teavet anda! - selgitas venelane. Carlo vahtis teda vihaga, käsi tõmbles Aleksandri saatust juhtival klotsil.
  
  "Kas soovite vastutasuks selle teabe eest...?" - küsis Bern. "Kas sa tahad meiega liituda?"
  
  "Jah! Jah! Kaks sõpra ja mina, kes samuti Musta Päikese eest põgeneme. Me teame, kuidas leida kõrgeima järgu liikmeid, ja sellepärast püütakse meid tappa, kapten," kogeles ta ja koges ebamugavust õigete sõnade leidmisel, kui vesi kurgus raskendas endiselt hingamist.
  
  "Kus need su kaks sõpra on? Kas nad peidavad end, härra Arichenkov? küsis Bern sarkastiliselt.
  
  "Tulin üksi, kapten, et uurida, kas kuulujutud teie organisatsiooni kohta vastavad tõele; Kas sa ikka tegutsed," pomises Aleksander kiiresti. Bern põlvitas tema kõrvale ja vaatas teda üles-alla. Venelane oli keskealine, lühike ja kõhn. Vasakul näopoolel olev arm andis talle võitleja välimuse. Ahtri kapten tõmbas nimetissõrmega üle armi, mis oli nüüd purpurne venelase kahvatu, niiske ja külm nahk.
  
  "Ma loodan, et see ei olnud autoõnnetuse või muu tagajärg?" küsis ta Aleksandrilt. Märja mehe kahvatusinised silmad olid survest verised ja peaaegu uppumas, kui ta kaptenile otsa vaatas ja pead raputas.
  
  "Mul on palju arme, kapten. Ja ükski neist ei olnud õnnetuse tagajärg, ma kinnitan teile. Peamiselt kuulid, šrapnellid ja ägeda iseloomuga naised," vastas Aleksander värisevate siniste huultega.
  
  "Naised. Oh jah, mulle meeldib. Sa kõlad nagu minu tüüpi inimene, sõber," naeratas Bern ja heitis Carlole vaikse, kuid karmi pilgu, mis tekitas Alexanderi pisut rahutuse. "Olgu, härra Arichenkov, ma annan teile kahtluse kasuks. Tähendab, me ei ole kuradi loomad! " urises ta kohalviibivate meeste lõbustamiseks ja nad möirgasid raevukalt nõustuvalt.
  
  Ja Ema Venemaa tervitab sind, Aleksander, tema sisehääl kajas tema peas. Loodan, et ma surnult ei ärka.
  
  Kui kergendus, et ta ei surnud, kattis Aleksanderit loomakarja ulgumise ja rõõmuhõiskete keskel, läks tema keha lõdvaks ja ta vajus unustusehõlma.
  
  
  5. peatükk
  
  
  Veidi enne kella kahte öösel pani Katya lauale oma viimase kaardi.
  
  "Ma lõpetan end."
  
  Nina naeratas naljakalt, pigistades kätt, et Sam ei saaks tema ilmetust näost välja lugeda.
  
  "Lähme. Saa kätte, Sam!" - Nina naeris, kui Katya teda põsele suudles. Vene kaunitar suudles seepeale Sami ülepeakaela ja pomises kuuldamatult: "Ma lähen magama. Sergei naaseb varsti vahetusest."
  
  "Head ööd, Katya," naeratas Sam ja pani käe lauale. "Kaks paari".
  
  "Ha!" hüüdis Nina. "Täis saal. Maksa, partner."
  
  "Kurat," pomises Sam ja võttis vasaku soki jalast. Stripipokker kõlas paremini, kuni ta sai teada, et daamid on selles paremad, kui ta mängima nõustudes alguses arvas. Lühikestes pükstes ja ühes sokis värises ta laua taga.
  
  "Sa tead, et see on petmine ja me lubasime seda ainult sellepärast, et sa olid purjus. Meil oleks kohutav teid ära kasutada, kas pole?" ta pidas talle loenguid, suutes end vaevu tagasi hoida. Sam tahtis naerda, kuid ta ei tahtnud hetke rikkuda ja pani selga oma parima haletsusväärse loid.
  
  "Aitäh, et olete nii lahke. Tänapäeval on siin planeedil nii vähe korralikke naisi järel," ütles ta ilmse lõbustusega.
  
  "See on õige," nõustus Nina ja valas oma klaasi teise kuupaistepurgi. Kuid vaid mõned tilgad pudenesid need lihtsalt ilma tseremooniata klaasi põhja, tõestades tema õuduseks, et öine lõbu ja mängud on saanud igava lõpu. "Ja ma lasen sul petta ainult sellepärast, et ma armastan sind."
  
  Jumal, ma soovin, et ta oleks seda öeldes kaine, soovis Sam, kui Nina ta nägu käte vahele surus. Tema parfüümi pehme lõhn segunes destilleeritud piirituse mürgise pealetungiga, kui ta surus mehe huultele õrna suudluse.
  
  "Tule minuga magama," ütles ta ja viis jahmatava Y-kujulise šotlase köögist välja, kui too väljasõidul hoolikalt riideid kogus. Sam ei öelnud midagi. Ta arvas, et jalutab Nina oma tuppa, et olla kindel, et ta trepist alla ei kukuks, kuid kui nad teistest nurga taha tema pisikesse tuppa sisenesid, sulges naine nende järel ukse.
  
  "Mida sa teed?" küsis ta, kui nägi, kuidas Sam üritas teksaseid jalga tõmmata, särk üle õla visatud.
  
  "Ma jään kuradima, Nina. Anna mulle hetk," vastas ta tõmblukuga meeleheitlikult võideldes.
  
  Nina peenikesed sõrmed sulgusid tema värisevate käte külge. Ta libistas käe tema teksadesse, tõmmates taas messingist tõmbluku hambad laiali. Sam tardus, tema puudutusest vaimustuses. Ta sulges tahtmatult silmad ja tundis, kuidas naise soojad pehmed huuled enda vastu surusid.
  
  Ta lükkas ta oma voodile tagasi ja kustutas tule.
  
  "Nina, sa oled purjus, tüdruk. Ärge tehke hommikul midagi, mida kahetsete," hoiatas ta lihtsalt lahtiütlemiseks. Tegelikult tahtis ta teda nii väga, et võis lõhkeda.
  
  "Ainus asi, mida ma kahetsen, on see, et pean seda vaikselt tegema," ütles ta ja tema hääl kõlas pimeduses üllatavalt kainelt.
  
  Ta kuulis, kuidas naise saapad külili löödi ja seejärel tool voodist vasakule liikuma. Sam tundis, kuidas naine teda ründas, purustades oma raskusega kohmakalt tema suguelundeid.
  
  "Hoolikalt!" - oigas ta. "Mul on neid vaja!"
  
  "Mina ka," ütles ta ja suudles teda kirglikult, enne kui too jõudis vastata. Sam püüdis mitte enesetunnet kaotada, kui Nina surus oma väikese keha tema vastu, hingates talle kuklasse. Ta ahmis õhku, kui naise soe, alasti nahk teda puudutas, olles endiselt külm kaks tundi särgita pokkerit mängides.
  
  "Sa tead, et ma armastan sind, eks?" - sosistas ta. Sami silmad pöördusid neid sõnu kuuldes vastumeelselt ekstaasis tagasi, kuid iga silpiga kaasnev alkohol rikkus tema õndsuse.
  
  "Jah, ma tean," rahustas ta teda.
  
  Sam lubas tal isekalt oma keha üle vaba valitseda. Ta teadis, et tunneb end selle pärast hiljem süüdi, kuid praegu ütles ta endale, et annab naisele, mida naine tahab; et ta oli vaid tema kire õnnelik saaja.
  
  Katya ei maganud. Tema uks kriuksus vaikselt lahti, kui Nina oigama hakkas ja Sam üritas Ninat sügavate suudlustega vaigistada, lootes, et need tema armukest ei sega. Kuid keset seda kõike ei paneks ta pahaks isegi siis, kui Katya tuppa astuks, tule põlema paneks ja liitumist pakuks - seni, kuni Nina oma asjadega tegeleb. Ta käed hellitasid naise selga ja ta tõmbas sõrmega üle ühe või kahe armi, millest igaühe põhjust ta mäletas.
  
  Ta oli seal. Alates kohtumisest oli nende elu keerelnud ohjeldamatult pimedasse, lõputusse ohukaevu ja Sam mõtles, millal nad jõuavad kindlale veevabale pinnasele. Kuid teda ei huvitanud, peaasi, et nad kokku kukkusid. Millegipärast tundis Sam, Nina kõrval, turvaliselt, isegi surma küüsis. Ja nüüd, kui ta oli siinsamas tema käte vahel, oli tema tähelepanu hetkeks keskendunud temale ja ainult temale; ta tundis end võitmatuna, puutumatuna.
  
  Katya sammud kostsid köögist, kus ta Sergeile ust avas. Pärast väikest pausi kuulis Sam nende summutatud vestlust, millest ta nagunii aru ei saanud. Ta oli tänulik nende vestluse eest köögis, et saaks nautida Nina summutatud mõnukarjeid, kui ta teda akna all vastu seina surus.
  
  Viis minutit hiljem sulgus köögiuks. Sam kuulas helide suunda. Rasked saapad järgnesid Katya graatsilisele sammule magamistuppa, kuid uks enam ei kriuksunud. Sergei vaikis, kuid Katya ütles midagi ja koputas siis ettevaatlikult Nina uksele, teadmata, et Sam on temaga.
  
  "Nina, kas ma võin sisse tulla?" - küsis ta selgelt teiselt poolt ust.
  
  Sam tõusis istukile, valmis teksapükse haarama, kuid pimeduses polnud tal aimugi, kuhu Nina need viskas. Nina oli teadvuseta. Tema orgasm kaotas väsimuse, mida alkohol oli kogu öö tekitanud, ja tema märg, lõtv keha surus õndsalt tema vastu, liikumatult nagu laip. Katya koputas uuesti: "Nina, ma pean sinuga rääkima, palun? Palun!"
  
  Sam kortsutas kulmu.
  
  Palve teisel pool ust kõlas liiga tungivalt, peaaegu ärevalt.
  
  Oh, kurat kõigega!" mõtles ta. Nii et ma võitsin Ninat. Igal juhul, mis tähtsust sellel oleks?" mõtles ta, kobades käed mööda põrandat pimedas, otsides midagi rõivasarnast. Vaevalt jõudis ta teksapükse jalga tõmmata, kui ukselink keeras.
  
  "Hei, mis toimub?" küsis Sam süütult, kui ta avaneva ukse tumedast praost välja ilmus. Katya käe all peatus uks järsult, kui Sam surus jala selle vastu tagumist külge.
  
  "ARUANNE!" ta jõnksutas ja ehmatas, et oli vale nägu näinud. "Ma arvasin, et Nina on siin."
  
  "Ta on selline. Teadvuse kaotanud. Kõik need omakasvatatud vennad lõid talle jalaga tagumikku," vastas ta häbelik naeratades, kuid Katya ei paistnud üllatunud. Tegelikult nägi ta lausa hirmunud välja.
  
  "Sam, pane lihtsalt riidesse. Äratage doktor Gould ja tulge meiega kaasa," ütles Sergei kurjakuulutavalt.
  
  "Mis on juhtunud? Nina on pagana purjus ja tundub, et ta ei ärka enne kohtupäeva," rääkis Sam Sergeile tõsisemalt, kuid ta üritas seda siiski maha mängida.
  
  "Jumal, meil pole selle jama jaoks aega!" - hüüdis mees paari selja tagant. Katja pähe ilmus "Makarov" ja ta sõrm vajutas päästikule.
  
  Klõpsake!
  
  "Järgmine klõps tehakse pliist, seltsimees," hoiatas tulistaja.
  
  Sergei hakkas nutma, pomisedes meeletult meestele, kes seisid tema selja taga ja palusid naise elu. Katya kattis kätega näo ja langes šokist põlvili. Sami kogutud andmete põhjal ei olnud nad Sergei kolleegid, nagu ta algul arvas. Kuigi ta ei mõistnud vene keelt, järeldas ta nende toonist, et nad mõtlesid väga tõsiselt neid kõiki tappa, kui ta Ninat üles ei ärata ja nendega kaasa ei lähe. Nähes, et vaidlus kasvab ohtlikult, tõstis Sam käed ja lahkus ruumist.
  
  "Hea hea. Me läheme sinuga. Lihtsalt öelge, mis toimub, ja ma äratan doktor Gouldi üles," rahustas ta nelja vihase välimusega pätti.
  
  Sergei kallistas oma nutvat naist ja kaitses teda.
  
  "Minu nimi on Bodo. Pean uskuma, et teie ja doktor Gould saatsite meie kaunile maatükile mehe nimega Aleksander Arichenkov," küsis tulistaja Samilt.
  
  "Kes tahab teada?" nähvas Sam.
  
  Bodo noogutas püstoli ja võttis sihikule koperdanud paari.
  
  "Jah!" hüüdis Sam ja ulatas käe Bodo poole. "Jeesus, kas sa saad lõõgastuda? Ma ei kavatse põgeneda. Suunake mulle, kui teil on vaja keskööl laskeharjutusi!
  
  Prantsuse pätt langetas relva, samal ajal kui kaaslased hoidsid oma relva valmis. Sam neelatas kõvasti ja mõtles Nina peale, kellel polnud aimugi, mis toimub. Ta kahetses, et kinnitas naise kohalolekut, kuid kui need sissetungijad oleksid ta avastanud, oleksid nad tõenäoliselt tapnud Nina ja Strenkovid ning riputanud ta väljas oma pallide külge, et metsik loodus tükkideks rebiks.
  
  "Ärkake naine üles, härra Cleave," käskis Bodo.
  
  "Hästi. Lihtsalt... rahune maha, eks?" Sam noogutas alistuvalt aeglaselt tagasi pimedasse tuppa kõndides.
  
  "Tuli põleb, uks on avatud," ütles Bodo kindlalt. Sam ei kavatsenud Ninat oma tarkustega ohtu seada, nii et ta lihtsalt nõustus ja lülitas tule põlema, olles tänulik, et Nina enne Katyale ukse avamist kattis. Ta ei tahtnud ette kujutada, mida need metsalised alasti teadvuseta naisega teevad, kui too juba voodis pikali on.
  
  Tema väike kuju tõstis vaevu tekki, millel ta selili magas, purjus siestas suu lahti. Sam vihkas seda imelist puhkust rikkuda, kuid nende elu sõltus tema ärkamisest.
  
  "Nina," ütles ta üsna valjult, kui kummardus naise kohale, püüdes teda kaitsta kurjade olendite eest, kes rippusid ukseava ümber, kui üks neist majaomanikke kinni hoidis. "Nina, ärka üles."
  
  "Jumala armastuse pärast lülitage tuli välja. Mu pea tapab mind juba, Sam! vingus ta ja keeras end külili. Ta heitis kiirelt vabandava pilgu ukseavas seisvatele meestele, kes lihtsalt üllatunult vahtisid, püüdes heita pilgu magavale naisele, kes võib meremehele häbi teha.
  
  "Nina! Nina, me peame kohe üles tõusma ja riidesse panema! Sa saad aru?" ärgitas Sam teda raske käega kiigutades, kuid naine kortsutas kulmu ja tõukas mehe eemale. Eikusagilt sekkus Bodo ja lõi Ninale nii kõvasti näkku, et sõlm jooksis silmapilkselt verd.
  
  "Tõuse üles!" - möirgas ta. Tema külma hääle kõrvulukustav haukumine ja laksu tekitatud piinav valu šokeeris Ninat, kainestades ta nagu klaasist. Ta tõusis segaduses ja raevukas istukile. Kätt prantslase poole õõtsutades hüüdis ta: "Kes kurat sa ennast arvad?"
  
  "Nina! Ei!" Sam karjus, kartes, et on just kuuli saanud.
  
  Bodo võttis ta käest kinni ja lõi teda käeseljaga. Sam tormas edasi, kinnitades pika prantslase seina äärde vastu kappi. Ta tabas kolm paremat konksu Bodo põsesarnale, tundes, kuidas tema enda sõrmenukid iga löögiga tagasi nihkuvad.
  
  "Ära kunagi julge minu ees naist lüüa, sitapea!" - karjus ta vihast kihades.
  
  Ta haaras Bodol kõrvadest ja virutas pea taga kõvasti vastu põrandat, kuid enne kui ta jõudis teist korda lüüa, haaras Bodo Sammist samamoodi.
  
  "Kas sa igatsed Šotimaad?" Bodo naeris läbi veriste hammaste ja tõmbas Sami pea enda poole, andes kurnava pealöögi, mis viis Sami kohe teadvusetu. "Seda nimetatakse Glasgow suudluseks... poiss!"
  
  Mehed möirgasid naerust, kui Katya neist läbi pressis, et Ninale appi tulla. Nina nina veritses ja tema näol oli tugev sinikas, kuid ta oli nii vihane ja desorienteeritud, et Katya pidi miniatuurset ajaloolast kinni hoidma. Bodo juures vallandanud needuste ja peatse surma lubaduste voo, krigistas Nina hambaid, kui Katya kattis ta hommikumantliga ja kallistas teda tugevalt, et teda rahustada ning nende kõigi hüvanguks.
  
  "Jäta see rahule, Nina. Lase lahti," ütles Katya Nina kõrva, hoides teda nii lähedal, et mehed ei kuulnud nende sõnu.
  
  "Ma tapan ta ära. Ma vannun Jumala nimel, ta sureb kohe, kui ma saan võimaluse," irvitas Nina Katya kaela, kui venelanna teda enda lähedal hoidis.
  
  "Sa saad oma võimaluse, aga kõigepealt pead selle üle elama, eks? Ma tean, et sa tapad ta, kallis. Jää lihtsalt ellu, sest..." rahustas Katya teda. Tema pisaratest märjad silmad vaatasid läbi Nina juuksesalgude Bodot. "Surnud naised ei saa tappa."
  
  
  Peatükk 6
  
  
  Agathal oli väike kõvaketas, mida ta kasutas hädaolukordadeks, mida ta reisil vajas. Ta ühendas selle Purdue modemiga ja ülilihtsalt kulus tal vaid kuus tundi, et luua tarkvaraga manipuleerimise platvorm, millega ta häkkis Black Suni varem ligipääsmatusse finantsandmebaasi. Tema vend istus härmas varahommikul vaikselt tema kõrval, hoides tihedalt käes tassi kuuma kohvi. Vähe oli inimesi, kes suutsid Perduet oma tehnilise taiplikkusega veel hämmastada, kuid ta pidi tunnistama, et õde oli siiski üsna võimeline teda aukartusega maha jätma.
  
  Asi ei olnud selles, et naine teadis rohkem kui tema, kuid millegipärast oli ta valmis rohkem kasutama mõlema omandatud teadmisi, samal ajal kui mees jättis mõned päheõpitud valemid pidevalt tähelepanuta, sundides teda sageli oma aju mälus tuhnima, nagu eksinud. hing See oli üks neist hetkedest, mis pani ta eilses skeemis kahtlema ja seepärast suutis Agatha puuduolevad skeemid nii kergesti üles leida.
  
  Nüüd kirjutas ta valguse kiirusel. Perdue suutis vaevu lugeda süsteemi sisestatud koode.
  
  "Mida kuradit sa teed?" ta küsis.
  
  "Räägi mulle veel kord üksikasju nende kahe oma sõbra kohta. Mul on praegu vaja ID-numbreid ja perekonnanimesid. Ole nüüd! Seal. Sina panid selle sinna," tormas ta, nipsates nimetissõrmega, et näidata, nagu kirjutaks ta oma nime õhku. Mis ime ta oli. Perdue oli unustanud, kui naljakad tema käitumismaneerid olla võivad. Ta astus kummuti juurde, millele naine osutas, ja tõmbas välja kaks kausta, kus ta oli hoidnud Sami ja Nina märkmeid sellest ajast peale, kui ta neid esimest korda kasutas, et aidata tal Antarktikasse minna, et leida legendaarne Wolfensteini jääjaam.
  
  "Kas ma saaksin seda kraami veel?" küsis ta, võttes temalt pabereid.
  
  "Millist materjali?" ta küsis.
  
  "See on... kutt, see asi, mida sa teed suhkru ja piimaga..."
  
  "Kohvi?" - Ma küsisin. küsis ta jahmunult. "Agatha, sa tead, mis on kohv."
  
  "Ma kurat tean. See sõna libises lihtsalt peast välja, kui kogu see kood mu ajuprotsesse läbis. Nagu sul polekski aeg-ajalt tõrkeid," nähvas ta.
  
  "OLGU OLGU. Ma valmistan teile sellest osa. Mida sa teed Nina ja Sami andmetega, kas ma julgen küsida?" Perdue helistas oma leti taga olevast cappuccino masinast.
  
  "Ma vabastan nende pangakontod, David. "Ma häkkisin Black Suni pangakontot," naeratas ta lagritsapulka närides.
  
  Perduel oleks peaaegu krambihoog. Ta tormas oma kaksikõe juurde, et näha, mida too ekraanil teeb.
  
  "Kas sa oled endast väljas, Agatha? Kas teil on aimu ulatuslikest turva- ja tehnilistest häiresüsteemidest, mis neil inimestel üle maailma on? ta sülitas paanikas, teist reaktsiooni, mida Dave Perdue poleks seni näidanud.
  
  Agatha vaatas talle murelikult otsa. "Kuidas reageerida teie kibeduse rünnakule... hmm," ütles ta rahulikult läbi musta kommi hammaste vahel. "Kõigepealt olid nende serverid, kui ma ei eksi, programmeeritud ja tulemüüriga... sinuga... ah?"
  
  Perdue noogutas mõtlikult: "Jah?"
  
  "Ja ainult üks inimene siin maailmas teab, kuidas teie süsteeme häkkida, sest ainult üks inimene teab, kuidas te kodeerite, milliseid vooluringe ja alamservereid kasutate," ütles ta.
  
  "Sina," ohkas ta kergendatult, istudes tagaistmel tähelepanelikult nagu närviline juht.
  
  "See on õige. Kümme punkti Gryffindorile," ütles ta sarkastiliselt.
  
  "Pole vaja melodraama," noomis Perdue, kuid ta huuled kõverdusid naeratuseks, kui mees läks kohvi jooma.
  
  "Teil oleks hea, kui kuulaksite oma nõuannet, vanamees," kiusas Agatha.
  
  "Nii ei tuvasta nad teid põhiserverites. Sa peaksid ussi käima panema," soovitas ta vallatu irvega nagu vana Perdue oma.
  
  "Ma pean!" Ta naeris. "Aga kõigepealt laseme teie sõbrad tagasi nende vanadele staatustele. See on üks taastamistest. Siis häkkime nad uuesti Venemaalt tagasi ja häkkime nende finantskontodesse. Kuigi nende juhtkond on kivisel teel, peaks tabamus nende rahandusele andma neile väljateenitud vanglaperede. Kummarda, Must Päike! Tädi Agathal on kondine! ta laulis mänguliselt, hoides lagritsat hammaste vahel, nagu mängiks ta Metal Gear Solidi.
  
  Perdue möirgas naerust koos oma ulaka õega. Hammustamisega oli ta kindlasti igav.
  
  Ta viis oma invasiooni lõpule. "Jätsin segaja, et nende soojusandurid välja lülitada."
  
  "Hästi".
  
  Dave Perdue nägi oma õde viimati 1996. aasta suvel Kongo lõunapoolses järvede piirkonnas. Ta oli siis veel pisut häbelik ja tal ei olnud kümnendikkugi praegusest rikkusest.
  
  Agatha ja David Perdue saatsid kauget sugulast, et õppida veidi sellest, mida perekond nimetas kultuuriks. Kahjuks ei jaganud kumbki oma isapoolset vanaonu jahilembust, kuid kuigi nad vihkasid pealt vaadata, kuidas vanamees ebaseadusliku elevandiluuga kauplemise pärast elevante tappis, polnud neil vahendeid ohtlikust riigist ilma tema käsiraamatuteta lahkuda.
  
  Dave nautis seiklusi, mis nägid ette tema kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastaid. Nagu tema onu, muutus ka õe lakkamatu palve tapmine lõpetada tüütuks ja nad lakkasid peagi rääkimast. Nii palju kui ta tahtis lahkuda, pidas ta oma onu ja venna süüdistamist raha eest salaküttimises - see on Purdue meeste kõige ebasoovitavam vabandus. Kui ta nägi, et onu Wiggins ja ta vend ei olnud tema visadusest liigutatud, ütles ta neile, et teeb kõik endast oleneva, et koju naastes vanaonu väikeettevõte võimudele üle anda.
  
  Vanamees ainult naeris ja ütles Davidile, et ta ei mõtle naise hirmutamisest ja et naine on lihtsalt ärritunud.
  
  Kuidagi lõppesid Agatha palved tema lahkumiseks sülitamisega ja onu Wiggins lubas Agathale tseremooniata, et jätab ta siia džunglisse, kui kuuleb temalt järjekordset kaebust. Tol ajal ei olnud see ähvardus, millest ta kinni peaks jääma, kuid mida aeg edasi, seda agressiivsemaks muutus noor naine tema meetodite suhtes ja ühel varahommikul viis onu Wiggins Davidi ja tema jahiseltskonna minema, jättes Agatha laagrisse. kohalike naistega.
  
  Pärast järjekordset jahipäeva ja ootamatut džunglis telkides veedetud ööd läks Perdue grupp järgmisel hommikul praamile. - küsis Dave Perdue soojalt, kui nad paadiga Tanganjika järve ületasid. Kuid vanaonu kinnitas talle vaid, et Agatha eest hoolitsetakse hästi ja ta lendab peagi tšarterlennukiga, mille ta oli palganud teda lähedalasuvale lennuväljale järele võtma, ja ta ühineb nendega sadamas. Sansibar.
  
  Selleks ajaks, kui nad Dodomast Dar es Salaami sõitsid, teadis Dave Perdue, et tema õde on Aafrikas kadunud. Tegelikult arvas ta, et naine on piisavalt töökas, et ise koju jõuda, ja andis endast parima, et see asi endast välja ajada. Kuude möödudes püüdis Perdue Agathat leida, kuid tema jälg muutus igast küljest külmaks. Tema allikad ütlevad, et teda oli nähtud, et ta oli elus ja terve ning et ta oli aktivist Põhja-Aafrikas, Mauritiusel ja Egiptuses, kui nad temast viimati kuulsid. Ja nii ta lõpuks sellest loobus, otsustades, et tema kaksikõde järgis tema kirge reformi ja säilitamise vastu ega vaja seetõttu enam säästmist, kui tal see kunagi oli.
  
  Tema jaoks oli küll šokk pärast aastakümneid kestnud lahusolekut taas näha, kuid ta nautis naise seltskonda tohutult. Ta oli kindel, et väikese survega paljastab naine lõpuks, miks ta nüüd pinnale tuli.
  
  "Niisiis, öelge mulle, miks sa tahtsid, et ma Sami ja Nina Venemaalt välja viiksin," nõudis Perdue. Ta püüdis jõuda tema abi otsimise enamasti varjatud põhjuste põhja, kuid Agatha ei andnud talle täit pilti ja see, kuidas ta teda tundis, oli ainus, mis tal õnnestus, kuni naine otsustas teisiti.
  
  "Sa oled alati raha pärast mures olnud, David. Ma kahtlen, et tunned huvi millegi vastu, millest sa kasu ei saa," vastas ta külmalt kohvi rüübates. "Mul on vaja dr Gouldi, kes aitaks mul leida, milleks mind palgati. Nagu teate, on minu äri raamatud. Ja tema lugu on ajalugu. Mul pole teilt muud vaja, kui daamile helistada, et saaksin tema teadmisi kasutada.
  
  "Kas see on kõik, mida te minult vajate?" küsis ta, naeratus näol.
  
  "Jah, David," ohkas ta.
  
  "Viimastel kuudel on dr Gould ja teised minusugused liikmed inkognito režiimis, et vältida Black Suni organisatsiooni ja selle sidusettevõtete tagakiusamist. Nende inimestega ei tohi nalja teha."
  
  "Kahtlemata ajas see midagi, mida te tegite," ütles ta otse.
  
  Ta ei suutnud seda ümber lükata.
  
  "Igatahes ma pean, et sa ta minu jaoks üles leiaksid. Ta oleks minu uurimise jaoks hindamatu väärtusega ja mu klient annaks talle hea tasu," ütles Agatha kannatamatult jalalt jalale liikudes. "Ja ma ei pea igavesti jõudma sellesse punkti, tead?"
  
  "Nii et see pole seltskondlik visiit, et rääkida kõigest, mida oleme teinud?" naeratas ta sarkastiliselt, mängides oma õe tuntud sallimatusele hilinemise suhtes.
  
  "Oh, ma olen sinu tegevusest teadlik, David, ja hästi informeeritud. Sa pole olnud oma saavutuste ja kuulsuse suhtes täiesti tagasihoidlik. Sa ei pea olema verekoer, et välja kaevata, millega sa osalesid. Mis te arvate, kust ma Nina Gouldist kuulsin?" küsis ta, tema toon sarnaneb hooplevale lapsele rahvarohkel mänguväljakul.
  
  "Noh, ma kardan, et peame minema Venemaale, et teda järgida. Kui ta on peidus, siis ma olen kindel, et tal ei ole telefoni ja ta ei saa lihtsalt ületada piire ilma mingit võltsidentiteeti omandamata," selgitas ta.
  
  "Hästi. Mine ja võta ta. Ma ootan Edinburghis, teie armsas kodus," noogutas ta pilkavalt.
  
  "Ei, nad leiavad su sealt üles. Olen kindel, et nõukogu luurajaid on kõikjal minu kinnistutel üle kogu Euroopa," hoiatas ta. "Miks sa minuga kaasa ei tule? Nii saan ma teil silma peal hoida ja veenduda, et olete kaitstud."
  
  "Ha!" - matkis ta sardoonilise naeruga. "Sina? Sa ei saa isegi ennast kaitsta! Vaata sind, peidad end nagu kokkutõmbunud uss Elche nurkades. Mu sõbrad Alicantes leidsid su nii kergesti jälile, et olin peaaegu pettunud.
  
  Perduele ei meeldinud madal löök, kuid ta teadis, et tal oli õigus. Nina ütles talle midagi sarnast, kui ta viimati ka tema kurgust kinni haaras. Ta pidi endale tunnistama, et kõigist tema ressurssidest ja varandusest ei piisa, et kaitsta neid, kellest ta hoolis, ja see hõlmas ka tema enda ebakindlat turvalisust, mis oli nüüd ilmne, kui ta Hispaanias nii kergesti avastati.
  
  "Ja ärgem unustagem, mu kallis vend," jätkas ta, näidates lõpuks kätte kättemaksuhimulist käitumist, mida ta temalt esimest korda seal nähes ootas, "et kui ma viimati usaldasin teile oma turvalisust safaril, leidsin end , pehmelt öeldes halvas seisus.
  
  "Agatha. Palun?" - küsis Perdue. "Mul on hea meel, et te siin olete, ja ma vannun Jumala ees, et nüüd, kui ma tean, et olete elus ja terve, kavatsen teid sellisena hoida."
  
  "Uhh!" ta nõjatus toolil tagasi, asetades käe selja vastu otsaesist, et rõhutada tema avalduse dramaatilisust: "Palun, David, ära ole selline draamakuninganna."
  
  Ta naeratas pilkavalt tema siiruse üle ja kummardus ettepoole, et tema pilguga silmitsi seista, vihkamisega silmis: "Ma lähen sinuga kaasa, kallis David, et sind ei tabaks sama saatus, nagu onu Wiggins mulle, vanamees. Me ei tahaks, et teie kuri natsiperekond teid nüüd avastaks, eks?
  
  
  7. peatükk
  
  
  Bern vaatas, kuidas väike ajaloolane talle oma istmelt pilku heitis. Ta võrgutas teda rohkem kui lihtsalt seksuaalsetel viisidel. Ehkki ta eelistas stereotüüpsete põhjamaiste näojoontega naisi - pikad, kõhnad, sinised silmad, blondid juuksed -, tõmbas ta selle poole nii, et ta ei saanud aru.
  
  "Dr Gould, ma ei suuda sõnadega väljendada, kui kohkunud olen sellest, kuidas mu kolleeg teid kohtles, ja ma luban teile, et ma hoolitsen selle eest, et ta saaks selle eest õiglase karistuse," ütles ta õrna autoriteediga. "Me oleme karmid mehed, aga me ei löö naisi. Ja me ei tauni mingil juhul naisvangide väärkohtlemist! Kas kõik on selge, härra Baudot? "küsis ta murtud põskega pikakasvuliselt prantslaselt. Bodo noogutas Nina üllatuseks passiivselt.
  
  Ta majutati korralikku tuppa koos kõigi vajalike mugavustega. Kuid ta ei olnud Samist midagi kuulnud sellest, mida ta kogunes pealtkuulamisest kokkade vahel, kes olid talle eelmisel päeval süüa toonud, kui ta ootas kohtumist juhiga, kes oli käskinud need kaks siia tuua.
  
  "Ma saan aru, et meie meetodid peavad teid šokeerima..." alustas ta häbelikult, kuid Nina oli väsinud kuulmast, kuidas kõik need ülbed tüübid lahkelt vabandavad. Tema jaoks olid nad kõik lihtsalt heade kommetega terroristid, suurte pangakontodega pätid ja kõigi eelduste kohaselt lihtsalt poliitilised huligaanid nagu ülejäänud mäda hierarhia.
  
  "Mitte päris. Olen harjunud, et inimesed, kellel on suuremad relvad, kohtlevad mind kui jama," vastas ta teravalt. Ta nägu oli sassis, kuid Bern nägi, et ta oli väga ilus. Ta märkas naise vihast pilku prantslasele, kuid eiras teda. Lõppude lõpuks oli tal põhjust Bodot vihata.
  
  "Su poiss-sõber on haiglas. Ta sai kerge peapõrutuse, kuid ta saab terveks," ütles Byrne, lootes, et hea uudis teeb ta õnnelikuks. Kuid ta ei tundnud dr Nina Gouldi.
  
  "Ta ei ole mu poiss-sõber. "Ma lihtsalt kuratsin temaga," ütles ta külmalt. "Issand, ma tapaksin sigareti pärast."
  
  Kapten oli naise reaktsioonist selgelt šokeeritud, kuid püüdis nõrgalt naeratada ja pakkus talle kohe üht oma sigaretti. Nina lootis oma salakaval vastusega end Samist distantseeruda, et nad ei üritaks neid üksteise vastu kasutada. Kui ta suudaks neid veenda, et ta pole Samiga kuidagi emotsionaalselt seotud, ei saaks nad mehele haiget teha, et teda mõjutada, kui see oleks nende eesmärk.
  
  "Oh, okei," ütles Bern Nina sigaretti süüdates. "Bodo, tapa ajakirjanik."
  
  "Jah," haukus Bodo ja lahkus kiiresti kontorist.
  
  Nina süda jäi seisma. Kas nad kontrollisid teda? Või kirjutas ta lihtsalt Samile järelehüüde? Ta hoidis end külmana, tõmbas pikalt sigaretti.
  
  "Kui te nüüd ei pahanda, doktor, tahaksin ma teada, miks teie ja teie kolleegid tulite meid vaatama, kui teid ei saadetud?" küsis ta temalt. Ta süütas ise sigareti ja ootas rahulikult naise vastust. Nina ei jõudnud ära imestada Sami saatuse üle, kuid ta ei saanud lasta neil iga hinna eest lähedaseks saada.
  
  "Kuulge, kapten Bern, me oleme põgenikud. Nagu teiegi, oli meilgi vastik kokkupõrge Musta Päikese orduga ja see jättis kuidagi nõme maitse suhu. Nad ei kiitnud heaks meie valikut nendega mitte ühineda ega lemmikloomaks hakata. Tegelikult jõudsime just hiljuti sellele väga lähedale ja olime sunnitud sind otsima, sest sa olid ainus alternatiiv aeglasele surmale," sosistas ta. Ta nägu oli endiselt paistes ja kole arm paremal põsel oli servade ümbert kollaseks. Nina silmavalged olid punaste veenide kaart ja kotid tema silmade all andsid tunnistust unepuudusest.
  
  Bern noogutas mõtlikult ja tõmbas sigareti enne uuesti rääkima.
  
  "Härra Arichenkov ütleb meile, et te kavatsesite Renata meile tuua, aga... te... kaotasite ta?"
  
  "Nii-öelda," ei suutnud Nina jätta naeratama, mõeldes sellele, kuidas Perdue oli Renata viimasel minutil röövides nende usalduse reetnud ja nõukogule oma osa visanud.
  
  "Mida te mõtlete nii-öelda, dr Gould?" küsis karm juht rahulikul toonil, milles oli kuulda tõsist viha. Ta teadis, et peab neile midagi kinkima, loovutamata oma lähedust Samile või Perduele - see on väga keeruline navigeerimine isegi temasuguse targa tüdruku jaoks.
  
  "Hm, noh, me olime teel - härra Arichenkov, härra Cleave ja mina..." ütles ta, jättes Perdue tahtlikult välja, "et Renata teile kätte toimetada vastutasuks selle eest, et te liitute meie võitlusega, et üks kord Musta Päikese kukutada. ja kõigi jaoks."
  
  "Mine nüüd tagasi kohta, kus sa Renata kaotasid. Palun," meelitas Bern, kuid ta tundis tema pehmes toonis igatsuslikku kannatamatust, mille rahu ei saanud kaua kesta.
  
  "Tema eakaaslaste metsikul tagaajamisel sattusime muidugi autoõnnetusse, kapten Byrne," jutustas ta mõtlikult, lootes, et juhtumi lihtsus on piisav põhjus Renata kaotamiseks.
  
  Ta kergitas üht kulmu, näides peaaegu üllatunud.
  
  "Ja kui me mõistusele tulime, ei olnud teda enam seal. Eeldasime, et tema inimesed - need, kes meid jälitasid - tõid ta tagasi," lisas ta, mõeldes Samile ja sellele, kas ta sel hetkel tapeti.
  
  "Ja nad ei pannud teile lihtsalt kuuli pähe, et veenduda? Kas nad ei toonud tagasi neid, kes olid veel elus?" küsis ta teatava sõjaväelise väljaõppega küünilisusega. Ta kummardus ettepoole üle laua ja raputas vihaselt pead: "Täpselt nii ma teeksin. Ja ma olin kunagi osa Mustast Päikesest. Ma tean täpselt, kuidas nad tegutsevad, dr Gould, ja ma tean, et nad ei lööks Renatale kallale ega jätaks teid hingama.
  
  Seekord jäi Nina sõnatuks. Isegi tema kavalus ei suutnud teda päästa, pakkudes loole usutavat alternatiivi.
  
  Kas Sam on veel elus?" mõtles ta, soovides meeleheitlikult, et ta poleks vale mehe bluffi kutsunud.
  
  "Dr Gould, palun ärge pange mu viisakust proovile. Mul on annet jama välja kutsuda ja sina toidad mind jama," ütles ta külma viisakusega, mis pani Nina naha tema ülisuure kampsuni alla roomama. "Kuidas teie ja su sõbrad veel elus olete nüüd viimast korda?"
  
  "Meil oli abi meie mehelt," ütles ta kiiresti, viidates Perduele, kuid ei nimetanud teda. See bern, niipalju kui ta inimestest aru sai, ei olnud hoolimatu mees, kuid ta võis tema silmadest aru saada, et ta kuulus liiki "sa ei saa keppida"; omamoodi "halb surm" ja ainult loll liigutab seda okast. Ta oli oma vastusega üllatavalt kiire ja lootis, et suudab otsekohe lausuda muid kasulikke lauseid, ilma et ta ennast ära keeraks ja tapaks. Niipalju kui ta teadis, Alexander ja nüüd ja Sam võivad juba surnud olla, nii et talle oleks kasulik olla aus ainsate liitlastega, kes neil veel olid.
  
  "Inimese sees?" - küsis Bern. "Kas ma tean kedagi?"
  
  "Me isegi ei teadnud," vastas naine. Tehniliselt ma ei valeta, Jeesus-laps. Kuni selle ajani me ei teadnud, et ta oli nõukoguga suhetes, ta palvetas mõttes, lootes, et jumal, kes tema mõtteid kuulis, näitab talle poolehoidu. Nina polnud pühapäevakooli peale mõelnud alates teismelisena kirikurahva eest põgenemisest, kuid siiani polnud ta tundnud vajadust oma elu eest palvetada. Ta kuulis peaaegu, kuidas Sam naeratas oma haletsusväärsete katsete peale mõnele jumalusele meeldida ja pilkas teda selle pärast terve kodutee jooksul.
  
  "Hmm," mõtiskles turske juht, ajades oma lugu läbi oma aju faktide kontrollimise süsteemi. "Ja see... tundmatu... mees tiris Renata minema, veendudes, et jälitajad ei läheneks teie autole, et kontrollida, kas olete surnud?"
  
  "Jah," ütles ta, uurides endiselt kõiki vastuseid oma peas põhjuseid.
  
  Ta naeratas rõõmsalt ja meelitas teda: "See on veniv, dr Gould. Neid jagub väga õhukeselt, need. Aga ma ostan selle... praegu."
  
  Nina hingas selgelt kergendatult. Järsku kummardus suur komandant üle laua ja jooksis oma käega jõuliselt Nina juustesse, pigistades tugevalt ja tõmmates teda vägivaldselt enda poole. Ta karjus paanikas ja ta surus oma näo valusalt vastu tema haige põske.
  
  "Aga kui ma saan teada, et sa mulle kuratlikult valetasid, toidan ma su ülejäägid oma rahvale ette pärast seda, kui olen sind isiklikult toorelt keppinud. Kas teile on kõik selge, dr Gould?" Bern susises talle näkku. Nina tundis, et ta süda peatus ja ta peaaegu minestas hirmust. Ta ei saanud muud teha, kui noogutada.
  
  Ta ei oodanud kunagi, et see juhtuks. Nüüd oli ta kindel, et Sam on surnud. Kui Renegade Brigade oleks sellised psühhopaatilised olendid, ei tunneks nad kindlasti halastust ega vaoshoitust. Ta istus seal mõnda aega jahmunult. See kõik on seotud vangide julma kohtlemisega, mõtles ta ja palvetas Jumalat, et ta seda kogemata valjusti välja ei ütleks.
  
  "Ütle Bodole, et ta tooks ülejäänud kaks!" - hüüdis ta väravavalvurile. Ta seisis toa kaugemas otsas ja vaatas uuesti horisonti. Nina pea oli langetatud, kuid ta silmad tõusid teda vaatama. Bern näis ümber pöörates kahetsevat: "Ma arvan, et vabandamine poleks vajalik. On liiga hilja, et püüda kena olla, aga... ma tunnen end selle pärast kohmetult, nii et... vabandust.
  
  "Pole midagi," õnnestus ta sõnu peaaegu kuuldamatult.
  
  "Ei päriselt. Ma... - tal oli raske rääkida, alandas tema enda käitumist, "Mul on probleem vihaga. Ma ärritun, kui inimesed mulle valetavad. Tõepoolest, dr Gould, ma ei tee tavaliselt naistele halba. See on eriline patt, mille jätan kellelegi erilisele.
  
  Nina tahtis teda vihata sama palju kui Bodot, kuid ta lihtsalt ei suutnud. Kummalisel kombel teadis ta, et mees on siiras, ja avastas, et ta mõistab tema pettumust liigagi hästi. Tegelikult oli just see tema raske olukord Purduega. Ükskõik kui väga ta tahtis teda armastada, hoolimata sellest, kui palju ta mõistis, et ta on särav ja armastas ohtu, tahtis ta enamasti lihtsalt teda jalaga pallidesse lüüa. Tema äge temperament ilmutas end teadlikult ka siis, kui talle valetati, ja Perdue oli see, kes selle pommi eksimatult lõhkas.
  
  "Ma saan aru. Tegelikult ma tahan," ütles ta lihtsalt, šokist tuim. Bern märkas muutust tema hääles. Seekord oli see toores ja tõeline. Kui ta ütles, et mõistab tema viha, oli ta julmalt aus.
  
  "Nüüd ma usun seda, dr. Gould. Püüan oma otsustes olla võimalikult õiglane," kinnitas ta. Kui varjud tõusva päikese eest taandusid, taastus tema käitumine erapooletu komandöri omaks, keda ta oli tutvustanud. Enne kui Nina jõudis aru saada, mida ta "kohtuprotsessi" all mõtles, avanes värav ja ta nägi Sami ja Aleksandrit.
  
  Need olid küll veidi räbaldunud, aga üldiselt nägid korralikud välja. Aleksander nägi välja väsinud ja puuduv. Sam kannatas endiselt löögi all, mille ta oli andnud otsaesisele, ja tema parem käsi oli seotud. Mõlemad mehed nägid Nina vigastusi nähes tõsised välja. Tagasiastumise taga oli viha, kuid ta teadis, et see oli ainult suuremaks hüvanguks, et nad ei rünnanud talle haiget teinud pätti.
  
  Bern viipas kahele mehele, et nad istuksid. Neil mõlemal olid selja taga plastikust käerauad, erinevalt Ninast, kes oli vaba.
  
  "Nüüd, kui olen teie kõigi kolmega rääkinud, otsustasin teid mitte tappa. Aga-"
  
  "Seal on üks konks," ohkas Aleksander Berni poole vaatamata. Ta pea rippus lootusetult, kollakashallid juuksed sassis.
  
  "Muidugi on siin mingi konks, härra Arichenkov," vastas Bern, olles peaaegu üllatunud Aleksandri ilmsest märkusest. "Sa tahad peavarju. Ma tahan Renatat."
  
  Kõik kolm vaatasid talle umbusklikult otsa.
  
  "Kapten, me ei saa teda enam kuidagi vahistada," alustas Alexander.
  
  "Ilma teie sisemise inimeseta, jah, ma tean," ütles Byrne.
  
  Sam ja Alexander vahtisid Ninat, kuid too kehitas õlgu ja raputas pead.
  
  "Seetõttu jätan kellegi siia garantiiks," lisas Byrne. "Teised peavad oma lojaalsuse tõestamiseks Renata mulle elusalt kätte toimetama. Et näidata teile, kui lahke peremees ma olen, lasen teil valida, kes Strenkovide juurde jääb.
  
  Sam, Alexander ja Nina ahhetasid.
  
  "Oh, lõdvestu!" Bern viskas oma pea dramaatiliselt tahapoole, sammudes edasi-tagasi. "Nad ei tea, et nad on sihtmärgid. Turvaliselt nende suvilas! Minu mehed on paigas, valmis minu käsul lööma. Teil on täpselt üks kuu aega siia naasta koos sellega, mida ma tahan.
  
  Sam vaatas Ninale otsa. Ta ütles lihtsalt huultega: "Oleme lõpetanud."
  
  Aleksander noogutas nõustuvalt.
  
  
  8. peatükk
  
  
  Erinevalt õnnetutest vangidest, kes brigaadiülemaid ei rahustanud, oli Samil, Ninal ja Aleksandril au sel õhtul koos liikmetega einestada. Kindluse kivikatuse keskel asuva tohutu tulekahju ümber istusid kõik ja rääkisid. Seinte sisse oli ehitatud mitu valvekabiini, et valvurid saaksid pidevalt perimeetrit jälgida, samas kui ilmsed vahitornid, mis seisid iga kardinaalse nurga juures, olid tühjad.
  
  "Kaval," ütles Aleksander taktikalist pettust jälgides.
  
  "Jah," nõustus Sam, hammustades sügavalt suurt ribi, mida ta koopainimesena oma kätes hoidis.
  
  "Sain aru, et nende inimestega tegelemiseks - nagu ka nende teiste inimestega - peate pidevalt mõtlema sellele, mida näete, vastasel juhul tabavad nad teid iga kord ootamatult," märkis Nina täpselt. Ta istus Sami kõrval, hoidis näppudes tükki värskelt küpsetatud leiba ja murdis selle ära, et supi sisse kasta.
  
  "Nii et sa jääd siia - oled sa kindel, Aleksander?" küsis Nina suure murega, kuigi ta ei tahaks, et keegi teine peale Sami temaga Edinburghi läheks. Kui neil on vaja Renata üles leida, oleks parim koht alustamiseks Purdue. Ta teadis, et ta tuleb üles, kui ta läheb Reichtisusisse ja rikub protokolli.
  
  "Ma pean. Ma pean olema oma lapsepõlvesõprade läheduses. Kui neid maha lasta, võtan kindlasti vähemalt pooled neist pättidest kaasa," ütles ta ja tõstis hiljuti varastatud kolba röstsaia saatel.
  
  "Sa hull venelane!" Nina naeris. "Kas see oli ostmise ajal täis?"
  
  "Oli," uhkustas vene alkohoolik, "aga nüüd on see peaaegu tühi!"
  
  "Kas see on sama asi, millega Katya meile süüa andis?" - küsis Sam, tehes vastikut grimassi, meenutades seda alatut kuupaistet, millega teda pokkerimängu ajal kostitati.
  
  "Jah! Valmistatud just selles piirkonnas. Ainult Siberis sujub kõik paremini kui siin, mu sõbrad. Miks te arvate, miks Venemaal midagi ei kasva? Kõik ravimtaimed surevad, kui sa oma kuupaiste maha kallad! Ta naeris nagu uhke maniakk.
  
  Kõrgete leekide vastas nägi Nina Berni. Ta vaatas lihtsalt tulle, justkui jälgiks selle sees ajalugu. Tema jääsinised silmad suutsid leegid tema ees peaaegu kustutada ja naine tundis nägusa komandöri vastu kaastunnet. Nüüd oli ta ametist vaba, üks teistest juhtidest oli ööseks üle võtnud. Keegi ei rääkinud temaga ja see sobis talle. Tema saabastel oli taldrik tühi ja ta haaras selle vahetult enne seda, kui üks ridgebackidest oma jääkide juurde jõudis. Just siis kohtusid tema pilgud Nina pilguga.
  
  Ta tahtis vaadata eemale, kuid ta ei suutnud. Ta tahtis kustutada naise mälestuse ähvardustest, mida ta tegi, kui ta rahutus kaotas, kuid teadis, et ta ei suuda seda kunagi teha. Bern ei teadnud, et Nina ei pidanud nii tugeva ja nägusa sakslase poolt "jämedalt persse" sattumise ohtu just vastumeelseks, kuid ta ei saanud lasta tal sellest kunagi teada.
  
  Lakkamatu karjumise ja pomisemise tõttu muusika vaibus. Nagu Nina eeldas, oli muusika tüüpiliselt venepärane meloodia oma hoogsa tempoga, mis pani teda ette kujutama rühma kasakaid, kes hüppavad eikusagilt välja ja moodustavad ringi. Ta ei saanud eitada, et siinne atmosfäär oli imeline, turvaline ja lõbus, kuigi kindlasti ei osanud ta seda paar tundi tagasi ette kujutada. Pärast seda, kui Bern nendega peakontoris rääkis, saadeti kolmik kuuma duši alla, neile anti puhtad riided (kohaliku maitsega rohkem kooskõlas) ning neil lasti enne lahkumist üks öö süüa ja puhata.
  
  Vahepeal koheldakse Aleksandrit kui reneegaatide brigaadi põhitasandi liiget, kuni tema sõbrad provotseerivad juhtkonda uskuma, et nende pakkumine oli šaraadimäng. Siis oleks tema ja Strenkovide paar lühidalt hukatud.
  
  Bern vahtis Ninat kummalise melanhoolsusega, mis tekitas temas rahutust. Tema kõrval rääkis Sam Aleksandriga piirkonna planeerimisest kuni Novosibirskini, et veenduda, kas nad navigeerivad riigis õigesti. Ta kuulis Sami häält, kuid komandöri hüpnotiseeriv pilk pani ta keha lõkkele suurest soovist, mida ta ei osanud seletada. Lõpuks tõusis ta istmelt, taldrik käes, ja läks sinna, mida mehed hellitavalt kambüüsiks nimetasid.
  
  Tundes kohustust temaga üksi rääkida, vabandas Nina end ja järgnes Bernile. Ta kõndis trepist alla lühikese haru koridori, kus asus köök, ja kui ta sisenes, oli mees väljas. Tema taldrik tabas tema keha ja purunes maapinnal.
  
  "Oh issand, mul on nii kahju!" - ütles ta ja kogus killud kokku.
  
  "Pole probleemi, dr Gould." Ta põlvitas väikese kaunitari kõrvale, aidates teda, kuid ta silmad ei lahkunud ta näost. Ta tundis tema pilku ja tundis tuttavat soojust, mis temast läbi tungis. Kui nad olid kõik suured tükid kokku korjanud, läksid nad kambüüsi katkisest taldrikust lahti saama.
  
  "Ma pean küsima," ütles ta ebaloomuliku häbelikkusega.
  
  "Jah?" ta ootas, raputades särgilt üleliigseid küpsetatud leivatükke.
  
  Nina oli segaduse pärast piinlik, kuid ta ainult naeratas.
  
  "Ma pean teadma midagi... isiklikku," kõhkles ta.
  
  "Absoluutselt. Nagu soovite," vastas ta viisakalt.
  
  "Tõesti?" ta andis kogemata oma mõtted jälle kõrvale. "Hmm, olgu. Ma võin selles eksida, kapten, aga sa vaatasid mulle liiga viltu. Kas see on ainult mina?"
  
  Nina ei uskunud oma silmi. Mees punastas. See pani ta tundma end veelgi suurema pättina, et ta sellisesse olukorda pani.
  
  Aga siis jälle ütles ta sulle selgesõnaliselt, et ta hakkab sinuga karistuseks kaasa tegema, nii et ära tema pärast liiga palju muretse, ütles naise sisehääl.
  
  "See on lihtsalt... sina..." Ta nägi vaeva, et paljastada igasugune haavatavus, mistõttu oli peaaegu võimatu rääkida asjadest, millest ajaloolane palus tal rääkida. "Sa meenutad mulle mu surnud naist dr Gouldi."
  
  Olgu, nüüd võid tunda end tõelise sitapeana.
  
  Enne kui naine jõudis midagi muud öelda, jätkas ta: "Ta nägi välja peaaegu täpselt nagu sina. Ainult tema juuksed ulatusid alaseljani ja ta kulmud ei olnud nii... nii... hoolitsetud kui sinu omad," selgitas ta. "Ta käitus isegi nagu sina."
  
  "Mul on väga kahju, kapten. Ma tunnen end küsimise pärast lollina."
  
  "Palun kutsuge mind Ludwigiks, Nina. Ma ei taha sinuga tuttavaks saada, aga oleme formaalsustest kaugemale jõudnud ja usun, et ähvardusi vahetanute poole tuleks pöörduda vähemalt nimepidi, jah? naeratas ta tagasihoidlikult.
  
  "Olen täiesti nõus, Ludwig," naeris Nina. "Ludwig. See on perekonnanimi, mida ma teiega seostaksin."
  
  "Mis ma ikka öelda saan? Mu emal oli Beethoveni suhtes pehme koht. Jumal tänatud, et talle Engelbert Humperdinck ei meeldinud! ta kehitas õlgu, kui valas neile jooke.
  
  Nina kilkas naerust, kujutledes siinpool Kaspia merd kõige õelamate olendite karmi komandöri, kelle nimi oli nagu Engelbert.
  
  "Ma pean alla andma! Ludwig on vähemalt klassikaline ja legendaarne," itsitas ta.
  
  "Tule, lähme tagasi. Ma ei taha, et härra Cleave arvaks, et ma tungin tema territooriumile," ütles ta Ninale ja pani õrnalt käe naise seljale, et ta köögist välja juhataks.
  
  
  9. peatükk
  
  
  Altai mägede kohal oli pakane. Ainult valvurid pomisesid veel midagi hinge all, vahetasid välgumihkleid ja sosistasid kõikvõimalikest kohalikest legendidest, uutest külastajatest ja nende plaanidest ning mõned tegid isegi kihlveod Aleksandri Renata väite paikapidavuse peale.
  
  Kuid ükski neist ei arutanud Berne'i kiindumust ajaloolasesse.
  
  Mõned tema vanad sõbrad, mehed, kes olid temaga aastaid tagasi deserteerunud, teadsid, milline ta naine välja näeb, ja neile tundus peaaegu imelik, et see šoti tüdruk nägi välja nagu Vera Burn. Nende arvates ei olnud nende komandandil hea kohata sarnasust oma varalahkunud naisega, sest ta muutus veelgi melanhoolsemaks. Isegi kui võõrad ja uued osalejad ei osanud seda öelda, võisid mõned selgelt eristada.
  
  Vaid seitse tundi varem saadeti Sam Cleave ja vapustav Nina Gould lähimasse linna, et alustada otsinguid, samal ajal kui liivakella keerati, et määrata kindlaks Aleksander Arichenkovi, Katya ja Sergei Strenkovi saatus.
  
  Kui nad olid läinud, ootas Renegade Brigade ootusärevalt järgmist kuud. Muidugi oleks Renata röövimine märkimisväärne saavutus, kuid kui see on lõpule viidud, on meeskonnal palju loota. Musta Päikese juhi vabastamine oleks nende jaoks kindlasti ajalooline hetk. Tegelikult oleks see suurim edu, mida nende organisatsioon on pärast asutamist teinud. Ja kui ta oli nende käsutuses, oli neil kogu jõud, et lõpuks uputada natside kuded üle maailma.
  
  Tuul läks vastikuks veidi enne kella 1 öösel ja enamik mehi läks magama. Läheneva vihma katte all ootas brigaadi tugipunkti järjekordne rünnak, kuid rahvas ei mõistnud eelseisvat lööki täielikult. Sõidukite flotill lähenes Ulangomi suunast, liikudes järjekindlalt läbi nõlva kõrgest kõrgusest tingitud paksu udu, kus pilved kogunesid settima, enne kui üle selle serva langesid ja pisarateks maapinnale valgusid.
  
  Tee oli kehv ja ilm veelgi hullem, kuid laevastik surus järjekindlalt harja poole, otsustades raskest teekonnast üle saada ja sinna jääda, kuni oma ülesanne on täidetud. Matk viiks kõigepealt Mengu-Timuri kloostrisse, kust emissar jätkab ülejäänud seltskonnale teadmata põhjustel edasi M'nkh Saridagi, et leida Brigade Renegade'i pesa.
  
  Kui äike hakkas taevast raputama, heitis Ludwig Bern oma voodisse pikali. Ta vaatas üle oma ülesannete nimekirja ja tal on järgmised kaks päeva vabad esimese liikmete rollist. Tuled kustutades kuulas ta vihmakohinat ja tundis, kuidas teda valdas uskumatu üksindus. Ta teadis, et Nina Gould on halb uudis, kuid see polnud tema süü. Armastatu kaotamisel polnud temaga midagi pistmist ja ta pidi sellest lahti laskma. Selle asemel mõtles ta oma pojale, kes oli talle palju aastaid tagasi kadunud, kuid ei olnud kunagi kaugel oma igapäevastest mõtetest. Bern arvas, et tal oleks parem mõelda oma pojale kui naisele. See oli teistsugune armastus, ühega on lihtsam toime tulla kui teisega. Naised pidi ta maha jätma, sest mälestus neist mõlemast tõi talle ainult leina juurde, rääkimata sellest, kui pehmeks nad ta tegid. Oma eelise kaotamine oleks röövinud talt võime teha raskeid otsuseid ja olla kohati kuritarvitamise ohvriks langenud ning just need asjad aitasid tal ellu jääda ja käsutada.
  
  Pimeduses lasi ta une magusal kergendusel endal vaid hetkeks võimust võtta, enne kui ta sellest jõhkralt välja rebiti. Oma ukse tagant kuulis ta valju hüüdet - "Rikkumised!"
  
  "Mida?" - karjus ta valjult, kuid sireeni kaoses ja postil käsku karjuvate inimeste vahel jäi ta vastuseta. Bern kargas püsti ja tõmbas jalga püksid ja saapad, ei viitsinud sokke jalga panna.
  
  Ta ootas lasku, isegi plahvatusi, kuid kostis vaid segadust ja parandusmeetmeid. Ta tormas oma korterist välja, relv käes, võitlusvalmis. Ta liikus kiiresti lõunahoonest madalamale idaküljele, kus asusid kauplused. Kas sellel äkilisel häirel oli midagi pistmist kolme külastajaga? Miski polnud kunagi brigaadi süsteemidesse ega väravasse tunginud, kuni Nina ja ta sõbrad sellesse riigi ossa ilmusid. Kas ta võis selle provotseerida ja oma püüdmist söödana kasutada? Tema peas keerles tuhat küsimust, kui ta Aleksandri tuppa seda uurima suundus.
  
  "Praamimees! Mis toimub?" - küsis ta ühelt temast mööduvalt klubiliikmelt.
  
  "Keegi on lõhkunud turvasüsteemi ja sisenenud ruumidesse, kapten! Nad on endiselt kompleksis."
  
  "Karantiin! Kuulutan välja karantiini!" Bern möirgas nagu vihane jumal.
  
  Valvetehnikud sisestasid oma koodid ükshaaval ja mõne sekundiga lukustati kogu kindlus.
  
  "Nüüd võivad rühmad 3 ja 8 minna neid küülikuid jahtima," käskis ta, olles täielikult toibunud vastasseisust, mis teda alati nii elevil ajas. Bern tungis Aleksandri magamistuppa ja leidis venelase läbi oma akna vaatamas. Ta haaras Aleksandrist kinni ja põrutas ta vastu seina sellise jõuga, et ninast hakkas voolama verejuga, kahvatusinised silmad olid suured ja segaduses.
  
  "Kas see on teie asi, Arichenkov?" Bern kihas.
  
  "Ei! Ei! Mul pole õrna aimugi, mis toimub, kapten! Ma vannun selle nimel!" Aleksander kiljus. "Ja ma võin teile lubada, et ka sellel pole minu sõpradega midagi pistmist! Miks ma peaksin midagi sellist tegema, kui olen siin sinu meelevallas? Mõtle selle üle."
  
  "Targemad inimesed on teinud võõraid asju, Aleksander. Ma ei usalda midagi nii, nagu see on!" jätkas Bern, surudes venelast endiselt vastu seina. Ta pilk tabas liikumist väljas. Olles Aleksandri vabastanud, tormas ta vaatama. Aleksander liitus temaga aknal.
  
  Nad mõlemad nägid lähedal asuva puuderühma katte alt välja tulemas kahte hobuse seljas olevat kuju.
  
  "Jumal!" Bern karjus, pettunud ja kihas. "Alexander, tule minuga."
  
  Nad suundusid juhtimisruumi, kus tehnikud kontrollisid viimast korda vooluringe, lülitudes ülevaatamiseks igale CCTV-kaamerale. Komandör ja tema venelasest kaaslane müristasid tuppa, lükates sisetelefoni pääsemiseks kõrvale kaks tehnikut.
  
  "Achtung! Daniels ja McKee, minge oma hobuste juurde! Kutsumata külalised liiguvad hobuse seljas kagu poole! Ma kordan, Daniels ja McKee, jälitage neid hobuse seljas! Kõik snaiprid annavad teada lõunaseinale, KOHE!" - haukus ta korraldusi kogu kindlusesse paigaldatud süsteemi kaudu.
  
  "Alexander, kas sa sõidad hobusega?" ta küsis.
  
  "Ma usun! Olen jälitaja ja skaut, kapten. Kus on tallid? Aleksander kiitles innukalt. Seda tüüpi tegevus oli see, milleks ta loodi. Tema teadmised ellujäämisest ja jälitamisest teenivad neid täna õhtul hästi, ja kummalisel kombel ei hoolinud ta seekord sellest, et tema teenuste eest polnud mingit hinda.
  
  Alumisel korrusel, mis meenutas Aleksandrile suurt garaaži, keerasid nad ümber nurga talli poole. Pidevalt peeti kümmet hobust läbimatu maastiku korral üleujutuste ja lumesajude ajal, mil sõidukid teedel läbi ei saanud. Mägede orgude rahus viidi loomi iga päev karjamaadele, mis asuvad kaljust lõuna pool, kus asus brigaadi pesa. Vihm oli jääkülm ja selle pritsmed paiskusid väljaku lahtisele osale. Isegi Aleksander otsustas sellest eemale hoida ja soovis vaikselt, et ta oleks endiselt oma soojas narivoodis, kuid tagaajamise kuumus sunnib teda soojas hoidma.
  
  Bern viipas kahele mehele, kellega nad seal kohtusid. Need kaks oli ta sisetelefoni kaudu ratsutamiseks kutsunud ja nende hobused olid juba saduldatud.
  
  "Kapten!" - tervitasid nad mõlemad.
  
  "See on Aleksander. Ta on meiega kaasas, et leida sissetungijate jälg," ütles Bern neile, kui ta ja Alexander oma hobuseid ette valmistasid.
  
  "Sellise ilmaga? Sa pead olema suurepärane!" McKee pilgutas venelasele silma.
  
  "Saame varsti teada," ütles Byrne jalused kõveras.
  
  Neli meest sõitsid välja ägeda ja külma tormi kätte. Bern edestas ülejäänud kolme, juhatades neid mööda teed, mida mööda ta oli näinud sissetungijaid põgenemas. Ümbritsevatelt niitudelt hakkas mägi kagusse kalduma ja pilkases pimeduses oli nende loomadel väga ohtlik kivist territooriumi ületada. Nende jälitamise aeglane kiirus oli vajalik hobuste tasakaalu säilitamiseks. Olles veendunud, et põgenevad ratsanikud olid teinud sama ettevaatliku teekonna, pidi Bern siiski hüvitama kaotatud aja, mille nende eelis neile andis.
  
  Nad ületasid oru põhjas oleva väikese oja, ületades selle jalgsi, et juhtida oma hobuseid üle soliidsete rändrahnude, kuid praeguseks ei seganud külm oja neid enam üldse. Taevasajust läbimärjad neli meest tõusid lõpuks hobuste selga ja jätkasid lõuna poole, et läbida kuristik, mis võimaldas neil jõuda mäealuse teisele poole. Siin Bern aeglustas.
  
  See oli ainus läbitav rada, mida teised ratturid said piirkonnast välja sõita, ja Berne andis oma meestele märku, et nad oma hobused välja viiksid. Aleksander tuli seljast maha ja hiilis kõrvuti oma hobusega, edestades veidi Berni, et kontrollida kabjajälgede sügavust. Tema žestid viitasid sellele, et teisel pool sakilisi kaljusid, kus nad oma saaki varitsesid, oli mingisugune liikumine. Nad kõik astusid hobusest maha, jättes McKee hobuseid kaevamiskohast eemale juhtima , taganedes, et nad ei paljastaks rühma kohalolekut seal.
  
  Alexander, Bern ja Daniels hiilisid servale ja vaatasid alla. Tänulikud vihmahääle ja aeg-ajalt kostva äikese eest, said nad mugavalt liikuda, olemata vajadusel liiga vaiksed.
  
  Teel Kobdo poole peatusid kaks tegelast puhkama, samal ajal kui just teisel pool massiivset kivimoodustist, kus nad sadulakotte kokku korjasid, märkas brigaadi jahiselts Mengu Timuri kloostrist naasnud inimeste kogunemist. Kaks kuju libisesid varjudesse ja ületasid kive.
  
  "Tule!" rääkis Bern oma kaaslastele. "Nad ühinevad iganädalase konvoiga. Kui me nad silmist kaotame, lähevad nad meile kaduma ja segatakse teistega.
  
  Bern teadis konvoidest. Neid saadeti koos proviandi ja ravimitega kloostrisse kord nädalas, mõnikord kord kahe nädala jooksul.
  
  "Geenius," muigas ta, keeldudes kaotust tunnistamast, kuid oli sunnitud tunnistama, et nende nutikas pettus oli ta jõuetuks muutnud. Neid poleks võimalik rühmast eristada, kui Bern ei suuda neid kõiki kuidagi kinni pidada ja sundida taskuid tühjendama, et näha, kas brigaadist on midagi tuttavat võetud. Selle peale mõtles ta, mida nad oma elukohta kiire sisse- ja väljapääsuga tahavad.
  
  "Kas muutume vaenulikuks, kapten?" - küsis Daniels.
  
  "Ma usun seda, Daniels. Kui lubame neil pääseda ilma korraliku ja põhjaliku tabamiskatseta, väärivad nad võitu, mille me neile anname," ütles Burn oma kaaslastele. "Ja me ei saa lasta sellel juhtuda!"
  
  Kolm tormasid astangule ja püssid valmis hoides piirasid rändurid ümber. Viie autoga konvois oli vaid umbes üksteist inimest, kellest paljud olid misjonärid ja meditsiiniõed. Byrne, Daniels ja Alexander kontrollisid ükshaaval Mongoolia ja Venemaa kodanikel riigireetmise tunnuseid, nõudes nende isikut tõendavate dokumentide nägemist.
  
  "Sul pole õigust seda teha!" - protesteeris mees. "Te pole piiripatrull ega politsei!"
  
  "Kas teil on midagi varjata?" küsis Bern nii vihaselt, et mees tõmbus rivisse tagasi.
  
  "Teie seas on kaks inimest, kes pole sellised, nagu nad paistavad. Ja me tahame, et need edastataks. Niipea, kui need käes on, laseme sul oma äri ajama, nii et mida varem need kohale toimetad, seda kiiremini saame kõik soojaks ja kuivaks! teatas Bern, hüpates neist igaühest mööda nagu natside komandör, kes kehtestab koonduslaagri reegleid. "Mul ja mu meestel pole probleemi külma ja vihma käes sinuga siia jääda, kuni sa nõu ei täida! Niikaua kui te kurjategijatele varju annate, jääte siia!
  
  
  10. peatükk
  
  
  "Ma ei soovita sul seda kasutada, kallis," naljatas Sam, kuid oli samal ajal täiesti siiras.
  
  "Sam, ma vajan uusi teksaseid. Vaata seda!" Nina vaidles, avades oma ülisuure mantli, et näidata Samile tema määrdunud, nüüdseks katkiste teksade kulunud olekut. Mantel sai soetatud tema viimase külmaverelise austaja Ludwig Berni poolt. See oli üks tema asjadest, vooderdatud naturaalse karusnahaga jämedalt valmistatud rõiva siseküljel, mis ümbritses Nina väikest keha nagu kookon.
  
  "Me ei peaks veel oma raha kulutama. ma ütlen teile. Kas midagi on valesti. Järsku on meie kontod vabastatud ja meil on jälle täielik juurdepääs? Vean kihla, et see on lõks, et nad saaksid meid leida. "Must päike" külmutas meie pangakontod; miks peaks see äkki nii tore olema, et see meile elu tagasi annaks?" ta küsis.
  
  "Perdue võis mõne nööri tõmmata?" ta lootis vastust, kuid Sam naeratas ja vaatas kõrgele lennujaamahoone kõrgele laele, kuhu nad pidid vähem kui tunni pärast välja lendama.
  
  "Oh issand, sa usud temasse nii väga, kas pole?" ta naeratas. "Mitu korda on ta meid eluohtlikesse olukordadesse viinud? Kas sa ei arva, et ta oleks võinud "nuta hundi" triki ära teha, harjunud meid oma halastuse ja hea tahtega, et võita meie usaldus, ja siis... siis äkki mõistame, et kogu selle aja tahtis ta meid söödana kasutada ? Või patuoinad?
  
  "Kas sa kuulaksid ennast?" küsis ta ehtsa üllatusega tema näol. "Ta aitas meid alati välja asjadest, millesse ta meid sattus, kas pole?"
  
  Samil polnud tuju Perdue üle vaidlema, kõige hullumeelsem olend, keda ta kunagi kohanud oli. Tal oli külm, kurnatud ja kodust eemalolekust kõrini. Ta igatses oma kassi Bruichladditchit. Ta igatses oma parima sõbra Patrickuga pinti juua ja nüüd olid nad mõlemad talle peaaegu võõrad. Kõik, mida ta tahtis, oli minna tagasi oma Edinburghi korterisse, heita pikali diivanile, Bruich nurrub kõhul, ja juua head single malt, kuulates akna taga vana hea Šotimaa tänavaid.
  
  Teine asi, mis vajas tööd, oli tema memuaarid kogu relvarõnga juhtumist, mille ta aitas hävitada, kui Trish tapeti. Suletamine teeks talle head, nagu ka sellest tuleneva raamatu avaldamine, mida pakuvad kaks erinevat kirjastust Londonis ja Berliinis. Seda ei tahtnud ta teha müügi nimel, mis oleks ilmselt hüppeliselt tõusnud, arvestades tema hilisemat Pulitzeri kuulsust ja põnevat lugu kogu operatsiooni taga. Tal oli vaja maailmale rääkida oma varalahkunud kihlatu ja tema hindamatust rollist relvaringi lõpu õnnestumisel. Ta maksis oma julguse ja ambitsioonide eest ülimat hinda ning vääris tuntust selle eest, mida ta saavutas, vabastades maailma sellest salakavalast organisatsioonist ja selle käsilastest. Kui see kõik tehtud, võis ta selle peatüki oma elust täielikult sulgeda ja mõneks ajaks mõnusas argises elus puhata - kui Perduel pole temaga muidugi muid plaane. Ta pidi ülimat geeniust imetlema tema rahuldamatu seiklusjanu pärast, kuid Sami osas oli tal sellest kõigest enamasti kõrini.
  
  Nüüd seisis ta Moskva Domodedovo rahvusvahelise lennujaama suurtes terminalides asuva poe ees ja püüdis aru saada kangekaelse Nina Gouldiga. Ta nõudis, et nad kasutaksid võimalust ja kulutaksid osa oma rahast uute riiete ostmisele.
  
  "Sam, ma lõhnan jaki järele. Ma tunnen end nagu juustega jääkuju! Ma näen välja nagu katki läinud narkosõltlane, kelle sutenöör endast välja viskas!" - oigas ta, liikudes Samile lähemale ja haarates tal kraest. "Sam, ma vajan uusi teksaseid ja kenasti sobivat kõrvaklappidega mütsi. Ma pean end uuesti inimesena tundma."
  
  "Jah, mina ka. Kuid kas saame oodata, kuni oleme tagasi Edinburghis, et end taas inimesena tunda? Palun? Ma ei usalda seda järsku muutust meie rahalises olukorras, Nina. Vähemalt lähme tagasi oma maale, enne kui hakkame oma turvalisusega veelgi rohkem riskima," rääkis Sam oma juhtumist nii õrnalt kui suutis, ilma loenguta. Ta teadis väga hästi, et Ninal oli loomulik reaktsioon vastu vaielda kõigele, mis kõlas noomituse või jutlusena.
  
  Taas madalasse, lõdvasse hobusesabasse tõmmatud juuksed uuris ta tumesiniseid teksaseid ja sõdurimütse väikeses antiigipoes, kus müüdi ka vene rõivaid neile turistidele, kes tahtsid sulanduda Moskva kultuurimoega. Ta silmis oli lubadus, kuid kui ta Samile otsa vaatas, teadis ta, et tal oli õigus. Nad mängiksid oma deebetkaarte või kohalikku sularahaautomaati kasutades suure hasartmängu. Meeleheites hülgas terve mõistus ta hetkeks, kuid naine sai selle kiiresti oma tahte vastaselt tagasi ja andis mehe vaidlusele järele.
  
  "Tule nüüd, Ninanovitš," lohutas Sam teda õlgu kallistades, "ärme avaldame oma positsiooni oma kaaslastele Mustas Päikeses, ah?"
  
  "Jah, Klivenikov."
  
  Ta naeris, sikutades naise käest, kui tuli teade, et nad peavad oma väravate ette teatama. Nina pööras harjumusest suurt tähelepanu kõigile nende ümber kogunenud inimestele, kontrollides nende iga nägu, käsi ja pagasit. Mitte, et ta teaks, mida ta otsis, kuid ta tunneks kiiresti ära igasuguse kahtlase kehakeele. Nüüdseks oli ta hästi koolitatud inimesi lugema.
  
  Tema kurku imbus vase maitse, millele järgnes nõrk peavalu otse tema silmade vahel, mis tuikab tuimalt silmamunades. Tema otsaesisele tekkisid kasvavast piinast sügavad voldid.
  
  "Mis on juhtunud?" - küsis Sam.
  
  "Kuradi peavalu," pomises ta käe otsaesisele surudes. Järsku hakkas tema vasakust ninasõõrmest voolama kuum verejuga ja Sam oli püsti, et suruda pead tagasi, enne kui ta sellest arugi sai.
  
  "Mul läheb hästi. Minuga on kõik hästi. Las ma lihtsalt pigistan teda ja lähen tualetti," neelatas naine, pilgutades kiiresti oma kolju esiosa valu.
  
  "Jah, lähme," ütles Sam ja juhatas ta naiste tualettruumi laia ukse juurde. "Tehke seda kiiresti. Ühendage see vooluvõrku, sest ma ei taha sellest lennust maha jääda.
  
  "Ma tean, Sam," nähvas ta ja astus graniidist valamute ja hõbedaste detailidega külma kappi. See oli väga külm keskkond, isikupäratu ja ülihügieeniline. Nina kujutas ette, et see oleks ideaalne operatsioonituba luksuslikus meditsiiniasutuses, kuid vaevalt sobiks pissimiseks või põsepuna pealekandmiseks.
  
  Kaks daami vestlesid kätekuivati juures ja teine lahkus just boksist. Nina tormas boksi, et haarata peotäis tualettpaberit ja seda nina küljes hoides rebis tüki ära, et pistik teha. Toppides selle ninasõõrmesse, võttis ta teise ja voltis selle ettevaatlikult kokku, et panna see oma jakijope taskusse. Kaks naist vestlesid karmilt ilusas dialektis, kui Nina astus välja, et pesta oma näolt ja lõualt kuivavat vereplekki, kus tilkuvad tilgad Sami kiiret reageerimist vältisid.
  
  Temast vasakul märkas ta, et tema kasutatud kabiinist väljus üksildane naine. Nina ei tahtnud tema suunas vaadata. Ta mõistis varsti pärast Sami ja Aleksandriga saabumist vene naised, et nad olid üsna jutukad. Kuna ta keelt ei osanud, soovis ta vältida ebamugavat naeratuste vahetamist, silmsidet ja vestlust alustada. Nina nägi silmanurgast naist, kes talle otsa vaatas.
  
  Oh jumal ei. Ärge laske neil ka siin olla.
  
  Nägu niiske tualettpaberiga pühkides heitis Nina endale peeglist viimase pilgu just siis, kui teised kaks daami lahkusid. Ta teadis, et ei taha siin võõraga üksi olla, nii et ta kiirustas prügikasti juurde, et salvrätikud ära visata ja suundus ukse poole, mis sulgus aeglaselt kahe teise taga.
  
  "Kas sinuga on kõik korras?" - rääkis ootamatult võõras.
  
  Jama.
  
  Nina ei saanud olla ebaviisakas isegi siis, kui teda jälgiti. Ta suundus ikka veel ukse poole ja hüüdis naisele: "Jah, aitäh. Minuga saab kõik korda ". Nina lipsas armsalt naeratades välja ja leidis, et Sam teda sealsamas ootas.
  
  "Hei, lähme," ütles ta, lükates Sami praktiliselt edasi. Nad kõndisid kiiresti läbi terminali, ümbritsetuna hirmutavatest hõbesammastest, mis jooksid kogu kõrge hoone pikkuses. Kui ta kõndis erinevate lameekraanide all nende vilkuvate punaste, valgete ja roheliste digitaalsete reklaamide ja lennunumbritega, ei julgenud ta tagasi vaadata. Vaevalt ei märganud Sam, et ta oli veidi hirmul.
  
  "Hea, et teie mees hankis meile siinpool CIA-d parimad võltsitud dokumendid," märkis Sam, vaadates üle tipptasemel võltsinguid, mida notar Byrne oli sundinud neid tootma, et need turvaliselt Ühendkuningriiki tagasi toimetada.
  
  "Ta ei ole mu poiss-sõber," protesteeris ta, kuid see mõte polnud päris ebameeldiv. "Pealegi tahab ta lihtsalt tagada, et jõuaksime kiiresti koju, et saaksime talle seda, mida ta tahab. Ma kinnitan teile, et tema tegevuses ei ole vähimatki viisakust.
  
  Ta lootis, et eksis oma küünilises oletuses ja kasutas rohkem Sami vaigistamiseks tema sõprusest Berniga.
  
  "See on kõik," ohkas Sam, kui nad turvakontrollist läbi kõndisid ja oma kerge käsipagasi üles võtsid.
  
  "Peame Purdue üles leidma. Kui ta meile ei ütle, kus Renata on..."
  
  "Mida ta ei tee," sekkus Sam.
  
  "Siis aitab ta meil kahtlemata brigaadile alternatiivi pakkuda," lõpetas naine ärritunud ilmega.
  
  "Kuidas me Purdue üles leiame? Tema häärberisse minek oleks rumal," ütles Sam ja vaatas üles nende ees olevale suurele Boeingule.
  
  "Ma tean, aga ma ei tea, mida veel teha. Kõik, keda teadsime, on kas surnud või tõestatud, et nad on vaenlased," kurvastas Nina. "Loodetavasti saame tagasiteel oma järgmise sammu välja mõelda."
  
  "Ma tean, et sellele on kohutav isegi mõelda, Nina," ütles Sam äkki, niipea kui nad mõlemad oma kohale sättisid. "Aga võib-olla saame lihtsalt kaduda. Aleksander on oma tegemistes väga osav.
  
  "Kuidas sa võisid?" - sosistas ta kähedalt. "Ta aitas meid Bruggest välja. Tema sõbrad võtsid meid vastu ja andsid meile ilma küsimusteta peavarju ning lõpuks tähistati neid selle eest - meie jaoks, Sam. Palun ärge öelge mulle, et olete kaotanud oma puutumatuse koos oma turvalisusega, sest siis, kallis, olen ma siin maailmas kindlasti täiesti üksi. Naise toon oli mehe idee peale karm ja vihane ning Sam pidas paremaks jätta asjad nii, nagu nad on, vähemalt seniks, kuni nad saavad kasutada lennuaega ringi vaatamiseks ja lahenduse leidmiseks.
  
  Lend ei olnud väga halb, välja arvatud Austraalia kuulsus, kes tegi nalja geimammutiga, kes varastas tema käetoe, ja räuskav paar, kes näis olevat pardale sülitanud ega jõudnud ära oodata, millal saabub Heathrow'sse, enne kui jätkas märtrisurma. abielust, millest nad mõlemad kannatasid. Sam magas rahulikult oma aknaistmel, samal ajal kui Nina võitles eelseisva iiveldusega - haigusega, mille all ta oli kannatanud pärast lennujaama naistetoast lahkumist. Aeg-ajalt tormas ta tualetti oksendama, kuid avastas, et pole midagi, mida loputada. See oli muutumas üsna tüütuks ja ta hakkas muretsema kõhtu rõhuva enesetunde halvenemise pärast.
  
  See ei saanud olla toidumürgitus. Esiteks oli tal raudne kõht ja teiseks sõi Sam kõiki samu roogasid, mis tema, ja ta ei saanud viga. Pärast järjekordset ebaõnnestunud katset oma seisundit leevendada vaatas ta peeglisse. Ta nägi imelikult terve välja, ei olnud üldse kahvatu ega nõrk. Lõpuks pidas Nina oma kehva tervise põhjuseks kõrgust merepinnast või rõhku salongis ning otsustas ka natuke magada. Kes teadis, mis neid Heathrow'l ees ootab? Tal oli vaja puhata.
  
  
  11. peatükk
  
  
  Bern oli vihane.
  
  Sissetungijaid jälitades ei suutnud ta neid avastada rändurite hulgas, keda ta ja ta mehed Mengu-Timuri kloostrist viiva käänulise tee lähedal kinni pidasid. Nad otsisid ükshaaval läbi inimesed - mungad, misjonärid, meditsiiniõed ja kolm Uus-Meremaa turisti -, kuid ei leidnud neilt midagi, mis oleks brigaadi jaoks oluline.
  
  Ta ei saanud aru, mida need kaks röövlit otsisid kompleksist, kuhu nad varem polnud murdnud. Oma elu pärast kartuses mainis üks misjonäridest Danielsile, et algselt koosnes kolonn kuuest sõidukist, kuid teises peatuses jäi neil üks sõiduk puudu. Keegi neist ei arvanud sellest midagi, sest neile öeldi, et üks autodest lülitub välja, et teenindada Janste Khani hostelit. Kuid pärast seda, kui Byrne nõudis juhtjuhi pakutud marsruudi ülevaatamist, ei olnud kuuest autost juttugi.
  
  Süütuid tsiviilelanikke nende teadmatuse pärast polnud mõtet piinata, sellest ei saanud midagi enamat. Ta pidi tunnistama, et sissemurdjad olid neist tõhusalt kõrvale hiilinud ning neil ei jäänud muud üle, kui minna tagasi ja hinnata sissemurdmisest tekkinud kahju.
  
  Aleksander nägi oma uue komandöri silmis kahtlust, kui nad talli sisenesid, lohistades väsinult jalgu, kui nad hobuseid personali kontrollima viisid. Üheltki neljast mehest polnud kuulda, kuid nad kõik teadsid, mida Bern mõtles. Daniels ja McKee vahetasid pilke, andes mõista, et Alexanderi osalemine oli suures osas üldine konsensus.
  
  "Alexander, tule minuga," ütles Bern rahulikult ja lahkus lihtsalt.
  
  "Parem vaata, mida ütled, vanamees," soovitas Mackey oma briti aktsendiga. "See mees on püsimatu."
  
  "Mul polnud sellega midagi pistmist," vastas Aleksander, kuid ülejäänud kaks meest vaatasid lihtsalt üksteisele otsa ja siis haledalt venelasele otsa.
  
  "Ära avalda talle survet, kui hakkad vabandusi otsima. Ennast alandades veenad teda lihtsalt selles, et oled süüdi," andis Daniels talle nõu.
  
  "Aitäh. Ma tapaksin praegu joogi pärast," kehitas Aleksander õlgu.
  
  "Ära muretse, ühe sellise võib sul viimaseks sooviks saada," naeratas Daniels, kuid vaadates kolleegide tõsiseid näoilmeid, mõistis ta, et tema avaldusest polnud mingit kasu, ja ta asus oma asja ajama. et saada oma hobusele kaks tekki.
  
  Läbi kitsaste punkrite, mida valgustasid seinavalgustid, järgnes Aleksander oma komandörile teisele korrusele. Bern jooksis venelasele tähelepanu pööramata trepist alla ja teise korruse fuajeesse jõudes palus ühelt oma mehelt tassi kanget musta kohvi.
  
  "Kapten," ütles Aleksander selja taga, "kinnitan teile, et mu seltsimeestel pole sellega midagi pistmist."
  
  "Ma tean, Arichenkov," ohkas Bern.
  
  Aleksander oli Berni reaktsioonist hämmingus, kuigi komandöri vastusest tundis ta kergendust.
  
  "Miks sa siis palusid mul endaga kaasa tulla?" - ta küsis.
  
  "Varsti, Arichenkov. Lubage mul esmalt juua kohvi ja suitsu, et saaksin oma hinnangu juhtunule selgeks teha," vastas komandör. Ta hääl oli sigaretti süüdates murettekitavalt rahulik.
  
  "Miks sa ei lähe kuuma duši alla? Me võime siin uuesti kohtuda näiteks kahekümne minuti pärast. Vahepeal pean teadma, mida varastati, kui üldse. Tead, ma arvan, et nad ei näeks kogu seda vaeva, et mu rahakotti varastada," ütles ta ja puhus enda ette sirgelt pika sinakasvalget suitsu.
  
  "Jah, sir," ütles Aleksander ja pöördus oma tuppa.
  
  Midagi tundus valesti. Ta astus mööda terastreppe üles pikka esikusse, kus oli enamik mehi. Koridoris oli liiga vaikne ja Aleksander vihkas oma saabaste üksildast häält tsementpõrandal, nagu oleks taoline aeg millegi kohutava ees. Eemalt kuulis ta meeste hääli ja seda, mis kõlas nagu AM-raadiosignaal või võib-olla mingi valge müra masin. Kriiksuv heli meenutas talle ekskursiooni Wolfensteini jääjaama, mis oli sügaval jaama sisikonnas, kus sõdurid üksteist salongipalaviku ja segaduse tõttu tapsid.
  
  Nurka keerates leidis ta oma toa ukse paokil. Ta peatus. Sees oli vaikne ja tundus, et seal polnud kedagi, kuid koolitus oli õpetanud teda mitte midagi täisväärtuslikult võtma. Ta avas aeglaselt ukse lõpuni, veendumaks, et selle taga ei peitu keegi. Tema ees oli selge signaal, kui vähe meeskond teda usaldas. Kogu tema tuba pöörati ümber ja voodipesu rebiti läbiotsimiseks ära. Kogu koht oli segaduses.
  
  Muidugi oli Aleksandril vähe asju, aga kõik, mis tema toas oli, oli põhjalikult rüüstatud.
  
  "Kuradi koerad," sosistas ta, tema kahvatusinised silmad uurisid seinast seina, et leida kahtlaseid vihjeid, mis võiksid aidata tal kindlaks teha, mida nad arvavad leidvat. Enne ühisduššide poole suundumist heitis ta pilgu tagaruumis meestele, kus valge müra oli nüüd mõnevõrra summutatud. Nad istusid seal, ainult neljakesi, ja vahtisid teda. Kiusatus neid kiruda, otsustas ta seda ignoreerida ja lihtsalt ignoreeris neid, liikudes vastassuunas tualettide poole.
  
  Kui soe ja õrn veejuga teda uputas, palvetas ta, et Katya ja Sergei ei saaks viga, kui ta on ära. Kui see oli meeskonna usalduse tase tema vastu, siis võis oletada, et ka nende talu võis tõe taga otsides veidi rüüstada. Nagu vangistatud loom, keda kättemaksu eest hoitakse, kavandas vaevlev venelane oma järgmist sammu. Oleks rumal vaielda Berni, Bodo või mõne siinse ebaviisaka inimesega nende kahtluste üle. Selline samm muudaks tema ja tema mõlema sõbra olukorra kiiresti hullemaks. Ja kui ta põgeneb ja üritab Sergeid ja tema naist siit ära viia, siis see ainult kinnitab nende kahtlusi tema seotuse suhtes.
  
  Kui ta oli kuivanud ja riides, naasis ta Berni kontorisse, kus ta leidis pika komandöri akna ääres seismas ja horisonti vaatamas, nagu ta alati tegi, kui ta asju läbi mõtles.
  
  "Kapten?" ütles Aleksander oma ukse tagant.
  
  "Tule sisse. Tulge sisse," ütles Byrne. "Ma loodan, et saate aru, miks me pidime teie kambrid läbi otsima, Aleksander. Meile oli äärmiselt oluline teada teie seisukohta selles küsimuses, kuna te tulite meie juurde väga kahtlastel asjaoludel väga tugeva avaldusega.
  
  "Ma saan aru," nõustus venelane. Ta oli suremas, et juua paar klaasi viina, ja pudel koduõlut, mida Bern oma laual hoidis, ei teinud talle head.
  
  "Joo juua," kutsus Bern pudelile osutades, mida ta märkas, et venelane silmitses.
  
  "Aitäh," naeratas Aleksander ja valas endale klaasi. Kui ta tulist vett huultele tõi, mõtles ta, kas sinna on segatud mürki, kuid ta ei olnud ettevaatlik. Hull venelane Aleksandr Aritšenkov sureb pärast hea viina maitsmist piinarikast surma, kui jätaks kõrvalejäämise asemel võimaluse kasutamata. Tema õnneks oli jook mürgine ainult nii, nagu selle loojad seda ette nägid, ja ta ei suutnud muud kui rõõmsalt oigata põletustunde peale rinnus, mida ta kõike alla neelades tundis.
  
  "Kas ma tohin küsida, kapten," ütles ta pärast hinge tõmbamist, "mis sai sissemurdmise käigus vigastada?"
  
  "Ei midagi," ütles Bern kõik. Ta ootas hetke dramaatilist pausi ja paljastas siis tõe. "Kahjustada ei saanud midagi, aga osa asju varastati meilt ära. Midagi hindamatut ja maailmale äärmiselt ohtlikku. Kõige rohkem teeb mulle muret see, et ainult Musta Päikese Ordu teadis, et need meil on.
  
  "Mis see on, kas ma tohin küsida?" - küsis Aleksander.
  
  Bern pöördus läbitungiva pilguga tema poole. See ei olnud raev ega pettumus tema teadmatuse pärast, vaid tõelise mure ja kindla hirmu ilme.
  
  "Relv. Nad varastasid relvi, mis võisid laastada ja hävitada, mida juhivad seadused, mida me pole veel isegi vallutanud," teatas ta, sirutas käe viina järele ja valas igaühele klaasi. "Sellest päästsid meid kutsumata külalised. Nad varastasid Longinuse.
  
  
  12. peatükk
  
  
  Heathrow"s kihas tegevus isegi kell kolm öösel.
  
  Läks veidi aega, enne kui Nina ja Sam saaksid järgmisele kodulennule istuda ja nad mõtlesid hotellitoa broneerimisele, et ei peaks ootama terminali pimestavate valgete tulede all.
  
  "Ma lähen uurin, millal me peame siia uuesti tagasi tulema. Meil oleks ühele midagi süüa vaja. "Ma olen pagana näljane," ütles Sam Ninale.
  
  "Sa sõid lennukis," meenutas ta talle.
  
  Sam heitis talle vana kiusava koolipoisi pilgu: "Kas sa kutsud seda toiduks? Pole ime, et kaalute peaaegu mitte midagi."
  
  Seda tehes suundus ta piletileti poole, jättes naisele oma massiivse jakist mantli küünarvarrele ja mõlema reisikotiga õlgadele. Nina silmad olid longus ja suu kuiv, kuid ta tundis end paremini kui nädalate jooksul.
  
  Peaaegu kodus, mõtles ta endamisi ja ta huuled kõverdusid häbelikuks naeratuseks. Ta lubas vastumeelselt oma naeratusel õitseda, hoolimata sellest, mida tunnistajad ja möödujad arvata võisid, sest ta tundis, et oli selle naeratuse ära teeninud, kannatas selle pärast. Ja ta oli just välja tulnud kaheteistkümnest ringist koos Surmaga ja seisis ikka veel püsti. Tema suured pruunid silmad tiirlesid üle Sami hästi ehitatud keha, need laiad õlad andsid tema kõnnakule veelgi rahulikumaks, kui ta juba näitas. Tema naeratus püsis ka tema peal.
  
  Ta oli nii kaua kahelnud Sami rollis oma elus, kuid pärast Perdue viimast trikki oli ta kindel, et on väsinud kahe kakleva mehe vahele jäämisest. Perduele armastuse tunnistamine aitas teda rohkem, kui ta tunnistas. Nagu tema uus kosilane Vene-Mongoolia piiril, tuli ka Perdue võim ja ressursid talle kasuks. Mitu korda oleks teda tapetud, kui mitte Perdue ressursside ja raha või Berni halastuse pärast, kuna ta sarnanes oma surnud naisega?
  
  Ta naeratus kadus kohe.
  
  Rahvusvaheliste saabujate piirkonnast ilmus naine, kes nägi kummitavalt tuttav välja. Nina elavnes ja taganes kohviku väljaulatuvast karniisist moodustatud nurka, kus ta läheneva daami eest nägu varjates ootas. Peaaegu hinge kinni hoides piilus Nina üle ääre, et näha, kus Sam on. Ta ei olnud tema silmist ja ta ei saanud teda hoiatada naise eest, kes suundus otse tema poole.
  
  Naine aga sisenes oma kergenduseks kassa lähedal asuvasse kommipoodi, kus Sam näitas oma võlusid, et nende täiuslikus mundris noored daamid rõõmustada.
  
  "Jumal! Tüüpiline," kortsutas Nina kulmu ja hammustas pettunult huuli. Ta kõndis kiiresti tema poole, tema nägu oli karm ja tema samm oli veidi liiga pikk, kui ta püüdis liikuda nii kiiresti kui võimalik, ilma et oleks tähelepanu pööranud.
  
  Ta astus läbi topeltklaasuste kontorisse ja jooksis Samile otsa.
  
  "Oled sa lõpetanud?" - küsis ta häbematu pahatahtlikkusega.
  
  "No vaata siia," imetles ta vallatult, "teine kena daam." Ja see pole isegi minu sünnipäev!"
  
  Administratsioonitöötajad itsitasid, kuid Nina oli äärmiselt tõsine.
  
  "Meid järgneb naine, Sam."
  
  "Oled sa kindel?" küsis ta siiralt, silmad vahetus läheduses olevaid inimesi uurimas.
  
  "Positiivne," vastas naine hinge all, pigistades tugevalt tema kätt. "Nägin teda Venemaal, kui mu nina veritses. Nüüd on ta siin."
  
  "Olgu, aga paljud inimesed lendavad Moskva ja Londoni vahet, Nina. See võis olla juhus," selgitas ta.
  
  Ta pidi tunnistama, et tema sõnadel on mõtet. Kuid kuidas sai ta veenda teda, et miski selles kummalise välimusega valgete juuste ja kahvatu nahaga naises oli teda häirinud? Tundub naeruväärne kasutada kellegi ebatavalist välimust süüdistuse aluseks, eriti vihjamaks, et ta on salaorganisatsioonist ja kavatseb teid tappa vana põhjuse tõttu, milleks on "liiga palju teadmine".
  
  Sam ei näinud kedagi ja pani Nina ooteala diivanile maha.
  
  "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta, vabastades naise kottidest ja asetades käed lohutuseks tema õlgadele.
  
  "Jah, jah, mul on kõik korras. Ma olen vist natuke närvis," arutles ta, kuid sisimas ei usaldanud ta seda naist ikka veel. Kuigi tal polnud põhjust teda karta, otsustas Nina käituda ühtlaselt.
  
  "Ära muretse, tüdruk," pilgutas ta silma. "Oleme varsti kodus ja võib kuluda päev või paar, et taastuda, enne kui hakkame Purdue otsima."
  
  "Purdue!" Nina õhkas.
  
  "Jah, me peame ta leidma, mäletate?" Sam noogutas.
  
  "Ei, Perdue seisab teie taga," ütles Nina juhuslikult, tema toon oli ühtaegu rahulik ja jahmunud. Sam pöördus ümber. Dave Perdue seisis tema taga, seljas nutikas tuulejope ja käes suur kott. Ta naeratas: "Imelik on teid siin näha."
  
  Sam ja Nina olid hämmeldunud.
  
  Mida nad pidid arvama tema siinviibimisest? Kas ta oli Musta Päikesega suhetes? Kas ta oli nende või mõlema poolel. Nagu alati Dave Perdue puhul, polnud tema positsioonis kindlust.
  
  Tema selja tagant tuli välja naine, kelle eest Nina end peitis. Kõhn, pikk, tuhkblond, samasuguse nihkes silmadega kui Perdue ja samasuguse kraana kaldega, seisis ta rahulikult ja hindas olukorda. Nina oli hämmingus, tal polnud aimugi, kas ta peaks valmistuma põgenema või võitlema.
  
  "Purdue!" - hüüatas Sam. "Ma näen, et sa oled elus ja terve."
  
  "Jah, sa tead mind, ma oskan alati hästi olukordadest välja tulla," pilgutas Perdue silma, märgates Nina metsikut pilku temast mööda. "ARUANNE!" - ütles ta naist ettepoole tõmmates. "See on Agatha, minu kaksikõde."
  
  "Jumal tänatud, et me oleme isapoolsed kaksikud," naeris ta. Tema kuiv huumor tabas Ninat alles hetk hiljem, kui ta mõistus mõistis, et naine pole ohtlik. Alles siis jõudis mulle kohale naise suhtumine Purduesse.
  
  "Oh, vabandust. "Ma olen väsinud," pakkus Nina oma labase vabanduse liiga pika vahtimise pärast.
  
  "Kas sa oled selles kindel. See ninaverejooks oli halb asi, ah? Agatha nõustus.
  
  "Meeldiv kohtuda, Agatha. Mina olen Sam," naeratas Sam ja võttis ta käest, kui ta seda vaid kergelt raputamiseks tõstis. Tema veidrad kombed olid ilmselged, kuid Sam teadis, et see oli kahjutu.
  
  "Sam Cleave," ütles Agatha lihtsalt ja kallutas pead küljele. Talle avaldas muljet või näis, et Sami nägu oli edaspidiseks kasutamiseks hästi meelde jäänud. Ta vaatas pahatahtliku innuga deminutiivi ajaloolase poole ja ütles: "Ja sina, dr Gould, olete see, keda ma otsin!"
  
  Nina vaatas Samile otsa: "Näed? Ma ütlesin sulle nii."
  
  Sam sai aru, et see oli naine, kellest Nina rääkis.
  
  "Nii et sa olid ka Venemaal?" Sam mängis lolli, kuid Perdue teadis suurepäraselt, et ajakirjanik oli huvitatud nende mitte täiesti juhuslikust kohtumisest.
  
  "Jah, tegelikult ma otsisin sind," ütles Agatha. "Kuid me tuleme selle juurde tagasi, kui oleme teile õiged riided selga pannud. Kallis jumal, see mantel haiseb."
  
  Nina oli jahmunud. Kaks naist vaatasid üksteisele lihtsalt tühjade ilmetega otsa.
  
  "Preili Perdue, ma arvan?" küsis Sam, püüdes pingeid maandada.
  
  "Jah, Agatha Perdue. "Ma pole kunagi abielus olnud," vastas naine.
  
  "Pole ime," nurises Nina pead langetades, kuid Perdue kuulis teda ja naeris omaette. Ta teadis, et tema õel oli kohanemiseks veidi aega kulunud ja Nina oli ilmselt kõige vähem valmis oma ekstsentrilisusega toime tulema.
  
  "Vabandust, dr. Gould. See ei olnud mõeldud solvang. Peate tunnistama, et see neetud asi lõhnab nagu surnud loom," märkis Agatha hoolimatult. "Kuid abiellumisest keeldumine oli minu valik, kui seda uskuda."
  
  Nüüd naeris Sam koos Perduega Nina pidevate probleemide üle, mille põhjustas tema tülis isiksus.
  
  "Ma ei mõelnud..." püüdis ta end parandada, kuid Agatha eiras teda ja võttis koti üles.
  
  "Tule, kallis. Ma ostan teile tee ääres mõned uued teemad. Tuleme tagasi enne, kui meie lend on plaanitud," ütles Agatha ja viskas mantli Sami käele.
  
  "Kas te ei reisi eralennukiga?" küsis Nina.
  
  "Ei, me olime eraldi lendudel, et veenduda, et meid pole liiga lihtne jälgida. Nimetage seda hästi kultiveeritud paranoiaks," muigas Perdue.
  
  "Või teadmine eelseisvast avastusest?" Agatha seisis taas silmitsi oma venna kõrvalepõiklemisega. "Tule nüüd, dr. Gould. Me lahkume!"
  
  Enne kui Nina jõudis protestida, viis võõras naine ta kontorist välja, samal ajal kui mehed kotte ja Nina kohutavat toornahakingitust korjasid.
  
  "Nüüd, kui meil ei ole östrogeenide ebastabiilsust, mis segaks meie vestlust, miks sa ei ütle mulle, miks te Ninaga ei ole koos Alexanderiga," küsis Perdue, kui nad lähedalasuvasse kohvikusse astusid ja kuumade jookide juurde istusid. "Jumal, palun ütle mulle, et hullu venelasega ei juhtunud midagi!" Perdue palus ühe käega Sami õlal.
  
  "Ei, ta on ikka veel elus," alustas Sam, kuid Perdue võis oma tooni järgi aru saada, et uudistes on midagi enamat. "Ta on Renegade Brigade'is."
  
  "Nii et teil õnnestus neid veenda, et olete nende poolel?" - küsis Perdue. "Mul on sinu pärast hea meel. Aga nüüd olete mõlemad siin ja Aleksander... on ikka veel nendega. Sam, ära ütle, et sa põgenesid. Sa ei taha, et need inimesed arvaks, et sind ei saa usaldada.
  
  "Miks mitte? Näib, et te pole sugugi kehvem, kui hüppate silmapilguga ühelt lojaalsuselt teisele," karistas Sam Perdue'i ühemõtteliselt.
  
  "Kuule, Sam. Pean oma positsiooni säilitama, et Ninale ei tekiks kahju. Sa tead seda," selgitas Perdue.
  
  "Aga mina, Dave? Kus on minu koht? Sa tirid mind alati endaga kaasas."
  
  "Ei, ma lohistasin sind kaks korda, oma arvu järgi. Ülejäänu oli lihtsalt teie enda maine minu grupi liikmena, kes pani teid kuradi auku," kehitas Perdue õlgu. Tal oli õigus.
  
  Enamasti ajasid ta hätta lihtsalt asjaolud, mis tekkisid Sami osalusest Trishi katses kukutada relvarõngas ja tema hilisemal osalemisel Perdue ekskursioonil Antarktikasse. Vaid üks kord pärast seda värbas Perdue Sami teenuseid Deep Sea One'is. Peale selle oli asi lihtsalt selles, et Sam Cleave oli nüüd kindlalt kurjakuulutava organisatsiooni sihtmärgis, mis ei olnud loobunud tema jälitamist.
  
  "Ma tahan lihtsalt oma elu tagasi," kurvastas Sam oma auravat Earl Grey tassi vaadates.
  
  "Nii me kõik, kuid peate mõistma, et kõigepealt peame tegelema sellega, millesse sattusime," meenutas Perdue.
  
  "Kuhu me teie sõprade ohustatud liikide nimekirjas oleme?" küsis Sam siira huviga. Ta ei usaldanud Perdue"d enam kui varem, aga kui tema ja Nina oleks hädas olnud, oleks Perdue nad juba viinud mõnda talle kuuluvasse kõrvalisse kohta, kus ta oleks nende elu lõpetanud. Noh, võib-olla mitte Nina, aga kindlasti Sam. Ta tahtis ainult teada, mida Perdue Renataga tegi, kuid ta teadis, et töökas suurärimees ei ütle talle kunagi ega pea Sami piisavalt tähtsaks, et oma plaane paljastada.
  
  "Praegu olete ohutu, kuid ma arvan, et see pole veel kaugeltki läbi," ütles Perdue. See Dave Perdue esitatud teave oli helde.
  
  Vähemalt teadis Sam otseallikast, et tal pole vaja liiga tihti üle õla vaadata, ilmselt enne, kui kostis järgmine rebasesarv ja ta tuli valest jahiotsast tagasi.
  
  
  13. peatükk
  
  
  Mitu päeva on möödunud ajast, kui Sam ja Nina Heathrow lennujaamas Perdue ja tema õega kokku jooksid. Perdue ja Agatha otsustasid mitte naasta Reichtisousisesse, Perdue häärberisse Edinburghis, laskumata üksikasjalikult oma olukorra ja muu sarnase kohta. See oli liiga riskantne, kuna maja oli tuntud ajalooline maamärk ja teadaolevalt Purdue elukoht.
  
  Ninale ja Samile soovitati sama teha, kuid nad otsustasid teisiti. Kuid Agatha Perdue soovis Ninaga kohtumist, et tema teenistused saaksid otsida midagi, mida Agatha klient Saksamaal otsis. Dr Nina Gouldi maine Saksa ajaloo eksperdina oleks olnud hindamatu, nagu ka Sam Cleave'i oskus fotograafi ja ajakirjanikuna salvestada mis tahes avastusi, mis preili Perdue võib avastada.
  
  "Loomulikult tegi David endale teed ka pideva meeldetuletuse saatel, et ta aitas kaasa teie asukoha kindlakstegemisele ja sellele järgnevale kohtumisele. Ma lasen tal silitada oma ego, kasvõi selleks, et vältida tema lakkamatuid metafoore ja vihjeid tema tähtsusele. Me ju reisime tema rahaga, miks siis lollist keelduda? Agatha selgitas Ninale, kui nad istusid suure ümmarguse laua ümber ühise sõbra tühjas puhkemajas Šotimaa põhjapoolseimas punktis Thursos.
  
  Koht oli tühi, välja arvatud suvi, mil siin elas Agatha ja Dave'i sõber, professor Mis-tema nimi. Linna ääres, Dunnet Headi lähedal, seisis tagasihoidlik kahekorruseline maja, mis külgnes allpool kahe autoga garaažiga. Udusel hommikul tundusid tänaval mööduvad autod kõrgendatud elutoa akna taga roomavate kummitustena, kuid sees olnud tuli muutis toa väga hubaseks. Ninat paelus hiiglasliku kolde kujundus, kuhu ta pääses hõlpsalt sisse nagu põrgusse minev hukule määratud hing. Tegelikult oli see täpselt see, mida ta oli ette kujutanud, kui nägi keerukaid nikerdusi mustal võrel ja häirivaid reljeefseid kujutisi, mis ääristasid maja vana kiviseina kõrget alkoovi.
  
  Reljeefist kuraditest ja loomadest põimunud alasti kehadelt oli näha, et majaomanikule avaldasid suurt muljet keskaegsed tule- ja väävlipildid, mis kujutasid ketserlust, puhastustuld, jumalikku karistust loomalikkuse eest ja nii edasi. See ajas Ninale hanenaha, kuid Sam lõbustas end kätega mööda naispatuste kurve, et Ninat meelega ärritada.
  
  "Ma arvan, et võiksime seda koos uurida," naeratas Nina sõbralikult, püüdes mitte lasta end lõbustada Sami noorusaegsete vägitegude üle, kui ta ootas, kuni Perdue maja jumalast hüljatud veinikeldrist naaseb koos kangema joogiga. Ilmselt oli elukoha omanikul soov osta viina igast riigist, kus ta reisidel käis, ja varuda lisaportsjoneid, mida ta hea meelega ei tarbinud.
  
  Sam asus Nina kõrvale kohale, kui Perdue võidukalt tuppa astus kahe märgistamata pudeliga, üks kummaski käes.
  
  "Ma arvan, et kohvi küsimine ei tule kõne allagi," ohkas Agatha.
  
  "See pole tõsi," naeratas Dave Perdue, kui ta Samiga ukseava kõrval asuvast suurest kapist kokkusobivad prillid tõmbas. "Seal on juhuslikult kohvimasin, aga ma kardan, et mul oli selle proovimisega liiga kiire."
  
  "Ära muretse. Ma rüüstan selle hiljem," vastas Agatha ükskõikselt. "Jumal tänatud, et meil on purukook ja soolased küpsised.
  
  Agatha viskas kaks kasti küpsiseid kahele taldrikule, hoolimata, kui need katki lähevad. Ninale tundus see sama iidne kui kamin. Agatha Perdue ümbritses samasugune atmosfäär nagu edev keskkond, kus teatud salajased ja kurjakuulutavad ideoloogiad olid peidetud, häbematult paljastatud. Nii nagu need võikad olendid elasid vabalt seintel ja mööbli nikerdustel, oli ka Agatha isiksus - ilma õigustuse või alateadlike tähendusteta. Ta ütles seda, mida ta arvas, ja selles oli teatud vabadus, mõtles Nina.
  
  Ta soovib, et tal oleks võimalus väljendada oma mõtteid, mõtlemata tagajärgedele, mis tulenevad lihtsalt tema intellektuaalse üleoleku teadvustamisest ja moraalsest distantsist viisidest, kuidas ühiskond nõuab, et inimesed jääksid ausaks, rääkides pooltõdesid. üles esinemised. See oli üsna värskendav, kuigi väga patroneeriv, kuid paar päeva varem oli Perdue talle öelnud, et tema õde on kõigiga samasugune ja et ta kahtles, kas ta on isegi teadlik oma tahtmatust ebaviisakusest.
  
  Agatha keeldus tundmatust alkoholist, mida ülejäänud kolm maitssid, kui ta pakkis lahti mõned dokumendid koolikotist, mis oli Samil keskkooli alguses olnud - pruun nahast kott, mis oli nii kulunud, et see pidi olema antiik. Küljel, korpuse ülaosa poole, on mõned õmblused lahti läinud ja kaane avanemine on kulumise ja vanuse tõttu aeglane. Joogi lõhn rõõmustas Ninat ja ta sirutas ettevaatlikult käe, et tunda pöidla ja nimetissõrme vahelist tekstuuri.
  
  "Umbes 1874," uhkustas Agatha uhkelt. "Mulle andis Göteborgi ülikooli rektor, kes hiljem juhtis maailmakultuuri muuseumi. Ma usun, et ta kuulus oma vanavanaisale, enne kui ta naine 1923. aastal vana pätt tappis, kuna ta oli koolis, kus ta bioloogiat õpetas, poisiga paaris.
  
  "Agatha," võpatas Perdue, kuid Sam hoidis tagasi naerupahvaku, mis pani isegi Nina naeratama.
  
  "Vau," imetles Nina ja lasi korpusest lahti, et Agatha saaks selle välja vahetada.
  
  "Nüüd, mida mu klient on palunud mul teha, on leida see raamat, päevik, mille väidetavalt tõi Saksamaale Prantsuse Võõrleegioni sõdur kolm aastakümmet pärast Prantsuse-Preisi sõja lõppu 1871. aastal," ütles Agatha, osutades. ühe raamatu lehekülje fotole.
  
  "See oli Otto von Bismarcki ajastu," mainis Nina dokumenti hoolikalt uurides. Ta kissitas silmi, kuid ei saanud ikkagi aru, mis lehele määrdunud tindiga oli kirjutatud.
  
  "Seda on väga raske lugeda, kuid mu klient väidab, et see pärineb päevikust, mille sai algselt Teise Prantsuse-Dahomea sõja ajal leegionär, kes asus Abomis vahetult enne kuningas Bé Khanzina aastal 1894," tsiteeris Agata oma kontot nagu professionaalne jutuvestja.
  
  Tema jutuvestmisoskus oli hämmastav ning suurepäraselt paigutatud häälduse ja toonimuutustega meelitas ta kohe kolmeliikmelise publiku, et kuulata tähelepanelikult huvitavat kokkuvõtet raamatust, mida ta otsis. "Legendi järgi suri selle kirjutanud vanamees millalgi 1900. aastate alguses Alžiiri välihaiglas hingamispuudulikkusesse. Aruande kohaselt "andis ta neile veel ühe vana tunnistuse väliarstilt - ta oli tublisti üle kaheksa ja elas põhimõtteliselt oma päevi."
  
  "Nii et ta oli vana sõdur, kes ei naasnud kunagi Euroopasse?" - küsis Perdue.
  
  "Õige. Oma viimastel päevadel sõbrunes ta Abomeys paikneva Saksa võõrleegioni ohvitseriga, kellele ta andis päeviku vahetult enne surma," kinnitas Agatha. Ta jooksis jätkates sõrmega üle tunnistuse.
  
  "Koos veedetud päevadel kostitas ta Saksa kodanikku kõigi oma sõjalugudega, mis on kõik siia päevikusse jäädvustatud. Üks lugu aga levis eelkõige tänu ühe eaka sõduri mölludele. Tema firma asus Aafrikas teenistuses 1845. aastal ühe Egiptuse mõisniku väikesel kinnistul, kes oli pärinud oma vanaisalt kaks põllumaad ja oli noorena Egiptusest Alžeeriasse kolinud. Ilmselt oli sellel egiptlasel see, mida vana sõdur nimetas "maailma poolt unustatud aardeks", ja selle aarde asukoht salvestati tema hiljem kirjutatud luuletuses.
  
  "See on luuletus, mida me lugeda ei saa," ohkas Sam. Ta nõjatus toolil tagasi ja haaras klaasi viina. Pead raputades neelas ta kõik alla.
  
  "See on tark, Sam. Justkui see jutt poleks piisavalt segane, pead oma aju veelgi hägustama," rääkis Nina kordamööda pead raputades. Perdue ei öelnud midagi. Kuid ta järgis eeskuju ja neelas suutäie. Mõlemad mehed ohkasid, hoides end tagasi oma elegantsete klaasidega korralikult kootud laudlinale löömast.
  
  Nina mõtles valjusti: "Nii, üks saksa leegionär tõi selle koju Saksamaale, kuid sealt läks päevik teadmatusse."
  
  "Jah," nõustus Agatha.
  
  "Kuidas teie klient siis sellest raamatust teab? Kust ta sai lehe foto?" küsis Sam, kõlades nagu vana ajakirjanduslik küünik, kes ta varem oli. Nina naeratas vastu. Tore oli taas tema nägemust kuulda.
  
  Agatha pööritas silmi.
  
  "Vaata, on ilmselge, et inimene, kellel on päevik, mis sisaldab maailma aarde asukohta, dokumenteerib selle järglastele kuhugi mujale, kui see kaob või varastatakse või kui jumal hoidku, ta sureb enne, kui ta selle üles leiab," selgitas ta. , žestikuleerides oma pettumuses metsikult. Agatha ei saanud aru, kuidas see võis Sami üldse segadusse ajada. "Minu klient avastas oma vanaema surma ajal seda lugu jutustavad dokumendid ja kirjad oma vanaema asjade hulgast. Tema asukoht oli lihtsalt teadmata. Teate, et nad ei lakanud täielikult olemast."
  
  Sam oli liiga purjus, et talle nägu teha, mida ta teha tahtis.
  
  "Vaata, see kõlab segasemalt kui see on," selgitas Perdue.
  
  "Jah!" Sam nõustus, varjates edutult tõsiasja, et tal polnud aimugi.
  
  Perdue valas veel ühe klaasi ja tegi Agatha heakskiidu saamiseks kokkuvõtte: "Me peame leidma päeviku, mis pärines 1900. aastate alguses Alžeeriast."
  
  "Ma arvan, et jah. Samm-sammult," kinnitas õde. "Kui päevik käes, saame luuletuse lahti mõtestada ja aru saada, mis see aare on, millest ta rääkis."
  
  "Kas teie klient ei peaks seda tegema?" küsis Nina. "Päeva lõpuks peate hankima oma kliendile päeviku. Lõika ja kuivata."
  
  Ülejäänud kolm vaatasid Ninale otsa.
  
  "Mida?" - küsis ta õlgu kehitades.
  
  "Kas sa ei taha teada, mis see on, Nina?" - küsis Perdue üllatunult.
  
  "Tead, ma olen viimasel ajal seiklustest veidi puhkamas käinud, kui sa pole märganud. Oleks hea, et ma saaksin selle kohta lihtsalt nõu ja hoiaksin kõigest muust eemale. Võite kõik edasi minna ja jahtida seda, mis võib vägagi jabur olla, aga ma olen rasketest tagaajamistest väsinud," möllas ta.
  
  "Kuidas see jama saab olla?" - küsis Sam. "See luuletus seal."
  
  "Jah, Sam. Meile teadaolevalt ainuke olemasolev eksemplar ja see on kuradi dešifreerimata! - kargas ta ärritunult häält tõstes.
  
  "Jumal, ma ei suuda sind uskuda," võitles Sam vastu. "Sa oled kuradi ajaloolane, Nina. Lugu. Kas sa mäletad seda? Kas te ei ela selle nimel?"
  
  Nina tõmbas Sami oma tulise pilguga kinni. Pärast pausi ta rahunes ja vastas lihtsalt: "Ma ei tea midagi muud."
  
  Perdue hoidis hinge kinni. Sami lõualuu langes. Agatha sõi küpsiseid.
  
  "Agatha, ma aitan sul selle raamatu üles leida, sest see on see, milles ma olen hea... Ja sa vabastasid mu rahaasjad enne, kui mulle selle eest maksid, ja ma olen selle eest igavesti tänulik. Tõepoolest," ütles Nina.
  
  "Sa tegid seda? Olete meie kontod meile tagastanud. Agatha, sa oled tõeline tšempion! hüüatas Sam, ega mõistnud oma kiiresti kasvavas joobes, et oli Nina katkestanud.
  
  Ta heitis talle etteheitva pilgu ja jätkas Agatha poole pöördudes: "Aga see on kõik, mida ma seekord teen." Ta vaatas selgelt ebasõbraliku näoilmega Perduele otsa. "Ma olen väsinud oma elu eest jooksmisest, sest inimesed loobivad mulle raha."
  
  Ühelgi neist ei olnud vastuväiteid ega vastuvõetavaid argumente, miks ta peaks uuesti läbi mõtlema. Nina ei suutnud uskuda, et Sam oli nii innukas Perduele uuesti järele minna.
  
  "Kas sa oled unustanud, miks me siin oleme, Sam?" - küsis ta otse. "Kas olete unustanud, et me rüüpame kuradi pissi uhkes majas sooja kamina ees lihtsalt sellepärast, et Aleksander pakkus end meie kindlustajaks?" Nina hääl oli täis vaikset raevu.
  
  Perdue ja Agatha vaatasid kiiresti teineteisele otsa, mõeldes, mida Nina Samile öelda üritas. Ajakirjanik hoidis lihtsalt keelt, rüüpas oma jooki, samal ajal kui tema silmadel puudus väärikus teda vaadata.
  
  "Sa lähed aardejahile jumal teab kuhu, aga ma pean oma sõna. Meil on jäänud kolm nädalat, vanamees," ütles ta räigelt. "Ma kavatsen vähemalt midagi ette võtta."
  
  
  14. peatükk
  
  
  Agatha koputas Nina uksele vahetult pärast südaööd.
  
  Perdue ja tema õde veensid Ninat ja Sami Thurso majja jääma, kuni nad leiavad, kust otsima hakata. Sam ja Perdue jõid ikka veel basseiniruumis ning nende alkoholist tingitud arutelud muutusid iga matši ja iga joogiga aina valjemaks. Kahe haritud mehe arutletud teemad ulatusid jalgpalliskooridest Saksa retseptideni; parima nurga alt õnge heitmiseks lendkalapüügil Loch Nessi koletisesse ja selle seos dowsingiga. Kui aga ilmusid lood alasti Glasgow huligaanidest, ei pidanud Agatha enam vastu ja läks vaikselt üles, kus Nina oli pärast väikest tülitamist Samiga ülejäänud seltskonnast põgenenud.
  
  "Tule sisse, Agatha," kuulis ta ajaloolase häält teiselt poolt paksu tammepuidust ust. Agatha Perdue avas ukse ja leidis oma üllatuseks Nina Gouldi oma voodil lamamas, silmad nutmisest punased ja pahuraks, millised jõmmid mehed on. Nagu ka tema oleks teinud, nägi Agatha Ninat Internetis ringi kaevamas, et uurida loo tausta ja püüda luua paralleele kuulujuttude ja sarnaste lugude tegeliku kronoloogilise edenemise vahel sel arvataval ajastul.
  
  Olles väga rahul Nina usinusega selles küsimuses, libises Agatha ukseava kardinatest mööda ja sulges enda järel ukse. Kui Nina vaatas üles, märkas ta, et Agatha oli salaja kaasa toonud punast veini ja sigarette. Muidugi oli tal kaenla alla pistetud pakk Walkersi ingveriküpsiseid. Nina pidi naeratama. Ekstsentrilisel raamatukoguhoidjal oli kindlasti hetki, mil ta kedagi ei solvanud, parandanud ega ärritanud.
  
  Nüüd nägi Nina rohkem kui kunagi varem sarnasusi tema ja kaksikvenna vahel. Ta ei rääkinud temast kordagi kogu selle aja, kui nad Ninaga koos olid, kuid lugedes ridade vahelt nende kommentaare üksteisele, sai ta aru, et nende viimane lahkuminek ei olnud sõbralik - või võib-olla oli see lihtsalt üks neist kordadest, mil tüli muutus veelgi teravamaks. tõsisem, kui see asjaolude tõttu oleks pidanud olema.
  
  "Kas alguspunktis on midagi rõõmsat, kallis?" - küsis läbinägelik blondiin Nina kõrvale voodile istudes.
  
  "Mitte veel. Teie kliendil pole meie Saksa sõduri nime? See teeks asja palju lihtsamaks, sest siis saaksime jälgida tema sõjaväelist tausta ja näha, kus ta elama asus, kontrollida rahvaloenduse andmeid ja muud sellist," ütles Nina otsustavalt noogutades, kui sülearvuti ekraan tema tumedates silmades peegeldus.
  
  "Ei, nii palju kui mina tean, ei. Lootsin, et saame dokumendi grafoloogi juurde viia ja tema käekirja analüüsida. Võib-olla, kui suudaksime sõnad selgeks teha, annaks see meile vihje selle kohta, kes päeviku kirjutas," soovitas Agatha.
  
  "Jah, aga see ei ütle meile, kellele ta need andis. Peame kindlaks tegema selle sakslase isiku, kes nad pärast Aafrikast naasmist siia tõi. Teadmine, kes selle kirjutas, ei aita sugugi," ohkas Nina, koputades pliiatsiga vastu oma alahuule sensuaalset kumerust, kui mõistus alternatiive otsis.
  
  "Võiks küll. Autori isiksus võiks meile öelda, kuidas saame teada nende väliüksuse inimeste nimed, kus ta suri, mu kallis Nina," selgitas Agata kapriisselt küpsiseid krõmpsutades. "Issand, see on üsna ilmne järeldus, mida oleksin arvanud, et keegi teie intelligentsist oleks kaalunud."
  
  Nina silmad läbistasid teda terava hoiatusega. "See on liiga kaugel, Agatha. Olemasolevate dokumentide jälgimine reaalses maailmas on tegelikult veidi erinev raamatukogu turvalisusest fantaasiaprotseduuride väljamõtlemisest.
  
  Agatha lõpetas närimise. Ta vaatas nõmedat ajaloolast sellise pilguga, et Nina kahetses oma vastust kiiresti. Agatha Perdue jäi peaaegu pooleks minutiks liikumatult oma kohale, elutuna. Ninal oli kohutavalt piinlik näha seda naist, kes meenutas juba inimkujul portselannukku, seal lihtsalt istumas ja ka tema moodi käitumas. Järsku hakkas Agatha närima ja liigutama, hirmutades Ninat karvavõrdki südamerabanduse ees.
  
  "Hästi öeldud, dr Gould. Puudutage é," pomises Agatha entusiastlikult oma küpsist lõpetades. "Mida te soovitate?"
  
  "Ainus mõte, mis mul on, on... kuidagi... ebaseaduslik," võpatas Nina veinipudelist lonksu võttes.
  
  "Oh, ütle mulle," muigas Agatha, tema reaktsioon üllatas Ninat. Lõppude lõpuks näis tal olevat samasugune kiindumus hädadele nagu tema vennal.
  
  "Me vajaksime juurdepääsu siseministeeriumi dokumentidele, et uurida välisriikide kodanike sisserännet tol ajal, samuti Võõrleegioni värvatud meeste dokumente, kuid mul pole õrna aimugi, kuidas seda teha," ütles Nina tõsiselt ja võttis pakk.
  
  "Ma lihtsalt häkkisin selle ära, rumal," naeratas Agatha.
  
  "Lihtsalt häkkida? Saksa konsulaadi arhiivis? Föderaalsele siseministeeriumile ja kõigile selle arhiividokumentidele? küsis Nina, korrates end meelega, veendumaks, et ta mõistab täielikult preili Perdue hullumeelsuse taset. Oh jumal, ma tunnen juba kõhus vanglatoidu maitset pärast seda, kui mu lesbist kongikaaslane otsustas liiga palju kaissu minna, arvas Nina. Ükskõik kui kõvasti ta püüdis ebaseaduslikest tegevustest eemale hoida, tundus, et ta valis järelejõudmiseks lihtsalt teise tee.
  
  "Jah, anna mulle oma auto," ütles Agatha järsku ja ta pikad peenikesed käed sirutasid välja, et haarata Nina sülearvuti. Nina reageeris kiiresti, haarates arvuti oma entusiastliku kliendi käest.
  
  "Ei!" - ta karjus. "Mitte minu sülearvutis. Oled sa hull?
  
  Taaskord tekitas karistus selgelt kergelt pöörases Agathas kummalise momentaanse reaktsiooni, kuid seekord tuli tal mõistus peaaegu kohe. Ärritatud Nina ülitundlikust lähenemisest asjadele, mida võib kapriisist häirida, lõdvestas Agatha ohates käed.
  
  "Tehke seda oma arvutis," lisas ajaloolane.
  
  "Oh, sa oled lihtsalt mures jälitamise pärast, mitte sellepärast, et te ei peaks," ütles Agatha endale valjusti. "Noh, see on parem. Arvasin, et see oli sinu meelest halb mõte."
  
  Nina silmad läksid imestusest suureks, kui naine ootas järgmist halba ideed.
  
  "Ma tulen kohe tagasi, dr Gould. Oota," ütles ta ja hüppas püsti. Ust avades vaatas ta korraks tagasi, et Ninale teada anda: "Ja ma näitan seda ikka grafoloogile, et olla kindel," pöördus ta ja tormas uksest välja nagu elevil laps jõuluhommikul.
  
  "Mitte mingil juhul," ütles Nina vaikselt, hoides sülearvutit rinnale, justkui kaitstes seda. "Ma ei suuda uskuda, et olen juba sittaga kaetud ja ootan ainult sulgede lendamist."
  
  Mõni hetk hiljem naasis Agatha märgiga, mis nägi välja nagu midagi vanast Buck Rogersi episoodist. Asi oli enamasti läbipaistev, mingist klaaskiust, umbes kirjutuspaberi suurune ja sellel polnud navigeerimiseks puutetundlikku ekraani . Agatha võttis taskust väikese musta karbi ja puudutas nimetissõrme otsaga väikest hõbedast nuppu. Väike asi istus ta sõrme otsas nagu lapik sõrmkübar, kuni ta selle kummalise märgi vasakusse ülemisse nurka torkas.
  
  "Vaata seda. David tegi seda vähem kui kaks nädalat tagasi," uhkustas Agatha.
  
  "Muidugi," muigas Nina ja raputas pead kaugelt ammutatud tehnoloogia tõhususe üle, millest ta teada sai. "Mida ta teeb?"
  
  Agatha heitis talle ühe sellise patroneeriva pilgu ja Nina valmistas end vältimatuks, et sa-ei-tea-midagi? toon.
  
  Lõpuks vastas blondiin otse: "See on arvuti, Nina."
  
  Jah, siin see on!" teatas tema ärritunud sisehääl. Lihtsalt lase sel minna. Jäta see rahule, Nina.
  
  Aeglaselt oma joobeseisundile alludes otsustas Nina rahuneda ja korraks lihtsalt lõõgastuda. "Ei, ma mõtlen seda asja," ütles ta Agathale ja osutas tasasele, ümarale hõbedasele esemele.
  
  "Oh, see on modem. Ei saa jälgida. Ütleme nii, et praktiliselt nähtamatu. See võtab sõna otseses mõttes üles satelliidi ribalaiuse sagedused ja loob ühenduse esimese kuuega, mida suudab tuvastada. Seejärel lülitub see kolmesekundiliste intervallidega valitud kanalite vahel nii, et põrkab ringi, kogudes erinevatelt teenusepakkujatelt andmeid. Seega näib, et aktiivse logi asemel on ühenduse kiirus vähenenud. Ma pean selle idioodile andma. Ta oskab päris hästi süsteemi perse ajada," naeratas Agatha unistavalt Perdue üle uhkustes.
  
  Nina naeris kõva häälega. Seda ei pannud teda tegema vein, vaid pigem Agatha õige keele hääl, mis ütles nii tasuta "persse". Tema väike keha toetus veinipudeliga vastu voodipeatsi, kui ta vaatas enda ees ulmeetendust.
  
  "Mida?" küsis Agatha süütult, tõmmates sõrmega mööda sildi ülemist serva.
  
  "Ei midagi, proua. Jätka," muigas Nina.
  
  "Olgu, lähme," ütles Agatha.
  
  Kogu fiiberoptiline süsteem värvis seadmed pastelllilla värviga, mis meenutas Ninale valgusmõõka, kuid mitte nii karmi varjundiga. Tema silmad nägid binaarfaili, mis ilmus pärast seda, kui Agatha treenitud sõrmed sisestasid koodi ristkülikukujulise ekraani keskele.
  
  "Pliiats ja paber," käskis Agatha Ninat ekraanilt pilku pööramata. Nina võttis vihikust pastaka ja paar rebitud lehte ning hakkas ootama.
  
  Agatha luges ette lingi arusaamatutele koodidele, mille Nina oli kõne ajal üles kirjutanud. Nad võisid kuulda, kuidas mehed trepist üles kõndisid, kui nad peaaegu lõpetasid, ikka veel absoluutse jama üle nalja.
  
  "Mida kuradit sa mu vidinatega teed?" - küsis Perdue. Nina arvas, et ta oleks pidanud õe jultumuse tõttu oma toonis rohkem kaitsma, kuid ta tundus olevat rohkem huvitatud sellest, mida ta teeb, mitte sellest, mida ta teeb.
  
  "Nina peab teadma 1900. aastate alguses Saksamaale saabunud võõrleegionäride nimesid. Ma lihtsalt kogun seda teavet tema jaoks," selgitas Agatha, silmad ikka veel üle mitme koodirida, millest ta valis Ninale õiged ette.
  
  "Kurat küll," oli kõik, mida Sam suutis koguda, kui ta kulutas suurema osa oma füüsilisest jõust, püüdes jalul püsida. Keegi ei teadnud, kas see oli aukartusest, mida tekitas kõrgtehnoloogiline märk, nende nimede arv või tõsiasi, et nad panevad tema ees põhimõtteliselt toime föderaalse kuriteo.
  
  "Mis teil hetkel on?" - küsis Perdue, samuti mitte eriti sidusalt.
  
  "Laadime üles kõik nimed ja ID-numbrid, võib-olla mõned aadressid. Ja me esitleme seda hommikusöögi ajal," ütles Nina meestele, püüdes oma häält kainelt ja enesekindlalt kõlada. Aga nad ostsid selle ära ja nõustusid edasi magama.
  
  Järgmised kolmkümmend minutit kulutati tüütult kõigi Võõrleegioni värvatud meeste näiliselt lugematute nimede, auastmete ja ametikohtade allalaadimisele, kuid kaks daami jäid keskenduma nii palju, kui alkohol lubas. Ainus pettumus nende uurimistöös oli kõndijate puudumine.
  
  
  15. peatükk
  
  
  Pohmelli käes kannatades rääkisid Sam, Nina ja Perdue vaikse häälega, et säästa end veelgi suuremast tuikavast peavalust. Isegi koduperenaine Maisie McFaddeni valmistatud hommikusöök ei suutnud nende ebamugavust leevendada, kuigi nad ei suutnud vaielda tema roa kõrvetatud trametsiini, seente ja munaga, suurepärasele tasemele.
  
  Pärast sööki koguneti uuesti õudsesse elutuppa, kus igalt ahvenalt ja kiviehitiselt paistsid nikerdused. Nina avas oma märkmiku, kus loetamatud kritseldused panid ta hommikuse meele proovile. Ta kontrollis nimekirjast kõigi registreeritud meeste nimesid, nii elavaid kui ka surnuid. Ükshaaval sisestas Perdue nende nimed andmebaasi, mille ta õde oli neile ajutiselt ülevaatamiseks reserveerinud, ilma et oleks leidnud serveris mingeid lahknevusi.
  
  "Ei," ütles ta pärast mõnesekundilist iga nime kirjete sirvimist, "mitte Alžeeria."
  
  Sam istus kohvilauas ja jõi päris kohvi kohvimasinast, millest Agatha eelmisel päeval nii unistas. Ta avas oma sülearvuti ja saatis e-kirja mitmele allikale, mis aitasid tal leida päritolu vana sõduri kohta, kes kirjutas luuletuse kadunud maailma aardest, mida ta väidetavalt märkas Egiptuse pere juures viibimise ajal.
  
  Üks tema allikatest, vana hea Maroko toimetaja Tangerist, vastas tunni jooksul.
  
  Ta näis olevat jahmunud, et see lugu oli jõudnud kaasaegse Euroopa ajakirjaniku nagu Sam.
  
  Toimetaja vastas: "Minu teada on see lugu vaid müüt, mida kahe maailmasõja ajal rääkisid leegionärid siin Põhja-Aafrikas, et säilitada lootust, et selles metsikus maailmaosas on mingi maagia. Kunagi ei arvestatud, et nendel luudel oleks liha. Aga saatke mulle, mis teil on, ja ma vaatan, kuidas saan sellel poolel aidata."
  
  "Kas teda saab usaldada?" küsis Nina. "Kui hästi sa teda tunned?"
  
  "Kohtusin temaga kaks korda, kui kajastasin kokkupõrkeid Abidjanis 2007. aastal ja uuesti Maailma Haiguste Kontrollifondi koosolekul Pariisis kolm aastat hiljem. See on kindel. Kuigi väga skeptiline," meenutas Sam.
  
  "See on hea asi, Sam," ütles Perdue ja patsutas Samile õlale. "Siis ei pea ta seda ülesannet millekski muuks kui lolli ülesandeks. See on meile parem. Ta ei tahaks ju saada osa millestki, mille olemasolu ta ei usu, eks?" Perdue naeratas. "Saada talle lehe koopia. Vaatame, mis ta sellest välja saab."
  
  "Ma ei saadaks selle lehe koopiaid ainult kellelegi, Perdue," hoiatas Nina. "Te ei taha, et edastataks, et sellel legendaarsel lool võib olla ajalooline tähendus."
  
  "Sinu mure on teadmiseks, kallis Nina," kinnitas Perdue talle, tema naeratus oli tema armastuse kaotuse pärast kindlasti kurb. "Kuid seda peame ka ise teadma. Agatha ei tea peaaegu midagi oma kliendist, kes võib olla lihtsalt mõni rikas poiss, kes pärandas perekonna pärandvara ja tahab näha, kas ta saab selle päeviku eest mustal turul midagi saada.
  
  "Või võib ta meid kiusata, tead?" Ta rõhutas oma sõnu tagamaks, et nii Sam kui ka Perdue mõistavad, et Musta Päikese Nõukogu võis kogu aeg olla selle taga.
  
  "Ma kahtlen selles," vastas Perdue kohe. Ta uskus, et mees teab midagi, mida tema ei teadnud, ja oli seega kindel, et veeretab täringut. Teisest küljest, millal ta üldse teadis midagi, mida teised ei teadnud. Alati sammu võrra ees ja oma tehingutes äärmiselt salajane Perdue ei näidanud Nina idee pärast muret. Kuid Sam ei olnud nii tõrjuv kui Nina. Ta heitis Perduele pika ootava pilgu. Seejärel kõhkles ta meili saatmisest, enne kui ütles: "Te näite kuradima kindel, et me pole... veennud."
  
  "Mulle meeldib, kuidas te kolme üritate vestlust luua, ja ma ei saa aru, et teie jutus on midagi enamat. Kuid ma tean kõike organisatsioonist ja sellest, kuidas see on olnud teie eksistentsi katastroof sellest ajast, kui te tahtmatult mitu selle liiget keppisite. Oh issand, lapsed, sellepärast ma teid palkasin!" Ta naeris. Seekord kõlas Agatha kui pühendunud klient ja mitte mingi hull tramp, kes veetis liiga palju aega päikese käes.
  
  "Lõppude lõpuks oli tema see, kes häkkis Black Suni serveritesse, et teie finantsseisund aktiveerida... lapsed," meenutas Perdue neile silma pilgutades.
  
  "Noh, te ei tea seda kõike, preili Perdue," vastas Sam.
  
  "Aga ma tean. Mu vend ja mina võime olla pidevas konkurentsis oma vastavates valdkondades, kuid meil on mõned ühised jooned. Teave Sam Cleave'i ja Nina Gouldi keerulise missiooni kohta kurikuulsa renegaatide jõugu jaoks pole just salajane, mitte siis, kui sa räägid vene keelt," vihjas ta.
  
  Sam ja Nina olid šokeeritud. Kas Perdue oleks siis teadnud, et nad pidid leidma Renata, tema suurima saladuse? Kuidas nad teda nüüd üldse kätte saavad? Nad vaatasid teineteisele veidi suurema murega otsa, kui tahtsid.
  
  "Ära muretse," katkestas Perdue vaikuse. "Aitame Agathal oma kliendi artefakti kätte saada ja mida varem me seda teeme... kes teab... Võib-olla jõuame mingisuguse kokkuleppeni, et tagada teie lojaalsus meeskonnale," ütles ta Ninale otsa vaadates.
  
  Ta ei suutnud jätta meelde, millal nad viimati rääkisid, enne kui Perdue ilma korraliku selgituseta kadus. Tema "kokkulepe" tähendas talle ilmselt uuenenud, vaieldamatut lojaalsust. Lõppude lõpuks oli ta nende viimases vestluses talle kinnitanud, et pole loobunud püüdest teda Sami käte vahelt, Sami voodist tagasi saada. Nüüd teadis ta, miks ta pidi ka Renata/Renegade Brigade'i kohtuasjas võidutsema.
  
  "Pidage parem oma sõna, Perdue. Meil...mul...on lusikad jama söömiseks otsa saamas, kui sa tead, millega ma tegelen," hoiatas Sam. "Kui kõik läheb valesti, lahkun lõplikult. Kadunud. Šotimaal neid enam kunagi ei näe. Ainus põhjus, miks ma nii kaugele jõudsin, oli Nina.
  
  Pingeline hetk vaigistas nad kõik hetkeks.
  
  "Olgu, nüüd, kui me kõik teame, kus me oleme ja kui kaugele me kõik reisima peame, kuni jõuame oma jaamadesse, võime saata Maroko härrasmehele meili ja hakata neid ülejäänud nimesid otsima, eks David?" Agatha juhtis rügavaid kolleege.
  
  "Nina, kas sa tahaksid minuga linna koosolekule tulla? Või tahad nende kahega veel ühte kolmekesi?" Õde Perdue esitas retoorilise küsimuse ja vastust ootamata võttis ta oma antiikse koti ja pani sinna tähtsa dokumendi. Nina vaatas Samile ja Perduele otsa.
  
  "Kas te käitute kahekesi, kui emme ära on?" - naljatas ta, kuid tema toon oli sarkasmi täis. Nina vihastas, kui kaks meest andsid mõista, et ta kuulub mingil kujul neile. Nad lihtsalt seisid seal, Agatha tavaline jõhker ausus tõi neil mõistusele antud ülesande täitmiseks.
  
  
  16. peatükk
  
  
  "Kuhu me läheme?" Nina küsis, millal Agatha rendiauto sai.
  
  "Halkirk," ütles ta Ninale, kui nad teele asusid. Auto kihutas lõunasse ja Agatha vaatas Ninale kummalise naeratusega otsa. "Ma ei röövi teid, dr. Gould. Me kohtume grafoloogiga, kelle juurde mu klient mind saatis. Ilus koht, Halkirk," lisas ta, "otse Thurso jõe ääres ja kõige rohkem viieteistkümneminutilise autosõidu kaugusel siit. Meie kohtumine on kavandatud kell üksteist, kuid jõuame kohale varem.
  
  Nina ei suutnud vastu vaielda. Maastik oli hingemattev ja ta soovis, et saaks sagedamini linnast välja tulla, et näha oma kodumaise Šotimaa maapiirkonda. Edinburgh oli iseenesest ilus, täis ajalugu ja elu, kuid pärast viimaste aastate järjestikuseid katsumusi kaalus ta mägismaa väikeses külas elama asumist. Siin. Siin oleks tore. A9-lt keerati B874-le ja suunduti läände ühe väikelinna poole.
  
  "Georgi tänav. Nina, otsi George Streeti," ütles Agatha oma reisijale. Nina võttis välja oma uue telefoni ja aktiveeris GPS-i lapseliku naeratusega, mis lõbustas Agatha südamlikult naerma. Kui kaks naist aadressi leidsid, võtsid nad hetke hingetõmbeks. Agatha lootis, et käekirja analüüs võib kuidagi selgitada, kes on autor, või mis veelgi parem, sellele, mis oli kirjutatud ebaselgele lehele. Kes teab, arvas Agatha, et professionaal, kes oli terve päeva käekirja õppinud, saab ilmselt aru, mis sinna kirjutati. Ta teadis, et see oli venitus, kuid see oli uurimist väärt.
  
  Kui nad autost välja tulid, kallas hall taevas Halkirki mõnusa kerge tibuga. See oli külm, kuid mitte liiga ebameeldiv, ja Agatha hoidis oma vana kohvri rinnale, kattes selle oma mantliga, kui nad kõndisid mööda pikka tsemendist treppi George Streeti lõpus asuva väikese maja välisukseni. See oli omapärane väike nukumaja, mõtles Nina, nagu midagi Šotimaa väljaandest House & Home. Laitmatult hooldatud muruplats nägi välja nagu äsja maja ette visatud sametitükk.
  
  "Oh, kiirusta. Minge vihmast välja, daamid!" - kostis välisukse praost naisehääl. Tema selja tagant vaatas pimedusest välja armsa naeratusega kopsakas keskealine naine. Ta avas neile ukse ja viipas neil kiirustada.
  
  "Agatha Perdue?" - ta küsis.
  
  "Jah, ja see on mu sõber, Nina," vastas Agatha. Ta jättis Nina pealkirja välja, et mitte hoiatada perenaist, kui oluline on dokument, mida ta analüüsima peab. Agatha kavatses teeselda, et see oli vaid mõni kauge sugulase vana leht, mis tema valdusesse sattus. Kui see oli väärt summat, mis talle selle leidmise eest maksti, ei oleks seda pidanud reklaamima.
  
  "Tere, Nina. Rachel Clark. Meeldiv kohtuda, naised. Kas me peaksime nüüd minu kontorisse minema?" naeratas rõõmsameelne grafoloog.
  
  Nad lahkusid maja pimedast ja hubasest osast, et siseneda väikesesse tuppa, mida valgustas eredalt päevavalgus, mis filtreerus läbi väikese basseini juurde viivate lükanduste. Nina vaatas kauneid ringe, mis pulseerisid, kui vihmapiiskad basseini pinnale langesid, ning imetles basseini ümber istutatud sõnajalgu ja lehestikku, et saaks end vette uputada. See oli esteetiliselt vapustav, hallis niiskes ilmas säravroheline.
  
  "Kas sulle meeldib, Nina?" küsis Rachel, kui Agatha talle paberid ulatas.
  
  "Jah, see on hämmastav, kui metsik ja loomulik see välja näeb," vastas Nina viisakalt.
  
  "Mu abikaasa on maastikukujundaja. Viga hammustas teda, kui ta elatist teenis kõikvõimalikes džunglites ja metsamaades kaevates, ning ta asus aiatöid tegema, et seda vana halba närvijuhtumit leevendada. Tead, stress on kohutav asi, mida tänapäeval keegi ei märka, nagu me peaksime liigsest stressist värisema, ah? - pomises Rachel ebajärjekindlalt ja avas dokumendi suurenduslambi all.
  
  "Tõepoolest," nõustus Nina. "Stress tapab rohkem inimesi, kui keegi aru saab."
  
  "Jah, sellepärast asus abikaasa hoopis teiste inimeste aedu haljastama. Rohkem nagu hobi tüüpi töö. Väga sarnane minu tööga. Olgu, preili Perdue, vaatame neid teie kritseldusi," ütles Rachel töönäo selga pannes.
  
  Nina oli kogu idee suhtes skeptiline, kuid talle meeldis väga kodust välja pääseda ning Perduest ja Samist eemalduda. Ta istus väikesel diivanil lükandukse juures ja vaatas lehtede ja okste vahel olevaid värvilisi kujundusi. Seekord ei öelnud Rachel midagi. Agatha jälgis teda tähelepanelikult ja muutus nii vaikseks, et Nina ja Agatha vahetasid paar lauset, mõlemad olid väga uudishimulikud, miks Rachel nii kaua üht lehekülge uuris.
  
  Lõpuks vaatas Rachel üles: "Kust sa selle said, kallis?" Ta toon oli tõsine ja veidi kõhklev.
  
  "Oh, emal oli vanavanaemalt mõned vanad asjad ja ta süüdistas selles kõiges mind," valetas Agatha osavalt. "Leidsin selle mõne soovimatu arve hulgast ja arvasin, et see on huvitav."
  
  Nina ehmatas: "Miks? Kas näete, mis seal kirjas on?"
  
  "Daamid, ma ei ole endine... noh, ma olen ekspert," muigas ta kuivalt ja võttis prille eest, "aga kui ma ei eksi, siis sellelt fotolt..."
  
  "Jah?" - hüüdsid Nina ja Agata korraga.
  
  "Tundub, et see oli kirjutatud..." vaatas ta täiesti segaduses üles, "Papüürus?"
  
  Agatha avaldas näole kõige abituma ilme, samal ajal kui Nina lihtsalt õhkas.
  
  "See on hea?" küsis Nina info saamiseks lolli mängides.
  
  "Miks jah, mu kallis. See tähendab, et see paber on väga väärtuslik. Preili Perdue, kas teil on juhuslikult originaal? küsis Rachel. Ta asetas ülendatud uudishimuga käe Agathale.
  
  "Ma kardan, et ma ei tea, ei. Aga mul oli lihtsalt uudishimu fotot vaadata. Nüüd teame, et see pidi olema huvitav raamat, millest see on võetud. Ma arvan, et teadsin seda algusest peale," oli Agatha naiivne, "sest sellepärast olin ma nii kinnisideeks uurimast, mida see ütleb. Võib-olla aitaksite meil aru saada, mis seal kirjas on?"
  
  "Võin proovida. Tähendab, ma näen palju käekirjanäidiseid ja pean kiitlema, et mul on selleks treenitud silm," muigas Rachel.
  
  Agatha vaatas Ninale otsa, justkui tahaks öelda: "Ma ütlesin sulle seda," ja Nina pidi naeratama, kui pööras pead, et vaadata aeda ja basseini, kus nüüd hakkas vihma sadama.
  
  "Anna mulle paar minutit, las ma vaatan, kas... ma... saan..." Racheli sõnad tuhmusid, kui ta reguleeris suurenduslampi, et paremini näha. "Ma näen, kes selle foto tegi, tegi oma väikese märkme. Selle lõigu tint on värskem ja autori käekiri oluliselt erinev. Oota."
  
  Näis, et möödus terve igavik, oodates, kuni Rachel kirjutatu osahaaval lahti kirjutaks, jättes siia-sinna punktiirjoone, millest ta aru ei saanud. Agatha vaatas toas ringi. Kõikjal võis ta näha fotode näidiseid, erineva nurga ja rõhuga plakateid, mis viitasid psühholoogilistele eelsoodumustele ja iseloomuomadustele. Tema arvates oli see põnev kutse. Võib-olla meeldis Agathale kui raamatukoguhoidjale armastus sõnade ja tähenduse vastu struktuuri ja muu sellise taga.
  
  "See on nagu omamoodi luuletus," pomises Rachel, "mis on jagatud kahe käe vahel. Vean kihla, et selle luuletuse kirjutasid kaks erinevat inimest - üks esimese osa ja teine viimase osa. Esimesed read on prantsuse keeles, ülejäänud on saksa keeles, kui mälu mind ei peta. Oh, ja siin all on see allkirjaga, mis näeb välja nagu... allkirja esimene osa on keeruline, kuid viimane osa näeb selgelt välja nagu "Venen" või "Wener". Kas tunnete oma perekonnas kedagi sellenimelist, preili Perdue?
  
  "Ei, kahjuks ei," vastas Agatha kerge kahetsusega, mängides oma rolli nii hästi, et Nina naeratas ja raputas salaja pead.
  
  "Agatha, sa pead seda jätkama, mu kallis. Ma julgeksin isegi väita, et papüüruse materjal, millele see on kirjutatud, on täiesti... iidne," kortsutas Rachel kulmu.
  
  "Nagu muistsed 1800ndad?" küsis Nina.
  
  "Ei, mu kallis. Umbes tuhat aastat enne 1800-ndaid - iidne," rääkis Rachel ning tema silmad läksid üllatusest ja siirusest suureks. "Selliseid papüürusi leiate maailma ajaloomuuseumidest nagu Kairo muuseum!"
  
  Racheli huvist selle dokumendi vastu segaduses juhtis Agatha oma tähelepanu mujale.
  
  "Ja sellel olev luuletus on sama iidne?" - ta küsis.
  
  "Ei, üldse mitte. Tint pole pooltki nii pleekinud, kui oleks olnud, kui see oleks nii kaua aega tagasi kirjutatud. Keegi võttis selle ja kirjutas paberile, mille väärtusest tal aimugi polnud, mu kallis. Kust nad need said, jääb saladuseks, sest seda tüüpi papüürusid on vist muuseumides hoitud või... - naeris ta öeldu absurdsuse üle - need olid vist raamatukogu ajast kuskil hoiul. Aleksandriast. Vastupanu soovile naeruväärse avalduse peale valjusti naerda, kehitas Rachel lihtsalt õlgu.
  
  "Mis sõnad sa sellest ära võtsid?" küsis Nina.
  
  "Ma arvan, et see on prantsuse keeles. Nii et ma ei räägi prantsuse keelt..."
  
  "Pole midagi, ma usun," ütles Agatha kiiresti. Ta vaatas kella. "Oh jumal, vaata kellaaega. Nina, me jäime tädi Millie koduõhtusöögile hiljaks!
  
  Ninal polnud õrna aimugi, millest Agatha räägib, kuid ta võttis seda jama, et ta pidi kaasa mängima, et arutlusel kasvavat pinget leevendada. Ta arvas õigesti.
  
  "Oh kurat, sul on õigus! Ja kooki on veel vaja hankida! Rachel, kas sa tead mõnda head pagariäri, mis läheduses on?" küsis Nina.
  
  "Olime surma äärel," ütles Agatha, kui nad mööda peateed tagasi Thursosse sõitsid.
  
  "Pole kurat! Pean tunnistama, et eksisin. Grafoloogi palkamine oli väga hea mõte," rääkis Nina. "Kas saate tõlkida, mida ta tekstist kirjutas?"
  
  "Jah," ütles Agatha. "Sa ei räägi prantsuse keelt?"
  
  "Väga vähe. Olen alati olnud suur germaani keele fänn," muigas ajaloolane. "Mulle meeldisid mehed rohkem."
  
  "Kas tõesti? Kas eelistate saksa mehi? Ja Šoti kirjarullid häirivad teid?" Agatha märkas. Nina ei osanud aru saada, kas Agatha avalduses oli ähvardusi, kuid temaga võib see olla ükskõik milline.
  
  "Sam on väga ilus isend," naljatas ta.
  
  "Ma tean. Julgen öelda, et mul poleks midagi selle vastu, kui temalt arvustus saaks. Aga mida kuradit sa Davidis näed? Asi on rahas, eks? Raha peab olema," küsis Agatha.
  
  "Ei, mitte niivõrd raha, kuivõrd enesekindlus. Ja tema elukirg vist," rääkis Nina. Talle ei meeldinud, et teda sunniti nii põhjalikult uurima oma tõmmet Purdue vastu. Tegelikult tahaks ta pigem unustada, mis ta tema juures atraktiivseks pidas. Ta ei olnud kaugeltki turvaline, kui oli vaja oma kiindumust mehe vastu maha kirjutada, hoolimata sellest, kui ägedalt ta seda eitas.
  
  Ja Sam polnud erand. Ta ei andnud naisele teada, kas ta tahab temaga koos olla või mitte. Tema märkmete leidmine Trishi ja tema elu kohta kinnitas seda ning riskides südamevaluga, kui naine sellega silmitsi seisaks, jättis ta selle endale. Kuid sügaval sisimas ei saanud Nina eitada, et oli armunud Samisse, tabamatusse armukesse, kellega ta ei saanud olla koos kauem kui paar minutit.
  
  Ta süda valutas iga kord, kui ta mõtles nendele mälestustele tema elust Trishiga, kui väga ta teda armastas, tema väikesed veidrused ja kui lähedased nad olid - kui väga ta igatses teda. Miks peaks ta nende kooselust nii palju kirjutama, kui oleks edasi kolinud? Miks ta valetas talle, kui kallis naine talle oli, kui ta kirjutas salaja oode tema eelkäijale? Teadmine, et ta ei saa kunagi Trishiga mõõtu, oli löök, millega ta hakkama ei saanud.
  
  
  17. peatükk
  
  
  Perdue süütas tule, samal ajal kui Sam valmistas õhtusööki preili Maisie range järelevalve all. Tegelikult ta ainult aitas, kuid naine pani teda uskuma, et ta on kokk. Perdue astus poisiliku muigega kööki, jälgides, kuidas Sam tekitas kaost pidusöögi ettevalmistamisel.
  
  "Ta teeb sulle probleeme, kas pole?" küsis Perdue Maisie käest.
  
  "Mitte rohkem kui mu abikaasa, söör," pilgutas ta silma ja koristas ära kohad, kus Sam pelmeene valmistades jahu oli valanud.
  
  "Sam," ütles Perdue ja noogutas, et Sam temaga lõkke äärde ühineks.
  
  "Preili Maisie, ma kardan, et pean end köögikohustustest vabastama," teatas Sam.
  
  "Ärge muretsege, härra Cleave," naeratas ta. "Jumal tänatud," kuulsid nad teda köögist lahkudes ütlemas.
  
  "Kas olete selle dokumendi kohta juba uudiseid saanud?" - küsis Perdue.
  
  "Ei midagi. Ma arvan, et nad kõik arvavad, et ma olen hull, et ma räägin müüdist, aga ühest küljest on see hea. Mida vähem inimesi sellest teab, seda parem. Igaks juhuks, kui päevik on kuskil veel terve," rääkis Sam.
  
  "Jah, ma olen väga uudishimulik, mis see oletatav aare on," ütles Perdue neile šoti valades.
  
  "Muidugi on," vastas Sam veidi lõbustatult.
  
  "Asi pole rahas, Sam. Jumal teab, mul on sellest küllalt. Mul pole vaja raha eest koduseid säilmeid taga ajada, "ütles Perdue. "Ma olen tõesti sukeldunud minevikku, sellesse, mida maailm talletab peidetud kohtadesse, millest inimesed on liiga võhiklikud, et hoolida. Ma mõtlen, et me elame maal, mis on näinud kõige hämmastavamaid asju, elanud läbi kõige fantastilisemad ajastud. On tõesti midagi erilist leida Vana Maailma jäänuseid ja puudutada asju, mis teavad asju, mida me kunagi teada ei saa.
  
  "See on praeguse kellaaja jaoks liiga sügav, mees," tunnistas Sam. Ta jõi ühe sõõmuga pool klaasi oma šoti ära.
  
  "Lihtne," õhutas Perdue. "Sa tahad olla ärkvel ja teadlik, kui kaks daami tagasi tulevad."
  
  "Tegelikult pole ma selles täiesti kindel," tunnistas Sam. Perdue vaid muigas, sest tundis peaaegu samamoodi. Kuid kaks meest otsustasid Ninat ega tema tegevust kummagiga mitte arutada. Kummalisel kombel ei olnud Perdue ja Sami, Nina südame pärast rivaali, vahel kunagi halba verd, kuna mõlemal oli tema keha.
  
  Välisuks avanes ja sisse tormasid kaks poolmärjal naist. Mitte vihm ei ajanud neid edasi, vaid uudised. Pärast põgusat ülevaadet grafoloogi kabinetis toimunust tõrjusid nad ohjeldamatule soovile luuletust analüüsida ja meelitasid preili Maisie't, maitstes esimest korda tema suurepärase köögiga maitsvat rooga. Oleks ebamõistlik arutada uusi üksikasju tema või kellegi teise ees, et olla ohutuses.
  
  Pärast lõunasööki istusid nad neljakesi ümber laua, et aidata aru saada, kas märkmetes on midagi olulist.
  
  "David, kas see on sõna? Ma kahtlustan, et minu kõrgest prantsuse keele oskusest ei piisa," ütles Agatha kannatamatult.
  
  Ta vaatas Racheli vastikut käekirja, kuhu ta oli kopeerinud luuletuse prantsuskeelse osa. "Oh, see tähendab paganat ja see..."
  
  "Ära ole loll, ma tean seda," irvitas naine ja rebis mehelt lehe. Nina itsitas Perdue karistuse peale. Ta naeratas talle veidi häbelikult.
  
  Selgus, et Agatha oli tööd tehes sada korda ärrituvam, kui Nina ja Sam ette kujutasid.
  
  "Noh, helista mulle saksa sektsiooni, kui vajad abi, Agatha. "Ma lähen jooma teed," ütles Nina juhuslikult, lootes, et ekstsentriline raamatukoguhoidja ei võta seda labase märkusena. Aga Agatha ei pööranud prantsusekeelse osa tõlkimise ajal kellelegi tähelepanu. Teised ootasid kannatlikult ja ajasid juttu, samal ajal kui nad kõik olid uudishimust pakatavad. Äkitselt köhatas Agatha oma kõri puhtaks: "Olgu," nentis ta, "nii siin on kirjas: "Enne ristide vahetamist tulid paganlikest sadamatest vanad kirjatundjad, et hoida saladust Jumala madude eest. Serapis vaatas, kuidas tema sisikonda kanti. kõrbesse ja hieroglüüfid uppusid Ahmedi jala alla.
  
  Ta peatus. Nad ootasid. Agatha vaatas neile umbusklikult otsa: "Mis siis?"
  
  "See on kõik?" küsis Sam, riskides kohutava geeniuse pahameelega.
  
  "Jah, Sam, see on kõik," nähvas ta ootuspäraselt. "Miks? Kas sa lootsid ooperit?
  
  "Ei, see oli lihtsalt... tead... ma ootasin midagi kauem, kuna sul nii kaua aega läks..." alustas ta, kuid Perdue pööras oma õele selja, et veenda Sami salaja ettepanekuga jätkamast.
  
  "Kas te räägite prantsuse keelt, härra Cleave?" - ütles ta sarkastiliselt. Perdue sulges silmad ja Sam mõistis, et naine on solvunud.
  
  "Ei. Ei, ma ei tea. Mul kuluks igaveseks, enne kui midagi aru saan," püüdis Sam end parandada.
  
  "Mis kuradit on "Serapis?" Nina tuli talle appi. Tema kulmu kortsus tähendas tõsist uurimist, mitte lihtsalt tühi küsimust, mille eesmärk oli päästa Sami vanasõnade pallid siduritest.
  
  Nad kõik raputasid pead.
  
  "Vaadake seda Internetist," soovitas Sam ja enne kui ta sõnad otsa said, avas Nina oma sülearvuti.
  
  "Sain aru," ütles ta, kogudes teavet, et pidada lühike loeng. "Serapis oli paganlik jumal, keda kummardati peamiselt Egiptuses."
  
  "Kindlasti. Meil on papüürus, nii et loomulikult peab kuskil Egiptus olema," naljatas Perdue.
  
  "Igal juhul," jätkas Nina, "lühidalt... Millalgi neljandal sajandil Aleksandrias keelustas piiskop Theophilus igasuguse paganlike jumaluste kummardamise ja mahajäetud Dionysose templi all rüvetati ilmselt katakombi võlvide sisu. .. arvatavasti paganlikud säilmed," pakkus ta, "ja see ajas paganad Aleksandrias kohutavalt vihale."
  
  "Nii et nad tapsid värdja?" Sam koputas, lõbustades kõiki peale Nina, kes heitis talle terase pilgu, mis saatis ta tagasi nurka.
  
  "Ei, nad ei tapnud pätt, Sam," ohkas naine, "aga nad õhutasid mässu, et kätte maksta tänavatel. Kristlased osutasid aga vastupanu ja sundisid paganlikke usklikke leidma varjupaika Serapeumi, Serapise templisse, mis oli ilmselt imposantne ehitis. Nii nad barrikadeerisid end seal, võttes hea meelega mõned kristlased pantvangi.
  
  "Olgu, see selgitab paganlikke sadamaid. Aleksandria oli antiikmaailmas väga oluline sadam. Paganlikud sadamad said kristlasteks, eks?" Perdue kinnitas.
  
  "Selle järgi on see tõsi," vastas Nina. "Aga muistsed kirjatundjad, kes hoiavad saladust..."
  
  "Vanad kirjatundjad," märkis Agatha, "peavad olema preestrid, kes pidasid Aleksandrias ülestähendust." Aleksandria raamatukogu!"
  
  "Aga Alexandria raamatukogu põles Briti Columbias Boomfackis juba maani maha, kas pole?" - küsis Sam. Perdue pidi ajakirjaniku sõnavaliku üle naerma.
  
  "Minule teadaolevalt põletas Caesar selle ära, kui ta oma laevastiku põlema pani," nõustus Perdue.
  
  "Olgu, aga sellegipoolest oli see dokument ilmselt kirjutatud papüürusele, mis grafoloogi sõnul oli vana. Võib-olla ei hävitatud kõike. Võib-olla tähendab see, et nad varjasid seda Jumala madude - kristlike võimude - eest! hüüdis Nina.
  
  "See kõik on õiglane, Nina, aga mis on sellel pistmist 1800. aastate leegionäriga? Kuidas ta siia sobib?" Agatha mõtles selle peale. "Ta kirjutas selle, mis eesmärgil?"
  
  "Legend räägib, et üks vana sõdur rääkis päevast, mil ta nägi oma silmaga Vana Maailma hindamatuid aardeid, eks?" katkestas Sam. "Me mõtleme kullast ja hõbedast, kui peaksime mõtlema luuletuses olevate raamatute, teabe ja hieroglüüfide peale. Serapise sisikond peab olema templi sisikond, eks?"
  
  "Sam, sa oled kuradi geenius!" Nina kilkas. "See on kõik! Loomulikult vaadates, kuidas tema sisikond läbi kõrbe tiriti ja uppus... maeti... Ahmedi jalge alla. Üks vana sõdur rääkis egiptlasele kuulunud talust, kus ta oli näinud aaret. See pask maeti Alžeerias egiptlase jalge alla!
  
  "Täiuslik! Nii et vana prantsuse sõdur rääkis meile, mis see oli ja kus ta seda nägi. See ei ütle meile, kus ta päevik asub," tuletas Perdue kõigile meelde. Nad sattusid müsteeriumi nii sügavalt, et kaotasid jälile tõelise dokumendi, mida nad otsisid.
  
  "Ära muretse. See on Nina roll. saksa keeles, kirjutas noor sõdur, kellele ta päeviku kinkis," ütles Agatha nende lootust uuendades. "Meil oli vaja teada, mis see aare on - Aleksandria raamatukogu kirjed. Nüüd peame teadma, kuidas neid leida, muidugi pärast seda, kui oleme leidnud minu kliendi päeviku.
  
  Nina võttis aega prantsuse-saksa luuletuse pikema lõiguga.
  
  "See on väga keeruline. Palju koodsõnu. Ma kahtlustan, et sellega on rohkem probleeme kui esimesega," märkis ta mõnda sõna rõhutades. "Siin on palju sõnu puudu."
  
  "Jah, ma nägin seda. Näib, et see foto on aastate jooksul märjaks saanud või kahjustatud, kuna suur osa pinnast on kulunud. Loodan, et esialgne leht ei saanud samaväärselt kahjustatud. Aga anna meile sõnad, mis on alles, kallis," õhutas Agatha.
  
  "Pidage meeles, et see on kirjutatud palju hiljem kui eelmine," ütles Nina endale, et meenutada konteksti, milles ta selle tõlkima pidi. "Umbes sajandi algusaastatel, nii... umbes üheksateistkümnes. Peame need värvatud meeste nimed välja kutsuma, Agatha.
  
  Kui ta lõpuks saksakeelsed sõnad ära tõlkis, nõjatus ta kulmu kortsutades toolil tahapoole.
  
  "Kuuleme," ütles Perdue.
  
  Nina luges aeglaselt: "See on väga segane. Ta selgelt ei tahtnud, et keegi selle elus olles leiaks. Minu arvates pidi noorem leegionär olema 1900. aastate alguseks juba keskeas. Panin lihtsalt punktid sinna, kus sõnad puuduvad.
  
  
  Uus inimestele
  
  Mitte maa sees 680 kaksteist
  
  Jumala endiselt kasvav indeks sisaldab kahte kolmainsust
  
  Ja plaksutav Inglite kate... Erno
  
  ...on väga......hoidke seda
  
  ...... nähtamatu... Heinrich I
  
  
  "Ülejäänud osas on terve rida puudu," ohkas Nina ja viskas lüüasaades pastaka kõrvale. "Viimane osa on Rachel Clarke'i sõnul Wehneri nimelise mehe allkiri."
  
  Sam näris magusat kuklit. Ta kummardus üle Nina õla ja ütles täis suuga: "Mitte "Venus". See on "Werner", selge kui päev."
  
  Nina tõstis pea ja tõmbas silmi tema patroneeriva tooni peale, kuid Sam lihtsalt naeratas, nagu ta tegi, kui teadis, et on laitmatult tark: "Ja see on "Klaus". Klaus Werner, 1935.
  
  Nina ja Agatha vahtisid Sami täielikus hämmastunult.
  
  "Näed?" - ütles ta, osutades foto allserva. "1935. Kas te, daamid, arvasite, et see on leheküljenumber? Sest muidu on selle mehe päevik paksem kui piibel ja tal pidi olema väga pikk ja sündmusterohke elu.
  
  Perdue ei suutnud end enam tagasi hoida. Oma kamina juurest, kus ta veiniklaasiga vastu raami toetus, möirgas ta naerust. Sam naeris südamest koos temaga, kuid igaks juhuks eemaldus ta kiiresti Ninast. Isegi Agatha naeratas: "Ka mina oleksin tema ülbusest nördinud, kui ta meile palju lisatööd ei säästaks, kas olete nõus, dr Gould?"
  
  "Jah, ta ei ajanud seekord asja tuksi," kiusas Nina ja naeratas Samile.
  
  
  18. peatükk
  
  
  "Uus inimestele, mitte mullale. Nii et see oli uus koht, kui Klaus Werner 1935. aastal Saksamaale naasis või millal iganes ta tagasi tuli. Sam kontrollib leegionäride nimesid aastate 1900-1935 kohta," rääkis Nina Agate.
  
  "Aga kas on kuidagi võimalik teada saada, kus ta elas?" küsis Agatha küünarnukkidele toetudes ja peopesadega nägu varjates nagu üheksa-aastane tüdruk.
  
  "Mul on Werner, kes sisenes riiki 1914. aastal!" - hüüatas Sam. "Ta on nendele kuupäevadele kõige lähemal asuv Werner. Teised pärinevad aastatest 1901, 1905 ja 1948.
  
  "See võib ikkagi olla üks eelmistest, Sam. Kontrollige neid kõiki. Mida see 1914. aasta rullraamat ütleb? küsis Perdue Sami toolile nõjatudes, et sülearvutis olevat teavet uurida.
  
  "Paljud kohad olid siis uued. Jumal küll, Eiffeli torn oli siis noor. See oli tööstusrevolutsioon. Kõik on hiljuti ehitatud. Mis on 680 kaksteist?" Nina naeris. "Mul on peavalu".
  
  "Peab olema kaksteist aastat," ütles Perdue. "Ma mõtlen, et see viitab uuele ja vanale, seega ka eksistentsi ajastule. Aga mis on 680 aastat?
  
  "Muidugi on selle koha vanus, millest ta räägib," sõnas Agatha läbi kokkusurutud hammaste, keeldudes oma lõualuu mugavalt käest eemaldamast.
  
  "Olgu, see koht on 680 aastat vana. Kasvab ikka veel? Olen hätta jäänud. See ei saa kuidagi elus olla," ohkas Nina raskelt.
  
  "Võib-olla rahvaarv kasvab?" soovitas Sam. "Vaata, seal on kirjas "Jumala indeks", mis sisaldab "kaks kolmainsust" ja see on ilmselgelt kirik. See pole raske."
  
  "Kas sa tead, mitu kirikut Saksamaal on, Sam?" Nina naeratas. Oli selge, et ta oli selle kõige suhtes väga väsinud ja väga kannatamatu. Asjaolu, et teda painas õigel ajal miski muu, tema vene sõprade lähenev surm, võttis ta järk-järgult enda valdusesse.
  
  "Sul on õigus, Sam. Pole raske arvata, et me otsime kirikut, kuid vastus sellele, kumb peitub, on selles kindel, "kahe kolmainsuse" all. Igas kirikus on kolmainsus, kuid harva on teist kolmest," vastas Agatha. Ta pidi tunnistama, et ka tema oli luuletuse mõistatuslikud aspektid maksimaalselt läbi mõelnud.
  
  Pardue kummardus äkki Sami kohale ja osutas ekraanile, midagi Werneri numbri 1914 all. "Püüdis ta kinni!"
  
  "Kus?" Hüüdsid Nina, Agatha ja Sam üksmeelselt, olles läbimurde eest tänulikud.
  
  "Köln, daamid ja härrad. Meie mees elas Kölnis. Siin, Sam," tõmbas ta oma pisipildiga lausele alla, "kus on kirjas: "Klaus Werner, Kölni linnapea Konrad Adenaueri (1917-1933) juhitav linnaplaneerija".
  
  "See tähendab, et ta kirjutas selle luuletuse pärast Adenaueri vallandamist," virgutas Nina. Tore oli kuulda midagi tuttavat, mida ta teadis Saksamaa ajaloost. "1933. aastal võitis natsipartei Kölnis kohalikud valimised. Kindlasti! Varsti pärast seda muudeti sealne gooti kirik uue Saksa impeeriumi mälestusmärgiks. Kuid ma arvan, et härra Werner eksis kiriku vanuse arvutustes, andke või võtke paar aastat.
  
  "Keda huvitab? Kui see on õige kirik, siis on meil oma asukoht, inimesed! nõudis Sam.
  
  "Oota, lubage mul kaks korda veenduda, enne kui me sinna valmistumata läheme," ütles Nina. Ta sisestas otsingumootorisse "Kölni vaatamisväärsused". Tema nägu läks heledamaks, kui ta luges arvustusi Kölni katedraalist, Kölni katedraalist, linna tähtsaimast monumendist.
  
  Ta noogutas ja teatas ümberlükkamatult: "Jah, kuulge, Kölni katedraal on seal, kus asub Kolmekuninga pühamu. Vean kihla, et see on Werneri mainitud teine kolmainsus!
  
  Perdue tõusis kergendatult ohates: "Jumal tänatud, nüüd teame, kust alustada. Agata, tee ettevalmistusi. Ma kogun kõik, mida vajame, et see päevik katedraalist kätte saada.
  
  Järgmise päeva pärastlõunaks oli seltskond valmis Kölni sõitma, et näha, kas iidse mõistatuse lahendamine viib nad reliikviani, mida Agatha klient oli ihaldanud. Nina ja Sam hoolitsesid rendiauto eest, samal ajal kui perdulased varustasid oma parimaid ebaseaduslikke vidinaid juhuks, kui nende konfiskeerimist takistavad need tüütud turvameetmed, mille linnad olid oma monumentide kaitsmiseks kasutusele võtnud.
  
  Lend Kölni kulges tänu Purdue pardameeskonnale sündmustevaene ja kiirelt. Eralennuk, mille nad võtsid, ei kuulunud tema parimate hulka, kuid see polnud ka luksusreis. Seekord kasutas Perdue oma lennukit pigem praktilistel põhjustel kui instinkti pärast. Kölni-Bonni lennujaama kagusuunas väikesel maandumisribal pidurdas kerge Challenger 350 graatsiliselt. Ilm oli kohutav, mitte ainult lendamiseks, vaid ka üldiselt reisimiseks. Teed olid ootamatu tormi pealetungi tõttu märjad. Kui Perdue, Nina, Sam ja Agatha jõudsid läbi rahvahulga, märkasid nad reisijate haletsusväärset käitumist, kurtes nende arvates tavalise vihmase päeva raevu. Ilmselt ei öelnud kohalik prognoos haiguspuhangu intensiivsuse kohta midagi.
  
  "Jumal tänatud, et ma tõin kummisaapad," märkis Nina, kui nad lennujaama ületasid ja saabuvate saali väljapääsu poole suundusid. "See hävitaks mu saapad."
  
  "Aga see vastik jakijope teeks praegu head tööd, kas sa ei arva?" Agatha naeratas, kui nad kõndisid trepist alla esimesel korrusel kesklinna suunduva rongi S-13 piletikassasse.
  
  "Kes sulle selle kinkis? "Sa ütlesid, et see on kingitus," küsis Agatha. Nina nägi, kuidas Sam selle küsimuse peale kripeldas, kuid ta ei saanud aru, miks, kuna ta oli nii haaratud oma mälestustesse Trishist.
  
  "Renegaadi brigaadi ülem Ludwig Bern. See oli üks tema omadest," ütles Nina ilmse õndsusega. Ta meenutas Samile koolitüdrukut, kes minestas oma uuest poiss-sõbrast. Ta kõndis lihtsalt mõne jardi, soovides, et saaks kohe sigareti süüdata. Ta liitus Perduega piletiautomaadi juures.
  
  "Ta kõlab hämmastavalt. Teate, et need inimesed on teadaolevalt väga julmad, väga distsiplineeritud ja väga-väga töökad," rääkis Agatha asjalikult. "Tegin hiljuti nende kohta põhjaliku uurimistöö. Ütle mulle, kas selles mägikindluses on piinakambreid?
  
  "Jah, aga mul vedas, et ma seal vang ei olnud. Selgub, et ma näen välja nagu Berni surnud naine. Ma arvan, et sellised väikesed viisakused päästsid mu tagumikku, kui nad meid kinni püüdsid, sest ma kogesin oma kinnipidamise ajal nende loomade mainet omal nahal," rääkis Nina Agatale. Vägivaldset episoodi jutustades oli tema pilk kindlalt põrandal.
  
  Agatha nägi Sami reaktsiooni, nii masendunud kui see ka polnud, ja sosistas: "Kas see oli siis, kui nad Samile nii halvasti haiget tegid?"
  
  "Jah".
  
  "Ja sul on see vastik sinikas?"
  
  "Jah, Agatha."
  
  "Kutsid."
  
  "Jah, Agatha. Sa said õigesti aru. Seega oli üsna üllatav, et selle vahetuse juhataja kohtles mind inimlikumalt, kui mind üle kuulati... muidugi... pärast seda, kui ta ähvardas mind vägistamise... ja surmaga," rääkis Nina, olles sellest peaaegu lõbustatud. terve asi.
  
  "Lähme. Peame oma hosteli korda tegema, et saaksime veidi puhata, "ütles Perdue.
  
  Perdue mainitud hostel ei olnud see, mis tavaliselt meelde tuli. Nad tulid Trimbornstrassel trammist maha ja kõndisid järgmise poolteist kvartalit tagasihoidliku vana hoone juurde. Nina vaatas kõrgele neljakorruselise telliskivihoone poole, mis nägi välja nagu Teise maailmasõja aegse tehase ja hästi restaureeritud vana tornmaja rist. Sellel kohal oli vana maailma võlu ja tervitatav atmosfäär, kuigi see oli selgelt näinud paremaid päevi.
  
  Aknaid kaunistasid dekoratiivsed raamid ja aknalauad, samal ajal kui teisel pool klaasi võis Nina näha, kuidas keegi laitmatult puhaste kardinate tagant välja piilus. Kui külalised sisenesid, valdas neid väikeses pimedas kopitanud fuajees värskelt küpsetatud leiva ja kohvi lõhn.
  
  "Teie toad on üleval, herr Perdue," rääkis üks valusalt kena kolmekümnendates eluaastates mees Perduele.
  
  "Vielen dunk, Peter," naeratas Perdue ja astus kõrvale, et daamid saaksid trepist oma tuppa ronida. "Oleme Samiga ühes ruumis; Teises Nina ja Agata.
  
  "Jumal tänatud, et ma ei pea Davidi juurde jääma. Isegi praegu pole ta oma tüütut lobisemist unes lõpetanud," urgitses Agatha Ninat küünarnukiga.
  
  "Ha! Kas ta on seda alati teinud?" Nina muigas, kui nad oma kotte maapinnale sättisid.
  
  "Ma arvan, et sünnist saadik. Ta oli alati paljusõnaline, samal ajal kui ma vaikisin ja õpetasin talle erinevaid asju," naljatas Agatha.
  
  "Olgu, puhkame natuke. Homme pärastlõunal võime minna vaatama, mida katedraal pakub," teatas Perdue laialt sirutades ja haigutades.
  
  "Ma kuulen!" Sam nõustus.
  
  Viimase pilguga Ninale astus Sam koos Perduega tuppa ja sulges nende järel ukse.
  
  
  19. peatükk
  
  
  Agatha jäi maha, kui ülejäänud kolm Kölni katedraali läksid. Ta pidi jälgima nende selga venna tahvelarvutiga ühendatud jälgimisseadmetega ja nende identiteeti kolme käekellaga. Kasutades oma voodil olevat sülearvutit, logis ta sisse kohaliku politsei sidesüsteemi, et jälgida kõiki hoiatusi oma venna marodöörirühma kohta. Kui läheduses olid küpsised ja pudel kange musta kohviga, vaatas Agatha oma magamistoa lukustatud ukse taga ekraane.
  
  Nina ja Sam ei suutnud aukartusega silmi pöörata nende ees seisva gooti struktuuri tohutult jõult. See oli majesteetlik ja iidne, selle tornid ulatusid alusest keskmiselt 500 jala kõrgusele. Arhitektuur mitte ainult ei meenutanud keskaegseid torne ja teravaid eendeid, vaid eemalt vaadates tundus imelise hoone piirjoon ebaühtlane ja soliidne. Keerukus ületas kujutlusvõimet, midagi, mida oli vaja isiklikult näha, mõtles Nina, sest ta oli kuulsat katedraali varemgi raamatutest näinud. Kuid miski ei suutnud teda ette valmistada hingematvaks nägemuseks, mis jättis ta aukartusest värisema.
  
  "See on tohutu, kas pole?" Perdue naeratas enesekindlalt. "Näeb välja veelgi uhkem kui viimati siin viibides!"
  
  Ajalugu oli muljetavaldav isegi Kreeka templite ja Itaalia monumentide iidsete standardite järgi. Kaks torni seisid massiivselt ja vaikselt, osutades ülespoole, justkui pöörduksid nad Jumala poole; ja keskel ahvatles hirmutav sissepääs tuhandeid inimesi sisse tulema ja interjööri imetlema.
  
  "See on üle 400 jala pikk, kas sa suudad seda uskuda? Vaata seda! Ma tean, et oleme siin muudel eesmärkidel, kuid kunagi ei tee haiget hinnata Saksa arhitektuuri tõelist suurejoonelisust," ütles Perdue imetledes tugipunkte ja tornitorne.
  
  "Ma tahan näha, mis seal sees on," hüüatas Nina.
  
  "Ära ole liiga kannatamatu, Nina. Sa veedad seal palju tunde," meenutas Sam talle, pani käed rinnal risti ja naeratas liiga pilkavalt. Ta pööras nina üles ja irvitas, kui nad kolmekesi hiiglaslikule monumendile sisenesid.
  
  Kuna neil polnud aimugi, kus päevik võiks olla, soovitas Perdue temal, Samil ja Ninal lahku minna, et nad saaksid samal ajal katedraali eri osi uurida. Ta kandis endaga kaasas pliiatsisuurust laserpiiluklaasi, et koguda väljaspool kiriku seinu kuumasignaale, millesse tal võib-olla tuleb hiilida.
  
  "Püha kurat, see võtab meil päevi," ütles Sam pisut liiga valjult, kui tema hämmastunud silmad majesteetlikku kolossaalset hoonet uurisid. Inimesed pomisesid tema hüüatuse peale vastikult, kiriku sees mitte vähem!
  
  "Siis on parem sellega alustada. Kaaluda tuleks kõike, mis annab meile aimu, kus neid võidakse hoida. Meil kõigil on kellal teise pilt, nii et ärge kustuge. Mul pole jaksu päevikut ja kahte kadunud hinge otsida," muigas Perdue.
  
  "Oh, sa pidid seda lihtsalt niimoodi keerutama," naeris Nina. "Hiljem, poisid."
  
  Nad jagunesid kolme suunda, teeseldes, et olid seal lihtsalt vaatamisväärsuste nägemiseks, uurides samal ajal kõiki võimalikke vihjeid, mis võiksid viidata Prantsuse sõduri päeviku asukohale. Kellad, mida nad kandsid, toimisid suhtlusvahendina, et nad saaksid teavet vahetada, ilma et oleks vaja end iga kord uuesti kokku võtta.
  
  Sam rändas armulauakabelisse, korrates endamisi, et tegelikult otsib ta midagi, mis näeb välja nagu vana väike raamat. Ta pidi endale pidevalt rääkima, mida ta otsib, et mitte lasta end segada iga nurga taga leiduvatest religioossetest aaretest. Ta polnud kunagi olnud usklik ja loomulikult ei tundnud ta viimasel ajal midagi püha, kuid ta pidi järele andma skulptorite ja müürseppade oskustele, kes lõid tema ümber hämmastavaid asju. Uhkus ja austus, millega need tehti, tekitasid temas emotsioone ning peaaegu iga kuju ja ehitis vääris tema fotot. Sam ei olnud kaua aega olnud kohas, kus ta sai oma fotograafiaoskusi reaalselt kasutada.
  
  Nina hääl kostis läbi nende randmeseadmetega ühendatud kuulari.
  
  "Kas ma peaksin ütlema "hävitaja, hävitaja" või midagi sellist?" küsis ta kriuksuva signaali üle.
  
  Sam ei suutnud naeratada ja kuulis peagi, et Perdue ütles: "Ei, Nina. Ma kardan mõelda, mida Sam teeks, nii et räägi lihtsalt.
  
  "Ma arvan, et mul oli epifaania," ütles ta.
  
  "Päästke oma hinge oma aja arvelt, dr. Gould," naljatas Sam ja kuulis, kuidas naine toru teises otsas ohkas.
  
  "Mis lahti, Nina?" - küsis Perdue.
  
  "Ma vaatan lõunatorni kellasid ja leidsin selle brošüüri kõigi erinevate kellade kohta. Harjatornis on kell, mida nimetatakse Angeluse kellaks," vastas naine. "Mõtlesin, kas sellel on luulega midagi pistmist."
  
  "Kus? Plaksutavad inglid?" - küsis Perdue.
  
  "Noh, "Inglid" on kirjutatud suure "A"-ga ja ma arvan, et see võib olla nimi, mitte ainult viide inglitele, tead?" sosistas Nina.
  
  "Ma arvan, et sul on selles osas õigus, Nina," ütles Sam. "Kuulge, siin on kirjas "inglid plaksutavad". Keelt, mis ripub kella keskel, nimetatakse peksjaks, kas pole? Kas see võib tähendada, et päevik on Angelus Belli kaitse all?
  
  "Oh issand, sa mõtlesid selle välja," sosistas Perdue põnevil. Tema hääl poleks saanud Marieni kabelis, kus Perdue imetles Stefan Lochneri maali Kölni kaitsepühakutest selle gooti kujunduses, tunduda ärevamalt turistide seas, kes tunglesid Marieni kabelis. "Ma olen praegu St. Mary kabelis, aga kohtume minuga näiteks 10 minuti pärast Ridge Turreti baasis?"
  
  "Olgu, näeme seal," vastas Nina. "Sam?"
  
  "Jah, ma olen kohal niipea, kui saan sellest laest uue võtte. Pagan võtaks!" Ta nentis, samal ajal kui Nina ja Perdue kuulsid, kuidas Sami ümbritsevad inimesed tema avalduse peale uuesti õhku ahmivad.
  
  Vaateplatvormil kohtudes loksus kõik paika. Harjatorni kohal olevalt platvormilt oli näha, et väiksem kell võis väga hästi peita päevikut.
  
  "Kuidas kurat ta selle sinna sai?" - küsis Sam.
  
  "Pidage meeles, see mees Werner oli linnaplaneerija. Tõenäoliselt oli tal juurdepääs linna hoonete ja infrastruktuuri kõikvõimalikele nurkadele. Vean kihla, et seepärast valis ta Angelus Belli. See on väiksem, tagasihoidlikum kui peamised kellad ja keegi ei mõtleks siia vaadata," märkis Perdue. "Olgu, tuleme täna õhtul siia üles ja te saate meie ümber toimuval tegevusel silma peal hoida."
  
  "Agatha? Kas ronida siia üles?" Nina õhkas.
  
  "Jah, ta oli keskkoolis riiklikul tasemel võimleja. Kas ta ei öelnud sulle?" Perdue noogutas.
  
  "Ei," vastas Nina, olles sellest teabest täiesti üllatunud.
  
  "See seletaks tema kõhna keha," märkis Sam.
  
  "See on õige. Isa märkas varakult, et ta on liiga kõhn, et olla sportlane või tennisemängija, nii et ta tutvustas talle võimlemist ja võitluskunste, et aidata tal oma oskusi arendada," rääkis Perdue. "Ta on ka innukas ronija, kui saate ta arhiividest, laoruumidest ja raamaturiiulitest välja tuua." Dave Perdue naeris oma kahe kolleegi reaktsiooni üle. Mõlemad mäletasid selgelt Agathat saabastes ja rakmetega.
  
  "Kui keegi suudaks sellesse koletisesse hoonesse ronida, oleks see mägironija," nõustus Sam. "Mul on nii hea meel, et mind selle hulluse jaoks välja ei valitud."
  
  "Mina ka, Sam, mina ka!" Nina värises ja vaatas uuesti alla suure katedraali järsul katusel asuvale väikesele tornile. "Jumal, ainuüksi mõte siin seismisest tekitas minus ärevust. Ma vihkan kinniseid ruume, kuid kui me räägime, tekib minus kõrguse vastumeelsus.
  
  Sam tegi mitu fotot ümbritsevast piirkonnast, hõlmates enam-vähem ümbritsevat maastikku, et nad saaksid planeerida oma uurimist ja eseme päästmist. Perdue võttis välja oma teleskoobi ja uuris torni.
  
  "Tore," ütles Nina seadet silmadega uurides. "Mida kuradit see teeb?"
  
  "Vaata," ütles Perdue ja ulatas selle talle. "ÄRGE vajutage punast nuppu. Vajutage hõbedast nuppu."
  
  Sam kummardus ettepoole, et näha, mida ta teeb. Nina suu avanes pärani ja siis kaardusid ta huuled aeglaselt naeratuseks.
  
  "Mida? Mida sa näed?" Sam vajutas. Perdue naeratas uhkelt ja kergitas huvitatud ajakirjanikule kulmu.
  
  "Ta vaatab läbi seina, Sam. Nina, kas sa näed seal midagi ebatavalist? Kas midagi raamatu sarnast?" küsis ta temalt.
  
  "Nuppu pole, kuid ma näen ristkülikukujulist objekti, mis asub otse kellakupli ülaosas," kirjeldas ta, liigutades objekti torni ja kella otsast üles ja alla, et veenduda, et tal midagi kahe silma vahele ei jääks. "Siin".
  
  Ta ulatas need Samile, kes oli üllatunud.
  
  "Perdue, kas sa arvad, et mahutad selle varustuse minu kambrisse? Ma nägin pildistatava pinna läbi," kiusas Sam.
  
  Perdue naeris: "Kui sa käitud, siis ma ehitan sulle selle, kui mul aega on."
  
  Nina raputas nende nalja peale pead.
  
  Keegi kõndis temast mööda, tahtmatult ta juukseid sasides. Ta pöördus ümber ja nägi meest, kes seisis talle liiga lähedal ja naeratas. Ta hambad olid määrdunud ja näoilme jube. Ta pöördus, et haarata Sami käest, et anda mehele teada, et teda eskortitakse. Kui naine uuesti pöördus, oli ta kuidagi õhku kadunud.
  
  "Agatha, ma märgin eseme asukoha," ütles Perdue oma sideseadme kaudu. Hetk hiljem suunas ta oma silmaklaasi Angeluse kella suunas ja kostis kiire piiks, kui laser märkis salvestuseks Agatha ekraanil torni globaalset asukohta.
  
  Ninal oli vastik tunne selle vastiku mehe vastu, kes temaga hetk tagasi silmitsi seisis. Ta tundis endiselt tema kopitanud mantli lõhna ja närimistubaka lõhna tema hingeõhust. Tema ümber väikeses turistide seltskonnas sellist inimest polnud. Nina arvates, et see oli halb kohtumine ja ei midagi muud, otsustas ta selle mitte millekski oluliseks muuta.
  
  
  20. peatükk
  
  
  Hilistunniks pärast südaööd olid Perdue ja Agatha selleks puhuks riides. See oli kohutav öö puhanguliste tuulte ja sünge taevaga, kuid nende õnneks ei sadanud veel. Vihm oleks tõsiselt kahjustanud nende võimet massiivset konstruktsiooni skaleerida, eriti seal, kus torn asus, tabades korralikult ja ohtlikult nelja katuse tippu, mis omavahel risti moodustasid. Pärast hoolikat planeerimist ning turvariskide ja ajaliselt piiratud tõhususe kaalumist otsustasid nad hoonet väljastpoolt otse torni juurde mõõta. Nad ronisid läbi niši, kus lõuna- ja idaseinad kohtusid, ning kasutasid ronimise jalgade töö hõlbustamiseks väljaulatuvaid tugipuid ja kaarte.
  
  Nina oli närvivapustuse äärel.
  
  "Mis siis, kui tuul läheb veelgi tugevamaks?" küsis ta Agathalt, kõndides blondi raamatukoguhoidja ümber, kui ta mantli alla turvavöö kinnitas.
  
  "Kallis, sellepärast on meil turvaköied," pomises ta ja sidus kombinesooni õmbluse saabaste külge, et see millegi külge kinni ei jääks. Sam oli Perduega teisel pool elutuba ja kontrollis nende sideseadmeid.
  
  "Kas olete kindel, et teate, kuidas sõnumeid jälgida?" - küsis Agatha Ninalt, kellel oli baasi juhtimine, samal ajal kui Sam pidi katedraali peafassaadi vastas tänavalt vaatlejapositsiooni võtma.
  
  "Jah, Agatha. Ma ei ole tegelikult tehnikatark," ohkas Nina. Ta teadis juba varem, et ta ei peaks isegi püüdma end Agatha tahtmatute solvangute eest kaitsta.
  
  "Õige," naeris Agatha oma üleoleval moel.
  
  Tõsi, Perdue kaksikud olid maailmatasemel häkkerid ja arendajad, kes suutsid elektroonika ja teadusega manipuleerida nii, nagu teised inimesed oma kingi sidusid, kuid Ninal endalgi arukust puudu ei tulnud. Esiteks õppis ta oma metsikut tuju pisut kontrollima; vaid natuke, et Agatha veidrustega kohaneda. Kell 2.30 lootis meeskond, et valvurid on kas passiivsed või ei patrulli üldse, kuna oli teisipäeva õhtu kohutavate tuuleiilidega.
  
  Vahetult enne kella kolme öösel suundusid Sam, Perdue ja Agatha ukse juurde, Nina järgnes neile, et uks nende järel lukustada.
  
  "Palun olge ettevaatlikud, poisid," õhutas Nina uuesti.
  
  "Hei, ärge muretsege," pilgutas Perdue, "me oleme professionaalsed tülikad. Meil läheb hästi."
  
  "Sam," ütles ta vaikselt ja võttis vargsi tema kinnastega käe enda kätte, "tulge varsti tagasi."
  
  "Hoia meil silma peal, ah?" - sosistas ta, surudes oma otsaesise tema omale ja naeratades.
  
  Katedraali ümbritsevatel tänavatel valitses surmvaikus. Ainult tuule oigamine vilistas ümber hoonete nurkade ja raputas teeviitasid, samal ajal kui tema juhtimisel tantsisid mõned ajalehed ja lehed. Suure kiriku idaküljel olevate puude juurest lähenes kolm mustas riietust. Vaikses sünkroniseerimises seadsid nad oma sideseadmed ja jälgijad üles enne, kui kaks mägironijat valvsusest lahti murdsid ja monumendi kaguküljele ronima hakkasid.
  
  Kõik läks plaanipäraselt, kui Perdue ja Agatha suundusid ettevaatlikult mäeharja torni poole. Sam vaatas, kuidas nad järk-järgult mööda teravaid kaarte ülespoole liikusid, samal ajal kui tuul nende köisid virutas. Ta seisis puude varjus , kus tänavalatern teda ei näinud. Temast vasakul kuulis ta müra. Umbes kaheteistkümneaastane väike tüdruk jooksis õudusest nuttes mööda tänavat raudteejaama poole. Talle järgnesid halastamatult neli neonatside riietes alaealist pätti, kes karjusid tema peale igasuguseid roppusi. Sam ei teadnud kuigi palju saksa keelt, kuid ta teadis piisavalt, et teada saada, et neil polnud häid kavatsusi.
  
  "Mida kuradit nii noor tüdruk siin öösel teeb?" ütles ta endale.
  
  Uudishimu sai temast võitu, kuid ta pidi ohutuse tagamiseks paigale jääma.
  
  Mis on tähtsam? Reaalses ohus oleva lapse või kahe teie kolleegi heaolu, kelle jaoks seni kõik sujub?Ta võitles südametunnistusega. Krutke ära, ma vaatan selle üle ja tulen tagasi, enne kui Purdue isegi maha vaatab.
  
  Sam jälgis kiusajaid vargsi, püüdes valgusest eemale hoida. Ta ei kuulnud neid vaevu üle meeletu tormimüra, kuid ta nägi nende varje sisenemas katedraali taha raudteejaama. Ta liikus itta, kaotades seega silmist Perdue ja Agatha varjutaolised liikumised tugipostide ja gooti kivinõelte vahel.
  
  Nüüd ei kuulnud ta neid üldse, kuid jaamahoone varjus olles valitses sees siiski surmvaikus. Sam kõndis nii vaikselt kui suutis, kuid ta ei kuulnud enam noort tüdrukut. Tema kõhtu tekkis õõvastav tunne, kui ta kujutas ette, kuidas nad naisele järele jõuavad ja vaikima sunnivad. Või oleks nad võinud ta juba tappa. Sam raputas oma absurdse ülitundlikkuse endast välja ja jätkas kõndimist mööda platvormi.
  
  Tema selja taga kostis segavaid samme, mis olid liiga kiired, et ta ei saaks end kaitsta, ja ta tundis, kuidas mitmed käed teda põrandale surusid, kobades ja rahakotti otsides.
  
  Nagu raseeritud peaga deemonid, klammerdusid nad tema külge jubeda irve ja uute sakslaste vägivallahüüdega. Nende seas seisis üks tüdruk, kes paistis tema selja taha paistva politseijaoskonnahoone valge valguse taustal. Sam kortsutas kulmu. Lõppude lõpuks polnud ta väike tüdruk. Noor naine oli üks neist, kes meelitas pahaaimamatuid samaarlasi eraldatud piirkondadesse, kus tema pakk neid röövis. Nüüd, kui ta nägi tema nägu, märkas Sam, et ta oli vähemalt kaheksateist aastat vana. Tema väike noor keha reetis ta. Mitmed löögid ribidele jätsid ta kaitsetuks ja Sam tundis, et tema meelest kerkis tuttav mälestus Bodost.
  
  "Sam! Sam? Kas sinuga on kõik korras? Räägi minuga!" Nina karjus tema kõrvaklappi, kuid too sülitas välja suutäie verd.
  
  Ta tundis, kuidas nad tema kella sikutasid.
  
  "Ei ei! See pole kell! Sa ei saa seda! "karjus ta, hoolimata sellest, kas tema protestid veensid neid, et kell on talle palju väärt.
  
  "Ole vait, Scheiskopf!" tüdruk irvitas ja lõi Samile saapaga jalaga munandikotti, mistõttu ta kaotas hinge.
  
  Ta kuulis, kuidas pakk naeris, kui nad minema kõndisid ja kaebasid rahakotita turisti üle. Sam oli nii raevukas, et karjus lihtsalt meeleheitest. Igatahes ei kuulnud keegi midagi üle õues ulguva tormi.
  
  "Jumal! Kui loll sa oled, Cleve?" muigas ta lõualuu kokku surudes. Ta peksis rusikaga enda all olevat betooni, kuid ei suutnud veel tõusta. Tema alakõhus torkav valude oda muutis ta liikumatuks ja ta lootis ainult, et jõuk ei naase enne, kui ta saab jalule tõusta. Tõenäoliselt naasevad nad niipea, kui saavad teada, et nende varastatud kell ei suuda kellaaega öelda.
  
  Samal ajal olid Perdue ja Agatha struktuuris poole peal. Nad ei saanud endale lubada avastamise kartuses tuulekohinast rääkida, kuid Perdue nägi, et tema õe püksid jäid allapoole suunatud kivipaljandi külge kinni. Ta ei saanud jätkata ja tal polnud mingit võimalust anda köit, et oma asendit parandada ja jalg vähenõudlikust lõksust vabastada. Ta vaatas Perduele otsa ja viipas talle, et ta nööri läbi lõikaks, hoides tugevalt eenditest kinni, seistes väikesel serval. Ta raputas eriarvamusel tuliselt pead ja viipas rusikaga, et paluda tal oodata.
  
  Aeglaselt, olles väga ettevaatlik tormilise tuule suhtes, mis ähvardas nad kiviseintelt maha pühkida, asetas ta jalad ettevaatlikult hoone pragudesse. Ükshaaval laskus ta alla, liikudes allolevale suuremale astangule, et tema uus asukoht võimaldaks Agathale nöörile liikumisruumi, mida ta vajab pükste lahtivõtmiseks telliskivinurgast, kus need olid kinnitatud.
  
  Vabanedes ületas ta kehakaal lubatud piiri ja ta paiskus istmelt maha. Tema hirmunud kehast pääses karje, kuid torm neelas selle kiiresti alla.
  
  "Mis toimub?" Kõrvaklappidest oli kuulda Nina paanikat. "Agatha?"
  
  Perdue hoidis kammi kõvasti kinni, kus ta sõrmed ähvardasid tema raskusele järele anda, kuid ta võttis kokku jõudu, et hoida õde surnuks kukkumast. Ta vaatas talle alla. Ta nägu oli tuhakarva ja silmad pärani, kui ta üles vaatas ja tänulikult noogutas. Kuid Perdue vaatas temast mööda. Kohale tardunud, liikusid ta silmad ettevaatlikult mööda midagi tema all. Naise kulmukortsus küsis pilkavalt teavet, kuid mees raputas aeglaselt pead ja palus naisel vaid huultega vaikida. Sideseadme kaudu kuulis Nina, kuidas Perdue sosistas: "Ära liiguta, Agatha. Ära tee häält."
  
  "Oh mu jumal!" hüüdis Nina kodubaasist. "Mis seal toimub?"
  
  "Nina, rahune maha. Palun," oli kõik, mida ta kuulis Perdue staatilisest kõlarist ütlemas.
  
  Agatha närvid olid sees, mitte kauguse pärast, mille ta Kölni katedraali lõunaküljel rippus, vaid sellepärast, et ta ei teadnud, mida vend tema selja taga vaatas.
  
  Kuhu Sam läks? Kas nad haarasid ka tema kinni?" imestas Pardue, uurides allolevat ala Sami varju leidmiseks, kuid ta ei leidnud ajakirjanikust jälgegi.
  
  Agatha all tänaval jälgis Perdue kolme patrullivat politseinikku. Tugeva tuule tõttu ei kuulnud ta, mida nad rääkisid. Sama hästi oleksid nad võinud arutada pitsakatteid, mida ta teadis, kuid ta eeldas, et nende kohalolu oli Sam provotseerinud, vastasel juhul oleks nad praeguseks vaadanud. Ta pidi jätma oma õe tuulepuhangu käes ohtlikult kõikuma, kuni ta ootas, kuni nad kurvi keeravad, kuid nad jäid silma.
  
  Perdue jälgis nende arutelu tähelepanelikult.
  
  Järsku komistas Sam jaamast välja, näis selgelt purjus. Ohvitserid suundusid otse tema poole, kuid enne kui nad jõudsid temast kinni haarata, liikusid puude tumedast kattevarjust kiiresti välja kaks musta varju. Perdue hing jäi kurku, kui ta nägi, kuidas kaks rottweilerit politseile kallale ajasid, tõrjudes oma rühma mehed kõrvale.
  
  "Mida...?" - sosistas ta endamisi. Nii Nina kui Agata, üks karjus ja teine huuli liigutades, vastasid: "MIDA?"
  
  Sam kadus tänavakurvis varju ja ootas seal. Koerad olid teda varem jälitanud ja see ei olnud üks tema kõige meeldivamaid mälestusi. Nii Perdue kui ka Sam vaatasid oma jaoskondadest, kuidas politsei tulirelvad välja tõmbas ja tigedate mustade loomade peletamiseks õhku tulistas.
  
  Nii Perdue kui ka Agatha võpatasid, pigistades silmad kinni, kuna nende pihta sihitud hulkuvate kuulide plahvatus. Õnneks ei tabanud kivi ega nende õrna liha ükski lask. Mõlemad koerad haukusid, kuid ei liikunud edasi. Perdue mõtles, nagu oleks neid kontrollitud. Ametnikud kõndisid aeglaselt tagasi oma sõiduki juurde, et anda juhe loomakontrollile üle.
  
  Perdue tõmbas oma õe kiiresti seina poole, et ta leiaks stabiilse riista, ja ta viipas naisel vait jääda, asetades nimetissõrme tema huultele. Kui ta endale aluse leidis, julges ta alla vaadata. Tema süda hakkas kõrgusel ja tänavat ületamas politseid nähes metsikult peksma.
  
  "Liikume!" - sosistas Perdue.
  
  Nina oli vihane.
  
  "Ma kuulsin lasku! Kas keegi oskab mulle öelda, mis kurat seal toimub?" - karjus ta.
  
  "Nina, meiega on kõik korras. Lihtsalt väike takistus. Nüüd palun laske meil seda teha," selgitas Perdue.
  
  Sam taipas kohe, et loomad olid jäljetult kadunud.
  
  Ta ei saanud neile öelda, et nad ei räägiks com-is, kui alaealiste kurjategijate jõuk neid kuuleks, ja ta ei saanud ka Ninaga rääkida. Ühelgi neist kolmest polnud signaalihäirete vältimiseks mobiiltelefone, nii et ta ei saanud Ninale öelda, et temaga on kõik korras.
  
  "Oh, ma olen nüüd sügavas jamas," ohkas ta ja vaatas, kuidas kaks ronijat naaberkatuste harjale jõudsid.
  
  
  21. peatükk
  
  
  "Kas enne minekut on veel midagi, dr Gould?" küsis ööperenaine teiselt poolt ust. Tema rahulik toon kontrastis teravalt põneva raadiosaatega, mida Nina kuulas, ja see muutis Nina teistsugusesse meeleseisundisse.
  
  "Ei, tänan, see on kõik," hüüdis ta vastu, püüdes kõlada võimalikult vähem hüsteeriliselt.
  
  "Kui härra Perdue tagasi tuleb, öelge talle, et preili Maisie jättis telefonisõnumi. "Ta palus mul öelda, et ta toitis koera," küsis lihav sulane.
  
  "Ee... Jah, ma teen seda. Head ööd!" Nina teeskles rõõmsat meelt ja näris küüsi.
  
  Nagu ta ei hooliks sellest, et keegi pärast linnas juhtunut koera toidab. Idioot, urises Nina mõttes.
  
  Ta ei olnud Samist midagi kuulnud sellest ajast peale, kui ta kella pärast karjus, kuid ta ei julgenud kahte teist katkestada, kui nad juba kõiki meeli kasutasid, et kukkuda. Nina oli raevukas, et ta ei saanud neid politsei eest hoiatada, kuid see polnud tema süü. Neid raadiosõnumeid kirikusse ei saadetud ja nende juhuslik ilmumine ei olnud tema süü. Aga loomulikult kavatses Agatha talle selle kohta oma elujutluse pidada.
  
  "Kurat küll," otsustas Nina ja kõndis tooli juurde, et tuulepluus haarata. Fuajees olevast küpsisepurgist otsis ta E-type Jagi võtmed garaažis, mis kuulus Perdue pidu korraldanud majaomanikule Peterile. Töölt lahkudes lukustas ta maja ja läks katedraali edasist abi andma.
  
  
  * * *
  
  
  Harja ülaosas hoidis Agatha kinni katuse kaldus külgedest, millest ta neljakäpukil ületas. Perdue oli temast veidi ees, suundus torni poole, kus Angeluse kell ja selle sõbrad vaikides rippusid. Ligi tonni kaaluv kell ei saanud kiiresti ja suvaliselt suunda muutnud tormiste tuulte tõttu vaevalt nihkuda monumentaalkiriku keeruka arhitektuuri tõttu. Mõlemad olid hoolimata heast vormist täiesti kurnatud tõusu ebaõnnestumise ja peaaegu avastamise... või mahalaskmise adrenaliinilaksu tõttu.
  
  Nagu nihkuvad varjud, libisesid nad mõlemad torni, olles tänulikud selle all oleva tallipõranda ning väikese torni kupli ja sammaste lühiajalise turvalisuse eest.
  
  Perdue tõmbas püksisääre lahti ja võttis välja teleskoobi. Sellel oli nupp, mis ühendas tema varem salvestatud koordinaadid Nina ekraanil oleva GPS-iga. Kuid ta pidi oma otsas GPS-i aktiveerima, et veenduda, et kell tähistab täpset kohta, kuhu raamat oli peidetud.
  
  "Nina, ma saadan teiega ühenduse võtmiseks GPS-koordinaadid," ütles Perdue oma sideseadmes. Vastust pole. Ta üritas taas Ninaga kontakti luua, kuid vastust ei tulnud.
  
  "Mis siis nüüd? "Ma ütlesin sulle, et ta pole selliseks ekskursiooniks piisavalt tark, David," nurises Agatha oodates.
  
  "Ta ei tee seda. Ta ei ole idioot, Agatha. Midagi on valesti, muidu oleks ta vastanud ja sa tead seda," jäi Perdue endale kindlaks, sisimas aga kartis, et tema kauni Ninaga on midagi juhtunud. Ta proovis kasutada teleskoobi teravat nägemist, et käsitsi määrata, kus objekt asub.
  
  "Meil ei ole aega leinata probleeme, millega silmitsi seisame, nii et jätkame sellega, eks?" - ütles ta Agathale.
  
  "Vana kool?" - küsis Agatha.
  
  "Vana kool," naeratas ta ja lülitas laseri sisse, et kärpida, kus tema sihiku puhul ilmnes tekstuuri erinevuse anomaalia. "Võtame selle lapse ja kaoge siit kuradile."
  
  Enne kui Perdue ja tema õde jõudsid teele asuda, ilmus Animal Control alumisele korrusele, et aidata ametnikel hulkuvaid koeri otsida. Teadmata sellest uuest arengust, eemaldas Perdue edukalt ristkülikukujulise rauast seifi kaane küljelt, kuhu see oli asetatud enne metalli valamist.
  
  "Päris vaimukas, ah?" Agatha märkas, et tema pea oli küljele kallutatud, kui ta töötles inseneriandmeid, mida pidi olema kasutatud algsel valamisel. "Kes selle pauguti loomist juhtis, oli seotud Klaus Werneriga."
  
  "Või oli see Klaus Werner," lisas Perdue ja asetas keevitatud kasti oma seljakotti.
  
  "Kell on sajandeid vana, kuid seda on viimaste aastakümnete jooksul mitu korda välja vahetatud," ütles ta ja tõmbas käega üle uue valandi. "Seda oleks võinud teha kohe pärast Esimest maailmasõda, kui Adenauer oli linnapea."
  
  "David, kui sa lõpetad kella peale müksamise..." ütles ta õde juhuslikult ja osutas tänavale. All vedelesid mitmed ametnikud ja otsisid koeri.
  
  "Oh ei," ohkas Perdue. "Kaotasin kontakti Ninaga ja Sami seade läks peagi pärast ronimist välja. Loodan, et tal pole selle asjaga midagi pistmist."
  
  Perdue ja Agatha pidid väljas istuma, kuni tsirkus tänaval vaibus. Nad lootsid, et see juhtub enne koitu, kuid praegu istusid nad maha ootama ja vaatama.
  
  Nina suundus katedraali poole. Ta sõitis nii kiiresti kui suutis, ilma et oleks endale tähelepanu juhtinud, kuid ta kaotas pidevalt enesekindlust puhtast murest teiste pärast. Tunisstrasselt vasakule pöörates hoidis ta pilku kõrgetel tornikiivritel, mis tähistasid gooti kiriku asukohta, ja lootis, et leiab sealt ikka Sami, Perdue ja Agatha. Domklosteris, kus katedraal asus, sõitis ta palju aeglasemalt, et mootor lihtsalt sumiseda. Liikumine katedraali jalamil ehmatas teda ning ta vajutas kiiresti pidurit ja kustutas esituled. Agatha rendiautot polnud loomulikult kusagil näha, sest nad ei osanud arvatagi, et nad seal viibivad. Raamatukoguhoidja parkis auto mõne kvartali kaugusele, kust nad katedraali poole kõndima hakkasid.
  
  Nina vaatas, kuidas mundris võõrad inimesed seda piirkonda kammivad, otsides midagi või kedagi.
  
  "Tule nüüd, Sam. Kus sa oled?" - küsis ta vaikselt autovaikuses. Autot täitis ehtsa naha lõhn ja naine mõtles, kas omanik kavatseb naastes läbisõitu kontrollida. Pärast 15-minutilist kannatlikkust nimetas ohvitseride ja koerapüüdjate seltskond seda ööks ning naine nägi, kuidas neli autot ja kaubik sõitsid üksteise järel eri suundades minema kõikjale, kuhu nende vahetus nad sel ööl saatis.
  
  Kell oli peaaegu viis hommikul ja Nina oli väsinud. Ta võis vaid ette kujutada, kuidas ta sõbrad end praegu tunnevad. Juba ainuüksi mõte sellest, mis nendega juhtuda võib, tekitas temas hirmu. Mida politsei siin tegi? Mida nad otsisid? Ta kartis kurjakuulutavaid kujutluspilte, mida ta mõistus välja võlus - Agatha või Perdue kukkumist surnuks, kui ta oli tualetis, kohe pärast seda, kui nad käskisid tal vait olla; kuidas politsei oli seal korda taastamas ja Sami arreteerimas jne. Iga alternatiiv oli eelmisest halvem.
  
  Kellegi käsi tabas akent ja Nina süda jäi seisma.
  
  "Jeesus Kristus! Sam! Ma tapaksin su ära, kui ma sind elusalt nähes nii kergendust ei tunneks!" - hüüdis ta rinnast kinni hoides.
  
  "Kas nad on kõik kadunud?" küsis ta külmast tugevalt värisedes.
  
  "Jah, istuge maha," ütles ta.
  
  "Perdue ja Agatha on endiselt seal üleval, ikka veel idiootide lõksus seal all. Jumal, ma loodan, et nad pole seal veel ära külmunud. See oli kaua aega tagasi," rääkis ta.
  
  "Kus on teie sideseade?" ta küsis. "Ma kuulsin sind selle peale karjumas."
  
  "Mind rünnati," ütles ta otse.
  
  "Jälle? Kas sa oled löögimagnet või mis? "- ta küsis.
  
  "See on pikk jutt. Sina teeksid ka seda, nii et ole vait," õhkas ta ja hõõrus sooja hoidmiseks käsi kokku.
  
  "Kuidas nad teavad, et me siin oleme?" Nina mõtles valjusti, pöörates autot aeglaselt vasakule ja sõites ettevaatlikult kõikuva musta katedraali poole.
  
  "Ei tee. Peame lihtsalt ootama, kuni me neid näeme," soovitas Sam. Ta kummardus ettepoole, et vaadata läbi tuuleklaasi. "Mine kagu poole, Nina. See on koht, kus nad tõusid. Tõenäoliselt on nad..."
  
  "Nad tulevad alla," sekkus Nina, vaatas üles ja osutas kohale, kus kaks figuuri olid rippunud nähtamatud niidid ja libisesid järk-järgult alla.
  
  "Oh, jumal tänatud, nendega on kõik korras," ohkas naine ja heitis pea tahapoole ning sulges silmad. Sam tuli välja ja viipas neil istuda.
  
  Perdue ja Agatha hüppasid tagaistmele.
  
  "Kuigi ma pole liiga osaline roppuste suhtes, tahaksin lihtsalt küsida, mis kuradit seal juhtus?" Agatha karjus.
  
  "Vaata, see pole meie süü, et politsei kohale ilmus!" karjus Sam tagasi ja vaatas talle tahavaatepeeglist kulmu.
  
  "Purdue, kus rendiauto pargib?" küsis Nina, kui Sam ja Agatha asja kallale asusid.
  
  Perdue andis talle juhised ja ta sõitis aeglaselt läbi plokkide, samal ajal kui tüli autos jätkus.
  
  "Nõustun, Sam, sa tõesti jätsid meid sinna ilma hoiatamata, et uurisid tüdrukuga olukorda. Sa just lahkusid," vastas Perdue.
  
  "Viis või kuus perversset sakslast on mind peatanud, kui te ei pahanda!" Sam möirgas.
  
  "Sam," nõudis Nina, "jätke see maha. Sa ei kuule kunagi selle lõppu."
  
  "Muidugi mitte, dr Gould!" Agatha nähvas, suunates oma viha nüüd valele sihtmärgile. "Sa lihtsalt lahkusid baasist ja kaotasite meiega kontakti."
  
  "Oh, ma arvasin, et mul ei lubata seda tükki vaadata, Agatha. Mis, sa tahtsid, et saadaksin suitsusignaale? Pealegi polnud politseikanalites selle valdkonna kohta üldse midagi, nii et hoidke oma süüdistused kellegi teise eest! "- tõrjus tulise iseloomuga ajaloolane. "Teie kahe vastus oli, et ma peaksin vait olema. Ja sa peaksid olema geenius, aga see on põhiloogika, kallis!
  
  Nina oli nii vihane, et sõitis rendiautost Perdue peaaegu mööda ja Agatha pidi tagasi sõitma.
  
  "Ma viin Jaguari tagasi, Nina," soovitas Sam ja nad väljusid autost, et kohti vahetada.
  
  "Tuleta mulle meelde, et ma enam kunagi ei usaldaks teile oma elu," ütles Agatha Samile.
  
  "Kas ma pidin lihtsalt pealt vaatama, kuidas pättide kamp ühe noore tüdruku tapab? Sa võid olla külm, hoolimatu lits, aga ma sekkun, kui keegi on ohus, Agatha! Sam sisistas.
  
  "Ei, te olete hoolimatu, härra Cleave! Teie isekas halastamatus on kahtlemata teie kihlatu tapnud! " kiljatas ta.
  
  Koheselt langes nende nelja peale vaikus. Agatha solvavad sõnad tabasid Sami nagu oda tema südamesse ja Perdue tundis, et ta süda lööb vahele. Sam oli hämmeldunud. Sel hetkel ei olnud muud kui tuimus, välja arvatud rinnus, kus see valutas palju. Agatha teadis, mida ta oli teinud, kuid teadis, et on liiga hilja seda parandada. Enne kui ta proovida jõudis, andis Nina purustava löögi lõualuu, paiskudes oma kõrge keha sellise jõuga külili, et ta maandus põlvili.
  
  "Nina!" Sam hakkas nutma ja läks teda hoidma.
  
  Perdue aitas õe püsti, kuid ei asunud tema poolele.
  
  "Tule, lähme majja tagasi. Homme on veel palju teha. Jahtume kõik maha ja puhkame veidi," ütles ta rahulikult.
  
  Nina värises meeletult, sülg niisutas tema suunurki, kui Sam hoidis oma vigastatud kätt enda käes. Kui Perdue Samist möödus, patsutas ta rahustavalt tema kätt. Tal oli siiralt kahju ajakirjanikust, kes oli paar aastat tagasi näinud, kuidas tema elu armastus otse tema silme all näkku löödi.
  
  "Sam..."
  
  "Ei, palun, Nina. Pole vaja," ütles ta. Ta klaasistunud silmad vaatasid loiult ette, kuid ta ei vaadanud teed. Lõpuks keegi ütles seda. See, millest ta oli kõik need aastad mõelnud, süütundest, mille kõik temalt halastusest ära võtsid, oli vale. Lõpuks põhjustas ta Trishi surma. Tal oli vaja ainult seda, et keegi seda ütleks.
  
  
  22. peatükk
  
  
  Pärast mõnda väga ebamugavat minutit nende majja naasmise ja kella 6.30 hommikul magamamineku vahel muudeti magamamineku rutiini mõnevõrra. Nina magas diivanil, et Agathat vältida. Perdue ja Sam ütlesid üksteisele vaevu sõnagi, kui tuled kustusid.
  
  See oli nende kõigi jaoks olnud väga raske öö, kuid nad teadsid, et kui nad kavatsevad oletatava aarde leidmisega kunagi hakkama saada, peavad nad suudelma ja leppima.
  
  Tegelikult soovitas Agatha rendiautoga koju sõites võtta päevikut sisaldav seif ja toimetada see oma kliendile. Lõppude lõpuks palkas ta sellepärast Nina ja Sami endale appi ning kuna tal oli nüüd see, mida ta otsis, tahtis ta sellest kõigest loobuda ja põgeneda. Kuid lõpuks veenis vend teda vastupidises ja soovitas tal hommikuni jääda ja vaadata, kuidas asjad välja kukuvad. Perdue polnud seda tüüpi mees, kes loobuks müsteeriumi otsimisest ja lõpetamata luuletus äratas temas lihtsalt väsimatut uudishimu.
  
  Perdue hoidis kasti igaks juhuks endaga kaasas ja lukustas selle hommikuni oma teraskohvrisse - sisuliselt kaasaskantavasse seifi. Nii sai ta Agathat siin hoida ja takistada Ninal või Samil sellega põgenemast. Ta kahtles, kas Sam sellest hoolib. Sellest ajast peale, kui Agatha oli Trishi suhtes teravalt solvanud, oli Sam naasnud omamoodi süngesse ja melanhoolsesse meeleolu, kus ta keeldus kellegagi rääkimast. Kui nad koju jõudsid, läks ta duši alla ja läks siis otse voodisse, ei öelnud head ööd ega vaadanud isegi tuppa sisenedes Perduele otsa.
  
  Isegi kergemeelne kiusamine, millega Sam tavaliselt ei suutnud vastu panna, ei suutnud teda tegudele sundida.
  
  Nina tahtis Samiga rääkida. Ta teadis, et seekord ei paranda seks Trishi viimast rike. Tegelikult veenis ainuüksi mõte sellest, et ta ikka veel Trishi küljes ripub, teda veelgi enam, et ta ei tähendanud tema jaoks midagi võrreldes tema hilise kihlatuga. See oli aga kummaline, sest viimastel aastatel oli ta kogu selle kohutava asja suhtes rahulik olnud. Tema terapeut oli tema edusammudega rahul, Sam ise tunnistas, et ei tundnud Trishile mõeldes enam valu ja oli selge, et lõpuks oli ta leidnud mingi suletuse. Nina oli kindel, et neil on ühine tulevik, kui nad seda tahtsid, isegi läbi põrgu, kus nad käisid käsikäes läbi.
  
  Kuid nüüd kirjutas Sam täiesti ootamatult üksikasjalikke artikleid Trishist ja tema elust temaga. Lehekülgede järel kirjeldati asjaolude ja sündmuste kulminatsiooni, mis viisid nende kahe osaluseni selle saatusliku relvade salakaubaveo juhtumisse, mis muutis tema elu igaveseks. Nina ei suutnud ette kujutada, kust see kõik pärit oli, ja ta mõtles, mis oli Samile selle kärna üles korjanud.
  
  Emotsionaalse segaduse, teatud kahetsusega Agatha petmise pärast ja suurema segaduse tõttu, mida Perdue mõttemängud põhjustasid seoses tema armastusega Sami vastu, alistus Nina lõpuks lihtsalt oma mõistatustele ja lasi unerõõmul end haarata.
  
  Agatha tõusis hiljem üleval kui kõik teised, hõõrudes oma tuikavat lõualuu ja valutavat põske. Ta poleks iial arvanud, et keegi nii väike kui dr. Gould võib sellise löögi anda, kuid ta pidi tunnistama, et väike ajaloolane ei olnud see, keda füüsilise tegevuse peale suruda. Agathale meeldis aeg-ajalt oma lõbuks lähivõitluskunstiga tegeleda, kuid ta ei näinud kunagi seda lööki tulemas. See tõestas ainult seda, et Sam Cleave tähendas Nina jaoks palju, hoolimata sellest, kui palju ta püüdis seda alahinnata. Pikakasvuline blondiin läks alla kööki, et oma paistes näo jaoks jääd võtta.
  
  Kui ta pimedasse kööki sisenes, seisis külmkapi lambi nõrgas valguses pikem meesfiguur, mis langes pisut lahtisest uksest vertikaalselt tema meislitud kõhule ja rinnale.
  
  Sam vaatas üles varjule, mis ukseavast sisenes.
  
  Mõlemad tardusid kohe kohmetus vaikuses, vahtisid lihtsalt üllatunult teineteisele otsa, kuid kumbki ei suutnud teiselt pilku pöörata. Nad mõlemad teadsid, et oli põhjus, miks nad tulid samasse kohta samal ajal, kui teised olid ära. Parandusi oli vaja teha.
  
  "Kuulge, härra Cleave," alustas Agatha, hääl vaevu üle sosina, "mul on väga kahju, et lõin allapoole vööd." Ja see ei ole tingitud kehalisest karistusest, mida ma selle eest kannatasin.
  
  "Agatha," ohkas ta ja tõstis käe, et teda peatada.
  
  "Ei päriselt. Mul pole aimugi, miks ma seda ütlesin! Ma ei usu kategooriliselt, et see tõsi on!" - anus ta.
  
  "Kuule, ma tean, et olime mõlemad maruvihased. Sa oleks peaaegu surnud, hunnik Saksa idioote lõi mu jama, meid kõiki peaaegu arreteeriti... Ma saan aru. Me kõik olime lihtsalt üles pumbatud," selgitas ta. "Me ei avalda seda saladust, kui oleme lahus, mõistate?"
  
  "Sul on õigus. Kuid ma tunnen, et ma olen teile seda ütlemast täielik jama, sest ma tean, et see on teie jaoks valus koht. Ma tahtsin sulle haiget teha, Sam. Ma tahtsin. See on andestamatu," kurtis ta. Agatha Perduele ei olnud iseloomulik kahetsustunne või isegi oma ebakorrektse tegevuse selgitamine. Sami jaoks oli see märk sellest, et ta oli siiras, ja jällegi ei suutnud ta endale Trishi surma andestada. Kummalisel kombel oli ta viimased kolm aastat õnnelik olnud - tõeliselt õnnelik. Kusjuures ta arvas, et oli selle ukse igaveseks sulgenud, kuid võib-olla oli seepärast, et ta oli hõivatud Londoni kirjastaja jaoks oma memuaaride kirjutamisega, et vanad haavad teda ikkagi painasid.
  
  Agatha lähenes Samile. Ta märkas, kui atraktiivne ta tegelikult oli, kui tal polnud Perduega nii veidrat sarnasust - tema jaoks oli see just õige riistablokeerija. Naine põrutas teda vastu ja mees valmistas end soovimatuks läheduseks, kui naine temast mööda jõudis, et haarata vann rummi rosinajäätist.
  
  Hea, et ma midagi rumalat ei teinud, mõtles ta piinlikult.
  
  Agatha vaatas talle otse silma, nagu teaks, mida ta mõtleb, ja astus tagasi, et suruda külmunud anum oma sinikate haavadele. Sam muigas ja sirutas käe külmkapi ukses oleva heleda õllepudeli poole. Kui ta ust sulges ja valgusriba kustutas, et köök pimedusse uputada, ilmus ukseavasse kuju, siluett, mis oli nähtav ainult siis, kui söögituba oli valgustatud. Agatha ja Sam olid üllatunud, kui nägid Ninat parasjagu seal seismas ja püüdis näha, kes köögis on.
  
  "Sam?" - küsis ta enda ette pimedusse.
  
  "Jah, tüdruk," vastas Sam ja avas uuesti külmkapi, et näha teda koos Agathaga laua taga istumas. Ta oli valmis eelseisvasse tibuvõitlusse sekkuma, kuid midagi taolist ei juhtunud. Nina astus sõnagi lausumata lihtsalt Agatha juurde, osutades jäätisepurgile. Agata ulatas Ninale anuma külma veega ja Nina istus ja surus oma nahast sõrmikud vastu meeldivalt rahustavat jääanumat.
  
  "Ahh," oigas ta, silmad tagasi pesadesse pöörates. Nina Gouldil polnud kavatsust vabandada, Agatha teadis seda ja see oli hea. Ta oli pälvinud selle mõju Ninalt ja mingil kummalisel moel oli see tema süü eest palju tasuvam kui Sami graatsiline andestus.
  
  "Nii," ütles Nina, "kas kellelgi on sigaretti?"
  
  
  23. peatükk
  
  
  "Purdue, ma unustasin sulle öelda. Majaperenaine Maisie helistas eile õhtul ja palus mul teile teada anda, et ta andis koerale süüa," rääkis Nina Perdue, kui nad seifi garaaži teraslauale seadsid. "Kas see on millegi kood? Sest ma ei näe mõtet rahvusvaheliselt helistada, et teatada millestki nii tühisest.
  
  Perdue vaid naeratas ja noogutas.
  
  "Tal on kõige jaoks koodid. Issand jumal, sa peaksid kuulma tema valiku võrdlusi Dublini arheoloogiamuuseumist säilmete väljatoomisega või aktiivsete toksiinide koostise muutmisega..." Agatha lobises valjult, kuni vend katkestas.
  
  "Agatha, kas sa võiksid selle endale jätta? Vähemalt seni, kuni ma suudan selle läbimatu korpuse lahti murda, kahjustamata sees olevat.
  
  "Miks sa ei kasuta puhurit?" - küsis Sam ukselt garaaži sisenedes.
  
  "Peteril pole peale kõige elementaarsemate tööriistade," ütles Perdue, uurides teraskasti hoolikalt iga nurga alt, et teha kindlaks, kas seal on mingi nipp, võib-olla peidetud kamber või survepunkti meetod seifi avamiseks. Umbes paksu pearaamatu suurune, sellel polnud õmblusi ega nähtavat kaant ega lukku; tegelikult oli mõistatus, kuidas ajakiri üldse sellisesse värki sattus. Isegi Perdue, kes oli tuttav täiustatud ladustamis- ja transpordisüsteemidega, oli selle asja kujundusest hämmingus. Kuid see oli vaid teras, mitte ükski muu teadlaste leiutatud läbitungimatu metall.
  
  "Sam, mu spordikott on seal... Palun too mulle silmaklaas," palus Perdue.
  
  Kui ta aktiveeris IR-funktsiooni, sai ta kambri sisemust kontrollida. Väiksem ristkülik sees kinnitas salve suurust ja Perdue kasutas seadet, et märkida iga mõõtmispunkt skoobile, tagamaks, et laseri funktsioon jääks nende parameetrite piiridesse, kui ta kasutas seda karbi külje lõikamiseks.
  
  Kui see on punaseks seatud, lõikab laser, mis on nähtamatu, välja arvatud punane täpp selle füüsilisel märgil, mööda märgitud mõõtmeid laitmatu täpsusega.
  
  "Ära kahjusta raamatut, David," hoiatas Agatha selja tagant. Perdue klõpsas tema liigsete nõuannete peale ärritunult keelt.
  
  Õhukese suitsujoana liikus sulaterase õhuke oranž joon ühelt küljelt teisele, seejärel alla, kordades oma rada, kuni kasti tasasele küljele nikerdati täiuslik neljatahuline ristkülik.
  
  "Oodake nüüd, kuni see veidi jahtub, et saaksime teisele poole tõsta," märkis Perdue, kui teised kogunesid, kummardusid laua kohale, et saada parem ülevaade sellest, mis peaks selguma.
  
  "Pean tunnistama, et raamat on suurem, kui ma ootasin. Kujutasin ette, et see on tavaline asi nagu märkmik," rääkis Agatha. "Aga ma arvan, et see on tõeline pearaamat."
  
  "Ma tahan lihtsalt näha papüürust, millel see näib olevat," kommenteeris Nina. Ajaloolasena pidas ta selliseid muistiseid peaaegu pühaks.
  
  Sam hoidis oma kaamerat valmis, et salvestada raamatu suurus ja seisukord ning ka sees olev stsenaarium. Perdue avas lõigatud kaane ja leidis raamatu asemel pargitud nahkköites koti.
  
  "Mis kuramus see on?" - küsis Sam.
  
  "See on kood," hüüdis Nina.
  
  "Kood?" kordas Agatha lummatult. "Raamatukogu arhiivis, kus töötasin üksteist aastat, tegin nendega pidevalt koostööd, et viidata vanadele kirjatundjatele. Kes oleks võinud arvata, et Saksa sõdur kasutab koodeksit oma igapäevaste tegevuste salvestamiseks?
  
  "See on üsna tähelepanuväärne," ütles Nina aukartusega, kui Agatha selle hauast kinnaste kätega õrnalt eemaldas. Ta oli hästi kursis iidsete dokumentide ja raamatutega ning teadis iga tüübi haprust. Sam tegi päevikust pilte. See oli nii ebatavaline, kui legend oli ennustanud.
  
  Esi- ja tagakaaned olid valmistatud korgitammest, lamedad paneelid on silutud ja vahatatud. Kuuma raudvarda või samalaadse tööriista abil kõrvetati puit, et kirjutada Claude Hernault' nimi. See konkreetne kirjatundja, võib-olla Erno ise, polnud pürograafias sugugi vilunud, sest mitmel pool oli märgata söestunud kohti, kus oli liiga palju survet või kuumust rakendatud.
  
  Nende vahel moodustas koodeksi sisu papüüruse lehtede virn, millel vasakul polnud selgroogu, nagu tänapäeva raamatutel, vaid selle asemel oli nööride rida. Iga lips oli keermestatud läbi puuritud aukude puitpaneeli küljele ja lastud läbi papüüruse, millest suur osa oli kulumise ja vanuse tõttu ära rebitud. Siiski on raamatul enamikus kohtades leheküljed alles ja väga vähesed lehed on täiesti välja rebitud.
  
  "See on nii tähtis hetk," imestas Nina, kui Agatha lubas tal materjali paljaste sõrmedega puudutada, et tekstuuri ja vanust täielikult hinnata. "Mõelda vaid, need lehed on tehtud Aleksander Suurega samast ajastust pärit kätega. Vean kihla, et nad elasid üle ka Caesari piiramise Aleksandrias, rääkimata rullikute raamatuteks muutmisest.
  
  "Ajaloo nohik," kiusas Sam kuivalt.
  
  "Olgu, nüüd, kui oleme seda imetlenud ja nautinud selle iidset võlu, võiksime ilmselt liikuda edasi luuletuse ja ülejäänud vihjete juurde jackpotile," ütles Perdue. "See raamat võiks ajaproovile vastu pidada, aga ma kahtlen, et me seda suudame, nii et... pole sellist aega nagu praegu."
  
  Sami ja Perdue tuppa kogunesid nad neljakesi, et leida lehekülg, millest Agathal oli foto, et Nina saaks lootusrikkalt tõlkida sõnad, mis luuletuse ridadelt puudu jäid. Iga lehekülg oli prantsuse keeles kritseldatud kellegi poolt, kellel oli kohutav käsitsi kirjutamine, kuid Sam jäädvustas sellegipoolest iga lehe ja salvestas selle kõik oma mälukaardile. Kui nad enam kui kaks tundi hiljem lehe lõpuks leidsid, oli neljal uurijal hea meel näha, et kogu luuletus oli alles. Agata ja Nina innukalt lünki täita asusid selle kõik kirja panema, enne kui püüdsid tähendusi tõlgendada.
  
  "Nii," naeratas Nina rahulolevalt käed lauale kokku pannes, "tõlkisin puuduvad sõnad ja nüüd on meil täielik osa."
  
  
  "Uus inimestele
  
  Mitte maa sees 680 kaksteist
  
  Jumala endiselt kasvav indeks sisaldab kahte kolmainsust
  
  Ja plaksutavad Inglid varjavad Erno saladust
  
  Ja nendele kätele, mis seda hoiavad
  
  See jääb nähtamatuks isegi sellele, kes pühendab oma taaselustamise Henry I-le
  
  Kuhu jumalad saadavad tuld, kus palvetatakse
  
  
  "Erno mõistatus... hmm, Erno on päevik, prantsuse kirjanik," ütles Sam.
  
  "Jah, vana sõdur ise. Nüüd, kui tal on nimi, näeb ta vähem välja nagu müüt, kas pole? Perdue lisas, et näib olevat huvitatud sellest, mis varem oli immateriaalne ja riskantne.
  
  "Ilmselt on tema saladus aare, millest ta nii ammu rääkis," naeratas Nina.
  
  "Niisiis, kus iganes aare on, sealsed inimesed ei tea sellest?" küsis Sam kiiresti pilgutades, nagu ta alati tegi, kui üritas varese võimaluste pesa lahti harutada.
  
  "Õige. Ja see kehtib Henry I kohta. Mille poolest Henry I kuulus oli? Agatha mõtles valjusti, koputades pastakaga lõuga.
  
  "Henry Esimene oli keskajal Saksamaa esimene kuningas," ütles Nina. Ehk siis otsime tema sünnikohta? Või äkki tema võimukoht?"
  
  "Ei, oota. See pole veel kõik, "ütles Perdue.
  
  "Nagu mis?" küsis Nina.
  
  "Semantika," vastas ta koheselt, puudutades nahka oma prillide raami all. "See rida räägib "kellest, kes pühendab oma taassünni Henryle", nii et sellel pole midagi pistmist tegeliku kuningaga, vaid kellegagi, kes oli tema järeltulija või võrdles end mingil moel Henry I-ga.
  
  "Oh jumal, Purdue! Sul on õigus!" hüüatas Nina tunnustavalt tema õlga hõõrudes. "Kindlasti! Tema järeltulijad on ammu kadunud, välja arvatud võib-olla kauge liin, mis ei olnud Werneri elamise ajastul, Esimesel ja Teisel maailmasõjal, üldse oluline. Pidage meeles, et ta oli Teise maailmasõja ajal Kölni linnaplaneerija. See on tähtis".
  
  "Hästi. Huvitav. Miks?" Agatha nõjatus oma tavapärase kainestava tegelikkuse kontrolliga.
  
  "Sest ainus, mis Henryl mul Teise maailmasõjaga ühist oli, oli mees, kes uskus end olevat esimese kuninga - Heinrich Himmleri - reinkarnatsioon!" Nina peaaegu karjus oma ohjeldamatus elevuses.
  
  "Veel üks natside sitapea on esile kerkinud. Miks ma ei imesta?" Sam ohkas. "Himmler oli suur koer. Seda peaks olema lihtne välja mõelda. Ta ei teadnud, et tal see aare on, kuigi see oli tema käes või midagi taolist.
  
  "Jah, see on põhimõtteliselt see, mida ma sellest tõlgendusest saan," nõustus Perdue.
  
  "Niisiis kus ta oleks võinud hoida midagi, mille olemasolust ta ei teadnud?" Agatha kortsutas kulmu. "Tema maja?"
  
  "Jah," naeratas Nina. Tema põnevust oli raske ignoreerida. "Ja kus elas Himmler Kölni linnaplaneerija Klaus Werneri ajal?"
  
  Sam ja Agatha kehitasid õlgu.
  
  "Sir Herte Herren ja leedi," kuulutas Nina dramaatiliselt, lootes, et tema saksa keel on sel juhul täpne, "Wewelsburgi loss!"
  
  Sam naeratas tema särava avalduse peale. Agatha lihtsalt noogutas ja võttis veel ühe küpsise, samal ajal kui Perdue plaksutas kannatamatult käsi kokku ja hõõrus neid kokku.
  
  "Ma arvan, et te ometi ei keeldu, dr Gould?" küsis Agatha täiesti tühjalt kohalt. Perdue ja Sam vaatasid samuti teda uudishimulikult ja ootasid.
  
  Nina ei saanud salata, et teda paelus koodeks ja sellega seotud teave, mis ajendas teda jätkama millegi otsimisega, mis võiks olla täiesti sügav. Varem arvas ta, et teeb seekord targa asja; ei oleks enam metshane jahtimas, kuid nüüd, kui ta oli näinud järjekordset ajaloolist imet, kuidas ta ei saaks seda järgida? Kas ei tasunud riskida saada millestki suurest osa?
  
  Nina naeratas, lükates kõrvale kõik oma kahtlused ja otsustas, mida kood võib varjata. "Ma olen sees. Jumal aita mind. Ma olen sees."
  
  
  24. peatükk
  
  
  Kaks päeva hiljem leppis Agatha oma kliendiga kokku koodeksi üleandmises, mille jaoks ta palgati. Ninal oli raske lahku minna nii väärtuslikust tükist iidsest ajaloost. Kuigi ta oli spetsialiseerunud Saksa ajaloole, peamiselt Teise maailmasõjaga seonduvale, tundis ta suurt kirge kogu ajaloo vastu, eriti ajastute vastu, mis on nii tumedad ja Vanast maailmast kauged, et nendest on säilinud vähe ehtsaid säilmeid või mälestusi.
  
  Suur osa tõeliselt iidse ajaloo kohta kirjutatust on aja jooksul hävinud, rüvetatud ja hävitatud inimkonna soovist domineerida kõigi kontinentide ja tsivilisatsioonide üle. Sõda ja ümberasustamine on põhjustanud unustatud aegade väärtuslikest lugudest ja säilmetest saanud müüdid ja vaidlused. Siin oli ese, mis eksisteeris tegelikult ajal, mil väidetavalt maa peal kõndisid jumalad ja koletised, mil kuningad hingasid tuld ja kangelannad valitsesid terveid rahvaid üheainsa Jumala sõnaga.
  
  Tema graatsiline käsi silitas õrnalt väärtuslikku artefakti. Tema sõrmenukkidel olevad jäljed hakkasid paranema ja tema käitumises oli tunda kummalist nostalgiat, nagu oleks möödunud nädal olnud vaid udune unenägu, milles tal oli eesõigus tutvuda millegi sügavalt salapärase ja maagilisega. Tiwazi ruunitätoveering tema käel ulatus kergelt varruka alt välja ja ta meenutas veel ühte sarnast juhtumit, kui ta sukeldus pea ees põhjamaade mütoloogia maailma ja selle ahvatlevasse reaalsusesse meie päevil. Pärast seda pole ta tundnud nii tohutut imestust maailma mahamaetud tõdede üle, mis on nüüdseks muutunud naeruväärseks teooriaks.
  
  Ja ometi oli see siin, nähtav, käegakatsutav ja väga reaalne. Kes võiks öelda, et teised müütidesse kadunud sõnad pole usaldusväärsed? Kuigi Sam pildistas iga lehekülge ja jäädvustas vana raamatu ilu professionaalse efektiivsusega, leinas ta selle vältimatut kadumist. Kuigi Perdue pakkus, et ta tõlkib talle lugemiseks terve päeviku järjestikuste lehekülgede kaupa, polnud see sama. Sõnadest ei piisanud. Ta ei saanud sõnadega käsi panna iidsete tsivilisatsioonide jälgedele.
  
  "Issand, Nina, kas sa oled sellest asjast kinnisideeks?" - naljatas Sam, sisenedes tuppa, Agatha sabas. "Kas ma peaksin kutsuma vana preestri ja noore preestri?"
  
  "Oh, jätke ta rahule, härra Cleave. Sellesse maailma on jäänud üsna vähe inimesi, kes hindavad mineviku tõelist jõudu. Dr Gould, ma kandsin teie tasu üle," teatas Agatha Perdue talle. Tema käes oli spetsiaalne nahast kohver raamatu kandmiseks; see oli ülalt kinnitatud lukuga, mis sarnanes Nina vana koolikotiga, kui ta oli neljateistkümneaastane.
  
  "Aitäh, Agata," ütles Nina sõbralikult. "Loodan, et teie klient hindab seda sama palju."
  
  "Oh, ma olen kindel, et ta hindab kõiki vaeva, mille me raamatu tagasi saamiseks nägime. Kuid palun hoiduge fotode või teabe postitamisest," küsis Agatha Samilt ja Ninalt, "või öelge kellelegi, et olen andnud teile loa nende sisule juurde pääseda." Nad noogutasid nõustuvalt. Lõppude lõpuks, kui nad peaksid avaldama, milleni nende raamat viis, poleks vaja selle olemasolu paljastada.
  
  "Kus on David?" - küsis ta kotte kokku korjates.
  
  "Peetriga teises majas asuvas kontoris," vastas Sam, aidates Agathal ronimisvarustuse kotiga.
  
  "Olgu, ütle talle, et ma jätsin hüvasti, eks?" - ütles ta ega pöördunud konkreetselt kellegi poole.
  
  Kui kummaline perekond, mõtles Nina endamisi, vaadates, kuidas Agatha ja Sam trepist alla välisukse poole kadusid. Kaksikud pole teineteist ammu näinud ja nii nad lahku lähevad. Kurat, ma arvasin, et olen külm sugulane, aga need kaks lihtsalt... peavad olema seotud rahaga. Raha teeb inimesed rumalaks ja kurjaks.
  
  "Ma arvasin, et Agatha tuleb meiega," hüüdis Nina Purdue kohal olevalt balustraadilt, kui ta Peteriga fuajeesse suundus.
  
  Perdue vaatas üles. Peeter patsutas käele ja lehvitas Ninale hüvasti.
  
  "Wiedersechen, Peter," naeratas ta.
  
  "Arvan, et mu õde on läinud?" küsis Perdue, jättes paar esimest sammu vahele, et temaga ühineda.
  
  "Tegelikult just praegu. Ma arvan, et te pole lähedased," märkis ta. "Ta ei jõudnud ära oodata, kuni te hüvasti jätte?"
  
  "Sa tunned teda," ütles ta, hääles veidi kähe ja selgelt tunda vana kibedust. "Pole väga kiindunud isegi heal päeval." Ta vaatas Ninat tähelepanelikult ja ta silmad muutusid pehmemaks. "Teisest küljest olen ma väga kiindunud, arvestades klanni, kellest ma pärit olen."
  
  "Muidugi, kui sa poleks nii manipuleeriv värdjas," katkestas ta mehe. Tema sõnad ei olnud ülemäära karmid, kuid andsid edasi tema ausa arvamuse oma endisest kallimast. "Tundub, et sa sobid hästi oma klanniga, vanamees."
  
  "Kas me oleme valmis minema?" Sami hääl välisuksest leevendas pinget.
  
  "Jah. Jah, me oleme alustamiseks valmis. Palusin Peetril korraldada transport Burenisse ja sealt teeme lossis ringkäigu, et näha, kas leiame ajakirja sõnastusest mingit tähendust," rääkis Perdue. "Me peame kiirustama, lapsed. Palju kurja on teha!"
  
  Sam ja Nina vaatasid, kuidas ta kadus mööda koridori, mis viis kontorisse, kuhu ta oli jätnud oma pagasi.
  
  "Kas suudate uskuda, et ta pole ikka veel väsinud kogu maailma välja kaevamisest, et seda tabamatut auhinda otsida?" küsis Nina. "Huvitav, kas ta teab, mida elult otsib, sest ta on kinnisideeks aarete leidmisest, kuid sellest pole kunagi piisavalt."
  
  Sam, vaid mõne tolli tagapool, silitas ta juukseid õrnalt: "Ma tean, mida ta otsib. Kuid ma kardan, et see tabamatu tasu on ikkagi tema surm.
  
  Nina pöördus Sami poole vaatama. Tema ilme oli täis magusat kurbust, kui ta oma käe temast eemale tõmbas, kuid Nina haaras selle kiiresti kinni ja hoidis ta randmest kõvasti kinni. Ta võttis mehe käe enda kätte ja ohkas.
  
  "Oh, Sam."
  
  "Jah?" küsis ta, kui naine tema sõrmedega mängis.
  
  "Ma tahaksin, et te ka oma kinnisideest vabaneksite. Seal pole tulevikku. Vahel, ükskõik kui valus on tunnistada, et oled kaotanud, pead sa edasi liikuma," andis Nina talle õrnalt nõu, lootes, et ta võtab kuulda tema nõuandeid Trishi enda pealesurutud köidikute kohta.
  
  Ta nägi välja tõeliselt ahastuses ja tema süda ajas valutama, kui ta rääkis sellest, mida ta kartis kogu aeg tundnud. Ta oli olnud kauge sellest ajast, kui ta ilmsest tõmbest Berni vastu tundis, ja kui Perdue sündmuskohale naasis, oli kaugus Samist vältimatu. Ta soovis, et saaks kurdiks jääda, et see säästaks teda ülestunnistuse valust. Aga seda ta teadis. Ta kaotas Nina lõplikult.
  
  Ta silitas Sami põske õrna käega, puudutust, mida ta nii väga armastas. Kuid tema sõnad tegid talle hingepõhjani haiget.
  
  "Sa pead tal lahti laskma, muidu viib see sinu tabamatu unistus su surma."
  
  Ei! Sa ei saa seda teha!" Ta mõistus karjus, kuid ta hääl jäi vait. Sam tundis end selle lõplikkuses eksinud, eksinud kohutavasse tundesse, mille see tõi. Ta pidi midagi ütlema.
  
  "Õige! Kõik on valmis!" Perdue murdis peatatud emotsiooni hetke. "Meil pole palju aega lossi jõuda, enne kui see päevaks suletakse."
  
  Nina ja Sam järgnesid talle oma pagasiga sõnagi lausumata. Tee Wewelsburgi tundus igavikuna. Sam vabandas ja istus tagaistmele, ühendas kõrvaklapid telefoniga, kuulas muusikat ja teeskles uinumist. Kuid tema peas olid kõik sündmused segamini. Ta imestas, kuidas see juhtus, et Nina otsustas temaga mitte koos olla, sest tema teada polnud ta midagi teinud, et teda eemale tõugata. Lõpuks jäi ta muusika saatel magama ja loobus õndsalt muretsemast asjade pärast, mis ei olnud tema kontrolli all.
  
  Nad sõitsid suurema osa teest mööda E331 mugava kiirusega, et päeval lossi külastada. Nina võttis aega, et uurida ülejäänud luuletust. Nad jõudsid viimasele reale: "Kuhu jumalad saadavad tuld, kus palvetatakse."
  
  Nina kortsutas kulmu: "Usun, et asukoht on Wewelsburg, viimane rida peaks meile ütlema, kust lossis vaadata."
  
  "Võib olla. Pean tunnistama, et mul pole õrna aimugi, kust alustada. See on suurepärane koht... ja tohutu," vastas Perdue. "Ja natsiaegsete dokumentide puhul teame teie ja mina mõlemad, millise pettuse tasemeni nad võivad jõuda, ja ma arvan, et see on natuke hirmutav. Teisest küljest võime meid hirmutada või näha seda järjekordse väljakutsena. Lõppude lõpuks oleme mõned nende salajasemad võrgustikud juba varem alistanud, kes ütleb, et seekord me seda teha ei saa?
  
  "Soovin, et usuksin meisse sama palju kui sina, Perdue," ohkas Nina ja ajas kätega läbi juuste.
  
  Viimasel ajal oli ta tundnud soovi minna lihtsalt üles ja küsida temalt, kus Renata oli ja mida ta temaga tegi pärast seda, kui nad Belgias autoõnnetusest pääsesid. Ta pidi sellest teada saama - ja kiiresti. Nina pidi Aleksandri ja tema sõbrad iga hinna eest päästma, isegi kui see tähendas teabe hankimiseks tagasi Perdue voodisse hüppamist.
  
  Kui nad rääkisid, liikusid Perdue silmad pidevalt tahavaatepeegli poole, kuid ta ei võtnud kiirust maha. Paar minutit hiljem otsustasid nad Soestis midagi süüa tegema. Maaliline linn kutsus neid peateelt oma majade katuste kohal kõrguvate kirikutornide ja puudehunnikutega, mis langetasid oma rasked oksad all olevasse tiiki ja jõgedesse. Rahulikkus oli alati teretulnud ja Sam oleks olnud põnevil, kui teadis, et seal on süüa.
  
  Õhtusöögi ajal väljaspool omapärast kohvikut é linnaväljakul tundus Perdue eemalolev, isegi veidi ebaühtlane oma käitumisega, kuid Nina tegi seda õde nii ootamatult lahkumiseks.
  
  Sam nõudis, et prooviks midagi kohalikku, valides Pumpernickeli ja Zwiebelbieri, nagu soovitas väga rõõmsameelne turistide seltskond Kreekast, kellel oli sel varasel kellaajal raskusi sirgjoonel kõndimisega.
  
  Ja see veenis Sami, et see oli tema jook. Üldiselt oli vestlus kerge, valdavalt linna ilu teemal koos väikese annusega eluterve kriitikaga möödujate suhtes, kes kandsid liiga kitsaid teksaseid või neid, kes ei pea isikliku hügieeni järgimist vajalikuks.
  
  "Ma arvan, et meil on aeg lahkuda, inimesed," ägas Perdue, tõustes püsti laua tagant, mis oli nüüdseks täis kasutatud salvrätikuid ja tühje taldrikuid, kus olid laiali pillutud selle hämmastava peo jäänused. "Sam, sul pole seda kaamerat kotis ilmselt, eks?"
  
  "Jah".
  
  "Ma tahaksin teha pilti sellest romaani stiilis kirikust seal," küsis Perdue, osutades vanale kreemikale hoonele, millel on gooti hõngu ja mis pole pooltki nii muljetavaldav kui Kölni katedraal, kuid siiski väärib kõrglahutusega pilti.
  
  "Muidugi, söör," naeratas Sam. Ta suurendas pilti nii, et see kataks kogu kiriku kõrguse, hoolitsedes selle eest, et valgustus ja filtreerimine oleksid täpselt õiged, et kõik arhitektuuri pisidetailid oleksid märgatavad.
  
  "Aitäh," ütles Perdue ja hõõrus käsi. "Nüüd, lähme."
  
  Nina jälgis teda tähelepanelikult. Ta oli sama uhke mees, kuid temas oli midagi ettevaatlikku. Ta tundus pisut närviline või häiris teda midagi, mida ta ei tahtnud jagada.
  
  Purdue ja selle saladused. Sa hoiad alati kaarti varrukas, eks ole?" mõtles Nina, kui nad oma sõidukile lähenesid.
  
  Mida ta ei märganud, olid kaks noort punkarit, kes ajasid nende jälgedes ohutus kauguses, teeseldes, et nad vaatavad vaatamisväärsusi. Nad olid Perdue'd, Sami ja Ninat jälginud sellest ajast peale, kui nad peaaegu kaks ja pool tundi tagasi Kölnist lahkusid.
  
  
  25. peatükk
  
  
  Erasmusbrug sirutas oma luigekaela üleval lageda taeva poole, kui Agatha autojuht üle silla möödus. Ta oli Bonnis lennu hilinemise tõttu vaevu õigeks ajaks Rotterdami jõudnud, kuid ületas nüüd Erasmuse silda, mida tuntakse hellitavalt De Zwaani nime all kõvera valge pülooni kuju tõttu, mis oli tugevdatud seda üleval hoidvate kaablitega.
  
  Ta ei saanud hiljaks jääda, vastasel juhul oleks see tema konsultandikarjääri lõpp. Ta jättis oma vennaga vesteldes välja selle, et tema klient oli Jost Bloom, maailmakuulus ebaselgete esemete kollektsionäär. Pole juhus, et järeltulija avastas need oma vanaema pööningult. Foto kuulus hiljuti surnud antiigikaupmehe dokumentide hulka, kes kahjuks oli Agatha kliendi, Hollandi volikogu esindaja valel poolel.
  
  Ta teadis hästi, et töötas kaudselt Musta Päikese organisatsiooni kõrgete liikmete nõukogus, mis sekkus, kui ordul oli probleeme oma juhtimisega. Nad teadsid ka, kellega ta seotud on, kuid millegipärast oli mõlemal poolel neutraalne lähenemine. Agatha Purdue eraldas end ja oma karjääri oma vennast ning kinnitas nõukogule, et nad pole kuidagi seotud, välja arvatud nime poolest, mis on tema teose kõige kahetsusväärsem omadus. summaé.
  
  Mida nad aga ei teadnud, oli see, et Agatha oli palganud just need inimesed, keda nad Brügges taga otsisid, et omandada otsitav ese. See oli teatud mõttes tema kingitus oma vennale, et anda talle ja ta kolleegidele edumaa, enne kui Bloomi mehed lõigu dešifreerisid ja nende jälgedes leidsid, mida Wewelsburgi sisikonnas hoitakse. Muidu hoolis ta ainult iseendast ja ta tegi seda väga hästi.
  
  Tema juht sõitis Audi RS5-ga Piet Zwarti Instituudi parklasse, kus ta pidi kohtuma hr Bloomi ja tema abilistega.
  
  "Aitäh," ütles ta pahuralt ja ulatas juhile tema vaeva eest paar eurot. Tema kaasreisija nägi pahur välja, kuigi ta oli laitmatult riietatud professionaalse arhivaari ja haruldaste salajast teavet sisaldavate raamatute ja üldiselt ajalooliste raamatute ekspertkonsultandina. Ta lahkus, kui Agatha astus Willem de Kooningi akadeemiasse, linna peamisse kunstikooli, et kohtuda oma kliendiga kontorihoones, kus tema kliendi kontor oli. Pikakasvuline raamatukoguhoidja tõmbas oma juuksed stiilsesse kuklisse ja sammus mööda laia koridori pliiatsseeliku ülikonna ja kontsakingadega, mis on täielik vastand tühjale erakule, kes ta tõeliselt oli.
  
  Vasakpoolsest viimasest kabinetist, kus akende kardinad olid ette tõmmatud, nii et valgus vaevu sisse tungis, kuulis ta Bloomi häält.
  
  "Preili Perdue. Õigel ajal, nagu alati," ütles ta südamlikult ja ulatas mõlemad käed, et teda raputada. Härra Bloom oli viiekümnendates eluaastates äärmiselt atraktiivne, heleda punaka varjundiga heledate juustega, mis langesid pikkadesse salkudesse üle krae. Agatha oli rahaga harjunud, pärinedes naeruväärselt jõukast perekonnast, kuid ta pidi tunnistama, et härra Bloomi riided olid stiili tipptasemel. Kui ta poleks lesbi olnud, oleks ta võinud ta võrgutada. Ilmselt oli ta samal arvamusel, sest tema iharad sinised silmad uurisid teda tervitades avalikult naise kumerusi.
  
  Üks asi, mida ta hollandlaste kohta teadis, oli see, et nad polnud kunagi reserveeritud.
  
  "Arvan, et saite meie ajakirja kätte?" - küsis ta, kui nad tema laua vastaskülgedele maha istusid.
  
  "Jah, härra Bloom. Siinsamas," vastas naine. Ta asetas oma nahkkohvri ettevaatlikult poleeritud pinnale ja avas selle. Bloomi assistent Wesley sisenes kontorisse portfelliga. Ta oli oma ülemusest palju noorem, kuid riietevalikus sama elegantne. See oli teretulnud vaatepilt pärast nii palju arenemata riikides veedetud aastaid, kus sokkides meest peeti šikiks, arvas Agatha.
  
  "Wesley, palun anna daamile raha," hüüdis Bloom. Agatha pidas teda veidraks valikuks nõukogusse, kuna tegemist oli väärikate, eakate meestega, kellel polnud Bloomi isiksust ega dramaatikataju. Sellel mehel oli aga koht kuulsa kunstikooli direktorite nõukogus, nii et ta pidi olema veidi värvikam. Ta võttis portfelli noore Wesley käest ja ootas, kuni härra Bloom tema ostu üle vaatas.
  
  "Meeldiv," hingas ta aukartusega ja tõmbas kindad taskust välja, et eset puudutada. "Miss Perdue, kas te kavatsete oma raha kontrollida?"
  
  "Ma usaldan sind," naeratas ta, kuid tema kehakeel reetis tema ärevust. Ta teadis, et iga Musta Päikese liige, ükskõik kui ligipääsetav oma olemuselt, on ohtlik isik. Keegi Bloomi mainega, keegi, kes kõndis nõuga, kes ületas teisi ordu liikmeid, pidi olema olemuselt hirmutavalt kuri ja apaatne. Agatha ei lasknud sellel tõsiasjal kordagi meelest libiseda vastutasuks kõigi meeldivate asjade eest.
  
  "Sa usaldad mind!" hüüatas ta oma paksu hollandi aktsendiga, näides selgelt üllatunud. "Mu kallis tüdruk, ma olen viimane inimene, keda peaksite usaldama, eriti kui asi puudutab raha."
  
  Wesley naeris Bloomiga kaasa, kui nad vallatuid pilke vahetasid. Nad panid Agatha tundma end täieliku idioodina ja seejuures naiivsena, kuid ta ei julgenud käituda oma alandlikult. Ta oli väga karm ja nüüd oli ta uuel tasemel pätt, mis muutis tema solvangud teiste vastu nõrgaks ja lapsikuks.
  
  "See on siis kõik, härra Bloom?" - küsis ta alistuval toonil.
  
  "Vaata oma raha, Agatha," ütles ta järsku sügaval ja tõsisel häälel, samal ajal kui ta silmad tema omadesse süvenesid. Ta kuuletus.
  
  Bloom sirvis hoolikalt koodeksit, otsides lehekülge, millel oli foto, mille ta Agathale andis. Wesley seisis tema selja taga, vaatas üle õla, näis olevat sama süvenenud kirjutamisse kui tema õpetaja. Agatha kontrollis, kas makse, milles nad kokku leppisid, on paigas. Bloom vaatas teda vaikselt, pannes ta end kohutavalt kohmetuna tundma.
  
  "Kas see on kõik seal?" ta küsis.
  
  "Jah, härra Bloom," noogutas naine ja vaatas talle otsa nagu resigneerunud idioot. Just see pilk tekitas meestes alati huvi, kuid ta ei saanud sellega midagi ette võtta. Tema aju hakkas keerlema ja arvutama ajastust, kehakeelt ja hingamist. Agatha oli hirmunud.
  
  "Kontrollige alati juhtumit, kallis. Sa ei tea kunagi, kes üritab sind petta, eks?" hoiatas ta ja pööras tähelepanu tagasi koodeksile. "Räägi mulle, enne kui džunglisse jooksed..." ütles ta naisele otsa vaatamata, "kuidas sa selle reliikvia said?" Ma mõtlen, kuidas sul see õnnestus leida?"
  
  Tema sõnad panid ta vere külmaks.
  
  Ära aja seda tuksi, Agatha. Mängi lolli. Mängige lolli ja kõik saab korda, vaidles ta oma kivistunud, pulseerivas ajus. Ta kummardus ettepoole, pani käed korralikult süles kokku.
  
  "Loomulikult järgisin ma luuletuses olevaid juhiseid," naeratas ta, püüdes rääkida ainult nii palju, kui vaja. Ta ootas; siis kehitas õlgu: "Lihtsalt nii?"
  
  "Jah, söör," ütles ta teeseldud enesekindlusega, mis oli üsna veenev. "Sain just teada, et see oli Kölni katedraalis asuvas Inglikellas. Muidugi kulus mul üsna palju aega, et uurida ja arvata, enne kui sellest aru sain.
  
  "Tõesti?" ta muigas. "Mul on hea autoriteet, et teie intellekt ületab enamiku suurepäraseid mõistusi ja teil on hämmastav võime lahendada mõistatusi, nagu koodid ja muu sarnane."
  
  "Ma mängin ringi," ütles ta otse. Kuna tal polnud aimugi, millele ta vihjas, mängis ta seda otse ja neutraalselt.
  
  "Sa mängid ringi. Kas olete huvitatud sellest, mis teie venda huvitab?" küsis ta ja langetas silmad just luuletuse poole, mille Nina oli talle turso keelde tõlkinud.
  
  "Ma pole kindel, kas ma aru saan," vastas naine ja tema süda hakkas ebakindlalt pekslema.
  
  "Teie vend, David. Talle oleks midagi sellist meeldinud. Tegelikult on ta tuntud selle poolest, et ajab taga asju, mis talle ei kuulu," muigas Bloom sarkastiliselt, silitades luuletust oma kindas sõrme otsaga.
  
  "Ma kuulsin, et ta on rohkem maadeavastaja. Teisalt naudin siseruumides elamist palju rohkem. Ma ei jaga tema loomulikku kalduvust end ohtu seada," vastas naine. Tema venna mainimine pani teda juba oletama, et Bloom kahtlustas teda oma ressursside kasutamises, kuid ta võis bluffida.
  
  "Siis oled sa targem vend või õde," kuulutas ta. "Aga öelge mulle, preili Perdue, mis takistas teid edasi õppimast luuletust, mis ütleb selgelt rohkem kui see, et vana Werner klõpsis enne Erno päeviku peitmist oma vana Leica III peal?"
  
  Ta tundis Wernerit ja tundis Ernot. Ta teadis isegi, millist kaamerat sakslane tõenäoliselt kasutas, vahetult enne seda, kui ta Adenaueri ja Himmleri ajastul koodeksi peitis. Tema intelligentsus oli palju parem kui tema intelligentsus, kuid see ei aidanud teda siin, sest tema teadmised olid suuremad. Esimest korda elus sattus Agatha mõistusekonkurentsi nurka, sest ta polnud ette valmistatud uskumaks, et ta on enamikust targem. Võib-olla oleks loll mängimine kindel märk, et ta varjab midagi.
  
  "Ma mõtlen, mis takistaks teil sama asja tegemast?" ta küsis.
  
  "Aeg," ütles ta otsustaval toonil, mis meenutas tema tavalist enesekindlust. Kui ta kahtlustas teda reetmises, uskus naine, et peab kaastunnet tunnistama. See annaks talle põhjust arvata, et naine oli aus ja uhke oma võimete üle ega kartnud isegi temasuguste inimeste ees.
  
  Bloom ja Wesley vahtisid enesekindlat petturit, enne kui puhkesid kärarikkalt naerma. Agatha pole inimeste ja nende veidrustega harjunud. Tal polnud õrna aimugi, kas nad võtsid teda tõsiselt või naersid ta üle, et ta üritas kartmatu näida. Bloom kummardus koodeksi kohale, tema kuratlik atraktiivsus muutis ta oma võlude ees abituks.
  
  "Preili Perdue, te meeldite mulle. Tõsiselt, kui sa poleks Purdue, siis ma kaaluksin sind täiskohaga tööle võtmist," muigas ta. "Sa oled üks kuradima ohtlik präänik, kas pole? Selline ebamoraalsusega aju... Ma ei saa sind selle eest imetleda."
  
  Agatha ei otsustanud vastuseks midagi muud öelda, kui ainult tänuliku tunnustava noogutuse, kui Wesley pani Bloomi puhul koodeksi ettevaatlikult käest.
  
  Bloom tõusis püsti ja ajas ülikonna sirgu. "Preili Perdue, tänan teid teenuste eest. Sa olid iga senti väärt."
  
  Nad surusid kätt ja Agatha kõndis ukse poole, mida Wesley talle hoidis, kohver käes.
  
  "Pean ütlema, et töö sai tehtud hästi... ja rekordajaga," hõiskas Bloom heas tujus.
  
  Kuigi ta oli oma asjad Bloomiga lõpetanud, lootis ta, et on oma rolli hästi mänginud.
  
  "Aga ma kardan, et ma ei usalda sind," ütles ta naise selja tagant teravalt ja Wesley sulges ukse.
  
  
  26. peatükk
  
  
  Perdue ei öelnud midagi neile järgnenud auto kohta. Kõigepealt pidi ta välja selgitama, kas ta on paranoiline või olid need kaks tsiviilisikut, kes Wewelsburgi lossi vaatama läksid. Nüüd ei olnud õige aeg neile kolmele tähelepanu juhtida, eriti kuna nad tegid spetsiaalselt luuret, et osaleda ebaseaduslikus tegevuses ja leida see, millest Werner lossis rääkis. Hoone, mida kolmikud olid varem omal ajal külastanud, oli liiga suur, et nad ei saaks õnnemängu või ära arvata.
  
  Nina istus luuletust silmitsedes ja pöördus ootamatult oma mobiiltelefoniga Internetti, otsides midagi, mis tema arvates võiks olla asjakohane. Kuid mõni hetk hiljem raputas ta pettunud nurinaga pead.
  
  "Ei midagi?" - küsis Perdue.
  
  "Ei. "Kuhu jumalad saadavad tuld, kus palvetatakse" paneb mind mõtlema kirikule. Kas Wewelsburgis on kabel?" ta kortsutas kulmu.
  
  "Ei, nii palju kui mina tean, aga siis olin ainult SS-kindralite saalis. Nendes oludes ei tajunud ma tegelikult midagi teistmoodi," jutustas Sam paar aastat enne viimast visiiti ühest oma ohtlikumatest kaantest.
  
  "Ei kabelit, ei. Ei, kui nad just hiljuti muudatusi ei teinud, kuhu siis jumalad tule saadavad? - küsis Perdue, pöörates ikka veel silmi nende taga lähenevalt autolt. Viimati, kui ta Nina ja Samiga autos oli, olid nad tagaajamise ajal peaaegu surnud, mida ta ei tahtnud korrata.
  
  "Mis on jumalate tuli?" Sam mõtles hetke. Siis vaatas ta üles ja ütles: "Välk! Kas see võib olla välk? Mis pistmist on Wewelsburgil välguga?
  
  "Pagan jah, see võib väga hästi olla tuli, mille jumalad saadavad, Sam. Sa oled jumala kingitus... mõnikord," naeratas ta talle. Sami tabas tema hellus ootamatult, kuid ta tervitas seda. Nina uuris kõiki Wewelsburgi küla lähistel toimunud välgujuhtumeid. Beež 1978. aasta BMW sõitis neile ebamugavalt lähedale, nii lähedale, et Perdue nägi reisijate nägusid. Ta uskus, et tegemist on kummaliste tegelastega, keda võivad kõik professionaalid palganud spioonid või palgamõrvarid kasutada, kuid võib-olla teenis nende ebausutav kuvand just seda eesmärki.
  
  Autojuhil oli lühike mohikaanlasest soeng ja raske silmapliiats, tema elukaaslasel aga Hitleri soeng mustade traksidega õlgadel. Perdue ei tundnud kumbagi ära, kuid nad olid selgelt kahekümnendates.
  
  "Nina. Sam. Kinnitage turvavööd," käskis Perdue.
  
  "Miks?" - küsis Sam ja vaatas instinktiivselt tagaaknast välja. Ta vaatas otse Mauseri tünni, mille taga naeris füüreri psühhopaatiline kaksik.
  
  "Jeesus, nad tulistavad meid Rammsteinist! Nina, põlvita põrandale. Nüüd!" Sam karjus, kui tuim kuulide põrin tabas nende auto tagaosa. Nina kõverdus oma jalge juures oleva kindalaeka alla ja langetas pea, kui kuulid neile peale sadas.
  
  "Sam! Sinu sõbrad?" Perdue karjus, vajus sügavamale istmele ja lülitas käigukasti kõrgemale käigule.
  
  "Ei! Nad on rohkem nagu sinu sõbrad, natside reliikviakütt! Jumala eest, kas nad ei jäta meid kunagi rahule? urises Sam.
  
  Nina sulges lihtsalt silmad ja lootis, et ta ei sure telefonist kinni hoides.
  
  "Sam, haara silmaklaas! Vajutage kaks korda punast nuppu ja suunake see rooli taga olevale Irokeesile," möirgas Perdue ja sirutas istmete vahele pika pastaka.
  
  "Hei, vaata, kuhu sa selle neetud asja suunad!" Sam nuttis. Ta asetas kiiresti pöidla punasele nupule ja ootas kuulide klõpsude vahele pausi. Madal lamades liikus ta otse istme servale, ukse vastas, nii et nad ei osanud tema asendit ette näha. Koheselt ilmusid tagaakna nurka Sam ja teleskoop. Ta vajutas kaks korda punast nuppu ja vaatas, kuidas punane valgusvihk langes otse sinna, kuhu ta osutas - juhi otsaesisele.
  
  Hitler tulistas uuesti ja hästi sihitud kuul purustas Sami näo ees oleva klaasi, kandes ta üle šrapnellidega. Kuid tema laser oli juba piisavalt kaua suunatud mohikaanlasele, et tungida tema koljusse. Kiire kuumus lõikas juhi aju tema koljusse ja Perdue nägi tahavaatepeeglist hetkeks, kuidas tema nägu plahvatas tattvere ja tuuleklaasil luutükkide tükiks segamini.
  
  "Hästi tehtud, Sam!" - hüüatas Perdue, kui BMW pööras järsult teelt välja ja kadus üle mäeharja, mis muutus järsuks kaljuks. Nina pöördus ümber, kui kuulis, kuidas Sami ehmatavad hingetõmbed muutusid oigamiseks ja karjeteks.
  
  "Oh jumal, Sam!" - karjus ta.
  
  "Mis on juhtunud?" - küsis Perdue. Ta elavnes, kui nägi Sami peeglist veriste kätega näost kinni hoidmas. "Oh mu jumal!"
  
  "Ma ei näe midagi! Mu nägu põleb!" Sam karjus, kui Nina istmete vahele libises, et teda vaadata.
  
  "Las ma vaatan. Las ma vaatan!" - nõudis ta ja liigutas ta käed eemale. Nina püüdis Sami pärast paaniliselt mitte karjuda. Tema nägu lõikasid väikesed klaasikillud, millest mõned paistsid endiselt nahast välja. Kõik, mida ta tema silmis nägi, oli veri.
  
  "Kas sa suudad oma silmad lahti teha?"
  
  "Oled sa hull? Issand jumal, mu silmamunades on klaasikilde! nuttis ta. Sam polnud kaugeltki kidur inimene ja tema valulävi oli üsna kõrge. Kuuldes teda lapsena vingumist ja vingumist, muutusid Nina ja Perdue väga murelikuks.
  
  "Viige ta haiglasse, Perdue!" - ta ütles.
  
  "Nina, nad tahavad teada, mis juhtus, ja me ei saa endale lubada paljastamist. Tähendab, Sam tappis just mehe," selgitas Perdue, kuid Nina ei tahtnud sellest midagi kuulda.
  
  "David Perdue, vii meid kliinikusse niipea, kui me Wewelsburgi jõuame, või ma vannun jumala nimel...!" - sisistas ta.
  
  "See kaotaks oluliselt meie eesmärgi raisata aega. Näete, et meid juba aetakse taga. Jumal teab, kui palju tellijaid veel, kahtlemata tänu Sami meilile oma Maroko sõbrale," protesteeris Perdue.
  
  "Hei, persse!" Sam möirgas enda ees olevasse tühjusse. "Ma ei saatnud talle kunagi fotot. Ma pole kunagi sellele meilile vastanud! See ei tulnud minu kontaktidest, semu!
  
  Perdue oli hämmingus. Ta oli veendunud, et just nii pidi see välja lekkima.
  
  "Kes siis, Sam? Kes veel võiks sellest teada? - küsis Perdue, kui Wewelsburgi küla miil või paar eespool ilmus.
  
  "Agatha klient," ütles Nina. "Peab olema. Ainus, kes teab..."
  
  "Ei, tema kliendil pole aimugi, et keegi teine peale minu õe täitis seda ülesannet üksi," lükkas Nina Perdue teooria kiiresti ümber.
  
  Nina eemaldas ettevaatlikult Sami näolt väikesed klaasikillud, samal ajal kui ta teise käega tema nägu tassis. Tema peopesa soojus oli ainus mugavus, mida Sam tundis paljudest haavadest põhjustatud tohutu põletuse vastu ja ta verised käed toetusid ta põlvedele.
  
  "Oh, jama!" Nina ahmis äkki. "Grafoloog! Naine, kes dešifreeris Agatha käekirja! Mitte mingil juhul! Ta rääkis meile, et tema abikaasa oli maastikukujundaja, sest ta tegeles elamiseks väljakaevamistega.
  
  "Ja mida?" - küsis Perdue.
  
  "Kes kaevab elatist, Perdue? Arheoloogid. Uudis, et legend tegelikult avastati, ärataks sellise inimese huvi kindlasti, kas pole? "- esitas ta hüpoteesi.
  
  "Suurepärane. Mängija, keda me ei tunne. Just see, mida vajame," ohkas Perdue Sami vigastuste ulatust hinnates. Ta teadis, et vigastatud ajakirjanikule pole kuidagi võimalik arstiabi saada, kuid ta pidi nõudma või kaotama võimaluse teada saada, mida Wewelsberg varjas, rääkimata sellest, et teised jõuaksid neile kolmele järele. Sel hetkel, kui terve mõistus jahi põnevuse üle võttis, kontrollis Perdue, kas läheduses on meditsiiniasutus.
  
  Ta sõitis autoga sügavamale lossi vahetus läheduses asuva maja sissesõiduteele, kus praktiseeris teatud arst Johann Kurtz. Nad valisid nime juhuslikult, kuid see oli õnnelik juhus, mis viis nad kiire valega ainsa arsti juurde, kellel oli aeg alles kell 15.00. Nina rääkis arstile, et Sami vigastuse põhjustas kalju kukkumine, kui nad sõitsid läbi ühe mäekuru teel Wewelsburgi vaatamisväärsustega tutvuma. Ta ostis selle. Kuidas ta ei saanud? Nina ilu jahmatas selgelt kodust praktikat juhtinud kohmakat keskealist kolme lapse isa.
  
  Samal ajal kui nad Samit ootasid, istusid Perdue ja Nina ajutises ootesaalis, mis oli ümberehitatud veranda, mis oli kaetud suurte avatud akendega, millel olid ekraanid ja tuulekellad. Sellest kohast voolas läbi mõnus tuul, nende jaoks väga vajalik tükk rahu. Nina jätkas katsetamist, mida ta välguvõrdluses kahtlustas.
  
  Perdue võttis üles väikese tahvelarvuti, mida ta sageli kasutas kauguste ja alade vaatlemiseks, ning voltis selle ühe sõrmeliigutusega lahti, kuni sellel oli näha Wewelsburgi lossi piirjooni. Ta seisis ja vaatas aknast lossi, näiliselt uuris oma aparaadiga kolmetahulist ehitist, jälgis tornide jooni ja võrdles matemaatiliselt nende kõrgusi, juhuks kui neil oleks vaja teada.
  
  "Perdue," sosistas Nina.
  
  Ta vaatas teda ikka veel eemaloleva pilguga. Ta viipas mehele enda kõrvale istuma.
  
  "Vaadake siit, 1815. aastal süttis välgulöögist lossi põhjatorn põlema ja siin lõunatiivas oli kuni 1934. aastani pastoraat. Arvan, et kuna see räägib Põhjatornist ja ilmselt lõunatiivas pakutavatest palvetest, siis üks ütleb meile asukoha, teine kuhu minna. Põhjatorn, üles."
  
  "Mis on Põhjatorni tipus?" - küsis Perdue.
  
  "Ma tean, et SS kavatses selle kohale ehitada teise saali, nagu SS-kindralite saal, kuid ilmselt ei ehitatud seda kunagi," meenutas Nina oma kunagi kirjutatud väitekirja SS-i müstikast ja kinnitamata plaanidest kasutada torn rituaalide jaoks.
  
  Perdue mõtiskles seda hetke oma peas. Kui Sam arstikabinetist lahkus, noogutas Perdue. "Olgu, ma näksin natuke. See on lahendusele kõige lähemal. Põhjatorn on kindlasti õige koht."
  
  Sam nägi välja nagu haavatud sõdur, kes oli just Beirutist naasnud. Tema pea pandi sidemega, et antiseptilist salvi järgmise tunni jooksul näol püsiks. Silmakahjustuse tõttu andis arst talle tilgad, kuid järgmisel päeval ei näe ta korralikult.
  
  "Seega on minu kord juhtida," naljatas ta. "Wielen dank, härra doktor," ütles ta väsinult kõige halvema saksa aktsendiga, mis sakslasel kunagi oli olnud. Nina itsitas omaette, pidades Sami üliarmsaks; nii haletsusväärne ja oma sidemetes krimpsus. Ta tahaks teda suudelda, kuid mitte sel ajal, kui ta oli Trishist kinnisideeks, lubas ta endale. Ta lahkus jahmunud perearsti juurest lahke hüvastijätu ja käepigistusega ning kolmik suundus autosse. Läheduses ootas neid iidne hoone, mis oli hästi säilinud ja ääreni täis kohutavaid saladusi.
  
  
  27. peatükk
  
  
  Perdue korraldas igaühele neist hotellitoad.
  
  Oli kummaline, et ta ei olnud Samiga nagu tavaliselt, sest Nina oli kõik tema privileegid endaga kaasa võtnud. Sam mõistis, et tahab üksi olla, kuid küsimus oli, miks. Perdue oli pärast Kölni majast lahkumist tõsisemalt käitunud ja Sam ei arvanud, et Agatha äkiline lahkumine oli sellega seotud. Nüüd ei saanud ta seda Ninaga hõlpsalt arutada, sest ta ei tahtnud, et naine muretseks millegi pärast, mis ei pruugi olla midagi.
  
  Vahetult pärast nende hilist lõunasööki eemaldas Sam sidemed. Ta keeldus muumiana mähituna lossis ringi käimast ja olema kõigi muuseumist ja ümbritsevatest hoonetest läbi käinud välismaalaste naerualuseks. Olles tänulik, et tal päikeseprillid kaasas olid, suutis ta vähemalt varjata oma silmade vastikut seisundit. Valged tema iiriste ümber olid tumeroosad ja põletik oli muutnud ta silmalaud marjaks ära. Kogu tema näos paistsid väikesed lõiked erkpunasena, kuid Nina veenis teda, et ta lubaks tal kriimustustele veidi meikida, et need vähem märgatavaks muuta.
  
  Aega oli täpselt nii palju, et külastada lossi ja vaadata, kas nad leiavad üles selle, millest Werner rääkis. Perduele ei meeldinud arvata, kuid seekord polnud tal valikut. Nad kogunesid SS-kindralite saali ja pidid sealt välja selgitama, mis silma paistis, kui midagi ebatavalist neid üldse tabas. See oli vähim, mida nad teha said, enne kui nende jälitajad, kes loodetavasti olid kitsenenud kahe Rammsteini kloonini, millest nad olid vabanenud, neist möödusid. Küll aga on need kellegi poolt saadetud ja see keegi saadaks rohkem lakeid asemele.
  
  Kui nad sisenesid kaunisse kolmnurksesse linnusesse, meenus Ninale kiviseinad, mida oli nii palju kordi ehitatud, kui hooneid lammutati, ehitati uuesti, lisati ja torneti kogu minevikus, alates 9. sajandist. See jäi Saksamaa üheks kuulsamaks lossiks ja eriti armastas ta selle ajalugu. Need kolm suundusid otse Põhjatorni, lootes leida, et Nina teooria on usaldusväärne.
  
  Sam nägi vaevu korralikult. Tema nägemine oli muudetud nii, et ta nägi peamiselt objektide piirjooni, kuid muidu oli kõik endiselt udune. Nina võttis ta käest ja juhtis teda, veendudes, et ta ei komistaks mööda lugematuid astmeid hoones.
  
  "Kas ma võin teie kaamerat laenata, Sam?" küsis Perdue. Teda lõbustas, et peaaegu olematu visiooniga ajakirjanik otsustas teeselda, et suudab interjööri siiski pildistada.
  
  "Kui soovid. Ma ei näe neetud asja. Mõttetu on isegi proovida," kurvastas Sam.
  
  Kui nad sisenesid SS Obergruppenführer Halli ehk SS-kindralite saali, tõmbus Nina hallile marmorpõrandale maalitud kujundust nähes kripeldama.
  
  "Ma soovin, et saaksin selle peale sülitada ilma tähelepanu äratamata," naeris Nina.
  
  "Mille peal?" - küsis Sam.
  
  "See neetud märk, mida ma nii väga vihkan," vastas naine, kui nad ületasid tumerohelist päikeseratast, mis kujutas Musta Päikese ordu sümbolit.
  
  "Ära sülitage, Nina," soovitas Sam kuivalt. Perdue juhtis teed, taaskord unistades. Ta võttis Sami kaamera kätte, peites teleskoobi käe ja kaamera vahele. IR-režiimile seatud luukklaasi kasutades skaneeris ta seinu, et leida seal peidetud esemeid. Termopildistamise režiimis ei leidnud ta soojussignatuure kontrollides midagi peale temperatuuri kõikumiste müüritise järjepidevuses.
  
  Kui enamik külastajaid tundis huvi lossihoovis endises SS-vahimajas asuva Wewelsburgi 1933-1945 mälestusmärgi vastu, siis kolm kolleegi otsisid usinalt midagi erilist. Mis see oli, nad ei teadnud, kuid Nina teadmisega, eriti Saksamaa ajaloo natsiajastu kohta, suutis ta aru saada, kui miski oli SS-i vaimseks keskuseks paigast ära.
  
  Nende all asus kurikuulus võlv ehk gruft - hauataoline ehitis, mis oli süvistatud torni vundamenti ja meenutas Mükeene kuppelhaudasid. Algul arvas Nina, et mõistatuse võivad lahendada seniidi all olevas svastikul olevas vajunud ringis kummalised äravooluavad, mille kuplil oli haakrist, kuid Werneri märkmete kohaselt oli tal vaja ülespoole minna.
  
  "Ma ei saa jätta mõtlemata, et seal pimedas on midagi," ütles ta Samile.
  
  "Vaata, lähme üles Põhjatorni kõrgeimasse punkti ja vaatame sealt. See, mida me otsime, ei ole lossi seest, vaid väljast," soovitas Sam.
  
  "Miks sa seda ütled?" - ta küsis.
  
  "Nagu Perdue ütles... Semantika..." kehitas ta õlgu.
  
  Perdue näis intrigeeritud: "Räägi mulle, mu kallis."
  
  Sami silmad põlesid nagu põrgutuli tema silmalaugude vahel, kuid ta ei saanud Perduele otsa vaadata, kui temaga rääkis. Lõua rinnale toetades, valust võitu saades, jätkas ta: "Kõik viimases osas viitab välistele asjadele, nagu välk ja tõusvad palved. Enamikul teoloogilistest piltidest või vanadest gravüüridest on näha palveid seintelt tõusva suitsuna. Ma tõesti arvan, et me otsime kõrvalhoonet või põllumajanduslikku osa, midagi väljaspool seda, kus jumalad tuld lasid," selgitas ta.
  
  "Noh, minu seadmed ei suutnud tuvastada torni sees mingeid tulnukate objekte ega kõrvalekaldeid. Soovitan jääda Sami teooria juurde. Ja parem teeme seda kiiresti, sest pimedus on saabumas," kinnitas Perdue Ninale kaamerat ulatades.
  
  "Olgu, lähme," nõustus Nina, tõmmates aeglaselt Sami kätt, et ta saaks temaga kaasa liikuda.
  
  "Ma ei ole pime, tead?" - kiusas ta.
  
  "Ma tean, aga see on hea ettekääne teid minu vastu pöörata," naeratas Nina.
  
  Siin see on jälle!" mõtles Sam. Naeratused, flirt, õrn abi. Mis plaanid tal on? Siis hakkas ta mõtlema, miks naine käskis tal lahti lasta ja miks ta ütles, et tulevikku pole. Kuid praegu oli vaevalt õige aeg intervjuuks asjadest, millel pole tähtsust elus, kus iga sekund võib olla tema viimane.
  
  Põhjatorni ülaosas asuvalt platvormilt vaatas Nina üle Wewelsburgi ümbritsenud puutumatu ilu. Peale tänavaid ääristavate omanäoliste ja kenade majaridade ja küla ümbritsenud eri varjundiga roheluse polnud midagi muud olulist. Sam istus seljaga vastu välisseina tippu, et kaitsta silmi bastioni tipust puhuva külma tuule eest.
  
  Nagu Nina, ei näinud Perdue midagi ebatavalist.
  
  "Ma arvan, et oleme siin tee lõppu jõudnud, poisid," tunnistas ta lõpuks. "Püüdsime küll, kuid see võib olla mingisugune šaraadimäng, et ajada segadusse need, kes ei tea, mida Werner teadis."
  
  "Jah, ma pean nõustuma," ütles Nina, vaadates allpool asuvat orgu üsna pettumusega. "Ja ma isegi ei tahtnud seda teha. Aga nüüd tunnen, et olen läbi kukkunud."
  
  "Oh, tule," mängis Sam kaasa, "me kõik teame, et te ei saa ennast haletseda, ah?"
  
  "Ole vait, Sam," kargas naine ja pani käed risti, et mees ei saaks temale juhinduda loota. Sam tõusis ülemeeliku muigamise saatel püsti ja sundis end vaadet nautima, vähemalt seni, kuni nad lahkusid. Ta jõudis siia vaevaliselt, et mitte lahkuda ilma panoraamvaateta lihtsalt sellepärast, et silmad valutasid.
  
  "Peame veel välja mõtlema, kes need idioodid olid, kes meid Perdue pihta tulistasid. Vean kihla, et neil on midagi pistmist selle Racheli naisega Halkirkis," rõhutas Nina.
  
  "Nina?" hüüdis Sam nende selja tagant.
  
  "Tule nüüd, Nina. Aidake vaest meest, enne kui ta surnuks kukub," naeris Pardue oma ilmse ükskõiksuse üle.
  
  "Nina!" Sam karjus.
  
  "Oh Jeesus, vaata oma vererõhku, Sam. "Ma tulen," urises ta ja pööras Perdue poole silmi.
  
  "Nina! Vaata!" Sam jätkas. Ta võttis päikeseprillid eest, ignoreerides tormaka tuule piina ja karmi pärastlõunavalgust, mis tabas ta verd täis silmi. Naine ja Perdue toetasid teda, kui ta vaatas üle sisemaa, küsides korduvalt: "Kas sa ei näe seda? Pole see?"
  
  "Ei," vastasid nad mõlemad.
  
  Sam naeris maniakaalselt ja osutas kindla käega, mis liikus paremalt vasakule, lossimüüridele lähemale, peatudes vasakpoolsel küljel. "Kuidas sa ei näe seda?"
  
  "Näed mida?" küsis Nina, olles kergelt ärritunud mehe nõudmisest, kuigi ta ei saanud ikka veel aru, millele ta osutas. Perdue kortsutas kulmu ja kehitas õlgu, vaadates teda.
  
  "Siin on rida jooni," ütles Sam imestusest hingeldades. "Need võivad olla kinnikasvanud gradientjooned või võib-olla vanad betoonkaskaadid, mis on loodud selleks, et luua kõrgem asukoht, millele ehitada, kuid need piiritlevad selgelt laiade ringikujuliste piiride võrgustiku. Mõned lõpevad peagi väljaspool lossi perimeetrit, teised aga kaovad, nagu oleks sügavamale muru sisse kaevanud.
  
  "Oota," ütles Perdue. Ta seadis üles teleskoobi, et saaks näha piirkonna pinnareljeefi.
  
  "Teie röntgeninägemine?" - küsis Sam, heites põgusa pilgu Perdue kahjustatud nägemisega figuurile, mis muutis kõik moonutatud ja kollaseks. "Hei, suuna see kiiresti Nina rinnale!"
  
  Perdue naeris valjult ja nad mõlemad vaatasid rahulolematu ajaloolase üsna pahurat nägu.
  
  "See pole midagi, mida te pole varem näinud, nii et lõpetage narrimine," kiusas ta enesekindlalt, pälvides mõlema mehe pisut poisiliku muigamise. Pole nii, et nad olid üllatunud, et Nina just välja tuli ja tegi need tavaliselt ebamugavad märkused. Ta oli nende mõlemaga mitu korda maganud, nii et ta ei saanud aru, miks see sobimatu oleks.
  
  Perdue võttis oma teleskoobi ja alustas sealt, kus Sam alustas oma kujuteldavat piiri. Esialgu ei paistnud midagi muutunud olevat, välja arvatud mõned maa-alused kanalisatsioonitorud, mis külgnesid esimese piiritaguse tänavaga. Siis ta nägi seda.
  
  "Oh mu jumal!" - hingas ta välja. Siis hakkas ta naerma nagu äsja kulla leidnud maaotsija.
  
  "Mida! Mida!" Nina kilkas erutusest. Naine jooksis Perduesse ja seisis talle vastu, et seadet blokeerida, kuid mees teadis paremini ja hoidis teda käeulatuses, samal ajal kui ta uuris ülejäänud kohti, kuhu maa-aluste struktuuride kobar kogunes ja väändus.
  
  "Kuule, Nina," ütles ta lõpuks, "võin eksida, aga tundub, et maa-alused ehitised on otse meie all."
  
  Ta haaras teleskoobist, kui tahes delikaatselt, ja pani selle silma. Nagu nõrk hologramm, virvendas kõik maa-alune kergelt, kuna laserpunktist lähtuv ultraheli lõi nähtamatust materjalist sonogrammi. Nina silmad läksid aukartusest suureks.
  
  "Suurepärane töö, hr Cleve," õnnitles Pardue Sami hämmastava võrgu avamise puhul. "Ja palja silmaga mitte vähem!"
  
  "Jah, see on hea, et nad tulistasid mind ja jäid peaaegu pimedaks, ah?" Sam naeris ja lõi Perduele vastu käsi.
  
  "Sam, see pole naljakas," ütles Nina oma vaatenurgast, uurides ikka veel Wewelsburgi all lebavat leviatani nekropoli pikkust ja laiust.
  
  "Minu viga. Naljakas, kui ma nii ütlen," vastas Sam, olles nüüd endaga rahul, et päästis päeva.
  
  "Nina, sa näed, kust nad alustavad, muidugi lossist kõige kaugemal. Peaksime hiilima sisse punktist, mida turvakaamerad ei valva," küsis Perdue.
  
  "Oodake," pomises ta, järgides ühte rida, mis jooksis läbi kogu võrgu. "Ta peatub tsisterni all just esimese hoovi siseküljel. Siin peab olema luuk, millest saame alla minna.
  
  "Hästi!" - hüüatas Perdue. "Siit alustame speleoloogilisi uuringuid. Lähme teeme väikese uinaku, et jõuaksime enne koitu siia jõuda. Pean teadma, mida Wewelsburg kaasaegse maailma eest varjab.
  
  Nina noogutas nõustuvalt: "Ja mis teeb selle tapmist väärt."
  
  
  28. peatükk
  
  
  Preili Maisie lõpetas keeruka õhtusöögi, mida ta oli viimased kaks tundi valmistanud. Üks osa tema tööst mõisas oli kasutada igal söögikorral oma diplomeeritud koka kvalifikatsiooni. Nüüd, kui armuke oli ära, oli majas väike teenistujate kaader, kuid temalt oodati siiski oma kohustuste täielikku täitmist peamajahoidjana. Põhielamuga külgneva alammaja praeguse elaniku käitumine ärritas Maisiet lõputult, kuid ta pidi alati jääma nii professionaalseks kui suutis. Ta vihkas, et pidi teenima tänamatut nõida, kes ajutiselt seal elas, kuigi tema tööandja oli andnud mõista, et tema külaline jääb selleks ajaks määramata ajaks.
  
  Külaline oli ebaviisakas naine, kellel oli rohkem kui piisavalt enesekindlust, et täita kuningate paat, ning tema toitumisharjumused olid ootuspäraselt ebatavalised ja valivad. Algul vegan keeldus söömast vasikaliharoogasid ega pirukaid, mida Maisie hoolega valmistas, eelistades selle asemel rohelist salatit ja tofut. Kõigi eluaastate jooksul polnud viiekümneaastane kokk nii levinud ja täiesti rumalat koostisainet kohanud ning ta ei varjanud oma pahameelt. Oma õuduseks teatas külaline, keda ta teenis, oma n-ö allumatusest tööandjale ja Maisie sai üürileandjalt kiiresti noomituse, ehkki sõbraliku.
  
  Kui ta lõpuks vegantoidu valmistamisega selgeks sai, suutis ta kokkamise eest hoolitseda, et teda teavitada, et veganlus ei ole enam see, mida ta soovib ja et ta soovib haruldast praad ja basmati riisi. Maisie vihastas tarbetuid ebamugavusi, mis tekkisid, kui ta pidi kulutama oma majapidamiseelarvet kallitele vegantoodetele, mis seisid nüüd laos raisku, sest valivast tarbijast oli saanud kiskja. Isegi magustoite hinnati karmilt, olgu need nii maitsvad kui tahes. Maisie oli üks Šotimaa juhtivaid pagareid ja avaldas isegi kolm oma neljakümnendates eluaastates magustoitude ja hoidiste kokaraamatut, nii et nähes, et tema külaline lükkas tagasi tema parima töö, pani ta vaimselt sirutuma mürgisemate vürtsipudelite poole.
  
  Tema külaline oli muljetavaldav naine, üürileandja sõber, vastavalt sellele, mida talle oli öeldud, kuid talle oli antud konkreetsed juhised, et preili Mirele ei lubaks iga hinna eest lahkuda talle antud majutuskohast. Maisie teadis, et alandavat tüdrukut ei olnud seal omal soovil ja ta on seotud globaalse poliitilise müsteeriumiga, mille ebaselgus oli vajalik selleks, et maailm ei langeks mingisugusesse katastroofi, mille Teine maailmasõda viimati põhjustas. Majapidajanna talus oma külalise verbaalset väärkohtlemist ja nooruslikku julmust ainult selleks, et oma tööandjat teenida, kuid vastasel juhul oleks ta oma hoolealuse kangekaelse naise töö ära teinud.
  
  Tema toomisest Thursosse on möödas peaaegu kolm kuud.
  
  Maisie oli harjunud mitte küsitlema oma tööandjat, sest ta jumaldas teda ja tal oli alati mõjuv põhjus igaks kummaliseks palveks, mida ta tema suhtes esitas. Ta töötas suurema osa viimasest kahest aastakümnest Dave Perdue heaks, olles tema kolmes valduses erinevatel ametikohtadel, kuni talle see vastutus anti. Igal õhtul, kui pr Mirela oli õhtusööginõud kokku korjanud ja turvapiirded seadnud, kästi Maisiel oma tööandjale helistada ja jätta teade, et koer on toidetud.
  
  Ta ei küsinud kunagi, miks, ega ka tema huvi selleks piisavalt äratatud. Peaaegu robotlik oma pühendumuses, miss Maisie tegi õige hinna eest ainult seda, mida talle öeldi, ja härra Perdue maksis väga hästi.
  
  Ta pilgud liikusid otse külalistemajja viinud tagaukse kohal seinal olevale köögikellale. Külalistemajaks kutsuti seda kohta vaid sõbralikult, välimuse hoidmise huvides. Tegelikult ei olnud see midagi muud kui viietärniline arestikamber, kus oli peaaegu kõik mugavused, mida selle elanik saaks nautida, kui ta oleks vaba. Loomulikult ei olnud lubatud mingeid sideseadmeid ning hoone oli nutikalt varustatud satelliit- ja signaaliskrimbleritega, mille läbitungimine isegi kõige keerukamate seadmete ja konkurentsitu häkkerite rünnakuga võtab aega nädalaid.
  
  Teine takistus, millega külaline silmitsi seisis, olid külalistemaja füüsilised piirangud.
  
  Nähtamatud helikindlad seinad olid vooderdatud soojusanduritega, mis jälgisid pidevalt inimkeha temperatuuri, et tagada kohene teavitamine igast rikkumisest.
  
  Väljaspool kogu külalistemaja kasutas peamises peeglipõhises tehnikas igivana silmailu, mida kasutasid möödunud ajastute illusionistid, üllatavalt lihtsat ja mugavat pettust. See muutis koha nähtamatuks ilma hoolika vaatluse ja treenitud pilguta, rääkimata kaost, mida see äikesetormide ajal tekitas. Suur osa kinnisvarast oli mõeldud soovimatu tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ja selle hoidmiseks, mis pidi lõksu jääma.
  
  Vahetult enne kella 20 pakkis Maisie külalistele õhtusöögi kaasa.
  
  Öö oli jahe ja tuul kapriisne, kui ta möödus kõrgete mändide ja suurte kiviktaimla sõnajalgade alt, mis ulatusid üle tee nagu hiiglase sõrmed. Kõik vara kohta Õhtutuled valgustasid radu ja taimi nagu maist tähevalgust ning Maisie nägi selgelt, kuhu ta läheb. Valides esimese välisukse koodi, sisenes ta ja sulges selle enda järel. Väga allveelaeva luugile sarnanevas külalistemajas oli kaks läbipääsu: välisuks ja abiuks hoonesse sisenemiseks.
  
  Teise tuppa sisenedes leidis Maisie, et see on surmvaikne.
  
  Tavaliselt oli teler sisse lülitatud, ühendatud peamajast ja kõik tuled, mis maja peamise toitelülitist sisse ja välja lülitati, olid välja lülitatud. Õudne hämarus langes mööblile ja ruumides valitses vaikus, isegi ventilaatorite õhu liikumist polnud kuulda.
  
  "Teie õhtusöök, proua," ütles Maisie selgelt, nagu polekski normist kõrvalekaldeid. Ta oli kummaliste asjaolude suhtes ettevaatlik, kuid vaevalt üllatunud.
  
  Külaline oli teda varem korduvalt ähvardanud ja lubanud talle vältimatut piinarikast surma, kuid osa majapidajanna käitumisest oli lasta asjadel liugu lasta ja ignoreerida tühje ähvardusi, mida kostisid rahulolematute jõmpsikatega nagu preili Mirela.
  
  Muidugi polnud Maisiel aimugi, et Mirela, tema halvasti käituv külaline, oli viimased kaks aastakümmet olnud maailma ühe kardetuima organisatsiooni juht ja võis teha kõike, mida ta oma vaenlastele lubas. Maisie teadmata oli Mirela Musta Päikese ordu Renata, praegu Dave Perdue pantvangis, keda kavatseti kasutada nõukogu vastu läbirääkimiskiibina, kui aeg käes. Perdue teadis, et Renata nõukogu eest varjamine annaks talle väärtuslikku aega, et luua võimas liit Renegade Brigade'iga, Musta Päikese vaenlastega. Nõukogu püüdis teda kukutada, kuid tema eemalviibimise ajal ei suutnud Must Päike teda asendada ja väljendas seega oma kavatsusi.
  
  "Proua, siis jätan teie õhtusöögi söögilauale," teatas Maisie, kes ei tahtnud, et võõras ümbrus teda häiriks.
  
  Kui ta lahkuma pööras, tervitas teda ukselt hirmutav elanik.
  
  "Ma arvan, et me peaksime täna koos õhtust sööma, kas olete nõus?" Mirela terase hääl nõudis.
  
  Maisie mõtles hetkeks, millise ohu üle Mirela ähvardab, ja, kuna ta ei alahinda sünnipäraselt südametuid inimesi, nõustus ta lihtsalt: "Muidugi, proua. Aga ma teenisin ainult ühe eest.
  
  "Oh, pole millegi pärast muretseda," naeratas Mirela, viidates ükskõikselt, samal ajal kui ta silmad särasid nagu kobral. "Sa võid süüa. Hoian sulle seltsi. Kas sa tõid veini?"
  
  "Muidugi, proua. Tagasihoidlik magus vein, mis sobib just teie jaoks küpsetatud Cornish küpsetiste kõrvale," vastas Maisie kuulekalt.
  
  Kuid Mirela võis öelda, et majahoidja ilmselge hoolimatus piirnes patroneerimisega; kõige tüütum päästik, mis põhjustas Mirela poolt põhjendamatut vaenulikkust. Olles nii palju aastaid natsimaniakkide kõige kohutavama kultuse eesotsas, ei talu ta kunagi allumatust.
  
  "Millised on uste koodid?" - küsis ta ausalt, võttes enda tagant välja pika kardinapuu, mis oli tehtud mingi oda kujuga.
  
  "Oh, seda peaksid teadma ainult töötajad ja teenijad, proua. Olen kindel, et saate aru," selgitas Maisie. Tema hääles polnud aga absoluutselt mingit hirmu ja tema pilgud kohtusid otse Mirela omadega. Mirela pani Maisiele punkti kõrile, lootes salamisi, et kojamees annab põhjust selle ette pista. Terav serv jättis kojamehe nahka mõlgi ja torkas selle täpselt nii palju läbi, et pinnale tekkis kena veretilk.
  
  "Teil on tark need relvad käest panna, proua," andis Maisie ootamatult nõu häälel, mis ei olnud peaaegu tema oma. Tema sõnad tulid välja terava aktsendiga toonil, mis oli palju sügavam kui tema tavaline rõõmsameelne kellamäng. Mirela ei suutnud oma jultumust uskuda ja viskas naerdes pea tahapoole. Ilmselgelt polnud tavalisel neiul õrna aimugi, kellega tegu, ja et asja veelgi hullemaks teha, lõi Mirela Maisiele painduva alumiiniumkangiga näkku. See jättis kojamehe näkku põleva jälje, kui naine löögist toibus.
  
  "Teil oleks tark, kui ütleksite mulle, mida ma nõuan, enne kui ma sinust lahti saan," irvitas Mirela, kui lõi Maisie põlvedele veel ühe ripsmete, pannes neiu piinades nutma. "Nüüd!"
  
  Majapidajanna nuttis, mattis näo põlvede vahele.
  
  "Ja võite viriseda nii palju kui soovite!" Mirela urises, hoides relva valmis naise kolju läbistamiseks. "Nagu teate, on see hubane väike pesa helikindel."
  
  Maisie vaatas üles, tema suured sinised silmad ei näidanud ei sallivust ega kuulekust. Ta huuled kõverdusid tahapoole, paljastades hambad, ja kõhusügavusest puhkenud ebapüha mürinaga ta hüppas.
  
  Mirelal polnud aega relvaga kõigutada, enne kui Maisie ühe võimsa säärelöögiga Mirela säärele oma hüppeliigese murdis. Ta kukkus oma relva maha, kui ta jalg tuikas piinavast valust. Mirela lasi läbi oma käheda karje, valu ja raevu, mis tema sees sõdisid, vihkavaid ähvardusi.
  
  Mida aga Mirela omakorda ei teadnud, oli see, et Maisie värvati Thursosse mitte tema kulinaarsete oskuste, vaid oskusliku võitlustõhususe pärast. Läbimurde korral sai ta ülesandeks lüüa ülima eelarvamusega ja täielikult ära kasutada oma väljaõpet Iiri armee Ranger Wing ehk Fian óglachi operatiivkorrapidajana. Alates kodanikuühiskonda astumisest oli Maisie McFadden palgatud isikliku turvamehena ja siin kasutas Dave Perdue oma teenuseid.
  
  "Karjuge nii palju kui tahate, preili Mirela," kostis Maisie sügav hääl tema väänleva vaenlase kohal. "Minu arvates on see väga rahustav. Ja täna õhtul teete sellest väga vähe, ma kinnitan teile.
  
  
  29. peatükk
  
  
  Kaks tundi enne koitu kõndisid Nina, Sam ja Perdue kolm viimast kvartalit mööda elamute tänavat üles, et mitte kedagi oma kohalolekuga reeta. Nad olid oma auto parkinud üsna kaugele, mitmete ööseks tänavale pargitud autode sekka, nii et see oli üsna diskreetne. Kolm kolleegi ronisid kombinesooni ja nööri abil üle tänava viimase maja aia. Nina vaatas maandumiskohast üles ja vahtis mäel asuva massiivse iidse kindluse hirmutavat siluetti.
  
  Wewelsburg.
  
  Ta juhtis vaikselt küla, jälgides sajandite tarkusega selle elanike hingeelu. Ta mõtles, kas loss teab, et nad seal on, ja natukene kujutlusvõimega mõtles ta, kas loss võimaldab neil selle maa-aluseid saladusi rüvetada.
  
  "Tule nüüd, Nina," kuulis ta Perdue sosistamist. Sami abiga avas ta suure kandilise raudkaane, mis asus õue kaugemas nurgas. Nad olid vaiksele pimedale majale väga lähedal ja püüdsid vaikselt liikuda. Õnneks oli kaas enamasti umbrohu ja kõrge rohuga kinni kasvanud, võimaldades sel avamisel vaikselt läbi ümbritseva paksuse libiseda.
  
  Need kolm seisid rohus musta haigutava suu ümber, mida pimedus veelgi varjas. Isegi tänavalatern ei valgustanud nende tuge ning alla kukkumata ja viga saamata auku pugeda oli riskantne. Kui Perdue serva alla jõudis, lülitas ta taskulambi põlema, et kontrollida äravooluava ja all oleva toru seisukorda.
  
  "Oh. Jumal, ma ei suuda uskuda, et ma seda jälle teen," oigas Nina hinge all, keha klaustrofoobiast pinges. Pärast kurnavaid kohtumisi allveelaevade luukide ja paljude muude ligipääsmatute kohtadega lubas ta, et ei allu enam kunagi millelegi sellisele - aga siin ta on.
  
  "Ära muretse," rahustas Sam teda käsi silitades, "ma olen sinu taga. Samuti, niipalju kui ma näen, on see väga lai tunnel.
  
  "Aitäh, Sam," ütles ta lootusetult. "Mind ei huvita, kui lai see on. See on ikkagi tunnel."
  
  Perdue nägu piilus mustast august välja: "Nina".
  
  "Olgu, okei," ohkas ta ja heitis viimase pilgu kolossaalsele lossile ning laskus teda ees ootavasse põrgusse. Pimedus oli Nina ümber pehme hukatuse sein ja selleks, et mitte enam välja murda, oli vaja igat julgust. Tema ainsaks lohutuseks oli see, et teda saatsid kaks väga võimekat ja sügavalt hoolivat meest, kes teeksid kõik, et teda kaitsta.
  
  Teisel pool tänavat, mis oli peidetud räbala harja ja selle metsiku lehestiku taha, vaatas vesised silmapaarid kolmikule otsa, kui nad laskusid maja välispaagi taha kaevuserva alla.
  
  Astudes pahkluuni äravoolutoru mudasse, roomati ettevaatlikult roostes raudresti poole, mis eraldas toru suuremast kanalisatsioonikanalite võrgust. Nina urises ebameeldivalt, kui ta esimesena libedast portaalist läbi astus, ja nii Sam kui ka Perdue kartsid oma korda. Kui kõik kolm olid läbi, vahetasid nad võrgu välja. Perdue avas oma pisikese lahtikäiva tahvelarvuti ja piklike sõrmede liigutusega laienes vidin teatmeraamatu suuruseks. Ta võttis kuni kolm eraldi tunneli sissepääsu, et sünkroonida varem sisestatud maa-aluse ehitise andmetega, et leida õige ava, toru, mis võimaldaks juurdepääsu peidetud ehitise servale.
  
  Väljas huilgas kurjakuulutava hoiatusena tuul, imiteerides luugikaane kitsastest pragudest kostvaid eksinud hingede oigamisi ning neid ümbritsevaid erinevaid kanaleid läbiv õhk andis neile halva hingeõhu. Tunnelis oli palju külmem kui pinnal ja läbi määrdunud, jäises vees kõndimine tegi tunde ainult hullemaks.
  
  "Parempoolne tunnel," teatas Perdue, kui tahvelarvuti heledad jooned ühtisid tema salvestatud mõõtmistega.
  
  "Siis läheme tundmatusse," lisas Sam, saades Nina tänamatu noogutuse. Kuid ta ei tahtnud, et tema sõnad nii tumedad kõlaksid, ja kehitas naise reaktsiooni peale lihtsalt õlgu.
  
  Pärast mõne jardi kõndimist võttis Sam taskust kriiditüki ja märkis seina, kuhu nad olid sisenenud. Kriimustus ehmatas Perdue ja Nina ning nad pöördusid ümber.
  
  "Igaks juhuks..." Sam hakkas seletama.
  
  "Millest?" sosistas Nina.
  
  "Juhul, kui Purdue kaotab oma tehnoloogia. Ei või iial teada. Olen alati vana kooli traditsioonide poolehoidja. Tavaliselt talub see elektromagnetkiirgust või tühjenenud patareisid," ütles Sam.
  
  "Minu tahvelarvuti ei tööta patareidega, Sam," tuletas Perdue talle meelde ja jätkas mööda kitsenevat koridori.
  
  "Ma ei tea, kas ma saan seda teha," ütles Nina ja jäi teele, kartes ees ootavat väiksemat tunnelit.
  
  "Muidugi saate," sosistas Sam. "Tule, võta mu käest."
  
  "Ma ei taha siin raketti süüdata, kuni oleme kindlad, et oleme selle maja levialast väljas," ütles Perdue.
  
  "Pole midagi," vastas Sam, "mul on Nina."
  
  Tema käte all, surutuna vastu keha, kus ta hoidis Ninat enda lähedal, tundis ta, kuidas ta keha väriseb. Ta teadis, et külm ei hirmutanud teda. Ta ei saanud teha muud, kui hoida teda tugevalt enda küljes ja hellitada tema kätt pöidlaga, et teda rahustada, kui nad alumise laega osa läbisid. Perdue oli süvenenud kaardistamisesse ja iga tema liigutuse jälgimisse, samal ajal kui Sam pidi tahtmatu Nina keha koos enda omaga manööverdama tundmatu võrgu kurku, mis oli nad nüüd alla neelanud. Nina tundis oma kaelal maa-aluse õhu liikumise jäist puudutust ja juba kaugelt nägi ta, kuidas kanalisatsioonivee kaskaadsete tilkade kohal äravooludest tilkub vett.
  
  "Lähme," ütles Perdue äkki. Ta leidis nende kohalt justkui lõksuks, tsemendist sepistatud värava, mis oli kujundatud kaunistatud kõverate ja rullidega. See ei olnud kindlasti teenindussissepääs nagu luuk ja vihmaveerennid. Ilmselt oli see mingil põhjusel dekoratiivne ehitis, mis võib-olla viitab sellele, et see oli sissepääs teise maa-alusesse ehitisse, mitte teise resti. See oli ümmargune lame ketas keerulise haakristi kujuga, sepistatud mustast rauast ja pronksist. Sümboli väändunud käed ja värava servad olid hoolikalt peidetud sajandite kulumise alla. Kuivanud rohevetikad ja erosioonrooste olid ketta kindlalt ümbritseva lae külge kinnitanud, muutes selle avamise peaaegu võimatuks. Tegelikult oli see kindlalt, liikumatult käega kinnitatud.
  
  "Ma teadsin, et see on halb mõte," laulis Nina Perdue selja tagant. "Ma teadsin, et pean põgenema pärast seda, kui leidsime päeviku."
  
  Ta rääkis iseendaga, kuid Sam teadis, et ta oli pooleldi paanikas, kuna ta kartis tugevalt ümbritseva keskkonna ees. Ta sosistas: "Kujuta ette, mida me leiame, Nina. Kujutage vaid ette, mida Werner läbi elas, et seda Himmleri ja tema loomade eest varjata. See peab olema midagi tõeliselt erilist, mäletate?" Samile tundus, et ta üritas beebit veenda oma köögivilju sööma, kuid tema sõnades oli teatav motivatsioon pisarateni kivistunud pisarateni süles olnud ajaloolase jaoks. Lõpuks otsustas ta temaga kaugemale minna.
  
  Pärast seda, kui Perdue püüdis mitut katset polt purunenud löögist eemale nihutada, vaatas ta Samile otsa ja palus tal kontrollida käeshoitavat puhurit, mille ta oli lukuga kotti pannud. Nina klammerdus Sami külge, kartes, et pimedus neelab ta ära, kui ta lahti laseb. Ainus valgusallikas, mida nad kasutada said, oli hämar LED-taskulamp ja lõputus pimeduses oli see hämar nagu küünal koopas.
  
  "Purdu, ma arvan, et sa peaksid ka silmuse põletama. Ma kahtlen, kas see pärast kõiki neid aastaid ikka veel keerleb," soovitas Sam Perdue, kes väikest rauast lõikeriista süüdates nõustuvalt noogutas. Nina jätkas ringivaatamist, kui sädemed valgustasid tohutute kanalite määrdunud vanu betoonseinu ja oranži kuma, mis muutus aeg-ajalt heledamaks. Mõte sellest, mida ta võib ühel neist helgetest hetkedest näha, ajas Nina hulluks. Kes teadis, mis võib peituda niiskes ja pimedas kohas, mis ulatus mitme hektari ulatuses maa alla?
  
  Varsti pärast seda rebenes värav kuumalt hingedelt ja purunes külgedelt, mistõttu pidid mõlemad mehed selle raskuse maapinnale kandma. Suure kohisemise ja urisemisega lasid nad värava ettevaatlikult alla, et säilitada ümbritsevat vaikust, juhuks kui müra võiks äratada kellegi tähelepanu, kellele see kuuldeulatuses jõudis.
  
  Ükshaaval tõusid nad üleval olevasse pimedasse ruumi, kohta, mis sai kohe teise tunde ja lõhna. Sam märkis uuesti seina, kui nad ootasid, et Perdue oma väikeses tahvelarvutis marsruudi leiaks. Ekraanile ilmus keerukas rida jooni, mis raskendas kõrgemate tunnelite eristamist veidi madalamatest tunnelitest. Perdue ohkas. Ta ei olnud seda tüüpi, kes eksib või teeb vigu, mitte tavaliselt, kuid ta pidi tunnistama, et pole oma järgmiste sammude suhtes kindel.
  
  "Süüta tuli, Perdue. Palun. Palun," sosistas Nina surnud pimeduses. Mingit heli polnud - ei tilka, vett ega tuule liikumist, et anda paigale mingigi elulaad. Nina tundis, kuidas ta süda rinnus pigistas. Seal, kus nad praegu seisid, oli iga tema öeldud sõna juures kohutav põlevate juhtmete ja tolmu lõhn, mis sulandus lakooniliseks müdinaks. See meenutas Ninale kirstu; väga väike, kinnine kirst, kus pole ruumi liikuda ega hingata. Järk-järgult valdas teda paanikahoog.
  
  "Purdue!" nõudis Sam. "Välk. Nina ei tule selles keskkonnas hästi toime. Pealegi peame nägema, kuhu me läheme.
  
  "Issand, Nina. Kindlasti. Mul on nii kahju," vabandas Perdue, kui sirutas käe raketi järele.
  
  "See koht tundub nii väike!" Nina õhkas ja kukkus põlvili. "Ma tunnen seinu oma kehal! Oh armas Jeesus, ma suren siia alla. Sam, palun aita!" Tema ohked muutusid pilkases pimeduses kiireks hingamiseks.
  
  Tema suureks kergenduseks tekitas välgu mõrake pimestav valgus ja ta tundis, kuidas ta kopsud laienesid sügavale hingetõmbele. Kõik kolm kissitasid äkilise ereda valguse peale silmi, oodates, millal nende nägemine kohaneb. Enne kui Nina jõudis selle koha suuruse irooniat maitsta, kuulis ta Perdue't ütlemas: "Püha Jumalaema!"
  
  "See näeb välja nagu kosmoselaev!" Sam põrutas sisse, lõualuu imestusest lahti rippus.
  
  Kui Nina arvas, et idee teda ümbritsevast kinnisest ruumist tekitab rahutust, oli tal nüüd põhjust järele mõelda. Leviatani struktuuril, millesse nad sattusid, oli hirmuäratav omadus, kusagil vaikse hirmutamise ja groteskse lihtsuse allilma vahepeal. Lamedatest hallidest seintest kerkisid pea kohal välja laiad kaared, mis voolasid põrandasse, selle asemel, et sellega risti liituda.
  
  "Kuule," ütles Perdue õhinal ja tõstis nimetissõrme, samal ajal kui ta silmad katust uurisid.
  
  "Mitte midagi," märkis Nina.
  
  "Ei. Võib-olla mitte midagi konkreetse müra mõttes, aga kuulake... selles kohas on pidev sumin," rääkis Perdue.
  
  Sam noogutas. Temagi kuulis seda. Tundus, nagu oleks tunnelis elav mingi peaaegu märkamatu vibratsioon. Mõlemal küljel lahustus suur saal pimedusse, mida nad polnud veel valgustanud.
  
  "See tekitab mulle hanenaha," ütles Nina ja surus käed tugevalt rinnale.
  
  "Meid on kahtlemata kaks," naeratas Perdue, "ja ometi ei saa me seda imetleda."
  
  "Jah," nõustus Sam ja võttis kaamera välja. Fotole ei jäänud märgatavaid jooni, kuid toru suur suurus ja sujuvus oli omaette ime.
  
  "Kuidas nad selle koha ehitasid?" Nina mõtles valjusti.
  
  On ilmne, et see pidi olema ehitatud ajal, mil Himmler okupeeris Wewelsburgi, kuid sellest ei räägitud kunagi ja kindlasti ei maininud lossi joonised kunagi selliste ehitiste olemasolu. Selgus, et tohutu suurus nõudis ehitajatelt märkimisväärseid insenerioskusi, samas kui ülemine maailm ei märganud ilmselt kunagi allolevaid väljakaevamisi.
  
  "Vean kihla, et nad kasutasid selle koha ehitamiseks koonduslaagri vange," märkis Sam ja tegi veel ühe pildi, kaasates Nina kaadrisse, et tunneli suurust tema suhtes täielikult edasi anda. "Tegelikult tundub, et tunneksin neid siin endiselt."
  
  
  30. peatükk
  
  
  Perdue arvas, et nad peaksid järgima tema sildi jooni, mis nüüd näitas itta, kasutades tunnelit, milles nad olid. Väikesel ekraanil oli loss tähistatud punase täpiga ja sealt hargnes hiiglasliku ämbliku kombel suur tunnelite süsteem peamiselt kolme kardinaalsesse suunda.
  
  "Minu meelest on tähelepanuväärne, et pärast kogu seda aega pole nendes kanalites praktiliselt mingit prahti ega erosiooni," märkis Sam Perduele pimedusse järgnedes.
  
  "Ma nõustun. Mul on väga ebamugav mõelda, et see koht jääb tühjaks, ja ometi pole siin sõja ajal toimunust jälgegi," nõustus Nina, tema suured pruunid silmad märkasid seinte iga detaili ja nende ümarat sulandumist põrandaga.
  
  "Mis heli see on?" küsis Sam uuesti, olles ärritunud selle pidevast suminast, nii summutatult, et see muutus peaaegu osaks vaikusest pimedas tunnelis.
  
  "See meenutab mulle midagi turbiinitaolist," ütles Perdue ja kortsutas kulmu kummalise objekti peale, mis tema diagrammil paar jardi ette ilmus. Ta peatus.
  
  "Mis see on?" küsis Nina, hääles paanikat.
  
  Perdue jätkas aeglasemas tempos, olles ettevaatlik ruudukujulise objekti suhtes, mida ta ei suutnud selle visandliku kuju järgi tuvastada.
  
  "Jää siia," sosistas ta.
  
  "Mitte kurat," ütles Nina ja võttis uuesti Sami käest. "Sa ei jäta mind pimedusse."
  
  Sam naeratas. Oli hea tunne end Nina jaoks taas kasulikuna tunda ja ta nautis tema pidevat puudutust.
  
  "Turbiinid?" kordas Sam mõtliku noogutusega. See oleks mõistlik, kui seda tunnelivõrku kasutaksid tõepoolest natsid. See oleks salajasem viis elektri tootmiseks, samal ajal kui eelnimetatud maailm ei teadnud selle olemasolust.
  
  Eesolevatest varjudest kuulsid Sam ja Nina Perdue elevil ettekannet: "Ah! Näeb välja nagu generaator!"
  
  "Jumal tänatud," ohkas Nina, "ma ei tea, kui kaua ma selles pilkases pimeduses kõndida suudan."
  
  "Mis ajast sa kardad pimedust?" küsis Sam temalt.
  
  "Ma ei ole selline. Kuid viibida avamata jubedas maa-aluses angaaris, kus pole valgust, et meie ümbrust näha, on natuke ärritav, kas te ei arva? "- selgitas ta.
  
  "Jah, ma saan sellest aru."
  
  Välk kustus liiga kiiresti ja aeglaselt kasvav mustus ümbritses neid nagu mantel.
  
  "Sam," ütles Perdue.
  
  "Selle peal," vastas Sam ja kükitas maha, et kotist veel üks rakett välja võtta.
  
  Kui Perdue tolmuse masina kallal askeldas, kostis pimedas kolinat.
  
  "See ei ole teie tavapärane generaator. Olen kindel, et see on mingisugune tööriist, mis on mõeldud erinevate funktsioonide jaoks, kuid millistest, mul pole õrna aimugi," ütles Perdue.
  
  Sam süütas veel ühe raketi, kuid ei näinud kauguses ühtegi liikuvat kuju, mis nende taga tunnelis lähenes. Nina kükitas Perdue kõrvale, et ämblikuvõrguga kaetud auto üle vaadata. Vastupidavasse metallraami sisse asetatuna meenutas see Ninale vana pesumasinat. Esiküljel olid paksud nupud, millest igaühel oli neli seadistust, kuid kiri oli pleekinud, nii et polnud võimalik öelda, mida need peaksid seadma.
  
  Perdue pikad treenitud sõrmed askeldasid tagaküljel olevate juhtmetega.
  
  "Ole ettevaatlik, Perdue," õhutas Nina.
  
  "Ära muretse, kallis," naeratas ta. "Sellegipoolest olen teie murest liigutatud. Aitäh."
  
  "Ära ole liiga enesekindel. Mul on praegu selle kohaga tegelemiseks enam kui küll," nähvas ta käega laksutades, mis pani ta naerma.
  
  Sam tundis end ebakindlalt. Maailmakuulsa ajakirjanikuna oli ta sattunud kõige ohtlikumatesse kohtadesse ja kohanud ka maailma kõige õelamaid inimesi ja asukohti, kuid ta pidi tunnistama, et nii rahutuna ei tundnud ta juba ammu. atmosfääri poolt. Kui Sam oleks ebausklik inimene, kujutaks ta ilmselt ette, et tunnelites kummitab.
  
  Autost kostis valju kolinat ja sädemevihma, millele järgnes alguses vaevaline, ebaühtlane rütm. Nina ja Perdue astusid asja äkilisest elust tagasi ja kuulsid, kuidas mootor hakkas järk-järgult kiirust üles võtma, muutudes ühtlaseks pöörlemiseks.
  
  "See töötab tühikäigul nagu traktor," märkis Nina ega pöördunud konkreetselt kellegi poole. Heli meenutas talle lapsepõlve, kui ta ärkas enne koitu vanaisa traktori käivitumise peale. See oli siin, kummituste ja natsiajaloo mahajäetud tulnukate kodus, päris meeldiv mälestus.
  
  Ükshaaval süttisid kasinad seinalambid. Nende kõvad plastkatted hoidsid surnud putukaid ja tolmu aastaid, vähendades oluliselt sees olevate pirnide valgustust. Üllatav oli, et õhuke juhtmestik oli endiselt töökorras, kuid ootuspäraselt oli valgus parimal juhul nõrk.
  
  "Noh, vähemalt näeme, kuhu me läheme," ütles Nina, vaadates tagasi näiliselt lõputule tunnelilõigule, mis paar jardi eespool veidi vasakule pööras. Mingil kummalisel põhjusel tekitas see areng Samile halva tunde, kuid ta jättis selle enda teada. Näib, et ta ei suutnud seda eelaimdustunnet lahti saada - ja seda mõjuval põhjusel.
  
  Nende taga, hämaralt valgustatud allilma käigul, kuhu nad sattusid, liikus pimeduses viis väikest varju, täpselt nagu varem, kui Nina polnud märganud.
  
  "Lähme ja vaatame, mis teisel pool on," soovitas Perdue, kõndides tõmblukuga kott üle õla. Nina tõmbas Sami endaga kaasa ning nad kõndisid vaikides ja uudishimulikult, kuulda oli vaid turbiini vaikset suminat ja nende sammude häält, mis kajas avaras ruumis.
  
  "Purdue, me peame seda kiiresti tegema. Nagu ma teile eile meelde tuletasin, peame Samiga varsti Mongooliasse tagasi pöörduma," nõudis Nina. Ta loobus püüdmast teada saada, kus Renata on, kuid ta lootis naasta Berni lohutusega, mida iganes teha, et teda oma lojaalsuses kinnitada. Sam määras Perdue Renata asukoha uurimise ülesandeks Ninale, sest naine oli tema kasuks rohkem kui Sam.
  
  "Ma tean, mu kallis Nina. Ja me saame selle selgeks, kui saame aru, mida Erno teadis ja miks ta meid Wewelsburgi saatis. Luban, et saan sellega hakkama, aga praegu aidake mul see tabamatu saladus leida," kinnitas Perdue. Ta ei vaadanud kunagi Sami poole, kui ta abi lubas. "Ma tean, mida nad tahavad. Ma tean, miks nad teid siia tagasi saatsid."
  
  Praeguseks sellest piisas, mõistis Nina ja otsustas teda mitte rohkem survestada.
  
  "Kas sa kuuled seda?" küsis Sam järsku, kõrvad tõmbusid üles.
  
  "Ei, mida?" Nina kortsutas kulmu.
  
  "Kuule!" manitses Sam tõsise näoilmega. Ta peatus oma jälgedes, et paremini eristada pimeduses koputamist ja tiksumist. Nüüd kuulsid seda ka Perdue ja Nina.
  
  "Mis see on?" küsis Nina selge värinaga hääles.
  
  "Ma ei tea," sosistas Perdue, hoides enda ja Sami rahustamiseks lahti peopesa.
  
  Seinte valgus muutus aina heledamaks ja tuhmimaks, kui vool tõusis ja langes läbi vana vaskjuhtmestiku. Nina vaatas ringi ja ahmis nii kõvasti, et tema õudus kajas üle tohutu labürindi.
  
  "Oh Jeesus!" - hüüatas ta ja haaras väljendamatu õudusega näol mõlema kaaslase kätest.
  
  Nende selja tagant paistsid kaugusest pimedast koopast viis musta koera.
  
  "Okei, kui sürreaalne see on? Kas ma näen seda, mida arvan nägevat?" - küsis Sam, valmistudes põgenema.
  
  Perdue meenutas loomi Kölni katedraalist, kuhu tema ja ta õde lõksus olid. Nad olid sama tõug, kellel oli sama kalduvus absoluutsele distsipliinile, nii et nad pidid olema samad koerad. Kuid nüüd polnud tal aega nende kohaloleku ega päritolu üle imestada. Neil ei jäänud muud üle kui...
  
  "Jookse!" Sam karjus ja oleks tormamise kiirusega Nina peaaegu jalust maha löönud. Perdue järgis eeskuju, kui loomad jooksid neile täiskiirusel järgi. Kolm avastajat tiirutasid tundmatu ehitise kõverat, lootes leida kohta varjumiseks või põgenemiseks, kuid tunnel jätkus muutumatuks, kui koerad neile järele jõudsid.
  
  Sam pöördus ja süütas raku. "Edasi! Edasi!" - karjus ta kahele teisele, samal ajal kui ta ise oli barrikaadiks loomade ning Perdue ja Nina vahel.
  
  "Sam!" - Nina karjus, kuid Perdue tõmbas ta ettepoole tunneli värelevasse kahvatu valgusesse.
  
  Sam sirutas enda ette tulepulga ja lehvitas sellega rottweilerite suunas. Nad peatusid eredaid leeke nähes ja Sam mõistis, et tal on väljapääsu leidmiseks jäänud vaid mõni sekund.
  
  Ta kuulis, kuidas Perdue ja Nina sammud muutusid järk-järgult vaiksemaks, kui vahemaa tema ja nende vahel suurenes. Ta silmad liikusid kiiresti küljelt küljele, samal ajal kui ta ei võtnud silmi loomade asukohalt. Nurisedes ja urisedes keerasid nad huuled raevukaks ähvarduseks tulepulgaga mehele. Läbi kollaka toru kostis terav vile, mis viipas kohe tunneli kaugemast otsast, mõtles Sam.
  
  Kolm koera pöördusid kohe ja jooksid tagasi, teised kaks aga jäid oma kohale, nagu poleks midagi kuulnud. Sam uskus, et nende isand manipuleerib nendega; nii nagu karjase vile suudab oma koera juhtida erinevate helide jadaga. Nii kontrollis ta nende liigutusi.
  
  Geniaalne, mõtles Sam.
  
  Kaks jäid teda valvama. Ta märkas, et tema välk nõrgenes.
  
  "Nina?" ta helistas. Midagi ei tulnud tagasi. "See on kõik, Sam," ütles ta endale, "sa oled üksi, poiss."
  
  Kui välgud lõppesid, võttis Sam kaamera ja lülitas välgu sisse. Vähemalt oleks välk neid ajutiselt pimedaks teinud, aga ta eksis. Kaks rinnakat emast eirasid kaamera eredat valgust, kuid nad ei liikunud edasi. Vile kostis uuesti ja nad hakkasid Sami peale urisema.
  
  Kus on teised koerad? mõtles ta ja seisis juurtega.
  
  Varsti pärast seda sai ta oma küsimusele vastuse, kui kuulis Nina karjumist. Sam ei hoolinud sellest, kas loomad talle järele jõuavad. Ta pidi Ninale appi tulema. Näidates üles rohkem julgust kui tervet mõistust, tormas ajakirjanik Nina hääle suunas. Kui ta järgis, kuulis ta, kuidas koerte küünised teda jälitades tsemendil klõpsasid. Iga hetk ootas ta, et hüppava looma raske korjus kukub talle peale, küünised kaevusid nahka ja kihvad läbistasid kurku. Sprindi ajal vaatas ta tagasi ja nägi, et nad polnud talle järele jõudnud. Sellest, mida Sam võis järeldada, selgus, et koeri kasutati teda nurka suruma, mitte tapma. Siiski ei olnud see hea positsioon.
  
  Kurvis liikudes märkas ta sellest tunnelist hargnemas veel kahte tunnelit ja valmistus tormama neist kahest ülemisse. Üksteise peal ületas see ilmselt rottweilerite kiiruse, kui ta kõrgema sissepääsu poole hüppas.
  
  "Nina!" ta helistas uuesti ja seekord kuulis ta teda kaugel, liiga kaugel, et teada saada, kus ta on.
  
  "Sam! Sam, peida end!" - ta kuulis teda karjuma.
  
  Lisakiirusega hüppas ta kõrgema sissepääsu poole, mõni jard enne teise tunneli maapealset sissepääsu. Ta tabas külma kõva betooni purustava kolinaga, mis peaaegu murdis ta ribid, kuid Sam roomas kiiresti läbi umbes kahekümne jala kõrguse haigutava augu. Tema õuduseks järgnes üks koer talle, samal ajal kui teine karjus ebaõnnestunud katse tõttu.
  
  Nina ja Perdue pidid teistega hakkama saama. Rottweilerid pöördusid mingil moel tagasi, et neid teisel pool tunnelit varitseda.
  
  "Te teate, et see tähendab, et kõik need kanalid on ühendatud, eks?" Perdue mainis, kui ta oma tahvelarvutisse teavet sisestas.
  
  "Vaevalt on õige aeg seda kuradi labürinti kaardistada, Perdue!" ta kortsutas kulmu.
  
  "Oh, aga see oleks hea aeg, Nina," vastas ta. "Mida rohkem teavet juurdepääsupunktide kohta saame, seda lihtsam on meil põgeneda."
  
  "Mida me siis peaksime nendega tegema?" ta osutas nende ümber sibavatele koertele.
  
  "Püsige paigal ja hoidke oma hääl madalal," soovitas ta. "Kui nende peremees tahaks meie surma, oleksime juba koeratoit."
  
  "Oh kena. Nüüd tunnen end palju paremini," ütles Nina, kui ta silmad märkasid siledale seinale sirutatud kõrget inimvarju.
  
  
  31. peatükk
  
  
  Samil polnud enam kuhugi minna, kui joosta sihitult väiksema tunneli pimedusse, milles ta oli. Üks kummaline asi oli aga see, et nüüd, kui ta oli peatunnelist eemal, kuulis ta turbiini ümisemist palju valjemini. Vaatamata meeletule kiirustamisele ja vastupandamatule südamepekslemisele ei suutnud ta jätta imetlemata hoolitsetud koera ilu, mis oli ta nurka ajanud. Tema must karv oli tervislikult särav isegi kehva valgustuse korral ja tema suu muutus pilkavast nõrgaks naeratuseks, kui ta hakkas lõdvestuma, seistes lihtsalt tema teel ja hingates raskelt.
  
  "Oh ei, ma tean teiesuguseid inimesi piisavalt hästi, et mitte lasta end sellest sõbralikkusest petta, tüdruk," vastas Sam oma leebe käitumisega. Tema teadis paremini. Sam otsustas minna tunnelisse sügavamale, kuid normaalses tempos. Koer poleks saanud jälitada, kui Sam poleks talle midagi jälitada andnud. Aeglaselt, eirates tema hirmutamist, püüdis Sam normaalselt käituda ja kõndis mööda tumedat betoonist koridori. Kuid tema jõupingutused katkestas naise hukkamõistev röögatus, ähvardav hoiatusmüra, et Sam ei saanud muud teha, kui tähele panna.
  
  "Tere tulemast, võite minuga kaasa tulla," ütles ta südamlikult, kui adrenaliin ta veene täitis.
  
  Must lits ei tahtnud sellest midagi. Kurjalt irvitades kordas ta oma seisukohta ja astus suurema veenvuse huvides oma eesmärgile paar sammu lähemale. Samilt oleks rumal üritada põgeneda, isegi ühe looma eest. Nad olid lihtsalt kiiremad ja surmavamad, mitte vastane, kellele väljakutseid esitada. Sam istus põrandale ja ootas, mida ta teeb. Kuid ainuke reaktsioon, mida tema loom vangistaja näitas, oli see, et istus tema ette maha nagu valvur. Ja see oli täpselt see, kes ta oli.
  
  Sam ei tahtnud koerale haiget teha. Ta oli tulihingeline loomasõber, isegi nende jaoks, kes teda puruks rebisid. Kuid ta pidi ta maha jätma juhuks, kui Perdue ja Nina satuvad ohtu. Iga kord, kui ta end liigutas, urises naine tema peale.
  
  "Vabandage, härra Cleve," kostis hääl sissepääsu taga asuvast pimedast koopast, mis ehmatas Sami. "Aga ma ei saa lasta teil lahkuda, tead?" Hääl oli meessoost ja rääkis tugeva hollandi aktsendiga.
  
  "Ei, ära muretse. Ma olen päris võluv. Paljud inimesed nõuavad, et nad naudiksid minu seltskonda," vastas Sam oma tuntud sarkastilise vallandamisviisiga.
  
  "Mul on hea meel, et teil on huumorimeel, Sam," ütles mees. "Jumal teab, et seal on liiga palju murelikke inimesi."
  
  Nägema tuli mees. Ta kandis kombinesooni, täpselt nagu Sam ja tema rühm. Ta oli väga atraktiivne mees ja tema kombed tundusid kohased, kuid Sam sai teada, et kõige tsiviliseeritumad ja haritumad mehed olid tavaliselt kõige rikutud. Olid ju kõik Renegade Brigaadi liikmed kõrgelt haritud ja hea kommetega inimesed, kuid vägivalla ja julmuse poole võisid nad silmapilkselt appi võtta. Miski mehes, kes temaga silmitsi seisis, käskis Samil ettevaatlikult astuda.
  
  "Kas sa tead, mida sa siit otsid?" küsis mees.
  
  Sam vaikis. Tõepoolest, tal polnud aimugi, mida tema, Nina ja Perdue otsisid, kuid tal polnud ka kavatsust võõra inimese küsimustele vastata.
  
  "Härra Cleave, ma esitasin teile küsimuse."
  
  Rottweiler urises, liikudes Samile lähemale. See oli hämmastav ja hirmutav, et ta suutis ilma käsuta vastavalt reageerida.
  
  "Ma ei tea. Järgisime just mõnda Wewelsburgi lähedalt leitud kavandit," vastas Sam, püüdes oma sõnu võimalikult lihtsana hoida. "Ja kes sina oled?"
  
  "Bloem. Jost Bloom, söör," ütles mees. Sam noogutas. Ta suutis nüüd aktsendi tuvastada, kuigi ta ei teadnud nime. "Ma arvan, et peaksime ühinema härra Perdue ja dr. Gouldiga."
  
  Sam oli hämmingus. Kuidas see mees nende nimesid teadis? Ja kuidas ta teadis, kust neid leida? "Pealegi," mainis Bloom, "te ei pääse selle tunneli kaudu kuhugi. See on puhtalt ventilatsiooniks."
  
  Samile jõudis kohale, et rottweilerid ei pääse tunnelivõrku samamoodi nagu tema ja ta kolleegid, nii et hollandlane pidi teadma teistsugusest sisenemispunktist.
  
  Nad väljusid teisest tunnelist tagasi peasaali, kus tuled endiselt põlesid, hoides ruumi valgustatud. Sam mõtles Bloomi ja Face'i külmaverelisele kohtlemisele oma lemmikloomaga, kuid enne kui ta jõudis plaane sõnastada, ilmusid kaugusesse kolm kuju. Ülejäänud koerad järgnesid. Need olid Nina ja Perdue, kes jalutasid koos teise noormehega. Nina nägu läks heledamaks, kui ta nägi, et Sam on terve ja terve.
  
  "Nüüd, daamid ja härrad, kas jätkame?" Soovitas Yost Bloom.
  
  "Kus?" - Ma küsisin. - küsis Perdue.
  
  "Oh, lõpetage, härra Perdue. Ära mängi minuga, vanamees. Ma tean, kes te olete, kes te kõik olete, kuigi teil pole õrna aimugi, kes ma olen, ja see, mu sõbrad, peaks teid minuga mängimise suhtes väga ettevaatlikuks tegema," selgitas Bloom, võttes Ninal õrnalt käest ja juhatades ta eemale. Perdue ja Sam. "Eriti siis, kui teie elus on naisi, keda võidakse kahjustada."
  
  "Ära julge teda ähvardada!" Sam naeratas.
  
  "Sam, rahune maha," anus Nina. Miski Bloomis ütles talle, et ta ei kõhkle Samist lahti saama, ja tal oli õigus.
  
  "Kuulake dr. Gouldi... Sam," matkis Bloom.
  
  "Vabandage, aga kas me peaksime üksteist tundma?" - küsis Perdue, kui nad hakkasid mööda hiiglaslikku käiku alla minema.
  
  "Teie kõigist peaksite olema, härra Perdue, aga paraku ei ole," vastas Bloom sõbralikult.
  
  Perdue oli võõra märkuse pärast õigustatult mures, kuid ta ei mäletanud, et oleks temaga kunagi varem kohtunud. Mees hoidis Nina kätt tugevalt, nagu kaitsev armastaja, vaenulikkust üles näidanud, kuigi naine teadis, et ta ei lase tal põgeneda ilma märkimisväärse kahetsuseta.
  
  "Veel üks su sõber, Perdue?" küsis Sam sööbival toonil.
  
  "Ei, Sam," haukus Perdue vastu, kuid enne kui ta jõudis Sami oletuse ümber lükata, pöördus Bloom otse reporteri poole.
  
  "Ma ei ole tema sõber, härra Cleave. Aga tema õde on lähedane... tuttav," muigas Bloom.
  
  Perdue nägu muutus šokist tuhaks. Nina hoidis hinge kinni.
  
  "Nii et palun proovige meie vahel asjad sõbralikena hoida, jah?" Bloom naeratas Samile.
  
  "Nii et nii sa meid leidsid?" küsis Nina.
  
  "Muidugi mitte. Agathal polnud aimugi, kus sa oled. Leidsime teid tänu härra Cleave'ile," tunnistas Bloom, nautides kasvavat umbusaldust, mida ta nägi Perdue's ja Neene'is nende ajakirjanikust sõbra vastu.
  
  "Jama!" - hüüatas Sam. Ta oli raevukas kolleegide reaktsiooni nähes. "Mul polnud sellega midagi pistmist!"
  
  "Tõesti?" - küsis Bloom kuradi naeratusega. "Wesley, näidake neile."
  
  Koertega taga kõndinud noormees järgis seda. Ta tõmbas taskust välja seadme, mis nägi välja nagu nuppudeta mobiiltelefon. See kujutas kompaktset vaadet piirkonnale ja ümbritsevatele nõlvadele, et esindada maastikku ja lõpuks nende läbitud struktuuride labürinti. Ainult üks punane täpp pulseeris, liikudes aeglaselt mööda ühe joone koordinaate.
  
  "Vaata," ütles Bloom ja Wesley peatas Sami poolel teel. Punane täpp jäi ekraanile seisma.
  
  "Sa litapoeg!" Nina susises Samile, kes raputas umbusklikult pead.
  
  "Mul polnud sellega midagi pistmist," ütles ta.
  
  "See on imelik, kuna olete nende jälgimissüsteemis," ütles Perdue kaastundega, mis ajas Sami vihale.
  
  "Sina ja su kuradi õde istutasite selle mulle kindlasti!" Sam karjus.
  
  "Kuidas need tüübid siis signaali saaksid? See peaks olema üks nende jälgijatest, Sam, et ilmuda nende ekraanidele. Kus teid veel esitletaks, kui te poleks nendega varem koos olnud?" Perdue nõudis.
  
  "Ma ei tea!" Sam vaidles vastu.
  
  Nina ei uskunud oma kõrvu. Segaduses vaatas ta vaikselt Sami, meest, kellele ta oma elu usaldas. Kõik, mida ta teha ei saanud, oli ägedalt igasugust seotust eitada, kuid ta teadis, et kahju oli tekitatud.
  
  "Peale selle oleme nüüd kõik siin. Parem on teha koostööd, et keegi viga ei saaks ega hukkuks," muigas Bloom.
  
  Ta tundis heameelt selle üle, kui kergelt tal õnnestus kaaslaste vaheline lõhe ületada, säilitades kerge usaldamatuse. See oleks vastuolus tema eesmärkidega, kui ta paljastaks, et nõukogu jälgis Sami, kasutades tema kehas naniite, mis olid sarnased Belgias Nina kehas leiduvatele ainetele, enne kui Perdue andis talle ja Samile viaalid, mis sisaldasid vastumürki.
  
  Sam ei usaldanud Perdue kavatsusi ja pani Nina uskuma, et tema võttis ka vastumürgi. Kuid kuna Sam ei võtnud vedelikku, mis võiks tema kehas olevaid naniite neutraliseerida, lubas Sam tahtmatult nõukogul end mugavalt leida ja järgida kohta, kus Erno saladust hoiti.
  
  Nüüd nimetati teda tegelikult reeturiks ja tal polnud tõendeid vastupidise kohta.
  
  Nad jõudsid tunnelis järsule pöördele ja leidsid end tohutu võlvluugi ees, mis oli ehitatud seina sisse, kus tunnel lõppes. See oli pleekinud hall uks, mille külgedel ja keskel kinnitasid roostes poldid. Grupp peatus, et uurida nende ees olevat massiivset ust. Selle värvus oli kahvatuhalli-kreemika varjundiga, mis erines vaid veidi torude seinte ja põranda värvist. Lähemal uurimisel võisid nad välja tuua terassilindrid, mis kinnitasid raske ukse ümbritseva ukseraami külge, mis oli asetatud paksu betooni.
  
  "Härra Perdue, ma olen kindel, et saate selle meile avada," ütles Bloom.
  
  "Ma kahtlen selles," vastas Perdue. "Mul ei olnud nitroglütseriini kaasas."
  
  "Aga kindlasti on teil kotis geniaalne tehnoloogia, nagu alati, et kiirendada läbimist kõigis kohtades, kuhu alati oma nina pistate?" Bloom kinnitas, et tema toon muutus selgelt vaenulikumaks, kuna kannatlikkus lõppes. "Tehke seda piiratud aja jooksul..." ütles ta Perduele ja tegi selgeks oma järgmise ähvarduse: "Tehke seda oma õe heaks."
  
  Agatha võib väga hästi juba surnud olla, mõtles Perdue, kuid ta jäi sirge näoga.
  
  Kohe hakkasid kõik viis koera jalalt jalale nihkudes ärritunud, kriuksuma ja oigama.
  
  "Mis lahti, tüdrukud?" - küsis Wesley loomadelt, tormas neid rahustama.
  
  Grupp vaatas ringi, kuid ohtu ei näinud. Hämmeldunult vaatasid nad, kuidas koerad muutusid ülimalt lärmakaks, haukusid oma kopsudest, enne kui hakkasid lakkamatult ulguma.
  
  "Miks nad seda teevad?" küsis Nina.
  
  Wesley raputas pead: "Nad kuulevad asju, mida me ei kuule. Ja mis iganes see ka poleks, see peab olema äge!"
  
  Ilmselt olid loomad äärmiselt ärritatud allahelihelitoonidest, mida inimesed ei kuulnud, sest nad hakkasid meeleheitlikult ulguma, pöörates maniakaalselt paigas. Koerad hakkasid ükshaaval võlvkeldri uksest tagasi tõmbuma. Wesley vilistas lugematutes variatsioonides, kuid koerad keeldusid kuuletumast. Nad pöördusid ja jooksid, nagu oleks kurat neid taga ajanud, ja kadusid kiiresti kaugusesse kurvi taha.
  
  "Kutsuge mind paranoiliseks, aga see on kindel märk, et oleme hädas," märkis Nina, samal ajal kui teised pööraselt ringi vaatasid.
  
  Yost Bloom ja ustav Wesley tõmbasid mõlemad püstolid pintsaku alt välja.
  
  "Kas sa tõid relva?" Nina kortsutas üllatunult kulmu. "Miks siis koerte pärast muretseda?"
  
  "Sest kui metsloomad teid lõhki kisuvad, muudab see teie surma juhuslikuks ja kahetsusväärseks, mu kallis dr Gould. Ei saa jälgida. Ja sellise akustika pihta tulistamine oleks lihtsalt rumal," selgitas Bloom juhuslikult päästikut tagasi tõmmates.
  
  
  32. peatükk
  
  
  
  Kaks päeva enne - Monkh Saridag
  
  
  "Asukoht blokeeritud," ütles häkker Ludwig Bernile.
  
  Nad töötasid ööd ja päevad, et leida viis, kuidas leida üles need varastatud relvad, mis varastati renegatide jõugult üle nädala tagasi. Kuna nad olid endised Musta Päikese liikmed, ei olnud jõuguga seotud ühtegi inimest, kes poleks oma ala meister, seega oli loogiline, et seal oleks mitu IT-eksperti, kes aitaksid ohtliku asukoha kindlaks teha. Longinus.
  
  "Väljapaistev!" hüüatas Bern, pöördudes heakskiidu saamiseks oma kahe kaasülema poole.
  
  Üks neist oli Kent Bridges, endine SASi mees ja endine Black Suni kolmanda taseme liige, kes vastutas laskemoona eest. Teine oli Otto Schmidt, kes oli enne renegaatide brigaadiga liitumist samuti Black Suni kolmanda taseme liige, rakenduslingvistika professor ja endine hävitajalendur Austriast Viinist.
  
  "Kus nad praegu on?" - küsis Bridges.
  
  Häkker kergitas kulmu: "Tegelikult kõige kummalisem koht. Nende fiiberoptiliste indikaatorite järgi, mille me Longinuse riistvaraga sünkroniseerisime, on see praegu... Wewelsburgi lossis.
  
  Kolm komandöri vahetasid hämmeldunud pilke.
  
  "Sel kellaajal öösel? Seal pole veel isegi hommik, eks, Otto? - küsis Bern.
  
  "Ei, ma arvan, et kell on umbes 5 hommikul," vastas Otto.
  
  "Wewelsburgi loss pole veel avatud ja loomulikult ei lubata sinna öösiti ajutisi külastajaid ega turiste," naljatas Bridges. "Kuidas kurat see sinna sai? Kui mitte... varas tungis praegu Wewelsburgi?
  
  Tuba jäi vaikseks, kui kõik seespool mõtisklesid mõistliku selgituse üle.
  
  "See pole oluline," ütles Bern äkki. "Oluline on see, et me teame, kus see asub. Lähen vabatahtlikult Saksamaale neile järele. Ma võtan kaasa Aleksander Arichenkovi. See mees on erakordne jälgija ja navigaator.
  
  "Tee seda, Bern. Nagu alati, registreeruge meiega iga 11 tunni järel. Ja kui teil on probleeme, andke meile lihtsalt teada. Meil on liitlased juba igas Lääne-Euroopa riigis, kui vajate abiväge," kinnitas Bridges.
  
  "Tehakse".
  
  "Kas olete kindel, et saate venelast usaldada?" küsis Otto Schmidt vaikselt.
  
  "Ma usun, et saan, Otto. See mees ei andnud mulle põhjust teisiti arvata. Lisaks on meil endiselt inimesi, kes jälgivad tema sõbra maja, kuid ma kahtlen, kas see kunagi nii läheb. Ajaloolase ja ajakirjaniku aeg Renata meile tuua hakkab aga otsa saama. See teeb mulle rohkem muret, kui ma nõustun tunnistama, kuid üks asi korraga," kinnitas Bern Austria piloodile.
  
  "Nõus. Head reisi, Bern," lisas Bridges.
  
  "Aitäh, Kent. Me lahkume tunni pärast, Otto. Kas olete valmis?" - küsis Bern.
  
  "Absoluutselt. Võtame selle ähvarduse tagasi sellelt, kes oli piisavalt rumal, et käpa peale saada. Issand jumal, kui nad vaid teaksid, mida see asi teha võib! tormas Otto.
  
  "See on see, mida ma kardan. Mul on tunne, et nad teavad täpselt, mida see teha suudab.
  
  
  * * *
  
  
  Nina, Sam ja Perdue ei teadnud, kui kaua nad tunnelites olid. Isegi kui eeldada, et oli koit, polnud neil mingit võimalust siin päevavalgust näha. Nüüd, kui nad olid relva käes, polnud neil aimugi, millesse nad sattusid, kui nad seisid hiiglasliku raske võlvi ukse ees.
  
  "Härra Perdue, kui soovite," tõukas Yost Bloom Perdue püstoliga, et ta avaks kaasaskantava puhumislambiga võlv, mida ta kasutas kanalisatsiooni tihendi ära lõikamiseks.
  
  "Härra Bloom, ma ei tunne teid, aga ma olen kindel, et teie intelligentne mees mõistab, et sellist ust ei saa nii haletsusväärse instrumendiga avada," vastas Perdue, kuigi säilitas mõistliku tooni.
  
  "Palun ära ole minu suhtes alandlik, Dave," läks Bloomi nägu külmaks, "sest ma ei pea silmas sinu pisikest pilli.
  
  Sam hoidus irvitamast oma eriskummalise sõnavaliku üle, mis pani ta tavaliselt mõne labase märkuse tegema. Nina suured tumedad silmad jälgisid Sami. Ta nägi, et naine oli väga ärritunud tema ilmsest reetmisest, kui ta ei võtnud vastumürgi pudelit, mille ta talle andis, kuid tal oli oma põhjus, miks ta ei usaldanud Perdue'd pärast seda, mida ta neile Brugges läbi tegi.
  
  Perdue teadis, millest Bloom rääkis. Raske pilguga tõmbas ta välja pliiatsilaadse silmaklaasi ja aktiveeris selle, määrates infrapuna abil ukse paksuse. Seejärel pani ta silma väikesele klaasist piiluaugule, samal ajal kui ülejäänud seltskond ootas ootusärevalt, olles endiselt kummitamas jubedatest asjaoludest, mille tõttu koerad neist hullumeelselt kaugel haukusid.
  
  Perdue vajutas oma sõrmega teist nuppu, ilma pilku teleskoobilt tõstmata ja uksepoldile ilmus nõrk punane täpp.
  
  "Laserlõikur," naeratas Wesley. "Väga lahe".
  
  "Palun kiirustage, härra Perdue. Ja kui olete lõpetanud, vabastan teid sellest imelisest tööriistast," ütles Bloom. "Ma saaksin kasutada sellist prototüüpi oma kolleegide kloonimiseks."
  
  "Kes võiks olla teie kolleeg, härra Bloom?" küsis Perdue, kui tala vajus kollase kumaga kõvasse terasesse, mis muutis selle kokkupõrkel nõrgaks.
  
  "Need samad inimesed, kelle eest teie ja teie sõbrad püüdsid Belgias põgeneda õhtul, kui pidite Renata kohale toimetama," ütles Bloom ja sulaterase sädemed virvendasid tema silmis põrgutulena.
  
  Nina hoidis hinge kinni ja vaatas Samile otsa. Siin olid nad taas nõukogu, Musta Päikese juhtkonna vähetuntud kohtunike seltsis pärast seda, kui Aleksander oli nurjanud nende plaanitud hülgamise häbiväärsest juhist Renatast, kes pidi nende poolt kukutama.
  
  Kui me oleksime praegu malelaual, oleksime võhmale läinud, mõtles Nina, lootes, et Perdue teab, kus Renata on. Nüüd peab ta naise nõukogu ette toimetama, selle asemel, et aidata Ninal ja Samil ta Renegaatide brigaadile üle anda. Mõlemal juhul leidsid Sam ja Nina end kompromiteerivast olukorrast, mis viis kaotuseni.
  
  "Sa palkasid Agatha päevikut otsima," ütles Sam.
  
  "Jah, aga vaevalt see meid huvitas. See oli, nagu te ütlete, vana sööt. Teadsin, et kui me ta selliseks ettevõtmiseks palkame, vajaks ta päeviku leidmisel kahtlemata venna abi, kuigi tegelikult oli härra Perdue see reliikvia, mida me otsisime," selgitas Bloom Samile.
  
  "Ja nüüd, kui me kõik oleme siin, võime sama hästi näha, mida te siin Wewelsburgi lähedal jahtinud olete, enne kui me oma äri lõpetame," lisas Wesley Sami selja tagant.
  
  Eemal haukusid ja vingusid koerad, samal ajal kui turbiin jätkas ümisemist. See tekitas Nina tohutu hirmu ja lootusetuse tunde, mis sobis ideaalselt tema meeleheitliku meelelaadiga. Ta vaatas Yost Bloomi ja kontrollis oma tuju, ebatavaliselt: "Kas Agathaga on kõik korras, härra Bloom? Kas ta on ikka teie hoole all?"
  
  "Jah, ta on meie hoole all," vastas ta kiire pilguga, et teda rahustada, kuid vaikimine Agatha heaolust oli kurjakuulutav enne. Nina vaatas Perduele otsa. Tema huuled olid silmnähtavalt keskendunud, kuid tema endise tüdruksõbrana tundis ta tema kehakeelt - Perdue oli ärritunud.
  
  Uks kostis kõrvulukustavat kõlinat, mis kajas sügaval labürindi sügavuses, murdes esimest korda vaikuse, mis selles sünges õhkkonnas aastakümneid valitses. Nad astusid tagasi, kui Perdue, Wesley ja Sam lükkasid lühikeste tõmblustega lahti raske, kinnitamata ukse. Lõpuks andis ta järele ja veeres põrutusega teisele poole, tuues üles aastatepikkuse tolmu ja laiali koltunud paberi. Ükski neist ei julgenud esimesena siseneda, kuigi kopitanud ruumi valgustasid samad elektrilised seinavalgustid nagu tunnelit.
  
  "Vaatame, mis seal sees on," nõudis Sam, hoides kaamerat valmis. Bloom lasi Nina lahti ja astus koos Perduega oma tünni valest otsast edasi. Nina ootas, kuni Sam temast mööda kõndis, enne kui pigistas tema kätt kergelt: "Mida sa teed?" Ta võis öelda, et naine oli tema peale raevukas, kuid miski tema silmis ütles, et ta keeldus uskumast, et Sam juhatab nõukogu meelega nende juurde.
  
  "Ma olen siin, et salvestada meie avastusi, mäletate?" - ütles ta teravalt. Ta viipas kaameraga naise poole, kuid tema pilk suunas ta digitaalsele ekraanile, kust naine nägi, et ta filmib nende vangistajaid. Juhul, kui neil oli vaja nõukogu väljapressida või kui mingil juhul oli vaja fototõendeid, tegi Sam meestest ja nende tegevusest võimalikult palju pilte, samal ajal kui ta sai teeselda, et kohtleb seda koosolekut tavalise tööna.
  
  Nina noogutas ja järgnes talle umbsesse tuppa.
  
  Põrand ja seinad olid plaaditud ning lagi vooderdatud kümnete paaride luminofoorlampidega, mis kiirgasid pimestavalt valget valgust, mis oli nüüd taandunud värelevateks sähvatusteks nende hävinud plastkatete sees. Avastajad unustasid hetkeks, kes nad on, kuna nad kõik imestasid vaatemängu võrdse imetluse ja aukartusega.
  
  "Mis koht see on?" küsis Wesley, korjates vanast neerukonteinerist külmi, tuhmunud kirurgilisi instrumente. Tema kohal, tumm ja surnud, seisis lagunenud operatsioonilamp, mis oli läbi imbunud selle äärmuste vahele kogunenud ajastute võrgust. Plaadipõrandal olid kohutavad plekid, millest mõned nägid välja nagu kuivanud veri ja teised, mis nägid välja nagu keemiakonteinerite jäänused, mis olid põrandasse veidi juurdunud.
  
  "See on nagu mingi uurimisasutus," vastas Perdue, kes on näinud ja juhtinud oma osa sarnastest operatsioonidest.
  
  "Mida? Supersõdurid? Inimeste peal on palju katsete märke," märkis Nina ja võpatas kaugemal seinal veidi lahtisi külmikuuksi nähes. "Need on surnukuuri külmikud, sinna on laotud mitu laibakotti..."
  
  "Ja rebenenud riided," märkis Yost oma seisukohast, vaadates välja pesukorvide moodi selja tagant. "Oh jumal, kangas lõhnab nagu pask. Ja suured vereloigud, kus on kraed. Ma arvan, et dr Gouldil on õigus - katsed tehti inimestega, aga ma kahtlen, et neid tehti natsivägede peal. Siinsed riided näevad välja nagu need, mida kandsid peamiselt koonduslaagri vangid.
  
  Nina silmad tõusid mõtlikult, kui ta püüdis meenutada, mida ta teadis Wewelsburgi lähedal asuvatest koonduslaagritest. Pehmel, emotsionaalsel ja kaastundlikul toonil jagas ta, mida ta teadis nende kohta, kes kandsid tõenäoliselt rebenenud, veriseid riideid.
  
  "Tean, et Wewelsburgi ehitusel kasutati vange töölistena. Nad võivad väga hästi olla inimesed, mida Sam ütles, et ta end siin all tundis. Nad toodi Niederhagenist, mõned teised Sachsenhausenist, kuid nad kõik moodustasid tööjõu selle lossi ehitamiseks, mis pidi olema enamat kui lihtsalt loss. Nüüd, kui oleme selle kõik ja tunnelid leidnud, näib, et kuulujutud vastasid tõele," rääkis ta oma meeskaaslastele.
  
  Wesley ja Sam tundusid mõlemad oma ümbruskonnas väga ebamugavad. Wesley pani käed risti ja hõõrus külmi käsivarsi. Sam oli just kasutanud oma kaamerat, et teha veel pilte morgi külmikute sees olevast hallitusest ja roostest.
  
  "Tundub, et neid kasutati enamaks kui lihtsalt raskete tõstmiseks," ütles Perdue. Ta lükkas seinal rippunud laborimantli kõrvale ja avastas selle tagant sügavale seina sisse lõigatud paksu prao.
  
  "Süüta," käskis ta kellegi poole eriti mitte pöörduda.
  
  Wesley ulatas talle taskulambi ja kui Perdue selle auku valgustas, lämmatas ta seisva vee haisu ja sees lagunenud vanade luude mädaniku käes.
  
  "Jumal! Vaata seda!" ta köhatas ja nad kogunesid augu ümber, et leida umbes kahekümne inimese säilmed. Ta luges kokku kakskümmend pealuud, kuid neid oleks võinud rohkemgi olla.
  
  "Oli juhtum, kus väidetavalt olid mitmed Salzkottenist pärit juudid 1930. aastate lõpus Wewelsburgi koopasse lukustatud," soovitas Nina seda nähes. "Kuid väidetavalt sattusid nad hiljem Buchenwaldi laagrisse. Väidetavalt. Arvasime alati, et kõnealune vangikongi oli Obergruppenführer Hersali võlv, aga võib-olla oli see see koht!
  
  Vaatamata sellele, mida nad avastasid, üllatunud seltskond ei märganud, et koerte lakkamatu haukumine lakkas kohe.
  
  
  33. peatükk
  
  
  Samal ajal kui Sam õudset stseeni pildistas, äratas Nina uudishimu veel üks uks, tavaline puidust sort, mille ülaosas oli aken, mis oli nüüd liiga räpane, et läbi näha. Ta nägi ukse all valgusriba samast lambisarjast, mis valgustas tuba, kus nad olid.
  
  "Ära isegi mõtle sinna sisse minekule," šokeeris Josti äkilised sõnad selja taga, peaaegu südamerabanduseni. Hoides šokeeritult kätt rinnal, heitis Nina Jost Bloomile pilgu, mida ta sageli naistelt osaks sai - ärrituse ja resignatsiooniga. "Mitte ilma minuta teie ihukaitsjata," naeratas ta. Nina nägi, et Hollandi volikogu liige teadis, et ta on atraktiivne, ja seda enam oli põhjust tema kergeid edusamme tagasi lükata.
  
  "Ma olen üsna võimekas, tänan teid, härra," õrritas ta järsult ja tõmbas ukselinki. See nõudis julgustust, kuid need avanesid ilma suurema vaevata, isegi roosteta ja kasutamata.
  
  See tuba nägi aga hoopis teistsugune välja kui eelmine. See oli pisut atraktiivsem kui meditsiinilise surma kamber, kuid säilitas siiski natsliku eelaimuse aura.
  
  Rikkalikult varustatud antiikraamatutega arheoloogiast okultismini, postuumsetest õpikutest marksismi ja mütoloogiani, meenutas ruum vana raamatukogu või kontorit, arvestades suurt töölauda ja kõrge seljatoega tooli nurgas, kus kohtusid kaks raamaturiiulit. Raamatud ja kaustad, isegi kõikjale laiali puistatud paberid, olid tugeva tolmu tõttu sama värvi.
  
  "Sam!" - ta helistas. "Sam! Peaksite sellest pildistama!"
  
  "Ja mida kuradit te nende fotodega peale hakkate, härra Cleave?" küsis Jost Bloom Samilt, kui too ühe neist ukselt maha võttis.
  
  "Tehke seda, mida ajakirjanikud teevad," ütles Sam muhedalt, "müüge need kõige kõrgema pakkumise tegijale."
  
  Bloom naeratas murettekitavalt, mis viitas selgelt tema eriarvamusele Samiga. Ta plaksutas käega Sami õlale: "Kes ütles, et sa saad siit puhtana, poiss?"
  
  "Noh, ma elan hetkes, härra Bloom, ja ma üritan mitte lasta teiesugustel võimujanulistel sitapeadel oma saatust enda eest kirjutada," muigas Sam enesetundega. "Ma võin isegi teenida ühe dollari teie surnukeha foto pealt."
  
  Bloom andis ilma hoiatuseta Samile võimsa löögi näkku, lükates ta tagasi ja pikali. Kui Sam kukkus teraskapile, kukkus tema kaamera põrandale ja purunes kokkupõrkel.
  
  "Sa räägid kellegi võimsa ja ohtliku inimesega, kellel on juhuslikult need šoti pallid tihedalt haardes, poiss. Ära, kurat, julge seda unustada!" Jost müristas, kui Nina Samile appi tormas.
  
  "Ma isegi ei tea, miks ma teid aitan," ütles ta vaikselt, pühkides mehe verist nina. "Sa ajasid meid sellesse jama, sest sa ei usaldanud mind. Sa usaldaksid Trishi, aga ma pole Trish, eks?"
  
  Nina sõnad üllatasid Sami. "Oota mida? Ma ei usaldanud su poiss-sõpra, Nina. Pärast kõike, mida ta meile läbi tegi, usud sa ikka, mida ta sulle räägib, aga mina mitte. Ja mis see kõik Trishiga järsku toimub?"
  
  "Ma leidsin mälestusteraamatu, Sam," ütles Nina talle kõrva ja kallutas verejooksu peatamiseks pead tagasi. "Ma tean, et minust ei saa kunagi tema, aga sa pead lahti laskma."
  
  Sami lõualuu langes sõna otseses mõttes. Nii et seda ta seal majas mõtles! Laske Trishil minna, mitte temal!
  
  Perdue astus sisse, Wesley relv pidevalt selja poole suunatud ja hetk lihtsalt kadus.
  
  "Nina, mida sa sellest kontorist tead? Kas see on registris?" - küsis Perdue.
  
  "Purdue, keegi ei tea sellest kohast isegi. Kuidas saab see ühelgi plaadil olla?" ta kaotas selle.
  
  Jost tuhnis laual olevates paberites. "Siin on apokrüüfilisi tekste!" teatas ta lummatud ilmega. "Tõelised, iidsed pühakirjad!"
  
  Nina hüppas püsti ja ühines temaga.
  
  "Teate, Wewelsburgi läänetorni keldris oli isiklik seif, mille Himmler sinna paigaldas. Sellest teadsid ainult tema ja lossi komandant, kuid pärast sõda viidi selle sisu minema ja seda ei leitudki," pidas Nina loengut, sirvides saladokumente, millest ta oli kuulnud vaid legendides ja muistsetes ajalookoodeksites. "Vean kihla, et see viidi siia. Ma ütleksin isegi nii kaugele, et..." pööras ta igale poole, et uurida kirjanduse vanust, "et see võib väga hästi olla ka hoidla. Tähendab, sa nägid ust, millest me sisse tulime.
  
  Kui ta vaatas alla avatud sahtlisse, leidis ta sealt peotäie vanaaegseid rullraamatuid. Nina nägi, et Jost ei pööranud tähelepanu ja lähemal uurimisel sai ta aru, et tegemist on sama papüürusega, millele päevik oli kirjutatud. Rebenes oma graatsiliste sõrmedega otsast lahti, voltis ta selle kergelt lahti ja luges midagi ladinakeelset, mis läks hinge - Alexandrina Bibliotes - Atlantise stsenaarium
  
  Kas see võib olla? Ta hoolitses selle eest, et keegi teda ei näeks, kui ta asetas rullid võimalikult hoolikalt kotti.
  
  "Härra Bloom," ütles ta pärast kirjarullide võtmist, "kas te võiksite mulle öelda, mida veel selle koha kohta päevikusse kirjutati?" Ta hoidis oma toonust jutukas, kuid tahtis hoida teda hõivatud ja luua nende vahel südamlikumat sidet, et mitte oma kavatsusi talle reeta.
  
  "Tõde on see, et ma ei tundnud koodeksi vastu erilist huvi, dr Gould. Minu ainus mure oli Agatha Perdue kasutamine selle mehe leidmiseks," vastas ta ja noogutas Perdue poole, samal ajal kui teised mehed peidetud lintide ruumi vanust ja selle sisu arutasid. "Huvitav oli aga see, mida ta kirjutas kuskil pärast luuletust, mis teid siia tõi, enne kui pidime selle lahendamisega vaeva nägema."
  
  "Mida ta ütles?" küsis ta teeseldud huviga. Kuid see, mida ta Ninale tahtmatult edastas, huvitas teda ainult ajalooliselt.
  
  "Klaus Werner oli Kölni linnaplaneerija, kas teadsite?" - ta küsis. Nina noogutas. Ta jätkas: "Päevikus kirjutab ta, et naasis Aafrikasse, kus ta asus, ja naasis Egiptuse perekonna juurde, kellele kuulus maa, kus ta väitis, et nägi seda suurepärast maailma aaret, jah?"
  
  "Jah," vastas naine ja heitis pilgu Samile, kes toitis oma sinikaid.
  
  "Ta tahtis seda endale jätta, täpselt nagu sina," irvitas Yost sarkastiliselt. "Kuid ta vajas kolleegi, siin Wewelsburgis töötanud arheoloogi, mehe Wilhelm Jordani abi. Ta saatis Werneri ajaloolasena Alžeerias asuvast väikesest Egiptuse majapidamisest aaret välja tooma, nagu teiegi," kordas ta rõõmsalt oma solvangut. "Kuid kui nad Saksamaale tagasi jõudsid, jootis tema sõber, kes tol ajal Himmleri ja SS-i ülemkomissari ülesandel Wewelsburgi ümbruses väljakaevamisi juhtis, ta purju ja lasi maha, võttes ära ülalmainitud saagi, mis Wernerit tema kirjutistes ikka veel otseselt ei mainitud. Ma arvan, et me ei saa kunagi teada, mis nad olid.
  
  "Kahju," teeskles Nina kaastunnet, samal ajal kui ta süda rinnus metsikult peksles.
  
  Ta lootis, et nad saavad neist vähem südamlikest härrasmeestest kuidagi varem kui hiljem lahti. Viimaste aastate jooksul oli Nina uhke selle üle, et ta on arenenud jõhkrast, ehkki patsifistlikust teadlasest võimekaks persepoisiks, kelleks inimesed, kellega ta kohtus, olid temast vorminud. Kunagi oleks ta pidanud oma hane sellises olukorras küpsetatuks, nüüd mõtles ta, kuidas vältida püüdmist, nagu see oleks antud - ja nii see oli. Elus, mida ta praegu elas, ähvardas teda ja tema kolleege pidevalt surmaoht ning temast sai tahtmatult osaline maniakaalsete jõumängude ja selle varjuliste tegelaste hulluses.
  
  Koridorist kostis turbiini sumin - äkiline kõrvulukustav vaikus, mis asendus vaid tuule vaikse ulguva vilega, mis keerulisi tunneleid kummitas. Seekord märkasid kõik, vaadates üksteisele hämmeldunult otsa.
  
  "Mis just juhtus?" küsis Wesley esimesena surmvaikuses sõna võtma.
  
  "On imelik, et te märkate müra alles pärast selle vaigistamist, kas pole?" - ütles hääl teisest toast.
  
  "Jah! Nüüd aga kuulen end mõtlemas," rääkis teine.
  
  Nina ja Sam tundsid hääle hetkega ära ja vahetasid ülimalt murelikke pilke.
  
  "Meie aeg pole veel läbi, eks?" küsis Sam Ninalt valju sosinal. Keset teiste hämmeldunud ilmeid noogutas Nina eitavalt Sami poole. Nad mõlemad teadsid Ludwig Berni ja nende sõbra Aleksander Arichenkovi häält. Perdue tundis ära ka venelase hääle.
  
  "Mida Aleksander siin teeb?" küsis ta Samilt, kuid enne kui ta vastata jõudis, astus ukseavast läbi kaks meest. Wesley suunas oma relva Aleksandri poole ja Jost Bloom haaras jämedalt väikesel Ninal juustest ja surus Makarovi koonu tema templile.
  
  "Palun ära," lausus ta mõtlemata. Berni pilk keskendus hollandlasele.
  
  "Kui teete dr Gouldile haiget, hävitan ma kogu teie perekonna, Yost," hoiatas Byrne kõhklemata. "Ja ma tean, kus nad on."
  
  "Te tunnete üksteist?" - küsis Perdue.
  
  "See on üks monkh Saridagi juhte, härra Perdue," vastas Alexander. Perdue tundus kahvatu ja väga ebamugav. Ta teadis, miks meeskond siin oli, kuid ta ei teadnud, kuidas nad ta leidsid. Tegelikult tundis toretsev ja muretu miljardär esimest korda elus end nagu uss konksu otsas; aus mäng liiga sügavale sattumise eest kohtadesse, mille ta oleks pidanud sealt lahkuma.
  
  "Jah, me Jostiga teenisime sama isandat, kuni ma mõistsin mõistusele ja lakkasin olema ettur Renata-suguste idiootide käes," naeris Bern.
  
  "Ma vannun Jumala ees, ma tapan ta," kordas Jost, tehes Ninale nii palju haiget, et ta nutma hakkas. Sam võttis ründeasendi ja Jost vahetas kohe ajakirjanikuga vihase pilgu: "Kas sa tahad jälle peitu pugeda, mägironija?"
  
  "Persse, juusturiista! Kahjutage isegi juuksekarva tema peas ja ma rebin su kuradi naha selle roostes skalpelliga teises toas. Testige mind!" Sam haukus ja ta mõtles seda tõsiselt.
  
  "Ma ütleks, et te pole vähemuses mitte ainult inimeste, vaid ka halva õnne pärast, seltsimees," muigas Aleksander, võttis taskust vuugi ja süütas selle tikuga. "Nüüd, poiss, pane relv käest, muidu peame ka sulle rihma külge panema."
  
  Nende sõnadega viskas Aleksander Wesley jalge ette viis koera kaelarihma.
  
  "Mida sa mu koertega teinud oled?" karjus ta tuliselt, veenid paisusid ta kaelal, kuid Bern ja Aleksander ei pööranud talle tähelepanu. Wesley vabastas oma püstoli kaitserihma. Ta silmad olid pisaraid täis ja huuled värisesid ohjeldamatult. Kõigile, kes nägid, oli selge, et ta on ebastabiilne. Bern langetas silmad Nina poole, paludes tal alateadlikult oma märkamatu noogutusega esimene samm astuda. Ta oli ainus, kes oli otseses ohus, nii et ta pidi julguse kokku võtma ja proovima Bloomi üllatusena tabada.
  
  Kena ajaloolane meenutas hetke, mida tema kadunud sõber Val talle kunagi õpetas, kui nad natukene sparringusid tegid. Adrenaliinilaksu saatel hakkas ta keha liikuma ja kogu oma jõuga tõmbas ta Bloomi käe küünarnukist üles, sundides ta relva alla suunama. Perdue ja Sam tormasid üheaegselt Bloomi poole, lüües ta pikali, Nina endiselt haardes.
  
  Wewelsburgi lossi all asuvates tunnelites kostis kõrvulukustav pauk.
  
  
  34. peatükk
  
  
  Agatha Perdue roomas üle keldri räpase tsementpõranda, kus ta oli ärganud. Piinav valu rinnus oli tõendiks viimasest vigastusest, mille ta sai Wesley Bernardi ja Jost Bloomi käest. Enne kui nad kaks kuuli tema torsosse lasid, kuritarvitas Bloom teda mitu tundi, kuni ta valust ja verekaotusest minestas. Vaevalt elus, Agatha kasutas tahtejõupingutusi, et liikuda oma nülitud põlvedel väikese puidust ja plastist ruudu poole, mida ta nägi läbi vere ja pisarate silmades.
  
  Kopsude laienemise eest võideldes vilistas ta iga edasiliikumise järel. Lülitite ja voolude ruut räpasel seinal viipas, kuid ta ei tundnud, et jõuaks nii kaugele, enne kui unustus ta viiks. Tema diafragma ja ülemise roidekorruse liha läbistanud metallkuulidest jäetud kõrvetavad ja pulseerivad, paranematud augud veritsesid ohtralt ja tundus, et tema kopsud on raudteepiikude vahel nõelapadjad.
  
  Väljaspool tuba oli maailm, kes ei teadnud oma raskest olukorrast ja ta teadis, et ei näe enam kunagi päikest. Kuid geniaalne raamatukoguhoidja teadis üht, et ründajad ei elaks teda palju üle. Kui ta saatis oma venna kindlusesse mägedes, kus Mongoolia ja Venemaa kohtuvad, lubasid nad varastatud relvi nõukogu vastu iga hinna eest kasutada. Selle asemel, et riskida mõne teise Musta Päikese Renata tõusmisega nõukogu palvel, kui nad Mirela otsimisel kärsituks muutuvad, otsustasid David ja Agatha ka nõukogu laiali saata.
  
  Kui nad oleksid ära teinud inimesed, kes valisid Musta Päikese ordu juhiks, poleks Renata Renata brigaadile üle andes olnud kedagi, kes uut juhti valiks. Ja parim viis seda teha oleks kasutada Longinust, et need kõik korraga hävitada. Kuid nüüd seisis ta silmitsi omaenda surmaga ja tal polnud aimugi, kus ta vend oli või kas ta oli veel elus pärast seda, kui Bloom ja tema metsalised ta leidsid. Ent otsustanud anda oma panuse ühise eesmärgi nimel, riskis Agatha süütute inimeste tapmisega, kasvõi selleks, et endale kätte maksta. Pealegi polnud ta kunagi olnud see, kes lasknud oma moraalil või emotsioonidel tehtavatest asjadest võitu saada, ja ta kavatses seda tõestada täna enne viimase hingetõmbe tegemist.
  
  Eeldades, et ta on surnud, viskasid nad tema kehale mantli, et see kohe pärast naasmist ära visata. Ta teadis, et nad kavatsevad leida tema venna ja sundida teda Renatast loobuma, enne kui ta tapab ja seejärel eemaldab Renata, et kiirendada uue juhi tutvustamist.
  
  Toitekast kutsus teda lähemale.
  
  Kasutades selles olevaid juhtmeid, sai ta suunata voolu väikesesse hõbedasse saatjasse, mille Dave oli oma tahvelarvuti jaoks ehitanud, et seda saaks Thursos satelliitmodemina kasutada. Kahe katkise sõrmega ja sõrmenukkidelt suurem osa nahast katkis Agatha oma mantli õmmeldud taskusse, et sealt välja tõmmata väike lokaator, mille nad koos vennaga pärast Venemaalt naasmist valmistasid. See projekteeriti ja monteeriti spetsiaalselt Longinuse spetsifikatsioonide järgi ning toimis kaugdetonaatorina. Dave ja Agatha kavatsesid seda kasutada nõukogu peakorteri Brugges hävitamiseks, lootes kõrvaldada enamik, kui mitte kõik, liikmed.
  
  Elektrikarbi juurde jõudes toetus ta katkisele vanale mööblile, mis oli samuti sinna maha visatud ja unustatud, nagu Agatha Perdue. Suurte raskustega töötas ta oma maagiat järk-järgult ja hoolikalt, palvetades, et ta ei sureks enne, kui on lõpetanud tühise välimusega superrelva plahvatuse, mille ta oli Wesley Bernardile asjatundlikult paigaldanud vahetult pärast seda, kui too oli ta teist korda vägistanud.
  
  
  35. peatükk
  
  
  Sam kallas Bloomi löökidega üle, samal ajal kui Nina hoidis Perduet süles. Kui Bloomi relv kõlas, tormas Alexander Wesleyle kallale, võttes kuuli õlale, enne kui Byrne noormehe pikali ajas ja välja lõi. Perduet tulistas Bloomi püstol allapoole suunatud reide, kuid ta oli teadvusel. Nina sidus ta jala ümber riidetüki, mille ta praegu verejooksu peatamiseks ribadeks rebis.
  
  "Sam, sa võid nüüd lõpetada," ütles Bern ja tõmbas Sami Jost Bloomi lõdva keha küljest lahti. Oli hea tunne tasa teha, mõtles Sam ja andis endale veel ühe löögi, enne kui lubas Bernil end maast üles tõsta.
  
  "Me tegeleme teiega varsti. Niipea, kui kõik saavad maha rahuneda," ütles Nina Perdue, kuid suunas oma sõnad Samile ja Bernile. Aleksander istus veritseva õlaga ukse lähedal seina äärde ja otsis mantlitaskust kolbi eliksiiriga.
  
  "Mida me peaksime nendega nüüd tegema?" - küsis Sam Bernilt, pühkides näolt higi.
  
  "Kõigepealt tahaksin tagastada eseme, mille nad meilt varastasid. Siis viime nad pantvangideks Venemaale kaasa. Nad võiksid anda meile hulgaliselt teavet Musta Päikese tegemiste kohta ja teavitada meid kõigist institutsioonidest ja liikmetest, kellest me veel ei tea," vastas Bern ja sidus Bloomi kõrvalasuvast meditsiinipalatist alla.
  
  "Kuidas sa siia said?" küsis Nina.
  
  "Lennuk. Sel ajal, kui me räägime, ootab mind Hannoveris piloot. Miks?" ta kortsutas kulmu.
  
  "Noh, me ei leidnud seda kaupa, mille te meile tagasi saatsite," ütles ta Byrne'ile murelikult, "ja ma mõtlesin, mida sa siin teed; Kuidas te meid leidsite?
  
  Bern raputas pead, pehme naeratus mängis tema huulil tahtliku takti üle, millega kena naine talle küsimusi esitas. "Usun, et sellega oli seotud teatav sünkroonsus. Näete, me olime Alexanderiga jälil millelegi, mis varastati brigaadist kohe pärast seda, kui teie ja Sam teie teekonnal lahkusid."
  
  Ta kükitas naise kõrvale. Nina sai aru, et ta kahtlustas midagi, kuid kiindumus tema vastu ei lasknud tal rahulikku olekut kaotada.
  
  "Mind häirib see, et alguses arvasime, et teil ja Samil on sellega midagi pistmist. Aga Aleksander veenis siin meid vastupidises ja me uskusime teda, järgides ikka Longinuse märguannet, kelle me peaksime leidma, kuid just neil inimestel, kellel, nagu meile kinnitati, polnud tema vargusega midagi pistmist," muigas ta.
  
  Nina tundis, et tema süda hüppas hirmust. Lahkus, mida Ludwig tema vastu oli alati tundnud, oli kadunud tema häälest ja silmadest, mis teda põlgusega vaatasid. "Öelge nüüd, dr Gould, mida ma peaksin arvama?"
  
  "Ludwig, meil pole vargusega midagi pistmist!" - protesteeris ta oma tooni hoolikalt jälgides.
  
  "Kapten Burn oleks parem, dr Gould," nähvas ta kohe. "Ja palun ärge proovige mind teist korda lollina välja näha."
  
  Nina vaatas Aleksandrile tuge otsides, kuid ta oli teadvuseta. Sam raputas pead: "Ta ei valeta sulle, kapten. Meil pole sellega kindlasti midagi pistmist."
  
  "Kuidas siis juhtus, et Longinus siia sattus?" urises Bern Samile. Ta tõusis püsti ja pöördus näoga Sami poole, tema imposantne pikkus ähvardavas poosis ja jäised silmad. "See tõi meid otse teie juurde!"
  
  Purdue ei pidanud enam vastu. Ta teadis tõde ja nüüd, jälle tema pärast, hakati Sami ja Ninat praadima, nende elud olid taas ohus. Valus kokutades tõstis ta käe, et Berni tähelepanu juhtida: "See ei olnud kapteni Sami ega Nina töö. Ma ei tea, kuidas Longinus teid siia tõi, sest teda pole siin."
  
  "Kuidas sa seda teadsid?" küsis Bern karmilt.
  
  "Sest mina olin see, kes selle varastas," tunnistas Perdue.
  
  "Oh Jeesus!" - hüüatas Nina ja viskas uskmatult pea tahapoole. "Sa ei saa olla tõsine."
  
  "Kus see on?" - hüüdis Bern, keskendudes Perduele nagu raisakotkas, kes ootab oma surmakõristit.
  
  "See on minu õega. Aga ma ei tea, kus ta praegu on. Tegelikult varastas ta need minult päeval, mil ta meie hulgast Kölnis lahkus," lisas ta ja raputas selle absurdsuse üle pead.
  
  "Issand, Purdue! Mida sa veel varjad?" - Nina kiljatas.
  
  "Ma ütlesin sulle," ütles Sam rahulikult Ninale.
  
  "Ära, Sam! Lihtsalt ära tee seda!" - Ta hoiatas teda ja tõusis Perdue alt püsti. "Sa saad end sellest välja aidata, Purdue."
  
  Wesley tuli eikusagilt.
  
  Ta uputas roostes täägi sügavale Berni kõhtu. Nina karjus. Sam tõmbas ta hädast välja, kui Wesley vaatas Bernile maniakaalse grimassiga otse silma. Ta tõmbas verise terase Berni keha tihedast vaakumist välja ja lükkas selle teist korda tagasi. Perdue kõndis nii kiiresti kui suutis ühel jalal minema, samal ajal kui Sam hoidis Ninat enda lähedal, tema nägu oli rinnale mattunud.
  
  Kuid Bern osutus tugevamaks, kui Wesley ootas. Ta haaras noormehel kõrist ja viskas nad mõlemad võimsa hoobiga raamaturiiulitesse. Raevuka urise saatel murdis ta Wesley käe nagu oksaraasu ja need kaks pidasid maas raevukat lahingut. Müra tõi Bloomi uimasest välja. Tema naer summutas kahe põrandal olnud mehe vahelise valu ja sõja. Nina, Sam ja Perdue kortsutasid tema reaktsiooni peale kulmu, kuid ta eiras neid. Ta jätkas vaid naermist, olles ükskõikne oma saatuse suhtes.
  
  Bern oli kaotamas hingamisvõimet, haavad ujutasid üle ta püksid ja saapad. Ta kuulis Ninat nutmas, kuid tal polnud aega tema ilu viimast korda imetleda - ta pidi sooritama mõrva.
  
  Purustava löögiga Wesley kaela pani ta liikumatuks noormehe närvid, rabades ta hetkeks, täpselt nii kauaks, et ta kael murdis. Bern langes põlvili, tundes, kuidas ta elu käest libiseb. Bloomi tüütu naer tõmbas ta tähelepanu.
  
  "Palun tapa ta ka," ütles Perdue vaikselt.
  
  "Sa tapsid just mu abilise Wesley Bernardi!" Bloom naeratas. "Teda kasvatasid kasuvanemad Mustas Päikeses, kas teadsid, Ludwig? Nad olid piisavalt lahked ja lasid tal jätta osa oma algsest perekonnanimest Bern.
  
  Bloom puhkes kirevalt naerma, mis vihastas kõiki kuuldeulatuses, samal ajal kui Burni surevad silmad uppusid segaduses pisaratesse.
  
  "Sa tapsid just oma poja, isa," naeris Bloom. Selle õudus oli Nina jaoks liiga suur.
  
  "Mul on väga kahju, Ludwig!" - hädaldas ta ja hoidis ta käest, kuid Bernis polnud enam midagi. Tema võimas keha ei pidanud vastu soovile surra ja ta õnnistas end Nina näoga, enne kui valgus lõpuks ta silmist lahkus.
  
  "Kas teil pole hea meel, et Wesley on surnud, härra Perdue?" Bloom suunas oma mürgi Perduele. "See peaks nii olema, pärast kirjeldamatuid tegusid, mida ta teie õega tegi, enne kui ta selle lita lõpetas!" Ta naeris.
  
  Sam haaras nende taga olevast riiulist plii raamatuhoidja. Ta astus Bloomi juurde ja langetas raske eseme kõhkluste ja kahetsusteta koljule. Luu purunes, kui Bloom naeris, ja tema suust kostis murettekitavat susinat, kui ajuainet lekkis tema õlale.
  
  Nina punetavad silmad vaatasid Samile tänulikult otsa. Sam näis omalt poolt oma tegudest šokeeritud, kuid ta ei saanud selle õigustamiseks midagi teha. Perdue niheles ebamugavalt, püüdes anda Ninale aega Berni leinata. Olles oma kaotuse alla neelanud, ütles ta lõpuks: "Kui Longinus on meie seas, oleks hea mõte lahkuda. Praegu. Nõukogu märkab peagi, et nende Hollandi filiaalid pole registreerunud ja nad tulevad neid otsima.
  
  "See on õige," ütles Sam ja nad kogusid vanadest dokumentidest kõik, mis neil õnnestus päästa. "Ja mitte sekunditki varem, sest see surnud turbiin on üks kahest närusest seadmest, mis hoiavad elektrit voolamas. Tuled kustuvad varsti ja oleme valmis."
  
  Perdue mõtles kiiresti. Agathal oli Longinus. Wesley tappis ta. Meeskond jälgis Longinust siin ja ta sõnastas oma järelduse. Nii et Wesleyl pidi relv olema ja sellel idioodil polnud aimugi, et tal see on?
  
  Olles varastanud soovitud relva ja seda käsitsenud, teadis Perdue, kuidas see välja näeb, ja mis veelgi enam, ta teadis, kuidas seda ohutult transportida.
  
  Nad tõid Aleksandri mõistusele ja võtsid mitu kilesse mähitud sidet, mida nad võisid meditsiinikabinettidest leida. Kahjuks olid enamus kirurgiainstrumente määrdunud ning nendega ei saanud Perdue ja Alexanderi haavu ravida, kuid olulisem oli enne Wewelsburgi põrgulabürindist välja pääseda.
  
  Nina kogus kindlasti kõik leitud kirjarullid, juhuks kui seal leidub veel hindamatuid muistse maailma säilmeid, mis vajavad päästmist. Kuigi ta oli tülgastusest ja kurbusest haige, ei jõudnud ta ära oodata, millal saab uurida esoteerilisi aardeid, mille ta oli avastanud Heinrich Himmleri salakambrist.
  
  
  36. peatükk
  
  
  Hilisõhtuks olid nad kõik Wewelsburgist välja jõudnud ja suundusid Hannoveri lennuväljale. Aleksander otsustas oma kaaslastelt pilgu ära pöörata, sest nad olid nii lahked, et kaasasid maa-alustest tunnelitest põgenemisse tema teadvuseta mina. Ta ärkas vahetult enne seda, kui nad väljusid väravast, mille Perdue oli nende saabumisel eemaldanud, ja tundis, kuidas Sami õlad toetasid tema loid keha Teise maailmasõja hämarates koobastes.
  
  Muidugi ei kahjustanud Dave Perdue pakutud kopsakas tasu ka tema lojaalsustunnet ja ta pidas parimaks jääda meeskonna headusse, astudes avalikkuse ette. Nad kavatsesid Otto Schmidtiga lennurajal kohtuda ja edasiste juhiste saamiseks ühendust võtta teiste brigaadiülematega.
  
  Perdue aga vaikis oma Thurso vangistuse kohta isegi siis, kui sai pärast koera suukorvi võtmist uue teate. See on hullumeelsus. Nüüd, kui ta oli kaotanud oma õe ja Longinuse, hakkasid tal kaardid otsa saama, kuna vastasjõud kogunesid tema ja ta sõprade vastu.
  
  "Siin ta on!" Aleksander osutas Ottole, kui nad saabusid Langenhageni Hannoveri lennujaama. Ta istus restoranis, kui Aleksander ja Nina ta leidsid.
  
  "Dr Gould!" hüüatas ta Ninat nähes rõõmsalt. "Tore sind jälle näha."
  
  Saksa piloot oli väga sõbralik mees ja ta oli üks brigaadi hävitajatest, kes kaitses Ninat ja Sami, kui Bern süüdistas neid Longinuse varguses. Suure vaevaga edastasid nad kurva uudise Ottole ja rääkisid talle lühidalt, mis uurimiskeskuses juhtus.
  
  "Ja sa ei saanud tema surnukeha tuua?" küsis ta lõpuks.
  
  "Ei, härra Schmidt," sekkus Nina, "me pidime välja saama, enne kui relv plahvatab." Meil pole siiani aimugi, kas see plahvatas. Soovitan teil hoiduda rohkemate inimeste saatmisest sinna Berni surnukeha viima. See on liiga ohtlik."
  
  Ta võttis Nina hoiatuse kuulda, kuid võttis kiiresti ühendust kolleeg Bridgesiga, et teavitada teda nende staatusest ja Longinuse kaotusest. Nina ja Alexander ootasid ärevalt, lootes, et Samil ja Perduel kannatus otsa ei saa ning nad ühinevad nendega, enne kui nad Otto Schmidti abiga tegevusplaani välja töötasid. Nina teadis, et Perdue pakub Schmidtile tema murede eest tasu, kuid ta tundis, et see oleks kohatu pärast seda, kui Perdue tunnistas, et varastas Longinuse. Aleksander ja Nina leppisid kokku, et jätavad selle fakti praegu enda teada.
  
  "Olgu, ma taotlesin olekuaruannet. Seltsimees komandörina olen volitatud rakendama kõiki meetmeid, mida vajalikuks pean," ütles Otto neile majast, kust ta erakõne tegi, naastes. "Ma tahan, et te teaksite, et Longinuse kaotamine ja see, et Renata arreteerimisele ei saa ikka lähemale jõuda, ei sobi mulle... meile. Aga kuna ma usaldan sind ja kuna sa ütlesid mulle, millal võin põgeneda, otsustasin sind aidata..."
  
  "Oh aitäh!" Nina hingas kergendatult.
  
  "AGA..." jätkas ta, "Ma ei naase Mönkh Saridagi tühjade kätega, nii et see ei lase sul konksust lahti saada. Su sõpradel, Aleksander, on endiselt liivakell, millest liiv kiiresti välja voolab. See pole muutunud. Kas ma tegin end selgeks?"
  
  "Jah, söör," vastas Aleksander, samal ajal kui Nina noogutas tänulikult.
  
  "Räägi mulle nüüd sellest ekskursioonist, mida mainisite, dr. Gould," ütles ta Ninale, nihutades end toolil, et tähelepanelikult kuulata.
  
  "Mul on põhjust arvata, et olen avastanud iidseid kirjutisi, nii iidseid kui Surnumere kirjarullid," alustas ta.
  
  "Kas ma võin neid näha?" - küsis Otto.
  
  "Ma eelistaksin neid teile näidata... privaatsemas kohas?" Nina naeratas.
  
  "Tehtud. Kuhu me läheme?"
  
  
  * * *
  
  
  Vähem kui kolmkümmend minutit hiljem suundus Otto Jet Ranger nelja reisijaga - Perdue, Alexanderi, Nina ja Samiga - Thursosse. Nad pikutasid Perdue mõisas, samas kohas, kus preili Maisie aitas külalist õudusunenägudest ära hoida, ilma, et keegi peale Perdue ja tema niinimetatud majahoidja oleks sellest teadmata. Perdue soovitas, et see oleks parim asukoht, kuna see pakuks keldrisse ajutist laboratooriumi, kus Nina saaks leitud rullidele dateerida, dateerides teaduslikult pärgamendi orgaanilist alust autentsuse kontrollimiseks.
  
  Otto jaoks oli lubadus Discoverylt midagi ära võtta, kuigi Perdue plaanis väga kallist ja tüütust varast pigem varem kui hiljem lahti saada. Kõik, mida ta alguses teha tahtis, oli näha, kuidas Nina avastus välja kukub.
  
  "Nii et sa arvad, et see on osa Surnumere kirjarullidest?" küsis Sam temalt, kui ta Perdue'i käsutusse andnud seadmeid seadistas, samal ajal kui Perdue, Alexander ja Otto otsisid abi kohalikult arstilt, et ravida oma kuulihaavu ilma liigseid küsimusi esitamata.
  
  
  37. peatükk
  
  
  Preili Maisie astus kandikuga keldrisse.
  
  "Kas sa tahaksid teed ja küpsiseid?" naeratas ta Ninale ja Samile.
  
  "Tänan teid, preili Maisie. Ja palun, kui vajate köögis abi, olen teie teenistuses," pakkus Sam oma poisiliku sarmiga. Nina irvitas skannerit seadistades.
  
  "Oh, aitäh, härra Cleave, aga ma saan sellega üksi hakkama," kinnitas Maisie talle, heites Ninale vallatu õuduspilgu, meenutades köögikatastroofe, mille Sam põhjustas eelmisel korral, kui ta tal hommikusööki teha aitas. . Nina langetas näo itsitamiseks.
  
  Kinnaste kätega Nina Gould võttis suure hellusega kätte esimese papüüruserulli.
  
  "Nii et sa arvad, et need on samad kirjarullid, millest me alati loeme?" - küsis Sam.
  
  "Jah," naeratas Nina erutusest särava näoga, "ja oma roostes ladina keelest tean, et just need kolm on Atlantise tabamatud kirjarullid!"
  
  "Atlantis, nagu uppunud mandril?" küsis ta auto tagant välja piiludes, et vaadata iidseid võõras keeles pleekinud musta tindiga kirjutatud tekste.
  
  "See on õige," vastas naine, keskendudes hapra pärgamendi ettevalmistamisele, mis oli testi jaoks õige.
  
  "Kuid teate, et suurem osa sellest on spekulatsioon, isegi tema olemasolu, rääkimata tema asukohast," mainis Sam, nõjatudes vastu lauda, et vaadata, kuidas tema osavad käed töötavad.
  
  "Juhtumisi oli liiga palju, Sam. Mitmel kultuuril, mis sisaldavad samu doktriine, samu legende, rääkimata riikidest, mis arvatakse olevat Atlantise mandrit ümbritsenud, on sama arhitektuuri ja zooloogiaga, "ütles ta. "Palun lülitage see valgus seal välja."
  
  Ta kõndis peamise ülavalgusti lülitini ja ujutas keldrit kahe ruumi vastaskülgedel asuva lambi hämaras valguses. Sam jälgis tema tööd ja tundis tema vastu lõputut imetlust. Ta mitte ainult ei pidanud vastu kõigile ohtudele, millele Perdue ja tema toetajad neid paljastasid, vaid säilitas ka oma professionaalsuse, tegutsedes kõigi ajalooliste aarete kaitsjana. Ta ei mõelnud kordagi oma käsitsetud säilmete omastamisele või tehtud avastuste eest au võtmisele, riskides oma eluga, et paljastada tundmatu mineviku ilu.
  
  Ta mõtles, mida naine tunneb, kui ta teda praegu vaatas, olles endiselt lõdvestunud selle vahel, et ta armastab teda ja nägi teda mingi reeturina. Viimane ei jäänud märkamata. Sam mõistis, et Nina pidas teda sama umbusklikuks kui Perduet, ja ometi oli ta mõlema mehega nii lähedane, et ei saanud kunagi päriselt lahkuda.
  
  "Sam," tõmbas naise hääl ta vaiksest mõtisklusest välja, "kas sa saaksid selle naharulli tagasi panna, palun? See tähendab, pärast seda, kui olete kindad kätte saanud! Ta tuhnis naise koti sisus ja leidis karbi kirurgilisi kindaid. Ta võttis paari ja pani need pidulikult selga, naeratades talle. Ta ulatas talle kirjarulli. "Koju jõudes jätkake suulist otsingut," naeratas ta. Sam naeratas, kui asetas rulli ettevaatlikult naharulli ja sidus selle ettevaatlikult sisse.
  
  "Kas sa arvad, et me saame kunagi koju minna, ilma et peaksime oma selga valvama?" küsis ta tõsisemalt.
  
  "Ma loodan. Teate, tagasi vaadates ei suuda ma uskuda, et minu suurim oht oli kunagi Matlock ja tema seksistlik alandlikkus ülikoolis," meenutas ta oma akadeemilist karjääri pretensioonika tähelepanuhoora juhendamisel, kes võttis kõiki tema saavutusi omaks. avalikustamise eesmärgil, kui ta ja Sam esimest korda kohtusid.
  
  "Ma igatsen Bruichi," tursutas Sam oma armastatud kassi puudumise pärast, "ja iga reede õhtul pinti õlut Paddyga. Jumal, tundub, et nendest päevadest on eluaeg eemal, kas pole?"
  
  "Jah. See on peaaegu nii, nagu elaksime kaks elu ühes, kas sa ei arva? Kuid teisest küljest ei teaks me pooltki sellest, mis meil on, ja ei kogeks isegi untsi neist hämmastavatest asjadest, mis meil on, kui meid poleks sellesse ellu visatud, ah? ta lohutas teda, kuigi tõtt-öelda oleks ta südamelöögiga oma igava õpetajaelu mugavasse ja turvalisesse elusse tagasi pöördunud.
  
  Sam noogutas, nõustudes sellega 100 protsenti. Erinevalt Ninast uskus ta, et eelmises elus oleks ta juba vannitoa torustiku küljes rippuva nööri külge riputatud. Mõtted tema peaaegu täiuslikust elust oma hilise kihlatuga, kes on nüüdseks surnud, kummitaksid teda iga päev süütundega, kui ta töötaks endiselt vabakutselise ajakirjanikuna erinevates Ühendkuningriigi väljaannetes, nagu ta kunagi plaanis oma terapeudi ettepanekul teha. .
  
  Polnud kahtlustki, et tema korter, sagedased purjuspäi ja minevik oleks talle praeguseks järele jõudnud, samas kui nüüd polnud tal enam aega minevikule mõelda. Nüüd pidi ta oma sammu jälgima, õppis kiiresti inimeste üle kohut mõistma ja iga hinna eest ellu jääma. Ta vihkas seda tunnistada, kuid Sam eelistas olla ohu käes, mitte magada enesehaletsuse tules.
  
  "Me vajame keeleteadlast, tõlki. Oh issand, me peame valima jälle võõrad inimesed, keda saame usaldada," ohkas naine ja ajas käega läbi juuste. See meenutas Samile äkki Trishit; kuidas ta sageli keerutas oma sõrme ümber hulkuvat lokki, lastes sellel pärast pingule tõmbamist oma kohale tagasi kukkuda.
  
  "Ja kas olete kindel, et need kirjarullid peaksid näitama Atlantise asukohta?" ta kortsutas kulmu. Mõiste oli Samile liiga kaugeleulatuv, et seda mõista. Kuna ta polnud kunagi vandenõuteooriatesse kindlalt uskunud, pidi ta tunnistama paljusid ebakõlasid, millesse ta ei uskunud enne, kui ta neid omal nahal koges. Aga Atlantis? Sami sõnul oli see mingi ajalooline linn, mis oli üle ujutatud.
  
  "Mitte ainult asukoht, vaid väidetavalt salvestasid Atlantise rullid arenenud tsivilisatsiooni saladused, mis läksid omal ajal nii kaugele, et selle asustasid need, keda mütoloogia tänapäeval jumalateks ja jumalannadeks nimetab. Öeldi, et Atlantise inimestel oli nii kõrge intelligentsus ja metoodika, et neile omistati Sami Giza püramiidide ehitamise au," mõtiskles ta. Ta nägi, et Nina veetis Atlantise legendi kallal palju aega.
  
  "Kus see siis asuma pidi?" ta küsis. "Mida kuradit teeksid natsid vee all oleva maatükiga? Kas nad ei olnud juba rahul sellega, et allutasid kõik vee kohal olevad kultuurid?
  
  Nina kallutas pea küljele ja ohkas mehe küünilisuse peale, kuid see pani ta naeratama.
  
  "Ei, Sam. Ma arvan, et see, mida nad taga ajasid, oli kuskil nendes kirjarullides kirjas. Paljud maadeavastajad ja filosoofid on saare asukoha üle spekuleerinud ning enamik nõustub, et see asub Põhja-Aafrika ja Ameerika ühinemiskoha vahel," pidas ta loenguid.
  
  "See on tõesti suur," märkis ta, mõeldes Atlandi ookeani tohutule osale, mida katab üks maismaa.
  
  "See oli. Platoni kirjutiste ja hiljem ka teiste moodsamate teooriate kohaselt on Atlantis põhjus, miks nii paljudel erinevatel mandritel on sarnased ehitusstiilid ja loomastik. Kõik see tuli Atlantise tsivilisatsioonist, mis nii-öelda ühendas teisi kontinente," selgitas ta.
  
  Sam mõtles hetke. "Mida siis teie arvates Himmler sooviks?"
  
  "Teadmised. Täiustatud teadmised. Sellest ei piisanud, et Hitler ja tema koerad arvasid, et kõrgem rass on mõne teispoolsuse tõu järeltulija. Võib-olla arvasid nad, et just sellised atlantislased on ja neil on arenenud tehnoloogia ja muu sellisega seotud saladusi," oletas ta.
  
  "See oleks käegakatsutav teooria," nõustus Sam.
  
  Järgnes pikk vaikus ja vaikust rikkus ainult auto. Nad lõid silmsidet. See oli haruldane hetk üksi, kui neid ei ähvardatud ja segases seltskonnas. Nina nägi, et miski häirib Samit. Nii palju kui ta tahtis nende hiljutist šokeerivat kogemust maha võtta , ei suutnud ta oma uudishimu tagasi hoida.
  
  "Mis lahti, Sam?" - küsis ta peaaegu tahtmatult.
  
  "Kas sa arvasid, et olen jälle Trishist kinnisideeks?" - ta küsis.
  
  "Ma tegin nii," langetas Nina silmad põrandale ja pani käed enda ees kokku. "Ma nägin neid märkmete virnasid ja meeldivaid mälestusi ja ma... mõtlesin..."
  
  Sam astus tema juurde kõleda keldri pehmes valguses ja tõmbas ta sülle. Ta lasi tal. Siinkohal ei huvitanud teda, millega mees oli seotud või kui kaugele ta pidi uskuma, et ta ei olnud kuidagi meelega juhatanud nõukogu nende juurde Wewelsburgis. Nüüd, siin, oli ta lihtsalt Sam - tema Sam.
  
  "Märkused meie - Trishi ja minu kohta - ei ole see, mida sa arvad," sosistas ta, kui sõrmed naise juustes mängisid, hoides tema kuklast, samal ajal kui teine käsi oli tihedalt ümber tema saleda piha. Nina ei tahtnud vastamisega hetke rikkuda. Ta tahtis, et ta jätkaks. Ta tahtis teada, millega tegu. Ja ta tahtis seda otse Samilt kuulda. Nina lihtsalt vaikis ja lasi tal rääkida, nautides iga väärtuslikku hetke temaga kahekesi; hingates sisse tema odekolonni nõrga lõhna ja kampsuni kangapehmendajat, tema kehasoojust tema kõrval ja tema südame kauget rütmi tema sees.
  
  "See on lihtsalt raamat," ütles ta naisele ja naine kuulis teda naeratamas.
  
  "Mida sa silmas pead?" küsis ta teda kulmu kortsutades.
  
  "Ma kirjutan ühele Londoni kirjastusele raamatut kõigest sellest, mis juhtus, alates hetkest, kui ma Patriciaga kohtusin, kuni... noh, teate," selgitas ta. Tema tumepruunid silmad paistsid nüüd mustana ja ainsaks valgeks täpiks oli nõrk valguse helk, mis pani ta naise jaoks elavana - elava ja tõelisena.
  
  "Oh jumal, ma tunnen end nii lollina," oigas naine ja surus oma otsaesise tugevalt tema lihasesse rinnaõõnde. "Ma olin laastatud. Ma mõtlesin... oh pagan, Sam, vabandust," virises ta segaduses. Ta irvitas naise vastuse peale ja tõstis naise näo enda poole, suudles ta huultele sügava sensuaalse suudluse. Nina tundis, et ta süda lööb kiiremini ja see pani ta kergelt oigama.
  
  Perdue köhatas kurku. Ta seisis trepi ülaosas, toetudes kepile, et kanda suurem osa oma kaalust vigastatud jalale.
  
  "Oleme tagasi ja oleme kõik parandanud," teatas ta kergelt naeratades nende romantilist hetke nähes.
  
  "Purdue!" - hüüatas Sam. "See kepp annab teile kuidagi keeruka välimuse, nagu James Bondi kurikael."
  
  "Aitäh, Sam. Valisin selle sel põhjusel. Sees on peidus kärss, mida ma teile hiljem näitan," pilgutas Perdue ilma suurema huumorita.
  
  Aleksander ja Otto lähenesid talle tagant.
  
  "Ja kas dokumendid on ehtsad, dr Gould?" küsis Otto Ninalt.
  
  "Hmm, ma ei tea veel. Testid võtavad mitu tundi, enne kui saame lõpuks teada, kas tegemist on päris apokrüüfi ja Aleksandria tekstidega," selgitas Nina. "Seetõttu peaksime suutma ühe rulli abil kindlaks teha kõigi teiste sama tindi ja käekirjaga kirjutatud umbkaudse vanuse."
  
  "Kuni ootame, võin ma lasta teistel lugeda, eks?" soovitas Otto kannatamatult.
  
  Nina vaatas Aleksandrile otsa. Ta ei tundnud Otto Schmidtit piisavalt hästi, et talle oma leidu usaldada, kuid teisest küljest oli ta üks Renegade Brigaadi juhtidest ja võis seetõttu kohe otsustada nende kõigi saatuse üle. Kui need talle ei meeldinud, kartis Nina, et ta tellib Katya ja Sergei tapmise ajal, kui ta Perdue peol noolemängu mängis, nagu telliks ta pitsat.
  
  Aleksander noogutas tunnustavalt.
  
  
  38. peatükk
  
  
  Tormakas kuuekümneaastane Otto Schmidt istus ülakorruse elutuppa antiigibüroo juurde, et uurida kirjarullidel olevaid kirju. Sam ja Perdue mängisid noolemängu, kutsudes Aleksandrit parema käega viskama, kuna vasakukäeline venelane sai haavata vasakust õlast. Alati riskivalmidus näitas hull venelane neid väga hästi, püüdes isegi kehva käega ringi mängida.
  
  Nina liitus Ottoga mõne minuti pärast. Ta oli lummatud tema võimest lugeda kahte kolmest keelest, mida nad kirjarullides leidsid. Ta rääkis talle lühidalt oma õpingutest ning kiindumusest keelte ja kultuuride vastu, mis huvitas Ninat ka enne, kui ta ajaloo erialaks valis. Kuigi ta oskas suurepäraselt ladina keelt, oskas austerlanna lugeda ka heebrea ja kreeka keelt, mis oli jumala kingitus. Viimane asi, mida Nina teha tahtis, oli taas nende eludega riskida, kasutades oma reliikviate käitlemiseks võõrast inimest. Ta oli endiselt veendunud, et neonatsid, kes üritasid neid teel Wewelsburgi tappa, saatis grafoloog Rachel Clark, ja ta oli tänulik, et nende seltskonnas oli keegi, kes oskas aidata arusaamatute keelte loetavate osadega.
  
  Mõte Rachel Clarkist tekitas Nina rahutust. Kui ta oleks sel päeval verise autojahi taga olnud, oleks ta juba teadnud, et tema lakeid tapeti. Mõte, et ta võib sattuda naaberlinna, muutis Nina rahutuks. Kui ta peaks välja mõtlema, kus nad Halkirkist põhja pool asuvad, oleksid nad rohkem hädas kui vaja.
  
  "Siin heebrea osade järgi," osutas Otto Ninale, "ja siin on kirjas, et Atlantis... ei olnud... see oli tohutu maa, mida valitsesid kümme kuningat." Ta süütas sigareti ja hingas enne jätkamist sisse filtrist paisuvat suitsu. "Kui otsustada nende kirjutamise aja järgi, võis see olla kirjutatud ajal, mil arvatakse, et Atlantis eksisteeris. See mainib kontinendi asukohta, mille kaldad jooksevad tänapäeva kaartidel läbi, ee, vaatame... Mehhikost ja Amazonase jõest Lõuna-Ameerikas," ohkas ta läbi teise väljahingamise, silmad keskendunud Heebrea Pühakirjale. "piki kogu Euroopa läänerannikut ja Põhja-Aafrikat." Ta kergitas kulmu ja näis muljet avaldanud.
  
  Nina näol oli sarnane ilme. "Usun, et siit saab Atlandi ookean oma nime. Jumal, see on nii tore, kuidas võisid kõik sellest kogu selle aja ilma jääda? ta tegi nalja, kuid tema mõtted olid siirad.
  
  "Näib," nõustus Otto. "Kuid, mu kallis doktor Gould, peate meeles pidama, et küsimus ei ole ümbermõõdus ega suuruses, vaid sügavuses, milles see maa pinna all asub."
  
  "Ma usun. Kuid võite arvata, et selle tehnoloogia abil, mida nad peavad kosmosesse tungima, suudavad nad luua tehnoloogiat, mis võimaldab sukelduda suurtesse sügavustesse," naeris ta.
  
  "Jutlustan koorile, proua," naeratas Otto. "Ma olen seda juba aastaid rääkinud."
  
  "Mis kirjutis see on?" - küsis ta temalt, rullides ettevaatlikult lahti teist kirjarulli, mis sisaldas mitut kirjet, mis mainisid Atlantist või mõnda selle tuletist.
  
  "See on kreeka keel. Las ma vaatan," ütles ta, keskendudes igale sõnale, mille ta skaneeriv nimetissõrm tekitas. "Tüüpiline, miks neetud natsid tahtsid Atlantist leida..."
  
  "Miks?"
  
  "See tekst räägib Päikese kummardamisest, mis on atlantide religioon. Päikese kummardamine... kõlab teile tuttavalt?"
  
  "Oh jumal, jah," ohkas ta.
  
  "Tõenäoliselt on selle kirjutanud ateenlane. Nad sõdisid atlantistega, keeldudes oma maad atlantide vallutustele loovutamast ning ateenlased lõid neile jalaga tagumikku. Siin, selles osas märgitakse, et kontinent asus "Heraklese sammastest läänes", lisas ta ja purustas tuhatoosis sigaretikoni.
  
  "Ja see võib olla?" küsis Nina. "Oota, Heraklese sambad olid Gibraltar. Gibraltari väin!"
  
  "Oh hea. Arvasin, et see peab olema kuskil Vahemeres. Pane kinni," vastas ta, silitas kollast pärgamenti ja noogutas mõtlikult. Teda rõõmustas antiik, millest tal oli au õppida. "See on Egiptuse papüürus, nagu te ilmselt teate," ütles Otto Ninale unistava häälega, nagu vanaisa lapsele lugu jutustas. Nina nautis tema tarkust ja austust ajaloo vastu. "Egiptuses asutati kõige iidsem tsivilisatsioon, mis põlvnes otse üliarenenud atlantistest. Kui ma nüüd oleksin lüüriline ja romantiline hing," pilgutas ta Ninale, "tahaksin mõelda, et just selle rullraamatu kirjutas tõeline Atlantise järeltulija.
  
  Tema lihav nägu oli täis üllatust ja Nina ei olnud sellest ideest vähem rõõmus. Mõlemad jagasid selle idee üle hetkeks vaikset õndsust, enne kui mõlemad naerma puhkesid.
  
  "Nüüd pole meil vaja teha muud, kui kaardistada geograafia ja vaadata, kas saame ajalugu teha," muigas Perdue. Ta seisis ja vaatas neid, käes klaas ühelinnaseviskit, kuulates Atlantise Scrolls of Atlantise veenvat teavet, et Himmler andis lõpuks käsu Werneri surmaks 1946. aastal.
  
  Külaliste soovil valmistas Maisie kerge õhtusöögi. Sel ajal, kui kõik istusid lõkke ääres rikkalikku õhtusööki sööma, kadus Perdue mõneks ajaks. Sam mõtles, mida Perdue seekord varjas, lahkudes peaaegu kohe pärast seda, kui majahoidja tagauksest välja kadus.
  
  Keegi teine ei paistnud märkavat. Aleksander rääkis Ninale ja Ottole õudusjutte oma kolmekümnendate lõpus Siberis veedetud ajast ja nad tundusid tema lugudest täiesti lummatud.
  
  Pärast viimase viski joomist lipsas Sam kontorist välja, et Perdue jälgedes käia ja vaadata, millega ta tegeleb. Samil oli Perdue saladustest kõrini, kuid see, mida ta nägi, kui talle ja Maisiele külalistemajja järgnes, pani ta vere keema. Samil on aeg teha lõpp Perdue hoolimatutele panustele, kasutades iga kord Ninat ja Sami etturitena. Sam võttis taskust välja mobiiltelefoni ja hakkas tegelema sellega, mida oskas kõige paremini: tehinguid pildistama.
  
  Kui tal oli piisavalt tõendeid, jooksis ta majja tagasi. Samil oli nüüd mitu oma saladust ja olles väsinud konfliktidest sama kurjade rühmadega, otsustas ta, et on aeg rolle vahetada.
  
  
  39. peatükk
  
  
  Otto Schmidt veetis suurema osa ööst hoolikalt välja arvutades parimat vaatepunkti, kust seltskond kadunud mandrit otsima hakkab. Pärast arvukaid võimalikke sisenemispunkte, kust nad võisid alustada sukeldumist otsima, avastas ta lõpuks, et parim laius- ja pikkuskraad oleks Madeira saarestik, mis asub Portugali rannikust edelas.
  
  Kuigi enamiku ekskursioonide jaoks oli populaarsem valik alati olnud Gibraltari väin või Vahemere suudmeala, otsustas ta Madeira kasuks, kuna see oli ühes vanas Musta Päikese registris mainitud varasema avastuse vahetus läheduses. Talle meenus arcane'i aruannetes mainitud avastus, kui ta uuris natside-okultistlike esemete asukohta, enne kui ta saatis asjakohaste uurimisrühmade üle maailma neid esemeid otsima.
  
  Ta meenutas, et nad leidsid päris mitu tükki, mida neil päevil otsisid. Kuid paljud tõeliselt suured rullraamatud, legendide ja müütide kangas, mis olid kättesaadavad isegi SS-i esoteerilistele mõistustele, jäid neist kõigist kõrvale. Lõppkokkuvõttes ei saanud neist enamat kui lolli ülesandeks neile, kes neid taga ajasid, nagu kadunud kontinent Atlantis ja selle hindamatu osa, mida teadjad nii otsisid.
  
  Nüüd oli tal võimalus nõuda vähemalt mõningast tunnustust ühe kõige tabamatuma - Soloni elukoha - avastamise eest, mis väidetavalt oli koht, kust esimesed aarialased pärinevad. Natsikirjanduse järgi oli tegemist munakujulise reliikviaga, mis sisaldas üliinimrassi DNA-d. Sellise leiuga ei osanud Otto isegi ette kujutada, milline võim oleks brigaadil Musta Päikese üle, rääkimata teadusmaailmast.
  
  Muidugi, kui see oleks tema otsustada, ei lubaks ta kunagi maailmal ligipääsu sellisele hindamatule leiule. Renegade brigaadi üldine konsensus oli, et ohtlikke säilmeid tuleb hoida saladuses ja hästi valvata, et need, kes ahnusest ja võimust õitsesid, ei saaks neid kuritarvitada. Ja just seda ta olekski teinud - väitnud ja lukustanud selle Venemaa mäeahelike kättesaamatutesse kaljudesse.
  
  Ainult tema teadis Soloni asukohast ja seetõttu valis ta Madeira, et hõivata ülejäänud üleujutatud maa osad. Muidugi oli oluline avastada vähemalt mingi osa Atlantisest, kuid Otto otsis midagi palju võimsamat, väärtuslikumat kui ükski võimalik hinnang - midagi, millest maailm ei peaks kunagi teadma.
  
  Šotimaalt lõunasse Portugali rannikule oli päris pikk teekond, kuid tuumikgrupp Nina, Sam ja Otto võtsid vahepeatustega aega, et kopterit tankida ja Porto Santo saarel lõunatada. Vahepeal oli Perdue hankinud neile paadi ja varustanud selle akvalangivarustuse ja sonari skaneerimisseadmetega, mis paneks häbisse kõik asutused, kes ei jääks maailma merearheoloogia uurimisinstituudist. Tal oli üle maailma väike jahtide ja kalatraalerite laevastik, kuid ta andis oma Prantsusmaa filiaalidele ülesandeks teha kiireloomulisi töid, et leida talle uus jaht, mis mahutaks kõike, mida ta vajab, ja mis oleks siiski piisavalt kompaktne ilma abita ujumiseks.
  
  Atlantise avastus oleks Purdue kõigi aegade suurim avastus. Kahtlemata ületaks see tema maine erakordse leiutaja ja maadeavastajana ning asetaks ta ajalooraamatutesse kui meest, kes taasavastas kadunud kontinendi. Lisaks egole või rahale tõstaks see tema staatuse kõigutamatule positsioonile, millest viimane annaks talle turvalisuse ja autoriteedi mis tahes valitud organisatsioonis, sealhulgas Musta Päikese Ordu või Renegade Brigade või mis tahes muus võimsas ühiskonnas. ta valis.
  
  Muidugi oli Aleksander temaga. Mõlemad mehed said oma vigastustega hästi hakkama ja olles ülimad seiklejad, ei lasknud kumbki vigastustel end selles uurimises takistada. Aleksander oli tänulik, et Otto teatas brigaadile Berni surmast ja teatas Bridgesile, et tema ja Aleksander aitavad siin paar päeva enne Venemaale naasmist. See takistaks neil praegu Sergeid ja Katjat hukkamast, kuid see ähvardus mõjus sellele siiski liivakellana ja see mõjutas suuresti venelase tavaliselt labast ja muretut käitumist.
  
  Ta oli nördinud, et Perdue teadis, kus Renata on, kuid jäi asja suhtes ükskõikseks. Kahjuks ei rääkinud ta Purdue talle makstud summaga sel teemal sõnagi ja lootis, et saab midagi ette võtta enne, kui tema aeg otsa saab. Ta mõtles, kas Sam ja Nina ikka võetakse brigaadi vastu, kuid Ottol oleks organisatsiooni seaduslik esindaja, kes nende eest kõneleks.
  
  "Nii, mu vana sõber, kas lähme merele?" - hüüatas Perdue masinaruumi luugist, kust ta välja tuli.
  
  "Jah, jah, kapten," hüüdis venelane roolist.
  
  "Me peaksime hästi aega veetma, Aleksander," muigas Perdue, patsutades tuult nautides venelasele õlale.
  
  "Jah, mõnel meist pole enam palju aega jäänud," vihjas Aleksander ebatavaliselt tõsisel toonil.
  
  Oli varane pärastlõuna ja ookean oli täiesti pehme, hingates laevakere all rahulikult, kui kahvatu päike säras hõbedastel triipudel ja veepinnal.
  
  Olles litsentseeritud kipper nagu Perdue, sisestas Alexander nende koordinaadid juhtimissüsteemi ja kaks meest asusid Lorientist Madeira poole, kus nad kohtusid teistega. Avamerele jõudes pidi rühm navigeerima Austria piloodi poolt neile tõlgitud rullrullidel oleva teabe järgi.
  
  
  * * *
  
  
  Nina ja Sam jagasid oma vanu sõjalugusid oma kohtumistest Musta Päikesega hiljem samal õhtul, kui nad kohtusid Ottoga, et koos juua, oodates Perdue ja Alexanderi saabumist järgmisel päeval, kui kõik läks plaanipäraselt. Saar oli vapustav ja ilm oli pehme. Nina ja Sam kolisid sündsuse huvides eraldi tubadesse, kuid Otto ei mõelnud seda otse mainida.
  
  "Miks te oma suhet nii hoolikalt varjate?" - küsis vana piloot neilt lugudevahelisel pausil.
  
  "Mida sa silmas pead?" küsis Sam süüdimatult ja heitis kiire pilgu Ninale.
  
  "On üsna ilmne, et te olete lähedased. Issand jumal, kutt, te olete ilmselgelt armukesed, nii et lõpetage käitumine nagu kaks teismelist, kes oma vanemate toas taga ajavad, ja registreeruge koos! "hüüdis ta pisut kõvemini, kui ta kavatses.
  
  "Otto!" Nina õhkas.
  
  "Anna mulle andeks, et olen nii ebaviisakas, mu kallis Nina, aga tõsiselt. Me kõik oleme täiskasvanud. Või on põhjus selles, et sul on põhjust oma afääri varjata? " tema räige hääl puudutas kriimu, mida nad mõlemad olid vältinud. Aga enne kui keegi jõudis vastata, koitis Ottole midagi ja ta hingas valjult välja: "Ah! See on selge!" ja istus tagasi toolile, käes vahutav merevaiguõlu. "On kolmas mängija. Ma arvan, et tean ka, kes see on. Miljardär muidugi! Milline kaunis naine ei jagaks oma kiindumust nii jõuka inimese vastu, isegi kui tema süda ihkab vähem... rahaliselt rikkamat meest?"
  
  "Andke teada, et minu arvates on see märkus solvav!" Nina kihas, tema kurikuulus tuju läks põlema.
  
  "Nina, ära asu kaitsesse," kutsus Sam teda Ottole naeratades.
  
  "Kui sa ei kavatse mind kaitsta, Sam, ole palun vait," naeratas ta ja kohtas Otto ükskõikset pilku. "Härra Schmidt, ma arvan, et te ei saa üldistada ega teha oletusi minu tunnete kohta inimeste vastu, kui te ei tea minust absoluutselt mitte midagi," noomis ta piloodile karmil toonil, et tal õnnestus võimalikult vaikida. arvestades, kui raevukas ta oli. "Võib-olla on naised sellel tasemel, kellega kohtute, nii meeleheitel ja pealiskaudsed, aga ma ei ole selline. Ma hoolitsen enda eest."
  
  Ta heitis naisele pika ja karmi pilgu, tema silmade lahkus muutus kättemaksuhimuliseks karistuseks. Sam tundis, kuidas Otto vaikse muigava pilgu peale kõht kokku tõmbas. Seetõttu püüdis ta takistada Nina tuju kaotamast. Näis, et ta oli unustanud, et nii Sami kui ka tema saatus sõltusid Otto soosingust, vastasel juhul oleks Renegade Brigade teinud mõlemale lühikese töö, rääkimata nende vene sõpradest.
  
  "Kui see on nii, dr Gould, et peate enda eest hoolitsema, on mul teist kahju. Kui see on segadus, millesse te end ajate, siis ma kardan, et olete pigem kurdi mehe liignaine kui selle rikka idioodi sülekoer," vastas Otto tõre ja ähvardava kaastundega, mis paneks iga naistevihkaja tähelepanu pöörama. plaksutada. Tema märkust eirates tõusis ta aeglaselt toolilt: "Ma pean lekke tegema. Sam, tee meile igaühele teine.
  
  "Kas sa oled hull, hoor?" Sam susises talle.
  
  "Mida? Kas sa kuulsid, millele ta vihjas? Sa olid liiga selgrootu, et mu au kaitsta, nii et mida sa ootasid, et see juhtuma hakkab? põrutas ta tagasi.
  
  "Te teate, et ta on üks kahest komandörist, kes on jäänud inimeste seast, kelle käes on meid kõiki. inimesed, kes Musta Päikese siiani põlvili surusid, eks? Aja ta vihaseks ja saame kõik mõnusalt merel matused maha pidada!" Sam meenutas talle rõhutatult.
  
  "Kas sa ei peaks oma uut poissi baari kutsuma?" irvitas ta, olles raevunud, et ta ei suutnud oma rühma mehi nii kergesti halvustada, nagu ta tavaliselt tegi. "Põhimõtteliselt nimetas ta mind hooraks, kes on valmis astuma võimul oleva poole poole."
  
  Sam ütles mõtlemata: "Minu ja Perdue ja Berni vahel oli raske öelda, kuhu sa oma voodi teha tahad, Nina. Võib-olla on tal seisukoht, mida soovite kaaluda.
  
  Nina tumedad silmad läksid suureks, kuid tema viha varjutas valu. Kas ta just kuulis Sami neid sõnu ütlemas või oli see mingi alkohoolik kurat, kes temaga manipuleeris? Ta süda valutas ja tema kurku kasvas klomp, kuid tema viha jäi püsima, mida õhutas tema reetmine. Mõttes püüdis ta mõista, miks Otto oli Perdued nõrganärviliseks nimetanud. Kas see oli selleks, et talle haiget teha või välja meelitada? Või tundis ta Purduet paremini kui nemad?
  
  Sam lihtsalt tardus ja seisis seal, oodates, et ta ta murduks, kuid tema õuduseks ilmusid Nina silma pisarad ning ta lihtsalt tõusis püsti ja lahkus. Ta tundis vähem kahetsust, kui ta ootas, sest ta tõesti tundis.
  
  Kuid hoolimata sellest, kui hea tõde oli, tundis ta end öeldu pärast ikkagi pättina.
  
  Ta istus maha, et nautida ülejäänud ööd koos vana piloodi ja tema huvitavate lugude ja nõuannetega. Paistis, et kõrvallauas arutasid kaks meest kogu episoodi, mille tunnistajaks nad olid. Turistid rääkisid hollandi või flaami keelt, kuid neil ei olnud midagi selle vastu, et Sam nägi neid temast ja naisest rääkimas.
  
  "Naised," naeratas Sam ja tõstis õlleklaasi. Mehed naersid nõustuvalt ja tõstsid nõustuvalt klaase.
  
  Nina oli tänulik, et neil olid eraldi toad, muidu oleks ta võinud Sami vihahoos une pealt tappa. Tema viha ei tulenenud mitte niivõrd sellest, et ta asus Otto poolele tema kavalerse meeste kohtlemise pärast, vaid sellest, et naine pidi tunnistama, et tema ütluses on palju tõtt. Bern oli tema rinnasõber, kui nad olid Mönx Saridagi vangis, peamiselt seetõttu, et ta kasutas teadlikult oma võlusid nende saatuse pehmendamiseks, kui sai teada, et ta on tema naise täpne koopia.
  
  Ta eelistas Perdue edusamme, kui oli Sami peale vihane, selle asemel, et temaga asju lihtsalt korda saata. Ja mida ta teeks ilma Perdue rahalise toetuseta, kui ta eemal oli? Ta ei vaevunud teda kunagi tõsiselt otsima, vaid alustas uurimistööd, mida rahastati mehe kiindumusest temasse.
  
  "Oh issand," karjus ta nii vaikselt kui suutis pärast seda, kui oli ukse lukustanud ja voodile kukkunud: "Neil on õigus! Olen lihtsalt väike tüdruk, kes kasutab oma karismat ja staatust enda elushoidmiseks. Olen iga võimul oleva kuninga õuehoor!
  
  
  40. peatükk
  
  
  Perdue ja Alexander on juba skaneerinud ookeanipõhja oma sihtkohast mitme meremiili kaugusel. Nad soovisid kindlaks teha, kas nende all olevate nõlvade geograafias on mingeid kõrvalekaldeid või ebaloomulikke erinevusi, mis võiksid viidata inimstruktuuridele või ühtsetele tippudele, mis võiksid kujutada iidse arhitektuuri jäänuseid. Mis tahes geomorfsed ebakõlad pinnaomadustes võivad viidata sellele, et vee all olev materjal erineb lokaliseeritud setetest ja see oleks uurimist väärt.
  
  "Ma ei teadnud kunagi, et Atlantis peaks nii suur olema," märkis Alexander sügavale sonariskannerile paigaldatud perimeetrit vaadates. Otto Schmidti sõnul ulatus see kaugele üle Atlandi, Vahemere ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahele. Ekraani lääneküljel ulatus see Bahama ja Mehhikoni, mis oli mõttekas teoorias, et see oli põhjus, miks Egiptuse ja Lõuna-Ameerika arhitektuur ja religioonid sisaldasid ühise mõjuna püramiide ja sarnaseid ehituskonstruktsioone.
  
  "Oh, jah, nad ütlesid, et see on suurem kui Põhja-Aafrika ja Väike-Aasia kokku," selgitas Perdue.
  
  "Aga siis on see sõna otseses mõttes liiga suur, et seda leida, sest nendel perimeetritel on maamassid," ütles Aleksander rohkem iseendale kui kohalolijatele.
  
  "Oh, aga ma olen kindel, et need maamassid on osa alusplaadist - nagu mäeaheliku tipud, mis varjavad ülejäänud mäge," ütles Perdue. "Jumal, Aleksander, mõelge, kui me oleksime selle mandri avastanud, millise kuulsuse me oleksime saavutanud!"
  
  Aleksander ei hoolinud kuulsusest. Ta ei hoolinud muud, kui teada saada, kus Renata on, et saaks Katya ja Sergei enne kui nende aeg otsa saab. Ta märkas, et Sam ja Nina olid seltsimees Schmidtiga juba väga sõbralikud, mis oli nende kasuks, kuid mis puudutab tehingut, siis tingimused ei olnud muutunud ja see hoidis teda terve öö üleval. Ta sirutas pidevalt käe viina järele, et end rahustada, eriti kui Portugali kliima hakkas tema vene tundlikkust ärritama. Riik oli hingematvalt ilus, aga ta igatses kodu järele. Ta igatses läbistavat külma, lund, põlevat kuupaistet ja kuumasid naisi.
  
  Madeira ümbruse saartele jõudes ootas Perdue põnevusega kohtumist Sami ja Ninaga, kuigi oli Otto Schmidti suhtes ettevaatlik. Võib-olla oli Perdue Black Suni kuuluvus veel liiga värske või ei meeldinud Ottole, et Perdue polnud selgelt pooli valinud, kuid Austria piloot ei olnud Perdue sisemises pühamus, see oli kindel.
  
  Kuid vanamees oli mänginud väärtuslikku rolli ja oli neile endiselt suureks abiks pärgamentide tõlkimisel ebaselgetesse keeltesse ja tõenäolise otsitava koha leidmisel, nii et Perdue pidi sellega leppima ja kohalolekuga leppima. sellest mehest nende hulgas.
  
  Kui nad kohtusid, mainis Sam, kui muljet avaldas talle Purdue ostetud paat. Otto ja Aleksander astusid kõrvale ja uurisid, kus ja mis sügavusel maismaa peaks asuma. Nina seisis külili, hingas sisse värsket ookeaniõhku ja tundis end pärast baari naasmist ostnud arvukate korallipudelite ja lugematute pontšiklaaside tõttu veidi kohatuna. Pärast Otto solvangut masenduses ja vihasena nuttis ta oma voodis peaaegu tund aega, oodates, kuni Sam ja Otto lahkuvad, et ta saaks uuesti baari minna. Ja ta tegi ootuspäraselt.
  
  "Tere, kallis," rääkis Perdue tema kõrval. Tema nägu oli eelmise päeva päikesest ja soolast õhetas, kuid erinevalt Ninast nägi ta välja puhanud. "Mis viga? Kas poisid kiusasid sind?"
  
  Nina nägi välja täiesti ärritunud ja Perdue taipas peagi, et midagi on tõesti valesti. Ta mässis oma käe õrnalt ümber tema õla, nautides tunnet, kuidas ta väike keha on esimest korda aastate jooksul tema vastu surutud. Nina Gouldile oli ebaloomulik mitte midagi öelda ja see oli piisav tõend, et ta tundis end kohatuna.
  
  "Nii, kuhu me esimesena läheme?" - küsis ta otsekui selgest.
  
  "Siit mõni miil lääne pool avastasime Alexanderiga mitmesaja jala sügavuselt mitu ebakorrapärast moodustist. Alustan sellest. Kindlasti ei näe see välja nagu veealune mäehari või mis tahes tüüpi laevavrakk. See ulatub umbes 200 miili. See on tohutu! "- jätkas ta seosetult, selgelt sõnadetagi põnevil.
  
  "Härra Perdue," hüüdis Otto neile kahele lähenedes, "kas ma lendan teie kohal, et vaadata teie sukeldumisi õhust?"
  
  "Jah, sir," naeratas Perdue piloodile südamlikult õlale patsutades. "Ma võtan teiega ühendust niipea, kui jõuame esimesse sukeldumiskohta."
  
  "Õige!" - hüüatas Otto ja sirutas Samile pöidla. Milleks see oli, ei saanud Perdue ega Nina aru. "Siis ma ootan siin. Sa tead, et piloodid ei tohiks juua, eks? Otto naeris südamest ja surus Perdue kätt. "Palju õnne, härra Perdue. Ja dr Gould, sa oled iga härrasmeeste standardite järgi kuninga lunaraha, mu kallis," ütles ta äkki Ninale.
  
  Ta mõtles vastust tabatuna, kuid nagu alati, ei pööranud Otto tähelepanu ja pöördus lihtsalt kanna peale, et suunduda kohvikusse, kust avaneb vaade kalapüügipiirkonna vahetus läheduses asuvatele tammidele ja kaljudele.
  
  "See oli imelik. Kummaline, aga üllatavalt ihaldusväärne," pomises Nina.
  
  Sam oli tema jamade nimekirjas ja ta vältis teda suurema osa reisist, välja arvatud selleks, et teha siin-seal vajalikke märkmeid sukeldumisvarustuse ja laagrite kohta.
  
  "Näete? Vean kihla, et on rohkem maadeavastajaid," ütles Perdue Alexanderile lõbusalt muigates, osutades mõnele eemal asuvale väga lagunenud kalalaevale. Nad võisid kuulda portugallasi pidevalt tuule suuna üle vaidlemas, selle põhjal, mida nad suutsid oma žestidest lahti mõtestada. Aleksander naeris. See meenutas talle ööd, mille ta veetis koos kuue teise sõduriga Kaspia merel, olles navigeerimiseks liiga purjus ja lootusetult eksinud.
  
  Haruldane kaks tundi puhkust õnnistas Atlantise ekspeditsiooni meeskonda, samal ajal kui Aleksander viis jahi sekstandi salvestatud laiuskraadile, millega ta konsulteeris. Kuigi nad olid hõivatud väikeste juttude ja rahvajuttudega vanadest portugali maadeavastajatest, põgenenud armastajatest ja uppujatest ning muude Atlantise kirjarullide juurest leitud dokumentide autentsusest, tahtsid nad kõik salaja näha, kas mandril on tõesti nende all kogu oma. hiilgus. Kumbki neist ei suutnud oma elevust sukeldumise üle tagasi hoida.
  
  "Õnneks hakkasin veidi vähem kui aasta tagasi PADI tunnustatud sukeldumiskoolis rohkem sukelduma, et lõõgastumiseks midagi teistmoodi teha," uhkustas Sam, kui Alexander oma esimese sukeldumise jaoks ülikonna tõmblukku sulges.
  
  "See on hea asi, Sam. Nendel sügavustel peate teadma, mida teete. Nina, kas sa tunned sellest puudust?" - küsis Perdue.
  
  "Jah," kehitas ta õlgu. "Mul on pohmell, mis võib pühvli tappa, ja teate, kui hästi see surve all läheb."
  
  "Oh, jah, ilmselt mitte," noogutas Aleksander, imedes teist liigendit, samal ajal kui tuul ta juukseid sasis. "Ära muretse, ma olen hea seltskond, kuni need kaks haid õrritavad ja inimsööjaid näkid võrgutavad."
  
  Nina naeris. Sami ja Perdue kujutamine Kalade naiste armust oli naljakas. Kuid hai idee häiris teda tegelikult.
  
  "Ära muretse haide pärast, Nina," ütles Sam talle vahetult enne oma sigaretihoidja hammustamist, "neile ei meeldi alkohoolne veri. Minuga saab kõik korda ".
  
  "Ma ei muretse sinu pärast, Sam," irvitas ta oma parimal närusel toonil ja võttis Alexanderi ühisavalduse vastu.
  
  Perdue teeskles, et ei kuule midagi, kuid Sam teadis täpselt, millest nad rääkisid. Tema eileõhtune märkus, tema aus tähelepanek, oli nende sidet niivõrd nõrgendanud, et naine muutus kättemaksuhimuliseks. Kuid ta ei kavatsenud selle pärast vabandada. Ta tuli äratada oma käitumisele ja sundida üks kord ja lõplikult valiku tegema, selle asemel, et mängida Perdue, Sami või kellegi teise emotsioonidega, kelle meelt lahutada otsustas, kuni see teda rahustab.
  
  Nina heitis Perduele hooliva pilgu, enne kui too Portugali Atlandi sügavasse tumesinisesse sukeldus. Ta otsustas Samile vihase, kitsendatud silmadega näo teha, kuid kui ta tema poole vaatas, jäi temast järele vaid õitsev vahu- ja mulllill veepinnal.
  
  Kahju, mõtles ta ja tõmbas sõrmega üle volditud paberi. Loodan, et merineitsi rebib su pallid ära, Sammo.
  
  
  41. peatükk
  
  
  Elutoa koristamine oli preili Maisie ja tema kahe koristajaproua jaoks alati viimane, kuid suure kamina ja jubedate nikerduste tõttu oli see nende lemmiktuba. Tema kaks alluvat olid noored daamid kohalikust kolledžist, kelle ta oli palganud ilusa tasu eest tingimusel, et nad ei aruta kunagi pärandvara ega selle turvameetmeid. Tema õnneks olid need kaks tüdrukut häbelikud tudengid, kellele meeldisid loodusteaduste loengud ja Skyrimi maratonid, mitte aga tüüpilised ärahellitatud ja distsiplineerimata tüübid, millega Maisie Iirimaal aastatel 1999-2005 isikliku turvalisuse alal töötas.
  
  Tema tüdrukud olid esimese klassi õpilased, kes tundsid uhkust oma kodutööde üle ning ta maksis neile pühendumuse ja tõhusa töö eest regulaarselt jootraha. See oli hea suhe. Thurso mõisas oli mitu kohta, mille preili Maisie valis ise koristamiseks ja tema tüdrukud püüdsid neist eemale hoida - külalistemaja ja kelder.
  
  Tänane päev oli eriti külm eelmisel päeval raadio teel välja kuulutatud äikesetormi tõttu, mis peaks Põhja-Šotimaad laastama vähemalt järgmise kolme päeva jooksul. Tuli praksus suures kaminas, kus leegid lakkusid mööda kõrget korstnat üles jooksnud telliskivikonstruktsiooni söestunud seinu.
  
  "Peaaegu valmis, tüdrukud?" Maisie küsis ukseavast, kus ta kandikuga seisis.
  
  "Jah, ma olen lõpetanud," tervitas kõhn brünett Linda, koputades oma punaste juustega sõbra Lizzie kumerat tagumikku sulgede tolmulapiga. "Ginger on siiski maha jäänud," naljatas ta.
  
  "Mis see on?" - küsis Lizzie ilusat sünnipäevatorti nähes.
  
  "Natuke diabeedivaba," teatas Maisie kurvalt.
  
  "Mis puhuks?" küsis Linda sõbrannat endaga laua äärde tirides.
  
  Maisie süütas keskel ühe küünla: "Daamid, täna on minu sünnipäev ja teie olete minu kohustusliku degusteerimise õnnetud ohvrid."
  
  "Oh jumal. Kõlab lihtsalt kohutavalt, kas pole, Ginger?" Linda naljatas, kui tema sõber kummardus, et sõrmeotsaga üle härmatise maitsta. Maisie lõi mänguliselt käele ja tõstis pilkavalt ähvardusel lihalõikurit, pannes tüdrukud rõõmust kiljuma.
  
  "Palju õnne sünnipäevaks preili Maisie!" - karjusid nad mõlemad, nähes elevil, kuidas peamajapidaja halloweeni huumorit lubab. Maisie tegi näo, sulges silmad, oodates puru ja härmatise rünnakut, ning langetas noa tordile.
  
  Ootuspäraselt jagas löök tordi kaheks ja tüdrukud kiljusid rõõmust.
  
  "Tule, tule," ütles Maisie, "kaevake sügavamale." Ma pole terve päeva söönud."
  
  "Mina ka," oigas Lizzie, kui Linda neile kõigile osavalt süüa tegi.
  
  Uksekell helises.
  
  "On veel külalisi?" küsis Linda suu täis.
  
  "Oh ei, sa tead, et mul pole sõpru," muigas Maisie silmi pööritades. Ta oli just võtnud oma esimese ampsu ja nüüd pidi ta selle kiiresti alla neelama, et esinduslik välja näha, mis oli väga masendav tegu just siis, kui ta arvas, et võiks lõõgastuda. Preili Maisie avas ukse ja teda tervitasid kaks teksades ja jopedes härrasmeest, kes meenutasid talle jahimehi või metsatöölisi. Vihma sadas neile juba peale ja läbi veranda puhus külm tuul, kuid kumbki meestest isegi ei võpatanud ega üritanud kraed tõsta. Oli selge, et külm neid ei hirmutanud.
  
  "Kas ma saan sind aidata?" - ta küsis.
  
  "Tere pärastlõunal, proua. Loodame, et saate meid aidata," ütles kahest sõbralikust mehest pikem saksa aktsendiga.
  
  "Millega?"
  
  "Ilma stseeni tekitamata või meie missiooni siin ära rikkumata," vastas teine muretult. Tema toon oli rahulik, väga tsiviliseeritud ja Maisie teadis, et tal oli aktsent kuskilt Ukrainast. Tema sõnad oleksid enamiku naistest laastanud, kuid Maisie oskas inimesi kokku viia ja enamikust lahti saada. Ta uskus, et nad olid tõepoolest jahimehed, välismaalased, kes saadeti missioonile, kus neil kästi käituda nii karmilt, kui neid provotseeriti, sellest tuleneb ka rahulik iseloom ja avameelne palve.
  
  "Mis on teie missioon? Ma ei saa lubada koostööd, kui see seab ohtu minu oma," ütles ta kindlalt, võimaldades neil tuvastada, et ta on elu tundja. "Kellega sa oled?"
  
  "Me ei saa öelda, proua. Kas saaksite palun kõrvale astuda."
  
  "Ja paluge oma noortel sõpradel mitte karjuda," küsis pikem mees.
  
  "Nad on süütud tsiviilisikud, härrased. Ära sega neid sellesse," ütles Maisie karmimalt ja astus keset ukseava. "Neil pole põhjust karjuda."
  
  "Hea, sest kui nad seda teevad, anname neile põhjuse," vastas ukrainlane nii lahke häälega, et tundus vihane.
  
  "Preili Maisie! Kõik on korras?" Lizzie helistas elutoast.
  
  "Dandy, nukk! Söö oma kooki!" hüüdis Maisie vastu.
  
  "Mida teid siia tegema saadeti? Olen lähinädalatel oma tööandja pärandvara ainus elanik, nii et mida iganes te otsite, olete tulnud valel ajal. Ma olen lihtsalt majahoidja," ütles ta neile ametlikult ja noogutas viisakalt, enne kui aeglaselt ukse sulgemiseks tõmbas.
  
  Nad ei reageerinud üldse ja kummalisel kombel põhjustas see Maisie McFaddenil paanikahoo. Ta lukustas välisukse ja hingas sügavalt sisse, olles tänulik, et nad võtsid tema charaad vastu.
  
  Elutoas läks taldrik katki.
  
  Preili Maisie tormas toimuvat vaatama ja leidis oma kaks tüdrukut kahe teise mehe tihedast embusest, kes olid ilmselt seotud tema kahe külastajaga. Ta jäi oma jälgedes surnuks.
  
  "Kus Renata on?" - küsis üks meestest.
  
  "Ma... ma ei tea, kes see on," kogeles Maisie ja väänas käsi enda ees.
  
  Mees tõmbas välja Makarovi ja lõi Lizzie jalga sügavalt. Tüdruk ulgus hüsteeriliselt, nagu ka tema sõber.
  
  "Ütle neile, et nad vait jääksid, muidu vaigistame nad järgmise kuuliga," sosistas ta. Maisie tegi nii, nagu kästud, käskis tüdrukutel jääda rahulikuks, et võõrad neid ei hukkaks. Linda minestas, sissetungi šokk oli liiga suur, et seda taluda. Mees, kes seda käes hoidis, viskas selle lihtsalt põrandale ja ütles: "See ei näe välja nagu filmides, kas pole, kallis?"
  
  "Renata! Kus ta on?" - hüüdis ta väriseval ja hirmunud Lizzie'l juustest kinni hoides ning relva küünarnuki suunas suunates. Maisie mõistis nüüd, et need pidasid silmas tänamatut naisterahvast, kelle eest ta pidi hoolitsema, kuni härra Perdue naaseb. Nii palju kui ta edev emane vihkas, maksti Maisiele tema kaitsmise ja toitmise eest. Ta ei saanud vara neile tööandja korraldusel üle anda.
  
  "Las ma viin teid tema juurde," pakkus ta siiralt, "aga palun jätke koristajad rahule."
  
  "Sidu need kinni ja peida kappi. Kui nad karjuvad, jookseme nad läbi nagu Pariisi hoorad," muigas agressiivne püssimees ja lukustas hoiatuseks silmi Lizziega.
  
  "Las ma tõstan Linda maast lahti. Jumala eest, te ei tohi lasta lapsel külma käes põrandal lamada," ütles Maisie meestele ilma hirmuta hääles.
  
  Nad lubasid tal viia Linda laua kõrval olevale toolile. Tänu osavate käte kiiretele liigutustele ei märganud nad nikerdusnuga, mille preili Maisie tordi alt välja tõmbas ja põlletaskusse pistis. Ta tõmbas ohates kätega üle rinna, et puhastada need purust ja kleepuvast härmatisest ning ütles: "Tule nüüd."
  
  Mehed järgnesid talle läbi hiiglasliku söögitoa koos kõigi selle antiikesemetega, sisenedes kööki, kus oli veel tunda värskelt küpsetatud koogi lõhna. Kuid selle asemel, et nad külalistemajja viia, viis ta need keldrisse. Mehed polnud pettusest teadlikud, kuna kelder oli tavaliselt pantvangide ja saladuste hoidmise koht. Tuba oli kohutavalt pime ja haises väävli järele.
  
  "Kas siin all on valgust?" - küsis üks meestest.
  
  "Alumisel korrusel on lüliti. ei sobi minusugusele argpüksile, kes põlgab pimedaid ruume, teate. Neetud õudusfilmid tabavad sind iga kord," mõtiskles ta kerge südamega.
  
  Poolel teel trepist laskus Maisie järsku alla ja istus maha. Mees, kes oli teda pingsalt jälginud, komistas üle tema kortsunud keha ja kukkus vägivaldselt trepist alla, kui Maisie liigutas kiiresti oma naela tagasi, et tabada teist tema taga olevat meest. Paks ja raske tera vajus tema põlve sisse, eraldades ta põlvekedra säärest, kui esimese mehe luud pimeduses, kuhu ta maandus, krigisesid, vaigistades ta silmapilkselt.
  
  Kui ta möirgas kohutavas agoonias, tundis naine muserdavat lööki näkku, mis muutis ta hetkeks liikumatuks, muutes ta teadvusetuks. Kui tume udu hajus, nägi Maisie kahte välisuksest tulnud meest ülemisele trepile ilmumas. Nagu tema väljaõpe oli ette näinud, pööras ta isegi uimasena nende suhtlemisele tähelepanu.
  
  "Renatat pole siin, idioodid! Cleve meile saadetud fotodel on ta külalistemajas! See on väljas. Tooge majahoidja!"
  
  Maisie teadis, et ta oleks saanud hakkama ka kolmega, kui nad poleks talle kärpist säästnud. Ta kuulis ikka veel, kuidas põlvekedra sissetungijad taustal karjusid, kui nad õue astusid, kus neid oli külm vihm läbimärjaks.
  
  "Koodid. Sisestage koodid. Me teame turvasüsteemi spetsifikatsioone, kallis, nii et ärge isegi mõelge meie üle nalja tegemisele," haukus vene aktsendiga mees talle.
  
  "Kas sa tulid teda vabastama? Kas sa töötad tema heaks?" - küsis Maisie esimesel klaviatuuril numbrijada vajutades.
  
  "See pole teie asi," vastas ukrainlane välisuksest mitte eriti lahkel toonil. Maisie pööras end ümber, silmad virvendasid voolavast veest tuleneva staatilise elektri tõttu.
  
  "See on paljuski minu asi," vastas ta. "Ma vastutan tema eest."
  
  "Sa võtad oma tööd tõsiselt. See on hämmastav," pöördus sõbralik sakslane välisuksel tema poole patroneerivalt. Ta surus oma jahinoa kõvasti vastu tema rangluud. "Ava nüüd kuradi uks."
  
  Maisie avas esimese ukse. Kolm neist sisenesid koos temaga kahe ukse vahele. Kui ta saaks nad koos Renataga läbi ja sulgeks ukse, saaks ta nad nende saagiga lukustada ja võtta ühendust hr Perduega, et abi saada.
  
  "Ava järgmine uks," käskis sakslane. Ta teadis, mida naine plaanib, ja veendus, et naine sekkus esimesena, et ta ei saaks neid blokeerida. Ta viipas ukrainlasele, et ta võtaks koha välisukse juures. Maisie avas järgmise ukse, lootes, et Mirela aitab tal sissetungijatest vabaneda, kuid ta ei teadnud Mirela isekate võimumängude ulatust. Miks peaks ta aitama oma vangistajatel ründajatega tõrjuda, kui mõlemal fraktsioonil pole tema suhtes head tahet? Mirela seisis püsti, nõjatus ukse ees vastu seina ja hoidis tualeti raskest portselankaanest kinni. Kui ta nägi Maisiet ukse vahelt tulemas, ei suutnud ta naeratada. Tema kättemaks oli väike, kuid praeguseks piisav. Mirela keeras kogu jõust kaane ümber ja lõi sellega Maisie näkku, murdes ühe hoobiga tema nina ja lõualuu. Majahoidja surnukeha kukkus kahele mehele peale, kuid kui Mirela üritas ust sulgeda, olid nad liiga kiired ja liiga tugevad.
  
  Kui Maisie oli põrandal, võttis ta välja sideseadme, mida ta kasutas Perduele aruannete saatmiseks, ja kirjutas oma sõnumi välja. Seejärel toppis ta selle rinnahoidjasse ega liigutanud end, kui kuulis, kuidas kaks bandiiti vangistajat alistasid ja jõhkralt käitusid. Maisie ei näinud, mida nad tegid, kuid ta kuulis Mirela summutatud karjeid ründajate urisemise kohal. Majaperenaine keeras end kõhuli, et diivani alla vaadata, kuid otse enda ees ei näinud ta midagi. Kõik jäid vait ja siis kuulis ta sakslaste käsku: "Lõhitsege külalistemaja kohe, kui raadiusest lahkume. Istutage lõhkeaineid."
  
  Maisie oli liiga nõrk, et end liigutada, kuid ta üritas siiski ukse juurde pugeda.
  
  "Vaata, see on veel elus," ütles ukrainlane. Teised mehed pomisesid detonaatoreid üles pannes midagi vene keeles. Ukrainlane vaatas Maisie poole ja raputas pead: "Ära muretse, kallis. Me ei lase sul surra tules kohutavat surma.
  
  Ta naeratas koonuvilgutaja tagant, kui lask kajas tugevast vihmast.
  
  
  42. peatükk
  
  
  Atlandi sügavsinine hiilgus ümbritses kaht sukeldujat, kui nad laskusid järk-järgult riffidega kaetud veealuse geograafilise anomaalia tippude poole, mille Perdue oli oma skanneris tuvastanud. Ta läks nii sügavale kui suutis ohutult ja salvestas materjali, asetades osa erinevatest settest väikestesse proovitorudesse. Nii sai Perdue kindlaks teha, millised olid kohalikud liivamaardlad ja millised võõrmaterjalid, nagu marmor või pronks. Kohalikes mereühendites leiduvatest mineraalidest koosnevaid setteid võib tõlgendada kui võimalikke võõraid, võib-olla inimese tekitatud setteid.
  
  Kauge ookeanipõhja sügavast pimedusest arvas Perdue nägevat haide ähvardavaid varje. See hirmutas teda, kuid ta ei saanud hoiatada Sami, kes oli tema poole seljaga mõne meetri kaugusel. Perdue peitis end riffi serva taha ja ootas, olles mures, et tema mullid ei jätaks tema kohaloleku ära. Lõpuks julges ta piirkonda hoolikalt uurida ja avastas oma kergenduseks, et vari oli vaid üksik sukelduja, kes filmis riffidel mereelu. Ta nägi sukelduja kehakontuuridelt, et tegemist on naisega, ja hetkeks arvas ta, et see võib olla Nina, kuid ta ei kavatsenud tema juurde ujuda ja end lolliks teha.
  
  Perdue leidis rohkem värvunud materjale, millel võib olla tähendust, ja kogus nii palju kui suutis. Ta nägi, et Sam liigub nüüd hoopis teises suunas, unustades Perdue positsiooni. Sam pidi nende sukeldumistest fotosid ja videoid tegema, et nad saaksid jahile naastes meediat hinnata, kuid ta kadus kiiresti riffi pimedusse. Pärast esimeste proovide kogumist järgnes Perdue Samile, et näha, mida ta teeb. Kui Perdue kõndis ümber üsna suure mustade kivimoodustiste klastri, leidis ta Sami sisenemas koopasse teise sellise klastri all. Sam ilmus sisse, et teha videot üleujutatud koopa seintest ja põrandast. Perdue kiirustas järele jõudmiseks, olles kindel, et neil saab varsti hapnik otsa.
  
  Ta tõmbas Sami uimest, hirmutades mehe peaaegu surnuks. Perdue viipas neile, et nad ülakorrusele tagasi läheksid ja näitas Samile viaali, mille ta oli materjalidega täitnud. Sam noogutas ja nad tõusid päikesekiirte ereda valguse poole, mis tungis läbi nende kohal kiiresti läheneva pinna.
  
  
  * * *
  
  
  Pärast kindlakstegemist, et keemilisel tasemel pole midagi ebatavalist, oli rühm pisut pettunud.
  
  "Vaadake, see maismaa ei piirdu ainult Euroopa ja Aafrika läänerannikuga," tuletas Nina neile meelde. "See, et meie all pole midagi kindlat, ei tähenda, et see poleks isegi Ameerika rannikust paar miili läänes või edelas. Pea püsti!"
  
  "Ma olin lihtsalt nii kindel, et siin on midagi," ohkas Perdue ja heitis kurnatusest pea tahapoole.
  
  "Oleme varsti jälle all," kinnitas Sam talle rahustavalt õlale patsutades. "Olen kindel, et me oleme millegi kallal, kuid ma arvan, et me pole veel piisavalt sügavad."
  
  "Olen Samiga nõus," noogutas Alexander ja võttis veel ühe lonksu alkoholi. "Skanner näitab, et veidi madalamal on kraatreid ja kummalisi struktuure."
  
  "Kui mul oleks nüüd lihtsalt ligipääsetav sukelaev," ütles Perdue lõuga hõõrudes.
  
  "Meil on see kauguurija," soovitas Nina. "Jah, aga see ei saa midagi koguda, Nina. See võib meile näidata ainult seda maastikku, mida me juba tunneme.
  
  "Noh, me võime proovida näha, mida me teisel sukeldumisel leiame," ütles Sam, "mida varem, seda hiljem." Ta hoidis käes oma allveekaamerat, sirvides erinevaid pilte, et valida parimad nurgad, mida hiljem üles laadida.
  
  "Täpselt," nõustus Perdue. "Proovime uuesti, enne kui päev läbi saab. Ainult seekord läheme rohkem läände. Sam, sa kirjuta üles kõik, mida me leiame.
  
  "Jah, ja seekord tulen ma sinuga," pilgutas Nina Perduele silma, kui valmistus ülikonda selga panema.
  
  Teisel sukeldumisel kogusid nad mitmeid iidseid esemeid. Ilmselt oli paigast läänes rohkem uppumisajalugu, samas kui ookeanipõhjas oli ka palju vee alla maetud arhitektuuri. Perdue näis murelik, kuid Nina avastas, et esemed ei olnud piisavalt vanad, et kuuluda kuulsasse Atlantise ajastusse, ja raputas kaastundlikult pead iga kord, kui Perdue arvas, et tal on Atlantise võti käes.
  
  Lõpuks kammisid nad läbi suurema osa määratud piirkonnast, mida nad kavatsesid uurida, kuid ei leidnud siiski muinasjutulise mandri jälge. Võib-olla olid need tõepoolest liiga sügavad, et neid ilma piisavate uurimislaevadeta avastada, ja Perduel poleks Šotimaale naasmisel probleeme nende hankimisega.
  
  
  * * *
  
  
  Tagasi Funchali baaris tegi Otto Schmidt oma reisi lõpptulemusi kokkuvõtteid. M önkh Saridagi eksperdid on nüüd märganud, et Longinus on teisaldatud. Nad teatasid Ottole, et ta ei viibi enam Wewelsburgis, kuigi ta oli endiselt aktiivne. Tegelikult ei suutnud nad üldse tema praegust asukohta jälgida, mis tähendas, et teda hoiti elektromagnetilises keskkonnas.
  
  Samuti sai ta Thursos oma rahvalt rõõmusõnumi.
  
  Ta helistas veidi enne kella 17.00 Renegaadi brigaadi, et teatada.
  
  "Sillad, see on Schmidt," ütles ta hinge all, istudes pubis laua taga, kus ta ootas kõnet Purdue jahilt. "Meil on Renata. Tühista Strenkovide pere valvsus. Arichenkov ja mina tuleme kolme päeva pärast tagasi.
  
  Ta jälgis õues seisvaid flaami turiste, kes ootasid pärast merel veedetud päeva kalapaadis oma sõpru. Ta silmad kitsenesid.
  
  "Ära muretse Purdue pärast. Sam Cleave'i süsteemi jälgimismoodulid tõid nõukogu otse tema juurde. Nad arvavad, et tal on veel Renata, nii et nad hoolitsevad tema eest. Nad on teda jälginud Wewelsburgist saadik ja nüüd ma näen, et nad on siin Madeiral, et neid järgi võtta," rääkis ta Bridgesile.
  
  Ta ei öelnud midagi Solon's Place'i kohta, mis oli tema enesevärav, kui Renata oli kohale toimetatud ja Longinus leitud. Kuid tema sõber Sam Cleave, Renegade Brigaadi viimane initsiatiiv, lukustas end koopasse, mis asus täpselt seal, kus rullid nende suunda ületasid. Ajakirjanik saatis Ottole lojaalsuse märgiks brigaadile tema arvates Soloni koha koordinaadid, mille ta kaamerasse paigaldatud GPS-seadme abil täpselt kindlaks määras.
  
  Kui Perdue, Nina ja Sam pinnale tõusid, hakkas päike horisondi poole vajuma, kuigi mõnus pehme päevavalgus püsis veel tund-paar. Nad ronisid väsinult jahi pardale, aidates ükshaaval akvalangivarustust ja uurimiskoormust maha laadida.
  
  Perdue ärkas: "Kus kurat Aleksander on?"
  
  Nina kortsutas kulmu ja pööras oma keha, et tekki hästi vaadata: "Võib-olla alamtase?"
  
  Sam läks alla masinaruumi, samal ajal kui Perdue kontrollis salongi, vööri ja kambüüsi.
  
  "Mitte midagi," kehitas Perdue õlgu. Ta näis jahmunud, nagu ka Nina.
  
  Sam lahkus masinaruumist.
  
  "Ma ei näe teda kuskil," hingas ta välja ja pani käed puusadele.
  
  "Huvitav, kas hull loll kukkus pärast liiga palju viina joomist üle parda," mõtiskles Perdue valjusti.
  
  Perdue sideseade piiksus. "Oh, vabandust, vaid hetkeks," ütles ta ja kontrollis sõnumit. See oli Maisie McFaddenilt. Nad ütlesid
  
  "Koerapüüdjad! Murra ennast."
  
  Perdue nägu langes ja muutus kahvatuks. Tal kulus oma pulsi stabiliseerimiseks veidi aega ja ta otsustas säilitada ühtlase kiilu. Ilma ühegi ahastuse märgita köhatas ta kõri ja naasis kahe teise juurde.
  
  "Igal juhul peame enne pimedat Funchali tagasi jõudma. Naaseme Madeira merele niipea, kui mul on nende nilbete sügavuste jaoks sobiv varustus," teatas ta.
  
  "Jah, mul on hea tunne sellest, mis meie all on," naeratas Nina.
  
  Sam teadis teisiti, kuid avas igaühe jaoks õlle ja ootas põnevusega, mis neid Madeirale naasmisel ees ootab. Päike ei loojunud just sel õhtul Portugali kohale.
  
  
  LÕPP
  
  
  
  
 Ваша оценка:
Связаться с программистом сайта.

Новые книги авторов СИ, вышедшие из печати:
О.Болдырева "Крадуш. Чужие души" М.Николаев "Вторжение на Землю"

Как попасть в этoт список

Кожевенное мастерство | Сайт "Художники" | Доска об'явлений "Книги"